Oktoober ja tere sügis

Administrator, 05.11.2026

Kuu algas tööl suure maakondliku üritusega ja kahjuks tänu sellele ühe loobumisega. Linnas toimus Laura salongis samal õhtul üritus, kuhu ma väga oleksin soovinud minna, aga läks nii.

Et mis üritus? Lõpetasime maakondlikku suvelugemist ja võõrustasime meie kultuurikeskuses pea 200 tublit lugejat üle terve maakonna. Külas oli armastatud lastekirjanik Ilmar Tomusk ja nagu muusikapäevale kohane, siis ka üks muusik – hea huumorisoonega pianist Johan Randvere. Ülimalt tore pidu oli. Lastel ja täiskasvanutel silmad särasid, mina sain oma improviseeritud peojuhtimisega hästi hakkama(ma ei kirjuta endale kunagi tekste ette) ja esinejad olid suurepärased. Esimene hooaja ettevõtmine sai kenasti lõpetatud ja liikusin edasi. Järgmine maakondlik üritus mida vedasin, oli 20. oktoobril – ettelugemise võistlus. Seegi läks hästi ja osalejatele meeldis, nagu kuluaaridest kuulsin.

3. oktoobril olin tööl ja siis otse Järvekülla pojatütart hoidma, et vanemad saaksid kahekesi juubelisünnipäevale minna. Olen alati rõõmsalt nõus lapsi aitama ja veetma aega oma tupsukesega. Minule on see kvaliteetaeg. Käisime kahekesi ümbrust avastamas, maja taga mängimas ja magamamapanekuga sain hakkama hästi. Eks neid pisikesi ole elus tuttu pandud omajagu. Tagasi koju sõitsin alles järgmisel päeva õhtul. Vanemad said pisut koduseid töid teha ja mina neile abiks olla.

5. oktoobril – käisin juuksuris!!! Eksole, mis selles märkimisväärset ometi on? Ikka käivad inimesed, kel juuksed peas – juuksuris. Noh, minu jaoks oli see erilisem käik, kui muidu. Esiteks käin ma juukslas üldse harva, sest ma värvin juukseid jooksvalt ise ja juuksuris käin 2-3 korda aastas otsi lõikamas ja üle terve pea värvimas. Seekord aga läksin hoopis Tallinna juuksurisse. Minu kunagine ja läbi elu lemmikjuuksur ning hea sõbranna peab salongi pealinnas ja mul pole mingist ajast olnud lihtsalt lihtne tema juurde minna. Kui juuksuril on järjekord 2 kuud, nädalavahetusel ta ei tööta ja minul on kuus 2 vaba esmaspäeva…siis pole lihtne aegu sobitada ja ju ma siis väga ei pingutanud ka. Nüüd otsustasime, et on aeg oma suhted uuendada ja võtame minu karvapea käsile. Tahtsin pisukest stiilimuutust ja nii saigi see samm ette võetud. Hommikul sõitsime koos Tallinna, saime juttu ajada ja kell 10 istusin juuksuritooli. Oi kui rahul ma olin toolist tõustes. Ega see stiilimuutus kardinaalne polnud ja selleks, et see välja paistaks, läheb pisut aega. Osad juuksed peavad lihtsalt pikemaks kasvama. Algus on tehtud ja hetkel on sonksil üleminekuaeg, mis on omajagu tüütu, aga küll saab korda.

8. oktoobril käisin Tallinnas Põhjamaade ministeeriumi Eesti esinduse poolt korraldatud inspiratsioonipäeval. Eelmisel aastal tehti sellega algust ja seekord läksin sinna teatud ootustega. No tore oli, mõnda huvitavat kuulis ka, aga vastust oma küsimustele ikkagi ei saanud. Ministeerium algatab igal aastal Põhjamaades ja Balti riikides Põhjamaade kirjanduse nädalat, aga endiselt ei arvestata, et sageli pole nende pakutud raamatud eesti keelde veel tõlgitud ja ka koondteema on tänavu selline, et anna kannatust. Ei saanud ka kohtumisel targemaks, MIDA sel teemal siis peaks rääkima näiteks väikelastele. Eks teeme siis omaloomingut nii hästi, kui oskame. Muidu oli tore. Pakuti süüa salatit ja kooki ning sai kuulda, milliseid huvitavaid näitusi on Soome, Rootsi, Norra ja Taani saatkondadel meile pakkuda. Keskmisele koolieale on tänavu ettelugemiseks raamat “Kepler 62” ja raamatu 4 osa tõlkija käis meile esinemas. Küsimusele, millal tulevad järgmised sarja osad ei osanud ta kahjuks aga vastata. Üle 10 aasta tagasi tõlkimisega alustanud “Ajakirjade kirjastus” pole enam hinges ja õigused omastanud kirjastus Hea lugu….ei tõlgi, ei anna kapsaks loetute asendamiseks kordustrükki välja ega ei müü ka õigusi ära. Vat sulle siis kooki moosiga. Tõttöelda ajab pahaseks küll, sest raamat on huvitav ja põhiline osa loost jääb meie lugejale kättesaamatuks. Kuu lõpus kohtusin Rahva Raamatu kirjastajaga ja rääkisin sel teemal…piiiisuke lootus, et ehk ta proovib seda asja liigutada.

Hommikul linna sõites kohtusin rongis oma tütretirtsuga, tore. Saime juttu ajada ja õhtul käisin tal veel kooliski vastas, et koos aega veeta. Tööasjade ja lapsega kohtumise vahele jäi aega jalutada vanalinnas, kus ei hakka kunagi igav. Juhtusin nägema mingit India filmitegijate võtteid, kus tegevus toimub osaliselt vanas Londonis, aga noh, ilmselt sobis ka meie vanalinn, et nagu odavam tõenäoliselt eestis filmida. Uh, segane lause sai.

Saabunud nädalavahetusel, oh imet, olin mõlemad päevad kodus, kuigi kiusatus seiklema minna oli olemas. Lõpptulemusena olin väga rahul, et koju jäin, sest tegin ära töö, mida ma oleksin pidanud juba väga ammu tegema. Reedel peale tööd oleks nagu välk mind tabanud, et just see töö on tarvis ära teha. Hakkasin tegema ja päriselt mõtlesin, et miks alles nüüd? Ammu juba oleks pidanud sellega tegelema. Nimelt lappisin oma nahkdiivaneid. Need on kena 25 aastat vanad, elanud üle 12 aastat suure koeraga ja väikese lapse. Mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et mul lihtsalt polnud õigel ajal selleks jõudu- ei füüsilist, ega vaimset. Kogu aur läks üksi hakkamasaamisele ja lapsele. Ehk siis ellujäämisele, või mine tea, mis mu peas sel ajal toimus. Igatahes nii ta jäi ja nüüd on see tehtud. Diivaneid loomulikult uueks enam ei tee, aga vähemalt on kattealused istumised täidetud, lapitud ja sirged. Ideaalis unistan loomulikult uuest diivanist. Ükskord! Ükskord ma ta saan!

Uus töönädal algas üllatusega. Planeerimatult olin kohe esmaspäeval seitsmeni tööl, sest reisilt tulnud ja juba enne reisi tõbine olnud kolleeg jäi päris haigeks ja jäi pooleks kuuks haiguslehele. Paratamatult peab keegi tema õhtused vahetused lisaks omadele täitma. Üks kolleeg oli selle aja sees veel puhkusel, seega lihtne pole meil olnud, kuid egas haigused luba küsi.

Sellesse nädalasse jäi veel täiskasvanud õppija päev ja ülemaailmne kaisukaru päev ning Karupoeg Puhh sai 100. Kolleegidega meisterdasiime märk-helkureid ja karud said kaisutatud.

Nädala sees olid mõned päris vihmased ilmad :) ja hommikune puder….mul on alati kurb, kui ta otsa saab, sest no nii maitseb. Küllap hooaeg on selline.

16. oktoober sõbrannaga Linnateatrisse. Etendus “Krum”

Sõitsin peale tööd rongiga pealinna ja rongis istus minuga kõrvuti tuttav kooliõpetaja. Tema läks seltskonnaga restoranide nädala raames õhtust sööma, mina teatrisse. Kui ütlesin talle, mida vaatama lähen, hakkas ta muigama ja ei kommenteerinud, ütles – vaata :) Noh, see juba pani lambikese peas põlema. Sõbrannaga saime jaamas kokku ja suundusime Linnateatri poole. Uus maja on kena, nautisime tunnikest kohvikus ja siis istusime esimesse ritta, et keskenduda etendusele. Peale 1,5 tundi saabus “päästja koolikell” ehk vaheaeg. Kõigipeale me vaatasime üksteisele otsa ja hakkasime naerma, saades aru, et see oli nüüd tõeline dejavu. Rahvas oli kohvikutesse voolanud ja meie ikka naersime. Mis paganama jant see nüüd siis oli?….küsisime üksteiselt. Kunagi käisime samamoodi kahekesi Linnateatris, kuhu on ju pileteid pea võimatu saada ja läksime peale poolt etendust ära. Niisiis küsisime taaskord, et kas järgmine 1,5 tundi saalis istumist väärib küünlaid? Jah, mõni üksik naeris etenduse ajal, aga kas kõik labane ja vulgaarne on naljakas? 1,5 tundi segast janti, amelemist ja labaseid nalju, toiduga pläkerdamist…ütleks, et oma ajaga on paremat peale hakata. Millest seal veidras võtmes rääkida taheti, sai tegelikult esimese poolega selgeks ja milleks siis veel edasi kannatada? Kavast selgus, et loo autor on Iisraelist…no me vist ei haakunud selase kultuuriga ja arusaamadega elust. Tekkis veel küsimus, et kas näitlejatele tõepoolest meeldib mängida sellist jura? Igatahes mina seda etendust soovitada ei julge. Kindel see, et sellele etendusele on olemas oma vaatajaskond. Meie need paraku polnud.

Etenduse kirjeldus:

Krum naaseb koju, unisesse linnakesse, kus teatab oma eluplaanide luhtumisest. Kuid peagi selgub, et ka teiste elu pole vahepeal edasi läinud. Kõik jätkavad sealt, kus pooleli jäi. Kõik on tardunud, paralüüsis, pidevas ootuses ja lootuses. Nii saab ka Krumi elust ootamismäng, mille käigus selgub, et elu ise – see suur ja hoomamatu – kipub mööda voolama. Unistustest joobununa ja elust hirmununa tunneb Krum, kuidas üha enam libiseb tal käest kontroll reaalsuse üle, mis paiskab väikese inimese aina suuremasse kaosesse. 

Oo, projektsionist,
tee saal pimedaks,
et me üksteist ei näeks
ega peaks üksteisele
silma vaatama.

Ja nüüd
näita meile filmi …

Huumoriga vürtsitatud „Krum“ on Iisraeli tuntuima näitekirjaniku Hanoh Levini eksistentsialistlik absurdinäidend, mis kuulub kirjandusklassikasse. See 1972. aastal kirjutatud ja maailma lavadel rohkelt mängitud teos avab skalpellteravalt kodanlikku elu, mis justkui filmina inimestest mööda jookseb.

Osades: Kristo Viiding, Argo Aadli, Epp Eespäev, Jan Ehrenberg, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Maiken Pius, Anne Reemann, Elisabet Reinsalu, Indrek Sammul, Rain Simmul, Sandra Uusberg

17.oktoober – teise sõbrannaga Estonia kontserdisaalis kontserdil “Festival klaver. Galakontsert. Eesti noored pianistid”. Kontserdil mängis teiste seas üks meie pere tuttav lootustandev pianist. Kontsert oli ilus. Muusikat nautida on lihtsam, kui teatrietendust. Muusikat sa ei osta nagu põrsast kotis, vaid vaatad järgi, kes esinevad ja kelle muusikat mängivad. Nii ei ole hilisemat pettumust. Tänavuse klaverifestivali pani kokku meile hästi armas Sten Heinoja, kes vestles enne kontserti laval Valdur Mikitaga. Kena vestlus oli.

Esitajad:

Havryil Sydoryk, Mattias Heina, Rasmus Andreas Raide, Sofia Khvichia, Peeter Kivistu, Tiit Tomp, Madis Sikk, Mariam Miqeltadze, Fortunato Salvador García Piquer, Viola Asoskova, Tähe-Lee Liiv

Kavas: Ferenz Liszt. „ Transtsendentsed etüüdid“ S.139

Vaheaeg

Robert Schumann.  Klaveritsükkel „Lastestseenid“ op. 15

Liszti „Transtsendentsed etüüdid“ on klaverimängu kõrgem matemaatika, mis paneb proovile ka kõige kindlama tehnikaga noored talendid. Kuna Liszt kirjutas teosed oma fenomenaalsete pianistivõimete demonstreerimiseks, on nende etüüdide esitamine alles õppiva interpreedi jaoks tõeline küpsuseksam, kus tuleb korraga hakkama saada nii füüsilise kurnatuse kui ka keeruka poeetilisusega.

Schumanni kolmteist lühivormi „Lastestseenid“ on täiskasvanu tundeküllane tagasivaade lapsepõlve süütusele ja unistustele. Tsükliosade hiljem pandud pealkirjad on autori tagasihoidlik suunaviit esituse ja tõlgenduse jaoks.

Peale kontserti kutsus sõbranna mind endale öömajale. Sõitsime Nõmme mändide alla ja maitsva veini saatel jätkus meil juttu pea kaheni öösel. See vahva Väikese My-ga tass sai sõbrannale kingituseks.

Ärgates sõime hommikust ja suundusime jalutama Pirita teele. Kesklinnast kuni Pirita TOP-ini. Mõnus hommik, päike paistis, mõningase tuule eest oli abiks kapuuts ja maandusime lõpuks Kalevi jahtklubi restoranis. Ilusale ilmale kohaselt oli seal lõuna ajal päris palju rahvast, aga kahene laud ootas meid. Jahtklubi restos olen ma varasemalt mitmeid kordi käinud, aga seekord oli seal kuidagi eriliselt helge, valge ja mõnus. Peale lõunasööki ja sooja kakaod liikusime kesklinna tagasi. Käisime mõnes poes otsimas sõbrannale randmesoojendajaid ja varsti oli aeg laiali minna. Tema koju, sest sai eelmisel päeval taaskord vanaemaks ja suurem lapselaps oli hoida tulemas ning mina rongijaama ja koju. Õhtu veetsin vanema poja juures oma armsate seltsis.

Saabunud töönädal oli rahulik. Ilmad õues päikeselised ja mõnusad. Riburadapidi tulid mulle kulleriga kohale kõik uue arvuti jaoks vajalikud osad ja uus kuvar. Andsin pojale teada, et mul tead uus arvuti, kuigi tükkideks laiali…et siis see oli vihje – aeg tulla ja see kokku panna. Muidugi selgus siis, et üks vajalik ventikas on veel puudu. Nohjah, lõpuks tõi selle ise ja siis…(lõpus selgub)

Ma ostsin jälle kangaid!!!!! Pean vist oma lemmik-kangakaupluse insta konto ära kustutama, et ma ei näeks kõiki neid imelisi kangaid, mida ta Prantsusmaalt, Itaaliast ja Portugalist tellib!!! Kangaste ostmiseks kulub kõvasti vähem aega, kui nendest asjade valmisõmblemiseks!!! Kogu aeg on järg ees, mida oleks vaja õmmelda. Mida pole, on aeg ja sageli ka jaksu peale pikka tööpäeva pimedal ajal. Igatahes – selle aasta sees enam ei ühtegi uut kangast koju! Küll aga loodan midagi valmis õmmelda. Viimases pakis olid ülimõnus puuvillane popliin Lora Piano-lt, Itaalia pluusipuuvill, Portugali 100% villane ja ei mäleta kust pärit 100% meriinovillane. Muahhh, millised iludused. Pluusidega on mõtted suhteliselt paigas, villastega peab veel mõtlema.

Kahest seisnud villasest kangajäägist valmistasin tütrele kapuutsi- laadse toote. Tütar saab kanda mantli peal, kui ei taha mütsiga sonksi rikkuda. Rohkem selles kuus ei õmmelnud. Ok, ühed püksid tegin pikemaks. Kõik!

26.oktoobril käisin Tallinna Lastekirjanduse keskuses seminaril “Laps kirjanduses”, 14-ndat korda. Silmaringi avardav, huvitav ja esimest korda 14 aasta jooksul pakuti kohapeal lõunat. Muidu oleme lõunapausi ajal ikka ise käinud otsimas söögipoolist siin ja seal. Sisukas päev ja sai suhelda keskuse kolleegidega.

Peale seminari imetlesin õhtust linna ja avastasin enda jaoks mõnusa söögikoha, kust mugav midagi kaasa osta ja asub täpselt teel rongijaama. Whippet to go. Asub Golden Gate majas. Viimati oli samades ruumides üks sisustuspood, kust ostsin nii oma RainKiss vihmakeebi, kui tütrele ilusa fluffy voodikatte. Söögikohas võttis mind vastu armas teenindaja, tutvustas kõike, mida nad pakuvad ja nii õnnestus päris lihtsalt oma valik teha. Nimelt kell oli sealmaal, et tuli rongile minnes midagi endale õhtusöögiks osta. Omega-kauss oli selleks sobiv ja….see osutus väga, väga maitsvaks. Pealegi tervislikuks. Hea, et märkasin Instas Liisu Milleri soovitust selle koha kohta. Kindlasti lähen sinna veel ja veel. Jääb teele ja hea valik. Neil on müügil ka näiteks isefermenteeritud köögiviljad ja macha-tee, mis pidavat olema linna parim.

Hüppasin läbi Kaubamajast ja seal on jõulud, mis jõulud. Ilus! Minu lemmik on muidugi kodumaailma Villeroy & Boch ning Muumide nõude väljapanekud.

29. oktoobril olime siis jälle sõbrannaga Linnateatris(no me püüdsime müügipäeval koos kaks etendust kinni), vaatamas minu valitud etendust “Muusikale”.

Etendusele eelnes pool tunnikest pimedas vanalinnas kõndimist ja siis teatri kohvikus pisike kohv ja võileib.

Sellele etendusele aplodeerin püsti. Suurepärane!!! See oli ikka nii minu tassike teed, kui olla sai. Suurepärane süžee fantastiliselt autorilt, kes on ise üliandekas muusik ja kirjanik. Etendusepäeval tuvastasin raamatukogust tema samanimelise raamatu, mille järgi etendus tehtud on ja sellele on ka järg olemas. Kahjuks kolmandat osa pole kirjastus taaskord suutnud ära tõlkida. Kahju. See on meie kirjastuste häbipleki koht, et sageli jäävad head sarjad pooleli.

Aga etendus – ilus, valus, suurepärane näitlejatöö, andekad inimesed. Noor Aksel Vinding meie noore 17-aastase MUBA õpilase Theodor Teppo kehastuses ja tema vanemat versiooni mängiv Sander Roosimägi – super duo. Saal vist ei hinganud ka, kui Theodor etenduse viimast lugu klaveril mängis. Hele Kõrve Aksli emana – super ja nagu ikka, milline vokaal. Theodori isa Allan Noormetsa kehastuses ja Egon Nuter Aksli õpetajana – vanakooli mehed ikka oskavad. Mis siin rääkida, kiidusõnad kõigile ja minge vaatama, kui pileti suudate hankida. Mina läheks meeleldi veelkord vaatama, koos tütrega.

Kui teatrid suudaksid veel väljapoolt Tallinna tulijatega arvestada ja alustada etendust pool tundigi varem või siis etenduse pikkus 3 tunni asemel 2 tundi 45 min….oleks super. Ok Elron võiks Edela-suuna viimase rongi väljumise nihutada 22.25-lt 22,45-le, siis saaks ka olukorda lahendada. Praegusel juhul juhtub nii, et kui etendus kestab 3 tundi, siis viimase sõna/noodi kõlades tuleb tõusta ja liduda rongi peale. Tahaks aga näitlejatele austust avaldada ja plaksutada pikemalt. No ja see on veel juhul, kui liikuda Linnateater- Balti jaam. Kesklinna Estoniast on juba pikem maa ja sügistalvel lisanduvad üleriided ning teeolud. Et siis palun, arvestatagu sellega, et kultuurirahvas elab ka mujal, kui pealinnas. Sellest ei räägigi, et pikalt etenduselt jõuad koju öösel ja hommikul ootab ees tööpäev, kui etendus nädala sees. Nojah, õnneks/kahjuks saab headele etendustele pileteid väga harva.

Mida tähendab olla parim tegelikult? On see pigem vabadus või vangistus?

Ketil Bjørnstadi romaani „Muusikale“ põhjal on Diana Leesalu loonud lavastuse, mis räägib pühendumisest eesmärgiga saada parimaks. Üks ajaloo suurimaid pianiste, Arthur Rubinstein on väitnud, et ta ei harjuta päevas kunagi üle kolme tunni. „Sest on olemas raamatud, mida ma tahan lugeda, naised, kellega ma tahan tutvuda, pildid, mida ma tahan vaadata, vein, mida tuleb juua,“ ütles ta. Aga selleks, et lubada endale harjutamist ainult kolm tundi päevas, pead sa olema Arthur Rubinstein. Teised harjutavad seitse tundi või kaksteist tundi päevas. Kuid kahtlemata on see ränk hind, mida maksta võimaluse eest olla tipus. Seda enam, et alati harjutamisest üksi ei piisagi. Selleks, et vahendada teistele midagi erakordset, peab kunstnikus olema olemas ka see seletamatu miski … Kuid mis asi see veel on?

„Ma alustan Chopini etüüdidega nagu tavaliselt. Kui mitu korda olen neid juba mänginud? Kolmsada viiskümmend? Viis tuhat? Kui mitu korda on parema käe neljas sõrm mind teise etüüdi kromaatilistes käikudes alt vedanud? Kui mitu korda ei tundnud ma C-duuris etüüdi nooni võttes lihasevalu?“
Ketil Bjørnstad, “Muusikale”

Osades: Sander Roosimägi (külalisena), Theodor Teppo (külalisena), Hele Kõrve, Allan Noormets, Sandra Uusberg, Egon Nuter, Hele Palumaa, Maris Nõlvak, Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Helo Kaplinski (külalisena), Alo Kõrve, Evelin Võigemast (külalisena)

Kuu eelviimasel päeval jõudis koju tütar, plaaniga 31.10 tähistada pereringis tema saabuvat juubelit. Uskumatu, aga kohutavalt keeruline on leida see üks ja kõigile sobiv päev, et korraks kokku saada ja pereliiget tähistada. Kuidagi siiski leidsime.

Mina olin reedel seitsmeni tööl, tütar tuli mulle vastu, käisime poes ja ostsime kõikvõimalikku vajalikku kraami. Sünnipäevalaps pidi nimelt ise laua tegemisega hakkama saama, sest mina olin ka järgmisel päeval tööl. Lõpetasin kell 15, käisime veel korra poes ja kell 16 tulid juba külalised. Eks suur inimene, ongi aeg ise oma asju korraldada. Mina aitasin siis pärast koristada ja mainisin nii muuseas, et minu sünnipäeval võiks ka keegi teine koristada :P Pidu pidasime perega ja esimest korda tütre elus ei pidanud ta seekord sünnipäeva sõpradega. Paratamatus – sõbrad mööda ilma laiali õppimas. Kes Tartus, kes välismaal. Parima sõbrannaga lähevad õigel päeval lihtsalt koos kusagile tähistama.

Poeg oma perega olid Järvekülast samuti sünnipäeval ja see tähendas seda, et ta pani õhtu jooksul minu arvuti kokku. Päriselt, mu rõõm oli üüratu. Hea töövahend on tegelikult asendamatu ja mul on nüüd uus arvuti ja uus kuvar. Uue kuvariga sain aru, et udune pilt pole minu silmade viga vaid vana kuvari probleem :D

Nii see kuu siis läbi saigi, sünnipäevapeoga. Nüüd veel vaid raamatutest.

Oktoobri raamatud:

“ChatGPT käsiraamat”

Võtsin selle vihiku koju kaasa, et visata pilk peale. Sobib lugejale, kellel AI teadmised täiesti puuduvad. Õpetab algteadmisi ja valdkondi, kus saaks tehisaju kasutada. Minule seal uudiseid ja üllatusi ei olnud, aga päris hea materjal, kui oled täiesti alguses.

Kas tunned vahel, et igapäevaelu korraldamiseks kuluks ära nutikas abiline? „ChatGPT käsiraamat” näitab praktiliste näidete ja selgete juhendite abil, kuidas kasutada tehisintellekti aja säästmiseks, probleemide lahendamiseks, õppimiseks ja tööde paremaks korraldamiseks. Saad teada, kuidas koostada treeningukava, valmistuda töövestluseks, planeerida nädalat või perepuhkust ning muuta ChatGPT enesekindlalt oma igapäevaelu väärtuslikuks osaks. Alusta põhitõdedest ja avasta samm-sammult võimalused, mis muudavad elu lihtsamaks.8/10

“Villa Alba saladus” Louise Douglas

Selle raamatu autori eelmised raamatud on mulle meeldinud, meeldis ka see. Omamoodi kurb ja keeruline lugu. Aastakümnete pikkune lein, tagakiusamine ja muus kurbus. Mida võib teha inimesega meedia. Jah, päris omapärane lugu, aga õnneks kõik lahenes. 9/10

1968, Sitsiilia. Mõni kuu pärast kohutavat maavärinat, mis hävitas mägilinna Gibellina, on Enzo ja ta naine Irene Borgata autoga teel tagasi koju, taustal varemeteks varisenud kummituslinn. Kui nende auto läheb katki, jätab Enzo naise autosse ootama ning suundub abi järele. Kui ta aga auto juurde tagasi jõuab, pole Irene’ist jälgegi. Ei surnukeha ega ühtegi märki võitlusest, mitte midagi.

Tänapäev. TV sõumees ja krimilugude fanaatik Milo Conti on itaallaste lemmik, kes fännide rõõmuks avastab ja lahendab ajaloolisi kuritegusid. Kui ta hakkab uurima kadunud Irene Borgata lugu, süüdistades mõrvas Irene’i abikaasat Enzot, palub Enzo tütar Maddi appi oma lapsepõlvesõbra. Endine detektiiv April Cobain peaks tal aitama isa süütust tõestada. Aprili ees rullub aga lahti küllaltki sünge pilt: maffiakogunemised, truudusetus, valeidentiteet, lein, vankumatu armastus. Kui Villa Alba saladused hakkavad päevavalgele tulema, siis kas Borgatade perekond ei tunne pigem kahetsust, et nad Aprili appi kutsusid. Pealegi, mis ikkagi juhtus Enzo naise Irene’iga?

Mitmete menukite autor Louise Douglas elab koos perega Lõuna-Inglismaal, Bristoli lähistel. Mitmeid tema romaane on tunnustatud aasta parima romantilise romaani tiitliga. Romaan „Maja mere ääres“ valiti RNA (Romantiliste romaanide autorite ühing) poolt 2021. a parimaks põnevus- või krimisugemetega armastusromaaniks. See on ilmunud ka eesti keeles. Lisaks on eesti lugejate lauale jõudnud raamatud „Tulipunane kleit“, „Tuba pööningul“, „Kadunud märkmik“ ning “Valede suvi“.

“Sidrunikevad” Maija kajanto

Jälle hea sooritus kirjanikul. Jätkusid Krisse lood neljandas raamatus. See raamat oli võrreldes eelmistega ehk isegi sügavam ja muidugi oli see kurb. Meeldis väga, nagu ka eelmised osad. Nüüd tuleb oodata varsti ilmuvat viimast, viiendat osa. 10/10

„Krisse mõtles memmele ja tajus, et esimest korda suutis ta seda teha ilma halvava kurbuse ja valuta. Igatsus oli alles ja see ei kao kindlasti kunagi, kuigi see ehk mingil ajal ei ole enam lõikavalt valus. Esimest korda üle pika aja tundis Krisse ennast vähemalt mingil määral hästi. Nagu oleks ta natuke aega saanud olla kusagil väljaspool valu ja kurbust. Nagu oleks ta koos aiaga saanud tagasi väikese tükikese memmest.

/…/ Krisse võttis terrassilt ühe toolidest, viis selle puude alla ja vajus istuma. Oksad kaardusid tema üle nagu roosa lagi, mille vahel kumas sinine kevadtaevas. Krisse vaatas ringi, tunnetas aeda kõigi oma meeltega ja jäi siis võimast kaske silmitsema.“

Maija Kajanto Krisse lugude sarjas on eesti keeles varem ilmunud romaanid „Kaneelirullisuvi“, „Datlitalv“ ja „Safranisügis“. „Sidrunikevad“ on neist kõige kurvem. Tommi on haige ja Krisse vanaema sureb. Uus üürnik on teinud kohvikust räpase pitsabaari. Memmest jäi maha salapärane Pajula talukoht, millest pere ei teadnud. Krisse teeb korda sealse aia ja kirsside õitseajal annavad talle lootust mitmed uued algused.
Sel aastal ilmub ka Krisse lugude viimane raamat „Kardemummajoulu“.

“Väike raamatupood Provence`is” Gillian Harvey

Selline armas ja hea lihtne lugemine. Natuke müstikat ehk usku saatusest määratud kohtumistesse ja paras annus päriselus juhtunut…saamegi ühe toreda loo õhtuteks, mil pea midagi tõsisemat lugeda ei taha. 8/10

Igas loos on varjul võlujõud. Selle leidmiseks peab vaid lehte keerama …

Üksikema Adeline kolib oma tütre Liliga Provence?is asuvasse külakesse. See on vaikne koht, kus kõik tunnevad kõiki ja elu kulgeb rahulikus turvalises rütmis. Siin saab Adeline unustada valed, mida tema perekond talle rääkinud on. Siin saab ta otsast peale alustada.

Adeline asub tööle pisikeses raamatupoes. Ta avastab oma suureks üllatuseks, et see ei ole tavaline raamatukauplus. Poeomanik Monique?i salapärased raamatusoovitamise meetodid ja külaelanike vihjed tema kohta tekitavad Adeline?is nii kummastust, tõrget kui ka aukartust. Ent sedamööda, kuidas rullub lahti see, mis saatusel neile mõlemale varuks on, peab Adeline oma senised arusaamad ümber mõtestama ja tunnistama, et nii mõnigi peatükk meie elus kirjutab end valmis ise. Aga … kas mineviku eest põgenenud naine võib üldse kunagi leida selle, mida otsib? Või on õnnelik lõpp üksnes järjekordne väljamõeldis?

See empaatiline, kaunis ja romantiline romaan viib teid Provence’i külaelu lummusesse. Gillian Harveylt on eesti keeles ilmunud ka „Kesköö Pariisis“ (2025).

“Teekond laiult ära” Anni Blomqvist

Suurepärase loo viimane osa. Viienda osa lõppedes jõudis kohale arusaamine, kui paju erines raamatulugu filmist. Natuke ikka erines, aga sellegipoolest on nad eraldi võetuna mõlemad väga head. Jah, eluke oli tol ajal keeruline, eriti veel pisikesel saarelapil, kus pere elaski päris üksinda ja tegeles ellujäämisega, tuues ilmale lapsi ja kaotades neid elule. Milline on aga elu ühel pereemal elades sellises kohas, kui ta kaotab merele mehe…. 10/10

Tormisaare Maia lugude viimases osas peab Maia oma elu üksi, ilma Janneta, jätkama. Vähemalt on tal olemas lapsed, kes teda leinas toetavad. Kõik pereliikmed peavad õppima uusi oskusi ja võtma endale suurema vastutuse. Ikaldusaastad, kui maa ei taha loomi ja inimesi toita ning loota saab vaid mere peale, õpetavad igapäevast leiba veelgi kõrgemalt hindama. Viimaks saab Maia täita oma ammuse unistuse – hankida kaljase ja õppida kirjutama. Kuid lõpuks tuleb hetk, mil Maia peab Tormisaarega igaveseks hüvasti jätma.

„Teekond laiult ära“ on viimane Anni Blomqvisti viiest saarestiku-teemalisest romaanist, mis kokku moodustavad suure ja muljetavaldava terviku, tõelise Ahvenamaa eepose. Romaan jutustab lasterikka pere töörohkest ja mõnikord ohtlikust elust üksikul laiul.

Tormisaare Maia lugude sarjas on ilmunud „Teekond laiule“, „Meri naabriks“, „Maia“ ja „Lahing merega“.

“Lazar” Nelio Biedermann

Väga hea raamat. Uskumatult noor kirjanik on kirjutanud ülimalt nauditava ja sügava loo. On raamatuid, mida saab panna käest, keeta vahepeal putru ja raamatule mitte mõelda. Puder valmis, saad raamatut edasi lugeda. “Lazar” oli selline raamat, mida ei saa enam peast. Keedad putru, mõtled. Lähed tööle, mõtled. Sööd lõunat, ikka mõtled ja nii vee mitu päeva, kuni mingi emotsionaalne tegevus mõtted mujale viib. 10/10

Lajos von Lázár on blondide juustega sinisilmne laps, keda parun vaatab kahtlustavalt. On see üldse tema laps? Peagi saabuva 20. sajandi kuma paistab isegi Ungari metsalossi ning Lajosist saab selle pärija. „Lázár“ on võrratu stiiliga lugu, mis jälgib Habsburgide langust ühe perekonna loo kaudu läbi kahe maailmasõja ning sellele järgnenud punasel ajal.

Nelio Biedermann (snd 2003) on šveitsi kirjanik. Ta on õppinud Zürichi ülikoolis saksa kirjanduse ajalugu ning filmindust. „Lázár“ on tema teine romaan ja see on tõlkimisel kümnetesse keeltesse.

“Keelatud sõnad” Ene Sepp

Meie oma kohalik kirjanik Ene Sepp on kirjutanud väikestviisi oodi raamatukogudele. Armas. Viivuramma lugude sarja kirjutavad raamatuid Eesti erinevad noortekirjanikud ja nii on selle formaat pisut kammitsetud. Seda on näha ka Ene raamatust, et ta suudab enamat, aga formaat, on formaat. Lugu ise on tore ja lugesin seda tööalaselt. Uue hooaja Netikirjariini võistluse esimene raamat, mille kohta teen lastele küsimused. 8/10

Oled sa kunagi mõelnud, mis tunne see on, kui keegi teine otsustab, mida sa lugeda võid ja mida mitte? Mis juhtub, kui raamatud kaovad kooliraamatukogu riiulitelt, sest kellegi meelest on neis liiga palju ropendamist, joomist, kurbust või seksi? Kas sõna on vaba või on tsensuur hädavajalik? Värske 10. klassi õpilane Roosi ehk Rozemyne ei jõua kooli algust ära oodata, sest see tähendab ligipääsu Viivuranna Gümnaasiumi värskelt remonditud kooliraamatukogule ja uusi raamatukoidest sõpru. Roosi teine lootus täitub, ent kooliraamatukogu riiulitelt vaatavad raamatute asemel vastu pigem potililled ja dekoratiivsed kujukesed. Uus raamatukoguhoidja Klaara leiab, et noorteraamatute sisu ei ole väljakujunemise eas ja tundlikele teismelistele sobiv. Roosile ei sobi raamatukoguhoidja maailmavaade sugugi ja ta asub võitlusse sõnavabaduse eest. Ene Sepp on tunnustatud Eesti noortekirjanik, kes tuli kirjandusmaailma juba 16-aastaselt, kui tema noorteromaan „Medaljon“ saavutas 2008. aastal algupärase noorteromaani võistlusel kolmanda koha. Praeguseks on tema sulest ilmunud 12 raamatut, millest mitu on talle ka uusi auhindu toonud. Raamatukogud on Ene jaoks alati olnud erilised kohad ja tema jaoks on lausa hirmutav mõelda, et keegi võiks hakata päriselt määrama, mida keegi lugeda võib. Juhul kui kuskil peaks aga selline olukord tekkima, siis saab „Keelatud sõnadest“ mõtteid, mida noored saaksid sõnavabaduse kaitseks ette võtta.

“Mata mu süda telemajja” Elo Selirand

Aliis Jõe nime all ilmunud Elo Seliranna raamatud on ühed minu lemmikud. Ta valdab väga hästi vahetu huumori ja tõsielu murede sidumist üheks nauditavaks tervikuks. Vähemat ei oodanud ka tema viimasest raamatust. Paraku nii libedalt mul sellega ei läinud. Mingi hetk sain aru, et raamat on minu jaoks kuidagi tüütu ja mõistliku struktuurita. Loomulikult elu telemaailmas ongi kaootiline ja igasuguseid ootamatusi täis, aga see pole mulle ka üllatus. Midagi läks seal raamatus lappama. Oli tüütu, liiga pikk, samas ka mitte selline, et pooleli jätta. Jõudsin võiduka lõpuni, kuid Aliis Jõe meeldib mulle ikkagi rohkem, kui Elo Selirand :D 7/10

„Mis juhtub peale esimest tundi?“ küsis Elo oma esimese suure otseülekande eel.

„Nagu elu on näidanud, algab siis kaos,“ tähendas pearežissöör isalikult vastuseks.

„Telesaade ei saa valmis. See läheb eetrisse. Alati,“ kirjutab režissöör Elo Selirand, kasutades Mati Talviku sõnu. Matit sundis ta ühe saate käigus üle Narva jõe ujuma, aga huvitaval kombel oli saatejuht režissööri kapriisiga nõus.

Elo on teinud režissöörina tuhandeid tunde otseülekandeid ja salvestanud laste-, teatri-, lavastuslikke saateid. Nii suur- kui minivorme. Töötanud raadios, olnud mängufilmide juures režissööri esimene assistent, kirjutanud 10 raamatut. Osa neist Aliis Jõe nime all. „Tormpuudlane“ sai A. H. Tammsaare preemia.

Autorile omase huumoriga („huumor“ on siin veel vähe öeldud – see raamat ajab luksumiseni naerma) kirjeldab ta olukordi ja räägib inimestest, kes on ekraanil, ja neist, kes jäävad kaadri taha.

„Ning nagu kaadri autor on jäänud ajas anonüümseks, on jäänud anonüümseks paljud inimesed, kelleta miljonite elu oleks teistsugune. Liialdamata. Mul on hea meel, et ma saan mõnest neist kirjutada.“

Paavsti külaskäik Tallinna, tragikoomilised seigad matuseülekannetelt, staaroperaatori tuleristsed, murtud luud ja haiglast põgenemine … Ükski saade ei ole lihtsalt saade – see on seiklus, milles pead sa vastu pidama. Parem on nina mitte norgu lasta.

Margus Saar:

„Elol on omadus mäletada juhtumeid, mille peategelased seda enam ise meenutada ei suuda või milles enda osalemises tugevalt kahtlevad. See on mõnuga eneseirooniline paksudes värvides armastusromaan imelisest telemaailmast ja tema inimestest. Kuhjuvad mosaiigikillud võtavad lugejal silmad nii kirjuks, et lõpuks saab see olla vaid puhas fantaasia, kus nimede ja situatsioonide kokkulangevus on täiesti juhuslik ja tegelikkusega mingit pistmist pole. Ja kui see fantaasia teid veenab, olete ikkagi vähemalt poolega petta saanud.“

Reet Linna:

„Elolugu lugedes saad naerda ja nutta. Nagu temaga tööd tehes, sest tal on kombeks panna oma kaasteelisi tegema asju, mis ei sobi ehk vanusega või tunduvad liiga ootamatud. Hull ja kiiksuga tööloom, kes oma Eloloosse kirja pannud ajaloo, kultuuri, kunsti ja kõik, mis on atraktiivne. Ja mulle see hull tööloom meeldib!“

Indrek Treufeldt:

„Elo toimetab nagu tubli ja nutikas arheoloog. Võtab väikese kühvlikese ja asub argielu hallist saastast välja puhastama põnevaid aardeid, mis selgub – on kalliskivid. Täitsa äge! Hea, et leidub häid teleelu arheolooge!“

“Minu Šotimaa. Täiuslik elu” Birgit Itse

Üle pika aja selline väga ladusalt ja mõnusalt loetav Minu-sarja raamat. Tundub, et Birgit ise pole päris lihtne inimene oma natuurilt, aga kirjutada oskab ta väga hästi ja lugedes tekitas enda vastu sümpaatiat. Võtta lihtsalt oma laps koos seitsme asjaga ja kolida teise riiki…nõuab ikka omajagu julgust ja pealehakkamist. Šotimaa oli mul imelikul kombel mõne aja eest peas, kui võimalik sihtkoht, kuhu võiks kolleegidega raamatukogude tööd uudistama minna. Peale lugemist tunne aina süveneb. Jah, väga mõnus lugemine. 10/10

„Noh, kas seal on siis parem elada?“ Parem on suhteline mõiste. Kes mida otsib.

„Mis sul siin Eestis puudu oli?“ Mitte mis, vaid kes. Mina ise olin oma elust puudu.

„Kas nüüd on siis unistuste elu?“

Sarnastele küsimustele olen pärast Šotimaale kolimist pidanud korduvalt vastama. Minu unistus täiskohaga kirjaniku elust on mõne jaoks liiga hull, teisi paneb see õlgu kehitama.

Muidugi on vahel olnud raske. Väga raske. Kultuurilised erinevused ilmnevad kohtades, mille peale ei oska tullagi. Asju, mida ma isegi ei tea, et ma ei tea, ilmub päevavalgele ka kuus aastat pärast kolimist.

Muidugi on mulle nende aastate jooksul osaks saanud ka palju imetlust ja tunnustust, olgu siis loovuse ja kirjutamise koolitajana või TEDxi kõnelejana.

Muidugi on mulle jagatud manitsusi mitte uhkeks minna ega täiuslikkust taga ajada.

See täiuslikkus aga mind Šotimaale tõigi. Täiuslik elu on nagu südame EKG, pidevate muutuste ja vastandite kombinatsioon. Otsides Šotimaa tõelist olemust nii selle paikades, ajaloos, sündmustes kui ka inimestes, olen lähemale jõudnud ka endale.

“Kardemonijõulud” Maija Kajanto

Sarja viies ja viimane raamat. Endises headuses, soe ja eluline ja inimlik. Mulle Kajanto kirjastiil väga meeldib ja soomlastega samastuda on kohati väga lihtne. Natuke kahju ka, et polegi enam Krisse lugusi oodata. 10/10

„Kardemonijõulud“ lõpetab Maja Kajanto Krisse ja Kasekese kohviku lugude sarja. Varem on seal ilmunud romaanid „Kaneelirullisuvi“, „Datlitalv“, „Safranisügis“ ja „Sidrunikevad“.

Krisse ootab last ja nad elavad Tommiga oma uues majas. Krisse püüab keskenduda rõõmsale beebiootusele, kuid samas vajavad sõbrad ta abi. Lisaks Pühajõe rahvale toovad detsembrikuusse elevust Hollandi uisutajad ja kolm tegelast, kes elavad kohviku kohal loomeresidentuuris. Need on viiuldaja, matkaraamatute kirjutaja, tuntud sisulooja ja juutuuber. Kui Krissel tuleb ootamatult korraldada sõbranna Maisale Lumekuninganna vääriline laulatus ja pulmapidu, siis on kõik raamatu peamised tegelased talle toeks ja oma annete kohaselt tulevad kogukonnale appi ka sportlased ja kolm residenti.

xxx

„Kõik lumelaternad olid saanud uued küünlad ja heitsid lumele hubisevat valgust. Jalgtee külatänava servast karussellini oli puhtaks pühitud ja karusselli ette laotatud veinpunane vaip. Vaibal seisis valge linaga kaetud laud, milles Krisse tundis ära ühe kohvikulaua. Karussell oli presendist vabastatud ja selle tuled heitsid pehmet valgust üle terve platsi. Vaatepilt oli nii võimas, et Krissele tõusid pisarad silmi.

Mikaela tuli platsilt, käes suur korv, milles olid küünlad, tuletikud, väikesed LED-tuled ja muud kraami. Mikaelal oli seljas Krisse antud vatijope ja käes töökindad, peas punane barett, ta hingeldas kergelt, ent rõõmustas Krisse nägu nähes.

„Mõned lumelaternad olid katki läinud, parandasin neid nii nagu oskasin ja pani igaühe sisse mitu küünalt, et kui ka mõni peaks ära kustuma, on laternates ikkagi valgus,” selgitas Mikaela.“

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Algas uus aasta

Administrator, 30.09.2026

Nii on, minu jaoks algab aasta 1. septembriga. Võtad ennast peale suve taas kokku ja hakkad rabelema. Tööl algab järjekordne oravrattas eluke, mis saab läbi alles juuni esimesel poolel ja selliselt ma oma aastat arvestangi- 1. september kuni juuni keskpaik. Peale seda saab korraks hinge tõmmata. See, et vahepeal on väike jõulupaus, ei loe. Mul ei ole sel ajal muud kui palju tööd, veel rohkem tööd ja palju tegemisi. Pea töötab nagu koorelahutaja.

  1. september oli mulle seekord teistsugune, sest hommikul polnud peale iseenda mitte kedagi uksest välja saata. Kooli läksid meie perest küll 4 tütarlast, aga mitte meie kodu uksest. Vanema poja perest läksid tüdrukud kooli esimesse, viiendasse ja seitsmendasse klassi. Ühel siis päris esimene koolipäev, teisel algas progümnaasium ja üks on kuskil keskel oma põhikooliga. Poja abikaasa on õpetaja – samuti kooli. Noorema poja peres hetkel keegi ei õpi. Väike Tupsu on alles aastane, aga ma tean, et aeg lippab kogu aeg eest ja varsti valame heldimuspisaraid, kui pisike 1. klassi läheb. Mina oma igapäevatöös olen samuti sageli õpetaja rollis. Kas siis raamatukogus või käin koolis/lasteaias.

Minu piiga läks ülikooli ja tema istus loengutes tegelikult juba 31. augustil. Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnas algasid juuraõpingud nii. See ongi sel aastal suurim erinevus, sest 12 aastat alustasime me esimest koolipäeva koos. Ikka lilled käes, hing elevust täis ja kodust kooli. Peale kooli alati ühine väljas söömine ja tähistamine. Kusjuures, viimased 3 ehk gümnaasiumiaastad, olin alati tütrega koos Tallinnas. Sattusin teinekord ka aktustele. Prantsuse Lütseum on väike kogukonnakool ja seal tõmmati vanemad väga palju ühisesse melusse. Ei olnud kunagi kõrvalejäetuse tunnet ja olid alati kooliasjadega kursis. Põhikoolis polnud võimalustki, et õpetajaid-vanemaid-õpilasi ei tunne, sest paljudega viis tee kokku juba lasteaias ja töö tõttu liigun ma praegugi kohalikes koolides. Sel sügisel aga järsku möhh, laps ülikoolis, mina elan oma elu ja ei tea tema asjadest ööd ega mütsi. Ei tunne kaasõpilasi, nende vanemaid ega õpetajaid. Ei ole enam kauneid koolikontserte, mida kuulamas käia. Mitte et peaks, aga laste koolielule on tore kaasa elada, olla kaasatud ja huvitatud. Alati saab midagi tarka kõrva taha panna. Mul ei ole viimased 12 aastat mingeid õpi – või käitumismuresid lapse kooliasjadega olnud, aga seda teab ju iga lapse kõrval elav ja hooliv lapsevanem, et puudutamata sa koolielust ei jää. Sinna läheb paras aur ka siis, kui lapsed on tublid õppijad. Ikka tuleb toetada, vajadusel nõu anda ja kätt hoida, kui miski pole läinud nii, nagu sooviti. Tuli suhelda õpetajatega ja lapsevanematega. Käia paljudel aktustel, üritustel, väljasõitudel, koosviibimistel, koosolekutel jne. Kõigele lisaks muusikakool, laulustuudio, trenn….ja sealgi omad õpetajad, lapsed ja lapsevanemad, kontserdid ja muud tegevused. Kui sa teed seda kõike lapsevanemana üksi, võtab see suure tüki sinu elust. Lapse mured on ka sinu mured. Ja sel sügisel polnud järsku midagi. Kummaline? Kahtlemata! Kergendus? Mõnes mõttes on, teistpidi jälle…ellu on tekkinud tühimik, mida tuleb täita ja pere pesamuna sirutab iseseisvalt tiibu. Ühesõnaga selle asjaga on siis nii. Esimese koolipäeva puhul ostsin seekord lilled iseendale- harjutusi iseseisvaks eluks. Hakkan õppima teistmoodi elu elamist. Aga tegelikult…lapselapsed mõnes mõttes kaasavad ikkagi kooliellu. Teeme teinekord vene keelt koos ja eks vanaema toob ikka vajalikud raamatud kätte, kui koolist pole saanud.

Ilmad on kuu alguses olnud heitlikud. Kord päike, kord sajab, kord palav, siis jälle jube jahe. Pärnus ja Sindis sadas nii, et kõik uputas. Vesi autodel silmini ja mõnel rohkemgi. See oli juba nagu katastrofi mõõtu. Samas kuu teine pool oli vägagi mõnus. Oli päikest, kuiva ilma ja sooja. Kuu lõpuski tõusid temperatuurid päris kõrgele.

Harjumatu on ennast peale vaba augustit harjutada taas kinnise töise eluga. Tahad kusagile minna- teretore, tahad…aga ei saaaa! Oled tööl, kas siis seitsmeni või on laupäev tööpäev. Igasügisene nutt ja hala, ma tean. Ja ärge tulege mulle keegi ütlema, et raamatukogus on nii mõnus tööl käia, istud ja loed raamatuid!!! Jah, mulle mu töö meeldib, teen seda missioonitundega aga…see töö on väga ajaliselt kinnine, väga töömahukas ja raamatuid lugeda siin aega pole. Isegi neid, mida oleks vaja tööalaselt lugeda.

Nii ma siis silkan mõnel päeval kasvõi peale tööd Tallinna, kui seal on midagi sellist ees, mida ma olen väga oodanud või siis mis annab mulle emotsionaalselt hea laengu. A mis ma räägin, silkan või mitte, ikka ei saa igale poole minna, kuhu ma VÄGA tahan. Nii jääb ära üks väga oodatud üritus 1. oktoobril, sest mul on samal ajal maakondlik tähtis üritus kureerida ja ma lihtsalt ei jõua.

Ühel laupäeval peale tööd käisin siiski korraks pealinnas. Tablescape-s armsal Laural külas, EMTA hoovi austrifestivali kaemas(ma ainult vaatan, ma ei taha neid) ja mujal asjatamas. Kohtumised Lauraga on alati tujutõstvad, motiveerivad ja mind laadivad. Laura juures tunned ennast oodatuna ja kõik see kaunis esteetika, mida ta pakub….see toidab ka koogita, aga kooki ja kohvi pakub Laura ka. Muidugi läksin sealt ära hing säramas, mõtted jutuajamise juures ja kotis uus sügisesse sobiv küünal. Küünla ost oli tegelikult planeeritud, mitte hetkeemotsioon ja üks hea prantsuse väiketootja hele balsamico sai samuti kotti.

6. septembril, pühapäeval, käisime oma sõpruskonnaga ühel sõbranndestl külas. Meil oli neljakesi tore, nalja sai palju ja kõht koduseid tomateid täis. Meil ei õnnestu ülearu sageli kõik koos kokku saada ja seda toredam see on. Kooki-kohvi ja sõitsime kaht linnasõbrannat rongijaama viima. Jaamas selgus aga, et mina olin suutnud kuidagi vaadata hoopis Tallinnast väljuva rongi aega. Peale pisukest segadust sõitsime meile ja veetsime veel ühe toreda tunni koos.

7. septembril, esmaspäeval, oli mul vaba päev ja sõitsin taaskord Tallinna. Seekord eesmärgiks tütrega alanud kooli tähistada ja talle kevad/sügis kingad osta. Kingadega läks hästi. Saime esimesest poest kenad seimisnahksed pruunid loaferid. Vanasti öeldi nende kohta vist mokassiin-tüüpi kingad? Nüüd on nimetused peeneks läinud. Igatahes on see saavutus, saada esimesest poest sobivad jalatsid. Edasi maandusime Rottermanni kvartalis aasia toitu pakkuvasse restorani Om house. Tipsi toiduports oli liiga väike, minu oma liiga suur. Külveldasin enda pad thai kausist pool portsu lapsele. Toit oli siiski maitsev ja jäime rahule. Traditsiooniline kooli alguse sööming peetud. Alloleval pildil on näha, milline huvitav sammal-sein seal söögikohas oli.

Peale söömist saatsin lapse trammipeatusesse, kust ta sõitis peale lõunapausi kooli loengutesse tagasi. Ise võtsin ette endale sügiskingade otsimise retke. Mul sama jama, et suht paljajalu ja ma isegi ei mäleta millal mul viimati sügiskingad olemas olid. On ainult oma viimaseid hingetõmbeid tegevad kaks paari spordijalatseid. Niisiis- missioon sügiskingad, millega sobib ka kontserdile minna. Minul nii hästi ei läinud. Peale 7 poe kammimist jõudsin kaubamaja jalatsiosakonda ja sealt õnnestus lõpuks kingad saada. Ilusad ja mugavad. Päriselt rahul. Ah jaa, andsin AI-le sisendi panna minu ilusad uued kingad väikelinna sügisesele tänavale. Kirjeldasin talle kingade värvi ja välimust. Ära sa ütle, tabas väga hästi ära – kingad täitsa õiged.

Jalatsisaaga sel päeval siiski lõppu ei saanud, sest kui kingad käes, jäin poodi sõbrannat ootama. Nojah, kuni ma ootasin, leidsin ühed imekenad valged täisnahast vabaajajalatsid. Mugavad kui sussid. Sõbranna jõudis kohale, panin jalatsid nukralt riiulisse tagasi, ostsime temale sukapüksid ja otsustasime sõita kaugele Koplisse, et tutvuda Põhjala tehase kvartaliga. Olime mõlemad selle kohta mõndagi head kuulnud ja mis seal ikka, tahtsime oma silmaga üle vaadata. Trammist väljudes väike orienteerumine ja kohal me olimegi, aga…esmaspäeva õhtul ei toimunud seal mittekuimidagiii ja kõik ateljeed ning söögikohad olid suletud. Eks me olime pisut pettunud, aga nalja tegi ka.

Mis seal ikka, kõndisime trammi peale ja võtsime suuna tagasi Balti jaama poole, et minna Fotografiska kohvikusse sööma. Mõlemad olime selleks ajaks näljased kui hundid. Marati peatusest jõudsime üsna kohe Maleva peatusesse ja ütlesin sõbrannale, et näed, mu teine sõbranna elab siinsamas lähedal, ma lehvitan talle…..ja jäin juhmi näoga ust vaatama, sest seesinane sõbranna astus parasjagu trammi. Temagi vaatas mind nagu ilmutist, sest alles eelmisel päeval istusime koos minu juures. Saime törtsu naerda ja sõitsime rongijaama peatuseni koos. Tema läks sealt edasi võimlemistrenni, meie sööma. Fotografiska kohvikus mõnus nagu alati. Hea toit ja mugav olemine. Istud ja mõtled, miks üldse koju peaks minema :D Istusimegi seal oma tunnikese, sõime ja lobisesime, sest ega me ülearu sageli kokku ei saa. Koju ma muidugi läksin, kaheksase rongiga.

Kodus hakkasid need nahast jalatsid mind aga vaevama, et vaata undki ei tule. Hommikul tööl kiitsin neid kolleegile ja niutsusin, et kust ma raha saaks. Kaks paari kingi ostetud ühel päeval, ei saa rohkem lubada, aga nii väga oleks neid tarvis. Mitte et lihtsalt tahtsin, vaid oligi vaja ja egas mugavat jalatsit siis ülearu tihti ei leia. Kolleeg ütles, et no võta vabalt, kui vaja, küll raha tuleb. Õhtuni mõtlesin ja välja mõtlesin, kus mul raha ripakil oli. Kirjutasin mõnele kliendile, kes polnud mulle veel tasunud ja voila, raha oli hommikuks olemas. Küsi ja sa saad. Hommikul läksin rõõmsalt tööle ja peale tööd sõitsin Tallinna jalatseid ostma. Hästi tegin, sest igat suurust oligi neil vaid üks paar ja mitmed juba müüdud. Tänu taevale minu number oli alles.

Sügis, igalt poolt saab õunu ja sügavkülma ostsin portsu vaarikaid. Peale vaarikate veel astelpaju marju, pohli ja mustsõstraid.

Beebitekk tüdrukule sai valmis ja rändas postipakiga poja juurde.

16. septembril käisin kolleegidega Rakveras, kus toimus järjekordne üle-eestiline lasteraamatukoguhoidjate päev. Läksime sel kooral autojuhiga-autoga. Päev oli sisukas, huvitav, tore. Jälle nägi kolleege kaugemalt, kellega õnnestus rohkem või vähem juttu ajada.

Päeva lõpetuseks korraldati meile mõnus ekskursioon uues Ukuaru kontserdimajas. Võimas, esteetiliselt minimalistlik ja õrn. Pisike tutvustav film, majatuur, kaunis keraamika.

Lõpetuseks istusime maja kohvikus ja lubasin endale kohvi kõrvale Ukuaru-nimelise koogilõigu. Maitses hää, kuigi pisut liiga magus.

Väike vahepõige avokaadode juurde. Kõik ju teavad, et selle vilja ost poest on paras loterii ja seda suurem on rõõm, kui pooleks lõigatuna vaatab sulle vastu selline ilu, mis sunnib pilti tegema :)

Sõbrannaga jõudsin kohvikusse mingil pühapäeval. Ütleme nii, et läksin sinna kohvikusse instapostituste mõjul ja sealt oli mulle jäänud pisut teine mulje. Ruumid tundusid suuremad ja teenindajad märksa rõõmsameelsemad ja soojemad, kui tegelikuks osutus. Kondiitritooted ja kohv olid õnneks heal tasemel, seega La Boulangerie emakohvikule häbi ei teinud. Sellegipoolest, Kadrioru veerel üks täiesti pädev kohake, kus vajadusel kohvitada ja kindlasti annan sellele ChouChou vahvate oravatega kohvikule veel edaspidigi võimaluse, lootes paremale teenindusele.

Kuu viimane nädalavahetus oli sisutihe. Laupäeval pidin minema jumestusi tegema – prouale, kellel oli kuldpulmapidu ja tema kahele tütrele. Selleks sai paika pandud täpne ajaraam. Kohapeal selgus, et jumestusi oli tarvis veel kahele naisele. Et siis kauniks sai tehtud 5 daami vanusevahemikus 75-20. Kõik olid rõõmsad ja roosad. Nägin ka juba pilti, kus kaunitarid särasid. Minule oli 2,5 tunni sees 5 meigi tegemine paras väljkautse nii ajalises mõttes, kui et ega kodustes tingimustes pole seda mugav teha ja hakkab seljale :) Ellu jäin ja rõõmus olin, sest kõik laabus ja naised olid rõõmsad. Korraks käisin kodus, et lõpetada ära kohe kingiks viidav seelik ja liikusin sünnipäevale. Oma sõbranna tütretütre sünnipäevale. Reedel peale tööd kuluski aeg õmblusmasina taga toimetades – eelpool nimetatud vabasatsiline seelik ja pühapäevaseks lapselapse külastuseks temalegi väike kingitus- pusa ja püksid. Üritan kastidest kangajääke vähendada.

Pühapäeva hommikul, selmet rahulikult puhata ja 10:12 rongi peale minna, tuli mõte nikerdada poja perele üks sügisene kõrvits. Ega ma ei tea, kuhu nad selle panevad, aga tuli isu teha. Ilmselgelt tegi see lõpuks rõõmu lapsele. See kõrvits sai pisut suurem ja venivast froteest. Esimese kõrvitsa nikerdasin nädala sees prooviks endale koju ja see oli hoopis mittevenivast sametist. Sabaks sai kaneelipulk ja kaunistuseks kuldniidist träpsud. Sellised nunnukesed. Peaks vist veel tegema, hakkasid meeldima.

Igatahes sõitsin pärast rongiga Tallinna ja sealt edasi bussiga Järvekülla poja juurde. Mõnus sügisene pühapäev. Ilm juhtus olema supermõnus ja terrassil sai lebotada täiesti toariietes. Uskumatult soe septembrilõpune päike ja veel milline loojang täiskuuga õhtul. Poeg pakkus restoraniväärilist õhtusööki ja päeval hoidsin mina väikest Tupsut ning vanemad istutasid oma maja ümber elupuuhekki. Tublid ja tegusad noored.

Septembri raamatud: Lugeda jõudsin vähe, sest tööelu rammis sajaga sisse ja muidki tegemisi jagus. Kaks raamatut olid tegelikult kuu lõpus pooleli, aga lähevad siis järgmise kuu postitusse.

“Itaalia suvi” Rebecca Serle

Mulle meeldis. Kohati ajas segadusse, kas tegu oli reaalsusega või ettekujutusega, aga lõpuks sai kõik jälle selgeks. Lugu leina mõõtmetest, sellest, kuidas lein võib su elus kõik segi paisata ja oluline on see, kes on sel ajal sinu kõrval. 8/10

Selles „maagilises teekonnas, mis on tõesti ettevõtmist väärt” (Associated Press) naaseb rahvusvahelise menuki „Viie aasta pärast“ autor võimsa looga emade ja tütarde armastusest romaanis, mille tegevus toimub hingematval Amalfi rannikul.

Ema surm lööb Katy täielikult rivist välja. Carol oli palju enamat kui lihtsalt ema – ta oli parim sõber ja esimene inimene, kellele helistada. Tal olid alati vastused, ja nüüd, kui Katy teda kõige enam vajab, Carolit enam ei ole. Olukorra teeb veel veidramaks see, et tal seisab ees reis Positanosse, lummavasse linna, kus Carol veetis suve vahetult enne Katy isaga kohtumist. Katy on aastaid oodanud, et Carol ta sinna viiks – ja nüüd peab ta selle seikluse ette võtma üksi.

Amalfi ranniku kaunid sillerdavad merevaated, imelised kaljud, südamlikud kohalikud elanikud ja loomulikult hõrgu toidu nautimine teevad oma töö – Katy tunneb, kuidas ta taas ellu ärkab.

Ja siis ilmub tema ette terve, päevitunud ja kolmekümneaastane Carol. Katy ei mõista, mis toimub või kuidas see võimalik on – ta suudab mõelda vaid ühele: et ta on kuidagi, täiesti võimatul moel, oma ema tagasi saanud. Ühe Itaalia suve jooksul õpib Katy Carolit tundma mitte oma ema, vaid noore naisena enne tema sündimist. Kuid Carol pole sugugi selline, nagu Katy on teda ette kujutanud, ning peagi peab ta leppima tõsiasjaga, et inimene, kes teadis alati kõike, oli ükskord ise noor naine, kes alles otsis vastuseid.

Rebecca Serle on tuntud oma võimsate, südamekeeli puudutavate lugude poolest – ja tema uusim teos on sama unustamatu. See romaan näitab kerguse ja soojusega, kuidas pärast kaotust edasi liikuda ja kuidas inimesed, keda armastame, ei jäta meid kunagi päriselt maha.

Rebecca Serle on paljude rahvusvaheliste menukite autor, kelle teos „Viie aasta pärast” on ilmunud ka eesti keeles. Tema noorteromaani põhjal on valminud menukas telesari „Famous in Love”.

“Lahing merega” Anni Blomqvist

Eelviimane lugu pikemast romaanist. Jätkuvalt meeldib ja jätkuvalt jookseb mul lugedes film silme ees, sest film oli väga hea ja Ahvenamaa loodusmaastikud mulle tuttavad. 9/10

Maia ja Janne pere veedab pika ja karmi talve Maia isakodus, aga kevadel, niipea kui meri saab jäävabaks, hakkavad nad oma kodu uuesti üles ehitama. Paljaks põlenud perel ei ole kerge oma eluga järje peale saada, aga uutmoodi räimepüük tõotab paremat tulevikku. Siiski on seitsmendat korda lapseootel Maia süda rahutum kui kunagi varem.

„Lahing merega“ on neljas Anni Blomqvisti viiest saarestiku-teemalisest romaanist, mis kokku moodustavad suure ja muljetavaldava terviku, tõelise Ahvenamaa eepose. Romaan jutustab lasterikka pere töörohkest ja mõnikord ohtlikust elust üksikul laiul.

Maia ja tema laste elust ilma Janneta loe viimasest raamatust „Teekond laiult ära“. Varem on Tormisaare Maia lugude sarjas ilmunud „Teekond laiule“, „Meri naabriks“ ja „Maia“.

Anni Blomqvist (1909–1990) oli Ahvenamaa kirjanik, kaluripere tütar ja meremehe abikaasa. Ta elas kogu oma elu Ahvenamaa saarestikus Vårdö vallas asuval Simskäla saarel. Oma teostes kujutas ta saarestiku igapäevaelu, pannes erilist rõhku vana eluviisi ja töö detailsele kirjeldamisele. Tema raamatud põhinevad isiklikel ja ta sugulaste kogemustel. Viieosaline romaanisari „Tormisaare Maia“ (1968–1973) on Blomqvisti tuntuim teos. See jälgib peategelase Maia elu 19. sajandi keskpaigast kuni sajandivahetuseni. Tänu toonaste kommete ja tavade suurepärasele tundmisele on Anni Blomqvisti Maia lood kui elav pilt möödunud aegadest.

“Pelgupaik Prantsusmaal” Jennifer Bohnet

Ilus leebe lugu, lihtne õhtulugemine või hea lugemiseks seal, kus pole kõige mugavam süveneda. Sümpaatne aga mitte wow. 8/10

Uus algus maalilises Bretagne’s on lausa unenäoline… Peteri ja Ingridi üks ammuseid unistusi oli Prantsusmaa maapiirkonnas asuva Château du Chevali ostmine ning sinna elama kolimine. Nad pole küll suutnud leida Peteri prantslastest sugulasi, kuid mehel on siiski tunne, nagu oleks jõudnud koju. Nüüd tuleb mõis endises aus ja hiilguses taastada ning teenima panna. Kuna raha pole üleliia, otsustavad nad müüa maha kaks maavaldustes asuvat majakest. Kas mõis suudab hakata raha sisse tooma ja end tulevikus ise ära majandada?

Lahutatud Sasha Heath ja tema vend Freddie otsustavad emalt saadud päranduse investeerida kinnisvarasse ja ostavad Château du Chevali valdustes kaks kehvas seisus majakest. Nad jätavad mineviku selja taha, sest uus elu Prantsusmaal kutsub. Aga kas see vastab ka nende ootustele? Uue idüllilise elustiiliga harjuma hakates saab neile osaks mitmeid üllatusi ning neil ei jää üle muud, kui pöialt hoida ja loota, et kõik sujub lõpuks hästi.

Jennifer Bohnet on paljude menukate romaanide autor, nende hulgas „Päikesevilla saladused“ (eesti keeles 2023), „Prantsuse afäär“ (eesti keeles 2024), „Seiklus Prantsusmaal“ (eesti keeles 2025) ja „“Saladused Riviera taeva all“ (eesti keeles 2026) Tema lood hõlmavad sageli mitut põlvkonda, erinevas vanuses tegelasi ja ootamatuid keerdkäike. Lõpp on aga alati lootusrikas, isegi kui varem valatakse pisaraid.

“Jäätisekohvik smaragdrohelises lahesopis” Holly Martin

Holly Martini EmeraldCove`i lood on armsad, omavahel seotud, aga täiesti eraldi loetavad. Need on need leebed lood, kus igal tähelepanu all oleval paaril oma tee käia ja oma nutud nutta, aga lõpp on alati ilus :) 8/10

Põgene Cornwalli rannikule ning külasta kaunist Emerald Cove’i, kus meri päikesepaistes sillerdab, liiv helkleb nagu kuld ja õhus on tunda tõelist armastust.

Skye Philipsi ja Jesse Hamiltoni suhe on keeruline. Nad on olnud naabrid, parimad sõbrad ja mõnda aega isegi abielus. Ent sestsaadik, kui Skye naasis Jewel Islandi idüllilistele randadele, et aidata oma õdedel Arial ja Cloveril juhtida perehotelli, ei oska ta öelda, mis seisus tema suhe Jessega on.

Kui nad on koos, säriseb nende vahel keemia, kuid Jesse elab Kanadas ja Skye Inglismaal, seega on nad teadlikult hoidnud oma suhte kergena.

Nüüd on Jesse aga taas Jewel Islandile tulemas ja Skye teab, et peaks kasutama võimalust mehele oma tunnetest rääkida. Kuid juba kord haiget saanud südame avamine ei ole lihtne. Kas Jesse vastab Skye armastusele? Või kaotab Skye ta igaveseks?

Holly Martini „Kalliskivisaare“ sarja kolmas romaan võtab kursi Cornwalli rannikule, kus ootavad päikesepaiste, naer ja romantika. See võrratult lummav armastuslugu poeb sügavale südamesse.

“Minu kallis tädi” Valerie Perrin

Lugesin ja mõtlesin, et küll ikka üks kirjanik suudab kirjutada järjest väga tugevaid raamauid!!!??? Vapustavalt hea lugemine, jälle! Kõik tema raamatud on mulle väga meeldinud ja see viimane tõlgitu vaimustas mind taas. Eks siin aitab kaasa minu kiiks/armastus prantsuse kirjanduse vastu. Kõik ameeriklaste raamatud ja Cornwalli lood kahvatavad nende kõrval. Nii läbikomponeeritud raamat. Nii palju erinevaid liine ja saatuseid kokku põimitud. Ei ilusta, otse ja ausalt, aga armastusega ja kauni esteetikaga lugu. Tundlikud natuurid kõrvuti brutaalse jõhkrusega. Võtad kätte ja enam käest ära panna ei saa. Kui raamat läbi, jääb selline möhh tühi tunne, et mitu päeva ei taha uut raamatut kätte võtta. 10/10

Ühel päeval saab Agnès telefonikõne politseist: just leiti tema tädi Colette’i surnukeha. Agnès on veendunud, et tegemist peab olema eksitusega, sest tädi Colette suri kolm aastat tagasi. Kuid surnukeha juurest on leitud Colette’i isikutunnistus koos Agnèsi telefoninumbri ja temale adresseeritud viimaste soovidega.

Agnés naaseb oma lapsepõlvekoju, väikesesse Burgundia linna, et veidrasse olukorda selgust tuua. Kes too surnud naine tegelikult on? Ja kui ta on tõepoolest Colette, siis kes on maetud surnuaeda tema nimega hauda?

„Minu kallis tädi“ on põnevaid intriige täis romaan kahest erinevasse põlvkonda kuuluvast ja erinevate eluteedega, kuid ometi põimunud saatustega naisest.

Valérie Perrin (snd 1967) on üks viimaste aastate enim müüdud ja tõlgitud prantsuse kirjanikke, kellelt on eesti keeles ilmunud romaanid „Lilledele värsket vett“ (2022), „Pühapäeva rüppe unustatud“ (2023) ja „Kolm“ (2024).

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD., MINU KÄSITÖÖ | Lisa kommentaar

Kolm päeva Soomes

Administrator, 22.09.2026

Sellise pisireisi mõte oli mul tegelikult juba aasta tagasi, siis aga meil tütrega ajad kuidagi ei klappinud ja otsustasime, et planeerime selle sõidu aastasse 2026. Kõik viimase umbes 10 aasta Soomes käigud on olnud alati ühe päeva pikkused ehk hommikul sinna, õhtul tagasi. Seekord siis 3 päeva.

Suve alguses panime kuupäevad paika, leppisime minu kahe sõbrannaga Soomes kokku ja jäime augustit ootama. Minul oli planeeritaval ajal puhkus, tütar sättis selleks ajaks oma töökohast 3 vaba päeva. Plaan oli minna kahekesi ja autoga. Sõidu lähenedes selgus aga, et lapse isa autoga ei saa minna. Nojah, me siis mõtlesime, et mis saab, aga kus mure suur, seal abi lähedal. Tipsu noormees pakkus, et tuleb ise oma autoga meiega reisima. Sõbrannad olid rõõmsalt nõus meid kolme võõrustama ja nii oligi plaan paigas. Ostsin ära laevapiletid ja ootasime reisi. Nii muuseas, mulle meeldib väga sõita Tallinki laevadega, aga…kui pileteid otsides selgub, et 3 täiskasvanut, auto ja 3 hommikusööki on Vikinguga kaks korda odavam…siis võib kolm korda arvata, millisele laevale ma piletid ostsin.

Ärasõidu õhtul püüdsime varakult magama minna, sest laev väljub kell 7 ja meilt on sadamasse pea tund sõita. Pealegi peab autoga kohal olema vähemalt tund enne väljumist. Hommik oli kauni päikesetõusuga. Kirke sõitis väikese elevusega esimest korda autoga sadamas laeva sisse(mäest üles, mingist küljeluugist sisse otse neljandale tekile). Sai hästi hakkama. Kohe uue aasta alguses saab tal 2 aastat oldud lubade omanik. Jälle on aeg kuidagi arutult kiiresti läinud, aga see selleks.

2,5 tunni pärast olime sellest ülerahvastatud laevast väljas ja algas sõit Helsingist välja. Noormees võttis juhtimise üle ja meie saime ringi vahtida. Reisi alguse kuupäevaks oli 20. august ja eks me juba eeldasime, et laev saab täis olema. Rahval vaba päev, Soomes lapsed kooli läinud ja paras aeg Linnanmäki lõbustusparki minna, sest siis on seal ainult eestlased ja ühelegi atraktsioonile järjekordi pole. Tegime selle ise eelmisel suvel poja tüdrukutega läbi.

Et siis tee viis meid Hämeenlinna poole. Sinna on umbes 1 tund ja 20 minutit sõita. Ilm oli ilus, päike paistis ja tuju hea. Soome maanteede piirkiirus on 80km/h, kui ei sõida just kiirteel, liiklus rahulik ja sujuv. Suur osa sellest vahemaast oli meil kiirtee ja peagi olime 40 km kaugusel Hämeenlinnast Riihimäkis. Eesmärk oli astuda läbi Iittala outlet-poest, aga sattusime esmalt hoopis Normalisse. Noh, see minu tütre ja poja tüdrukute lemmar, kust saab vajalikke? ja häid hooldustooteid vägagi mõistlike hindadega. Tüdrukutel on alati midagi vaja, eks. Ma ei saa aru, kuidas mul endal pole enamuse elust sellist träni vaja olnud? Aga eks ajad olidki teised. Igatahes käisime seal ära ja mis seal salata, ostsin endale ka ühe vajaliku kontuurimise pulgakese pea olematu hinnaga. Edasi keerutasime ennast Riihimäki asundusest välja ja jõudsime lõpuks Iittala outletti, mis oli tegelikult kohe kiirtee ääres, mitte asunduses sees.

Nagu ma olen varemgi maininud on mul kaks “pahet”. Head kangad ja ilusad/kvaliteetsed nõud. Kangad sellepärast, et ma olen üle 40 aasta olnud peene nimega couturière ja mulle meeldib õmmelda kvaliteetseid rõivaid. Suurema osa elust olen teinud ka tellimustöid servast servani ehk pruutkleitidest mantliteni ja nahktagideni ning lapitekkidest loomakesteni. Viimastel aastatel piirdun rohkem oma perega ja iseendaga(kui aega leian ja midagi on väga ja kohe vaja). Selline töö nõuab aega ja pühendumist, aga kui teed 8 tundi päevas tööd, kipub seda ajakest nappima ja küpses eas vajad pisut rohkem aega puhkamiseks. Sellegipoolest, kui mulle klient ja tema soov sümpaatne, võtan töö vastu. Ühesõnaga olen muutunud valivaks. Kuigi…aina enam olen mõelnud sellele, et tahaksin rohkem pühenduda õmblustööle, kvaliteetsetele disainrõivastele. Olen rõõmus selle üle, et tütar väga hindab minu tööd ning kannab uhkusega minu tehtud kehakatteid, nimetades neid disainrõivasteks. Eks see individuaaltöö ongi couture, kui see on kvaliteetselt tehtud. Teine asi on erialaste oskusteta kuidagiviisi õmmeldud asjad. Aga…olgu rõivaid pigem vähem, aga olgu nad kvaliteetsed, hästi seljas istuvad, heast kangast ja garderoobi sobituvad.

Oh, kus ma nüüd kaldusin teemast kõrvale ja kukkusin heietama. Et siis jõuan tagasi teise “pahe” juurde, milleks on kvaliteetsed ja kaunid nõud. Vahetan aastaid vaikselt kõiki nõukaaegsed igandeid välja mõttega, et ühel kenal päeval kauges tulevikus on mu lapsed ema kapist saadud nõudekollektsiooni üle õnnelikud, mitte ei arutle, kuhu see koledus kõik ära anda.

Olime Iittala poes. Mnjaaa, kuidas silmad sõitsid laiali ja särasid. Oleks sealt mida kõike kaasa rabanud, sest hinnad olid kõvasti paremad, kui meil Eestis. Muumitasse pole ju kunagi liiga palju??? Ega ju? Kahjuks või õnneks ma neid otseselt ei kollektsioneeri, lapselastele kinkisin möödunud jõulude ajal igaühele oma. Meil Kirkega on ka kummalgi oma tass + 1 veel. Niiet jah, ostsin sealt vaid kaks tassi juurde – teinekord hea kingituseks viia. Tegelikult hoidsin ennast ikka väga tagasi, et ma ei ostaks midagi lihtsalt sellepärast, et no hea hind/kvaliteet/disain. Ostan vajaduspõhiselt. Nõudega ma ei tee seda viga, mida kangastega ja olgem ausad, kangaid mahub kappi rohkem, kui nõusid. Nõud on pisut ebamugavad. Aga seal poes, no mõelge ise, kui saad osta paljusid asju nii, et ostes kaks on mõlemale hind -50%. Tahaks ju osta, eks :P

Silmailu rahuldatud, liikusime edasi Hämeenlinna, kuhu jäi sõita vaid 40km. Esimene peatus oli minu armsa põhikooliaegse pinginaabri Helgi juures. Temaga seob meid 53 aastat sõprust, mida ma pean väga, väga kalliks. Aegade jooksul olen Helgi juures Soomes külas käinud mitmeid kordi erinevate koosseisudega. Mõned korrad oleme kohtunud Eestis, aga alati oleme üksteise eluga kursis ja võimalusel saame kokku. Mõtlengi siin, et mida vanemaks me saame, seda enam hindame just neid pikaaegseid sõprussidemeid. Neid kindlaid inimesi, kes saavad üksteisest aru ja mõistavad poolelt sõnalt. Peavad lugu ühisest osast ja aksepteerivad erisusi. Kellega saab järgmisel kohtumisel kohmetust tundmata jätkata juttu sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi.

Tervituskallistused kallistatud tippisime Helgi juurde neljandale korrusele, panime oma kodinad maha ja muidugi pakuti meile kohe süüa. Etteruttavalt võin öelda, et reisi lõpuks teatasid minu noored, et nii tore reis oli, korralik nuumalaager. Mnjah, ega mu sõbrakesed ei lasknud meil kordagi tühja kõhtu tunda ja koju tagasi jõudes jätsin heaga kaalule astumata.

Kuna Helgi on õppinud Hämeenlinna giidiks, oli tema südameasjaks tutvustada meile oma kodulinna ja selle ümbrust. Peale kosutavat lõunasööki istusime tema autosse ja sõitsime kesklinna. Minu noored on õnneks uudishimulikud ja teadmishimulised. Nende jaoks on sellised käigud huvitavad ja ma ei pea tundma piinlikkust, et noored löntsivad ning unistavad, kuidas saaks kusagile minema hiilida ja telefonis istuda. Hämeenlinnas on vähemalt 3 üliolulist märki – Sibelius, Iittala ja Aulango.

Enne igasugust ekskurseerimist külastasime tegelikult mõnda kohalikku kirpparit ehk taaskasutuspoodi. Need erinevad seal suuresti Eesti omadest. Leidsime nendest tütrele tutika hea hinnaga kena Marimekko puuvillase tagi ja Marimekko pudrukausi(poole odavamalt, kui meil poes müügil). Mõnusad püksid ja midagi oli vist veel. Endale sain kena kollase linase pluusi. Järgmisel päeval ostsin ühest supermarketist, kus Soomes on alati mingid Marimekko, Iittala või Muumidega nõud sooduses, teisegi pudrukausi ja panin selleks korraks rahakoti rauad nõude ostuks kinni.

Kesklinnas käisime Sibeliuse sünnikodu juures. Tema muusika pole meile võõras ja peame sellest väga lugu. Kuigi oma hilisema elu elas ta Tuusala järve lähedal ja kirjutas seal ka suurema osa oma loomingust, sündis ja kasvas ta justnimelt Hämeenlinnas. Kui Sibeliusel sai 100 aastat sünnist, juhtusime olema Soomes sõbranna Sirkka juures meie ühist näitust avamas ja käisime tookord Tuusala järve ääres suurel Sibelius 100 tähistamisel. Vaatasime ülisuurelt õue-ekraanilt tema eluloofilmi, mille lõpus sai imetleda vägevat ilutulestikku.

Aga Hämeenlinnas ……jalutasime keskväljakul, imetlesime linna kaunist kirikut ja muid olulisi hooneid. Tegime pitsapeatuse ja lõpus sõitsime autoga ringi ning tutvusime erinevate piirkondadega ja arhitektuuriga. Ilm kiskus õhtuks jahedaks ja vihmaseks. Auto aknast sai aga jälgida kõike, mis teele jäi.

Järgmisel hommikul paistis õues päike ja meie väike seltskond istus taas autosse, et sõita Aulangosse. Aulango looduskaitseala on tõeline Soome looduse ja kultuuri pärand, mis asub Hämeenlinna lähedal. Seal kohtub müstiline muinasaeg, 19. saiandi luksuslik mõisaarhitektuur ja kuanis Soome loodusmaastik. Imeline paik, kust ei puudunud isegi võlumets.

Aulanko ajalugu ulatub tegelikult tuhandete aastate taha. Juba umbes 2000 aastat tagasi asus praegusel Aulangonvuori mäel muistne kultusepaik ja linnamägi (kaitsekindlus). Strateegiliselt suurepärases asukohas asunud mägi raiuti tõenäoliselt puudest paljaks, et ümbrust paremini jälgida.

See muinaslinnus hävitati 13. sajandi keskpaigas, kui piirkonda saabusid rootslased, kes hakkasid paari kilomeetri kaugusele ehitama tänaseni säilinud võimsat Häme kivilinnust. Sajandeid kasutati Aulanko ümbrust peamiselt karjamaana ja metsaalana.

Aulanko sellisena, nagu me seda täna tunnetame, sündis aga tänu ühele rikkale ja ekstsentrilisele mehele. 1883. aastal ostis Venemaal relvatööstusega tohutu varanduse teeninud Soome kolonel Hugo Standertskjöld Vanajavesi järve kaldal asuva Karlbergi mõisa.

Kolonelil oli lennukas visioon: luua oma maadele midagi Soomes enneolematut. Aastatel 1883–1910 palkas ta tööle korraga kuni 250 meest, et kujundada piirkond suurejooneliseks inglise stiilis pargiks. Pargi rajamise taga on ka romantiline legend: räägitakse, et Standertskjöld oli kõrvuni armunud ühte Poola krahvinnasse ning lootis talle luksusliku pargiga muljet avalda, et naine Soome elama tuleks. Kuigi krahvinna ei tulnudki kunagi Itämerest siiapoole ja kolonel jäi vallaliseks, sai Soome endale hindamatu kultuuripärandi.

Koloneli käsul tehti Aulangol ära hiiglaslik töö:

  • Tehisjärved: Kaevati kaks suurt tehislikku tiiki – Luigetiik (Joutsenlampi) ja Metsatiik (Metsälampi).
  • Eksootiline floora: Piirkonda istutati üle 140 võõrpuuliigi, põõsa ja lille, luues erakordselt liigirikka dendraariumi.
  • Esimene loomaaed: Sajandivahetusel asutas ta sinna Soome esimese loomaaia, kus elasid põhjapõdrad, hirved, faasanid ja paabulinnud.
  • Graniitlinnus: Muinasjutulise meeleolu loomiseks ehitas ta pargi sisse tehiskindluse varemed ehk Aulanko graniitlinnuse.
  • Karukoobas: Pargi graniitastmete all asub skulptor Robert Stiggeli 1905. aastal loodud tuntud karupere skulptuur.

Vaatetorn ja rahvusmaastiku sünd

Koloneli projektide krooniks sai 1907. aastal muistse linnamäe tippu püstitatud 33 meetri kõrgune graniidist vaatetorn. Torni tipust avanev vaade Vanajavesi järvele ja seda ümbritsevatele metsadele on ametlikult nimetatud üheks Soome ametlikuks rahvusmaastikuks (kansallismaisema). See vaade on inspireerinud paljusid Soome suuri kunstnikke ja heliloojaid, sealhulgas Jean Sibeliust, kelle kuulus sümfooniline poeem „Finlandia“ sai väidetavalt inspiratsiooni just nimelt Aulanko vaadetest.

Erinevalt paljudest oma aja rikastest maaomanikest hoidis kolonel Standertskjöld oma pargi uksed linnarahvale ja turistidele alati avatuna. Pärast tema surma ostis Hämeenlinna linn 1926. aastal maa-ala endale.

Selleks, et unikaalset looduse ja inimese kätetööd säilitada, sai Aulanko 1930. aastal ametliku looduskaitseala staatuse. Tänapäeval haldab ala Soome riiklik metsaamet (Metsähallitus) ja see kuulub ka Soome esimese riikliku linnapargi (Kansallinen kaupunkipuisto) koosseisu.

Kaunil looduskaitsealal käidud ja matkatud, sõitsime edasi Vehoniemi vaatetorni juurde.

Vehoniemi vaatetorn (soome keeles Vehoniemenharjun näkötorni) on üks Soome tuntumaid ja ajaloolisemaid vaatetorne. Kuigi seda nimetatakse vahel ekslikult observatooriumiks, on tegemist klassikalise maastikuvaatlustorniga, mitte tähetorniga. Paik asub Pirkanmaa maakonnas Kangasala linnas, umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel Tampere linnast. Hämeenlinna sõitsime sealt tagasi palju kauem. Pidasime vaatetorni platvormil väikese võikupikniku ja imetlesime loodust. Meie noormees käis tornis ära, naisseltskond imetles ümbritsevat metsa ja järve. See on üks tore asi Soomes, et kuhu ei vaata, näed järvi – ega ta asjata ole tuhande järve maa…kuigi neid on seal ikka vist rohkem :P

Torn ei asu keset tühjust, vaid on osa terviklikust turismikompleksist:

  • Vehoniemi automuuseum: Otse vaatetorni kõrval asub Soome üks populaarsemaid vanade sõidukite muuseume – Vehoniemi automuuseum (Vehoniemen automuseo). Muuseumisse sisenemine ja autoajaloo uurimine on kõigile tasuta.
  • Legendaarne kohvik: Muuseumihoones tegutseb kohvik, mis on kogu piirkonnas kuulus oma majas küpsetatud traditsiooniliste kohapealsete munkade (Soome tüüpi rasvasõõrikud/pontšikud) ja käsitööjäätise poolest.
  • Loodusrada: Auto parklast algab umbes 2 km pikkune loodusrada, mis viib läbi kaitsealuse okaspuumetsa järve kaldale, pakkudes võimalust nautida puutumata loodust.

Vaatetorni külastamine ja treppidest üles ronimine on täiesti tasuta ning platvorm on avatud ööpäevaringselt ka siis, kui automuuseum on suletud.

Käisime automuuseumis, noored tegid lausa kaks tiiru peale ja siis istusime kohviku terrassil laua taha maiustama. Lapsed sõid jätsi, meie Helgiga neid kuulsaid rasvapalle. Huvitavad jäätisesordid olid seal – näiteks vana diisli nimeline. Lapsed kiitsid heaks. Automuuseumis nägime punaste klahvidega klaverit…no ei, mulle meeldib ikka klassikaline must-valge. Punased on kuidagi väga ….kriipivad :P

Ja siis tagasi Hämeenlinna, kus Helgi pakkus muidugi veel süüa ja oligi aeg hüvasti jätta ning edasi liikuda. Jääme jällenägemist ootama.

Umbes 40- minutilise sõidu järel olime järgmises peatuspaigas ehk Teuros. Teuros elab minu teine sõbranna, kellega meid seob 43- aastane sõprus, palju ühiseid huvisid, tegemisi ja toredaid koosolemisi. Tutvusime ühisel töökohal, kuhu mõlemad peale kooli toimetama asusime. Algusest peale sidus meid armastus kujutava kunsti ja õmbluskunsti vastu. Koos osalesime Tartu kujutava kunsti kursustel ja tööl muudkui õmblesime. Vabal ajal ka :D Praeguseks Sirkka sisuliselt midagi ei õmble, aga see-eest on ta ülimalt andekas ja produktiivne kunstnik. Suuremaid ja väiksemaid maale tuleb nagu Vändrast saelaudu. Kui mina liikusin pigem fotokunsti poole, siis tema jäi maalikunsti juurde. Koos oleme ka ühe toreda näituse kokku pannud, kus kohtusid mustvalged portreefotod ja nende põhjal loodud värvilised pastellmaalid. Näitus oli eksponeeritud mitmes paigas üle Eesti ja mitmes kohas Soomes. Meie vanimad lapsed on ühevanused ja Sirkka tütrega seob mind pikka aega kestnud ilus sõprus. Samamoodi olen seotud Sirkka õe perega. Tema õemees ütles mulle toredasti, et no nii, nüüd oled sa mu mõlemad tütred mehele pannud – õmblesin mõlemale eri aegadel pulmakleidid, tegin pulmafotod, pulmameigid, pildistasin pulmapidusid 5 aastat ja 10 aastat hiljem, pildistasin nende beebiootusi ja peresid. Ka Sirkka tütre Helena pulma pildistasin, nagu ka beebiootust ja mõlemat beebit. Mis ma siin heietan, see on minu laiendatud perekond, kes on mulle väga kallis.

Ühesõnaga jõudsime Sirkka juurde…..ja loomulikult otse lauda, kuigi 40 minutit tagasi me lauast just tõusime. Oli ju nuumalaager :D Aga meil oli tore. Ja Sirkkal on toredad kiisud. Üks neist pigem ilvese suurune. Õhtu möödus lobisedes, aias jalutades ja saunas käies. Kodune ja armas.

Järgmisel päeval peale hommikusööki käisime kohalikus hetegevuslikus kohvikus lagritsakomme ostmas ja niisama juttu ajamas. Ühel paaril oli seal samasugune koer, nagu minu noorema poja peres ja kohe jätkus meil juttu kauemaks. Eks me sellises eesti-soome segakeeles rääkisime, aga aru saime üksteisest küll.

Kodus veel viimane kõhutäis(oioioi) ja hakkasime liikuma tagasi Helsingisse. Nagu selgus, õigel ajal, sest Sirkka sai samal ajal telefonikõne sugulastelt, kes olid ootamatult kohe-kohe tema juurde saabumas. Suur rõõm kohtumisest hinges, jõudsime peagi tagasi Soome pealinna.

Tütrel olid mõned mõtted, kus käia. Panime auto Kamppi keskuse maa-alusesse parklasse ja läksime keskuse viimasele korrusele Jaapani brändi Muji poodi. Tegemist on Euroopa suurima MUJI kauplusega, millel on pinda üle 3500 ruutmeetri ja mis laiutab tervel kaubanduskeskuse neljandal korrusel.

Kuna pood on hiiglaslik, on seal lisaks tavapärasele minimalistlikule jaapani tootevalikule palju muudki:

  • Tooted: Rõivad (naistele ja meestele), kodukaubad, minimalistlikud sisustustooted, kosmeetika ning lai valik jaapani möblit ja kirjatarbeid.
  • MUJI Ravintola: Kaupluses asub spetsiaalne kohvik ja restoran, kus pakutakse jaapanipäraseid toite ja magustoite.
  • MUJI Local Design Village: Eraldi ala, kus müüakse kohalike Soome väikeettevõtjate ja disainerite tooteid ning toidukaupa.
  • MUJI Small Gallery: Väike kunstigalerii, kus vahetuvad pidevalt kohalike kunstnike näitused

Edasi valisime endale Kamppis ühe Korea söögikoha Seoul 88 ja sõime õhtust.

Kõht täis, otsisime üles populaarse kohviku nimega Cafe Berry.

See on väga populaarne prantsusepärane käsitööpagarikoda ja kohvik, mis asub üsna kamppi keskuse lähedal.

Koht on sotsiaalmeedias saanud tohutult tähelepanu oma erakordsete hedelmäleivoste (puuviljakujuliste mousse-kookide) poolest, mis näevad välja nagu päris puuviljad ja on tõelised kondiitri kunstitööd.

Mis seal salata, ka hind on muljetavaldav. Rahvast oli seal palju ja ilmselt juhtub harva, et sedasi hopsti kohe laua saad. Meil vedas. Mekutasime kolmepeale kahte kooki , aga mina oleks võinud kohvi võtmata jätta. Kahjuks küsiti seal filtrikohvi eest 5€ ja maitses see väga kehvasti. Jätsin joomata. Koogielamus tasus ennast õnneks ära.

Kohvikust väljudes jooksime peagi ühe autentse matcha-kohviku otsa. Matcha Life Kamppi – populaarne ja kõrgelt hinnatud matša-kohvik, mis on spetsialiseerunud autentsele ja kvaliteetsele jaapani matšale. Traditsiooniline valmistusviis, sõbralik teenindus ning suurepärane joogi- ja magustoiduvalik (sealhulgas matša-jäätis). Tütar on mul matchasõber, seega keerasime sisse. Mina pole veel seda murujooki armastama õppinud, aga tema jäi väga rahule.

Õhtu oli käes, õues tõusis tuul ja hakkas tibutama. Meil oli õnneks aeg minna autosse ja sõita sadamasse. Ajastus oli super. Sadamasse jõudes tuul möllas ja vihma sadas üsna kõvasti.

2,5 tunni pärast võttis meid Eestis vastu tormilaadne ilm. Vett lendas ja tuul kõigutas autot. Poolel teel koju muutus ilm õnneks kenaks ja suts peale keskööd koju jõudes polnud tormist jälgegi. Olime südamesoojusega reisilt tagasi kodus ning minu sõbrannadele südamest tänulikud sooja vastuvõtu eest. Jällenägemiseni!

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Kuidas nii, et juba august?

Administrator, 17.09.2026

See on nii igal aastal, et ootad pikkisilmi suve ja siis avastad äkki, et ….läbi saamas ta ongi. Augustis on sumedad pimedad õhtud ja varsti jääme taas igatesema valgust. Kuidas me oleme jõudnud märkamatult aega, kus terendama hakkavad jõulud? Jään vastuse võlgu. Pihlakad on häbematult jumekad ja täpselt esimesel augustil kuulsin õhtul akna taga ritsikate siristamist – kindel märk, et saabus august.

Siiski, siiski! August oli täis toredaid käike, tegemisi, sünnipäevi ja eelkõige- mul algas 8. augustist puhkus, millele eelnesid 3 päeva Rõuges seminar-laagris.

Augusti kaks esimest päeva sattusid nädalavahetusele, kus polnud plaani kusagile minna, ehk siis tegelesin iseenda ja koduste töödega. Pühapäeva õhtuks võisin endale õlale patsutada, sest alates reedest olin olnud taas tubli – võimlesin, kõndisin, jooksin. Mis seal salata, see sportlik pool on kuidagi viimastel aastatel unarusse jäänud ja enne kui vorm päris kehvaks läheb, tuleb endal natist kinni võtta ja taas liigutama hakata. Jaksan, suudan ja mis kõige tähtsam – tahan. Hommikuid alustasin tubase trenniga, siis tavapärane suur kruus vett+raamat. Edasi suurem kõnni/jooksuring terviserajal ja seejärel tervislik hommikusöök. Nädalavahetusel on seda luksust endale rohkem aega pühendada. Tööpäevadel piirdun kiirema tubase trenniga ja hommiku+lõunasöögi valmistamisega. Kui peale tööd aega ja jaksu on, lähen kõndima. Juhul, kui ma tööle ja koju jalgsi lähen, pole selleks vajadust. Kui ratta või bussiga, tuleb minna liikuma. Mul on vist käes see kummaline periood, kus vajan muutust. Mingi osa elust tuleb kokku rullida ja leida endale uus osa. Kahtlaselt palju mõtteid on pähe tekkinud.

Esimesel nädalavahetusel tegin hulga seisvaid asju ära. Näiteks triikisin, parandasin riideid, lõikasin välja meie väikesele tupsule pluusi ja pükstüki, millest üks sai peaaegu valmis. Pesin voodipesud ja tütre teki – sest õues oli nii hea pesukuivatamise ilm – tuuline ja päikeseline. Kuivatit pole, siis tuleb alati ilmaga arvestada, et asjad kiirelt kuivaks saaks. Pesin lõpuks köögis akna puhtaks. Loodetavasti saan puhkuse ajal veel kahe toa aknad pestud. Tütar pesi oma toa akna ise. Elutoas on aknad pestud, aga ilmselt vajaksid enne sügist pesu rõdu klaasid. Njah, neid on päris palju, neid aknaid ja nad on suured. Aga ma armastan valgust.

Augusti 3, 4 olid enne puhkust viimased tööpäevad. Pikad, 10.00-18.00 ja väga intensiivsed. Rahvast käib rampsis suvel hämmastavalt palju ja teinekord on kahe tunniga juba 100 inimest teenindatud. See on paras jooksmine ja sinna vahele tuleb lahendada veel igasuuuuguuuseid probleeme. Näiteks reserveeringuid otsida, osasid neist laenutuskappi vormistada ja sinna viia. Lisaks miljon muud pisiasja või suuremat asja. Mida rohkem suletakse pangakontoreid, telefonioperaatorite kontoreid ja mida kõike veel, seda enam liiguvad inimesed oma hädadega raamatukogusse. Jajaa, me peame absoluutselt kõike oskama ja teadma. Nii muuseas…raamatud ei lähe ka ise riiulisse tagasi aga veidral kombel oskavad riiulites omavahel segamini minna :P Ka need asjad tuleb lahendada. Kuu pärast algab hooaeg ja vat siis läheb alles see õige mahtra lahti. Äkki peaks vähem töökas olema? Kas peab kogu aeg ennast ribadeks rabama?

5.-7. august tööalane laager Rõuges.

Selliste kaugele sõitudega on nagu ikka. Laager hakkab lähenema, siis käid ja mõtled, aaaaaga oi kuidas ma ei viitsi sinna kaugele kolmeks päevaks minna. Nojah, tegelikult aga tead, et kui kohal, oled rõõmus ja roosa. Mis eriti tore – kohtud armsaks saanud kolleegidega üle Eesti, kellega on tekkinud aastatega sõprussuhted nii isiklikul pinnal, kui tööalasel. Töömuredki meil sarnased ja mõndagi sellist saab arutatud, millest tööl polegi nagu kellega rääkida, sest aru saavad need, kes teevad samalaadset tööd ja raamatukogus muide on töötajatel vägagi erinevad profiilid.

Esimese asjana külastasime kolme raamatukogu. Võrus kooliraamatukogu ja keskraamatukogu ning viimasena Rõuge raamatukogu. Võru uus raamatukogu on peale renoveerimist väga mõnus. Astuge läbi!

Selles laagris saavad kokku kooliraamatukoguhoidjad ja rahvaraamatukogude lastetöötajad. Seega arutame kahe erineva instantsi kokkupuutepunkte, muresid ja leiame lahendusi. Kõigele lisaks on hulgaliselt harivaid ning ülihuvitavaid koolitusi. Muuseas, kuulates eestlannast lektorit, kes on õppejõud Norra ülikoolis ning elab Taanis, saime teada…. Eestis on meie valdkonnas kõik veel väga hästi ja annaks jummel meile tarkus seda mitte ära rikkuda. Lapsed loevad ja algklasside õpetajate tase on üldiselt hea. Veel. Põhjamaades nii hästi enam kahjuks pole.

Toimus üks vabaõhuloeng, mille viisid läbi poilitseitöötajad. Nemad rääkisid meile, kuidas me saame ja peame kaitsma iseennast ja külastajaid, kui mingil põhjusel läheb asi käest ära. Oli hariv ja kasulik kuulamine, huvitav vestlus ja konstruktiivsed situatsioonide arutelud.

Kuna olime Rõuges, siis sai õhtuti võtta ette matku looduskaunisse ümbruskonda. Ööbikuorus käisime lausa giidiga, kelleks oli Rõuge valla kommunikatsioonijuht. Pesapuu otsa ronisin ühel õhtul pimedas koos Viljandi kolleegiga(peale seda, kui me Rõuge suurjärves ujumas käisime ja see oli selle suve ainus ujumine), teisel õhtul sellesama Ööbikuoru matka raames. Assamait, mul oli hea meel, et endiselt jaksan ühe hingetõmbega sinna treppidest üles kepselda ja suurt isegi ei hingelda. Küpses ja kogemustega vanuses on see oluline näitaja ja suur rõõm.

Ööbikuoru matk

Mnjah, kolmandal päeval oli nagu ikka, rõõm jällenägemisest ja kurb lahku minna. Ees seisis 4 tundi loksumist Võru-Tallinn bussiga.

No päriselt, kohale jõudes olid jalad unnnustanud, mida tegema peavad. Oma üllatuseks avastasin, et sel bussil on peatus lennujaamas paralleelselt trammipeatusega…seega lohistasin ennast bussist välja, üle trammitee ja kohe trammi uksest sisse. Jalad said peale šokki kohe tagasi istuma potsatades toibuda. Sõitsin sealt kesklinna ja jalutasin Rottermanni kvartalisse, kus tütreraas oli Flamm-is parasjagu tööl. Et kõht oli viimati süüa saanud varahommikul, oli see ainuõige suund. Kaks kärbest ühe hoobiga- sain süüa ja oma kullakalliga jutustada. Lisaks teeb ta maitsvat kohvi. Tütre juurde sinna sööma jõudsin suve jooksul veel teinegi kord. Lihtsalt hea mugav koht kesklinnas ja võimalus vajalikest asjadest rääkida.(Juhul muidugi, kui töö seda võimaldas, sest kliendid kõigepealt.)

5. augustil tähistas noorema poja pisike tütreke oma esimest sünnipäeva. Lastel on selle kasvamisega ikka väga kiire. Alles ta ju sündis!!! 8. augustil tähistasime suguseltsiga väikese Tupsu sündimispäeva. Kas ta ise midagi sellest aru sai, pole teada, aga kingitusi oskas kotist välja tõsta küll ja kõnnib kenasti oma kahel jalal. Tore päev oli. Õmblesin selleks puhuks lapsele paar riideeset lisaks põhikingitusele. Ilmataat oli päikesega helde ja pidu laienes terrassile. Koer tundis külaliste rohkusest rõõmu, sest kogu aeg viitsis keegi temaga palli loopimist/toomist mängida. Kokku said 4 põlve. Armas, kui see võimalikuks osutub. Tipsul on lisaks vanematele 4 vanavanemat, 3 vanavanavanemat, 2 tädi ja 1 onu, 1 vanatädi ja 1 vanaonu, kaks onutütart ja sügisel sünnib Inglismaal üks tädipoeg. Peale pidu käisin tütre ja tema noormehega korra Ikeas jalutamas. Passitasime oma pepudega tugitoole ja ostsime üht-teist vajalikku. Meil saavad kuidagi riidepuud pidevalt otsa ja Ikea omad mulle meeldivad. Ah jaa, leidsin sealt lõpuks minu kapiustele sobiva laiusega kahe krugiga kapinupud. Eeldasin, et need sobivad. Kodus panin kohe nupud …no pigem sangad…ja sobisid. Nüüd tuleb neid veel 28€ eest juurde osta, et puuduvad asendada ja vanad olemasolevad välja vahetada. 18 ühikut on kappide küljes.

Augustisse jäid mõlema poja perede pildistamised. Noorema peret pildistasin Tallinnas Kadrioru pargis ja vanema poja peret Raplamaal Mukri rabas. Omasid on alati nii tore pildistada, eriti kui ilmataadiga hea diil tehtud. Vat aga pilte ma ei kavatse veel töötlema hakata, sest minu arvuti lihtsalt ei viitsi enam ennast suurte pildifailidega liigutada. Noorem poja otsib mu arvutile uut sisu ja kui sisu vahetatud, saab ehk normaalselt tööd teha. Eks see arvuti on ka muldvana, aga tegelikult väga hästi teeninud.

Augustis tegin endale ühe vajaliku ostu. Kaks aastat tagasi ostetud rahakott/mobiilikott väsis ära, aga selline asjandus on tööl liikudes hullult praktiline. Koti saab tegelikult korda, pean lihtsalt ketile uued ja sobivad karabinid leidma. Üks eesti netifirma nimega Tavaline müüb nahast käekotte ja nende sortimendis on selline mugav isend täiesti olemas. Mingid värvid juhtusid sooduses olema ja ostsin endale rohelise. Olen sellega väga rahul.

11.augustil käisin pealinnas asjatamas. Tarvis oli Karnaluksist puuvillaseid kangaid osta, et peagi sündivatele beebidele katsikuteks tekke teha. Poja sõpruskonnas sündis neid augustis kaks. Poisslapsele tegin teki augusti lõpus valmis, tütarlapsele teen septembri alguses.

Peale poodlemist nautisin Kadrioru pargi lilleilu, seejärel käisin Rottermannis Levier Cafes kohvil ja makroonil.

Järgmisel õhtul läksin õue osalist päikesevarjutust vaatama ja kuigi kasutasin kahte ülestikku päikeseprilli, sain ikka endale mingi suure täpi silmadesse, mida nägin kõikjal, kuhu vaatasin. Õnneks oli silmatilkadest abi. Huvitav nähtus, kuigi mul polnud suurem asi vaateplats.

13. augustil panin ennast korda ja läksin korterist välja, et istuda jaamas Pärnu bussi peale….paar trepivahet allpool mõtlesin ringi, ei viitsi. Eksole, oli siis vaja ennast sättida. No läksin tuppa tagasi ja veetsin päeva lugedes ning koduseid toimetusi tehes. Järgmisel hommikul läksin uuele katsele ja sel korral jõudsin bussi peale, sest tunne oli õige. Kui see buss ei logistaks meilt Pärnu 2 tundi, käiks seal palju sagedamini, sest no päriselt….Pärnu nii lähedal, aga et seal ilma autota ära käia, kulub päevast 4 tundi 15 minutit. Ühesõnaga veetsin Pärnus mõnusa päeva ja sattusin veel VõraFestile – rahvatantsijate ja võimlejate suurele peole. Terve linn oli tantsijaid täis ja iga nurga peal keegi esines. Ju ma sellepärast pidingi sinna päev hiljem sõitma.

Aga…vähemalt korra tuleb suve jooksul kindlasti Pärnus käia. Linnuke sai kirja ja veetsin mõnusa aja mere ääres pingil laintelaul, laintelaul…ümisedes(Nublu laul). Ühel pildil on siin Sunset Club-i kuulutused ja see on selline nostalgiahetk. Kuskil aastatel ilmselt 94/95 sai seal mõnedki korrad tantsimas käidud ja sealt sai alguse ka üks sõprus kogu eluks.

Käisin lõpuks ära LindaMae Contseptsion kaupluses, kust ma veebi teel perioodiliselt oste teen. Valdavalt ostan häid šampoone, imelisi Nepaali käsitööliste käevõrusid ja Knekki patsikumme. Mõnedki jõulukingid on sealt pärit. Nüüd sain kohapeal käies valida pojatütrele sünnipäevaks ilusa käevõru ja patsikummi. Endale ostsin käevõru ja tütrele patsikumme. Vajaliku RahuCare tahke šampooni ostsin samuti.

Tagatipuks sain omanikult hea soovituse, kus Pärnus maitsvat kohvi saab. Ega ma siis uduumbes katsetama lähe, tahaks ikka kindlalt sellist kohvi, mille ka ära joon. Hommikul Pärnu jõudes käisin tegelikult söömas Port Arturi katusealuses kohvikus Mum Cafee ja seal sõin päris hea salati kitsejuustuga. Omapärane interjöör.

Kohvile läksin aga jõe ääres asuvasse Kohvilasse, mis on nii kohvik, kui vinoteek. Kohv oli tõepoolest maitsev. Seda kohta soovitan.

Õhtul poolseitsmeks olin kodus tagasi. See buss võiks isegi natuke hiljem Pärnust väljuda, aga ilmselt on nad käimas umbes samas graafikus, nagu vanasti rong liikus. Aus oleks öelda, et see on tegelikult kohtuav bussiliin. Kui juhtub veel selline juht, kes veab inimesi nagu puid…siis hoia aga oma piip ja prillid kurvides….. ja neid sellel teel jagub(lisaks igas kurvis on raudpolt mõni rekka vastu sõitmas).

Enne järgmist teemat veel lihtsalt pildikesi Pärnust :)

Järgmisel päeval tegin pojale koerahoidu, sest neil oli liikumist ja viimasena läksid nemadki Pärnu, vaatama VõraFesti lõpuetendust, kus poja noorem piiga Kadi võimlejatega tantsis. Käisin päeval peniga poja terrassil mõnulemas. Koer sai vabalt oma koduaias ilusat ilma nautida ja mina lugesin terrassil raamatut. Toidu võtsin kodunt termosega kaasa, kohvi ka ja mõnus olemine garanteeritud. Koduaias julgeb paljajalu murul käia. Mängisime koeraga palli. Öösel tudus koerake minu voodi kõrval nagu beebi, kordagi mind üles ei ajanud.

Hommikul tuli tütar koju, et koeravalve üle võtta ja mina sain sõita Tallinna teise poja peret pildistama. Pere peale saab kõik tehtud ja kõiki aidatud. Selleks pere ongi. Jõudsin isegi meie tupsununnule retuusid õmmelda. Neid kangajääke on aastatega kogunenud, mis tuleb nüüd kiirelt väikese inimese riieteks õmmelda, sest muidu kasvab suureks ja jälle on tükid liiga väikesed, et midagi õmmelda.

Poja pere oli suundumas oma sõprade katsikule ja selleks puhuks tellisid minult beebitekikese.

20.-22. augustil käisime tütre ja tema noormehega Soomes. Külastasime minu põhikiooliaegset sõbrannat ja gümnaasiumijärgset sõbrannat, kes mõlemad elavad väga pikalt Soomes ja meie sõprused on kestnud vastavalt 53 ja 43 aastat. Sellest sõidust teen vast eraldi postituse. Tore minireisike oli.

26. augustil siis Mukri rabas pildistamas. Õhtupoolsel ajal oli rabas ütlemata mõus, kui vaid…jah, rabas oli venekeelne perekond. Vanemad korjasid kombainidega pohli ja 3-4 last lihtsalt röökisid. Mine siis veel rahu ja vaikust nautima. Meil oli ka 3 last kaasas, aga nad oskasid vaikselt olla. Õhtu oli super, tuulevaikne ja soe.

27. augustil sai minu vanim lapselaps 13! Kuidas nad küll nii ruttu kasvavad??? 3-4 cm veel ja oleme temaga ühepikkused.

27. august olin esimest päeva peale puhkust tööl ja ega siis esimesel päeval tervet päeva jaksa tööd teha. No nali naljaks, tegelikult läksin pisut varem ära, et sõita Tallinna, kust tütre endise klassivenna ema mind jaamas auto peale võttis ja koos sõitsime Ääsmäele. Nimelt, gümnaasiumi kestel said lisaks noortele sõpradeks ka lapsevanemad. Tähistasime peaaegu täiskoosseisus juunis noortega samal ajal ja eri kohtades nende gümnaasiumi lõpetamist ja nüüd augustis saime taas kokku. Ägedate lõpetajate mitte vähem ägedad lapsevanemad. Kogunesime ühe klassiõe pere koduõuele, ilm oli meie poolel ja pererahvas kostitas meid ülimaitsva toiduga. Juttu ja naeru jagus mitmeks tunniks. Uued plaanid said peetud. Prantsuse Lütseum on väike kool, tekib kogukond ja sõprussuhted tekivad mitte ainult lastel. Mnjah, Lütseumi-aeg tekitab meis kõvasti nostalgiat. Nii palju oli toredaid koostegemisi ja -olemisi.

Augustis jõudsin käia kaks korda kinos. Sõbrannaga vaatasime 3 tundi Apollo Plaza Lux-Vip saalis “Odüsseiat”. Muidugi oli film hästi tehtud, muidugi oli suurepärane näitlejatöö, aga….kas on ikka vaja neid taplemise ja muid koledaid kohti ülipikkadeks venitada, kui raamatus on see võetud kokku 4-5 lausega? Et istud terve seansi, närvid läbi nagu politseikoeral?!? Ah jaa, Potterist ja Videviku-saagast tuntud Pattinson ei olnud minu jaoks oma rollis usutav. No ta ei ole see tüpaaž. Mis mind aga hämmastas. Seal saalis on väga vähe kohti, oma istekohale saab tellida otse istmelt sööke ja jooke. Saalis olid eranditult täiskasvanud inimesed. See sigala, mis seal peale filmi saalis valitses…..no see oli ikka muljetavaldav. Ma päriselt eisaaaaaaaa arrruuuuu!!!!

Samas kinos käisin nii nädal hiljem üksi vaatamas filmi “Michael”. Ehk siis film Jacsoni lapsepõlvest ja noorpõlvest. Väga meeldis ja olgem ausad, sellise türannist isa käe all ei saagi kasvada päris terve närvikavaga inimeseks. Taas suurepärane näitlejatöö. Kõigele vaatamata on see artist legend, muusika/tantsustiil unikaalsed ja tema laulud igavesed.

29. augustil suundusin hommikul rongi peale ja piletimasina juures kohtusin oma armsa kolleegiga. Sellega, kellega me ikka koos kultuuri naudime. Puhtjuhuslikult kohtusime ja linna olime sõitmas samade eesmärkidega – esmalt natuke mingit kultuuri nautida ja siis laste juurde minna. Nii me siis kopereerusime ja kõndisime kõigepealt Telliskivi linnakusse. Seal toimusid erinevad välimüügid. Vaatasime siin ja seal ringi ning lõpuks sukeldusime Fotografiskasse. Vaatasime seal ära kõik 2 korruse fotonäitused ja siis platseerusime hubasesse esimese korruse kohvikusse kohvi-kooki nautima. Mõnus oli, gluteenivaba toska oli maitsev, näitusemuljed said seeditud ja jutud aetud. Edasi suundusime kumbki oma lapse juurde külla.

Avastasin, et üks buss sõidab Baltast Uus-Järvekülla poja majale veel lähemale. Kahjuks vaid 3 korda päevas, aga sel päeval see keskmine aeg sobis mulle suurepäraselt. Sealt peatusest oli pisut alla kilomeetri kõndida. Meie Tupsu emme oli hommikupoole Pärnusse sõitnud, et oma sõbrataridega SPA-sse minna. Meie siis pojaga olime lapsega kodus. Käisin Tupsuga õues jalutamas, mängisime mänguväljakul ja toas, õhtul tegi issi lapsele vanni ja pani magama. Magasin sel korral elutoas ja vat selle pere koer ei arvanud midagi öörahust :D Muidugi ta ei haukunud, aga korda 6 vahetas ta küünte klõbinal magamiskohta ja muidugi ärkasin ma iga kord üles. No aga tont sellest, kõige tähtsam, et sain koos kallitega aega veeta.

Hommikul toimetasime niisama, pealelõunal laekus tütar oma noormehega ka meie juurde. Kui nemad hakkasid Kasemetsa tagasi sõitma, läksin kaasa ja sain Sakust rongile. Nii see august läbi saigi. Kaugelt kõik ei saanud kirja, aga üks mõnus ja tegus kuu oli.

31. augustil oli tütrel ülikoolis esimene koolipäev.

Augusti raamatud: Kõigest 8, aga üllatav, et ma puhkuse ajal niigi palju jõudsin lugeda.

“Arstitudengipäevik. Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi” Toivo Tänavsuu

Huvitav. Aus. Intrigeeriv. Valdavas osas noogutan kaasa, on kohti, millega ei nõustuks. Igal juhul huvitav sissevaade arstitudengi igapäevaellu. 8/10

Tulla 37aastaselt elus esimest korda mõttele arstiks õppida ning see mõte ka teoks teha ei ole võibolla kõige tavalisem asjade kulg. Aga selgub, et dinosaurused ei ole veel välja surnud ja saavad hakkama ka mäetippude vallutamisega. Minu arstitudengipäevik kirjeldab peensusteni suure kannapöörde ning arstiks õppimise võlusid ja valusid. Siin on enam kui kuue aasta seiklused ja juhtumised minu arstliku mõtlemise kujunemisest Tartu Ülikoolis ja mitmes Eesti haiglas, tabavad tähelepanekud Eesti tervishoiust, patsientidest ja elust enesest. Kui kasvõi keegi pärast selle raamatu lugemist otsustab varajases või hilisemas keskeas asuda oma unistusi teoks tegema, on raamat täitnud oma eesmärgi. Liiga vana oled sa alles 100aastaselt. Toivo Tänavsuu *** Erakordne, et endale nime teinud edukas ajakirjanik otsustab ühel hetkel arstiks õppima minna. Mäletan, kui 2019. aasta Saaremaa ooperipäevadel astusin toona vähiravifondile raha koguva Toivo juurde ja tunnustasin teda julge otsuse eest teha elus kannapööre. Kindla veendumusega väitsin, et arstiõpingute kõrvalt võib ta kirjutamise nüüd küll unustada, selleks lihtsalt ei jää aega. Aga võta näpust, eksisin. Kogu selle „ogaraks õppimise“ kõrvalt on Toivo kirjutamist jätkanud ja ka oma arstiks saamise teekonna mahlakas vormis kirja pannud. Nii ehe, avameelne ja huumoriga vürtsitatud tekst on huvitav lugemine kõigile. Mis seal salata, meedikule on siin äratundmist palju, nagu oleks ise äsja anatoomia arvestust või neuroloogia eksamit teinud.

See raamat võiks olla kohustuslik lugemine kõigile noortele, kel soov arstiks saada. Samuti inspiratsiooniks neile, kes soovivad elus kannapööret teha, aga julgusest jääb puudu.

Riina Vettus kardioloog

See raamat on lugu julgusest teha oma elus otsustav kannapööre. See on soe ja vahetu raamat sihikindlusest, lootusest ja uskumatust eneseületusest, mida loed nagu hea sõbra kirja.

Priit Hõbemägi Postimehe peatoimetaja ja endine kolleeg

“Väike pöidlaküüdi käsiraamat” Peeter Paaver

Väga ladus, huvitav ja hea pildimaterjaliga reisiraamat. Meeldib autori eneseiroonia ja hea huumorisoon. Informatiivne ja mõtteid tekitav. 10/10

Käsiraamat hääletamisest? Kellele ja milleks? Millal te viimati kuulsite, et keegi kuhugi hääletaks?

Ehkki kunagi oli hääletamine paratamatus punktist A punkti B jõudmiseks, võiks tänaseks selle transpordiviisi lugeda kadunud kunstiks. Aga tegemist ei olegi päris klassikalise käsiraamatuga, vaid värvikireva rännulooga sellest, kuidas ühel jäisel novembrikuu hommikul oma soojast voodist Valga maanteele astusin. Plaanisin poole aastaga Vietnami jõuda, taskus väiksem summa kui keskmisel turistil kahenädalase pakettreisi jaoks.

See on seiklus läbi Euroopa, Kaukaasia, Lähis-Ida ja Aasia, kus meeleolud ja võimalused käivad üles ja alla nagu ameerika mägedel. Seda kõike võideldes üksilduse, bürokraatia ja kargete külmakraadidega. Ja mis oleks suurem seiklus, kui liikuda läbi maailma hääletades? Võibolla see, kui alati hääletamine ei tööta ja tuleb elule loominguliselt läheneda, valides edasi liikumiseks ka kümnekordselt ülerahvastatud ronge, imeodavaid lennukeid, praami või isegi mootorratta soetamist.

“Kuradid ja pühakud” Jean- Bapriste Andrea

Mulle meeldivad prantslastest kirjanikud ja nende kirjutamise stiil ning lähenemine elule. Väga hea lugemine, valus, kriipiv, aga ikkagi väga hea. Oluline niit oli muusika, oluline osa oli armastusel. Kurbvalusilus lugu. 10/10

See on lugu poisist ja tüdrukust. See on lugu armastusest. See on lugu vanast mehest, kes mängib avalikel klaveritel taevalikult Beethovenit. Tema nimi on Joseph, aga ta palub end kutsuda Joeks. Ühel päeval võib teda näha raudteejaamas, järgmisel juba lennujaamas. Ta raiskab oma pianistiannet ükskõiksete reisijate peale. Ta ootab. Aga keda ja miks?

Kuueteistaastasena hukkub Joe perekond lennuõnnetuses ning ta saadetakse Püreneedesse, religioossesse orbudekodusse Les Confins. Sealt edasi ei ole enam midagi, sinna saadetakse hüljatud, poolemeelsed. Päevad on rutiinsed, täis rasket tööd ja vägivalda. Kuni juhus viib Joe kokku Rose’iga ja sealt alates unistab poiss peale tüdruku veel vaid põgenemisest.

„Kuradid ja pühakud” jutustab julge loo kamraadlusest, armastusest ja headuse võidukäigust kurja üle, jäädes ka kõige süngematel hetkedel muhedalt humoorikaks. Jean-Baptiste Andrea oskab võrratu õrnusega kirjutada sisemisest lapsest, tundlikust, naljakast ja mässavast, keda me kõik enda sees kaasas kanname.

Jean-Baptiste Andrea (snd 1971) on prantsuse kirjanik, filmilavastaja ja stsenarist. Tema debüütromaan „Minu kuninganna” (2017, e. k. 2025) võitis kümmekond auhinda, sealhulgas Prix du Premier Roman ja Prix Femina des Lycéens. Ka tema kolmas romaan „Kuradid ja pühakud” (2021) võitis mitu auhinda. Andrea neljas romaan, 2023. aastal ilmunud „Valva tema üle” võitis Goncourt’i preemia.

„Silmipimestav kirjanduslik saavutus.” RTL

„Suure südamega romaan… ilus lugu.” Euradio.fr

„Lugu kamraadlusest, armastusest ja muusikast.” Times

„Liigutav, mõtlemapanev ja haarav romaan.” Mail on Sunday

„Truffaut ja Hugo on ühes sules kokku saanud.” Télérama

„Naer ja pisarad … Sügav ja tundlik.” SensCritique

“Maia” Anni Blomqvist

Tormisaare maia lugude kolmas raamat. Endiselt meeldib mulle väga ja ei sega ka see vanaaegne kõnepruuk, nagu ma paljusi tean segavat. 10/10

Sarja kolmandas romaanis on peategelaseks Maia, kellest nüüdseks on saanud täiskasvanud naine. Tema perekond aasta-aastalt suureneb. Lapsed kasvavad suureks, igapäevased toimetused, raskused ja rõõmud põimuvad kõike muud kui üksluiseks argipäevaks. On ka valu ja kurbust, hetki, mis tunduvad ülimalt rasked, kuid koos saavad Maia ja Janne hakkama ning elu läheb edasi.

Soomerootsi kultuskirjaniku Anni Blomqvisti „Maia“ on kolmas osa viiest saarestiku-teemalisest romaanist, mis kokku moodustavad suure ja muljetavaldava terviku, tõelise Ahvenamaa eepose. Romaan jutustab elust saaretalus, kus elurütmi määrab talu- ja meretööde aastaring ning ühtehoidev kogukond jagab üksteise rõõme ja muresid. Sellest, kuidas Maia ja Janne elu karmides oludes kulgeb, saab lugeda „Tormisaare Maia“ järgnevates osades: „Meri naabriks“ (ilmub märtsis), „Maia“ (ilmub mais), „Lahing merega“ (ilmub juulis) ja „Teekond laiult tagasi“ (ilmub septembris).

Loe sarja arvustust siit: https://kultuur.delfi.ee/artikkel/120314886/arvust…

Vaata ka sarja põhjal tehtud filmi: https://kultuur.err.ee/1609410313/kinodesse-jouab-…

“Armunud astronoomi” Antoine Laurain

Omapärane kahe erinevad ajas toimuv lugu, mis lõppkokkuvõtteks viib kuskile ühte punkti välja. No ja muidugi, Pariis, armastus….aga mitte selline lääge armastus. Ilus ajarännak. 9/10

Osalt põnev seiklus avamerel ja osalt tänapäeva armastuslugu, mille tegevus toimub Pariisi südames, on „Armunud astronoom“ ajarännulugu seiklustest, saatusest ja armastuse väest.

Pariisi kinnisvaramaakleri Xavier’ pere on purunenud ja elu kurb. Ootamatult leiab ta ühest müüdud korterist vana teleskoobi, mille abil saab näha uut ja huvitavat: tähti, Pariisi katuseid ja oma kvartalis üht rõdu, millel askeldab keegi veetlev naine. Ühel päeval astub see naine tema agentuuri ja palub tal oma korterit hinnata. Xavier’ elu keeratakse pea peale …

Kakssada viiskümmend kaks aastat varem siirdub kuninglik astronoom Guillaume Le Gentil sellesama teleskoobiga Indiasse vaatlema Veenuse üleminekut Päikesest. Ja kuigi sõda ja ilm ta plaanid nurjavad, läheb siiski täide Mauritiuse targa ennustus …

Autor kirjeldab vaimukalt parandamatuid romantikuid ja näitab, et miski pole muutunud: inimesed on alati tahtnud endast aru saada, otsivad seiklusi, imesid ja armastust.

Pariisis sündinud Antoine Laurain (1972) on prantsuse kirjanik, ajakirjanik ja antiigikoguja. Laurainilt on ilmunud üheksa romaani ja tema teoseid on tõlgitud neljateistkümnesse keelde. Eesti keeles on varem ilmunud romaanid „Punase märkmikuga naine“ ja „Presidendi kaabu“.

“Kuidas sulle öelda” Nicola May

Ootamatu teemakäsitlus. AIDS-i teemat pole ma seni ilukirjanduses juhtunudki kohtama ja eks see teema ongi kuidagi kuskilt vaid eemalt teada olnud. Raamatus tuuakse kenasti välja selle kurikuulsa haiguse tänapäevane kulg ja ravivõimalused, kuidas inimesed väga erinevalt sellest teada saades reageerivad, kuidas see mõjutab haigestunut ja kuidas see võib juhtuda täiesti teadmatult, elades absoluutselt korralikku ja sündsat elu. Keegi ei tea, kus, millal ja kuidas selline haigus võib uksele koputada. Kurblik, südamlik, paneb südamest kaasa elama. 9/10

Kuidas oma elu uuesti üles ehitada, kui see ühe hetkega igaveseks muutub?

Kolmekümne viie aastane Victoria Sharpe töötab illustraatorina, tal on suurepärased sõbrad ja igati kena, ehkki pisut liiga etteaimatav kaaslane. Ometi tunneb Victoria juba mõnda aega, et midagi on puudu …

Soovides pingetest vabaneda, läheb ta koos parimate sõpradega välja. Järgmisel hommikul, pärast üht hooletut tegu, otsustab naine lõpuks, et on valmis kuulama oma südame häält ja asuma tegudele. Ent peagi saab ta laastava uudise, mis näib hävitavat igasuguse lootuse helgeks tulevikuks.

Või vähemalt nii ta arvab … sest kui sõbrad ja pere teda toetama asuvad ning ootamatu uus armusuhe ta südame kiiremini põksuma paneb, avastab Victoria, et mõnikord võib kõige süngemast pimedusest läbi murda kõige kirkam valgus. Aga kas ta suudab pärast kõike läbielatut selle oma ellu lasta?

Palavalt armastatud ajaviitekirjaniku Nicola May sulest on seni lugejateni jõudnud ülimenukad sarjad „Väike nurgapood“ ja „Väike külaturg“ ning eraldiseisev romaan „Tööpesa“. Oma uues romaanis „Kuidas sulle öelda“ käsitleb ta tõsiseid elulisi teemasid just talle omasel elujaataval ja kirkal toonil, edastades selge sõnumi: armastus muudab tõepoolest kõike.

“Päikesepaiste sillerdaval rannal” Holly Martin

“Kalliskivisaare” neljas raamat. Tuttavad kohad, osad tuttavad tegelased ja jälle üks omamoodi armastuse lugu. Natuke muidugi muinasjutulik, aga ikkagi armas. 7/10

Päikesepaistelisel Cornwalli rannikul, kus meri sillerdab ja kuldsed liivarannad õhkavad romantikat, on õhus armastust.

Lyra Thomas on unistanud Jewel Islandil elamisest alates hetkest, kui ta esimest korda selle hingematvalt kauneid randu külastas. Ja nüüd on tema unistus täitunud – tal on oma väike maja ja uus töökoht. Aga kui Lyra asub jalgrattaga oma uut kodukanti avastama, kukub ta õnnetul kombel otse väga nägusa Nix Sancheze jalge ette.

Tõeline härrasmees Nix tõttab Lyrale appi. Mehe nägu tundub äärmiselt tuttav, olgugi et nad on võõrad. Aga mida kauem nad vestlevad, seda enam näib Lyrale, nagu oleksid nad teineteist juba terve igaviku tundnud. Järgneb Lyra elu kõige maagilisem öö … kuni lummus puruneb, sest järgmisel hommikul on Nix kadunud.

Lyra vannub, et on edaspidi oma südame avamisega ettevaatlikum, ja teeskleb, nagu seda kohtumist poleks üldse olnud. Kuid elul on teistsugused plaanid ja läbi saatuse keerdkäigu avastab Lyra, et Nix Sanchezt pole võimalik unustada.

Selles lummavas ja romantilises heatujuromaanis pakub Briti kirjanik Holly Martin taas põgenemist päikesepaistelisele Jewel Islandile, kus on ootamas armastus, naer ja põnevad seiklused. „Kalliskivisaare“ sarja neljas raamat sobib lugemiseks ka eraldiseisvalt.

“Üksikute sokkide unelmate elu ” Marie Vareille

Autor elab küll Hollandis, aga on prantsuse kirjanik ja taaskord ei pidanud pettuma. Ülihuvitav ja hästi kirjutatud lugu, mis viimase kolmandikunigi jõudes suudab veel küllaldaselt üllatada. Sellised üllatused ja keerdkäigud, et ohsamumeie. 10/10

Pealtnäha läheb Alice’il elus väga hästi. Kuid tegelikult kannatab ta obsessiiv-kompulsiivse häire käes, vajab uinumiseks unerohutablette ning peab toime tulema minevikusaladustest ja süütundest tingitud paanikahoogudega.

Kolides Ameerikast Pariisi ja asudes tööle iduettevõttes, mille pentsiku juhi missiooniks on kokku viia kõik maailma üksikud sokid, on Alice’il kindel eesmärk: nullist alustades asjad taas rööpasse seada. Aga peagi keeravad uued suhted võõras linnas tema elu veel rohkem segamini. Ta võib küll olla asjatundja selles, kuidas inimesi mitte ligi lasta, ent kui kaua suudab ta veel varjata tõde oma mineviku kohta?

Marie Vareille (snd 1985) on Hollandis elav prantsuse kirjanik. Naljakas ja liigutav, kaasahaarav ja sügavalt inimlik „Üksikute sokkide unelmate elu“ on üks tema menukamaid romaane.

Rubriigid: Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Kesksuvi käes

Administrator, 03.08.2026

Soe, valge ja mõnus suvine aeg möödub meie kliimas kiiremini, kui me seda sooviksime. Alles me ootasime valget aega ja juba lähebki taas pisitasa pimedamaks. Käes on kesksuvi, juuli. Päris kurta siiski oleks patt ja olen tänulik sellegi eest, mis antakse. Juuni õnnistas mind puhkuse ajal mõnusate ilmadega, mõnusate kohtumiste ja käimistega. Juuli esmesest päevast läksin jälle tööle ning avastasin, et ma üleliia kurb ei olegi. Mul on südamerahu, stabiilsus ja rõõm. Juba see teeb rõõmu, et vaba päeva hommikul saad pikemalt lesida voodis, kõrval kohvitass tüki tumeda šokolaadiga ja lugemiseks hea raamat.

Et siis juuli algas töiselt, aga esimesel nädalavahetusel käis jälle puhkamine läbisegi asjatamisega. Korra käisime laste vanavanemate juures maal. See oli armas käimine ja vastastikune rõõm kohtumisest. Vanaisa sai juulis 87, seega tuleb käia külas, kuni on kelle juures käia.

Tikkisin masinaga ühele põllele teksti, saatsin ära ühe arve, maksin arve(lihtsalt nii nummi musliin oli müügis, millest meie pere beebile õmmelda) ja lõpuks!!!! sain valmis meie eeslmise aasta perefotode albumi, mille saatsin trükki. Sellega juhtus nii, et pidin nad valmis saama juba jaanuari alguses, aga….jõudes peaaegu valmis selgus, et lehekülgede limiit on 120 ja mul oli veel hulga pilte, mis pidid albumisse mahtuma. See tähendas siis seda, et sisuliselt pidin alustama otsast ja vahepealsete fotode hulka kärpima. Sellepeale läks mul tuju ära ja isuke seda teha kadus tükiks ajaks. Kuni siis pool aastat hiljem sain aru, et ise ta ikka kuidagi valmis ei saa, hüppa või pükstest välja. Istusin ühel laupäevasel õhtul poole ööni arvutis ja valmis ta saingi. Noneh, oleks võinud ammu sellega tegeleda, aga eiiiii, ikka lükkasid edasi. Poeg vahepeal ikka küsis, et kaugel see meie album on ja mina vastasin, et ei ole kaugel, kodus arvutis :P Üks poeg sai oma jao kohe kätte, teine sai siis, kui kohtusime. Üle-eelmise aasta album tuli märksa õhem. Möödunud aastal juhtus lihtsalt nii sündmusterohke aasta olema, et materjali sai väga palju. Praeguse aasta saaki saan hinnata alles detsembris, aga näha on, et see tuleb jälle õhem.

Juuli algus lõbustas meid “imeliste” ilmadega. Minule, kui puhkuselt tööle minejale, sobisid nad muidugi oivaliselt, sest meil tööruumides läheb suvesoojaga ikka tapvalt palavaks ja õhuvaeseks. Temperatuur langes ja vihma kallas taevaluukidest raevukalt ja ootamatult. Tööle minnes võisid aga südamerahus laulda – “Las kallab….”.

Noorim lapselaps tähistas oma viimast minisünnipäeva ja augusti alguses tähistame tema esimest sünnipäeva.

Minu vanim lapselaps viibis paar nädalat koos võimlemisrühmaga Itaalias Gymnfest-il. Jälgisin seda üritust Instas ja no väga muljetavaldav ja suure osavõtjate arvuga võistlus. Neil läks seal väga hästi. Suurte rühmade võistlusel said lausa teise koha ja esimest kohta välja ei antudki. Laps ise ülearu happy ei olnudki. Kohutvalt palav oli, meeletu rahvas ja kehvavõitu majutus ning toitlustus. Eks meie lapsed on harjunud Eesti tasemega ja Itaalia selle kõrval oli kehvake. Ikkagi, nii tore, et neil hästi läks. EuroGymil osales 25 rahvust, 5387 osalejat ja 266 rühma ning esindatud olid mitmed erinevad võimlemislad.

Juuli esimese nädala lõpuks sain eelvalmidusse veel kaks albumit. Meie eelmise suve nn tüdrukutereisist Helsingisse ja Linnanmäki lõbustusparki ning albumi oma poja ja tema kaasa beebiootusest, sest selle sessiooni tegin ma neile ise ja albumist saab beebi esimeseks sünnipäevaks valmis kena mälestus vanematele. Augusti alguses teeme fotosessi nüüd siis juba aastase tirtsu ja vanematega. Kuu lõpuks olid need kaks albumit valmis ja lisaks valmis album meie esimesest Ahvenamaa reisist ning pooleli jäi album esimesest Korfu reisist. Ühesõnaga olen sattunud albumite tegemise soonele.

Endiselt sadas iga päev ja oli jahe, aga….lubas paranemist ….ja vedaski. Merepäevade nädalalõpuks läks ilm taas ilusaks ja soojaks.

Kui töönädal sai läbi, mõtlesin nädalavahetusel vähemalt ühe päeva olla kodus ja puhata. On nagu selle asjaga on, sest keegi kuskil alati naerab sinu plaanide üle. Otsustasin olla nädalavahetusel hoopis aktiivne, sest laupäeva hommikul seadsin sammud rongijaama, et sõita Tallinna Merepäevadele. Tütar ühines minuga Kasemetsa peatusest, sest tema asjatab merekatel kolmas aasta vabatahtlikuna. Sel aastal tegeles sotsmeediaga ja meretaksodega.

Pea lõunani asjatasime Lennusadamas ja Noblessneris koos. Mina hoidsin lapse asju, kes ise tegi aga igasuguseid intervjuusid sotsmeedia tarvis. Mingil hetkel vajati teda meretaksode kaile ja mina jäin üksi melu nautima. Kõht kiskus tühjaks ja mõtlesin midagi süüa. Ega seal midagi normaalse hinnaga ei müüda, võetakse viimast ja iga törts on hingehinnaga. Otsustasin lõpuks võtta lihtsalt bataadifriikad, mis maksid lausa 7€. Ära ma nad sõin, aga selle raha eest oleks nad võinud küll paremad olla. Sellest moraal, et kui ainus eesmärk on pappi kühveldada, siis milleks neid hästi teha. On nagu on, küll ostavad. Jah, isegi friikad annab tuksi keerata. Nojah, isegi üliaplad kajakad ei üritanud neid mult ära varastada.

Edasi otsustasin minna Noblessneri lava poole, et kuulata peagi algavat kontserti, kus laulis Marianne Leibur ja teda saatis akordionist Robert Rebane, kes ei ole selle vana Rebase poeg. Saatuse tahtel istusin ühe pika pingi otsale….ja selle teisest otsast vaatas mulle vastu üks minu väga armas sõbranna, kes oli elu keerdkäikude tõttu väga pikkadeks aastateks radarilt kadunud. Me olime mõlemad nii üllatunud ja õnnelikud selle kohtumise üle, et veetsimegi ülejäänud päeva õhtuni koos. Käisime koos purjetamas ja hiljem nautisime Rita Ray kontserti Kalaranna laval. Meil oli niiiiiii paljust rääkida. Kunagisi aegu meenutada ja vahepeal olnust rääkida. Merel oli kaif ja õhtune Rita Ray kontsert oli super. Milline hääl ja power ikka ühe väikese naise sees. Hilisõhtul jalutasime koos rongijaama, kust mina suundusin rongi peale ja sõbranna läbi vanalinna oma koju. Oleme üksteist taas üles leidnud!!!

Järgmisel hommikul magasin ennast välja, tegin vinks-vonks korda ja sõitsin Kasemetsa, kust laps mind auto peale korjas ja sõitsime tema noormehe koju suurele sünnipäevade peole. Noormees sai 20 ja tema täditütar 19. Pidu peeti sugulaste ringis koos. Tore päev oli ja väga palav päev oli. Sauna jätsin vahele, sest õues oli niigi saun. Vastu õhtut sõitsin koos peol kohatud omakandi hea tuttavaga autoga koju. Tore päev vahva seltskonnaga.

Esmaspäevast jälle tööl, aga läksin pisut varem koju, sest Tallinnast tulid kaks meistrit, kelle näitus meil tööl mitu kuud vitriinis inimesi rõõmustas. Aeg oli kõik karud ja muud loomad ära viia ja osa neist järgmisele näitusele saata. Kuna nad on ka minu sõbrannad, tegin kiirelt ahjus mustsõstramuffineid ja mõned suupistevaagnad. Sõbrannad tulid muidugi nii, et kotid olid lookas. Eksole, saime kõvasti head ja paremat süüa ning juttu jätkus kauemaks.

Nädalalõpp oli mitmekesine, ehk puhkasin ja käisin külas. Laupäeva võtsin palavast töönädalast taastumiseks ja lugesin läbi lisaks kodutöödele ühe hea raamatu. Pühapäeval võtsin aga jalad selga ja sõitsin üle Tallinna Järvekülla pojale külla, et veeta aega oma armsatega. Pisike tupsu saab järgmise kuu alguses aastaseks ja on tõeline isa suust kukkunud rosin.

Tütart sel suvel ma eriti ei kohta, sest tema on kas pealinnas tööl või seikleb kuskil ringi. Noore, äsja kooli lõpetanud neiu normaalne elu. Pool kuud olen siin jälginud tema piinu edasiste valikute langetamise osas. Päris keeruline on kui 3 ülikooli 4-le erialale kandideerides tuli kõigilt teade “vastu võetud”. Kõva konkurentsiga ülihea tulemuse tegi ta Sisekaitse Akadeemiasse ja ütles koha ära – TalTech-i kasuks. TalTechis ühtles ära riigiteaduste eriala, teise suuna võttis vastu. Viimasena saabusid lõpuks ka TÜ õigusteaduskonna vastused, kuhu ta sai samuti sisse ja jälle tekkis dilemma – kas minna siiski TalTechi või valida TÜ. Peavalu, ma ütlen. Mina ka ei tea, mis õige oleks ja tänase lõpetaja nahas olla ei soovi. Oleks-poleks. Tegelikult tänases kiirelt muutuvas maailmas keegi ei teagi, mis on päris õige. Kahte võimalikku otsustamise päeva ta aga piinelda ei soovinud ja valis TÜ Õiguse, mis oligi tegelikult juba ammusest ajast tema esimene mõte, mida ülikoolis õppida. Pere on oma pesamuna üle uhke. Sügisest on meie peres taas üks ÜLIõpilane.

Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna 2027. aastal valmiv uus Tallinna õppehoone/ Kauss Arhitektuur OÜ

Uuel nädalal läks ilm tavapäratult ja ütleks, et üsna ebameeldivalt jahedaks. +12 oleks nagu juuli teises pooles vähevõitu? Ja sajab, muudkui sajab + hull tuul. Kogu asja juures on heaks pooleks see, et niikuinii olen enamuse ajast tööl ja +12 on kindlasti parem variant, kui +35 või enam. Ja ei maksa arvata, et tööruumides meil siis jahedamaks läheb. Oh ei. Endiselt palav ja õhupuudus.

Kuu eelviimane nädalavahetus käes. Nädalast endast pole midagi rääkida – päeval tööl, õhtul kodus toimetamas või lugemas. Tirts käis korra koos kaaslasega kodus. Õhtul tulid, hommikul läksid, et suunduda edasi Saaremaale Ooperipäevadele.

Nädalavahetuse ühe päeva võtsin lihtsalt puhkamiseks ja jooksvate kodutööde tegemiseks. Teisel päeval olin asjalik. Koristasin üht kahest kangakapist, otsides samal ajal midagi, millest aplikatsioone teha. Nimelt ostsin kaltsarist hiljuti mõnusa pikema voodriga vihmailma jope, aga seal hämaras poes ei märganud, et seljal olid vaevuaimatavad plekid. Võimalik, et keegi ei märkakski, aga mulle piisab, et ma ise tean. Seega otsisin ja leidsin. Kapis oli üks ports vihmailma kangaste reste. Kunagi ammu Tartust sain spordirõivaste tootmisjääke. Sealt leidsin 2 sobivat värvi – kollase ja pruuni – ja nendest nikerdasin valmis plekivarjajad. Ei midagi erilist – lilled ja lehed. Võttis üsna palju aega, kuni detailid said lõigatud, lisaks kahepoolsest liimiriidest samasugused detailid ja siis nad said kõik koos jope peale triigitud. Mingiks teiseks päevaks jätsin nende masinaga kinniteppimise. Et siis üks hea jopik saab kandmiskõlbulikuks ja vihma meil jagub.

Lõpetasin ära kingituseks mineva fotoalbumi ja saatsin trükki. See oli üks vajalik tegevus, et album enne kinkimist ikka kohale jõuaks. Õhtu lõppes aga marjade puhastamisega ja sügavkülma paigutamisega. Peale 9 õhtul toodi 5 kg musti sõstraid. No ise tellisin, eks, aga ma ei oodanud neid pühapäeva õhtul veerand kümme :P Siiski, pigem on see ju rõõm – talveks väärt marjad külmikus olemas. Mulle niiiiii väga maitsevad mustad sõstrad. Mingi hetk saan ka vaarikaid ja siis on külmikust marjaruum otsas. Õnneks ma marjadest muud sinna ei ihaldagi. Võib-olla natuke astelpaju siiski võtaks.

Kuu viimasel kolmapäeval läksin töölt otse pealinna. Sõbrannaga sööma ja pärast kinno. Mmagasin jaanuaris maha filmi “Hamnet” ja ma tahtsin väga seda vaadata. Lugesin vahepeal läbi selle raamatu. “Hamleti” ainetel kirjutatud lugu ja väga meeldis. Ühtäkki avastasin, et pool aastat hiljem näidatakse seda filmi kinos “Sõprus” ja täpselt üks kord. Mis siin enam mõelda. Kutsusin sõbranna kaasa ja minek. Enne filmi istusime “Päris” Parag-Deli-Restos. Minu pretsedenditu lemmik Tallinnas. Mitte kunagi pole pettunud – ei toidus, ei teeninduses ja atmosfäär on seal alati mõnus.

Film oli muidugi väga hea. Suurepärane näitlejate töö ja kurbilusvalus lugu. Väga liigutav. Nüüd peaks vist siia otsa “Hamleti” läbi lugema.

Kuu eelviimasel õhtul tuli mulle külla naabrinaine. Meil on kombeks ikka koos aega veeta, kui üks meist on reisil käinud või siis ühel meist on sünnipäev olnud. Seekord rääkis naabrinaine oma Prantsusmaa külakeses veedetud nädalast koos trennikaaslastega. Peaks vist tagasi trenni minema :P, sest see on ka minu vana trenniseltskond. Mingi hetk oli lihtsalt selline, kus pidin erinevatel põhjustel trennist loobuma. Nojah, nii me siis istusime ja lobisesime, nautisime virsikuid kreemise kitsejuustu ja mandlitega ning vaatasime rõdult, kuidas kuumaõhupall tahtis meile külla sõita :) Järgmisel päeval tööl selgus tõsilugu, et sõitis ka mu kolleegi poeg, kes tegigi selle võtte taevast maale.

Selline sai seekord juuli. Töine, väikeste kõrvalepõigetega.

Raamatud juulis: 9 raamatut, pole paha suve kohta.

“Rajaveeri reisihutud I” Christopher Rajaveer

Väga-väga lobe raamat! No päriselt meeldiv ja rõõmuslik lugemine. Ei mingit pessimismust ja vingu. Huvitavad tähelepanekud, lühikeses tekstis suur amps sisu. Esiotsa imestasin, et vat kus on noormehel head kunsti- ja kultuurialased teadmised. Tasapisi tiksus välja, et teisiti see olla ei saanudki. Punkt üks- ta on lõpetanud Tallinna Prantsuse Lütseumi ja ma tean, millest ma räägin, mu tütar lõpetas just suve hakul sama kooli. Sealt saab. Kõike. Keelt, kultuuri, kunsti, teadmisi, laia silmaringi ja mida kõike veel. Lisaks õppis poiss Tartus kunstiajalugu ja itaalia keelt mingi aeg. Kipume teadma ju teda valdavalt näitlejana, kel lavaka haridus. Mnjah, vaimukas ja värvikas ja andekas noorsand. Raamatus on lisaboonus heade fotode näol. Oi kuidas ma siunan reisiraamatuid, kus kehva kvaliteediga fotod, väheinformatiivsed fotod või siis ainult “sa vaata vaata mind”- fotod. Igatahes ootan nüüd tema vol.2 raamatut. 10/10

Mina, Christopher Rajaveer, armastan maailmas ringi reisida. See on minu hobi. Aastate jooksul on minu hobi sisse kujunenud veel üks hobi – reisijuttude kirjutamine. Olen seni jaganud oma kirjutisi vaid Facebooki sõpradele. Nemad on mind kiitnud ja innustanud ning nõudnud: „Christopher, sa pead „Rajaveeri reisijutud“ raamatuna avaldama!!“

Nüüd ongi 2018. aasta reiside esimestest väikestest Facebooki teadetest alguse saanud tänaseni kestev „Rajaveeri reisijuttude“ postituste seeria esimeseks raamatuks vormunud.

Parimat kaasarändamist.

“Oliivipuu” Lucinda Riley

Sellel autoril lihtsalt ei olegi kehvi raamatuid. Punkt. Tore, et vaatamata autori hiljutisele lahkumisele siit ilmast, koorub ikka välja teoseid, mida poldud seni meie emakeelde tõlgitud. “Oliivipuu” on jälle üks perekonnalugu, kus nii palju risti-põiki põimunud tegelasi, et üllatustest puudust juba ei tule. Aga elu vist ongi selline. Võib-olla. Huvitav oli suure osa raamatu puhul vaade sündmustele läbi noore, vaid 13-aastase, aga väga arenenud noormehe silmade. Mis siin jutustada, tuleb ise lugeda. On seda väärt. 10/10

Räägitakse, et kõik, kes esimest korda Pandorasse tulevad, leiavad selle katuse all viibides armastuse.

Kakskümmend neli aastat on möödas ajast, mil noor Helena veetis maagilise puhkuse Küprosel, kus ta esimest korda armus. Kui ta saab ristiisalt päranduseks nüüd juba laguneva maja, mida kutsutakse Pandoraks, pöördub ta koos perega sinna tagasi.

Aga Helena teab, et Pandora idülliline ilu katab saladuste võrku, mida ta abikaasa Williami ja poeg Alexi eest on varjanud. Keerulises vanuses kolmeteistkümneaastast Alexit vaevavad täiskasvanuikka jõudmisega kaasnevad muutused ja tugev soov kaitsta armastatud ema. Samas tahab ta iga hinna eest teada saada tõde oma pärisisa kohta …

Kui Helena kohtab juhuslikult oma lapsepõlvekallimat, saab alguse sündmuste ahel, mille tõttu tema minevik ja olevik ähvardavad põrkuda. Nii Helena kui ka Alex teavad, et kui Pandora saladused on paljastatud, pole nende elu enam kunagi endine.

Haarav lugu ühe suguvõsa saladustest ja unustamatust suvest Küprosel rahvusvahelise menuki „Seitsme õe” sarja autorilt Lucinda Rileylt.

“Venuse saladus” Pia Rosenberger

Ajalooline romaan. Armastust, mütoloogiat, kunsti ja isegi krimi. Raamatus oli kõike. Köitev, tempokas, põnev. Ja huvitavad maali tõlgendused. Mida kõike võib Boticelli maalidelt välja lugeda. Väga meeldis. 9/10

Mira on elanud neli aastat Maremma dominikaanlaste kloostris. Kui Lorenzo de Medici ta tagasi Firenzesse kutsub, kardab Mira, et mälestused, mis ta elu igaveseks muutsid, kerkivad taas esile. Õnneks jäävad mälupildid Pazzide atentaadist Medicite perekonnale uduseks. Miral seisab ees kihlus Enzo di Pierfrancesco de Mediciga, sellele keskendumise asemel veedab ta aga pigem aega hoopis Sandro Botticelli töökojas. Uurides taimi, abistab ta kunstnikku „Primavera“ loomisel, kuid kohtab seal iga kord ka ilusat kaardiväelast Riccardot. Lisaks poseerib ta isegi Botticellile. Kui aga üks kolmest graatsiast leitakse surnuna ja veel üks modell ära kaob, hakkab Mira mõtlema, mis on tegelikult „Primavera“ tähendus ja kas ta ehk ka ise ohus ei ole …

Screenshot

“Päevalillepoisid” Sam Wachman

Ma ei oskagi selle raamatu kohta seisukohta võtta. Jah, ma ei ütle, et see oleks halb raamat, samas ei tunne ka seda, et peaks taevani kiitma. Mida head on sõjas? Mida head on laste kannatustes? Tegelikult kõige olulisem sõnum tuli minu jaoks esile raamatu viimastel lehekülgedel. See, kuidas tõsise sõjatraumaga lapsed kohanevad võõras riigis ja kuidas nad õpivad koledusest välja tulema, mitte sinna kinni jääma. Ja ma ei räägi siin nendest, kes sõja puhkedes lihtsalt võtsid jalad selga ja põgenesid. Need põgenikud ei jõudnud koledusi näha. Ma räägin nendest, kes jäid esmalt koleduste keskele, nägid jäledusi, jõhkrusi, kogesid reetmist ja põgenemist, lähedase surma. Väljusid sellest küll füüsiliselt elusana, aga kas ka hingeliselt? Kurb ja valus. 9/10

Kõigest 25-aastane kirjanik Sam Wachman on loonud haruldase fenomeni: sõjaromaani, mis on ühtaegu nii ajatu kui ka täpselt hetkes.“ – Washington Post


Kaheteistaastase Artemi elu Ukrainas Tšernihivis on üpris tavaline. Tema päevadesse mahub kooli kõrval ka vanaisa abistamine päevalillefarmis, joonistamine visandiplokki – see on hinnaline kingitus tema Ameerikas töötavalt isalt – ja koos väikese venna Juriga jões ujumine. Vargsi on poiss hakanud tundma romantilist tõmmet oma parima sõbra Viktori vastu ja muretseb nüüd, et suureks kasvades ei ole tema elu kunagi tavaline.
Ühel veebruariööl ärkavad Artem ja Juri plahvatuste peale – algab sõda, mis rebib poiste elu pooleks – ajaks enne ja ajaks pärast sõja algust. Sissetungivad venelased hävitavad nende kodu, tapavad ema ja vanaisa ning vennad jäävad omapäi. Lootuses ühineda Poola jõudnud isaga algab põgenemine läbi ägava maa, kaasas vaid seljakotid ja usaldus üksnes teineteise vastu. Ümbritsetuna surmast ja hävingust on Artem kindel – mis ka ei juhtuks, peab ta ennast ja oma venda elus hoidma.

“Aju vabadus” Jaan Aru

Nagu ikka, Jaan Aru saamatud on silmiavavad, arukad, arusaadavad ja huvitavad. Tekitavad nii sisemisi, kui väliseid diskussioone ja arutlusi. Panevad mõtlema, kinnitavad enda peas tiirlevaid mõtteid. See konkreetne raamat peaks olema kohustuslik lugemine täiskasvanutele(lapsevanematele) ja mõtlemisvõimelistele noortele – selles mõttes, et ega 6-aastane veel sellest raamatust läbi ei näri. Ealiselt mõtlemisvõimelisele. 10/10

Ajuvabaduse ja aju vabaduse vahe on väike. Me tahame olla vabad, aga selleks peame teadma, mis teeb meid vabaks, ja samuti seda, mis võib meie vabaduse röövida.


Miks me ei ole enam vabad, kui oleme end kaevanud mõtteauku või meid vaevab kinnisidee? Mil määral laseme end algoritmidel juhtida? Raamatus selgitatakse, mis on inimarus sellist, mida peab tehisaru ajastul kaitsma, ja püütakse näidata, kuidas seda teha.

„Vaimne vabadus on teha tarku ja ka rumalaid otsuseid … ise. Ise otsustan, ise teen, ise vastutan.“ Loe intervjuud Jaan Aruga Rahva Raamatu blogist.

Muusik Raul Ojamaa soovitab: „Aru kirjeldab hästi, kuidas meie aju toimib, mida ta vajab arenemiseks, mitmekülgseks ja sügavaks mõttetööks ning kuidas sotsiaalmeedia ja tehisaru, kui nad on ebaeetilistel eesmärkidel häälestatud, seda kõike pärsib.“

“Viimane armastuslaul” Lucinda Riley

Ilus Rileylik lugu. Väga meeldis. Huvitavaid nüansse on sisse toodud ja puudutatud teemasid, mida ilukirjanduses sageli ei leidu. Näiteks düsleksia ja sellega toimetulek. Isegi kui autorit pole enam elavate kirjas, tuleb sealt endiselt pärleid. 10/10

Armumine võib olla suurim risk …

Haarav lugu armastusest ja kaotusest, tegevuspaikadeks Iirimaa metsik rannik ja 1960. aastate glamuurne London.

Kui Sorcha O’Donovan kohtab vaesuses virelevat muusikut Con Dalyt – erakordselt nägusat noormeest, keda nende pisikeses alevis Lääne-Corki tuulisel rannikul peetakse heidikuks –, pole tema elu enam endine.

Con satub Londonis rokkbändiga The Fishermen kullasoonele, aga nende elu muutub tundmatuseni, kui pead tõstab kuulsuse sünge pool, ja mineviku saladused ähvardavad hävitada kõik, mille nimel mees on pingutanud.

Kakskümmend aastat hiljem nõustub The Fishermen taas kokku tulema, et esineda Wembley staadionil heategevuskontserdil „Music for Life”. Aga Con on olnud juba üle kümne aasta kadunud. Ainult üks inimene saab välja uurida, mis minevikus juhtus, ning vaid tema teab, kui oluline on paljastada tõde.

Sest kui Con Daly peaks välja ilmuma enne, kui faktid on päevavalgele toodud, võib ajalugu korduda ja tuua kaasa veelgi traagilisemad tagajärjed …

Rahvusvahelise menusarja „Seitse õde” autor Lucinda Riley kirjutas „Viimase armastuslaulu” veel Lucinda Edmondsi nime all ning seda on nüüd töödelnud ja toimetanud Harry Whittaker, Lucinda poeg ning romaani „Atlas. Pa Salti lugu” kaasautor.

„„Viimane armastuslaul” mõjub, nagu oleks leidnud ammu kadunud aarde … See on lihtsalt imeline. Siin on olemas kõik see, mida me Lucinda romaanides armastame: emotsionaalne sügavus, mitmekülgsed tegelased, üllatused ja ootamatud pöörded ning eelkõige armastus. Ta kirjutab armastusest nii õrnalt. Mulle meeldis see väga – ühelt poolt kui järjekordne suurepärane Riley romaan, aga ka seetõttu, et see tundub kingitusena … Viimane naeratus, suudlus ja liigutav hüvastijätt.” – Santa Montefiore, „Deverillide kroonika” autor

„Haaras mind juba esimesest leheküljest. Suurepäraselt kujutatud peresuhted ja meeliköitev armastuslugu panid mind lausa ennastunustavalt lehti pöörama. See on ehtne Lucinda Riley lugu – tõeline maiuspala kõigile tema fännidele.” – Karen Swan, „Hispaania lubaduse” autor

“Suur suvi” Ewald Arenz

Mul ei klikkinud kohe ära, et selle raamatu on kirjutanud autor, kes kirjutas ka raamatu “Armastus halbadel aegadel”, mis oli ülihea raamat. Nii ka see. Geniaalse väljendusoskuse ja mõttemaailmaga kirjanik. Lihtsalt geniaalsed lood, mõlemad ja samas on raamatud täiesti erinevatel teemadel. Viimasel ajal on kuidagi palju raamatuid kätte sattunud, mille puhul ma hakkan ülistuslaulu laulma ja see teeb tegelikult rõõmu.

Südamlik lugu noortest, koos nende murede, rõõmude, pahanduste ja õnnestumistega. ma ei oska midagi isegi öelda, seda peab lihtsalt ise lugema. 10/10

Esimene hüpe, esimene armastus, esimene katsumus.

Lõõgastavat suve ei paista Friederile tulevat – ees on järeleksamid matemaatikas ja ladina keeles. Seega tuleb tal loobuda perekondlikust puhkusereisist. Õppima peab ta pealegi oma karmi vanaisa juures. Kuid õnneks on olemas Alma, Johann – ja Beate, tüdruk pudelrohelises trikoos. Nendel nädalatel saab Frieder kogeda kõike: sõprust ja hirmu, aupaklikkust ja usaldust, armastust ja surma. Suur suvi, mis vermib kogu ta elu.

Teravapilguliselt, targalt ja alatasa õnnestavalt jutustab Ewald Arenz hetkedest, mis meid igaveseks muudavad.

*

Ewald Arenz on sündinud 1965 Nürnbergis. Ta on õppinud inglise ja ameerika kirjandust ja ajalugu ning töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Tema romaane ja näidendeid on tunnustatud arvukate auhindadega. Kirjanik elab oma perega Fürthi lähedal.

“Neli armastuskirja” Niall Williams

Võtsin üpris pikalt hoogu, et seda raamatut lugeda. Tuttavate puhul kuulsin erinevaid arvamusi. Kes ütles, et ei meeldinud üldse, jättis pooleli, kes ütles nii ja naa ja oli mõni ka selline, kes ütles – väga hea. Jäin neid viimaseid uskuma, sest nad on kvaliteetkirjanduse lugejad. Ei kahetsenud. Raamat oli sügav, nüansirikas, poeetiline, keeleliselt rikkalik, sisult huvitav ja kaasahaarav. Et siis mina julgen samuti soovitada. 9/10

“Armastuses muutub kõik, ja kõik jääbki muutuma. Pole vagusiolekut, südamekella seiskumist, kus õnnehetk jääb igavesti kestma, on vaid iha ja vajaduse lakkamatult surisev edasiliikumine, mis kerkib ja langeb, kerkib ja langeb, tulvil kahtlusi, siis jälle veendumusi, mis muutuvad iga hetkega ning millest saavad jälle kahtlused.”

Nicholas Coughlan ja Isabel Gore on teineteise jaoks loodud – nad lihtsalt ei tea seda veel, sest saatus ei vali sugugi alati kõige lihtsamat või ilmsemat teed tõelise armastuseni. Keset metsikut ja kaunist Iirimaa loodust on mõlemad kogenud nii südamevalu kui ka rõõmu, enne kui nende teed ristuvad. Et veenda noormeest ja neidu järgima oma südame kutset ja minema sinna, kuhu nad on määratud minema, on vaja mitmeid pealtnäha juhuslikke sündmusi – ja võib-olla ka tõelist imet …

Lüüriline, õrn ja mõttetihe „Neli armastuskirja“ tegi kohe pärast esmailmumist 1997. aastal selle autorist Niall Williamsist (s 1958) ühe Iirimaa hinnatuma kirjaniku. See on maagilise realismi võtmes romaan saatusest, leppimisest ning igapäevaelu tragöödiatest ja imedest. Ennekõike on see aga meeltülendav lugu armastusest, usaldusest ja usust, hetke püüdmisest, sisetunde uskumisest ning oma südame järgimisest, ükskõik kuhu see ka ei viiks.

2024. aastal jõudis kinoekraanile samanimeline film, kus peaosades Pierce Brosnan, Helena Bonham Carter ja Gabriel Byrne.

“Armastuse idioodid” Emma hamberg

Väga omapärane raamat. Kõik tegelased on paraja kiiksuga ja kes meist seda siis poleks, eks :D Siiski, siiski, raamat on elust enesest. Kurbusest, rõõmust, sisemistest trellidest, üksinudsest, kibestumisest, elujanust, lapsepõlvetraumadest, kaotamistest ja leidmistest, kaotustest, raamatutest, kirjandusest…..ja muidugi armastusest. Ja jäljetult kadunud puust Alicest.

…”Memento vivere”, ütleb ta. “Ma tean seda. ” Ära unusta elada!””. “See võib mul vahest meelestära minna,” sosistab Simona. “Nagu oleksin ma just selle koha pealt dementne. Kõik muu püsib meeles. Peaks selle oma ülesannete nimekirja panema. Ära unusta elada.” 9/10

Simona suudab kõike kontrollida! Ta kirjutab nimekirju asjadest, mida meeles pidada ja mida meelest tõrjuda. Kõik arved maksab ta ära õigel ajal, üheltki lastevanemate koosolekult ei puudu, juhatab saekaatrit ja kasvatab üksi teismelist Albinit. JP on vanade raamatute vahel sündinud ja koos isaga antikvariaadis kasvanud. Kuid nüüd on antikvariaadiga ühel pool, 30 000 raamatut tuleb ära anda ja ruumid vabastada, niisiis istub JP koos kassiga autosse, et sõita külla, kus tema lugu tegelikult kunagi algas. Gertrudist sai omal ajal raamatukoguhoidja, sest ta oli introverdist kirjandussõber. Mitte nagu praegu, kui selle ameti pidaja peab olema ekstravertne sündmuste korraldaja ja raamatukogu nimetatakse kohtumispaigaks, kusjuures silmas ei peeta kohtumist kirjandusega. Kuid nüüd on Gertrud pensionär, kes elab tagasitõmbunult koos oma hingesugulasega: kastanipuuga, mille nimi on Alice B. Toklas.

„Armastuse idioodid” on lugu kolmest inimesest, kes teavad enda meelest täpselt, kuidas end päästa. Ent kui Gertrudi kastanipuu ilma igasuguse loogilise seletuseta jäljetult kaob, lendavad kõik juhised tuulde. Kontroll kaob ja seda ei leitagi enam üles, 30 000 raamatut nõuavad tegelemist ja südamed hakkavad nii hullusti peksma, et maapind vappub.

Emma Hamberg (snd 1971) on Rootsi kirjanik, illustraator, stsenarist ja meediategelane, menukate feelgood-raamatute autor.

„Tõeline rõõmusüst kõigile, kes soovivad lugemisest mõnu tunda.” – BTJ

„Elujaatav lugu kirglikust armastusest, Prantsuse köögist ja elust maal.” – Aftonbladet

Rubriigid: Meie kirjumirju maailm | 2 kommentaari