Tütre ammune soov

Päris mitmeid aastaid tagasi K ikka rääkis, et tahab endale sellist riideeset, kus püksid ja ülemine osa on koos. Mina praktilise emana muidugi laitsin selle mõtte iga kord maha, sest praktiline inimene ju mõtleb veidi edasi, kui et ainult lihtsalt ilus olemine. Põhjendasin toona lapsele asja nii, et vaata kui sul on vajadus külastada tualetti, siis on see päris ebamugav tegevus. Suvel ok, koorid ennast lihtsalt paljaks ja vaatad, et rõivatükiga põrandaid ei pühi, aga jahedamal ajal tuleb võtta pealt ära kõik asjad, et üldse oma pükskostüümini jõuda.
Sinna aastate taha see teema tookord ka jäi.

Nüüd vahetult enne suvisele reisile minemist käisime jalatseid otsimas ehk pealinnas poodlemas ja sattusime seal ühte poodi, kus taoline rõivatükk silma jäi. Hind polnud küll meelepärane, aga otsutasime, et passitame vähemalt selga. Passitasimegi ja….oh üllatus, hakkas meeldima.
Koju jõudes mõtlesin, et mis seal siis ikka, täidan lapse ammuse soovi.
Muidugi, et ikka korralikult kätt harjutada, õmbelsin peaaegu samasuguse kostüümi ka endale. Sellest siiski mõnes järgmises postituses, sest ma pole lihtsalt jõudnud veel pilte teha.
Seekord tütre variant ja väljamaakeelne nimetus sellisele asjale on – jumpsuit. Tõlkeprogramm ütleb selle kohta umbes nii, et – hüppa kostüümi :P
Eks nii see välja paistabki :)

Materjaliks on üks ammusest ajast kapis seisnud viskoos. Ostsin selle kunagi odavalt ühest kasutatud rõivaste kauplusest. Ostsin, aga ideed polnud ja nii ta seisma jäi, kuni….seekord oli see just see, mida tarvis.

Korfu

Lõige on pärit ühest juhuslikult ostetud ajakirjast mille nimeks on “Simply Sewing”. Kusagile olen ta kodus nii kindlalt ära pannud, et ajakirja numbrit ei oskagi öelda, aga aastanumber on ilmselt 2017.

Korfu

Korfu

Mulle endale tundus, et püksiosa säärtest oleks tahtnud lõiget veidi kitsamaks teha, aga laps tahtis just sellist parajalt lohvakat alumist osa. Jäigi siis nii, nagu lõige oli.
Ülemises osas on kanalid seotavate nööride jaoks(vastavalt soovile saab lükata ülemist serva kas koomale või laiali) ja vööjoonel kanalisse aetud kumm.

Korfu

Jumpsuit-ist sai mugav lennukirõivas ja reisil olles kulus ta marjaks ära kloostrites käies. Aga…tualetis käia on sellisega ikkagi ebamugav :P

Korfu

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Kaunis suvekleit

Mulle meeldib osta kvaliteetseid kangaid. Neid kohti, kust ma üldse soostun kangaid ostma, on vähe ja ostes peavad olema täidetud mõnedki olulised tingimused.
Kui rääkida puuvilltrikotaažist, siis kangas peab olema ökoloogiliselt puhtalt toodetud, katsudes mõnusalt pehme, isikupärane ehk siis mitte laialt levinud, värvipidav ja mitte vähe oluline on see, et toodetud oleks ta tehases, kus töötajatele makstakse õiglast palka. Nii ongi saanud üheks minu valikukriteeriumitele vastavaks firmaks Studio Liv Fabrics.
Sealt saab osta omatoodangulisi kangaid, mida toodetakse limiteeritud kogustes ehk et 50-60 m. Selline kogus tähendab seda, et osta saavad kangast heal juhul umbes 25 inimest, sest enamus kangaste puhul on minimaalne ostukogus 1,5 m, et midagi asjalikku õmmelda ja pole võimatu, et keegi ostab hoopis 4 m korraga. Selle 4 meetrise kogusega õnnestub riietada ühtemoodi kangasse nii ema, kui tütred. Seega, 25 inimest, kes ei pruugi kõik elada isegi Eestis, jaotuvad just nii hajali, et samasuguse kangaostuga inimene jalutab vastu vähetõenäoliselt. Pealegi kõik ei pruugi kangast õmmelda isegi samal aastal. Mõnel jääb seisma ja ideed ootama, mõnel saab kohe valmis õmmeldud.
Minul ongi nii, et helesinise põhjaga kangas Üks eesti suvepäev, kollektsioonist EV100 sai kiirelt valmis, aga teine, lavendlililla põhjaga…ootab oma aega ja ideed kapis.
Kanga mustri autoriks on Eesti moeillustraator Anneli Akinde.
Lisan siia tootjapoolse kangakirjelduse:
Kahepoolse mustriga portekangas.

Mustri osa on ca. 64 cm ja portede vahele jääv ühevärviline ala ca. 44 cm.

Alumised rukkililled on 8 cm, ülemised 6 cm.

Enne portet olev ühevärviline äär/ala 5 cm

• digiprint single jersey

• 92% puuvill 8% elastaan

• kaal 200g /m2

• laius 180 cm

• OEKO-TEX 100 sertifikaat

• toodetud Euroopas

Pesu 40 kraadi. Triikimine 110 kraadi. Tsentrifuug max 600 pööret. Mitte pleegitada! Kangas võib füüsilisel kujul olla vähem erksamate värvidega!

Kasutusjuhend on muide soovituslik ja seda järgides on suurem tõenäosus, et kangas särab ja rõõmustab kauem, kui sellega valesti ümber käies.

Kleidist endast.

Kleit

Kleit

Mina õmblesin sellest helesinisepõhjalisest kangast pika kleidi oma miniale. Kenale päevitunud naisele on see kirkaks kaunistuseks. Kui hakkasin mõtlema tegumoodi, siis välistasin kohe lühikese või midi-variandi. Sellise kauni portega kangas lausa nõuab pikka kleiti. Kui õmmelda sellest lapsele, siis väga läbimõeldult kangast kasutades, sest muidu on tulemuseks ei kaks ei poolteist. Lühemas täiskasvanu kleidis kipub samuti kanga idee kaotsi minema. Maitse küsimus, loomulikult. Toon siin välja ainult isikliku seisukoha, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid loodan, et ülikoolis kunsti õppides jäi külge hea tunnetus :)

Kleit

Kleit

Kleidi õmblemiseks ma mingisugust lõiget ei kasutanud. Selleks, et portel säiliks sirge serv, tuleb välja lõigata sirge alumine osa. Kui tahate õmmelda kellukese lõikega alumist osa, siis kaarjas serv ei järgi porte sirget serva ja tulemus on kehvake.
Meie kleidil on seelikuosa volditud. Keskel – ees ja taga ning külgedel on vastandvoldid, ülejäänud on ühesuunalised. Seal on nüüd variante küll, mida kasutada. Kelele meeldivad ainult ühesuunalised, kellele ainult vastandvoldid ja kellele üldse kroogitud.
Ülemine osa sai lõigatud lihtsalt ühe maikasärgi järgi, sest minia soovis sellist ülemist osa, mis jätaks võimaluse kanda kleiti suvesoojaga ja samas saab peale panna kampsuni või boolero nii, et varrukad ei segaks.

Kleit

Kleit

Kõik servad on kanditud diagonaalkandiga ja pealt tepitud kaksiknõelaga.
Vööks on piltidel samast kangast toruvöö, aga miks mitte kanda seda mõne teise vööga.

Kleit

Selline sai meie suvepäeva kleit. Üks väike jupp jäi sellest kangast alles ja üsna pea saab sellest lihtsa kleidikese viiene piiga. Siis tulevad ka ema – tütre pildid :) On veel paras aeg nautida suvekleite, sest suvi kestab. 30+ palavus on ilmselt selleks korraks läbi, aga tüüpiline Eestimaine suvi on täiesti olemas. Nautigem siis kleitidest saadavat rõõmu. Jõuab õmmelda ja jõuab kanda!

Kust ma veel kangaid ostan? Püüan toetada ikka vähemal või rohkemal määrel Eesti ettevõtjaid. Kui lausa ei tooda, siis vähemalt toob maale ja kui toob maale, siis on oluline, mida ja kust. Mõnes järgmises postituses tuleb kindlasti juttu :)

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 1 Comment

Minu uus jakk

Ma olen kevadest saadik tegelikult täitsa palju õmmelnud, aga asjaolude kokkulangemisel pole ükski asi blogisse jõudnud.
Peaasjalikult õmblesin meile suviseid riideid, sest enne reisile minemist avastasin, et ega meil ikka selliseid päris sooja ilma mugavaid riidetükke väga võtta polegi.
Esimene asi, millest ma tagasivaatena alustan, on üks jakk, mille õmblesin iseendale. Valmis sain selle tegelikult juba hiliskevadel, aga siis polnud aega seda pildistada ja nii see postitus jäigi oma aega ootama. Praeguseks ta enam polegi niivõrd uus, kuivõrd kajastamata. Ühe korra on juba pestud ning tänu sellele tean, kuidas ta pesus käitus ja seegi on hea teadmine, kui kirjutad lugu.
Selle kanga ostsin päris tükk aega tagasi, ilmselt kevadel, kui nägin seda Studio Liv Fabrics omatoodangu pakkumises.
Mind köitis rahulik pastelne tonaalsus ja huvitav muster, mis polnud pretensioonikas. Selle kanga puhul teadsin kohe, et teen endale sportliku tegumoega jaki, aga leebe muster annab võimaluse kanda seda ka mittesportliku riietuse peal.
Materjaliks French Terry puuvillane trikotaaž.
Digiprint

• 95% puuvill 5% spandex (lycra)

• Kaal 250g /m2

• Laius 160 cm

• OEKO-TEX 100 sertifikaat

• Toodetud Euroopas

Jaki lõikasin välja ühe põhilõike järgi; esitükk, tagatükk, varrukas. Lõige on kunagi mingist ajakirjast võetud, aga ma pole peale märkinud, millisest. Sellist tavalist lõiget leiab tegelikult igast veidigi asjalikust ajakirjast. Hoian sellist alati endal varuks, et vastavalt vajadusele seda siis kohandada ja kasutada.
Kangast ostsin 1,5 meetrit, aga nagu pildilt näha, siis kõik ära ei kulunudki. Ülejääk seisab ja ootab oma järge, et teha see mõne ühevärvilise kangaga kokku. Mõtteid juba on.

Korfu

Lisaks põhikangale kasutasin puuvillast helehalli soonikut, mis on samuti pärit StudioLiv Fabrics-ist. Soonik sai varruka otstesse, alläärde, püstkraeks ja kantisin sellega ka kängurutasku kaarjad lõikeservad. Studio Liv kangastel tasub silma peal hoida. Oskavad meedlivalt üllatada. Mul praegugi jälle kaks sealt ostetud kangast oma õmblemisjärge ootamas.

Korfu

Varrukaõmblused teppisin maha ja esikinniseks kasutasin peenikest ilutilaga metall-lukku. Kõik siseõmblused on õmmeldud õmblusmasina kolmekordse õmblusega, sest sellel on hea venivus ja vastupidavus. Venivate materjalide puhul ideaalne, kuigi õmblemine läheb veidi aeglasemalt, kui tavalise pistega. Sama õmblusega teppisin ka taskute kandid, sest see on koht, mis saab pideval kasutamisel alailma venitatud.

Korfu

Seda materjali on äärmiselt hea õmmelda. Frenchterry ei ole liiga paks ega liiga õhuke materjal. Just täpselt parasjagu, et oleks mugav kanda. Pole liiga paks, aga hoiab kandja turvaliselt soojas.

Kantud on seda jakki praeguseks omajagu, aga pildid said tehtud alles päris hiljuti, kui käisime lapsega Kadrioru kunstimuuseumis kontserdil. Enne kontserti jalutasime pargis ja tegime pilti. Niiet piltide autoriks ongi minu 11-ne tütar.

Korfu

Esimesed pildid tegime komplektis pika seelikuga. Seeliku õmblesin endale kaks aastat tagasi poja pulmadeks ja lemmik on ta mul siiani. Jakk sai igati soliidne, et kanda seda kauni seeliku peal ja sobis oivaliselt rooside keskel jalutamiseks:)

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Mõni päev hiljem tegime pildid veidi sportlikumast versioonist. Ka nii meeldib mulle väga seda jakki kanda.

Korfu

Korfu

Korfu

Nagu eelpool mainisin, siis pesus on see jakk juba käinud ja võin rõõmuga tõdeda, et masinast välja tulles ning pärast riidepuul kuivamist nägi ta välja nagu uus. Hetkel on see jakk minu vailedamatu lemmik – ei kortsu, on soe ja nägus.

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 3 kommentaari

Soe ja sõbralik Corfu, Vol.9 – kokkuvõte

Joonia mere saared on Kreeka saartest kõige rohelisemad ja viljakamad. Saari iseloomustavad oliivisalud ja küpressid. Neid mandri – Kreeka läänerannikul asuvaid saari on suuresti mõjutanud Lääne – Euroopa kultuur, osaliselt seetõttu, et türklased ei suutnud siin kunagi oma võimu kehtestada.(v.a. Lefkada saarel)
Homerose Odüsseuse kodumaana tuntud saari asundasid 8. sajandil eKr korintlased ja need õilmitsesid jõukate kauplemispunktidena. 5. sajandil eKr lõi Korfu Korintost ja ühines ateenlastega. See sai Peloponnesose sõja ajendiks. Rooma valitsemise ajal muutusid Joonia saared esmakordselt puhkuste veetmise paigaks.
Bütsantsi valitsemisajani ei olnud saared omavahel poliitiliselt rühmitatud. Hiljem vallutasid saared veneetslased, kelle valitsemine algas 1363 ja kestis 1797. aastani. Peale lühikest prantslaste valitsemisaega võtsid britid 1814. aastal võimu enda kätte.
Erinevate valitsemisperioodide jälgi võib näha kõigil saartel, eriti Korfu linnas, mis ongi segu itaalia, prantsuse ja briti arhitektuurist.
Igal saarel on oma eriline iseloom, alates tillukesest oliivisaludega kaetud Paxosest kuni kaljuse Ithaka, karmi iluga Kefallonia ja mägise Korfuni.
Ebakorrapäraselt piki Kreeka läänerannikut kulgeval joonel paiknevad saared on pidanud taluma rohkesti maavärinaid. Eriti Kefallonia ja Zakynthos kannatasid 1953. aasta suvel tohutute purustuste käes.
Suved on kuumad ja kuivad, kuid ülejäänud aasta jooksul valitseb saartel pehme kliima; üle keskmise vihmasajud soodustavad rikkalikku rohelust. Tohutu hulga mererandadega Joonia mere saartel võib valida elavat ööelu pakkuvatest kuurortidest vaiksemate ning turistidest sisuliselt puutumata paikadeni.

See oli siis selline ametlik kokkuvõte Joonia saartest.

Kuid…

Miks minna Korfule?

Kui tahad tunda tõelist Kreeka hõngu – sõida saartele!
Nii öeldakse.
Ma ehk ei saanud esiti aru, miks arvatakse just nii, sest päris Kreeka tundus olevat – jumalad, kangelased, mütoloogia, antiikfilosoofia, arhitektuur…
Kõik asetus aga oma kohtadele, kui käisime ära Korfu saarel.

Alustan ehk sellest, et Korfu (või Kerkyra) pole tüüpiline Kreeka saar. Teda lihtsalt ei peeta tüüpiliseks. Veel nimetatakse teda “kõige itaaliapärasemaks” saareks Kreeka saarestikus. Kuid sealjuures troonib seal just seesama atmosfäär, mida ei armastata liiga manjanaliku suhtumise pärast ja sealsamas just seda suhtumist sealjuures jumaldataksegi. Sellesama kreeka atmosfääri pärast usutavasti sõidavadki saartele igal aastal tuhended turistid.
Korful on kõige tähtsam lõdvestuda ja mitte muretseda. Isegi siis, kui kõik pole organiseeritud 100% nii, nagu eeldasite, ei maksa muretseda. Kõik on organiseeritud tegelikult väga hästi, lihtsalt kreekapäraselt :) Tõõttöelda, meid endeid küll mitte üks asi seal ei häirinud. Heal juhul pani kulmu kergitama või muigama, aga võtsime seda kui teistsugust kogemust. Tegelikult on seal ju kõik organiseeritud just nii, et saada eemale kiirustamisest ning suurlinnade ja igapäevaelu melust. Kõik on korraldatud nii, et saaks nautida merd, vaateid, kohalikku kööki ja kreekapärast elustiili.

Korfu

Korfu – see on meri

Sinine, rohekas, sillerdav, muutuv, loojanguaegne, päikesetõusuaegne, liivaste randadega, kiviklibuste randadega, kaljuste äärtega…..igale maitsele ja igale rahakotile.
Meri tundub seal olema igal pool ja tõesti, nii mitmepalgeline, et ei väsi selle imetlemisest. Mitte ainult imetlemisest vaid ei väsi ka sinna sisse hüppamisest.

Korfu

Korfu – see on palju rohelust

Oma geograafilise asukoha tõttu on saar eriliselt roheline. Talvisel perioodil on siin piisavalt vihma ja udu, et toetada lopsaka looduse vohamist.
Ma üldse ei imesta, et minus tõstis saarel pead kaduma läinud botaaniku hing :) Lõputud oliivisalud, küpressid, palmid, apelsinipuud, sidrunipuud, viinamarjavälud, granaatõunapuud, küpress, eukalüpt, kumquaat, viigimarjapuud…no mida kõike veel. Rääkimata võrratutest bougainvilleatest ja muudest õitsevatest taimedest. Tõepoolest, õiterohkus ja rohelus tekitab tunde, et oled paradiisis. Silmailu jagub kõikjale, kuhu vaatad.

Korfu

Korfu

Korfu – see on kumquaat

Just – just, siin kasvab see väike hiina apelsin. Ainus Euroopa saar, kus see väike puuke otsustas juurduda ja mida kasvatatakse tootmiskogustes. Kumquaadist tooteid saab osta nii tootjakauplustest kui ka igast suveniiripoekesest. Väga põnev vaheldus harjumuspärastele tsitruselistele.

Korfu

Korfu – see on oliivid

Mitte ainult viljad ise vaid ka tooted, mis tehtud oliivipuust. Tooted oliivipuust on masstoodang ja kunstiteos ühes eksemplaris. Oliivipuust suveniirkaupade valik on tõenäoliselt kõige laialdasem Korfu linnas. Kui saare pealinna külastamine ette võtta, siis tasub seal jalutada mööda kitsaid tänavaid, uudistada Vana ja Uut kindlust, astuda sisse Püha Spiridoni säilmetega kirikusse, jalutada rannajoonel, istuda mõnel arvutute kohvikute terrassil ja lõpuks külastada suveniiripoekesi, mis on avatud hiliste õhtutundideni. Kuigi see ei puutu oliividesse, siis rääkides suveniiridest ei saa mainimata jätta ka ilusaid keraamikatooteid. Pisikesed amforad on imearmsad. Meist jäid küll kõik suveniirid saarele, aga mitte sellepärast, et ei meeldinud vaid ma lihtsalt ei osta neid omale koju kokku.

Korfu

Korfu – see on vaated

Kõige kaunimate vaadete järgi soovitatakse sõita Paleokastritsasse. Lisaks kaunile lahesoppidest ja saarekestest rikkale rannikule on tore istuda mõnes kohvikus, mis on mäe otsas ning nautida – kreeka kööki ja imelisi vaateid. Seal võiks istuda tunde – nautides külalislahkust, toitu ja vapustavalt ilusaid vaateid. Lisaks Paleokastritsale on muidugi Korful neid kohti hulgaliselt, kus on suurepärased vaated. Minumeelest ilusatest vaadetest see saar koosnebki.

Korfu

Korfu

Korfu – see on Achilleuse palee

Palees elas Austria keisrinna Elisabeth. Lisaks taastatud lossile on silmailu pakkumas kaunid aiad ning Achilleuse ning kreeka muusade skulptuurid ja muidugi vaated. Tantsumuusa kõrval võib tekkida endalgi soov teha paar tantsusammu…

Korfu

Korfu – see on rannad

Rahvarohked ja inimtühjad, metsikud ja kõigi mugavustega. Kõige muljetavaldavamad on muidugi metsikud rannad, mida leiab erinevates saare piirkondades. Et sellisesse randa saada, tuleb teha kaupa mõne väikese kaatri kapteniga. See merekaru viib teid tühja randa ja kokkulepitult toob sealt õhtul tagasi. Seal rannas pole midagi peale sooja ja läbipaistva mere, päikese, kivide ja roheluse. See – eest on täielik eraldatus.

Korfu

Korfu – see on mitmekesisus

Arvukalt lahtesid ja kuurorte: Dassia, Moraitika, Gauvia, Sidari, Paleokastritsa, Benitses, Messhongi, arvukad väikesaared….ja kõik nad asuvad üksteisele üsna lähedal. Võta rendiauto, kasuta ekskursioonibüroode teenuseid või hoopis suurepäraselt toimivat ühistransporti ning kõik on sulle kättesaadav. Lihtsalt tuleb otsustada, kas täna suplete mõne saare lähistel, tutvute huvitavate paikadega, matkate või lesite lihtsalt oma hotelli taga basseini ääres palmi all. Agaramad turistid jõuavad käia isegi Kreeka mandril, Albaanias või Itaalias(sinna minemiseks peaks küll rahakott olema veidi priskem :P Päevased ekskursioonud lennukiga Itaaliasse täitsa toimuvad). Kõige kitsamas kohas on vahemaa Albaaniaga kõigest 1,5 km. Miks mitte, eks! Oleks seal isegi ära käinud, kui oleks olnud arukust võtta reis nädala asemel kaheks nädalaks :)

Korfu

Korfu- see on lennujaam rannikul ja lennukid pea kohal

Lennurada asub maalilise Hiiresaare kõrval. Maandumisi ja tõuse võib seal jälgida 100 või vaat et 50 m kauguselt. Jätsime heaga lugemata, mitu lennukit päevas me maandumas ja õhku tõusmas nägime.

Korfu

Korfu – see on serpentiinid

Serpentiine jagub seal igasse saare osasse ja kuigi vahest võib tekkida tunne, et olete lootusetult eksinud, viib tee teid peagi tagasi tsivilisatsiooni. Külalisena ma seal rattaga väga ei soovitaks sõita, sest see ei ole päris ohutu, kuid kohalikud bussijuhid sõidavad nii rahulikult ja kindlalt, et pabistamiseks pole põhjust. Kes on julge, võib katsetada ise neid täisnurksete kurvidega teid rendiautoga sõites. Serpentiinidel sõitmine pakub kõvasti silmailu. Samamoodi ka serpentiinidel jalgsi käimine või ka üle sepentiinide lõikamine oma matkateel, nagu meie tegime.
Ja üldse, Korfu elanikelt tuleks õppida tühja-tähja mittemärkamist ja ilu nautimist. Ilu võib märgata igal sammul. Jaaa….näiteks kits ületab kellukese helinal teed ühes taktis tsikaadide sirinaga ja lõunatuul toob kohale põllulillede aroomi…farmer naeratab, kui möödub teist oma traktoril…ja sealsamas saad sa aru, kui ilus on viibida seal saarel, millegi üle mitte muretseda, kuskile mitte kiirustada – see ongi päriselu :D No või vähemasti selline võiks päriselu olla.

Korfu

Korfu- see on kindlasti Euroopa üks suurimaid, kui mitte suurim veeatraktsioonide park

See on koht, mida nägime eemalt, aga kuhu meil puudus soov minna. Isegi 11 aastane leidis, et nii palju muud on vaadata ja kogeda, kui et torudest alla lasta. Kel aga väiksemad lapsed ja soov soojal maal niisama olla – suurepärane koht, kus jagub tegevust hommikust õhtuni ja kuni kannatust jagub. Veepargi territooriumil on muidugi ka hotellid. Korfu linnale on ta üsna lähedal.

Korfu – see on Jerald Durrell ja “Minu pere ja muud loomad”

Ühed räägivad, et maja, milles elas Durrell on säilinud, teised – et seda pole enam ammu olemas ja ei maksa otsida. Tuleb endal otsustada, suunduda seda otsima või mitte. Asi pole ju tegelikult majas vaid saare atmosfääis ja hinguses, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Meie saarel viibimise aeg jäi pisut lühikeseks, et jõuda kirjaniku jälgi taga ajada.

Korfu

Veidi praktilist info:

Hooaeg on Korful maist septembrini

Meri on rahulikum idakaldal, läänekaldal on lained.

Kui soovite saart külastada reisibüroo vahenduseta, siis lennujaama transfeeri tellida pole mõtet. Lihtsam on kasutada taksot, mis viib teid igasse saare kuurortpaika ja maksab olenevalt sõidukaugusest 30 – 50€
Liikuda saarel on lihtne nii bussidega kui rendiautoga. Autoga oled kella vaatamisest vaba, aga pead arvestama pideva närvidemänguga mägistel teedel. Bussiühendused on mugavad ja odavad, kuid arvestama peab sõidugraafikutega. Kui valid ekskursioonibüroo teenused, siis vali kohalikud.

Hooajal on vist enam vähem igas majas renditubasid ja hotelle on samuti külluslikult. Saarele lihtsalt kohale potsatades leiab kindlasti omale peatumispaiga.

Kindlasti on midagi veel, aga praegu ei tule kohe pähe.

Korfu

Korfusse armud kord ja igaveseks.

Siin hakkad mõistma, et “igaveste tagasitulemiste saar” pole lihtsalt kaunis epiteet. Sellele saarele tahad tõesti tulla tagasi ikka ja jälle, et nautida sedasama kreeka atmosfääri ning võtta väikese tüki saarest oma hinges koju kaasa. Ma olen enam kui kindel, et kauneid ja muljetavaldavaid paiku on maailmas oh kui palju, aga mõned neist saavad erilisteks. Unustamata sealjuures seda, kui kaunis on meie enda väike Eestimaa, koos oma heitlike ilmadega, soode ja rabadega, liivarandadega, männimetsadega, kaunite loojangutega, sillerdava lumega, värviliste sügislehtedega.

Tulevaks aastaks meil veel kindlaid plaane ei ole, aga Korfule läheksime tagasi iga kell. Hoiame kätt pulsil, kogume raha ja jälgime pakkumisi. Eks paistab, kuhu me satume.

Korfu

Lõpetuseks tahaks aga tänada kõiki neid armsaid inimesi, kes meie reisi teadlikult ja teadmata panustasid, tuues meie sünnipäevadel kaasa kingituse asemel väikese ümbriku. Ega see reis meile kahepeale kergelt kätte ei tulnud, aga me tegime selle ära. Aitäh ka teile, armsad lugejad, kes jaksasite minuga koos selle rännaku virtuaalselt läbi teha!

Toredaid elamusi ja rõõmsat meelt kõigile!

Korfu

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari

Soe ja sõbralik Korfu, Vol.8 – reisi viimane päev

Hommik. Ärkan üles ja kuulen vihma sabinat. Oh, tukun vist veel edasi, pealegi K alles magab.
Uni ei tule tagasi :( Kuulen jätkuvalt tugevat solinat.
Otsustan siiski üles tõusta ja minna rõdule asja uurima, et kuidas ka taevas välja näeb.(Toas olid pimendavad kardinad)
Minu suureks rõõmuks õues väga ei sadanudki, vaid õrnalt tibutas. Suurema saju tunde tekitas hoopis üsna rõdu lähedal olev vihmaveerenn :)
Taevas polnud just selge, aga lauspilves ta samuti enam polnud. Lootus tõusis!

Mõne aja pärast tõusis K üles ja otsustasime minna sööma hilist hommikusööki. Istusime ja nautisime laisalt sööki, sest see oli meie saarelviibimise viimane hommikusöök. Kuna vihma ei sadanud ja pilvedki hakkasid hajuma, otsustasime peale sööki minna Benitsese külakesse jalutama, et külastada veel mõnda teeäärset poekest, kust oli plaanis ühte ja teist osta. Meelega jätsime mõned sedalaadi tegevused viimasele päevale. Ei midagi erilist, aga K soovis osta oma sõbrannadele käevõrud, mõnele lähedasele tahtsime kohalikku maiust viia ja mul kipitas hingel ikka üks linane kleit. Õigemini oli seal üks linaste ja puuvillaste rõivaste kauplus, kus oli nii ilusaid asju ja kuna ma haruharva endale midagi üldse ostan, siis mõtlesimegi K-ga, et ühe linase kleidi võiksime osta – kahepeale. Meil nüüd see rõõm, et kanname ühte suurust ja saame üksteise kapis laenamas käia :) Kaupluse omanik oli üks eakam härra ja tema juba naeratas, kui meid nägi. Muidugi, me käisime seal ju mitu korda ennemgi neid kleite uurimas. Passitasime ja valisime ja lõpuks ühe sealt ka ära tõime. Kahvatusinise valgete herneterasuuruste täppidega.
Varsti oli kell sealmaal, et tuli minna tagasi hotelli pakkima. Eelmisel õhtul oli enamus asju kohvrisse pandud, seega üle jäi vaid nipet näpet, viimane ülevaatus ja veeretasime oma kohvri hotelli vastuvõttu.
Juba eelmisel õhtul ajasin seal administraatoriga juttu ja selgus, et neil pole paraku meile anda asendustuba ega saa pikendada ka meie kasutuses olnud toa kasutusaega, sest kohti lihtsalt polnud. Uurisin siis kohvrite hoiustamist ja meile soovitati panna pagas lihtsalt vastuvõtus akna alla. Olemas olid ka tasulised kapid, aga neid ei soovitatud, sest iga kord kui tahad sealt midagi võtta, tuleb uus münt sisse panna. Meid rahustati, et siiani pole seal kunagi midagi kaduma läinud ja pealegi on aknad adminnileti vastas ja pagas pidevalt silmaulatuses. Nädala jooksul ei tulnud meil seal üheski inimeses pettuda ja nii me lihtsalt usaldasimegi. Panime kohvrid akna alla ja otsustasime minna lähiümbrusesse jalutama. Kõht oli täis, ilm muutus aina kenamaks….viimane päev tuli veeta mõnusalt.

Viimasel päeval ei riskinud sõita kusagile kaugemale, seega läksime jalutama lähiümbrusesse, sest olgu või väike koht, käimata tänavaid leiab ikka ja igalt tänavalt leiab jälle midagi ilusat ja huvitavat.
Sellised põnevad trepid ja tegelikult oli terve see tänav selles stiilis kujundatud

Korfu

Viigimarjad….alles valmimas, aga need mida sai saarel osta ja süüa, need lausa sulasid suus. Kunagi varem polnud ma nii maitsvaid värskeid viigimarju söönud.

Korfu

Korfu

K võttis ühe viigimarja puu otsast alla, et seda pisut uurida ja toorest viljast immitses valget piimjat vedelikku. See vedelik osutus aga väga kleepuvaks ja jäi sõrmede külge nagu liim. Järgmisel pildil püüabki K seda oma sõrmede küljest ära saada, katuselt tilkuva veega.

Korfu

Ploomid olid samuti toored, aga juba võtsid sinakaslilla tooni peale. Võib vaid kujutleda, kui palju küpset, head ja söödavat kasvab saarel igal pool juulis, augustis…

Korfu

Igale poole vaadates oli toredaid maju ja hoove

Korfu

Korfu

Ja omapäraseid taimi

Korfu

Tulime tagasi oma küla peatänavale…

Korfu

Korfu

Ühtäkki olime jälle selle tänava juures, kust esimestel päevadel üritasime hakata ronima mäkke, aga kuumus oli nii suur, et tulime üsna pea alla tagasi. Tegin K-le ettepaneku katsetada uuesti. Aega meil ju oli ja ilm oli sedakorda peale öist vihma palju värskem. Muidugi väga soe, aga mitte hullult palav. K tegi esialgu sellepeale viltust nägu, et kas me ikka hakkame ronima, et jälle on siis hirmus palav ja paha…. Mina jäin siiski endale kindlaks, et päev otsa ma hotellis istuda ei kavatse ja lähen katsetan, kas õnnestub mäe otsa ronida. Pakkusin K-le, et ta võib minna hotelli tagasi, aga õnneks jagus tal tahtejõudu ja otsustas kaasa tulla.

Ja siis me hakkasime minema. Esimesena nägime meile juba tuttavat kassiperet.

Korfu

Jäin vaatama seda ilusat põõsast, millele ei osanud nime anda. Kasvas kellegi hoovis ja sellist olime mitmes kohas ennegi juba näinud. Põldmarjad on minumeelest madalamad, mooruspuu marjad need ka ei tundunud olema, kuigi korra mõte tekkis…igatahes ei hakanud neid maitsma. Kodus asja uurides selgus, et see on tõenäoliselt Lantana camara. Mis ta eesti keeles on, ei oska ma ikkagi öelda, seega taimetargad – teie etteaste :) Lugedes tundub, et ikkagi täitsa mürgine, aga kui õigesti kasutada, siis saab mõnede hädade puhul temast abi ka. No peaaegu et siis nagu kanep? :D

Korfu

Jõudsime juba mõnda tuttavasse kohta. Näiteks kaktuste juurde :)

Korfu

Esimene vaade kõrgemalt, kui mere tasapinnalt.

Korfu

Jälle taimed. Pean mainima, et Korfu saarel tekkis minus huvi taimede vastu. Huvi, mida ma pole endal varem täheldanud. Olen nüüd tagasi kodus olles hulga uusi teadmisi saanud – tänu headele inimestele ja ise muudkui uurides.

Korfu

Liblikad – nendega on saarel omaette lugu. Esiteks nägime saarel liblikaid väga vähe ja kui nägime, siis olid nad üsna ilmetud ja pealegi hirmus närvilised. Üks sai nüüd pildile küll, aga on teine üsna loodusesse sulanduv.

Korfu

Ja need lõputud oliivisalud. Oi kuidas nad meile meeldisid ja milline ilus valgus nende vahel oli.

Korfu

Korfu

Edasi jõudsime juba sinna, kust eelmisel korral alla tagasi keerasime. K proovis teha sellist väsinud nägu, nagu tal selleks hetkeks eelmisel korral oli, aga tal ei kukkunud see väga hästi välja :P – seega läksime reipalt edasi.

Korfu

Korfu

Korfu

Koera sabast saime üle ning läksime rõõmsalt edasi. Mõne aja pärast jõudsime ühe vana kloostri väravasse ja siis tuli mulle meelde, et kohalik, kes meid sellele rajale juhatas mainiski mingit kirikuvärki.

Korfu

Samal ajal saabusid sinna teiselt poolt tulles ühed lapsega vene inimesed, kes olid Peterburist pärit ja elasid saare teises servas. Nemad olid tulnud sinnani rendiautoga ja mõtlesid nüüd, mis edasi teha. Astusime kellatorni alt läbi ja sattusime toredale platsile, kus oli võimalik juua allikavett. Oli see ilm veidi vähem palav küll, aga sellegipoolest olime pidevast ülesmäge ronimisest näost punased ja palavad.

Korfu

Allika juures istusid kaks keskealist prouat ja nende härra ammutas nõudesse allikavett. Jäime kõik oma veejärjekorda ootama ja nii arenes vestlus. Autoga tulnud perekond teadis, et kuskilt peaks siit minema väike matkarada üles. Kaks prouat kinnitasid seda, et jah, siit läheb, pidavat saama päris üles mäe peale, kust on head vaated, aga nemad sinnani ei jõudnud, tulid vahepealt alla tagasi.
Mõningase ootamise järel saime pea allika alla pista, käsivarred ja näo üle pesta ja juua. Me tarkpead ju ei võtnud veepudelit kaasa, sest hotellist väljudes polnud meil otsest plaani mägedesse matkama minna :) Leidsin nuka tagant ühe sildi, kus oli kirjas, et üles jõudes ootab meid ees punane inglise telefoniputka ja taverna ning sealt veel veidi üles ja saabki suurepärast vaadet nautida. Küsisin K-lt, et nii, mis teeme? Rada, mis edasi läks, ei olnud enam eriline teerada, vaid paras padrik :D Otsustasime, et kuna vihma ei paista, siis riskime ja rühime aga edasi. Mina olen teada tuntud ronija ja seikleja, kui saab kusagile kõrgemale minna, aga K-le oli see esmakordne mäkke ronimise kogemus ning mul oli siiralt hea meel, et ta oli rõõmsalt nõus seiklusele vastu minema. Hirmu ära eksida mul õnneks polnud, sest kõrgelt saab ju alati vaadata, kus sa asud :D Küsisime veel vene perekonna käest, kas nad tulevad ka meiega edasi ja hakkasime astuma. Nemad arvasid, et mõtlevad veel veidi, kas riskivad seda teed väiksema lapsega ette võtta. Meie arvasime, et see tüdruk on umbes 5-6 aastane, aga hiljem selgus, et juba esimese klassi lõpetanud :) Nii me naersimegi, et ühtedel on tütar alakasvanud, teistel ülekasvanud :D

Igatahes me läksime edasi ja kui mõne aja pärast olime just roninud üles ühest järsemast ja mudasemast tõusust, kuulsime selja tagant eemalt krõbistamist. Jäime kuulatama ja saime selgeks, et Peterbusi pere otsustas siiski samuti matka jätkata. Saime tõusust üles ja jäime neid järgi ootama.

Veidi veel üles ja avanesid järjekordsed vaated.

Korfu

Korfu

Enamusest matkast muidugi nüüd pilte ei ole, sest see kitserada vajas päris kõvasti tähelepanu ja energiat ning pildistamise asemel ma ikka vaatasin pigem, et käpuli ei käiks. Igaks juhuks korrutasin ka K-le, et vaadaku hoolsalt jalge ette, sest kes ta siit kõrgelt alla viib, kui kepsu ära murrab. Mis oli aga positiivne, siis see, et mida kõrgemale, seda paremaks läks õhk. Lämbus kadus ära, õhk läks värskeks ja üldse polnud liiga palav. Lisandus muidugi kõrvade klõksumine, sest mida kõrgemale me jõudsime, seda hõredamaks läks õhk. Oliivisalud ja muud puud andsid mõnusat varju. Vahepeal leidsime mõned pirnipuud ja maitsesime neid metsikuid vilju. Muidugi märkasime uusi huvitavaid taimi. See järgmine tundus päris kahtlane, et teda maitsta.

Leidsin tema kirjelduse ühest mürgiaiast :) Arum italicum – Itaalia Aarum

Korfu

Perioodiliselt ületasime autoteed, mis viis samuti üles ja lõikasime aga jälle läbi padriku mööda oma kitserada edasi tipu poole. Meie teekaaslastel oli õnneks olemas telefon ja nii saime kasutada gps-i, et veenduda oma liikumise õiges suunas. Mõned korrad oleks muidu ka vales suunas rühkinud, aga õnneks saime aru ja keerasime tagasi, et õigele poole minna. Sellised segadused tekkisid just radade lahknemisel.

Korfu

selle vaate ette oli mingi võrk paigutatud, sellest ka triibud fotol.
Korfu

Metsas nägime tokkroose. Vähemalt mina tean neid sellise nime all, sest sellised kasvasid minu lapsepõlve aias. Isale nad väga meeldisid, emale mitte väga.
Metsas olid nad igatahes väga uhked ja kuna me isaga käisime neid ikka aias vaatamas, siis lapsepõlvest peale on mul nende vastu säilinud selline lihtne imetlus.

Korfu

Korfu

Mis tegi selle seikluse veidi ebamugavaks oli see, et seal padrikus kasvas igasuguseid taimi, milledest kõik ei olnud sugugi väga sõbralikud. Ega nad ei haukunud meie peale, aga kriimustada üritasid küll. Õhtuks olid jalad igatahes mõnede kriimude võrra kaunimad :) Mõni ogalik üritas kleidist kinni haarata, aga siis sai ennast jälle sealt haardest välja päästetud ja matk jätkus.

Näiteks kasvas seal iileks ehk astelpõõsas. Mina märkasin esimest korda iileksit jõlukaartidel, mida tädi meile kunagi Inglismaalt saatis. Hakkasin nende kaartide pealt lapsena iileksit joonistama, sest see tundus selline huvitav ja eksootiline taim, mida Eestis polnud kohanud. Kui joonistasin küünalt, siis tegin sinna ümber ka iileksipärja. Metsas ei olnud meie matka ajal iileksil marju küljes, aga need punased nööbid teevad taime veel eriti pilkupüüdvaks.

Korfu

Siis oli seal metsas veel üks okkaline tegelane, mille nime ma pole leidnud. Taimetargad, palun abi. See oli madal, pigem selline pinnakattetaim metsaradadel ja oi kui naksakas torkima.

Korfu

Kohtasime ritsikaid ja muid elukaid ei näinudki

Korfu

Ootasime muudkui seda tavernat, mida lubati, aga seda kuidagi ei tulnud ega tulnud. Vahepeal, kui sattusime jälle mõnele asfaldilõigule ja metsast välja, saime võimaluse kiigata kaugusesse.

Korfu

Lõpuks ronisime padrikust välja ja sattusime teerajakesele. Seal meil tekkis korra segadus, et kummale poole minna. Alguses läksimegi vales suunas, aga taibates eksimust, pöörasime tagasi. Mõne aja pärast hakkaski paistma küla, siis juba kuked ja kassid, majad ja olimegi seal, kus see punane telefoniputka ja taverna.

Korfu

Korfu

Korfu

Viimane tõus külasse
Korfu

Ka seal kõrgel üleval on hotellid, isegi basseiniga.

Korfu

Tõepoolest, oligi punane telefoniputka :)

Korfu

Putka juures näitas juba viit, et 200 m pärast terendab see koht, mis ongi mäe kõige kõrgem koht.

Korfu

Kes päris üles ronida ei soovinud, sai vaadet imetleda ka väikeselt siledalt vaateplatvormilt.

Korfu

Hakkasime siis sinnapoole astuma – 3 täiskasvanut ja 2 last :) Ega siis see viimane tõus polnud lihtsaks tehtud, oli ikka paras ronimine ja sinna jagus ka märga, libedat savi.

Ah jaa, mis mulle selle pika teekonna jooksul läbi metsa silma jäi oli see, et mittekusagil ei vedelenud inimtekkelist prügi. Keegi pole kusagile midagi visanud teel olles, ega lihtsalt metsa alla vedanud. See tegi rõõmu.

Nii, lõpuks olime me üleval – Kostas Bar Walkers Point Dafanta– ja vaade mis sealt avanes, oli kõiki kannatusi ja ronimist väärt. K oli vaimustuses ja rahul, et ma ta kaasa meelitasin. Nägi ikka hirmus kaugele ja nägime alla ka meie hotelli juurde, mis sealt ülalt paistis piiiisikene. Rada läbi metsa üles oli umbes 2,5 km ja mäe kõrgus veidi üle 400 m. Aega kulus veidi üle pooleteise tunni. Viimase pildi all külas enne mäkke suundumist tegin kell 12.58 ja tipus tegin esimese pildi kell 14.39

Paistis kätte meile sinna Korfu linn, Kreeka manner, Albaania ja isegi kaugel asuv Pantokraatori mägi. Meie enda Benitsese küla on näha otse all ja meie hotell on umbes seal, kus kaks muulikest vaatavad otse mere poole – seal vahel ongi hotell.

Korfu

K turnis veel kõrgemale kivinukile, aga kutsusin ta sealt alla pildile.

Korfu

Vaated teistesse suundadesse

Korfu

Korfu

Läbi nende metsade me siis üles rühkisimegi

Korfu

Fotoaparaadi zoom on hea asi – tõmbasime meie “koduranna” lähemale :)

Korfu

Ja Korfu linna tirisime samuti lähemale. Paistab seal kenasti Kanoni, lennurada, kruiserite sadam, Hiiresaar, vana kindlus, Uus kindlus, vanalinn, mandri Kreeka ja Albaania mäed.

Korfu

Kui pildid ja videod tehtud, ütlesin mina meie kaaslastele, et läheme selle 200 m alla tagasi tavernasse, et osta juua ja ootame neid järgi.
Järgmiselt pildilt ei paista üldse, et see allaminemine oleks kõrge ja ebamugav, aga tegelikkuses oli see 200 m üles ja alla päris vaevanõudev sooritus :) Tõdesin seda Norras ja tõdesin ka nüüd, et kõrguste vahed pole fotodel väga edasiantavad ja tõesed. Kõik tundub madalam ja lamedam, kui tegelikkuses.

Korfu

Alla me ronisime ja tavernasse jõudsime:)

Korfu

Korfu

Korfu

Tavernas võttis meid vastu sõbralik ja tore perenaine, kelleks oli juba 26 aastat Korful elanud poolatar. Meiega suhtles ta inglise keeles ja natukese ajaga saime sõpradeks ning rääkisime maast ja ilmast. Talle hirmsasti meeldis meie K ja teda ta siis seal poputas nii kuis jaksas :D Kui tualetis käidud, jääkohvi joodud ja vesi tagavaraks ostetud hakkasime sättima tagasi, aga keda polnud, siis meie teekaaslasi. Olime tavernas kena pool tundi, aga neid eikusagil. Mõtlesaime, et küllap nad siis läksid juba alla ära. Ajasime perenaisega veel pisut juttu ja küsisime, et kas see autotee viib alla meie külasse või kuskile mujale. Pidi viima alla küll, aga ta ei soovitanud meil seda kasutada, sest võtab palju aega. Autoteedpidi oli alla midagi üle 4 km. Kuna üles mägedesse oli lubatud varsti vihma, siis leidsime, et nii pika tee valimine pole vist arukas. Perenaine juhatas meile kätte ühe teise teeotsa, mis pole autotee, aga on siiski tee, et sedapidi jõuame kiiremini alla.

Korfu

Hakkasime siis minema, aga mõne aja pärast keeras tee kuidagi padrikuks ja tundus meile kahtlane. Otsustasime minna veidi tagasi ja laskuda alla siiski mööda sama kitserada, kust üles tulime. Algselt otsisimegi muid võimalusi, sest see rada oli perioodiliselt ikka väga püstloodis ja mõtlesime, et alla minnes on see veel kehvem tegevus. Aga…julge hundi rind on rasvane ja läksime siiski tuldud teed alla tagasi. Ikka korralikult meeles hoides, et tark ei torma.
Lõpuks jõudsime viimase kolmandiku peale, kust tuli ületada autotee ja seal bussiootepaviljonis istus meie tuttava pere ema ja laps. Jällenägemise rõõm oli kõigil suur.
Küsisime, et kuhu nad kadusid ja tuli välja, et nemad ei näinud meid kusagil ja hakkasid alla tagasi minema. Küllap me siis seiklesime parasjagu seal tavernas tagumistes paikades, kuhu perenaine meid ekskurseeris. Igatahes jäime nendega juttu ajama ja ema arvas, et me võiksime nendega koos alla sõita ja sööma minna, kuna nemad saatsid isa jooksuga autot tooma, sest laps ei jaksanud enam kõndida. Nii me sõitsimegi viimase kolmandiku laskumisest hoopis autoga ja olime mõne aja pärast meie Benitsese külakeses tagasi.

Söömiseks valisime Sunshine kohviku, kus pakuti erinevate täidistega kreppe, oli väga mõnus atmosfäär ja suurepärane teenindus. Krepid olid mahlakad, prisked ja maitsvad.

Korfu

Kõht täis, jalutasime(hästi aeglaselt) hotelli ja avastasime, et meie pagasit olid vahepeal rünnanud sipelgad. Kloppisime nad kõik meie asjade pealt ära ja kolisime kodinad fassaadakende juurest ära teise seina, kus olid mugavad diivanid. Järgneva tunni veetsime niisama istudes, kodustega netis suheldes ja lugedes.
Pärast seda võtsime nõuks teha veel viimase õhtuse jalutuskäigu meie armsaks saanud külakeses ja enne hotelli naasmist nautida kerget õhtusööki, sest niipea enam süüa ei saanud. Õigemini järgmine kord sõime alles kodus :)

Korfu

Jah, kuigi eelmisel õhtul tundus pilt nukravõitu – veeta vihmapäev hotelli fuajees konutades – siis tegelikkuses oli see üks väga tore ja tegus päev. Kohe väga tore ja me olime üliõnnelikud, et võtsime ette selle ägeda matka kohtudes sealjuures toredate inimestega. Vaatamata füüsilisele pingutusele polnud me isegi väsinud.
Lõpuks hakkas kell saama täiesti ootamatult 10, õues oli pime ja meil oli aeg võtta pagas ning kõndida üle tee ootama transfeerbussi.

Seisime seal sumedas õhtus mere ääres ja nukrutsesime. Ühtepidi me olime nii õnnelikud, et meil kujunes välja äärmiselt tore reis. Teistpidi olime täitsa kurvad, et reis juba läbi sai. Benitsese küla ja Korfu saar olid just jõudnud saada väga koduseks ja omaseks, aga paraku oli ees kojusõit.

Buss korjas meid peale täiesti õigel ajal ja algas sõit lennujaama. Kanoni poolsaarel tekkis väike seisak, sest sealsest hotellist ei tulnud välja kaks inimest, kelle järgi mindi. Kui bussijuht ja reisisaatja olid veerand tundi närviliselt ümber bussi jooksnud ja helistanud, ilmusid kohale kaks inimest, nägu nalja täis. Ei tea jah, mis seal siis segadust tekitas. Natukese aja pärast olimegi lennujaamas. Kõik protseduurid läksid sujuvalt ja peagi olime juba lennukis. Kell 00.30 startis lennuk Korfu lennurajalt, et võtta suund tagasi Eestisse.
Öine lend. K toetas ennast minu õlale ja magas peaaegu terve tee õndsat und. Mina seevastu olin enamuse ajast üleval. Pisut nagu kitsas ja ebamugav ja pealegi tuli kogu aeg K pead toetada ja õlale tagasi sikutada. Tallinn võttis meid vastu päikesetõusuga, veel taevas oleva suure täiskuuga ja temperatuuriga + 12*C kell 03.30
Poole tunni pärast hakkas liikuma pagasilint, võtsime oma ainsama kohvri ja rullisime õue – kus ootas meid rõõmsa näoga noorem R.

Nii saigi meie esimene lennureis ja esimene soojamaareis läbi. Aitäh kõigile, kes blogi vahendusel tegid selle meiega koos läbi :)

Kuid….üks postitus Korfust tuleb veel. Lühemat sorti kokkuvõte.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment