September

Administrator, 01.10.2024

September algas nagu ikka sellega, et lapsed läksid kooli. Tänavu oli tegelikult 1. september pühapäev ja mina tulin alles pulmast koju. Meie pere lastel polnud õnneks ühelgi pühapäevasel päeval koolis aktust, kuid paljudel üle Eestimaa siiski oli.

2. septembril ehk esmaspäeval sõitsime väikese vahega Kirkega Tallinna. Aktusele eelnes lauluproov ja mina sebisin talle linna jõudes lilled. Kooli juurde jõudsin aktuse lõpuks, neiuke sai lilled kätte ja jooksis nendega klassijuhataja tundi. Mina sain pool tundi oodata ja siis läksime koos edasi. Aktus oli kell 13, seega liikuma saime enne kolme. Vaatasime veidi kaubamajas ringi ja siis suundusime Flammkuchen veinibaari Rottermanni kvartalis. See on üks meie lemmikuid kesklinnas, kuhu ikka ja jälle satume sööma. Maitsvad leegikoogid, õdus atmosfäär ja suurepärane teenindus. Tähistasime seal aasta tagasi kooli algust ja tähistasime selgi korral. Lihtsalt pisut väiksema seltskonnaga, sest kõik ei saanud tulla. Mõnnasime Kirke ja noorema R-iga tunnikese ja siis kõndisime poja juurde. Astusime korraks sisse, et öelda tere natuke tõbisele miniale ja sasida koera ning matkasime edasi Tallinn-Väikesesse, et rongiga koju sõita. Imeliselt mõnusa ja sooja ilmaga esimene koolipäev oligi läbi.

Pere väiksemad neiud läksid vastavalt 5-sse ja 3-sse klassi ja vanema poja kaasa alustas esimest aastat 1. klassi klassiõpetajana ning kraadiõppes kolmanda aastaga.

Lipud on õige koolimaja ees, järgmise pildi tegime noorema astme maja ees, sest oma maja ees oli miljon õpilast. Aga õhtul sõime lisaks soolasele magusat õuntega leegikooki, mida flambeeriti lauas, ehk siis kallati peale calvadost ja süüdati põlema. Maitsev.

Septembri alguses lõpetasin ühe 125×125 suuruses lapiteki veel sündimata beebile. Sellest ka valdavalt neutraalselt kollased-rohelised toonid. Töökollektiiv kingib teki emapuhkusele jäävale kolleegile. Samasse pakki tegin ka kaardi.

Veel õmblesin septembris tütrele mustad teksad. Mitte päris klassikalised, vaid puusast vabalt langevad. Kangas oli õhem teksa väikese strechiga.

Kuu alguses käisin kõrvaarstil. Muide esimest korda elus. Kuigi teismelisena põdesin paar korda päris ränka keskkõrvapõletikku, siis pigem puutusin tol ajal kokku perearstiga(kummalgi korral oli kasu neist vähe), kui kõrvaarstiga.

Hilisemas elus pole kõrvadega probleeme olnud, aga kui nüüd paar aastat tagasi tekkis lennukis maandumisel selline kõrvavalu, et hüppa või aknast välja, siis järgmiseks lennuks oli tekkinud selle valu ees hirm. Pärast elu esimest lendu oli tekkinud ka kõrvadesse sisin. Kurtsin perearstile ja tema saatis kõrvaarstile. Kõrvaarst tuvastas vasakus kõrvas ja ninapooles väikese turse. Ei tea, kust see sinna sai, sest haige pole ma ammu olnud ja nohugi põen maksimaalselt kord aastas, kui sedagi. On siis on, nüüd pean kaks kuud ninavussu kasutama, siis paistab mis edasi. Paar päeva hiljem kutsuti ka kõrvakuulmist kontrollima. Sellega on nibin-nabin täitsa korras. Probleemi kui sellist, ei ole õnneks.

6. septembril otsustasime sõbrannaga minna tähistama suve lõpetamist restorani Päris. Sõbrannat huvitab juba pikemat aega prantsuse köögikunst ja nii me selle prantsuse restorani valisimegi. Liiati olen mina oma perega seal korduvalt käinud ja alati oleme olnud rahul. Broneerisin meile kolmese laua, sest päevapeale liitus meiega veel üks sõbranna ja ilma bronnita võib seal paraku lauata jääda. Tema pidi meiega liituma tunnike hiljem, kui meie restosse suundusime. Rävala pst Radissoni lähedal sattusime ülekäigul veidrasse situatsiooni, kus minul käivitus -põgene, sõbrannal – mis toimub? Tõmbasin ta lihtsalt endaga kaasa, et vältida midagi hoomamatut. Nimelt meie selja taga toimus avarii ja sellisel puhul ei tea iial, kuhu auto võib lennata. Targem on kiirelt sääred teha. Polnud nagu soovi olla valel ajal vales kohas. Paistab, et ühe valge maasturi taga juhtus olema machomehest idioot, kellele ei meeldinud liikluse sõidutempo ja ta lihtsalt rammis sellele valgele autole hooga tagant sisse ning seejärel kimas minema. Ilmselgelt oli see isik midagi tarbinud(või siis just millegi puudus) ja närvid krussis. Ma loodan, et sellel kohal linnas on piisavalt kaameraid, et see poolearuline üles leida ja karistada. Jõudsime üsna kohe restorani ja siis oli aega mõelda, et mis see õieti nüüd siis oli. Kolmekesi oli meil väga tore õhtu ja ära hakkasime minema alles siis, kui oli aeg eelviimasele rongile minna. Vanalinnas oli väga palju rahvast liikvel, sealhulgas rebaste retsimise pidulisi. Balti jaamas saatsime ühe sõbranna trammile ja kahekesi läksime rongile. Koju jõudes ajasime veel tunnikese juttu ja kui Kirke saabus viimaselt rongilt, läksime koos tuppa ning sõbranna sõitis autoga oma koju. Oli tore õhtu koos veidrate juhtumistega.

Septembrist algas meil tööl see mittelemmik osa aastast ehk siis kevadeni avatud seitsmeni õhtul ja laupäevad samuti tööl. Suvel saame ennast tunda nagu normaalsed inimesed, kui oleme avatud kuueni ja laupäeviti suletud. No päriselt, kui lõpetad tööpäeva kell 19, käid poest läbi, jõuad koju kell 20, teed süüa….ja on siis normaalne kella 21 ajal õhtust süüa? Vaatasin oktoobri graafikut…..nojah, pea pooled tööpäevadest ehk 9 päeva olengi seitsmeni tööl. Pimedal ajal on see kohe eriti naisssss!

Teise poole septembrist aga elame hoopis omamoodi segast elu. Iga päev on uus, sest midagi kindlat ei ole. Mida saan, teen kodukontoris, mingil ajal tuleb vist harukogudes käia inventuuri tegemas, üks lasteüritus ehk suvelugemise lõpetamine tuleb läbi viia ja see toimub meil seekord uue muusikakooli saalis. Miks segadik? Noh, maja ümber ja majas meil nüüd remont ja pannakse kogu maja kaheks nädalaks kinni. Vibratsioon, müra, tolm, ohtlikud tegevused jne. Loodetavasti saame 1. oktoobrist tööle, aga nagu elu on näidanud, siis ehitusel juhtuvad asjad pigem hiljem, kui tähtajaks, sest alati on ettenägematuid asjaolusid, eriti veel vanade majade puhul.

*Õunu oli sel sügisel väga palju. Mulle toodi neid kohe päris palju ja ma olen siiralt tänulik. Kõvasti oleme õunakooki saanud süüa ja niisama nosida. Ja muidugi lumemarjad puul…*

Mis toimub kodus seoses kortermaja remondiga?

Vaikne on, kummaline on, aga kõige ebasobivamal hetkel suudab alailma keegi lae peal pea kohal puurima hakata :) Sellega vist ei harjugi. Aga muidu hakkab looma. Fassaad on ütleme et valmis, lõpetatakse vundamendi katet ja panduse tegemist. Meie trepikoda hakkab saama krohvitud/pahteldatud. Kuna kõik lambid alati ei tööta, siis pimedas on juba paras tegu trepikojas liikuda. Eriti just ülemises otsas ehk meie ukse kandis. Tuli kiri lukufirmalt, et korterite kaupa hakatakse vahetama torusid. Tekkis küsimus, et kas telefonitorusid või mis torusid? Selgus, et jah, tegemist on telefonitorudega. Tööle saab fonosüsteemi siis, kui tuleb uus maja välisuks. Kola muutub maja ümber aina vähemaks, sest täidetakse ja tasandatakse majaümbruse parklaid, et kohe oktoobri alguses saaks asfaldi maha panna. Korteris on pidev jama mingite lõhnadega. Küll tuleb kusagilt suitsetajate haisu sisse, küll mingit kanalisatsiooni või teab mis lõhna. Kui esimest korda üle pika aja kaminat kütsin, tõmbas see normaalselt. Vastu hommikut aga hakkas heast peast kustunud kamina korstnast põlemisvingi tuppa ajama. Ärkasin öösel üles ja süda oli paha. Päeval tuulutasin ruumid ära ja magamistoa aken oli lahti, siis oli kõik ok. Viisin isegi tuha välja. Kui aga õhtul panin enda toas akna kinni, hakkas jälle seda veidrat vingu sisse ajama, täiesti tühjast kaminast!!! Jätkus see mitu päeva. Vahepeal saime selgemaks, et kurja juur on korstnale remondi käigus ehitatud varikatus. Kui alt naabrimees kamina ees suitsetab, liigub toss korstnast välja, jääb sinna väikese katuse alla ja soodsa tuulega puhub minu lõõrist sisse, mis omakorda suhestub vannitoa ventilatsiooniga ja veabki suitsuhaisu korterisse. Ühesõnaga sellega on üks jama ja näis mis saab.

Ootan, et oktoobris saaks uue korteri ukse ja köögis kubuga asjad ühele poole. Seejärel saan esiku ja köögi ise üle värvida. Ah jaa, rõdudele pandi septembris uued piirded paika. Plaate pole ainult veel ette pandud ja millalgi novembris vist tulevad klaasid. Peaaegu hakkab juba saama, eks, peaaegu :)

Kuu lõpus pidasime maha suvelugemise lõpupeo, mis sel korral toimus hoopis muusikakooli uue maja saalis, sest meie majas on üks kopsimine, puurimine ja lammutamine. Esinema oli kutsutud lastekirjanik Indrek Koff koos sõpradest muusikutega – Kärt Ruubel ja Xandi van Dijk. Tänasime parimaid lugejaid, nautisime tõsist kirjandusega põimitud klassikakontserti ja sõime kringlit. Vast oli see kava suunatud pisut suurematele, kui meie saalis olnud lapsed, aga ma usun, et nad said igati huvitava kogemuse.

Septembri lugemised

“Armastus Hispaania moodi” Elena Armas

Hoogne lugu Hispaania kirjanikult. Humoorikas, tempokas, südamlik. Kõike oli. Catalina põgenes aastaid tagasi Hispaaniast õnnetu armastuse ja sellega kaasnenud teenimatu häbi eest Ameerikasse. Kui hakkas abielluma tema õde, tuli minna kodumaale, aga talumatu oli mõte minna sinna üksi, ilma kaaslaseta, et olla haletsuse objektiks. Tarvis oli hankida endale libapeigmees, aga ühtegi sobivat kandidaati ei olnud võtta. Peale ühe kolleegi, kes pakkus ennast ise, aga kellega Catalina oli esimesest kohtumisest peale olnud pigem vaenujalal, kui sõbrad. Paraku kedagi muud ta ei leidnud ja tuli võtta see ainus, kes saadaval oli. Kuidas Hispaanias käimine välja kukkus, tuleb lugeda juba ise. 8/10

“Päikesest suudeldud” Kasie West

Mõnus suvine noorteromaan noortele omaste probleemidega, kuid oma olemuselt õnneks helge. Polnud sellist musta masendust ja see tegi rõõmu. Tööalaselt tuleb noortekaid lugeda ja seda julgen noorele inimesele soovitada.

Peategelasteks 18-aastane neiu, tema 15-aastane õde ja 18-19-aastaste poiste bänd ühes suvises internetita laagripaigas. 8/10

“Unistus ilust” Estée Lauder – ta rajas impeeriumi ja muutus legendiks Laura Baldini

Imeilus noore naise kujunemise lugu. Põhineb tõsielul, aga valatud ilukirjanduslikku vpormi. Sarja “Säravad naised” raamatud on üldiselt kõik väga mõnusalt loetavad ja avavad ikooniliste naiste maailma ning kujunemislugu. Väga meeldis. 9/10

“Armastuse algoritm” Claudia Carroll

See raamat ei läinud esialgu kohe vedama, aga nii 50 lk pärast läks ludinal ja oli lõpuni tore lugemine. Lugu sellest, kuidas erinevate vanusegruppide inimesed käivad tutvumisportaalides, kust õnnestub saada vaid ebameeldivaid kogemusi, kuni üks 40-ndates üksildane kõrgel positsioonil töötav naine loob uue portaali. Võtab endale abiliseks pisut üle 20-se kolleegi ja testinimeseks viimase 70-aastase ema. Alguses läheb kõik väga hästi, siis veerevad asjad aina allamäge ja siis on jälle suur edulugu. Humoorikas ja tore lugemine. 9/10

“Kuuba tütar” Soraya Lane

Väga meeldis. Sarja esimene raamat meeldis samuti. See oli “Itaalia tütar”. Oma juurte otsimine Kuubal oli põnev ja muidugi leidis peategelane sealt ka armastuse. Loodetavasti tuleb selles sarjas raamatuid eesti keeles juurde. 10/10

“Vivienne Westwood” Vivienne Westwood

Jälle üks suurepärane raamat vägevast naisest ja tema üldse mitte lihtsast teest tippu. Kuigi vahepeal lugesin mõned kohad diagonaalis, siis valdavas osas oli see kirjutatud hästi, köitvalt ja ausalt. Mõned toredad nopped raamatust:

” Mis on parim aksessuaar? Raamat”

“Minu järjepidevus on selles, mida ma mõtlen ja loen, ja ma hindan ennast selle järgi, et tynnen, et midagi on minu jaoks uus. Uus idee. See teeb mind rõõmsaks. Cogito, ergo sum. Ma mõtlen, see tähendab, ma elan.”

” Parim elamise teejuht, Ian? Ma arvan, et see on “Pinocchio seiklused”. See on elufilosoofia. Eluviis. Nii üleannetu. Nii pöörane. Aga tal on kullast süda. Ja see on muidugi see, mis ta päästab. Andreas läks täna hommikul enne mind tööle ja ütles:” Mul on paha tuju.” Küsisin, miks, ja ta vastas:”Liiga palju pn teha.”. Mina sõnasin:”Jah, korragasaab teha üht asja. Kuid ära unusta, et samal ajal saavad asjad tehtud samm-sammult. Me saame hakkama.”

9/10

“Pruudil olid jalas kollased saapad” Katherine Pancol

Lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Väga meeldis. Raamatu lõpus olin hämmingus, et lugu jäi kuidagi õhku, aga siis avastasin, et see oli raamatu esimene osa. Nüüd pole muud, kui ootan teist osa. Lugu ühest Bordeaux piirkonna veinimõisa perekonnast ja inimestest nende ümber. Huvitavad karakterid ja lood, eriti lahedad on kaks lapstegelast. 10/10

Nüüd tuleb minu kohustuslik kirjandus, mida ma raamatukogu remondi ajal kodukontoris olles lugesin ja eelseisvaks maakondlikuks Netikirjariini võistluseks raamatuküsimusi tegin.

“Greibikollane tulevik” Anne Muhonen

Lühike aga samas mõtlemapanev raamat noorest poisist ja tema võimalustest ning valikutest. 9/10

“Süngete vete vaimud” Igne Zarambaite

“Eestluse valem” Ene Sepp

Väga hea raamat. Mul on ülimalt hea meel, et meil on oma hea noortekirjanik Raplas olemas ja ta kirjutab noortele köitvalt ning püstitab probleeme huvitava nurga alt. Mis oluline, oskab kirjutada nii, et noore elu ei tundu kui hädaorg täis musta masendust. Päriselt väga hea raamat noormehest, kes kolis koos vanematega Eestist ära peale esimest klassi ning elades vahepeal juba 9-s erinevas riigis, tuli gümnaasiumi ajaks tagasi Eestisse. Sisseelamine ei olnud lihtne, tekkisid identiteediprobleemid, otsis eestluse valemit, leidis lõpuks sõbrad, julges isegi suhtesse astuda ja siis…tahtsid vanemad taas kolida, Hiinasse… 10/10

“35 kilo lootust” Anna Gavalda

Aus lugu prantsuse kirjanikult noore lapse kujunemisest. Sellise lapse, kellele tavakool hästi ei sobinud. Lühike lugemine, aga väga hea. 10/10

“Hard Land” Benedict Wellas

Nii hea raamat!!! Jälle noore inimese kujunemislugu. Jälle noormehest, kes ei sobitu just tavaliste noorte hulka, tema kujunemisest. Mis saab siis, kui sa elad kõike kartes, sul puudub julgus, pole sõpru, tagatipuks viib vähk ka ema ja isaga pole suhted ülearusoojad. Ühel suvel nii ema kaotus kui esimene armastus. Ülihästi kirjutatud ja raamatu lõpus list mainitud muusikapaladest. 10/10

“Haki ordu” Tuul Sepp

Mõnus lugemine. Väga erinevas vanuses tegelased, kellel kõigil üks soov-hoida linnas loodust. Ühtpidi realistlik, teistpidi fantaasialugu. Lugeda sobib nii noorel, kui täiskasvanul. 9/10

Ja lõpuks üks kokaraamat

“Minu Aasia kokaraamat” Margus Kalam

Mõnus retseptiraamat, kus vahepeal ka niisama juttu ning palju aasia köögi lahtiseletamist. Margus on muhe ja kokkab hästi. Ise panustasin sellesse raamatusse samuti, käies Marguse erinevate aasia riikide söögiõhtutel. Temal oli tarvis teha valmis sööke, et raamatusse pilte saada ja toiduhuvilised said mõõduka tasu eest ennast palliks süüa. Minu pretsedenditult lemmikuteks jäid ikka Tai toidud, aga seal raamatus on väga asjalikke näpunäiteid ja põhjalikke retsepte. Kusjuures koostisained on kõik Eestis saadaval. 10/10

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

August

Administrator, 24.09.2024

Nii ongi, et kätte jõudis suve viimane kuu. Päriselt, kahju. Suvi on olnud tegelikult suurepärane, soe ja parajalt vihmane. Ilmselgelt ei nõustu sellega näiteks tartlased või veel mõned kohad, kus on uputanud. Meil on küll vihma tulnud, aga parajalt ja õhtud valdavalt kuivad. Isegi vihma ajal on olnud soe. Mõned korrad sain märjaks, aga soojaga pole hullu – pigem teeb nalja ja meenutab lapsepõlve.

Kuu alguses käis tütar isaga Lõuna-Eestis traditsioonilisel sugulaste kokkusaamisel. Koos käimisega sai võimalusel harjutada autoga sõitmist, sest kohe seisis ees autokooli esimene õppesõit. Kuu lõpuks oli 28-st õppesõidutunnist kolmandik sõidetud ja oh mis tore, õpetajalt aina kiita saanud.

Kohtasin juhuslikult lahedat bussi ja nunnult peremeest ootavat koera Viru keskuse sissepääsu ees.

Käisin 5.-7. augustil ERÜ kooliraamatukogude sektsiooni ja lasteteeninduse toimkonna ühisseminaril. Seminar toimus Harjumaal Kuke turismitalus ja osalejaid oli umbes 43. Külastasime Keila Algkooli ja Kose Gümnaasiumi kooliraamatukogusid. Korraks põikasime sisse Kose Rahvaraamatukogusse.

Kolme päeva jooksul kuulasime huvitavaid ettekandeid, osalesime koolitustel ja jagasime kogemusi. Ikka selle nimel, et Eestimaa lapsed oleksid hea lugemisoskusega. Turismitalu ise oli mõnus, puhas ja kauni territooriumiga. Õhtul said soovijad minna sauna või kümblustünni mõnulema.

Toitlustajaks oli Põhjala catering ja see oli tõesti suurepärane. Väga asjalikud 3 päeva enne uue hooaja algust. Päevaste loengute ajal kahel päeval küll sadas, aga õhtuks oli ilm alati päikeseline, imelise loojanguga ja soe.

augustil käisin sõbranna ja Kirkega Artise kinos vaatamas Soome filmi “Tormisaare Maija”. Oli küll pikkust 2,44 tundi, aga ülimalt hea film. Kordagi polnud tunnet, et enam ei jaksa istuda. Kuna see oli filmi esilinastus, siis pakuti veini ja morssi. Vein toodi hilinemisega kusagilt tagaruumidest kannuga…..mis tekitas paljudes küsimusi. Õnneks meie läksime sinna ikka filmi, mitte veini pärast.

Kodus hakkab remont vaikselt mingisse faasi jõudma. Laagrist tagasi tulles, oli kraanikauss kolinud peale kuudepikkust köögis põrandal lapiti lesimist tagasi vannituppa. Jee! Ainus häda oli selles, et vett ei saanud kohe lasta, sest kraanikausi äravoolust minev toru lekkis. Kuna see pole ehitajate rida, tuli sellega endal tegeleda. Mõne päeva pärast oli pojal aega ja siis sai sellegi pisiasja korda. Ehk siis see kraanikausist kanalisatsiooni minev kapis olev kaadervärk tuli välja vahetada ja korda see saigi. Taastatud on sein, mille nad torusid vahetades ära lõhkusid. Kenasti veekindla värviga viimistletud, servad silikoonitud ja viimasel hetkel lasin valgustuse jaoks voolujuhtme läbi seina panna. Eks mingi hetk saab sinna nii peegel, kui valgusti. Lahendamata on veel vannitoas ropplae vahetamine, aga sellega tegelen pisut hiljem, kui pojal oma maja juures õuetööd lõpetatud.

Liistud olid samuti elutoas lakke ära pandud, aga tuba tahtis veel 2 kihti värvimist saada, mis tähendab, et augusti puhkuse ajal sain lõpuks ka elutoa korda teha.

Rõdul olid seinad üle pandud ilusa heleda marmorkivikestest plaadiga. Pidin vaid uurima, miks minu rõduvalgustuse juhtmed plaadi taga on :P Ehitajatel sain siiski sabast kinni ja juhtmed saidki välja. Nüüd tuleb kellelgi nööbist kinni võtta, kes lambipesadele augud sisse freesiks. Kuu lõpuks sai rõdu ka põrandakatte.

Trepikojas on seinu, lagesid krohvitud, osalt pahteldatud ja kõik mingi punaka möksiga üle pintseldatud. Ehk on mingi niiskustõke.

Septembris on oodata köögis mingeid lahendusi kubudega ja korteritele uusi uksi. Eks varsti on käes ka küte-ventilatsioonisüsteemi testimised/tasakaalustamised, sest kaugel see kütteperioodki enam on. Suvi küll kestab, aga sügis tuleb nagu ikka järsku.

10. augustil olin koos kolleegidega Melumessil raamatuid müümas. See on alati selline meeleolukas tegevus ja kui hommikul sadas arulagedalt vihma, tegime meie päeva parima kassa. Kes jäi meie telki lõksu, see muudkui ostis ja ostis :P

11-st augustist algas puhkuse teine osa. See mulle meeldis. Juunis puhates avastasin, et kodust välja ma ei jõudnudki. Teisel puhkuse poolel oli eesmärk rohkem liikuda. Samas on ka metsikult tööd plaanitud- sõprade pere suguvõsa kokkutuleku pildid töödelda, oma laste vanaisa juubeli pildid töödelda, pojalastele kleidid õmmelda, Kirkele viigipüksid õmmelda, ehk ka kahed, üks tellitud lapitekk beebile teha jne. Plaanisin sõprade ja perega aega veeta ja korra reisilgi käia.

Et siis puhkus!

Esiteks on see hullult tore, kui ei pea hommikul tööle minema. Mul ei ole midagi tööl käimise vastu, aga vahest tahaks sellegipoolest puhata ja mängida. See kaks nädalat ja üks päev pidi sisaldama nii puhkamist, meelelahutust kui ka pisut tööd.

Poja kahele tütrele õmblesin 4 kleiti. Tüdrukud avaldasid juba kuu tagasi soovi uued kleidid saada ja valisid kangad välja, aga tegudeni jõudsin alles puhkuse ajal. Kangad- öökullidega, tähtedega ja joogatüdrukutega Lillestoffilt ja lillemotiividega ühelt teiselt Saksa tootjalt.

Kohe puhkuse alguses tegime ühise päeva minu armsa sõbrannaga. Esmalt tuli tema mulle Raplasse külla ja oli tükk tegemist, et meie majja sisse saada. Juhtus nii, et samal ajal oli ennast täpselt trepikoja ukse ette suur rekka parkinud, et oleks ohutu- olid ka metall-aiad külgedele tõmmatud. Ma jooksin alla vastu ja teades ehituse ajal olevaid käiguteid smungeldasin sõbranna kenasti tuppa. Muidu jäägi ümber maja jalutama ja sisse ei saa. Mõnnasime, sõime head ja paremat ja sõbranna aitas mul ühe vahva väikese jänku peaaegu lõpuni teha. Lõpuks läksime rongijaama ja sõitsime Tallinna. Kõigepealt käisime loomulikult linna parimas pagaris söömas koogikesi.

Edasi läksime kinno vaatama filmi, mis oli tehtud Colleen Hooveri raamatu “Ei iial enam” järgi. Mulle meeldis. Sellel raamatul on olemas ka järg, aga eks näis, kas tehakse ka filmile teine osa. Pärast kõndisime koos Balti jaama, kust mina sõitsin rongiga koju ja sõbrake liikus oma koju. Vahva päev oli. Mis pole vähe tähtis….oleme sõbrad juba 44 aastat!

*Vabariigi taasiseseisvuspäevaks võtsin kapist välja neli sobivas värvis kangast*

*Poja juures tegime grilli ja tähistasime jätkuvat suve*

21. augustil võtsin oma tütre ja poja kaks piigat ning põrutasime laevaga Rootsi. Üle-eelmisel suvel käisime sama seltskonnaga samuti Rootsis ja siis oli meie huviorbiidis Junibakken ehk siis Astrid Lindgreni teostel põhinev muuseum lastele ja lapsemeelsetele. Sel korral soovisid tüdrukud külastada kuningapaleed. Ei hakka siin postitust venitama ja teen sellest reisist eraldi postituse.

Ühel päeval käisime Kirkega IKEA-s. Mina sõitsin sinna Balti jaamast bussiga ja tema oli õppesõidus ning õpetaja lasi tal tunni lõpetada IKEA ees. Igati mugav. Käisime valdavalt asju uurimas, sest lähiajal võib meil sealt mõnda asja tarvis olla. Näiteks jalatsiriiuli asemel kitsamat jalatsikappi, sest kui korteril vahetatakse uks ära, pannakse see käima sissepoole(urr) ja siis ei mahu meie riiul enam sinna nurka ära. Kui juba seal olime, sõime ka lõunat ja no seal on päriselt väga odav süüa. Pealegi ei saa toidu maitse üle üldse nuriseda. Teine asi on see, kui soovid õhtustada gurmeerestoranis. IKEA-s on siiski lihtne toit, aga maitseb igati hästi.

25. augustil oli järjekordne päev, kus kuumust +30! Kuna see juhtus olema pühapäev, võtsime sõbranna Edaga ette retke rannaaladele. Esmalt siis otse Kloogaranna plääžile, sest arvasime, et seal on rahvast vähe. Aga…võta näpust, rahvast oli murdu. Vesi oli umbes +17. Sel suvel jõudsin muide alles esimest korda randa ja merre ujuma. Kõlbas see +17 küll. Mõnulema ei jäänud, aga veel käisin ära. Ujumiselamust pidin jagama aga tuhandete millimallikatega ja see polnud teps meeldiv, kui limased tegelased vastu sind hõõrusid. Kauaks ma nende seltsi ei jäänud. Peale 3 tundi rannas seismist- sest lamada suure tuule tõttu polnud ülearu meeldiv, läksime sööma Laulasmaale imearmsasse kohvikusse nimega “Ott ja Matilda”. Soovitan soojalt! Nunnu boho stiilis kohvik, maitsvad toidud ja kena teenindus.

Edasi võtsime suuna Pärdi Keskuse poole. See on üks paik, kuhu võiks lõputult käia. Vaikus ja rahu ja tänavu keskuse ümber imelises männimetsas ka palju pohli. Vitamiinid saime söödud ja vaimu kosutatud. Ah jaa, enne keskuse juurde sõitmist käisime Laulasmaa SPA rannas, kus lasime tuulel vaimu selgeks puhuda ja imetlesime lohesurfareid ning muidusurfareid.

Viimasena sõitsime Lohusalu jahisadamasse, mis on minule selline nostalgiline paik. Omal ajal käisime seal suveõhtutel restorani terrassil elava muusika järgi tantsimas. Ühel jaanipäeval õnnestus isegi ootamatult saada õhtu parimaks tantsupaariks ja Liviko tegi meile kingiks korraliku pakikese, kus oli igasugust kraami.

Puhkuse lõpus õmblesin lõpuks valmis tütrele pidžaamapluusi. Püksid olid ammu valmis, aga pluus seisis ja seisis ning tükid ei tahtnud ise pluusiks saada. Materjal on pidžaamal tumesinise ja valge ruuduga ülimõnus Itaalia flanell. Ruudu suurus 0,5×0,5 cm. Pehme ja siidine. Laps lõi nurru, kui pluusi kätte sai. Tegelikult on see temale väga vajalik komplekt, sest sageli tuleb ette kodust väljas ööbimisi. Laululaagris põrandal matil, purjekas või siis sõbrannade pool. Pidžaama on sellistel puhkudel väärt riietus.

27. augustil tähistasime armsa vanema pojatütre 11-ndat sünnipäeva. Lapsed on kingitus, lapselapsed on topeltkingitus :) Samal päeval oli mul peale puhkust esimene tööpäev ja kolleegid tundsid mulle kaasa :D Tordi tellis meie sünnipäevalaps muidugi tädi Kirkelt :)

31. augustil seisis aga ee üks 10. pulma-aastapäev Tõstamaal. Minu head sõbrad pidasid seal 10 aastat tagasi kaunid pulmad, muinastulede ööl. Tegin pruudile tookord meigi, õmblesin kleidi ja pildistasin pulma. Nüüd siis kordusüritus.

Päeval 12 ajal asusin teele, kohale jõudes tegin pruudile meigi, juuksur tegi soengu, mina aitasin selga pulmakleidi, mis istus endiselt seljas nagu valatud ja tõdesin taaskord, et sain 10 aasta eest ühe väga kena kleidi tehtud. Kui kõik korras, käisin pruuti ja peigmeest pildistamas. Võtsime lapsed ühes ja tehtud saime perepildidki. Rahvas hakkas kogunema ja kärmemad said improviseeritud fotonurgas mulle paaridena või peredega poseerida. Mingil ajal jõudis Kirke samuti pulma, koos viimastena saabunud Kohila sõpradega. Rahvast oli oma 60 inimest ja pidu kujunes mõnusaks olemiseks.

Pidu toimus taluõuel kadakate vahel telgis ja catering oli teinud sellest kauni ruumi.

Rahvas on mulle tuttav, sest selle pere üritustest võtan ma tavaliselt osa ja üritusi armastavad nad korraldada. Kõik sai aga alguse 42 aastat tagasi, kui värskelt kooli lõpetanud kaks neidu said esimeses töökohas sõpradeks ja on seda siiani. Ehk siis minu ja Sirkka sõprus on kestnud ei rohkem ega vähem, kui 42 aastat. Meie esmasündinute vahe oli vähem kui kuu. Aastatega on omaks saanud Sirkka tütred, nende mehed ja lapsed, 2 õde, ühe õe lapsed, mehed ja lapselapsed jne. Ühesõnaga tunnen ennast seal seltskonnas nagu mängusugulane – hoituna ja oodatuna. Nende aastate sisse on mahtunud nii nii palju toredat – pidusid, reisimisi, pildistamisi, õmblemisi, jutuajamisi, koosolemisi jne. Teeb südame väga soojaks.

Kogu üritus toimus mere lähedal ja sinna sai mõnigi kord jalutatud. Ilm soosis pidu ja korra tekkis taevasse küll vesipüks, mis liikus mere kohal, aga vihm sadas alla lühikese ajaga sel ajal, kui rahvas oli telgis söömas. Parajalt vali tuul kuivatas märja kiiresti ära.

Päikeseloojangul tegime rannas lõket ja pruutpaarile kingiti suur tinast hobuseraud mille nad sealsamas lõkkel vedelaks sulatasid ja ämbrisse oma õnne valasid. Hiljem nautisime telgis väga maitsvat torti.

Igatahes tinapulma saime peetud, pildid tehtud ja lõpuks nautisime ka muinastulede öö lõket mererannas. Kirke sõitis nendega kellega tuli koju tagasi, sest temal oli plaan hommikul koristada ja Tallinna sõita. Mina läksin koju järgmisel päeval koos Sirkkaga. Tema sõitis Tallinna laevale, et koju Soome tagasi sõita ja poetas minu vahepeal Raplasse ära.

