Eelviimane kooliveerand on alanud ehk siis õppeaasta kolmas koolivaheaeg sai märtsi alguses läbi. Hämmastav on see aja kiire kulg, sest kooliaasta lõpuni on vaid 2 veerandit ja ongi gümnaasiumist aasta läbi. Linnavahet sõitmine ja varavalges ärkamine on väsitav küll, aga õppimist see õnneks ei sega. Praeguseks on tegelikult rütm sees ja kõik hästi.
Ah jaa, üks tore unistuse täitumine sai teoks. Kirke soovis juba eelmisel aastal osaleda mõnel The Tall Ship Race-i etapil ja selle aasta alguses otsustas lõpuks sinna kandideerida. Saatis motivatsioonikirja ja muu nõutu ning jäi ootama – lootma saada valituks. Veebruari teisel poolel tuligi vastus, et õnnestus saada koht Turu – Mariehamn-i nädalasele etapile. Valida oli kahe- ja kolmamastiline suur purjekas või siis Bavaria tüüpi umbes 40m pikkune tuulepüüdja jaht. Valis viimase, sest huvi on õppida just väiksemal purjekal purjetama ja edaspidi teha endale väikelaeva kapteni paberid. Tegelikult on see harukordselt äge võimalus kuni 25 aastastel noortel, osaleda purjetamisõppes koos omaealiste noortega erinevatest riikides. Purjetamisõpe ja keelekümblus koos.
Kuu alguses käisin taas koolis. Seekord esinesin 1,5 tundi koolieelikute vanematele. Sel ajal kui lapsed olid eelkooli tunnis, rääkisin mina pea 60-le lapsevanemale kuidas saada laps lugema, kuidas tekitada ja hoida lugemishuvi ning miks peab üldse laps lugema. Teema on minu südameasi ja huvitav. Mitmed vanemad jäid peale loengut minuga vestlema ja nõu küsima ning mõnedki jõudsid kohe järgmisel päeval oma lapsega raamatukogusse abi ja nõuandeid saama. Päriselt, see teeb rõõmu.
Kuu alguses oli Tallinnas Lastekirjanduse Keskuses vabariikliku lasteteeninduse toimkonna koosolek ja peale seda kohe avalik üritus ehk Lastekirjanduse Aastakoosolek, kus räägiti eelmise aasta laste-ja noorteraamatute saagist. Asjalik päev, kus arutasime kolleegidega olulisi lastetööga seotud küsimusi, pidasime plaane ja saime omavahel suhelda.
Kahel päeval märtsi jooksul sattusin veel Tallinna. Esimesel korral läksin linna lõunaks ja eesmärk oli tegelikult peale lapse koolipäeva leida poodidest koos kangas, millest saaks õmmelda ballikleiti. Nimelt aprilli keskel on koolis gümnaasiumiastme ball ja teemaks Moulin Rouge. Kleit peab olema pikk. Värviks must, kuldne, punane, valge. Idee oli põhimõtteliselt olemas, ise disainis endale kleidi ja mõte oli kaunis. Kuni ma teda koolist ootasin, viskasin pilgu peale mõnele rõivapoele. Nii igaks juhuks. Sattusin kesklinnas olevasse Dresshous-i pidulike kleitide poodi ja üllatuseks avastasin, et kleidid täiesti mõistliku hinnaga. Väga kiirelt jõudsin järeldusele, et selle raha eest ei pruugi ma isegi kangast saada(odavast ja kehvast ei hakka ma parem õmblemagi) ja kuna balli teema saadi teada suhteliselt hilja…polnud ka ülearu aega selle õmblemiseks. Mulle meeldib selliseid suuri töid teha piisava ajavaruga. Lõpuks tegin paar tiiru ümber kooli kvartali ja sain lapsega kokku, et kapata tagasi kleidipoodi. Nii, passitasime oma 10 kleiti selga. Noor inimene, nagu noor ikka, on hirmsasti enesekriitiline. Ei sobi üks ega teine. Üks kleit jäi tegelikult sõelale, aga otsustasime minna siiski kangaid vaatama. Paraku juhtus olema nii, nagu ma eeldasin – sellist sorti ja kvaliteeti kangast, nagu ma soovisin, polegi võtta. Peale kangapoode käisime meie kesklinna ühes lemmikus FLAMM-is söömas ja viimasel hetkel jooksime kleidipoodi tagasi, et sõelale jäänud pidukleit ära osta. Kleit olemas, ball võib tulla.
Ülejärgmisel päeval ehk pühapäeval läksin uuesti linna. Kirke käis poole kooliga laupäeval Estonias vaatamas etendust “Tramm nimega iha” ja jäi klassiõe poole ööbima. Minu siht oli Leivamess, mis toimus Kultuurikatlas. Ega väga kaugemale poleks tahtnudki minna, sest ilm oli täiesti jõle. Külm, niiske, tuuline ja lund sadas. Mess osutus pigem messikeseks ehk siis eksponente oli vähe. Isegi leivapakkujaid oli vähe. Ühte ja teist ma sealt ostsin siiski -õlisid, toortatart, oliivipuust pannilabida…. ja kappasin tagasi Balti jaama, sihiks turg. Kott sai eelseisvale nädalale mõeldes toitu täis ja turult lippasin otse rongile, kus Kirke mind juba pisut väänatud jalaga ees ootas. Ikka juhtub.
NÖFF – Raplas toimus kuuendat korda Naiste Ööde FilmiFestival.
Ühel päeval käisin kohal. Teistel päevadel olin paraku seotud oma töökohustustega. NÖFF-i viimasel päeval olin kutsutud pildistama. Olen NÖFF-i pildistanud aegade algusest. Esimesel paaril aastal üksi, sealt edasi läks festival aina suuremaks ja pildistamised olid rohkem jagatud. Sain minagi aru, et pikapeale muutus kvantiteet olulisemaks, kui kvaliteet. Ehk siis oluline on kõik mis torust tuleb võimalikult ruttu sotsiaalmeediasse paisata ja kvaliteet pole tähtis. See pole üldse ainult selle üritusega seotud teema, see on üleüldine. Minu hea tava lihtsalt näeb ette seda, et pildid tuleb esmalt üle käia ja alles siis vaatamiseks üles panna. Kui aga oled pildistanud õhtuga 500-600 pilti, siis kiiresti neid üles panna ei saa. Mulle meeldib jälle see, et inimene, kes pildil…tunneks ennast vaadates pärast hästi. Ka valgusolud on üritustel sageli rasked ja muutlikud. Mis tähendab seda, et pead olema valmis ka kehvemas olukorras saama normaalse pildi. No päriselt, kuidas saab minna pildistama hämarasse ilma välklambita või ülivõimsa tehnikata? Pärast on sotsmeedias ebateravad ja pimedad pildid ning inimene tituleerib ennast peale esimest avalikku pildistamist fotograafiks? Aga mida mina ka tean, enesekriitika inimesel kas on või seda pole. Tegelikult näen seda, et kui pilte on ikka nii kohe-kohe tarvis, siis jumala eest, tehtagu telefonipildid ja asi tahe. Selleks ei ole üldse tarvis kaamerapilte.
Festival ise oli muidugi tore nagu ikka ehk siis nimetatud pühapäeval oli armas raamatuesitlus – autoriks meie kohalik Ene Sepp, kes üle aastate elab taas kodumail. Ka filmid, mida õnnestus vaadata, olid head.
Frankofoonia päev Raplas
Millalgi juba eelmisel aastal hakkas minu peas idanema plaan tähistada tööl mõne üritusega frankofoonia päeva. Eks see prantsuse keel ja kultuur on mulle kõvasti tänu tütrele lähemale tulnud. Sügisest peale olen tasapisi õppinud tundma tütre uusi klassikaaslasi. Nii vormuski lõpuks mõte teha üritus, mis pühendatud frankofoonia päevale. Seda enam, et 2024. aasta on kultuururikkuse aasta. Viskasin mõtte õhku esmalt tütrele, et mis ta arvab, kas klassikaaslased oleks huvitatud koostööst meie raamatukoguga. Kui sain jaatava vastuse, kirjutasin kirja kooli huvijuhile ja pakkusin koostööd. Minu üllatuseks olid nad kohe nõus. Pakkusin välja noored, kes minumeelest kannaksid sellise ürituse lahedalt välja ja lisaks heale esinemisoskusele on musikaalsed ning rikastaksid üritust muusikaga. Huvijuht pakkus omalt poolt, et õpetajaskonnast tuleks kaasa nende prantslannast prantsuse keele õpetaja Geraldine Casanova ja tema ise. Lapsi pidi tulema 6. Kirke + 2 klassiõde, 2 klassivenda ja ühe klassivenna vend, kes õpib 8. klassis.
Kuidas kukkus kõik välja tegelikkuses?
Kirke ja üks selle seltskonna klassiõdedest suutsid haigestuda B gripp(klassis oli haigeid veelgi). Huvijuhil jäi samal päeval haigeks laps. Kohale tulid seega õpetaja Geraldine koos 3 noormehe ja ühe tütarlapsega, kaasas akordion ja trompet. Üsna jooksu pealt pidid nad pisut oma kava kohendama, sest Kirke ei olnud laulmas ja haigestunud klassiõe planeeritud teemakäsitlus jäi lihtsalt ära.
Minu hommik algas samuti nii, et kõik, mis sai kehvasti olla seda ka oli. Lohutasin ennast vaid sellega, et varsti on õhtu ja kõik möödas. Tagatipuks sadas mulle koju sisse kari inimesi- öeldi, et tullakse aknaid mõõtma, aga tulid kõik – aknamõõtjad, torumehed, ehitusmehed, andmesidemehed, muidumehed jne. – meil nimelt on alanud maja renoveerimine. Niikui sain seltskonna toast välja, sättisin ennast tööle. Kodunt läksin välja kahe suure murega- lapsel palavik 39,4 ja teine mure, et kas üritusele ikka kuulajaid tuleb. Päriselt, ma saatsin teated ja kutsed 6-te kooli, kahele õppealajuhatajale, 12-le klassijuhatajale, et nad jagaks infot õpilastele, kes hetkel või järgmisel aastal on tegemas valikuid gümnaasiumi osas. Võimalus laiendada silmaringi ja tutvuda ühe võimaliku kooliga läbi selle õpilaste ja õpetaja. Mitu vastust ma sain? Just, terve selle hulga peale vaid ühelt õppealajuhatajalt- et mina ei saa sellega tegeleda. Kirjavahetuse etikett, et kutsele vastatakse….ilmselt olen ma mllestki valesti aru saanud. Loomulikult ei saa selline üritus olla kohustuslik, aga selle eest võiks ikka hea seista, et klasside nutikamad lapsed saata sündmusele, mis noorte silmaringi laiendaks ja eelkõige kutsuvale asutusele vastata. Nii läksingi bussipeatuse suunas süda raske oma lapse pärast ja eesootava ürituse pärast. Jooksvalt toksisin kolleegile kirja, et kas kokkulepitud mikrofoni ja võimendusega on kõik ok?….ja lisandus veel üks mure. Ei ole ok! Kolleeg arvas, et Kirke haige ja laulmise teema maas. Aga ei olnud teema maas, leitakse ju variant, et laulab keegi teine. Seda oleks võinud vist minult küsida…..
Aga…õnneks kõik asjad lõpuks lahenevad. Tööle jõudes kohtasin esimesena meie majandusmeest. Tema oli lahkelt nõus tooma seltskonna jaamast ära(polnud ju nende seas Kirket, kes teed juhataks), lisaks käis minuga poes lilli ja kommi ostmas – külalistele. Ja…helistas kiirelt meie kultuurikeskuse helimehele Kaljule ning ma sain talle oma mure ära kurta. Kell üks oli saalis võimendus olemas. Need kaks meest hakkasid servast minu päeva päästma. Varsti olid külalised kohal.
Noored tegid proovi, kell oli sealmaal, et aega alguseni 10 minutit, saal tühi, minul närv must….ja siis tulid õpilased! Nad tulid!!! Ja neid tuli palju. Tänada sain ma selle eest aga hoopis kahte emakeeleõpetajat, kes suunasid lapsed koosviibimisele. Ma olin ikka taevani tänulik.
Kohtumine kujunes väga soojaks ja toredaks. Noored rääkisid oma elust, õppimisest, musitseerisid, vastasid küsimustele. Õpetaja Geraldine Casanova, kes on lisaks prantsuse keele õpetamisele ka ooperilaulja – tema rääkis ja laulis koos õpilastega. Väga meeleolukas tund ja kes kohale tulid, olid rõõmsad. Külalised olid nii südamesse pugenud, et tuldi veel pärastki eraldi rääkima või paluma koos pilti teha. Lõpp hea, kõik hea.
Mis hommikul ähvardas kujuneda katastroofiks, oli õhtuks suurepäraselt õnnestunud ja kodusel lapsel hakkas palavik samuti alanema.
Natuke märtsikuisest lugemisest
“Armastusega Londonist”, autor Sarra Manning. Jennifer ja Nick tutvuvad teismeeas ja lugu kulgeb läbi aastakümmnete koroonaaja lõppu välja. Elu viib noored kord kokku, siis jälle lahku. Kumbki püüab oma peas suruda maha mõtet, et nad on midagi muud, kui ainult sõbrad ja seal vahel on London, oma tänavate, inimhulkadega, suhetega, pulbitseva elu ja metroojaamadega. Huvitav ja dünaamiline lugu armastusest ja noore inimese isiklikust arengust, oma tee otsimisest. Haarav. Kuidas lõppeb? Tuleb ise lugeda.
“Vareda”, autor Sven Mikser – nooruki kujunemislugu. Habras, õrn, poeetiline, tundeline…hea raamat oli, lihtsasti loetav. Jäin päris mõttesse, millisele vanusele seda tegelikult soovitada võiks. Millises vanuses suudetakse seda teksti ja lugu mõista….vast ehk kuskil alates 23 äkki? Peategelane on 16, aga kindlasti pole see raamat samaealistele.
Maeve Haran “Puhkus Itaalias” – tore lugu neljast 60-ringis daamist, kel tekkisid erinevad elulised mured ja samas olid nad teineteist tundmata ühel või teisel mole seotud ühe mehega, kel oli Itaalias jõude seisev villa ja…mehel oli omamoodi krutskitega ema…kes korraldas kõik need naised ühel ajal sinna villasse. Huvitav lugu huvitavate karakteritega. Mis seal saama hakkas…tuleb endal lugeda.
Murakami “Lõuna pool piiri lääne pool päikest” – Murakami on üks minu lemmikautoreid. Jaapani kirjaniku stiil lihtsalt erineb nii väga läänemaailma kirjastiilist. Ei pidanud pettuma ka selles raamatus. Hajime oli pere ainus laps, üksildane ja omamoodi mõttemaailmaga. Kooli ajal leidis ta oma hingesugulase Himamoto, kellega kahjuks teed teismeeas erinevasse suunda triivisid. Jäi igatsus. Isegi siis, kui kummalgi oma elu oli…. samasugust lähedust ei tekkinud enam kellegagi. Olles džässiklubi mänežer, kohtas ta ühel päeval taas Shimamotot…ja Hajime hakkas kahtlema. Kas elu, mida ta elab ja pidas täiuslikuks on ikka seda?
“Terve pere kakaraamat” – päriselt hea lugemine kõigest sellest, mis on meie sees. Humoorikas, teadmisi andev ja lihtsasti mõistetav. Päriselt, väga huvitav lugemine ja alailma avastad ennast naermast.
Mida teha, et seedimine töötaks suurepäraselt, tooks hea tuju ja parema vormi? Miks sa vahel palju sööd?
Mida teha iivelduse, kõhukinnisuse või kõhuvaluga? Kas peer võib tappa? Miks teise peer lõhnab hullemini kui enda oma? Miks kakamine nii mõnus on? Eestis arstina tegutsev lätlanna dr Helena Dauvarte esindab raamatus teaduslikku lähenemist. Talle esitab väljakutse lapsikute küsimuste meister Pamela Maran.
Pärast selle raamatu lõpetamist võid endale julgelt välja kirjutada kakalaureuse kraadi, sest oled tõeline kakaloog, kes tunneb hästi oma seedimist ja kaka loomise põnevat protsessi!
“Elujõu käsiraamat”, Kairi Kuha – üks variantidest tervise ja elujõuni jõudmiseks. Kindlasti ühte ja teist kasulikku. Kas just kõik, see on igaühe enda valik.
“Nukumaja”, Tove Jansson – kes meist ei ole lugenud Muumidest, aga Tove Jansson on kirjutanud ju ka täiskasvanutele. “Nukumajas” on arutlevad ja melanhoolsed lühilood. Tervelt 12. Nimiloos näiteks põimuvad kunst ja armastus.
“Õpsid hoos – lennuk, buss ja tallatakso”, Florika Kolbakova, Jessika Liivak – kerge lugemine nii nõukaaegsetest kui nüüdisaegsetest reisidest ja juhtumistest. Mõned huvitavad soovitused. Tore, kui töökoht võimaldab sellisel hulgal ringirändamist.
“Kassikuld. Ühe õpetajanna seiklused eliitkolis”, Ulrika Kelk- Pedersen – koomiline ja veider väljamõeldud lugu.
Innovaatiline Kool on õppeasutus, millest räägitakse legende. Seal õpivad parimad õpilased, pedagoogid lahkuvad vaid jalad ees ning šarmantne koolidirektor on värvikas isiksus. Pole ime, et sinna kolkakülast tööle läinud Ulrika oli vaimustuses. Koolis pole kohta vanameelsetele ning Ulrika on uhke, et kuulub sinna tööle minnes teerajajate sekka. Tajudes uutes kolleegides rahulolematust ja hirmu, tundub see talle esialgu arusaamatu ja veidrana.
Vähesel vabal ajal on Ulrikal siiski ka eraelu … hing ihkab armastust ja elamusi. Ulrika leiab end tutvumissaitidelt rahvusvahelist kavaleriküllust avastamast. Elumerelainetel seigeldes ja kooli juhtkonna aina uute „rangelt soovituslike“ innovaatiliste projektide tuules lenneldes kaob aeg kosmilise kiirusega. Peagi on Ulrika sunnitud oma uuendusmeelsuse ja väärtused ümber mõtestama ning saab aru, et ka parimatest parimate seas näikse mõni olevat parem kui teised.„Kassikuld. Ühe õpetajanna seiklused eliitkoolis“ on paroodia ühe suurlinna innovaatilise kooli telgitagustes toimuvast ja väljakutsetest, mida esitab kaasaotsing elu küpsetes aastates.
Kerge lugemine ja rõõm, et mina pole seni selliseid napakaid koole ja inimesi kohanud :D Ja ühe väga hea mõttekäigu leidsin sealt, kus jutt hirmust õpetaja ees. Ilmselgelt tuleb see tuttav ette igale inimesele, kes koolis käinud.
Kevadpühade ajal oli meil jälle vanema poja pere koer hoida. Noored olid koos lastega Tartus võistlustel. Paras kaval bandiit see väike kõrbekoer :D
Ja muidugi oli naistepäev, algas kevad ja oli muidu mõnus :)
Algas maja renoveerimine ja ilm oli mõnikord hommikul lumine, õhtul päikeseline ja lumeta.
Ja sellise toreda läkituse sain :)
Tere, aprill!
