Juuni algas koos eksamiteks valmistumisega. Mina olin moraalseks toeks ning taustajõuks(olme) ja laps aina õppis. Tööl sai mul käima lükatud Suvelugemise projekt ja enne suurele suvepuhkusele minemist käisid veel juuniski kolm klassitäit lapsi raamatukogutundides. Ja siis oli kõik! Tantsisin rõõmutantsu ees ootava puhkuse pärast. Päriselt, ma ootasin puhkust sel aastal kohe väga, sest jätsin kevadel puhkamata tavapärase nädala “talvepuhkust”. Tol hetkel ei tundunud vajalik ja mõtlesin, et seda vaba nädalat võib ehk muul ajal vaja minna.
Kuu alguses tundus, et lapse lõpetamiseni veel tervelt 2 nädalat ja 2 päeva, aga tegelikult läks see aeg lennates. Eksamid olid mõnepäevaste vahedega ja nii ei saanudki aru, kui äkitsi olid tehtud nii matemaatika, eesti keel, kui valikainena füüsika. Ja kõik said tehtud väga hästi. See suur üldine kisa matemaatika eksami üle…no ma ei teagi, mulle öeldi, et võrreldes nende proovieksami variantidega oli eksam päris lihtne. Meie linnakese mõlemas põhikoolis oli väga väike arv läbikukkujaid ja needki said järeleksami kenasti ja kiirelt tehtud. Kirke koolis lõpetas sel aastal põhikooli 64 noort ja nendest 22 tegid matemaatika hindele “5”. Kõigest 2 või 3 kukkus läbi. Ei näe probleemi, millest terve riik peale eksamit rääkis. Millest hakkamasaamine sõltub? Eks ikka kõigist kolmest komponendist kokku – eelkõige lapsest endast, siis kodu toetusest/silma peal hoidmisest ja lõpuks õpetajast. Kui lapsel on motivatsiooni ja püsivust õppida, saab ta ka kesisele õpetajale vaatamata hakkama. Kui õpetaja pole piisavalt toetav, tuleb kodul see olukord lahendada. Kui laps aga lihtsalt ei taha ega viitsi õppida, ei saa ka parim õpetaja talle kulbiga tarkust pähe panna. Ja kui kodu ei huvita terve kooliaasta vältel, kuidas lapsel läheb, on kevadel juba hilja asjaga tegeleda jne. Suhtumine, et mis ma sinna e-kooli vaatan, õpetaja pole midagi kurtnud ja küllap siis on kõik hästi……kui juba kurtma hakkab, siis võib olla paraku hilja. Nojah, kõigele vaatamata on ka erandeid ja veel miljon põhjust, miks laste elus vahest midagi kehvasti läheb.
Ja nii on olnud ju ajast aega, et on need, kes õpivad kogu aeg ja teevad eksamid hästi ja siis need, kes ärkavad enne eksameid ja siis on oi, pahasti. Pole see aasta 2023 mingi erand ja pole mõtet kõike ka pandeemia kaela ajada.
Igatahes. 16. juunil lõpetas meie preili põhikooli kiitusega – täpselt 15 aastat tagasi lõpetas sama hästi põhikooli tema vendadest noorem. Sealt veel 7 aastat varem, lõpetas vanem vend ja tegi eksamid viitele. Eelmisel päeval jõudsime käia Raplamaa parimate lõpetajate vastuvõtul. Tunnustamine, ühispilt, väike kontsert/kook/kohvi/kingitus ja koju.
Lõpuaktus oli ilus, südamlik ja rõõmu kõrval ehk ka väga pisut kurblik. Päriselt viimane kord, kui nad kõik koos koolimajas olid. A klassi poolt esines aktusel bänd, kes mänginud koos alates 3-st klassist ja B klassi poolt laulis Kirke seda laulu, millega ta ka viimasel laulukarussellil üles astus. Ilus oli. Minia oli kuskil tagapool ja seal olla naised reas kõik selle laulu ajal nutnud. Ei tea jah, mul pisaraid välja ei kiskunud, aga eks olin ma ka seda laulmist kordi ja kordi kuulnud ja lapse etteaste ajal ma pigem olen krampis ja elan igale noodile kaasa. Hingan alles siis, kui laul lauldud. Klaveril saatmas oli Kirket tema armas muusikakooli lauluõpetaja Grete.
Uhke hetk – lõpetajate lend avaldab austust, direktor Jaan surub juba meie pere kolmanda lapse kätt ja klassijuhataja Kati on õnnelik oma kiitusega lõpetaja üle.
Kõik kõned olid siirad, armsad ja lustakad. Ei mingeid manitsemisi ja näpuga näitamisi. Kui aktus läbi, voolas kõik see rahvamass õues ja läks ikka aega, kuni oma lapse üles leidsime. Õnnitlemised, ühispildid, klassipildid jne. Suundusime varsti lähedastega sujuvalt meile, tegime õues mõned pildid ja läksime tuppa sööma, sest kõigil oli kõht tühi ja lilled tahtsid vette saada. Osad meie külalised olid aktusel, osad tulid kooli juurde õnnitlema ja mõni liitus meiega alles kodus. Viimased külalised lahkusid koos Raplast väljuva viimase rongiga. Eriliselt hea meel oli tipsil terve pundi oma endiste klassikaaslaste üle teisest koolist, kes tulid aktusele kaasa elama ja õnnitlema.
Järgmisel päeval aga oli tütrel “teine lõpetamine” ehk nagu ta ise ütles, vaimne lõpetamine. Ehk siis läksime üks ees ja teine järgi Kesklinna Kooli lõpuaktusele, kus ta esimesed 6 aastat õppis ja kuhu jäid kõik tema parimad sõbrad(muusikakooli gäng), kui ta kooli vahetas. See oli talle päriselt kurb, sest saalis istumise asemel oleks ta tahtnud parema meelega oma klassikaaslastega koos ees istuda. Eksole, aga ise ta sellise valiku 3 aastat tagasi tegi, kui kooli vahetas. Ei, ta pole seda kordagi kahetsenud ja Vesiroosi Kool, kus on õppinud ja õpivad kõik meie pere lapsed, on talle armas, lihtsalt aktusel oli kurb tunne. Kurbus läks õnneks peale aktust vaikselt üle ja kuna mina olin seal niikuinii pildistamas endise klassivenna peret, siis said ka sõbrannad ennast oma pundiga kenasti pildile sätitud ja ilus mälestus jäädvustatud.
Sellest järgmisel päeval sõitsime Tallinna, et minna koos meie sõpradega restorani laste lõpetamist tähistama. Lõpetasid ju samal päeval, üks Tallinnas ja teine Raplas ning nii ei õnnestunud neil üksteise aktustel käia. Õhtusöök läks meil suure nalja ja naeruga. Kus siis ikka….meie lemmikus Ocean11-s.
Suuur poleemika meedias -Kas põhikooli lõpetamine on kallis lõbu? Jah ja ei. Kõik oleneb.
Meie neiu lõpetas, nagu piltidelt paistab, pükskostüümis ehk siis ostetud sai kaunis, elegantne, kvaliteetne ja klassikaline püksid+pintsak, mis ei ripu peale lõpetamis tarbetult kapis vaid läheb pidevasse kasutusse. Seega kostüüm oli mõistlik investeering. Tumesinist kostüümi täiendas ainsa pilkupüüdva elemendina punane klassikaline kingapaar. Samuti läheb tulevikus tarvis ja neid kingi saab kanda aastaid. Mugavad, kvaliteetsed ja moest ei lähe klassika kunagi. Jällegi arukas investeering, mida tuli otsida küll päris hullumoodi, aga Tallinna Kaubamajast me nad lõpuks saime. Pluus pintsaku alla….päriselt, see oli kapist võetud minu vana suvine trikotaažist helekollane pluusike, mis sobis sinna pintsaku alla väga armsalt, andes heledamat värvilaiku muidu range kostüümi juurde. Soengu tegi ise ehk et pigem soengut ei olnudki. Juuksuris käis eelmisel päeval lihtsalt selleks, et otsi lõigata ja väike maskiga juuste toitmine teha. Nii ei pidanud aktuse päeval enam juustega möllama, sest juuksed said pestud ja hooldatud(kuigi see polnud odav lõbu). Küll aga ehmatas teda see, et palutud 5-7 cm asemel oli juuksur maha võtnud 15 cm tema kaunitest kiharatest :D ja see tegi neiu päris õnnetuks. No…..küll kasvavad tagasi. Küüned….lakkis ise, ei mingeid küüntes käimisi. Meik – tegi ise lihtsa ja tagasihoidliku ning nägi välja loomulik ja hoolitsetud. See nüüd kõik see, mis puudutas lõpetajat ennast.
“Lisakulu” on lõpetamiste ajal kindlasti lilled ja lilled on luksuskaup. Päriselt. Enda poolt ostsin talle soovitud valgeroosa kimbu, aga…..paras ports läks õpetajatele kinkimiseks ja lisaks sületäis järgmisel päeval oma endise klassi sõpradele ning endistele lemmikõpetajatele kinkimiseks ja mõne päeva pärast lilled mõnele gümnaasiumit lõpetavale sõbrale ja…käisime viisime lilled ka tipsi õele ja tema elukaaslasele, kes lõpetasid magistriõppe. Ühesõnaga palju palju lilli :D Korralik kulu, millest mul polnud grammigi kahju, sest see oli puhas tänu ja rõõm. Ah jaa, kingitused/lilled läksid tänutundega ka muusikakooli klaveriõpetajale Edithile ning lauluõpetajale Gretele ja laulustuudio õpetaja Theale, sest…sügisest ta enam ei käi ei ühes ei teises, kuigi side kindlasti jääb ja kõik kolm õpetajat on kasvanud kõvasti südame külge. Nende õpetajatega seob meid pikk ja viljakas koostöö ja need lõpetamised olid kahtlemata väga kurvad, aga täis rõõmu ja tänutunnet. Kindlasti oli mingeid kulusid veel, mis esimese hooga pähe ei tulnud….muidugi, näiteks lõpetamisele järgnenud kodune söögilaud külalistele ja sõpradega neljakesi koos lõpetamise tähistamine restoranis. Lennu raamat, klassi poolt kingitused klassijuhatajale ja koolile…
Seega jah, kulud olid märkimisväärsed, aga kõik põhjendatud, targalt ja rõõmuga tehtud.
Järgmine lõpetamine 3 aasta pärast :)
Koos lõpuaktusega algas minul puhkus ja suur aur läkski mitu päeva lõpetamise taustajõuks olemisele ja erinevatele tähistamistele.
Edasi tuli jaanipäev, mille tütar veetis oma sõbrakese perekonnaga ja mina nautisin kaunist suveõhtut koos poegade peredega ning koertega suurema poja õuel. Ja nagu korralikule jaanipäevale kohane, siis ei pääsenud mina kahjuks ilma pisitraumata. No päriselt, täitsa kaine olin :D Lihtsalt Kirke oli kodus rõdul ühe tumba asukohta muutnud ja mina koos pesuhunnikuga rõdult tulles ei märganud, et astusin sellele liiga lähedale. Tagajärjeks- koperdasin väikese varbaga tumba taha, varvas sai korralikult haiget ja kukkusin ninali. Hea, et jõudsin käe ette panna, muidu oleks pea katki kukkunud, aga pääsesin vaid haige varbaga ja vastu maja krohvitud seina katki kriimustatud käega. Juhtub. Hiljem õhtul läksid kõik mu noored kohalikule jaanipeole tantsima ja mina jäin koju linnanoorte koera valvama ning raamatut lugema.
Jaanipäeva õhtul toimus meil üks suurem muutus- meie kiisuke Antu kolis lõpuks lapselaste juurde tagasi ja nüüdsest saavad lapsed rohkem koos oma loomakesega olla(nende kass see ju tegelikult oligi). Nüüd elab ta maakodus, saab õues käia ja seltsiks on väike koeravanamees, kellega nad hoiavad viisakat distantsi. Eks kummaline ja kurb on nüüd muidugi, kui oled mitu aastat elanud koos nunnu kiisuga, aga see oli õige ja õiglane otsus. Kummitavad meil nüüd kodus jätkuvalt nii koer Carro kui kass Antu. Kass on õnneks päriselt ikka olemas ja saame teda soovi korral alati vaatama minna. Aga need loomade varjud….et tundub nagu tuleks uksele vastu, tuleb teisest toast, lamab sinu voodis, istub aknalaual, oi poes on konserv hea hinnaga, peaks vist ostma jne…. need jäävad seni, kuni veel praeguses kodus elame. Kui kolime ära, küll siis vaikselt kaovad ka kummitused. Praegu harjume sellega, et kodunt väljudes ei peagi kontrollima, kas kõik kapiuksed on kinni ja ega kass mõnda tuppa kinnise ukse taha ei jäänud. Aknalauad ja toolid püsivad karvavabana rohkem, kui pool päeva, põrandatest- vooditest rääkimata. Igatseme sellegipoolest. Väga.
Nii. Ilmast peaks rääkima, nagu korralik eestlane. Mai lõpust on püsinud terve kuu päikeselised ja kuumad ilmad ja vihma…oh, seda on tulnud vist kaks 5 minutilist sabinat. Tõeline suvi. Palav ja veelkord palav, aga õnneks on mul olnud kõige kuumemal ajal puhkus. Põllumajandusele ja aednikele on see põud olnud muidugi suureks probleemiks, kuid puhkajale puhas rõõm.
Mida ma puhkuse ajal olen teinud. Ah, suurt mitte midagi. Pea aastaga kogunenud väsimus ja lõpetamiste ralli võtsid oma ja olen suuremalt jaolt puhanud, teinud mõne pakilise töö(tõlked, pisiparandused jne) ja lugenud raamatuid. Tööle minnes oli muljetavaldav hunnik tagasi viia.
27. juunil käisin sõbrannaga seiklemas. Sõitsime Pärnumaale, käisime Kablis Lepanina hotelli juures rannas merd nautimas ja söömas ning õhtupoole Pärnus jalutamas ning kontserti kuulamas. Ei midagi glamuurset ega kauget, aga nii tänulik selle päeva eest, mis oli täis vaikust, ilusat ilma, pisut muusikat ja mõnusat jutuajamist.
Laps viibis peale lõpetamist teise poole juunist kord kodus, kord Tallinnas ja korra käis sõbrannaga Pärnus-Riias trippimas. Kohe saab kuu läbi, mis tähendab, et viimasel päeval algavad laulupeo proovid ja juuli teisel kuupäeval laulab viimast korda Rapla Laulustuudio ridades koolinoorte laulupeol. Suve jooksul leiab endale vast uue koori pealinna, sest elukorraldus muutub. Esimene laulupidu oli Kirkel aastal 2011 ja siis oli ta noorim laulupeol osaleja vanusega 4,5 aastat. Laulupeost aga eraldi.
Selline oli meie juuni.