Lõpetasin õhtul nädala sees alustatud tellitud lapiteki beebile, lugesin raamatut ja läksin pulmaväsimust välja magama.

Esimest korda oma elus juhtusin nägema virmalisi. Eks ma oleks needki maha maganud, aga laps ajas mind kell 1 öösel üles ja kutsus vaatama. Me siis nii tunnikese vaatasime aknast seda ilu koos langevate tähtedega, mis tulid siuh ja säuh taevast alla.

Sellega lõppes august.

Augusti lugemised:

” Babetta” Nina Wähä

Rootsi autori raamat. Meeldis. Omapärase kuluga ja üllatuslikult kahe erineva lõpuga. Sai ise valida, kuidas enda jaoks lõpp serveerida. 9/10

“Võlukunsti teine pool” Tom Felton

Kes on lugenud “Harry Potteri” raamatuid, siis nendele kindlasti üks tore lugemine. Pealegi tõlge on hea, sest minu armas Oravake tõlkis. Raamatu autor kehastas Potteri filmides Draco Malfoyd ja kirjutab oma elust, lapsnäitlejaks saamisest ja Potteri filmimise seikadest – nii lõbusatest, kui kurbadest. Ladusalt kirjutatud ja minule, kui Pottery fännile väga meeldis. 10/10

“Hundi õnn” Paolo Cognetti

Jälle väga minu tassike teed. Need “punase” sarja raamatud on hoopis midagi muud, kui peavoolu ilukirjandus, aga mulle väga meeldivad. Inimesed otsivad mägedes seda, mida rahvamassides elades ei leia. Huntidest selles raamatus juttu tegelikult ei ole. Ainult põgusalt mainiti, et hundid on piirkonnas vist tagasi. Küll aga on asjakohane metafoor inimesest. kui üksikust hundist. 10/10

“Kuninganna 2: Elizabeth II– kuningannana valitses ta riiki, abikaasa ja emana võitles õnne eest” Eva-Maria Bast

“Säravate naiste” sarja raamatud mulle üldiselt meeldivad. Meeldis ka Kuninganna Elizabethist kirjutatud esimene osa. See teine jäi aga pisut lohisema. Pooleli ei jätnud, aga vaimustuses ei olnud samuti. 6/10

“Õiged mehed” Laura Evisalu

Noortekas. Neid ma pean juba tööalaselt lugema ja valdavalt ma valin sellised, mis mulle ka meeldivad. See raamat meeldis ka. Hea raamat, ladusalt kirjutatud. Päevakohane teemapüstitus. Koos meheks kasvamisega tolerantsi õppimisest. 10/10

“Minult varastatud elu” Renee Villancher

“Valge” sarja raamat. Tõsilugu prantslannast, kes sõjakeerises armus Prantsusmaal vene sõdurisse, sai sellega lapse, abiellus ja rumala peaga kolis sõja lõpus temaga NSVL-i. Ja siis langes raudne eesriie. Tagasi kodumaale ta enam ei saanudki ja need õudused, mis teda ees ootasid, polnud just toredad. Alates sellest, et mehel oli kodus samuti naine ja koolieelikust tütar. Nukker raamat ja samas nii sümpaatne, kuidas tema lugu jõudis Prantsusmaale ja naised tema lapsepõlvekülast korjasid raha, et kunagine klassiõde saaks kordi enne surma veel kodumaal ära käia. 10/10

“Pärimismängud” Jennifer Lynn Barned

Jälle üks noortekas, fantaasiaraamat. Rahva Raamat on selle tõlkinud ja kirjade järgi on raamatul veel kaks osa olemas. Loodan väga, et needki saavad tõlgitud, sest juhtub sedagi, et kirjastused kõiki osasid ei tõlgi. See oleks küll nüüd kurb, sest raamat meeldis ja loeks meeleldi edasi. Noor tüdruk, gümnasist, vanemateta, elas vanas autos ja üritas õppimise kõrvalt tööl käia sai ootamatult üüratu päranduse. Täiesti võõralt mehelt. Miks? Kuidas see lahenes, kui pärandist olid ilma jäänud nii mehe tütred, kui tütrepojad, kes kõik elasid samas lossis…..Igatahes põnev ja seikluslik. 10/10

” Daisy Jones & The Six” Taylor Jenkins Reid

Esialgu hakkas raamat pisut venima, kaalusin juba pooleli jätmist. Aga ei jätnud ja kahetsema ei pidanud samuti. Väljamõeldud lugu(hakkasin juba mingi hetk arvama, et tõsielu ainetel) 70-ndate menubändist. Daisy Jones oli rock-bändiga liitunud ainus naine. Raamat kulgeb nagu üks pikk intervjuu ajakirjaniku ja bändi liikmete vahel ja kuigi alguses ei tahtnud mul lugemine käima minna, siis kokkuvõtteks mulle raamat väga meeldis. 9/10

“Vampiiriniitja Lily” Koidu. V. G. Ferreira

Kõik raamatud, mis on Koidu kirjutatud, on mul loetud ja ma siiani ei jõua ära imestada, kuidas üks eestlanna kirjutab raamatuid sellise fantaasialennuga et hoia ja keela. Siiani on ta kirjutanud noortele, aga see viimane on täiskasvanutele mõeldud. No tegelikult võiks seegi olla noortekas, aga kohatise keelekasutuse tõttu on tema õige koht jah täiskasvanute riiulis. Paras ports erootikat, veidi roppusi ja kuhjaga eneseirooniat, huumorit ja fantaasiat. Jälle väga ladus lugemine ja kui aus olla, üsna erandlik raamat, sest raamatutes saab häbematult vähe nalja

/”Minu elu on täiuslik! Olen ilus, noor ja piisavalt jõukas, et võiksin juba praegu jalad seinale visata, et elada printsessi kombel kogu ülejäänud elu. Aga seda ei kavatse ma küll mitte mingil juhul teha. Ja teate, miks? Sest ma armastan oma tööd!”/

10/10

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Juuli-kesksuvi

Administrator, 24.09.2024

Mõnus juuni on möödunud ja kätte jõudnud suve teine kuu. 3 esimest päeva oli veel puhkus, neljandal läksin tööle Hagudisse. Teen seda igal aastal kord nädalas sealse töötaja puhkuse ajal. Reedel läksin oma põhikohta ja siis oli taas nädalavahetus, mis tegi tööellu sisse-elamise leebeks. Järgmine jupp puhkust ootas ees augustis ja see oli lohutavalt lähedal.

Juuniga sai läbi üks etapp minu hea sõbra Eda elus. Nimelt sulges ta pikalt tegutsenud käsitöötarvete kaupluse. Minul oli sellega paraku samuti tegemist, sest mitu aastat olid mul tema kaupluses realiseerimisel enda kunagise kaupluse kaubajäägid. Eks ma olin hirmus rõõmus, kui sain mõned aastad tagasi need kaubakastid kodust välja ja esialgu ehmatasin päris ära, kui sõbranna teatas, et paneb poe kinni. Rasked ajad. Mina sulgesin samuti kauplused majanduslanguse ajal, nüüd oli tema samas seisus. Pärast väikest ehmatust ja oma peas asjade läbimõtlemist tõdesin fakti, et mis teha, nii lihtsalt on. Sa võid olla oma asjas ükskõik kui hea, aga vahest mängivad rolli välised faktorid ja midagi pole teha. Tuleb langetada parim võimalik otsus.

Juuli esimesed kolm päeva veetsingi tema juures poes. Eelkõige pakkisin kokku enda kaupa, korrastasin ära nööbikärjed ja ühel päeval asendasin sõbrannat ka letis, kuna temal oli tarvis käia kaugemates kohtades asju ajamas. Mis mind üllatas, et üle 20 aasta tundsin ma ennast taas omas elemendis, ehk siis mulle meeldib väga toimetada käsitöökraamiga ja aidata inimestel teha parimaid oste. Tulid meelde ammused ajad, kui mul endal oli kaks käsitöökauplust ja ma olin alati rõõmus letis töötama, kui olukord seda vajas. Tuli meelde, kui väga ma seda kõike tegelikult armastasin ja kui kahju oli mul omal ajal kauplusi ühel või teisel põhjusel sulgeda. Aga…see terve päev letis, kus inimesed käisid riburadapidi soodustusega asju ostmas, oli tore. Nostalgialaks. Pealegi, oli õhtuks korralik käive tehtud. Koju jõudes olid jalad ümmargused, sest hommikul kodust lahkumisest polnud ma kordagi istuda jõudnud, aga mul oli tore päev. Nüüd hakkan tegelema väikestviisi inventuuriga ja kauba realiseerimisega. Nööpide vastu on huvi juba olemas ja peagi paiskan üles info muu kauba kohta. On kauneid paelu, pitse, mööblipaelu, narmaid, jopenööre, kumme, õmblustarvikuid, lukke, pärleid jne. Kui kellelgi tekkis huvi soodsalt saadava kauba vastu, anna aga teada.

See, et mul oli tarvis uue nädala alguses kaubajäägid taas koju viia, pani mind kiiresti liigutama. Töötuba ootas seinte värvimist. Nädalavahetus sellele kuluski. Laupäeval kaks kihti ühele poolele toast ja pühapäeval teisele.

Õhtuks oli rohelisest toast saanud meelepärane valge tuba ja kõik asjad omal kohal. Silm puhkas ja ma tõesti ei tea, kelle idee oli kunagi see tuba salatiroheliseks võõbata. Lõpetades olin väsinud, aga õnnelik.

9. juuli õhtul peale tööd, panime Edaga minu kraami auto peale ja vedasime 3,5-ndale korrusele. Ei olnud kerge, aga sai tehtud. Nüüd on mul eesmärk see kaup võimalikult kiiresti realiseerida ehk maha müüa. Tuleb vist soodukaid tegema hakata :)

Jälle üks mulle kallis mälestus. Isa maalitud akvarell tema enda ehitatud purjekast. Teisena ühed minu suvelemmikud, lillherned ja viimaseks mesimagusad ploomid meie kaunil aknalaual, ajatult stiilsel Marimekko vaagnal.

Juuli keskpaigani tegevus minu korteris valdavalt seisis. Osad ehitajad olid puhkusel, teised lõpetasid mingeid muid asju meie majas. Ainus rõõm, et kaks tuba on täiesti korras. Õues on rõdudele paigaldatud uued servad, mis viitab sellele, et veel sellel kuul hakatakse rõdu põrandaid valama. Maja välisuks on eest ära ja seda väikest eeskoda soojustatakse. Majaümbruse pandus on lahti kaevatud. Eks kindlasti on kuhjas neid nähtamatuid töid, mida tehakse kellegi korterites. Trepikojas on aknapaled kipsiga üle löödud.

11-st juulist algasid Tallinnas merepäevad, õigemini sel korral – The Tall Ships Races Tallinn 2024, mille raames jõudis meie sadamatesse üle 60 suure ja uhke purjelaeva. Viimase päeva paraadile oli oodata Tallinna lahele üle 200 erineva suurusega purjeka. Isegi Muhu väina regati purjekad ja Optimistid kuuldavasti ühinesid. Kirke oli üritusel 4 päeva tööl vabatahtlikuna ja merekeeli oli ta Info-ofitser ehk koostöökapten. Tema kantseldada oli Belgiast tulnud purjelaeva meeskond. Peaks ütlema, et suurepärane kogemus noorele inimesele. Ja nädala pärast läks ta selle sama regati raames Soome, et teha kaasa Turu linna merepäevad ja Turu- Mariehamn-i etapp- seekord juba meeskonnaliikmena ühel Eesti purjekal nimega Vesta. Esimesel pildil siin all see purjekas paistabki.

Mina olin esimesed kaks päeva tööl ja linnas ei käinud, aga laupäeva lõunast läksin kohale. Jalutasin Kruiisiterminali poole. Terminali laval oli parasjagu kontsert, kust kostusid mõnusad ladina rütmid ja esinemas oli Ecuadori laeva Guayas-e ansambel. Laeval oli muide nii oma orkester, kui ansambel ja isegi meie “Saaremaa valss” oli neil selgeks õpitud. Tuli seda nii lavalt, kui ka siis, kui kõik laevad auringiga Tallinna lahelt ära sõitsid. Kohtusin enne suurimat regati laeva DAR MLODZIEZY-t(Poola) oma noorema poja ja tema kaasaga. Käisime koos kaunitari pardal. Kui tagasi terminali väravasse jõudsime, saatsin noored auto peale, sest minia luumurrust taastuv jalg tahtis koju puhkama. Hakkasin vaikselt Lennusadama ja Noblessneri poole liikuma, sest Kirke oli oma laevameeskonnaga just viimases, aga siis helises telefon ja tuli välja, et tema hoopis kruiisisadama promenaadialuse kai tagumises otsas laevu külastamas.

Läksin järjekordselt sinna, kus juba korduvalt olin käinud. Nemad olid kolmekesi vabatahtlike eelist kasutades parasjagu ühel Saksamaa laeval ja selle kapten tegi neile põhjaliku ekskursiooni mootoriruumini välja. Ootasin Kirke ära, käisime koos veel ühe Poola laeva peal kaptenit kuulamas ja siis taas terminali. Noored sõitsid koos kaptenitega Vega laevaga Noblessnerisse ja mina hakkasin jalgsi sinnapoole kõndima. Kõikjal liikusid metsikud rahvamassid. Noblessneris saime lapsega uuesti kokku, otsisime mulle süüa, siis hankisime endale gelatot ja lõpuks sõitsime bussiga kesklinna suunas. Kirke väljus varem, et rongiga koju sõita(tal oli kodunt mingeid asju vaja) ja mina alles Veerennis, et minna ööseks poja juurde. Õhtu möödus juttu ajades ja koeraga mürades.

Kutsu Lola on väga mänguhimuline kolmene preili, kes väga armastab oma perekonda. Kui peremees autoga õues hoovi jõuab, ootab ta juba aknal.

Järgmisel päeval sõime hommikust ja suundusime pojaga taas kruiisisadamasse, et vaadata lahkuvate laevade rongkäiku. Võimas, ilus! Laht oli täis purjekaid. 60 alust, mis osalesid The Tall Ships Races regatil, lisaks kõik, kes ennast merele ajasid ja Pirita poolt liitusid Muhu väina regati purjekad ning mõned Optimisti purjetajad. Regati laevastik saadeti väärikalt Turu poole, kus toimus järgmine pidustus.

Pojaga läksime sadamast Poordi tänava pagarikohvikusse La Boulangerie, mis nagu selgus, on Tallinnas meie mõlema lemmik. Mina olen seal käinud siis, kui olen tööasjus linnas ja vaja kiirelt lõunat süüa või olen käinud ostmas maitsvat hapusaia. Noored toovad sealt regulaarselt head ja paremat. Poeg tahtis kangesti pakkuda mulle oma lemmikuid- croissanti ja karamelliekleeri. Karp kaenlas, läksime neid Rotermanni kvartalisse sööma, vaikust nautima ja juttu rääkima. Pühapäeva päevasel ajal oli populaarses kohvikus nii palju rahvast, et kõrgete lagedega kajavas ruumis oli meile mõlemale lärmi üle taluvuse piiri. Edasi kulgesime kumbki oma suunas. Viieks jõudsin koju – väsinud, aga rõõmus.

Kirke saatis oma meeskonna samuti teele ja ilma suurema kurvastuseta, sest nädala pärast kohtuvad nad juba Turu merepäevadel, kui Kirke on sinna osalejana kohale jõudnud. Saavad ka Mariehamnis kokku ning küll siis jõuavad lahkudes kurvastada.

Neiuke jäi meil õhtuks linna, sest vabatahtlikel ja korraldusmeeskonnal oli Iglu pargis after party. Noöp oli kohal ja jazzi said kuulata. Said sauna, mullid lendasid ringi ja süüa sai ka. Mul on päriselt hea meel, et ta sellise vabatahtliku kogemuse sai, pealegi veel nii suurel ja ägedal üritusel.

La Boulangerie-st toodud hapusaiast tegime muna/kaneeli/kookospiimaga praesaiu, mida sõime kreeka jogurti ja värskete vaarikatega. Vaarikate eest täname mu armsat kolleegi, kes need meile oma kätega aiast korjas. Ja muidugi pidin ma ostma mõned kangad varuks. See Itaalia linane on ennast väga heast küljest näidanud ja otsustasin hooaja lõpupoole veel mõned värvid osta, sest lapsel on vajadused. Tõttöelda, ka mul endal.

Aga mida see regatt endast kujutab, kuhu noored said kandideerida ja kuhu Kirkelgi õnnestus saada?

Noortel vanuses 15–25 eluaastat oli võimalus osaleda Tallinna linna korraldataval konkursil, eesmärgiga osa saada suurest seiklusest, omandada purjetamiskogemus ning seda rahvusvahelises meeskonnas.

Purjeõppekoolitus viiakse läbi rahvusvahelise regati Tall Ships Races 2024 purjekatel. Laevastiku koosseisu kuuluvad reeglina nii suured ajaloolised purjekad kui ka kaasaegsed ookeanijahid ning iga aluse meeskonnast on vähemalt pooled eri riikidest pärit 15–25-aastased noored, kellest nii mõnigi teeb oma elu esimese meresõidu.

Igal purjelaeval, millel viiakse läbi purjeõppe programm, on pikaaegse kogemusega professionaalne meeskond, kes tagab noore purjetaja turvalisuse ja kvaliteetse programmi läbiviimise.

17-ndal juulil läksin töölt otse Tallinna, kus pidin saama kokku ühe ammuse tuttavaga. Tema nimelt elab Hollandis ja kirjutab raamatuid. Lisaks õpetab eesti keelt. Kuna ta oli Eestit külastamas, leppisime kokku kohtumise, meiega liitus veel üks tuttav ja koos külastasime Liiva kalmistut, kuhu hiljuti maeti meie ühine tuttav, noor 34-aastane naine. Ütlemata kurb, kui nii noorena peab alla vanduma aastaid kestnud võitlusele vähiga. 3 last emata….aga nii on. Kuna me polnud keegi tema haual käinud, võttis otsimine aega kena 1,5 tundi, kuid üles me ta leidsime. Kesklinnas tagasi, tegime ühise söömingu ja siis oligi aeg kõigil oma teed minna.

Järgmisel hommikul oli kodus väga hullumeelne hommik, sest enne kui ma suundusin Hagudisse tööle, tuli võtta vastu elutoa remondimehed, Telia-tehnik ja magamistoa pahteldaja. Kõikidega tuli tööd ja tegevused läbi rääkida ja ise õigeks ajaks tööle jõuda. Eelmisel päeval olid ehitajad elutoas lae maha võtnud. Lae ja paneeli vahel oli kile, mille vahelt tuli veel ämbritäis vett. Alustati seintel veekahjustuste likvideerimist ja loodetavasti järgmisel nädalal on seinad korras, värvitud ja uus lagi pandud.

Rõdul valati põrand ära.

Magamistoas – seina lauspahteldus, lihvimine + veel üks kiht pahtlit. Järgmisel päeval lihvimine ja parandused ning esmaspäeval läks seina viimane kiht värvi. Jälle üks tuba korras. Tuleks vaid magamistubadesse rulood üles panna ja kardinapuud osta.

Telia tehnik vedas korteri välisukse juurest kapist uue kaabli elamise teise otsa ruuterisse. Ega see meie juhtmepuntras opereerimine lihtne polnud, kuid õhtuks oli kõik valmis ja mina sain nädalavahetusel kappidest välja tõstetud asjad sorteerida ja tagasi panna. Jah, lae alla tekkis nüüd rida karbikuid, millest ma vaimuistuses polnud, aga põranda alla ka enam hästi ei saanud.

19. juuli õhtupoole saatsin lapse regatile ehk siis The Tall Ships Race-le. Õigemini esmalt sõitis ta rongiga Tallinna, kus noorem vend ta peale korjas ja enda juurde viis. Tallinna kesklinnast oli mugavam hommikul vara laevaterminali minna, kui kodunt ja jäi ära enne kukke ja koitu ärkamine. Vikingiga sõitis ta koos Eestist mineva seltskonnaga Helsingisse ja sealt edasi sõitsid nad oma bussiga juba Turu linna, kus käis parasjagu merepidu ja laevadel toimusid meeskonnavahetused. Nii jõudiski ta Vesta peale, et järgmise päeva kell 12 juba koos teiste laevadega rongkäigus Ahvenamaa poole purjetada.

Õhtuks olid nad jõudnud Houtskari saarele, järgmise päeva lõunast asusid purjetama Lappo saarele ja viimaseks peatuseks enne Mariehamni oli Föglö saar. Hullult tore seiklus, kus purjetamise kõrval tuli ka süüa teha, koristada, sai sauna ja ujuma, sääski sööta, laulda ja saartega tutvuda. Ja muidugi purjetamisõpe- sai roolida, pautida, kaarti lugeda jne.! Päriselt, siiralt kadedaks tegi(välja arvatud sääsed). Oleks isegi meeleldi merel olnud. Ja ilmataat oli nendega hell. kapteniks oli neil aga Rakvere teatri näitleja Elar Vahter, kellel näitleja/lavastaja hariduse kõrval ka eelnevalt lõpetatud Mereakadeemia.

Minul kujunes välja teatudlaadi vaba nädalavahetus.

Reede õhtul peale tööd, kui ehitajad olid koju läinud, tõmbasin ehitusmeeste tolmuimejaga korteri üle. Noh, niivõrd-kuivõrd sel mõtet oli. Nädalaga oli siiski liiga palju liiva ja muud jama tekkinud, seega sai paremaks küll.

Laupäeval vahelduva eduga töötlesin pilte ja kui käsi/selg väsisid ära, lugesin raamatut. Pühapäeva hommikul oli plaan A – lähen 10.32 rongiga Tallinna, otsin oma õele sünnipäevaks kingituse ja siis lähen mere äärde istuma ja lugema. Pikaks linna ei jää, esmaspäeval tööpäev. Lihtne!

Tegelikkus: 10.32 rongiga Tallinna, uurisin läbi Kaubamaja kodumaailma ja viskasin pilgu peale mitmele potensiaalsele kingitusele. Jalutasin Rottermanni kvartalisse, vaatasin sisse mõnda poodi ja hakkasin liikuma mere poole. Sain majade vahelt välja ja…tuul tahtis kõrvad peast ära viia. Kusjuures päris jahe tuul. Otsustasin, et nii pole just kõige mõnusam istuda ja lugeda. Tuli meelde, et Artises jooksis üks Prantsuse film, mida tahaks näha. Mõtlesin, et miks üksi, kutsun sõbranna ka. Tema oli rõõmuga nõus. Jõudsin tagasi kaubamajja, otsisin õele kingituse ära ja saime mõne aja pärast sõbrannaga kokku, käisime La Boulangeries söömas(imelised ekleerid!!!) ja siis jalutasime Artisesse, et osta ära kinopiletid. Filmini oli 1,5 tundi aega, mis kulus meil toidupoele ja väikesele istumisele pargis. Kell 19 olime kinosaalis.

Sõbrannale film väga ei meeldinud ja tema otsustas poolepealt koju minna. Mina vaatasin lõpuni ja mulle meeldis. Prantsuse filmid ongi omapärased, grotesksed, ausad, niššifilmid. Mulle sobivad. Kui oled PÖFF-i ja NÖFFI filmide austaja, sobib ka prantsuse filme vaadata. Mulle istub väga ka prantsuse kirjandus. Film oli tegelikult ju meie igapäevaelust. Lõpulausegi kõlas ilusasti – ainus kohustus siin elu s- on olla õnnelik.

Film sai läbi mõned minutid enne 21, läksin kohe Solarise kõrvale bussipeatusesse, sest mäletasin, et 21.02 läks buss Tallinn- Väikesesse(see oli veel nädalalõpp, kus meie rongid väljusid just sealt, mitte Balti jaamast) aga…võta näpust, pühapäeval väljus buss 21.12 ja rong…..juba 21.27. Mis seal ikka, kui ei proovi, ei saa teada. Otsustasin, et kui pean sellele rongile jõudma, siis jõuan, kui aga ei jõua, loen tund aega viimase rongini lihtsalt perroonil raamatut.

Aga ma jõudsin! 3 minutit enne rongi väljumist, kiire jooks, jõudsin rongi ja sõitma ta hakkaski. Muhelesin rõõmust ja hakkasin raamatut lugema.

Nii kujuneski päev pikemaks ja teistsugusemaks, kui planeerisin, aga see oli üks tore päev.

Uue nädala sees lootsin saada korteris pooleliolevad tööd peaaegu lõpetatuks, aga päris nii ei läinud. Juuli viimasesse/augusti esimesse nädalasse jäi elutoa lae paigaldamine ja viimane värvikiht seintele. Vannitoas jõuti lammutatud sein kipsiga üle lüüa. Viimasesse nädalasse jäi pahteldamine ja viimistlus. Eraldi pean kiitma meie ehitusmeest, kes ei pidanud paljuks aidata mul vannitoa märgala ja äravoolutrapp uue silikooniga ääristada. Kratsisin vana välja, puhastasin servad katlakivist ja järgmise päeva õhtuks oli duššinurk nagu uus. Toredad on ka elektrikud, kes meil maja üldelektrit teevad. Kui ma ikka kenasti palumas käisin, olid nad lahked ja tõmbasid mul vannitoas enne seina kinni müürimist elektrikarbikust juhtme tulevase peeglivalgustuse jaoks kipsist läbi. See oli meil korteris elektri tegemise ajal poistega meelest ära läinud.

25. juulil käisin sel suvel viimast korda kolleegi puhkuse ajal Hagudis asendamas. Tulin sealt õhtul ära vihmaga võidu joostes. Rongi oodates lähenesid mustjad äikesepilved, Raplasse jõudes koju kõndides tibaas õrnalt vihma ja kui tuppa sain, vallandus äikesevihma kraan. Mis kraan, terve vaat.

Tunnikese pärast oli ilm pisut taltsam ja sõitsime Edaga Selisse ujuma. Sel suvel oli minul päris esimene ujumine ja vesi oli nii soe. Vihma tibutas ja sulistada oli mõnus.

Laupäeval, 27. juulil käisime Kaiu vanaisa 85-juubelil.

Hommikul jõudsin käia tiiru poes, et osta vanaisale sünnipäevaks head ja paremat, tulin tagasi mööda Vesiroosi terviserada, tegin kitsamaks minia lühikesed linased püksid ja veidi peale kahte jõudsid kohale noorem R oma kaasa ja õekesega, kellel ta hommikul sadamas vastas käis.

Edasi sõitsime koos maale, kus õnnitlemine oli juba peal. Rahvast oli palju, nagu vanaisa juubelitel ikka. Kahjuks kaugelt mitte kõik, kes veel viis aastat tagasi olemas olid. Mõtlesime kodunt minnes, et kaua see vanainimeste pidu ikka kestab, kui algus on kell 15, aga võta näpust – tagasi kodus olime alles veidi enne 23. Tore pidu oli. Lisaks pidutsemisele oli minul ka fotograafi amet, aga õnnestus isegi mõned tantsud teha oma poegadega. Pikka iga ja head tervist vanaisale. Vanaisa on ta siis ikka minu lastele. Imetlesime ja sügasime koos lastega lihaveiseid, sõime puu otsest eestimaiseid aprikoose, viinamarju oli palju, aga veel toored – lihtsalt ilus vaadata. Nii muuseas õnnestus mul isegi vanaisa tundmise viktoriin võita.

Pühapäeval sõitsin taas Tallinna, et sõbrannaga Artisesse kinno minna. Käisime enne seanssi kohvikus ja jalutamas. Film oli väga hea. Madam Clicquot – ajalooline draama.

“MADAM CLICQUOT” põhineb Tilar J. Mazzeo New York Timesi bestsellerist biograafial “The Widow Clicquot”.

Filmivõtted toimusid Prantsusmaal peamiselt Burgundias piltilusa viinapuuaiaga ja suure häärberiga ajaloolises Chateau de Berus, mis asendas Clicquot’de kodu Verzyd, kus 19. sajandi alguses maailmakuulus Veuve Clicquot šampanja ilmavalgust nägi. Peale filmi sõitsin rongiga koju ja lugesin raamatut.

Ees ootas uus nädal, mis igaühel isemoodi – mina läksin tööle, tütar puhkas kodus regatist välja, vanem poeg oma kaasaga läksid samuti tööle ja noorem R oma kaasaga sõitsid kaheks nädalaks Londonisse – pulma ja noorpaari loomi hoidma, kuni nemad mesinädalat veedavad.

Uue nädala alguses hakati kodus panema elutuppa lage. Teisipäeva õhtuks oli uus lagi olemas. Üks kiht veel värvida ja viimistleda lae servad ning saigi elutuba lõpuks valmis ja mina koristama hakata. Vannitoa seina valmimine jääb ilmselt augusti esimestesse päevadesse. Peale neid töid on korteris vaja ehitajatel vahetada köögis kubu ja vahetada korteri uks. Siis ei peaks neil korteritesse enam asja olema. Kui, siis nipet-näpet tööd nagu näiteks küttetorude pindadesse suubumise kohtadesse katete paigaldamine ja kütteperioodi alguses süsteemi tasakaalustamine. Et siis “ehitajad toas” periood on peagi läbi. Kummaline saab olema, sest nad on muutunud pereliikmeteks, kellega väga tihedasti suhtled. Lisaks on see ehitusperiood olnud tore ja üle-elatav just tänu toredatele inimestele, abivalmidusele ja heale huumorile.

Kuna augustis on mul saada jupp puhkust ja juunis ma “puhkasin” 2,5 nädalat ainult kodus, otsustasime lastega midagi ette võtta. Meil ikka need naiste tripid on päevakorras, kus mina võtan oma tütre ja kaks pojatütart ning lähme seiklema. Elukallidus on tasapisi hakanud elu pigistama rohkem, kui see meeldiks ja nii tuleb leida võimalused, mis kuidagigi büdžetti mahuvad. Peaaegu juba otsustasime, et äkki ei lähegi kusagile kaugemale, vaid piirdume Tallinnaga, aga siis kirjutas pojatütar ja küsis, et vanaema, millal me siis Stockholmi sõidame :D Ja saigi otsustatud – läheme kruiisile. Aastate jooksul on seal ikka korduvalt käidud, aga Stockholm on lõputute võimalustega armas linn, kuhu ikka ja jälle lähed rõõmuga tagasi. Küll oleks toredam see, kui laev väljuks sealt kasvõi paar tundi hiljem. Ajaliselt oleks see võimalik, aga….laev soovib hoida inimesi maksimaalselt oma pardal, et reisijad tarbiks ja tarbiks ja tarbiks, kuni pole laevalt jalga lasknud ja raha mujale viinud. Ostsime piletid ära, meenutades aegu, kui saime kajuti kahele 50€-eest ja selle sees oli ka hommikusöök. Praegu jääb selline summa vaid unistuseks. Igatahes Stockholmi me neljakesi järgmisel kuul sõidame. Õnneks on liinil tagasi Victoria laev, sest Baltic Queen-ist on mul päriselt isu täis. Tänu koroonale lihtsalt mitmed aastad muud laeva ei sõitnudki, aga nüüd on taas väljumised iga päev.

Juuli läbi, tervitame augustit!

Juuli raamatud:

“Missis” James E.L.

Mis ma selle raamatu kohta ütleks? Noh, diagonaalis loetav. Laineid löönud raamatu “50 halli varjundit” autorilt. Loobusin omal ajal selle sarja lugemisest. Filmi küll vaatasin ära, kui see telekas oli…nautisin ilusat disaini :P “Missis” tundus kirjelduse järgi huvitava süžeega ja seda ta tegelikult ka oli. Albaaniast pärit, inimkaubitsemise ohvriks sattunud neiu armastuslugu ja sattumine briti kõrgklassi ellu. Aga….ütlemata tihedasti tuli nende kahe armastajaga veeta aega nende voodis, peensusteni minevate kirjeldustega, nii 4 lk korraga. Eks tuleb õppida lihtsalt neid lehekülgi vahele jätma, sest peale esimest akti hakkab valdavalt see tegevus ennast kordama. Jah, sellevõrra võiks raamat vähemalt kolmandiku võrra õhem olla. Aga lugu ise oli tegelikult päris hea. 7/10

“24 päeva uue ja parema eluni” Meelike Eenpuu – Villup

Seda raamatut lugesin sellepärast, et sain autoriga kokku ja võtsin raamatukogu raamatutesse autogramme. Sõitsin koju ja lugesin läbi. Ongi selline ühe õhtu lugu, kuidas kaks sõbrannat esitasid endile väljakutse 24 päeva järjest teha iga päev midagi uut või teistmoodi, et muuta oma elu. 8/10

“Oskar ja mina” Maria Parr

Maria Parr on norrakate Lindgren ja üle tüki aja on ilmunud temalt uus raamat. Lasteraamat, aga ma loen neid rõõmuga. Pettuma ei pea. Armas ja lustakas lugu 8-se piiga ja tema väikevenna igapäevaelust. 10/10

“Vürtsikas elu” Toivo Niiberg

Raamat maitsetaimedest, põhjalik, taimekirjeldused ja kasutusvõimalused. Kuluks ära koduses majapidamises. 10/10

“Proua van Gogh” Caroline Cauchi

Sarja “Säravad naised” järjekordne portreelugu kunstnikust, kelle kuulsuse taga on naine. Suurepärane raamat sellest, kuidas vendade van Goghidega keerulist elu vaid pisut alla 2 aasta elanud naine tegi Vincent van Goghist peale mehe surma kuulsa kunstniku. Abielludes kunstniku kunstikauplejast vennaga ei osanud noor naine iialgi ette näha, et kaotab mõlemad mehed süüfilisele ja hullumeelsusele. Südameasjaks jäi tal aga viia lõpuni oma abikaasa töö- teha Vincent van Gogh maailmakuulsaks. Nagu me teame, see õnnestus.

“Filtriteta filtritest” Heelika Sillamaa

Heelika sulest ilmunud teine ladus ja aus raamat, mis sel korral rääkis sisuloojate ja suunamudijate elust. Mulle väga meeldis. 10/10

“Häid nippe kõhu tervise heaks” Lindsay Boyers

Väga huvitav ja asjalik raamat, lihtsate nippide ja soovitustega. Võiks kodus riiulis olemas olla. 10/10

“ATH-eelised” Anders Hansen

Seda raamatut võiks tegelikult kõik inimesed lugeda. Seletab väga hästi ära, mis see ATH tegelikult on ja kuidas me kõik asetseme tegelikult ATH joonel mingis kohas. Kes ülevalpool, kes allpool. Ja ATH-l pole mingit pistmist autismiga, nagu mõnedki arvavad. Ja ehk poleks ilma selle päriliku ATH-geenita meie inimkondki ellu jäänud. Silmiavardav lugemine. 9/10

“Kirke” Madeline Miller

Meile koju sattus see raamat omamoodi loogilisel teel – meie Kirke on sellesama mütoloogilise merenõia järgi nime saanud ja kui ta avastas, et on ilmunud tema nimega raamat, tahtis ta seda loomulikult endale saada. Minust oli see raamat siiani lugemata, kuni ühel õhtul sai mul raamatukogust võetud raamat läbi ja olin kohe sõitmas Tallinna. Kuidas ilma raamatuta rongis olla? Läksin ja võtsin siis “Kirke” lugemiseks…….Mütoloogiale tuginev ilukirjanduslik muinasjutt päikesejumala tütrest, nõiast Kirkest, kelle seltsis veetis pikemalt aega ka Odysseus, kui sõjaretkedelt koju tagasi üritas jõuda. Põnev lugu Kirke vaatevinklist, tema kujunemisloost ja elust. Voolav, müstiline. 10/10

“Borgo Sud. Õdede lugu” Donatella Di Pietrantonio

Itaalia autori kirjutatud raamat. Meenutas mulle oma stiililt pisut Ferrante Napoli lugusid. Kurvameelne, hüplik, aga nauditav lugemine. 9/10

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Gran-Canaria – igavese kevade saar Vol.7

Administrator, 24.09.2024

Käes oli reisi viimane päev ja selline päev ei ole kunagi rõõmustav. Kes see siis tahab mõnusast kliimast koju sõita ja taas tööle/kooli minna. Tõepoolest, ei soovinud seda ka meie. Aga…viimane päev alaku.

Teadlikult jätsime GC pealinna külastamise viimasele päevale, sest kõik muu huvitas meid rohkem, kui Las Palmas. Nii oli kohe planeeritud, et kui viimaseks päevaks meil valdavalt kõik huvipakkuv vaadatud, läheme pealinna. Pisike tuur ja šoping.

Keskpäeva paiku olime Teldes, üsna las Palmase lähedal ja seal, kus on ühed augud, mida mina soovisin näha. Sinna me jõudsime ja augud olid ägedad. Tükk aega nautisime ja jälgisime võimsat looduse mängu. Tuleb vaid ettekujutlusele toetuda, et saada aimu kui ilus on seal veel loojangu ajal ja nii vaikse ilmaga, kui tormisemaga on seal omad võlud. Blowhole of Bufadero de la Garita in Telde.

Loomulikult annab sellist vaatemängu edasi kõige paremini video, aga mis teha, tuleb leppida piltidega. Videod on küll olemas, aga minu telefon ja selle blogi keskkond ei taha väga koostööd teha. Pildid saan kuidagiviisi veel muudetud teise formaati, aga videoga on nagu on. Nojah, aga on täitsa hämmastav, kuidas iga väiksemgi muudatus valguses ja päikesepaistes muudab kivide ja ookeani värve ja nagu ülemisel pildid näha, tuleb kividest teatud hetkel nagu auruvedurist pahvak auru. Vesi liigub seal augus siis üles ja alla.

Edasi sõitsime Las Palmasesse ja esmalt nägime kurja vaeva, et leida parkimiseks kohta. Soov oli pealinnas käia tegelikult vaid vanalinnas, aga parkimisega on seal pisut keeruline. Lõpuks siiski leidsime…maa-aluses tasulises parklas.

Las Palmas

Saarestiku suurima linna Las Palmase asutasid 1478. aasta 24. juunil Hispaania konkistadoorid. Varsti sai sellest oluline peatuspaik laevadele, mis sõitsid ümber Aafrika või suundusid Ameerikasse. 19. saj. lõpus asutas Sir Alfred Lewis Jones Gran Canaria Söekompanii ja linn hakkas õitsema. Sadamast sai TransAtlantise tähtsaim peatuspaik ja selle ümber tekkisid uued linnajaod. 1927.aastal sai Las Palmasest Kanaari saarte idaprovints – Gran Canaria, Fuerteventura ja Lanzarote – pealinn.

Esimese pildirea kahel äärmisel pildil on näha ooperimaja.

Peale veidikest uitamist läksime uudistama vanalinna keskmes olevat katedrali ja sellega piirnevat väljakut.

Santa Ana katedral

Plaza santa Ana

Ehitamist alustati 1497. aastal ja selle valmimiseni kulus 400 aastat. Pikk aeg mõjutas nii arhitektuuri, kui ka sisustust. Neoklassitsistlik fassaad varjab saledatele sammastele toetuvaid gooti võlvlagesid, retaableid, barokseid kantsleid ja Jose Lujan Perez-i skulptuure. Krüptis asub kanaari rännumehe ja ” Noticias de la Historia General de Canarias” autori Jose de Viera y Clavijo haud. Teises kabelis puhkab diplomaat Fernando de Leon y Castillo. Lõunatorni lift viib külastajad kõrgele vaateplatvormile, kust saab nautida linna- ja sadamavaateid.

Edasi kõndisime mööda vanalinna tänavaid ja leidsime ühe kohviku, kus saime õues jahedaid jooke maitsta ja ennast jahutada. Sealsamas vanalinnas on ka Kolumbusele pühendatud muuseum ja muudki huvitavat.

Suurte kivimajade vahel leiab mõnusasti pelgupaiku keskpäevase päikese eest ja turiste ei olnud üleliia palju. Seigelda oli täiesti mõnus.

Lõpuks käisime sees mõnes vanalinna kaupluses. Muidugi tõdesime, et hinnad on seal kõvasti sõbralikumad, kui Eestis. Leidsime isegi Kirkele mõnusa käsipagasi kohvri, sest ühes kaupluses olid kohvrid soodusmüügis. Kuna ees seisais kooliaasta lõpureis Rooma, siis õnn oli suur, kui hea hinnaga kohvri leidsime. Meil küll üks kohver on majapidamises, mis pole päris meie oma, aga kui koos liigume, on alati vaja otsida, kust saame teise käsipagasi kohvri. Ära-antava pagasiga ei viitsi me enam ammu reisida, suhteliselt tülikas.

Ja siis juba otsisime üles oma auto, käisime korraks ostlemas ühes linnaäärses Primarkis ning sõitsime taas Playa de Ingles-i sööma. Üle-eelmisel päeval saime sealt hea kogemuse ja miks mitte korrata, kui saab kindlapeale minna.

Oligi käes viimane õhtu. Sõitsime koju ja hakkasime vastu ööd pakkima, et varahommikul haarata kohvrid ja sõita lennujaama. Kiirtee oli varajasel tunnil tühi ja kohale saime napi tunniga. Auto jätsime lennujaama parklasse kokkulepitud kohta, võtmed ümbrikuga sinnasamasse ja padinal lennujaama.

Lennujaamas oli päris lipalopa värk. Meil Kirkega ühtmoodi termosed – tema tuli sellega läbi, mul kästi vesi välja kallata :D Mina ladusin vedelikud välja, Kirkel olid vedelikud kohvris ja kedagi ei huvitanud. Sõbranna sai loomulikult jälle kontrolli kaela- tehti seda ribadega narkotesti vist :D

Tunnike ootamist ja varsti olime lennukis. Kurb, loomulikult on kurb igalt reisilt koju sõita. Mis oli tore, siis see, et tagasilend oli vaid ühe ümberistumisega Riias. Sinnani tuli jälle kannatada mõndasid lastetoata vanemaid, koos nende kasvatamatute lastega- loomulikult meie selja taga ja sama seltskond, mis GC-le lennates. Õnneks Riiani, sest nad olid lõuna-eestlased ja Riiast on siis lähem koju sõita. Tore oli aga see, et Billund-Las Palmas lend oli üle 6 tunni, aga LP-Riia oli vaid pisut alla 5 tunni. Ilmselgelt oli taganttuul. Ka tõusud ja maandumised olid leebed. Riias mõned tunnid ootamist ja siis hakkasime juba kõik vaikselt tiksuma, aga aitas väike söök ja lennujaama hirmkallis topsike kohvi. Tallinn võttis meid vastu üpris jaheda ilmaga, aga taksoga kiirelt Balti jaama, sealt viimase rongiga Raplasse ja keskööks olimegi kodus.

Reis oli väga-väga tore. Meil oli lõbus, nägime palju, puhkasime, saime päikest, ujusime, nautisime head toitu, elada oli odavam kui kodus ja mis peamine…meil oli suurepärane seltskond. Krissule oleme reisikorralduse eest taevanimaani tänulikud.

September 2024 lisa: külma ei tulnud meil reisilt tulles kaua kannatada. Üpris varsti läks soojaks ja uskumatult soe suvi kestis kuni kalendrisügise alguseni septembri lõpus. Selline suvi võiks igal aastal olla.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm | Lisa kommentaar

Gran-Canaria – igavese kevade saar Vol.6

Administrator, 21.09.2024

Uus hommik ja uued seiklused.

Dunas de Laspalomas

Seekord ärkasime varakult. Kell 6, kuna olime planeerinud päikesetõusu väljasõitu Maspalomase liivadüünidesse eesmärgiga teha Kirkest ja Krissust ilusaid pilte. Päikeseloojangu ajal see meil ebaõnnestus liigsete rahvamasside tõttu ja otsustasime minna uuele katsele lootusega, et inimesed on hea unega ja varakult ärgata ei viitsi.

Ega me ei eksinud. Peale meie oli düünides üks drooni lennutaja ja 3-4 fotograafi. Juhuu! Algas liivaküngastel ronimine ja seda tuli teha suhteliselt kiiresti, sest kui päike juba tõuseb, teeb ta seda joostes. Tund aega intensiivset ronimist ja pildistamist ning pildid olid “purgis” ja hommikutrenn tehtud.

Dunas de Maspalomas asub Playa de Inglesist lõunapool- hiiglaslik 4 km2-se pindalaga luitestik, mis on tänapäeval soolajärve ja palmisaluga rahvuspark, mida tohib uudistamas käia vaid jalgsi või kaamelitega. Düünid on asupaigaks sisalikele, küülikutele ja oh üllatust – nudistidele. Muide ka puhkusel olevad gei-mehed pidavat düüne armastama. Lähedalasuv laguun on peatuspaigaks arvukatele rändlindudele teel Euroopast Aafrikasse.

Piirkonna kohta lisateabe saamiseks tasub külastada Maspalomase kirdeosas Playa del Inglésis asuva hotelli Riu Palace teabekeskust ja vaatluspunkti.

Ja nagu ikka, kui on midagi nii looduslikult kaunist ja unikaalset, tuleb varem või hiljem hakata seda inimeste eest kaitsma.

Gran Canaria Cabildo ja San Bartolomé de Tirajana linnavolikogu hakkasid 2018. aasta lõpus välja töötama üldplaani, et taastada looduslike luidete ökosüsteem.

Tegemist on etalonkeskkonnaprojektiga, mille põhieesmärk on kaitsta ja säilitada looduslikku luiteala, mis on saare üks olulisemaid keskkonnaressursse ja hinnatud ökoloogilise väärtusega loodusruum.

See Gran Canaria looduskaitseplaan oli algselt kavandatud kestma kaks aastat ja selle eesmärk oli säilitada saartel ainulaadne ökosüsteem, et me kõik saaksime seda looduslikku paradiisi veel kaua nautida.

Selle Masdunase nime all tuntud keskkonnaprojekti eesmärk on seega takistada Gran Canaria lõunaosa ühe väärtuslikuma loodusvara kadumist, säilitada selle keskkonnaväärtusi ja tagada selle säilimine.

Mis siis toimub?
Luitesüsteemis on olnud juba mitu aastakümmet märkimisväärne liivakadu, peamiselt linnaarengu protsesside ja inim-mõju tõttu, mis omakorda on muutnud tuule ja luidete dünaamikat.

Hinnanguliselt läheb igal aastal kaduma umbes 45 000 kuupmeetrit liiva, mis jõuab mere põhja.

See on põhjustanud taimestiku kontrollimatut kasvu sisevööndites, vähendades luidete poolt hõivatud ala ja suurendades erosiooni, mõjutades elurikkust ning avaldades väga negatiivset mõju vööndis elavatele loomadele ja taimedele.

Sellise olukorra jätkumisel võib luitekaitseala kaduda vähem kui põlvkonnaga.

Mida siis tehakse? Töötatakse Maspalomase luidete ökosüsteemi loomuliku taastumise nimel, mis toimub mitmes etapis.

Maspalomase luited ei ole sellele vaatamata avalikkusele suletud.
Ujujad ja rannalised saavad müstilisi luiteid nautida nagu ikka.

Selle kaitseplaani eesmärk ei olnud kunagi keelata juurdepääsu luidetele, vaid suunata inimesi liikuma mööda märgistatud radu, mis on kooskõlas keskkonnakaitsega.

Maspalomase luiteid ei mainita üheski ajaloolises kroonikas enne umbes 1800. aastat ja arvatakse, et need tekkisid 1755. aastal Atlandi ookeani tsunami otsese tagajärjena, mis tõenäoliselt muutis Maspalomase merepõhja ja kogus endasse liiva, mis tänapäeval düüne ja La Charca de Maspalomase ökosüsteemi moodustab. Kuni 1960. aastateni, mil algas tugev turism, säilitasid luited loodusliku seisundi, mida ümbritsesid põllumajanduslikud nisu- ja tomatipõllud, kus leidus parte, tiirusid ja arvukalt paljunevaid rändlinde. Keskkonnaseisund halvenes seetõttu nii looduskaitsealal kui ka selle lähiümbruses – suur linna-turismi areng, mis on muuhulgas muutnud piirkonna looduslikke tuulesüsteeme ja on nüüd soosinud kliimamuutust (suurenenud ranniku erosioon, üleujutused, meretaseme tõus, …).

Kui sellele mõelda, hakkab kurb. Mis on aga heameelt tekitav siis see, et prügi me seal ei näinud. Ja muide, telkida seal ei tohi.

Igatahes…see on üks paljudest kohtadest, mis avaldas mulle GC-l tõepoolest sügavat muljet. See mingi omapärane aura seal luidetel liikudes…ma ei oskagi seda seletada, seda peab kogema. Seega hoidkem ja kaitskem seda looduse imelist kingitust.

Pildid tehtud, päikesetõus koos uue päevaga vastu võetud, võtsime suuna tagasi koju, et pidada üks laisk hommikusöök ilma igasuguse kiirustamiseta.

Nendest düünides tehtud piltidest panen mingi osa üldse eraldi postitusse, sest noh…ei oska valida ja neid on palju.

Lõpuks otsustasime nii, et Krissu viib mind koos noortega Palmitos parki ja ise läheb koju tagasi ning teeb ühe väljateenitud puhkepausi. Esiteks valutas tal pea ja teiseks, tema oli meil ju see, kes päevast päeva mägedes autot juhtis ja see on üsnagi kurnav.

Palmitos Parque

Park asub umbes 10 km kaugusel Maspalomasest põhja pool, mägede vahel orus. Pargi lopsakas troopikataimestikus elab 1500 liiki linde, nende hulgas Uus -Guineast pärit paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid ja tuukanid oma värviliste nokkadega. Muu põneva seas on pargis Casa de las Orquideas, kus kasvab umbes 1000 erinevat orhideed. Hiiglaslikus akvaariumis elab hulk erinevaid värvilisi kalu kogu maailmast, sealhulgas Kanaari saarte merest, India ookeanist ja L-Ameerika vetest. Veel üks atraktsioon on liblikatemaja – suurim omasugune Euroopas. Park on uhke oma valgekäeliste gibonite üle, kelle looduslikud elupaigad on Malai poolsaarel ja Myanmaris.

Kuidas see park tundus meile?

No esiteks on ta suur, mägisel alal ehk siis mitmetasandiline ja park on eelkõige korralik botaanikaaed. Tohutult erinevaid puid, põõsaid ja lilli. Nunnud surikaadid, teravate hammastega krokodillid, erinevad ahvid, kilpkonnad, aga kõige muljetavaldavamad on linnud. Neid on palju ja nad on nii ilusad. Ei saaks öelda, et olen varem saanud jalutada flamingode ja paabulindude vahel, kõrval õiendamas marabu.

See valge tüüp, ehk aara, no tema oli suur nägude tegija ja sõdis seal oma talitajaga, üritas talt luuda kätte saada.

Pargis toimuvad ka delfiinide showd, aga meie loomaarmastajatest kamp ei soovinud seda etendust vaatama minna. Nägime seda pisut jalgu puhates eemalt ja kõrgelt.

Pargis sibas ringi palju sisalikke, sest ega nad siis rumalad pole – saare põliselanikena on nad leidnud koha, kust saab alati teiste loomade kõrvalt süüa ja kellegi puuri pääsemine- on käkitegu.

Minu lemmikud olid seal kindlasti erinevad papagoid, aarad, kakaduud. Iiimeeeelised, värvilised ja ägedad linnud.

Liblikamaja….vot seal oli mul natu liblikatest kahju, sest majas oli palju lapsi ja vanemad ei saa nagu aru, et võiks oma jõnglasi taltsutada. Nukkumismajakeses ei pea liblikaid katsuma minema. Liblikad olid majas silmnähtavalt närvilised ja ärevil. Mõnda ilusat juhtusime nägema lendamas, mõnda elutult lamamas.

Kirsiks tordil oligi üliäge lindude show. Nende treener on seal toimetanud juba 20 aastat ja vaadata saab kahte erinevat etendust- eksootiliste lindude show ja kotkaste show, kust astus läbi ka näiteks marabu. Muide kotkad lendavad sealt alalt ära väga kaugele, aga tulevad alati tagasi. Vahest juhtub etenduse ajal, et ei tule…aga järgmisel päeval tuleb ikkagi koju. Linnud elavad seal suhteliselt vabalt, aga on kodustatud. Eks kõik lähevad tagasi sinna, kus hästi süüa saab :P Ja no papagoid, millised imelised värvid ja kui võimsad nad lennates on. Need kaks etendust olid tõesti selle pargi tippsündmusteks

Väga kuum oli etenduse algust oodates :)

*Marabu käis nalja tegemas ja siis tulid kotkad….*

Lõpuks said inimesed samuti soovi korral minna ja lähedalt lindu näha.

Ma olin nii ametis lindude pildistamisega, et ega loomi eriti peale jäänudki, aga ega sealses loomaaias pole ka karusid ja hunte :P

Kui kõik põnev vaadatud, läksime väljapääsu poole ja veetsime pooltunnikese nännipoes. Kirke sai endale ühe armsa pehme linnukese-võtmehoidja, kes sai nimeks ühe shows osalenud linnu järgi Liilu. Eks lapsed oleks meeleldi sealt kõik pehmed loomad kaasa tassinud, aga õnneks ei mahu nad käsipagasisse :P

Helistasime Krissule ja jäime ootama. Ootasime…ja tundus juba liiga kaua, kuni üks hetk tormas Krissu parki sisse, sest tuli välja, et ta ei saanud meile värava tagant märku anda oma saabumisest – seal lihtsalt puudus levi. Õnneks oli piletimüüja lahke ja lubas tal territooriumile mina, et meid sealt ära kutsuda.

Kell oli saanud sujuvalt neli ja mina endale säärtele joodikupäevituse(põlvpükste ja sokkide vahele). Päev oli nii palav, et sõitsime tagasi sinna randa, kus me esimest korda ujusime – Posito Blanco kohalike inimeste randa. Vesi oli sel korral pisut jahedam, aga siiski igati ujutav. Nii me seal siis suplesime ja otsisime rannakaljudest sisalikke. Leidsime ka.

Kuna täna oli õhtul korduste päev, otsustasime sööma sõita Anfi randa samasse kohta, kus käisime mõni päev tagasi.

Eks me vist lootsime sealt jälle head õhtust esinejat leida ja tantsu lüüa, aga seekord oli jäätisekohvikus hoopis melanhoolne mees kitarriga ja ei mingit rahvast ega tantsu. Süüa saime aga hästi ja teenindus oli kena. Atmosfäär on Anfis garanteeritult mõnus. Peale sööki läksime jalutama ümber hiiglasliku hotelli ja jõudsime ookeani äärde. Päikese loojudes nägime eemalt isegi Tenerife saart ja Teide vulkaani tippu.

Tore ja päikesekuum päev jõudis õhtusse ning meie tagasi koju puhkama.

Landscape pildid kliki ikka lahti, on suuremad ja ilusamad.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm | Lisa kommentaar