Soe, valge ja mõnus suvine aeg möödub meie kliimas kiiremini, kui me seda sooviksime. Alles me ootasime valget aega ja juba lähebki taas pisitasa pimedamaks. Käes on kesksuvi, juuli. Päris kurta siiski oleks patt ja olen tänulik sellegi eest, mis antakse. Juuni õnnistas mind puhkuse ajal mõnusate ilmadega, mõnusate kohtumiste ja käimistega. Juuli esmesest päevast läksin jälle tööle ning avastasin, et ma üleliia kurb ei olegi. Mul on südamerahu, stabiilsus ja rõõm. Juba see teeb rõõmu, et vaba päeva hommikul saad pikemalt lesida voodis, kõrval kohvitass tüki tumeda šokolaadiga ja lugemiseks hea raamat.

Et siis juuli algas töiselt, aga esimesel nädalavahetusel käis jälle puhkamine läbisegi asjatamisega. Korra käisime laste vanavanemate juures maal. See oli armas käimine ja vastastikune rõõm kohtumisest. Vanaisa sai juulis 87, seega tuleb käia külas, kuni on kelle juures käia.

Tikkisin masinaga ühele põllele teksti, saatsin ära ühe arve, maksin arve(lihtsalt nii nummi musliin oli müügis, millest meie pere beebile õmmelda) ja lõpuks!!!! sain valmis meie eeslmise aasta perefotode albumi, mille saatsin trükki. Sellega juhtus nii, et pidin nad valmis saama juba jaanuari alguses, aga….jõudes peaaegu valmis selgus, et lehekülgede limiit on 120 ja mul oli veel hulga pilte, mis pidid albumisse mahtuma. See tähendas siis seda, et sisuliselt pidin alustama otsast ja vahepealsete fotode hulka kärpima. Sellepeale läks mul tuju ära ja isuke seda teha kadus tükiks ajaks. Kuni siis pool aastat hiljem sain aru, et ise ta ikka kuidagi valmis ei saa, hüppa või pükstest välja. Istusin ühel laupäevasel õhtul poole ööni arvutis ja valmis ta saingi. Noneh, oleks võinud ammu sellega tegeleda, aga eiiiii, ikka lükkasid edasi. Poeg vahepeal ikka küsis, et kaugel see meie album on ja mina vastasin, et ei ole kaugel, kodus arvutis :P Üks poeg sai oma jao kohe kätte, teine sai siis, kui kohtusime. Üle-eelmise aasta album tuli märksa õhem. Möödunud aastal juhtus lihtsalt nii sündmusterohke aasta olema, et materjali sai väga palju. Praeguse aasta saaki saan hinnata alles detsembris, aga näha on, et see tuleb jälle õhem.

Juuli algus lõbustas meid “imeliste” ilmadega. Minule, kui puhkuselt tööle minejale, sobisid nad muidugi oivaliselt, sest meil tööruumides läheb suvesoojaga ikka tapvalt palavaks ja õhuvaeseks. Temperatuur langes ja vihma kallas taevaluukidest raevukalt ja ootamatult. Tööle minnes võisid aga südamerahus laulda – “Las kallab….”.

Noorim lapselaps tähistas oma viimast minisünnipäeva ja augusti alguses tähistame tema esimest sünnipäeva.

Minu vanim lapselaps viibis paar nädalat koos võimlemisrühmaga Itaalias Gymnfest-il. Jälgisin seda üritust Instas ja no väga muljetavaldav ja suure osavõtjate arvuga võistlus. Neil läks seal väga hästi. Suurte rühmade võistlusel said lausa teise koha ja esimest kohta välja ei antudki. Laps ise ülearu happy ei olnudki. Kohutvalt palav oli, meeletu rahvas ja kehvavõitu majutus ning toitlustus. Eks meie lapsed on harjunud Eesti tasemega ja Itaalia selle kõrval oli kehvake. Ikkagi, nii tore, et neil hästi läks. EuroGymil osales 25 rahvust, 5387 osalejat ja 266 rühma ning esindatud olid mitmed erinevad võimlemislad.

Juuli esimese nädala lõpuks sain eelvalmidusse veel kaks albumit. Meie eelmise suve nn tüdrukutereisist Helsingisse ja Linnanmäki lõbustusparki ning albumi oma poja ja tema kaasa beebiootusest, sest selle sessiooni tegin ma neile ise ja albumist saab beebi esimeseks sünnipäevaks valmis kena mälestus vanematele. Augusti alguses teeme fotosessi nüüd siis juba aastase tirtsu ja vanematega. Kuu lõpuks olid need kaks albumit valmis ja lisaks valmis album meie esimesest Ahvenamaa reisist ning pooleli jäi album esimesest Korfu reisist. Ühesõnaga olen sattunud albumite tegemise soonele.

Endiselt sadas iga päev ja oli jahe, aga….lubas paranemist ….ja vedaski. Merepäevade nädalalõpuks läks ilm taas ilusaks ja soojaks.

Kui töönädal sai läbi, mõtlesin nädalavahetusel vähemalt ühe päeva olla kodus ja puhata. On nagu selle asjaga on, sest keegi kuskil alati naerab sinu plaanide üle. Otsustasin olla nädalavahetusel hoopis aktiivne, sest laupäeva hommikul seadsin sammud rongijaama, et sõita Tallinna Merepäevadele. Tütar ühines minuga Kasemetsa peatusest, sest tema asjatab merekatel kolmas aasta vabatahtlikuna. Sel aastal tegeles sotsmeediaga ja meretaksodega.

Pea lõunani asjatasime Lennusadamas ja Noblessneris koos. Mina hoidsin lapse asju, kes ise tegi aga igasuguseid intervjuusid sotsmeedia tarvis. Mingil hetkel vajati teda meretaksode kaile ja mina jäin üksi melu nautima. Kõht kiskus tühjaks ja mõtlesin midagi süüa. Ega seal midagi normaalse hinnaga ei müüda, võetakse viimast ja iga törts on hingehinnaga. Otsustasin lõpuks võtta lihtsalt bataadifriikad, mis maksid lausa 7€. Ära ma nad sõin, aga selle raha eest oleks nad võinud küll paremad olla. Sellest moraal, et kui ainus eesmärk on pappi kühveldada, siis milleks neid hästi teha. On nagu on, küll ostavad. Jah, isegi friikad annab tuksi keerata. Nojah, isegi üliaplad kajakad ei üritanud neid mult ära varastada.

Edasi otsustasin minna Noblessneri lava poole, et kuulata peagi algavat kontserti, kus laulis Marianne Leibur ja teda saatis akordionist Robert Rebane, kes ei ole selle vana Rebase poeg. Saatuse tahtel istusin ühe pika pingi otsale….ja selle teisest otsast vaatas mulle vastu üks minu väga armas sõbranna, kes oli elu keerdkäikude tõttu väga pikkadeks aastateks radarilt kadunud. Me olime mõlemad nii üllatunud ja õnnelikud selle kohtumise üle, et veetsimegi ülejäänud päeva õhtuni koos. Käisime koos purjetamas ja hiljem nautisime Rita Ray kontserti Kalaranna laval. Meil oli niiiiiii paljust rääkida. Kunagisi aegu meenutada ja vahepeal olnust rääkida. Merel oli kaif ja õhtune Rita Ray kontsert oli super. Milline hääl ja power ikka ühe väikese naise sees. Hilisõhtul jalutasime koos rongijaama, kust mina suundusin rongi peale ja sõbranna läbi vanalinna oma koju. Oleme üksteist taas üles leidnud!!!

Järgmisel hommikul magasin ennast välja, tegin vinks-vonks korda ja sõitsin Kasemetsa, kust laps mind auto peale korjas ja sõitsime tema noormehe koju suurele sünnipäevade peole. Noormees sai 20 ja tema täditütar 19. Pidu peeti sugulaste ringis koos. Tore päev oli ja väga palav päev oli. Sauna jätsin vahele, sest õues oli niigi saun. Vastu õhtut sõitsin koos peol kohatud omakandi hea tuttavaga autoga koju. Tore päev vahva seltskonnaga.

Esmaspäevast jälle tööl, aga läksin pisut varem koju, sest Tallinnast tulid kaks meistrit, kelle näitus meil tööl mitu kuud vitriinis inimesi rõõmustas. Aeg oli kõik karud ja muud loomad ära viia ja osa neist järgmisele näitusele saata. Kuna nad on ka minu sõbrannad, tegin kiirelt ahjus mustsõstramuffineid ja mõned suupistevaagnad. Sõbrannad tulid muidugi nii, et kotid olid lookas. Eksole, saime kõvasti head ja paremat süüa ning juttu jätkus kauemaks.

Nädalalõpp oli mitmekesine, ehk puhkasin ja käisin külas. Laupäeva võtsin palavast töönädalast taastumiseks ja lugesin läbi lisaks kodutöödele ühe hea raamatu. Pühapäeval võtsin aga jalad selga ja sõitsin üle Tallinna Järvekülla pojale külla, et veeta aega oma armsatega. Pisike tupsu saab järgmise kuu alguses aastaseks ja on tõeline isa suust kukkunud rosin.

Tütart sel suvel ma eriti ei kohta, sest tema on kas pealinnas tööl või seikleb kuskil ringi. Noore, äsja kooli lõpetanud neiu normaalne elu. Pool kuud olen siin jälginud tema piinu edasiste valikute langetamise osas. Päris keeruline on kui 3 ülikooli 4-le erialale kandideerides tuli kõigilt teade “vastu võetud”. Kõva konkurentsiga ülihea tulemuse tegi ta Sisekaitse Akadeemiasse ja ütles koha ära – TalTech-i kasuks. TalTechis ühtles ära riigiteaduste eriala, teise suuna võttis vastu. Viimasena saabusid lõpuks ka TÜ õigusteaduskonna vastused, kuhu ta sai samuti sisse ja jälle tekkis dilemma – kas minna siiski TalTechi või valida TÜ. Peavalu, ma ütlen. Mina ka ei tea, mis õige oleks ja tänase lõpetaja nahas olla ei soovi. Oleks-poleks. Tegelikult tänases kiirelt muutuvas maailmas keegi ei teagi, mis on päris õige. Kahte võimalikku otsustamise päeva ta aga piinelda ei soovinud ja valis TÜ Õiguse, mis oligi tegelikult juba ammusest ajast tema esimene mõte, mida ülikoolis õppida. Pere on oma pesamuna üle uhke. Sügisest on meie peres taas üks ÜLIõpilane.

Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna 2027. aastal valmiv uus Tallinna õppehoone/ Kauss Arhitektuur OÜ

Uuel nädalal läks ilm tavapäratult ja ütleks, et üsna ebameeldivalt jahedaks. +12 oleks nagu juuli teises pooles vähevõitu? Ja sajab, muudkui sajab + hull tuul. Kogu asja juures on heaks pooleks see, et niikuinii olen enamuse ajast tööl ja +12 on kindlasti parem variant, kui +35 või enam. Ja ei maksa arvata, et tööruumides meil siis jahedamaks läheb. Oh ei. Endiselt palav ja õhupuudus.

Kuu eelviimane nädalavahetus käes. Nädalast endast pole midagi rääkida – päeval tööl, õhtul kodus toimetamas või lugemas. Tirts käis korra koos kaaslasega kodus. Õhtul tulid, hommikul läksid, et suunduda edasi Saaremaale Ooperipäevadele.

Nädalavahetuse ühe päeva võtsin lihtsalt puhkamiseks ja jooksvate kodutööde tegemiseks. Teisel päeval olin asjalik. Koristasin üht kahest kangakapist, otsides samal ajal midagi, millest aplikatsioone teha. Nimelt ostsin kaltsarist hiljuti mõnusa pikema voodriga vihmailma jope, aga seal hämaras poes ei märganud, et seljal olid vaevuaimatavad plekid. Võimalik, et keegi ei märkakski, aga mulle piisab, et ma ise tean. Seega otsisin ja leidsin. Kapis oli üks ports vihmailma kangaste reste. Kunagi ammu Tartust sain spordirõivaste tootmisjääke. Sealt leidsin 2 sobivat värvi – kollase ja pruuni – ja nendest nikerdasin valmis plekivarjajad. Ei midagi erilist – lilled ja lehed. Võttis üsna palju aega, kuni detailid said lõigatud, lisaks kahepoolsest liimiriidest samasugused detailid ja siis nad said kõik koos jope peale triigitud. Mingiks teiseks päevaks jätsin nende masinaga kinniteppimise. Et siis üks hea jopik saab kandmiskõlbulikuks ja vihma meil jagub.

Lõpetasin ära kingituseks mineva fotoalbumi ja saatsin trükki. See oli üks vajalik tegevus, et album enne kinkimist ikka kohale jõuaks. Õhtu lõppes aga marjade puhastamisega ja sügavkülma paigutamisega. Peale 9 õhtul toodi 5 kg musti sõstraid. No ise tellisin, eks, aga ma ei oodanud neid pühapäeva õhtul veerand kümme :P Siiski, pigem on see ju rõõm – talveks väärt marjad külmikus olemas. Mulle niiiiii väga maitsevad mustad sõstrad. Mingi hetk saan ka vaarikaid ja siis on külmikust marjaruum otsas. Õnneks ma marjadest muud sinna ei ihaldagi. Võib-olla natuke astelpaju siiski võtaks.

Kuu viimasel kolmapäeval läksin töölt otse pealinna. Sõbrannaga sööma ja pärast kinno. Mmagasin jaanuaris maha filmi “Hamnet” ja ma tahtsin väga seda vaadata. Lugesin vahepeal läbi selle raamatu. “Hamleti” ainetel kirjutatud lugu ja väga meeldis. Ühtäkki avastasin, et pool aastat hiljem näidatakse seda filmi kinos “Sõprus” ja täpselt üks kord. Mis siin enam mõelda. Kutsusin sõbranna kaasa ja minek. Enne filmi istusime “Päris” Parag-Deli-Restos. Minu pretsedenditu lemmik Tallinnas. Mitte kunagi pole pettunud – ei toidus, ei teeninduses ja atmosfäär on seal alati mõnus.

Film oli muidugi väga hea. Suurepärane näitlejate töö ja kurbilusvalus lugu. Väga liigutav. Nüüd peaks vist siia otsa “Hamleti” läbi lugema.

Kuu eelviimasel õhtul tuli mulle külla naabrinaine. Meil on kombeks ikka koos aega veeta, kui üks meist on reisil käinud või siis ühel meist on sünnipäev olnud. Seekord rääkis naabrinaine oma Prantsusmaa külakeses veedetud nädalast koos trennikaaslastega. Peaks vist tagasi trenni minema :P, sest see on ka minu vana trenniseltskond. Mingi hetk oli lihtsalt selline, kus pidin erinevatel põhjustel trennist loobuma. Nojah, nii me siis istusime ja lobisesime, nautisime virsikuid kreemise kitsejuustu ja mandlitega ning vaatasime rõdult, kuidas kuumaõhupall tahtis meile külla sõita :) Järgmisel päeval tööl selgus tõsilugu, et sõitis ka mu kolleegi poeg, kes tegigi selle võtte taevast maale.

Selline sai seekord juuli. Töine, väikeste kõrvalepõigetega.

Raamatud juulis: 9 raamatut, pole paha suve kohta.

“Rajaveeri reisihutud I” Christopher Rajaveer

Väga-väga lobe raamat! No päriselt meeldiv ja rõõmuslik lugemine. Ei mingit pessimismust ja vingu. Huvitavad tähelepanekud, lühikeses tekstis suur amps sisu. Esiotsa imestasin, et vat kus on noormehel head kunsti- ja kultuurialased teadmised. Tasapisi tiksus välja, et teisiti see olla ei saanudki. Punkt üks- ta on lõpetanud Tallinna Prantsuse Lütseumi ja ma tean, millest ma räägin, mu tütar lõpetas just suve hakul sama kooli. Sealt saab. Kõike. Keelt, kultuuri, kunsti, teadmisi, laia silmaringi ja mida kõike veel. Lisaks õppis poiss Tartus kunstiajalugu ja itaalia keelt mingi aeg. Kipume teadma ju teda valdavalt näitlejana, kel lavaka haridus. Mnjah, vaimukas ja värvikas ja andekas noorsand. Raamatus on lisaboonus heade fotode näol. Oi kuidas ma siunan reisiraamatuid, kus kehva kvaliteediga fotod, väheinformatiivsed fotod või siis ainult “sa vaata vaata mind”- fotod. Igatahes ootan nüüd tema vol.2 raamatut. 10/10

Mina, Christopher Rajaveer, armastan maailmas ringi reisida. See on minu hobi. Aastate jooksul on minu hobi sisse kujunenud veel üks hobi – reisijuttude kirjutamine. Olen seni jaganud oma kirjutisi vaid Facebooki sõpradele. Nemad on mind kiitnud ja innustanud ning nõudnud: „Christopher, sa pead „Rajaveeri reisijutud“ raamatuna avaldama!!“

Nüüd ongi 2018. aasta reiside esimestest väikestest Facebooki teadetest alguse saanud tänaseni kestev „Rajaveeri reisijuttude“ postituste seeria esimeseks raamatuks vormunud.

Parimat kaasarändamist.

“Oliivipuu” Lucinda Riley

Sellel autoril lihtsalt ei olegi kehvi raamatuid. Punkt. Tore, et vaatamata autori hiljutisele lahkumisele siit ilmast, koorub ikka välja teoseid, mida poldud seni meie emakeelde tõlgitud. “Oliivipuu” on jälle üks perekonnalugu, kus nii palju risti-põiki põimunud tegelasi, et üllatustest puudust juba ei tule. Aga elu vist ongi selline. Võib-olla. Huvitav oli suure osa raamatu puhul vaade sündmustele läbi noore, vaid 13-aastase, aga väga arenenud noormehe silmade. Mis siin jutustada, tuleb ise lugeda. On seda väärt. 10/10

Räägitakse, et kõik, kes esimest korda Pandorasse tulevad, leiavad selle katuse all viibides armastuse.

Kakskümmend neli aastat on möödas ajast, mil noor Helena veetis maagilise puhkuse Küprosel, kus ta esimest korda armus. Kui ta saab ristiisalt päranduseks nüüd juba laguneva maja, mida kutsutakse Pandoraks, pöördub ta koos perega sinna tagasi.

Aga Helena teab, et Pandora idülliline ilu katab saladuste võrku, mida ta abikaasa Williami ja poeg Alexi eest on varjanud. Keerulises vanuses kolmeteistkümneaastast Alexit vaevavad täiskasvanuikka jõudmisega kaasnevad muutused ja tugev soov kaitsta armastatud ema. Samas tahab ta iga hinna eest teada saada tõde oma pärisisa kohta …

Kui Helena kohtab juhuslikult oma lapsepõlvekallimat, saab alguse sündmuste ahel, mille tõttu tema minevik ja olevik ähvardavad põrkuda. Nii Helena kui ka Alex teavad, et kui Pandora saladused on paljastatud, pole nende elu enam kunagi endine.

Haarav lugu ühe suguvõsa saladustest ja unustamatust suvest Küprosel rahvusvahelise menuki „Seitsme õe” sarja autorilt Lucinda Rileylt.

“Venuse saladus” Pia Rosenberger

Ajalooline romaan. Armastust, mütoloogiat, kunsti ja isegi krimi. Raamatus oli kõike. Köitev, tempokas, põnev. Ja huvitavad maali tõlgendused. Mida kõike võib Boticelli maalidelt välja lugeda. Väga meeldis. 9/10

Mira on elanud neli aastat Maremma dominikaanlaste kloostris. Kui Lorenzo de Medici ta tagasi Firenzesse kutsub, kardab Mira, et mälestused, mis ta elu igaveseks muutsid, kerkivad taas esile. Õnneks jäävad mälupildid Pazzide atentaadist Medicite perekonnale uduseks. Miral seisab ees kihlus Enzo di Pierfrancesco de Mediciga, sellele keskendumise asemel veedab ta aga pigem aega hoopis Sandro Botticelli töökojas. Uurides taimi, abistab ta kunstnikku „Primavera“ loomisel, kuid kohtab seal iga kord ka ilusat kaardiväelast Riccardot. Lisaks poseerib ta isegi Botticellile. Kui aga üks kolmest graatsiast leitakse surnuna ja veel üks modell ära kaob, hakkab Mira mõtlema, mis on tegelikult „Primavera“ tähendus ja kas ta ehk ka ise ohus ei ole …

“Päevalillepoisid” Sam Wachman

Ma ei oskagi selle raamatu kohta seisukohta võtta. Jah, ma ei ütle, et see oleks halb raamat, samas ei tunne ka seda, et peaks taevani kiitma. Mida head on sõjas? Mida head on laste kannatustes? Tegelikult kõige olulisem sõnum tuli minu jaoks esile raamatu viimastel lehekülgedel. See, kuidas tõsise sõjatraumaga lapsed kohanevad võõras riigis ja kuidas nad õpivad koledusest välja tulema, mitte sinna kinni jääma. Ja ma ei räägi siin nendest, kes sõja puhkedes lihtsalt võtsid jalad selga ja põgenesid. Need põgenikud ei jõudnud koledusi näha. Ma räägin nendest, kes jäid esmalt koleduste keskele, nägid jäledusi, jõhkrusi, kogesid reetmist ja põgenemist, lähedase surma. Väljusid sellest küll füüsiliselt elusana, aga kas ka hingeliselt? Kurb ja valus. 9/10

Kõigest 25-aastane kirjanik Sam Wachman on loonud haruldase fenomeni: sõjaromaani, mis on ühtaegu nii ajatu kui ka täpselt hetkes.“ – Washington Post

Kaheteistaastase Artemi elu Ukrainas Tšernihivis on üpris tavaline. Tema päevadesse mahub kooli kõrval ka vanaisa abistamine päevalillefarmis, joonistamine visandiplokki – see on hinnaline kingitus tema Ameerikas töötavalt isalt – ja koos väikese venna Juriga jões ujumine. Vargsi on poiss hakanud tundma romantilist tõmmet oma parima sõbra Viktori vastu ja muretseb nüüd, et suureks kasvades ei ole tema elu kunagi tavaline.
Ühel veebruariööl ärkavad Artem ja Juri plahvatuste peale – algab sõda, mis rebib poiste elu pooleks – ajaks enne ja ajaks pärast sõja algust. Sissetungivad venelased hävitavad nende kodu, tapavad ema ja vanaisa ning vennad jäävad omapäi. Lootuses ühineda Poola jõudnud isaga algab põgenemine läbi ägava maa, kaasas vaid seljakotid ja usaldus üksnes teineteise vastu. Ümbritsetuna surmast ja hävingust on Artem kindel – mis ka ei juhtuks, peab ta ennast ja oma venda elus hoidma.

“Aju vabadus” Jaan Aru

Nagu ikka, Jaan Aru saamatud on silmiavavad, arukad, arusaadavad ja huvitavad. Tekitavad nii sisemisi, kui väliseid diskussioone ja arutlusi. Panevad mõtlema, kinnitavad enda peas tiirlevaid mõtteid. See konkreetne raamat peaks olema kohustuslik lugemine täiskasvanutele(lapsevanematele) ja mõtlemisvõimelistele noortele – selles mõttes, et ega 6-aastane veel sellest raamatust läbi ei näri. Ealiselt mõtlemisvõimelisele. 10/10

Ajuvabaduse ja aju vabaduse vahe on väike. Me tahame olla vabad, aga selleks peame teadma, mis teeb meid vabaks, ja samuti seda, mis võib meie vabaduse röövida.

Miks me ei ole enam vabad, kui oleme end kaevanud mõtteauku või meid vaevab kinnisidee? Mil määral laseme end algoritmidel juhtida? Raamatus selgitatakse, mis on inimarus sellist, mida peab tehisaru ajastul kaitsma, ja püütakse näidata, kuidas seda teha.

„Vaimne vabadus on teha tarku ja ka rumalaid otsuseid … ise. Ise otsustan, ise teen, ise vastutan.“ Loe intervjuud Jaan Aruga Rahva Raamatu blogist.

Muusik Raul Ojamaa soovitab: „Aru kirjeldab hästi, kuidas meie aju toimib, mida ta vajab arenemiseks, mitmekülgseks ja sügavaks mõttetööks ning kuidas sotsiaalmeedia ja tehisaru, kui nad on ebaeetilistel eesmärkidel häälestatud, seda kõike pärsib.“

“Viimane armastuslaul” Lucinda Riley

Ilus Rileylik lugu. Väga meeldis. Huvitavaid nüansse on sisse toodud ja puudutatud teemasid, mida ilukirjanduses sageli ei leidu. Näiteks düsleksia ja sellega toimetulek. Isegi kui autorit pole enam elavate kirjas, tuleb sealt endiselt pärleid. 10/10

Armumine võib olla suurim risk …

Haarav lugu armastusest ja kaotusest, tegevuspaikadeks Iirimaa metsik rannik ja 1960. aastate glamuurne London.

Kui Sorcha O’Donovan kohtab vaesuses virelevat muusikut Con Dalyt – erakordselt nägusat noormeest, keda nende pisikeses alevis Lääne-Corki tuulisel rannikul peetakse heidikuks –, pole tema elu enam endine.

Con satub Londonis rokkbändiga The Fishermen kullasoonele, aga nende elu muutub tundmatuseni, kui pead tõstab kuulsuse sünge pool, ja mineviku saladused ähvardavad hävitada kõik, mille nimel mees on pingutanud.

Kakskümmend aastat hiljem nõustub The Fishermen taas kokku tulema, et esineda Wembley staadionil heategevuskontserdil „Music for Life”. Aga Con on olnud juba üle kümne aasta kadunud. Ainult üks inimene saab välja uurida, mis minevikus juhtus, ning vaid tema teab, kui oluline on paljastada tõde.

Sest kui Con Daly peaks välja ilmuma enne, kui faktid on päevavalgele toodud, võib ajalugu korduda ja tuua kaasa veelgi traagilisemad tagajärjed …

Rahvusvahelise menusarja „Seitse õde” autor Lucinda Riley kirjutas „Viimase armastuslaulu” veel Lucinda Edmondsi nime all ning seda on nüüd töödelnud ja toimetanud Harry Whittaker, Lucinda poeg ning romaani „Atlas. Pa Salti lugu” kaasautor.

„„Viimane armastuslaul” mõjub, nagu oleks leidnud ammu kadunud aarde … See on lihtsalt imeline. Siin on olemas kõik see, mida me Lucinda romaanides armastame: emotsionaalne sügavus, mitmekülgsed tegelased, üllatused ja ootamatud pöörded ning eelkõige armastus. Ta kirjutab armastusest nii õrnalt. Mulle meeldis see väga – ühelt poolt kui järjekordne suurepärane Riley romaan, aga ka seetõttu, et see tundub kingitusena … Viimane naeratus, suudlus ja liigutav hüvastijätt.” – Santa Montefiore, „Deverillide kroonika” autor

„Haaras mind juba esimesest leheküljest. Suurepäraselt kujutatud peresuhted ja meeliköitev armastuslugu panid mind lausa ennastunustavalt lehti pöörama. See on ehtne Lucinda Riley lugu – tõeline maiuspala kõigile tema fännidele.” – Karen Swan, „Hispaania lubaduse” autor

“Suur suvi” Ewald Arenz

Mul ei klikkinud kohe ära, et selle raamatu on kirjutanud autor, kes kirjutas ka raamatu “Armastus halbadel aegadel”, mis oli ülihea raamat. Nii ka see. Geniaalse väljendusoskuse ja mõttemaailmaga kirjanik. Lihtsalt geniaalsed lood, mõlemad ja samas on raamatud täiesti erinevatel teemadel. Viimasel ajal on kuidagi palju raamatuid kätte sattunud, mille puhul ma hakkan ülistuslaulu laulma ja see teeb tegelikult rõõmu.

Südamlik lugu noortest, koos nende murede, rõõmude, pahanduste ja õnnestumistega. ma ei oska midagi isegi öelda, seda peab lihtsalt ise lugema. 10/10

Esimene hüpe, esimene armastus, esimene katsumus.

Lõõgastavat suve ei paista Friederile tulevat – ees on järeleksamid matemaatikas ja ladina keeles. Seega tuleb tal loobuda perekondlikust puhkusereisist. Õppima peab ta pealegi oma karmi vanaisa juures. Kuid õnneks on olemas Alma, Johann – ja Beate, tüdruk pudelrohelises trikoos. Nendel nädalatel saab Frieder kogeda kõike: sõprust ja hirmu, aupaklikkust ja usaldust, armastust ja surma. Suur suvi, mis vermib kogu ta elu.

Teravapilguliselt, targalt ja alatasa õnnestavalt jutustab Ewald Arenz hetkedest, mis meid igaveseks muudavad.

*

Ewald Arenz on sündinud 1965 Nürnbergis. Ta on õppinud inglise ja ameerika kirjandust ja ajalugu ning töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Tema romaane ja näidendeid on tunnustatud arvukate auhindadega. Kirjanik elab oma perega Fürthi lähedal.

“Neli armastuskirja” Niall Williams

Võtsin üpris pikalt hoogu, et seda raamatut lugeda. Tuttavate puhul kuulsin erinevaid arvamusi. Kes ütles, et ei meeldinud üldse, jättis pooleli, kes ütles nii ja naa ja oli mõni ka selline, kes ütles – väga hea. Jäin neid viimaseid uskuma, sest nad on kvaliteetkirjanduse lugejad. Ei kahetsenud. Raamat oli sügav, nüansirikas, poeetiline, keeleliselt rikkalik, sisult huvitav ja kaasahaarav. Et siis mina julgen samuti soovitada. 9/10

“Armastuses muutub kõik, ja kõik jääbki muutuma. Pole vagusiolekut, südamekella seiskumist, kus õnnehetk jääb igavesti kestma, on vaid iha ja vajaduse lakkamatult surisev edasiliikumine, mis kerkib ja langeb, kerkib ja langeb, tulvil kahtlusi, siis jälle veendumusi, mis muutuvad iga hetkega ning millest saavad jälle kahtlused.”

Nicholas Coughlan ja Isabel Gore on teineteise jaoks loodud – nad lihtsalt ei tea seda veel, sest saatus ei vali sugugi alati kõige lihtsamat või ilmsemat teed tõelise armastuseni. Keset metsikut ja kaunist Iirimaa loodust on mõlemad kogenud nii südamevalu kui ka rõõmu, enne kui nende teed ristuvad. Et veenda noormeest ja neidu järgima oma südame kutset ja minema sinna, kuhu nad on määratud minema, on vaja mitmeid pealtnäha juhuslikke sündmusi – ja võib-olla ka tõelist imet …

Lüüriline, õrn ja mõttetihe „Neli armastuskirja“ tegi kohe pärast esmailmumist 1997. aastal selle autorist Niall Williamsist (s 1958) ühe Iirimaa hinnatuma kirjaniku. See on maagilise realismi võtmes romaan saatusest, leppimisest ning igapäevaelu tragöödiatest ja imedest. Ennekõike on see aga meeltülendav lugu armastusest, usaldusest ja usust, hetke püüdmisest, sisetunde uskumisest ning oma südame järgimisest, ükskõik kuhu see ka ei viiks.

2024. aastal jõudis kinoekraanile samanimeline film, kus peaosades Pierce Brosnan, Helena Bonham Carter ja Gabriel Byrne.

“Armastuse idioodid” Emma hamberg

Väga omapärane raamat. Kõik tegelased on paraja kiiksuga ja kes meist seda siis poleks, eks :D Siiski, siiski, raamat on elust enesest. Kurbusest, rõõmust, sisemistest trellidest, üksinudsest, kibestumisest, elujanust, lapsepõlvetraumadest, kaotamistest ja leidmistest, kaotustest, raamatutest, kirjandusest…..ja muidugi armastusest. Ja jäljetult kadunud puust Alicest.

…”Memento vivere”, ütleb ta. “Ma tean seda. ” Ära unusta elada!””. “See võib mul vahest meelestära minna,” sosistab Simona. “Nagu oleksin ma just selle koha pealt dementne. Kõik muu püsib meeles. Peaks selle oma ülesannete nimekirja panema. Ära unusta elada.” 9/10

Simona suudab kõike kontrollida! Ta kirjutab nimekirju asjadest, mida meeles pidada ja mida meelest tõrjuda. Kõik arved maksab ta ära õigel ajal, üheltki lastevanemate koosolekult ei puudu, juhatab saekaatrit ja kasvatab üksi teismelist Albinit. JP on vanade raamatute vahel sündinud ja koos isaga antikvariaadis kasvanud. Kuid nüüd on antikvariaadiga ühel pool, 30 000 raamatut tuleb ära anda ja ruumid vabastada, niisiis istub JP koos kassiga autosse, et sõita külla, kus tema lugu tegelikult kunagi algas. Gertrudist sai omal ajal raamatukoguhoidja, sest ta oli introverdist kirjandussõber. Mitte nagu praegu, kui selle ameti pidaja peab olema ekstravertne sündmuste korraldaja ja raamatukogu nimetatakse kohtumispaigaks, kusjuures silmas ei peeta kohtumist kirjandusega. Kuid nüüd on Gertrud pensionär, kes elab tagasitõmbunult koos oma hingesugulasega: kastanipuuga, mille nimi on Alice B. Toklas.

„Armastuse idioodid” on lugu kolmest inimesest, kes teavad enda meelest täpselt, kuidas end päästa. Ent kui Gertrudi kastanipuu ilma igasuguse loogilise seletuseta jäljetult kaob, lendavad kõik juhised tuulde. Kontroll kaob ja seda ei leitagi enam üles, 30 000 raamatut nõuavad tegelemist ja südamed hakkavad nii hullusti peksma, et maapind vappub.

Emma Hamberg (snd 1971) on Rootsi kirjanik, illustraator, stsenarist ja meediategelane, menukate feelgood-raamatute autor.

„Tõeline rõõmusüst kõigile, kes soovivad lugemisest mõnu tunda.” – BTJ

„Elujaatav lugu kirglikust armastusest, Prantsuse köögist ja elust maal.” – Aftonbladet

Kuu alguses, pühade ajal, lendas tütar Pariisi. See oli siis ka põhjus, miks ma märtsi lõpus meeleheitlikult õmblesin :D Tal selgub alati enne mõnd reisi, et mittemidagiiiii pole selga panna. No mantli osas me tegelikult panustasime õhemale kehakattele, sest Euroopa südames on alati märksa soojem. Paraku tabas Pariisi just sel ajal jahedam ilm. Mis tähendas, et sügisest pooleli seisev k/s mantel tuli kiiresti valmis teha.

Alustangi kuud õmblusjutuga.

Mantel sai päris valmis 1. aprillil. Samal päeval käis tütar sellega enne reisi prooviks koolis. Ja kohe tuli üks nööp ära!!!! Ma olin sügavalt hämmingus, sest need rasked metallnööbid, Saksa kvaliteet, said ikka väga tugevalt külge õmmeldud ja kuidas siis nii??? Kodus uurides selgus, et nööbikese kannal oli sälk sees ja see sälk oli terav kui saag. Muidugi, näuhh ja lõikas niidi läbi. Mis seal ikka, vahetasin nööbi välja, sest varu oli olemas ja asi sai korda. Esimesed kandmismuljed olid lapsel 100% positiivsed. Soe, mugav, korrektne, tuultpidav, luksuslik, sai palju komplimente. See oli mul üle pika aja tehtud klassikaline villane rätsepamantel, mis on tehtud nii, nagu peab. Poest selliseid tänapäeval väga ei leia ja kui leiabki, siis üsna kopsaka raha eest. Tuletasin tehnoloogia meelde ja nüüd on jälle kindlustunne sees, et teha järgmine. Seekord teeks endale. Mul seismas 3 villast kangast- helekreem žakardkoeline, rebaseoranž pehmem ja väikese karvaga ning sügav metsaroheline pikema karvaga. Pean nuputama, millise tegumoega neist igaüks peaks olema. Ah jaa, muide see helekreem seisab mul ootel oma 18 aastat :D Ostsin selle endale, kui tütar oli vast 2 aastane…ja siis sain aru, et ma ei taha peaaegu heledat mantlit, kui pean pidevalt seda kahest jõnglast poriste jalgadega sülle võtma. Nii ta seisma jäi, aga väärtus õnneks ajas ei kahane. Kangas on ilus ja aus. Nüüd võin endale heledat mantlit lubada.

Eelmise kuu lõpus sain valmis samaks reisiks krepp-satiinist diagonaallõikelise alt pisut laeieneva seeliku ja 1. aprilli õhtuks valmis sifoonkangast pluus. Väga kaunis komplekt sai ja kandmisvõimalusi neil kahel tootel mitmeid, kui sobitada olemasolevate riietega. Pluus kujunes romantiliseks, rüüsidega ja puha. Kaalun mõtet teha endalegi taolise lõikega pluus. Originaallõikest võtsin hõlmad, krae ja rüüži, varruka konstrueerisin ümber ning krae lõpu ja rüüži alguse vahele õmblesin samast kangast peenikesed paelad.

2. aprilli hommikul saatsin lapse kohvri ja koolikotiga teele. Esialgu kooli, pärast tunde võttis boyfriend ta auto peale, et sõita tema juurde ning öösel viis noormees tütriku lennujaama, kust ta oma parima sõbranna ja tema perega Pariisi lendas. Mina läksin tööle, nagu ikka.

3. aprillil, ehk Suurel reedel, hakkasin mina õmblema, kuigi pühade ajal võiks puhata, eks. Mul aga tärkas soov õmmelda valmis üks jänku, mille viisin kevadpühade puhul koos kommikarbiga vanema poja perele. Sellise jänku nikerdamine võtab kõva pool päeva, aga tulemus on nummi. Õhtul käisingi vanema poja perel külas.

4. aprillil käisin tööl, sest vaikset laupäeva meie riik oluliseks ei pea.

Pühapäeval, 5. aprillil sõitsin üle Tallinna Uus-Järvekülla noorema poja peret külastama. Ikka selleks, et pühade ajal kõik lapsed ja lapselapsed üle vaadata. Meie vahmiili kõige noorem liige, ehk pojatütar sai ühtlasi 8. kuuseks. Uskumatu, et 4 kuu pärast juba aastane tirts, aga nii see aeg lendabki. Tore pärastlõuna oli. Sain nunnukesega koos mängida ja käputada, talle putru sööta ja kallistada. Käisin beebsuga, tema emme ja koeraga õues jalutamas. Selle ajaga sai poeg kodus söögi valmis. Kingituseks viisin lapsele eelmisel õhtul valminud pardikese ja suurtele kääritatud leiva koos käsitöövõiga.

Reisiga jäi samal õhtul naasnud tütar ootuspäraselt väga rahule. See polnud pikem Pariisis peatumine, et oleks aega muuseume külastada, aga sõbranna ja tema perega veedetud 1 täispäev ja 2 poolikut olid sisutihedad ja toredad. Pariisi maigu sai suhu ja kindlasti plaanime sinna kahekesi pikemaks minna. Pariisis oli loomulikult märksa rohelmisem, kui meil. Kirsid õitsesid ja puha. Seine jõe kruiis õhtusöögiga oli kindlasti meeldejääv ja see sõit vääriks kindlasti kunagi kordamist.

Esmaspäev oli mul graafikujärgne vaba päev, mis tähendas seda, et tuli asjaajamisteks taas linna sõita. Lapselapsel oli kohe sünnipäev tulemas – kingituse ostmine on varateismeliste puhul keeruline tegevus, kui just pole kindlat soovi. Seekord ei olnud. Teiseks pidin Karnaluksi minema, et osta materjale beebitekkide tegemiseks. Neid on viimasel ajal hakatud aktiivselt tellima. Alustasingi hommikut Karnaluksist. Selles asutuses käimine on kohtuavalt väsitav, sest see on üks üüratu ladu kohutavate kaubakogustega, mis pole enam absoluutselt hoomatavad. Eelkõige ei käi omanikud ise sellest hullarist üle. Minu, kui kliendi jaoks, on seal kaos. Iga kord ostma minnes pole asjad enam seal, kus viimati, mis tähendab, et jälle otsid ja küsid. Mina lähen sinna suhteliselt läbimõeldud soovidega, ma ei käi tervet maja läbi ja ikkagi kulub seal meeletu aeg ja energia. Kõigepealt tahtsin valida 4-5 erinevat puuvillast trikotaaži beebitekkide jaoks. Kui eelmistel kordadel oli kangaosakonna kõrval juurdelõikuslaud, siis seekord tuli seda otsida kaugelt eemalt, lausa kassade osakonna tagant. Mis on absurd. Võtad oma 5 kangarulli, mis on rasked ja vead ei tea kuhu. Tenindajad pärast veavad kärudega tagasi. Ok, see selleks, aga kangastel puudub tagatipuks igasugune süsteem. Ühte sorti kangad võiks olla ühes vahes, aga ei, milleks. Parem on osad kangad viia teise vahesse ja siis osad kolmandasse ja osad veel kuskile nurga taha….miks? Kui ma otsin kangaid ja tahan sama sordi mustreid omavahel sobitada, peaks olema ju võimalik ühes vahes ülevaadet saada, mitte aga avastada kolm vahet edasi, et aa, näe siin on üks kangas, mis sobib paremini minu ideesse. Ühesõnaga seal on kaos ja puudub igasugunbe süsteem. Ka lapitekkideks sobilikud puuvillased sitsiriided on mööda vahesid laiali. No ja kui kõiksugu kangad ja õmblustarbed on esimesel korrusel, miks siis niidid ja lukud on teisel korrusel? Neid vigu võiks ma sealt üles lugema jäädagi. Pealegi õigustusega. Olles ise kanga/õmblusmasinate/käsitöötarvete kauplusi pidanud, jagan ma teemat väga hästi ja kaupluslaos peab samamoodi olema struktuur ja kord. Mis teha, kui tahetakse hammustada järjest suuremat tükki, aga mõistus sellest enam üle ei käi. Nojah, sain auru välja lasta :D

Peale mitut tundi vaevlemist suundusin järgmisesse hullarisse – kaubamajja Osturallile :P

Rahvas hullub, eriti naaberriigi keelt kõnelevad vanemad prouad, kes liiguvad ringi nagu tankid. Vaatad neid eemalt ja imestad. Minul olid tegelikult kindlad soovid kosmeetikaosakonnas. Mõned lapse poolt kasutatavad tooted, mis kohe otsas ja kasulik odavamalt osta. Pärast vaatasin ringi lasteosakonnas, et ehk midagi lapselapse sünnipäevaks…aga miski ei kõnetanud. Edasi purjetasin läbi naisteosakonna hoopis Rahva Raamatusse. Vaatasin seal ringi ja varsti jõudis tütar ka sinna, tunnid olid läbi saanud. kahekesi leidsime lõpuks ka kingikotile lahenduse ja kui ta juba emaga koos poes, siis tahtis naisteosakonnas kleite passitada. Meil ikkagi kooli lõpuaktus mõne kuu pärast ees.

Passitasime sealühte ja teist, kui jäi kõrva, et osturalli juht Ženja Fokin räägib koduosakonnas KitchenAidi-i esindajatega ja nemad just väidavad, et nende mikser on igavene. Mul kõrvad liikusid, sest minu masin otsustas peale esimest pärmitaigna tegemist otsad anda. Läksin siis mõne aja pärast sinna ja esitasin küsimuse, miks minu masin siis igavene pole. Tegin brioche tainast ostetud videoõpetust järgides ja nemad kasutasid samasugust mikserit. Ega ma muidugi ei mõelnud, et nede video on monteeritud ja masin ei käi seal siiski kogu aeg. Mikser ei taha üle 20 minuti järjest käia, tekib ülekuumenemise oht. Nii juhtuski, et mootor küll töötab ikka, aga visplit ei pööra. Tehnik oli ka seal kohapeal ja seletas mulle kenasti asja ära, ning lohutas, et pole hullu, selle väikese probleemi teevad nad tasuta korda. Tore, mure lahendatud! Ma olin ikka täitsa kurb, et sedasi juhtus, sest masin on tegelikult aus ja lihtsustab suuresti erinevaid küpsetusprotsesse. Ostetud sai see eelkõige sõbranna soovitusel, kes on meisterküpsetaja ja õpetas selle abil mu lapse makroone tegema. Peale koolitust tegi ta meil kodus üsna mitu aega makroone ja ma loodan, et peale kooli lõpetamist tuleb tal see tuhin tagasi. Enda seisukohast on see üpriski kehv soov, aga makroone on jälle väga tore kinkida :)

Jutu lõpetuseks pakkusid KitchenAidi inimesed meile veel väikest Pavlova kooki ja kohvi. See kohvi/kook kulus ära, sest vahetult enne riiete proovimist olime käinud Anni Arro kohvikus Hooaeg söömas. Mina mõnusat peedi-püreesuppi ja laps Cesari salatit. Seal muide tehakse Cesarit hästi ja ei kallata salatit üle valmis Cesari kastmega, mis ajab mul alati südame pahaks. Ise tehtud kaste õiges koguses on aga salatile kui täpp i-le. Olles kohvikus nüüd juba neljandat korda, võis isegi teenindusega rahule jääda või siis mul on selgeks saanud nipid, kuidas panna kõik ladusalt toimima.

Õhtuks olime kodus kotil, sest väsinud olime mõlemad. Mina pikast päevast linnas ja tütrel oli lisaks koolipäev, millest osa aega läks prantsuse keele B2 tasemeeksami kirjaliku osa sooritamisele.

9.aprillil – vanuselt teise lapselapse 11. sünnipäev. Küsisin juba pühade ajal, et kas tuleme tädi Kirkega õige päeva õhtul või laupäeval, kui tulevad külla lapsed. Sünnipäevalapsele sobisid mõlemad variandid, aga otsustasime, et saame kokku õige päeva õhtul. Kuidas küll need lapselapsed nii ruttu kasvavad??? Käisime külas ära, saime kõik kallimeetrid sünnipäevalapsega ja perega tehtud. Koer sai samuti sügatud ja patsutatud.

10. aprill oli üks hullumeelne päev. Hommikul tööle minnes ootasin bussi, aga ülemus korjas mind peatusest auto peale. Kiirustasime tööle, et katta laud. Kahel kolleegil sünnipäev ja meil kombeks kollektiivselt tähtpäevi tähistada. Lisaks oli samal päeval veel 30 aastat praegusesse raamatukoguhoonesse kolimisest ehk siis pidu terves majas. Raamatukogu külastajatele pakkusime sel päeval kommi. Korralikku kommi, mitte lutsukaid. Sünnipäevapidu peetud, hüppasin letti, tegin sada asja korraga, kuni kell 14 lõpetasin oma vahetuse. Ja kuni vahetus kestis, panin riiulitesse tagasi üle 100 raamatu :D Viimase kahe aasta 100 parimat Eesti lasteraamatut. Tütar tuli autoga järgi, käisime kiirelt maal, kus sõbranna pakkus suletava õmblustööstuse kangaid hea hinnaga. Puha linane kangas, patt mitte tahta ja sain sealt korraliku varu nii rõivasteks, kui voodipesuks ja laualinaks. Maalt tagasi, kiirelt poetuur, sest õel oli tervis kehv ja soovis kanapuljongit. Edasi apteeki, haarasin õele mingit rohtu. Viisime kraami õele koju ja siis tagasi tööle. Sisetööd tegema ja 17-19 tuli veel letis olla.

13. aprill- gümnaasiumi eesti keele eksam. Teemad olid tänu taevale kõik kirjutatavad. Meie preili valis esimese variandi – kirjandis tuli analüüsida, kuidas aeg, milles inimene elab, mõjutab tema elukäiku. Terve see variant oli olnud täitsa “söödav” ja eks nüüd pole muud, kui oodata tulemusi….mis võivad saabuda ka päev enne lõpuaktust. Hoian pöialt oma nupsule.

16.aprill – õhtul olid meil raamatukogus külalisteks “57 päevaga üle Atlandi ookeani” raamatu autor Heidit Kaio ja üks üle Atlandi seilajatest, Mart Kuusk. Lisaks olin ma graafikus seitsmeni tööl, seega lootsin, et inimesi sel ajal laenutama väga ei tule ja saan kohtumist suures osas kuulata. Raamat oli väga hea ja kuulata neid väga huvitav. Ostsin raamatu, et jagada seda poegadega, kui neil juhtub olema aega lugemiseks. Sealjuures loodan, et neil endil sellist ideed pähe ei teki, üle Atlandi aerutada :D

Tablescap-i kliendiõhtu

22. aprill. Eelmine kliendiõhtu oli detsembris ja tulin sealt tagasi ülivõrdes emotsioonidega. Perenaine Laura korraldab oma klientidele üliarmsaid õhtuid. Sel korral tahtis ka tütar kaasa tulla ja oli plaan osta sealt endale koju lõpuks uued klaasid. Meil pole klaase oma 2-3 aastat olnud, jõime vett kruusidest :D Lihtsalt ühel päeval sai mul küllalt veneaegsetest kõrgetest/kitsastest/tahulistest klaasidest, mida oli ütlemata kehv puhastada ja andsin nad ära inimesele, kes vajas neid minust rohkem. Siiani polnud ma leidnud klaase, mis paneks silma särama. Tütar ikka aeg ajalt näitas poes käies, et näe, need äkki, või need teised…..aga ei, ema pirtspepu ja ema tahab osta sellised klaasid, mis lauda kaunistavad, on piisavalt sobitatavad erinevatel lauakatetel, on kvaliteetsed ja lisaks sellised, mida lapsed soovivad kunagi tulevikus endale, mitte ei taha prügilasse viia. Kohe, kui neid klaase Tablescape sortimenti saabumas nägin, tundsin ära – need on meie klaasid. Kohale minnes tuli lihtsalt käes hoida ja tunnetada, kas soovime madalama või kõrgema jalaga klaase.

Õhtu ise oli suurepärane. Ülivõrdes. Laura hoolivus on lihtsalt nii imeline, et sa tunned ennast seal kogu aeg hoituna, oodatuna, tõstetuna ja ära minnes laetuna. Emotsioonidest, teadmistest, ilust, seltskonnast. Seltskonnas olid enamus naisi juba sügisest tuttavad. Seega palju armsaid taaskohtumisi. Üks kohtumine oli eriti armas ja emotsionaalne. Shalini Modi, minu südameke ja GraceFit-i looja. Me polnud vahepeal mitu aastat kohtunud ja see taaskohtumine oli nii armas, juttu jätkus kauemaks, teemadel polnud lõppu ja kallistamised olid soojad. Muahhh!

Laura kutsub oma koosviibimisele alati kedagi, kes räägiks mõnel huvitaval teemal. Seekord oli fookuses elustiil ja rääkimas oli Heleken Lubi. Heleken rääkis palju huvitavat, esitas küsimusi, tagasisidestas ja ikka kaunilt – leebelt, kellegi seisukohti kahtluse alla seadmata. Vajadusel õrnalt suunas. Mul oli nii hea meel, et tütar julgelt küsis küsimusi, rääkis oma juhtumistest ja võttis vastu head soovitused. Igaüks sai Helekeni jutust ennast puudutava ja kõnetanu teadmiste varalaekasse panna. Super!

Enne lahkumist pakkis Laura meile kaasa soovitud klaasid ja terve kodutee jätkus meil armas mõttevahetus kogetust ja kuuldust. Sellised armsad koosviibimised kannavad meid argielus kenasti edasi. Allpool klaasid La Rochere kollektsioonist Belle-Ile. Meie omadeks said valged, kõrgema jalaga.

8. aprillil kolleegiga EMTA-s kontserdil.

Jõudsime 17.30 pealinna ja esimese asjana läksime kergelt sööma. Kaubamaja kohvikusse Hooaeg. Ise käisin seal alles üle-eelmisel päeval, aga kolleeg polnud sinna sattunud ning otsustasime, et sööme seal. Enne seitset olime EMTA-s ja asusime kuulama kontserti. Kui Ivari Ilja mängib klaverit, ei saa olla kehva elamust. Nauditav kontsert oli. Väike jalutuskäik ja viimase rongiga koju.

Klaverikunst. Ivari Ilja.

Dirigent: Arvo Volmer
Solist: Ivari Ilja (klaver)
Rahvusooper Estonia orkester

KAVA
Erkki-Sven Tüüri orkestriteos „Epitaph“ (Hommage à Anton Bruckner)
Johannes Brahmsi esimene klaverikontsert d-moll, op. 15
Ludwig van Beethoveni kolmas sümfoonia Es-duur („Eroica“)

SA Postimehe Fondi ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös toimuv kontserdisari „Klaverikunst“ toob lavale rahvusvaheliselt tunnustatud klaverikunstnikud, kelle esituses kõlab eri ajastute kaunis ja virtuoosne klaverimuusika. Sarja eesmärgiks on avada publikule klaverikunsti ilu kogu selle mitmekesisuses ja rikkuses, pakkudes võimalust nautida klaverimuusika kuldvarasse kuuluvaid teoseid hinnatud pianistide esituses.

Kontserdil soleerib üks eesti erakordsemaid ning meeldejäävamaid pianiste Ivari Ilja, kes on lisaks solistitegevusele hinnatud kammermuusik, ansamblipartner ning pedagoog. Rahvusooper Estonia orkester on oma tundliku ja paindliku kõlakultuuri ning energiaga saavutanud erilise koha Eesti orkestrimaastikul.

Erkki-Sven Tüür: „“Epitaph“ on justkui kontsentraat minu subjektiivsetest muljetest Bruckneri teemadel. Vahetult enne lõppu ilmub ka rütmiline tsitaat 9. sümfoonia teisest osast – see on ainus konkreetne vihje. Muus osas võib orkestratsioonis laiemas tähenduses tajuda teatud brucknerlikkust, kuid alati läbi minu isikliku prisma.“

Orkestriteos tuli esmaettekandele 10. juunil 2023. aastal Austrias Püha Floriani kloostris (Stift St. Florian Basilika). Selles kirikus asub Bruckneri orel, millel helilooja seal organistina töötades mängis ning helilooja on kirikusse ka maetud. Suurele Austria sümfoonikule Anton Brucknerile (1824–1896) austusavalduseks kirjutatud oopuse kandis ette Linzi Bruckneri orkester Markus Poschneri juhatusel.

Johannes Brahms on üks tuntumaid romantismiajastu heliloojaid, kes pidas ühteaegu tähtsaks nii traditsioone kui ka uuenduslikkust. Brahms ei pooldanud programmilist muusikat, ei sallinud paatost ja liigseid efekte. Tema muusika on läbinisti lüüriline, väljendades salajasi soove, tundesoojust ning hingeheitlust. Esimene klaverikontsert on monumentaalne teos, millel on sügav emotsionaalne laeng ja dramaatiline ülesehitus. Selle loomine kestis mitu aastat (1854–1858), peegeldades Brahmsi isiklikke ja loomingulisi võitlusi, sealhulgas tema lähedase sõbra ja mentori Robert Schumanni vaimse kokkuvarisemise mõju.

Beethoveni kolmas sümfoonia, mis sündis aastatel 1803–1804, on pikka aega olnud klassikalise muusika üks tähtsamaid teoseid. Selle sümfoonia eripära seisneb uudsetes vormivõtetes, mis olid omas ajas revolutsioonilised. Teosega on seotud ka legend, mille järgi Beethoven pühendas selle algselt Napoleonile, kuid hiljem loobus pühendusest.

Korraldaja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös Postimehe Fondi ja Rahvusooper Estoniaga.

• solistIvari Ilja
• DirigentArvo Volmer

11. aprillil tähistas üleeestiline neidudekoor “Leelo” oma 35. aastapäeva ja käisin oma tütrekest Leelo ridades kuulamas.

Väga ilus ja originaalne kava. Ja see, millise liikumise ehk kooriograafiaga seda tehakse on muljetavaldav. “Kullatera” laulu ajal tulid kõik kooriliikmed lavalt lauldes üle saali laiali ja laulsid edasi. Täiesti juhuslikult sattus minu kullatera laulma mulle otsa vaadates ja see ei olnud teps kerge meile kummalegi. Laul kõneleb ema-tütre vestlusest ja see puudutab nii sügavalt, et mõlemil tikkusid meil pisarad silma. Laps oli sunnitud peagi mujale vaatama, et suuta edasi laulda. Südantpuudutavalt ilus oli. Kogu kontsert – bravo! Lauljatele, dirigendile ja liikumise seadjale. Tundub, et tütar jätkab seal neljanda hooajaga.

Üle-eestiline neidudekoor LEELO tähistab oma 30. tegutsemisaastat suure juubelikontsert-lavastusega

Laul – leelo, leelo! – ületab
nii käsu kui ka keelu,
rõõm ennast meelde tuletab,
kui kõlab leelo-leelo.
– Leelo Tungal

Laupäeval, 11. aprillil kell 17.00
Tallinna Muusika- ja Balletikooli suures saalis

Dirigent Külli Kiivet
Kooriograafia Panda van Proosdij
Kaasa teevad Ulla Krigul, Valter Soosalu ja bänd

Üle-eestiline neidudekoor LEELO tähistab oma 30. tegutsemisaastat suure juubelikontsert-lavastusega „Joonistan end oma südamesooviks“, mis toob lavale koori loo, kõla ja liikumise. Kontserdil põimuvad eesti ja maailma koorimuusika, uudislooming ning Panda van Proosdiji kooriograafia. See on südamlik ja siiras kohtumine leelode, nende sõprade ja publikuga üle Eesti.

Kontsertidel kõlab muusika eesti heliloojatelt nagu Veljo Tormis, Piret Rips-Laul, Kadri Voorand ja Pille-Riin Tipp ning ka rahvusvaheliselt tuntud autoritelt, sealhulgas Mia Makaroff, Ola Gjeilo ja Katerina Gimon. Erilise tähendusega on Valter Soosalu uudisteose „Leelotus“ esiettekanne Leelo Tungla sõnadele, mis on kirjutatud spetsiaalselt üle-eestilisele neidudekoorile.

Enne kontserti olin tegelikult juba hommikust Tallinnas. Käisin pisut poodides ja kell 13 sain kokku sõbrannaga, kellel oli 6. aprillil sünnipäev. Istusime Orangeries ja tähistasime. Mõnus ja tore oli.

Seesama sõbranna sõitis 24. aprilli hommikul Saksamaale Münsterisse rahvusvahelisele Teddy-karude näitusele, kus ta juba aastaid osalenud ja hulgaliselt auhindu võitnud. Oma karude kõrvale on ta pannud mohäärkangast palle, mis on käsitsi 5-nurksetest detailidest kokku õmmeldud. Enne näitust on kibekiire esitletavate karude meisterdamisega ja nii palus ta mul teha kaasa palle, mida saaks ka eraldi soovijatele müüa. Varasemad aastad on näidanud, et soovijaid on. Ma siis tegin. Viimasel hetkel. Oi see on paras nokkimine, käsitsi. Lõpuks on sõrmed valusad ja silmad pahupidi peas peenikesest nokkimisest. Igatahes 6 palli kolmes suuruses ma valmis jõudsin ja Saksamaale nad sõitsid. Need pallid on toredad kinkimiseks ja ka lihtsalt dekoratsiooniks. Katsikule, sünnipäevaks…mõnele pallimängufännile pehme ja karvane käsipallike? Peaks vist selliseid pallikesi koju valmis õmblema, et oleks endal hea vahest kingipakki pista ja müügiks võtta, sest neid küsijaid on alailma, kes loodavad, et mul midagi armsat sahtlisse toodetud. No ei ole tavaliselt, pole selleks aega. Kuue palli järjest tegemine oli tegelikult paras eneseületus, sest mulle lihtsalt ei meeldi teha ühesuguseid asju, looming kaob ära, igaaav. Sellepärast mõtlesingi, et tuleks lõigata välja hunniku detaile ja õmmelda neid kokku aegamisi, just siis, kui tekib tunne, et ah- aega on hetkel täpselt 15 minutit, natiktsen paar servakest kokku. Nii tekib ehk ajapikku pallide varu. Aga nad on nummid ja ilusad küll.

20. kuupäeval, kui viisin pallid sõbrannale ära, kohtusin pealelõunal tütrega. Nimelt juunis seisab ees gümnaasiumi lõpetamine ja nagu enne igat tema elus olnud lõpetamist(muusikakool, põhikool), kammime me poode, et leida midagi kaunist, lihtsat, kvaliteetset ja oma hinda väärt riietust. Miks ma ise ei õmble, kui mantligi õmblen selga? Eks ma ole sellest varemgi kirjutanud. Noore inimese teadmatus, mida ta täpsemalt ja tegelikult lõpetamisel kanda soovib. Minul pole samuti vähimatki soovi õmmelda midagi valmis ja siis loota, et see ongi see, mida ta tahab. Selleks üheks eriliseks päevaks. Nii olemegi leidnud, et lihtsam on kammida läbi poode ja proovida erinevaid asju, kuni miski kõnetab.

Ja seda me siis tegime – kammisime läbi poode. Mõni aeg tagasi käisime vaatamas, mida pakub Tallinna Kaubamaja. Terve korruse peale leidsime ühe kleidi, mis kohe väga kõnetas ja sobis ideaalselt selga. Kuid väike aga…see kleit oli tugevast puuvillasest kangast, lihtsa lõikega, varrukata. Aga hind!!!! 440€ – ma juba põhimõtteliselt ei osta sellise hinnaga sellist kleiti. Isegi voodrit pole all. Õmbleks samasuguse ise….no suur osa sellest kleidist oli kanga muster. Meie kitsa turuga kangapoodides sellist pole. See selleks. Sel korral alustasime kesklinna pidukleitidele spetsialiseerunud Dresshous-est. Proovitud sai oma 10 kleiti, aga ükski polnud SEE. Ei stiili, ei kvaliteeti, ei head kangast. Rääkimata puuduvast isikupärast. Edasi andsime võimaluse Stockmanni naisteosakonnale, sest sealt ostsime kusjuures põhikooli lõpuks kauni tumesinise pükskostüümi, mis on tütart nüüd juba kolm aastat teeninud ja väga palju erinevates kombinatsioonides kasutuses olnud. Ilus ja praktiline investeering. Seekord aga ei olnud seal midagi, mis oleks pilku püüdnud.

Mis teeb veel valiku keeruliseks on see, et tahaks pidulikku, aga mitte sellist üle võlli pidulikku vaid sellist, mida pärast ka kanda hea. Et toode vääriks investeeringut ja kapis poleks jõude seisvat rõivast. Samas liiga lihtne ka väga ei kõneta, sest nad käivad koolis nii korrektselt ja hästi riides, et tahaks ikka midagi pidulikumat.

Järgmine peatus oli Ülemiste keskus, sest seal on ju palju poode ja valikuid. Tühja, mitu tundi traalisime seal ringi ja alles viimasest poest leidsime midagi, mis kõnetas. Sellest poest, kust pärit muusikakooli lõpukleit, polnud sel korral midagi võtta. Puhas kitch. Gant-is oli tegelikult mitmeid asju, mis ühel või teisel moel sobiks, aga…vat seal on just need nn casual riided, millele sarnaseid nad valdavalt koolis kannavad. Viimasesse poodi läksime eelarvamusega, et no Mangost me midagi ei leia, aga vaatame ringi. Ja sealt leidsime tegelikult lausa 4-5 kleiti + ühe jaki, mille vahel siis valima jäime. Üks kleit meeldis väga, aga Eesti Mango ketis ei olnud vajalikku numbrit. Sellega jäi nii, et õmblen millalgi talle sellise ise. Lihtsalt teatri/kontserdi kleidiks. Lõpetamisele oleks see olnud igati kena. Kui ma leian vahepeal sobiva pitsi, siis mine tea, äkki veel õmblengi enne lõpetamist. Siis olid 3 täpilist. Musta värvi, kõigil erinevas suuruses täpp. Lihtsad, elegatsed, pidulikud, naiselikud, samas nooruslikud. Kaks neist oleks olnud suurepärases komplektis valge jakiga ja jakk on omal kohal sest või sa seda ilma tead. Üks kleit, peenikeste õlapaeltega diagonaallõikeline ja pisut alla põlve, tuli meiega koju kaasa. Teise, suurte mustade mummudega, otsustasime õmmelda ise, kui sellise kanga leiame. Kolmas mummuline oli õhulisest šifoonist, natuke satsiline, külluslikum. Seljas väga armas. Ostsime selle samuti ära. Üks proovitutest oli kreemi ja musta umbs 2,5 cm-se triibuga ülipõnev ja stiilne kleit, aga oh häda – üks number oli naaatuke liiga ümber ja teine liiga avar. Jaki jätsime poodi, sest mõtlen, et äkki ma õmblen selle veel ise valmis. Ühesõnaga midagi saime ja tütar ohkas, et miks keegi ei öelnud, et alustage sellest poest – oleks muud piinad olemata jäänud. Kas nendest kahest kleidist üks lõpetamisele läheb, näitab aeg, aga vähemat öösärgis ta sinna minema ei pea ja mõlemad kleidid saavad tulevikus oma eksistentsi tõestada ning noort naist kaunistada, sest jah, riie peab inimest kaunistama ja hästi teenima. Kui ta seda ei tee, ei ole mõtet ei osta ei õmmelda. Nüüd sai sellel teemal pikk jutt.

Ja siis saabus kuu lõpp. Hullult palju oli tööd. Nii kodus, kui palgatööl.

30.aprillil kõlas Tallinna Prantsuse Lütseumi 46. lennule viimane koolikell.

Sealhulgas minu noorimale lapsele. Eks ta selline kurb/magus päev oli. Ühtpidi rõõm, et lõpuks saab see 12 aastat koolipingi nühkimist läbi, teistpidi…nii kurb on lahkuda armsaks saanud klassikaaslastest, sõpradest, koolist, mõnestki õpetajast….õnneks on neil kõigil võimalus vilistlastena koolielust osa saada ja kui ülikoolides sees, leitakse kindlasti aega ka kokkusaamisteks.

Kool koos oma kontrolltööde ja tegemistega jätkus neil ka peale emakeele riigieksamit, kuni 30.aprillil toimuva lõpukella aktuse ja tutipeoni. Eksole, kooli tuli minna lausa 3 outfitiga :D Viisakas riietus lõpukella aktuseks, tutipeo riided ja õhtuks rebaste korraldatavale peole jälle oma rebasega sobituv viisakam riietus. Ja oma esimese klassi juntsudega sõid nad sellel tähtsal päeval koos pannkooke. Päris kummaline tunne oli, et nüüd ongi sisuliselt kõik. Emakeele eksam on tehtud, inglise keele riigieksami arvestusse läks tal suurepäraselt tehtud Cambridge-i keeletest, koolieksami arvestusse läks prantsuse keele Delf/Dalf-eksam, mis juba eelmisel aastal tehtud B1 tase, aga tänavu tõstis seda B2-le. Seega nüüd jäävad vaid matemaatika konsultatsioonid ja eksam juuni 20-ndal. Lõpureis ja -aktus. Uskumatu, aga lõpuks on ka noorimal lapsel gümnaasiumiharidus käes. Ülikool on siiski pisut teisiti ja on rohkem täiskasvanud õppuri eraasi.

Õues oli aprillis märkimisväärselt valge. Talvepimedus unustatud ja hing ihkas valgust, sooja, vabadust….ja siis see kella keeramine(kellele seda vaja on, päriselt???). See ei anna midagi juurde, ajab ainult inimesi segadusse ja siis vähemalt nädala käid ringi nagu kudenud räim.

Aprillis tõin rõdule amplimaasika ja istutasin lõpuks ringi oma kaks toalille. Ega neil seal pottides enam mullale ruumi polnudki, puha juured. Igatahes sain kahest lillest kolm. Nüüd pean nende eest hästi hoolitsema, et nad jälle ilusaks kasvaks. Korraks tuli kuu lõpus lumi maha. Meil õnneks suhteliselt vähe, aga laps oli samal ajal Rakveres kooli segakooriga kammerkooride festivalil ja seal oli lumevaip ikka päris märkimisväärne. Õnneks sulas ruttu ära.

Kuu viimane üritus: “Kohtumine Jaapaniga: Tosacho, Shikoku saare süda.”

Merike Villard tutvustas ise oma üritust nii:

Kevadises aprillikuus on Jaapani hõngu… Kui Sul on huvi Jaapani vastu, eriti Shikoku saare vastu, mis hingab looduse ja sügava spirituaalsuse rütmis, siis on just õige hetk võimalusest kinni haarata ja enda jaoks varuda need 3 tundi, mil kutsun Sind rännakule, otse Shikoku saare südamesse

Jaapani õhtul tutvustan ka KOHALIKKE TOOTEID, – söömiseks, joomiseks, pealemäärimiseks ja nuusutamiseks. Et teada saada, mis need asjad on, mida kaasa võtsin ja miks see kraam nii hää on, selleks on vaja Sul endal kohale tulla.

Minu Shikoku saarel elamisest on möödas juba üle 2 aasta. Rõõmuga jagan Sinuga hetki, mida olen seni Jaapanis elades kogenud. Räägin inimestest ja põnevatest tegemistest, ilusatest paikadest ja spirituaalsetest rituaalidest… kõigest, millega elu mind teises maailma servas on kokku viinud.
Koostöös Amazonas Reisidega olen ka reisijuht lisaks oma tööle kohalikus omavalitsuses kohaliku elu edendajana. Sügisel käis mul külas minu esimene eestlastest reisiseltskond, kellega rändasime läbi Jaapani kultuuri, kogesime erinevaid rituaale ja tseremooniaid ning kogesime kultuuri, mis pole ka jaapanlasele enam igapäevaselt tuttav.
.
Räägin oma tööst Jaapanis kohaliku elu edendajana, mis on ikka rohkem nagu hobi ja nauding ning sellest, kuidas minu toimetamised Eestiga seotud on. Ja sellest, kuidas ma üldse Jaapanisse sattusin.
.
Tutvustan siinset elu ja kombeid, et Jaapani kultuuris paremini orienteeruda. Lisaks vastan sinu küsimustele, kuidas siiakanti reisida, kui sul on soov Jaapani autentsesse kultuuri sukelduda ja elada paar nädalakest jaapanlastega ühes rütmis.

Kuidas meeldis? Polnud väga viga. Natuke ehk lünklik, aga muidu huvitav. Tassike teed ja krõbe riisiküpsis. Vanapoolne kuulajaskond ja no päriselt, kui oled käinud korra Jaapanis, olles seal 2 nädalat, ei maksa ennast eksperdiks pidada. See kõvahäälne rämedavõitu tämbriga vanainimese vaheletargutamine, oli liigne. Laseks ikka rääkida inimesel, kelle tõttu me seal kõik olime. Ja 3 tundi järjest istuda oli samuti palju. Oleks võinud mingi pausike olla, mille ajal soovijad teed jooksid ja muidu vestleksid. Sellegipoolest, sain sealt mõne hea mõttekese. Näiteks kodunt välja liikudes kanda kotis väikest puuvillast rätikest käte kuivatamiseks. Jaapanis polevat avalikes wc-des käte kuivatamiseks ei pabereid, ei õhk-kuivatajaid, ei rull-rätte. Meil valdavalt on. Vähemalt üks võimalustest, aga….need tuulutajad mulle ei meeldi, pigem toon siis wc-st paberit kuivatamiseks ja paberit võiks ju säästa. Hügieenilisem on samuti oma rätiga käia. Järgmisel päeval pealinna minnes katsetasin kohe ära ja mulle väga meeldis. Jaapani kultuuri ja Merikese enda teekonna kohta sai mõndagi teada. Kokkuvõttes mulle meeldis, kuigi ootused olid mingil põhjusel suuremad. Koju kaasa ostsin ühe loodusliku kreemi katsetamiseks ja ühe armsa geishadega puuvillase riidetüki ääristamata servadega(mis oli küll pisut ülehinnatud hinnaga). Jah, armas õhtu. Unistan edasi Jaapanist.

Aprilli raamatud:

“Kesköötund” Eve Chase

See juhtus olema selline raamat, mille 37. leheküljeni jõudes pooleli olin otsustanud jätta. Otsustasin talle siiski veel viimase võimaluse anda ja lugeda veel paar lehekülge….läks raamat järsku huvitavaks. Ja lõppkokkuvõtteks oli see nii hea, et saab 10/10. Ühe pere, mis oli igast servast kärisev, liigutav lugu. I-le täpiks paras annus krimit. Jah, draama, armastus, krimi. Selles raamatus on kõik olemas ja kruvib nii, et käest ei saa ära panna.

Avasta saladused, mis on varjul Notting Hilli all. Haarav uus krimilugu rahvusvaheliste menukite autorilt Eve Chase’ilt.

Tänapäeva Pariis: Maggie Parkerile helistatakse. Tema pere kunagise Notting Hilli kodu uued omanikud teevad keldris kaevetöid. Neil pole aimugi, mis sealt alt võib välja tulla…

London, kakskümmend üks aastat varem: teismeline Maggie hoiab oma väikevenda ja ootab asjatult koju ema, kes on üheks õhtuks välja läinud. Ema salapärase kadumise jälgi ajades satub ta suursuguste ridamajade juurest kihavatele kõrvaltänavatele – ja kellegi embusse.

Rohkem kui kakskümmend aastat hiljem tiksub viitsütikuga pommina saladus, mis on valmis purustama Maggie täiskasvanuelu. Aga mineviku tõmme on vastupandamatu…

„Nutikas krimka, mis hoidis mind kinni. Armastasin iga sõna.” Claire Douglas

„Kirglikult tundeline, lausa nõretab boheemlikust glamuurist.” Daily Mail

„Raamat, mille juurde tahaks tagasi tormata.” Lisa Jewell

„Imeliselt käänuline romaan perekonnast ja saladustest.” Kate Morton

„Oivaliselt kirjutatud haarav krimilugu.” Tammy Cohen

„Jumaldasin iga sõna.” Gill Paul

„Nii elav, nagu oleks see ajamasin.” Tasmina Perry

„Tujukas, tundeid äratav, uneleva meeleoluga, mida ei valda ükski teine autor.” Gillian McAllister

„Tõeline maiuspala.” Sarah Vaughan

„Olin öö otsa üleval ja lugesin.” Elizabeth Fremantle

„Köitev, meeleolu loov ja ilusasti kirjutatud.” Anna Mazzola

„Süžee nii kõvasti üles keeratud nagu Šveitsi kell.” Veronica Henry

„Oivaliselt kirjutatud haarav krimilugu.” Tammy Cohen

„Jumaldasin iga sõna.” Gill Paul

„Nii elav, nagu oleks see ajamasin.” Tasmina Perry

“Valge vaikus” Ragnar Jonasson

Sarja teine raamat. Esimene meeldis ja lõppes häirivalt põneva koha peal. ma ei ole krimkade fänn, aga selline leebe krimi on vahelduseks tore. Teine osa meeldis samuti ja lõppes jälle nii, et ahhhh….ootan siis kolmandat. Üks asi mind seal veidi häirib, et kuidas üks politseinik ei tule toime ise sellega, et laseb ennast suhtes tümitada vägivaldsel naisel ja kuidas ta pärast uues suhtes ei suuda näha läbi hullu eksi käitumismustrit ja sundmõtlemist??? Ise politseinik ja nii padunaiivne? Noh, äkki see siis mingi Islandi värk. Igarahes muhe lugemine väikese krimiga. 8/10

Ühel talveõhtul läheb kaduma menukas krimiautor Elín S. Jónsdóttir.

Tema kadumise kohta ei ole mingeid vihjeid ja nooruke uurija Helgi on see, kelle õlule langeb juhtumi lahendamine enne, kui ajakirjandus sellest haisu ninna saab.

Naisele lähedasi inimesi – kirjastaja, raamatupidaja, pensionil kohtunik – küsitledes taipab mees, et Elíni elu polnud sugugi selline, nagu pealtnäha tundus. Tegelikult on tema minevik veel kummalisem kui ta raamatud.

Kuna kadunud krimikirjaniku juhtum muutub iga hetkega aina salapärasemaks, peab Helgi jätkama väga ootamatu elu saladuste lahtiharutamist ja samal ajal rinda pistma oma eraelu probleemidega.

“Maapealne taevas” Christoffer Holst

Ma ei olnud Holsti varem lugenud. Seekord vaatasin, et hm, äkki loeks ja olin siiralt üllatunud, et se epolnudki krimka, mida ta valdavalt kirjutab. Pigem südamlik lugu kahest 60+ naisest ja nendest ühe naise 35. aastasest tütrest. Nii naiselikult kirjutatud, et otsisin üles kirjaniku pildi, veendumaks, et ta siiski mees on, mitte pseudonümi all kirjutav naine. No mees oli, vähemalt välimuselt. Raamat oli tore. 9/10

Pärast seda, kui Lena 35-aastane tütar paari aasta eest tagasi ema juurde kolis, et suhte rängast lõpust toibuda, on Lena märkamatult üle võtnud kogu vastutuse tema heaolu eest. Lenast endast on saanud pelgalt inimvare, kes on kaotanud kogu elurõõmu. Nii et kui tema ammune sõbranna Mimmi teeb ettepaneku lüüa vanale matkabussile hääled sisse ja üheskoos Kreekasse põrutada, teeb Lena ootamatu otsuse: ta põgeneb oma kodust. Et korrakski elada ainult enda jaoks.

Reis toob pinnale nii raskeid tundeid kui ka lõbusaid mälestusi. Südametunnistus võitlemas elujanuga, kulgeb Lena Mimmi seltsis läbi riikide ja elamuste. Naised leiavad rõõmu, lohutust ja uut hingamist teineteise seltskonnast, imelistest paikadest ja muidugi paljudest võrratutest roogadest. Ehk ei ole veel hilja tõeliselt elada?

Christoffer Holsti teosed toovad meieni hõrgud maitsed, eredad elamused ja mitmekesised emotsioonid. Holst mitte ainult ei kirjelda sündmusi, vaid viib lugeja kohale seda kõike täiel rinnal kogema. Eesti keeles on ilmunud ka „Päikesepaiste ja parmesan“ (2023) ja „Unustatud kokaraamat“ (2024).

“Kõik, millele naisel on õigus. autor naine” Viktoria Ladõnskaja-Kubits

18cm kõrge ja 95 lehekülge, aga sisu oli küll. Nautisin lugedes igat rida. Väga huvitav lähenemine naisele, naiseks olemisele, naisesse suhtumisele. Pisut ummamuudu, aga meeldis. Paras pikkus ka, rohkem polnuks tahtnud. 8/10

….”Mida rohkem armastab, seda rohkem usaldab. Mida rohkem usaldab, seda lihtsam petta. Järeldus: petta saab ainult inimest, kes sind tõesti armastab.”…..

Eksole….

Kuigi nüüdisaegse ühiskonna liikmetele võib tunduda, et lubame naistele võrdväärseid õigusi, on see siiski kujutelm. Ilukirjanduslik raamat “Kõik, millele naisel on õigus” koosneb üheksast peatükist, mis moodustavad üheksa eri elumustri lugu. Autoriks võiks olla keegi teid ümbritsevatest naistest. Aga anonüümsuse taga on Viktoria Ladõnskaja-Kubits.

“Meri naabriks” Anni Blomqvist

Tormisaare Maia loo teine raamat. Ma tean, et mõnele see ei meeldi, sest palju murdes teksti. Mind see ei sega, teeb pigem lugemise omapäraseks. Ja see elu Ahvenamaa saartel-laidudel oli nendel aegadel ikka karm. Ootan järgmist osa. 9/10

Maia ja Janne alustavad ühist elu kaugel Tormisaarel. Nad ehitavad endale kodu, soetavad kariloomi ja perekond hakkab kasvama. Nende kiiresse argipäevaellu toovad vaheldust reisid mandrile, külalised, kirikuskäigud. Ka sõda ei jäta saarestiku elanikke puutumata. Elu lihtsus ja viljatus tunduvad peaaegu kadestamisväärsed ning panevad lugeja igatsema seda otsest kontakti loodusega ja moonutamata inimsuhetega, mille tänapäeva inimene on ammu kaotanud. Autor kirjeldab noorpaari kasvavat armastust ja usaldust ilustamata viisil, millest ei puudu ka soe huumor.

Soomerootsi kultuskirjaniku Anni Blomqvisti „Meri naabriks“ on teine viiest saarestiku-teemalisest romaanist, mis kokku moodustavad suure ja muljetavaldava terviku, tõelise Ahvenamaa eepose. Romaan jutustab elust saaretalus, kus elurütmi määrab talu- ja meretööde aastaring ning ühtehoidev kogukond jagab üksteise rõõme ja muresid. Sellest, kuidas Maia ja Janne elu karmides oludes kulgeb, saab lugeda „Tormisaare Maia“ järgnevates osades: „Meri naabriks“ (ilmub märtsis), „Maia“ (ilmub mais), „Lahing merega“ (ilmub juulis) ja „Teekond laiult tagasi“ (ilmub septembris).

Loe sarja arvustust siit: https://kultuur.delfi.ee/artikkel/120314886/arvust…

Vaata ka sarja põhjal tehtud filmi: https://kultuur.err.ee/1609410313/kinodesse-jouab-…

“Weyward” Emilia Hart

Väga, väga meeldis. Hakkasid lugema ja raamat ei lasknudki enam sind lahti. Lummas. Ja no aru ma ei saa, MIKS on läbi sajandite olud meestel tarvis ikka ja jälle naisi ahistada, alandada, alla suruda, kiusata, olla vägivaldne…MIKS ei saa elada üksteisest lugu pidades ja aksepteerides? Raamatus on nii erakordset julmust, kui helgeid hetki, kauneid looduskirjeldusi ja huvitavaid mõtisklusi. 10/10

KATE, 2019

Kate põgeneb Londonist väikses külas asuvasse Weywardi taresse. Selle sai ta päranduseks vanatädilt, keda ta vaevu mäletab. Peagi hakkab Kate kahtlustama, et luuderohtu mattunud lagunev majake peidab endas saladust, mille juured ulatuvad 17. sajandi nõiajahtideni.

VIOLET, 1942
Violet tunneb end suguvõsa suursuguses häärberis kui lõksus. Noorele neiule sobilike kommete õppimise asemel tahab ta ringi uidata ja putukaid korjata. Ning teada rohkem oma ammu surnud ema kohta, kellest on tal vaid üks kaelakee ripatsiga, millele on graveeritud salapärane W-täht.

ALTHA, 1619
Altha on kohtu all. Teda süüdistatakse nõiakunsti kasutamises ja ühe kohaliku mehe tapmises. Tema tugev side looduse ja loomadega on kõigile teada, seetõttu peetakse teda suureks ohuks.

Kuid Weywardi naised kuuluvad loodusega kokku ja neid ohjes hoida ei saa.

„Weywardis” on kokku põimitud kolme haruldase naise lugu, mis rullub lahti viie sajandi jooksul. Romaan jutustab naise visadusest ja looduse elumuutvast väest.

Emilia Hart kasvas üles Austraalias ja enne õigusteaduskonna lõpetamist õppis ülikoolis ka inglise kirjandust. „Weyward” on tema esikromaan, mis pälvis 2023.aastal Goodreadsi auhinna debüütromaani kui ka parima ajaloolise romaani kategoorias. Praegu elab ta Londonis.

Kirjastaja René Tendermann soovitab: „Emilia Harti romaani leidsin ma imeilusa kaane järgi. Mõnikord tuleb ülim pealiskaudsus kasuks, sest nagu välja tuli, oli ilusa kaane vahel mõne aasta tagune Goodreadsi ajaloolise ja debüütromaani auhinna laureaat ja see juba on midagi. Lugejate hinnang on parim kiitus raamatule ja seda kiitust on jagunud palju.”

Andrus Kivirähk soovitab: „Armas romaan, kus põimuvad minu lemmikud: maagia, metsik ja müstiline loodus ning läbi mitme põlvkonna ulatuvad saladused. Romantik minu hinges on rahul!”

„Põlvkondadeülene lugu naiste vastupidavusest.” – The Guardian

„Võidukas debüüt.” – The Publishers Weekly

„Tõeliselt haarav ja kaasakiskuv romaan. Hiilgav lugu naiste tugevusest, vastupidavusest ja jõust, mille taustaks on looduse habras ilu ja majesteetlikkus. Silmapaistev debüüt.” – Abi Dar, New York Timesi menuki autor

„Kirjutatud kaunilt ja köitvalt. Elav, mõjus, haarav. Tõeliselt maagiline.” – Abigail Dean, New York Timesi menuki autor

“Minu Sansibar. Riik riigis” Janika Vaikjärv

Meeldis, nii nagu ka autori eelmine raamat “Minu Kilimajaro”. Väga informatiivne, samas piisavalt mahlane. Mõndagi oli tavaeluks meelde jätta. Küpse inimese hästi kirjutatud raamat.

Sansibari saarestik on osa Tansaaniast, kuid samas nagu eraldi riik – oma looduse ja rütmidega. Selle riigi üks osa, Unguja saar, on mänginud 25 aasta jooksul mu elus olulist rolli. Siin on minuga juhtunud kõike, taustaks sügav religioon, ebausk, nõidused ja rahvameditsiin, vürtsikas suahiili köök, tappev palavus, higi ja väsimus. Minu reisikirest sai töö just tänu sellele erilisele paigale.

Selle raamatuga rändan läbi veerandsaja aasta. Siin on rannad, kus päikeseloojangud ei tähenda ainult ilu, vaid ka salajast äri. On rannapoiste soolased õhusuudlused ja paadimeistrite naljad, on rännud koolobusahvide keskel, sukeldumised delfiinide ja vaalhaidega. On Stone Towni kitsad tänavad, kus sajanditevanune ajalugu põrkub massiturismi ja kiireneva elutempoga. Lisaks leidub saari neile, kes otsivad vaid vaikust ja molutamist: Mafia ja Pemba!

Just niisugune on minu aus ja kohati ebamugavust tekitav pilk Ida-Aafrika vürtsisaarestikule, mis oskab üllatada iga kord, kui tagasi jõuan.

“Millest sa elad ja hingad. Els Himma laval ja elus” Silver Kuusik

Els Himma on kindlasti laulja, keda minu põlvkond tunneb, vaatamata sellele, et ta on minust kõvasti vanem, olen talle pigem tütre vanuses. Sellegipoolest, tema laulud on mulle tuttavad. Kaks nendest – “Millest sa elad ja hingad” ning “Üksinduse aeg”, on mind eriti puudutanud. Neid olen omal ajal ise laulnud ja kindlasti minu ühed lemmikud. Raamat ise on selline lihtne, Elsi enda jutustatud ja autori kirja pandud. Tomietajatöö oleks võinud parem olla. Palju pilte ja omamoodi muhe lugemine.

„Millest sa elad ja hingad“ vaatab tagasi lauljanna Els Himma elu- ja lavateele ning jutustab, kuidas temast kujunes Eesti levimuusika kuldaja säravaim täht. Keeruline lapsepõlv ja 1950. aastate jäik režiim panid noore lauljatari saatuse proovile. Ajal, mil kõik uksed näisid olevat sulgunud, astus mängu juhus ja poolkogemata sai Himmast laulja. Juba paar aastat hiljem tundis teda terve Eesti. Els Himma lavatee on olnud värvikas, pakkudes lõbusaid, aga ka kohati uskumatuid juhtumisi. Nende lugude abil avaneb uks 1960. ja 1970. aastate Eesti muusikaelu köögipoolele, mis publikule tavaliselt suletuks jääb.

See, et raamatu kirjutaks just Silver Kuusik, oli Els Himma südamesoov. Selle raamatu jaoks tehtud intervjuud jäid Els Himma jaoks viimasteks. Lisaks Himmale saavad raamatus sõna Helgi Sallo, Anne Velli, Peeter Urbla ja mitmed teised lauljatari kaasteelised ning pereliikmed, andes vastuse küsimusele, millest Els Himma elas ja hingas.

“Puuvõõriku väljakul sajab alati lund” Ali Mcnamara

Ütleme nii, et suurte inimeste muinasjutt, aga selline omamoodi armas muinasjutt. Lihtsake, samas natuke põnev, intrigeeriv, kutsub edasi lugema. Paralleelmaailmad või minevikku rändamised? Kerge lugemine õhtuteks, kui oled süvakirjanduse jaoks liialt väsinud.

Lähenemas on jõulud, ent Elle?i meeleolu on kõike muud kui pidulik. Talle on äsja osaks langenud valus reetmine, ta on kaotanud töö ja peab varsti välja kolima senisest kodust.

Kui temani jõuab ajalehekuulutus, mis tõotab lahendada nii töö- kui ka elukohaprobleemi, otsustab Elle eirata kuulutuse ebatavalist sõnastust, eriti aga veidrat nõuet, mille järgi peab edukas kandidaat armastama jõule. Elle nimelt jõule ei armasta – kohe üldse mitte.

Ta asub elama Puuvõõriku väljakul asuvasse ebatavalisse majja, kus tema ülesandeks saab üles kirjutada lood, mille talle igal õhtul jutustavad selle maja asukad: väärikas vanaproua ja tema värvikas majapidajanna. Ebatavaline on ka lugude jutustamisviis ja peagi hakkavad Elle?i senised tõekspidamised koost pudenema. Koos majaelanike ja äsja kohatud šarmantse naabrimehe Beniga igal õhtul minevikuradadele rännates peab naine endalt ikka ja jälle küsima, mis on tõeline ja mis mitte ning kuhu see kõik välja viib.

Ali McNamara sulest on eesti keeles ilmunud ka võluvad romantikaromaanid „Kate´i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood“ (2021) ning „Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid“ (2024).