Juuni algas tohutu tempoga ja töiselt. Kiire oli nii tööl, kui kodus. Nädalaga tegin kooli- ja lasteaialastele 12 erinevat teematundi, lisaks raamatukogus ööbimisega raamatukoguöö pundile parimatele lugejatele. Ja muidugi igapäevane töö, kus samuti tegemiste puudust pole. Et kõike vähe poleks, õmblesin kodus igal vabal hetkel tütrele riideid, sest nagu teada, siis enne igat reisi pole kunagi midagiiiii selga panna. Valmis said kaks kleiti, üks seelik, musliinist püksid ja üks pluus seelikuga samast riidest.

Viimast kleiti hakkasin tegema pühapäeva õhtul üheksa ajal ja keskööks oli see selga proovimiseks valmis. Tegin seda üsna ülbelt, traageldamist vältides. Masina alla ja kõik kapitaalselt kohe kinni. Õnneks proovis istus asi selga nagu valatult. Cm-pael ja hea silmamõõt abiks. 8. juuni õhtuks, kui töölt laekusin, jäi veel natukene teha. Tumesinisel linasel kleidil nööpaugud teha ja nööbid ette õmmelda, viimasel valgel kleidil alläär, kaelatagune kinnitus ja mõned käsitsi tehtavad töölõigud. Nojah, oli ju ammu teada, et ta midagi tahab, aga ikka viimasel minutil tekivad muutused ja uued mõtted. Nii sai näiteks sellest valgest mustade täppidega kivipestud puuvillasest kangast pluusi asemel hoopis kleit.

Laps sai 9-l juunil koos klassikaaslastega kenasti Kreetale kultuuri- ja puhkusereisile saadetud. Minul olid ees 4 viimast tööpäeva, et alata saaks kuu lõpuni kestev puhkus. Tütar saabus reisilt tagasi 16-l ja siis algas meil lõpuaktuse-eelne sebimine. Tore, et kleit ja kingad olid olemas. Tütre noormees oli selleks ajaks kaitseväeteenistuse lõpetanud ja oli meie tegemistel(loe: Kirke ühest kohast teise transportimisel ja moraalne tugi) abiks.

Enne seda sebimist, kui neiu veel reisil oli, sain mina natuke ennast tööelust välja saputada. Kohe peale laupäevast viimast tööpäeva sõitsin pühapäeval Uus-Järvekülla poja perele külla. Ees seisis pikem lapsehoid ja 10-kuusele mummukesele tuleb ennast rohkem näidata. Eelmisel õhtul õmblesin pisikesele musliinist suvise jupstüki.

Pika päeva järel koos armsatega, sõitsin õhtuks linna ja sain kokku oma sõbranna Taimiga. Kohtusime Balti jaamas, kuhu mind tõi buss ja läksime jalutama mere poole Noblessneri kvartalisse. Sealt sõitsime bussiga kesklinna ja veetsime aega Rottermannis. Kui vihma tibutamine läbi sai, jalutasime kruiisikaile ja nautisime päikeseloojangut. Peale piisavat kõndimist(sest ma olin viimased nädalad liiga palju istunud tagumist poolt laiaks arvuti või õmblusmasina taga), sõitsime Mustamäele sõbranna juurde, korraldasime endale mõnusa õhtusöögi ja juttu jätkus poole ööni.

Hommikul ärkasime varakult, sõime hommikust, sõbranna läks “küüntesse” ja mina lugesin raamatut. Kui sõbrannake tagasi jõudis, jahtisime Linnateatri etendustele pileteid. Igatahes sügisl on meil kaks etendust soolas ja ikkagi ei saa ma aru sellest süsteemist, kuidas teatritesse pileteid normaalselt saab osta või mida teevad teatrites kassad, kui kõik piletid on hetkega välja müüdud. Peale piletijahti läksime KUMU-sse Kristi Kongi näitusele “Kromaatiline triiv”. Ütleme nii, et vaadata kõlbas, aga polnud päris minu tassike teed. Segadus kunstniku peas ei vormu alati selguseks vaataja silmis. Minu jaoks jäi ta pisut kaootiliseks, kohati nägin palju üle jala laskmist ja mõtlema jäin selle üle, et kas oli tarvis sellise näituse tarvis nii palju materjali kulutada. Vähemast oleks saanud tegelikult rohkem ja parem. Minu arvamus ei pretendeeri muidugi tõele. Proovin siia panna kokku oma tillukese kollaaži sellest, mis ehk rohkem meeldis. See esimene pilt on mul pildistatud siseruumist läbi ühe silma õueruumi ja see on minu lemmikpilt :D

Sealt edasi läksime Kadrioru Kunstimuuseumisse, kus oli vaatamiseks “Looduse ja kunsti sümfoonia. Serlachiuse kunstikogu”. See oli näitus, kust said kunstilise mõnu kätte. Näitus tutvustas esmakordselt Eestis Gösta Serlachiuse kunstifondi kogu, mis on üks Soome rikkalikumaid kogusid. Suurtööstur Gösta Serlachiuse rajatud kollektsiooni tuumiku moodustab Soome kunsti kuldaja ehk 19. sajandi lõpu kuni 20. sajandi alguse kunst, kus on kesksel kohal Akseli Gallen-Kallela looming. Samuti on esindatud ajalooliselt kollektsiooni kuulunud Lääne-Euroopa vanad meistrid ning (Soome) nüüdisaegne kunst, mille kogumine on fondi missioon tänapäeval.

Leidsin sealt ka ühe Aivazovski maali. Tema meremaale olen ma juba varajasest lapsepõlvest armastanud. Kogusin neid võimalusel alati oma margikogusse.

See järgnev von Kleveri maal oli hästi suur ja muinasjutuline. Lugesin selle kõrval oleva kausta läbi ja sealt sai teada mõndagi maali sünniloost ja taastamisprotsessist.

Ühesõnaga igati kunstiline hommik ja sellest tundsin ma kohutavalt puudust. Viimast näitust soovitan vaadata kahel käel. Kadriorust jalutasime kesklinna tagasi jalgsi, käisime Viru keskuse Literaadis söömas, vaatasime mõnda poodi. Lõpuks teleporteerusime Balti jaama, kust mina läksin rongile ja sõbranna bussiga oma koju.

Järgmisel päeval saabus reisilt tütar. Puhanud ja päevitunud, rõõmus ja roosa. Reis läks hästi – oli kultuuri ja oli puhkust peale väsitavat eksamiperioodi. Koju ta tegelikult kohe ei tulnudki, noormees oli lennujaamas vastas ja maabusid esialgu tema juures. Kohtusime alles ülejärgmisel päeval linnas, aga selleni veel jõuan. Mina käisin päev enne lapsega kohtumist juuksuris, et lõpuaktuseks vinks-vonks korras olla. Juuksed olid kasvanud nii pikaks, et pestes kippusid äravoolus tilpnema ja see oli väga tülikas. Otsustasin korraliku jupi maha lõigata. Vööni juustest sai pea 30 cm lühem sonks ja ikka veel piisavalt pikad juuksed. Ise jäin hiiglama rahule, kõvasti kergem olla ja mugavam hooldada. Järgmisel päeval sõitsin hommikuse rongiga pealinna, luusisin ringi vajalikes kohtades, korraks istusin vett jooma ja kergelt sööma Kaubamaja Hooaja kohvikus(kus järjekordselt oli kehv ja üliaeglane teenindus). Mõne aja pärast tuli lapseke(kes oli samuti hommikust oma koolis – küll aktuseproovis, küll vokaalansambli proovis ja kooriproovis) oma “küüntest”, ostsime Kaubamaja toidukast tordi ja suundusime Pärnu maante juuksurisalongi, kus töötab minu hea sõbranna. Laps sai oma päikeserisist ja mereveest räsitud juustele vajaliku hoolduse ning soeng tehti järgmiseks päevaks, ehk lõpetamiseks, samuti valmis. Kuna ta otseselt teab mis soengut ei tahtnud, siis oligi oluline juuksed hooldada ja viimistleda nii, et hommikul tõustes on kõik kena ja juuksed pole ludus.

Sõime seal koos kooki ja jõime kohvi. Muide, väga soovitan Selveri köögi Rabarberi ja rose torti. Visuaalselt ilus ja nii õrna maitsega. Super! Kahjuks on see ilmselt rabarberi tõttu hooajaline tort. Sõime seda 3 päeva pärast kodusel lõpetamisepeol ja hiljem vanavanemate juures külas käies – kõigile maitses. Igatahes juuksed korras, tort söödud – tütar läks noormehega Kasemetsa ja mina sõbrannaga koos autoga koju, sest me ikka ühe küla mummid, aga tema käib pealinnas tööl. Tütrel oli järgmisel ehk lõpetamise päeval, mugavam lähemalt hommikul linna sõita. Mina aga tegelesin õhtul hilja veel sellega, mida pole varem teinud. Ostsin endale heleroosad kunstküüned, mis käivad kleepsude või liimiga küünte peale. No tuli selline idee, et võiks lapse lõpupeoks käpakesed kanuks teha. Nojahhh, kuna lapsest tarkpead polnud kodus, nikerdasin ise. Mida rohkem küüsi peale sain, seda ebamugavamaks teiste panemine läks ja siis kui kõik peal, saatsin lapsele pildi, et kuule pisut imelik on, jube suured :D Tuli välja, et pakis olevast küünte kogusest ei taibanud ma hämaras päris õige suurusega küüsi välja valida ja nii sattusid pea keskööl väsimusest minu küüntele täitsa valed kunstilised tegelased. Eks kakkusin need mittesobivad küljest ära ja panin sobivamad. Hommikul värske silmaga vaadates vahetasin veel mõned välja ja kokku sai vähemalt visuaalselt täitsa kobe pilt. Mis aga ei tähenda üldse seda, et selliste tegelastega mugav toimetada on. No nööpnõelagi keeruline maast kätte saada. Aga…küünte kiituseks võib öelda, et püsisid peal päris pikalt, ligi 2 nädalat. Kui kuuma vee all väga ei plätserda, püsivad vast isegi kauem. Mul tuli siiski toimetada ja kokata ja nõusid pesta ja ise pesus käia, seega mulle sellest nädal ja paar päeva ajast täiesti piisas. Pidevalt sellistega elada – tänan ei.

Mõni päev enne lapse juuksurit tellisin Tablescape-st meile pisikese klaasist võitoosi, mille peal on pressitud mesilased. Olen ammu otsinud just sellist väikest, sest me ei ole suured võisööjad, et vajaks suurt võitoosi. Lõpuks leidsin, samalt tootjalt, kelle klaasid hiljuti meile koju ostsime. Tablescape perenaine viis toosi armsasti minu sõbranna juuksurisalongi, kust saime selle oma külastuse ajal kätte.

19. juunil oli kooli lõpuaktus – meie pere tähtis päev. Gümnaasiumiaastad said väärika punkti.

Mina kargasin varahommikul üles ja jooksin kesklinna lillepoodi kahte kimpu ära tooma. Üks tütrele, teine tema südamesõbrannale. Tagasi koju, kiirelt lihtne meik, hommikusöök, riided selga ja kappadi oma kimpudega rongi peale, et sõita pealinna lõpetamisele. 13.30-ks jõudsin kooli juurde, kus õuel olid pingid aktuse ootuses ritta seatud. Kahele lapsevanemale abiturientide taga, nimelised istekohad. Teised külalised pidid leppima tänava-äärse suurepärase vaatega. Ei saa salata, et kausis istudes oli päris kuum, aga tänavarinnatise ääres seisjatel oli maja varjus mõnusalt jahe.

Aktus algas kell 14 ja kestis meeldivalt vaid tund aega. See on super, erinevalt paljudest koolidest, kus 3-tunnise aktusega võib juured alla kasvatada. TPL-i aktused on õnneks läbi aastate olnud mõnusalt lühikesed, sealjuures südamlikud ja sisukad. Nii ka lõpuaktus – direktori kõne tundus soojuse kõrval ka väga isiklik. Meie laste lend oli talle kuidagi südame külge kasvanud. Ilma liigse vahuta väga südamlik aktus. 66 kaunist lõpetajat, kes said sellest koolist lisaks headele teadmistele ka suurepärased väärtused, mis kannavad neid läbi elu. Väga kokkuhoidev lend, kes toetasid üksteist kooli ajal ja toetavad tõenäoliselt ka edasises elus. Minu üllatuseks väga musikaalne lend, sest õhtusel lõpubanketil, mille videosid ma nägin, käis suur ühislaulmine ja see laul oli erinevalt tavapärasest pidujorutamisest väga puhas. Direktorgi mainis, et lisaks headele akadeemilistele võimetele hiilgas see lend väga musikaalsete noortega, oli suurepärasel tasemel voklaiste ja instrumentaliste, 3 aastat hiilgas nende osavõtul kooli segakoor ja vokaalansambel. Au ja kiitus ka lütseumi muusikaõpetajale Margotile. Jah, aktus sai läbi…kool sai läbi. Rõõm ja nuuks käsikäes.

Klassipildid, lennupildid, sõbrapildid ja siis said lõpetajate külalised noori õnnitlema. Meid kogunes aktusele lausa 10 täiskasvanut, 2 teismelist ja 1 beebi. Kuhjasime Kirke lilledega üle ja suundusime Rottermanni keskuse Flamm-i ühisele söömingule, et tähistada neidu, kes on selles lõpetamise hetkes ilmselgelt oma elu suurimate teadmistega(nagu kõik lõpetajad). Nii lihtsalt on, sest õpitakse nii laialdaselt ja palju ja sel hetkel nad seda kõige veel teavad ja oskavad, aga varsti hakkab suurem osa kõigest sellest ununema ja see on ok, sest ülikoolis keskendutakse kitsamale valdkonnale. Süvendatakse neid teadmisi, mis edasises elus saavad vajalikud olema. Mitte et seda järgmist koolivalikut lihtne oleks teha, kui mitme ülikooli uksed sulle avatud…..ma ütleks, et gümnaasiumi valida oli lihtsam.

Flammi jõudes toimusid seltskonnas muutused, sest vanem poeg oma kaasaga läks lennujaama ja lendasid Poola, et minna mõneks ajaks Tatratesse matkama. Kirke õeke koos 4-kuuse beebiga läks aktuselt koju ja asemele tuli meie keskmise lapse kaasa koos 10-kuuse beebiga. Kogunesime väikeste vahedega ja lõpuks oli meid laua ümber 10 + beebi. Kõhud täis ja piisavalt jutustatud, läksime laiali. Mina saatsin poja kaks teismelist rongi peale, et nad emale üle anda. Ise läksin Kalamaja Tehas – veinibaari, kus meil toimus klassi lapsevanematega lustakas koosviibimine. Lapsevanemadki on aastatega nii kokku kasvanud, et augustis meil plaanis juba uus kokkusaamine ühe lõpetaja koduõuel. Kirke ise läks Telliskivi Literaadi restorani oma lennu ja õpetajatega lõpetamist tähistama.

Järgmisel päeval tuli kell 12 meile linnapoja perega. Tegin miniale meigi ja saatsin noored oma sõprade kiriklikule laulatusele. Mina sel ajal sõidutasin pisikest tibukest vankris mööda terviseradasid. Lapsel oli mõnus värskes õhus linnulaulu saatel magada. Kui vanemad laulatuselt tagasi tulid, sõitsime kõik koos nende juurde Järvekülla. Emme-issi läksid Tallinna pulmapeole ja meie pidime kahekesi kenasti hakkama saama. See oli tipsile esimene kord olla ilma vanemateta, aga me saime kenasti hakkama. Mängisime, käisime õues jalutamas ja kiikumas, sõime ja sain ta isegi ööunne. Eks ma ole elus saanud kõvasti harjutada enda ja vanema poja lastega ja edu alus on hoidja absoluutne rahuseisund. Lapsed on tundlatega, nad saavad aru, kui täiskasvanu on närvis või pabistab. Hommikul mõnnasime kõik koos terrassil päikese käes. Suured kohvitasid, pisike inimene mängis.

Pealelõunal sõitsin Balti jaama ja peale põgusat turulkäiku sõitsin koju, et hakata vaikselt ette valmistama järgmise päeva õhtust lõpetamise tähistamise pidu vol.2, kuhu saabusid need külalised, kes aktusele ühel või teisel põhjusel tulla ei saanud. Ja neid jagus. 12 täiskasvanut, 1 väikelaps, 1 beebi ja meie Kirkega.

Lasteaed…põhikool ….gümnaasium

Pärast kahte pidu oli meil kodu nagu lilleaed, millest vaid tilluke osa siin piltidel. Minu auks jäi nende lillede imetlemine ja “kantseldamine”, sest kohe peale jaanipäeva sõitis tütar oma kaaslasega nädalaks Poola Gdanskisse. Puhkama ja Ultra Race 2026-le.

Minu puhkuse esimene nädal läkski lõpetamisega seotud tegemiste tuules, kui aga noored reisile sõitsid, algas minu isiklik aeg.

Ühel päeval aktiveerusid kaks sõbrannat korraga ja tahtsid kokku saada samal päeval. No mis seal ikka – sõitsin Tallinna. Hommikupoolsel ajal sain kokku sõbranna Hiiega, kellega kondasime mööda kaubandust ja lõpuks maandusime Lasnamäe Pihlaka kondiitriärisse kooki sööma ja lobisema. Peaks ütlema, et sealsed hinnad olid kõvasti meeldivamad, kui kesklinnas ja madalamad, kui meil Raplas.

Kella kolme ajal jõudsin tagasi kesklinna ja kohtusin järgmise sõbrannaga, kes on linna elama ja tööle kolinud. Eksole, mul juba 3 armsat sõbrakest sedasi pealinna ära kolinud. Vihje? Tundub küll. Edaga tegime kõigepealt väga pika jalutuskäigu mere ääres, siis käisime Rottermanni Orangeries söömas ja kui õhtul mõtlesin rongiga koju minna, tegi Eda hoopis ettepaneku tema juurde Nõmmele jääda. Nojah, mina olen spontaanne :D Väikeseid lapsi ja kanu kodus pole, seega miski mind ei takistanud külapeale jäämast. Teadagi, juttu jätkus meil poole ööni. Hommikul ärgates tegime mõnusa vaikse ja aeglase hommikusöögi ja siis läksime sõbranna töökohta, sest temal oli soov mulle näidata, kus ta igapäevaselt oma tööaega veedab. Vahva! Edasi jätsin sõbranna usinasti oma asju nokitsema ja suundusin kesklinna kaubandusse. Nimelt algasid allahindlused ja muul ajal ma riideid ei osta, aga mõned asjad mida vajan on allahindlusel nii hea hinnaga, et pole mõtet endal kangastki osta. Või siis näiteks kudum, mida ma ise ei tee niikuinii. Käik oli tulus. Vägavägagi hea hinnaga sain imekauni kardigani, mõnusad linased püksid, suvekingad(mida mul oli kohe väga vaja) ja paar tavalist õlapaeltega maikat. Vanad olid lihtsalt juba nii peetud, et aeg väljateenitud puhkusele saata. Sealt edasi rongijaama, põikega turule. Toredad kaks päeva olid.

Järgmised kaks päeva veetsin koduste asjadega tegeledes ja oleks ilmselgelt molutanud ka kolmanda, aga laupäeval helistas minu armas kolleeg-teatri/kontserdisõber ja kutsus pühapäeval Viljandisse vabaõhuetendusele. Tal oli üks vaba pilet pakkuda. Mina, nagu eelpool kirjutasin, olen spontaanne inimene ja muidugi ütlesin jah. Vaatamata sellele, et ma ei ole üldse vabaõhuetenduste fänn ja olen seda meelt, et kalli piletiraha eest ei taha ma liiga kuuma, liiga külma, paduvihma või sääski vaid mugavat saali, kus saan keskenduda mitte ellujäämisele vaid etendusele.

Seega jah, kuu viimasel pühapäeval ärkasin varakult, käisin lõuna paiku vaatamas, kus mu noorem pojatütar oma sõbrannaga mohitosid müütab(õues oli väga kuum), tegin neile esimese ostu, aitasin müügiletile parema nähtavuse tekitada, tegin mõned pildid ja läksin koju, et lastele fb-gruppides reklaami teha. Muidu istuvad kaks asjalikku ja ettevõtlikku 11-aastast ja ootavad õhtuni, et mõnigi ostja tuleks. Igatahes läks kuulutus viraalseks ja lastel oli õhtuks täiesti tulemuslik päev.

Kodus sättisin ennast korda ja lippasin rongijaama, kus kohtusin kolleegiga ja sõitsime Viljandisse. Jõudsime kenasti teha kohvi ja koogi, kuigi plaan oli hoopis midagi soolast süüa. Läksime “Kodu kohvikusse”, mis eelmisel käigul jättis mulle ülikena mulje ja seekord kahjuks asi nii tore polnudki. Esiteks, tund enne sulgemist ei soostutud köögis isegi salatikest tegema. Letis oli vaid magusaid koogikesi ja teenindajale pidi igat asja 2-3 korda ütlema, et ta kuuleks või aru saaks, mida me soovime. Tundus, et ta ei tahtnud meid sinna üldse :D Aga oh häda, peale meid tuli veel väga palju rahvast, oma 10 inimest. Pühapäevasel päeval, suvel, palavaga, kui linnakeses on vabaõhuetendus, tuleks kohvikutel sellega arvestada. See selleks.

Kella 16-ks läksime üsna lähedale muuseumi hoovi, kus mängiti etendust “Kondas ja maasikasööjad”. Etendus algas ja….minu ees istuv naine kukkus kokku. Kiire esmaabi, peale toibumist transporditi daam ära ja etendus sai uuesti alata. Jah, õues oli kuum, aga samas sutsu ka pilvealune. Igatahes loodetavasti läks kõik häasi.

Etendus oli tore, Ott Sepp mängis Kondast väga hästi. Oli palav, sai vihmakest, aga õnneks mitte padukat. Süli sai küll märjaks, aga nii sooja ilmaga kuivas kiiresti ära. Tagasiteel rongijaama pool teed oli ok, aga siis tabas meid äikesega padukas. Õnneks olime varustatud vihmavarjudega ja pääsesime sulamisest, sest mine neid tüdrukuid tea, kes suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Poolkümneks olin kodus tagasi, rõõmus ja roosa.

Kaks viimast kuu päeva, ühtlasi kaks minu puhkuse viimast päeva – olin kodus. Toimetasin, lugesin, õmblesin pojatütrele t-särgi. Just sellist värvi, nagu ta soovis enadale ja parandasin tema müstiliselt lagunenud Reservedi bermuuda-teksased. Eksole, lihtsalt kangas hargnes laiali passe alt.

Nii sai see esimene suvekuu läbi ja oli igati toredalt mahlakas aeg. Edasi juulisse!

Raamatud juunis:

Selle kuu 9-st raamatust on 7 kohe väga head ja tugevad.

“Gracie kiusatus” Santa Montefiore

Varraku ajaviiteromaani sarja raamatud on üldiselt alati väga head ja ladusalt loetavad. Jah, romaanid, aga mitte primitiivsed. “Gracie kiusatus” on lugu ühe andeka naise kujunemislugu, elu eksimused, armastus, rõõmud, valikud ja kiusatused. Polegi varem lugenud raamatut, kus räägitakse kuulsate maalide võltsimisest. Lugu oli omamoodi traagiline, aga siiski õnneliku lõpuga. No ja Santa Montefiore raamatud on alati väga huvitavad. 10/10

Ära kunagi loobu oma unistustest, ükskõik kui kaua sa neid südames oled kandnud …

Gracie Burton on vanaema, kes elab vaikselt Devonis. Juba nelikümmend aastat pole ta oma külast õieti ära käinudki. Tema tütar Carina on mõjukas ärinaine Londonis. Tal on väga vähe aega 17-aastase tütre Anastasia jaoks, kes õpib internaatkoolis, ja veelgi vähem oma vananeva ema jaoks. Need kolm naist vaevu tunnevadki üksteist.

Kui Gracie näeb ajakirjas Toscanas toimuva kokanduskursuse reklaami, otsustab ta kulutada kõik oma säästud sellele, et sõita Itaaliasse. Tütar ja tütretütar otsustavad temaga kaasa minna, teadmata, mis Graciet õieti Itaaliasse tõmbab. Ka naabrid imestavad, miks ta ei võiks kokaraamatu järgi süüa tegema õppida. Neil pole aimugi, et Gracie varjab saladust erakordsest elust enne neid …

Menukirjanik Santa Montefiore unustamatu lugu kadunud ja taasavastatud armastusest kauni Itaalia maastiku taustal.

Santa Montefiore on sündinud 1970. aastal Inglismaal. Ta õppis Exeteri ülikoolis ning on abielus ajaloolase ja kirjaniku Simon Sebag Montefiorega. Kuulsuse saavutas ta eelkõige „Deverillide kroonika” sarjaga, aga ka muud tema raamatud on olnud väga menukad. Eesti keeles on tema viljakast loomingust ilmunud kakskümmend romaani.

„Keegi ei kirjuta eepilist romantikat paremini kui Santa Montefiore.” – Jojo Moyes

„Meisterlik ja poeetiline.” – Daily Mail

“Sidrunipuude all” Emma Burstall

Lihtne lugemine. Natuke nagu tänapäevane muinasjutt, aga parasjagu selline raamat, mida loed perioodil, kus igapäevatöö on väga pingeline, tihe ja väsitav. Võtad õhtul ühe lihtsamat sorti raamatu ja saad varsti rahulikult magama jääda. 7/10

Pärast sõbra kaotust ja abielu lagunemist loodab südamevalus piinlev Stella, et reis idüllilisele Kreeta saarele aitab tal ja tema perel taastuda. Ja Stella mured tunduvadki kaduvat sel hetkel, kui ta astub esimest korda hingematvalt kaunisse Villa Ariadnesse. Sealt avaneb imeline vaade merele ning on tunda joovastavat sidrunite lõhna.

Idülli ja rahu ähvardab aga lõhkuda üks ebameeldiv avastus ja ühe vana tuttava saabumine, mis sunnivad Stellat võtma vastu rasket otsust.

Kreeta kauni looduse ja kohalike sõbralikkuse toel avastab Stella siiski, et Villa Ariadne võib olla nende põgenemistee … ja veel palju muudki. Kas ta suudab end aga taas armastusele avada ja leida jõudu uueks alguseks?

Emma Burstall on mitmete menukate romaanide autor, nende seas Cornwalli sari „Tremarnock“. Emma õppis Cambridge’i ülikoolis inglise keelt ja alustas karjääri noore reporterina ajalehes Western Morning News in Plymouth, hiljem sai temast ajakirja Woman and Family Circle toimetaja. Ta armastab filme ja teatrit, joogat ja pilatest ning pere ja sõprade seltsis aja veetmist. Ta elab Edela-Londonis, tal on kolm last ja kaks lapselast.

“Asjad, mida me varjame valguse eest” Lucy Score

Selle sarja esimest osa lugesin päris mitu aastat tagasi. Teine osa oli lugemata puhtalt aja puudumise pärast ja sellepärast, et pidevalt on lugemist ootavate raamatute kuhi ees. Mäletasin, et esimene osa mulle meeldis, aga ega väga midagi sellest , meeles ei olnud. Seda enam olin üllatunud teist osa lugema hakates, et kõik tuli kohe meelde ja saab põnevusega edasi lugeda. Selles raamatus on kõike – põnevust, krimi, armastust. 9/10

Sellest, kui Knockemouti politseiülemat Nashi tulistati, on juba mõni aeg möödas, kuid mees on ikka veel iseenda hale vari. Teda piinavad paanikahood, ent ta keeldub kellelegi oma nõrkust tunnistamast. Asi muutub, kui tema kõrvalkorterisse kolib põrgulikult seksikas Lina. Tema tähelepaneliku pilgu eest Nash varjuda ei saa … ja avastab endalegi üllatuseks, et ta ei soovigi seda teha.

Nashi venna kunagine silmarõõm Lina elab oma reeglite järgi. Lühike kuum afäär kohaliku seksika politseiülemaga, kelle tagumikku Knockemouti daamid kohalikuks aardeks peavad? Igatahes. Pühendumist nõudev suhe ja paigale jäämine? Mitte mingil juhul. Lina on iseseisev, ohtlik, seiklusaldis, saladustest pungil ja üle kõige kodusoojust ihkava Nashi jaoks nii … vale, kuid ometi ei suuda nad Nashiga teineteisest eemale hoida.

Lina plaanib linnast pageda niipea, kui töö tehtud, aga aja jooksul saab järjest selgemaks, et kelle Knockemout on kord omaks võtnud, sellel enam pääsu pole. Ent miks ilmus Lina linna just Nashi tulistamise ajaks? Kas iga sädet on ikka vaja lõkkele õhutada?

Sarjas on varem ilmunud „Asjad, millest me üle ei saa“ (2024), mis räägib Nashi venna Knoxi loo.

“Zazie sõidab mettrooga” Raymond Queneau

Lugema hakates tundus raamat paljutõotav. Sai parasjagu naerda, oli väga omapärane kirjastiil(taotluslikult vigane) ja prantsuse autorile kohaselt otsekohene. Mida, edasi, seda brutaalsemaks ja robustsemaks ta läks ja aina enam tundsin, et kergitan kulmu. Esimese kolmandiku lõpuks sain aru, et see pole minu tassike teed, kuigi prantsuse autorid mulle väga meeldivad. Ei kõnetanud. Jätsin pooleli. Võimalik, et polnud selle raamatu jaoks hetkel lihtsalt õige aeg. Jäi pooleli, seega ei anna ka hinnangut.

Provintsist Pariisi saabunud Zaziel on vankumatu soov – sõita linna kuulsa metrooga. Kuulnud rongijaama vastu tulnud onu Gabrielilt, et alatute metrootöötajate streigi tõttu pole see võimalik, põgeneb hakkaja tüdruk järgmisel päeval onu juurest. Järgnevad ettearvamatud seiklused Pariisis ja sekeldused suurlinna elanikega, üks omapärasem ja petlikum kui teine.

Raymond Queneau (1903–1976) oli prantsuse üks omanäolisemaid kirjanikke, kuulsa Oulipo kirjandusrühmituse juhtfiguur. Värvikate tegelaste ja pöörase keelekasutusega romaan „Zazie sõidab mettrooga“ (1959) tõi varem vaid kriitikute tähelepanu pälvinud Queneaule üleüldise tuntuse ja menu ning on jäänud tema populaarseimaks teoseks. Prantslased on „Zazie sõidab mettrooga“ valinud 20. sajandi saja kõige meeldejäävama raamatu hulka.

“Soov. Mõned lood elavad igavesti” Heather Morris

Ülivõrdes! Nii hea ja südantliigutav. Ammu pole lugenud raamatut, kus ma aina nutan ja nutan. Olles kunagi ise käinud lastehaigla onkoloogiaosakonnas lastega rõõmsaid tegevusi tegemas ja neile rõõmu pakkumas, tean liigagi hästi, kui raske on seal emotsionaalselt olla, vaadates neid lapsi, teades, et mõnedki neist ei kasva suureks….ja ikkagi võtta ennast kokku ja naeratada. Toimetada nendega nagu tavaliste tervete lastega. See on karm. Veel karmim on nende laste, nende perede elu. Müts maha kõigi haiglatöötajate ees, kes on päevast päeva nende kõrval. 10/10

„Soov“ on südantliigutav romaan raskelt haige teismelise ja üksildase videomängude disaineri ootamatust sõprusest.

Jesse on 15-aastane. Ta armastab oma sõpru, väikest venda ja vanemaid – isegi siis, kui nad tülitsevad, nagu viimasel ajal pidevalt juhtub. Kuid kõige rohkem armastab ta mängida videomänge. Isegi haiglavoodis olles.
Alex on 29-aastane. Ta ei armasta just paljusid asju. Ausalt öeldes pole ta päris kindel, kas ta üldse oskab armastada. Tema töölaual videomänge tootvas firmas pole ühtegi isiklikku eset ja ka tema elu tundub mõnikord tühi olevat.
Siis esitab Jesse ühe soovi. Ta soovib videomängu, mis oleks loodud tema elust, kuid ainult Alexil on tehnilised oskused, et tema soovi täita.
Üks hooliv teismeline.
Üks üksildane täiskasvanu.
Kumma lugu saab õnneliku lõpu?

Heather Morris on rahvusvaheline menukirjanik, kelle teoseid on müüdud üle 19 miljoni eksemplari. „Soov“ on tema esimene romaan, mis räägib tänapäevast, kuid käsitleb kõiki teemasid, mille pärast teda teatakse ja armastatakse: lootus raskel ajal, perekond, armastus ja julgus.

“Head ajad Morisaki raamatupoes” Satoshi Yagishawa

Jälle üks Jaapani autori raamat ja jaapanlaste kirjutatud lood mulle meeldivad. Nendes on kuidagi vaikset ja rahulikku kulgemist, samas kogu aeg puistatakse sulle väikeseid elutarkusi. Alalõpmata peatud ja jääd millegi üle, mida just mõtlesid, mõtlema. Kuigi viimasel ajal on raamatupoodidest ja raamatukogudest palju ilukirjandust ilmunud, leitakse ikka erinevaid lähenemisnurki. Et siis jälle, minu tassike teed ja 10/10

Tokyos antikvariaatide piirkonnas Jimbochos vaiksel nurgatagusel tänaval asuvas vanas puumajas on peidus tõeline raamatusõbra paradiis – siin leidub sadu kasutatud raamatuid. Morisaki raamatupood on juba kolm põlve järjest kuulunud Takako perekonnale, aga neiu pole kunagi olnud eriline raamatusõber. Vanad raamatud on olnud tema onu Satoru uhkus ja rõõm pärast seda, kui abikaasa ta viie aasta eest maha jättis ja ta kogu oma elu poele pühendas.

Kui Takako kallim ootamatult teatab, et kavatseb abielluda kellegi teisega, on neiu sunnitud vastu võtma veidrikust onu pakkumise elada poemaja teisel korrusel pisikeses toas. Püüdes Morisaki raamatupoe tüünes rahus oma murtud südant parandada, avastab ta oma üllatuseks raamaturiiulitelt uusi põnevaid maailmu. Ajapikku mõistavad Satoru ja Takako, et neil on märksa enam ühist, kui nad algul arvasid. Morisaki raamatupoel on neile mõlemale õpetada nii mõndagi – elu, armastuse ja raamatute tervendava väe kohta.

“Prantsuse tütar” Soraya Lane

Soraya Lane-lt on see juba päris mitmes nn tütre sarja raamat. Nad on kõik ladusalt loetavad, huvitavad ja põnevate elu keerdkäikudega. Pole erand ka see “Prantsuse tütar”. Vist on ka sarja viimane raamat. Lisaks on selles raamatus kõne all moemaailm, mis mind paratamatult alati köidab. Kurb on tegelikult see, et ajast aega, sajandeid, peab naine pidevalt ennast tõestama ja raiuma, et ta pole millegipoolest meestest kehvem. Pole see praeguselgi ajal päriselt kadunud. Aga raamat oli väga hea. 10/10

Pariis, 1939: Evelina vaatas tuledesäras linnasiluetti ja hoidis värisevate sõrmede vahel armastatud mehe kirja. „Tean, et ma ei vääri sind, mu kallis, aga loodan, et sa muudad meelt. Mu süda kuulub igavesti sulle ja ma soovin, et miski ei hoiaks meid lahus…“

London, olevik. Blake vaatas tuhmunud moejoonistuse külge kinnitatud sädeleva hõbedase kanga tükki ja puudutas imetlevalt. Need jäeti enne adopteerimist tema vanaemale Hope’s House’i, mis oli koht vallalistele emadele. Tema kallis vanaema on nüüdseks siitilmast lahkunud ning kangatükk ja moelooja allkiri jäid Blake´ile ainsateks vihjeteks tema bioloogilise perekonna kohta. Kas ta suudab aastakümnete taguse perekonnamüsteeriumi lahendada?

Blake ei saa detailset joonistust mõtetest. Ega ka seda, mida see võiks tema perekonna kohta paljastada. Ta teab vaid aadressi ja ühe moekuraatori nime – Henri –, kuid otsustab siiski lennata Pariisi, et selgitada välja oma vanaemaga seotud tõde. Ehk tärkab ka temas siis uuesti soov moeloominguga tegeleda? See on pikalt unustusehõlmas olnud unistus.

Peagi jalutab Blake Champs-Élysées’l ja naudib intiimseid õhtusööke Henriga, kes aitab tal avastada sõjaeelse Pariisi ühe populaarseima moelooja Evelina tegemisi. Tema julged rõivad olid võrreldavad Coco Chaneli loominguga. Henri ja Blake muutuvad lähedasemaks, süüvides Evelina pärandisse ja tema keelatud suhtesse, mis pani tolleaegse moemaailma kihama.

Kui Blake saab teada, milline oli see võimatu otsus, mis sundis Evelinat maailma kõige romantilisemast linnast lahkuma, peab ta ka ise mõtlema, kas suudaks armastuse nimel kõigega riskida. Kas lood vanaema vaprusest ärgitavad teda üritama uut algust koos Henriga? Või peletavad Evelina õnnetu lõpuga suhte tagajärjed Blake’i koju tagasi?

“Minu(Ida-) Saksamaa” Kristiina Oelsner

Viimastel aastatel on “Minu” sarja raamatud mulle aeg-ajalt pettumust valmistanud. Seda enam olin rõõmus, et seekord sattus kätte vägagi huvitav ja tugev raamat. Põnev süžee, palju isiklikku teekonda ja huvitavad äratundmised. Lisaks see, et kuidas ikka läänlikud riigid siiani alahindavad ja halvustavad idablokist tulnud inimesi. Tegelikult põhjuseta. Niikuinii oleme me kõik erinevad. Ka prantslased ja britid näiteks on väga erinevad. Kristiina teekond oli aga huvitav ja mul on hea meel, et ta pole millelegi päriselt alla vandunud. 9/10

„Mis vahet sel on, kas ida või lääs,“ mõtleb 19aastane Kristiina uljalt ning vinnab reisibussi pakiruumist välja pilgeni täis topitud musta kohvri. Neiu jalad on mitmepäevasest bussisõidust kanged ning kõhtu on kogunenud kummaline ärevus. Põski paitab soe Kesk-Euroopa sügispäike. Saksamaa taasühinemisest on möödunud täpselt kolmteist aastat. Sellest aga, kui ta esivanemad siit Tüüringi metsade vahelt Eesti poole lahkusid, on läinud juba mitu inimpõlve.

Siia kaante vahele on kogutud kahe aastakümne jagu lugusid Saksamaa idaosast. Need lood vaatavad Saksamaad sügavamalt kui pelgalt päikeseprillidega turist. Need on seigad päris inimestest ja paikadest ning ühe ebaleva naeratusega tüdruku sirgumisest mitmekülgseks naiseks. Aga see on ka lugu ühe aastakümneid müüriga eraldatud rahva püüdlusest kasvada üheks. Valusalt ja ausalt.

“Kadunud raamatupood” Evie Woods

Jälle üks raamatupood, seekord selline, mis on kadunud ja näitab ennast harva. Raamat on väga päris ja samas pisut muinasjutuline. Kolm erineva inimese liini teevad lugemise mitmetasandiliseks ja huvitavaks. Lõpuks jooksevad kõik niidid kokku ja nii nagu ei saa peategelased lõpuni aru, mis on päris, mis on kujutelm, nii ei saa sellest aru ka lugeja ja ongi hea. Elutarkus, kurvad lood ja õnnelikud lõpud – kõik on omavahel põimitud. Väga meeldis. 10/10

„Kadunud raamatupood” kulgeb eri ajastutes, kuid neis mõlemas on olulised raamatud ja nende võime kanda inimesi teistesse maailmadesse.

1921. aastal põgeneb Opaline Inglismaalt oma kodust, kus palju vanem vend sunnib teda abielluma talle võõra mehega. Ta leiab tööd Pariisis raamatupoes Shakespeare and Company.

Tänapäeval põgeneb noor iirlanna Martha vägivaldse abikaasa eest ja töötab Dublinis majapidajannana. Tema keldrikorterisse hakkavad ilmuma raamatud. Martha tööandja aga kaob salapäraselt …

Henry otsib kadunud käsikirja. Ta jõuab Dublinisse, kus näeb raamatupoodi, mida aga mõne hetke pärast enam ei ole. Pood asus just Martha elukoha kõrval Ha’penny Lane’il.

Raamatus põimuvad ajalooline ja armastusromaan.

Evie Woods, kodanikunimega Evie Gaughan, põgeneb Iirimaa läänerannikul elades halva ilma eest pööningukambrisse, kus ta kirjutab lugusid ja unistab põrandaküttest. Tema raamatud tallavad intrigeerivat rada igapäevase ja ebamaise vahel, paljastades maagiat, mida leidub ka meie igapäevaelus.

„Tõeline maiuspala igale raamatusõbrale …”

„Kui sulle meeldivad Brontë õdede romaanid, siis soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.”

„Ideaalne viis argipäevast põgeneda.”

Jah, aprill oli tavatult külm ja mai saabudes hakkas vaikselt lubama natuke soojemat ilma. Oli ka aeg. Soojemaks läks, aga mitte märkimisväärselt. Hommikuti ja õhtuti ikka tõiesti nahksõrmikute ilm.

1. mai, suur töörahva püha ja vaba päev. Tütar oli peale meeleolukat lõpukella/tutipeo päeva oma noormehe juures ja mina seadsin sammud Tallinna, et kuulata sõbranna Saksamaal toimunud karude messi muljeid ja koos läksime vaatama filmi “Saatan kannab Pradat 2”. Ootasin seda filmi juba nii nii ammu ja ei pidanud pettuma. Oli samavõrra hea, nagu esimene osa. Peale filmi suundusime Solarise keskuse 0-korrusele kohvikusse, kus meiega liitus veel üks sõbranna ja siis sain kuulata nende messimuljeid. Ütlasi tõid andekad daamid mulle suure kohvritäie käsitöökarusid, ikka selliseid meistri käekirjaga, sest rahvusvaheliselt auhinnatud meistrid nad mõlemad ka on. Miks kohvritäis karusid mulle? Viisin nad oma töökohta ja panin üles näituse.

10. mai – emadepäev

Mul on hea meel, et olen ammu faasis, kus lapsed on suured ja oskavad ise ema meeles pidada. Mis kõige tähtsam, nad väärtustavad sind igal päeval. Isad, nemad, kes peaksid olema eriti teadlikud, ei taipa sageli, et see on suur väärtus, kui naine on sulle lapse(d) sünnitanud ja unustavad öelda aitäh. Aitäh, et oled meie lastele iga päev olemas, aitäh, et oled neile parim võimalik ema, aitäh, et toetad ja armastad neid, aitäh, et oled pühendunud ja teed kõik, et meie lastest saaksid head ja targad inimesed, aitäh, et oled lasknud mul öösiti magada, olles ise iga kell lapse jaoks olemas. Sest olgem ausad, valdavalt on laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine alates lapseootusest naise kanda. Jah, on suurepäraseid erisusi isade endi näol, aga…see % on siiski väike. Nagu kirjutas ka Kristiina Ehin, siis naised, emad- ei vaja kõlavaid sõnu ja aasta ema tiitlit. Nad vajavad vaikset tunnustamist oma kõige lähemate poolt, laste isade poolt, nad vajavad toetust ja mõistmist.

Aga see selleks. Meil oli vahva emadepäev. Tuli keskmine poeg oma pere ja koeraga, veetsime pisut aega meil ja siis läksime koos vanima lapse juurde – kaasas värskelt ahjust tulnud kook, snäkid ja paar pakki midagi grillimiseks. Tema seal muudkui ehitab oma maja juures või remondib ja pealegi on tal grill(ise tegi väga ilusa). Vennad said ka üle mitme aja kokku ja koerad said väsimuseni mürada. Varsti laekus tütar oma noormehega ja oligi kogu kamp koos. Sõime, lobisesime ja nautisime mõnusat ilma. Lõpuks lendasime kõik laiali – oma elude juurde. Mina, tütar ja tema poiss meile ja no millegipärast oli meil kõigil uinakut tarvis. Mina magasin kuni pesumasin tegi tilulilu.

Pesu sai kuivama, meie noorel kaitseväelasel sain juuksed lõigatud kevadtormile sobivamaks, tütar tegi süüa ja saatsime noormehe kaitseväkke tagasi oma viimast aega teenima. Meil endil aga tekkis isu kohvi juua ja samas kõndida, seega….otsustasime minna jalgsi kohvi ostma 3 km kaugusele ja sealt siis 3 km tagasi. Mõnus jalutuskäik läbi rohelise linnulaulus terviseraja ja tagasi. Kohv joodud, sammud tehtud ja lõbusas meeleolus jutustatud. Koju jõudes aga jutt jätkus, igasugustel elulistel, olulistel, maailmateemadel, haridusteemadel ja mis kõik muud veel, kuni avastasime, et kell on 00.30. Opaa, minul hommikul tööle, aga…lapsega rääkimine on kosutav, vajalik ja huvitav. Tema ise sai õnneks hommikul põõnata pisut kauem ja päev jätkus matemaatikat õppides. Ega mis seal oligi, eksam terendas 10 päeva pärast. Tuli veel õppida seda, mis tundub olevat vajalik.

Aga…tore emadepäev oli koos kõigi oma armsatega.

Mais sai valmis üks tellitud roosa-roosa beebitekk. Tundub, et mu tekikesed nii meeldivad, et selles töökollektiivis jäävad naised järjest lapseootele. Olen sinna neid lähiaastatel päris palju teinud. Minu arusaamist mööda ei peaks seal enam kedagi tööl olema, kõik on lapsepuhkusel :D Võimalus muidugi jääb, et mõni on tööl tagasi ja läheb uuele ringile.

14. mai – kogemuste tuur Viljandis. Külas Anneli Kengsepal – aasta lasteraamatukoguhoidjal 2025. Eelmisel aastal käis toimkonna rahvas külas minul, kui 2024 tiitlisaajal, seekord läksime siis Viljandisse. No ikka rõõmuga. Esiteks on Anneli ja tema kolleeg Kalli nii armsad inimesed. Teiseks on neilt midagi alati õppida. Kolmandaks on alati tore kohtuda üle-eestilise toimkonna rahvaga. Neljandaks, on Viljandi armas linnake ja seal on imelised kohvikud.

Et siis hommikuse rongiga sõitsin Viljandisse ja mul oli ürituse alguseni pisut üle tunni aega. Kõndisin pool tundi Viljandi kesklinna ja kuna kohvikusse polnud asja(sõin hommikusöögi rongis), siis otsustasin teha tiiru lossimägedes ja pärimusaida juures. Tuulisele ilmale vaatamata oli mõnus jalutuskäik. Viljandi meie suhtes rohkem lõuna pool ja looduski meist ees- sirelil olid õied kohe avanemas.

Mõne aja pärast läksin Viljandi Linnaraamatukogusse, kus Kalli juba ootas. Kohalikud lastetöötajad tutvustasid kohaletulnuile mitut huvitavat programmi, mida nad lastele teevad. Huvitav, hariv ja lõbus – just selline peabki üks lastele mõeldud tund olemagi.

Umbes kolme ajal olid kõik teemad ammendatud ja algas vabategevus. Mina suundusin koos Kalli ja veel 3 kolleegiga sööma – mis koht oli, vat ei mäletanudki, aga süüa sai hästi. Kaarti uurides selgus, et asutuse nimi oli Legend, mis pidvat olema Viljandis väga popp koht.

Peale sööki oli minul aeg hakata samme seadma tagasi rongijaama. Kalli ütles, et raamatukogu tagant läheb otsem tee läbi oru – lühem tee, kui ma hommikul tulin. Näitas mulle suuna kätte ja ma siis läksin. Hea, et ajavaruga, sest selgus, et ka minul esinevad blondid hetked. Jah, kõndisin kuni org vastu tuli ja sealt pidin ma diagonaalis läbi minema. Omameelest läksin ka, aga orust välja jõudes tundus, et midagi on valesti. Uurisin mööduvalt inimeselt asja ja sain teada, et rongijaam on ikka hoopis teises suunas ja ma olin sellest pigem eemaldunud, kui lähenenud. Oh jah, ma olin otsaga jõudnud Paala järve juurde ja sealt tuli siis läbi terve aedlinna asuda rongijaama otsingutele. Ei olnud minul aega mapsiga jännata, kasutasin vana meetodit, et ehk iga kord, kui inimest nägin, uurisin, kas mul suund õige. Keel vestil, jõudsin õnneks 6 minutit enne rongi väljumist kohale. Ma tegelikult võtsin asja väga rahulikult, sest umbes 4 tunni pärast läks viimane Viljandi-Tallinn rong ja no kui oleks maha jäänud, siis kand ja varvas tagasi kesklinna lõbusasti kolleegidega aega veetma. Aga ma jõudsin õigeks ajaks!!! Lõpp hea, kõik hea, aga naerma ajas küll. Mis seal ikka, valisin lihtsalt vale diagonaali :D

16. mai – Kadi võimlejad 25

Päeval olin tööl, laupäeval õnneks kolmeni, aga siis oli mul suur plaan minna Sadolini spordihoonesse kontsert-etendusele. Vanema poja mõlemad piigad on mul võimlejad ja nende klubi sai 25. aastaseks. Sel puhul toimus spordihoones suur kontsert- etendus, mille punus ühtseks lavastuseks meie kultuurikeskuse lavastaja Piia. Nii sai sellest üks tore Pöial-Liisi lugu, kus tantsude vahele oli põimitud muinasjutt. Tõesti, 2 tundi möödus linnutiivul ja pikast istumisest andsid tunda ainult tagumise otsa kondinukid. Nii säravad esinejad ja tore etendus. Võimlejad on medaleid koju toonud nii Eestist kui välismaalt. Bravo tantsijatele, nende treenerile, lavastajale ja näitlejatele. Olime vaatamas pojaga kahekesi. Kirke ja pojanaine olid mõlemad Tallinnas LHV Maijooksul jooksmas.

18. mail olin töölt vaba. Tütar läks hommikul pealinna kooli oma viimasesse eksamieelsesse konsultatsiooni, mina järgmise rongiga samuti linna. Plaan oli minna teist tuuri lõpukleiti otsima. Eelmisel kuul me küll 2 kleiti ostsime, aga selgus, et mõlemad siiski ei kvalifitseeru lõpukleidiks vaid jäävad kasutusse muudel juhtudel – teatris, kontserdil jne. Kuni laps koolis, jõudsin mina mitmele kohale tiiru peale teha ja midagi märkimisväärset ei leidnud. Tütre saabudes proovisime Kaubamajas mõned kleidid selga ja üks nendest jäi sõelale juhuks, kui midagi muud tõesti ei leia. Minul tuli hommikul meelde, et on olemas selline koht, nagu Tallinn Dolls. Seadsime sammud Kadrioru poole, et sealsele valikule silm peale visata. Enne TD poodi jäi teele USA kasutatud rõivaste kauplus, kust ma omal ajal olin skoorinud odavalt mitu imelist pidulikku kleiti, mis siiani muide leiavad kasutust. Mingil ajal polnud sealt suurt midagi võtta ja mõtlesime, et vaatame lihtsalt igaks juhuks sisse…ja ega me ikka ei kahetsenud. Esimesena vaatas vastu tütre poolt ammu igatsetud mõmmiga kašmiir/villane kampsun, tutikas! Pealegi ülisoodsa hinnaga. Lisaks leidsin endale tutika kašmiirist kampsiku 15€ ja ilusa pikema uueväärse oravatoonis vihmajope 17€ eest. Milline vadamine. Minul oli tegelikult mõlemat asja täiesti tarvis, ei olnud emotsiooniostud.

TD-is proovis tütar mitut kleiti selga ja oh sa imet, ühe ostsimegi ära ja saime veel -25% soodustust. Jäi väike peavalu leida sinna kõrvale sobivad kingad. Pisut keeruline värvitoon sai valitud. Aga rõõm oli suur, kui selgus, et pesuväel ei peagi kooli lõpetama. Pakkusin vahepeal, et äkki õmblen ikka ise…aga no ta ei tiaaaaa ju, mida ta tahab. Elav näide oli minu kolleeg, kelle tütar samuti lõpetas. Õmbles tütrele juba kolmandat kleiti, sest kaks esimest polnud ikka päris need, mis võiks olla. Probleem sama, ei tea täpselt, mida tahab. Ma eelistasin säästa oma aega ja raha(kangad maksavad!). Nädala lõpuks leidsime õnneks kingad ka jalga.

Kleit kotis, läksime ümber nurga sööma Villa Thai-sse. Vanal hallil ajal, veel krooni ajal, käisime seal sageli. Küll abielu tähistamas, küll jõule ja niisama, aga vahepeal polnud pikemalt sinna sattunud. Kõhu saime täis, toit maitses hästi ja raha kulus üllatavalt vähe.

Söömist lõpetades meenus mulle, et kaltsukasse jäi maha üks imekena sall, mis sobis suurepäraselt ostetud kampsuni juurde ja läksime seda sealt ostma. Nojah, siis avastas tütar, et seal on tuttuuena müügil just selline Longchamp – kott, mida ta ammu vajanud. Üks sellest suurem variant on talle mõned aastad tagasi kingitud, aga see on tal igapäevasest koolis käimisest suht väsinud ja tal oli vaja just pisut väiksemat ja tumedamat versiooni. Jälle arvestatav kokkuhoid. Ühesõnaga igati kasumlik ostupäev, kaetud said mitmed vajadused, lisaks hea tuju ja palju samme.

Tagasiteel kesklinna käisime Kaubamaja kingaosakonnas passitamas kelidi juurde kingi, et milline värv üldse sobiks. Eelviimase rongiga sõitsime koju ja rongist väljudes…sadas ladinal vihma. Lidusime oma pampudega ümber loikude ühe vihmavarju all naerdes ja kirudes koduni. Jalad märjad, ise väsinud, aga õnnelikud. Eksamini jäi üks päev ja no päriselt, mina juba ootasin seda, sest endal hakkas vaikselt valus, vaadates kui pühendunult ja väsimatult üks mul kodus matemaatikat õppis.

Teddy-karude ja muude imeliste loomakeste näitus

Rääkisin oma sõbrannale juba mitu aastat, et tahan tema loomakesi endale tööle vitriininäitusele. Aire on koos oma sõbranna Anneliga rahvusvahelise mainega loojad, kelle originaalkäsitöö on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ja üks Aire karudest elab isegi Taanis Teddy- karude muuseumis. Seal muide elab ka maailma üks vanimaid ja kallimaid karusid nimega Alfonso. Nende kahe meistri karud on leidnud omale kodusid nii Austraalias, kui Ameerikas ja mujal üle maailma. Kuni juuni lõpuni saab neid näha meie raamatukogus. Kui mul palju raha oleks, ostaksin kõik need karukesed-loomakesed endale. Aa, need pallid vitriinis, need on minu nokitsetud, käsitsi. Ka need karud-loomad kõik on naturaalsest kootud mohäärkangast ja käsitsi valmistatud, liikuvate käte, jalgade ja peadega. Iiimeeeliiiseeed!

20. mail oli gümnasistidel matemaatika eksam, millega sai 12 aastat kooliteed läbi ja oodata jäi vaid lõpuaktust….ja muidugi eksamite tulemusi. Ei saa öelda, et mina eksamipäeval päris rahulik olin. Ok, väliselt muidugi olin, aga sisemiselt ikka elasin lapsele kaasa. Ma tean, et ta oli teinud selleks kõik, et sooritada eksam hästi ja uskusin temasse. Jäi vaid üle soovida tütrele ja tema sõpradele edukat sooritust. Ja peale eksamit…said nad lõpuks pastaka mõneks ajaks nurka visata, et sügisel jätkata juba ülikoolides.

Mai alguses saime meie rõdul kasvatatavast maasikaamplist maasikaid süüa ja mõni õhtu on ilmsam, kui teine.

Mai 29.-l käisime kolleegidega Käru muuseumis, raamatukogus ja veel mõnes toredas paigas.

Huvitav käimine. Muuseum oli täis nostalgiat ja ajalugu. Koos muuseumi loojast giidiga oli seal eriti huvitav. Mõnigi asi oli tuttav enda või oma laste lapsepõlvest. Minu esimene õmblusmasin oli just selline, aga roheline ja klavergi oli sama, aga klassikaliselt must. Peab küll tõdema, et selliseid saapaid mul ei olnud :D Küll aga samasugune täpsusviskamise mäng ja paljud märgid muuseumi märgikogust.

Vankreid oli muuseumis palju, aga sellist, nagu minu lastel oli, ma ei leidnud. No ja oma vankrit ma tõesti ei mäleta. Taolist pedaalidega autot mäletan oma õepojal olevat.

Muuseumis oli ka vanema aja interjööriga tube ja mõne tutud inimese käekotte.

Mai viimase päeva veetsime tütrega meie pere keskmise lapse pere juures. Peab käima oma noorimale lapselapsele ennast meelde tuletamas, et vanaema ja tädi ikka tuttavad oleksid. Vanema poja lastega oli märksa lihtsam, sest elame lähestikku. Meie pisike nummike sai juuni alguses 10-kuuseks.

Mai raamatud:

“Kuninglik ülemteener” Grant harrold

Muhe lugemine. Vahepeal läks igavaks,(palju oli kordamist) siis oli jälle tore. Parasjagu kerge, lõbus, aga ka informatiivne. 7/10

Kuningas Charles III endise ülemteenri Grant Harroldi mälestused pakuvad erakordse võimaluse heita pilk Inglise kuningliku pere majapidamisse. Monarhi ja tema teenijaskonna ainulaadne suhe on alati olnud saladuselooriga kaetud, kuid nüüd saab ka laiem üldsus osa valitsejate koduseinte vahel aset leidnud senikuulmata lugudest. GRANT HARROLD oli kuningaperest vaimustuses juba lapsena ning leidiski lõpuks oma kutsumuse, kui asus ametisse nende majapidamise südames, töötades aastaid kuningas Charles III ja kuninganna Camilla juures. Tema peamiseks töökohaks oli nende maakodu Highgrove House Cotswoldsis, kus tema ülesannete hulka kuulus kuninga ja kuninganna, Walesi printsi ja printsessi ning Sussexi hertsogi teenindamine, kuid ta on töötanud ka lahkunud kuninganna Elizabeth II ja tema abikaasa Edinburghi hertsogi prints Philipi heaks. „Kuninglik ülemteener“ toob Windsorite erakordse koduse maailma lugeja ette viisil, nagu seda pole varem tehtud!

“Minu sõbrad” Fredrik Backman

Lihtsalt nii ilus raamat. Selles mõttes, et keeleliselt, sõnaseadmiselt esteetiline ja ilus. Valus, habras. Vahest kurb, vahest rõõmus. Erinevustest, erilisusest. Väga soovitan. 10/10

Enamik ei pane neid õieti tähelegi – kolme väikest kuju, kes istuvad ühel maailmakuulsal maalil paadisilla otsas. Kõik näevad ainult silda ja merd, aga Louisa, üksildane ja keerulise minevikuga kaheksateistaastane, on neist täiesti rabatud ja otsustab välja uurida kolme mõistatusliku tegelase loo. Kakskümmend aastat varem ühes kauges rannikulinnas leiavad teismelised vanast sadamast mahajäetud paadisilla ja veedavad seal terve pika suve. Teevad tobedaid nalju, jagavad saladusi, suitsetavad salaja ja jahutavad end meres. Seltskond annab neile põhjuse hommikul üles tõusta, põhjuse unistada, põhjuse julgeda armastada. Üks neist maalib tol suvel oma esimese teose. Maali, mida hakatakse hiljem pidama üheks oma aja suurimaks meistriteoseks. Pärast mitut üsna uskumatut sündmust satub maailmakuulus teos Louisa kätte. Ta suundub pikale reisile, et mõista, kuidas see maal sündis, ja et otsustada, mida sellega pihta hakata. Mida lähemale ta maali päritolule jõuab, seda rohkem hakkab ta pelgama seda, mis on jäänud veel avastada. „Minu sõbrad” on paeluv ja südamlik lugu elumuutvast sõprusest lapsepõlve viimastel päevadel, leinast, armastusest ja sellest, et õnnelikud lõpud ei pruugi alati olla sellised, nagu me neid ette kujutame. Fredrik Backmanist (snd 1981) on pärast tema esikteose ilmumist 2012. aastal saanud rahvusvaheline fenomen. Kuus raamatut on jõudnud New York Timesi bestsellerite hulka, neid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ning esimese raamatu „Mees nimega Ove” põhjal tehtud film nomineeriti Oscarile.

“Ta kinkis mulle vabaduse” Jevgenia Parv

Kiire lugemine ühe naise kujunemisloost. Kuidas lapsepõlve ja noorusaja taak, kasvukeskkond, kasvatus jne. mõjutavad inimest täiskasvanuna, suhetes. Loodetavasti see viies abielu jääb ka peale 8 aastat püsima ja daam lõpetab lõputud eneseotsingud. Eks sellise natuuri kõrvale oligi tarvis tasakaalukat meest, kes kõik selle keevalisuse, pideva rahulolematuse välja kannatab ja maandab. Teistpidi imetlen, et inimene ei väsinud proovimisest, otsimisest, et leida pajale lõpuks sobiv kaas. Ja veelkord tõestus, kui palju on ikka brutaalseid, vägivaldseid(vaimselt ja füüsiliselt), nartsissistlikke, hoolimatuid, tasakaalutuid mehi. 8/10

Jüri pöördub, märkab mu pilku.

„Ženja,“ ütleb ta vaikselt. „Ma pean koju sõitma.“
„Tean.“
Ta muigab põgusalt, kibedalt: „Kummaline, eks? Lapsed on täiskasvanud, igaüks elab oma elu… Aga ikkagi nad ei mõista. Ka naine mitte…“
Ma ei vasta. Lihtsalt vaatan, kuidas ta riietub.Tunnen, nagu oleks see kõik kunagi juba olnud ja lõpp on teada.
Hilisõhtul viin ma ta tagasi Narva. Meie hubasest üürikorterist väikeses lähiasulas.
Kui läheneme linnale, peatan auto tuttavas kohas tema kodu lähedal – seal, kus meid keegi ei näe.”
Selle raamatu autor on RusDelfi ajakirjanik Jevgenia Parv. See on tema isiklik, valus ja aus lugu – teekond läbi nelja abielu sõltuvusest küpse ja vaba armastuseni.
Raamatu keskmes on Jevgenia suhted ERRi ajakirjaniku Jüri Nikolaeviga. See on ühtlasi lugu kahest ajakirjanikust, kes on õppinud muutma senistes suhetes kogetud kontrolli ja hirmu usalduseks ning läheduseks.

“Vaevatud maa” Clare Leslie Hall

Jälle üks väga hea raamat. Mis eriti oluline – ma ei suutnud esimese veerandi peal sõlmpunkte lahti hammustada. Mõni lugu on nii läbinähtav, et saad kiiresti aru, kes mida tegi või kes milles süüdi oli. Selles raamatus püsis saladus ja salapära kaua. Üks üllatus tabas mind lausa viimastel lehtedel. Päriselt väga lummav lugu. 10/10

See oli salajane armulugu. Kuni sellest sai avalik skandaal.

„Tulistab otse südamesse ja tabab sihtmärki.” Delia Owens

„„Vaevatud maa” on lummav, habras ja jõuline, lüüriline, brutaalne ja kirglik.” Miranda Cowley Heller

Armastus on õrn.
Armastus on kirglik.
Armastus on ohtlik.
Armastus on laastav.
Armastus, tõeline armastus, on vankumatu.

Millega ollakse valmis riskima, kui avaneb uus võimalus leida vana armastus?

Kõik külas ütlesid, et Gabrieli tagasitulekust ei sünni midagi head. Ja kui Beth vaatab oma armastatud abikaasat mõrvas süüdistatuna kohtupingis seismas, tundub talle, et neil oli õigus.

Beth oli seitseteist, kui esimest korda Gabrieli kohtas. Sel esimesel tormakal, tundeküllasel suvel õpetas poiss teda teistmoodi mõtlema ja tundma ja nägema. Beth arvas, et see oli tema suure armuloo algus ja et see kestab igavesti. Kui Gabriel lahkus, et saada selleks, kellena tema ema teda nägi, oli Beth murtud.

Frank oli see, kes killud üles korjas. Koos ehitasid nad kodu, mis erines suuresti sellest, mida ta oli Gabrieli kõrval ette kujutanud. Ja oli aeg, mil Beth oli õnnelik. Kui ta vaatas oma abikaasat ja poega, tundis ta nii kindlalt, et see oligi elu, mis talle ette nähtud.

Aga siis tuli Gabriel tagasi ja kõik see, kes Beth enda arvates oli ja mida ta elult tahtis, varises kokku. Isegi kümme aasta hiljem oli nende side endiselt alles. Ta teadis, et see on vale, ja ta teadis, et teised võivad haiget saada. Aga kuidas keelduda uuest võimalusest leida vana armastus?

„Vaevatud maa” on südant puperdama panev romaan võimatutest valikutest ja hävitavatest tagajärgedest. See on armastuslugu ja põnevik ühes.

Pärast mitmeid aastaid Londonis ajakirjanikuna töötamist ning kahe romaani avaldamist, kolis Clare koos abikaasa ja kolme lapsega vanasse talumajja Dorsetis. Nende maja, seda ümbritsevad iidsed põllud ja talunikud, kellel maaga sügav side, olid „Vaevatud maa” inspiratsiooniks.

„Vaevatud maa” ilmub kolmekümne ühes riigis.

Kirjastaja René Tenderann soovitab: „Clare Leslie Hall on kirjutanud ülimalt kauni loo igikestvast armastusest ja seda romaani on ülistanud paljud kirjanikud ja kriitikud veel enne selle ilmumist. Viimastel aastatel on Delia Owensi „Kus laulavad langustid“ olnud menuka romaani võrdkuju. Ma olen neisse võrdlustesse alati suhtunud iroonilise muige või tüdinud ohkega. „Vaevatud maad“ peetakse „Langustite“ mantlipärijaks. Teenitult. Mul pole mingit kahtlust, et „Vaevatud maa“ on üks aasta parimaid tõlkeromaane. See on lihtsalt täiuslik!”

„Clare Leslie Halli „Vaevatud maa” on unustamatu lugu armastusest, kaotusest ja valikutest, mis kujundavad meie elusid… aga see on ka oskuslikult kirja pandud põnevik, mis hoiab lugeja viimase leheküljeni enda kütkes. No see lõpp, päriselt?! Seda poleks ma küll osanud oodata.” Reese Witherspoon

„Liigutav, poeetiline ja salapärane. Clare Leslie Halli romaan „Vaevatud maa” lahkab seda, kuidas õrn ja süütu armastus poisi ja tüdruku vahel võib muuta tervete perekondade elu mitme põlvkonna vältel. Isegi ühes idüllilises ja vaikses lambafarmis Inglismaa põldude rüpes võib ekslik kirg viia mõrva ja kriminaalsüüdistuseni kõige süütuma mängus osaleja vastu, sest inimloomus pole kaugeltki taltsas. Aga kuigi armastus hävitab, võib see ka naasta sellelesamale kalliks peetud aasale, kus kord alguse sai, ja kõik jälle heaks teha. See tundeküllane ja haarav romaan tulistab otse lugeja südamesse ega lase mööda.” Delia Owens, „Kus laulavad langustid” autor

„Armastuslugu, mille sarnast teist ei ole. Kord kõrvetav põnevik, kord vaimustavalt kaunis käsitlus teiste võimaluste hinnast ning saatuse ja andestuse keerukusest. Vapustav.” Chris Whitaker

„Vaevatud maa” on oskuslikult kirja pandud üdini haarav romaan. Selles on kõike – armastust, kaotust, raevu, andestust – ja ma olin esimesest leheküljest peale selle haardes.” Mary Beth Keane

„Vaevatud maa” ühendab Sally Rooney „Normaalsete inimeste” joovastava kire raskesti kätte tulnud elu õppetundidega Ian McEwani teoses „Chesili rannal”. Samuti kirjeldab see Inglise maakohti sama romantiliselt kui Elena Ferrante kirjeldab Napolit. Armastuslugu ja pulseeriv põnevik ühes, teist nii head romaani ei pruugi tulla terve eluaeg.” Jo Furniss

„Vaevatud maa” on romaan armastusest ja kaotusest, isekusest ja isetusest ning neil põhjustel langetatud otsuste tagajärgedest. See on ühtlasi valulik ja vaimustav, see on andeka kirjaniku oskuslik teos.” Booklist

„Elegantselt kirjutatud ajalooline romaan, mille keskmes armukolmnurk ja mõned nutikad puändid.” Kirkus

„Mitmekihiline ja lüüriline, see vaimustav romaan kerib oskuslikult pinget, kui paljastab kildhaaval oma saladusi ning lahkab armastuse ja kaotuse sügavaid tõdesid.” People

“Me kõik elame siin” Jojo Moyes

Moyesi raamatud on alati head ja kergelt loetavad, aga pole kunagi lihtsad naistekad. Nii ka see raamat. Päriselust, pärisinimestest, pärismuredest. Ja terve see perekond oli üks huvitav seltskond. Igal omad kiiksud ja raamatud õpetavad alati meile probleemide lahendamist. 10/10

„Keegi ei kirjuta naistest nii nagu Jojo Moyes.” – Jodi Picoult

Lila Kennedyl on käsil pingelised ajad.

Luhtunud abielu, kaks isepäist tütart, liiga suur lagunev maja ja eakas kasuisa, kes näib olevat vaikselt sisse kolinud. Naise karjäär on vabalangemises ja armuelu… on keeruline. Nii et kui ta pärisisa – mees, keda ta pole kolmkümmend viis aastat näinud – ootamatult tema ukselävele ilmub, tunneb ta, et tema kannatusekarikas on viimseni täis.

Nagu Lila jaoks aga peagi selgub, on isegi neil pereliikmetel, kellele sa enda arvates poleks iialgi suutnud andestada, sulle võib-olla üht-teist õpetada: nii armastuse kui ka selle kohta, mida perekond tegelikult tähendab.

Jojo Moyes on üks praegusaja menukamaid autoreid, kelle sulest on pärit rahvusvahelised menukid „Kellegi teise kingades”, „Tähtede jagaja”, „Mina enne sind”, „Armastatu viimane kiri” ja paljud teised.

„Jojo Moyes kirjutab arukalt, lõbusalt ja oivaliselt nagu alati. Temas ei pea kunagi pettuma.”

– Lisa Jewell

„„Me kõik elame siin” on nii lõbus, liigutav ja tarkust täis. Jojo Moyes oma tuntud headuses.”

– Sophie Kinsella

„Parim raamat, mille ta on eales kirjutanud… küps, kaastundlik, tarkust täis.”

– Marian Keyes

„Soe ja vaimukas lugu perekonnast ja sõprusest, armastusest ja kaastundest. See raamat toob lugedes naeratuse suule.”

– Chris Whitaker

„Ülinaljakas, usutav ja lustakas.”

“Naised” Kristin Hannah

Mine metsa, kui sügav, aus ja hästi kirjutatud raamat. Lugesin ühe hingetõmbega. Juhtub ikka väga harva, et ma mõnda raamatut loen öösel poole kaheni. Seda lugesin. Tõsielul põhinev, kinnitades fakti, et sõjas pole kunagi võitjaid. On ainult kaotajad. 10/10

„Ööbiku” ja „Nelja tuule” autori Kristin Hannah’ romaan „Naised” on ühtaegu isiklik lugu pöördelisel ajal täiskasvanuks saamisest ja eepiline jutustus lõhestunud rahvast.

Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.
Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.
Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.

„Naised” on lugu ühest sõtta läinud naisest, aga heidab valgust kõigile naistele, kes julgevad vastu astuda kurjusele ning kelle toodud ohvrid ja pühendumus kodumaale sageli ununevad. See tugevatest sõprussuhetest ja vankumatust patriotismist rääkiv romaan on värvikas lugu meeldejääva kangelannaga, kelle idealismist ja vaprusest tule all saab kogu ajastu märk.

René Tendermann soovitab: „Kristin Hannah on üks võimsamaid kirjanikke sel sajandil. Ta kirjutab sõjast. Naistest sõdades. Naistest kui kangelastest. Kas naise koht on sõjas või on see puhtalt meeste mängumaa? Kindlasti üks selle aasta võimsamaid raamatuid siin ja kindlasti sealpool ookeani.”

„Mitte kunagi varem pole sõjaromaan nii põhjalikult muutunud inimhinge looks.” – Delia Owens, „Kus laulavad langustid” autor

„See on kaunilt kirjutatud austusavaldus veteranidele, kes väärivad suuremat tunnustust oma uskumatute ohverduste eest.” – Bill Gates

„Üllatab ohverdustega, inspireerib kangelaslikkusega … oluline ja ammu oodatud austusavaldus vapratele medõdedele, kes teenisid Vietnamis.” – Bonnie Garmus, „Keemiatundide” autor

“Viimane gambiit” Jennifer Lynn Barnes

Hawthorne`de triloogia kolmas osa. Päris keeruline, kui kahe osa lugemise vahele jääb üsna pikk aeg. Esimese kolmandiku jooksul muudkui meenutasin kes on kes, kuidas kes kellega seotud ja kes pahad, kes head. Ühesõnaga hulgaliselt kes-isid, mis-isid. Lõpuks saabus siiski kõiges selgus ja raamat oli väga põnev. Põnevust hoitakse üleval raamatu lõpuni. Soovitan seda sarja kõigile, kes armastavad fantaasiakirjandust ja suhtepõnevust. 10/10

Mõistatus mõistatuse otsa. Saladus saladuse otsa. Võitja saab kõik. Avery Kylie Grambs peab veel mõned nädalad Hawthorne House’is vastu pidama, et pärida miljardeid. Paparatsod jälitavad teda igal sammul. Rahaline pinge kasvab. Oht on igapäevane reaalsus. Ja ainus, mis Averyt sellest kõigest läbi aitab, on Hawthorne’i-vendade olemasolu. Tema elu on nende omaga põimunud. Ta teab nende saladusi ja nemad tunnevad teda. Saabub aga ootamatu külaline, kes vajab Avery abi ning kelle kohalolu Hawthorne’ide häärberis võib muuta kõike. Peagi saab selgeks, et lahendada on jäänud veel viimane mõistatus. Avery ja Hawthorne’i-vennad tõmmatakse ohtlikku mängu tundmatu ja võimsa vastasega. Kaalul on südamed ja elu, kuid Hawthorne’idele pole midagi omasem kui võitmine. See sotsiaalmeedias laineid lööv noorteromaan on põneva triloogia kolmas osa.

” Eluisu” Eia Uus

Selline armas lühiartiklitest koostatud raamat elust enesest. Armas ja kiire lugemine. 8/10

Siin raamatus on seitsme aasta jagu mõtteid ja kirjutisi sõprusest, armastusest, argipäeva helgetest hetkedest, aga ka isolatsioonist, hirmust, kaotusvalust. Hetkedest, mis laastasid ja neist, mis tõstsid jälle sügavusest üles. Sellest, kuidas kõige suurema kurbuse sees õppisin rõõmu tundma ja igas hetkes kõigi meeltega kohal olema. Eluisust, elujanust ja eluilust. Ka nüüd, ka nüüd, ka nüüd on hetk elamist. See kõik ongi elus olemise tunne.

“Päikeselinnud” Penelope Slocombe

Järjekordselt raamat 10/10! Ja sellise uue nurga alt, et taolisi pole juhtunud varem lugema. Teinekord muidu on küll tunne, et pole enam teemat, mis üllataks, aga näed, ikka on. Väga palju mõtteainet pakkuv lugu.

Anne’i poeg on olnud seitse aastat kadunud. Nüüd on Anne veendunud, et lõpuks on tal juhtlõng, mis viib pojani … 1997. aastal astus Anne’i poeg Torran välja Himaalajas asuva Manali linna hotellist – ja kadus. Seitse aastat hiljem otsib Anne teda ikka veel, olles haaratud kinnisideest, et iga vähimgi vihje võib ta juhatada poja jälgedele, ja vaevatud süütundest, et emana vedas ta oma poega alt. Kuid erinevalt oma abikaasast, poja isast, pole ta kunagi lakanud uskumast, et nende poeg on elus. Kui Anne’i abikaasa õetütar Esther saabub Indiasse värske vihjega, on Anne veendunud, et tema visadus saab lõpuks tasutud. Teineteisest võõrdunud naised sõlmivad hapra vaherahu ning suunduvad sügavale lopsakate orgude ja ettearvamatute mäeahelikega Himaalajasse, otsides vastuseid ja eraldatud kogukonda, kes elab Päikesepaistemajas. See on teekond, mis paneb neid proovile viisil, mida nad poleks osanud ette kujutada. Ja mida lähemale nad jõuavad tõe avastamisele, seda enam hakkab Anne kahtlema kõiges, mida ta arvas end tahtvat. „Päikeselinnud“ on ebatavaline romaan, mis räägib inimesi Indiasse meelitavast individualismi kultusest, samal ajal küsides, kas mahajäänutel on mingeid õigusi nendele, kes ei taha, et neid leitaks. See on kauni keelega romaan emadusest, armastuse koormast, kaotusvalust. Eneseleidmisest. Lahtilaskmisest. Penelope Slocombe (snd 1983) kasvas üles, pendeldades Šotimaa kirdeosas tegutseva Findhorni-nimelise new age’i kogukonna ja pisikese Hebriidi saare Erraidi vahel. Saanud mõjutusi oma Austraalia päritolu vanematelt ja seikluslikku elu hindavalt suguvõsalt, on ta innukas reisija ja kõige õnnelikum, kui kõnnib mägedes või mere ääres. Ta on elanud ja õpetanud inglise keelt võõrkeelena Indias, Hispaanias ja Londonis, kus ta ka praegu koos oma perega elab. Oma debüütromaani „Päikeselinnud“ kohta ütleb Penelope Slocombe: „Tahtsin näidata kedagi, kelle lein paiskab uude ellu – et temast saaks see inimene, kes ta oleks pidanud olema.“ „Päikeselinnud“ on kirjastuse Hea Lugu uue raamatusarja „Naise lugu“ esimene raamat. Sari keskendub naistele ja nende lugudele, mis viivad iga peategelase pöördepunktini – ja seeläbi uue loo juurde tema elus. Sarja järgmine raamat on Moa Herngreni „Mehe ema“.

“Valede suvi” Louise Douglas

Selle autori eelmisi raamatuid olen mitmeid juba lugenud ja alati on nad olnud huvitavad. Nii ka see raamat. Algusest lõpuni köitev, põnev. Huvipakkuv teema, teistmoodi. Empaatiline. 9/10

Käesolev suvi on Bretagne’i Morannez’ rannikulinnakeses kõigi aegade kuumim, ent kui Toussainti kadunud inimeste otsimise agentuuri lauale laekub uus juhtum, ei jää töötajatel aega puhkuseks. Linnale lähenevad hirmuäratavad metsatulekahjud, samal ajal lüüakse häirekella kadunud tüdruku pärast.

Tundub, et unisest Walesi linnakesest röövitud üheksateistaastane Briony Moorcroft on toodud Prantsusmaale. Tüdruku vanemad on segaduses ja hirmu täis – Briony vajab ellujäämiseks ravimeid, nendeta muutub tema seisukord kiiresti eluohtlikuks. Kuna politsei ei võta midagi ette, loodavad Moorcroftid Mila Shepherdi ja Carter Jacksoni inimeste otsimise oskustele.

Milat painavad samal ajal mitmed lahenduseta küsimused. Kaks aastat pärast õnnetust, milles sai hukka Mila kasuõde Sophie ja jäi kadunuks õemees Charlie, tulevad päevavalgele uued tõendid, mis annavad Milale taas ainet kahtlusteks.

Kas Carter ja Mila suudavad leida Briony enne, kui on liiga hilja? Ja kas lõpuks selgub ka tõde Sophie ja Charlie saatusliku õnnetuse kohta?

Arvukate menukite autor Louise Douglas elab koos perega Lõuna-Inglismaal Bristoli lähistel. Mitmeid tema romaane on tunnustatud aasta parima romantilise romaani tiitliga. Romaan „Maja mere ääres“ valiti Romantic Novelists’ Associationi poolt 2021. a parimaks põnevus- või krimisugemetega armastusromaaniks. See on ilmunud ka eesti keeles. Lisaks on eesti lugejate lauale jõudnud raamatud „Tulipunane kleit“, „Tuba pööningul“ ja „Kadunud märkmik“.

“Kui vanaema tantsis vihmas” Trude Teige

Nii valus raamat. Loed ja nutta tahaks, mida inimesed, mida NAISED sõdade ajal on üle elanud ja siis mõtled õudusega, et inimesed ka ei õpi siin elus midagi. Sõdivad tänaseni, teevad jubedusi iga päev. Mis neil ometi viga on???? See kõik on nii valus, vastik, tülgastav, õudne…, samas otsiti igas halvas asjas kasvõi killukest head, sest hea aitas valust üle saada, aitas edasi elada. Aitas mõista, miks mingeid asju oma elust ei räägitud. Raamat on väga hästi kirjutatud. 10/10

Kolm põlvkonda naisi – üks sünge saladus.

„Kui vanaema tantsis vihmas“ on lugu naise valusast valikust vaikida ja selle tagajärgedest tema lähedastele. See on lugu sellest, kuidas aastakümneid tagasi tehtud otsused mõjutavad inimeste elusid, kes pole sel hetkel veel sündinudki. Ent eelkõige on see lugu armastuse tervendavast väest. Romaan baseerub tõsielulistel sündmustel, rääkides seni valgustamata tahu ka meid lähedalt puudutanud mitte kuigi kaugest minevikust.

Trude Teige (snd 1960) on Norra kirjanik, ajakirjanik ja saatejuht. Alates 2014. Aastast lahkus ta telest, et pühenduda ainult kirjutamisele. Tema teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning need on kandideerinud mitmetele kirjandusauhindadele.

Märts oli gümnaasiumiõpilastel sisuliselt viimane kuu, kus toimus klassikaline õppetöö. 10. märtsil oli eesti keele proovieksam. Järjest pandi välja viimaseid hindeid. Jõuti ka koos kinno, teatrisse ja muuseumisse. Tähistatati emakeelepäeva. 27. märtsil toimus abiturientide kevadball, teemaks “Alice Imedemaal”. Jaaaaa, ees ootavad lõpueksamid. Esimene, emakeel, juba 13. aprillil. Samal ajal on aprillis tükati endiselt koolitunnid, kuni 30. aprillil on lõpukell. See eksamite ja samal ajal tundides käimise süsteem on natukene arusaamatu, aga mida sa teed, kui haridusministeerium lõputult aina katsetab oma “geniaalseid” ideid. Ikka laste peal ja nemad vaadaku ise, kuidas õppetöö ja vaimse tervisega hakkama saavad. Noh, õnneks, mis ei tapa, teeb tugevamaks, aga seda võin kõrvalt vaadates küll öelda, et lütseumis on üsna muljetavaldav õppekoormus, aga…ma näen ka kolme aasta jooksul saavutatud hüppelist arengut nii akadeemilistes teadmistes, kui silmaringis ja sisemises arengus. Küll aga näen ka igapäevast väsimust, kurnatust, jõuetust, huvipuudust teha midagi asjalikku, mis viiks mõtted eemale. Loodetavasti peale viimast eksamit taastuvad jõuvarud ja elu saab taas lillelisemaks.

Kohe kuu algusest hakkas meile hoogsalt saabuma kevad. Mõnus, mõnus, mõnus. Kui nüüd ilmavana meid uue lumesajuga ei üllata, siis võib rõõmustada, et libedust sel talvel ei olnudki. Talv oli stabiilselt mõistlikult külm ja kui tuli lõpuks esimene sula, siis sulasidki teed kiiresti puhtaks ja kõndimisest sai puhas rõõm.

Maailmaüleselt on hullar kuubis. Vähe meile ühest sõjast, nüüd on järgmine konflikt araabiamaades, mis pole sugugi parem variant ja kuskil ei tundu enam piisavalt turvaline. Ega siin muud üle ei jää, kui keskenduda oma elule, elada päev korraga ja loota parimat. Olla rõõmus, et meil on kõik hästi ja lihtsalt loota, et terve mõistus ükskord võidab. Nagu jäi kõlama Epp Maria Kokamäe eluloofilmist, siis …pendel on juba nii vastu seina, et aeg oleks hakata lõpuks teisele poole, paremuse poole liikuma.

Märtsis lõpetasin tööl oma kõikide aruannete kirjutamise ehk siis viimasena panin kokku maakonna koondaruandeks 4 valla aruanded. Ütlemata nõme paar kuud, kus aina genereerid tekste ja numbreid. Igatahes – tehtud! Ma väga loodan, et see lõputult veniv uus raamatukogude seadus võetakse lõpuks vastu ja me ei pea enam vähemalt maakonna aruandeid kirjutama, sest….selleks võetakse ju regioonidesse tööle uued ametnikud heade palkadega, kes…. peavad küll midagi tegema, aga kel puudub tõenäoliselt erialane pädevus ja ka arusaam, mida nad üldse tegema peaksid.

10. märtsil oli mul pealinna asja. Hommik algas üle-eestilise lastetöö toimkonna koosolekuga, siis väike lõuna ja päev jätkus Lastekirjanduse Keskuse aastakoosolekuga. Pikk päev istumist, aga konstruktiivne, tore ja huvitav oli. Kõigepealt jällenägemisrõõm toredate kolleegidega. Esimesel koosolekul saime arutatud läbi hulgalisel vajalikke küsimusi. Paika sai suvine ühisseminar koos kooliraamatukoguhoidjatega, mis sel aastal toimub Rõuges. Saaremaa kolleeg broneeris mu lõunasöögiseltsiliseks, haarasime kaasa ka Viljandi kolleegi ja veetsime toreda lõunapausi lähedal asuvas La Boulangeries. Pealelõunane aeg oli pühendatud eelmise aasta raamatusaagi tutvustajatele ja kommemntaaridele.

Et päev kujunes nii pikaks ja istuvaks, tundsin veerand kuus keskusest lahkudes, et tahan liikuda ja mitte kohe koju liikuda, vaid kõndida. Linnas kõndides tulevad tuhanded sammud kuidagi iseenesest, sest ümbrus on pidevas muutuses ja tõmbab tähelepanu rutiinselt kõndimiselt eemale. Nii ma siis keerutasin ja tiirutasin vanalinnas, Rottermannis ja lõpuks suundusin Balti jaama. Pea 2 tundi kõndisin. Ilm oli suurepärane, kõndimiseks loodud. Õhtul kodus tundsin, et minu sees on miski, mis tunneb ennast nii hästi. Positiivse laenguga päev.

Jaaaa…. ma olen tubli olnud. Valdavalt igal hommikul võimelnud, kas siis kergemalt või intensiivsemalt jõud ja kardio. Lisaks kevad käes ja rohkem õues liikumist. Ikka töölt koju jalgsi, varsti peaks tööle samuti jalgsi minema hakkama. Seal pigem see konks, et bussiga minnes jääb rohkem aega hommikul enda jaoks- võimlemine, hommikuks värske salat, lõunaks soe toit jne. Nüüd siis kodus uus sõber – mahlapress. Uudsuse asi ehk, mine tea, aga toimetab meil iga päev. Hommikuti teen endale sellerimahla ja õhtuti hommikuks valmis tütrele mingi hea mahl. Näiteks porgand, õun, pirn, kiivi, ingver.

Pikemaks kõnnipäevaks olen läinud teinekord Tallinna. Viimati sai pea 20 000 sammu tehtud. Sealjuures leidsin Balti jaama lähedalt kohviku, kust saab ometi kord maitsvat ja nisuvaba leiba osta- tatraleiba. Kui sinka vinka kõnnid, avastad huvitavaid kohti.

Liigun muidugi ka kodustel radadel. Patt oleks mitte kasutada maja taga asuvat terviserada. Ühel käimiskorral oli veel parasjagu lund. Tegin isegi selle talve esimese ja viimase lumememme. Paraku mida soojemaks, seda porisemaks esialgu, kuni saabub päris soe aeg. Siis muidugi oht vihmaste ilmadega ikkagi poriteele sattuda, aga saab hakkama. Esimesed lumikellukesed leidsin maja taga 8. märtsil. Kuu keskpaigaks oli meil maja taga mustmiljon lumi- ja märtsikellukest.

Järgmise käigu ajal polnud metsaradadel enam lund ollagi ja nautisin kevadet, aga samas sai veel ka suusatada. Mäe ümber, kus talvel tehti kõvasti kunstlund juurde.

Tööl oli meil emakeelepäeva külaliseks Ilmar Tomusk. Keeleameti peadirektor ja suurepärane lastekirjanik. Väga huvitav õhtupoolik. Olin samal õhtul küll seotud tööülesannetega, aga õnnestus piisavalt palju kuulata. Meil on saalis ka suurepärane Taani fotonäitus elust jalgratastega.

Näitus.

Märtsis õnnistati mind üle pika aja lausa kahe kingitusega. Kõigepealt kinkis Liisu Miller mulle Laureni GoldTimega koostöös loodud hõbedased mageveepärliga kõrvarõngad. Väga kaunid.

Mõni aeg hiljem naeratas mulle loosiõnn Rahva Raamatu insta-lehel. Võitsin endale ja kaaslasele pääsme Rahva Raamatu eriseansile Sõpruse kinno. Nimelt oli seal Epp Maria Kokamäe eluloolise filmi esilinastusele järgnenud erilinastus. Kingiks sain ka tema maaliga koti ja kauni Epp Maria maali pildiga šokolaadi. Kuna tütar läks samal õhtul vaatama “Romeo ja Juulia” etendust, siis pidin leidma teise kaaslase. Kõik sõbrannad olid kas ära või hõivatud, aga mu armas kolleeg, kellega me ikka koos kontserte väisame ja kohalikus kinos käime, soostus mulle seltsi tulema.

Epp Maria film “Maalitud elu” oli vaimustav. Rešissööriks ei keegi muu, kui Anu Aun. Tema imekaunist filmi “Eia jõulud Tondikakul” teavad ju kõik. Suurelt ekraanilt oli kunstniku elu väga kaunis ja liigutav jälgida. Eriti suureks boonuseks oli Epp Maria enda osalemine filmijärgses vestluses. Oma kingituse sain pidulikult kinosaalis kätte ja kuna Rahva Raamat üllitas terve tootesarja kunstniku piltidega, jäime kolleegiga neid vaatama. Mõlemad läksime kinosaalist koju uute imekaunite viskoosist sallidega. Ma usun, et selle sarja salli kingin ma kindlasti mõnele armsale inimesele, kui pean kingitust otsima.

Ja muidugi, naistepäev oli. Ikka lilled ja naiseks olemise tähistamine. Naise, kui isiksuse.

Marianni ja Kaspari juures katsikul.

Tütre õekesel sündis 7. märtsil pisike Matilda. Meie vahmiili tulevad viimasel ajal aina tüdrukud. Õmblesin sel puhul katsikukingiks beebile teki, sellise puuvill/trikotaažist 120×120, nagu kõik meie beebid on saanud. Kenasti nimeline sildike ja sünnidaatumid peal. Väikese jänkukõrvadega musliinist “tuutu” õmblesin ka ja kaisupardikese. Käisime ühel pühapäeval siis rõõmsalt katsikul. Nummi beebi, noor emme kenasti taastunud, rõõmus ja roosa. Beebikest sai nunnutada ja mõnusalt juttu ajada.

Viimasel märtsi nädalal oli palju tööd lastega. Koolis käisin Nukitsa konkursi raamatutega ja lasteaiarühm käis külas ja raamatulaager.

Presidendi kutsel Linnateatris etendusel.

See oli üks ütlemata kena mõte Alar Karisel, kutsuda “Eesti Raamat 500” aasta lõpetamise tähistamiseks raamatukoguhoidjad üle Eesti Linnateatrisse etendusele. Enne etendust väike kõne presidendilt ja siis “Alguses oli laul” etendus. Ülivõrdes, väga hea etendus. Kavalehte uurides selgus, et osatäitjatest 2 on alles verinooored näitlejad, 2024 EMTA lõpetanud. Hele Kõrvest, mis me räägime, andekas ja milline esimene sopran. Vanast kahurväest Egon Nuter, vaimustav. Etenduse eest sai mõni päev tagasi lavastajapreemia Riina Roose. Oli seda väärt küll, väga. 8 osatäitjat, neist lavastaja ise klaveri taga. Kõik nii andekad, milline mitmehäälne laul, mängivad erinevaid pille, super! Bravo! Ja seda etendust peaks kõik gümnasistid kohustuslikus korras saama vaadata. Meie raamatu, keele ja kirjakeele lugu. Nii hästi esitatud.

Ma pole Linnateatrisse väga, väga ammu sattunud, sest sinna lihtsalt ei ole pileteid saada. Mitte kunagi. Ma ei tea, kuidas need suured saalitäied maha müüakse – kuidas ja kellele, aga tavakodanikul nendele ligipääsu küll pole. Peab ikka pime juhus olema, kui saad pileti. Sama on Draamateatri piletitega. Samas tekkis mul küsimus, et teatrite kassad on päevad läbi lahti…..mida nad seal siis müüvad? :D

Nüüd sai ühtlasi ka Linnateatri uus maja üle vaadatud. Meeldis. Lihtne, funktsionaalne, stiilne. Saalis väga hea kaldega pingiread, mugavad istmed ja suurepärane akustika. Tore oli maja avastada ja kolleege Eesti eri paikadest kohata. Vaheajal oli isegi presidendi kulul suupistelaud- soolased, magusad ampsud ja mulli pakuti juua. Lauale said muidugi ligi need, kes väljusid vaheajale saali alumistest ustest ja olid eriti näljased. Sõid nii enda, kui teiste eest :D Ülemistest ustest väljujatel polnud aimugi, et all on laud ning suundusid kohvikusse ja kõige ülemisele korrusele raamatuaastal ühiselt tikitud vaipa imetlema, mis liigub kohe edasi Tartu ERM-i. Niiet jah, kui mina kahe kolleegiga lõpetasin kohvi ja koogi nautimise ja ühele kolleegidest helistati, et miks sa sööma ei tule….oli laud juba tühi. Mulli oli veel küllaldaselt. Eks see oli natukene korralduse aps ka, oleks pidanud saalis kohe ütlema, et pakutakse suupisteid -kõige alumisel korrusel ja inimestel peaks olema viisakust mitte kuhjata taldrikuid servani täis, vaid arvestada teistega.

Aga….see oli kokkuvõtteks väga, väga tore üritus. Oleme tänulikud ja juhuse tahtel sain isegi presidendiga pildile :)

Õmmelda oli märtsis vaja, kohe palju. Hullumaja kuubis. Tütre sõbrannale sünnipäevaks padi ja tütrele endale enne reisile minekut(alati on siis midagi viimasel hetkel tarvis!!!!).

Märtsi lõpuks sain valmis siis sünnipäevapadja, lapsele seeliku. Pluusi ja kaua pooleli seisnud villase rätsepamantli lõpetasin 2. aprillil. Padi sai roosa ja pisikese Pariisi-hõnguga. Seelik diagonaallõikeline hallist krepp-satiinist. Selline sitsisatsiline. Seelik-pluus kokku said prantslaslik ja šikk. Mantli lõpetamine oli minule paras piin, sest lõpetamine tähendab suurel hulgal käsitööd. Sain mõnusalt sõrmed torgitud ja paiste, aga valmis ta sain ja tulemus on superluks. Muidu poleks väga hullu olnud, aga mõni aeg tagasi koperdasin tööl ja tegin pöidlale viga. Muidugi see pöial, mida on hirmsasti tarvis nõelaga õmblemisel. Ise olen mantliga rahul ja lapsele väga meeldib. Ikkagi päris mantel, mitte mingi vuffel. Pildid jäävad uude kuusse, sest pilte valmistoodetest pole veel teinud.

Ja märts sai läbi.

Märtsi raamatud:

“Kannapööre. Lood uutest algustest” Jaana Maling, Melissa Mariel Korjus, Krõõt Tarkmeel 7/10

Raamat mulle iseenesest meeldis. Mõned inimesed olid tegelikult isegi tuttavad ja raamat oli esteetiliselt kaunis. Üks asi jäi mind aga raamatu lõpuks kummitama. Jah, drastilised ja huvitavad kannapöörded on vahest vajalikud, aga kõvasti lihtsam on neid teha, kui oled majanduslikult kindlustatud. On siis see vanematepoolne toetus või seotud abikaasaga või lahutusjärgse varaga. Vana tõde ju, et luksuses elades on töötu olla parem, kui paadi all elades. Ma tean aga hulgaliselt naisi, kes on kõvasti keerulisematest olukordadest välja rabelenud ja see on minu jaoks palju suurem väärtus ja saavutus. Eks ma isegi olen elu jooksul küll omast tahtest, küll olude sunnil kannapöördeid teinud. Ka siis, kui on olnud väga raske ja finantsiliselt käpuli. Tagantjärgi saan öelda, et kõik need pöörded on mind rikastanud, oskusi ja kogemusi ja uusi tutvusi loonud. Raamat oli sellegipoolest nauditav lugeda.

Mõni muutus sünnib vajadusest, mõni valust, mõni ootamatust taipamisest ja mõni teravast teadmisest, et vanaviisi enam ei saa. Raamatus „Kannapööre“ jutustavad oma loo 32 naist meie keskelt. Nad on teinud oma elus märkimisväärse pöörde ise või on toime tulnud muutusega, mille elu nende teele tõi, olgu uus algus seotud töö, elukoha, mõtteviisi, tervise, suhtestaatuse või millegi muuga. Raamat toob kokku tuntud ja avalikkusele tundmatud naised, jagades nende teekonda ja innustades ka lugejaid oma elus muutusi ette võtma. Need lood ei õpeta, kuidas elada tuleb. Need julgustavad kuulama iseennast ja usaldama oma sisemist tarkust. Teiste seas räägivad siin Saskia Alusalu, Sandra Palm, Liis-Katrin Avandi, Shalini Mody, Tiina Tiitus jpt. Südamlikele ja isiklikele lugudele annavad lisamõõtme Krõõt Tarkmeele tundlikud ja poeetilised fotod.

“Teekond laiule. Tormisaare Maia lood” Anni Blomqvist

Mõned aastad tagasi käisin koos tütre ja sõbrannaga vaatamas Artise kinos filmi “Tormisaare Maija”. Lummav, puudutav, valus ja kaunis film. Tütrele nii meeldis, et tegi ettepaneku klassile minna seda koos vaatama ja nad käisidki ära. Olid vaimustuses. Tõeliselt hea film. Nüüd on siis huvitav lugeda raamatut, mis Soomes välja antud vist ühes tükis ja meil ilmub väikeformadilise raamatursarjana. Raamat meeldis, kuigi jah, neid rootsipäraseid nimesid on päris tülikas lugeda. 9/10

Vestergårdi pere vanuselt teine tütar Maia kihlatakse vanemate soovil noore kaluri Jannega. Maia kahtleb, kas ta Jannega õnne leiab. Pruudi noore ea tõttu ei saa nad kohe abielluda. Ajapikku hakkab Maia järjest rohkem Jannele mõtlema, kuni ühel pimestavalt kaunil kevadpäeval suunduvad noored abiellunud oma paadiga avamerele, et purjetada kauge Stormskäri, oma tulevase kodu poole. „Teekond Tormisaarele“ on esimene Anni Blomqvisti viiest saarestiku-teemalisest romaanist, mis kokku moodustavad suure ja muljetavaldava terviku, tõelise Ahvenamaa eepose.

“Prantsuse kokanduskool” Caroline james

Selline veidi tuumakam “naistekas”. Erinevad karakterid, erinevad saatused, erinevad mured. Mis lõpuks kõik seda seltskonda liidavad. Mõnus lugemine. 8/10

Võrratu suve retsept 1. Sega omavahel kokku kirju seltskond. 2. Lisa sarmikas võõrustaja. 3. Vürtsita kuulsa kokaga. 4. Aja pada kuumaks Prantsuse maamõisas asuvas kokanduskoolis! Kui Waltho Williams avab oma kauni kodu La Maison du Paradis’ uksed, pole tal aimugi, mis teda ees võib oodata, kuid raha on otsakorral ja kokanduskool tundub olevat igati hea äriplaan … Waltho ei suuda uneski näha, milline kirju seltskond tema õuele saabub … Lahutuse keerises toitlustaja Caroline peab õppima omapäi toime tulema. Sooja südamega Fran aga loodab aidata armastatud abikaasa unistuse ellu viia. Ning restoranikriitik Sally haistab head turundusvõimalust – kuni üks teatav kuulus kokk talle hinge poeb … Kas niivõrd eklektiline kooslus hakkab omavahel toimima või vajub kõik idüllilisest algusest hoolimata kokku nagu untsuläinud suflee? Kahmake põll, haarake puulusikas ja asuge kulinaarsele reisile romantilisse La Maison du Paradis’sse. Caroline James on olnud nii restorani- kui ka hotellipidaja ning töötas pikki aastaid tippkokkade agendina – töö, mis pakkus talle suurepärase pilguheidu kulinaarse maailma värvikatesse tagatubadesse. Praegu naudib ta pühendumist kirjanikuametis, luues lugusid, mis on ühtaegu lõbusad, romantilised ja südantsoojendavad. „Prantsuse kokanduskool“ on tema esimene eesti keelde tõlgitud romaan.

“Hamnet” Maggie O’Farrell

Vaimustav raamat. Muljetavaldav lugu. Raske on isegi midagi öelda. Traagiline, aga ülimalt kaunilt esitatud. Ja mul on nii kahju, et magasin selle filmi maha, kui see aasta alguses kinodes jooksis. 10/10

Maggie O’Farrelli romaan „Hamnet“ avab ilukirjanduses esimest korda traagilise loo kaotusest, mis inspireeris William Shakespeare’i kirjutama oma kõige kuulsamat näidendit. See on ka portree abielust, mille keskmes on armastatud lapse kaotus, taustal detailirohke ülevaade elust 16. sajandi Inglismaal. Agnes on naine, keda kardetakse, kuid kelle juurde tema tavatute annete pärast ka minnakse. Ta elab koos abikaasaga Stratford-upon-Avonis Henley tänaval ja neil on kolm last: tütar Susanna ning kaksikud Hamnet ja Judith. Poeg Hamnet sureb 1596. aastal üheteistkümneaastaselt. „Hamnet“ on lugu kaksikutevahelisest sidemest ja leinaga karidele kiskuvast abielust. See on ka lugu pistrikust ja tema perenaisest; kirbust, kes satub Aleksandriast väljuvale laevale; ja kindameistri pojast, kes eirab häid tavasid, et võita ebatavalise naise armastust. Ennekõike on see õrntundeline meenutus poisist, kelle elu on täiesti unustatud, kuid kelle nime kannab üks kuulsamaid näidendid, mis eales kirjutatud. MAGGIE O’FARRELL on ajalehe Sunday Times enimmüüdud mälestusteraamatu „I Am, I Am, I Am“ ja kaheksa romaani autor. Tema teoseid on tõlgitud rohkem kui 30 keelde, eesti keeles on O’Farrellilt ilmunud „Esme Lennoxi kadumine“ (2018) ja „Käsi, mis hoidis mu käest“ (2020). Tema teoseid on korduvalt nomineeritud Costa auhinnale. Tema viimast romaani „Hamnet“ autasustati 2020. aastal ühe mainekama Briti kirjandusauhinnaga Women’s Prize for Fiction.

“Loe mõttes kümneni” Laura Lähteenmäki

Töö tõttu loetud raamat, aga mida ma võin öelda, siis seda, et meie põhjanaabrid oskavad teismelistele kirjutada. Väga hästi kirjeldatud tänapäevaste 10-11 aastaste laste mõtteviisi, ajast, mil lastest hakkavad sirguma noored teismelised. 9/10

„Ta teadis, et talle on veel jäänud see mäng.“ Jupatsite kambas on viis tüdrukut, ja My on see viies. Pärast neljanda klassi lõppu algab teistel trikilaager ja nad saadavad üksteisele sõnumeid grupis, kuhu My ei kuulu. Tüdruk tunneb end kõrvalejäetuna. Kuid koolivaheaja esimesel hommikul ilmub metsaservast sassis juustega Lassi, kes kutsub Myd välja mängima. Lassi sabas sõnajalatihnikusse sukeldudes ununevad Jupatsite jutud kunstküüntest ja teda ignoreerivad sõnumid Myl sootuks. Terve nende kahe suvi kulub järjest metsikumate, lõbusamate ja higisemate mängude peale, kuni ühel päeval on Lassi kodumaja metsa teises servas tühi. See on kaasahaarav lugu lapsepõlve kümnest viimasest mängust, kampa kuulumise tähtsusest ja eri tempos kasvamisest. „Loe mõttes kümneni“ nomineeriti Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale 2024.

“13 aastat taevas ” Thomas Salme

Selle raamatuga olid mul sellised kahetised tunded. Ühtepidi huvitav ja suisa uskumatu tõsieluline lugu, teistpidi jälle…pisut liialt eneseimetlust äkki? Samas imetlusväärne, kui sihikindel võib üks noor inimene olla, kui tal on unistus. Nii tugev unistus, et kasvõi läbi seina.

….”Barac Obama ütles 2014. aastal Kongressile adresseeritud kõnes midagi, mis kõlas minu meelest väga õigesti. Nii tõesena, et panin selle tol ajal kirja. “Meie edu ei tohiks sõltuda sünniõnnetusest, vaid meie tööeetika tugevusest ja unistuste ulatusest.”….

See on ju tegelikult õige mõte. 7/10

See on lugu piloodist, kes poleks tohtinud piloodina töötada. Ja ometi tegi ta seda 13 aastat. Thomas Salme on sündinud Stockholmis. Tema isa oli eestlane ja kuigi Thomas ei räägi eesti keelt, kasvas ta üles eesti kultuuri keskel. 1997. aastal kandideeris Salme, kes töötas lennufirma SAS hooldusinsenerina, Itaalia lennufirma Air One teise piloodi ametikohale. Salme oli õppinud reisilennukeid juhtima vaid Stockholmi Arlanda lennujaama lennusimulaatoril ning kasutas seepärast kandideerimisel võltsitud dokumente. Eneselegi ootamatult saigi ta tööle ning edutati 1999. aastal kapteniks. Mis sai edasi?

“Teisel pool peeglit” Jostein Gaarder

Kurblik lugu noorest haigest tütarlapsest ja teda külastavast inglist. Perekonnast, kus on haige laps. Ma ei väsi imestamast, kui huvitavalt suudavad põhjamaade autorid pealtnäha lihtsatest asjadest ja samas valusatest hetkedest kirjutada. Ei, haige laps, pole midagi lihtsat, aga ta suudab selle nii inimlikult lahti kirjutada. Nii huvitav arutlus lapse ja ingli vahel, maailma loomisest. Väga meeldis see raamat ja võtan selle kindlasti järgmise aasta kirjandusviktoriini raamatute nimekirja. 9/10

Jostein Gaarderi poeetiline teos juhatab meid arutlema elu ja igaviku üle. Viimaks on kauaoodatud jõulud käes – allkorruselt kostab Cecilie kõrvu nõudekõlinat ja jutukõma, ninna tõuseb kuuselõhna. Varsti tuleb ema üles ja siis toob isa Cecilie teiste juurde. Kuuse all pakkide hulgas pole küll ühtki, mille sees võiksid olla suusad… või kelk, mida tüdruk kõige rohkem soovib. Aga jõulude ajal on ka varem imesid juhtunud.

Jostein Gaarderi stiil muudab pealtnäha lihtsakoelise loo sügavaks ja filosoofiliseks, paneb kaasa tundma ja järele mõtlema. Gaarderil on imeline oskus rääkida keerulistest teemadest selgelt ja meid oma lugudega puudutada. Ta ei muutu usust rääkides jutlustavaks ega surmast rääkides masendavaks, vaatleb ja arutleb näiliselt emotsioonideta, erapooletult, aga poeb just niimoodi sügavale lugeja hinge.

Jostein Gaarder (snd 1952) on tänapäeva Norra üks kuulsamaid kirjanikke. Eesti keeles on ilmunud „Sofie maailm” (1996, 2023), „Apelsinitüdruk” (2005, 2019), „Vita Brevis” (1999), „Saladuslik jõulukalender” (2000), „Mängukaartide saladus” (2000).

“Minu San Francisco. Radikaalselt vaba” Terje Toomistu

Üks omamoodi trippimise raamat. Palju pidu, psühhedeelseid aineid, veidraid üritusi ja sekka doktorantuuri. Ma vist poleks rõõmustanud, kui see oleks olnud mu enda tütar, aga see ongi õnneks kellegi teise elu. Kehv ei olnud, vaimustust samuti ei tekitanud. 5/10

Kui San Franciscos Fulbrighti stipendiaadina maandun, olen valmis eluks raamatuvirnade vahel – doktoritöö kirjutamine ei ole ju naljaasi! Eriti veel maailma tippülikoolis Berkeleys. Ent juba esimestel tundidel saan aru, et see linn tõmbab mind kuhugi jäneseurgu – maailma, kus reaalsus ja unistus põimuvad, pannes proovile kõik, mida arvasin end teadvat vabadusest, armastusest, sugudest ja seksuaalsusest.

Globaalse hipiliikumise lätetel ja legendaarse armastuse suve järellainetuses avastan end pendeldamas akadeemilise maailma ja linna kirevate kihistuste vahel, vabaduse ja haavatavuse hapral piiril. Maadelda ei tule üksnes pöörase elutempo ja armutu kinnisvaraturuga, vaid ka iseendaga – suhetes, mis kisuvad kaasa nagu torm ja mille varjus võib unelmast saada valus viirastus. Selle linna pärandis peegelduv protestivaim ja lakkamatu vabaduseiha jäävad aga saatma minu teed antropoloogi ja filmitegijana.

Terje Toomistu

“Jõulud Appelmoere`is” Rachale Lucas

Nüüd sai vist see Applemoere`i saaga läbi. Kõik õed ja üks vend leidsid igas raamatus endale kaaslase. Selline lihtsake raamat, aga kui juba eelmisi sarja osi lugesid, siis tuli lõpuni lugeda. Kahe õhtu raamat kenadest inimestest ja kogukonna elust-olust. Parasjagu selline, mida hea lugeda väsinud olemisega õhtutel. 8/10

Harry Robertson on otsustanud Applemore’i hotellist eduloo teha. Suvise tipphooaja lõppedes valmistuvad ehitajad töödega alustamiseks. Ta sulgeb just ust viimaste külaliste selja taga, kui juhuslik kohtumine kõik pea peale pöörab.
Pirtsakas meediastaar Ivy Winter põhjustab koos oma kallima Beniga väiksesse mägismaa linna saabudes üksjagu elevust. Harry rõõmustab, kuuldes, et naine soovib abielluda tema hotellis, mida ta vanemad kunagi nii väga jumaldasid, kuid … on vaid üks pisike konks. Ivy soovib jõulupulma – ja mida Ivy tahab, seda ta ka saab!
Harry parim sõber Polly Fraser kinnitab mehele, et nad teevad asja ära, kaasates nii tema kohalikku toodangut pakkuva talupoe, ta õe Bethi aiandi kui ka kohaliku väikese pagaritöökoja.
Kokkuhoidev kogukond ühendab jõud, olles otsustanud jõulud Applemore’is unustamatuks muuta. Kuid siis tabab neid katastroof ja küla istub nagu nõeltel. Kas nad suudavad olukorra lahendada?

Lume mägismaale langedes täidab õhku romantika. Kas need jõulupulmad toovad viimaks kokku ka Harry ja Polly?

Avastasin, et see postitus mul seisma jäänud ja avaldamata.

Eelmise suve 6. juuni hommikul kell 7.15 lendas tütar klassiga Münchenisse. Kuni 11. juuni hilisõhtuse tagasilennuni oli neil seal imeline programm ja palju toredaid tegemisi. Programmi aitasid kokku panna kahe klassikaaslase emad, sest nende pered on pooleldi saksakeelsed ja tunnevad hästi seda piirkonda ning asju ajada lihtsam. Panen siia kirja programmi toredad osad, sest mine tea, kellele see abiks võib olla. Sellise kavaga seiklus meeldiks endalegi ja piltide kaudu tundub, nagu teeks seda reisi kaasa. Pildid otsisin kava järgi internetist. Kindlasti on ebatäpsusi, sest üks asi on reisikava, teine asi see, kuidas reaalselt asjad kujunesid, aga laias laastus oli ikka nii, nagu pildid on.

Hommikune lend läks hästi ja esmalt liikusid noored oma ööbimispaika ehk hostelisse – Jugendherberge München City Kultur|Jugendherberge Winthirplatz 8 · München. Yütar kiitis hosteli väga heaks.

Lähedal asub kohe üks Müncheni legendaarne jäätisekohvik, kuhu soovitati kindlasti minna.

Kogunemine Marienplazil, et seal juba minna edasi…..

…eelbroneeritud rattatuurile.

Rattatuuri ajal snäkipaus Inglise pargi Hiina teemajas

Edasi tutvumine Müncheni vanalinnaga

Toomkiriku ja torni külastus

Esimene päev lõpetati ühise söömisega legendaarses Hofbräuhaus´is süües tüüpilist Baieri toitu. Tõenäoliselt kuulusid soovijatel sinna juurde ka mõned õlled, sest tervest klassist oli selleks ajaks vist vaid 1-2 noort alaealised. Neistki 1 sai täisealiseks reisi ajal. Mis muidugi kaugelt ei tähenda seda, et kõigile õlu üldse mekib.

Teine päev.

WENDELSTEINi(1730 m) mägimatk

Matk on mõistlik ette võtta päikeselise päevaga.

Kõigepealt rongiga Hirschgarten – Brannenburg Bahnhof(1 ümberistumine)
Sõit kestab: 1 h 15 min

Jalgsimatk Wendelsteini tippu (3-4 tundi). Preemiaks suurepärased vaated igas ilmakaares. Tagasi alla rongiga (võtab peale 155 inimest) –WENDELSTEINBAHN. 2€ eest saab üleval külastada ka koobast.

Õhtul vabategevus.

Kolmas päev

Nagu haritud inimestele kohane – kunstimuuseumite päev.

ALTE PINAKOTHEK

NEUE PINAKOTHEK

LENBACHHAUS

Kui oled terve päeva kunsti nautinud, siis õhtul tõenäoliselt naudid kuskil mõnusas kohas ja vabas õhus…söömist :) Sest…

Neljas päev ja

lossid! Eelbroneeritud giidituurid, pargihooned ja -ala iseseisvalt…seega sõidud Münchenist välja.

NEUSCHWANSTEIN

HÖHENSCH-WANGAU

LINDERHOF

Viies päev

1. BMW tehas

Sinna saab metroo ja S-Bahniga, ca 45 min, peatus
Olümpiazentrum

https://www.bmwgroup-werke.com/muenchen/en/our-plant/plant-tours.html

2. Residenzmuseum(kuningate muuseum)

https://www.residenz-muenchen.de/englisch/tourist/index.htm

U-Bahniga u 18 min suunaga Odeonsplatz

3. Glyptothek(ainus muuseum maailmas, mis on pühendatud eranditult
skulptuuridele)

https://www.antike-am-koenigsplatz.mwn.de/index.php/de/glyptothek

Viies ja viimane päev

NÜMPHENBURGI LOSS

Imeilusa pargialaga suursugune suurvürstinna loss

Ja oligi aeg minna tagasi lennujaama, otsida üles oma AirBaltic-u lennuk ning sõita vahemaandumisega Riias koju tagasi.