Korfu. 2.osa

Oma teist päeva paradiisisaarel alustasime loomulikult hommikusöögiga. Väiksemas hotellis oli pisut väiksem valik kui eelmisel aastal suuremas hotellis, aga puudust küll millestki ei tundnud. Süüa oli kõike traditsioonilist, ehk kontinentaalset ja ka seda, mis just Kreekale iseloomulik. Polnud vahet, mis kell sööma minna, kõike jagus. Alati toodi juurde, kui midagi parasjagu otsa sai. Eriti menukas oli arbuus.
Hommikud on hästi mõnusad. Õues loomulikult soe, vägagi soe, sest isegi öösel ei langenud temperatuur naljalt alla +26-e, aga hommikul ei paistnud päike veel nii lagipähe ning oli mingi mõnus ööjärgne värskus.
Muidugi kella 10 ajal õue minnes, oli ikkagi palav ja selle reisi suurimaks abiliseks oli tegelikult lehvik, mis pidi alati käepärast olema. Kell 10 rõõmustas meid juba varjus temperatuur +32 ja lehvik osutus tõeliselt kasulikuks ostuks. Nüüd seisab ta muidugi kodus töötuna kapi peal, aga reisi ajal oli asendamatu aksessuaar. Mängisid muudkui “minestavat” preilnat ja lehvitasid.

Mis meil siis plaanis oli?
Plaanis oli Korfu linn oma täies ilus. Eelmisel aastal käisime loomulikult saare pealinnas ära, aga olime seal mitte väga pikalt ja kuna linn lummas meid jäägitult, siis otsustasime sel korral pühendada Kerkyrale terve pika päeva. Eelmise aasta reisikirjades pöörasin piisavalt palju tähelepanu saare ja selle pealinna ajaloolistele nüanssidele ning seekord on sellevõrra lihtsam. Ajalugu saab lugeda SIIT ja SIIT . Keda huvitab, siis sealt saab hulgaliselt informatsiooni. Korralik ajaloo tund.
Seekord linna minnes keskendusime hoopis teistele asjadele ja vanu kohti üle vaadates käisime lisaks ka seal, kuhu eelmine kord ei jõudnud või ei sattunud. Linnapeale läksime selle reisi ajal tegelikult veel üks kord, aga sellest hiljem. Võimalik, et armume kunagi veel ka mõnda teise linna, kui neid külastame, aga Kerkyra on end meie südameisse kõvasti sisse söönud.
Kui eelmisel aastal kasutasime linnas kaarti vaid selleks, et kohast kus väljusime bussist mereni jõuda, siis sel aastal me enam kaarti üldse ei vajanud. Seal linnas ei ole lihtsalt võimalik ära eksida ja kui piisavalt kõndida, siis kindlasti jõuad kuskile välja, kust juba edasi lihtne minna. Lisaks on alati võimalik ronida kuhugi kõrgemale, et vaadata, kus paikned ja millises suunas peaksid minema. Igatahes ükskõik kuhu suunda meil oli vaja minna, teadsime eksimatult kuhu sammud seada.

Niisiis asutasime ennast peale hommikusööki 9.40 bussile ja sõitsime linna. Bussisõit on saarel alati mõnus, sest bussis ei ole kunagi palav.

korfu

Jõudsime kohale ja mõne aja pärast oli meil probleem, millest olime teadlikud tegelikult juba eelmisel päeval. Nimelt sellises meie jaoks harjumatus palavuses hakkavad kleiti kandes naksuma kintsud. Jajah, isegi minul va kribuaadul. Mis veel rääkida nendest, kes on normaalse kehakaaluga või üle selle. K sai eelmisel päeval tundide viisi jalutamisest oma jao kätte ja hommikuks ei olnud asi väga parem. Nii tegin otsuse, et leiame esimese kaupluse ning ostame talle mõnusad lühikesed püksid. Ei saa ju tervet pikka päeva ära rikkuda sellega, et kõndida on valus. Ühed lühkarid olid tal kaasas küll, aga need olid liiga lühikesed ja ei katnud seda sääre osa, mida oleks vaja.

korfu

Esimesena torkas silma Mark & Spencer. Laps kohe tagasi ajama, et eiei, sinna me ei lähe, see nii kallis pood. Mina ikka järjekindla inimesena vedasin ta sisse. Jah, Eestist läks see pood nüüd ära ja odav see meil tõesti ei olnud, kuigi Inglismaal on see tavaline keskklassi kauplus. Lisaks oli ma ei tea küll kelle komplekteeritud kaubavalik suunatud pigem maitselagedale keskealisele( keskealistel palun ennast mitte halvasti tunda), kui moekale noorele.
Läksime siiski asja uurima ja meid tabas meeldiv üllatus. Esiteks, oli seal täiesti suurepärane rõivaste sortiment. Trendikad, maitsekad, ilusad värvid, head materjalid. Leidsime sealt kohe mitmed lühemad ja pikemad püksid. Korjasime sobivad kaenlasse ning asusime neid lapsele jalga proovima. Sõelale jäid sinepikollased linased mugavad püksid. Ja hind….no see oli poole odavam, kui sellised oleks Eestis M & S poes maksnud. Tõepoolest ei imesta, miks see kauplus Eestis vastu ei pidanud. Kui ikka pole mida osta ja hind üle mõistuse kallis, siis keegi ei ostagi.
Igatahes me tulime sealt välja püksid kotis ja ise rõõmsad. Pärast saime K-le ka kaks suvist mõnusat puuvillast pluusikest ja mured olid lahendatud. Pükstest igatahes K enam reisi jooksul kordagi ei loobunud. Õnneks on riiete pesemine ja kuivatamine soojas kliimas kukepea.

korfu

korfu

Puuvilja ja vee ostmise peatus

Peale poekülastust võtsime suuna kesklinna suunas, et minna sealt uue kindluse taha turule ja peale turgu külastada siis sedasama kindlust ning ronida üles nautima kauneid vaateid linnale.
Kerkyra linn on jalutamise nautimise linn. Turiste on, aga neid on talutavas koguses. Leiab hulgaliselt täiesti tühje tänavaid. Ma ei tea, kus need turistid siis paiknevad, sest lennukeid maandub hullumeelse tihedusega ja sadamas paistab alati mitu suurt kruiserit. Küllap veetakse nad mööda saart laiali ja märksõnaks on hajutamine.

Kohalik on päeval muidugi enamasti kuumuse eest peidus, kui ta just ei tööta teenindussektoris. Igatahes on see linn väga külalislahke, soe, mõnus, koloriitne, avatud, huvitav ja nauditav. Seal on mõnus sihitult hulkuda ja anda endale võimalusi avastada huvipakkuvaid nurgataguseid. Igasugune kiirustamine ei tule pähegi.

korfu

Mõne aja pärast olime linna merepoolsel küljel ja saime nautida lummavaid merevaateid.

korfu

Vaade vanale kindlusele ja väikesele jahisadamale

korfu

On kirikukellad, on restoran, on merevaade – mida veel tahta

korfu

“Black Rose” teeb oma sõitu. Lõbusõidulaev, millel tehakse ka hilisõhtuseid sõite vaadetega tuledes linnale. Lisaks on laeva kõhus tümpsumas tantsumusa, saab jalga keerutada ja kel soovi, siis baarist mõne sobiva joogi manustada.

korfu

Vasakul mere kohal on söögimaja, kuhu me hiljem suundume sööma. Otse ees on aga linnulennul Gouvia kant, meie koduküla.

korfu

Saar nimega Vidos. Selle taga taustal, pilve all, Korfu saare kõrgeim tipp, Pantokraatori mägi.

korfu

Vaade kruiisilaevadele.

Lõpuks jõudsime jalutades vanalinna ja liikusime edasi uue kindluse poole. Küsisime igaks juhuks punase turismibussi peatusest õiget suunda turule jõudmiseks ja läksime. See minek ei ole aja peale ja nii leidsime pidevalt mõne koha, kus tahaks pilti teha.

korfu

korfu

korfu

Kindluse poole viivad trepid tuleb vallutada rahulikult, vahepeal vett rüübates. Vett kulub sellise palavusega muidugi palju ja veepudel peab olema alati käepärast. Otstarbekas on vahepeal osta mõni pudel külmakapist, sest siis saab nii otsaesist jahutada kui ka vett juua.

korfu

korfu

korfu

Ka sellele tuli vahepeal aega pühendada, et saada turistidest enam vähemgi puhast pilti.

korfu

korfu

Lõpuks jõudsime turule.
Kuna me ei olnud väga varajased ärkajad, siis turg polnud selleks kellaajaks nii suur, kui ilmselt hommikuti, aga vaadata oli seal ikkagi küll ja küll. Eelkõige just huvitavaid mereelukaid, mida meie lettidel ei kohta. Käisime meeleoluka lõunamaise turu läbi, jõime mõlemad klaasikese värskelt pressitud apelsini mahla ja läksime otsima, kust saab kindlusesse sisse.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Otsingud viisid meid kummalistesse nurgatagustesse ja tühermaadele.

korfu

Ühelt selliselt mahajäetud võsastunud lapikeselt leidsime aprikoosipuu. Aprikoosid olid magusad ja valmis. Nagu võib aru saada, käisime väikestviisi aprikoosiraksus. Ega me muidu ju ei teaks, kui magusad nad olid, eksole :)

korfu

Sealsamas oli üks õige pirakas kaktus millel kasvasid kaktuseviljad. Tõenäoliselt on nad varsti söögikõlbulikud.

korfu

Hulkusime kindlusele juba tiiru peale, kuniks leidsime koha, kust võiks sinna sisse saada. Ja siis olime hoopis fakti ees, et praegu kindlusesse ei saagi. Seal käib mingi remont ja kohendamine. Mis seal ikka, midagi peab ju ka järgmiseks korraks jääma, kui Korfule satume. Hakkasime siis tasapisi tuldud teed tagasi minema ja ikka suunaga vanalinnale, et läbi selle ja üle mäe taas merd oma vaateväljas näha.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Mõtlesime, et ostaks endale lamamistooli koos kassiga 59 eurtsi eest :P peale tulist arutelu otsustasime siiski jätta tooli ja kiisu sinna, kus nad olid.

korfu

korfu

Kui piisavalt ringi jalutada, saab hea ülevaate isegi sellest, mida kohalikud seljas kannavad.

korfu

korfu

Kes teab, mis huvitav puu see on? Nahkjad lehed ja kastani moodi punased viljad.

korfu

korfu

Mälestusmärk juutidele, kes viidi 1944-l aastal Corfu saarelt Aushwitzi ja Birkenau koonduslaagritesse. Et iial ei tabaks selline saatus ühtegi rahvust.

korfu

Aeg oli lõpuks sealmaal, et pidime liikuma mereäärse promenaadi poole, sest K avaldas soovi söögipeatus teha. Minul ei olnudki nagu kõht tühi ja nii leppisime kokku, et mina vaatan, kui tema sööb ja joon lihtsalt vett. Kreekas ei tähenda söömine lihtsalt kõhu täitmist, vaid suhtlemist, puhkamist, toidu ja vaate nautimist. Oleme meiegi seal käies selle kunsti ära õppinud ja kodus tagasi olles pean pidevalt endale meenutama, et ära palun söö kiirustades!!! Ei kiirusta seal ka ükski kelner sulle arve toomisega, kuni sa ise talle ei viipa ja soovi avalda.
Igatahes leidsime endale õues suurepärase vaatega söögikoha ja kuna see asus kõrgel mere kohal, siis puhus seal mõnus jahutav tuul. Istud maha ja mõtled: Ok, siia ma nüüd jäängi, sest siin on hea :)

korfu

korfu

korfu

K tutvus menüüga ja otsustas, et võtab endale siis väikese pitsa. Eelmisel aastal Benitseses ühes perepitsas tellisime väikese pitsa arvestusega, et seda jagub kahele ja saime ikka tõesti väikese pitsa. Nii arvasime siis naiivselt ka sel korral, et väike pitsa ongi väike pitsa. Nojah, saime aga hoopis sellise :D

korfu

Ei jäänud muud üle, kui et pidin minagi sellesse “väiksesse” pitsasse hambad sisse lööma. Kiiret meil ei olnud, seega mõnulesime, sõime, nautisime vaadet ja tundsime ennast hästi. Koht oli meil kohe mereäärse järsaku servas, mõnusalt jahutava tuulega ja avara vaatega. Lõpuks mahtus K-l isegi jäätisesorbett sisse.

korfu

Üks hetk juba söömist peaaegu lõpetades märkasime mööda sõitmas ühte laevukest, millel oli klaasist põhi. No mitte terve põhi, vaid vees olevad küljed. Olin varem kodus lugenud, et kuskilt väljub Kerkyras selline laev ja viib inimesi väikesele retkele, kus saab vaadata kalu ja muid mereelukaid.

korfu

K-l tekkis kohe loomulikult huvi sellega sõitma minna. Nii uurisimegi peale sööki kelneri käest, kust see laev väljub ja hakkasime aga tagasi uue kindluse poole tatsama. Peatus oli sealsamas lähedal, vana sadama territooriumil.

Jõudsime kohale ja laev oligi parasjagu sadamas. Noormees istus kail laua taga ja vuristas meile kohe rõõmsalt ette kõik, mis selle retke jooksul toimub. Me tegelikult ei tahtnudki seda kõike kohe väga teada, sest olime juba otsustanud sõitma minna teel sadamasse. Tema kohus oli sellegipoolest meile kogu laul ette laulda.
Väljumiseni oli umbes 35 minutit ja otsustasime selle aja lihtsalt sealsamas paadi lähedal vilus oleval pingil veeta.

korfu

Peale 20. minutit istumist hakkasin K-le kurtma, et hirmsasti tahaks juua, aga vesi oli meil otsa saanud. No ikka väga janutas, kuigi pitsat süües jõime ära suure pudelitäie vett. Ja vahest töötab ikka väga hästi see lause, et soovi ja sa saad. Vaatame…. tuleb seesama laevamees laevast, kaks jääkapist võetud veepudelit käes ja toob need meile :) ” Kosutage ennast, daamid!” Oh seda rõõmu, tõeline elupäästja. Inimene lihtsalt märkas, et meil ei paistnud olevat veepudeleid( eelmised olid vahepeal lihtsalt tühjaks saanud) ja lahendas olukorra. Olime ikka väga tänulikud.

Lõpuks jõudis kätte aeg astuda laeva. Laeva nimi on Kalypso Star ja kogu selle ettevõtmise pealkiri on- Undersea Cruise and Corfu Coastal Highlights. Maksis see lõbusõit täiskasvanule 15€ ja lapsele 8€.
Koos meiega oli seal üks tore kahe lapsega saksakeelne perekond, üks ühe lapsega(laps oli tilluke ja pahur ning tal ei paistnud vähimatki huvi olema vanematega seda reisitralli palavuses kaasa teha) soomlaste pere ja laevameeskond – kapten, fotograaf ja seesama noor mees kailt, kes laeval olles muundus madruseks, meelelahutajaks, jäätisejagajaks ja akvalangistiks. Meil seisis ees 90 minutiline mereretk. Esimese asjana sadamast eemaldudes nautisime kauneid vaateid sadamale ja vanalinnale.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Sõitsime ühe lähedaloleva saare juurde, mida nimetatakse Vidos Island

korfu

korfu

Järgmisel pildil paistavad rahnude taga Albaania mäed. Telefon kolas mul Korfu linnas pidevalt erinevates kohtades. Küll Kreekas, küll Albaanias küll mingis arusaamatus kohas veel. Kui sakslanna küsis madruse käest Albaania kohta, siis mees vastas, et tema seal küll ei käi. Korfulastele Albaania ei meeldi ja Korful on kõik olemas :)

korfu

Mõne aja pärast lasi laevuke ankru vette. Läksime kõik alla laeva kõhtu ja jäime ootusärevalt läbi klaasi merre vaatama. Ei läinudki palju aega, kui tulid parvedes kalad ja varsti ka akvalangist toredate meretegelastega. Käis neid kuskilt ujudes toomas ja hoidis hellalt, tegi pai ja viis pärast sinna kaugemale tagasi ka.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Edasi sõitis laev ümber saare. Sel ajal pakuti jäätist

korfu

ja toimus kajakashow. Nimelt oli sel mehel sõber – kajakas. Vilistas talle ja kajakas oli vupsti kohal. Võisid istuda sinna leti taha mehe kõrvale, käsi letil ja kui kajakale kala pakuti, jalutas ta kenasti oma soojade lestadega mööda käsivart kala järgi. Kõik said proovida. Kui mees ütles kajakale, et sõber, võid minna – lendas kajakas ära. Vilistas jälle – kajakas tagasi :D Täitsa dresseeritud lind. Oli tore lastel ja täiskasvanutel.

korfu

korfu

korfu

Oma teekonnal kohtasime meist mööduvat pirakat kruiisilaeva ja reidil seisvat uhket Itaalia purjekat

korfu

korfu

korfu

korfu

Teiselt poolt saart viis laeva teekond vana kindluse ringile, kust sai ilusaid fotosid teha ja siis sealt sadamasse tagasi. Igat tore sõit, mida julgeme soovitada.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Tagasi kuival maal, jalutasime ikka tagasi linna tänavatele. Jahutuseks K-l muidugi jälle üks jäätis ja seda süües sattusime pruutpaari pildistamisele. Ma siis pildistasin ka. Natukene.

korfu

korfu

korfu

korfu

Mis eelmisel aastal jäi käimata, see tuli sel aastal ära käia. Ehk siis suundusime vallutama vana kindlust.

korfu

korfu

korfu

Täiskasvanule maksis pilet vist 3€ ja 12-aastane laps sai sisse tasuta. Kõigepealt uudistasime niisama ringi ja lõpuks otsustasime vallutada kindluse kõrgeimat tippu.

korfu

korfu

Mingile tasapinnale olime juba jõudnud ja ees seisis ronimine sinna üles järgmisel pildil paistva majaka juurde.

korfu

korfu

Paras rühkimine oli sinna üles sellise palavusega ja lisaks on see tee kaetud kividega, mis on arvestatavalt libedad. Ettevaatlikkus on abiks ja veepudel samuti. Kui on aga isu linnavaateid nautida, tuleb retk ette võtta.

korfu

Tagantjärele tarkusena võin seda öelda, et kindlus oleks tulnud ette võtta kohe hommikul, siis oleks saanud ilusad pildid. Õhtusel ajal, 6-7 vahel, nagu meie läksime, on päike pildistades mõnusalt vastu ja siis on teadagi kuidas selle asjaga lood. Midagi sai pildile siiski.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Sealt ülevalt näitasin K-le, et alla tagasi jõudes jalutame mööda pikka promenaadi sinna vasakule nurka muulile, mis järgmiselt pildilt paistab. Võib ette kujutada neid lapse siiralt suuri silmi peale seda, kui oled hommikust peale muudkui ringi vantsinud ja parasjagu hullult ronides kõrgele kindluse otsa roninud :) Aga me pole üldse papist tüdrukud ja naljalt alla ei anna.

korfu

korfu

Tulime siis alla tagasi ja hakkasime mööda mereäärset promenaadi jalutama Kanoni poolsaare tagumise tipu poole, et vaadata üle sealne tuuleveski ja süüa mere ääres selle päeva õhtusöök.
Kindlusest väljudes nägime eelmisel aastal ja ka sellel aastal selliseid toredaid tegelasi.

korfu

korfu

Ees seisis päris pikk maa kõndimist, aga päike oli madalal ning kuumus talutav ja tempo võtsime sellise paraja, mitte kiire. Sealt kõrgelt me tulimegi :)

korfu

korfu

Mõne aja pärast olime kindluse juurest otse mööda Leof.Demokratiuse promenaaditänavat kõndides kohal. Jälle uued kaunid kohad ja uued vaated.

korfu

korfu

Laps ei olegi väga otsalõppenud olemisega :P

Sättisime ennast sööma Nautilus-esse vaatega merele ja vanale kindlusele. Järgmise pildi varjualuse alla me sööma suundusimegi.

korfu

Päike tuli posti taha sättida, sest muidu paistis ta madalalt otse silma. Mõnus koht, suurepärane atmosfäär, head toidud ja meeldiv teenindus. Julgeme igati soovitada. Veetsime seal jalgu puhates ja sööki ning vaadet nautides tubli poolteist tundi. Kõigele lisaks toodi meile peale sööki kingituseks magustoitu. Meeldiv üllatus.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Imelised vaated, kuidas sa raatsiksidki sealt ära minna, eks. Ja järgmisel pildil embab päikeseloojangueelset linna taaskord võimas Pantokraatori mägi.

korfu

Kui kõht täis ja vaim jälle virge, hakkasime kõndime läbi terve Kanoni poolsaare teise otsa. Sinna, kus on lennuväli ja sild, mis ühendab Kanoni poolsaart Korfu mandriosaga. Olime seal käinud eelmisel aastal päevasel ajal, aga sel korral jõudsime kohale videvikus, kui poolsaar hakkas juba tuledesse mattuma ja kell oli üheksa. Istusime sillal ja imetlesime tuledes lennukeid, mis otse üle pea maandumisrajale tulid. Algab ju maandumisrada Korfu lennuväljale lausa vee pealt.

Kui olime veel mäe otsas, et laskuda alla seda toredust vaatama, siis kogesime seda meeletut müra, mida teevad lennukid õhku tõustes. Seisad seal puude vahel, lennukit ei paista, aga müra on selline, et vaatad hirmuga taevasse, kust nüüd midagi kaela kukub või kokku variseb. Seal läheduses elamine võib ikka piinarikas olla, või mine sa tea – inimene harjub ju kõigega. Seal läheduses on palju hotelle ja sinna ma ennast vist tõesti majutumas näha ei suudaks. Seda erilist müra teevad siis just startivad lennukid ja stardivad nad maandumisraja veepoolsest otsas suunaga mandri peale. Maanduvad aga vastupidi, üle vee otse rajale.

korfu

korfu

korfu

Lennukid vaadatud, jalutasime selle armsa valge kiriku juurde, mida eelmisel aastal vaatlesime vaid eemalt sillalt ja päevasel ajal.

korfu

korfu

korfu

korfu

Ja sealt juba ronisime tagasi mäest üles

korfu

korfu

korfu

Varsti istusime nr.2 bussi peale, mis viis meid tagasi Kerkyra kesklinna. Piletid bussile tasub osta sealsamas lähedal olevast marketist. Saab odavamalt, kui bussist. Kell 22.30 väljus buss, sõitsime sellega kesklinna ja sealt läks juba 10 minuti pärast edasi buss nr.7 meie kodukülla Gouviasse. Kella 23-ks olime kenasti oma hotellis. Väsinud, aga rõõmsad ja päevaga kõnnitud ei rohkem ega vähem, kui peaaegu 16 km.(Tundus tegelikult veel rohkem, aga K telefon näitas nii. Kes teab, kas ta luges ikka kõik sammud kokku või mitte)

Õhutasime oma toast päevakuumuse välja ja pugesime magama. Tore päev oli.
Järgmisel päeval ootas meid ees merereis mandri Kreekasse.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 1.osa

Korfu vol.2 ehk tagasi paradiisisaarele

Tõepoolest, me tegime seda jälle ja siin ei ole mingit eksitust. Läksime sel suvel tagasi oma armsale Korfu saarele.
Tegelikult oli sügisel plaan siiski kusagile mujale minna, aga läks nii, et sõitsime jälle Korfule ja me ei ole seda hetkekski kahetsenud. Sügisest peale lasin endale saata erinevaid pakkumisi Euroopa piires sinna, kus on soe vesi. Välistasin vaid Türgi. Kuna olen suhteliselt põhjalik reisiks valmistuja, siis saades pakkumise asun esimese asjana uurima, kus hotell asub ja kuidas on sealkandis võimalik liikuda ilma rendiautota. Hotell võib olla vabalt odavamat sorti, aga ta peab olema merele vägagi lähedal. Hotelli lähedal võiks kindlasti olla bussipeatus, kust pääseb igasse ilmakaarde liikuma. Kui neid tingimusi pole täidetud või siis piltide järgi ei avalda ümbruskond mulle muljet – siis ei sobi. Kindlasti ei meeldi mulle näiteks mammuthotellid kuskil teiste suurte hotellide vahel. Olgu seal kasvõi 1o basseini ja baari…ei köida. Tahan minna hotellist välja ja saada kohe mere äärde või loodusesse. Nagu ma olen ennegi kirjutanud – me ei käi mere ääres päevitamas, vaid ujumas. Me ei käi hotellielu nautimas, vaid seiklemas. Ja selleks et ujumismõnusid nautida, ei taha ma kaugele minna ega sulistada basseinis. Bassein sobib, aga teatud erandkordadel. Sellest tuleb kunagi ka juttu.
Ühesõnaga vaatasin ja vaatasin neid pakkumisi, aga reaalsuses polnud mul ikkagi veel otsust langetatud isegi mitte veebruari alguseks. Üks mõte oli tegelikult veel omal käel lennata Milanosse ja sealt edasi mööda Itaaliat seiklema, aga kas ma ei osanud otsida või ei sattunud ette piisavalt magusa hinnaga lennukipileteid, siis selline mõte jäi mõneks teiseks aastaks reservi.
Veebruari esimesel poolel oli nagu ikka, turismimess. Enne messi vahetasin mõned meilid Karoli reisifirma esindaja Ave-ga ja lubasin messile tulles nende boksist läbi astuda. Jalutasime messiala läbi, midagi huvipakkuvat ei kohanud ja viimasena suundusime Karol-i boksi. Peale mõningat vestlemist oma reisikontsultandiga jõudsime koos K-ga veendumusele, et läheme siiski oma armsale saarele tagasi. Esiteks meile seal väga meeldis, teiseks – meil jäi seal palju kohti nägemata, mida oleks näha tahtnud. Maksime oma 20% kohe sisse, lisasime veel reisikindlustuse ja võisime rahulikult jääda ootama suve. Reisi ajaks juhtus olema päevase vahega täpselt sama aeg, kui eelmisel aastal. Ehk siis ärasõit oli 18. juuni hommikul kell 6. Aasta tagasi oli väljalend õhtul kell 18.

Alustan nüüd meie reisikirja ja hoiatan kohe, et kes ei viitsi, ärgu parem jätkaku, sest pikale venivad postitused niikuinii. Kuigi….kindlasti on vähem juttu, kui eelmise aasta reisi kohta, sest sel aastal võtsime oma käiku rohkem looduses puhkusena ja vähem kultuuriloolisena. Üles täheldan kõik rohkem iseenda tarbeks, mälestuste hüvanguks ja muidugi on tore, kui kellelgi on nendest postitustest ka abi oma reisi planeerides. Ise otsin ma just peaasjalikult inimeste postitusi, kust asjalikke infokilde ammutada. Reisibüroo, on reisibüroo, aga isiklik kogemus on kulda väärt.

Kui reisi ostsime, hakkasin kohe mõtlema sellele, kuidas olla kell 4 hommikul lennujaamas. 50 km kauguselt tulemine….noh, peaks ikka juba kahest ärkama ja varsti teele asuma. Lisaks veel kedagi omaksetest tülitama, et ta meid autoga linna viiks. Minna ööseks juba kellegi juurde pealinna…sama asi. Ikka varakult ärkamine, pererahva ülesajamine, takso tellimine…..ei lähe mitte. Uurisin veidi asja ja leidsin, et lennujaamast 10 minuti tee kaugusel on mõnus hostel. Ülemiste City Student Hostel ja öö kahele maksab seal 27 eurot. Vähemalt sel hetkel kui ma uurisin, oli hind selline. Mõeldud tehtud ja ostsin meile ööbimiskoha ära.
17. juuni hommikul hakkasime siis pakkima.

pakime

Kui eelmisel aastal suures reisiärevuses enne esmakordset lennusõitu lõunamaale hakkas K pakkima juba kuu ennem, siis sel korral polnud kiiret kusagile. Naljakas oli lihtsalt see, et kui eelmisel aastal pakkisime ennast kokku ühte kohvrisse ja kahte käsipagasiseljakotti, siis sel aastal võtsime kumbki oma äraantava kohvrikese(käsipagasimõõdulised, aga andsime ära) ja lennukisse sisse võtsime kumbki oma seljakoti hädavajalikuga – minul seljakotis fotoaparaat, tahvelarvuti, rahakott, raamat ja lennukisse snäkki. K-l kõigest raamat, rahakott ja mõned vajalikud vidinad veel. Miks kaks kohvrit, kuigi asju polnud sugugi rohkem kaasas, kui eelmisel korral? No ikka pigem sellepärast, et igaüks tegeleks oma kraamiga. Laps harjutaks oma asjade eest vastutamist, mitte et mina vaatan, kontrollin, pakin.
Pealalõunase rongiga sõitsime Tallinna, noorem R tuli meile rongijaama vastu ja viis otse hostelisse ära. Meil oli tegelikult vaja kokku saada hoopis sellepärast, et laenutasime temalt mugavat õhukest ja kiirelt kuivavat rannalina ( tuleb endale ka sellised osta) ja kodunt oli temale vaja tuua üks asi vastu. Hostelis kohal, läksime nõutama oma tuba. Vastu võttis meid tõmmu inglisekeelne noormees. Väga viisakalt, registreeris ära ja juhtatas kuni meie toani välja. Hosteli tuba on muidugi askeetlik, aga enamat pole mõneks tunniks magamiseks vajagi. Puhas tuba, pesemisvõimalused ja ongi elu lill.

hostel

Panime asjad tuppa ja läksime lähimasse ehk siis Ülemiste kaubanduskeskusesse õhtusööki otsima. Tagasi tulles oli meil kõht täis ja mõlemil uued päevitusriided kotis. Läksime neid tegelikult planeeritult otsma, sest reisil on väga mugav, kui on olemas ühed vahetusujukad. Hostelisse tagasi jõudes võtsime ühe kohvri kaasa ja jalutasime lennujaama. Sinna on hostelist tõepoolest 10 minutit jalutada.

lennujaam

Ühe kohvri vedasime kaasa selleks, et lasta see ära kiletada. Eelmise aasta kogemus näitas, et see on kohvrit säästev tegevus ja lisaks on teda lihtne pagasilindilt silmata. Teine kohver oli poja vana nässu ja selle jätsime nii nagu on, panime vaid lukku.

lennujaam

Hommikul väljuvaid lende vaadates avastasime, et mingil põhjusel on hommikusi Kerkyra lende juba kaks ning väljuvad nad 10 minutilise vahega. Ei pidanud vajalikuks sellega oma pead vaevata ja läksime hostelisse tagasi.
Õhtused toimingud tehtud, otsustasime naiivselt heita varakult magama. Kus sa sellega, tuba palav ja uni ei tule. Kui akna lahti teed, siis väikelinna inimesena ei suuda harjuda tänavalt tuleva müraga. Lisaks lennujaama lähedus ja pidevalt undavad lennukid. Igatahes kell 1 öösel olime veel mõlemad üleval ja kuna mulle kirjutas messangeri puhtjuhuslikult tuttav emme, kes töötab lennujuhtimiskeskuses, siis lohutas ta meid et varsti lennuliiklus vaibub ja jõuame veel paar tunnikest magadagi :D Muidugi nii juhtuski, kuskil enne 2 jäime magama. 03.45 helises kell, tõusime üles, pesime hambad, võtsime kohvrid ja jalutasime lennujaama.

Kuna jõudsime kohale veidi peale 4, siis registreerimine algas peaaegu kohe. Järjekord liikus kiiresti, peagi olime juba pagasikontrollis ja ootesaalis. Lennujaamas selgus ka see, miks oli tekkinud kaks ühesugust lendu sisuliselt samale ajale. Korfule lendav inimmass suunati kahte väravasse. Tõenäoliselt polnud mingil põhjusel SmartLynx-il anda suurt lennukit ja väljus kaks väiksemat. Meie lend väljus neljandast väravast ja osade lend 17-st.

lennujaam

Leidsime endale värava kõrval aknavaatega istekohad ja mina läksin ostma meile vett ning asusime sööma hommikust. Peale sööki hakkas juhuslikult arenema vestlus meie kõrval istuva vanema paariga, kes sõitsid esimest korda Korfule. Nendel oli palju küsida ja meie oskasime õnneks vastata. Nii tekkis meil tore vestlus ja ooteaeg möödus kiiresti. Juba pidimegi minema lennukile. Buss anti ette ning meid sõidutati veidi eemal seisva Nordic/LOT lennuki juurde. Lennuk tangitud, pagasikärud seisid lennuki ees ja ootasid pealelaadimist.

lennuk

Lennuk oli väiksemat sorti ja istuma sattusime avariiväljapääsu juurde ehk siis jalgadel oli ruumi kasvõi tantsimiseks. Meie uued tuttavad istusid meil kohe üle vahekäigu, aga kuna nad kumbki ei saanud aru inglise keelest, paigutati nad paraku ümber kuskile mujale. Tuli välja, et varuväljapääsu juures istumiseks tuleb tonksida inglise keelt.
Lennuk rahvast täis, laususid eestlastest piloodid tervitussõnad ja lend võis alata. Õhkutõus sujuv, lend kiire ja korralik.

lend

lend

Enamuse teest me lapsega millegipärast naersime ja ei tulnud nii välja midagi magamisest ega raamatu lugemisest. Tekkisid mingid selle reisi naljad ja lisaks lõbustas oma markantse persooniga lennukirahvast ka üks väga pikakasvuline pikkade afropatsidega transvestiit. Stjuardessid said kena 3 tundi teda lõputult teenindada ja kohale jõudes oli tegelase samm juba üsnagi ebakindel. Küllap peab ka selliseid olema. Tagasilennul oli ta muide millegipärast näost üsna kaame ja olemiselt vagur :D Meie aga ootasime maandumist armsaks saanud saarel ja nagu hiljem selgus, mõtlesime K-ga samu mõtteid. Aastatagune reis seadis ette kõrge lati, ootused on suured. Ega me ei pettu seekord? Etteruttavalt võin öelda, et ei, ei pettunud. Kohe üldse mitte. See reis oli hoopis teistsugune, kui eelmine, aga liigitub samasse kategooriasse – 110% rahul!!!

Igatahes olime varsti oma soojal ja mõnusal Korfu saarel. Kuna meie uued tuttavad pidid tulema meiega samasse kanti ehk siis Gouviasse, võtsime nad sleppi ja peale pagasi kättesaamist suundusime TezTour-i esindajat otsima. Meile anti ette väiksemat sorti kena konditsioneeritud bussike ja kella 11-ks olime rõõmsalt oma hotellis kohal.
Nagu enamasti täistuuridel töötavate hotellidega ikka, siis ka selles hotellis oli chek – in tegelikult alles kell 14. Vastuvõtja oli siiski väga kena ja peale meie sisseregistreerimist näitas, kuhu panna pagas, kus on wc-d, dušširuumid ja muu vajalik ning soovitas minna kas randa või jalutama ning esimesel võimalusel antakse meile tuba kätte.
Otsustasimegi teha esmalt väikese tiiru oma kodukülas, leida üks kohalik turismibüroo ja vaadata, kas sealt saab osta neid kahte reisi, mida me juba kodus plaanisime osta. Kogemustele toetudes teadsime, et oma reisioperaatorilt ei tasu ühtegi sõitu osta, kui just raha peale kuri ei ole. Kohtumine reisisaatjaga oli meil määratud kella neljaks päeval.
Nii me siis marssisime sisse teeäärsesse turismifirmasse, ostsime ära need kaks reisi, mis meid huvitasid ja läksime uudistama meie koduranda. Võrreldes eelmise aastaga, kus meri oli meil hotellist üle tee, tuli sel aastal randa umbes 10 minutit jalutada. 10 minutit on ok, pole üldse kaugel.

korfu

Esimese asjana muidugi katsusime, kas vesi on soe. Kummaline oli selles tegelikult isegi kahelda :D Muidugi oli vesi soe. Käisime varbaidpidi vees, nautisime vaadet ja otsustasime, et lähme hotelli, vahetame riided ja tuleme tagasi ujuma.

korfu

Taamal paistab Korfu kõrgeim tipp – Pantokraatori mägi

Kui me aga kell 12 hotelli tagasi jõudsime, tuli välja, et meie tuba on juba korda tehtud ja ootab meid. Kolisimegi rõõmsalt sisse. Sättisime asjad korda, panime ujumisriided selga ja läksime randa. Oh kui mõnus oli ennast lõpuks vette kasta ja isegi mitte lõdiseda, nagu Eestis tavaliselt. Sulistasime oma pool tundi seal ringi, tundsime rõõmu päikesest ja soojusest, aga seda tõdesime küll, et eelmise aasta hotellirand oli mõnusam. Vahe oli ilmselt selles, et üks asus avamere ääres, teine kahe poolsaare vahel. Kuna poolsaared embasid vett nagu kahe käpaga laiskloom, siis paratamatult kogunes sellele alale igasugust mudru ja adru. Olime harjunud kristallselge veega ja kui juba üle põlve vees varbaid ei paistnud, tundus see veider. Põhi oli teistsugune, peene kivi ja liiva segune. Sellest ka erinevused. Igal juhul ujusime oma isu ikkagi täis ja suundusime tagasi tuppa, et pesta ja vahetada riideid, sest kõht hakkas küsima süüa ja kaugel polnud ka reisisaatjaga kohtumine.

Eelmisel aastal oli meie hotell Potamaki Beach Hotel 3* Benitseses Korfu linnast 12 km lõuna suunas. Sel korral hoopis 7-8 km linnast põhja suunas, Gouvias – Popi Star 2*.

korfu

Popi Star Hotel

korfu

korfu

Pildilt paistab ehk vannituba väike, aga tegelikult oli see ruumikas ja mõnus vanniga pesuruum/wc

Vahet 2* ja 3* vahel tegelikult ei olnudki ning mõlemad hotellid olid sümpaatsed. Üks lihtsalt suurem, teine väiksem. Mis puudutab hotelli asupaika saare suhtes, siis need piirkonnad ja Korfu linna ümbrus ongi parimad kohad kuhu võiks majutust vaadata, sest nendest on mugav liikuda nii saare lõuna- kui põhjasuunas. Põhja- Korful elades lähevad vahemaad juba tülikalt pikaks, sama lõunas ööbimisega. 30 km mägises piirkonnas ei tähenda 20 minutit sõitu, vaid tund ja peale käänulistel, kitsastel teedel liikumist.

Veidi Gouviast endast.

Gouvia — see on asula, mis asub Korfu saare idakaldal ja nagu mainisin 7-8 km Korfu pealinnast Kerkyrast põhjas. Kunagi oli see lihtne kaluriküla, seejärel veneetslaste laht ja nüüd siis suhteliselt populaarne kuurortpaik.

Gouvia paikneb suures kuid vaikses lahes. “Külake” pole suur, aga seal on olemas kõik, mida turist vajab.

Meri on kahe sammu kaugusel – asula ise paikneb piki mereranda.
Elamist võib leida igale maitsele – odavamatest apartmendist, viietärnihotellideni.

Restorane, tarvernaid ja kohvikuid on väga palju. Domineerivad kreeka ja itaalia köögid. Ma usun, et iga inimene leiab endale midagi südamelähedast. On isegi hiina restoran.

Turiste on siin igasuguseid. Armastavad Gouvias puhata nii noored, kui ka pered ning keskealised. Siin on palju pubisid, restorane, baare ja klubisid, mis on avatud varajaste hommikutundideni, kuid sealjuures melu nendes kuidagi nagu kedagi ei sega.
Lastega pered armastavad Gouvia randa ka sellepärast, et seal muutub vesi sügavaks aeglaselt. Põhi on lauge.

Rannaala on suur, peene kiviga, puhas. Vesi ise, nagu mainisin pole nii säravalt läbipaistev, sest laht korjab mudru enda sisse. Samas on seal vesi soojem, kui paljudes muudes randades.

On olemas autorendifirmad, rollerite, rataste rendid ja ATV-de rendid.

Päris mugav on ka see, et suhteliselt lähedal asub suur supermarketiketi kauplus Diellas. Normaalsed hinnad ja suur sortiment. Laupäeviti on seal palju rahvast, sest kohalikud teevad sisseoste. Pühapäeval kauplus suletud.

Kohalik vaatamisväärsus – vanad varemed/kivikaared, kus kunagi ehitati ja remonditi laevu. Sel suvel oli ala piiratud ja nende juurde ei saanud minna. Eemalt neid nägime, aga pildile ma neid millegipärast ei püüdnudki.

Teiselpool lahte on väike maaliline valge kirik.

korfu

Võib öelda, et sellised kirikud: pisikesed, korrastatud, lumivalged – asuvad enamasti täiesti vee ääres ja on nagu Korfu saare sümbolid. Selliseid kohtab sageli postkaartidel, maalidel ja suveniiridel.
Paljud valivadki Gouvias elamise tema suurepärase asukoha pärast. Pealinnani kiviga visata ja mugav igasse kanti sõita. Diellase supermarketi ees mõlemal pool teed on bussipeatused, kus peatuvad nii linnaliinid kui maakonnaliinide bussid. Linna sõidab sealt buss nr. 7, mille teekond ulatub Gouviast edasi Ipsoseni. Buss liigub nädala sees iga 20 minuti järel. Linnast tagasi väljub viimane buss kell 23.30. Nädalavahetusel liigub see buss pooletunnise intervalliga.

Peale pikaleveninud hommikut hakkas kõht endast märku andma. Juhtumisi elasid ühed meie armsad sõbrad eelmisel aastal Korful samuti Gouvias, nagu meie tänavu. Lihtsalt kõrvalasuvas hotellis. Tänu nendele teadsime otsida ühte sealsamas asuvat restorani nimega Vergina, mida peab üks vanem kreeklasest härrasmees Stefanos, kellele väga meeldivad eestlased ja eesti keel. Õpib seal aga aastaid eesti keelseid fraase ja eestlased on tema aukülalised.

korfu

korfu

Ka restorani ees on väljas juba reklaam täiesti eesti keeles.

korfu

Kuna sõbrad palusid minna teda nende poolt tervitama, astusime sinna sisse. Istusime lauda, kohe toodi meile vett juua ja lapsele lilled :D

korfu

Tellisime endale alustuseks traditsiooniliselt kreeka salatit ja tadzikit. Kreeka salat jäi imekombel meil sedakorda ka esimeseks ja viimaseks sellel reisil. Küllap siis eelmisel aastal saime üledoosi ja kuigi salat maitseb oivaliselt, eelistasime maitsta rohkem erinevaid toite.

korfu

Vanahärrat me sel korral siiski kusagil ei näinud. Mis seal ikka, sõime kõhu täis( portsud on vaevu ärasöödavad, nii suured)

korfu

ja läksime tagasi hotelli. Mina hakkasin ennast sättima kohtumisele reisikontsultandiga ja K läks hotelli taha basseini ujuma.
Kohtumine läks tänavu kiirelt ja lõbusalt. Reisisaatja juhtus olema väga armas ukrainlanna. Kui kuulis, et me saarel juba teist korda, hakkas naerma ja arvas kohe, et meile pole siis mõtet midagi müüa, sest teame ise kõike. Nii oligi ja mina olin tänulik, et ta meile midagi kaela ei üritanud määrida. Ajasime niisama juttu maast ja ilmast, lobisedes saime kõvasti naerda ja liikuma hakkas ta alles siis, kui oli aeg järgmisse hotelli kohtumisele minna.
Mina suundusin edasi basseini juurde K-d otsima, et peagi võtta ette ümbruse avastamise jalutuskäik. Gouvia piirkond on päris suur ja seal on mõndagi vaadata. Plaan oli minna saare pealinnapoolse käpa suunas, kus asub Gouvia Marina jahisadam. Oma “külast” kaugemale me esimesel päeval ei viitsinudki minna, sest öine magamatus ja soojus roiutasid ning lihtsam oli niisama kulgeda, kui sihipäraselt liikuda.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Nii me siis kõndisime ja nautisime soojust, päikest, niisama olemist, kreekalikku rahu, kohalikku koloriiti ja ilusat loodust.

korfu

korfu

korfu

korfu

K ostis endale võimalusel jäätist ja nii oli aklimatiseerumine lihtsam.

korfu

Mõne aja pärast jõudsimegi sadama väravasse, astusime mööda kriketiväljakust ja olime uhkete ja veel uhkemate aluste vahel.

korfu

Nii mulle kui lapsele meeldivad väga purjekad ja kaatrid ning nende imetlemiseks me omale ajapiirangut ei seadnud. Väikelaevasadamates on tavaliselt mingi veider rahu. Eriti muidugi siis, kui meri on rahulik. Loojuva päikese valguses sillerdav meri, vaikselt õõtsuvad purjelaevad…mõnus.

korfu

korfu

korfu

korfu

Gouvia sadam saab võtta vastu 1235 jahti pikkusega kuni 80m ja süvisega kuni 5,5m. Sadamas on mitu tšarterfirmat, kust saab purjekaid rentida. Gouvia Marina -s on loomulikult kõik vajalikud teenused jahisõitjatele: vesi, elekter , tualetid, duššid, supermarketid, jahitarvete kauplused, purjetamisrõivaste kauplused, bassein ujumiseks.

korfu

On olemas ka jahtide remontimise teenused.

K leidis sealt endale isegi unistuste auto :D

korfu

Kui üks hetk tundus, et nüüd aitab, hakkasime jalutama tagasi. Tagasiteel nägin ühte huvitavat puud, mida reisi ajal märkasin korduvalt. Mis puu see on, seda ma aga ei tea. Peab välja uurima. Puu tuvastatud, pidi olema jaanikaunapuu!

korfu

Kassid käivad seal poodides jalatseid uurimas ja luurekat mängimas.

korfu

Kõht oli vahepeal tühjaks läinud, palavus uimaseks teinud ja nii maandusime ühe teeäärse söögikoha terrassil, mille nimi oli minumeelest Grand Kafe.

korfu

Ei midagi erilist, aga sõime kahepeale ühe vaagnatäie friikaid koos sandwich-itega. Kreekas muide tasub olla toidu tellimisega ettevaatlik. Võib juhtuda nii, et kui iga inimene tellib oma….ei jõua kõike seda ära süüa. Võtsimegi toidu kahepeale ja kummalegi värskelt pressitud apelsini mahla.

korfu

korfu

korfu

korfu

Enne hotelli naasmist käisime ära veidi eemal paiknevas suuremas marketis, kust tõime endale tuppa joogivett. Korful nimelt kraanivett ei jooda, kuna kraanist tuleb filtreeritud merevett ja merevesi on seal väga lubjane ning soolane. Pudelivesi on õnneks väga odav. Selleks, et marketi juurde saada, tuli ületada suurem tee.

korfu

ja teede ääres on seal toredaid telefoniputkasid

korfu

Poes käies vaatasime üle ühtlasi juba ka bussiplaanid

korfu

korfu

Teede ääres kasvab seal palju sellist meie raudrohu tüüpi taime, aga päris samasugune see ei ole.

korfu

Tagasi hotelli läksime mööda väikseid tänavaid seigeldes.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Hotelli tagasi jõudes oli päike juba üsna madalal ja otsustasime minna veelkord randa. Sai seal ujuda ja vaadata toredaid suuri linde ( peale meie keegi ei ujunud). Need ühed linnud olid eriti huvitavad. Lestajala järgi vaadates ilmselt mingid pardilised, aga tavalised pardid nad polnud. Tavalisi ujus seal samuti ringi. Emane oli valge punase nokaga, isane kirju ja punase noka ning nokapealsega. Mis oli nende puhul huvitav, siis see, et ta tuli ja vaatas sulle otsa nagu koer. Kui hakkasid temaga rääkima, liputas saba – jälle nagu koer :D Kui mõni linnutark siin seda loeb ja vaatab, valgustage palun mind ja täitke lünk minu isiklikus linnuriigis :) Tänud Killukesele ja Krissule- muskuspart on tuvastatud :)

korfu

korfu

korfu

Muide, mis puudutab meres ujumist, siis vaatamata ülisoojale ja mõnusale veele, ujub turiste meres hämmastavalt vähe. Uurisin selle kohta reisikorraldaja käest, sest selline asi torkas silma juba eelmiselgi aastal. Tuli välja, et liigub selline teooria. Kohalikud, endised sotsmaad ja veel mõned riigid – nende inimesed on harjunud meres ujuma ja teevad seda rõõmuga. Eeuroopa suurriikidest tulijad(Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja mõned veel) aga eelistavad basseine ja niisama rannas päevitamist. Tuleb välja, et nende reisikindlustus ei pidavat katma õnnetuste kulusid, mis juhtuvad lahtistes veekogudes. Kindlustus katab vaid neid kulusid, mis juhtuvad basseinis. Pühaporgand, kui see tõesti tõsi on, siis kõlab see vägagi kummaliselt. Nojah, igatahes sellist juttu mulle räägiti ja nali naljaks, aga ilusas, puhtas ja soojas meres ujujaid on tõesti vähe.

Rannas olles läks päike lõpuks täitsa looja. Imeliselt ilus on see värvide mäng loojangu ajal, kui ees on vesi ja taustal mäed.

korfu

korfu

korfu

korfu

Rannas olid kõik lebotoolid juba kokku korjatud ja rannaäärsed restoranid-tavernad-baarid-klubid olid valmis õhtusteks üritusteks.

korfu

Suundusime hotellituppa, vahetasime riided ja läksime meie lähikonda jalutama. Õhtu lõpetuseks istusime tänavaäärsesse kohvikusse nimega Fresh, kust sai jäätist ja smuutisid. Muud toitu muidugi ka, aga enne ööund midagi muud nagu ei soovinud. K lõbustas ennast jälle väikese jäätisega ja mina võtsin ühe mustika-ingveri smuuti. Ohsapoiss, ingverit oli seal ikka päris kõvasti. Võisin pärast täitsa tuldpurskavat lohet etendada, aga õhtuks oli magamatusest juba nii suur uimasus, et peale kosutavat jooki vedasid lohe ja tema tütar ennast magama :) Esimene reisipäev jõudis õhtusse.

korfu

korfu

Meie eelmise aasta seiklusest saab lugeda alates SELLEST postitusest.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 10 kommentaari

Suvine padi

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, läheb lapse klassijuhataja uuest aastast uude kohta tööle. Kuna õppeaasta viimaseks ürituseks oli klassipiknik, siis tundus hea mõttena seal õpetajale tänukingitus üle anda. Pähe tuli idee õmmelda kingiks mõnus kaisupadi, kus kõikide laste nimed peal. Pakkusin mõtet klassi lapsevanematele, see võeti vastu ja nii see padi mul valmis saigi. Mõõtudelt üsna kopsakas. Selline, kuhu 60 x 60 toorik sisse mahub.

tort

tort

tort

tort

Padi on maalähedastes toonides ja rahulik. Ainult üks särtsakas ruut keset patja leidiski endale koha. Õpetaja oli aga rõõmus, et saab nüüd tervet klassi korraga kallistada. Meie jälle loodame, et see padi tuletab talle neid toredaid lapsi ikka ja jälle meelde :)

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Suur suvi on käes

Selle looga on siin nüüd nii, et kirjutasin seda peale kooliaasta lõppu ja mitu päeva enne jaanipäeva. 17-l juunil aga sõitsime ära ning kirjutis jäi lõpetamist ootama. Tagasi tulles oli arvuti rivist väljas. Täna imekombel heast peast läks tööle, aga nädalavahetusel katsuks tal ühe osa ära vahetada ja veidi putitada, et ei tekiks loteriiolukordi läheb tööle – ei lähe tööle. Kasutades juhust, panen postituse kiiresti üles, sest kui arvuti välja lülitada või ta ise sleep-i läheb, ei või iial teada, kas uuesti tööle hakkab.

Kui kooliaasta on läbi saanud, ongi suur suvi käes ja pole üldse lugu, et kalendrisuvi on alles saabumata.
Ma isegi ei kahtle, et kõik lapsed ja vanemad ohkavad kergendatult, kui lapsed ei pea enam hommikuti kooli minema. Ohkavad muidugi erinevatel põhjustel. Kui õppimine väga ei istu, siis suvevaheaeg on tõenäoliselt lapsele suur pääsemine kooliorjusest. Ohkavad vanemadki kergendatult, et pole vaja enam oma võsukest takka sundida või koeruste tõttu koolis vaibal käia.
Mina lapsevanemana rõõmustan aga sel põhjusel, et ometi ma ei pea ärkama kell 6, vaid saan magada kaheksani ja siis tööle minna. K-l teadupärast kummaline komme ärgata koolipäevadel kell 6 ja kui temal kell heliseb, siis paraku ärkan üles ka mina. Suurem uni selleks ajaks magatud ja tahes tahtmata kuulen, kuidas ta ringi sebib, pesemas käib ja endale süüa teeb. Perioodiliselt on muidugi tore puhata ka igasugustest lapsega seotud üritustest. Kooliaasta sees käib minu elu lapse tegemiste järgi ja igas kuus on kalendris hulga kuupäevi, millega mul tuleb arvestada.
Mis puudutab K-d ennast, siis tema on meil suhteliselt aastaringselt rõõmus. Kool on tema jaoks koht, kuhu ta tahab minna ja mis pole tüütu ega koormav. Eks puhata tuleb temalgi, aga uut kooliaastat ootab sellegipoolest. Talle lihtsalt meeldib koolis käia. Nädal enne kooliaasta lõppu teatas igatahes õhinal, et tahaks juba kuuendasse klassi minna :) Tunnistus oli sel aastal igav, puhta viied ja kiituskiri pisteti viimasel päeval samuti pihku. Seda paberit vaadates tekkis mul küll tunne, et kingikas õige koolile paksemat ja viisakamat paberit kiituskirjade printimiseks :D
Ühesõnaga kahesõnaga suvevaheaeg on käes. Mõneks ajaks koolist ja muusikakoolist priius. Laulustuudio hooaeg on samuti läbi, aga laulupidu on veel ees. Ma ei teagi enam, mitmes pidu see meil tuleb. K on pidudel osalenud igal aastal lausa sellest ajast, kui oli 4,5 aastane ja mina olen sama tralli läbinud kooride saatjana. Tänavu oleme taaskord kohal ja laulame.

lupiinid

Mis siis enne suurt suve on veel toimunud?

Loomulikult laulustuudio kevadkontsert. Kevadeti on kontserte kaks, sest lauljaid on palju ja kõik tahavad esineda ning näidata, mida õppeaasta jooksul on selgeks õpitud. Kui siiani olime me osalenud just noorema vanuseastme üritusel, siis nüüd oleme koos suurtega. Väiksemad lapsed on nunnud ja heldimustunne tuleb peale iga pisikest pudinat kuulates. Suurematega on aga juba see tore asi, et repertuaar huvitavam ja esitajad märksa kogenumad. Vanema vanuseaste kontsert oli tänavu väga nauditav. Laulupeorepertuaar oli tõstetud mõneks ajaks ” riiulisse” ja esitusele tulid hoopis igihaljad lood erinevatest muusikalidest ja teised toredad palad. Juulis laulupeol laulame jälle.
Sel aastal ei õnnestunud K-st ühtegi adekvaatset jäädvustust kontserdilt saada. No ema -käpard, kui pabistab lapse esinemise pärast. Tegin teravustamiseks kiire pildi enne laulu algust ja sattus sinna peale kuidagi poolküljega ja kui oli vaja hakata laulu salvestama, siis hopaaaa….fotoka nupp, mis lülitab sisse salvestuse, kiilus kinni. Sain selle siis kuidagi poole loo pealt käima ja on nagu on. Laulis ta aga sel korral esimest korda inglise keeles ja lauluks oli imeilus ” Moon River”.

Siia aga üks tore lugu ” Pesupäev” / U. Buschmann arr. T. Paluoja
tekst: V. Lipand/
laste/neidudekoorilt.

Üsna mai lõpus käisime kooli korraldatud kogu koolipere piknikul. Ilm oli meie poolt ja sadu jäi lõunaks järgi. Oli mänge ja esinejaid, iga klass tegi küpsisetordi millest moodustus üks parajalt pikk ühistort ning peaesinejaks oli Liis Lemsalu. Täitsa tore, et kool sellise ühise õhtupooliku korraldas. Tundub, et lastele meeldis.

tort

Mõned päevad tagasi pidasime maha järjekordse pikniku. Sedakorda traditsioonilise oma lapse klassi perepikniku. Viis aastat teeme seda õppeaasta lõpus kõik koos mõne lapsevanema koduõuel. Käime külakorda ja võtab vastu see, kel võimalus ja koht. Laua katame muidugi ühiselt. Pererahvas organiserib klassi raha eest grillimiseks vorstid – lihad ja tuleaseme.

Rapla

See pilt on tehtud, kui kõndisin bussijaama, et pererahvale külla sõita ja kõik järgmised on nende talu kaunist õuest

Kuna sel aastal olid vastuvõtjad ühtlasi ka meie peresõbrad, olime K-ga seal platsis juba keskpäevast. Lastel koolipäeva polnud ja minul juhtus olema vaba päev. Nii sõitsimegi bussiga varakult kohale, et pererahval abiks olla. Keetsime rõõmsalt koos suppi ja sehkendasime, et laud kenasti kaetud saaks. Koos saabujatega tekkis aina juurde ja juurde erinevaid marju ja puuvilju…seega usina mesilasena tuli kõik see kraam ära pesta ja lauale kanda.

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Rahvast kogunes palju ja kohalikud sääsed kutsusid sel puhul külla ilmselt ka kõik ümberkaudsed sääsed. Nendele verekaanijatele vaatamata aga oli meil väga äge õhtu. Viie aastaga hakkavad lõpuks selgeks saama ka enamus lapsi ja lapsevanemaid ning seda lõbusamaks need peod muutuvad.

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Aga lapsed…nemad on juba nii suured, et orgunnivad omale tegevusi ise. Küll aadrejahti, küll viktoriini ja mida kõike veel. Kui jooksmisest mahti üle jääb, jõuavad isegi süüa. Ma tõepoolest saan aru, miks K ootab juba kooliaasta lõppedes uue kooliaasta algust – neil on üks igavesti äge klass.

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Selle kevade ainus kurb asi oli vaid see, et uuest aastast on lastel uus klassijuhataja. Kes? Seda me paraku veei ei tea ja vaevalt enne sügist ka teada saame. Sai siis klassijuhataja Tiiagi piknikul kenasti ära tänatud koosoldud aastate eest. Loodame igatahes koos lastega neile sügisel ühte head ja asjalikku uut klassijuhatajat ja eesti keele õpetajat. See klass väärib tõesti vaid väga head :)

Kadarpiku

Mis siis veel? Ah jaa, muidugi. Kolleegidega käisime väikesel tuuril oma maakonnas. Kõigepealt külastasime meie uut riigigümnaasiumi. Osad ei jõudnud sinna siis, kui enne kooliaasta algust oli maja avatud kõigile vaatamiseks ja raamatukogu polnud tol hetkel üldsegi veel sisustatud. Mina käisin avamise ajal majale ringi peale, aga seekord läksin siis uuesti, et näha ka töötavat raamatukogu. Esimesel korral majas käies läksin sealt välja kehva enesetundega. Panin selle uue maja lõhnade arvele- värske värv, põrandakatted….

lupiinid

Seekord lootsin, et õppeaastaga on kõik paremaks läinud, aga tuhkagi. Samamoodi tundsin, et ringkäigu lõpuks on kehv olla ja õhust puudus. Eriti halb oli maja vanas renoveeritud osas. Kuidas sellises majas iga päev õppida ja tööd teha??? Kurb, aga ma ei valiks sellist keskkonda ei endale ega lapsele.
Mis puudutab raamatukogu, siis jah – uus, modernne, aga ei vähimatki privaatsust. Mitte kellelgi. Ei töötajal ega lugejal. Aga võib olla nad ei vajagi seda :

lupiinid

lupiinid

Edasi istusime autodesse ja sõitsime külastama kohalikku väikeettevõtet ” Minna Sahver”.

lupiinid

Siretit, kes ettevõtte perenaine, tean ma pikemat aega, marmelaade samuti. Nüüd oli siis võimalus külastada kohta, kus maiust toodetakse. Ma pole küll suurt magusasõber, aga põnev ikkagi. Tublid naised meil siin Raplamaal.

lupiinid

lupiinid

lupiinid

Samas majas marmelaaditootmisega on teinegi ettevõte, kus ametis tegusad noored naised ja toodavad nad looduslikku kosmeetikat nimega Bon Merite. Sarja looja ja ettevõtte juht, noor nääpsuke kolme lapse ema Merit oli meid vastu võtmas ja alles kohale jõudes seostasin ma inimest ja ettevõtet. Tegelikult ma ju isegi teadsin, et Merit hakkas kosmeetikatootmisega tegelema, aga olin ära unustanud. Meritit ennast tunnen ma aga juba sellest ajast, kui ta päris väike oli.
Tegemist on niisiis loodusliku kosmeetikasarjaga – kreemid, õlid. Tasub kindlasti proovida, sest mine tea, äkki saab sellest uus lemmik. Ostsin ühe kehakreemi koju proovimiseks ja kuigi ma ise olen kehv keha kreemitaja, siis tundub kreem pudelis ikkagi vähenevat. K on see usin kasutaja.

lupiinid

Mitmes kohas käidud, hakkas saabuma lõuna ja kolleegidel kõhud korisesid. Meie teekond viis edasi Opi talusse, kus meid ootas Kaire.

lupiinid

Tema esindas seekord oma firmat – Kaire magus maailm. Kaire juures ootas meid üks tummine seljanka supp ja Britta kook. Kõht head ja paremat täis, suundusime taluõue ringkäigule. Kaire rääkis, et tänavu oli neile aida aääa pesa teinud üks reinuvader. Elas seal oma mitme pojaga, aga meile ta ennast loomulikult ei näidanud.

lupiinid

lupiinid

lupiinid

Minu üks selle aasta lemmikuid täies õies – viirpuu

lupiinid

Kaunis aed üle vaadatud, sõitsime edasi Kehtna taha koduloolisele ringkäigule selasesse kirikusse ja surnuaeda.

lupiinid

lupiinid

lupiinid

lupiinid

Võililled on selleks aastaks ära õitsenud ja alles on veel vaid üksikud valged pallikesed. Ootavad tuulepuhangut, et laia ilma lennata.

lupiinid

Nii hakkaski meie ringkäik läbi saama ja oli aeg sõita tagasi kodu poole. Hommikusest sombusest ja veidi vihmasest ilmast oli saanud ilus päikesepaisteline pealelõuna.

lupiinid

lupiinid

Mai lõpus oli meil muidugi ka Selveri suurjooks. K jooksis oma 5 km ja meie pisikesed piigad tegid oma esimesed lastejooksud.

lupiinid

kevad

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Kõik õitseb ja lõhnab

Kevad enne suurt suve on üks minu lemmikaegu, kuigi päris lemmikuks ei saa ma nimetada vist mingit aastaaega, sest igal nendest on perioodid, mida ma naudin kogu südamest. Talviti ilusaid selge taeva ja sillerdava lumega aegu, suvel mõnusalt paraja soojusega pilvealust ja hunnitute loojangutega aega, sügist oma värvikirevuse ja vananaiste suvega ning jah, seda varasemat kevadet, kuni sirelite õitsemiseni. Aega, mil õitsevad toomingad, kirsid, õunapuud, sirelid, kevadlilled….kõik lõhnab, puud on säravläikivalt rohelised ja loodus pole veel tolmune. Kusjuures sirelid praegu alles avanevad ja kuna õues on suur soe asendunud jaheda ja vihmase ilmaga, siis loodan, et nad õitsevad veel pikalt. Tööle minnes ja sealt tulles peatun alati mõne sirelipõõsa juures ja nuusutan seda hurmavat lõhna.

kevad

kevad

Kevad on aeg, kus teatud hooajalised tegevused hakkavad otsi kokku tõmbama. Lastel loomulikult kool. Veidi veel ja suvevaheaeg ongi käes. Veel viimased kontrolltööd, muusikakoolis on arvestus juba tehtud ja kui vähegi aega ja võimalusi, võetakse ette ekskursioone ning väljasõite. K koolist sõitis üks 6-s klass 2-päevasele ekskursioonile Otepääle ja Lätis, Siguldas asuvasse Tarzan-parki.
Sellesama Õpilasreiside poolt korraldatava reisi praakisime ise tegelikult talvel oma klassi jaoks välja. Suurimaks põhjuseks see, et kaugelt mitte kõik lapsed julgevad seiklusradade kõrgustes ringi turnida, aga klassiekskursioon võiks pakkuda rõõmu siiski kõigile. Samuti ei pidanud me vajalikuks juba viienda klassi lõpus sõita ekskursioonile kaheks päevaks ja kaugele, sest neid pikemaid ja kaugemaid sõite võiks ette võtta rohkem põhikooli lõpupoole. Odav see Läti tuur samuti ei olnud ja nii langeski see mõte ära ning selle asemel lähevad lapsed juuni alguses hoopis Naissaarele ja teevad seal ühe mõnusa kastiautoga safari koos giidiga. Kusjuures sellele reisile läheb ka paralleelklass ja meie teise põhikooli üks viies klass. Tundub populaarne ettevõtmine.
Kuid miks ma sellest Läti reisist rääkima hakkasin, oligi see, et kuues klass läks….ja seal jäid vabaks mõned kohad. Nende klassijuhataja pakkus K-le ja veel kolmele K klassi tüdrukule võimalust nendega kaasa tulla. Kuna õppimisega meil on kõik kõige paremas korras, siis andsin lapsele võimaluse kaasa minna. Reis tuli küll veidi ootamatult ja selle tasustamiseks tuli pisut kombineerida oma võimalusi, aga tundub, et pingutus tasus ära. Laps oli reisiga ääretult rahul. Kamp ei olnud liiga suur – 17 õpilast ja 2 täiskasvanut. Seltskond kujunes rahumeelseks ja tegevused olid huvitavad, ööbimine mõnusas Marguse puhkemajas, Tehvandi torni külastamine ja seiklemine Pühajärve matkarajal. Lisaks Tarzan-pargi seiklusradadele külastati ka Turaida lossi. K meil juba vana kala seiklusradade osas, seeg tema pärast ei olnud põhjust põdeda. Siiski….isegi 2 kuuenda klassi poissi ei soostunud sinna turnima minna. Ma usun, et tegime emadega õigesti, kui loobusime selle reisi korraldamisest oma klassile.

kevad

Otsa on saamas hooajalised tegevused ka minu töökohas. Praegu valmistan ette hoopis suvist lugemise programmi valla lastele. Sel suvel erinevalt mitmest eelnevast korraldame lugemissuve mitte maakondlikult vaid iga maakonna suur vald korraldab seda ise. Praeguseks hetkeks on raamatud välja valitud, nimekirjad koostatud ja sügisene preemiareis planeeritud. Eks see oli paras pähkel planeerida tegevusi augusti lõpuks, aga tehtud see igatahes sai. Nüüd jääb veel käia algklassidel koolis külas, kuhu mind paluti projektipäeva raames tutvustama uuemat kirjandust ja reklaamima Suvelugemise programmi ning nagu meil tavaks on saanud – läheme kooliaasta viimasel aktusel premeerima parimaid lugejaid.
Eile käisin Haapsalus Muinasjutukonverentsil, mida Haapsalu korraldab juba 10 aastat. Huvitav kuulamine oli. Ei saagi mitte huvitav olla, kui esinevad sellised inimesed nagu Piret Päär, Ilmar Tomusk, Marju Kõivupuu, Valdur Mikita….jah, konverentsilt jäi kõlama mõte, et kõige olulisem on arendada lastes kujutlusvõimet ja maailmapilti. Seda soovitas teha juba Einstein :) Muinasjuttude ettelugemine varajasest east on sellel teel kindlasti abiks.

kevad

Suvi on mul tööl nüüd pisut rahulikum ja seda enam tahaks pühendada ennast sellel napil valgel ajal aastas pildistamisele ja rändamisele. Hing ihkab liikuda ja luua. Kõige selle keskel püüan ikka arendada oma tütre ja pojatütarde maailmapilti ja kujutlusvõimet. Eksole! Loeme ja rändame. Küll suurema, küll väiksema seltskonnaga.

kevad

Läbi hakkab saama muidugi ka meie sportlik hooaeg, mis loomulikult ei takista meil ennast niisama edasi liigutada. Lihtsalt joogatrennis tuleb sisse suvepaus, kuni augusti lõpus teeme 3-päevase laagri. Soovi korral saame õnneks Märjamaal joogatamas käia, sest seal teeb meie joogatreener trenni sellistes ruumides, mis ei lähe suvevaheajale. Meie siin trennime kooli ruumides. Latinotrantsu trenniga oleme samuti kevades – homme on pidulik lõpetamine ja sügiseni peame tantsimises pausi. Homme aga jookseb K Selveri Suurjooksul oma 5 km-t ja mina elan kaasa :) Keegi peab ju pildistama ka, eks. Seda enam, et pojalapsed on samuti seal jooksmas oma esimest lastejooksu. Ilusatel kevadõhtutel oleme küll kolmekesi küll kahekesi käinud pikematel jalgsimatkadel lähiümbruses. Ühel õhtul, kui pojaga kõndisime, kohtusime põllu ääres ilvesega.

kevad

Jajah, rääkides nooremast pojast, siis tema on koos oma neiukesega ja hunniku muljete ning kogemustega jõudnud Ladina – Ameerika seiklustelt koju tagasi. Jällenägemisrõõm oli vastastikune ja suur-suur-suur!!! Näeme teda nüüd sagedamini, kuni leiab endale linna uue töö ja elukoha. K jaoks on see eriti suur õnn, sest temale on vennas A ja O. Isegi minu populaarsus lapse silmis kahvatub selle kõrval :)

kevad

Meie rabarberipõõsas on suureks kasvanud ja sealt saab seda juba koogi peale ning sügavkülma. Rõdul olen sel aastal kuidagi suhteliselt tagasihoidliku “aialapi” kujundanud. Paar madalat kirsstomatitaime, üks kurgitaim, spinat, basiilik, tšillitaimed ja paprikataimed. Amplitäis kuumaasikaid ja muidugi ilusad lilled.

kevad

Suvi on kohe käes. Koos suvega ootavad meid ees järjekordsed seiklused. Teisipäeval sõidab K koos oma klassijuhataja ja üheksandikega Vargamäele ekskursioonile ning ühtlasi etendust vaatama. Kindlasti oleme osalemas laulupeol – K lauljana, mina laste saatjana ja fotograafina, K sõidab augustis Laulustuudioga Soome laagrisse, kamba peale hoiame pojalapsi suvel lasteaiast eemal ja mine tea, mida kõike me veel ette võtame.

kevad

Teadsin…
Ühel hommikul midagi avamata
mitte midagi ette lugemata
tõusin üles ja lihtsalt teadsin.
Ei olnud mul vaja raamatuid ega pilte
ei olnud mul vaja ei raadiot ega silte.
Tõusin üles ja lihtsalt teadsin…
teadsin, et kevad käes.
Siis jooksin õue ja vaatasin ringi-
kõikjal oli näha ta muutlikke silmi
teadsin, et tuleb kord see päev
mil ma seda kõike näen!
Kõik peavad minema et tulla tagasi.
Ka kevad läks ja nüüd on ta tagasi.
/Luuletus netiavarustest, autor teadmata/

kevad

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment