Korfu. 8.osa – Roda ja tagasi pealinnas

Selle päeva osas oli meil erinevaid mõtteid. Üks plaanidest oli sõita Paleokastritsasse, mida eelmisel aastal põgusalt külastasime. Imeliselt kaunis koht, aga vesi oli seal nagu meil suvel põhjarannikul, umbes +10. Meie uued eetlastest tuttavad käisid Paleokastritsas aga just eelmisel päeval ja mainisid, et vesi on ka sel aastal väga külm. Nii jätsimegi selle mõtte realiseerimata, sest….meie plaanides oli sel aastal siiski ujuda, ujuda ja ujuda.
Teine mõte oli minna korraks sinna, kus me eelmisel aastal hotellis peatusime, ehk Benitsesesse. Nostalgia mõttes ja seal oli väga mõnus rand. Kuid….mõtlesime, et sõita ümberistumisega nii kaugele, et lihtsalt käia sealses rannas ujumas…pole ka päris hea mõte.
Nii otsustasimegi hoopis, et võtame endale suunaks sellise rannakuurordi nagu Roda. Roda asub Korfu saare põhjarannikul ja bussiga sai sinna nii enam vähem veidi alla tunnise sõiduajaga.
Ilm oli hommikul pilvine, kuid endiselt palav.
Esimese asjana tavapärane hommikusöök ja peale seda läks K maja taha basseini oma flamingot ujutama. Aega hommikul jagus, sest eesmärgiks oli sõita Roda poole bussiga, mis välus kell 11.15
Parajal ajal läksin K-d basseinist tuppa kutsuma, et ta jõuaks veel ennast pesta, kuivatada ja valmis sättida ning tabasin lapse ümber basseini jalutamas. Pidas teine läbirääkimisi oma “lemmikloomaga”, et ta kaldale ujuks, sest K ei tahtnud enam ise vette minna.

roda

Kätte ta muidugi oma flamingo lõpuks sai ja tuppa tagasi tassis. Sättis peale dušši all käimist linnu vanni elama ja võisime varsti bussipeatusesse sammuda. Tunni ringis sõitu ja olimegi kohal Roda asulas. Tulime bussist välja seal kus öeldi, vaatasime tagasisõidupeatuses üle bussi väljumise kellaajad ja hakkasime jalutama edasi, eeldades, et meri on kuskil seal, kuhu kõnnime. Muidugi oli. Orienteerumisega on meil igati hästi. Vähemalt minul ja ühest sellisest orienteeruvast isendist kahepeale täitsa jagub. Taevas oli endiselt pilves ja asula tundus kuidagi tühi ja kõle.
Mõne aja pärast jõudsime randa ja jalutades veidi aega mööda veepiiri tekkis meil tunne, et ….see ei ole meie koht. Ilmselt mängis selles oma osa muidugi ka ilm, hall ja sombune. Lisaks veel see, et liivarannad ei ole meie esimene eelistus. Ainsad üliägedad liivarannad olid meiemeelest Paleokastritsas, Arillases ja Lagoses ehk päikeseloojangurannas. Mujal olid liivased rannad sogased ja igasuguse murduga. Jah, ei ole meie koht. Otsustasime välkkiirelt, et liigume tagasi bussipeatusesse ja ehk läheb juba varem mõni buss tagasi.
Läks aga nii, et peatuse lähistele jõudes nägime bussi saba…sellesama bussi, millega olime sinna tulnud. Eh, napikas. Aga….kui nii, siis nii ja midagi tuli võtta ette eelseisva 3 tunniga. Nimelt järgmine buss meile vajalikus suunas läks 3 tunni pärast. Otsustasime, et veedame siis selle aja mõnusasti.
Läksime randa tagasi.

roda

Selline see rannaala oli. Midagi otseselt viga ju polnud, aga meid ei vaimustanud.

Kui ennem randa jõudes jalutasime paremale, siis nüüd läksime hoopis vasakule. Nimelt otsustasime leida endale koha ujumiseks. Peatusime rannas olevate kivide ääres, panime oma riided ja kotid sinna peale ja ronisime vette. Roda rand on jälle üks sellistest, kus ilmselgelt on mugav olla väkeste lastega. Sügavamaks läheb hästi laugelt ja rinnuni vette jõudmiseks tuleb tükk maad kõndida.
Ühesõnaga me ujusime, mõnuga ja just nii kaua, kui isu oli.
Pärast ujumist vahetasime riided ja mõtlesime, et läheme otsime endale söögikoha. Otsimine võtab aega, toidu ootamine võtab aega ja söömine samuti. Enne järgmist bussi aga tuli kõht kenasti täis süüa. Mõte oli meil tegelikult täiesti õige, sest vaikselt hakkas õrna vihma sabistama ja oligi paras aeg leida endale mingi varjualune.

roda

K kohtas rannas väikest krabi.

Jalutasime veidi aega mööda Roda rannapromenaadi.

roda

Kogu asundus oli vaikne ja inimtühi. Me ei hakanud isegi uurima, mida seal elades oleks ette võtta, aga nagu ikka – leidus seal kuulutusi, mis kutsusid erinevatele reisidele ja ei puudunud ka õhtused meelelahutused. Söögikohad olid päevasel ajal suhteliselt tühjad, mis on normaalne, sest Kreekas on põhiline toidunautlemise aeg ikkagi õhtu.
Jäime seisma ühe rannaäärse taverna juures, et lugeda menüüd. See tundus sobilik ja sissekutsuja jooksis ümber K ilmse kavatsusega meid sisse meelitada. Üks vana mees oli, aga küll see K talle meeldis. Ümmardas ja kummardas nii, et meil oli ikka kohe päris naljakas.
Leidsime endale laua ja võtsime istet, et otsustada, millega ennast selle päeva lõuna ajal kostitada.

kassiopi

Esimese asjana tellisime ühe Fredo Cappuccino. Jah, kohal ja kohal on vahe, nii nagu ka sama nimega kohvil. See ei olnud kindlasti parim, mida olime reisil joonud, aga ega tal nüüd midagi väga viga samuti ei olnud. Seekord võtsime ühe kohvi kahepeale ja see oli õige otsus.
Toit oli samuti lihtne. Minul täidetud paprika ja täidetud tomat, K eelistas lasanjet.

roda

roda

Nii see 3 tundi meil otsa saama hakkaski. Kõhud täis, lonkisime palavust lehvikuga eemale ajades bussipeatusesse ja tegime otsuse, et ei sõida oma Gouviasse vaid otse edasi Kerkyrani välja. Ehk siis tekkis mõte veeta veel üks õhtupoolne aeg saare pealinnas. 1,5 tunni pärast olime kohal. Ilm oli läinud taas selgeks ja päike näksis armutult.
Meil ei olnud mitte mingit sihti. Lubasime endale minna sinna, kuhu jalad kandsid. Vanalinn on mõnus koht uitamiseks ja peamised vaatamisväärsused olid meil niikuinii seal nähtud.
Peale veidikest kõndimist sattusime aga sellisele tänavale, kus oli üks Fishspa. Sellest kalaspa-st oli meil juttu juba kodus. Mitte sellest konkreetsest, aga et kui peale satume, siis käime ära ja see kuulub rubriik – esimest korda elus.
Jalad pesti eelnevalt kenasti ja hoolikalt puhtaks ning siis võis minna kalakeste juurde istuma. Sellised spetsiaalsed kalad olid pärit kusagilt kaugelt Aasiast. Salongis oli hästi meeldiv teenindaja ja temaga sai aetud hulga juttu.

korfu

korfu

Päris naljakas kogemus oli. Pistad jalad akvaariumisse ja kalad tormavad karjas jalgade kallale näksima. Naljakas ja kõdi on. Pikapeale harjub ära, kõdi enam ei ole, aga lõbus on ikkagi. Üks hetk jäid salongi ette uudistama 3 naist ja teenindaja läks neid sisse kutsuma. Naised alguses ebalesid, aga kui meie K-ga andsime neile kehakeelega igati märku, et see on väga lahe protseduur, siis andsid nad lõpuks alla ja tulid sisse. Teenindaja kusjuures väga kenasti tänas meid abi eest, et ta kliendid sai. Naised tuli välja, olid just hommikul saabunud USA-st, seega üle elatud pikk lend. Silmnähtavalt olid prouade jalad paistes ja selline jalgu turgutav protseduur kulus neile marjaks ära.

Hindasime peale spa-st väljumist enda olukorda ja jõudsime järeldusele, et palavas kliimas on see igati mõnus protseduur. Jalad olid mõnusalt värsked, puhanud, siledad, pehmed ja palavus leevendatud. Jätsime lõbusad ameeriklannad salongi ja jalutasime sihitult edasi.

korfu

See oli üks sümpaatne koht, kus koguti siniseid plastpudeleid ja sai näha, mida kõike nendest taaskasutuse abil teha saab.

korfu

korfu

korfu

korfu

Nii ja siin jäi jälle silma see, et meie sõbrad Rebelid ajavad äri väljamaal. Esimesel päeval kohtasime nende luksusjahti ja nüüd siis ennäe…müüvad omanimelisi pluuse ka :P

Järgmisena sattusime muinasjutumaailma. Nimelt jäi meie teele laste unelmate pood. Tervislikkusega pole seal vähimatki pistmist, aga vähe on neid lapsi, kes vabal tahtel maiustest ära ütlevad. Teeme reisil olles meiegi erandeid oma muidu tervislikus toitumisviisis.

korfu

korfu

Tegemist on siis Hansu ja Grete muinasjutupoega, kus pakutakse selliseid asju nagu – Ice Rolly, Cotton Candy, Fresh Gelato….ja mida kõike veel. Valikut oli kõvasti – kohapeal küpsetati ernevaid vahvleid ja veeretati magusaid jäärulle, erinevad jäätised, kommid….silme ees võttis kirjuks.

korfu

Ukse kõrval seisev nõid oli õnneks märksa sõbralikuma moega, kui Hansu ja Grete muinasjutus. Teenindajateks olid muidugi rõõmsad ja sõbralikud Hans ja Grete ise :) Jätsin K sinna endale maiust valima ja ise veetsin vahepeal aega kõrval asuvas linaste rõivaste poes. Nagu mulle sealne müüja lahkelt seletas, siis neilt käivad ostmas asju isegi Moskva prominendid. Tooted olid tõesti maitsekad, kvaliteetsed ja kenad, mis seal salata. Hind siiski meile pisut krõbe, aga Moskva rikastele ilmselt odav :)

korfu

Rahulolev laps

korfu

Nagu mulle hetkel meenub, siis õhtupoole laps enam niiväga rahulolev polnudki. Kõht hakkas valutama sellest magusast kräpiportsust :P Ega siis keha rumal pole, annab kohe teada, kui omanik liiale läinud.

Ja jälle edasi linna nautima…

korfu

Järjekordne jäätisepood ja peegelduselt võib leida meid kahte samuti

korfu

Linnas ja ka väikeasulates on väga palju ehetepoode. Just kulla ja hõbeda poode ning hinnad on seal vägagi mõistlikud.
Eelmisel aastal soetas K endale ühed hõbedased meandrikujulised kõrvarõngad, sel aastal ühed pisikesed hõbedased kõrvarõngad lasuursisnise poolvääriskiviga.

korfu

Vaadata tasub alati ka ülespoole, sest sageli kohtab näiteks igasuguseid huvitavad ornamentidega rõdupiirdeid

Kui kuskil kasvab palmipuu, siis seda hoitakse nagu silmatera.

korfu

Mulle meeldivad väga sellised väikesed ja vaiksed tänavad, kus võib leida armsaid retrohõngulisi mootorsõidukeid…..ja muidugi tukkuvaid kreeklastest vanamehi :D.

korfu

Kauneid kohvikuid on igal nurgal ning laudade paigutamiseks on kasutatud ära iga pisemgi lapike maad.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Mõnes kahtlases hoovis võis leida auto, mille katusel lesis kuningakass. No vähemasti oli ta sellise olemisega, et tema on kunn.

korfu

Tasapisi liikusime linnaliinide bussipeatusesse, et istuda meie kodusele nr.7 bussile ja sõita tagasi Gouviasse. Kell hakkas saama õhtul 7.

korfu

korfu

korfu

Iidne saare pealinn kogu oma ilus, mis kannab Korfu saarega sama nime(tõsi küll kohalikud nimetavad teda Kerkyraks- nagu hüüti nümfi, Poseidoni armastatut)avaneb külalisele tegelikult ikkagi merelt. Kaks kõnekat suurt kindlust kutsuvad igat soovijat osa saama kohalikest ajaloorikkustest ja teha seda pole sugugi lihtne. Tänane vaimustunud reisisell, kes läheb iluotsingute teele, tunneb ennast äkki kandununa täiesti teise ajastusse. Sellesse, mis on juba ammu lahkunud, kuid jätnud maha endast seletamatu kauniduse ja külgetõmbe. Nagu teatridekoratsioon…. rullub meie ees lahti imeline linnapanoraam. Vanaaegsed Itaalia palazziod ja pidulikud katoliiklikud templid, ranged XVIII sajandi fassaadid ja pitsilised rõdud….
Kuid…..
kolada mööda Kerkyra vanalinna tänavaid on sama, mis lugeda huvitavat ajaloolist raamatut imeliste illustratsioonidega. Iga ajastu on jätnud siia oma jälje, kuid kokkuvõtteks on nad sulandunud üheks tervikuks, luues kordumatu ja erilise korfiootide stiili. Kuid kahtlemata valitseb siin Veneetsia. Tema uhke õpetatud lõvi – Püha Markuse sümbol, valgusatatuima vabariigi valitseja – mis on raiutud vana kindluse seintesse ja paljudesse linna hoonetesse, tuletab delikaatselt meelde möödunu võimsust.

Aastakümneid hiljem, kui Gerald Durrell oli juba vana, haige ja suremas, tuletas ta uuesti meelde neid vaimustavaid Korfu vaateid, mis muutsid alatiseks tema elu. Meenutas valuga, mis on omane meile kõigile, kui meenutame kadunud noorust. ” Me tulime tagasi, justkui paradiisi” – sosistas ta jõudes Korfule – “Me justkui sündisime uuesti”

Nende Durrelli sõnadega on paslik lõpetada meie seekordse Korfu pealinna nautimise päeva. See on linn, mis mähib sind õrnalt endasse, alati kutsub tagasi ja kunagi ei väsita.

Peale bussisõitu olime Gouvias tagasi.
Meie uuelt sõbralt Elenalt oli tulnud sõnum küsimusega – kus me oleme ja millega tegeleme. Vastasin talle, et jõudsime just hotelli tagasi, kui ta juba helistas. Helistas selleks, et tuletada meile meelde õhtust suurt rahvapidu. Oli 23.juuni ja kõikjal pidutseti. Eestimaal peeti jaanitulesid, Korful aga kõikide nimede päeva, kel polnud oma pühakut. Oli tõesti- tõeline “narodnoje guljanie”, kui väljenduda vene keeles, ehk siis rahvapidu. Lambad vardas, šašlõkid, suhkruvatid, lihapallid jne, jne. Peo keskmeks oli kohalik kirikuplats, kus olid lauad-toolid ning õhtu läbi mängisid väsimatult pillimehed ja soovija vihtusid tantsu. Õues oli ikka täitsa pime juba. Pildid on pisut heledamaks tehtud.

gouvia

gouvia

gouvia

gouvia

gouvia

gouvia

Toimus ka protsessioon läbi asula. Kõigi oma usuliste rituaalidega. Järgmisel pildil on taustal just see itaallaste restoran, kus me eelmisel õhtul pitsat söömas käisime.

gouvia

gouvia

gouvia

Muidugi ei puudu rongkäigust rahvariietes inimesed

gouvia

Kui meile sai pidustustest küllalt, mõtlesime, et läheks hotelli ja süüa nagu väga ei tahagi.
Teel koju möödusime sellest restoranist Vergina, kus esimesel puhkusereisi päeval salatit söömas käisime ja püüdsime tabada omanikku Stefanost, kellele paluti sõprade poolt tervitused edasi anda. Läksime mööda ja vaatame – Stefanos on välja ilmunud. Luurasime sealt mööda minnes teda ju iga päev, aga keda polnud, siis vanahärrat. Otsustasime, et süüa just ei taha, aga lähme siis korraks sisse, anname talle edasi tervitused ja viisakusest sööme midagi väga kerget ja vähest.

gouvia

gouvia

Olime ikka naiivsed, kui arvasime, et pääseme sealt niisama lihtsalt. Kui härra kuulis, et oleme eestlased ja näitasime talle pilti, kus ta tantsib koos meie sõpradega, oli ta täitsa leilis. Hüüdis kelneritele, et kohal on special guests ja teatas meile, et tal tuleb kohe kananahk ihule, kui eestlasi näeb ja nii väga tahaks kohe eesti keelt rääkida. Ja nagu välismaalastel ikka eesti keelega, siis lemmikfraasid on – Kuida käsi käib? Head isu! Tark ei torma! Kuidas maitseb? Tere, tere vana kere! Terviseks! Kas kõik on hästi? Kas toit maitseb? ja kõik muu jutt libiseb sujuvalt ingliskeelseks. Oi, meie eest hoolitseti kuninglikult. Kelnerid jooksid, kummardasid ette ja taha. Toitu valida meil tegelikult ei lastudki, kästi tuua lauda taldrik rahvuslikuga. Hoiatas veel, et võtke ainult 1 kahepeale. Noh, me siis lootsime, et mis see ikka kahepeale süüa, saame ehk hakkama ja tellisime selle eriroa ära.

Edasi tuli meil vanahärraga tanstu lüüa. Esmalt kutsuti ema tantsule ja seejärel tütar :D

gouvia

Ja siis saabus lauale suur taldrik……erinevalt valmistatud lihaga ja mõne kartuliga. Ohsapoiss, vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesim, et kuidas me küll sellise hunniku vastu ööd ära sööme??? Liha!!! Me ei söö nädalas ka nii palju liha :D Eh, hakkasime siis servast peale. Vaikselt näksisime ja ajasime juttu küll omanikuga küll kelneritega ja lõpuks tundsime, et no enam kuidagi ei jaksa. Küsisime, kas nad pakivad ka kaasa? Loomulikult pakivad. Kelner läks meie toiduga toimetama ja maja poolt toodi lõpetuseks meile limoncellot. Ei saanudki ma aru, oli seal üldse alkoholi või mitte, aga lõhnas hästi ja maitses samuti. Enne, kui ära läksime, kutsus härra veel Kirke endaga kuskile taharuumidesse ja lasi tal valida endale ja emale ehteid :D K tuli tagasi nägu nalja täis ja käes igasugused kulinad.

gouvia

Pildile on see taldrik jäänud kuidagi pisike, tegelikult oli siiski ehmatavalt suur ports lihasaaduseid.

Tagasi pimedal õhtusel tänaval arutasime, et kas me ikka hommikul üldse tahame seda külma liha süüa? Või kas me üldse nüüd enam lähiajal tahame liha süüa??? Jõudsime otsusele, et ei….ei tahaaaa. Jalutasime randa, otsisime üles meie valge lemmikkoera ja tegime talle piduliku õhtusöögi. Tema oskas liha hinnata märksa paremini, kui meie kaks.

gouvia

gouvia

Pidustused Gouvias kestsid veel edasi, aga meie suundusime hotelli ja püüdsime vaatamata punnis kõhule ja palavusele und saada.

Ees seisis puhkuse viimane päev. Arutasime, et mis me sellega ette võtame? Jõudsime veendumusele, et lähme sinna, kus meid võlus loodus, oli rahulik ja igal sammul sai ujuda. Jah, valisime viimaseks päevaks meie lemmiku – Kassiopi.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 7.osa – Kassiopi

Kassiopi oli üks nendest kohtadest, kuhu me möödunud aastal ei jõudnud ja sellepärast oli see koht kidlasti selle aasta reisi plaanides.
Pean kohe ütlema, et see oli suurepärane plaan. Kassiopist sai koht, mida me hakkasime armastama esimesest hetkest ja me pole sugugi esimesed, kes külastasid seda kohta korduvalt, avades teda enda jaoks ikka uuest ja uuest küljest. Selle paiga ilu ja rahu lihtsalt lummab.
Kassiopi on üks väike kuurortasula Korfu põhja/ida kaldal, millel on rikas ajalugu ja uskumatult ilusad rannad. Kivine rand, mis oli kunagi eelajaloolise mere põhi ja riff, tõusis merest – moodustades kaljudega lõigatud lahesopikestega rannajoone. Nii tekkis palju väikeseid rannaribasid – kiviseid ja liivaseid.

kassiopi

Tee mere äärde

Korfu pealinnast asub Kassiopi 35 km kaugusel. Meilt, Gouviast, oli sinna veel vähem maad, ehk siis umbes 27 km, kuid seda 20 ja seitset kilomeetrit sõitsime sinna terve tunni. Keerdus teedest mööda kõrget rannikut seal puudust ei ole, seega ka liikumiskiirused väikesed.

kassiopi

Vaade bussi aknast õhtusel ajal

Kassiopi asula omab ajalugu alates III aastatuhandest e.m.a. Legendaarse tsaari ja väejuhi Pyrr-i valitsusaegadest. Sel kaugel ajal oli Kassiopi väike kalurite asula ja sadam. Öeldakse, pannes kätt südamele, et viimase kahe ja veidi peale sajandi jooksul on Kassiopis vähe muutunud. Eks muidugi on sinna tekkinud hulgaliselt uusi hotellikesi, aga laias laastus ma usun on see täiesti võimalik. Seal ei torganud silma ühtegi mammuthotelli ega muud suuremat ehitist. Väike, vaikne, rahulik ja armas eheda loodusega paik. Eriti just see osa, mis lookleb piki rannikut.
Tol kaugel ajastul aga oli aeg rahutu. Käis sõda Roomaga, mis viis selleni, et selsamal III sajandil Korfu saar roomlaste poolt ka vallutati. Mõne aja pärast ehitati Kassipoisse roomlaste kindlus. Legendi kohaselt oli selles peatunud kunagi isegi tuntud imperaator Nero.

Aeg paraku seda ehitist ei säästnud. Kindlus purustati täielikult saja aasta pärast ja nendele varemetele ehitati juba uus – Bütsantsi kindlus. Seejärel peale järjekordset Korfu vallutamist võtsid selle üle veneetslased. Sellesama kindluse varemed ongi tänase päevani alles. Need varemed kõrguvad seal mäe otsas valitsedes lähedalasuvate lahtede üle ja nägema peaks neid igast Kassiopi rannast.

kassiopi

Vasakul paistab tükike ajaloost – kahur

Tulles Kassiopisse autoga, saab selle parkida kas mõnda paljudest Kassiopi parkidest või otse rannaala sissepääsu juurde ( 10 m kaugusele rannast). Kassiopisse ja tagasi saab kenasti ka Green Bus liinil sõitva Kerkyra – Kassiopi bussiga. Edasi-tagasi ühele inimesele läheb pilet maksma umbes 6€ või oli see 6.60€. Kui oled inimene, kellele on vajalikud igasugused lõbustused ja turistiatraktsioonid, siis võib Kassiopi muidugi jääda igavaks ning avastad, et poolest päevast seal oleks küll ja küll. Meie vastupidi, oleme looduse nautlejad, vaikuse ihalejad ja vaikselt kulgejad. Trillatrullatrollat me ei vaja, oskame oma päeva huvitavaks teha täitsa ise. Kiirelt läbijooksjatele on sel juhul auto rentimine mugavam tegevus- ei sõltu bussiaegadest. Bussiühendus on tegelikult piisavalt hea, et ka sellega sõites saab valida, kui ruttu tahad edasi või tagasi liikuda. Ise oleks me jäänud meeleldi Kassiopisse viimase bussini, aga eelistasime lahkuda siiski eelviimasega….juhuks kui… eksole. Nii olime mõistlikul ajal tagasi Gouvias ja jäi aega kohapeal jalutamiseks, ujumiseks ning õhtusöögiks.

kassiopi

kassiopi

Just nii lähedale veele seal ongi võimalik igal sammul pääseda ja ruumi parkimiseks jääb ülegi.

Kassiopi põhiranna vastas on Albaania riik. Väina laius on väike ja nii saab päikesevarju all lesides uurida mitte ainult naaberpäevitajaid vaid ka teise riigi elu. Sarande linn oma mitmekorruseliste betoonmajadega ja peaaegu metsatud mäed. Kassiopi sadamast lähevad Albaaniasse ekskursioonid ja erinevaid trippe saab sealt veel teisigi ette võtta. Albaaniasse on kõigest 1,5 km meresõitu. Kassiopist saab võtta näiteks päevast merereisi Kerkyra linna. Päeval minnakse pealinna suunas, pimedas tullakse tagasi. Nii saab sellest rannikust kaks erinevat pilti- päevase ja öise.

kassiopi

Albaania rannik

Saare loodust olen ma juba korduvalt kiitnud, aga ei väsi. Apeslini- ja sidrunisalud, granaatõunte ja pirnide aiad, viinamarjad ja ploomid, lõputud oliivikasvatused, kõige uskumatumates värvides ja toonides luksuslikud roosipõõsad ning mõeldavad ja mõeldamatud õitsvad põõsad-puud-lilled…kõik see värvide pillerkaar ja magus lõhnabukett tekitab mingi ebareaalsuse tunde ja taastab mälus lapsepõlves loetud muinasjuttude võlumetsad.
Siinne loodus – see pole ainult ilu ja inspiratsiooni kaev, vaid kohalike inimeste rikkus. Nende pedantsed turismiteatmikud kirjeldavad uhkelt, et Korful on ligi 4 miljonit oliivipuud. Siin, nagu eikuskil Kreekas, on oliivipuud eriti kõrged – viljad väikesed, aga nendest valmistatud oliivõli on kõige maitsvam ja ravitoimelisem.

kassiopi

kassiopi

Huvitavad lehed sellel puul. Mis puu võiks ta olla?

Oliivide korjeperiood kestab Korful 6 kuud(mujal Kreekas koristatkse saak ära mõne kuuga). Nii kaua aga sellepärast, et korfulased ei raputa oma oliivipuid, vaid ootavad kannatlikult kuni viljad on täiesti küpsed ja kukuvad ise alla. Maas ootavad oliive laialilaotatud võrgud. Pole siis mingi ime, et siinne õli on Kreeka parim. Tootma hakati õli siin juba mükenee – aegadest peale. Vahepealsel ajal, tõsi küll, anti oma eelistus hoopis viinamarjaistandustele, aga XIV sajandil andsid 400 aastat valitsenud veneetslased välja ukaasi, mis käskis kohalikel elanikel istutada oliivipuid. Seega 1766-ndaks aastaks, kroonikate järgi, oli saarel juba 1,9 miljonit oliivipuud.

kassiopi

Kassiopi riffid on rikkaliku mereeluga. Vesi on siin kivise põhja tõttu uskumatult läbipaistev – seega ideaalne paik sukeldumiseks ja snorgeldamiseks. Kohapeal saab kasutada sukeldumiskoolide teenuseid.

kassiopi

Kassiopi randu peetakse Korful ilu poolest teise koha väärilisteks, peale Paleokastritsa randu. Samas mõned paigutavad Kassiopi rannad kohe esimesele kohale. Meie oleme käinud mõlemas kohas, aga kuna Paleokastritsal meil polnud sellist aega, et ise pikemalt ringi luusida, jätan selle kohtadele paigutamise praegu õhku. Hämmastav on pigem see, et rahvast on imelistes Kassiopi randades vägagi hõredalt, Paleokastritsa samas aga väga ülerahvastatud. Abiks ilmselt jälle see, et sealses kuurordis on turisti elu tehtud igati lõbutsemisrohkeks ja kärarikkaks. Meie eelistus kuulub kindlalt inimhõredatele paikadele. Usun, et turistivähesus on tingitud Kassiopi teadlikust hoiakust – pole ööklubisid ja lärmakaid ajaveetmisasutusi. See hoiabki vast suurema massi lõbuturiste kohast eemal. Kassiopi on rahulikult kulgejate ja rahu armastavate inimeste paik.

kassiopi

Idarand, Kassiopi suurim. Seal kalju vastas me hiljem ujumiseks peatusimegi.

Enamus puhkajatest on koondunud Kassiopi idaranda ja selle ranna kiviterrassidele, kus oliivipuude vilus on mõnus lamamistoolidel puhata.

Kui liikuda idarannast edasi, kõigest 20-30 m, pole enam inimesi peaaegu üldse ja privaatrandu leiab igal sammul.

Sealsamas lähedal kõrgub kaljupaljand, mis on omal moel Kassiopi visiitkaardiks.

Vesi on muidugi Kassiopi randades uskumatult kaunist värvi ja silm püüab erinevaid varjundeid.

Suudate te kujutada ette sellist imelist inimtühja randa Euroopas keset suve, keset päeva ja veel kahe sammu kaugusele pargitud autost? Selline rand on tõesti olemas, Korfu saarel Kassiopis.
Seega tasub kiirustada ja külastada seda fantastilist saart veel ennem, kui see muutub ülerahvastatuks ja kaotab oma algupärase ilu ja veetluse.

Keset Kassiopi asulat on Jumalaema Kassiopitissa kirik. Selles hoitakse imettegevat Neitsi Maarja ikooni, mis pidavat omama ravivõimeid sealhulgas tegema priiks isegi silmahaigustest. Kirik ehitati 16. sajandil. Mingite andmete kohaselt vana Zeusi templi varemetele.

kassiopi

kassiopi

Tee lookleb kõrgel mere kohal ja tänu sellele avanevad kõikjalt suurepärased vaated.

Kassiopi asulale oleks kindlasti tore vaade seal olevate kindluse varemete juurest, aga mingil põhjusel me otsustasime sinna üles mitte ronida. Jälle üks asi, mida teha – järgmisel korral(ma siiski loodan, et see järgmine kord pole kohe järgmisel aastal :D).
Asula embab oma punaste katustega majakestega ja oliivipuudega kaunilt lahte. Tänavad, mis on väikesed ja käänulised, voolavad alla sadama äärde kokku. Siin on neem, mis eraldab Joonia merd Aadria merest. Ühelt poolt näeme sinist merd, teiselt rohelist.

Kuidas möödus meie päev Kassiopis?

Ärkasime hommikul mõistlikul ajal, sõime nagu igal hommikul mõnusa aeglase hommikusöögi ja suundusime järjekordselt suure tänava äärde bussipeatusesse, et kell 10.15 Kerkyra – Kassiopi bussiga sõita vastu meie järjekordsele seiklusrikkale päevale. Meil ei olnud mingeid kindlaid plaane, me lihtsalt läksime Kassiopisse kohale ja vaatasime, mis saab :)

Bussid liiguvad Korful plaanipäraselt.Vähemalt seniajani pole ükski neist tulemata jäänud ja ajast kinni on samuti peetud. Bussisõidust tuleks lausa eraldi rääkida, sest mulle kohe väga meeldis seal maaliinibussidega sõita. Erinevalt Blue Bus- linnaliinist, on Green Bus-il personaalne lähenemine.
Näiteks võib välja näha üks sõit nii:
Seisad tee ääres, vaatad….tuleb roheline buss. Üritad lugeda silti, et vajadusel hääletada…aga polegi vaja. Buss peab kinni, bussijuht hüppab välja ja hüüab:” Miss, miss you want to drive Kassiopi? Yes? Come in! Come in! Take the bag off and sit down! Come in lovely miss!” Hüppad aga siis rõõmsalt bussi, võtad koti seljast ja leiad istekoha….tegelikult on bussis alati vähemalt kaks reisisaatjat – noort või keskealist meest, kes aitavad bussijuhti ja kutsuvad vahest ka ise rahvast peale ning bussis otsivad sulle kenasti koha, veendudes, et oled turvaliselt taguotsa maha saanud. Seejärel hüüavad kreeka keeles bussijuhile…pame, pame( lähme, lähme)! Ja sõit algab :) Mõne aja pärast saabub noormees jälle sinu ette ja hakkab müüma piletit. Ütleb kenasti summa ja kui sul on kohe raha peos, annab pileti vastu. Kui pole, ütleb – ah, võta rahulikult, ma varsti tulen tagasi ja läheb edasi asjatama. Kui jõuab ringiga jälle sinu juurde ja sul raha leitud – võtab selle vastu, annab piltei, hüüab näiteks – oh, I love you!…. ja läinud ta ongi. Või siis tänab kenasti – Thank You very much! – sealjuures kreeklased väga naljakalt ja pehmelt venitavad sõna “much” – veri maaats.
Ja selline elav keskustelu käib bussis terve sõidu. Kõik vallatud kurvid, serpentiinid ja ülikitsad tänavad läbitakse filigraanse täpsusega ja meeleolukalt. Bussi istudes ei pea sa kunagi põdema, kas oskad õiges kohas maha minna. Seesama noormees-piletimüüja annab sulle ise teada, kus maha kobida. Lisaks näitab veel omal algatusel, kust õhtul buss tagasi läheb. No me tundsime ennast teate nagu prowwad, need Tallinnast :D Sõitja osaks jääb tõesti vaid maksta pileti eest, nautida kauneid vaateid ja tunda ennast hästi.

Ok, igatahes olime tunni aja pärast Kassiopis kohal. Tund läks lennates, sest kogu aeg olid kael õieli, et ükski vaade kahe silma vahele ei jääks. Astusime keset asulat bussist välja, vaatasime tagasisõidupeatusest järgi, mis kell väljub õhtune buss(mitte et me ei teadnud seda juba, aga kontrolli mõttes ikka) ja hakkasime vaikselt jalutama ranniku suunas. See tänavake, mille ääres buss peatus viibki otse mere äärde. Palavaga muide, ei teki sul mittekuimingit kiusatust minna kuskile vasakule. Ikka otse mere äärde, sest sealt saab vajaduse korral jahutust.

kassiopi

Sinna mere äärde oli vähe maad, aga juba poolel teel tekkis meil – siiski, siiski – kohutav vajadus mõnda poodi sisse astuda. Ei mitte ostlemise pärast, vaid poodides on alati õhku ja normaalne temperatuur. Astusime siis sisse…ja sattusime poodi, mis meile väga meeldis. Kauplus müüs Itaalia kraami ja sealhulgas vägagi nägusaid, kvaliteetseid ning hea hinnaga jalatseid. K jäi neid lummatult uurima ja kuna ta juba pikemat aega palus endale plätu tüüpi jalatseid, siis sealt ta leidis sellised, mis meeldisid. Ühed mugavad rihmikud leidis ka ja siis oli dilemma ees, kas osta ja kui, siis kummad neist osta. Üldiselt on ta väga kehv ostja, nagu ma isegi. Raha kotist niisama umbes välja ei käi. Lõpuks jõudsime järeldusele, et jalatsid on väga mugavad, nägusad ja kvaliteetsed. Plätusi on vaja ja rihmikud lähevad peale suve kooli sisejalatsiteks. Eelmisel aastal olid ülipopulaarsed 15-eurosed Javerid kooli sisejalatsiks….mis ei lase tegelikult jalal hingata, lagunevad ruttu ja kooliaastat vastu ei pea. Rohkem meie koju ükski Javer ma arvan teed ei leia. Jah, K ohkimise saatel ostsime talle kaks paari jalatseid siiski ära, müüja pakkis nad meile kenasti kotti ilma karpideta ja praeguseks võin öelda – laps on jalavarjude üle väga õnnelik.

Poest väljas, leidis K endale kohe ühe istumispaiga ja pani uued plätud jalga. Nii suur rõõm oli, et palavaga jalgadel vähem pitsitamiskohti( isegi sissekantud jalatsid suudavad palavas kliimas jalgadele sõjahaavu tekitada).

kassiopi

Edasi kõndides olimegi sattunud mere äärde, ehk niiöelda Kassiopi tsentraalsadamasse. Sealt väljuvad igasugused turismireisid merele ja saavad randuda purjekad, kalapaadid jne.

kassiopi

Seistes silmitsi merega, tuli otsustada, kas minna paremale või vasakule. Seekord otsustasime minna vasakule ja ma usun, et valitud sai täiesti õige suund.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Käes oli keskpäevane aeg, päike paistis lagipähe ja esimene mõte, mis meil jalutades tekkis oli loomulikult – tahaks ujuma! Kõndisime mööda teed, mis lookles piki kaljust kallast ja leidsime ühest kohast võsastunud raja, mis viis alla. Inimtühi koht ja kutsuv vesi.

kassiopi

Kribinal krabinal alla, mööda kaljukive ühele platvormile üles, riidest lahti…ja olime probleemi ees. Vesi on seal randades nii läbipaistev, et vee sügavust on keeruline määrata. Lisaks on kaljud, mis otsapidi juba vees…libedad! Proovisime niipidi ja naapidi ja jäime hätta. Ei olnud sellist mugavat ja ohutuna tunduvat vette laskumise kohta. Patseerisime seal siis mõnda aega niisama ja leotasime jalgu vees.

kassiopi

Sealsamas kasvas üks õige võimas kaktus. Tegin temast mõned pildid ja siis keerasin okkalisele tegelasele selja, et pildistada merevaateid. Ei tea, kuidas ma sedasi mõtlematult tagurdasin, aga ühtäkki oli kaktus mul käsivarres kinni. Ohsapoiss, mis oivaline tunne. Sellel kaktusel on ju miljon imeväikest okast. K tuli appi ja koos saime neid pea nähtamatuid okkasindreid päris jupp aega minu käest välja nokkida. Edaspidiseks jälle targem – vaata enne tagurdamist, et seljatagune oleks ohutu, muidu võid parkida ennast kaktuse otsa.

kassiopi

kassiopi

Okkad niivõrd kuivõrd minu käest elimineeritud, panime riidesse ja hakkasime edasi jalutama… kuni jõudsime ühe kena rannani. See tunduski Kassiopi üks suurmaid randu olema. Nii rannas, kui kaljupaljandil on olemas lamamistoolid ning päikesevarjud. Meie leidsime endale seal kalju servas paiga, kuhu sai panna riided ja kotid ning sulpsasime kiirelt vette. Veest tõusis ilmselgelt auru, sest me olime korralikult päikese poolt kuumaks köetud. Milline õndsus oli leida lõpuks veest jahutust.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Kristallselge vesi, sealsamas nurga taga hüppasid kohalikud noored kaljult vette ja teised kohalikud kutid panid väitsa jala külge ning sukeldusid kala püüdma. Istusime mõnusatel siledatel lutsukividel, mõnnasime ja jälgisime ümberringi toimuvat elu.

kassiopi

Peale piisavat jahutamist viskasime kleidid märgade päevituste peale ja liikusime edasi. Kell oli liikunud sellisesse aega, et kõht hakkas haledalt niuksuma.

kassiopi

kassiopi

All paistab väike armas Pipitou rand

Jalutasime, imetlesime vaateid ja leidsime üks hetk endale väga kauni koha. Kaljuveerel asuv restoran Trilogia Plous, all väike ja üksikute inimestega Pipitou Beach ning ees imeline vaade. Istusime õue terrassile, mida eraldas järsakust klaaspiire
Ütlemata mõnus oli seal varikatuse all istuda, kuulata vaikset mere kohinat ja nautida päeva. Siin ja praegu tunne oli täiesti olemas. Sellest söögikohast sai meie reisi üks lemmikumaid kohti, kus kinnitada keha ja nautida olemist.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Uurisime menüü läbi ja K esitas tellimuse. Päris naljakas oli, kuidas talle meeldiski kogu aeg ise kõike korraldada. Inimene on teadlik, et keel areneb suuresti läbi praktika. Reisimine on ideaalne võimalus ühendada keeleõpet, esinemisjulgust, silmaringi laiendamist ja kodusest elust puhkamist.

kassiopi

kassiopi

Pean eraldi kiitma selle toiduasutuse maitsvaid ja kauni serveringuga toite ning suurepärast teenindust. Teenindus on muide seal sama rahulik, kui kogu Kassiopi olustik. Rahvarohketes kohtades annavad kelnerid jalgadele tulist valu, Kassiopis kõnnivad mõõdetud sammul. Silmale on see vägagi meeldiv – ei virvenda silmis ja jõuad isegi meelde jätta, milline mees just sinu lauda teenindas. Hinnad on täiesti ok. Kodumail selle raha eest restoranis süüa naljalt ei õnnestuks.
Veetsime ühe mõnusalt pika ja laisa söömaaja. Esmalt tellisime endale kahepeale ühe korraliku jääga Freddo cappuccino….mille K jõi kiirelt peaaegu üksi ära(edaspidi olin targem ja võtsin endale eraldi joogi).

kassiopi

Peale kohvi sõime kumbki ühe salati. Hea toit, korralik annus naeru ja kõht oli täis.

kassiopi

Salat porgandi, suvikõrvitsa ja lõhega

kassiopi

Kana juustuga ja roheliste lehtsalatilistega

Peale sööki läksime mööda teed edasi kõndima, saatjaks ikka ja jälle ilusad vaated.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Kaua sa aga lõõskava päikese käes ikka jalutad, kui meri nii kutsuvalt silme all särab….varsti ronisime ühest järsakust alla ja olimegi jälle ühes täiesti privaatses pisikeses lahesopis. Tundsime ennast nagu kuningakassid.

kassiopi

kassiopi

Mõnulesime vees ja muidugi naersime, naersime ja naersime. Ma ei tea, mis sel aastal selle naermisega oli, aga naer oli reisi üks peamisi märksõnu. Ma ei teagi, mis meid kogu aeg naerma ajas, aga mingid meievahelised naljad ja killud, need saatsid meid terve reisi.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Mingiks hetkeks oli kell sealmaal, et tuli riided jälle selga panna ja vaikselt Kassiopi keskuse poole kõndima hakata. Olime jalutanud sealt päris kaugele ära.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Siit me need kingad ostsimegi

Keskuses tagasi, kilomeetreid kõnnitud…võttis kuumus jälle meie üle võimust ja enne bussipeatusesse minemist leidsime istumiseks mõnusa varjualuse koha, kus pakuti jäätist. Seekord sõin isegi mina ühe väiksema portsu. Muidu ma enamasti ainult ampsasin K jäätisest tükikese.

kassiopi

Peale maiustamist jäi meile aega bussipeatuse läheduses kõndimiseks ja ümbruse uurimiseks.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Ühel pool Kassiopit on meri, teisel pool mäed

Ja olimegi tagasi bussipeatuses, mis asus armsa pargi kõrval.

kassiopi

kassiopi

Jälle bussis, tundsime rõõmu jahedast õhust ja seadsime ennast valmis tunniseks sõiduks. Püüdsin sõidu ajal aknast mõned pildid teha, et jäädvustada veidigi neid ilusaid vaateid.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Gouviasse jõudes jalutasime läbi meile armsaks saanud väikeste tänavate hotelli poole.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

sidari

kassiopi

Õues oli endiselt väga palav ja kass oli leidnud endale mõnusa pikutamiskoha kaupluse külmutuskapi peal

Meie astusime läbi sellesama poe puuviljaosakonnast ja ostsime endale õhtuseks maiustamiseks arbuusi ja aprikoose.

kassiopi

Meie hotellitänava teeäärt palistasid igasugused erinevad söögikohad ja mõnel neist olid armsad dekoratsioonid

kassiopi

kassiopi

K üritas mulle teist aastat reisil olles teha selgeks, et tal on vaja hädasti ühte suurt flamingot. Ok, eelmisel aastal oli selleks vajaduseks sõõrik, millest selle aasta reisil sai flamingo. Kui ta oli järjekordselt mulle juba 5 päeva seda juttu rääkinud, andsin ma lõpuks järgi. Osta endale siis see flamingo, aga täis puhud selle ise ja tühjaks lased samuti ise.
Nii läksime ühte teise tänavasse vaatama, kus mis hinnaga flamingosid leidub.

kassiopi

Teele jäi Gouvia kohalik kirik, kus valmistuti järgmisel päeval toimuvaks suureks peoks. Kui meil tähistatakse jaanipäeva ja võidupäeva, siis sealses kultuuris on 24.06 pühendatud kõikidele nendele inimeste nimedele, kelle nimel pole isiklikku pühaku päeva. Sellel peol on tohutu menu, palju rahvast, hulgaliselt vardasse aetud lambaid, šašlõkki, muusikat, protsessioon läbi asula, tantsu ja mida kõike veel. Sinna juurde käivad paraku ka tüütud mutikesed, kes tulevad ligi, kiidavad ja naeratavad, kingivad sulle roosi, helkiva käevõru ja…hakkavad raha välja pressima. Nendest tuleb heaga kaarega mööda kõndida või olla väga konkreetne.

Igatahes flamingo K endale leidis ja hotelli ära vedas. Puhus, vaatamata palavusele, selle hiiglase täis ja läksime randa ujuma. See minek randa nägi välja nagu meie isiklik protsessioon. Laps kõnnib…suur roosa lind kaenlas…kõik vaatavad ja naeratavad, mõni plaksutab….ja mina kõnnin 3 sammu tagapool ja itsitan :D No nii naljakas oli. K ise oli hämmingus, et mis nüüd siis nalja teeb :) Tegelikult selliseid erinevaid ujumisvahendeid oli inimestel palju, aga eks see õhtuhämaruses roosa linnuga liuglemine torkas silma ja ajas suu naerule.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Pean mainima, et enne pakkimist nägi K kurja vaeva, et õhk sellest linnust välja lasta. Hakkama ta sellega igatahes sai ja kohvrisse kaasa pakkis ka. Lind tegi oma esimese lennusõidu Eestisse ja on nüüd valmis siinsetel vetel liuglema.

Peale ujumist tegime ühe mõnusa õhtusöögi Gouvia pitsarestoranis. Roberto pitsarestoran on täiesti autentselt itaallaste majandada ja pitsad on seal ülimaitsvad, nagu ka muud toidud.
Õhtu oli käes ja tundsime, et päev oli igati korda läinud. Kassiopi meeldis meile väga.

kassiopi

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 6.osa – Arillas, Sidari ja imeline päikeseloojang Logases. Vol.3 Logas

Eelmine postitus lõppes Sidarist lahkumisega ja selleks korraks oleme jõudnud vastu õhtut imelisse paika nimega Logas.
Pildil otse ees paistab Kreeka riigile kuuluv viimane kõige põhjapoolsem saareke – Erikousa.

logas

Logas asub mitte eriti kaugel Sidarist ja Cape Drasti-se rannast. Kallas koosneb seal pehmest liivakivimist, kuid erinevalt teistest kohtadest on kallas Logases tavapäratult kõrge. Kohaliku külakese Peroulades-i servas, kus muide võib suhteliselt odavalt kõhu täis süüa – on korraldatud ainus laskumine kõrgelt rannakaljult alla randa.

logas

sidari

sidari

Laskudes mööda seda teed ja betoontreppi, satutegi Logase randa. Tegelikult on seal järsakujalamil mitmeid metsikuid rannaribasid, kuhu võib Logasest liikuda mere mõõna ajal. Tähtis on sealt lihtsalt enne tõusu tagasi tulla, muidu tuleb tagasi hoopis ujuda.

sidari

Inimesi on vähe, randades pole mingeid tavapäraseid atribuute. Kuidas saakski eks, kui tõusu ajal sedasi kõik lamamistoolid ja muu kraam lainte abil ujuma pääsevad ja kaladele pikutamiseks purjetavad.
Kuna see on Korfu saare läänekallas ja kallas on väga kõrge, siis umbes keskpäevani on kogu rand varjus. Pärast aga ei leia te seal rannas lapikestki varjulist kohta. Seega, kui kavatsete minna aega veetma nendesse kaunitesse randadesse, võtke heaga ise päikesevari kaasa. Igas kohalikus marketist saab neid osta umbes 6-8€ eest.

sidari

Üleval, enne allalaskumise treppi, on suur tasuta parkimisala, töötab mitu tavernat kus avanevad vapustavalt kaunid vaated Joonia merele ja loomulikult on Logases päikeseloojangud….kus päike loojub täpselt ranna vastas.

Loomulikult laskusime meiegi alla randa ja veetsime seal tublisti aega. Tundus, et K-le oli see paik eriti hingelähedane, sest seal ta läks kuidagi enda sisse ja oli mõtetes eemal, samas lapselikult rõõmustades lainte üle. Eks endalgi tekkis seal kummaline äraolev tunne.

sidari

sidari

Meri oli sel õhtul päris särtsakas ja vahune.

sidari

sidari

sidari

Leidsin rannast ühe mummulise nässu…ei teagi, mis see olla võiks. Keegi aimab?

sidari

K üritas kaljuõnarustesse saada. Tasuks sai püksid märjaks. Laps lustis ja meri vallatles vastu.

logas

logas

logas

Seal üleval kõrgel on vaateplatvorm, klaasist.

sidari

Otse järsaku kohal on kohvik “7th Heaven”.

logas

logas

logas

Kohvikust on järsaku kohale ehitatud klaasist vaateplatvorm. Justkui eimidagi erilist, aga nii mõnegi süda teeb seal jõnksu, kui näeb enda all tühjust. Loojangu ajal on seal pildistamiseks lausa järjekord.

Rada alla randa tundub kõrvalt vaadates päris hirmuäratav, aga on tehtud sellisena, et laskumine oleks suhteliselt lauge ja kõigile jõukohane.

Trepilt avanevad hingematvalt kaunid vaated. Tahaks sinna seisma jääda ja jäädagi imetlema….

logas

logas

Astmed muide, on väga laiad ja päikese poolt kenasti kuumaks köetud. Sellepärast vastu õhtut kui kuumus raugeb, soojendavad inimesed ennast astmetel nagu sisalikud ja ootavad loojangut.

logas

Seal taga lõpus paistabki Cape(Akra) Drastis

Astmed on paigutatud laskudes mõnusalt amfiteatrit matkides ja sel viisil ei sega keegi kedagi nautimast uinuva päeva värve.

Põhja vaadates paistab Cape Drastis nagu painutatud plasteliinist moodustis.

Kui on soov minna Logase nimetusse naaberranda, kus on vähe inimesi ja keegi kedagi ei sega, tuleb ette võtta teekond piki kaljut, mis ei ole väga pikk ja vee sügavusega kõigest veidi üle põlve. Muidugi mõõna ajal.

Tasapisi saabus õhtu. Jõudsime Logase randa spetsiaalselt suhteliselt hilja, et vaadata loojangut istudes ” Seitsmendas taevas” ja jalutades rannas. Loomulikult ei olnud me ainsad, kes tulid sinna sellise sooviga, aga mingit ülerahvastatuse tunnet ei tekkinud õnneks samuti. Lubasime endale kohvikus mõnusa jäätise ja alkoholivaba mochito.

logas

logas

Sellised kõrged liivakaldad ei ole absoluutselt Korfule karakteersed. Midagi taolist te kusagil mujal saarel ei kohta.

Õhtul värvuvad peaaegu valged kaljud õrnalt kollakas-oranžiks, päike enam ei küta ja õhus hõljub imeline rahu. Inimesed ujuvad viimaste päikesekiirteni, kuni meri hakkab tõusma.

logas

Lõunasuunas, kuhu paistab kõige paremini alumiselt vaateplatvormilt, pasitavad kaljud õhtul eriti reljeefsetena, kuid minna sinnani niisama ei õnnestu. Saab ainult ujuda. Vesi on seal vastu kaljut kohe sügav.

Kuni veel valgust, pakkus Petros meile abi, et saaksime koos pildile jääda.

logas

logas

Klaasist vaateplatvorm….tikk-kontsadel sinna vist siiski minna ei tahaks :D

logas

Viimased kuldse päeva sekundid….

logas

K otsustas, et läheb alla randa tagasi, oma hetki püüdma…

logas

Päike hakkas vajuma horisindi taha ning värvid muutusid sel ajal hetkega intensiivseteks, mitmetoonilisteks õhtuvärvideks.

logas

logas

Pimeduse saabumiseni jääb 20 minutit ja kõik astmed ning parimad kohad kohvikus on inimeste poolt hõivatud. Piirid kaovad ja erinevatest riikidest saabunud inimesed on sel hetkel ühendatud omavahel imekauni loojanguga.

logas

Kohvikust lastakse vaikset ja müstilist muusikat, inimesed püüavad kõneleda vaikselt ja kuulda on ainult lainte sahinat(ning fotoaparaadi klõpse).

Lahkuva päeva viimased sekundid. Aeg ongi ilmselt kõige paremini tajutav päikesetõusul ja loojangul, kui päikese jooks silmapiiri taha muutub eriti rutakaks ja silmnähtavaks. Nii nagu ei kunagi, on tajutav öö ja päeva vaheline õhuke piir.

logas

Päike loojus. Päev hakkas lõppema, kuid maastikud on endiselt kaunid. Taeva värvid on veel erksamad.

logas

logas

Korfule sattudes, käige kindlasti ära Logases ja jääge sinna päikeseloojangut nautima.

sidari

Järgmises postituses suundume Kassiopi randadesse.

PS. Alati ei pruugi muidugi vedada. Meie uued eestlastest sõbrad läksid rendiautoga järgmisel päeval samuti Logasesse, et loojangut nautida ja paraku sellist kaunist vaatepilti ei saanud. tTevas läks loojangu ajaks pilve. Seega jah, ilmaga meil vedas väga ja sinna minekut planeerides peaks vist ilmateadet uurima.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 5.osa – Arillas, Sidari ja imeline päikeseloojang Logases. Vol.2 Sidari

Sidari

arillas

Jätkan oma heietust sealt, kus eelmine postitus lõppes.
Olime ettevõetud tripi raames teel Sidari-sse. Põhjaranniku kuulsaimasse turistipaika, kuhu me eelmisel aastal ei jõudnud.

Mida siis Sidarist räägitakse.

Sidarit peetakse Korfu saare kõige romantilisemaks rannaks, mis pidavat vaimustama nii noorte seltskondi, armunute paare, aktiivset turismi armastavaid sportlasi kui ka pereturiste. Tekib küsimus, et kuidas nii erinevad kategooriad mahuvad ära ühele rannale, aga ju siis Sidari seda suudab. Tõenäoliselt suudab ta seda emakese looduse abil, tänu kellele on tekkinud ühte maailma paika selline omapärane koht.

arillas

Sidari rand asub nagu Arillaski, samanimelise küla kõrval. Sõita sinna pole keeruline. Kes soovib, siis autoga ja kes jalakäija – bussiga. Buss sõidab otse Korfu pealinnast kohale umbes 1,5 tunniga, on igati mugav ja akendest avanevad sõidu ajal oivalised vaated sinna ja tänna. Kuna juurdepääs on Sidarile lihtne, siis on ka rannatoolid iga päev hommikust õhtuni päevitajaid täis ning kõikajal valitseb tüüpiliselt laisk ja lõbus rannaolustik.

arillas

Mis on huvitav, siis see, et Sidari pole tavaline liivane rannariba vaid koosneb lisaks liivalappidele väikestest lahtedest, mis on omavahel eraldatud kõrgete ja huvitavate liivakivi- maaninadega. Üks selline maanina peidab oma rüppe kuulsat Armastuse kanalit ehk Canal D`Amour-i – looduslikult väga maaliline paik, millest räägin edaspidi veel.

arillas

arillas

arillas

Mis siis meelitab turiste Sidari randadesse? Esiteks tõenäoliselt hästi arenenud infrastruktuur. Seal saab laenutada päikesevarje, lamamistoole, läheduses on palju Kreeka tavernaid, kohvikuid, baare ja isegi klubisid. Muusika ja noorte lõbusad peod ei vaibu tõenäoliselt hommikuni. Teiseks – Sidaris on suurepäraselt organiseeriud aktiivne puhkus. Saab sõita ATV-dega, paraplaanidega, purjekatega, minna õppima sukeldumist või laenutada sukeldumiseks vajalikku varustust, tegeleda surfinguga. Ka kaatri taha kinnitatava suure kummirõngaga saab seal kambakesi lustida. Aktiivset tegevust igale maitsele.

arillas

arillas

arillas

Kolmandaks – Sidari rannikuveed on tavaliselt eriti soojad ja ei ole liiga sügavad. Sel põhjusel kiirustavad sinna ka pered tähtsate mudilastega ja rahulolematute teismelistega. Kõige vaiksemaks peetakse merd armastuse kanalis, kus isegi laineid ei pidavat olema…aga mina nägin seal laineid küll ja ohutu pole seal samuti. Kui ikka tuult ja laineid, on seal kanalis päris korralik pesumasin. Ujumine kanalis käib omal vastutusel.

arillas

arillas

arillas

Armastuse kanalit peetakse selle ranna kõige atraktiivsemaks ja turiste kohale meelitavamaks paigaks. Eraldatuna tavarannast liivakivimaaninaga, kujutab ta endast maalilist tillikest “fjordi” hämmastavalt sooja veega. See pole muidugi veel kõik. Väike kaarealune – mere poole ranniku poolt – see on see, mis meelitab sinna suuremaid ja väiksemaid reisiselle. Kõik ilmselgelt legendi pärast, õigemini kuhja legendide pärast ja milline on neist see õige – kes seda teab.

arillas

Üks versioonidest kõlab nii:

Ujudes kaarest läbi, tuleb mõelda inimesele, kes sulle meeldib ja siis ta abiellub sinuga kohe kindlasti. Kui sellist nime teie hinges veel ei ole olemas, ikkagi ujuge, sest siis leiategi oma teise poole. Lihtne, eksole :)

arillas

arillas

Kohustuslik turistipilt

Teine legend:

Armunud paar, kes suudab ujuda kaarest läbi kätest kinni hoides, ei lähe iialgi lahku. Sellist rituaali sooritades veenduge ikka, et mõlemad osapooled oskavad hästi ujuda. Muidu ei pruugi aktsioon hästi õnnestuda ja välja ujudes avastad ennast üksi…. paremal juhul endast väljas oleva, vett puristava kaaslasega.

arillas

Kui pole aga usku igasugustesse legendidesse, siis ära käia tasub Sidaris ikkagi. Kasvõi selleks, et sellist omapärast looduse sünnitist vaadata või imetleda sealset kaunist päikeseloojangut. Soovitavalt külastage Sidarit nädala sees, sest nädalavahetusel on seal rahvaste paabel, kusjuures suurem osa turistidest on – britid :P Nende lõbujanu on laialdaselt tuntud(loe: läbulembus).

sidari

sidari

Ükskõik kustkohast Korfu saarel ka ei pildista, kõrgeim mägi Pantokraator on mingis suunas alati silmapiiril :)

Mida me tegime seal ise.

Kohale jõudes anti meile teada, et aega on kaks tundi. Nautige vaateid ja soovi korral ujuge.
See aeg oligi tõesti parasjagu nii pikk, et Sidari külaasundusega tutvuma minna ei jõua ja ega see erinegi oluliselt teistest asumitest. Jõuab siiski käia läbi need liivakivininad, rondia ja turnida, vaadata niisama ringi ja loota, et saab mõned pildid, kus pole peal inimesi. Soovi korral muidugi veidi sulistada ja ennast palavusest jahutada.

sidari

Kui juba Sidaris, siis ka südames :)

Hakkasime reipal sammul edasi astuma.

sidari

See koht, kus K seisab…oh, mul pidi süda seisma jääma, kui järsk ja kõrge seal selja taga kohe oli ja liivakivipinnas ise üks kahtlane asi…

Esimene rand mis vastu tuli…ei tekitanud millegipärast soovi ujuma minna. Otsustasime jalutada edasi liivapaljandite poole.

sidari

Petros meie järel. Tuli välja, et ka meie autojuht pole seal varem käinud. Käis ja uudistas, ajas meiega juttu ja tegi seebikaga pilte.

sidari

Kui kõrgemale saab ronida, siis ronime

Mõne aja pärast tulime alla, jalutasime mööda liivamoodustisi edasi ja järgmiselt pildilt saab vaadata juba seda kohta, kust eelmine pilt tehtud.

sidari

sidari

Jõudsime mööda liivaninasid ja võsa seigeldes nii kaugele, kust enam otse edasi ei saanud. Lõppu jõudes polnud vähemalt ühtegi inimest, kuigi võsas sahistamas siin seal oli neid ikka. Kes uusi radu ja vaateid avastamas, kes ilmselt muid asju ajamas.

sidari

sidari

Sealt hakkasime tagasi tulema.

sidari

Käisime Sidaris seiklemas reedel…ja rahvast oli juba siis rohkem kui küll. Peale vaikset ja suhteliselt inimtühja Arillast oli see kuidagi …..no liiga palju inimesi tunne.
Kahtlemata, looduslikult on see paik ütlemata kaunis ja huvitav. Turnisime seal päris palju ja kui isu täis, läksime tagasi selle kuulsa kanali poole. Ei näinud selt kedagi läbi ujumas ja ise sinna samuti ei kippunud. Leidsime hoopis seal lähedal sopikese ujumiseks ja mõtlesime, et läheks kastaks ennast vette, aga…alla ronides võttis meid vastu liivast pruun ja sodist kirju vesi. Pirtspepud nagu me oleme, otsustasime ujuda mujal.
Enne ujumist lasin endast reisi esimese pildi teha :D Ikka selles kõige ihaldatumas paigas, kus turistid pildistavad. Abistasime pärast veel mõnda paarikestki, et nad saaksid koos poseerida.

sidari

Tagasiteel leidsime endale meeldiva mitme basseiga kohviku puhkeala(võimalik, et selle küljes oli ka mõni hotell) ja ujusime hoopis seal.

sidari

sidari

sidari

Pikutasime päikesevarju all, sõime jäätist ja tegime aega parajaks. Päevane palavus ei anna õnneks eriti muid võimalusi, kui et vette ronida ja puhata. Igasugune turnimine ajab naha märjaks ning ainus soov on lõpuks käia dušši alt läbi ja ennast veel märjemaks kasta :)

sidari

Kokkuvõtteks tõdesime, et kuigi loodus on seal imet teinud, siis oma reisil mõnes sealses hotellis peatuda ikkagi ei tahaks. Liiga ülerahvastatud ja turistikas koht. Korra vaatamas käia tasub aga küll.

Aeg sai täis, korjasime oma seltskonna peale ja hakkasime liikuma viimase sihtkoha poole.
Enne sai veel natuke nalja ka. Meid oli päris osavalt kinni pargitud ja võttis jupp aega, enne kui mitme mehe juhatamise ja õpetamise kaasabil oma parkimiskohalt välja saime. Bussis istuda oli lõbus :D

sidari

Ja lõpetuseks: Kohalikku möllu igale maitsele :D

ning loodusvaated koos inimestega.

Järgmine kord oleme juba Logases, imelist loodust ja päikeseloojangut nautimas.
See oli juba midgai hingele…..

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 4.osa – Arillas, Sidari ja imeline päikeseloojang Logases. Vol.1 Arillas

Arillas

Kui üks päev juba peab olema selline, kus lihtsalt kulged ja oled, siis ta selline ka on(kui nüüd hästi järele mõelda, siis seekorde reis meil oligi peaasjalikult olemine ja kulgemine).
Reisi neljas päev sai planeeritud selliseks, et liigume ühest kohast teise, naudime kauneid vaateid, ujume ja tagasi oma hotelli jõuame alles pimedas. Selleks, et selline päev teoks saaks omamata rendiautot, tuli kasutada kohaliku turismifirma teenust. See oligi siis see teine kohapealne reis, mille me esimesel päeval koos Parga reisiga kohe ära ostsime.
Sisaldas pakett kolme kaunist kohta – Arillas, Sidari ja Logas.

Kuna tegemist on ühtlasi päikeseloojangureisiga siis väljasõit oli hiljem kui kohalikud reisid tavaliselt algavad. Nimelt kell 12.30 Gouvia põhjasuunalisest bussipeatusest.
Sellest lähtuvalt magasime hommikul nii kaua kui tahtsime. Tahtsime me magada mitte liiga kaua, sest soov jõuda hommikusöögile oli siiski olemas. Nii me siis ärkasime enne üheksat, lohistasime ennast sööma, sõime aeglaselt ja laisalt ja läksime tuppa tagasi. K suundus basseini sulistama ja niisama logelema, mina käisin sel ajal üle suure tee supermarketis täiendamas meie veevarusid ja teepeal ettejäävast väikesest poest ostsin aprikoose. Aprikoose lihtsalt peab sööma, sest nad on päikesesoojusest ütlemata magusad ja mahlased.
Palavas aeglase kulgemisega läheb aeg kiirelt ning peagi olimegi teel bussipeatusesse. Ikka väikese varuga, sest parem veidi oodata kui avastada, et polegi mida oodata.
Harjumuspäraselt ootasime suurt bussi, kuni üks hetk astus meie poole härrasmees, kes oli mõne aja eest peatunud veidi bussipeatusest eespool ühe musta väikebussiga ja küsis, kas ootame Sunset-tripi reisi? Ootasime jah, aga sellist väikest bussi oodata ei osanud. Igatahes nopiti meid peale ja meie omakorda olime väga rõõmsad, et seekordne tuur sai olema sellise väikese ja kompaktse seltskonnaga. Juht, kelle nimeks Petros, oli sõbralik ja teatas, et saame selle väikese seltskonnaga mõnusa privaatreisi. Vähe oli meid tõesti. Peale meie vaid üks argentiinlanna oma itaallasest peikaga ja kreeklanna oma kahe lapsega. Petros saatis meid enda kõrvale esiistmele ja mida paremat sa veel oskadki tahta – mugav konditsioneeriga buss ning suurepärane vaade terve reisi jooksul. Lisaks kõrval kogu aeg inimene, kelle käest sai küsida peas tekkivaid küsimusi.

Sõit võis alata ja esialgu põhja poole liikudes keerasime mõne aja pärast lääneranniku suunas ning sõit kulges sinka-vinka üle mägede. Ilusad-ilusad vaated, autentsed külad, kitsad ja käänulised teed. See võiks olla meie sõidu iseloomustus. Seltskond oli väga vaikne ja kuna meie istusime juhi kõrval, tuli meil temaga ka vestelda. Petros oli jutukas ja tahtis kõike teada. Küsis meilt, meie küsisime temalt ja juttu jätkus, kuni jõudsime Arillasesse.

arillas

Maaliline Arillase rand asub Korfu põhja/lääne osas. Rand on üks 10-st Korfu randadest, mida on puhtuse eest autasustatud “helesinise lipuga”. Arillas beach on üle kilomeetri pikk ja umbes pool sellest on lihtsalt metsik rand ilma rannaatribuutideta. Rand on väga ilus, mõnusalt peenikese ja heleda liivaga.
Osalt kõrguvad ranna ääres kõrged kaljumäed, mis ulatuvad kõrguses kümnetesse meetritesse ja nende olemasolu muudab ranna veel maalilisemaks, kaitstes seda ka põhjast puhuvate tuulte eest.
Sellepärast on see rand väga mõnus puhkamiseks isegi hooajavälisel ajal. Vesi on Arillase rannas uskumatult eresinine ja läbipaistev vaatamata tema liivasele põhjale. Sügavaks läheb aeglaselt ja sellepärast valivad sageli seda paika puhkuseks lastega pered. Lapsed saavad seal mängida kuldse liivaga ja sulistada madalaveelises – kritallselges vees.
Mööda kaldakaljut lookleb päris korralik kivitee. Seal saab nii jalutades kui ka autoga sõites nautida imelisi vaateid kogu ümbrusele. Sinna tasuks kohe kindlasti jalutada, sest seal üleval on isegi mõnus taverna, kus istuda ja vaateid nautida. Mina avastasin selle tee olemasolu alles reisilt tagasi jõudes ja kirusin ennast, miks ma ei uurinud selle ranna kohta rohkem juba kodus. Meile anti seal olemiseks kolm tundi ja selle aja sees oleks me kindlasti jõudnud sellise matka ette võtta. Kuid…nagu ma ennegi öelnud – midagi peab jääma tulevikus uudistamiseks samuti. Teen küll kodutööd, aga nagu näha, siis lünkadega.
Ranna lähedal on mitmeid asustamata saarekesi, kuhu saab minna rannast paati laenutades.

arillas

Seal kaugel ja kõrgel, kus paistab majake…sinna olekski vaja olnud matkata

Kõrgustes elavad Arillases kohalikud( või siis üürnikud), kes armastavad ilusaid vaateid. Sellised inimesed ei vaja kohe kindlasti televiisorit, sest igast aknast paistab neile uskumatu ilu.

arillas

Arillase rand paikneb samanimelise küla jalamil ja on ideaalseks kuurortpiirkonnaks nendele, kes eelistavad vaikseid, vähese rahvaga randu ning soovivad vältida lärmakaid pidulisi. Nendele, kes ootavad kannatamatult eemaldumist rahutust, mürarikkast suurlinnaelust ning soovivad nautida Korfu looduse avastamist, matkates mööda väikeseid teid, mis viivad ümberkaudsetesse küladesse. Arillase piirkond ei ole liiga kommertslik ja seda maalähedust aitavad säilitada kohalikud, kes töötavad väikestes kohalikes peretavernates ja kauplustes, pakkudes siiski parimat teenindust ka kõige nõudlikumale kliendile. Sõbralik atmosfäär, kaunid kuulsad päikeseloojangud, vaimustavad vaated, soe vesi ning kõikjal leiduvad ehedad Korfu värvid, jätavad külastajale kindlasti mällu unustamatud ” pildid” ning soovi tagasi tulla.

Vaatamata oma vaiksele loomusele on Arillase rand kaasaegne ja kõigi mugavustega. Lamamistoolid, varjualused, baarid, tavernad, restoranid, riietuskabiinid, hotellid jalutuskäigu kaugusel jne.

arillas

Arillase asundus on pigem traditsiooniline puhkekoht – kreeka tavernad, vaiksed pargid, tagasihoidlikud kirikud, kauplused. Suurepärane koht lastega puhkamiseks, lihtsalt lõõgastumiseks ja vaikuse nautimiseks tasakaalukas ja harmoonilises keskkonnas. Kui sõita Arillasesse autoga, saab kõikjal tasuta parkida ning sukelduda mõnusalt kohustustevabasse rannaellu.

arillas

arillas

Mõlemal pool Arillase randa on veel kaks tuntud ja populaarset Korfu randa: Agios – Georgius ja Agios- Stefanos. Mõlemad on iseloomustatud kui metsikud rannad, mis on sellegipoolest tänapäevaselt komfortsed. Pääs randa on võimalik Arillase külast, aga kui on soov seda imetleda linnulennu kõrguselt, tuleb sõita naaberkülla – Stefanosesse.
Arillase rannajoon on muutumises peaaegu iga päev. Kõik sõltub mere pealetungist ja tuule suunast, mis liigutab laineid. Liiv on vedel element spetsiifilise dünaamikaga. Ranna vorm sõltub sellest, kas lained on koonstruktiivsed või purustavad. Konstruktiivsed lained liiguvad liivaga otse üles randa, purustavad lained seevastu paigutavad liiva mööda randa laiali. Kui tuul on lõunast, siis lained kannavad liiva mere poole, mille tulemusena muutub ranna laius väiksemaks. Kui tuul puhub põhjast, toovad lained liiva merest rannale ja muudab rannaala laiemaks.

arillas

Kolm päeva põhja/lääne tuult (Maistro) võivad anda rannale laiust kuni 2 m päevas. Just sel põhjusel puhkajad, kes tulevad ikka ja jälle tagasi, on imestunud rannaala uuenenud vormi üle. Ranna profiil muutub aastaajaliselt, kuna muutub lainete energia. Suve jooksul siis vastavalt rannajoon kõrgem, kuna on leebed lained. Seevastu talvel tõuseb laine intensiivsus ja energia, mis on seotud tormidega. Nii see rand muutubki siia-sinna.

arillas

Niipalju siis Arillasest.

Aga mida tegime seal meie? Meie, kes ei taibanud mööda toredat rada matkama minna, otsustasime sõna otseses mõttes molutada ja lebotada. Palavus paneb põmmdi pähe ja kõik geniaalsed mõtted lähevad ära vasakule.
Kuna ammu oli käes lõuna aeg, läksime esimese hooga otsima söögipaika. Arillase küla tänavad on vaiksed ja armsad. Igal pool on hotellid(väikesed), basseinid ja söögikohad. Maandusime lomulikult Malibu Bar-is, sest sellisest kohast on tõesti võimatu mööda jalutada ilma, et sisse astuks.

arillas

Sõprade eelmise aasta reisi piltidelt olin ma seda kohta näinud ja Arillases olles tabas mind mõnus äratundmine. Sinna me siis istuma jäimegi. Puhkasime sõidust, jahutasime palavusest ja sõime. Kahepeale ühe pitsa

arillas

ja kumbki mõnusa mahlasmuuti.

arillas

arillas

Enne, kui me siit oma looga edasi liigume, tuleb terve hulk pilte. Ah, nii ilus koht ja mina ei oska valida – seega tuleb pilte ehk rohkem, kui vaja.

arillas

arillas

arillas

arillas

Eriti meeldisid meile muidugi need vabalt kasvavad tsitruselised igal pool. Hirmus isu oleks neid seal muidugi kohe noppida…sidruneid, apelsine, kumquaate…aga ei tohi. Muidu poleks seal varsti enam nii ilus midagi, kui igaüks endale mõne kaasa nopiks.
Sellesse kohta soovitame kindlasti minna, sest atmosfäär on seal vaimustav, teenindus väga sõbralik ja kõik pakutu maitsev. Kohe kõrval on Coconut Bar, mis on samuti üks tore koht. Pitsa söödud ja smuutid joodud, toodi meile kingituseks arbuusilõike.

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

Järgmine mõte oli meil loomulikult ujumine. Kuigi täis kõhuga ei soovitata vette minna, otsustasime me siiski seda teha. Esiteks, ei tegelenud me õgardlusega vaid sõime mõõdukalt. Teiseks, sellises vaimustavas rannas oleks olnud patt mitte ujuda. Selles rannas juhtus esimest korda see, et võtsime endile lamamistoolid, loomulikult päikesevarjuga. Mõnusad, valged ja pehmed toolid. Esiteks oli peale sööki selline mõnus lebotamise vajaduse tunne ja teiseks….no ega seal liiva peal kaua seista ei kannatanud. Kole tuline oli. Toolilt randa tuli minna joostes, et taldu säästa.

arillas

Meil oli samasugune lebola, nagu pildilt paistab ja all vasakul on minu varbad kaadris täitsa olemas. Peagi saabus üks poiss, kes tõi meile suure pudeli vett. Paradiis, ma ütlen.

Oma asjad võis vabalt lebotoolile jätta, sest rand ei ole ülerahvastatud ja veest saab täiesti vabalt kõigel pilku peal hoida. Pirita rannas ma valvaks oma asju märksa tõsisemalt.

arillas

Nii me siis pikutasime varju all, ujusime, pildistasime ja tundsime elust mõnu. Sellised ilusad kohad panevad unustama, et enamuse aastast elame põhjamaises kliimas. Jalge all pehme liiv, ümber lasuursinine ja kristallselge vesi…..puhas nauding.

arillas

arillas

Peagi hakkas aeg otsa saama, pesime ennast soolaveest puhtaks ja ajasime riided selga.

arillas

Jätsime endale väikese ajavaru jäätise söömiseks ja külastasime mõnda poekest ning edasi juba tuligi minna bussi juurde. Kohale jõudes oli Petrose esimene küsimus kõigile – kas te ikka ujumas käisite? Loomulikult kõik käisid, kuidas teisiti saakski. Meeletu palavus + imekaunis rand = ujumine. Eksole.

arillas

Meie buss

arillas

Mõnusad puuviljaautod, mis vuravad ringi mööda saart ja müüvad puuvilju ning marju

Kõik reisisellid peal, hakkasime liikuma. Tegin veel mõned pildid läbi bussi akna ja panin mõneks ajaks fotoka kotti.

arillas

Mägedes on imelised vaated, aga nagu mägedes kipub olema….siis igal pool ka elektrikaablid. Autentsuse huvides ma neid ära ei kõrvaldanud.

arillas

Külatänavad mägedes

arillas

Edasi kulges meie sõit Korfu saare põhjaranniku vasakpoolsesse kanti, kohta nimega Sidari. Olime sellest palju kuulnud ja ootused olid kõrged, aga Sidarist…. siiski järgmises postituses. Kisub muidu vägisi pikaks see lugu :)

Vahelduseks minu fotodele ka üks droonilt tehtud video:

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment