Sügis meie auulis

Sügis tuli seekord järsku. Augustis oli ilus ja soe ja siis järsku, pauhhh, nagu noaga lõigatud…ilmad läksid jahedaks ja vihmaseks. Sügis tuli plärtsuga kohale.
Koos augusti lõpuga olime taaskord asises maailmas. Koolivaheaeg ja puhkus läbi….tuli asjalikuks tagasi hakata. Mitte et me seda muul ajal ei oleks, eksole.

Ja nüüd, kui septembrit on olnud juba paar nädalat on vist aeg teha algust kokkuvõttega möödunud suvest ning mõelda, kuidas uus aasta algas. September on mulle millegipärast alati rohkem uue aasta algus, kui jaanuar.

Kooli läks meie peres sel aastal kaks last. Üks neiuke läks esimest korda kooli, ehk esimesse klassi ja teine neiuke alustas põhikooli progümnaasiumi astet, ehk on nüüd seitsmendas.
Jaaaaa….muusikakoolis on käsil viimane, seitsmes aasta klaveriõpet. Kevadel seisab ees lõpetamine ja kuhu see aeg on lennanud…mina ei tea. Isegi minul tööl on muutusi ning üle aastate sees tunne, et võiks kooli minna. Näiteks magistriõppesse, kunstiajalugu õppima. Noh, selline mõtteuit käib peas. Tööl aga on mul igasuguseid muutusi tööülesannetes ja nende vastu pole mul miski. Kui see palgas kajastuks, oleks veel parem.

Mis olid selle suve märksõnad?
Kodulähedased tegevused
K toa remont
Puhkuse ilusad ilmad
Haapsalu
Pärnu
Sõpradega Lätis
Korraks natuke Leedus
Pulmakleit
Mitmed toredad pildistamised
Palju jalutamisi perega ja sõpradega
Lastega veedetud aeg
Tallinna vanalinn
Loomaaed
Metsas marjul
K Lõuna-Eestis
Puhkus kodus (ilmadega vedas)

Seekord siiski pigem septembrist ja suvejutustused jäävad mingiks teiseks korraks, sest hulk suviseid piltegi alles kaameras.

Niisiis….september.

läti

Algas nagu ikka, esimese koolipäevaga.

Hommikul vudisin mina tööle. K läks pisut hiljem oma kooli, kus aktust ei tehtud(oli ainult 1. ja 9. klassile) ja esimene päev piirdus klassijuhataja tunniga.

Mina sõitsin töölt 10.30-ks meie kodukooli juurde, kus sain kokku suure R-i ja tema väiksema tütrega. Emme oli meie uhke värske koolilapsega juba eelnevalt läinud klassi, et lapsed saaksid enne aktust endale kohad välja valida.
Kogu koolipere aktus toimus aga ilusasti koolimaja ees vabas õhus. Kõigil oli ruumi ja turvaline olla ning esimene koolipäev võis oma pidulikkuses särada.
Peale aktust said suuremad lapsed jäätist ja võisid koju minna. Esimesse klassi minejate vanemad ja lähedased läksid aga kooli saali, kuhu mõne aja pärast astusid sisse koolitee alustajad ja põhikooli lõpetajad.
Armas aktus oli ja minul põksus süda ärevusest. Ikkagi esimene lapselaps läks kooli.
Kui aabitsad käes, mindi oma klassidesse ja õpetaja jagas kätte õpilaspiletid, jäätised ning ümbrikud väikeste kingitustega.
Klassijuhataja on neil noor, krapsakas, lahke, ettevõtlik ja elurõõmus. Parim, keda võis tahta.

läti

Pärast aktust tegime traditsioonilised esimese koolipäeva pildid koolimaja ees ja läksime laiali. Kes koju, kes tööle. K-l oli muidugi kahju, et ta ei saanud vennatütre esimesest aktusest osa, aga mis teha, kui enda kool oli linna teises otsas ja klassijuhataja tund samal ajal.

Peale tööd tegime kodus maja taga väikese esimese koolipäeva grilli ja läbi see päev saigi.

läti

Möödus terve nädal ja siis…

K on meil väikestviisi üllataja.

Tuli koju jutuga, et kõik, mine räägi kodukooli direktoriga. Tema tahab vahetada kooli. Mina tegin selle peale suured silmad ja sinna see jutt jäigi. Paari päeva pärast küsib jälle…ema, kas sa rääkisid direktoriga??? No polnud jah rääkinud, sest ma kuidagi ei võtnud asja tõsiselt.
Ok, pidasin maha tõsise vestluse, et saada aru, millised on tal kooli vahetamise motiivid. Kas midagi on koolis pahasti? Ei ole pahasti. Kas keegi kiusab? Ei kiusa. Mis siis lahti? No tegelikult polegi midagi väga lahti.
Miks siis mulle juba augustis ei öelnud, et tahad kooli vahetada? No augustis ma ei teadnud, et mu lemmik matemaatikaõpetaja jääb kohe-kohe dekreeti ja meil pole JÄLLE head matemaatika õpetajat.
Oh jah, mis ma oskasin öelda. Tõepoolest, matemaatikaga pole neil seal lihtne olnud. Peale esimest 3 klassi hakkas probleem peale, sest neljandas andis neile matemaatikat uus õpetaja ja selleks polnud mitte matemaatikaõpetaja vaid üks algklasside õpetaja. Õpetaja, kelle õpetamisest ei saanud alati enam aru isegi klassi kõige tugevamad matemaatikud. Neljandas klassis oli väga hea tasemega klass matemaatikaga hädas ja olime vanematega üsna nõutud. Kui K tunnistusel olid muidu kõik viied, siis sel aastal oli matemaatika stabiilne 4. Õnneks tuli lõpuks viies klass ja lastel õnnestus saada endale päris matemaatikaõpetaja, hea matemaatikaõpetaja….ning matemaatika hinne oli kogu aeg 5. Kuuendas otsustati A ja B klassid koos kaheks jagada ja ühtedele jäi endine õpetaja, teistele uus õpetaja…kes mõne nädala pärast jäi dekreeti. Selle õpetajaga paralleelselt õpetas juba uus nooremapoolne matemaatikaõpetaja neid samuti ja tema neile jäigi…ning meeldis täiega. Tark, hästi seletas, heatahtlik, innustav…kõik omadused, mis ühel matemaatika õpetajal peaksid olema. Ka distantsõppe perioodil oli ta lemmikõpetaja ning matemaatika – lemmikõppeaine. Matemaatika oli K-l alati 5 ja nii tunduski, et uus kooliaasta on oodatud ja tore. Mis me selle matemaatika ümber nii palju jaurame? Kaks põhiainet – matemaatika ja emakeel võiksid lastel koolis olla siiski väga heal tasemel ja neid ei peaks õpetama erihariduseta inimesed. Selline on meie pere seisukoht ja meil jagub siin nii reaale, kui humanitaare.

Teine suur põhjus oli aga hoopis proosalisem….vennatütar läks ju sinna kooli ja nüüd tahaks K olla tema lähedal, koos hommikul kooli minna ja olla pisikesele tirtsule koolis toeks – “suur õde”, kes on alati lähedal.

läti

Ühesõnaga…otsustasin lapse soovile vastu tulla.

Olin sel jutuajamise õhtul pikemalt tööl ja kui K läks muusikakooli, võtsin nõuks helistada kodukooli direktorile. Liiati oli mul tarvis temaga ajada ka tööalast juttu ja peale kõige muu, on ta meie pere väga ammune tuttav. Äärmiselt tore ja meeldiv inimene.
Tööjutud räägitud, võtsin üles teema nr.2. Et kas sa tahad ühte viielist tüdrukut oma kooli tagasi võtta. Tegelikult kodulähedases koolis K oma kooliteed alustaski ja see valik oli tookord meil ainuõige. Millega me ei osanud aga arvestada, siis sellega, et väike laps ei jõua kuidagi õigeks ajaks linna teise otsa muusikakooli, laulustuudiosse ja trenni. Peale esimest veerandit olime mõlemad stressis ja ahastuses ning vahetasime nuttes kooli. Uus kool oli nii võõras, sest kõik meie pere lapsed on käinud just selles armsas kodukoolis ning kooliga seonduvad meil ainult head kogemused ja positiivsed mälestused. Õnneks läks sisseelamine uues koolis ja uute kaaslastega libedalt ning see tüdrukute punt, kes neil sel ajal tekkis on püsinud koos siiani. Kogu punt käib koos ka muusikakoolis ning ma usun, et sõprus ei katke ka siis, kui nad ei ole enam päevast päeva ühes klassis. Muusikakooli tunnid on aga viimasel aastal nihkunud nii hilisele ajale, et peale kooli jõuab kojugi lipata, kuhu meil on koolist reaalselt 7 minutit astuda. Jõuab õppida, süüa ning siis muusikakooli tundi minna.

Kodukooli direktor oli loomulikult igati nõus K-d oma hoole alla võtma ja arutasime vaid selle üle, millisesse kolmest 7-ndast ta saab minna. Leppisime kokku, et arendame seda teemat hommikul edasi, kui ta saab tööl vaadata järgi, millised on klasside täituvused. Kohe hommikul saingi temalt telefonikõne. Kahes klassis oli võimalik võtta üks laps juurde ja üks neist kahest oli K-le sobilik. Tal ei olnud vahet, kas satub A või B klassi, sest mõlemas klassis on tal sõpru, tuttavaid ja endisi lasteaiakaaslasi. Õhtul helistas mulle juba uus klassijuhataja ja pall läks veerema.
Eile käisin hommikul koolis lahkumisavaldust kirjutamas ning täna oli K-l koolis, kus ta õppis 6 aastat, viimane koolipäev. Ta ei olnud kurb, ta on lootusrikas ja õpitahet täis. Kurvaks muutusid täna klassikaaslased, kui reaalsus jõudis kohale – K lähebki tõesti ära. Ja kurvastasid õpetajad. Eriti matemaatikaõpetaja. Ja kurvastasid isegi garderoobitädid. Kuid….selline see elu on. Garderoobitädidele läheb K üks päev veel tänukingitust viima, sest garderoobitädid pidid olema kooli kõige paremad inimesed – alati lahked, hoolitsevad, abivalmid ja kuulavad kõik nende mured ära.

läti

Minul oli täna lühike tööpäev ja kell 15.30 pidime kodukoolis saama kokku uue klassijuhatajaga. Uus klassijuhataja muide on noor ja tegus matemaatikaõpetaja – just see, mida K on soovinud. Meil oli kolmekesi väga tore jutuajamine ja lõpuks liitus meiega direktor ning olime koos sekretäri juures, kus K vormistati nende kooli õpilaseks. 3 tundi lindpriiks olemist – ühest koolist teise liikudes – said läbi.

Läksime koolist välja kergel sammul ja rõõmsatena. Otsus tuli ootamatult ja kiiresti, kuid usume, et hetkel oli see parim valik. Väike vennatütargi vedas suu kõrvuni, et saab nüüd K- ga koos kooli minna. Süda oli kerge…järelikult oli õige otsus.

Me ei olnud sel teemal veel kordagi rääkinud meie pere noorema R-iga, kes on K-le haridusteel suur eeskuju ja suunanäitaja…..täna kui üleminek sai korraldatud, helistasin…..ja sain täieliku heakskiidu! Jess!

Soovin kõikidele koolilastele head ja turvalist kooliaastat!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari

Toiduvaldkonna avastusi

Kes meist poleks söönud paneeritud juustu?! Juustušnitslit on ju söönud ilmselt kõik. Aga…ma polnud kunagi mõelnud, et samamoodi võiks praadida ka feta-juustu.

Õnneks(rahakoti meelehärmiks, aga meie rõõmuks), on mind teed kokku viinud Kalamata vahva perega ja sealt ostan ma neid asju, mida olen Kreekas käies õppinud armastama. Tõttöelda olin südamest rõõmus, kui avastasin selle firma ja sain teadmise, et häid Kreeka tooteid saan osta ka oma kodumaalt lahkumata. Eriti tore on see, et toodang ei pärine suurtootmistest vaid just väiketalunikelt Kreeka väikestelt saartelt. Loomulikult võib minna poodigi ostma fetat, õli ja oliive, aga….nendel on ikka väga ja väga suur vahe. Nii maitsel, kui kvaliteedil.

Aga et mis toit siis? Jah, paneeritud feta juust petimezi siirupi ja pistaatsia pähklitega.

Alustame sellest, et vaja läheb oliivõli.

Oliivõlidega on mul oma teema.
Mulle ei maitse Itaalia ja Hispaania oliivõlid. No on kohe mingi kummaline maitsenüanss, mis mind nende puhul segab. Eriti just Hispaania õlidel. Kreeka õlid seevastu on pehmed ja leebed, mõnusa puhta maitsega. Kui olen Kreekas käinud, on tagasiteel olnud kohvris alati mitmeid pudeleid oliivõli. No ikka seda külmpress Extra Virgin õli. Toon reisilt seda endale ja olen toonud ka oma suurtele lastele.
Aga….Kreekas ma ei käi ju mitu korda aastas(kuigi tahan, eksole). Seega…olin siiralt rõõmus avastades enda jaoks Kalamata perefirma. Nende toodud õlid on just täpselt need minu tassikesed teed ja eriline lemmik on filtreerimata extra virgin õli.

See külmpressitud neitsi-oliiviõli on pressitud Koroneiki oliividest. Väike kuid vastupidav Koroneiki oliiv annab tänu oma maitsele ning rasvhapete koostisele ühte parimat oliiviõli maailmas. Õlil on intensiivne aroom ja puuviljane, kergelt sidrunit meenutav maitse. Koroneiki oliiviõli iseloomustab ka väärtusliku küllastumata rasvhappe (oleiinhappe) väga kõrge sisaldus. Erinevalt paljudest muudest oliivisortidest ei sobi Koroneiki oliivipuud tänapäeva kõrgtehnoloogilistes istandustes kasvatamiseks. See oliiviõli pärineb Messina piirkonnast, mis asub tuntud oliivipealinna Kalamata vahetus ümbruses. Tuhandeid aastaid on see piirkond pakkunud oliivide kasvatamiseks ideaalseid tingimusi. Mere ja Taygetose mägede lähedus tagavad kerge talve ja vajaliku vee suvekuudel. Kuna sealsed oliivisalud ei võimalda järskudel nõlvadel kasutada suuri masinaid, korjavad oliivikasvatajad saaki nagu sajandeid tagasi ja pakuvad nii meile ehedaimat Kreeka oliiviõli.

***********

Seega….kallan pannile paraja hulga oliivõli. Kasutan selleks väikest panni, et üleliia palju õli raisku mitte lasta.

Kui õli on kuumaks aetud, paneerin umbes 1 cm paksused feta-juustu viilud jahus(kasutan kas täistera või gluteenivaba jahu) ning praen kuumas õlis kahelt poolt kuldpruuniks.

Kalamatast ostetud feta juust ja üldse see päris ehe Kreeka feta, see on hoopis midagi muud, kui meil müüdav feta või fetalaadne toode. Ostan pool kilo ja….eh, nädalaga sööme jälle selle ära, sest me oleme ka kreeka salati armastajad. Niisiis FETA ZIRIA:

Originaal Kreeka feta tuleb kolmanda põlvkonna perefirmast, mis on asutatud juba 1936 aastal. Korinthose piirkonna Ziria mäed on andnud sellele juustule nime. Kitsed ja lambad, kelle piimast seda hõrgutist tehakse, elavad seal mäeorgudes aastaringselt vabalt, toituvad parimal naturaalsel viisil ja annavad tänu sellele kvaliteetseimat toorainet juustule.
Fetat tohib toota ainult kindlal viisil ja teatud piirkondades, kus on selleks sobivad tingimused. Isegi igal pool Kreekas ei tohi seda valmistada, rääkimata siis tootmisest kusagil välismaal.
Originaal feta ei lase ennast odavalt toota. Seepärast on ka Kreekas levinud feta sarnane toode, millesse on lisatud lehmapiima ja mida tuntakse siin lihtsalt valge juustu nime all. See võib olla küll kvaliteetselt tehtud ja ka hästi maitseda, kuid see ei ole feta. Ta on odavam ja seetõttu müüvad paljud importijad seda juustu feta pähe. Sellise manipuleerimise juhtumeid esineb hulganisti kogu Euroopas. Kalamata perefirmast saab garanteeritult õiget ja kõrgekvaliteedilist fetat. Nad toovad seda otse tootjalt, kel on väga kõrge piirkondlik renomee, võimsad traditsioonid ja kes pälvinud oma toodetega kõrgeid tunnustusi ka väljaspool Kreekat. Tootjal on olemas kõik sertifikaadid, kvaliteedigarantiid ja mis veel eriti hea, siis – auväärne nimi.
Kalamata perefirma impordib fetat Eestisse ainult kaalukaubana ja lõikavad sulle nii suure tüki kui soovid. Tuuakse seda 14 kg-stes spetsiaalsetes metallkanistrites ja 60 kg-ses puitvaadis. Tegemist on algselt täpselt sama juustuga ja vaid erinevusega, et puitvaadis neli kuud laagerdunud feta (aged Feta Ziria) võtab endale juurde maitsenüansse, nii nagu ka puuvaadis seisnud vein või konjak. Kuna puitvaadis laagerdatud fetat peetakse delikatessiks, on sellel ka veidikene kõrgem hind.

************

Kuumadele paneeritud fetalõikudele valan peale PETIMEZI viinamarjasiirupit. Sellel siirupil on väga omapärane maitse ja meil tahavad lapsed seda näiteks hommikupudru peale. Koos soolaka fetaga on see mõnus maitsekooslus. Siirupile võiks laulda veel tükk aega ülistuslaulu. Nii palju head on temas ja nii palju kasutusvõimalusi.
Kopeerin siia lõigu Kalamata lehelt:

Naturaalne ilma suhkrulisandita viinamarjasiirup ehk PETIMEZI, mida saadakse madalatel temperatuuridel töödeldes (kuni 29 kraadi) , et säiliks kogu vitamiinirikkus ja muu kasulik. Petimezi on juba antiikajast tuntud traditsiooniline magusaine. Kreeka külades ei ole koduseks kasutamiseks mõeldud petimezi valmistamise viis sajandite jooksul kuigipalju muutunud. Ainult viinamarjade purustamine ei käi enam paljajalu trampides vaid spetsiaalse pressiga. Tulemuseks on 100 % puhas looduslik tume siirup, mis ei sisalda säilitusaineid ega tehislisandiga suhkrut, kuid sisaldab rohkesti kaltsiumi ja rauda. Petimezi on laste ja sportlaste legaalne doping. Keskmine Kreeka perekond tarvitab umbes kolm liitrit petimezit aastas, et magustada küpsetisi ja raviteesid, vältida kurguvalu, tugevdada organismi kaitsevõimet või siis, et elada peaaegu igavesti. Iga Kreeka koduperenaine armastab ja austab seda aaret aastaringselt. Petimezi sobib suurepäraselt ka karastava morsi valmistamiseks. Lisa vahekorras 1:10 külma vett ja sidrunit ning naudi suurepärast suhkruvaba karastusjooki.

Kuulsin Kalamataperelt ka seda, et varsti on tulemas naturaalne rosinasiirup, mis erineb päris tublisti viinamarjasiirupist. Mina ootan seda igatahes huviga.(Vahepeal on aeg edasi läinud ja rosinasiirup minuni jõudnud. On jah teise maitsega ja meeldib väga)

************

Viimasena puistan peale värskeid hakitud pistaatsiapähkleid. Needki sealtsamast Kalamatast. Värsked, maitsvad ja mina eelistan ilma soolata varianti.

Nii. Vist sai kõik kirja ja selle hea mõtte uueks maitseelamuseks andis ikka ei keegi muu, kui Kalamata meeskond.

Minu suureks rõõmuks kohtab nüüd Kalamatalisi ka Raplas HooviOTT-il :)

kalamata

Posted in TOIDUST NII JA NAA | Leave a comment

Ei saa me läbi Lätita

Läti on meile nii lähedal, et eks me ole seal kõik suuremal või vähemal määral vähemalt korra elus käinud. Oleme meie ka. Küll läbisõidul, küll ainult Riias, küll tööasjus, küll lihtsalt loomaaias. Ka Turaida lossis ja Siguldas on omal ajal käidud ning kaubareisilgi puidust lastekelku jahtimas. Aga….mitte oluliselt rohkem.

Nagu me oleks eelmisel suvel juba ette aimanud kujunenud olukorda, siis arutasime tegelikult sõbraksese Ingega, et läheks 2020 augustis kolmekesi( K ikka samuti kaasa) paariks päevaks Lätti. Idee oli sõita mööda rannikut ja siis võtta seal õhtupoole mingis kohas öömaja. Paraku tegi kiuslik viirus oma korrektuurid ja Ingele ei klappinud enam reisile minek kuidagi.
Nii jäi see mõte meil soiku ja olime valmis selleks, et sel aastal ongi selline tore kodune aasta.
Siis aga tuli sellest olukorrast möödaminnes juttu minu ühe armsa sõbranna Leaga ja tuli välja, et temal kaasaga oli samuti pisuke mõte külastada meie lõunanaabreid. Lobisemine lõppes sellega, et ah, kui teil reisikaaslasi vaja, kellega kulusi jagada, oleme K-ga käpad.
Sinna see jutt jäi, kuni ühel päeval tuli Lea mulle rampsi ja teatas, et kuule, lähme Lätti :P Kui meil vähegi aega ja manti on, oleme K-ga alati valmis seiklustele vastu minema ja nii ka seekord – vastasin kohe jaatavalt. Lahtiseks jäid vaid täpsemad kuupäevad, aga nädal oli paigas. Nendel oli puhkuse viimane nädal ja minul esimene. Minul jäi vaid ära korraldada pojalaste hoid kolmel päeval ja võisime plaani realiseerima hakata.
Nädal enne reisi hakkasin tegema suuremat uurimistööd. Abiks oli Silmaringi reisijuht, sõber Google ja muidugi FB Reisihullude grupp. Panin kõik mõtted kuhu minna kirja, saatsin oma peresõpradele ja lasin nendel, kui auto juhtivtöötajatel – juht + kaardilugeja, maršruudi paika panna. Kes sõidab, see otsustab ka kuhu sõidab ning tagapingi rahvas laulab rõõmsalt kaasa.

Ärasõidu hommik oli 3.august ja veidi pool 10 läbi seisime K-ga maja ees ning peagi pakkisime ennast sõprade autosse.
Kuni mereäärse Kablini me siis lihtsalt sõitsime. Kablis vaatasime veidi ringi ja astusime sisse sealsesse saiakeste poolest kuulsasse kohvik-poodi. Erilise olukorra, ehk reisi tõttu…ostsime isegi meie mõned saiakesed, kuigi tavapäraselt me saiatooteid ei söö. Vahest siiski võib, onju :)

Edasi sõitsime mööda mereäärset teed ja ületasime Eesti-Läti piiri täiesti märkamatult. Järgmisel korral peatusime kuskil Salacgriva kandis, et kohendada meie reisimaršruuti ja mina leidsin sel ajal õuest liivaskulptuurid.

läti

läti

läti

läti

Edasine suund oli meil ikka rannikutpidi sõita ja peateelt sõitsime üsna pea kõrvale mere poole, kus tahtsime näha looduslikult põnevaid rannaääri ehk siis sihtkohaks oli Vidzeme rannik.

läti

Sihtkohta viis umbes 5 km kruusateed, aga tee oli õnneks korras ja sõidetav. Peatusime rannaäärse kämpingu kõrval tee ääres ja jalutasime randa.

läti

Selles kohas oli hästi kivine rand ja kõigepealt pidasime aru, kuhupoole peaks jalutama, et näha looduslikku liivapanka. Rahvast oli rannas päris palju liikumas ja esimese hooga võtsime suuna paremale.

läti

läti

Vidzeme rannikult võib leida peaaegu igat liiki randu, kuid eelkõige on see tuntud kivise mereranna poolest, mis asub Tuja ja Vitrupe vahel ning on 12 km pikk ja 20–40 meetri laiune. Vidzeme kivine mererand on osa looduskaitsealast.

läti

Natuke kõndimist võsa vahel ja olimegi otsaga liivarannas, kus see klint ehk pankrannik meid ootasidki. Ma tõttöelda arvasin, et nad on pisut kõrgemad, aga tegelikult olid sellised keskmised. Huvitav ja ilus looduslik vorm aga küll.

läti

läti

läti

läti

Nimeks on tal aga Veczemesi rannikupank – Vidzeme ranniku kõige mõjusamad ja kaunimad liivakivikaljud. See on kuni 6 meetri kõrgune pank, millel paljandub mitmesaja meetri pikkuselt liivakivikalju madalate murrutuse käigus tekkinud koobaste, niššide, grottide ja teiste moodustistega.

läti

Parasjagu pildistati seal rannas ka üht näkki

läti

läti

läti

läti

Mõne aja pärast jalutasime tagasi, et vaadata, mis on teisel pool, ehk siis sissetuleku teest vasakul. Ronisime aga esmalt rannast üles, et vaadata veidi ringi sealse kämpingu alal.
Kämping paistis igati tore. Lisaks majakestele oli männimetsa all väga palju pilnikiulaudu, wc-d ja omapärane paat-saun. Kui sinnapoole taas kunagi asja, on see täiesti arvestatav koht majutuse võtmiseks.

läti

läti

läti

läti

läti

K läks korra isegi sauna sisse vaatama, aga kuna keegi ei läinud talle saunaliseks kampa…läksime edasi, et avastada uusi kauneid kohti.

läti

läti

läti

Laskusime tagasi randa ja ronisime mööda kive, et jõuda sinna, kus paistis kaunis liivarand. Kivilt kivile hüppamine on tore, aga ettevaatus tuleb abiks, sest kes see ikka reisi alguses tahaks oma kepsu ära murda. Mina lonkisin ikka teiste sabas, sest otsisin vaateid, mis mind pildistama kutsuks. See, et polnud särava päikesega ilm, oli pildistamise puhul pigem boonuseks.

läti

läti

läti

Kui kivid said otsa, algas ilus liivane rand. Kaugemalt paistsid perioodiliselt veel samasugused liivapangad, nagu me ennem juba nägime, aga nendeni oli pikk maa. Kõik need rannad paistavad silma suure bioloogilise mitmekesisuse poolest ja kujutavad endast olulist lindude pesitsemispaika. Liiv selles rannas oli imeliselt hele ja pehme. Oli, mida imetleda.

läti

läti

läti

läti

Nautisime pisut aega randa ja merd ning jalutasime taas üle kivide, mäest üles läbi metsa – kämpingu poole tagasi.

läti

läti

Midagi pole öelda, väga kaunis rannik. Viimasena heitsime pilgu kämpingu sildile ja ronisime autosse tagasi, et võtta sihikule järgmine huvipakkuv paik.

läti

Võtsime suuna Ogre peale ja teel sinna oli üheks planeeritud peatuspaigaks Lilas Lavender lavendlitalu, kus asja eelnevalt uurides pidi olema veel üks põld lavendliga alles. Teised olid juba maha lõigatud. Mõtlesime, et võiks ju vaadata seda ühtegi, sest kodu lähedal pole meil selliseid põlde vaadata ja lähim lavendlitalu on otsaga Hiiumaal.
Jõudsime kohale, riputasime fotokad kaela ja astusime välja asja uurima. Vastu jalutas perenaine(ilmselt). Sissepääs oli ühele inimesele 3€ ja siis tuli välja, et fotoaparaadiga seal pildistada ei tohi…..aga telefoniga pildista igast asendist ja nii palju tahad. Et fotokaga olla tasuline pildistamine. Küsisin siis, palju maksab? 75€!!!!!!!! Ohoooo! Ma saaksin aru, kui tullakse tegema fotoshooti nii tunniks paariks, aga et tavakülastaja, alles vaid ÜKS põld ja selline summa??? Teeks ju maksimum 3-4 kaadrit ja kõik. Kuid…prowa oli resoluutne. Nojah, oleks teadnud, oleks fotoka kotti jätnud ja seal mäe taga sellel ainsamal põllul oma 2-3 pilti lihtsalt ära teinud. Õnneks oli see meie toreda reisi ainumas pisike tilk tõrva meepotis ja piltideks need õnnetud, mis “aia tagant” ehk sissepääsust tehtud.

läti

läti

läti

Nojah, see üks põlluke oli muidugi kaunis, aga kaugelt mitte nii kaunis, kui oleksid olnud kõik põllud korraga õites. Tore sellegipoolest ja lõhnas mõnusalt. Kohalikus väikeses poekeses müüdi nänni muidugi ka. Lavendli eeterlikud õlid, lavendlivesi jne. Õlil oli hea lõhn, aga see vesi….see polnud suurem asi.

Lillat värvi(seal talumaadel oli väga palju asju lillaks võõbatud) piisavalt nauditud keerasime auto nina Limbaži linnakese poole, sest kõht hakkas vahepeal kõigil piiksuma ning see oli lähim koht, kust otsida kehakinnitust. Võtsime appi isand Google ja üsna vaevata leidsime söögikoha nimega Tris kambari(three chambers). Koduleht neil hästi ei tööta, aga leidsin ühe FB lehe.

läti

Esimene mõte oli, et ahah, mingi keldriurgas, kuigi õuest paistis asi igati ontlik, kaunilt lillekompositsioonidega kaunistatud. Lilledega Lätis üldse priisatakse, neid on kõikjal ja üks seade kaunim, kui teine. Seal ringi sõites tekib tõesti tunne, et miks küll meil investeeritakse ikka veel nii vähe üldisesse asumite kaunistamisesse suvisel perioodil??? Ilmselgelt mängib siin rolli eestlasele omane kokkuhoidlik-koonerdav elustiil või siis vahest ka ükskõiksus ja igaüks omas nurgas nokitsemise mentaliteet.

Aga restoranist.
Läksime kõik neljakesi rõõmsalt trepist alla ja sattusime täiesti hubasesse toitlustusasutusse. Leidsime endale kohad…keeruline see muidugi polnud, sest esmaspäeva õhtul oli see restoran täiesti meie päralt. Asusime siis mõistatama, mis menüüs kirjas, sest…see oli ainult läti keeles. Teenindaja oli aga meie rõõmuks väga tore ja abivalmis ning seletas meile ära, mis ühe või teise nime taga peitus.
Mina tellisin endale lõhega prae, K-l võttis endale Poke Bowli soolalõhega (ta on nende lisadega kausisalatite suur fänn) ja lisaks magustoidu, milleks oli küpsetatud jäätis lisanditega. Peresõbrad sõid midagi ka….aga kui ikka ise seda ei söö, siis tuhkagi meeles seisab, mis seal taldrikul oli. Selles olen siiski kindel, et söödu neile väga maitses.
Mis mul söögi kohta siis öelda? Praed olid suured ja väga maitsvad. No kohe tõesti maitsvad ja tõesti suured. No ja see magustoit, see oli lisaks heale maitsele ka kunstiteos. Kahjuks pole mul toitudest ühtegi pilti, sest ruumid olid väga hämarad ja välklambita kaameraga ei proovinud ma ühtegi pilti teha.

Sõime, nautisime ja mõmisesime. Lõpetuseks jõin veel tassi cappuccino kohvi, mis oli samuti tasemel.
Kui saabus tõehetk, ehk kui läksin maksma, jäin öeldud summa peale mõtlema, sest ei saanud täpselt sotti, ütles mulle noormees inglise keeles neliteist või nelikümmend. 40…mõtlesin, noh, päris kallis, aga 14….kuidagi naeruväärselt vähe. Ikkagi üks kopsakas lõhega praad, üks suur lõhega salat, ülikaunis ja maitsev magustoit ning kohvi. Sokutasin alusele neli 10€-st, aga jah…maksis see kõik tegelikult vaid 14€.

Veeresime söömise järel rahulolevalt kõhtu sügades välja ja otsustasime jalutada pisut ringi selles väikeses linnakeses. Mulle väikelinnad väga meeldivad ja Limbaži pole erand…meeldis temagi.

läti

K avastas, et sissepääsu juures on kõige parem wi-fi levi

Veidi Limbažist.

Limbaži on küll üks vanemaid linnu Lätis, aga oma mineviku õitsengust on tal kahjuks õnnestunud vähe säilitada. Piirkond, mida 13. sajandil tunti Metsepole(läti keeles Indrikise) nime all, oli üks kolmest liivlaste territooriumist, mida mainitakse Läti Henriku 13. sajandi Liivimaa kroonikas.

läti

läti

läti

läti

Selles linnas on palju puitmaju ja kohati seal liikudes tahab vägisi meelde tulla Naantali linnake Soomes. Vist just nende majakeste pärast, sest Naantali on hoopis mereäärne linn ja mis teha, ka majad on rohkem korras, kui Limbažis.

läti

läti

Järgmisel fotol on 1903. aastal ehitatud õigeusu kirik, mille esialgne hiilgus on õnneks ikka veel osaliselt säilinud. K-le meeldivad väga õigeusukirikute sibulakujulised kuplid.

läti

Limbaži kivilinnus, mille ehitas 1223. aastal Mõõgavendade Ordu, oli Riia peapiiskopi residents. Linnuse ümber tekkis linn, millest sai Hansa Liidu liige. Praegu varemetes olev linnus hävis Poola-Rootsi sõjas 1602. aastal. Midagi jäeti õnneks meile vaadata.

läti

läti

Järgmisel pildil on linnust tutvustav tekst vene keeles. Kui keegi mõistab, saab lugeda. Inglise keeles teksti polnud ja läti keelt…ei oska ma ise ka.

läti

Võtsime endale pisut aega linnusest alles jäänud ehitiste vahel ringi liikuda ja mõelda, kuidas seal võis kõik kunagi välja näha. Tellingute järgi otsustades, käib seal mingis osas taastamine.

läti

läti

Pärast sisukalt veedetud päeva, pikka sõitu ja korralikku kõhutäit oli aeg üsna hiline ning edasi läksime otsima oma broneeritud öömaja.
Päris lihtsalt see meil ei läinudki, aga mõne väikese vale teeotsa järel, jõudsime siiski kohale.
Omameelest olime me broneerinud majakese kämpingus, aga tegelikkuses see üks ja ainus majake oligi- pererahva suure majaga õuel. Tuli perenaine ja laulis ette kõik, mis meil majas olemas on. Puitmajal oli kaks korrust, kakas magamistuba, saun, dušširuum, köök-söögituba, pesumasin, õues privaatne grillala, batuut ja kappides isegi tee – kohvi ning absoluutselt igasugused nõud. Mu sõbranna kaasa küsis küll kohe, et kas veini polegi? Perenaine pidi siiski kahetsusega teatama, et pool pudelit oli, aga päeval koristamise käigus jõi ta selle ära :P Tore, kui inimestel on ka peale pikka päeva huumorisoolikas alles jäänud.
Voodites olid korralikud voodipesud + saunalinad. Ühesõnaga kõik see nägi välja märksa parem, kui pildilt võis arvata ja maksis neljale inimesele kaks ööd 155€. Igati soodne diil.
Maja võtsime jah kaheks ööks, sest liikusime ringi seal ümberkaudsetes kohtades ja ei pidanud vajalikuks oma elukesega kusagile mujale kolida. Paiknes öömaja Riia linnale suhteliselt lähedal, Daugava ääres. Bookingus leiab selle majutuse Augšdzintari nime all.

Kui olime ennast tubadesse sisse sättinud, läksime lihtsalt kööki istuma ja lobisema. Avastasime, et peale õhtul söödud kõhutäit midagi enam süüa teha ei tahtnudki, kuigi käisime igaks juhuks poes ja tegime ettevalmistusi õhtusöögi tarbeks.
Võtsime siis lihtsalt endale kohad söögilaua taga sisse ja lobisesime ning näksisime niisama head ja paremat. Tasahaaval hakkas pika päeva väsimusest seltskond magama vajuma ja kesköö paiku kustusid meist ka viimased. Järgmisel päeval ootasid ees uued käimata kohad.

läti

läti

Reisikiri jätkub mõne aja pärast…

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm | Leave a comment

Sinine pluus

Olukord on selline, et minu preili K on juba 3 kuu pärast 14 ja see on selline vanus, kus laps on kohe kindlasti iseteadlik ja tuleb oma soovidega lihtsalt lagedale ning emal tuleb soove vastavalt võimalustele ja arukusele täita. Eh, ega see pole üldse raske ja see on isegi tore, oleks vaid rohkem aega. Tütrele õmblemine on nagu lapsepõlve pikendamine, kui modelleerisid ja nikerdasid rõivaid oma nukkudele. Lihtsalt suurus on suurem ja kangast kulub rohkem.

pluus

Mõni aeg tagasi oli mul tarvis minna Karnaluksi kauplus-lattu mingeid asju tooma ja K oli kaasas. Kuni mina oma asja ajasin, korjas K endale sületäie kangaid ja tegi mulle selgeks- sellest tuleb pluus, sellest pluus, sellest seelik ja nendest kleit :) Ok, nii lihtne see ongi.

pluus

Nendest ostetud kangastest olen saanud valmis tervelt ühe pluusi ja see on analoog ühele valgele pluusile, mille ostsin talle kunagi enne reisi poest. Pluus on neiul üks suur lemmik ja nüüd ta arvas, et on vajalik teha sarnane, aga tumedamast kangast ja vähemate pitsidega.

pluus

Valituks osutus 100% puuvillane tumesinine väikese valge lillega õhuke musliinkangas. Õhemat sorti.

Lõiget mul selle jaoks pole võetud. Mõõtsin lapse ära ja lõikasin käsikaudu tükid välja. Tükid kokku ja pluus oligi peaaegu valmis. Kõige rohkem võttis aega tellitavate trakside nikerdamine. Allääres on naturaalset tooni puuvillane pits. Pluusi saab kanda nii õlad kaetud, kui katmata.

Pluus on sel suvel tihedasti kandmises olnud ja sobib lisaks seelikuga kandmisele mõnusasti ka pükste peale.

pluus

pluus

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Lasteaia lõpukleit

Selle kleidi saamislugu on lihtne – lapse enda soov.
Meie pere vanem M lõpetas juuni alguses lasteaia ja juba kevadel oli meil jutt, et mina õmblen talle selleks tähtsaks päevaks kleidi. Ema saatis isegi mulle ühe pildi, milline võiks kleit olla. Mingi aeg aga olid mul kangajäägid elutoas laiali ja just sel päeval tulid nad meile külla. Laps leidis sealt endale kahvatukollased kangad ja teatas, et sellest tuleb tema lõpukleit ehk päikeseprintsessi kleit. Koos mõtlesime milline võiks olla tegumood ja nii jäigi. Mulle meeldivad iseteadlikud lapsed, kes teavad, mida nad endale selga soovivad ja on ütlemata tore, kui vanemad ega vanavanemad ei hakka sel juhul sellist soovi maha laitma, vaid austavad lõpetaja soovi. Last tuleks suunata vaid ehk siis, kui ta on ikka oma sooviga täitsa lepikus või on soov sündsusetu ja üritusega kuidagi mitte sobiv. Ma olen omal ajal näinud mitmeid lapsi(põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajaid) kangapoest väljumas silmad märjad, sest ema ei lubanud osta sellist kangast, nagu lapsele meeldis. Lõpetab ju ikkagi laps ja meie asi on teha ta sel päeval õnnelikuks ja kauniks.

kleit

Kleit sai meil kahekihiline. Alumiseks kihiks läikega satiinkangas ja pealmiseks kihiks pits, mida vähemalt mingi aeg nimetati prantsuse pitsiks. Selline veidi üle meetri lai kangas, mille servad pitsisakilised.
Lõige lapselikult armas. Rinna alt läbikõige ja alumine osa üpris laiaks tõmmatav kelluke. Peale ülemise ja alumise osa kokkuõmblemist moodustasin sissevõtte kohale voldid. Kaunistuseks alusriide materjalist lai vöö, mida sai siduda lipsuks nii ette, kui taha. Kuidas mõte parasjagu oli.

kleit

Kuna alumist osa ei saanud kuidagi lõigata välja kellukesena nii, et alläärde jääks ka sakiline pitsi serv, lõikasin selle sakilise osa kanga küljest ümber motiivide ära ja panin pärast selle riba käsitisi alumise ääre külge. Jah, tükk tegemist, aga tulemus sai kena.

kleit

kleit

kleit

kleit

Kleit on tarvis kuidagi selga saada…jah, seljataga oli peitelukk.
Natuke kurb oli meil kõigil, et ei saanud osa lasteaia saalis toimuvast lõpetamispeost….aga peale seda saime ikkagi kokku, pildid tehtud ja õnne soovitud. Praeguseks on jäänud vähem kui kuu ja väike preili alustab kooliteed.

kleit

kleit

kleit

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 3 kommentaari