Kevadroheline padi

Nende patjadega on nagu on, aga kuidagi alailma on neid kellelegi tarvis ja olgem ausad, ega oma koduski kunagi patju üleliia ei ole. Mõnusad külje alla või istumiseks kasutada ja lisaks toredad sisustusaksessuaarid. See kevadroheline padi läks ühele täiskasvanud tütrele sünnipäevaks oma emalt. Nimeline. Ikka sellepärast, et näiteks õde seda endale ära ei krabaks. Roheline on kevade ootamise ajal igatahes teretulnud värv. Igatseb ju hing ometi nii väga värve, kevadisi mõnusaid rohelisi toone.

padi

padi

padi

padi

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Lummav Ahvenamaa – viimane osa

20.august 2017, pühapäev

Jälle ronisin ma voodist välja enne kukke ja koitu. Kodus ma ei hakka naljalt kunagi päikesetõusuks õue minema, sest kodu lähedal pole kusagil avarat silmapiiri, et loojangut nautida. On siis majad ees, võpsikud või korstnad, aga midagi on kindlasti ees. Reisil seevastu on iga päev lootus kaunile päikesetõusule. Nii ma siis tõusengi vara üles ja lähen õue. Nautima. Päikesetõusu, vaikust, pildistamist…Kui õue jõudsin, olin üksi, aga veidi aja pärast lippas mulle järgi K ja kaks unetut veel. Jalutasime, kuulasime loodust ja tegime pilti.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Pärast jalutuskäiku looduses suundusime hommikusöögile. Ilm oli päikeseline, tuju hea ja enne uut päeva oli mõnus korraks maha istuda ning hommikust süüa. Rootsi lauast leidis igaüks endale sobilikku söögipoolist ja peale kõhutäit vedasime oma kohvrid jälle bussi ning reis võiski jätkuda.
Esimese asjana sõitsime Kökari kodukandimuuseumisse, mis on ennast sisse seadnud saare kunagises koolimajas. Saime seal majas ja maja ümber osa saarerahva elust – olust ja traditsioonidest nii vanal ajal, kui tänapäeval. Uudistamist oli tõesti nii majas sees kui ka maja ümber asuvates teistes hoonetes. Vastu võttis meid kohalik hea hing, kellest on samuti juttu “Minu Ahvenamaa” raamatus.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Meie suurepärane võõrustaja Sylvia

ahvenamaa

Seda orelit on pakutud ka eestlastele, aga mingil põhjusel jäi kaup siiski katki

ahvenamaa

Rahvariided
ahvenamaa

Saare pruut

ahvenamaa

Pitsinäitus
ahvenamaa

ahvenamaa

Meie giid näitab väga vana luuda

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Kõlakivi – sellega kutsuti mehi rannast koju sööma

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Viimane koht kuhu läksime enne mandrile sõitmist, oli Hamnö. Seal sammusime mööda ajaloolist matkarada. Kõikjal oli ajalugu – 13. sajandiga dateeritud mere kellatorni vundamendi varemed, frantsiskaani kloostri varemed ja teised hooned, mis tõestavad, et Kökari saar mängis olulist rolli juba keskajal.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Tegime jalutuskäigu Otterböte asulasse, looduskaunisse paika, mis on tuntud pronksiajast pärit hülgeküttide eluasemete leiukohana. Külastasime 18. sajandil ehitatud Kökari Püha Anna kirikut ning astusime sisse frantsisklaste kabelisse, mis on ehitatud meenutamaks kunagisi hiigelaegu, mil siin asus võimas frantsiskaani ordu munkade klooster ning saar oli merdsõitvate kaupmeeste sagedaseks peatumispaigaks. Kiriku kupli all on tänapäeval muide piraatide purjelaeva makett, mis pidavat keerama ennast kellaosuti liikumise suunda, kui on oodata tormi ja vastupidine suund ennustavat head ilma. Saare elanike esivanemad tulid ristisõdade aegu lääne poolt, Rootsist. Praegugi moodustavad siinsete rannikualade kommuunide elanikkonnast suurema osa soomerootslased.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Keskpäeval hakkasime ennast asutama koduteele. Sõitsime Galtby sadamasse Korpole. Tuli öelda saarestikule hüvasti, sest see praam viis meid juba tagasi mandrile. Hüvastijätuks poetas saarestik minu teele sellise vahva kivisse uuristatud südame.

ahvenamaa

Peale paaritunnist sõitu olimegi mandril. Väike vahepaus oli vaid söömiseks ja järgmine kord saime bussist välja juba Helsingis. Meid ootas suur punane laev, kaunis loojang merel ja mõne tunni pärast Tallinn.

Mis siis lõpetuseks öelda?
Väga mõnus reis oli. Ahvenamaa ja ahvenamaalased jäid kindlasti meie südametesse. Päris kindlasti lahkusime õnnelikena, aga ka teadmisega, et nii palju jäi veel nägemata ja kogemata. Ühesõnaga hinge jäi soov Ahvenamaale tagasi tulla. Millal? Seda ei oska öelda. Selleks aastaks on meil reisiplaanid tehtud ja eks paistab, mis mõtted edaspidi tulevad. Päris kindlasti ei pelga ma enam bussireisi. Selge see, et Ahvenamaal klappis ideaalselt kõik – giid, bussijuht ja seltskond ning alati ei pruugi nii hästi asi kujuneda, aga siiski – võiks veel mõne teisegi bussireisiga katsetada.

Ahvenamaa – autonoomia oma erilisustega. Palju väikeseid ja suuremaid saari, skäärid, meri. Silme ees on alati sinine taevas, rohekas meri, punased graniitkaljud ja sama punased teed,väga palju kanarbikku ja isegi siis, kui pole päikeseline ilm on ikkagi ilus – tinajas taevas, valged udulaamad, punased loojangud. Siin on kõik kuidagi puhas, nagu peale suurpuhastust. Palju marju, mida keegi ei paista korjavat :D, puhast soola- ja joodirikast mereõhku võib hingata täie rinnaga. Looduse lähedus ja rikkumatus ei eralda tsivilisatsioonist. Kõik on lähedal. Linnaväliselt on majad üksteisest kaugemal. Pole ummikuid ega tunglemisi. Eriline vaikuse ja rahu atmosfäär. Jah, automaatselt lõõgastud ja kaob stress, kui see olemas oli. Kujutage endale ette idüllilist hommikut: päikesetõus, lähed mändide vahelt(kus lõhnab vaigu järgi) mere äärde, maas on kaste, vaikus, meri lõhnab(hästi lõhnab), ujud jahedas kosutavas vees, kortsud lähevad iseenesest siledamaks ja ees on terve päev iseendale :) Kusiganes see võiks olla, eks, aga Ahvenamaal on see Ahvenamaa moodi eriline.

ahvenamaa

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Lummav Ahvenamaa, vol.5

Kolmas päev, 19.august 2017

Reisidel on äratused tavaliselt vara. Päeva ei maksa maha magada ja kes vara ärkab, see palju jõuab. Ärkamine muidugi mingit vaeva ei põhjustanud, sest juba õhtul ootas K hommikut, et saaks helesinisesse basseini ujuma minna. Ujusidki, vaikselt krabiseva vihma käes. Ujuda said lapsed õnneks tänu sellele, et meie esimeseks külastuseks sel päeval oli Mariehamni raamatukogu ja sel puhul jagati grupp kaheks. Varasem grupp( need, kes ei soovinud ujuda) läks raamatukokku ekskurseerima kohe peale hommikusööki, teine grupp aga sai peale sööki ujuda ja alles siis minna teistele järgi. Meie ja ka teised lapsed oma emadega olime loogiliselt teises grupis. Kui ujutud ja asjad taaskord pakitud, asusime meiegi raamatukogu poole teele.
Mariehamnis on väga kena raamatukogu. Mulle meeldivad sellised valged ja avarad ruumid. Läbimõeldud planeeringuga ja kasutajasõbralik. Raamatukogu direktor tegi meile ekskursiooni ja rääkis nende töökorraldusest. Kuna linnas oli parasjagu tulemas ilusate poiste paraad, siis sellepärast olid üleval ka need kirevad lipukesed. Nüüd aga vähem juttu ja rohkem pilte – Mariehamni raamatukogu.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Lõpetuseks käisime raamatukoguhoone tornis, kust avanes tore vaade

ahvenamaa

ahvenamaa

Peale raamatukogu külastamist tuli meie programmi väike muudatus. Sel ajal kui kaasreisijad lõpetasid veel ringkäiku raamatukogus, lippasime meie K-ga õue ja hüppasime kohalikku autosse. Loomulikult mitte võõrasse, sest meil elavad Mariehamnis tuttavad ja olime leppinud kokku, et sõbrake tuleb võtab meid peale ning saame 2,5 tundi koos ringi seigelda. Ehk siis sel ajal, kui ülejäänud grupp külastas soovi korral kas meremuuseumit või ajaloomuuseumit, seiklesime meie ringi Mariehamnis ja selle ümbruses. Saime juttu ajada ja samas käia sellistes kohtades, kuhu grupiga ei satu. Vähemalt meie grupiga mitte, sest teiste eest ma ei oska rääkida.
Kõigepealt sõitsime kohe Mariehamni kõige kõrgemasse tippu. Sealt ülevalt avanevad ilusad vaated ja sealt nägime ka Ahvenamaa kuulsat purjelaeva Pommern. Selle reisi plaanis oli tegelikult Pommerni külastamine, aga juhtus nii, et laev oli sel ajal remondis ja käimata seal meie grupil jäigi. Meil vedas niipalju, et saime seda uhket laeva vähemalt eemalt imetleda. 4- mastiline Pommern on ainus originaalkujul säilinud purjelaev omataoliste seas. Laev köidab esimesena Mariehamni sadamasse saabujate pilke, sest asub sadama vahetus naabruses. Sealsamas lähedal asuv meremuuseum rullib aga meie ees lahti ammuste aegade pildikesi: tormid, laevahukud, kuulsusetu lõpp laevade prügimäel…Kunagi liikusid need laevad merel ökoloogiliselt puhta tuuleenergia jõul.
Mariehman – see on tegelikult linn, mis ümbritsetud veest. Asub keset Läänemerd. Siia on võimalik sõita lähiümbrusest kaatriga, purjekaga, mitmeid kordi päevas saabuvad siia praamid Soomest ja Rootsist. Suure laevaga saab sinna ka Tallinnast. Kui tulla lennukiga, avaneb linnale, mis asub maailma ilusaimas saarestikus, vapustavalt kaunis vaade.
Mariehamn asutati 1861 aastal, kui saarestik kuulus Venemaale ja sai oma nime tsaar Aleksander II-lt, kes nimetas linna oma kaasa Maria Aleksandrovna auks. Ajaloo vältel on Ahvenamaa kuulunud Rootsile, Taanile, Venemaale ja viimased 90 aastat Soomele. Kõik need riigid ja samuti ka laevandusega sissetoodud rahvusvahelised mõjutused, on jätnud sellele kaunile saarestikule oma pitseri. Nii see eriline ja kaunis Ahvenamaa sündiski.
Niisiis, Mariehamn sündis merelaevanusest ja -liikumisest. Kogu ajalugu ja Mariehamni areng peegeldab inimeste elu keset merestiihiat. Ahvenamaa mereajaloo kõige silmapaistvamaks perioodiks peetakse purjelaevade perioodi, mis sai alguse XIX sajandi teisel poolel, kui tänu Ahvenamaa laevaomanikele sai saarestik viidud maailmakaardile. Ahvenamaalaste süda kuulub suuresti Gustav Eriksonile, kuulsale laevaomanikule, keda nimetatakse ka purjelaevade kuningaks. Oma elu jooksul ehitas ta purjelaevastiku, mis oli XX sajandi 30-ndatel aastatel maailma suurim. Eriksonil oli ettevõtja vaistu: ta ostis kokku purjekaid siis, kui teised hakkasid neid müüma seoses laevaajastu algusega, mis oli pöördeline aeg merenduses. Ta võitles lausa kirglikult merenduse motoriseerimisega. Gustav Erikson võrdles täispurjes laevu lapseootel naisega ja pidas neid kõige kaunimateks.
Purjekate ajastu elab ikka veel Mariehamnis. Praegu on see üks maailma linnadest kuhu sõidavad sisse alused, mis osalevad Tall Ships Race võistlusel – “mereluikedele” mõeldud võistlus. Tall Ships Race oli mõeldud välja selleks, et tähistada purjekate sajandi lõppu, kuid kukkus välja vastupidiselt – sündis uus purjekate ajastu ja nüüdsel ajal on Tall Ships Race üks suurimaid maailmas toimuvaid ettevõtmisi. Tall Ships Race raames muide on käinud maailma kauneimad purjelaevad ka Tallinnas, merepäevade ajal.
Ahvenamaa kuulub ametlikult Soome riigi koosseisu, kuid on siiski iseseisev: oma lipp, oma valitsus, oma valimised, oma parteid, oma erilised postmargid, mis on populaarsed maailma filatelistide seas. Ametlikuks riigikeeleks on rootsi keel. Enamus kohalikke vaatab igapäevaselt Rootsi TV-d, tänu millele on ahvenamaalane kursis nii Rootsis kui Soomes toimuvaga.

Nonii, vahelduseks kirjutasin siis jälle veidi Ahvenamaa ja Mariehamni ajaloost, aga nüüd mõned pildid.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Üsna veidike käisime ringi ka Mariehamni linnas endas. Jalgsi. Autoga sõites nägime ikka palju palju rohkem, aga siis ei saanud pilte teha.
Mind üllatas, kui vähe rahvast liikus seal ringi laupäevasel ajal. Oleme me ju siinkandis harjunud sellega, et nädalavahetusel on kõikjal liikumas palju rahvast. Kõik poodlevad ja ajavad oma asju. Ahvenamaal pidavat olema aga inimesed väga kodukesksed ja suur sebimine on hoopis tööpäevade ajal. Puhkepäevadel pidavat Ahvenamaalane kas veetma aega perega kodus või sõitma perega koos hoopis välja – loodusesse, matkama, suvilasse. Ühesõnaga puhatakse mõnuga ja ei tšillita linnas.
Linn ise jäi muidugi silma õdusana ja armsana, kus on kaunis kesklinna läbiv pärnaallee, maalilised pastellvärvides puumajad, sadamalinna idüll ja heledad uhked kaptenivillad.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Mariehamnis on tegelikult olemas kõik- restoranid, kauplused, disain, muuseumid, kõrgetasemeline meditsiin, mida kõike veel ja isegi kasiino. Rääkides veel Mariehamniga seotud kuulsatest naistest, ei saa mööda minna Hilda Hongellist, kes oli oli esimene naissoost “meistrimees” Soomes ja teda nimetatakse mõnikord Soome esimeseks naisarhitektiks. Nii siis ongi, et Mariehamni linn on saanud nime naise järgi ja linnale jättis oma jälje samuti naine. Hilda projekteeris aegade jooksul paljud linnavillad ja parimatel aegadel oli ta sel alal lausa monopoolne. Samal ajal tegelesid tema sookaaslased koduse majapidamisega. Temast on alles jäänud muljetavaldav kogus projekte – 144, kuid reaalne kogus on tegelikult veel suurem, kuna tol ajal kõik joonised ei olnud registreeritud. Hongellsi arhitektuurset pärandit hinnatakse Mariehamnis väga kõrgelt. Hilda Hogellile on iseloomulik kerge rootsi stiil, mille ta tõi Mariehamni endaga kaasa. See stiil on Mariehamni supelhooaja sümboliks. Seda võib näha maalilisel Sjödergata tänaval, mis on väga lähedal praamiliikluse terminalidele. Kunagine linna süda Torggatani, Strandgatani ja Parkgataniga on jäänud elavaks kauplemiskohaks ka tänasel päeval. Praegusel ajal on selle naise loodud arhitektuuriga majad Mariehamnis väga nõutud.
Mariehamni pikkus on umbes 8 km ja laius 1,3 km. Sellega seoses peetakse teda maailma väikseimaks metropoliks.
Muide, naine, kelle järgi linna sai oma nime, oma eluajal ei jõudnudki linna külastada, kuid nüüdsel ajal on seismas linnavalitsuse ees tema pronksist skulptuur. Linna tekkides elas seal napilt 35 inimest, kuid juba 20. sajandi alguseks kasvas elanikkond tuhandele inimesele. Praegusel ajal hakkab Mariehamni elanikkonna arv lähenema 11,5 tuhandele. Linn “seisab” graniidil ja üllatab meeldivalt oma romantilisuse ja puhtusega.
Kõik siin linnas elab oma mõõdukat ja vaikset elu. Igas hoones peitub hulgaliselt ajalugu ja inimeste saatuseid. See aeglaselt kulgev linn annab võimaluse ja lausa privileegi heita pilk Ahvenamaa ajaloole ehk isegi ootamatust rakursist kuid surepärase perspektiiviga. Jah, Ahvenamaasse lausa tuleb armuda.

Kuid…järgmine koht, kuhu me sõitsime oli Uffe på berget. Parkisime auto metsaalusesse parklasse ja hakkasime ronima üles. Kõrgele. Kõigepealt jõudsime kohvikusse, sealt lunastasime torni minemiseks pileti ja siis muudkui aga treppidest üles. Kõrgemale ja kõrgemale. Oh, kui ilus oli sealt ringi vaadata ja oleks veel ilusam ilm, oleks …oleks on halb abimees. Lihtsalt väga ilus oli :) Uffe på berget- i juures on muide ka Ahvenamaa haruldus – tunnel. Just selle mäe alt see läbi läkski.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Edasi viis meie seiklus Jomala ja Lemblandi kanti. Mariehamnist ida poole. Nende kahe asunduse piiril asub elegantne Lemströms -i kanal. Kanali pikkus on 350 m ja see ühendab omavahel kahte lahte. Kanalit ületab avatav sild, mis suvel avaneb sageli selleks, et lasta läbi purjekaid. Kanali kallastel on kaunis ja hooldatud park.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Sealsamas kanali lähedal on ka üks puitmaja, mis kuulub kunstniku perele. Kunstnik on maalinud ühele akendest pildi oma tütrest, mis esmapilgul jätab mulje, et tütarlaps istubki aknal. Kuulujärgi pidavat see maja just selle pildi pärast maksma päris suurt raha.

ahvenamaa

ahvenamaa

Eks me sõitsime selle aja jooksul veel päris paljudes kohtades ringi ja kuigi ma pidevalt vaatasin kella, et mitte tagasijõudmisega hiljaks jääda, olime me tagasi täiesti õigel ajal. Ahvenamaal ei pidavat olema pikki vahemaid. Kõik on lähedal. Olime Siirile väga tänulikud koosveedetud aja eest. Saime selle aja jooksul mõndagi teada Ahvenamaast ja ahvenamaalastest.

Taas oma grupiga bussis, hakkasime edasi sõitma Mariehamnist välja. Möödusime taas Lemströmsi kanalist ja meile oli see selline – ohhoo, me just käisime siin – hetk. Millepeale giid tegi suured silmas ja küsis, millal me sinna juba jõudsime :) Enne kanalisillale jõudmist käisime tegelikult läbi Mariehamni supermarketist. Ostsime sealt kaasa kohalikku leiba, siidrit, õlut,tšatnit…ühesõnaga kes mida. Mina leidsin näiteks väga maitsvaid taimseid Alpro jogurteid. Selliseid sorte Eestis ei müüda ja hind oli ka kõvasti odavam. Ostsin mitu 4-pakki kaasa ja paigutasin need kenasti bussijuhi lahkel loal tema külmikusse.

Edasi põikasime sisse Önningebysse, kus heitsime pilgu peale Jüri Ojaveri loodud noor – eestlastele pühendatud mälestusmärgile “Pink” ning külastasime Önningeby muuseumit. Sealses galeriis eksponeeritakse Ahvenamaal maalimas käinud kunstnike töid. Ahvenamaa on ju hingematvalt kauni loodusega ja on sel viisil olnud inspiratsiooniallikaks nii Noor – Eesti rühmituse liikmetele kui ka soome ja rootsi loomeinimestele.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Muuseumis käidud, suundusime edasi Långnäs sadamasse Lumparlandis. Sealt viis meid valge laevuke taas üle mere. Seekord Ahvenamaa lõunatippu, karge, kauni ja lummava loodusega ning põneva ajalooga Kökari saarele. Sellest sinisest praamist läksime mööda….järgmise, valge peale.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Sellest saarest pajatab päris palju ka raamat ” Minu Ahvenamaa”. Paaritunnine sõit sisaldas endas kauneid vaateid ja tõhusat õhtusööki. Õhtuks olimegi Kökari( hääldatakse Tšökari) saarel.

Mõned pildid bussi aknast : Sadamamajake, lihtsalt maja, perele kuuluv leivatehas – Skärgårdsbröd,mida majandavad Susanna & Casper (ostsime sealse leiva koju kaasa ja maitses hea), eakate kodu…

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Giid oli juba eelnevalt kokkuleppe teinud, et praamilt tulles ei sõida me kohe ööbimispaika vaid põikame läbi ühe kohaliku juurest, kes on juhtumisi igasuguse hea ja parema tootja ning meie saabumise auks avavad nad oma perefirma poekese uksed. Giid oli veel pisut murelik, et me ikka midagi natuke ostaks, kuna härra tuli laupäeva õhtul ekstra meie pärast kodust välja, aga kartuseks polnud tal tegelikult põhjust. Bussitäis rahvast läks ostlemisega nii hoogu, et omanik hakkas eesti keelt rääkima :D No mitte päris, sellised viisakusfraasid ikka :) Osteti kingituseks ja iseendale. Ikka erinevate maitsenüanssidega kohalikust õunast tehtud siidreid, kohapeal toodetud õunamoosi, õunatšatnisid, õunaveine….ja mida kõike veel. Olid tõesti maistvad tooted. Õunaistandusi on muide Kökaril väga palju.

Majakese juures oli üks huvitav liiklusmärk.

ahvenamaa

vahva põder

ahvenamaa

ahvenamaa

ja imeilusad kollased liiliad.

ahvenamaa

ahvenamaa

Nii me käisimegi Peders ja Siv Blomsterlundide juures farmis Peders Aplagård Kökari saarel Österbygges.

Kui kõik reisisellid said omale kojuviimiseks ostud tehtud, sõitsime edasi meie ööbimispaika. Klobbarsi võõrastemajja. Seda pidas üks kohalik vanem mees, kes elas veidike eemal ja põristas kohale mopeediga. Rääkis meile ka seda, et tal on nüüd vanaduses isu täis saanud külalistemaja pidamisest ja ta on meeleldi nõus kompleksi maha müüma. Pakkus meilegi, et vajadusel alguses rendile, hiljem müügiks. Tulgu me aga ja hakaku siin elama ning toimetama. Kolimisega pole probleemi, ahvenamaalased tulevad kohekohale ja toovad kogu su elamise saarele ära. Ahvenamaalased on jah, väga ettevõtlikud ja lahked :) Hetkel polnud meil siiski keegi huvitatud saarele kolimisest ja külalistemaja pidajaks hakkamiseks valmis. Sügaval südames mõtlesin aga küll, et….kunagi kui enam lapsi ei kasvata, oleks tore sealses rahus ja vaikuses toimetada, inimestele mõnusat öömaja pakkuda ja vabal ajal maalida :) Samasugune tunne tekkis mul tegelikult aastaid tagasi Norras, Lovoodidel. Rahu, vaikus ja nagu aeg seisaks…pinsipõlveks päris mõnus. Eh, ja siis mõtlen jälle, et kuidas mina, selline elav ja püsimatu inimhing, suudaks nii pikemalt elada? Kuidas ma saan teatrisse, kontserdile, laste ja lapselaste juurde…eks elame näeme, mida ma aastate pärast sellest asjast arvan.

Meie ilus kollane öömaja.

ahvenamaa

Kõrval mäekese otsas on väike armas majake, kuhu saab tuule eest varju. Tuul muide, on Ahvenamaal vist alati puhumas. Nii alati, et sellega on ilmselt võimalik isegi ära harjuda. K sehkendab juba seal mäe otsas ringi.

ahvenamaa

Saime oma toad kätte, tegime need oma asjadega koduseks ning kogunesime kohe õue. Ees oli selle päeva viimane ühine ettevõtmine. Väike õhtune matk mööda mägist ja kivist maastikku, et vaadata päikeseloojangut. Peaks mainima, et ajastus oli filigraanselt täpne. Niikui jõudsime kõrgeimasse kohta, oli loojang meie ees täies ilus.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Ääretult mõnus ja rahustav oli sellisel sumedal loojanguõhtul graniitkivide vahel jalutada ja turnida. Said päevasest sõidust kondid liigutatud ja meeled rahustatud. Uni tuli peale väikest matka kindlasti kõigil magus ja kosutav.

ahvenamaa

ahvenamaa

Tagasi jõudes oli juba hämar ja majake võttis meid vastu tuledega akendes. Nii see laupäev läbi saigi. Ees ootas unedemaa ja pühapäev, mis oli ühtlasi ka meie viimane päev reisil. Pisikese nukrusega läksime vähemalt meie küll magama, sest vaatamata sellele, et kodu on armas ja kodus on mugav, oleme K-ga kahekesi oma hingelt maailmarändurid. Kui tengelpung võimaldaks, oleksime alatasa kuskil ringi kondamas, et vahepeal jälle oma armsasse koju tagasi pöörduda, sest nii nagu oleme maailmarändurid, nii oleme ka oma kodumaa patrioodid. Maailmas seiklemine avardab, aga kodu, see on midagi, mis annab kindlust.

ahvenamaa

Kes jaksas selle pika postituse läbi lugeda, sellele minu poolt virtuaalne orden rinda, šokolaadimedal taskusse ja kallistus pealekauba :) Ei raatsinud seekord seda päeva tükeldada. Järgmine postitus tuleb selle reisi viimane.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Lummav Ahvenamaa, vol. 4

18.august 2017, reede õhtupoolik

Jah, eelmisesse postitusse kogu reedene päev ära ei mahtunud. Proovin täna sellega ühele poole saada.

Ühesõnaga õhtuks jõudsime rõõmsalt Mariehamni, ehk saarestiku pealinna ja otsejoones meie hotelli. Peatuspaigaks sai hotell Cikada. Kirjade järgi 3* ja no vähemalt meie K-ga küll toa üle ei kurtnud. Jah, lihtne ja väike tuba, aga me ju tegelikult ainult magasime seal. Milleks suuremat. Dušsiruum – wc oli seevastu nii suur, et löö või tantsu. Mis kõige olulisem – esimesel korrusel ja oma eraldi uksega. Astud uksest välja ja oled terrassil, mille ees laiutab helesinine soojendusega bassein. Mida sa veel oskad tahta? Ma küll ei oska kosta midagi nende tubade kohta, mis asusid kõrgematel korrustel. See oli selge, et sealt otse õue ja basseini ei saanud. Kõige suurem rõõm basseinist oli muidugi meie grupi kolmel väiksemal piigal. Nemad sulistasid seal igal võimalusel, kuigi võimalusi oli tegelikult väga vähe. Majas oli veel saun, kus meil osa rahvast käis ja niinimetatud restoran. Sellest räägin pisut hiljem.
Ühesõnaga leidsime igaüks oma peasd üles, panime oma asjad üle ukse ja kiiresti tagasi bussi. Need, kes olid avaldanud soovi sõita Kobba Klintarile. Kes ei soovinud, siis nendel oli aega mõnusasti kohvrid lahti pakkida ja kui tahtmist, minna linna jalutama. Nagu ma eelmise postituse lõpus mainisin, siis meie olime nende seas, kes soovisid õhtust seiklust laiule.

ahvenamaa

Toa uks numbriga 32 ja selle kõrval olev aken, oligi meie tuba.

ahvenamaa

Sõitsime bussiga sadamasse ja jagunesime laiali 3 kaatri peale. Meid ootas ees Kobba Klintar!

Kobba Klintar on laid, mis oli aastakümnete vältel Mariehamni laevaliikluse juhtimise sõlmpunktiks. Laiul oleva lootsijaama tuntud siluetti on peetud koguni New Yorgi vabadussamba vasteks Mariehamnis. Saare lootsijaam on vana, kuid kenasti taastatud ning seal asub regulaarseid signaale andev udupasun. Suviti korraldatakse laiule regulaarseid kaatrisõite, mis pole ka ahvenamaalaste meelest kuigi odavad, aga huvitavad. Nii laiule sõites, kui laiul olles ümbritsesid meid kaunid merevaated. Seda kaunist kohta armastavad nii kohalikud, kui turistid. Ikka kauni looduse ja tähendusrikka ajaloo pärast.

Sõiduks valmis. Meie sõitsime üsna suure kaatriga. (Oli, oli :) Päästevest oli sõidu ajal seljas.)

ahvenamaa

Kaks väiksemat

ahvenamaa

Giid Kristi juhatab vägesid

ahvenamaa

ja siit sadamakesest me väljusimegi

ahvenamaa

ahvenamaa

Sõit kestis umbes 20 minutit ja juba me nautisimegi esimesi kauneid vaateid.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Käisime selles toredas lootsijaamas. Saime vaadata ringi ja kuulata lugusid.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

K lootsijaama rõdul

ahvenamaa

Kobba Klintari laiul on mitmeid Juha Pykäläineni skulptuure ja üks neist vaatab lootsijaama rõdult mere poole.

ahvenamaa

Laiust mööduvad iga päev paljud suured laevad. Kohe päris lähedalt mööduvad. Kaptenid peavad möödudes olema väga tähelepanelikud. Illustreerimiseks siia üks Viking Line omanduse foto, sest endal ei õnnestunud seal olles ühtegi laeva kohata.

ahvenamaa

Käisime püramiidikujulises hoones, kus räägiti erinevaid lugusid ajaloost ja sai vaadata Viking Line laevade maalinäitust.

ahvenamaa

ahvenamaa

Lilled püramiidmaja vundamendi ääres

ahvenamaa

ja püramiidi sees olev maalinäituse jupike.

ahvenamaa

Edasi kõndisime Kobba Klintari kõige kõrgema kaljumäe otsa, kust sai nautida taaskord kauneid vaateid ja kohtuda järjekordse skulptuuriga.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

K koos maaliva mehe ja kassiga.

ahvenamaa

ahvenamaa

Oligi aeg öelda Kobba Klintarile hüvasti. Kui võimalus avaneb, läheks kindlasti sinna tagasi. Kohe terveks päevaks oma patareisid vaikusesse laadima. Ma väga palju ajaloost siia nagu näha pole kirjutanud, sest olin huvitavast maastikust nii lummatud, et uitasin rohkem niisama ringi ja tegin pilti, kui kuulasin. Oleks tahtnud sinna kauemaks jääda, et ronida mööda laidu veel sinna ja tänna. Meie sealviibimine oli kahjuks liiga lühike, et minu uitamise kirge rahuldada.

ahvenamaa

ahvenamaa

Tagasi Mariehamni jõudes, ootasid meid sadamas luiged.

ahvenamaa

Sadamast liikusime kohe tagasi hotelli. Meid ootas ees õhtusöök. See oli siis tegelikult esimene kord, kui ma võtaks endale vabaduse ja julguse nuriseda. Hotelli restorani söök ei olnud odavate killast, aga suurepärane see ei olnud küll. Eriti tegi kurvaks lastele tellitud jäätis, mis maksis 5€, kuid lauda toodi taldrikule laialisulanuna ja maitses nagu kõige odavam transrasvadega jäätis :( Samasuguse pettumuse valmistas hommikusöök. Isegi lihtsates külalistemajades oli toit maitsvam. Noad – kahvlid olid nii koledad, et esiotsa ma ei saanud aru, kas nad on pesemata või hirmus vanad ja kulunud. Õnneks oli see viimane variant ja päris nälga me ei jäänud, aga see on tõesti ainus kord selle reisi jooksul, kui ma nurisesin. Kohalik tuttav liigitas küll kokku saades kohe selle hotelli Mariehamni kõige odavamaks ja viletsamaks. Eesti grupid pidavatki enamasti selles ööbima, sest paraku jah, see on taskukohasem. Õnneks tuba meeldis meile väga ja söögi elasime üle. Lapsed käisid ujumas ja oligi aeg minna magama. Vist ikka käisid, sest ega ma enam ei mäleta, kas nad ujusid õhtul ja hommikul või ainult hommikul :D

Saabus hommik ja morsad olid kohe vees.

ahvenamaa

ahvenamaa

Sellega tõmbangi seekordse postituse otsad kokku ja uuest päevast juba uues postituses.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Lummav Ahvenamaa vol. 3

Reisijuttude kirjutamine on paras väljakutse. No kas just väljakutse, aga korralik enese kokkuvõtmine. Aega võtab see parasjagu ja nii tulebki ennast kõvasti utsitada ning leida see ajanatuke, et järjekordne pikem postitus kirja panna. Kolmas postitus läheb edasi sealt, kus teine lõppes. Teise reisipäeva lõunast. Kahtlustan, et sellegi korraga veel järgmisesse päeva ei jõua, aga eks vaatab, kuidas asi hakkab välja nägema.
Seega,
teine päev:

18. august 2018, reede

Eelmise reisijutu lõpetasin sellega, et käisime Kastelholmi kindluses ja suure vihma saatel oli aeg suunduda edasi sinna, kuhu oli lubatud meid restorani viia. Meid ootas ees lõunasöök.
Selleks, et süüa kauni merevaatega restoranis lõunat, tuli meil sõita peasaare põhjatippu Getale. Geta restoranis lubati meile pakkuda Ahvenamaa kalasuppi ja traditsioonilist pannikooki vahukoore ning kuivatatud ploomidest tehtud moosiga( paras ports kardemoni oli koogis ka).
Ahvenamaal pikki vahemaid ei ole ning peagi olime Getale jõudnud. Astusime hubasesse restorani sisse, leidsime endale laudades kohad, aga mida polnud, siis seda kaunist merevaadet. Mis teha, ilm mängis vingerpussi ning mähkis kaljud ning taamal oleva mere uduloori. Õnneks ilus oli seal niisamagi.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Supp oli nagu lubatud, väga maitsev ja kõik kes tahtsid, said seda juurde. Meie tahtsime küll. Minumeelest kõik vist tahtsid. Eks poole päeva ringitraavimisega läheb kõht ju lõpuks tühjaks. Isegi magustoit leidis kõhus ruumi. See pannikook oli selline omamoodi asi – ei pannkook, ei kook. Selle tõelist väärtust pidavat inimene mõistma alles Ahvenamaal elades. Nii mulle igatahes öeldi. Meie napp külaskäik igatahes minust veel pannikoogi fänni ei teinud, aga mis siin minust ikka, kui ma igal võimalusel valiks magusa asemel pigem kiluvõileiva. Minusugused ei mõistagi magusroogade tõelist võlu.

ahvenamaa

Kuna ma siin juba söömisest rääkisin, siis kirjutan kohe ka veidi rohkem sellest, mida Ahvenamaa süüa pakub.

Ahvenamaalastele on väga oluline hommikusöök. Millest see koosneb?
Piim – kohalikud veised on vabapidamisel lahtistel karjamaadel ja eks sellepärast pidavat kohalik piim ning piimatooted väga maitsvad olema. Kohalik piimatööstus ÅCA toodab maitsvat koorevõid, jogurteid, juustusid( näiteks õrn Port Salut või väljapeetum Prostens)
Smuutid– Erimaitselised jogurtid astelpajuga, jõhvikaga, õuntega või rabarberiga – suurepärane piimakokteili põhi. Šeikides seda mahla, värskete marjadega ning väga kasuliku savoy kapsaga olevat reibas olek terveks päevaks garanteeritud. ( mina siinjuures jääksin smuutide puhul ikkagi veepõhiseks :P)
Koduselt küpsetatud leib – Ålandsbagaren – on suurim leiva pagarikoda Ahvenamaal. Viimasel ajal toovad sortimenti vaheldust järjest tekkinud väikesed pagarikojad. Näiteks Johannas hembakta või Brödbiten. Isegi väikestel saartel lõhnab värske leiva järele. Kökari saarel küpsetatakse erilist leiba perefirmas Birka Skärgårdsbröd. Pätsi nende maitsvat ja üllatus, laktoosivaba leiba, tõime meiega koju.
Vorsti parimad sordid – Kohalik lihatööstus Dalmans toodab keeduvorsti, vinnutatud liha ja sinke – kõik sobivad suurepäraselt võileivakatteks. Paljud väiketalupidajad toodavad oma erilisi tooteid – Bolsatholm on kuulus oma salaami poolest, Marskogens aga oma viinerite ja lambalihatoodete poolest. Talutooted on müügil kauplustes.
Kohalikud köögiviljad – Kohalike talupidajate hooajatooted on müügil kõikides kauplustes. Mittemiski pole võrreldav peenardel valminud kurkide, tomatite ja paprikatega. Paljud talunikud on julged katsetama uusi sorte.
Õnnelikud kanad – munevad maitsvaid mune. Põhilised munatootjad on Löfmans ja Storgårds ägg, mis paiknevad Saltviki kommuunis, rahuldavad ahvenamaalaste munavajadusi.
Värsked õunad topsis – Ahvenamaa on Soome õunaaed. Osa õunasaagist töödeldakse mahlaks, kusjuures selle maitse on igal aastal erinev. Poodidest tasub otsida kohalike õunamahlatootjate Grannas ja Karl Ers mahlapakke. Muide Soome riigi õunasaagist kasvatatakse 70% just Ahvenamaal. Igal aastal korjatakse seal 3 – 3,5 miljonit kilogrammi mahlaseid õunu.

Soovitus: kui olete Ahvenamaal pisut pikemalt, siis otsige üles FB-s grupp Reko Mariehamn. Selles grupis pakuvad kohalikud talunikud oma saaki linnas kohaletoimetamisega tellitud aadressile.

Nii, mida tasuks küsida lõunaks?
Näiteks sparglisuppi, keeduahvenat metsiku sibula kastmega, küpsetatud talleliha salatiga varajastest köögiviljadest, maasikad ja rabarber vanillijäätisega….

Kus süüa?
ÅSS paviljon Mariehamnis
Seagrams Föglö saarel – Föglö saare uhkus, kus kokad tunnevad oma tööd
Havs Vidden Getal vaatega Botnia lahele ( seal me käisimegi)
Stickstugan Järsö armas aiakohvik, kus on suurepärased küpsetised
Glada Laxen( Bärö, Kumlinge) sinna sõitke kaatriga. Seal pakutakse teile ahvenat, päikeseloojangut ja magusaks ehk hoopis sauna :)
Restoran Nautical Mariehamnis – Soome parimate restoranide TOP-is seitsmendal kohal(2016). Fantastilise vaatega merele ja purjekale Pommern.

Aga aitab nüüd söögist.

Kel kõht täis, võis suunduda Geta mäe vaatetorni, kust pidi avanema imeline vaade ümbruskonnale. Sadakond meetrit üle merepinna, ümberringi männimets, meri ja maalilised laiud.
Kuna vihm oli enam vähem ennast pidama saanud, oli söögijärgne jalutuskäik absoluutselt vajalik. Esialgu nautisimegi männimetsa ja lõputuid kanarbikuvälju, mille vahelt sai noppida mustikaid ja pohli.

ahvenamaa

ja üsna kohe olimegi torni juures.

ahvenamaa

ahvenamaa

Käisime torni tipus ära, kuid kuna udu polnud veel hajunud polnud ka eriliselt head vaadet, kuid liikumise ehk treppidest ronimise vastu pole meil midagi. Viuhh üles, viuhh alla ja käidud. Läksime tagasi restorani juurde ja luusisime seal ringi, kuni kõik olid kogunenud, et edasi sõita.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Pikapeale tiksusid kõik reisikaaslased bussi ja sõit võis jätkuda. Kas ma ikka juba mainisin, et meil olid väga toredad giid ja bussijuht? Kui mainisingi, siis topelt ei kärise. Mõlemad olid kiitust väärt. Meie järmine peatus pidi tulema Finströmi kirikus. Tegelikult oli see nagu ma aru sain plaaniväline käik, aga tore, et me seda kirikut nägime.
Tegemist on Püha Miikaeli kirikuga. See kirik on üks keskaja ehitisi Soomes, mis on arhitektuurses mõttes koos maalingutega ja puuskukptuuridega oma parimas väljanägemises säilinud. Kiriku interjöör kajastab 15. sajandi ajastut, kuid peale kõige muu on siin puuskulptuurid, mis on dateeritud aastaarvuga 1180. Püha Miikaeli kirik oli tõenäoliselt ehitatud kui “peakirik”, mis oma stilistikalt meenutab Turu toomkirikut. Algse puukiriku jäänuseid, arvatavalt 1100 – st aastast, on leitud kivikiriku vundamenti alt. Kes soovib selle kiriku kohta rohkem infot, saab seda lugeda siit.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Peale kiriku külastamist sõitsime edasi Eckeröle, et soovijad saaksid minna metsloomasafarile. Loomapargis oli külluslikult saare vapiloomi, kes liikusid vabalt ringi ja olid piisavalt julged, et tulla inimeste ligi. Loomulikult tänu väikesele altkäemaksule. Anti süüa. Olid seal hirved ja metssead, jaanalinnud ja laamad.

Eckeröle sõites kimasime mööda ühest Smart Park-ist, mis kuulujärgi pidavat minema hingusele. Eks turismihooaeg ole Ahvenamaal suhteliselt väike ja palju see oma inimenegi seal käia jõuab.

ahvenamaa

Pisikese ootamise järel tuli suur ja turske mees ning viis meid sellise käruga trakatsiga loomi vaatama.

ahvenamaa

Loomi oli, päris palju ja vaatamist jagus. Hirved tulid ujudes…

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Edasi vaatasime laamasid

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Metssigu oli suuri ja pisikesi.

ahvenamaa

Ja siis tulid jaanalinnud. Väga uudishimulikud linnud. Üks arvas isegi heaks läbi traataia mu kolleegil juustest napsata. Täiesti arusaadav! Tarvis ju selgeks teha, kas need süüa kõlbavad :)

ahvenamaa

ahvenamaa

Safari lõpupoole nägime ühte uhket hirve ujumas.

ahvenamaa

Safariga samal ajal oli võimalus külastada ka Ahvenamaa janindus- ja kalandusmuuseumi, aga tõttöelda ma isegi ei tea, kas keegi seal käis. Igatahes suurem enamus rahvast oli safaril.

ahvenamaa

Ära sõites nägime aknast veel vahvat kaluriküla, kus on filmitud Tjorveni lugusid Astrid Lindgreni raamatute järgi.

ahvenamaa

ahvenamaa

Teel Ahvenamaa pealinna Mariehamni peatusime Storby külas võimsa posti- ja tollimaja juures. Hoone ehitati saare läänetippu, kust üle mere Rootsi on vaid umbes 40 km. Vene ajal oli tarvis loomulikult anda naaberriigile märku, et tsaaririik on väga võimas. Siia jõudis välja üle Ahvenamaa kulgev postitee. Ahvenamaa postivedajad ladusid talupoegade kirjad paati ning sõudsid üle mere Rootsi. Tänapäeval paikneb selles hoones Postimuuseum, kohvik ” Tsaaritar”, ” Mercedes Chocolaterie” ning suveperioodil korraldatakse seal kunstinäituseid.

ahvenamaa

Edasi kulges meie tee Ahvenamaa pealinna Mariehamni, mille tulesid me aasta tagasi Rootsist tulles laevalt vaatasime. Kuna õhtu oli veel noor, nägi plaan ette nendele kes soovisid, paadisõitu Kobba Klintarile. Laiule. Kes ei soovinud, said jalutada ringi linnas. Meie olime kohe valmis kihutama kaatriga sellele ägedale laiule ja sellega ma järgmises postituses jätkangi.
Jah, ikka ei saanud veel see sisutihe päev läbi ja tuleb teha uus postitus.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment