Paradiislik Tai Vol.7 Koh Changi saare avastamine jätkub – tagasi karantiinihotellis

Viies päev tähendas meie seltskonnale seda, et pidime sõitma tagasi meie karantiinihotelli, kus viibisime ka reisi esimesel päeval.

Õhtul üritasime saada hotelliga kokkulepet, et äkki me võiks ise sõita kohe haigla juurde neid pcr-teste tegema ja siis hotelli, aga kus sa sellega. Ikka tuli kõigepealt hotelli sõita, panna kohvrid maha ja sõita hotelli poolt pakutava(ja meie poolt makstava) transpordivahendiga saare haigla juurde. Nii siis nii. Jõudsime eelmise päeva rendiautoga hotelli, autoomanik võttis auto ja meie istusime peagi ringi lahtisesse “taksosse” ja vurasime juuste lehvides haiglasse. Rõõmustasime selle üle, et viienda päeva teste sai õnneks teha saarel, mitte ei pidanud sõitma tagasi mandrile Trati linna haiglasse, kus esimesed testid tegime. Ja nüüd ma olen mõelnud sellele, et Tais oli normaalsemast normaalsem istuda “katusega kastis”, kus polnud tagumist luukigi ja vurada ühest kohast teise. Kodustel teedel…ma vist ei tunnekski ennast samasuguses sõidukis mugavalt :D, aga Tais oli selline sõitmisviis absoluutselt vastuvõetav ja lõbus.

Haiglasse jõudes jäime kambaga õue ja Veiko, kui karja juht, võttis meie kõigi dokustaadid ning läks nendega haiglasse sisse. Ikka selleks, et meid testile registreerida. Läks pisut aega. Meie samal ajal vaatasime õues, kuidas samasuguses klaasputkas nagu esimesel korral, võttis meedik läbi kätele mõeldud aukude inimestelt proove. Mõned turistid selle aja sees ikka liikusid. Meie taksojuht parkis ennast ära ja lihtsalt ootas. Kui Veiko papritega tagasi jõudis, hakkasime hanereas testimas käima. Peale esimest korda olime juba tsipa targemad ja ei lasknud liiga ägedalt oma ninas ega kurgus asjatada. Kellel seda vaja, et nina jälle tund aega peale kraapimist valutab. Nipp seisnes siis selles, et istuda tuli oma tooliga just nii kaugele, et tädi täpselt, täpselt serva pealt ulatas pulgakesega ninasse ja kui ta hakkas proovi võtma…..hakkasid määäärkamatult peaga tahapoole liikuma ja tegid aih!!! Seepeale jättis tädi meedik su kohe rahule ja asi korras :)

Peale testide tegemist palusime umbkeelset juhti, et ta viiks meid poodi jätsi ostma, sest ega meil hotelli minemisega siis kiiret polnud ja palav oli niikuinii. Kuna ta ühtegi sõna inglise keelest aru ei saanud, siis tuli öelda lihtsalt 7 Eleven….ja sellest sai mees kohe aru. Järgmine peatus oligi 7 Eleven, ehk kauplusekett, mida on saar täis. Ostsime kõik endale jäätist ja nautisime seda poe ees trepi peal patseerides. Veiko ostis juhile samuti jäätise ja kõik olid õnnelikud. Tundus, et juhil oli veel vähem kiire tagasi jõudmisega.

Liikusime tagasi hotelli. Seekord oli seal teine registraator ja tema tundus kuidagi eriti range. Teatas väga konkreetselt, et enne järgmist päeva ei tohi me majadest välja minna ja andis kätte hommikusöögi tellimise lehed. Nooooh, seal oli 3 varianti ja ükski ei isutanud sööma. Eriti teades seda, kui rikkalik oli seal buffee hommikusöök. Haiglas öeldi meile tegelikult, et testide vastused tulevad juba õhtuks, seega lootsime sellele, et hommikul saab igal juhul ise sööma minna ja ei mingit tuppa toidu tellimist.

Nii me siis võtsimegi selle päeva puhkepäevaks ja ei sättinud ennast keeldude kiuste kohe randa. Kindlasti oleks olnud kõik ok, kui oleksime läinud, aga otsustasime puhata ja logeleda oma majakeste territooriumil. Kui oma majas ei viitsinud enam olla(ja see tunne tekkis ruttu), kolisime Veiko ja Pirjo basseiniga majja. Võtsime ette edasise elu planeerimise. Kaks sihti olid peale esimest nädalat meile teada- Chiang Mai Põhja Tais ja viimasena pealinn Bangkokk. Nüüd oli vaja veidi asja uurida, et mida nendes sihtpunktides saab toreda näha ja teha ning kuidas sinna kõige optimaalsemalt kohale saada. Kiiresti sai selgeks see, et kõike mida need paigad pakuvad, me niikuinii kogeda ei jõua, aga midagi tuli valida. Vähemalt umbkaudugi, sest lõplikud plaanid selguvad tegelikult alati kohale jõudes ja inimestega suheldes. Mis tuli aga kohe ära teha, siis see, et rongi piletid Chiang Maisse tuli ära osta. Peale variantide kaalumist- sest variante on- jäi valik öörongile(II klass, sest I klass oli mõttetu kulutus) ja Veiko ostis piletid ära. Kui ette ei osta, siis pärast ei pruugi pileteid lihtsalt olla. Eks ma sellest rongiasjast kirjutan täpsemalt siis, kui jõuan jutuga reisini Bangkok-Chiang Mai.

Nii me siis veetsime oma aega jutustades, plaane tehes ja kes soovis hulpis basseinis. Või kasutas aega internetis seikluskohti otsides ja lähedastega suheldes. Kui kõht läks tühjaks, keetsime endale kiirnuudliroogasid, sõime puuvilju ja hämaras kolisime Pirko ning Kirkega oma majja tagasi.

Mingi hetk sai minul igatahes isu nii täis puurilinnu elust, et pimeduse varjus läksin randa jalutama, vaatasin loojuvat päikest, kõndisin ringi ja tegin mõned pildid. Järgmine päev tuli välja, et Veiko oli samal ajal rannas ja nautis elu lebotades rannas sääsevõrgu all kott-toolis. Ok, ilmselgelt libistas õllekest ka :P Eks meie olimegi vist selle reisi kaks kõige püsimatumat täiskasvanut. Kogu aeg sügeles sees, et midagi tahaks teha, kusagil tahaks käia ja niisama passida on igav.

Lõpuks saabus aga nagu ikka – öö ja läksime oma baldahhiinvoodisse magama, sest hommikut ei tahtnud ju kuidagi maha magada, vaid esimesel võimalusel hoopis randa minna ja mõnusat õue-elu nautida.

Ja nüüd pisut hotellist endast, sest soovitada julgeme me seda päris kindlasti, kui raha ei loe. Ok, Euroopa hotellihindade kõrval on see tegelikult väga ok hind, aga Tai hindade juures on see siiski kallima otsa hotell. Isegi Bangkokis ööbisime kesklinna nooblis hotellis odavamalt.

Ja siit ta tuleb:

 Barali beach resort & spa

Mis tema kohta siis kirjutatakse?

Asub Tai kõige suurema rahvuspargi Koh Changi saare lääneosas asuva liivaranna Klong Prao südames. Barali Beach Resort & Spa-s naudid Siiami lahe värskeid tuuleiile ja ainulaadseid panoraamvaateid päikeseloojanguga ookeanil.

Elades kaasaegses Aasia stiilis villas, rahvusvahelises ja luksuslikus kuurordis, mis on omavahel hästi kooskõlas, tunneb külaline end kuurordi rajatistes kui oma kodus- nii väidab teenusepakkuja ja võib öelda, et nii see ongi. Rahvusvahelise seltskonna osas ma sõna ei võta, sest olgem ausad, ega me seal inimesi väga ei kohanud. Siiski..vaevalt, et seal hotellis kohalikud väga peatuvad. Pigem praegusel ajal on kuumem teema siseturism, ehk siis mandrirahvas, teised asiaadid ja sageli näed sellist pilti nagu vanem eurooplasest mees ja noorem tailanna.

Barali Beach Resort asub väga ilusas kohas ja kõik majutusvõimalused on villades. See on Koh Changi üks väiksemaid rannakuurorte, kus on vaid 24 tuba. Samas…teiste andmete kohaselt on tube nagu rohkem – Täielikult konditsioneeritud rannahotellis on 40 täielikult töötavat villat, 3 rannaäärset villat, 2 juuniorsviiti ja 65 luksusvillat.

Mina neid üle lugemas ei käinud, seega….teil on võimalus kohale purjetada ja tõde välja selgitada. Ise jään uskuma pigem selle 24 majakese juttu.

Kohapeal on fuajee-ala koos 24-tunnise vastuvõtuga, seif, kohvik ja restoran. Pakutakse toa- ja pesupesemisteenust ning autoga saabuvad külalised saavad jätta oma sõidukid lähedal asuvasse parklasse. Igas toas on eraldi reguleeritav konditsioneer, ministereo, satelliittelevisioon, telefon, minibaar, külmkapp, föön, kohvimasin ja privaatne seif. Kõikidel tubadel on ka privaatne rõdu või terrass. Kuurordi territooriumil on bassein koos lastebasseiniga. Seiklushimulisemad külalised saavad laenutada merel sõitmiseks kajakki või rattaga sõita. Restoranis Barali serveeritakse rahvusvahelisi roogasid, hommiku-, lõuna- ja õhtusööke menüü või a la carte menüü alusel.

Majutusasutuse tagaosas, vastuvõtule kõige lähemal on Deluxe-villad. Järgmisena tulevad Deluxe basseiniga villad ja siis kohe ranna lähedal rannaäärsed villad. Need on hiljuti saanud uue kujunduse/ Deluxe villades on tumedast puidust interjöör. Rannaäärsete villade helgemad ja heledamad toonid on midagi uut. Kõikides villades domineerib vannitoas suur vann. Ma pole kindel, kas mõnel külalisel on kunagi olnud kannatust oodata, kuni see täitub, aga nad näevad välja muljetavaldavad. Dušš laest nagu seisaksid vihma käes, ümber vanni rohelised taimed….ok, meie suutsime siiski kaks vanni vett täis lasta. Oodata tuli pikalt, aga meil aega oli. Istusime oma villades kinni ja mis sa muud seal teed, kui lased vett vanni, eks. Üritasime sinna palju vahtu teha, et vähemasti aega otstarbekalt kasutada ja vannifotosessiooni teha, aga….see sindrima kohalik vannivaht polnud väga koostöövalmis. Mingi väikese vahu saime, aga see polnud see, mida soovisime. Noh, aga vähemalt sai nalja ja mõned pildid ka. Mis kõige tähtsam- aeg sai sisustatud.

Aga nalja peab saama ja nii ei puudunud ka meie fotosessilt “džunglis” hiiliv Tarsan :P

Nii et asukoht on hea, kuurort on hea, konditsioneerid ja wifi toas olemas, hind hea ja kohalik küla on vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel. See asub Centara Tropicana kuurordi kõrval ning 2-minutilise jalutuskäigu kaugusel Emerald Cove’ist ja Dewast. Kuid need on kõik suured kuurordid.

Nii et proovige Barali Beach Resorti, kui ei soovi teiste turistidega kokkupõrkamist ja soovite saare selles osas intiimsemat butiikpuhkust.

Väikese ülevaate sellest kompleksist saab SIIT videost.

Ja no päriselt, seal oligi väga mõnus olla, aga reisimine ei tähenda vähemalt minule hotellis istumist. Seega- kaks puhtalt hotellipäeva on rohkem, kui küll.

Kui saabus hommik, saime peagi Veikolt rõõmusõnumi, et kõik testid olid negatiivsed…milles me tegelikult hetkegi ei kahelnud. Pigem käis meil sõbralik aasimine, et kui keegi on positiivne, siis teeme nii, et teised seltskonnast teda ei tunne :D Ja no salaja võiks siis karantiini jääjale õhtuti head sööki ja puuvilju viia. Tegelikult aga oli ainus asi, millele me mõtlesime, et oleks need testide vastused juba kohal ja saaks rahus restorani hommikust sööma minna, ujuma ja mujale edasi seiklema minna.

Ühel pildil on näha rannast väjuvat kaatrit. Nii käiakse võtmas peale turiste, kes on tellinud päevaseid väljasõite kas siis väikesaartele või kaugemale snorgeldama.

Eks me siis peale sööki veel lustisime- kes meres, kes basseinis, kes jalutas mööda randa ja lõpuks korjasime kella kahe paiku oma kodinad kokku ning tatsasime taas suure tee äärde, et leida “katusega kast” ja põrutada sellega järgmisesse elukohta.

Järgmises peatükis, tuleb juttu ühest populaarseimast rannast Koh Changi saarel, meie uuest ja paraku saare viimasest peatuspaigast ning tegemistest.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.6. Koh Changi saare avastamine jätkub – Wat Salak Petch tempel, Ao Ka Rang vaateplatvorm ja Lonely beach

Jätkus meie Tai reisi neljas päev, mis nagu näha-on veninud juba mitmeks postituseks. Luban, et tänasega saab neljas päev lõpetatud.

Nagu eelnevalt jutuks oli, sõitsime mangroovimetsa parklast välja ja kuna kõigil oli isu midagigi külma endale sisse kallata, peatusime esimeses ettejäänud söögikoha moodi asutuses. Asusime me suhteliselt sisemaal, kuhu võõraid inimesi satub harva ja nii oli ka see nn kohvik pigem kohalike kasutada, kui turistide peatuspaik. Siiski….menüü oli kohalikus ja inglise keeles.

Maandusime kohalikus külakohvikus Fruit Shake & Coffee.

Kes tellis kookosemahla, kes jääteed, kes mõnda puuviljasmuutit ja asusime ootama. Koht oli täiesti tee ääres ja üle tee ning ka samal pool teed oli ülimalt värvilist vaatamist. Ehk siis tempel ja selle juurde kuuluvad hooned.

Wat Salak Petch budistlik tempel

Salak Phet tempel asub Koh Changi teisel poolel – vaiksel ja vähem turistidele huvipakkuval poolel, kus puuduvad sellised kaunid rannad, nagu läänekaldal. Templit ümbritsevas Himmapani metsas on jumalate ja loomade kujud. Lisaks on kõikjal sildid erinevate kujude ajaloo kohta inglise keeles.

Wat Salak Phet on Koh Changi saare kuulsaim ja värvikaim budistlik tempel. Tema tekkimine Salak Phet külla on seotud kuningas Rama V Koh Chang-i saare külaskäiguga, mis toimus üle 100 aasta tagasi. Wat Salak Phet on saare ajalooline ja kultuuriline ehitis.

Erinevalt teistest Tai budistlikest templitest (wat – keskmine tempel) on Wat Salakpheti hoonete koosseis ja arhitektuur märkimisväärselt erinev, esitledes ainult ühte ubosoti (peasaali) ja väikest muuseumi.

Wat Salak Petch on üks värviline ja võluv tempel, eriti selle silmapaistvalt pikk Naga “hekk”, mis ümbritseb templit. Sees on selles templis uhkeid seinamaalinguid, mida meil kahjuks ei õnnestunud näha, sest sattusime sinna päeval, mil tempel oli suletud. Nii pidime leppima vaid templi territooriumil jalutamisega.

Templi ees, kohviku kõrval, asub Wat Salak Petchi muuseum, kus on palju väärtuslikke kunstiteoseid. See on kindlasti atraktiivne koht, mida võiks külastada Koh Chang-il viibides. Seda enam, et see jääb mangroovimetsa külastades lausa teele.

Meie reisi neljandal päeval sai see olema esimene tempel Tais, mida läksime külastama. Selleks otstarbeks olid kotis olemas õhukesed sallid, mida sai vajadusel lühikestele pükstele või ülevalpool põlvi lõppevale kleidile/seelikule peale tõmmata. Sellised on templitesse sisenemise reeglid. Ka käsivarred ei tohi olla paljad ja viisakas oleks vähemalt lühike käis. Lisaks tuli õpetada lastele selgeks ka tagurpidi kõnd, sest buda juurest tuleb lahkuda alati näoga buda poole. Äärmisel juhul eemaldud küljeti. Kui kohalik usk näeb sedasi ette, tuleb sellest kinni pidada ka külalistel ja mis oleks veel parem võimalus õpetada lastele maailma usundeid, ajalugu ja traditsioone, kui reisimine.

Kui tempel oli vaadatud, istusime kohvikusse jooke nautima. Lisaks vaatasime üle territooriumil olevad loomad ja huvitavad puud.

Muide, kui keegi teab, öelge palun mis puuga on tegemist? Imeilusad õied.

Küsisin ja ise vastan: Otstsin ja leidsin.

Tegemist on “Cannon ball tree” isendiga ehk siis Lõuna – Ameerikas ja Lõuna – Aasias, vihmametsade pärismaal kasvava Couroupita guianensis puuga. Nime Couroupita guianensis andis sellele liigile 1775. aastal Prantsuse botaanik J. F. Aublet ja see kuulub brasiilia pähklite sugukonda (Lecythidaceae). Ümmarguste suurte viljade tõttu nimetatakse puud kahurikuulipuuks. Suurem osa selle liigi vilju looduses on ilmselt tekkinud õietolmu ühelt puult teisele liikumisel, kuid katsed näitavad, et ka kahuripuu isetolmlevad taimed annavad vilja. Puu täiesti ümmargune söödav vili meenutab tõesti kahurikuuli. Nad ripuvad kobaras paksude varte ümber. Mõnedes riikides prooviti neid puid kasvatada teede ääres, kuid peagi loobuti sellest, sest pole vist väga meeldiv, kui selline suur, ümmargune ja tugev vili potsatab auto akendesse või rataste alla. “Kahurikuulid”, arenevad lilledest, mis kasvavad otse puutüvest. Õied on välimuselt silmatorkavalt ilusad ja õrnad. Katsudes on nad sellised vahajad, nagu orhidee õied, aga paksemad ja tugevamad. Oma meeldiva aroomi tõttu kasutatakse neid õisi parfümeeria- ja kosmeetikatööstuses. Viljade valge liha on pehme ja lihakas, maitseb nagu pähkel. Erinevalt lilledest on viljal aga eemaletõukav lõhn. Sellepärast ei julge iga inimene seda proovida. Kohalikud kasutavad viljade kõva kesta anumate meisterdamiseks nagu kookospähkli koorigi. Guianensis’e kuulilaadsed viljad kukuvad küpseks saades puult alla ja lõhenevad sageli vastu maapinda. Seemned on surutud kuueosalisesse, lihakasse viljalihasse, mis oksüdeerub sinakasroheliseks ja eraldab õhuga kokkupuutel ebameeldivat aroomi. Teatavasti söövad pekaarid ja koduloomad, nagu kanad ja sead, viljaliha ja neelavad seda tehes seemned alla. Vaadeldes puud, mille all oli maapinda katnud palju vilju, selgus, et need jäid puutumata seni, kuni pekaarikari neist möödus ja viljad lahti murdis ning viljaliha ära sõi. Arvatavasti lasevad pekaarid seemned väljaheitega välja ja osa seemneid idaneb. Couroupita liikide seemnetel on karvad, mis võivad kaitsta neid seedemahlade eest ja hõlbustada nende läbimist loomade seedetraktist.

Selline kaval puu siis.

Maitsvad, kosutavad joogid joodud, sõitsime välja taas nn saare peateele ja liikusime ikka edasi lõuna poole. Järgmine peatus Ao Ka Rang vaateplatvorm. Kaunid vaated, jalasirutus ja jälle edasi.

Kuni jõudsime lõunatipu kaugeimasse lahesoppi Long beach.

Kui otsite Koh Changil üht eraldatuimat ja samas kaunist randa, sõitke ära läänerannikult ja suunduge saare kaguosas asuvasse Long Beachi randa. Vaata nüüd alumist kaarti ja sealt näed, et rand on peaaegu poolsaare tipus.

Salak Khok, Chek Bae, Long Beach - Koh Chang - 2021-22 Season

Koh Changi läänerannik on mägine kuru, mida mööda kulgeb peatee läbi tiheda rannikudžungli järskude nõlvade. Küngaste vahel on lai valik fantastilisi randu, millest igaühel on oma iseloom. Näiteks on seal tihedama asustusega hiilgeaegadel keskklassi soosik White Sands, butiikidele orienteeritud Khlong Phrao või Lonely Beachi seljakotireisijate rand. Suundudes aga kaugemale lõunapoolsele poolsaarele, võite leida end Bang Bao rahulikust lahest, kust avaneb vaade väikesele merekülale.

Koh Chang on pehmelt öeldes päris suur saar, kus on palju võimalusi igasugusteks ettevõtmisteks ja just sel põhjusel pole paljudel aega isegi läänerannikut läbi uurida, rääkimata idarannikul seiklemisest. Nagu meie – terve nädal saarel, aga ikka jäi palju käimata, tegemata ja nägemata, kogemata. Jõuad vaid nuusutada ja tekitada igatsust tagasi tulla.

Kui saare mõlemad pooled pakuvad võrdselt ilu, siis idarannik pakub siiski midagi teistsugust. Isolatsiooni, vähest arendust, vähe liiklust, kohalikud külad, palmimetsaga kaetud inimtühjad rannad…. Kui soovite tõelist omaette olemist paradiisirannas, siis vaadake Long Beach-i randa. Praegusel ajal on kahjuks kogu selle asja juures üks väike aga. Nimelt turistide puuduse tõttu inimesi sinna randa ja rannas olevatesse majutustesse sisuliselt ei jõua. Mis tähendab aga seda, et tegevust pole, randa ei koristata. See imeliselt ilus paradiisirand oli kahjuks prügi täis. Prügi, mida toob kaldasse avameri. Prügi, mis on sattunud merre inimtegevuse tagajärjel. Vesi aga….see on seal kristallselge.

Aga jah, sinna randa on sõita päris pikk maa, olenevalt sellest, kus te saarel peatute. Igatahes on see piisavalt kaugel, et turistide horde sinna ei jõua. Meie kohtasime seal ainult ühte inimest, kes liikus rannas olevas ainsas toiduasutuses. Kas sealt ka midagi üldse süüa sai osta…seda me ei juhtunud isegi uurima. Midagi muud peale vaikuse ja eraldatuse sellel üksikul rannal tegelikult polegi.

Trati peamisest parvlaevasadamast lõuna poole liikudes avastad end sõitmas mööda teed, millel puudub hotellide puiestee. Selle asemel kohtad suurema osa teekonnast kivist rannajoont väikeste väikeste randadega. Kui ookeani pole näha, avastad end möödumas paksudest taltsutamata džungli seintest ja järskudest mäekülgedest.

Tee mööda idarannikut jätkub üsna pikka aega, kusjuures märkimisväärne puudus on abistavatest viitadest. Parim viis on lihtsalt sõita otse, kuni jõuad liiklusmärgini- Long Beach, mis näitab, et ees on veel 15 kilomeetrit sõitu.

Peatee läbib saare kaguosas asuvaid väikeseid külakesi, mille olemasolust muidu poleks teadnudki. Lõpuks, kui tee saab ootamatult otsa ja muutub läbi džungli avaneva kivise pinnasega rajaks, on aeg parkida auto ja kõndima hakata.

Sinnani jõudmiseks tuleb valmis olla selleks, et teel on tekkinud vihmaperioodi ajal varingud. Loota, et varing pole liiga suur siiski võib ja eks siis tuleb lihtsalt seda kitsukest serva pidi sõita, mis teest alles, paluda budalt head õnne ja oledki kohal.

Long Beachile jõudes ootab sind päikesepaiste(tavaliselt) , liivarand, mis on kaetud hõredalt istutatud palmipuude ja muude lopsakate puude varjuga. Leia praegustes oludes enam vähem puhas koht, viska rätik maha….. ja see on ideaalne viis nautida ookeanituult ilma tomatipunaseks küpsetamata. Meie sinna päevitama just ei läinud, sest aeg hakkas lähenema päikeseloojangule. Pigem oli taevas poolpilvine ja päike tuli korra veel enne loojumist ennast näitama. Eesmärk oli pärast pikka palavat päeva meie kuumi kehasid vees jahutada, tehes seda teistsuguses rannas, inimtühjas rannas.

Kookospalmide all jalutades tuleks ilmselt olla ettevaatlik, et mõni hiigepähkel pähe ei kukus :P

Kui otsid vaikust ja täielikku eraldatust – otsi see rand üles. Vesi on seal tõesti kristallselge.

Jahutatud ja taas riides, algas sõit “koju”- Alina hotelli. Ilm oli sellel päeval hommikust saadik selline pilvealune ja tegelikult ringimatkamise päevaks ideaalne. Otsest vihma me õnneks kaela ei saanud, kuigi kuskil tundus, et oli sadanud, sest hämaras koju sõites olid teed märjad. Küll aga oli järgmisel hommikul näha, et öösel oli sadanud.

Seekord ronisin mina samuti(lapse mahitusel) kasti. Katsetada seda ägedat sõitu lageda taeva all – miks mitte?! Osa teest sõitsin nii ja oli äge, aga siis putkesin salongi tagasi, sest minu kidur tagument eelistas pehmemat istet ja normaalset seljatuge. Pimeduse saabudes tegime veel ühe bensukapeatuse, kus Veiko küsis korda viis üle, et paneb ta meile ikka diislit autole paaki ??? ja siis tekkis meil igaks juhuks kahtlus, et a kas meil on ikka diisliga auto? No naistel tekkis kahtlus :D Oli küll diisel, sest auto vuras peale tankimist rõõmsalt edasi. Viisime truu sõiduki omanikule tagasi, ostsime sealsamast Fruit Corner-ist mõned puuviljad, käisime korraks toas ja suundusime peaaegu üle tee sinna söögikohta, kust ühel õhtul pannkooke ostsime. Nimeks kohal The Tropical Bar&Kitchen

Foto kirjeldus ei ole saadaval.
Tundub olema kautšukimets

Äge päev oli. Palju sai nähtud ja mõndagi jäi nägemata. Nagu ikka, aga kõike korraga ei jõua.

Hommikuks tegime auto omanikuga diili, et sõidame ise sellesama autoga meie karantiinihotelli ja tema sõidab rolluga sinna autole järgi. Pärast paneb rollu kasti ja edasi oma asju ajama. Karantiinihotellile see sobis ja meie ei pidanud selleks enam eraldi transporti tellima.

Järgmine, viies päev- karantiinihotellis tagasi.

Järgneb….

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.5. Koh Changi saare avastamine jätkub – mangroovimetsa matkarajal

Nagu eelmise loo lõpus mainitud, maandusime peale elevante ja matkamist üsna lähedal olevasse söögikohta sööma. Valituks osutus U-Turn. Toidud olid seal väga maitsvad, hinnad odavad ja teenindus viisakas. Ja kui muidu olime suunaga saare lõunaossa, siis nüüd hakkasima põhja poole tagasi sõitma.

Kõhud said kõigil kõvasti täis ja peale mõnusat sirutuspausi hüppasime jälle autosse ning algas sõit mangroovimetsa matkarajale. Hakkasime suhteliselt lõunast sõitma, sõitsime ümber saare põhjatipu ja pidime jõudma sisuliselt sama kaugele lõunasse, kui olime, aga teisele poole saart. No mis teha, seal lihtsalt ei saa sõita saarele ringi peale, vahepeal saab tee otsa või kui on, siis selline kitserada, kust autoga läbi ei saa.

Mangrove boardwalk of Salakphet

Punase silla kõnnitee


Üks huvitav paik saarel on Salakpheti kaguosas. 2006. aastal tekkis võimudel idee rajada läbi mangroovide kõnnitee, et külastajad saaksid näha saare osa, kuhu tavaliselt ligi ei pääse. Isegi “Miss Tai” võistlejad külastasid mangroovisalu ja istutasid mangroove. Turismile suunatud suuri plakateid pildistati koos planeeti päästvate armsate tüdrukutega.

Mõneks ajaks oli see väga mõnus paik jalutuskäiguks. Siis hakkas sild kohati kokku varisema, kuna seda ei hooldatud. Paar aastat edasi ja sild sai uuesti korda. Külastajad rõõmustasid. Kuid jällegi seda ei hoitud.

Mõni aasta edasi tuli aga häid uudiseid. Kogu kõnnitee ehitati ümber betoonist vaiadele ja lisati täiendav osa. Lisaks ehitati sissepääsu juurde väike kontorimajake ja WC. Ja taas nautisid mõnda aega turistid seda kõnniteed imetledes loodust. Hoolimata sellest, et kontoris pole kunagi töötajaid ja tualettruumis pole vett.

Stiilinäide WC-st. Uksest sisse on naitsele, nurga taga paistab meeste pissuaar vabas õhus :) Aga….häda ei anna häbeneda.

Paari aasta pärast hakkas tee olukord jälle halvenema, kuna hooldust taaskord ei tehtud. Ja pärast seda, kui paar inimest olid kukkunud läbi aukude või raja servast maha, otsustati see sulgeda ja korralikult parandada. 2019. aasta lõpus avati tee uuesti(koroonaaeg andis võimaluse tegeleda parandustöödega). Tee nägi välja parem kui kunagi varem. Tualettruumid olid siiski endiselt suletud ja kontor sai renoveeritud, kuid endiselt oli see mehitamata. Kuid vaated roostepunaselt kõnniteelt, mis lookleb ümber mangroovide ja viib külastajad 500-meetrisele jalutuskäigule lahe tipuni, on vapustavad.

Minu jaoks oli tipphetk poolel teel, kus sind tervitab 360-kraadine “roheline meri”, kust avaneb vaade üle mangroovide kauguses asuvatele küngastele ning tsivilisatsiooni või arengu jälgi ei paista mitte kusagil.

Jalutusrada on ümber nimetatud ka “Punaseks sillaks” ja saare idarannikule on tee äärde paigutatud sildid, et seda oleks lihtne leida. Jalutusrajal on kirjade ja piltidega tahvlid, mis selgitavad veidi taimede ja puude elupaika, millist tüüpi mangroove näete ja lisaks seal elavat loomastikku. Paraku on kõik tahvlid tai keeles. Et aidata külastajatel käiguteele ligi pääseda, on sinna viiv rada betoneeritud, mis teeb sõitmise lihtsamaks. Parkimisala on väike.

  1. aasta detsembri värskendus.
    Sissepääsu juurde oli ehitatud väike kohvik ja parkimistasu küsiti 20 bahti (tõukerattad 10 bahti). Jalutusrada ise oli aga endiselt tasuta sissepääsuga. WC-bokse poldud uuesti avatud. Jalutusradadel oli näha, et need vajasid jälle remonti. See oli tingitud sellest, et raha ei kulutatud liistude õigeks kinnitamiseks betoonraami külge. Nii hakkasid mõned lipid taas lahti tulema.

2022 – kui meie sinna sissepääsu jõudsime, olid koolitunnid juba alanud ehk siis parkimise eest keegi tasu ei küsinud, ühtegi inimest(töötajat) me seal ei näinud, kohvikus polnud ühtegi hingelist ja rada oli ütleme enam vähem korras. Paar kohta ehk oleks tahtnud kõpitseda, aga midagi ohtlikku ei esinenud. Kahes kohas tuli ainult mõelda, et kas minna rajal edasi ronides puuokste alt või üle puuokste ronides. Ehk et siis puud olid kasvanud nii, nagu ise tahtsid. WC oli…..nagu oli, aga ajas asja ära.

Vaated olid tõepoolest vapustavad. Tsivilisatsioon tundus matkarajal kõndides olevat väga kaugel. Vaikus. Uurisime kõikjal mudas sibavaid krabisid. Lõpuks jõudsime raja lõppu- vastu tuli meri. Ja seal kaugel kaugel, oli tsivilisatsioon. Silmapiiril paistsid purjekad. Tagasiteel alguspunkti tulid vastu mõned turistid, aga neid oli vähe.

Üle vee oli väga huvitav vaadata pilvede mängu. Sel päeval tuli kindlasti saarel kuskil vist veidi vihma, või siis lihtsalt kogunes pilvi, et öösel sadada. Meie jäime kõikjal kuivaks, kuigi ega see törts vihma palavas poleks paha teinud.

Kas soovitan sinna minna? Kindlasti. Väga huvitav ja looduskaunis retk.

Sissepääs on tasuta.

Leia pildi keskelt krabi

Peale matkaraja ühe suuna läbimist oli kõigil hirmus palav, sest ega seal rajal ükski õhuraas väga ei liikunud ja päike küttis täie vungiga. Pisut leevendust sai puude all, aga paiguti tuli kõndida täitsa lagedal ja lõõskava päikese käes. Raja lõpus tegime lühikese puhkepausi/joogipausi merd vaadates ja kellel isutas, sai sitkete mangroovipuude vahel Tarsanit mängida.

Mis on siis mangroov ja millised on mangroovipuud?

Mangroov on hingamisjuurtega igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.

Nimi tuleneb iseloomulike puude mangroovipuude nimest. Need kuuluvad peamiselt perekondadesse avitsenniamanglipuusonneraatsia ja Ceriops.

Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov mereveega üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured ehk pneumatofoorid, mille abil saavad puud mõõna ajal õhust hapnikku.

Mangroovide kaitse on tähtis, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ning on elupaigaks paljudele liikidele.

Mangroovi peetakse vahel eraldi bioomiks.

Nagu piltidelt paistab, sattusime meie sinna mõõna ajal. Vesi oli madal, et mitte öelda pigem hästi mudane.

Mangroovipuud kasvavad soolastes veekogudes ja nende lähedastes piirkondades, kus muud puuliigid ei suuda ellu jääda. Mangroovipuud suudavad absorbeerida palju kõrgemat soolakogust kui tüüpilised puud. Paljud mangroovipuu liigid annavad väikesi taimi, mida nimetatakse paljunduspistikuteks, mitte seemneteks, mistõttu mangroovipuude elutsükkel erineb teist tüüpi puude omadest.

Täiskasvanud mangroovipuud kasvavad tavaliselt suurtes rühmades, mida nimetatakse mangroovimetsadeks. Mangroovimetsad on kõige tavalisemad mudase rannajoonega varjatud randades.

Täiskasvanud mangroovipuud kasvatavad väikseid kollaseid lilli talve lõpus ja varakevadel, tavaliselt veebruarist aprillini. Need lilled ei tekita seemneid nii, nagu enamik õisi. Selle asemel toodavad mangrooviõied noori mangroovipuid, mida nimetatakse paljunduspistikuteks.

Paljunduspistikud jäävad kasvades mangroovipuu enda külge. See kasvufaas võib kesta kuni 12 kuud. Pistikute leviku aeg langeb talvisele ajale, tavaliselt on see detsembris. Taime kukkumisel kannab tuul neid üle suurte vahemaade. Kuna mangroovimetsad kasvavad ookeani lähedal, maanduvad paljud taimed vette ja võivad seal püsida pikka aega, kuni 24 kuud. Taime üks ots imab vett, teine aga tõrjub seda.

Kui paljundused maanduvad soodsas kliimas, näiteks isoleeritud ranna mudastes vetes, hakkavad nad ennast mulda juurima ja kasvatavad rohkem lehti. Täiskasvanud mangroovipuudeks kasvades hakkavad nad paljunema ja tsükkel kordub.

Mina nägin esimest korda mangroovisalusid Egiptuses, aga seal oli puid üpriski vähe. Tai mangroovimetsa matk andis nendest puudest hoopis teise pildi ja elamuse. SIIT postitusest neid näebki. Tai mangroovimetsad avaldasid kindlasti rohkem muljet ja olid ilusamad.

Muide, kõik landscap-pildid blogis on suuremaks klikitavad. Peale WordPressi uuendusi ei taha nad kuidagi suurema küljepikkusega siia sisse istuda :( Kui ma saan jälile, kuidas nad jälle normaalses suuruses siia saab, parandan ära.

Mangroovimetsast tagasi, hakkasime tuldud teed tagasi sõitma. Peale ühte teele sattunud takistust suure auto näol, mis tegeles ilmselt mingit sorti elektritöödega, saime edasi sõita ja peagi leidsime tee ääres ühe “kohviku”, mille vastas üle tee oli päris äge tempel.

Jätkub….

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.4 Koh Changi saare avastamine jätkub- elevandid ja rahvuspark

Neljanda päeva hommikul ärkasime üles, pugisime ennast puuvilju täis ja pakkisime lapsed koos Pirjoga(keegi peab ju valvama, et lapsed kastis liiga vallatuks ei muutuks) taas auto kasti, et sõita avastama Koh Changi saart.

Tegelikult plaanisime me lähedal olevaid elevante ja loodusparki külastada juba eelmisel päeval, aga kuna sõitsime välja suhteliselt hilja, siis ei olnud need nimetatud kohad enam avatud. Seega läksime uuele ringile.

Elevandid

Otsustasime külastada elevante sellises kohas nagu Elephant Ride Tour , või siis õigemini kaardil on see paik nii märgitud. Nimetusest võib järeldada, et seal saab elevantidega sõitmas käia. Meil sellist eesmärki ei olnud ja soovisime pigem elevandusi sööta ja neile pai teha. Meie seltskond koosnes eranditult loomaarmastajatest ja sel põhjusel ei tahtnud me ka loomadega sõitma minna. Vaevalt et elevandi jaoks meietaolised kärbeskaallased rasked on, aga see kobakas raam seljas ja ajamismeetodid…need annavad soovida.

Elevandid seisid katuse all ja ootasid oma maiustusi. Ostsime korvikestega ananassitükke(5 kohalikku tugrikut korvike ehk siis 14 eurosenti), et saaks neid toredaid loomi söötma. Ananass ja banaan on elevantidele kommi eest ja oi nad on ikka väga maiad. Koht ise oli natuke nagu trööstitu. Elevandid seisid betoonalusel ja olid jalgupidi aheldatud väga lühikese ketiga posti külge. Ühtepidi arusaadav….kui suur loom seal sõidutee ääres lahti pääseb, võib see olla ettearvamatu liikumine ja tegutsemine. Teistpidi…kuidagi kurb oli neid loomi seal sedasi vaadata. Saarel mööda seda ainsamat peateed edasi-tagasi sõites nägime neid elevante ka võsas liikumas. Ei oska öelda, kas olid nad seal päris vabalt või pika keti otsas, aga vähemalt on teada, et saavad liikumiseks mingigi vabaduse ja rõõmu.

Meie ühiseks lemmikuks osutus üks kõige väiksem elevant, kes seisis veidike eemal puu all. Poiss pidavat olema 7 aastane.

Kui elevantidele maiustused jagatud, võtsime suuna Koha Chang-i looduspargi suunas. Sinna sai sealtsamast elevantide juurest edasi sõites. Eesmärgiks oli loodusrada ja kosk.

Mu Ko Chang National Park and Khlong Phlu Waterfall

Mu Ko Chang on saarestik, mis koosneb enam kui 50 väikesest ja suurest saarest, asukohaga Tai idaosas Trati provintsis. Bangkokist umbes 330 km kaugusel.

Rahvuspargi suurim ja kuulsaim saar ongi Koh Chang, kus olime ka meie. Mu Koh Changi rahvuspark hõlmab umbes 75% Koh Changi pindalast. Rahvuspark on koduks džungliga kaetud mägedele ja mitmetele koskedele. Sealhulgas kuulus Klong Plu, kuhu me teel olimegi ja Than Mayomi, mida me ei näinud.

Avamerel on lisaks Ko Changile palju ilusaid saari. Need on osa Mu Ko Changi mere- rahvuspargist. Saared, avamere korallid ja neid ümbritsevad veed on kaitseala. Selle peamised pärlid on Koh Rangi ja Koh Wai ümbruses asuvad korallrifid.

Mu Ko Changi rahvuspark avati ametlikult 31. detsembril 1982. See oli Tai 45. rahvuspark.

Sissepääs täiskasvanutele 200 bahti, lastele 100 bahti

(Alla 2-aastased lapsed on tasuta)

Rahvuspark on avatud iga päev aastaringselt.

Avatakse: 08:00 (E–P)

Suletakse: 16:30 (E–P)

Sisenemisel tuleb ennnast registreerida ja väljumisel välja registreerida. Ikka selleks, et keegi peale sulgemist rahvuspargi territootiumile omapäi hulkuma ei jääks.

Kui suur on Mu Ko Changi rahvuspark?
Pargi kogupindala on 650 ruutkilomeetrit (406 250 Rai). Sellest ligikaudu 70%, 458 ruutkilomeetrit moodustab vesi, mis hõlmab mererahvusparki.

Pargi peakorter asub Koh Changi loodeosas, Klong Soni küla ja White Sandi ranna vahel.

Bangbao ja Than Mayomi kose lähedal on rahvuspargi kontorid. Lisaks väiksem kontor Kai Bae vaatepunktis.

Äärepoolsetel saartel on Koh Bai Daengis mehitatud kontor. Turistid külastavad seda saart harva. Ja palju suurem baas Koh Rangil, saarel Koh Changist 20 km lõuna pool. See on Mu Ko Changi rahvuspargi peamine snorgeldamis- ja sukeldumiskoht.

Kui veidi asja uurida, siis selgub, et see on saare lääneranniku peamine kosk …või on ta juga?

Peetakse seda Ko Changi paremuselt kaheksandaks vaatamisväärsuseks. Mida aga peaaegu kuskil ei mainita, siis seda, et sealt kose tipust, näeb merd :P Sellise kõrgel olemise vaimustuse võib tekitada muidugi soov olla üksinda, selmet et olla joa põhjas nn basseinis ja võidelda oma koha eest bussitäie turistidega(jätan rahvuse mainimata). All ümbritsevad sind kaljud ja mets. Õnneks praegusel ajal kohtab seal turiste vähe. Meie kohale jõudes polnud seal peale kahe valvuri üldse kedagi. Küll aga enne tagasi matkamist tekkis paras ports turiste ja nuta või naera, kohe tekkis selline kitsas olemise tunne :D Omaette oli kõvasti mõnusam olla.

Sinna üles aga ärge parem kippuge. Kui seda teha tohiks, oleks seal märgistatud matkarada, aga seda …pole. Ülevalt alla kukkumine ei pruugi kuigi tervislik olla.

Joa juures on üsna muljetavaldav ja hea koht ujumiseks, eriti kui külastate seda kohta detsembrist märtsini väljaspool kuivemat perioodi. Meie olime seal sisuliselt märtsi alguses ja sellest ka üsna tagasihoidlik vee langemine. Ideaalis külastage seda paika hommikul varem, nagu meie. Enne kui reisirühmad sinna jõuavad. Koht on populaarne ja praegusel ajal on elavnenud just siseturism.

Rada on märgistatud ja palju on paigaldatud juhtköisi. Ikka selleks, et joa juurde pääseda oleks lihtsam ka nendel, kellel on raskusi kurnava 1,5 km läbimisega ebatasasel pinnal. No tõsiselt, 1,5 km, aga paras ronimine mööda mitte kõige turvalisemaid kive ja kohati muljetavaldavaid tõuse/langusi. Normaalse füüsilise vormiga pole tegelikult asi kaugeltki hirmus, isegi mina kepslesin seal nagu noor kitseke, kuid sellegipoolest, see 1,5 km on palju kauem läbitav, kui sama maa sirget ja tasast teed. Kui ma õigesti mäletan, läbisime seda kõva pool tundi. Küll aga inimestel,kel liigne kehakaal, kehv füüsiline tervis või mingid probleemid jalgadega…peaksid arvestama, et vajavad seal ehk veidi abi, toetamist, käest hoidmist ja puhkepause. Rajale on paigutatud teabesilte, mis võimaldavad saada ehk üht-teist teada džunglimetsadest.

Koos väga järsu ülesmäge lõiguga jalutuskäigu alguses ja sama järsu allamäge osaga lõpus on see siiski täiesti jõukohane ja mõnus jalutuskäik. Lõpp-punkt on vahetult enne joa juurde jõudmist ja rada saab alguse pargi kontorite juurest, umbes 100 meetri kauguselt peasissepääsust. Metsas suuremaid loomi tavaliselt ei pidanud olema näha, küll aga suuremaid ämblikke(mina ei näinud, teised vist ka mitte). Rada on soovitatav külastada džunglikeskkonnas viibimise tunde saamiseks, ilma et oleks vaja terve päeva džunglis ringi rassida.

Peale palavas ja niiskes rühmamist oli joa juurde jõudmine loomulikult väga kosutav. Sealne vesi oli….tüüpiline Eestimaa suve jahe vesi. Karastav, jahutav, mõnus. Ja küll oli seal kalu!!! Ühed, need väiksemad, need olid need surnud naharakkude näksijad. Seda naha koorimist saab teha kuskil salongis raha eest, aga võib teha nagu näha ka vabas looduses.

Ja siis olid seal üsna suured kalad, keda oli palju. Need võisid ka tagumendist naksata ja ikka nii, et järgmiselgi päeval oli tunda :D

Kui olime matkarajalt tagasi väljapääsu jõudnud, tutvusime loodusmaja eksponaatidega ja ronisime tagasi oma autosse. Oli aeg sööma minna ja seejärel jätkata seiklust. Neljas päev jätkub järgmises postituses.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai. Vol.3 – Koh Changi tegemised

Eelmisel õhtul rannast tulles ja puuvilju ostes, sebis Veiko meile sealtsamast puuviljakioskist kaheks päevaks kastiga auto. Ikka selleks, et saarel ringi seigelda. Ega seal saarel suurt muid autosid tegelikult väga ei liikunudki, kui et kastiga. Võimsad kastikad. Võimsad, et mägistel teedel liikuda jaksaks ja kastikad…no ilmsel selleks, et kõike mõeldavat ja mittemõeldavat saaks vedada. Meie näiteks vedasime oma lapsi. Eksole, kes seda Eestis küll teeks ja lubaks?

Minu üllatuseks ütles Kirke, et tema on alati unistanud auto kastis sõitmisest. Või sa selle teismelise pähe näed, millest nemad kõik ka ei unista. Mina pole osanud sellest unistada, sest minu lapsepõlve juurde kuuluski vahest auto kastis sõitmine. Sedsorti autosid tol ajal muidugi ei olnud, nagu meie rentisime, aga olid päriskastikad. Suured. Igal juhul oli tal nüüd see võimalus reaalselt olemas ja ega ta seda kasutamata poleks kindlasti jätnud. Eks see kannialune oli natuke kõva, aga õnneks olid meil kaasas saunalinad, mis läksid pehmendusena käiku.

Hommikut alustasime sellega, et lapsed viidi üle tee juukslasse. Eelmisel õhtul tehti diil kahele neiukesele paeltega punupatside tegemiseks ja arvati, et kui nad hommikul vara kohale tuua, siis kolme tunniga on patsid valmis. Töötajad nägid tüdrukuid muidugi nende patsidega, mis Kirke oli eelmisel hommikul neile pähe pununud ja see jättis petliku tunde, et ega neid juukseid teab kui palju seal peanuppude otsas ei ole.

Meie Kirkega ja Pirko samuti, sõime hommikusöögiks eelmisel päeval ostetud puuvilju(mida teise toa rahvas sõi, pole teada). Minibanaanid, mangod, papaia, dragonfruit….ah, mul hakkab kirjutadeski suu vett jooksma. Siin kodus selliseid puuvilju ostes ei hakka need enam kunagi maitsma nii, nagu nad päriselt maitsevad. Papaia ja mango olid ikka nii head, et viisid keele alla. Dragonfruiti ma ükskord ammu plaanisin Selveris osta, aga kui kaalule panin ja hinda vaatasin….loobusin ostmisest. Kallivõitu ja mine tea, kas ta üldse süüa kõlbab. Reisil oli selle vilja maitsmiseks hea võimalus ja osutus see lõpuks üheks meie lemmikpuuviljaks. Sõime seda kohe esimesel õhtul ja reisi jooksul veel korduvalt. Eriti küps vili tasub lõigata pooleks ja süüa lusikaga otse koorekausikesest. Ülihea! Ma ei tea kuidas ma ei teinud üldse meie puuviljahunnikutest pilte?! Ikka said nad kiiremini otsa, kui pildile. Puuviljadega opereerimiseks läksid käiku toas olevad kandikud taldrikuna ja kamba peale oli meil üks mitte liiga terav nuga ja üks lusikas. Neid tuli siis vastavalt vajadusele käia üksteise tubadest otsimas. Veel üks eriline lemmik oli kindlasti otse kookospähklist joodav kookose mahl ja pärast sai lusikaga sisu ära süüa. Pehme, sametine valge sisu. Mahl oli väga maitsev ja värskendav. Praeguseks aga lõpetan puuviljade kiitmise(nii väga tahaks neid taas süüa!!!), et saaks mõnes järgnevas postituses uuesti neile ülistusoodi laulda.

Aga….kui 3 tundi sai läbi, tuli Veiko ja ütles, et punumisega läheb ikka mõni tunnike veel. Juuksed osutusid pikemaks ja paksemaks, kui eelmisel õhtul patsis olles tundus ja neiukesed punujad olid pisut nagu hädas. Veetsime siis aega igaüks isemoodi ja kui aeg jälle sealmaal, et nüüd peaks valmis olema…..tuli Veiko ja ütles, et …..eeee, tunnike läheb ikka veel. Ja siis läks veel tunnike ja tegelikult oli selleks ajaks punujatest pisut kahju, natuke naljakas ja lastest samuti kahju, sest nemad istusid seal juuksuritoolides lõpuks 7,5 tundi ja said kumbki pähe 90 patsi ringis. Seda püsivust, eksole. Nii kaua paigal püsida ja ega süüa ka ei saanud. Vanemad viisid vahepeal vist ainult puuvilju ja juua neile sinna ja ega nad oma lapsi väga ei haletsenud – ise nad neid patse tahtsid.

Peale juuksurit, kui lapsed pääsesid iseenda valitud “piinapinkidest”, pakkisime lapsed ja Pirjo rendiauto kasti, Veiko juhtis, Pirko istus kõrval ja mina laiutasin kottidega koos tagumisel istmel ning sõitsime saare lõunaosa kaunisse randa nimega Lonely Beach. Kirke oli sellest kastisõidust muidugi sillas. Unistus täidetud!

Lonely Beach – nagu eelpool mainitud, asub rand saare lõunapoolses otsas.

Väga kena valge peene liivaga rand. Nagu Kai Bae rand, koosneb ka see mitmest osast. Esimese osa hõivab Siami rannakuurort, teist osa liivarannast jagavad veel mitmed rannakuurordid ning ülejäänud hotellid said kivise ala.

Siami rannakuurordi rand on ranna parim osa( seal me suplesimegi), kuid kõik kohvikud, rollulaenutused, pesumaja ja poed on veidi kaugemal. Peale liivaranda on kivisel kaldal kohvik ja see on põnev, kuidas rand muutub: kaunis palmidega liivarand ja siis kohe kivid. Selle kohviku tagant algabki Lonely Beachi küla baaride ja rollulaenutustega. Olemas on minipood, sukeldumiskeskus, mootorsõidukite rent. Suurem melu oma võimalusterohkusega on naabruses asuval Baylani rannal. Õhtuti toimuvad aga Lonely rannas tuleshowd. Pimedaks ajaks olime jõudnud ujumast sööma ja lauast nägime, kuidas sealsamas, kus mõne aja eest ujusime, toimuski tuleetendus.

Lonely Beach Koh Chang - The Beaches Guide | Beach resorts, Asia travel,  Travel

Võimalik, et kunagi oli Lonely Beach vaikne mahajäetud rand Koh Changi saarel. Praegusel ajal ei tunne sa end Lonely Beachil kindlasti Robinsonina, kuigi meie rannas viibimise ajal ei saanud öelda, et rand oli rahvast täis, aga…olime seal siiski piirangutest kubiseval ajal. Oli meie kamp ja mõned inimesed liikusid veel. Lonely Beach on Koh Changi seljakotirändurite rand. Kui oled hingelt noor või lihtsalt noor ja sulle meeldib Bob Marley lipuga rannabaarides aega veeta, siis leiad sealt kindlasti mõttekaaslasi. Lonely Beach on tuntud ka kui üks parimaid kohti Koh Changil päikeseloojangu vaatamiseks. Kuldne kombo!

Kuigi Lonely Beach on endiselt populaarne seljakotirändurite seas ja ööbimiseks leidub endiselt odavaid bangaloid, on nendle lisaks tulnud ka luksuslikumad hotellid. Eriti ranna põhjaosas. Seetõttu külastavad Lonely Beachi üha enam ka pered, paarid või flashpackerid. Lonely Beach ei ole Koh Changi kõige ilusam rand, seal on aga lõbus atmosfäär, mis meelitab kindlasti inimesi ligi.

Kui ma kunagi tahaksin kolmeks kuuks kusagile kolida ja mitte teha muud, kui terve päeva lebada ja öösiti baarides peatudes Bob Marleyt kuulata, oleks Koh Changi saare Lonely Beach selleks üks paljudest ideaalsetest kohtadest. Lihtsam oleks öelda, et oleksin valikute tegemisel raskustes. Lihtsalt saarel on nii palju ägedaid kohti.

Lonely Beach oleks peaaegu täiuslik rand.

Lonely Beach on puhas ja see ei ole inimestest üle ujutatud. Liiv oli pehme , vesi selge ja soe. Lihtne on leida vaiksemaid osi rannast, kus pole kedagi, ja meeli täidab lähedal asuvatest rannabaaridest kostuv reggae.

Ja palmipuud!

Aga…ma ei suudaks nii kaua lihtsalt tegevusetult lesida :D Ma ei suudaks üldse niisama tegevusetult rannas lesida!

Erinevalt enamikust teistest Koh Changi randadest on Lonely Beachi meri piisavalt sügav ujumiseks isegi mõõna ajal. Kohe päriselt- astud vette ja juba ongi meri põlveni, astud kaks sammu edasi, oled vööni vees. Lonely Beachi lõunaosa on kivisem. Meie ujusime kivideta rannas. See rand pole kindlasti selline, mida peaksid oma rännakutel vahele jätma, sest seal saab mõnusalt snorgeldada ning seal on toredaid baare ja restorane. Restoran Monkey on kivise kalda peal kõrgendatud platvormidel. Ka õhtuti on seal mõnus muusika ja tuleetendused. Võimalus sinna sattuda on igal juhul suur, sest see restoran asub avalikul teel, mis viib otse Lonely Beachile. Kasutasime seda meiegi. Ülejäänud juurdepääsuteed randa kulgevad hotellialade kaudu.

Bangalod ja hotellid Lonely Beach-il


Lonely Beachil on palju bangaloid ja hotelle. Lonely Beachi põhjaosas on rand kõige ilusam. Seetõttu asub siin enamik kallimaid hotelle ja rannabangaloid. Lonely Beachi lõunaosas on kaljud, nii et ujumine pole alati võimalik. Paljud bangalod ja hotellid kompenseerivad selle puuduse basseiniga ja isegi soodsatel bangalotel on sageli selles rannaosas bassein.

Mõned näited ööbimiseks:

Oasis Koh Chang

Ööbimine alates tavalistest kuni luksuslike tubadeni – see on just see, mida Lonely Beachil otsitakse. Oasise bangalotel on võrkkiigega rõdud ning need asuvad mõnevõrra kõrgemal ja keset džunglit. Ahvid kiiguvad aeg-ajalt teie bangalo juures! Augustis 2021 töötasid nad kõvasti basseini kallal, seega nüüdseks on see juba olemas. Oasis Koh Chang on 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel rannast ja peatänava lähedal. Naudid väljas käimist ja tuled tagasi oma vaiksesse oaasisesse! Pea meeles, et pead ronima järsust mäest üles (või rentima rolleri). Selle tõusu unustad muidugi kohe, kui jõuad tagasi oma rahulikku peidikusse. Siin magades peaksid kindlasti sööma või jooma kõrges puumajas, kust avaneb fenomenaalne vaade piirkonnale. Huvipärast viskasin silma peale hindadele ja leidsin, et aprillis saaks seal kahekesi ööbida 18€ öö :)

Sea Wiew Koh Chang

See tundus samuti selline väga mõnus paik puhkuse veetmiseks ja vaadates hindu, siis ööpäevaks saab seal elamise 65€ eest. Pole kõige odavam, aga on valikuvõimalus.

LITTLE EDEN Bungalows – 16€ öömaja kahele üheks ööks

Kohchang 7 Guest House 8€ öömaja kahele üheks ööks

Ja seda tasub alati teada, et mida rohkemateks öödeks elamist rendite. seda paremat hinda võib saada.

Teel tegime peatuse kõrgel mäe otsas, kust avanesid kaunid vaated ümbrusele. Tee üles ja muidugi pärast ka alla oli kiirakääraline, mis lisas omajagu põnevust ja adrenaliini. Teedest seal saab ehk veidikene aimu SIIT. Kui tahad vaadata kaardilt, kus oli selline vaateplatvorm, siis tuleb otsida üles selline koht nagu Sylvan Koh Chang – see on küll taas üks majutus/söögiasutus, aga sellesama käänaku peal oli ka vaateplatvorm. Muide sinna alumiste hotellide juurde (Sea Wiev) viis üsna peen köisraudtee. Teel nägime kõike- džungliloodust, ahvikesi tee peal, käänulisi järsu tõusuga teid.

Kohale jõudes parkisime auto söögikohtade parklasse ja avastasime, et oleme sattunud väga hipilikku piirkonda, kust puudu oli vaid Bob Marley ise oma muusikaga. See vibe oli seal kohe ütlemata mõnus. Võtsime jalatsid sõrme otsa ja jalutasime mööda randa sinna, kuhu jalad viisid. Päike oli madalal, õues loomulikult palav ja vesi sama soe, kui õhk. Vähemalt nii tundus.

Riided liivale ja kogu seltskond vette. Väikese erandiga – mina teen tavaliselt esmalt pildid ja siis lähen ise ka ujuma. Aga jah, päikese loojuvates kiirtes oli mõnus ujuda ja taaskord käis peast läbi mõte, et selline ilmselt paradiis ongi.

Õhtu lõpetasime samas rannakülas The Coco Restaurant & Bar-is. Seal oli tegelikult mitmeid huvitavaid söögiasutusi järjest, aga meie valik langes sellele.

Tangkong Coffee and Steak - Restaurants

Söögist Tais pole mõtet mul vist isegi pidevalt jahuda, sest söök oli alati maitsev. No peaaegu, sest vahest juhtub ikka, et kellelegi midagi ei meeldi, mis tellitud sai. Minul endal nii õnneks ei juhtunud kordagi ja Kirke vist ka peale selle ühe esimestest salatitest, mis käis oms vürtsikusega üle võlli, oli iga toiduga rahul. Teiste eest ma 100% vastata ei saa, aga nurinat üldiselt ei kuulnud küll. Ja väikesed lapsed on väikesed lapsed – uute maitsetega harjumine võtab aega ja seni aitavad hädast välja spagetid, friikad, hautatud juurviljad ning muidugi puuviljad igas variandis.

Seal meie valitud koha lähedal oli üks Beautiful Bar – see oli selline eriti äge hipilik koht, mis avaldas mulle muljet just visuaalselt. Pildid on postituse alguses ja ka siin lõpus.

Tagasi oma hotelli sõitsime juba pilkases pimedas. Lastel ja Pirjol avanes kastist vaimustav vaade tähistaevasse(ikkagi džungli vahel sõit ja puuduv valgusreostus) ja meie, kes autos, pidime leppima teele vaatamisega. Poolel teel pidasime kinni puuviljaleti juures, sest see ei tulnud kõne allagi, et toas poleks puuvilju, millega maiustada. Lastele lõppes õhtu loomulikult basseiniga. Mõne aja pärast lisandus neile ööpimedusse tegelikult ka Kirke, aga selleks ajaks olin ma fotoaparaadi juba ära pannud.

Järgmises postituses seikleme saarel edas.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment