Soe ja sõbralik Korfu, vol.2

Meie reisi teise päeva hommik. Ärkan vaikselt ja midagi on hoopis teistmoodi. On soe, harjumatult soe. Magamiseks piisab linast…ja siis jõuab kohale :) Me oleme puhkusereisil, Korful :) Piilun pimendavate kardinate vahelt õue. Päike paistab. Lähen rõdule ja polegi vaja midagi soojemat selga panna. Lihtsalt nii mõnus on varahommikul ärgata ja minna õue sirutama. Fikseerin ära, et elame hotelli otsapoolses toas, esimesel tubadekorrusel ja vaade on kaunis. Oma vaimusilmas elasin ma kusagil kõrgemal korrusel, kus vaade merele või mägedele, aga otsapealne elamine oli tegelikult mõnus. Seal ei seganud meid keegi. Maja taga basseinitajad käisid hotelli majatagusest pääslast ja maja ees toimuv melu ei jõudnud samuti meieni. Akna all liikumine sisuliselt puudus ja kuna meie hotellis oli väga rahumeelne elanikkond, siis keegi seal ka ei lällanud niisama ringi. Basseinid olid avatud tegelikult õhtul kaheksani, sest peale seda läksid nad puhastamisse ja nii polnudki õhtusel ajal meie rõdu all mingit liikumist.

Vaatan ühele poole – mäed, palmid ja basseinid, sidrunipuu ja apelsinipuu. Ah jaa, K kodus ikka rääkis, et temale tundub, et puhkusereis peaks võrduma palmidega :D Saigi oma palmid.

Korfu

Korfu

Vaatan teisele poole ja üle tee näen merd.

Korfu

Vaatan enda ette – apelsinipuu ja ilus varjualune lauatennise lauaga.
Apelsinid on seal veidi teistsugused, kui meie oleme poes harjunud ostma, aga maitse on neil hea ja mahlased on nad samuti. Kui isutas, käisime tõime endale õuest jälle paar apelsini. Sidruniga on sama. Hästi maitsev. Võib täitsa niisama süüa. Miks nad sellised musta näoga on, ma ei tea, aga katsudes nad kõik kleebivad mahlast ja puude all samuti kõik kleebib. Kleepuv maapind meelitab ilmselt kohale ka väikeseid sisalikke, nii 15 cm pikkuseid. Või on nad mingid gekod? Neid ägedaid elukaid jooksis seal all ringi täitsa palju.

Korfu

Korfu

Ma ei tea, milline on paradiis, aga see tundus veidike selle moodi olevat :D

Ja selline oli meie hotell. Lihtne, aga väga armas. Inimesed ülimalt hoolsad ja sõbralikud, toad puhtad, toateenindus regulaarne. Nii usinad, et vahest ei jõudnud veel selga pöörata, kui neil juba voodilinad sirgu tõmmatud, voodi vahele setitud ja käterätid sirgelt reas. Ümber maja käis samuti pidev askeldamine. Kes koristas, kes pühkis midagi, kes kastis või hooldas lilli. Majaesisel oleva baari laudadel ei vedelenud kunagi musti nõusid. Ühesõnaga kõik oli väga hästi selle kolme*** eest. Ülima luksuse eest hotellis ei näe ma üldse mõtet maksta, sest hotell on minu jaoks ainult magamiseks ja pesemiseks vajalik. No ja muidugi selleks, et kusagil hoida oma asju.

Korfu

Hommikul meil erilisi plaane ei olnud, sest kell 14.10 pidi meil olema turismifirma infotund. Sellepärast otsustasimegi veeta esimese päeva niisama oludega tutvudes, võimalikult palju ujudes, aklimatiseerudes ja lennureisist puhates.
Kuigi reisi ostsin ma läbi Reisiparadiisi, siis tegelik reisikorraldaja oli ikkagi Tez Tour. Transfeerbussis anti kätte Kreekat tutvustav brošüür, eestikeelne infoleht ja infotunni kellaaeg. Kohapealne reisiesindaja oli venekeelne, aga õnneks saan ma sellest suurepäraselt aru. Seda enam pole see probleem, et nägime me teda ainult selle ühe korra infotunnis ja kõik.
Niisiis, peale rõdult vaate nautimist otsustasime minna hommikust sööma. Hommikusöögid olid meil paketi hinnas sees. Hommikusöögid olid kohe üsna rikkalikud. Valikut oli igasugusele maitsele ja kunagi polnud valik täpselt sarnane eelmisele päevale. Nädalaga ära ei tüüdanud. Joogitassid on neil naljakalt tillukesed, aga ega edasi tagasi kõndimine pole tervisele kahjulik. Tood aga uue joogi ja oled jälle õnnelik. Kreeklastele on ilmselgelt omane pakkuda palju küpsetisi. Igal hommikul oli erinevaid väikesi saiakesi ja pontšikuid. Muidugi igasuguseid puuvilju, oliivid, kreeka jogurt, helbed, moosid, erineval viisil munaroad ja munad, peekon, küpsetatud tomat juustuga, tomat, värske salat, kurk, oad jne. Ühesõnaga mida iganes.

Kõht täis, kibelesime ruttu ujuma. Eestis on mul juhtunud küll nii, et suve jooksul vette ei saagi, sest vesi on lihtsalt kole külm. Seega võimalusel, lidume me kohe ruttu merre. Kuna me ei ole leboturistid, siis ei näinud põhjust endale lamaistooli osta ja meie ujumine käis ikka nii, et sups üle tee, rätik muuli või kivide peale ja ujuma. Rand oli meie hotelli ees kiviklibune, aga merepõhi oli ühelt poolt muuli kiviklibune, teiselt poolt liivane. Mere äärde minnes alati arutasime, et kas läheme kiviranda või liivaranda. Sobisid meile aga mõlemad. Kordagi ei tekkinud tunnet, et lähme ostame ometi endale mingid veejalatsid kividel käimiseks. Pigem mulle meeldis, et kivikesed masseerisid jalataldu. Eh, kui puhas see vesi seal ikka on. Korful on enamus randasid sinise lipuga märgistatud, ehk siis väga puhta veega.
Meie rannas oli üks suur veeatraktsioon. Selline.

Korfu

Sinna saamiseks tuli osta 10 eurone pääse ja siis võisid seal terve tunni ukerdada. Kai peal pandi ohutuse tagamiseks täispuhutav vest selga ja marss ujudes lõbutsema. See värgendis oli ikka seal, kus vesi ammu üle pea. Erinevalt meie randadest läheb seal üldse väga ruttu sügavaks ja sellist asja, et kõnnid pool kilomeetrit kuni vesi lõpuks nabanigi ulatub, seal ei ole. Tõsiselt mõnus. Kui ikka on palav, siis karmauhh vette ja hea olla. Kusjuures, ma ei oska öelda, miks ujumas ei olnud kunagi palju inimesi. Enamus ikka päevad läbi lebotasid seal niisama. Noh, võib olla meile, põhjamaistele tüdrukutele, oli see vesi soe, aga teistele mitte nii väga :D Mina ei kippunud sealt igatahes sugugi ruttu välja. K ammugi, tema on paras morsk.

Inimesed ujusid vahest päris kaugele ja seal vastas paistavad Kreeka mandri mäed. Vahemaa mandriga ongi väga väike, mõnes kohas vaid 2 km.

Korfu

Kui ujumise isu täis, käisime toas, pesime soolakihi maha, panime riidesse ja läksime ümbrusega tutvuma.
Rannaäärne tee piki Korfut on kitsas, aga aukudeta. Liiklus on kaootiline, kuid rahulik. Kõik liiguvad, keegi ei närvitse ega tuututa. Saavad inimesed üle tee edasi tagasi saalida ja autod, bussid sõita. Suuri turismibusse liigub seal palju ja kui mõnel on vaja keset teed seisma jääda ja kedagi välja lasta, siis seda ta ka teeb. Taga sõitjad siis lihtsalt rahulikult seisavad, ootavad ja kui liigub buss, liiguvad nemadki edasi. Tõepoolest, meil oleks juba ammu sellises olukorras keegi sõimanud, rusikaid vibutanud või midagi hullemat teinud. Tähelepanelik tuli olla eriti rollerite suhtes, sest neid kimas seal palju, kiivreid üldiselt ei kantud ja iial ei teadnud, kust mõni võis välja karata. Lisaks kaootilisele liiklusele ja kitsale teele olid seal veel ka kõik teeääred täis pargitud :) Kõnniteid seal sisuliselt ei ole ja kõndida tuleb lihtsalt täiesti rahumeelselt autotee ääres. Vahest kargab välja mõni agar turist, kes hüüab – astuge edasi, ma hoian teile tee autodest vabana :D

Korfu

Aga mis koht on siis Korfu saarel Benitses?

Kaluriküla Benitses asub Korfu linnast 12 km kaugusel, lõuna-ida suuna rannikul Perma ja Moraitika tursimipiirkondade vahel ja on üks vanimaid kalurikülasid Korful ning üks esimesi turismi-infrastruktuuriga külasid Korfu saarel. Benitses hakkas esimeste seas hoogsalt 70-ndate aastate alguses arenema. Just sel ajal, kui esimesed turistid hakkasid külastama Korfu saart. Tol ajal oli seal väga raske leida vabu apartemente või hotellitube. Suur diskoklubide ja ööbaaride hulk meelitas sinna palju noori(enamasti inglasi). Ööklubid töötasid varavalgeni ja väga populaarsed olid turistide seas beachparty-d.
Praegu on Benitses turismipiirkond hotellide ja apartementidega, tavernate ja restoranidega, väikese jahisadamaga ja üsna sügava ning puhta merega. Benitsese rand on autasustatud helesinise lipuga, mis omistati talle Euroopa Liidu poolt kristallpuhta vee eest. Ei näinud seal ööklubisid ega pidutsevaid inglise poissmehi :)
Igal hommikul müüvad kalurid randades värskelt püütud kala ja Benitsese keskväljakul on müügiks kogu saak.
Keskväljaku lähedal on toitlustusasutuste tänavad ja tegelikult pole väga vahet kuhu sa seal külakeses vaatad, kõikjal saab süüa ja öömaja.
Randades antakse rendile paate, katamaraane, on erinevaid veeatraktsioone nagu tuubiga sõit kaatri taga jne. Kohapealt saab osta ka erinevaid ekskursioone saarele, mandrile ning lähedalolevatele saartele. Benitsese põhirand asub kohe tee ääres, aga seal on ka väiksemaid eraldatud lahesopikesi. Teeäär on palistatud restoranidega, tarvernatega, kohvikutega, marketitega, suveniiripoodidega, on olemas pangaautomaat ja ka bussipeatused, kust saab sõita iga poole tunni järel sinise linnaliini bussiga nr.6 pealinna Korfusse ning roheliste maakonnaliinibussidega Moraitikasse, Messonghisse. Kavosesse ja Püha Georgi rajooni saare lõuna-lääne rannikule.
Benitseses, otse meie hotelli kõrval on suurepärane Shell Muuseum ehk siis veealuse elu muuseum, aga sellest tuleb juttu mingis teises postituses.

Ühesõnaga jalutasime mööda Benitsese rannaäärt ja nautisime kaunist loodust, arvukaid söögikohti, ilusat ilma ning sõbralikke inimesi.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Peale ujumist oli kõht juba veidike tühi ja suure erandina ostsime endile kahepeale paki kohalikke kartulikrõpse ja kaks jäätist :), sest sel hetkel ei olnud veel plaanis minna kusagile päriselt sööma.

Korfu

Sellelt tänavalt ostsime K-le ühe saare pildiga saunalina. See plaan oli meil kohe ja kodunt kaasa me rätti sellepärast ei võtnudki. Üks tore mutike müüs ja maksis kõigest 6 eurot

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Õues oli palav, tõeliselt palav ja sel kellaajal hakkavad tegelikult kohalikud varjuma juba majadesse päikese eest peitu ja kaugel pole siesta aeg. Turistid muidugi päikest ja palavust ei karda, eks :) Ja jalutavad rõõmsalt edasi.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Tagasi hotelli poole jalutades sattus meie teele Messonghi Travel reisibüroo müügiesindus. Neid on seal tee ääres erinevaid, aga meie pilk peatus just selle büroo peal. Kui Benitseses üldiselt tuleb hakkama saada inglise keelega ja vene keelt kõnelevad inimesed harva, siis Korfu linnas suheldakse sinuga justnimelt enamasti vene keeles. Reisibüroos juhtus aga tööl olema sel ajal üks naine, kes on pärit Ukrainast ja juba aastaid Kreekas elanud. Pikalt Ateena lähedal ja nüüd juba aastaid Moraitikas ning käib vahetevahel tööl lisaks Messonghi peakorterile Benitsese harus. Esimesest hetkest olime selle naisega kuidagi ühel lainel ja jõudsin kiirelt arusaamisele, et just siit kavatsen ma osta ära meie plaanipärased reisid saarel olemise ajaks. Neidsamu reise müüb ka Eesti reisifirma, aga paraku üle poole kallimate hindadega. Mul oli see teadmine õnneks juba Eestis olemas ning sellepärast tegelesingi selle teemaga juba enne infotundi, kus teadsin esindaja hakkab reise pakkuma. K-l sai meie arutamistest isu täis ja tema läks peagi ära hotelli taha basseini ujuma. Mina koos toreda daami Korneliaga jäime arutama, mis reisid võtta ning vormistama ostupabereid. Vastutulelikkus, lahkus, hoolivus ja usaldus oli hämmastav. Ühtegi reisi ei määritud kaela. Kõiges lähtuti just minu soovidest ja vajadustest. Ei häirinud kedagi, et tulles välja minu fotograafiahuvil, soovitati mul üks reis välja vahetada, kuigi paberid olid juba tehtud ja keskusse helistatud. Lihtsalt tema meelest ühel teisel reisil oleks palju rohkem huvitavat pildistada. Mõtlesin, et no võtaks ehk veel neljandagi reisi, aga selle ostmise laitis proua mul maha. Ütles, et tal pole südant mulle seda müüa. Ostku ma parem marketist 1.70 eest tavalise bussipileti ja sõitku sinna ise ja ekskursiooniraha võib millelegi muule kulutada. Tagatipuks tegi ta mulle veel letihinnast soodsamadki hinnad. Need kolm väga head ja huvitavat reisi läksid meil kahepeale maksma 165€ ja kui oleks ostnud needsamad reisid läbi Eesti reisibüroo, oleks nad maksnud 360€. On vist väike vahe sees küll. Ettemaksu sooviti 165-st vaid 25 eurot ja ülejäänu kohta ütles, et ah, tule maksa pärastpoole, või homme või kui ei jõua, maksa bussis bussijuhile :D Uskumatu, eks, aga tõsi. Ja muide, mittemidagi seal saarel ei käi arvutis. Kõik tsekid vormistatakse paberile ja keskusesse helistatakse, mitte ei saadeta meile ning tagatipuks kõik see kaootiline süsteem töötab nagu kellavärk. Tšeki peale on kirjutatud mis kell ja kust sind peale võetakse ja korras. Lõpuks rääkisime veel maast ja ilmast ja peredest ja elust ning lahku minnes kallistasime. Mina ostsin kõrvalolevast poest pool kilekotti aprikoose, hotelli eest kausitäie viigimarju ja läksin vaatama, mida Kirke teeb. Üllatununa inimeste usaldusest ja olles samas täiesti jahmunud sellisest hoolivusest, läksin varsti tuppa raha järgi ja padavai turismifirmasse tagasi. Mulle meeldib, kui asjad on kohe korras. Kornelia muidugi naeris, et mis ma nüüd muretsen ja jooksen edasi tagasi, aega küll ju selle maksmisega :D Vot nii käivad Korful asjad.
Tagasi hotellis oli aeg minna kuulama infotundi. K sulistas edasi basseinis ja mina läksin kuulama, mida on Tez Tour-i esindajal rääkida. Ega peale minu ja eelmisel õhtul kohatud kahe proua seal teisi polnudki. Esmalt tuli anda ära voutsher tagasisõidu vormistamiseks. Esindaja kirjutas üles meie telefoninumbrid ja andis enda oma – igaks juhuks. Ja siis algas müügitöö :) Meile üritati maha müüa neidsamu reise, mida ma just ostmas käisin, aga kõvasti suurema raha eest. Mina vingerdasin kiiresti sellest teemast ära leides loogilise põhjenduse, miks ma kohe midagi ei plaani osta, aga vat neid prouasid ta moosis päris hoolega. Üks proua teatas, et tema ei kavatse kohe midagi osta, sest tema tunneb ennast veel lennust halvasti, kuna meid hoiti tund aega lennukis ja kohale jõudsime alles keskööks :D Teine proua juba peaaegu oli nõus….ja no mina jälle oleks tahtnud neile nii öelda, et ärge palun ostke :D Lõpuks mina läksin ära ja nemad jäid. Üritasin neid pärast leida ja küsida, ega nad ometi ei ostnud neid kalleid reise, aga daamid olid kadunud. Õnneks järgmisel hommikul ma neid kohtasin ja sain teada, et nemadki olid teadlikud ja ostsid reisid mujalt.

Infotund läbi, suundusin maja taha basseini äärde K juurde. Läksime koos tuppa, sõime kõhu puuviljadest täis ja otsustasime minna matkama. Me ei mõelnud selle peale, et kell oli 15, väga palav aeg – ja läksime. Uurisin ennem turismibüroo juures kohalikult näitsikult, kas lähedalt läheb mõni rada mägedesse. Mulle seletati ära, millise maja juurest tuleb pöörata üles ja mida silmas pidada ning sinna rajale meil oligi plaan minna.
Nojah, ilus oli, aga kole palav oli ja mäest üles rühkida oli eriti palav. Niikui ümber nurga keerasime, nägime kassi. Esimest kassi. Pikutas seal mõnusasti vilus.

Korfu

Ja siis hakkasime minema mäest üles. Ikka kiira käära ja üles. Hästi palju kasvab seal selliseid põõsaid, mis on ilmselt põldmarjad. Hakkasid vaikselt valmis saama.

Korfu

Ja muidugi igal pool vaimustavalt õitsevad põõsad.

Korfu

K leidis viinamarjad, veel täiesti toored.

Korfu

ja siis leidis ta oma lemmikud, kaktused :) Üks väiksem aiast väljas ja üks pikk aias sees.

Korfu

Korfu

Edasi minnes tuli meile vastu lahe kividest laotud sein

Korfu

Edasi hakkas tekkima järjest ilusaid vaateid ja kohti

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Kui olime nii 40 minutit ülesmäge keerutanud, arvas K, et ta enam ei jaksa. Tõttöelda, oli keskpäevane kuumus päris tappev, vesi jooksis ja eks ta oli juba hommikust päikese käes olnud küll meres küll basseinis. Pole ime, et lõpuks ei jaksa.

Tegime mõned pildid ja hakkasime laskuma alla tagasi.

Korfu

Täitsa väsinud näoga laps.

Korfu

Sellele taimele üritas laps kübarat pähe panna, aga taim ei arvanud sellest midagi ning hoopis torkas teda nii, et näpust veri väljas :) Vot nii, ära ikka näpi kõike.

Järgmisel pildil on ilmselt üks varajasem viinamarjasort, sest need hakkasid juba värvi muutma.

Korfu

Ja muidugi kõikjal oliivipuud. Neid pidi olema Korfu saarel üle 4 miljoni puu. Igal elanikul pidavat olema omad lapikesed ja et aedu kuskil vahel pole, siis see ei tähendavat, et keegi ei tea, kus lõpeb enda istandus ja algab naabri oma.

Korfu

Järgmisel pildil on all paremal üks valge põõsas, mille nime ma ei oska öelda, aga mis lõhnas väga hästi.

Korfu

ja edasi ikka alla ja alla

Korfu

Korfu

Kuni nägime jälle kasse. Mis tähendas, et pidime tükk aega aia ääres passima, sest K on loomaarmastaja. Mõne ajaga oli ta igatahes lugenud kokku 40 kassi erinevates kohtades ja siis läks tal sassi ja loobus lugemisest, sest kasse, neid on Korful ikka väga, väga palju :)Neid on kohe üsna igal pool ja keegi nendega ei pahanda ega ära ei aja.

Korfu

Korfu

Varsti jõudsime tagasi meie tänavale

Korfu

Korfu

ja meie hotelliesisesse randa. Pärast sellist palavust ei tahtnudki muud, kui et ujuma.

Korfu

Tulles hotelli tagasi, mis seal siis ikka üllatavat, võtsime rätikud ja jooksuga merre. Vahepeal oli tekkinud väike lainetus ja siis me hulpisime ja hullasime seal päris tükk aega. Sellist vees mõnulemist pole päris ammu olnud. Kui isu sai täis, läksime hotelli tagasi. Pesime ennast soolaveest puhtaks ja suundusime maja taha. K muidugi jälle basseini ja mina otsustasin, et proovin veidi lesida ja lugeda. Tehke mis tahate, aga kui meri on kõrval, siis basseini mind ükski asi ei tõmba. K-l vastupidi pole mingit vahet. Temal peaasi, et on vesi. Küll ta on vee all, küll vee peal ja siis vaatad jälle et istub päästerõngas ja ujub ringi. Mina siis lesisin ja lugesin ja vahepeal tegin mõne pildi. Mere ääres pilte me sisuliselt ei teinud, sest tahtsime koos ujuda.

Korfu

Korfu

Mõne aja pärast olime tagasi toas, panime riidesse ja läksime jalutama Benitsese keskusesse. Meie elasime veidi keskusest väljas ja sinna on vast 5 minuti teekond. Keskuses on palju poekesi, apteek, hullumoodi söögikohti ja väike jahisadam keskväljaku ääres.
Kõigepealt vaatsime üle bussi sõidugraafiku, sest järgmisel päeval pidasime plaani sõita iseseisvalt Korfu linnaga tutvuma. Selline see on seal. Võib olla tuleb kellelegi kasuks kunagi, kuigi nende linnaliini siniste maršruutide kodulehel on samuti kõik info kenasti olemas.

Korfu

Päike paistis nii kenasti vastaskalda mägede peale ja õhtuks oli palavuse asemel tekkinud mõnus, mõnus soe õhk ja tuult ei olnud peaaegu üldse. Tõepoolest, jalutad ja naudid.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Keset Benitset on üks pargiala, kus kasvab palju puid, mille tüved meenutavad veidi nagu kaske, aga kased nad kohe kindlasti pole. Hetkel ma pole veel jõudnud uurida, mis puud need siis olid

Korfu

ja õitsvaid põõsaid on seal tõesti igal pool.

Korfu

Varem või hiljem ja pigem ikka varem, lähevad inimestel kõhud tühjaks. Otsustasime maanduda kusagile sööma ja valisime ühe perepitsarestorani. Kreekas on teadupärast restoranid(to estiatorio) või siis tavernad. Mina neil vahet tegema ei hakanudki. Kõrvuti nad sageli olid ja minumeelest mõlemas pakuti suhteliselt samasugust toitu enam vähem samasuguste hindadega. Igatahes võtsime istet pitsarestoranis. Kelnerid tulevad söögikohtades juurde väga nobedasti, kedagi otsima ja ootama ei pea. Igal pool oled sa teretulnud ja keegi ei vaata pahasti, kui otsustad restoranis vaid kohvi tellida. Väga harva nägime sellist söögikohta, kus kaardiga maksta ei saanud. Küll pole neil aga wifiterminale ja tuleb minna kusagile eemale, kus terminal nurga taga paela otsas :) Kreeklased millegipärast arvavad, et kaart on kindlasti viipefunktsiooniga ja veendudes, et sellega pole mõtet vehkida, ulatavad sulle terminali pin- koodi sisestamiseks. Sel ajal, kui meie seal olime, vaadati veel enamuses toidukohtades jalgpalli ülekandeid, aga see ei seganud absoluutselt head teenindust. Tellisime endale valikust kahepeale väikese pitsa. Minu Poolas pitsa söömise kogemusele toetudes oleks pidanud see olema ilmatuma suur ja sellepärast otsustasime kohe väikese kasuks. Kreekas väike pitsa siiski liiga suur ei ole, aga kaks naisterahvast saavad kõhu tegelikult täis ikka. Vesi tuuakse lauda enamasti kohe, sest turistile tuleb kindlasti anda juua, et palavusest vedelikupuudust ei tekiks. Ja vett seal tõepoolest kulub. Ma ei tea mis põhjusel, aga korfulased ehk kerkiralased, nagu nad ennast ise nimetavad, kraanivett ei joo. K proovis hotellis juua ja temameelest polnud sel midagi viga, aga otsustasime sellegipoolest pudelivee kasuks. 1,5 liitrit mägede vett maksis seal tegelikult vähe, kõigest 40 kuni 60 senti. Pitsad maksid nii 7.50 – 20 eurot, olenevalt pitsast ja suurusest. Meie oma maksis 9 eurot. Valmis tehti see sealsamas nina all lahtise tulega päris ahjus, kus pitsapõhja klopiti, kolgiti ning küpsetati ja süües maitses see väga hästi.

Korfu

Kell oli umbes pool üheksa õhtul ja kohalikud lapsed olid õue tulnud. Kes jooksis niisama, kes tagus palli, kes sõitis trikirattaga, kes istus telefonis nagu paljud lapsed erinevates maailmanurkades :)

Korfu

Jalutades jääb igasuguseid ilusaid asju ette.

Korfu

Korfu

Korfu

Järgmises poekeses me käisime mitmeid kordi head ja paremat ostmas

Korfu

Pitsarestoranis me magustoitu ei soovinud, aga üks mõnus jäätis kahepeale kulub sooja ilmaga õhtul kindlasti ära :)

Korfu

Õhtupimedus saabub lõunamaades nagu teada, päris varakult. Meie valgete ööde asemel on jaanide paiku seal juba pool üheksa täitsa hämar ja tunnikese pärast kottpime.
Hakkasime oma hotelli poole tagasi jalutama. Tänavad ja söögikohad ning kauplused olid tegelikult rahvast täis ja magama ei tahtnud veel isegi minna. Nii me siis lihtsalt jalutasime ja istusime hotelli ees mere ääres. Nautisime soojust ja merd.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Peale lõunamaist siniroosa õhtugamma nautimist, oli aeg pöörduda hotelli, kus rõõmustasid silma kaunid hortensiad.

Korfu

Nii sai esimene päev õhtusse. Meile tundus veel uskumatuna, et oleme nii kaugel ja veel uskumatum oli see, et ilm saabki olla ööpäevaringselt soe. Nii soe, et isegi öösel pole jakki tarvis.
Kesköö paiku läksime magama, et hommikul võtta ette sõit saare pealinna. Sellest siis järgmises postituses.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 4 kommentaari

Soe ja sõbralik Korfu, ehk kuidas kõik alguse sai.

NB! Hoiatus! Pikk jutt :)

Mõte reisist hakkas idanema kohe peale seda, kui me eelmise aasta augustis Ahvenamaal käisime. Miks ma eelmise 10 aasta jooksul kuskil kaugemal kui Soome ja Rootsi ei käinud, selleks on omad põhjused, aga peale Ahvenamaad tekkis tunne, et kui väga tahta siis saab ja kui toredaid asju lükata lõpmatuseni edasi oodates paremaid aegu, siis neid võibki ootama jääda. Seega, reisida tuleb praegu ja mitte siis, kui enam ei saa ega jaksagi. Me keegi pole igavesed.
Ka reisivad lapsed kasvavad hoopis teistsugustena, sest reisimine avardab nende maailma. Usun, et lapsed, kes on vanematega või vanemaga palju reisinud ja kogenud, on tulevikus tolerantsemad, toimetulevamad, julgemad, iseseisvamad, laiema silmaringiga ja õnnelikumad inimesed. Pealegi, kui lapsed ei ela lihtsalt paksu rahakoti peal ja naudi sellest saadavaid hüvesid, vaid teavad kust raha tuleb ja pingutavad ka ise selle nimel, et reisiraha tekiks, õpivad varakult eristama olulist mitteolulisest, päriselu võltsist ning säästma seal, kus mõnigi laristaks. Ühesõnaga hariduslikus mõttes on reisi planeerimine väärt kogemus ja reis ise vääriline preemia. K näiteks hoiab kõik oma sügisese sünnipäevaga saadud rahalised kingitused alles just reisi jaoks. Ei käi sealt viieka kaupa raha võtmas, et sõbrannedega poodides kolistada ja kui ma olen talle millegi kindla jaoks andnud raha, siis ülejäägi paneb kassasse, mitte ei jookse esimesel võimalusel poodi tilulilu ostma. Olgu see ülejääk kasvõi 10 senti. Iganädalast taskuraha ta samuti ei küsi. Küsib siis, kui on tõesti tarvis ja kulutus on igati põhjendatud. Niipalju siis rahast, aga räägiks parem reisist.
Peale Ahvenamaad otsustasime, et aasta pärast läheme jälle kusagile reisima ja valime seekord sooja maa. Ahvenamaale oleksime me nõus iga kell tagasi minema, aga prooviks seekord, kuidas seal soojal maal ka on. Polnud me seal kumbki varem käinud ja lennukigagi polnud sõitnud.
Esimese hooga hakkasin ma vaatama hoopis Itaalia reisi, sest naabrinaine perega käis ja oli väga rahul. Uurisin LaStrada reisifirma pakkumisi niipidi ja naapidi ja ikka tundus mulle, et bussireisil on teeloleku aeg liiga pikk. Jah, kui seda metsa ees ei oleks, ehk siis Läti, Leedu ja Poola läbimine võtab kole palju aega ja kuigi akendest näeb mitme päeva jooksul palju maid, bussis öösiti magada pole vaja ja kõik mõeldakse sinu eest ette taha ära, tundus ikkagi liiga palju päevi bussis krõnksus istudes liigse ajakuluna. Uurisin, uurisin ja lõpuks leidsin, et ei – võtame siiski ette lennureisi. Hakkasin netis märkama reisipakkumisi. Väga kauged maad….neid me finantsiliselt välja ei kanna. Egiptus, Türgi…..ei ahvatle kohe üldse. Linnapuhkus? Mitte seekord. Tahaks ikka näha ja lisaks meres palju ujuda. Mõte peatus Kreekal, täpsemalt Kreeka saartel ja mingil põhjusel pilgutas meile silma just imeliselt roheline ja sõbralik Korfu saar. See äratundmine, et Korfu on just see õige, tuli üpris kiiresti ja nüüd juba tagasi olles võin öelda, et see valik õigustas ennast 110%. Nii need killukesed meie südametest mööda maailma laiali pudenevadki ja Korfu on kindlasti koht, mida jääme igatsema ning hinges kandma.
Sihtkoht välja nuputatud, hakkasin jälgima konkreetseid pakkumisi, kuni sattusin Reisiparadiisi lehele ja sealt vaatasid vastu Kreeka reiside pakkumised, mis tundusid hinna poolest sobilikuna. Kirjutasin ja avaldasin soovi asja uurida. Pidasime sealse reisikorraldajaga sisutiheda kirjavahetuse, kus üks kogemusteta reisisoovija oskas ilmselt küsida rohkem, kui üks korraldaja oskas vastata :D Eiei, tegelikult vastas ta kõikidele minu küsimustele, isegi sellistele, mis mulle endalegi tundusid juba naljakatena, aga kogemuste puudumisel oli mul vaja kõike teada ja kui ma lähen lapsega üksi, pean ma olema kõiges kindel ja tema heaolu eest vastutav. Ma ei saa lubada endale, et midagi läheks viltu. Kui mina enam midagi küsida ei osanud, küsis tema – et kas paneb broneeringu lukku? Valikus olid Korfu või Peloponnesose poolsaar. Süda kiskus Korfule. Valisin hotelli ja…
Oli üks kõle ja tuuline sügisõhtu, seisime K-ga hilja õhtul bussipeatuses, et sõita koju ja helistasin nooremale R-ile, kellel meie peres on kogunenud kõige enam lennutunde. Oma 26 eluaasta juures juba 25 erinevat lendu :D Uskumatu, kuidas mõni ikka jõuab. Helistasin ja küsisin, et appi, kuule, mis ma nüüd teen, kas julgen bronnida ja minna? Poeg, toetav ja julgustav nagu alati, ütles et muidugi minge, kindlasti saad hakkama. Sõitsime koju, istusin arvuti taha ja kirjutasin – me broneerime selle reisi. Uhh, tehtud :) Natuke hirmus oli, aga samas tekkis hinge meeldiv elevus. Vaatasime K-ga üksteisele otsa ja naersime, et jeee, me lähemegi lendama ja soojale maale. Mis sellest, et alles poole aasta pärast.
Reisikorraldaja saatis ettemaksuarve, maksin selle ära ja elu läks edasi. Ees oli aeg, mil tuli koguda raha ning teha korralikku kodutööd Korfu saare kohta. Kodutöö on absoluutselt oluline, sest sellest sõltub kohe kindlasti, kuidas sa suudad pärast reisisihtkohas oma asju korraldada. Ma käisin tõttöelda google mapsi abil need hotellilähedased teed ikka korduvalt igatepidi läbi ja tänu sellele oli mul sinna jõudes täitsa kodune tunne. Mida lähemale jõudis reis, seda tugevamalt ma ennast tundsin, sest teadsin juba mida ma tahan ja mis mind ees ootab. Üllatusi ei saa loomulikult välistada, aga etteruttavalt võin öelda, et ees ootasid meid ainult head üllatused.

Algab järjejutt “Meie Korfu”, et K saaks kunagi lugeda meie toredatest tegemistest ja võib olla on sellest kellelgi kasu oma reisi planeerimisel.

Vol.1 ehk esimene päev – seiklus alaku!

Meie esimene päev möödus tegelikult tänu õhtusele lennuajale suuremas jaos Eestis. Eelmisel õhtul pakkisime enamuse oma kohvrist kokku ja ega meil hommikul väga midagi teha ei olnudki vaja. Kahepeale kokku otsustasime võtta ühe äraantava pagasikohvri ja kumbki oma seljakoti käsipagasiks. Kohvriks oli meil üks ja ainus majapidamises olemasolev turvaline suurem fotovarustuse kohver. Väga mugav, turvaline ja praktiline, aga ega ta üleliia asju ei mahuta. Muide, kohver tasub lennujaamas ära kiletada, sest siis on suurem lootus, et kätte saades on ta terve, puhas ja korras ning keegi pole sinna sisse piilunud.
Minimeerisime oma pagasi ja otsustasime, et kui millestki väga puudus, saab ju kohapeal ometi osta. Soojale maale õnneks ei pea nagu Ahvenamaale pakkima kaasa kummikuid ning jopesid. Pakkisime kaasa vähe asju ja kohapeal selgus, et oleks võinud nendestki asjadest osa maha jätta. Teinekord oleme juba targemad. Minu väikeses fotoseljakotis oli ainult fotokas, tahvelarvuti, rahakott ja reisidokumendid. K kotis olid mõned tema isiklikud asjad ja paar raamatut. Sinna panime ka ühte teist söödavat, kui lennureisil peaks kõht tühjaks minema. Ainus probleem tundus olevat selles, et….õues sadas vihma ning oli meeldivalt külm. Ilma jopeta väga õue ei tikkunud. Kirusime ilma, K pani selga termofliisi, mina otsustasin, et elan üle ühe õhema kardiganiga ja riskisime vihmavarjud koju jätta.
Eee, päris vastik oli. Kergelt vihmane, hästi tuuline, külm… aga jõudsime kiirel sammul rongijaama varju alla ja sealt juba polnud läbi vihma palju rongi peale joosta. Istusime 13.33 rongile. Tallinnas väljumise hetkel sadas päris kenasti, aga õnneks sealgi rongist varju alla väike maa. Kuni poes süüa ostsime, jäi vihm väiksemaks. Siblisime trammipeatusesse ja püsisime kenasti tuule eest varjus. Ühe ümberistumisega olimegi varsti otse lennujaamas. On ikka tore, et nüüd sõidab tramm lennujaama treppi. Varsti oli lennujaamas ka meie noorem R, kes pidi meid ära saatma ja vaatama, et me oleksime ikka õigel ajal õiges kohas. Tema kätte jätsime ka üleliigsed soojad rõivad ning viimasel hetkel viskasin kotist välja oma lisajalatsid. Otsustasin riskida ja leppida vaid nendega, mis said 3 päeva tagasi ostetud ja olid mul jalas. On ju täiesti normaalne avastada mõni päev enne reisi, et meil kummalgi pole mugavaid ja lahtiseid suvejalatseid. (Julgen siinkohal soovitada Ülemiste keskuse CCC jalatsikauplust, kust saab hea hinnaga mugavaid ja kvaliteetseid jalavarje).
Niisiis, R näitas meile ära, kuhu peame viima pagasi, kust (sealtsamast) saame pardakaardid ja kuhu peame edasi minema. Jätsime hüvasti, kallistasime südamlikult ja seal me siis olime – kahekesi ja särasilmselt seiklusele vastu astumas. Pagas kaalus naljakalt vähe, alla 10 kg :) Pardakaardid saime ruttu kätte ja K-l täitus esimene soov – saatuse tahtel oli tal aknaalune istekoht. Lasime piiksutajast oma pardakaardid läbi ning suundusime kontrolli. Tollitöötajad olid väga sõbralikud, probleeme ei olnud ja olimegi juba reisijate alal.
Jaa, Tallinna lennujaam on ilus, loogiline ja mugav. Õnneks mitte ülearu suur. Meie lend pidi väljuma kell 18.00, aega oli. Tegime ootealale tiiru peale ning võtsime istet õige värava ees. K leidis endale mingi lebotooli, aga sellel polnud voolupesa ja veidi aja pärast kolis ta teise samasugusesse, kust sai telefoni akut laadida. Mina läksin ja tõin meile kaks pudelit vett ning siis tekkis küsimus, et kus on meie uhke kübar, mida K ei olnud nõus kuidagi koju jätma? Meie juures teda polnud, aga kuskil rohkem me nagu ei peatunud. K käis tiiru peale meie tuldud teele – ei midagi. Mina läksin siis uurima sinna, kus meie asju kontrolliti, et äkki jättis sinna laua peale? Nendel oli ainult üks nokamüts pakkuda, mis polnud ligilähedaseltki sarnane meie elegantsele kübarale. Mõtles siis veel korra kõik läbi ja leidis, et nende toolide juurde tulles oli kübar veel olemas ja ta vist pani selle sellesse esimesse lebotoolpesasse. Seal pikutas üks noormees. Läksin ma siis sedasi areldi ja piilusin, et halloo, tere, ega teil seal ühte kübarat pole :P vaatas ringi…no pole. Mõtlesime edasi. K ütles, et aga sellel käib peatugi üles, äkki on seal taga? Mina siis tagasi noormehe juurde…eee, et teate, äkki te vaataksite selle peatoe taha, kas seal on midagi näha? Noormees oli kena ja lahke, tõstis selle asjanduse üles, pistis käe selle taha, otsis veidi pimesi…ja hurraa, tõmbas meie kübara nagu mustkunstnik jänese, kübarast välja. Kübar õnnelikult enne lendu üles leitud ja üleliigne aeg otsimisega sisustatud.
Veidike kell kuus läbi avati pardalepääs. Kõik need pea 200 inimest lennukis, lootsime kohe lendama hakata aga siis tuli teade, et tund aega tuleb meil istuda, sest taevas polevat ruumi. Kujutad sa pilti, taevas lennukeid täis. Mis seal ikka, selleks me ju raamatud kaasa võtsimegi. Ilm oli selleks ajaks ilus, päike paistis, veidike kitsas seal lennukis ju oli, aga lugemist see ei seganud. Tunni aja pärast kõlas taas meie piloodi reibas hääl ja lend võis alata.
Kui ma mitu kuud ennem ikka põdesin, et appi, äkki ma siiski kardan lennata, siis lennukis istudes puudus mul igasugune hirm. Nentisin fakti, et ahah, nüüd ma siis olengi lennukis ja kohe lendan kodunt nii 3000 km kaugusele sooja :) Kui lennuk hakkas tõusma, polnud K vaimustusel otsa ega äärt. Mina võtsin asja nagu vana lendurmati ise, aga tema kiljus täiesti ohejeldamatult suurest vaimustusest ja rõõmust. Hea, et mitte liiga kõvahäälselt :D Eesistuv härra küll korraks piilus taha naeratades, et kes see hull seal omaigaaditab vaimustunult. Ju see tegi talle nalja. Igatahes, me istusime lennukis, maa liikus meist aina kaugemale ja pilved tulid lähemale. Ees ootas üle 3 tunni lendu.

Korfu

Üritasime aru saada, kus me oleme, aga ega see pikalt õnnestunud. Kõrgus kasvas kiiresti ja varsti olid ümberring vaid pilved. Ilusad ja valged.

Korfu

Mida kaugemale kodust, seda hämaramaks hakkas minema…

Korfu

Korfu

Päike hakkas loojuma ja varsti oligi pime.

Korfu

Korfu

Ja siis, ühel hetkel, hakkasid alt paistma tuled. Me nägime Korfu saart!!!
Kui lendu tõustes meil kummalgi kõrvad oluliselt liiga ei teinud, siis laskumisel vähemalt minu üks kõrv lõi hoogsalt pilli. No ikka nii, et pool pead oli valus. Ei aidanud ei nätsu närimine, haigutamine ega neelatamine. Kõrvakuulmine kadus esmalt ära, iseenda häält kuulsid nagu sosinat ja meeletu valu. K- kõrvad õnneks ei valutanud, aga olid samamoodi nagu vati sees. Hiljem selgus, et Korfu saarele maandumine ongi paljude kõrvadele valulik, sest nende lennurada on vaid umbes 1370 m pikk ja see on väga lühike ning sellepärast ka maandumine väga järsk.
Õnneks, see ebameeldiv tunne ei kestnud kaua – jällegi lühikese raja ja kiire maandumise võlu valu kõrval. Rattad puudutasid maad, rahvas plaksutas ja peagi seiskusid lennuki mootorid. Ma eeldan, et neid on mitu :) Istusime 30-s reas ja saime tagumisest väljapääsust väga ruttu välja. Kell oli peaaegu 11 õhtul ja meid võttis vastu…..soe, sume õhtu. Bussid viisid unised reisijad lennujaama, mõningase ootamise järel saime kätte oma pagasi ja edasi juba ootasid meid kohapealsed reisikorraldajad, kes saatsid inimesi õigetesse transfeerbussidesse. Umbes poole tunni pärast jõudsime meie hotellini, mis asus Benitses ja Korfu linnast 12 km kaugusel. Bussist väljusid peale meie veel kaks vene daami ja ülejäänud sõitsid edasi oma hotellidesse.
Seal me siis olimegi, kahekesi, kodust hirmus kaugel, õues oli soe, hotelli ees õueterrassil käis disko, rahvas jalutas ringi, rannaäärsed poekesed olid avatud ja meie olime vaatamata hilisele kellaajale rõõmsad ja õnnelikud, et kenasti kohal. Sisenesime meie hotelli Potamaki Beach Hotel ning asusime ennast registreerima. Maksime ära turismimaksu 1.50 öö kohta, saime kaardi ja suundusime tuppa. Lõunamaale kohaselt oli õues juba saarele saabudes kottpime. Niiet ega me oma rõdult õue vaadates midagi väga näha saanud. Panime asjad tuppa ja esimese asjana jooksime üle tee mere äärde katsuma, kas vesi on soe. Oli küll soe :) Kell näitas uut päeva. Läksime tuppa tagasi, käisime pesemas ja vajusime magama. Me olime õnnelikult kohal! Korfu saarel.

Meie esimesest päevast saarel juba järgmises postituses!
Reisist on väga palju pilte ja kõvasti muljeid. Seega nii nagu jõuan pildid üle vaadata, nii jõuavad blogisse ka reisijutud.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Nõelapadi

Meie K-l oli sel õppeaastal esimest korda selline päris käsitöö tund. Varem oli rohkem meisterdamine, aga sel aastal siis poisid-tüdrukud eraldi ja ikka päris käsitöö või kodundus. Õnneks said nad poistega vahepeal ka vahetust teha ja peaks ütlema, et meie preilile meeldis see puutöövärk ikka väga. Tüdrukud olid päris nördinud, et nad said puutööklassis nii vähe aega veeta, kui poisid samal ajal õppisid võikusid tegema. Aga, peale puutöö oligi siis kodundus, ehk veidi söögitegemist ja ilmselt veidi lauakombeid, heegeldamine, kudumine ja õmblemine. Õmblesid koolis ühe nõelapadja ja ühe palkmaja tehnikas väikese padja. Õmblemise hoog oli sees ja kodus tahtis K hirmsasti minu õmblusmasina taha pääseda. Nii ma siis üks päev pakkusingi talle, et tehku üks veidi teistmoodi nõelapadi. Mina õpetan ja tema teeb. Mul on terve elu olnud põhimõte, et ma ei tee laste eest midagi ära, ma õpetan neid, kuidas õigesti teha. Selline oli ka minu enda kodune kasvatus. Tehnoloogilisest alusest sõltub alati lõpptulemus ja kui teha asju õigesti, ongi tulemus kena. Õnneks on ka lapsel endal siht ja jonn ise pusida, kui et öelda, ema aita, ma ei oska. Sestap ma saan aru ka tema pahameelest, kui näidates rõõmuga oma tehtud tööd koolis õpetajale ja lootes, et temagi rõõmustab, kui laps lisaks koolile tahab kodus veel midagi teha, saab vastuseks – tegid ikka ise või? Kahelda põhjust tegelikult ju polnud, sest ka koolis tehtu oli korralik ja kena. Kodus õppis ta lihtsalt tegema pisut enamat, kui koolitundide aeg võimaldab. Kui kodus on käsitöös pädev ema, ei tähenda see veel automaatselt seda, et laps asju ise ei tee.
Niiet jah, sooviks õpetajatele vahest pisut rohkem usku oma õpilastesse. Minul on igatahes hea meel näha, et tütrel on olemas käsitöögeen. Kellele ma siis ikka üks kena päev oma käsitööraamatute kogu muidu pärandan :) Poisid on pigem tehnikainimesed ja miniad pole samuti käsitöösoolikaga. Vanem R on küll meister ehitama ja misiganes töid tegema ning remontima, aga kudumine, heegeldamine ja õmblemine pole siiski tema teema. Seega on tore, et K jätkab minu käsitööarmastuse liini.

nõelapadi

nõelapadi

nõelapadi

nõelapadi

Kevadel vaatasin, et Nobiinas on haldja tegemise koolitus ja mõtlesin kohe, et seda ma tahaksin proovida. Vaatasin kalendrisse – nagu ikka, just koolituse laupäeval olen mina tööl. Mis seal ikka, pakkusin lapsele, et äkki tahab minna, sest mulle tundus see täiesti jõukohase tegevusena ühele 11- aastasele preilnale. Õnneks tema on mul selline tüüp, kes haarab kohe kõigest kinni ja ei ütle, et ei oska või ei viitsi. Leppisimegi siis kokku, et läheb ja õpib ning pärast õpetab mulle kodus haldja tegemist.

Selline oli lapse haldjas:

haldjas

Ja sellise tegin mina. Ei saanud küll just minu lemmikvärvides, aga hetkel mul muud värvi materjali kodus ei olnud. Ükskord ostame juurde ja teeme neid haldjaid veel. Mulle päris meeldivad.

haldjas

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD., MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Tekk värskele beebile

On küll täitsa maikuine töö, aga siiani pole blogisse jõudnud. Mis teha, suvi lendas sellise hooga peale, et väga siia arvutisse ei jõua. Kuid…siiski, siiski – mõnel vihmasemal ilmal ikka. Tegelikult istun siin perioodiliselt ka ilusa ilmaga, sest töö tahab tegemist ja pilditöötlust mujal teha paraku ei saa kui arvutis, kus pilt on normaalse suurusega :) No või vähemalt mina ei saa, sest mulle ei meeldi töö piiluaugus. Kindlasti on andekaid inimesi, kes saavad sellise töö tehtud ka muudmoodi. Jah, eks ma tasapisi püüan siia lugusid lisada, sest materjali rohkem, kui küll ja kuigi enamus inimesi on kolinud instagrammi, meeldib mulle ikkagi blogi ja eelkõige just iseenda ja oma pere tarbeks sel viisil mälestusi talletada. Proovin küll vahest päevikusse kirjutada, aga see pole see. Pilte sinna ei saa panna ja kirjutada käsitsi väga ei viitsi. Alustan ilusasti, aga lõpuks vajub ikkagi käekiri ära :D

Nii ma siis istun tavaliselt oma tööruumis arvuti taga, kui just ei õmble midagi :) Kalender ees, sest sinna tuleb pidevalt midagi jooksvalt üles märkida ja hetkel küll avatud hoopis e-kool, sest pilt on tehtud nagu tekikegi, juba mais ja ikka tuleb kiigata, kas klassijuhataja on midagi vanematele kirjutanud. Hinnete pärast pole olnud põhjust muretseda.
Vaatan ja mõtlen, et peaks vist toa teist värvi värvima. See roheline on sellest ajast, kui noorem R oma vanema venna toa endale võttis, aga nüüdsest on temagi juba siit toast ammu välja kolinud.

tekike

Aga tekist.
Puuvillasest trikotaažist beebitekk värskele poisslapsbeebile. Meeter x meeter suurusega, kahekordsest trikotaažist. Personaalse sünniandmete sildiga varustatud ja pakkimisel lisatud õnnesoov.

tekike

tekike

tekike

tekike

tekike

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Õppeaasta ja muusikaaasta lõpp on käes

Märkamatult oleme otsapidi juunis ja kuigi lapsed käivad veel koolis ning vähemalt meie koolis on aktus alles 12-l kuupäeval, on mõtted siiski suves. Ilmad on juba pikemat aega soojalt suvised ja mõnusad.
Olge valmis päris pikaks monoloogiks. Kes ei jaksa ega viitsi, võib kohe loobuda.

Seoses ühe koolivaheaja lisandumisega on nüüd õppeaasta venitatud poolde juunisse, aga selle mõttest ma väga aru ei saagi. Lisavaheaeg on ok. Lapsed olid kooliaasta vältel märksa vähem väsinud. Noh aga see venitamine kevadsuvel….on kuidagi mõttetu. Õppekavad olid juba mai lõpuks tehtud, kontrolltööd samuti, juuni alguses anti õpikud ära. Nüüd siis longivad kooli ja koju ja midagi asjalikku ei toimu. K oma sõbranjedega vähemalt istub peale tunde rõõmsalt raamatukogus, kui nad just õues ratastega ringi ei sõida. Rampsis algas igaaastane suvelugemise programm ja nii nad siis kambakesi seal istuvad – lobisevad ja loevad raamatuid. Kooli kamandatakse rohkem neid, kellel mingid võlgnevused likvideerida. Kui kõik korras, siis polegi väga muud, kui tilulilu. Nädala sees sai K ja veel mõned tema klassikaaslased kel õppimine korras, minna koos kolmandate ja teiste klassidega kahepäevasele Lõuna – Eesti ekskursioonile. Käisid lausa kahe suure bussiga, sest reisile läks 4 klassitäit lapsi + 6 neljanda klassi last. Programmis oli Viljandi koos lossimägede, järve, pikniku ja Pärimusmuusika aidaga, Pokumaa ja Pokukoda, matkamine, liikluslinnak, ööbimine Tarvastu Gümnaasiumis, matk Holstre – Polli matkaradadel, Olustvere loss, keraamikakoda, leivakoda, Võhma küünlavabrik ja uisutamine parafiinist uisuväljakul. Ühesõnaga päris palju tegemist. Tagasi tulles räägiti mulle õhtu otsa muljeid ja reisiga jäädi vägagi rahule.
Neljas klass on saanud läbi kuidagi märkamatult ja kiiresti. Isegi K ise ütleb, et uskumatult kiiresti. Küllap siis sellepärast, et õppimine on olnud korras ja mingeid probleeme ega muresid pole esinenud. Üks neli on tunnistusel viite sekka ära eksinud, aga see pole isegi arutlemist väärt. Loodame lihtsalt, et seda õppeainet tuleval aastal ei anna sama õpetaja. Seda loodavad vist meil enamus lapsevanemaid. Eile pidasime selle õppeaasta viimase klassiõhtu, mis toimus ühe klassivenna vanaema õuel ning kuhu olid kutsutud ka lapsevanemad ning endine algklasside klassijuhataja. Väga meeleolukas õhtu kukkus välja. Jalgpallis tegime emadega lastele ära :) Mälumäng vanematele oli nii raske, et andis ikka nuputada. Tõesti, vahva õhtu.
Neljapäeval oli muusikakoolis viimane päev. Tunnid tegelikult seal ammu läbi. Peale 11. mai solfieksamit solfi tunde enam ei toimunud, muusikalugu sai samuti vahepeal läbi ja klaveritunnid päädisid 1. juuni eksamiga. Solfi eksamit lapsed kartsid, aga eks õpetajad andsid selleks ka oma panuse neid terve aasta sellega hirmutades :) Tegelikkuses läks kõik hästi. K sai oma viie kätte, nagu unistas. See oli talle hirmus oluline ja seda rohkem see hinne teda ka rõõmustas. Eks elu näitab, aga tulevikus ta sihib muusikakeskkooli poole ning seda arvestades on oluline õppida hästi ja saada eksamitel häid hindeid. Järgmiseks oli muusikakooli kevadkontserdil esinemine ja peale seda ootas ees vaid klaverieksam, mis oleks võinud olla juba tegelikult varem, sest lood olid selged ja see venitamine hakkas tekitama pigem ülemängimist. Nüüdseks on see eksam samuti tehtud ja seegi viiele. Meil on musakoolis viiepallisüsteem, mõnes kuuldavasti on 10-ne. Ühesõnaga neljapäeval käis K klaveriõpetaja juures oma viielise tunnistuse järgi ja suvi alaku. K istus siin eile ja valis endale suveks pala, mida õppida ja no ma ei tea, alla 6 lk-line talle millegipärast ei sobinud :D Ma pakkusin ikka lihtsamaid asju ja lõpuks soovitasin õpetajaga konsulteerida. Igatahes on hea vaadata, et peale 4 aastat on lapsel endiselt suur tahe muusikat õppida. Mõni, kellega samal ajal alustati, on kahjuks juba loobunud. Üks piiga, jättis selle aasta keskel pooleli klaveriõpingud. Oma lapsepõlvekogemusest tean, et tegelikult oleks pidanud lapse üle aitama sellest kriisist. Aga eks igaüks teeb oma valikud ise. Niiet jah, K-l neljanda klassi üleminekueksamid tehtud. Hurraa!

Üks K eksamipaladest. Burgmülleri “Torm”. Kes kaevata viitsib, siis on seal kuulata kevadistest paladest ka Chopin-i “Prelüüd” ja Dvarionase “Teema variatsioonidega”.

Nüüd veel pisut laulustuudios toimunust.
K- l lõppes ei rohkem ega vähem, kui kaheksas hooaeg. Laulustuudiosse tuli ta laulma 4 aastaselt eelkoori ja nüüd on ta 11.
Esimest aastat peale mudilaskoori olla kohe neidudekooris, on korralik väljakutse, aga piiga paistab olevat hullult rahul. Lastekoor jäi lihtsalt vahele, sest seda meil nagu enam polegi. Aasta jooksul on õpitud hulgaliselt laule ja repertuaar pole kergemate killast. Lihtne pole, aga on huvitav. Eriti peale mudilaskoori lastelaulukesi. Suvisel maakonna laulupeol lauldakse koos segakooridega. Laulavad aga piigad hästi, lust kuulata. Jõulupeo kontsert, kirikukontsert, kooride festival, kevadkontsert, laulupidu…need on suuremad selle aasta märksõnad seoses kooriga.

Ja siis veel soololaulmine.
Sügisel oli vaikne hooaeg. Mõned jõuluaegsed esinemised erinevates kohtades kontserttrupiga ja laulustuudio jõulukontsert muidugi ka. Võluhääle konkurss toimub üle aasta, seega sügisel sellega rabeleda ei olnud vaja. Kevadel läks laulukarusselliga sebimiseks. Ise võtsime asja väga rahulikult, sest muusikakooli üleminekueksamite aasta nõuab suurt panustamist ja keskendusime eeskätt sellele. Jama algas siis, kui valla karussell oli ukse ees ja K-l polnud laulu :D Mittemidagi ei sobinud, neli laulu vahetati välja ja kaks nädalat enne konkurssi leiti lõpuks see õige. Olav Ehala ” Valulaul”. Ehalat laulda on jällegi väljakutse. Nõudlik harmoonia ja keeruline rütmika. Lõime käega, et ah, läheb kuidas läheb. Käime seal valla karussellil ära, edasi vaevalt et saab ja saabki jälle rahus klaverit harjutada. Läks aga teisiti.

muusika

Enne etteastet väike avastus- mikril juhe kadunud. Õnneks laulmist elus harjutatud küll. Leidis juhtme, pistis tagasi mikri külge ja võistlustulle.

muusika

Žürii otsuste tegemise ajal on väike kook abiks

muusika

Kõik 11 selle vanuserühma lauljat ootavad, mida žürii esimees ütleb

muusika

ja tuli teine koht

muusika

Esikolmikusse said vall karussellil kõik oma laulustuudio lapsed, kellega nibinnabin täpselt ühepalju aastaid koos lauldud

Laulis ennast kolme parima hulka ja ees seisis maakonna poolfinaal, kus võistlevad juba üle maakonna parimad lauljad. Igas vanuserühmas umbes 10. See minek oli pisut nukker, sest konkursiga samal päeval oli tegelikult klassiekskursioon Viljandisse. Teatrietendus ja töötoad Pärimusmuusikaaidas. Valikute tegemise aeg siin elus tuleb kiiresti kätte. Kuna ambitsioone finaali saada ei olnud, siis oli see valiku tegemine eriti nukker. Juhtus aga nii, et kolmest valla parimast sai K ainsana poolfinaalist edasi maakondlikku finaali.

muusika

Ohsapoiss. Me polnud sellega üldse arvestanud, teist laulu tal tagavaraks polnud ja kohe algas koolivaheaeg. Asi lõppes nii, et teise laulu õppis ta selgeks 3-4 läbilaulmisprooviga ja taaskord osutus valituks üks Olav Ehala laul. ” Lambalaul”. Lambad on siin ja lambad on sääl…. :P Jällegi kaugelt mitte lihtne. Finaalis tuleb laulda kaks laulu bädi saatel. Bändiga sai proovida ühe korra konkursipäeva hommikul ja ega bänd neid lugusid ei osanud mängida niikuinii, sest üle öö ei hakka ka kogenud pillimehed ehalameesteks. Peale läbilaulmist küsis õpetaja, kuhu K oma hääle jättis :) No kuhu, kuhu. Nagu ikka, kevadisel hooajal lihtne külmetada. Esimeste soojadega mindi kehalises kasvatuses õue, koolimajas olid aknad lahti ja higise nahaga teeb tuuletõmbus oma töö. Päev enne konkurssi ravisime köha, nohu ja haigeid kõrvu. Lavale läks neiu ilma ootusteta, kuigi muidugi oleks olnud tore võita :) Millimeetrike jäi aga võidust puudu, sest rokkiv väike noormees on alati nunnum, mis sest, et vokaalselt nõrgem. Neiu on õnneks nii suur, et võtab nüüd juba selliseid asju täiesti rahulikult. Tegelikult on sügiseks meil nii palju plaane, et võit oleks tekitanud omajagu probleeme. Seega – nii pidigi minema. Kripeldama ei jäänud midagi. Andis endast parima ja kõige tähtsam, et õpetaja oli väga, väga rahul.
Kogemuse võrra jälle rikkam, sest bändiga laval olemist pole saanud veel üleliia harjutada.

muusika

muusika

muusika

Viimasena jäi laulda laulustuudio kevadkontserdil. See oli juba puhas lust ja rõõm. Enne kontserti oli teada, et laulab “Valulaulu”, aga lavale minnes sosistas õpetaja, et kuule, laulame ikka “Lambalaulu”. Vahet ju pole, mõlemad tulevad hästi välja.

muusika

Kontserti konfereeris seekord õpetaja ise ja nii juhatas ta kõik solistid sisse mõne lausega. K- läks lavale ja õpetaja ütles, et nojah, K laulab meil juba neljandast eluaastat peale ja nüüdseks on ta sirgunud 11-seks ning temaga on keerulised lood. Jõudsin juba mõelda, et issversussver, mis nüüd lahti….aga lugu oli hoopis proosalisem. Nimelt temast on aegamisi kujunenud välja üsna kõrgehäälne ja tugev sopran. Sellistele neidudele on keeruline valida repertuaari. Neile ei sobi igasugused poplookesed ja nii langebki liisk väga nõudlikele lauludele, mida pole lihtne leida. Üks sopran meil on aasta pärast lõpetamas laulustuudio karjääri seoses keskkooli lõpetamisega, kellel on sama tüüpi hääl. Selliseid esineb harva ja nii ongi, et repertuaari nendele valida on korralik väljakutse. Mina ütleks, et huvitav. Vaatame siis, mida lähiaastad tooma hakkavad. Minu lugupidamine õpetajale, kes oskab lastes seda õiget asja ära tabada ja viimase hetkeni otsib neile seda kõige sobivamat lugu. Mis sellest, et endal on siis juba närvid krussis mis krussis, et loo valik nii hiljapeale jääb enne esinemisi. Õnneks on neiuke võimekas ja õpib kiiresti. Mõned meie lahingukaaslased ehk laululaste emad teavad küll, kuidas ma enne esinemisi närvitsen, palju rohkem, kui laps ise, sest minumeelest on laulu õppimiseks liiga vähe aega :D
Kevadkontserdilt puudusid seekord poisid, sest nemad pidasid poistekoori 20. sünnipäeva mõni nädal varem. Mõned head sõbrad olid ju sellepärast peolt puudu. Natuke kurb oli ilma nendeta, aga ilus kontsert sellegipoolest.

Laulustuudio staažikad sõbrannad peale kevadkontserdit

lilled

Nii, nendest asjadest nüüd aitab.

Üks muusikaga seotud asi on muidugi veel meeles mõlkumas. Nimelt ETV-s jooksnud järjekordne Klassikatähtede saatesari. See on ikka nii, nii äge saade. Käisime saadet stuudios otsesaatena vaatamas kõik korrad peale esimese saate ja sinna mahtus kõvasti kaasaelamist, rõõme, kurvastusi ja isegi korraks kaduma läinud telefon, mille Heidi Pruuli kenasti samal õhtul üles leidis ja järgmisel päeval rõõmsalt K vennakese kätte andis. Igatahes ei pidanud me paljuks mitmetel ja mitmetel reedeõhtutel linna sõita, et nautida head muusikat noorte interpreetide esituses. Estonias käisime vaatama lisaks otseülekandega kontserdivooru ja peale saate lõppu noorte galakontserti. Ootame uut hooaega!!!

Stuudio on saanud kahe hooajaga päris tuttavalt koduseks:)

muusika

See uks viibki stuudiosse, kus toimub Klassikatähtede otseeeter. Otseloomulikult lähevad sealt telepurki ka arvukad teised saated.

muusika

Enne igat saadet istub klaveri taga üks mees, kes häälestab.

muusika

Kaamerad oma logilehega saateks valmis

muusika

Viimase saate asjalik žürii on samuti saateks valmis

muusika

Nii see kaameramees saates ümber esinejate jooksiski papude klõbisedes

muusika

Stuudiopublik vaatas telekas jooksvaid vaheklippe ekraanidelt

muusika

Kui telekas jooksid vaheklipid, käis stuudios vilgas sebimine. Hetkel pannakse üles Tanel-Eiko pilli ja saabub keelpillikvartett

muusika

Kõik saatesolijad esitasid saate lõpus ühise loo

muusika

Ja siis tuli otsustav hetk ning tähesadu. Tanel-Eiko Novikov võitis. Meie lootsime küll Linda- Anette Verte võitu, aga Tanel oli samuti väga äge.

muusika

Nii saigi saade läbi. Rahvas valgus tribüünidelt alla õnnitlema ja juttu ajama.

muusika

Noored ja andekad :)

muusika

muusika

muusika

Ja lemmikutega: Pöialt hoidsime algusest peale loomulikult pianistile – Arko Naritsale, aga esikolmikus oli meie sümpaatiaks imekaunis ja väga andekas Linda-Anette Verte

muusika

muusika

Kevadel käisime kuulamas Estonia kontserdisaalis eelmise hooaja võitja Sten Heinoja soolokontserdit. Puhas nauding ja teda saab Eestis kuulata nii harva, et me isegi ei kaalunud mitteminemist.
Viva musica! Nagu hõikab alati saatejuht Marko Reikop.
Homme laulame laulu- ja tantsupeol!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment