Jaanipäev kodus

Me pole viimased 4-5 aastat jaanide ajal kodus olnud. Kaks või kolm aastat käisime jaanikul vabaõhumuuseumis (ausalt ei mäleta, kas kaks või kolm ja ei viitsi järgi vaadata) ning viimased kaks aastat oleme sel ajal olnud Korful puhkamas. Vabaõhumuuseumi jaanikud on sattunud üsna sandile suusailmale ja see oli ka lõpuks põhjus, miks me oleme valinud sel ajal Eestist üldse ära sõita. Ilm on kehv ja mingid jaanitule fännid me samuti pole. Need üldrahvalikud jaanijoomingud pole kunagi köitnud ja maakodu, kus rahus oma väikese seltskonnaga tuld nautida, meil samuti pole.
Oleme korteriinimesed, aga õnneks mõnusalt rohelise majatagusega.

jaanid

Jaanid Vabaõhumuuseumis

Nii siis ongi kaks viimast aastat olnud jaanipäev Korful ja oleme olnud sellega väga rahul.
Sel aastal aga juhtus koroona, eksole!
Mida lähemale tuli juuni teine pool, seda rohkem hakkas hinges sügelema. Näpud nokkisid järjest enam pildikataloogidest reisi pilte välja ja silmad vudisid blogisse reisipostitusi lugema. Nuuks tunne oli.

jaanid

Jaanid Korful

Aga siis juhtus ime, meile tuli SUVI! Täiesti uskumatu, aga tõeline palav ja kuiv suvi, juunis!!!! Kus seda ennem nähtud.
Tagatipuks algas mul puhkus ja mida sa hing muud veel oskadki siis tahta. Naersime kodus, et kui Kreekasse ei saa, tuleb Kreeka ise siia….noh, oleks võinud sealse ilusa läbipaistva ja sooja mere samuti kaasa võtta, aga see olekski juba liiga hea. Oleme tänulikud, et ilm on soe, vihamtu ja isegi sääski pole üleliia palju. Tegelikult terve kevade ja suve alguse pole olnud eriliselt palju vihma. Korra oli üks suur äike ja kuigi vihma oli tulnud alla vaat et kuu norm korraga mõnes paigas, siis sellegipoolest on loodus janune. Täna oli meil õhtul enne 7 päikese käes +34!!!

Et siis jaanipäevast.

Hommikul mõtlesime, et oleme lihtsalt kodus. Nädal tagasi oli korra isegi mõte minna jaanideks kusagile spa-sse, aga K-leidis, et ei viitsi minna, jääme koju.
Miks siis mitte kodus olla? Me mõlemad sajaga naudime oma kodus olemist.

jaanid

Kodune idüll
Aga siis äkki….
otsustasime, et teeme sel aastal seda, mida me pole kunagi teinud ja korraldasime endale koduse jaaniõhtu. Oleks ilm olnud kehv, oleks me südamerahuga vedelenud kodus diivanil ja lugenud raamatuid, aga no ei olnud ju halb ilm. Kuidas sa istud sedasi toas.

jaanid

Käisime siis päeval poes. Oh, see polnud muidugi väga tark mõte, minna jaanilaupäeval poodi. Nagu sipelgapessa sattusime ja ega siis inimesed tea, mida nad ostma tulid. Tuiavad ringi otsides ise ei tea ka täpselt mida. Eks ma ise rumalake, aga kuna me ei ole vist kunagi endale mingeid jaanipäevatoite teinud, ei tulnud kohe selle pealegi, et vähemalt paar päeva ennem poest šašlõkk ära tuua. Kuna aga mõte šašlõkki küpsetada tekkis meil viimasel seitsmendal tunnil, tuli leppida rahvamassidega poes. Tõsilugu, aga me polegi K-ga kunagi jaanide ajal šašlõkki küpsetanud.

Igal juhul poes saime käidud ja ämbrikese šašlõkki, paki toorvorste ning maasikad me poest ära tõime. Ok, Kreeka jogurti ostsime ka, sest tükikese Kreekat otsustasime oma õhtusse ikkagi tuua.

Mingi kell läksime maja taha kaskede alla, katsime endale laua, tegime grilli tule üles ja panime liha susisema.

jaanid

jaanid

jaanid

Ega me suured söödikud pole, seega laual oli kõigest šašlõkk, tomati-kurgi-lehtsalati salat, värskelt küpsetatud mahlane rabarberikook, kodus küpsetatud leib ja Kreega jogurtist tehtud tzatziki.

jaanid

jaanid

Maasikaid sõime ja pool karpi vorstikesi grillisime pärastpoole samuti ära. Ah ja, K soovil küpsetasime vahukomme. Ma tõesti ei saa aru, miks see soe löga lastele meeldib, aga las meeldib. Sõime mõned küpsed kommid ära ja leidsime, et võehh, liiga magus.

jaanid

Enne ujumist

jaanid

Peale ujumist. Kleit on muide pehme linane ja ostetud meie esimeselt Korfu reisilt

Kui laud oli kaetud ja liha grillil, läks K vahepeal koos sõbrannaga ujuma. Mina aga viskasi ennast võrkkiike siruli ning lugesin head raamatut. Grilli saime meie suure R-i käest. Oli teine pisut vildakas ja vana, aga oma töö tegi ära täiesti korralikult.

jaanid

jaanid

jaanid

Kui šašlõkk oli valmis, jõudis ka laps tagasi ja nii me seal siis kahekesi mõnnasime. Sõime ja lugesime, ajasime juttu ja nautisime ilma, meie personaalset lupiinivälja ning muid lilli. Vahepeal tegime mõned pildid ja siis jälle viskasime ennast võrkkiikedesse pikali, lugesime ja kuulasime linnulaulu. Laulavad nad muide meie koduses metsatukas päris valjusti.

jaanid

jaanid

jaanid

Meie üle pika aja kodus veedetud jaaniõhtu kujunes välja ääretult meeldivaks. Ilm oli super, tuult ei olnud, sääski samuti polnud. Hea toit, hea seltskond ja head raamatud. Ka jaanikimbuke sai korjatud. Elame küll linnakorteris, aga tunne oli nagu maal. Oleme ilmataadile tänulikud, selle kauni õhtu eest.

jaanid

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari

Kakumäe poolsaarel

Juhtub meiega nagu ikka iga päev – ELU ja see on põhjus, miks blogipostitused ei jõua kunagi üles vahetult pärast mingeid tegemisi, vaid mõnusa ajalise hilinemisega. Peaasi siiski, et nad siia saavad, sest blogi on nagu tükike iseennast. Ei kisu just alasti, aga asjad on sellegipoolest nii nagu on. Pisut nagu päevik, mille pidamisega mul on raskusi ja liiati meeldib mulle rohkem jutt koos pildiga. Katsu sa sinna päevikusse pilte joonistada. Ok, mõned lillekesed ja muud vigurid küll, aga reisifotot ja muid mälestusi ei anna edasi miski muu nii hästi, kui foto.

Ühesõnaga kahesõnaga…kui meil oli kodus istumisest korralikult villand saanud ja pealinnas polnud mina enam 2 kuud käinud ning K veel kauem, otsustasime 1. mail minna koos meie noorema R-i, tema kaasa ja K-ga Tallinna lähedale matkama. Kõik me neljakesi olime viisakalt pidanud kinni eriolukorra reeglitest ja ei näinud põhjust, miks me ei võiks lõpuks kokku saada. Jah, oma lastest lahus olemine on vist kõige keerulisem lahusolek. Mitte et me iga päev suhtleks, kui elame erinevates linnades või isegi samas linnas, aga….just see võimaluse puudumine on see, mis teeb nukraks. Et ma ei saa minna ja kallistada oma last, kui tunnen vajadust.

Meie sõitsime kahekesi siis hommikul rongiga Tallinn – Väikesesse.
Kuni me seal seisime ja ootasime R-i, kes peaaegu alati jääb hiljaks(selles osas ei ole ta minusse, kuigi muudes asjades on vägagi minusse), imetlesime parasjagu õitsvaid kirsipuid. Tuli välja, et nende imetlemiseks polegi vaja sõita Türile, nagu suur osa eestlasi sel kevadel tegi. Näeb neid kaunitare mujalgi.

kevad

kevad

Eks me inimestele vist paistsime pisut kummalistena, et tulime rongi pealt ja kukkusime kirsipuu õisi pildistama, aga ega me ei lase ennast sellistest asjadest segada.

kevad

Õied on lihtsalt nii ilusad, et käid aga ümber puu ja püüad õit kaadrisse saada. Märkimisväärselt tugeva tuulega polegi see üleliia lihtne tegevus. Ah, lihtsalt niiiii ilus.
kevad

R korjas meid lõpuks seal auto peale ja siis sõitsime Haven Kakumäe jahisadamasse. Panime auto parklasse ja läksime matkama.

kevad

kevad

kevad

Esmalt kõndisime muidugi mööda merekallast, et saaks olla merele lähemal. Olime teda ikka terve pika talve igatsenud ja nüüd, mere ääres….see oli nagu suur sõõm värsket õhku peale lämbes ruumis istumist. Ja kes ei tahaks siis mööda kive hüpata?! Meie suureks rõõmuks polnud seal kaldaäärsel peale meie ühtegi inimest seiklemas. Kõik puhta meie päralt. Vaid merel oli üks paadike kahe inimese ja koeraga.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Kusjuures, ilm oli nii mõnusalt soe ja mere ääres polnud üldse nii tuuline kui linnas. Järjest koorisime aga omal riidekihte vähemaks ja pistsime liigse kõik R-i seljakotti. Ja meri…. meri oli sel päeval ilus türkiissinine nagu lõunamaades.

Linn aina kaugenes ja meie jõudsime lähemale sinna, kus hakkas meie kõrval kõrguma looduslik sein. Kui ma praegu ennast ajas tagasi mõtlen, siis hakkab laine kõrvades tasakesi loksuma ja kui silmad kinni panna, tunnen nina peal päikese soojust.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Esimene luik nähtud, hakkasime mõtlema, kust üles ronida. R-il tulevad ikka sellised geniaalsed ideed ja ema peab siis lihtsalt teemaga kaasa minema ja olema väle nagu mägikits.

kevad

kevad

Mõne aja pärast võtsimegi siis ette selle suhtkoht püstloodis üles ronimise. Noh, polnud hullu. Jõudsime kõik elusalt ja tervelt üles, kuigi see ronimine polnud just kuigi mugav tegevus. Kuid…mingi põnevus ja ekstreemusus peab ju ometi ühel matkal olema. Täiesti arusaadavalt ei saanud ma sellel ajal pilti teha ja fotomaterjal puudub. Küll aga arvas R, et jube naljakas on telefoniga pildistada, kuidas ema käpuli mäest üles ronib. Nojah, need pildid jätan ma heaga endale vaatamiseks :P

Niiet jah, olime lõpuks üleval ja nautisime vaateid.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Üleval oli väga, väga, väga palju lilli. Igasuguseid. Valgeid ja kollaseid ülaseid, sinililli, karukelli ja mida kõike veel. Muudkui käi ja imetle. Mis eriti tore…ei mingeid inimesi peale meie.

kevad

kevad

Ja meie läksime muudkui edasi. Ikka hanereas, R ees, noored naised vahel ja mina viimasena ankruks.

kevad

Sel hetkel oli loodus Tallinna lähistel kõvasti rohelisem, kui meil kodus. Üle mitme kuu kodust liikuma pääsemine tegi nii kõvasti rõõmu, et me lihtsalt läksime ja läksime ja vahet polnud kuhu, peaasi, et saaks koos olla ja liikuda. Ükski raba ega muu üldlevinud koht ei tõmmanud, sest seal oleksime kohanud liiga palju inimesi. Eelistasime omaette olemist ja sellel matkarajal me selle omaetteoleku ka saime. Vahest tuli vastu paar inimest, aga neid oli ikka väga vähe, keda päeva jooksul kohtasime.

kevad

kevad

kevad

Leidsime sealt ka nõukaaegseid ehitisi. K jäi venna kaasaga üles, meie R-iga ronisime alla ja pärast üles tagasi.

kevad

kevad

kevad

kevad

Nii me aina edasi poolsaare tipu poole liikusimegi ja varsti hakkasid vasakul käel paistma uhked eramud. Paremal pool, merel, liuglesid aga uhkelt luigepaarid.

kevad

kevad

kevad

Tegime peale luikede vaatamist väikese kõnnipausi, korjasime nurmenukke ja R leiab alati võimaluse kusagile ronida, kui naised teevad tegevusi, mis teda ei köida. Edasi jälle mäest üles ja mäest alla, nagu rannikul ikka.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Kui rongijaamas olid roosades õites puud, siis Kakumäel kohtasime valgeõielisi

kevad

kevad

kevad

Lõpuks hakkasime jõudma Kakumäe supelranda. Vaatasime seal veidi ringi, aga edasi minna me kuidagi ei soovinud….rannas levis mingi ebameeldiv aroom…ilmselt adru või mine tea, mis veel.

kevad

kevad

kevad

Keerasime lõpuks mere äärest hoopis elamurajooni vahele, et mitte tuldud teed tagasi minna ja samas oli huvitav vaadata eramaju ning arutleda kambakesi nende arhitektuuriliste iseärasuste üle. Ega selliseid maju, mis eriliselt silma jäävad polegi nii palju. On suur hulk tavalisi, on ports inetuid, on hulk funktsionaalseid ja mõned üksikud, mis tekitavad vaimustust. Jõudsime kõik selleni, et üks hea maja peaks olema funktsionaalne, läbimõeldud ja huvitav. Lõplikku hinnangut saaks loomulikult anda alles siis, kui saaks tutvuda ka maja ruumiprogrammiga, aga niisama vaadates piirdud ikkagi visuaalse välise vaatlusega ja maja sobitumisega antud keskkonda. Eksole, professionaalne kretinism tahab ikka välja lüüa ja minu suureks rõõmuks oskavad ka lapsed selle teemaga haakuda ning kaasa rääkida. Maitsegi meil suhteliselt sarnane.

kevad

Varem või hiljem saab iga asi otsa ja nii sai otsa ka meie matk. Kõhud olid tühjaks läinud ja sõitsime meie noorte juurde külla. Tegime süüa, nautisime head kala, ajasime juttu ja mingi aeg hakkasime K-ga vaikselt liikuma. Kuna noored elavad meil suhteliselt kesklinnas, kuigi väga vaikses piirkonnas, siis läksime sealt jalgsi vanalinna poole. Üle tüki aja oli vanalinnas jalutamine tõeliselt mõnus. Nautisime õhtust jalutuskäiku ja muidugi seda, et linn oli suhteliselt inimtühi.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Käisime korra Jansuki poes, ajasime seal juttu ja edasi juba rongi peale.

Koju jõudes oli selline veider tunne, nagu oleks mitu päeva ära olnud. Järelikult puhkasime hästi ja olime 100% kohal.

Posted in Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Tuunika

Sel aastal on minu mõlema poja kaasad saanud endale sünnipäevaks tuunika. Kanga lasin neil kummalgi ise valida ja mina siis vuristasin valmis.

kevad

Vanema poja kaasa tuunikat – sedasama siin- pole siiani õnnestunud tema seljas pildile saada, aga õnneks enne kinkimist tegin K seljas pildid ära. Mingisugusedki vähemalt olemas. Ilm oli õues külm ja sant, tegime nii nagu õnnestus tubastes oludes. Nüüd ma enam ei hellita lootust, et originaalkandja seljas need pildid tehtud saaks ja tegin lõpuks postituse ära. Kui aga…näiteks suvel õnnestub pildid teha, siis lisan siia juurde.

kevad

Kangas on pärit Studio Liv Fabrics-ist. French Terry, ehk siis õhemat sorti dressikangas.

kevad

Kingituse saaja on tuunikaga väga rahul ja tegelikult ma ei tea kedagi, kellele selline rõivatükk ei meeldiks. Väga mõnu, soe ja mugav kanda.

kevad

Lõige on nagu kõigil eelnevatelgi üks ja sama, kunagi mingist ajakirjast võetud tavalise pusa põhilõige ja kapuutsi aretasin ise.

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Meie aja lood

Ametlikult on eriolukord läbi ja olevat saabunud hädaolukord. No mis ma oskan sellepeale kosta.
Eks ta olegi – nendel, kel kadus töö ja sissetulek, ongi nüüd hädaolukord. Kes peab vaatama, kuidas oma firma asjad jälle jooksma saab, kes peab otsime üldse uut tööd ja veel miljon muud võimalust, mis inimestel häda tekitab ja kõik kokku on see tegelikult otsata kurb lugu.
Mina olen tänulik, et minul ja mu lähedastel on töö alles ja kõik toimib.
Mul oli isegi juba esimene pildistamine üle mingi aja. Abiellunute ilupildid…pidu siiski veel ei peeta.
Juuli lõpuks õmblen ühe pulmakleidi ja eile sain valmis vanimale pojatütrele lasteaia lõpetamise kleidi. Sellise, nagu noor preili soovis ja kleiti nimetab ta suveprintsessi kleidiks, sest kleit on pitsiliselt helekollane. Hommikul ronis see habras kuuene mulle kaissu ja palus, et loeksin talle muumiraamatut. Me siis lugesime, nautisime meie kahe privaataega, kuni teised kaks neiukest veel magasid.
Täna on lõpetamine ja muretu lasteaia-aeg ongi läbi. Lõpetamine paraku tänavu isemoodi- vaid lapsed ja kasvatajad. Isegi vanemad ei saa lapse elu esimesest lõpetamisest osa. Aga mis seal ikka. Aeg on selline. Eks pärast tähistame vaikselt pisikese seltskonnaga pereringis selle tähtpäeva ära. Jah, aeg lendab. Meie pisike on juba nii suur, et läheb sügisel kooli ja alles ta ju sündis….Minumeelest isegi K alles lõpetas lasteaia, nagu eile…ja juba on läbi kuus aastat kooli. Eh, täitsa vanainimese juttu ajan nüüd.

kevad

Üleeile avaldas üks 10-se piiga ema soovi, et õmbleksin lapsele suvise kleidi. Otsatult armas, kui tänapäeval lastakse sellises vanuses piigadele lihtsalt niisama kleit õmmelda. Ma mäletan väga hästi seda pidulik-ärevat tunnet, kui emaga lapsepõlves moeateljees kaasas käisin. Alguses lasi ema endale õmmelda, hiljem ka minule. Küll see oli uhke tunne.
Üks koerahändleri kostüüm 12-aastasele neiule, mis jäi eriolukorra saabudes seisma… tuleks ära lõpetada. Asjad ei tohi kapis niisama seista, kõik peab olema liikumises.
Ühesõnaga elu läheb vaikselt uuesti käima ja kuidagi hakkab tekkima jälle see rumal olukord, et hingetõmbeaega jääb väheseks. Kui otsustad puhata, on kodused asjad tegemata, kui rabeled kodus, jääb nädalavahetusel puhkamata. Ikkagi….püüan leida tasakaalu ja seda ka hoida.

kevad

Mõtlesin hiljuti, et miks ma ei mäleta seda majanduskriisi, mis oli aastal 2008-2009? Välja mõtlesin! Olin sel ajal noorima lapsega, kes oli veidi üle aastane, kodune ja mu enda elu oli parasjagu sellises kriisis, et majanduskriis oli selle kõrval ilmselgelt väike asi. Kui ükskord tööle läksin, olid veel kriisi jääknähud, aga ei midagi trastilist.
Eks siis paistab, kuidas seekordsest kriisist väljumine läheb ja loodame südamest, et sügisel jälle mingi suur jama maailma ei raputa. Katsuks sellegi viirusepeletisega hakkama saada ja temaga koos kuidagi elama õppida.
Ei taha temast tegelikult enam üldse rääkida. On nagu on.

kevad

Meie maja kaunitar – paradiisiõunapuu

Räägiks parem ilmast, eks…sest ilmast räägitakse ju ikka. Nii ajaviiteks.
Sügisest saadik käin samade soojade õueriietega ja naeratan. Mis sa hing muud ikka mõistad teha, kui ilm näitab meile oma kiuslikku poolt. Nii külma maikuud nagu tänavu, polevat olnud viimased 16 aastat. Ilmainimesed ütlevad nii. Ega ei mäleta tõesti. Pigem on sageli olnud sedapidi, et mai lõpp on hirmus palav, tüdinenud lastel on piin istuda klassiruumides ja hing igatseb õue. Sel aastal lapsi ilm ei koti, koolielu on hoopis teistsugune ja koduseinte vahel olla on mõnus, sest niikui koolitööd tehtud, sai iga kell õue minna.
Siiski… tasapisi on lootust, et antakse meile sooja juurde. Ilmavana keerab vaikselt soojakraane lahti. Keeraks ta vahelduseks vaid selle külma ja tugeva tuule kinni, muidu puhub mõistuse kõrvade vahelt välja.
Ühel hommikul oli nii suur tuul, et ma pidin rattaga mäest alla sõites pedaale sõtkuma, sest muidu ei saanud mäest alla. No täitsa naer tuli peale, milline veider olukord. Kuidagi väga tuulised ilmad. Liiga tuulised.
Juuni on nüüd käes, aga ilm on endiselt selline nagu ta on….mis mind juuni puhul ei üllatagi. Ega me siis ilmaasjata jaanide paiku kippunud siin viimastel aastatel ära sõitma. Tänavu tuleb aga jaanide sant suusailm siiski koduses Eestis üle elada. Midagi tuleb selleks ajaks välja mõelda, aga klassikaline jaanipalagan see kindlasti olema ei saa.
Et siis ilmateade tuleviku tarbeks kirja pandud.

kevad

Soojemad ilmad toovad lapsed kiiresti õue. Nii on meilgi pigem sellised päevad, kus väiksemad tulevad tuppa vaid söömise ajaks ja siis jooksevad jälle maja taha mängima. Nüüd on suurel piigal kool läbi, igav tunnistus taskus ehk siis e-tunnistus näitab, et kõik on viied. Õppida enam ei anta ja nii saab ta meie väiksematega koos päeval õues müttamas käia. Saavad minna kodust veidi kaugemale ja tuua päevastesse tegevustesse vaheldust.

kevad

Meil on endiselt suur pere ehk et pojalapsed pesitsevad nädala sees meil ja nädalavahetusel kodus. Oleme sellise elukorraldusega kuude jooksul nii harjunud, et see tundub täiesti tavaline ja normaalne. K on selles osas imetlusväärne teismeline. Pole kordagi selle pika aja jooksul öelnud, et ta ei viitsi enam lapsi hoida. Ei mingit virisemist ega pretensioone, et miks tema ja blablaa. Teeb rahulikult oma koolitöid ja lapsed on vaadatud-söödetud ning kui õppimise vahelt mahti jääb, siis ka tegeleb ja mängib nendega….. kuni mina töölt koju tulen. Siis annab vahetuse üle ja on viimasel ajal käinud oma klassiõega ratastega sõitmas või jalutamas.
Nupsikud on armsad. Omavahel on nad väga sõbralikud ja kokkuhoidvad ja seda on kõrvalt vaadata puhas rõõm ja kuigi neil on meie juures väga mõnus, igatsevad nemadki oma sõprade järgi ning ootavad alati nädalavahetust, et saaks kodusele õuele parimate sõprade seltsi ja emme-issi kaissu. Mina jään siis muidugi neid tagasi igatsema. Kes siis ei tahaks iga päev kolme piiga poolt kallistatud saada.

kevad

kevad

Mul on nüüd parima ema sokid ja parim ema sööb vaid parimaid smuutisid. Peaks vist nendest millalgi eraldi postituse tegema

Tööl on meil nüüd asjalood sedapidi, et lugejad saavad jälle minna raamaturiiulite vahele jalutama. Oleme ennast eraldanud klaasidega ja kleepinud ruumi täis triipe. Omapärane, võiks öelda. Natuke naljakas, aga paratamatu. Lastele on alanud suvelugemise programm, nagu igal suvel juba mitmeid aastaid. Ühesõnaga siseneme tasapisi töörutiini ja samas oleme vaiksel suvegraafikul, kus peagi on algamas puhkused ja inimesi majas vähe. Tohutu hulk sisetööd on tehtud ja see on tõesti olnud suur töö, mida tavalise rööprähklemise kõrvalt kuidagi teha ei jõua. Nüüd on süda rahul, et palju olulist on tehtud, riiulid liigsest puhastatud ja mis seal imestada….seisev energia läks liikuma ja koos sellega kohe ka mõtted peas, et mida võiks teha teisiti siin ja seal.

kevad

Toon Tellegeni raamat “Kõik on olemas” on üks vähestest lasteraamatutest, mida ma ei saanud kohe ostmata jätta. Esiteks on seal Regina Lukk-Toompere imeliselt pehme koloriidiga pildid ja jutud ise…need on nii mõnusalt puhhilikud ja elutargad. Siil, sipelgas, orav ja muud metsaelanikud….sobib igas vanuses lugejale.

Kodusel rõdul on alanud potipõllundushooaeg. Pottides ilutsevad lilled ja neli palkonitomatit juba õisevad ning siis veel kurk, salat ja mis kõik veel.
K otsustas sel aastal teha endale lillepeenra ja lahke naabrinaine eraldas talle ühe peenra, mida ta ise enam ei soovinud. Oleme nüüd istutanud sinna tasapisi erinevaid lilli, sutsukese salatit sekka ja seal, kus meie rabarberid, seal on ka mõned maasikataimed, karulauguread, sügisaster ja kuskile sinna läheb kohe istuma ka suvikõrvitsa taim. Nojah, täna ostsin veel lehtsalati taimi juurde, mis lähevad samuti aiamaale. Tundub, et peame sügisel hakkama endale peenramaad juurde kaevama. Vähemalt praegu K arvab nii. Näis, mis juttu ta sügisel ajab, kui on suvi otsa oma peenraid rohinud ja kastunud.

kevad

Emadepäevaks pojalt kingituseks saadud kaunis ampel

kevad

Palkonitomat, punane. Kaks sellist on veel ja üks on veidi suuremate viljadega kollase tomati taim. Punaste eest lähen üüratu tänu kolleeg Katrinile

kevad

Võõrasemad Lillesahvrist. Kuumaasikad turult ja kõige ees huvitavad lilletaimed….tänu läheb Üllele

kevad

Selle “karvapea” tõi meile samuti Ülle. K on sellest vaimustuses.

kevad

Püsikud meie õuepeenras. Ostsin turult.

Aga rabarberikook…..seda oleme sel kevadel teinud küll päris ohtralt ja nii palju kooke pole me aastaid enam küpsetanud. Põhjuseid kindlasti mitu. Esiteks, üle pika aja on meil uus ja normaalne praeahi, mis küpsetab korralikult. Teiseks…seesama eriolukord ja väikesed lapsed kodus. Ikka teed siis rohkem kooki. Kahekesi pole me erilised koogisööjad K-ga, aga nüüd on saanud teha kooki väikestele meil söömiseks ja koju kaasa võtmiseks ning piknikusöögiks, kui oleme hulkumas käinud.

kevad

See konkreetne kook on aga hoopis midagi muud, kui rabarberikook. Rabarberikoogile on mul üks ammune lollikindel lemmikretsept, millest ma ehk kirjutan kunagi teine kord. Kõik koogid on nii ruttu nahka pistetud, et ma pole jõudnud neid isegi pildistada.
Ehk siis….pildil on üks porgandi-apelsinikook, mis on pärit Vitamiinikulleri instagrami lehelt ja osutus väga maitsvaks. Oleme seda mitu korda teinud ja tegelikult mitte kordagi 100% originaalretsepti järgi. Ikka teen omapoolseid muudatusi, nagu mul retseptide puhul kombeks. Nüüd on see siin blogis olemas ja ma ei pea ka ise enam otsima, kuhu ma olen retseptiga paberi pistunud.

Aga originaalretsept on selline:
*200 g riivitud porgandit
* 100g riivitud ôuna
*200 g meelepärast jahu – meie kasutasime 100 g riisi ja 100 g täistera kaerajahu (sobivad ka kaerahelbed)
100g mandlijahu vôi pähklipuru
*100 g dattleid
* 2 küpset banaani
* 100 ml apelsinimahla
* 100 g õli
* 15 g küpsetuspulbrit
* meelepäraseid maitseaineid nagu ingver, kardemon, kaneel, riivitud sidrunikoor
* mõni veriapelsin kaunistuseks.

Purusta saumikseri vôi blenderiga datlid ja banaan, lisa riivitud porgand ning ôun, ôli ja apelsinimahl. Sega enne kôik kuivained omavahel ning lisa seejärel muule massile. Sega korralikult ning vala vooderdatud koogivormi. Peale lôika apelsinikettad ja puista mandlilaaste vôi pähklipuru!
Küpseta 180c juures kuni tikuga katsudes tikk puhtaks jääb ning kook pealt ilus kuldne.

kevad

Vesi
Sellest ma ei saa üle ega ümber. Kes tahab, võtab seda tüütu reklaamina ja ei pea edasi lugema. Minu soov on pigem jagada kogemust isiklikust elust.
Ma olen nüüd joonud seda korallivett juba üle aasta ja see on muutunud minu päeva oluliseks osaks. Üleüldse on vesi tulnud minu ellu suurema kogusega, kui varem. Alustan hommikut suure kruusitäie kuuma veega. Selline ilus suur Iittala Taika sarja kruus – 400 ml. Tass on juba aastaid minu lemmik ja selline kogus on mulle ärgates täpselt paras. Ülejäänud päeva jooksul joon aga veel liiter kuni poolteist vett, kuhu on lisatud CoralMine koralliliiva kotike ja H-500 kapslite sisu. Kapslite hulk sõltub täpselt minu hommikusest uitmõttest, aga alla 2 kapsli ei pane kunagi.
Mida see mulle annab?
Kõige tuntavam vahe alates tarbimisest on see, et ma ei tiksu enam kunagi laua taga peale lõunasööki ja mul jagub energiat terveks päevaks vaatamata sellele, et ärka kell 6 ja magama lähen peaaegu keskööl. Vaadates tööl kolleege, keda tabab peale lõunat haigutamismaraton ja loidus, tunnen siirast rõõmu, et olen sellest prii. Mõttetegevus on erksam ja teha jõuan rohkem.
Selline vesi on puhas, hapnikurikas, mineraalidega ja see oleks kordi pikem jutt nende kahe toote olulisusest, kui lugeja taluvus lubab.
Teine tuntav vahe on see, et esimest talve pole mul olnud kütteperioodil enam nina kinni ja kuiv. Päris tore on hommikuti ärgata normaalse nospliga ja hingata täiel rinnal.
Kui kellelgi nüüd tõepoolest huvi tekkis ja tahab rohkem teada….siis lihtsalt kirjuta mulle.

kevad

Koos mitmekuise eriolukorraga on tekkinud supermõnus trennirutiin, mis on õnneks jäänud siiani ka püsima.
Kaks korda nädalas kindlasti live-trennid koos armsa Shaliniga. Neid trenne kohe kuidagi ei raatsi vahele jätta, sest vahetu virtuaalne suhtlus Shaliniga ja teiste trennitajatega on boonus omaette. Lisaks hommikusirutused ja vahest veel mõnel päeval pikem trenn GraceFit-i lehelt. Trenn kolib mul aeg-ajalt õhtust hoopis hommikusse, sest tõusen kell 6 üles, valmistan ette hommiku-lõunasöögid ja seejärel teen trenni. Väga mõnus algus päevale – keha toonuses ja energia laes. Ja kui ma vahest trenni tehes jõuan just mõelda, et appi, miks ma siit või sealt ei veni nii palju, kui ma tahaks…ütleb Shalini ekraani vahendusel, et pole midagi, tee nii, nagu sina saad…ja no siis ma teengi nii, nagu hetkel saan ja ikka loodan vargsi, et kui ma piisavalt usin olen, hakkan rohkem venima. Shalini oma suurepärase energetikaga, naiselikkuse ja soojusega on muutunud ajapikku nagu armsaks pereliikmeks, kes tuleb virtuaalselt külla meiega koos trenni tegema. See armas naine on tekitanud minus soovi aina enam ennast liigutada. Mitte et ma muidu poleks liigutanud, aga nüüd tahan veel rohkem ja see liigutamine on kolinud kuidagi kõrgemale tasemele ja on teadlikum ning parema vibratsiooniga, kui varem. Minu suur rõõm on muidugi veel selles, et K on samuti leidnud tee sellise suurepärase treeneri käe alla. Trennid on mitmekesised, valikut on palju, tegemise osas saab alati ise aega valida ja laivid on puhas rõõm, sest juttu jätkub kauemaks ja jututeemad on seinast seina. Kui on huvi, mine vaata SIIA lehele. Mina ükskord vaatasin ja tänan ennast selle eest iga päev.
Ma loodan väga, et Shalini on tulnud meie ellu, et jääda ja nagu ta ise arvas, siis küll me kohtume peagi ka reaalses elus.

kevad

Koos kevad-suvega on saabunud meie igapäeva õnneks valgus ning tänu sellele oleme endiselt õues palju liikunud. Mõnel õhtul tulen kõnniringilt suisa tunnike enne keskööd koju tagasi. K on paraku aga viimasel ajal sõbrannade poolt hõivatud ja mina olen käinud kõndimas rohkem hoopis oma sõbrannaga, mis on samuti väga tore. Nädalavahetustel teeme siis K-ga koos pikemaid ringe ja kaasame nendesse teisigi pereliikmeid. Selline koos matkamine on väga tore ning lisaks avastame nii erinevaid uusi paiku ja nagu pildilt näha, kohtame isegi loomi.

kevad

Piknik pingil
kevad

Kus on loomad?

Ainus, mida siis pole, on igasugune kultuuriline tegevus. Jäid ära ju muusikakooli kontserdid, laulustuudio kontserdid, igasugused koolipoolsed vastuvõtud, kuhu oleks meil asja ja muud kontserdid-etendused. Mis seal ikka, laulame kodus ise( meil tuleb see kahekesi juba üsna lahedalt välja), huvitavaid filme ja etendusi saab teinekord netist nautida ning last saab tunnustada suurepäraste õpitulemuste eest ka muudmoodi, kui direktori vastuvõtul. Isegi tunnistuse saab nüüd e-koolist ise välja printida, kui soovi on.

kevad

kevad

Nii see aeg siis ongi läinud. Mõnigi põnev asi on ees ootamas ja nende seas minu esimene ajakirja esikaas, kus on kasutatud minu tehtud fotot. Sellest edaspidi. Seni aga naudime alanud suve, kohe algavat suvevaheaega ja mina…ootan 2 nädala pärast algavat puhkust. Püüan siis selleks ajaks endale liiga palju kohustusi mitte kaela tõmmata.(Kuni ma postitust kirjutanud olen, lisandus juba 2 kaardi tellimust :D Lõpetamised, lõpetamised…) Ja pühapäeval läheme Hansaplanti silma nuumama. Küllap me sealt jälle mõne kaktusega ja teab veel millega tagasi tuleme :D

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Eriolukord jätkub

Nonii. Oleme nüüd juba selles eriolukorras, mida seni kellegi silmad pole näinud, sisuliselt kaks kuud.
Eksole, kes seda küll oskas ette kujutada, aga täpselt nii see on. Alles nüüd, kui eriolukord on kestnud 15-st märtsist ja hetkel pidavat kehitima 17. maini, on hakatud rääkima piirangute vähendamisest. Natuke siit ja natuke sealt ja ikka kartusega, et äkki lahvatab viirus jälle aktiivsemaks. Tegelikult ei tea seda lõpuni ilmselgelt keegi, kuidas ta käitub, aga fakt on see, et iseendil annab selle heaks palju ära teha. Mida rohkem mõtlevaid inimesi, seda paremini pahalane taltsutatud saab.

kevad

Aga ega meil pole siin midagi väga arvata või mitte arvata, sest kuskil keegi keelab ja käseb, poob ja laseb. On see siis koroona ise või valitsus või kesiganes. Elu läheb õnneks ikka edasi. Omal moel ja kõik sellega seonduv ei olegi alati halb. Pigem võiks öelda, et omamoodi huvitav kogemus.

kevad

On hakatud rääkima teatud sarnasusest nõukaajaga. Et välismaale ei saanud, Saaremaale ilma lubadeta ei saanud ja vetsupaberit ei olnud. Ok, tualettpaberipaanika ja mõnes kohas selle puuduse tekitasid seekord inimesed oma arulagedusega ise. Aga muus osas tõesti, ega kuskile praegu liikuma väga ei saa.
Võiks eeldada, et sellele ei peaks reageerima eriti valuliselt just need nõukaaja kogemusega inimesed, aga näen enda ümber ikka hulga vanemaealisi inimesi, keda häirib tohutult juba see, et peab rohkem ise süüa tegema (kuna söögikohad suletud) ja häirib neid ka see, et kõike mis pähe tuleb, ei saa….. “oh, niikui saab ma lähen kohe SPA-sse”. Ja tahavad kinno ja sinna ja tänna.

kevad

Teine seltskond, kes tunneb ennast pisut häirituna, on lasteaiaealised lapsed. Nemad ei saa lihtsalt millestki aru, sest puudub igasugune kogemus. Miks ei saa sõpradele külla, miks ei saa mänguväljakule, miks ei saa lasteaeda jne. Tegelikult on suurepärane, et erinevalt Hispaaniast näiteks, võime meie täiesti vabalt oma peredega looduses aega veeta. Ja kui on õlgade vahel pea milles olemas mõistus, siis leiab looduses koha, kus puuduvad rahvamassid nagu rabades.

kevad

Kas miski on üldiselt meie jaoks muutunud?
Vist väga ei ole. Meediat püüan tarbida nii palju kui vaja ja nii vähe, kui võimalik. Ikka sellepärast, et hoida endast eemal kõik, mis tekitab tarbetut stressi. Tahad või ei taha, halvad uudises puudutavad sind alateadlikult ikka – kui neid lugeda.

kevad

Kas aga midagi muutub, kui neid lugeda? Ega ikka ei muutu küll. Jah, iseenda vaimne tervis on olulisem ja tervem valik. Seega ma valin selle vähesema meedia ja uudiste tarbimise ning olemine on kõvasti helgem. Ei ole vaja endasse ahmida neid lõputuid vandenõuteoreetikute väljaütlemisi, sest vahest tekib juba tõesti tunne, et suurim oht ongi need vandenõuteoreetikud ise. Pigem loen vahest mõne artikli, mille on kirjutanud teadlased ja mõtisklen selle üle. Pealegi…küll juba kaaskodanikud hoolitsevad selle eest, et väga olulised uudised kõigini jõuaksid. Seni kasutan aga oma aega sihtotstarbelisemalt.

kevad

Eilsest kostab killukesi sellest, et tasapisi on lootust piirangute vähendamisele. Nojah, eks ole näha. Kuidas ja kas ja mida siis härrased lubavad rahval teha. Kuuldavasti ei lubata suuremaid üritusi ka mitte suvel korraldada. Õnneks ma ei ole selliste ürituste suurem asi tarbija, kui välja arvata näiteks merepäevad, kust me oleme aastate vältel ikka läbi astunud.
Reisimisest ei julge sel suvel samuti väga unistada. Või olgu, unistada ikka võib, aga saamine…see on iseasi. K pidi oma kooriga minema augusti teises pooles Montenegro reisile…eks paistab, kas see lõpuks toimub või mitte. Ilmaelu on hetkel ettearvamatu, seega elame-näeme.
Tegelikult oli aasta alguses nii palju reisiplaane selleks aastaks….aga tuli üks viirus ja vuhh, kõik plaanid mis olid….viirus lihtsalt naeris nende üle, nagu tavaliselt naerab vanajumal. Berliini konverents on jäänud juba ära. Sinna oleks ma just nädala pärast lennanud. Konverents on teadupärast vist sügisesse lükatud ja AirBaltic õnneks tegi meile lennupiletite väärtuses kinkekaardid + lisaboonus. Asi seegi. Kui laevaliiklus taastub, siis eks paistab mis saab meie kahe Soome reisi kinkekaartidega. Rohkemale ei hakka praegu üldse mõtlemagi.

kevad

Täna avastasin e-koolist uue saki. E-tunnistus. Igava viitejoru sees oli seal ka lause – Väga tubli õpilane! :D Tunnistusele on võimalik luua isiklik link ja vajadusel saab siis seda tunnistust huvitatud instantsidele jagada. No näiteks kui kandideerid mõnda teise kooli õppima. Ehk siis sisseastumiskatsete puhul.
Minumeelest läheb K-l distantsõpe siiani väga hästi. Mingeid muutusi ega tüdimust pole ma täheldanud ja probleeme pole tekkinud. Pigem näen seda, et laps õpib ka väljapool kooliprogrammi – näiteks matemaatikat. Lahendab ja pusib märksa keerulisemate ülesannete kallal, kui tema õppekava ette näeb.
Ainus mis on muutunud, siis see, et K ei säti ennast enam punkt 8 arvuti taha õppima. Pigem ringutab ennast laisalt kell 8 alles üles, peseb-sööb ja siis hakkab õppima. Ajapikku on laps ilmselgelt õppinud aru saama, kui palju tal õppimine aega võtab ja oma režiimi vastavalt sellele ka kohandanud. Eks ta vahest sätib oma õppimist pigem selle järgi, mida parasjagu tema väikesed vennatütred teha plaanivad. Kui on vaja ikka nendega tegeleda ja e-koolis pole ühtegi pakilist ülesannet nimega “kohe ja praegu”, siis õpib lihtsalt pisut hiljem.
Jajah, koolivaheaeg oli meil samuti. Selle saabudes kergitas K kulmu ja küsis, et ahsoo, kas meil juba 5 nädalat pole mitte koolivaheaeg olnud?

kevad

Aga mina…mina vastupidi ajan ennast ikka kella 6 ja 6.30 vahel üles. Ikka selleks, et jõuda lastele hommikuks ja lõunaks söök valmis teha ja näpistada veidi aega iseendale.
Mis puudutab sööki, siis olen avastanud, et söön viimasel ajal paremini. Eks asi lihtsalt selles, et ei saa süüa enam endale lähimas “sööklas” vaid peab tegema kogu toidu kodus ise. See tähendab aga valitud toorainet, tervislikke valikuid ja häid maitseid. Töökaaslased on jaoti hakkanud toetama lähedalolevaid toitlustusasutusi, kes pakuvad kohalevedu, aga minul puudub selle jaoks mõte- niikuinii pean lastele koju süüa tegema, jagub siis endalegi.

kevad

Õhtune bataadi-kartuli vorm broilerihakklihaga.

Laps pidi kodunduse tunni raames tegema vormitoitu ja ma siis umbes täpselt õpetasin, kuidas neid erineval viisil teha.
Siin üks stiilinäide.

Retsept:

Umbes.

3 keskmist kartulit koorida ja viilutada
3 väiksemat baataati koorida ja viilutada

Hakklihamass:

300 g broilerihakkliha
1/2 riivitud suvikõrvitsat
1 haktiud siul
3 hakitud küüslauguküünt
sool
pipar

Vormi põhi määrida õliga ja laduda täis kartuliviiludega. Viilude peale jaotada 1/2 hakklihasegu. Järgmine kiht laduda viilutatud bataatidest mille peale panna taas hakklihasegu. Viimane kiht on kartuli ja bataadiviiludse segu.

Kate:

Võta kauss, klopi seal 2 muna, lisa sool, suhkur, kuivatatud karulauk, 2 spl kikerhernejahu ja 150-200g mandlipiima (sobib ka kaerapiim). Sega kõik korralikult läbi ja vala kartulitele-hakklihale peale, nii, et segu katab pealmist kartulikihti.

Kuumuta ahi 245 pügalat kuumaks. Pane vorm ahju. Kui asi hakkab jumet võtma( umbes 35 minuti pärast), võta vorm korraks ahjust välja, pane peale möödunsuvised tomativiilud, mida hoidsid sügavkülmas ja raputa peale juustu. 10-ks minutiks veel ahju ja head isu!

Ühel korral tellisin koos töökaaslastega lõunaks ühest toiduasutusest endale magustoitu ja sain pettumuse osaliseks. Teised, kes tellisid, pettusid samuti. Kirjade järgi pidi olema šokolaadikreem, aga kohale toodi kõige klassikalisem heledake kakaokissell. Need peaks siiski olema kaks erinevat asja. Aga jah, õppetund – enam sellest kohast ei telli. Keerulisel ajal püüda teenida lihtsat raha…vist ei tasuks. Pigem võiks olla ikka kliendi suhtes väga aus, kui et müüa põrsast kotis. Rasketel aegadel maksab kliendi petmine kiirelt kätte.

kevad

Üks õige hea magusroog:

2 banaani
Lahkelt, ehk 2 suure kuhjaga supilusikat toorkakaod
1 tl kaneeli
mandlipiima( umbes 250g)
1 tilk Doterra looduslikku piparmündiõli
Blenderda ühtlaseks massiks.
Kaunistuseks ohtralt mustikaid ja maasikaid

Mõtisklen selle üle, et minul isiklikult on olnud eriolukorra ajal kõik hästi ja see on eelkõige sellepärast, et mul on endiselt olemas töö. Ja ma käin ka reaalselt tööl. Mul on tegemist endiselt väga palju nii tööl, kui kodus, aga see on teistmoodi. Paindlikum ja inimlikum. Ma olen selle ajaga käinud maha nii palju kilomeetreid, et kõik ümberkaudsed rajad on vist nüüdseks avastatud. Ja ma olen teinud kõvasti rohkem trenni, kui tavalisel ajal. Trenni teen just sellepärast rohkem, et Shalini on olnud tubli live-trennide tegija ja tema trennid on jäänud ööpäevaks kättesaadavaks. Kui õigel ajal pole saanud trenni kaasa teha, saan teha alati järgi.

kevad

Ja lisaks imearmsa Shalini suures valikus online-trennide kavad, mida võib teha ikka täitsa siis, kui parasjagu aega ja jaksu on. Eriti lahe ongi see, et liikumine ja hea toit mõjub. Ok, ma olen kribuaadu kogu elu olnud, aga raamatukoguaastatega istuvast tööst tekkinud väike “päästevöö” koos mõne lisakiloga häiris mind väga :D Praeguse kuu pooleteisega olen saanud oma endise, läbi aastate stabiilse kaalu tagasi! Mulle lihtsalt sobib see kaal palju paremini, enesetunne on parem ja “päästevöö” ei sega.

kevad

Ah jaa. Lisaks olen õppinud nii palju ka teistelt tarkadelt inimestelt, kelle soovitusi olen hakanud usinalt praktiseerima. Näiteks Almeri ja ühe väga targa arsti soovitatud lümfimassaaži võtted ja toreda, noore ning aruka füsioterapeudi Marii soovitused, mis tagavad jalgadele hea tervise. Mariid tunnen ma juba ammu ja tema näpunäiteid olen aastaid kasutanud, aga nüüd tegi Mugaviku rahvas temaga ka intervjuu.

Sügisel ostetud jalasõbralikud saapad Mugaviku poest on aga vist tõesti mu elu parim jalatsiost üldse. Olen matkanud nendega päevast päeva 8 kuud jutti tööle ja tagasi ning kõik oma pikad seiklemised, mis on sageli ka 10 km päevas ja mugavamat saabast annab otsida. Minu omad on küll pruunist nahast, mitte mustast nagu lingitud. Aitäh paljajalujalatsite(barefoot shoes)grupile FB-s, et mind nende saabasteni juhatasite. Nüüd peaks ühed suvisemad jalatsid sihikule võtma.

kevad

Mis puudutab nüüd seda kohustuslikku suuremat kodus olemist, siis minule see sobib täitsa hästi. Ja kuigi ma ei ole kodus kunagi päris üksi, vaid oma perega, siis üksi meeldib mulle samuti olla. Mulle tundub, et selle isoleeritusega on suurem probleem nendel, kes ei oska olla iseendaga või õigem oleks öelda iseenda mõtetega. Ma näen enda ümber inimesi, kes tikuvad iga hinna eest tööle, kuigi neil oleks võimalik olla rohkem kodus ja nad lausa peaksidki seda olema. Võimalik, et isolatsioonis ongi keeruline olla, kui sul puuduvad hobid millega üksi tegeleda või su tuju, enesehinnang ja heaolu sõltuvad liiga palju teistest. Ehk tähendab iseenda seltskonna eelistamine rikkalikumat sisemaailma ja tugevat iseloomu? Selle üle tasuks mõelda, aga loomulikult on iga asi vastuvõetav või siis mitte – teatud piirini.

kevad

Praegusel kummalisel ajal on suurimaks varanduseks tegelikult normaalne perekond. Selles mõttes normaalne, et inimesed naudivad üksteise seltskonda ega ole pidevalt kõri kallal. Kui ikka kodunt kusagile põgeneda ei saa, siis on tõeline bingo tore perekond. Vahvad lapsed, sugulased, elukaaslane. Pealesunnitud suhetes on tülid kerged tulema niisamagi, aga kui peab veel kogu aeg ninapidi koos olema, siis ebakõlad paraku ainult võimenduvad.

kevad

Ühesõnaga… kellel nii ja kellel naa, aga see viirus võiks sellegipoolest minna …no kuhu iganes, eks. Peaasi, et ta ei vaevaks inimesi. Sellisel või teisel moel.

Ahah, ostlemisest olen jätnud rääkimata. See ju ometi on enamusel teemaks, et poodi ei saaaaaa :D

Sellega on ikka endiselt nii nagu on. Tunnen rõõmu, et käin vähe poes. Kord nädalas toidukas vaid hädapäraste ostude puhul, kui vajadus tekib. Enamuse asju tellin endiselt kord nädalas Vitamiinikullerist ja olen nende teenindusega väga rahul. Kaup korralik ja teenindus kiire.

kevad

Aiii ja see kõikide ostetud asjade pesemine kodus, vat see on tüütus omaette ja lisaks veekulu. Kuid… sellelgi omad plussid. Kõik puuviljad ja muud toiduained on isu tekkides juba pestud ja tarbimiskõlbulikud.

kevad

Kord kuus täiendan oma varusid Boostyourself-i e-poes või ostan Selverist. Neid kodumaiseid tooteid kasutan juba aastaid ja olen väga rahul. Lapsed on muidugi sillas, kui nende Breakfest Club-i segusid pudrule või smuutile puistan. Lemmikud on meil K-ga kindlasti Energy, Balance ja Immunity segud smuuti sisse ja meie kõigi lemmikud Breakfest Club tooted garneeringuks.

kevad

Toortatrakauss

kevad

Täisterakaerahelbepuder

Meie lemmik-smuutikausi retsept:
Kogused on ligikaudsed, sest teen seda toitu silma järgi.

Umbes 250g üleöö vees leotatud toortatart, mis hommikul tuleb korralikult sõelal läbi loputada.
1 suurem banaan
6 datlit
1-cm pikkune jupp ingverit
külmutatud mustsõstraid
külmutatud kirsse
200ml mandlipiima

Kaunistuseks BreakfestClub segud, mandlilaastud, rosinad, marjad

Meie pere kaerahelbepuder

Täisterakaerahelbed
Chia seemned
rosinad
hakitud datlid
sool
vesi

Kogu kraam lasta keema ja keeta mahakeeratud kuumusel kaane all kuni kaerahelbed on pehmed.

Keerata pliit kinni ja lisada 1 suurem purustatud banaan ja sorts mandlipiima(või muud taimset piima) ning jätta kaane alla hauduma.

Mis meil selle piimaga on, et lehmapiima ei kasuta? No ikka kergekujuline talumatus, minul. Ja ega see piimatoote tarbimine on nii ja naa, kellele kuidas.

Mõned päevad tagasi leidsin kodumaise ökoloogilise pesupulbri väiketootja ja kuna kodune Mayeri sensitive pesugeel hakkab otsa saama, tellisin sealt prooviks kaks pakki. Üks lõhnatu ja teine sidrunheina naturaalse lõhnaga. Intrigeeriv oli ka see, et sellest pesupulbrist saab keeta ise pesugeeli ja sel juhul saab pakist veel rohkem pesukordi. Mul oli tegelikult veel üks väga hea pesupulber, mida ostsin Coralliklubist, aga hetkel pole seda saada ja viimane purk sai otsa. Lõhnatu, ökonoomne ja peseb hästi. Selliseid pesuvahendeid ma armastan. Aga…sellest uuest ostetud pesupulbrist kirjutan millalgi teine kord. Siis, kui olen ta ära katsetanud.

kevad

Tegin oma beebinartsissidele esiku tapeedijääkidest koti-potid

Suures plaanis mõjub aga poodlemise vähendamine kõigile hästi. Pigem sorteeritakse ja koristatakse oma kappide sisu. Kodus olemise ajaga jõuab paljudele ka see kohale, et asjad on kõigest asjad ja neid ei ole tarvis üldse palju. Ja milleks meil asju üldse vaja on? Kelle jaoks me ennast ehime ja sätime? Kodus pole põhjust kena olla? Miks siis mitte? Kas igapäevaselt hoolitsed enda eest teiste pärast? Kas enda eest hoolitsemine tähendab üldse pidevalt uusi hilpe, uusi küüsi, pikemaid ripsmeid jne. Mõtlemise koht. Tegelikult suudame elada ilma paljude kulutusteta. Kelle kulud on suured olnu ja elatud väljapoole, nendel ilmselt ongi praegu küünte närimise periood. Kui oled senini elanud rohkem sissepoole, on hulga lihtsam. Kellele seda pakazuhhat vaja on? Huvitav, kas kaubanduskeskustest tunneb keegi tõesti reaalselt puudust?

kevad

Pisut hirmutav on teinekord see, et inimesed on hakanud üksteist kartma. Reaalselt kartma. Metsarajal vastutulevale inimesele ei öelda enam rõõmsalt tere, vaid vaadatakse kõrvale ja kiirendatakse mornilt sammu. Teine äärmus on jälle sellised lillelapsed, kes üldse ei mõtle. Ettevaatlik tasub ikka olla, aga rõõmsat meelt ei maksa samuti ära kaotada. Ma loodan, et suuremas jaos on paanika siiski vaibunud ja asendunud mõtlemisvõimega ning praktiliste küsimustega.

Valgus tunneli otsas siiski paistab…..21. mail saan minna juuksurisse. Mütsihooaeg on läbi saamas ja võiks oma kahe kuuga tekkinud triibusoengu jälle ühtlaseks värvida. Saaks ka vöödiliine olla, aga ma ei harju sellise peegelpildiga kuidagi veel päriselt ära.

Tervet mõistust, nautige kevadet ja olgem hoitud.

kevad

Kõik fotod on pildistatud aprillis 2020

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment