Uus aasta 2023 – ülevaade aprilli lõpuni.

Aasta algas rahulikult ja ega mingit olulist tunnet ei olnud, sest 1. jaanuar juhtus olema pühapäev…seega aasta algas teisest päevast töiselt ja mingit aastavahetuse tunnet kui sellist, ei olnudki. Aus vastus- ega see ei rõõmustanud ikka küll. Möödunud aastal oli aasta algus hoopis teistsugune. Küll olid koroonapiirangud, aga ikkagi olime ootusärevuses, sest ees ootas pikem reis. Vabu päevi oli ka pisut paremini. Ja reiside osas oleme sel aastal spontaansed ehk siis kõik on lahtine. Lapse gümnaasiumitesse kandideerimised sisustasid ära kõik koolivaheajad ja varsti on eksamid ning põhikooli lõpetamine käes. See võtab oma aja ja jaksu. Tagatipuks planeerib ta endale suveks tööd(täna käis tööandjaga asju paika panemas) ja kõigele lisaks mingeid lühitrippe sõpradega küll siia, küll sinna. Ja minul on projekt nimega hambad- kui suve lõpuks midagi hammastest üle jääb….siis reisime. :P

Aasta on liikunud aga omasoodu edasi…

Aasta esimesel nädalavahetusel oli lumi taas looduse valgeks rüütanud.(Jõulud olid suht lumeta) Käisime noortega terviserajal pilte tegemas.

Kirjutades seda lugu juba aprillis pean tõdema, et lumi tuli maha novembri lõpus ja püsis pea jõuludeni, jõuludeks oli lumel tarvis ilmtingimata ära sulada ja siis mõne aja pärast jälle maha sadada ja nii jätkus see terve ülejäänud talve. Tuli ja sulas ja tuli ja sulas. Viimane lumeke tuli maha 31. märtsil, siis sulas 3-4 päevaga ära ja ma päriselt loodan, et mais enam lund ei saja :D Ei ole talv tänavu taevasse jäänud, ei ole.

Korterimüügi ootuses hakkasin tegelema kodu tühjendamisega. Müün maha või annan ära kõike, mis tundub ebavajalik. Kangad, nõud, riided jne. Ise ka vaatan ja imestan, milline kultuurikiht saab koju 20 aastaga tekkida. Üleliigset midagi nagu polegi, aga….mida tõepoolest on hulgim, siis erinevaid käsitöötarbeid. Nüüd on käes aeg, kus kõik olemasolev tuleb kriitilise pilguga üle vaadata. Kas mul on seda või teist ikka päriselt vaja ja kui on, siis kui palju. Kangastega on üllatavalt hästi läinud, sest need ostetakse kiiresti ära. Küllap on mul siis hea maitsega valitud kangad, kuigi minu jaoks mõni neist päris emotsiooni pealt ostetud ja nüüd vaatan otsa ning küsin endalt…miks ma selle ostsin??? Üht-teist kangastest on siiski veel alles ja küllap leiavad nemadki oma ostja. Jah, ja ajakirjad läksid sümboolse tasu eest müüki nagu soojad saiad. Pean silmas siis moe- ja käsitööajakirju. Järjest jõuavad kangad mul ka õmblusmasina hammaste vahele, ehk siis õmblen perele asju valmis just nii, nagu ajakest jagub ja vajadust on. Siin piltidel üks kaduvväike osa kangaid, mis müügis….Seega jah, kui kellelgi huvi, kirjuta mulle!

Mõned korterivaatajad on samuti käinud. Nagu tavaliselt- kellel üks häda, kellel teine. Kellel on häda, et majas pole lifti, kes hädas, et ülekaalus ja ei jaksa 3,5 korrust treppidest käia, kellele ei andnud pank laenu, kes elaks siiski pigem Sakus, kui et Rapla tagasi koliks, kellel oli Rapla jalkaklubi poistel nõmedat värvi vormiriietus, et laps sinna panna….ühesõnaga käivad ja uurivad. Õnneks olen ise sellega arvestanud, et suure korteri müük pole lihtne tegevus, samas teades, et igale korterile on alati ostja. Küll see õige inimene varsti meieni jõuab. Ainult ühte ostjat ju ongi vaja, kes näeb väga hea potensiaaliga korterit ja tahab seda endale. Üks hea omadus on meie müüdaval kodul veel- temast saaks suurepärase stuudiokorteri, sest planeering võimaldab seda ülihästi. 25m2 elutuba tööruumiks ja täiesti eraldi asetsevad 3 tuba eluruumideks. Saab kaks kärbest ühe hoobiga- kodus tööd teha ja ei pea eraldi tööruumi renti kuskil maksma.

Klassikalise muusika kontserdid Estonias, MUBA-s ja Muusikaakadeemias

Kõigepealt käisime kolleegiga Estonia kontserdisaalis kuulamas 10. veebruaril pianist Sten Heinojat koos ERSO-ga, dirigendiks Saksamaalt pärit Jun Märkl. Stennut on alati hea kuulata ja ega ta kahjuks Eestis ülearu palju ei esine, seega…kasutame igat võimalust. Dirigent oli suurepärane ja muusika samuti ja Sten super.

Kuulasime:

Johann Strauss jr
„Ilusal sinisel Doonaul“     

Wolfgang Amadeus Mozart
Klaverikontsert nr 23 KV 488    

Johannes Brahms
Sümfoonia nr 3     

Nädala pärast käisime kolleegiga Muusikaakadeemia kontserdisaalis kuulamas Ivari Iljat.

Kavas oli

Rahvusooper Estonia orkester


Solist IVARI ILJA (klaver)


Dirigent ARVO VOLMER 

Brahms. Klaverikontsert nr 2 B-duur op. 83

Sibelius. Sümfoonia nr 5 Es-duur op. 82

Ilja on suurepärane pianist, EMTA rektor ja professor. Kontsert oli tõeliselt nauditav ja lisapala vaimustav.

Ivari Ilja on ühtlasi ka Sten Heinoja õpetaja. Mõlemad kontserdid olid suurepärased ja kõrgel tasemel.

Kolmas kontsert toimus taas Estonias. Seekord noor pianist Tähe-Lee Liiv koos ERSO-ga ja dirigeeris suurepärane SIMONE MENEZES Brasiiliast.

Kavas:

Maurice Ravel
„Valss“     

Edvard Grieg
Klaverikontsert a-moll   

Lili Boulanger
„Kurvast õhtust“ (seade Camille Pépin)   

Heitor Villa-Lobos
„Bachianas Brasileiras nr 7“   

Jälle muljetavaldav muusika ja hea esitus. Tähe Lee-l on erakordselt hea tehnika ja väljendusoskus, puudu jääb vast ainult jõust. Õbluke nooruke pianist ja koos orkestriga läheb just vasaku käe partii kaduma. Kahtlemata on ta aga väga andekas ning oma noore ea kohta palju saavutanud.

Ravel-i “Valss” oli vist ilusamaid palasid, mida ma viimaste aastate jooksul olen orkestri esituses kuulnud. Päriselt, vaimustav ja Boulanger-i “Kurvast õhtust” oli üdini, üdini kurb. Uskumatu, kui täpselt saab muusikaga meeleolu edasi anda. Tähe Lee esitas koos orkestriga Griegi klaverikontserti. Samuti kaunis muusika.

Kontserdil käisin seekord koos tütre ja tema sõbrakesega. Noored jäid peale kontserti linna ja mina sõitsin viimase rongiga koju, kus mind võttis üllatuslikult vastu lumesadu ja muljetavaldav lumekiht, mis hommikuks oli veel paksemaks sadanud.

NÖFF-il käisin tööd tegemas. See meie naiste Ööde FilmiFestival, mis suure PÖFF-i väike õde. Käisin ühel päeval pildistamas ja siis muidugi sain ka üritustest/filmidest osa. Perfomanced, raamatuesitlused, filmid koos sissejuhatustega…palju oli vaadata ja kuulata ja ma pole veel NÖFF-il läbi aastate kehva filmi näinud. Väga sügava sisuga filmid.

Pere tähtpäevad

Aasta esimese kuu lõpus ja teise kuu esimesel päeval olid meie pere kahe R-i sünnipäevad, ehk siis pojad said aasta vanemaks. Lisaks noorema poja kaasa sünnipäev jaanuari keskel. Käisimegi neil linnas külas mõlema sünnipäeval korraga. Kui sünnipäevade vahe on 12 päeva, siis saab koos tähistada. Vanema poja sünnipäeval käisin mina õige päeva õhtul. Kirke oli …kuskil ära, vist tööl. Sünnipäevapidu pidas ta aga pisut hiljem ühel ilusal päikeselisel ja lumisel päeval. Terve vahmiil oli kohal ja juttu jätkus kauemaks.

Koos vanema poja sünnipäevaga pidasid noored maha ka soolaleivapeo. Esimesel poolel päevast käisimegi meie, ehk siis lähisugulased ja kui vanem generatsioon oli koju läinud, jäime meie noorema R-i ja tema kaasaga veel sinna ning varsti hakkasid saabuma sõbrad kaasade ja lastega. Nii sai majaelule ametlik käik antud, kuigi nüüd mais saab terve aasta sees elatud. Ma ei väsi imetlemast, kui ilusa kodu lapsed endale ehitasid ja kui andekas tiim nad koos on.

Aprilli alguses tähistasime armsa noorema pojatütre sünnipäeva. Preili meil sai 8-aastaseks. Vahva, loominguliselt andekas ja kohusetundlik väike piiga. Kirke tegi sünnipäevalapse tellimisel küpsisetordi, mis pidi olema kindlasti roosa ja jänkudega ning mina õmblesin sünnipäevaks lapsele pluusi ja pusa.

Õmblen, muudkui jõudumööda õmblen, et kangaid kapis vähemaks saada

Mida ma aasta algusest õmmelda olen jõudnud? Kolleegile õmblesin tuunika, Kirkele kaks pusa. Pusad nendest kangastest, mis pükste kõrvalt järgi olid jäänud. Üks ühevärviline ja teine kahest värvist kokku. Helerohelisest nn “lapsha” soonikrikotaažist õmblesin meile Kirkega pulloverid. Üks asendamatu rõivatükk jahedatel aegadel. Pojale õmblesin majja kardinaid. Nad küll ostsid IKEA-st valmiskardinad, aga need on seal 3 m kõrged ja pealegi olid mõeldud toru peale riputamiseks, ehk ülevalt lapatsitega. See tähendas, et mul oli vaja kardinad parajaks õmmelda, eemaldada ülaservadest lapatsid ja õmmelda sinna asemele kardinapael. See ümbertegemine on tegelikult hirmus tülikas tegevus ja palusin neil järgmisi kardinaid mitte sel viisil soetada. Palju parem on minna poodi, osta kangas ja sellest kohe korralikud kardinad õmmelda. Ah jaaa, kolleegile õmblesin kleidi. Väga kena sai ja kangas sobib talle imeliselt.

Märtsi keskel oli Kirke sõbrakesel sünnipäev ja nii palus ta mul õmmelda sõbrale padja. Laias laastus valis tütrik ise kangad välja ja mina kombineerisin nad kokku. Ilusti nimi ja vanus tagumisel poolel peale tikitud. Kingisaaja oli väga rõõmus.

Pisut tööst ehk tööelu huvitavam osa

Veebruari keskel lõpetasin tööl üritust ehk läbi sai konkurss “Mina näen nii”. See oli neljas taoline. Kunagi tuli mul pähe mõte, et lapsed üle maakonna võiksid etteantud teemal luua ise illustratsioone. Esimesel aastal valikust loetud raamatule, teisel ja kolmandal aastal olid erineva teemaga luuletused, mida tuli illustreerida. Seekord aga teemaks hoopis “Minu unistuste raamatukogu”. Igal korral on lõpuüritusel käinud mõni kunstnik, kes räägib noortele oma tööst, kommenteerib võistluselt näitusele saanud töid ja vahest on isegi töötuba olnud. Sel korral oli külaliseks illustraator Sirly Oder. Hiiglama vahva inimene ja suurepärane kunstnik. Rääkis väga huvitavalt lastele oma tööst ja originaalillustratsioonid …no need olid ikka väga nummid ja hästi tehtud. Sirly on hullult äge inimene ja lisaks kunstnikutööle seab ta kauniks väljapanekuid Viru keskuse rahva Raamatu kaupluses. Kui me seal millalgi kohvikus söömas käisime, sattus ta meile peale :P ja juttu jätkus kauemaks.

Pereringi uus liige

Kevadel võttis suure poja pere endale ka koera. KA sellepärast, et noorema poja peres juba on koer. Tõugu ma ei tea, see läheb alati meelest, aga neil on nüüd selline väiksemat sorti vilgas kutsikas. Karvu ei aja, saba on rõngas nagu notsul, kasvab vast põlvekõrguseks ja käitub kutsika kohta väga hästi(ok, eile just saadeti mulle video, kus kutsa veetis lõbusalt aega, vedades wc-st paberirulli mööda elamist ja sakutades pesuruumi prügikasti laiali). Käisin siin ühel pühapäeval nende koera päeval söötmas ja jalutamas. Veetsime koos kena 1,5 tundi. Samal õhtul läksin laste juurde tagasi ja testisin nende uut vastvalminud sauna. Mõnus, tõeliselt mõnus saunaõhtu oli. Majas sees on nüüdseks kõik valmis ja ees ootavad õuetööd – terrass, tänavakivid sissesõiduteel ja ümber maja, aed…ja kindlasti saab seal olema nn kõrvalmaja, kuhu tuleb see pärissaun, töökoda, rataste hoiuruum jne.

Vabariigi aastapäev

Meie pole olnud erilised Vabariigi aastapäeva tähistajad. Kui üldse, siis vaikselt kodus või paar korda oleme ka paraadile sattunud. Sel aastal tegime siiski piduliku laua, nautisime Kirke ja tema sõbraga head sööki ning vaatasime telekast riburadapidi kodumaiseid filme. Menüüs olid: “Kevad”, “Suvi”, “Sügis” ja “Talve”, lisaks “Soo” ja teist korda “Tõde ja õigus”. Tõsine kodumaiste filmide maraton. Presidendi kõne ajal sõime õhtust ja nautisime kõnejärgset kontserti. Seega jah, olid meil hommikused kiluvõileivad, kohustuslik telekaprogramm ja vanema poja juures käisime koos tordiga, mille Kirke ise valmis tegi. Lipusinist toiduvärvi meil kodus polnud, sai selline kummaline rohekassinine, aga väga maitsev tort. Hommikuse tiramisu koogi tegi meile ka.

Praeguseks on kena paar kuud või rohkemgi kestnud koolikatsed, mille tulemusi paljud alles ootavad. Ega see üleminek põhikoolist gümnaasiumi nii lihtne polegi. Teised lapsed on mul kodukooli jäänud ja seal polnud muud, kui et hästi eksamid teha ning olidki sees. Keeruliseks teeb sel aastal kõrgema õppetasemega koolidesse saamise see, et Tallinnas lõpetab põhikooli üle aegade suurim lend lapsi. Sama on mujal Eesti koolides. Seega konkurents veel tihedam, kui tavaliselt. Raplaski lõpetab kahes koolis kokku põhikooli 5 klassi + väikeklass. GAG-i oli näiteks 100-le kohale 10-ndatesse klassidesse 1047 soovijat!!!! Päris karm. Ja katsed olid samuti uskumatult rasked. See on vast ikka omaette näitaja, kui matemaatika, füüsika, eesti keele ja inglise keele katsete tulemuste keskmine protsent oli kõigi katsetajate peale kokku kõigest 30!!! 100-st võimalikust!!!! Ülesanded olid ikka üle võlli. Tundub, et nendesse nelja kooli oodatakse juba valmis akadeemikuid :D Päriselt, veider kuidagi. Kirke nendest neljast koolist ainult GAG-i olekski soovinudki minna, aga sellise konkursiga…on see ilmselgelt ka paljudele nutikatele lastele nagu helesinine unistus. Vaatamata sellele, et eesti keele % oli tal väga kõrge ja muudki asjad kõik üle keskmise, reaalkoolis oli isegi matemaatika tulemus üle keskmise….sisse ta sinna ei saanud. Irooniline on minu jaoks aga see asi, et ilma katseteta võetakse otse vestlusele need soovijad, kes on saanud piirkondlikelt olümpiaadidelt mistahes aines edasi vabariiklikusse. Vabariiklikul võid sel juhul olla kasvõi viimasel kohal. Ja….suur osa selliseid lapsi poleks kahjuks suure tõenäosusega testidega vestluselegi saanud ja…kui siiski, siis vestlusel ikka põrutakse. Paari oma lennu tüdrukuga tal just nii juhtuski. Lõplikud vastused selguvad tegelikult alles sügiseks, sest koolides on kõikjal katsetamas käinud palju lapsi, kes proovivad niikuinii mitmesse erinevasse kooli saada ja siis valivad kuhu minna(Kui mitmesse kohta saavad). Seega isegi siis, kui jäid napilt joone alla, on õhkõrn võimalus sügiseks saada mõnda kooli sisse. Pisut närvesööv, aga selline see elu teismelistel on. Õnneks olime võtnud seisukoha, et me ei närvitse ega paanitse, sest millele see küll kaasa aitaks??? Läheb nii, nagu minema peab ja kui mõni probleem ka tekib, siis seda lahendab siis, kui probleem juhtumisi tekib, aga…kes ütles, et see tekib? Prantsuse lütseum ja 32-ne keskkool olid tütre kaks esimest eelistust ja….mulle tundub, et Lütseumi katsed olid omamoodi kõige keerulisemad. Eriti laiahaardeline sõel ja palju kandideerijaid. Väljastpoolt oma kooli võetakse sinna kahte 10-sse klassi vaid 1/3 õpilasi, seega umbes 20-25 õpilast. Katsed: matemaatika, füüsika, keemia, eesti keeles etteütlus ja valmi ümberjutustus, inglise keel suuline ja kirjalik, siis veel üldainetepõhised testid. Ja….mulle meeldis selle kooli operatiivsus. Katsed olid hommikul ja õhtuks olid vastused. Katsed edukalt sooritatud ning juba järgmisel päeval kutsuti vestlusele. Ei seegi lihtne polnud- tõsine silmaringi ja kultuur/ajalooline vestlus + visioonid, valiku põhjused, prioriteedid jne. Aga…kahe päeva pärast tuli vastus, et oled sooritanud katsed suurepäraselt ning arvatud 1.septembrist Prantsuse Lütseumi 10. klassi õpilaseks! Seega…murekoorem on meil nüüd kaelast ära, et äkki ei saa ühtegi valitud koolidest sisse. Praegu hõljub ta suures uskumatuses, et sai sinna sisse, kuhu kõige rohkem tahtis.

Ja enam polegi palju jäänud. Veidi üle kuu ja koolis kõlab lõpukell. Proovieksamid käivad, varsti on päriseksamid ja 16. juunil lõpupidu. Seega vähem kui 1,5 kuu pärast on põhikool lõpetatud. Aeg on lennanud.

Et kõike seda vähe ei oleks, jookseb tips neidude koori proovidesse ja muusikakoolis klaverisse ning laulutundidesse ja lisaks osadel õhtutel ka tööle. Kes teeb, see jõuab. Käisid mõni nädal tagasi neidude kooriga Türil laulupeo ettelaulmisel ja ma isegi ei kahtle, et nad laulupeole saavad. Mai alguses laulab neiu üle mitme aasta laulukarussellil. Mida tegusam oled, seda vähem on aega lõpetamise pärast pabistada.

Selleks et kõike jaksaks, tuleb kodus tervislikult toituda, eelistatavalt väljapool kodu samuti :P

16.aprillil käisin Tallinnas kohtumisel. Prantsusmaalt käis külas Anna Maria. Minu mentor tervisliku elustiili vallas ja vapustavalt äge naine. Ma ei oleks osanud oodatagi, et õnnestub temaga reaalses elus kohtuda. Päris palju huvitavaid asju arutasime ja ehk tekib sellest midagi põnevat.

Peale kohtumist läksime aga koos minu armsa sõbrannaga tähistama tema hiljuti olnud sünnipäeva. Tegime kesklinnast jalutuskäigu Noblessneri kvartalisse ja sõime sealses mugavas bistroos piduliku lõuna. Toit oli maitsev ja juttu jätkus kauemaks. Ootame mõlemad pikkisilmi meie linna kolimist, sest meil on igasuguseid mõtteid ja siis saaks ometi ehk rohkem kokku ning rohkem ette võtta, kui kord kvartalis kohtudes. See sõprus on ikkagi üle 40 aasta kestnud ja meile ülioluline!!!

Loomulikult leian ma aega lugemiseks. Lugemisega on muidugi isevärki lugu. Mulle meeldib lugeda. Väga. Samas…mõtlen vahest, et KUI PALJU ma jõuaksin muud vajalikku rohkem teha, kui ma ei kaevuks raamatusse!!!! Aga…raamat on see, mis päästab mind argielust, rutiinist, aitab endale aega võtta, et ennast mitte segi rabeleda. Seega loen ikka edasi ja küll ka iga töö saab tehtud. Eks ma loen enamasti tunnikese enne magama jäämist. Panen siia 4 raamatut, millest juhuslikult pildid telefoniga klõpsatud, kuigi loetud on kõvasti rohkem. Kõiki neid nelja julgen soovitada.

Praegu on meie õuele saabunud kevad. Lumikellukesed ja märtsikellukesed on ära õitsenud, nurmenukud õitsevad, kirsid avavad esimesi õisi. Kogu loodus on sooja ootuses. Lumi kadunud ja päike paistab.

Lõpuks olen jõudnud postitustega reaalaega. Juhuu! Käes on 1. mai.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Oktoobrist detsembrisse

Oktoober algas muusikapäevaga. Raplas oli esinemas VHK õpilaste orkester Puurilinnud Rasmus Puuri juhatusel. Mind oli kutsutud seda sündmust pildistama ja kuna ma juba seal olin, anti ootamatult pihku lilled, et need pärast dirigendile ja kolmele solistile üle anda. Õnneks oli minuga kaasa tulnud kontserti kuulama tütreke ja nii delegeerisin selle ülesande kenasti temale edasi. Kontsert ise oli väga kaunis. Ilus muusika ja hea esitus. Rasmus Puur oma tuntud muheduses ja headuses.

Nii nagu igal aastal, tegime ka seekord sügisel ühe fotosessi Kirke sünnipäeva ajal. Vahest teeme veidi enne, teinekord jälle peale sünnipäeva, aga tegemata naljalt ei jää. Sel korral oli ilus kirju sügis ja pildid said värvikad.

Üle mõne aasta tegin sel sügisel taas tellimise peale mõned lasteaialaste spordiriiete kotikesed. Nimeline kott on lapsele mugav, ei lähe teistega sassi ja on päris enda oma. Kolm kotikest tegin.

Tööl toimus täiskasvanud õppija päeva raames kollektiivne villaheideinglikeste meisterdamine. Igaühel sai isemoodi ja minu ingel sai kollane. Poja juures käies avastasin aga, et ühel tema tütardest on käsitöösoolikas ja ärivaist :P Hakkas teine tootma kepphobuseid ja teeb nendega äri :D kas see just kestev on, aga ettevõtlikkus on mõndagi väärt.

Kass küsib süüa, eksole. Pidevalt küsib!!! Teda jätkub igale poole- kööki, lapse tuppa klaveritoolile ja minu voodisse.

Terve aasta on olnud vähemalt kord kuus mõni pildistamine, mõnes kuus rohkemgi ja sügiskuul käisin pildistamas ühte lõbusat naiste koosviibimist kutsuja taluõuel. Kutsuja oli ühtlasi sünnipäevalaps, kes tegi oma sünnipäevakülalistele koos peoga fotosessiooni, teemapidu- rahvariided või rahvariiete ainetel. Väga lustlik pildistamine sai sellest ja palju kauneid pilte.

November. Umbes selline see oli. Natuke viisakamat ilma ja sekka santi, et vaheldust oleks, aga lumi tuli sel aastal varakult.

Halloween, oli meie jaoks vist tõesti esmakordne kogemus. Kuidagi on see tähtpäev meie perest mööda läinud. Õigemini mina ei ole seda oma koju sisse juurutanud ja lapsed pole sellepärast ka tahta osanud ega puudust tundud. Huvipärast küsisin lausa üle, et kas nad on kurvad, et nende lapsepõlves seda kodus ei tähistatud. Vaatasid mind üpris arusaamatu näoga, et mis küsimust ma küll esitan. Seekord aga juhtus nii, et vanema poja kaasal on Halloweeni lähedal sünnipäev, õigemini päev enne meie Kirket ja et lastel oleks lõbus, tehti teemapidu. Päris naljakas oli tegelikult. Väiksemad lapsed elasid nii rolli sisse, et hakka või kartma neid kolliplikasid. Miniale õmblesin sünnipäevaks toreda mustriga tuunika, aga…paraku ei jõudnud ma sellest ühtegi pilti teha. Läks nõelasilmast pakki ja kohe sünnipäevale. Ah, mis ühes tuunikas ikka nii erilist on, pigem on tooni andjaks kangas ise. Kanga lasin kusjuures minial endal valida, sest ükski üllatus pole tore, kui ta on kehv üllatus ja mustrite/värvide osas võivad maitsed olla vägagi erinevad.

Kirke sai 16!!! Noor neiu ja pole enam väikest tüdrukut meil kodus. Ütlemata sümpaatne ja armas neiu. Arukas, toimekas, tark. Vahest veidi laisk, nagu iga teismeline, aga uksi pole kunagi paugutanud. Suurem sõpradega pidu sai suvel merel purjetades peetud ja õigel ajal käis punt lähemaid sõpru lihtsalt õhtul külas ja nagu ikka, jäädi ööseks. Pitsa ja traditsiooniline küpsisetort. Pereliikmed käisid külas teisel päeval. Õigel päeval oli neiu klassikaaslastega Tallinnas mingil kooliüritusel ja peale seda käis kellegi olulisega kohvikus sünnipäeva tähistamas.

Üle pika aja käisid meil külas Mardid. Tore, et nad meie ukse üles leidsid :P

Raplas oli Isadepäev koos presidendiga. Suur kontsert-lavastus meie kultuurikeskuses kanti üle televisioonis. Meie neiu laulis seal neidudekoori koosseisus ja ühendkooriga. Ilus lavastus, mille autoriks meie enda Piia.

Novembri teisest poolest sain endale peale konkursitralli uue kolleegi. Nimelt läks üks lastetöötaja, kes juba pikemalt ainult poole kohaga tööl käis, pensionile ja pikapeale hakkas minul koormus üle pea kasvama. Nii kuulutati välja konkurss ja selle tulemusena valiti 9 kandidaadi seast välja mulle kolleegiks Triinu. Kahjuks leidis ta juba enne katseaja lõppu, et see töö pole siiski temale. Märtsi lõpus lõpetas ja tööle tuli konkursil teisele kohale jäänud Helerin. Taas tegelen väljaõpetamisega ja loodan, et uuele kandidaadile jääb töökoht sobima.

19. novembril käisin armsa kolleegiga Tallinna MUBA kontserdisaalis kontserdil. Koos Tallinna kammerorkestriga esines Robert Traksman. Kuulasime Mozart-i ” Serenata notturna” ja Adagio ja fuuga” ning Schuberti “Rondo A-duur”.

Väga nauditav kontsert. MUBA majas olime mõlemad esimest korda, seega sai majaga põgus tutvus tehtud. Suur saal on seal mõnus, akustika suurepärane ja ventilatsioon töötab. Enne kontserti veetsime lustiliselt aega kohvikus, sest kuhu see kõlbaks, kui kontserdi ajal kõht koriseks.

25.11 Atla mõisas – kolleegidega koos saabuvaid jõule tähistamas.

Tore väljasõit. Palju toredam, kui lihtsalt kapsast-kartulit ja liha mugida. Ma polnud varem Atla mõisas käinud ja uudistamist oli küllaga. Mõisahärra rääkis meile mõisa ajaloost ja pärast viibisime mõisa Piparkoogikuningriigis, kus saime perenaise valvsa silma all valmistada vormimeetodil kullatud piparkooke, uudistada/osta Atla keraamikat ja süüa pakutud suppi ning saiakesi. Meie tehtud piparkoogid küpsetati ja kullati ning suureks üllatuseks krooniti perenaise poolt Piparkoogikuninganna. Veel suurem üllatus oli see, et tiitli sain mina. Päriselt, kohe üldse ei osanud oodata. Panin õnne toova hobuseraua kodus läbipistva kaanega karpi ja seal saab ta igavesti ajast igavesti olema. Kes siis oma õnne nahka pistab :P Meelelolukas ja põnev külastus, mida julgen soovitada teistelegi.

Minu sünnipäev – nagu igal aastal ennegi, detsembri alguses. Ühtepidi on see jõulukuul tülikas ettevõtmine, teistpidi…nii tore, et kuu jooksul saame perega lausa kaks korda suure laua taga kokku.

Töökaaslased üllatasid mind sünnipäevahommikul isetehtud Napoleoni tordiga ja koduse salatiga. Tavaliselt ostetakse meil sünnipäevalauale midagi poest või tellitakse kohvikust, aga seekord oli sedamoodi. Armas, tore ja pealegi maitsev. Lille kollektiivi poolt sain valida ise ja selleks osutus kaunis lumeroos. Poeg tõi mulle linnast imelised liiliad ja sellist topeltõitega sorti ma varem polegi näinud.

Vanem poeg üllatas mind aga sellega, et tõi kuuse tuppa. Seda pole meil veel kunagi juhtunud, et kuusk minu sünnipäevaks toas troonib. Midagi uutmoodi. Kuna ta aga kohale toodi, ehtisime kuuse ära ja tuppa tuli jõulumeeleolu. Kassilgi oli põnevam elu. Sai kuuse all istumas käia ja kassimõtteid mõelda.

Tore oli. Lastel ma ei lubanud midagi grandioosset kinkida, nagu nad vahest mind üllatavad näiteks uue külmkapiga ja siis nad kinkisid mulle hoopis toreda klaasi-töötoa Tallinnas. Ootan seda põnevusega, aga enne puhkust pole kinnkekaardi realiseerimiseks aega. Seega jääb üritus suvesse.

Ja isegi ilm üllatas. Ammu pole sel ajal lund maas olnud, aga seekord oli.

Raplas oli detsembri esimesel poolel suur Jõulumaa. Vist teist aastat. Oleme seal raamatukogu telgiga alati kohal. Möödunud aastal kükitasin seal mina mõne kolleegiga, sel aastal saatsime tanki nooremad kolleegid. Las lõbutsevad ja turundavad. Jõulumaal toimuvad kontserdid ja üks neist oli Muusikakooli laulueriala õpilaste kontsert. Kõik 6 last 8-st, kes pidid esinema, olid värskelt haigusest paranenud. Polnud meie piigagi parimas vormis, aga suur asi oli see, et üle mitme aasta oli ta nõus avalikult esinema. Vaikselt hakkab lavahirm üle minema. Kust ta selle sai, laps, kes terve elu laulnud- hea küsimus. Seekord laulis, pealegi imeilusasti. Pilte pole, sest kuulasin hing kinni.

18. detsembril käisin noortega KUMU-s. Põhieesmärk oli külastada näitust- “teamLab. Hõljuvad õied igavikumeres”, mis oli tõesti muljetavaldavalt kaunis, aga käisime läbi teisedki kunstisaalid, kus varem käidud, aga alati tahad uuesti. Enne KUMU-t käisime tegelikult poes kleite proovimas. Õigemini üks meist proovis. Proovides erinevaid mudeleid on lapsel lihtsam välja mõelda, mida võiksime talle õmmelda.

Kui jõulud hakkasid lähenema, süttis minu kuklas ohulambike, sest jõul oli suisa ukse taga. Igal aastal olen pojatütardele midagi kingikotti õmmelnud. Kiirelt kangakapp üle vaadatud ja kohe need mõtted tekkisidki. Kolmele väiksemale oli tarvis õmmelda- kõige vanem sai lillades toonides moeka tagant pikema ja taskutega tuunika, vanuselt järgmine lõbusa karude ja rebastega tuunika ja kõige väiksem rebastega kleidikese. Seljas on riided ikka kordi nunnumad, kui riidepuul rippudes, aga pilte mul laste seljas riietest paraku pole tehtud. Kirke pidi leppima sellega, et talle ma ei õmmelnud jõuluks midagi :)

Jõulud tulid toredasti ja pidasime neid seekord täiskoosseisus perega(ainult üks pisike piigake oli puudu) selle teadmisega, et need on viimased jõulud selles korteris. 11 pereliiget ja 2 lemmiklooma. Jah, müügimõtted olid selleks hetkeks juba vähemalt 2 kuud tagasi selgepiiriliseks muutunud, sellest ka see mõte. Ja meil oli tore. Kingitusi niisama ei saanud. Ikka tuli kas salmi lugeda, või midagi muud teha. Koer pandi isegi trikke tegema, sest temale oli kingitus kuuse all täitsa olemas. Kassile ka. Käis ja vaatas kuuse all kingitusi, aga enda oma ära ei tundnud. Kui meil vanasti koer oli, leidis tema küll ilmeksimatult oma paki üles. Mis sellest, et maiustus oli hermeetilises pakis ja paberümbrises.

Vahetult peale jõule käisime Kirkega Tallinnas. Esiteks tahtsime teha mõned jõulusemad pildid ja siis oli meil tarvis veel veidi poodelda. Esialgu plaanisime pildistada kusagil linnas, aga…ilm mängis mäkra ja selleks hetkeks oli ilusast valgest lumest saanud pooleldi sulanud porine löga. Mitte kusagil polnud ilusa lumega pilte õuetingimustes teha, sest lund lihtsalt polnud. Õnneks tuli meelde, et Solarises pidi jõulunurk olema. Sinna me suundusimegi ja pildid said tehtud. Päeva sisse mahtus muidugi mõnus lõunasöök Komeedis.

Aastavahetust pidasime traditsiooniliselt kodus ja seekord kolmekesi. Mõnus, hubane, lõbus. Sõime, vaatasime televiisorit, mängisime lauamänge, suhtlesime. Seda kõike õhtul. Päeval käisime korra vanema poja juures nendele head vana aasta lõppu soovimas ja sealt libistasime ennast mööda jäätunud metsavaheteed koju tagasi uut aastat ootama.

Kätte jõudis aasta 2023! Lootusega, et see koledus maailmas läbi saab ja et meil kõigil läheb hästi!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Septemberikuus kõik kõik on uus

1. september 2022 oli jälle kord väga eriline, sest kooli läksid meie pere kõik 3 tütarlast. Mis veel eriti eriline, siis kõige vanem läks põhikooli viimasesse klassi ja viis oma noorema vennatütre käekõrval esimest korda kooli. Seega – esimene, kolmas ja üheksas klass. Elevust oli kõvasti. On ju hiiglama tugev tunne ja tore pealegi, alustada kooliteed oma tädi kõrval aulasse sisse marssides. Suur aktus oli muidugi esmalt hoopis tervele kooliperele õues ja peale seda toimus esimesele klassile aabitsa-aktus saalis, kuhu üheksandikud oma pisikesed sõbrad käekõrval sisse viisid. Meie koolil on üks tore traditsioon, kus terve koolipere pilt tehakse koolimaja katuselt ja seegi tehti esimesel koolipäeval ära. Armas aktus oli ja selline hell-armas tunne. Pisem pojatütar polegi enam lasteaialaps vaid koolipiiga ja tütar lõpetamas tähtsat kooliastet, kus tuleb teha järgmised olulised ja õiged valikud…….ja nagu ikka – lilled, pildid, lapsed varsti koju ja ise tööle. Tähistamised jäid õhtusesse aega.

Septembris olid ilmad ilusad ja käisin pildistamas ühte vahvat pesakonda. Auväärses eas vanemad, koos oma kahe lapse, nende kaasade ja lapselapsega. Koduõues, turvalises keskkonnas, taaselustasime mõned fotod, mida pereisa mulle lahkelt näitas. Fotodel olid vanapaari poeg ja tütar sellises alla 10 aasta vanuses. Neid ja teisi fotosid me taaselustasimegi ning loomulikult tegime hulgaliselt uusi ülesvõtteid. Hästi armas hommikupoolik koos toredate inimestega. Ma olen päriselt tänulik inimeste eest, kes minu kaamera ette satuvad. Nad on alati armsad. Samast õuest leidsin puu…mis pidavat olema äädikapuu :P

Ikka toite, kogu aeg teeme maitsvaid ja tervislikke toite.

Särin – september on meie linnas festivalikuu. Särinakuu. Kirke oli seal jälle vabatahtlikuna tööl ja mina käisin vaatamas neid etteasteid, mis mulle huvi pakkusid. Vägev, et meil selliseid üritusi ikka ja jälle korraldatakse. Mitmekesised programmid- muusika, kunst, kirjandus, filmikunst, mõnus atmosfäär ja igaühele midagi. Ka seekordne Särin oli nauditav.

Koeraga pluus ja mõned veel

Päris ammu ostsin lapsele mõeldes ühe armsa kanga(Lillestoff), millel on peal dalmaatslasest koerakutsikas. Meil on toredad mälestused sellest ajast, kui peres oli dalmaatslane. Tütar temaga koos üles kasvaski. Õmblesin lõpuks kangast pluusi ja kuna olin parasjagu õmblemise lainel, said valmis veel 3 pika varrukaga igapäevast pluusi. Sügis käes ja koolis hea kanda.

Tööl oli september loomulikult juba igati töine kuu ja sinna sekka mahtus ka vabariiklik lasteraamatukogutöötajate päev. Käisin seal minagi. Nagu ikka – tore üle mõne aja kohtuda kolleegidega üle vabariigi ja kuulata huvitavaid ettekandeid.

Septembris käisime parimate suvelugejatega väljasõidul. Seekord Estonia teatris, kus meile korraldati maja ekskursioon, saime lava taha ja kostüümiladudesse ja kuhu kõike veel. Räägiti teatri ajaloost, sinises saalis pakuti lastele kooki ja jooki ning lõpus haridusprogrammi raames tund “Kuidas mõista balletti”. Huvitav vaatamine ja kuulamine. Meeldis lastele ja meeldis täiskasvanutele.

Septembri lõpupoole tekkis meil sõbrannega geniaalne idee sõita Narva ja kohe mitmeks päevaks. Bookisime kaks ööd Narva- Jõesuu Medical SPA-sse ja panime Narva poole punuma. Ilm oli ilus, päikeseline, meeleolu rõõmus ja sõita puhas lust. Eesmärgiks oli eelkõige puhata, saunamõnusid nautida, Narvas suurepärast kangapoodi külastada ja linnas ringi käia. Minul oli väga lihtne seal ekskursiooni teha, sest elu esimesed 15 aastat ma just Narvas elasingi.

Medical SPA on pisut kulunud/väsinud, aga valisime selle lihtsal põhjusel. Selles spa-s ei ole enamasti lapsi ja sel korral oli meil soov vältida kisa-kära. Lapsed on toredad, aga nendega koos ma läheksingi sellisesse spa-sse, kus on veekeskus ja lastel lõbus ning täiskasvanud teavad sellega juba eos arvestada. Medical SPA-s käiakse pigem rohkem tervist turgutamas ja protseduure võtmas. Kuna asutus on suhteliselt mere ääres, saime palju jalutada. Küll õhtul, küll hommikul. Mere ääres jalutada on alati mõnus. Minule oli see seal puhas nostalgia, sest lapsena veetsin ma sealses rannas ikka arvestatavalt palju aega. Esimesel õhtul tegime spa-restoranis õhtusöögi.

Õhtul läksime loojangu ajal loomulikult randa jalutama ja pärast sulistasime saunades-basseinides.

Hommik algas samuti rannas jalutamisega.

Narva linnatuuri jooksul käisime kindluses, jalutasime promenaadil, pimeaias, kesklinnas sõime keskväljakul asuvas pubis Old Trafford ja toit oli seal ülimaitsev. Ports aga nii suur, et andis süüa.

Enne Jõesuusse tagasi sõitmist käisime minu lemmikumas kangapoes, kust ma viimased paar aastat kõik õmblemisse läinud kangad olen ostnud. Suureks rõõmuks oli omanik ise kohal ja juttu jätkus kauemaks. Loomulikult…väljusin sealt kotitäie kangastega :D Õnneks suurem osa sellest pakist on praeguseks juba rõivasteks õmmeldud. Õhtul hiljem Narva -Jõesuus tõime endale aga kohalikust tanklast kohvi ja maiustasime päeval linnast ostetud odavate ja maitsvate kookidega…seda aga kõike peale mõnusat spas-käiku.

Järgmisel päeval pärast hommikusööki võtsime suuna Tallinna poole tagasi. Sisse põikasime Toila-Oru kaunisse parki ja tegime seal pika jalutuskäigu nii pargis endas, kui mere ääres.

Järgmisena põikasime sisse Rakveresse, kus elab sõbranna tütar. Võtsime poest toidu kaasa, sõime külas lõunat ja varsti sõitsime edasi. Me oleks tegelikult Toila SPA-s söönud, aga veidral põhjusel oli sealne toiduasutus suletud. Viimase asjana enne kodu astusime sisse Tallinna lähedale tekkinud IKEA-sse. Mina polnud seal veel käinud ja soovisin poest konkreetseid riidepuid osta ning sõbranna polnud elus veel üldse üheski IKEA poes käinud. Käisime seega tutvumas. Koos päikeseloojanguga olime kodus tagasi.

Septembris sedamoodi :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari

Lastega Rootsis

Kui 2021 aasta suvel käisime oma plikadegängiga Ahvenamaal, siis 2022. aasta augustis sõitsime Stockholmi kruiisile. Pojatütred polnud Stockholmis käinud ja nii see otsus tehtud saigi. Enne kooli tuli midagi põnevamat ette võtta ja pealegi oli mul ammu mõttes viia nad Stockholmis Junibackenisse ja enne, kui nad nii suureks kasvavad, et see neid enam ei huvita. Ise olen seal käinud tütrega, kui tema oli väike ja vahetult enne pandeemiat käisin Junibackenis uuesti koos vabariigi lastetöötajatest kolleegidega Stockholmi õppereisi raames.

Ilm oli ilus, jakid polnud vajalikud ja nii alustasime kodunt rõõmuga oma reisi esmalt rongisõiduga Tallinna. Poja tõi oma lapsed rongijaama, kus nad meie tulles juba ootel olid ja kuigi hüvastijätt issiga kiskus pisara välja, oli rongi jõudes kurbus kohe unustatud, sest ees ootas seiklus. No ikka tegi lapsed natuke kurvaks, et issi kaasa ei tulnud, aga paraku polnud issil puhkus ja ega ma tea, kas teda see Rootsi tripp oleks huvitanudki :P Sel korral oli see rohkem minu ja tüdrukute projekt.

Tunnikese pärast olime rongiga pealinnas ja esmalt kõndisime sadamasse toidupoodi, et endale laeva kaasa vett, puuvilju ja pitsat osta. See on meil mingi kummaline harjumus enne kruiisile minekut, aga töötab hästi. Poest lippasime otse sadamasse, printisime välja pardakaardid ja mööda pikka koridori nagu ikka, liikusime hüpetega laeva. Enne laeva jõudmist tegime sadamahoones väikese südamega pildistamise.

Kajuti leidsime kiiresti, veeretasime kohvri sisse ja läksime tekile jalutama, lastele laeva näitama, mängutubasid külastama ja nii see eluke laevas veeres. Tegemist jagus. Käisime kajutis söömas ja päeva lõpetuseks maandusime õhtust showprogrammi vaatama. Lapsed olid vaatamata hilisele kellaajale vapralt lõpuni üleval, sest see vaatamine oli neile väga oluline. Üks tüdrukutest on ise võimleja ja sellest ka suur tantsuetenduste vaatamise huvi. Vaatas silmad suured ja ise pulksirge, nii põnev oli.

Magama saime hilja ja hommikul ärkasime vara. Ikka selleks, et hommikusöögiks akna alla koht leida, süüa, ilusaid skääre aknast vaadata ja pärast tekil jalutada. Väikestest vanem piiga tegi taldrikule toidukunsti. Lapsed jõudsid enne sadamasse jõudmist mängutoaski mängimas käia.

Võtsime päevaks vajalikud asjad kaasa ja laevast välja. Lastega loobusin juba eos sadamast jalgsi linna minemisest. Hüppasime sadama kõrvalt liinibussi peale ja sõitsime taaskord kuni meile tuttava sillani, et minna sinna poolsaarele Junibackenisse. Kes juhtumisi ei tea, siis see on selline laste teemakeskus, mis suures osas keskendunud Astrid Lindgreni raamatute tegelastele. Natuke on Muumisid ja muud tilulilu samuti. Absoluutne lemmik on seal aga vagunikeses läbi Lindgreni loomingu sõitmine. Kahjuks nagu ikka, saab see sõit varem otsa, kui vaimustusest lahti ununenud suu jõuab kinni minna. Igatahes tegemist jagus meil seal lastega tükiks ajaks.

Palav oli ja jalad olid väsinud, nägudest näha :P

Mitu tundi ringi trallitud, võtsime suuna kesklinna poole. Jalutasime mööda suviselt kaunist promenaadi esimese hooga jäätisekioskini. Teadsime seda kohta varasemast käigust ja suure palavaga on jäätis lastele alati mõnus vahepala. Pealegi oli jäätisetuutu tõsine stiimul, et palava ilmaga jalga jala ette tõsta.

Väikesed tüdrukud olid Stockholmis esimest korda, seega läksime nendega ka vanalinna uudistama. Tõepoolest, käisime jälle värskelt pressitud mahlagi joomas, nagu tavaliselt Stockholmis käies.

Kruiisiga Stockholmis käies, pole kunagi just ülearu palju aega. Tavaliselt jõuab käia ühes kohas põhjalikumalt, siis väike linnatiir ja varsti tuleb asutada ennast sadamasse tagasi. Jõudsime korraks ühes poes käia, kus tipsid lõid isalt saadud taskuraha laiaks ja sõitsimegi juba sadamasse tagasi. See lõvi seljas tehtud pilt on aga teatud mõttes nostalgiline. Kui ma kunagi esimest korda käisin Stockholmis koos poegadega, siis tegin nendest samasuguse pildi. Noorem poeg oli tol ajal umbes sama vana, kui meie kolmest piigast noorim.

Tagasi sõites tõdesime, et laevas pole midagi uut, eksole. Sellest ajast, kui Stockholmi liini sõidab Tallinkil ainult üks laev, on asi ikka päris niruks läinud. Kui juhtud veel samal suvel kaks korda seda liini sõitma, siis ei viitsi laevas isegi ringi jalutada. Käid vaatad programmi ja rõõmustad, kui see on vahetunud. Trubaduurid pianobaaris olid igatahes juunis ja augustis samad. Päriselt, igav. Me oleme ikka üsna mitmeid aastaid kas üle suve või iga suvi Stockis käinud, aga sel korral tekkis tunne, et isu on täis. Ei mitte Stockholmist, sinna ma lähen iga kell meeleldi tagasi, sest käimistele vaatamata on seal ikka veel kohti, kuhu tahaks minna, aga pole jõudnud. Aga see laevasõit, sellest on tõesti isu täis. Kui väljumised olid veel iga päev ja sõitis kaks laeva, oli mingigi vaheldus. Ühesõnaga on nagu on. Vahest on lennusõit nii ajavõit kui hinnavõit. Tuleb peale passida.

Lastega seiklesime tagasiteelgi mängutubades, tegime mõned tiirud poodides, nautisime kõik koos ilusat õhtusööki restoranis, vaatasime õhtust showprogrammi ja läksime magama, et hommikul ärgata juba kodumaal. Ah jaa, kesköö paiku käisime korra tekil vaatamas, kuidas laev andis Ahvenamaal Mariehamni sadamas otsad kaile ja võttis 10 minuti pärast tagasi. Lehvitasime lastega Ahvenamaale. Aasta tagasi just seal me ju sama kambaga käisimegi.

Reis kujunes meil igatahes mõnusaks ja koosveedetud aeg on alati tore aeg.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

August

Augustis jätkus minu toiduralli ehk siis tasakaalustatud toitumise programm. Mis ma oskan öelda. Rahul oli laps ja rahul olin mina. Minu osaks jäi muidugi 3 x päevas vaaritamine, aga retseptid on küllaltki lihtsad, seega erilist vaeva ei pidanud nägema. Pealegi nii või teisiti teen ma iga päev süüa, sest hommikust süüa on tarvis ja lõunat samuti. Hommikusöögid kodus, lõuna mina tööl ja laps peale kooli kodus. Temale jätan söögi alati toidutermosega ootele. Hea võimalus süüa kiiresti sooja toitu, kui koolist tuleb ja varsti kohe klaverisse, laulma või tööpostile läheb. Tal on nimelt teist aastat tööots korvpallimängude hooajal ja õhtupoole, kui töölt tulen, valmistan meile õhtusöögi. Eksole, saaks ka lihtsamalt, aga mille arvelt? Kuni laps kodus elab, on minu asi hoolitseda tema tervisliku toitumise eest ja kujundada toitumisharjumusi. Pean siin salamisi nõua iseendaga, et äkki peaks tehtud toitudest panema pisikese raamatu koos retseptide ja piltidega enda tarbeks kokku.

Suve lõpupoole käis meil külas noorem R ja et saaks kaks kärbest ühe hoobiga ehk käia külas nii emal-õel, kui venna perel, läksime hoopis koos vanema R-i juurde. Lapsed polnud tükk aega kassi näinud ja karvapall tuli samuti kaasa võtta. Nii me seal siis nautisime õues istumise võlu, jõime veini, ajasime juttu, tegime lõket ja rõõmustasime perega koos veedetud aja üle. Isegi rebane käis meil külas ja ei läinud ennem ära, kuni poeg teda veega pritsima läks. Kass aga…tema meil kardab muru. Istub maha ja kuskile enam ei liigu. Mõnules lõkke lähedal soojendades kord üht, kord teist külge. Vahepeal tegi lastega koos batuudil trikke. Aga….nii kui tekkis hämarus, tuli kassil meelde, et tal on olemas selline asi nagu jahiinstinkt. Küll siis kukkus hiilima ja ööputukaid taga ajama. Meil tuli hakata siis kassi valvama, sest kui see hall tegelane hämaras kuskile leegib, katsu siis teda pimedas leida ja nii satub veel rebasele kõhutäieks. Puu otsa ta ei jaksa ilmselt reinuvaderi eest pageda. Poisid tegid lõkkematerjali vigurladumist ja mis seal salata, pärast oli põledes väga ilus.

Augustis on mul enamasti teine pool puhkust ja ühe nendest päevadest pühendasin päriselt endale. Sõitsin Pärnu. Päris üksi. Meilt siit sõidab Pärnu üks buss, mis maksab 2€(rongi asemel) ja kuigi see logistab sinna tervelt 2 tundi, ajab asja ära. Plaanisin minna Estonia termidesse pisut veemõnusid nautima. Kohale jõudes aga selgus, et seal oli hoolduspäev ja ei mingit sulistamist. Eks ma siis läksin otse edasi, kuni vastu tuli Hedon SPA. Uurisin pisut asja ja leidsin, et võib ka seal oma 3 lõõgastavat tundi veeta. Ja ma ei kahetsenud. Selle paketi sees oli kompleksi kasutamine, hommikumantel, rätik, sussid, nahahooldustooted, piiramatult taimeteed ja õunu. Mis mulle väga meeldis, siis see, et seal oli protseduuride järjekord seinale pandud. Kohe tead, kust kuhu liikuda ja mida teha. Vahepeal käid puhketoas lesimas, lugemas, teed joomas ja siis edasi oma protseduuride juurde. Hedonit on kirjeldatud kui vaikset spa-d, ehk siis lastevaba. Kuid….punktis nr.1, ehk väikesemõõdulises ujumisbasseinis kohtusin ma paraku lastega ja kohe mitmega. Kõigepealt oli seal ema koos 2 väiksemaga ja siis tuli isa koos ühe väiksema ja kahe teismelisega….ja rahust oli asi valgusaastate kaugusel. Kisa-kära ja vettehüpped väikeses basseinis…..ei ole just meeldiv, kui oled arvestanud rahu ja vaikusega. See basseinike on seal tõepoolest väike. Mis seal ikka, läksin järgmise etapi juurde ja rohkem õnneks keegi vaikust ei häirinud. Kokkuvõtteks olid väga mõnusad 3 tundi täiesti iseendaga. Pestud, kammitud ja lõõgastunud. Mul pole laste vastu midagi, aga kui on lubatud, et saad lastevabalt lõõgastuda, siis nii võiks see ka olla. Peale SPA-d jalutasin mere äärde ja kõndisin pikalt mööda kallast põlvini vees. Vesi oli tegelikult soe ja ujutav, aga vat see on üks üksi käimise miinustest, et mul polnud kusagile asju jätta, et ujuma minna ja nii piirdusin jalgupidi vees kõndimisega. Edasi tegin söögipeatuse ja siis juba viimasele meie suuna bussile, et koju tagasi minna.

Augustis toimus tore pildistamine. Nimelt ühe mu parima sõbranna tütar ootas esimest beebit ja nii palus ta mind koos oma argentiinlasest kaasaga nende beebiootust jäädvustama. Ilus, kuigi palav õhtu looduses, koos armsate inimestega ja õhtu lõpetuseks maandusime meil, et juua teed, süüa puuvilju šokolaadiga ning anda meespoolele võimalust klaverit mängida. Nimelt, olles küll filossoofiaprofessor, mängib ta ka kenasti klaverit. Sõbranna tütrel pole paraku kodus klaverit. Meil õnneks on :) Beebi on praeguseks juba kuue kuune ja vahepeal on meil veel üks pildisessioon tehtud, kus beebi umbes kuu vanune.

Augusti 11-ndal on mul heal sõbrakesel sünnipäev. Sellel päeval võtsime ette sõidu Haapsalusse. Kahekesi. Et tähistada ja veeta ilus suvine õhtu Haapsalus. Käisime promenaadil ja vanalinnas jalutamas, õhtustasime Müüriääre kohvikus ja jõudsime isegi pimedas Paralepa randa täiskuud imetlema. Mõnus, mõnus õhtu oli. Saime lobiseda ja igapäevasest elust puhata. Ja millised värvid sel õhtul olid!!!!! Täiesti fantastiline loojang. Mul päriselt oli kahju, et kaamera koju jätsin ja pilte sain teha vaid telefoniga.

Suve lõpupoole sattusime tipsiga koos merele. Nimelt tähistas Mary Kay naiste seltskond traditsiooniliselt suve lõppu ja mind kutsuti kaasa lisaks sellele, et olen osa sellest korporatsioonist ka kui fotograafi, et kõik naised saaksid endast merel kauneid pilte. Ega see 2 tundi merel pildistamist just lõbu ei ole, aga tore oli sellegipoolest. Kui sa oled kõikuval alusel ja ei saa vaadata muudmoodi, kui läbi kaamerasilma, siis on tasakaalu hoidmine paras ooper. Õnneks oli lõbus, tütar toeks ja nalja sai palju, tasakaaluharjutused teevad ainult head, aga pisut ära väsitas samuti.

Merelt tulles käisime korraks Rotermanni kvartalis söömas, lilli imetlemas ja siis juba koju

Õmblesin augustis poja tütardele kleite. Mõlemad said kaks uut suvist kleidikest. Kangad Saksa toojalt Lillestoff. Väga kvaliteetsed ja ilusad kangad. Tegumoed valisid lapsed ise ja kangad minu kapist samuti. Ei ole siin midagi- üks tahab pikemat, teine lühemat kleiti jne. Kleidid aga lihtsad – varrukatega mudelitel puusast läbilõige, varukateta mudelitel rinnust läbilõige ja alumised osad kahe satsiga. Koos nende kleitidega käisime lõpuks Rootsiski ära. See käik oli meil selle suve plaanides, et võtan oma 3 tüdrukut ja Stockholmi tiirule, sest enne kui nad suureks kasvavad, tuli Junibackenis ära käia. Sellest reisist tuleb eraldi postitus.

Suve lõpetas mul aga tööalane laager. Õigemini toimus maakonna raamatukogutöötajate seminar-laager Laukataguse puhkekülas. Tegelikult ma seda osa oleks juba nagu kirjutanud siia, aga mis läinud see läinud. Kirjutan seega uuesti.

Laager toimus augusti viimasel nädalalõpul, ehk reedel ja laupäeval. Jah, tervelt kaks päeva olime selles suurepärases puhketalus. Tõeliselt ilus koht ja lahke pererahvas. Toitlustas meid kahel päeval Servistor Catering ja nendele tulevad vaid kiidusõnad. Ülimaitsvad toidud, huvitavad ja arvestatud ka mõnade talumatustega. Esimesel päeval toimus tööpäeva ulatuses koolitus, kuidas turundada raamatukogus, õhtul esines meile väikese akustilise kontserdiga Sten-Olle Moldau ja veel hiljem said soovijad saunas käia ja tiigis ujuda. Õhtu saunaterrassil oli omamoodi maagiline. Pimedas ujudes võis kohtuda libeda kalaga ja kuulata sookurgede omavahelisi vestlusi.

Mina ööbisin koos 3-e kolleegiga ühes toas ja kahel meist läks õnneks uni varem ära. Just õnneks, sest me otsustasime minna jalutama ja sattusime mõnusa udu peale. Siili ei kohanud, hobust samuti mitte, aga tiigis kohtasime ujumas mõnda kolleegi.

Pärast kosutavat hommikusööki suundusime kõik autodesse ja sõitsime Keavasse. Koos matkajuht Andres Läänega toimus lõbus räätsamatk Keava rabas. Soovijad said loomulikult laugastes ujuda.

Päris viimane sündmus augustis oli seekord vanema poja juures, kus pidasime perega tema vanema tütrekese sünnipäeva. Sai teine 9!!! Kuhu küll aeg lippab, nagu on tavapärane küsida :) Sünnipäevaks õmblesin neiukesele taskute ja satsidega tuunika. Pereema tegi võileivatordi ja mina tegin selle küpsetamata toorkoogi. Küünaldega tordi tõid vanavanavanemad(süüa oli tegelikult muudki :P).

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment