Veebruar läbi

Veebruar on läbi.
Ja koos sellega tundub, et on läbi on saanud ka ilus ja normaalne talv, kus külma oli pidevalt üle -10. Perioodiliselt isegi seal -20 ümber ja öösel üle sellegi.
Olgem ausad, sellist talve pole ammu olnud ja kestunud on see sisuliselt kaks kuud. Eelmisel aastal oli talv tervelt 2 päeva.

21.veebruarist algas sandi suusailma hooaeg. Sula vaheldus väikese külmaga, taevast tuli kõike segamini- vihma, jäidet, lörtsi. Ühesõnaga ei olnud enam üldse ilus ega tore. Jäi üle vaid loota, et lumi sulab kiirelt ja asemele tuleb normaalne kevad. Oleks ju ometi õiglane, et juba aasta kestnud koroonajamale vaadates, võiks vähemalt ilm meid soosida ja olla meeldiv. Vabariigi aastapäeva eel oli kohe tõeliselt vastik ilm. Tööle tulin küll jalgsi ja see oli täiesti normaalne tulek, aga tagasiteeks ootas mind ees jäävihm + eriliselt libe tee. Eh, mis seal ikka. Mõtlesin, et uisutan kuidagi koju, kanamunad kotis. Kangekaelne nagu ma olen, bussiga ei plaaninud koju sõita. Õnneks helistas poeg ja otsustas oma sõgeda ema auto peale korjata. Leppisime kokku, et kohtume kaupluse parklas. Noh…töölt poodi on mul ehk 5 minutit kiiret kõndi, aga seekord venisin ma sinna muljetavaldavalt kaua ja tõenäoliselt oleks ka minu kõnnak pakkunud kaasinimestele lõbusat vaatepilti, kui nad just iseenda püsti pidamisega ei oleks pidanud ametis olema. Igatahes jõudsin ma püstiasendis poodi, tegin oma ostud ja uisutasin poja autosse. Autoga liiklemine oli selleks hetkeks märksa lihtsam.
Ka täna, 6. märtsil, on ilm jälle omadega sassis. Hommikust on tuisanud lund. Mitte küll teab mis laia lund hetkel, aga muudkui sajab peenikest pudi. Kiuslik talv ei taha veel kuidagi taanduda.

talv

talv

Lapsed olid vahepeal kodus ja pidasid vaheaega. Vaheajale järgneb K-l distantsõpe vähemalt märtsi lõpuni ja siis vaadatakse asjad üle. Lõhnab selle järgi, et lihtne see kevad jälle ei tule, sest viirus levib nigust jaksab. Meie vanem M ehk siis algklassid, saab aga õnneks koolis kontaktõppes käia. Asi seegi.
K kooli pärast oluliselt ei põe, ta õpib hästi ja iseseisev õppimine pole temale keeruline. Pisut hakkab muidugi ka tema vaim väsima sellest kodus passimisest ja meeleldi käiks ta koolis kohapeal. Näen paraku seda, et õppetunnid pole kaugelt distantsilt nii heal tasemel koolist ette kantud, kui õpetaja seda reaalselt tunnis teeks. Ka kiirelt küsimuste tekkimisel küsimine jääb enamasti ära, mis reaalselt kohapeal oleks lihtne ja asjad kohe selgemad. Juhtub sedagi, et laps teeb juba eelmisel õhtul mõne järgmise päeva õppetöö hoolikalt valmis, püüab, teeb põhjalikult, laeb üles…ja siis selgub järgmisel päeval, et õpetaja paneb e-koolis T tähe, mis tähendab tegemata tööd. Suur töö on vett vedama läinud, sest mingil põhjusel õpetaja tööd ei näe. Kas siis on keskkonnas kaduma läinud või õpetaja lihtsalt ei märganud. Päeva lõpuks saab küll T-st A ehk arvestatud, aga lapsel on olnud muret rohkem, kui vaja. Eriti murelik on ta aga muusikakooli pärast ja just solfedžo pärast, sest tundides käia ei saa, aga lõpueksam tuleb mai keskel teha. Soovitasin tal muretsemine lõpetada, sest on nagu on. Hea vähemalt, et klaveris saab käia ja kohati isegi rohkem, kui muidu, sest õhtust vaba aega on rohkem tänu solfi ja muusikaloo ärajäämistele.

talv

talv

Veidi aega tagasi oli selle talve esimene sula. Kasutasime kohe juhust ja sibasin oma kolme piigaga maja taha uurima, kas lumi pakib piisavalt. Vaatamata sellele, et meil ehitusluba puudus, ehitasime valmis väiksemat sorti kindluse ja ühe lumememme. Tuppa minnes olid lastel õnneks jalad kuivad, külm kellelgi ei olnud, aga minu lambanahksetes saabastes olid paiga sisse võtnud kaks märkimisväärset järve. Üllataval kombel jalad siiski ei külmetanud, lihtsalt vesimärjad olid ja toas lähemal vaatlemisel selgus, et ka ligunemisest kortsus. Ei olnud vanaduskortsud.
Järgmisel hommikul vaatasime aknast meie ehitisi ja arutlesime lastega, et miks on lumememme porgandist nina maas. Leidsime mitu võimalust- sulas küljest ära, mõni lind pani selle pänna aga ei pidanud söömiskõlbulikuks või siis naabrilapsed maradööritsesid. Eks võta sa kinni, aga maas see “nina” vedeles.

talv

Esimesel koolivaheaja päeval ehk esmaspäeval käisime lastega korraks pealinnas, sest see on vaheaja jooksul ainus päev, kus mul oli endal vaba päev ja sai veidi luftitamas käia. Seda enam, et nüüd tuleb igasugusele liikumisele üldse pikem paus sisse. Nädala alguses polnud veel suurematest piirangutest räägitud ja nagu näha, tuleb endiselt elada päev korraga, sest iial ei tea, mis uudist järgmine päev toob.
Igatahes….valisime sellise rongiaja, kus sõitjaid vähe. Mina ja K olime maskeeritud ja kohale jõudes suundusime kõigepealt neljakesi kohe kinno. Kesklinna, Solarisse. Kinos oli muide väga hea käia. Rahvast sisuliselt polnud. Istusime peaaegu nagu privaatseansil ja vaatama läksime filmi “Hing”. Julgen seda filmi väga soovitada. Ma ei ole eriline lastefilmide fänn, sest mida aeg edasi, seda mürarikkamad ja jõhkramad nad kuidagi on, aga see film, see….oli midagi hingele. Ka mu teismeline K kiitis selle superheaks filmiks. Väiksemad vaatasid hoolega, eriti kõige väiksem, aga nendega me peale filmi arutlesime sisu üle, sest tekkis tunne, et see point ei pruukinud nendele päris kohale jõuda, lähtuvalt nende noorest east ja vähesest elukogemusest.

talv

Meie kodu ja kooli vahel on äge suusamägi, kust said alla tuhiseda nii kelgutajad, kui suusatajad

talv

Ja suusatajatele olid pikad, kvaliteetsed ja valgustatud suusarajad.

Peale filmi tegime hõredalt asustatud Vapiano-s ühise lõuna, kus meie K-ga valisime üksteisest sõltumatult erineval ajal tellimas käies täiesti ühesugused toidud, mis ei olnud pitsad ja lapsed soovisid jänkukujuisi pitsasid. Kõhud täis ja uuest energiast pakatamas tegime väikese poetuuri, sest linnas selgus, et lastel on talvekäpikutega kätel hirmus palav. Seega- võtsime ette retke lähimasse kohta, kus kindaid osta saaks ehk siis suund Viru keskus/Kaubamaja.
Sisenesime läbi Sportlandi välisukse ja K leidis endale loomulikult kohe midagi ostmisväärset. Ehk siis leidis ammu vaja oleva spordikoti. Seni on kasutuses olnud mul ammu Mary Kay-st saadud väike spordikotike, millega on mõnus ujumas käia, sest trikoo, rätt ja pesemisvahendid mahuvad sinna hõlpsalt, aga väikeseks jääb see siis, kui K-l on koolis kehaline kasvatus, kuhu on vaja võtta rohkem igasugust kraami. Liiati hakkas see kott vaikselt lagunema. Poes oli kott oli parasjagu sooduses, hind mõistlik ja koti ta sealt siis saigi. Edasi läksime enam vähem üle aatriumi Zarasse, saime sealt suuremale pisipiigale mõnusad sõrmikud, milledel käpikuosa käib eraldi peale, K nuias endale ühe kollase mütsi, mis on täpselt sama värvi ja nägu nagu tema soe kampsun ning üks piigadest sai peenikesest velvetist pikema seeliku ning teine imepehme puuvillasest musliinist vanaroosat värvi kleidi. Kleit on nii mõnus, et pere kõige noorem tips andis mulle sisse tellimuse veel samasugusele kleidile. Lihtsalt mõned lilled võiksid seal peal õitseda tema meelest. Aga…isegi K arvas, et selline kleit oleks ülimõnus ja mugav. Ok, mulle endale meeldiks samuti selline. Kaubamaja lasteosakonnast saime sama tüüpi kindad ka väiksemale ja siis oli mul mõõt täis…ruttu õue. Siseruumides on jopes ja maskis koletult palav.

talv

Võtsime suuna Kadrioru poole, sest minul oli tarvis oma klubist tuua ära perele vajalikud vitamiinid, aga ega praegu polegi asi enam nii nagu kuu tagasi. Trammid Kadriorgu ei käi. Seiklesime siis bussiga ja jalgsi ning tuleb tõdeda, et mugav see küll ei olnud. Just see jalgsi osa. Linnas olid teed konarlikud ja libedad.

Viimane siht oli pereliikmete külastamine. Seega hakkasime Kadriorust seiklema tagasi kesklinna, et sõita sealt trammiga edasi Vineeri peatusesse ja vantsida suurema R-i juurde.
Väikesed tüdrukud polnud seal siiani käinud ja nii me läksimegi õhtul peale tööpäeva nooremale R-ile ja tema kaasale külla. Jalgu puhkama ja teed jooma. Vineeri trammipeatusest on sinna umbes 1,2 km jalgsi minna ja tagasi läksime hoopis jalgsi otse Tallinn – Väikese rongipeatusesse, kuhu on 1,5 km.
Koju jõudsime kõik ühel ajal. Meie neljakesi linnast ja suur R töölt. Vanem M küsis rongis, kas kodus õhtust süüa saab? Mina küsisin vastu, et kes tegi süüa seal? Seda ta ei osanud arvata. Seega jõudsime kõik koju ja meie näljast kampa päästis vaid 3 pakki pelmeene, mis sügavkülmas kriisiolukordadeks seisid.

talv

Ülejäänud koolivaheaeg oli vaikne ja kodune. Vähemalt meil K-ga. Väiksematel piigadel olid veel omad tegevused ja käimised koos isaga. Ilm kiskus tatiseks ja ega väga kuskile ei isutanudki. Las lapsed puhkavad, mängivad ja magavad. K-l tuleb loomulikult usinalt klaverit harjutada, sest lõpueksamid lausa tuututavad juba ukse taga. Tore mõelda, et mai teiseks pooleks on kõik see eksamite saaga unustatud asi. Omast käest tean ja mäletan aga seda, et eksamitele järgneb tegelikult kurbus, sest päriselt on ikka natuke kahju, et muusikakool läbi. Lubada võin aga seda, et musitseerimisrõõm jääb ja keegi ei keela muusikat edasi õppida. Ühel või teisel moel.

talv

talv

Sel talvel oli meie laste kooli ees tehtud staadionile uisurada. Väga äge mõte ja kõik kes soovisid, said laenutada spordimajast uiske ning ringi tiirutada. Meie lapsed uisutasid nii koolitundides, kui vabast ajast.

Mis puudutab nüüd seda alanud aastat üldiselt, siis aeg on läinud kiiresti ja hommikul lähevad lapsed kooli juba valges ning õhtul kell pool seitse pole samuti enam kottpime. Ja see on suur asi. Kuidagi oli vaatamata suurele lumele kevade lähedus juba nii tuntav, et mul ei tekkinudki tänavu karukoopas magamise vajadust. Muidu ma ikka ajavahemikus jaanuar/veebruar eelistaks vahest karu olla, kes talvel pimedal ajal magab.
Koroonast on nüüd tegelikult kõvasti isu täis ja rohkem veel. Kohe saab aasta sellest päevast, kui see sinder maakera hõivas. No ja kujutad sa ette, laiutab siiani, ega kavatsegi taanduda. Olukorrad on maailmas tegelikult suhteliselt erinevad ja tänu sellele, et ma jälgin instas mõnda teise maa inimest, olen mõnegi asjaga kursis. Prantsusmaal oli näiteks sügisest mitu pikemat lockdown-i, aga koolid töötasid. Praeguseks on juba tükk aega avatud ka söögikohad ja poed, aga maskikohustus on jäänud. Itaalias on elu veel vabam, kui Prantsusmaal. Jutt pole küll pealinnadest, aga Prantsusmaal näiteks Toulouse ja Itaalias Milano. Mõlemad suurlinnad. Meil seevastu oli sügis suht rahulik ja peale jõulu hakkas vaikselt haigestumine tõusma.
Aga ma tahan reisima, nii väga tahan. Unistan siin omaette, et kui lõpuks võimalus avaneb, peaks lausa pikemaks ajaks kusagile minema põrutama, et kogu sellest jamast puhata. Ma ei tea isegi mis koht see võiks olla, aga tahaks lihtsalt mingit suuremat vaheldust ja stabiilset ilma. Rutiinist välja.
Koroona on teinud inimesed kurjaks. Õnn seegi, et selliseid psühhopaatseid “maailmaparandajaid” ja kõiketaedjaid on valdav vähemus. Paraku kostab nende kisa kõvasti välja, sest normaalsed inimesed ei pea vajalikuks nendega jaurata. See muutub tüütuks. Jah, õnneks on neid vähe.
Ja muidu…paar korda on K olnud distantsõppel oma klassiga, sest keegi kuskil klassis koolis oli koroonas, aga muidu on kõik rahulik olnud. Mina käin samuti igapäevaselt tööl ja kõik lastele suunatud tegevused on siiani toiminud.
Selleks aga et “kass” hinge ei poeks, tuleb midagi teha ja suurepärane tegevus selleks on trenn. Minul on sellega paremaid ja kehvemaid päevi. Üldiselt püsin reel, aga vahest muutun laisaks või juhtub elu ja lihtsalt ei jõua. Kuigi üks treeneritest, kelle abi ma kasutan ütleb väga õigesti, et kuidas sa ei leia päevas 15 minutit, et ennast natukenegi liigutada. Jah, ka 15-st minutist on kasu.
Mina võimlen endiselt Shaliniga koos. Üüüüüüberäge treener ja fantastiline inimene.

talv

Hetkel on meil käimas koos tema järgijatega kevadise uue energia nädal ja tänasega saab nädal läbi. Pühapäeva alustasime ühise live-trenniga ja osales selles umbes 160 naist üle maailma. Ühine jõud ja toetus on kogu asja juures enamusele väga oluline. Tänast hommikust alustasime meditatsiooniga ja homme ootab meid ees kell 6.30 hommiku-live. Pühapäevasest trenni meenutavad mulle aga siiani kanged kondid, kuid see on ikka täitsa minu enda süü. Oleks pidanud usinam võimleja olema. Eile õhtul nautisin meditatsiooni. On paastupäevad. Sotsiaalmeediast paastumine, suhkrust paastumine, kohvi/karastusjoogid/mahlad paastumine ja täna on päris paastupäev. Mina teen selle järgi homme, sest siis ma ei pea olema tööl ja võin vabalt võtta. Isegi armastuskirju oleme kirjutanud. Kes milliseid ise soovib ja need võib jätta endale või anda adressaadile. Armastuskiri endale, mehele, sõbrale, tulevikuinimesele, lastele…

Eelmisel pühapäeval tegin ikka päris palju trenni. Enne, kui Shalini laiv algas, tegin trenni ühe väga vahva ukrainlannast treeneriga. Tema teeb väga mõnusaid pooletunniseid võimlemisi ja rõhub mitte rapsimisele/higistamisele, vaid väga läbimõeldud harjutustele. Omades kahte kõrgharidust millest üks on matemaatika ja teine kehakultuur, oskab ta teha tõeliselt häid harjutuste kombinatsioone. Lisaks näeb ta oma 40 eluaasta ja kahe lapse juures VÄGA hea välja ja on muidu samuti vahva. Pärast käisin õues kõnnitiirul ja tulemuseks olid järgmisel päeval kanged koivad. Õnneks see ei püsi kaua.

Kui trenn jõuab põrandale, on mul telefonil vat selline statiiv :P

talv

Talv on olnud tegelikult imeline. Nii palju perede pildistamisi nagu sel talvel, pole mul ammu olnud. Ilusat talve pole lihtsalt pikalt olnud. Tänavu oli aga õues ilus ja talvemuinasjutu pildid aina tulid ja tulid. Jooksin koos pildistatavate perede lastega põlvini lumes, roomasin kõhuli ja tundsin ennast lustiva lapsena. Mis sellest, et kaamera käes. Oli lõbus peredel, oli lõbus minul ja kui õhtuti pilte töötlen, tuleb tahtmatult naeratus näole. Need on hetked, kus taban ennast arusaamiselt, kui väga ma armastan olla osalise ajaga fotograaf. Jah, need tagumikutunnid arvuti taga on pikemad ja piinarikkamad kui fotosessioon ise, aga mis sellest. Tähtis on tulemus ja mõlemapoolne rõõm.

Oma tervist turgutame jätkuvalt igal moel, millest üks on näiteks vitamiinikokteil:

Apelsin, sidrun, inger ja naturaalne viinamarjasiirup Petmez minu lemmikutelt kalamatalastelt.

talv

Ilusat lähenevat kevadet meile kõigile ja palju tervist!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Uue aasta esimene seiklus.

Sellest seiklusest on möödunud küll juba terve kuu ja peale, aga tegime oma aasta 2021 esimese retke ära juba tõesti 2. jaanuaril ja mis eriti tore….oleme võitnud pimeduselt tagasi päevas lause üle tunnikese valget aega!!!
Jah, aga meie retkest. Ei midagi erilist, kuid tore oli siiski. Tuleb ainult tõdeda, et aeg veereb edasi väääga ruttu.
Tegelikult oli koolivaheaeg ja kuna jõulude ajal on rohkem kodused olemised, siis see oli viimane hetk, kus ma olin tööst vaba ja sain koos lapsega veidigi kahekesi aega veeta. Vana aasta lõpupoole käisin Tallinna tuuril poja kahe tütrega, aga tol korral ei saanud K meiega kaasa tulla, sest temal oli sel õhtul veel muusikakoolis solfi tund ja muusikakool on praegusel ajal püha. Ikka sellpärast, et jäänud on veel vaid 3 kuud ning siis ongi käes lõpueksamid. Jah, juba mai alguses hakkab ennast kokku rullima 7-aastane muusikakooli saaga. Ja ma imetlen siiralt, et sellel mittekergel teel pole K ainsamatki korda mulle öelnud, et ta enam seal käia ei taha. Isegi, kui on raske olnud. Eneselegi üllatuseks olen hoopis mina olnud siin lõpupoole see, kes on pakkunud, et jäta pooleli, kui praegu nagu pole niikuinii plaanis muusikaga oma edasisi õpinguid siduda. Õnneks on lapsel endal olnud sitkust, arukust ja kangust vaadata ema kui poolearulist ja rühkida edasi võiduka lõpuni. Tegelikkuses on K mängimist nauditav kuulata ja mul on hea meel, et tal jätkub iseloomu edasi tegutseda, sest iial ei tea, kui seda lõputunnistust võib vaja minna.

Siinkohal üks artikkel sellel teemal, miks lastel tekib sagedasti esimenishirm artikkel, mida tasuks lastega tegelejatel lugeda ja sügavalt järgi mõelda.

Tallinn

Aga sellest ei tahtnud ma ju rääkida vaid koolivaheaja ettevõtmisest.

Millalgi aasta lõpupoole broneerisin meile ööbimise Tallinna ühte vanalinna hotelli. Naljakas, aga ilmselt pole saanud varem ja kes teab, kas saab ka mõne aja pärast, ööbida Tallinna vanalinna hotellis nii odava hinnaga. Ka suurte hotellide hinnad on maas, aga meie tahtsimegi just ööbimist väiksemas hotellis, mis asub vanalinnas ja kust on kõikjale ligi minna.

Hotell asus Balti jaamale lähedal ja 2.jaanuaril linna jõudes tuli meil vaid veidikene jalutada ning olimegi Nukuteatri kõrval hotellis. Läksime sisse, registreerisime ennast ära ja läksime tuppa. Tuba asus esimesel korrusel, hotelli suure puhkeruumiga ühel tasapinnal ja see oli ka ainuke numbrituba, mis sinna avanes. Teised olid kõik kusagil kõrgemal ja see maja oli tegelikult paras labürint. Vaatasime seal veidi ringi ja tõdesime, et kuna külalisi kuskil näha ei olnud oli meil kasutada”sviit” ehk siis magamistuba suuuuure elutoaga. Meie nn elutoas olid siis diivanid, tugitoolid, laud, televiisor, muusika, kuusk jne. Ja ega me seal kedagi oma hotellis viibimise ajal ei näinudki. Puhkeruumis siis. Korra astus sealt läbi veel vaid üks ema lapsega ja uuris, kus on väljapääs. Seal majas võis tõesti ära eksida.

Tallinn

Kui olime asjad tuppa pannud, läksime õue ringi seiklema.
Esimene sihtpunkt oli Harju tänava liuväli. Minul oli millegipärast laiskus kallal ja pakkusin K-le, et tema uisutab, mina vaatan ja pildistan. Aga…üks skorpionist teismeline on siiski väga suure veenmisjõuga ja nii ta mu lõpuks ära moosiski. Laenutasime kahed valgest nahast iluuisud, maksime 28€ ja olimegi liuväljal. Ega seal just üleliia mugav ei olnud uisutada, sest rahvast oli uisutamas palju ja palju oli ka abiraamiga väikeseid lapsi, kes on üpriski ettearvamatu liikumisega. Sellegipoolest oli meil seal tund aega väga tore lustida. Mina kimasin ees ja laps järel. Põhiline oli see, et tuli hoida silmad lahti, sest iial ei teadnud, kust mõni sulle ette keerata võib. Kohtasime seal ka ühte pikka transvestiiti, kellega meil oli esmakohtumine esimese Korfu reisi ajal lennukis. Väga värvikas persoon.

Tallinn

Kui uisupoognad said tehtud, jalutasime veidi aega niisama ringi. Tuledes linn on alati ilus vaadata.

Tallinn

Liikusime ringi esmalt Vabaduse platsil ja seejärel suundusime sujuvalt Raekoja platsile. Laat oli selleks hetkeks juba ammu läbi, aga suur kuusk ja hulgaliselt väikeseid kuusekesi olid täitsa olemas. Isegi rahvast oli uskumatult palju liikumas.

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Edasi suundusime Balti jaama süüa otsima, sest…parasjagu oli see aeg, kus Tallinna söögikohad ehk siis kohvikud ja restoranid ei tohtinud lahti olla. Hea, et Balti jaama turulgi sai toitu kaasa osta. Muidugi sai osadest restoranidest samuti süüa tellida, aga lihtsam oli minna kuskile kohale ja osta. Üks meie mõtetest oli sel retkel tegelikult just õhtustada mõnes nooblis restoranis, aga valitsus otsustas meil selle hea mõtte ära nullida.
Balti jaama turul otsustasime Aasia toidu kasuks, ostsime endale kaks karpi sööki, kaks tassi chai masala-t(ma ise teen Margus Kalam-i retsepti järgi palju paremat) ja vantsisime tagasi hotelli, et seal juba mõnusalt oma suures puhketoas laua taga süüa. Sööma hakates oli vaid see üllatuseks, et karpidega polnud paberkotti kaasa pandud ühtegi söögiriista. Läksin siis vastuvõtulauda ja küsisin, kas nad leiaksid meile palun paar kahvlit. Käisin onkliga kuskil kõrgemal korrusel korra kaasas ja tulin tagasi kahe korraliku kahvliga. Võisime rõõmsalt sööma hakata.

Tallinn

Pilt on üks paras niru, aga no seal ruumis oli väga hämar ja mul polnud sellisesse ruumi sobivat fotovarustust kaasas.
Tallinn

Kõhud täis, suundusime tagasi linna. Hulkusime jätkuvalt ringi raekoja platsil ja tegelikult tegime mõnes mõttes aega parajaks, sest õhtuks olid veel plaanid.

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Arutlesime parasjagu kuhu edasi minna, kui helistas noorem poeg ja teatas, et tema on nüüd matkamast kodus tagasi. Mõne aja pärast saime temaga kesklinnas kokku ja sõitsime lauluväljakule vaatama lõunanaabrite valguskujude parki.

Selle aja sees hakkas sadama lund ja meil läks kena tunnike aega, et kõik valuskujud üle vaadata. Vaadata oli tore, aga….pilet oleks võinud ikka poole odavam olla. Minu ja K piletid kokku olid 25€.
Nüüd aga see, mis pildile jäi.

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Lumekest muudkui sadas ja sadas. Ilmateade lubas tegelikult sadu juba hommikust, aga sadama hakkas siiski alles õhtusel ajal. Tegelikult siis see lumi meil maha sadama hakkaski, mis siiani kõiki talvenautlejaid rõõmustab ja käes on juba veebruari teine pool. Sellist talve pole ammu olnud.
Aga veel pilte sellest käimisest.

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Kui meil sai kõik vaadatud, siis avastasime, et üldse pole enam soe olla. Mere ääres oli päris ebameeldivalt tuuline, külm ja niiske.
Ronisime siis ruttu autosse ja sõitsime pojale külla, kus tema kaasa keetis meile sooja teed ja mina sain varbad sooja pleedi sisse sooja pista.
Mõne aja pärast viis poeg meid Vabaduse väljaku äärde ja läksime K-ga kahekesi vanalinna jalutama. Nautisime sealseid kaunistusi ja vaikselt sadavat lund. Kesklinnas polnud üldse nii ebameeldivalt külm, kui mere ääres.
Kella 21.30 paiku läksime tagasi hotelli, mõnnasime mõnda aega oma suures “elutaos” ja mingi aja pärast vajusime unemaale.

Hommikul ootas meid ees hommikusöök. Tänu igasugustele keeldudele polnud see traditsiooniline rootsi laud, aga süüa võis ikkagi seal ruumis, kus tavapäraseltki süüakse. Lihtsalt hommikueine oli pakitud plastkarpidesse. Siiski, siiski….eraldi sai võtta endale veel sobivaid jooke, müslit, jogurtit ja värskelt küpsetatud kooki. Inimesed tubadesse sööma ilmselt ei läinudki, sest inimesi oli hotellis vähe. Koos meiega sõi nendes suurtes ruumides veel vaid 3 inimest.

Kõhud täis, pakkisime asjad kokku ja veidi enne 12 läksime hotellist ära. Enne lahkumist soovisin muidugi ööbimise eest maksta, sest broneeringu tegime nii, et maksan kohapeal. Õigemini selle bronni tegi mulle poeg oma bookingu kontolt. Onuke letis oli hämmingus, et ma raha pakun, sest ta arvas, et meil makstud. Helistasin siis korra pojale, tema teadis samuti, et bronn oli tehtud kohapeal maksmisega. Järgi vaadata sel hetkel ta ei saanud, sest tööl oli kiire. Üritasin siis kaardiga maksta- terminal ei tööta, pakkusin sula…pole tagasi anda :D No naljanumber. Lõpuks leidis onkel vist oma taskust vahetusraha ja saime asjad korda. Koju jõudes leidsin aga e-postkastist kirja bookingust, kus teatati, et meil on olnud siiski topeltmakse ja tulgu me oma rahale kenasti järgi. Selline lugu juhtus. Ma ei teagi kuidas.

Õues võttis meid vastu ööga maha sadanud lumi ja imeilus vanalinn.

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Tallinn

Paterdasime seal veidi aega lumes ringi ja siis otsustasime minna Ülemiste keskusesse, sest nuta või naera…kesklinnas pole Telia esindust, aga mul oli vaja. Ei ole seda enam ka väikelinnades, nagu meie oma.Tegelikult ma peaks mainma, et viimasel ajal on keeruline üldse igasuguste instantsidega asju ajada. Kohapeal pole ja kui lähed linna, siis jälle kas broneeri aeg või ei oska nad sind üldse aidata. Pangaga on samasugune rist ja viletsus.
Aga asjast.
Vana aasta sees, pühade ja aastavahetuse vahel…või oli see enne jõule hoopis. Aeg lippab käest ära ja kes seda enam mäletab. Igatahes ma kirjutasin Telia vestlusliinile, et värske nutitelefoni omanikuna sooviksin ma pakkumist internetipaketile. Sellist mõistlikku, sest olles juba üle 20 aasta nende lojaalne äriklient, pole mulle sealt keegi iialgi helistanud ja midagi soodsat pakkunud. Noh, õnneks oli mul ok pakett tänu sellele, et aastaid tagasi töötas mul tollases Elionis sõbranna ja tema vaatas aeg ajalt asjad üle. Nüüd aga teda pole ja tuleb ise asju ajada, aga…see pole üldse lihtne.
Igatahes kirjutasin neile, et soov on ja paluks head pakkumist, et ma ei hakkaks “naabrite” mõistlikumaid pakette eelistama.
Mõne aja pärast mulle kirjutatigi vastu ja teatati, et varsti helistab mulle ärikliendi haldur. Helistas. Rääkisime. Tegi pakkumise. Palusin mõtlemise aega järgmise päevani ja leppisime kokku, et proua helistab ise mulle. Küsis veel, kas hommikul kell 10 sobib. Sobis. Ja isegi telefonile tuli sõnum, kus tänati tagasihelistamise palve eest.
Mida aga ei tulnud ja pole siiani tulnud, on see kõne.
Nii ma siis suundusingi aasta alguses sinna Ülemiste Telia esindusse, et asja edasi ajada.
Jõudsime kohale, rääkisin oma jutu letis olevale meesinimesele ära ja jäin ootama, kuni ta klahve klõbistas, et mulle pakkumine teha. Tegi, aga väga kehva pakkumise tegi. Kõvasti viletsama, kui see proua telefoni teel. Ja siis selgus, et tema ei saa seal kõikidele ärikliendi pakkumistele üldse ligi ja helistagu ma ärikliendi teeninduse numbrile esmaspäeval.
Selle sehkendamise peale läks mul internetipaketi otsimise isu ära ja pole mul seda siiani, sest ega erilist tarvidustki pole. Tööl ja kodus on wifi ja need on kohad, kus ma viibin enamuse päevadest. Eks ma hakkan jälle uuesti sellega tegelema siis, kui tõsine tarvidus tekib.

Seega olin ringiga jälle tagasi seal, kust alustasin. Vantsisime Ülemistelt sama targalt tagasi, käisime turul ja sõitsime rongiga koju.
Selline oli meie selle aasta esimene seiklus. Kui seda seikluseks võib nimetada. Tänasel päeval elades koroonamaailmas on iga väiksem kodust kaugemal käimine ju seiklus :D

Mis puutub aga tagastatavasse rahasse, siis jõudsime kuu hiljem uuesti pealinna, astusime hotellist läbi ja seal ootaski meid nimeline ümbrik rahaga. Ei mõista me siiani, kuidas selline lugu juhtus.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari

Ei saa me läbi Lätita, Vol.6. Viimane päev.

Hommikul ärgates polnud õhtusest vihmasajust jälgegi. Tore!
Selleks päevaks meil enam erilisi suuri plaane ei olnud.
Tahtsime käia Riia loomaaias ja ….IKEA-s :)
Seega…sõime hommikus, jätsime oma majakesega hüvasti ja hakkasime liikuma.

leedu

leedu

leedu

leedu

Eelmisel kahel pildil on siis meie onnikese pererahva maja, kelle õuel me ööbisime.

leedu

Ja see on üks koloss, mis oli kohe meie elamise vastas

Kuna elasime peaaegu Daugava jõe kaldal, siis otsustasime enne ärasõitu korra jõe kaldale põigata. Ega see mingi vaatamisväärsus ei olnud, aga sai vähemalt vaadatud.

leedu

Jõe äärest välja sõites kohtusime ilusa päevalillepõlluga.

leedu

leedu

Ja kui K seisab lillede juures, saab aimu ka võimsate päikeselillede pikkusest. Väga ilus vaatepilt.

leedu

Lillepõld vaadatud, pildid tehtud. Võtsime suuna loomaaia poole.
Riia loomaaed on mulle juba ammu meeldinud ja käisime seal…oh üllatust, see oli nii ammu :D Aastal 2015 koos sõbranna Inge ja K-ga. Lugeda sellest saab SIIT.

leedu

Ilm oli ilus, päikeseline ja loomaaias tundus, et peale eestlaste seal kedagi muud ei olnudki. Tunne oli nagu Eestis! Eks aeg oli selline, et koroonatont ei lubanud kusagile kaugemale reisida ja inimesed olid rõõmsad, et lõunanaabritegi juurde sai minna. Ma usun et eelmisel suvel käis Lätis-Leedus ikka valdav osa eestimaalasi ja tegelikult on naabrite juures täitsa palju vaatamisväärset, nagu ka meie enda väikesel Eestimaal.

leedu

leedu

leedu

Ühesõnaga loomaaed. Pikka juttu ei tule, sest mis siin ikka jutustada. Eelmisel käigul nägime loomi rohkem ja paremini. Sel korral olid mõnedki suurloomad puudu või oli neid kehv vaadelda. Vahepealse ajaga oli tekkinud teistmoodi elupaik kaelkirjakutele, kes on minu suured lemmikud ja uus savanniala sebradele ning mingitele kitselistele. Aga polnud karusid, lõvi, tiigrit, leopardi….no ja elevante tuleb käia vaatamas Tallinnas.

Üks püherdav loomake

leedu

leedu

leedu

Kakud on mulle alati meeldinud ja neid oli seal päris palju. Võtsime aega, et neid imetleda.

leedu

leedu

Üks kakk oli endale ämblikuvõrgu seltsiks saanud. Küllap oli kuskil ka ämblik ise liikumas.

leedu

Ja mõned kakud veel. Niipalju, kui neid traatvõrkude vahelt pildistada õnnestus.

leedu

leedu

leedu

Toredaid jaanalinde on selles loomaaias alati lahtiselt jalutanud. Ilusad ja uhked linnud. Ei kõlbagi puuris pidada.

leedu

Kilpkonnahärra. Ma eeldan, et härra. Ei teagi miks.

leedu

Ja siis minu lemmikud – kalekirjakud ehk kirikaelad.

leedu

leedu

Võrreldes eelmise korraga oli kaelkirjakute alal midagi muutunud. Ei olnud enam üldse nii mugav neid vaadelda. Eks viga oli ka veidi selles, et mul polnud pikka objektiivi kaasas, aga sellegipoolest, kusagilt servast ei näinud neid päris hästi.

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

Ja teised toredused on sebrad

leedu

Need triibulised hobulaadsed tegelased on väga huvitavad. Juba see on põnev, et tundudes sarnastena on neil ometigi väga erinevad mustrid. Ja päris uue elupaiga olid nad vahepealsete aastatega endale saanud. Rohkem kepslemisruumi ja ka mõned sarvilised väiksemad sõbrad seltsi pandud.

leedu

leedu

leedu

leedu

Ja lõpuks üks puust tass lillevahuga ning poni eesliga.

leedu

leedu

Viimase asjana käisime söömas ja IKEA-s ostlemas.
Kõhu saime täis ühe kaubanduskeskuse Lido-s, kus enne sisenemist mõõdeti kõik üle, et äkki tabavad mõne palavikus kunde ja toit oli täitsa maitsev.

IKEA…kui juba sealkandis oled, siis ikka astud läbi. Pole meil ju veel Eestis enda oma, vähemalt sellist päris poodi. Kuuldavasti lähiaastatel siiski tuleb.
Ja vingugu, kes vinguda tahab selle IKEA üle, aga mina olen sealt ostnud palju head ja vastupidavat kraami jõukohaste hindadega. Ma pole küll suur ostleja, aga kui vaja on olnud, olen sealt head ostud ka teinud. Viimati lapse tuppa täispuidust kummuti, mis on igati kvaliteetne, ilus ja täiesti inimliku hinnaga.
Ostsime siis sealt ühte-teist nii meie, kui sõbrad ja pärast poodlemist ootas meid kodutee.

Tegime veel vaid ühe väikese sirutamise peatuse mere ääres peale Riia linna. Seal, kus olid laulvad liivad.

leedu

Sellega sai meie Läti reis põikega Leetu läbi.
Eks ole siis näha, mida toob meile eelolev suvi. Kas saab kusagile kaugemale rännata, saab lõunanaabritele jälle külla minna või tuleb hoopis koduse Eestimaaga piirduda. Lootus…see aga sureb viimasena.

leedu

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm | Leave a comment

Ei saa me läbi Lätita. Vol. 5 ehk otsapidi Leedus

Kuigi käes on juba aasta 2021, tegelen ikka veel eelmise aasta lugudega.
Ja nii nagu Vol. 4 Läti reisi kirjatüki lõpus lubasin, tuleb tänases postituses juttu sellest, kuidas me otsapidi Leedus käisime.
Tõepoolest, Bauska lossist oli meil järgmisesse kohta sõita napp 50 km ja olimegi jõudnud Pakruojo dvarasse. Me ei pidanud seda kohta isegi otsima, sest äkki lihtsalt olimegi kohal.

leedu

Hetkel nende kodulehte vaadates on näha, et talvelgi on seal millele silma peale visata. Nimelt paistab seal olevat samasugune värviline valguspark püsti löödud, mis oli Tallinnas alles äsja lauluväljakul vaatamiseks ja mida meiegi tegelikult külastasime, aga see pole see lugu.
Kui sel päeval tundus, et kõik ilus on juba vaadatud, siis selleks, mis meid Leedus ees ootas me vist valmis ei olnud.
Mina olin selle lillefestivali kohta lugenud ühest Fb reisigrupist ja kui me alles reisi planeerisime, panin ka selle mõtte igaks juhuks kirja.
Mis koht siis see Pakruojo dvaras on?

leedu

Pakruojise mõis (leedu Pakruojo dvaras ) on endine mõis Leedus Šiauliai maakonnas Pakruojise rajoonis Pakruojise linnas. Mõisakompleks asub Kruoja jõe kaldal.

Mõisa mainiti esimest korda aastal 1531. Esimeseks omanikuks oli M. Vakavicius. Hiljem kuulus mõis Martinaviciustele, Koleckistele, Juškeviciustele, Zabielodele, Burbadele ja Münsteritele. Aastatel 1780–1940 kuulus mõis von der Roppidele. Mõis oli suur, XVII–XIX sajandil kuulus sellele üle 30 tuhande hektari maad; praktiliselt olid selle kõrvalmõisadeks veel üheksa mõisa. Pärast maareformi 1922. aastal kahanesid mõisa valdused 300 hektarini.

leedu

1780. aastal sai mõisa omanikuks Wilhelm von der Ropp. Tema ja ta poeg Theodor von der Ropp projekteerisid mõisale selle praeguse klassitsistliku peahoone ja ehitasid aastatel 1820–1840 selle valmis. Järgmise omaniku, Hermanni tegi tuntuks tema julmus talupoegade suhtes. Eelviimane omanik oli Leon, kes asutas Pakruojise linnas hoiu-laenuühistu, temalt päris aastal 1940 mõisa tema vennapoeg Julius. 1940. aastal mõis natsionaliseeriti, sealne kunstikogu viidi Kaunase ja Šiauliai muuseumidesse.

Peahoone on ristkülikukujuline kahekorruseline hoone, mida ehivad kolm sammastega portikust. Esiküljel asuv portikus on kuue sambaga. Maakivist hoone esimesel korrusel asusid paraadruumid, teisel korrusel magamiskambrid. Alumisel korrusel asub hea akustikaga Ovaalsaal. Pärast teist maailmasõda oli hoones kohaliku sovhoosi kontor. Aastal 1959 hoonet remonditi. 1979. aastal asus hoones põllumajandustehnikum. 2004. aastast kuulub hoone Pakruojise rajoonile. Euroopa Liit on mõisakompleksi restaureerimiseks eraldanud kokku 19,5 miljonit litti.

leedu

Peahoone

Enamik kompleksist valmis XVIII sajandi lõpus – XIX sajandi alguses. Mõisakompleks jagunes neljaks osaks: kaks tootmiskompleks, tööstuspiirkond ja esindushooned. Mõisakompleksi pindala on 48,2 hektarit ja see on suurim säilinud mõisakompleks Leedus.

Vanimad hooned mõisakompleksis olid kauplus ning õlle- ja viinavabrik. Aastal 1940 kuulusid mõisakompleksi juurde veel kabel, üheksa mõisateenijate maja, kümme lauta, kuus küüni, kolm aita, vesiveski ja aastal 1823 valminud hollandi tuulik, sepikoda, garaaž, pesuköök, kasvuhoone, lindla, puukuur ja silotorn. Tänapäeval on säilinud 34 hoonet, neist osad varemetes. Kruoja jõel asub kaaravadega pais-kivisild.

leedu

Kauplus

Mõisakompleksi juures asub ka 9,2 hektari suurune park. Kompleksi piiras müür, üks selles asunud värav on säilinud.

See oli siis selline ametlik jutt sellest mõisast, aga mõis koos pargiga on tõepoolest muljetavaldav ja Leedu suurim. Kuigi meie sattusime sinna suvisel ajal lillefestivalile, siis paistab, et seal on tegelikult tegemist suhteliselt igal ajal.

leedu

Mõisa territooriumil on kaks restorani. Mõlemas saab nautida kohalikku kööki, kus toidud pidavat olema valmistatud Radwillide vanaaegsete retseptide järgi. Käisime meiegi ühes neist peale mõisatuuri ja lillefestivali imetlemist söömas ja jäime igati rahule. Meie ringkäigu lõpuks hakkas õues vaikselt vihma tibutama ja terrassil sööki oodates kallas juba päris muljetavaldavalt. Meil aga vedas. Vihm algas siis, kui kõik sai vaadatud ja oligi aeg katuse all jalgu puhata ning keha kinnitada.

leedu

Restoran

Kui plaan sinnakanti peikemaks peatuma jääda, siis mõisa territooriumil on kaks hotelli. Üks neist boutique stiilis peenema interjööriga hotell, mis asub peahoones ja teine on koduselt hubane Möldri maja.

leedu

leedu

Et saada mõisast rohkem teada, võib lunastada endale mõisa tutvustava tuuri koos interaktiivse muuseumiga. Koos baronessiga saab tutvuda mõisa ajalooga ja ehk räägib ta ka mõnda viimast kuulujuttu.

leedu

leedu

Mõisa aladel on autentne XVIII. sajandi õllekoda.
Õlut pruuliti mõisas juba XVI. sajandil ja mitte ainult enda tarbeks ja lõbustusteks vaid ka müügiks. Nende toodang oli tuntud ja hinnatud kogu ümbruskonnas ja sellests aadav tulu oli küllaltki suur.
Mida pakutakse?
Õlle degusteerimist koos õlle pruulijaga.
Õllekoja külastamine ja programis ” Õlle teekond” osalemist. Tõenäoliselt on see kõige lõbusam tegevus mõisas.

leedu

Pakruojise mõisa õllepruulija pruulib õlut autentsetes puidust toobrites ja laagerdab
vaatides. Seal tutvuvad külalised paruni põhikirjaga ning kogu regioonis
populaarse õlle ja õllekoja ajalooga. Seal pakutakse teile üllatuslikku õlle
teekonnaga tutvumise programmi. Ekskursiooni käigus paljastatakse
õllepruulimise saladused, degusteeritakse sajanditevanuste mõisatraditsioonide
järgi pruulitud erineva kangusega õlut. Kellelgi ei tule igavleda, kuna neljandat
põlve järjest õllepruulijate ametit pidav perekond räägib teile õllesortidest ja jagab
haaravaid, senikuulmatuid tõsielulugusid õllepruulimise käigus aset leidnud
juhtumistest.

Mõned õlletuuride teemad:

PAKRUOJIS – ON TRADITSIOONILISE LEEDU ÕLLE PEALINN
Zhaldokas õpetab teid ära tundma õlut nimega Primokas e.«esimene», pruulima
õlut nimega Antrokas e.«teine» ; õlu nimega Trichokas e. «kolmas», on sort mis jäeti
tüdrukutele- ja mõisamajadesse pruukimiseks.
Mis veel?
*Kohtumine lõõtspilliga mõisa õllekojas;
*Tutvumine vanaaegse õlle valmistamise protsessiga;
*Traditsioonilise Leedu õlle pruulimise pealinnas valmistatud eheda õlle
degusteerimine;
*Saate maitsta õllepruulija laulude ja naljatuste saatel spetsiaalset teie jaoks
õllepruulija naise poolt õllekoja ahjus küpsetatud originaalseid linnastest ja
kanepiseemnetest valmistatud pannkooke.

AUTORIÕLLE VALMISTAMINE MÕISA ÕLLEKOJAS
See – on võimalus valmistada ISE ehtsat Leedu koduõlut, mis on pruulitud puidust
tünnides.
*Te saate koos meie õllepruulijaga õllekojas õlut pruulida;
*Te saate osaleda kõigis õlle valmistamise protseduurides: linnaste jahvatamine ja
magusamaks tegemine, meski valmistamine ja filtreerimine, virde keetmine, virde
jahutamine, pärmi lisamine, õlle kääritamine jne.
*Mõisahotellis “Stadala” puhkamise järgselt on teil ise võimalus filtreerida
tammepuust vaatides seisnud õllesid Primokas, Antrokas ja Trechiokas.
*Soovitame pruulida õlut 10-30 sõbra seltskonnas.

Erilisi saladusi õllepruulimisel ei ole – peamine: õllepruulija kogemused ja
suurepärane seltskond!

leedu

Viinaköök:

XIX sajandil oli viinaköök iga suurema mõisa kohustuslik osa, tänapäeval saab siin
mekkida erinevaid nastoikasid ja nalivkasid

leedu

Parfüümide labor
Pisut ajalugu…

leedu

Parunid von der Roppid kutsusid XIX sajandi lõpus Pakruojise mõisa külla ja
Leedu ilu nautima tuttava parfüümimeistri Jacques’i, kes sattus mõisast ja selle
õhkkonnast vaimustusse. Ümbruskonna loodus inspireeris teda looma uusi aroome.
Parfüümimeister veetis Pakruojise mõisas viis aastat: valmistas lõhnaõlisid,
kasvatas ise mitmesuguseid kohalikke ja kaugetest maadest toodud taimi, valmistas
taimeõlisid ja lõhnastatud karastusjooke. Nüüdisajal köidab taastatud Jacques’i
labor ebatavaliste lõhnade ja kosmeetiliste preparaatidega.
Parfüümimeistri koolitusprogrammi maksumus koos eeterlikest õlidest segu
valmistamisega: 10 eurot ühe inimese kohta. Koolitusprogrammi korraldatakse
rühmadele, kus on vähemalt 10 inimest.

leedu

leedu

Karistuste muuseum
Teid ootavad ees hämarad kohtumised tumeda keskajaga.
Nende jaoks, kes soovivad näha seda, mida mitte keegi ei ole veel mitte kusagil
näinud ja tunda hirmu – avaneb võimalus viibida Leedu ainsas pärisorjuse ajastu
piinariistade muuseumis. Selle hoone hämara valgustusega maa-alustes
katakombides näidatakse ja tutvustatakse teile ahelate kõlina saatel vanaaegseid
piinariistu ja seadeldisi, mida kasutati pärisorjadest talupoegade kehaliseks
karistamiseks.
Karistamiseks kasutatud seadeldiste süütud nimetused: „Hispaania kits”,
„Hispaania saabas” – omandavad pärast selle muuseumi külastamist teie jaoks
täiesti uue tähenduse.
Võimalik on teatraliseeritud eraetenduste korraldamine piinade keldris.

See oli nüüd see tuba, mida mina küll ei mäleta, et oleks kohanud, aga olemas ta seal on.

VILLATÖÖTLEMISE MANUFAKTUUR

leedu

Te saate tõelise naudingu sajanditevanuse käsitööga tegelemisest: lammaste
pügamisest ja villa viltimisest, – näete, kuidas teie silme all ettevaatlikult lambaid
vanaaegsete lambakääridega pügatakse. Järgnevalt saadud vill pestakse,
puhastatakse, kuivatatakse, kammitakse, vilditakse ja seejärel valmistatakse sellest
mitmesuguseid kaunistusi, mänguasju, jalanõusid, riideid jms.
Lambavill kujutab endast väärtust tänu selle inimeste jaoks unikaalsetele
omadustele: see soojendab ja ravib, aitab tekitada tervislikku sügavat und. Vill ei
põhjusta allergiat, mõjub hästi nahale nagu akupunktuur, seda saab kasutada
aastaringselt, see paistab silma ohutuse poolest (põleb halvasti) ning on kergesti
hooldatav.

leedu

Leiva küpsetamine vanaaegsete retseptide järgi….minumeelest oli see kohe alguses ja sealt sai ka pileteid osta. Kuskil mujal ma igatahes sellist tuba enam ei kohanud.
Autentses küpsetusahjus käsitsi valmistatud leib saab olema maitsvaim leib teie
elus.
Kohe mõisasse saabumisel võtab teid vastu külalislahke pagar koos oma naisega.
Niipea, kui te astute üle nende kodu läve, ümbritsevad teid soojad, hubased
aroomid – on koheselt tuntav, et just siin elab suure austuse ja armastusega
valmistatud käsitööleib.
Te läbite koos pagariga samm sammu järel kogu leiva valmimise teekonna,
seejuures kõiki rituaale järgides. Te küpsetate oma kätega leiva, mida saate hiljem
oma lähedastele ja sõpradele pakkuda. Seni, kuni teie leib küpseb, saate maitsta
maja perenaise poolt valmistatud võiküpsetisi, proovida traditsioonilist Leedu
jooki, lisaks sellele saate leiva ning sellega seotud uskumiste kohta veel palju
huvitavat ja kasulikku teada.
Kutsume teid tunnetama leiva jõudu ja nautima mõisa pagaripere külalislahkust-
see aitab teil avardada mõistust, rahustada südant ja hellitada magu.
Programmi kestus – 1 tund 30 min
Koolituse maksumus – 12 EUR/inimene.
Rühmadele suurusega 15-20 inimest.

Selline enam-vähem ametlik jutt sai nüüd läbi ja edasi keskendun rohkem otsestele muljetele ja fotodele.

leedu

Autost väljudes sattusime alale, kus ühel pool oli veski, samas kandis restoran ja teisele poole jäi hotell ning veel mingid hooned ning sild. See oli ala, kus keegi ei küsinud veel sinult piletit.

leedu

Tasuta alal oli ka selline väiksemat sorti taimedest kujundatud motiivide ala, mis meenutas meie Tallinnas toimuvat lillefestivali Tornide väljakul Balti jaama lähedal. Teemaks tundus seal olema armastus ehk Love story.

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

Ja siis tuli värav, kus küsiti piletit. Hinda ma praegu enam ei mäletagi, aga mingi väga kallis pilet see küll polnud. Igatahes oli kogu oma raha väärt.

Väravast sees, sattusime parki ja hakkasime mööda alleed liikuma peahoone ja ülejäänud kompleksi suunas. Mida kõike seal vahepeal siis ei olnud…aga seda näeb nüüd piltidelt. Vähemalt mingit osa.
Peeglite vahel liikudes võis kuulda leedukeelset luulet…

leedu

leedu

Imeline lillespaleer, mille alt tuli läbi minna, oli tõeliselt kaunis.

leedu

Lillede alt läbi jalutades ootas meid ees igasuguseid uusi toredusi. Küll lillekompositsioone, küll kujusid. Mütoloogiat ja mida kõike veel.

leedu

leedu

leedu

leedu

Nagu igas korralikus mõisas, nii ka selles…sai sõita hobusega ja vaadelda lilleilu.

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

K sattus muidugi vahepeal millegi muusikalise manu ja vaimustus sellest. Lilled harfi ümber moodustasid tegelikult noodi, aga ma ei saanud seda kusagilt kõrgelt pildistada.

leedu

leedu

leedu

leedu

Lõpuks jõudsime peahoone juurde, kust saime läbi omapärase värava mõisahoonete territooriumile.

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

Hästi kena ja hästi korras oli seal kõikjal. Tõeline silmailu. Ja kõikjal hulgaliselt lilli. Maitsekas ja rikkalik kujundus igal nurgal. Nagu ka järgmiselt pildilt näha, oli seal isegi lava, mis viitas selgelt sellele, et seal toimusid kontserdid. Meie sealviibimise ajal mängis lihtsalt kõlaritest kaunis tantsumuusika. Valsid ja puha.

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

Päris palju oli tervel territooriumil erinevaid taimseid loomi. Antud juhul lambaid.

leedu

leedu

Murulammastele vahelduseks ka pärislambaid ja mõlemad olid toderad vaadata,

leedu

leedu

leedu

Kuidas siis muidu üks mõis saaks elada, kui seal poleks hobuseid. Olid ja pealegi ilusad hobused.

leedu

Mingil hetkel oli seal selline tunne, et see territoorium on hoomamatu, sest iga nurga taga avastasid uusi ja uusi lillekaunistusi. Üks lõputu lillemeri…

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

leedu

Lõpuks hakkas siiski paistma, et oleme kogu sellele vaimustavale mõisale tiiru peale saamas. Samal ajal oli tunda sedagi, et ilm hakkas lepikusse kiskuma ja sellepärast lisasime oma jalutuskäigule kiirust ning seadsime sammud ühe väikese saarekese poole, millele viis lillesüdametest allee ja kus sai korraldada laulatusi.

leedu

leedu

leedu

leedu

Piltidelt on juba näha, et eluolu õues kiskus uduseks. Muru läks samuti märjaks ja libedaks. Üsna viimased pildid tegingi seal saarekesel.

leedu

leedu

leedu

Lõpuks jäid vaadata veel üks paarikese skulptuur ja sealt edasi läksime lausa polkasammul tagasi algusesse, et varjuda vihma eest sööma.

leedu

leedu

Leedus oli suvel siseruumides maski kandmise kohustus. Seadsime ennast sisse selle postituse alguses pildil nähtavasse restorani, aga mitte sisse, vaid õue. Varjualusega terrassile.
Saime meeldiva teeninduse ja maitsva toidu. Vihma aga…lausa kallas. Jõudsime sinna viimasel hetkel, et kuivaks jääda.

leedu

leedu

leedu

leedu

Kõhud täis, tuli hakata mõtlema kojusõidule. Õnneks paiknes meie auto üsna lähedal parklas. Tegime kiire jooksu autosse ja algas sõit tagasi Lätti ehk meie ööbimiskohta.
Igati muljeterohke päev oli jõudnud märkamatult õhtusse. Terve tagasitee sadas vihma ja olime ütlemata rahul, et vihm ei seganud meil millegi nautimist ja sadas siis, kui pidime niikuinii autos olema ja sõitma. Soe tuba ja pehme voodi kulusid peale pikka päeva kõigile ära.

leedu

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm | Leave a comment

Kaks pusa ja kahed retuusid jõuluvana kingikotist

Teadagi, et jõuluvana ei jõua ega jaksa kõike ise osta ja nii tuleb ka teistel inimestel kingikotti täita. Lisaks muule huvitavale ja arendavale said meie pere väikesed piigad endale mõlemad pehmest trikotaažist pusad ja retuusid.

egiptus

egiptus

Pusade ja retuuside lõiked on mõlemad pärit Mekkotehdase esimesest raamatust. Seda pusa lõiget – dressikas ta vist pole, sest on ilma lukuta- kasutasin juba siis, kui K väiksem oli. Temale küll tookord lõiget pikemale kasvule. See on mugav lõige ja mis kõige tähtsam, et sel pole kapuuts vaid ülekäiguga püstkrae, mis on jope all mugav(kapuuts on jope all alati ebamugav pussakas) ja hoiab samas kaela sooja. On kaela ümber piisavalt avar ning pooma ei kipu.

egiptus

Krae peal on väike kaunistus, kus kahe soonikukangast ruudukese vahel on jopenöörist lipsuke.

egiptus

Retuusi lõige on ilma küljeõmbluseta nn võimleja või baleriini retuusid. Eks nad meil mõlemad ongi sellised spagetid-võimlejatüdrukud.

Väiksema piiga pusa kangas on ülipehme ja mõnus FrenchTerry trikotaaž ja selle tootjaks on Stoffonkel.
See kangas ootas mul kapis päris kaua oma õiget aega ja nüüd see aeg oligi käes. Soonikud valisin roostepruuni värvi, mida esineb ka põhikangas ning retuusideski on seda värvi väikeste kolmnurgakestena.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Suurema tütarlapse pusa kangas on samuti väga pikalt oma aega oodanud. Pehme FrenchTerry armsate jänkudega meeldib lapsele väga. Kanga tootjat ma kahjuks ei mäleta, sest ostetud ammu ja kangal märgiseid polnud. Soonikud said tumedamat halli tooni roosade tähekestega.
Eile tuli laps koolist selle pusaga ja ütles, et no nii mõnus on sellega olla. Jõudsime järeldusele, et teeme veel mõne taolise, aga teisest kangast. Laps ju teab, et vanaema oskab asju teha :P

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Jõuluõhtul on lastel pakki saades põhitähelepanu ikka tavaliselt mängulistel esemetel, kui see pole just imeuhke printsessikleit. Kui aga tuledesära möödas, avastavad nad kingiks saadud rõivad, mis neile samuti rõõmu teevad. Riietest hakkavad rõõmu tundma juba pakki avades pisut suuremad piigad. Meie K vähemalt küll.

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment