Esimene november saabus koos tuule ja vihmaga. Ida-Virus oli isegi lörtsi sadanud. Meil oli küll õues üpriski soe, ikka seal +10 tuuris ja ilm täiesti talutav. Kirke jäi sel päeval koolist koju, õppis veel pisut liiklust hommikul ja kell 13 käis tegemas ARK-i teooriaeksamit. Sai tehtud, vigadeta ja esimese korraga! Juhuu! See tegi päriselt rõõmu. Nüüd tuleb järgmisena teha esmaabi ja siis riburadapidi ARK-i sõidueksam, libedasõit ja pimedasõit. Paistab, et varsti on meie peres järgmine lubadega inimene olemas ja mina olen see ainus meil, kes pole lube kunagi teha soovinud ja ei kipu ma siiani sinna hullumeelsesse liiklusesse.

Kuu teisel päeval käisin vanema poja kauni kaasa sünnipäeval ja seda peeti laste lõbuks Haloweni kostüümipeona. Mind kostüümikad pole kunagi vaimustanud, aga laste rõõmuks tegin minagi endale kiire maskeeringu, sest põhjalikumalt polnud aega sellega tegeleda. Olin lihtsalt tööl päeval. Tore perekeskne istumine ja kuna lapsi oli seal kokku lausa 10, siis vajusime pojalastega vahepeal ühe piiga tuppa, sest 8 last vanuses 1,5-8 oli meile liig mis liig :D Tormilaadse ilma tõttu oli neil eelmisest õhtust sünnipäevapeo 15.00-ni vool ära ja osa küpsetustööst said nad õnneks meie juures ära teha.

Kuu neljandal päeval tähistasime minu taasiseseisvuspäeva ehk siis pere pesamuna sai täieõiguslikuks täiskasvanuks. Seda see 18-s sünnipäev peaks vist tähendama. Reaalsus on ikkagi see, et päris täiskasvanu koos oma kohustuste ja vastutusega saab lapsest siis, kui ta teenib ise palka ja elab ise majandades oma elu. Sinnamaale on inimene ehk pigem ülekasvanud laps :) Jah, täiesti vastutusvõimeline, arukas, tubli, aga…finantsiliselt vanematest sõltuv. Kõigele vaatamata on 18-aastane teekond koos selle preiliga olnud väga vahva ja meeleolukas. Nüüd jääb vaid loota, et saadud vundamendile oskab ta laduda kindla ja toeka maja, mis püsti seisab ja vett peab.

Aga sündimise päev oli tore. Ikkagi selline hell ja armas päev emale ja lapsele endale samuti. Värske 18-nene tuli koolist õhetavate põskedega ja sületäie kingituste ning lilledega. Õhtul käis oma perekond noort täiskasvanut õnnitlemas ja sõpradega tähistasid nädalajagu hiljem. Olime pojadega tegelikult hämmingus, et kuidas see meie väike pärdik äkki 18 on saanud :D Kogu aeg olnud väike ja väike ja äkki täiskasvanuks saanud. Vähemalt paberite järgi.

Sõpradega pidu oli tore. Sünnipäevalaps ise arvas, et tema elu toredaim. Väikestviisi stiilipidu dekoratsioonide ja toredate sõpradega. Mina olin loomulikult teenindaja rollis, sest keegi peab ju vaatama, mida lauale saab ja kas midagi tarvis juurde tõsta või ära koristada. Kodust ära ei saadetud. Pidu oli lõbus ja viisakas, sest sõpruskond on väga vahva ja kultuurne.

Tööl on töine hooaeg ehk siis kogu aeg midagi korraldan. Kuu teisel nädalal viisin läbi Põhjamaa kirjanduse nädala raames tunde kahes koolis kokku 30-le klassile. Seekord käisin koolides kohal, sest rampsis on endiselt remont, kolin ja mürin ning saalist käivad läbi kõik inimesed, kes raamatukokku tulevad. Eks see on paras väljakutse olnud, sest kui sa ikka iga päev ei räägi tundide viisi, siis tahab hääl pideva valjuhäälse rääkimisega kähisema minna, aga sain hakkama. Hääl päris ära ei läinud ja mis peamine, õpetajad ja lapsed andsid tagasisidet, et tunnid olid väga huvitavad.

Detsembris seisavad ees jõuluhommikud ja neidki lähen tegema sel korral koolidesse. Ei õnnestu meil detsembri teiseks nädalaks raamatukogus jõulutuba üles vuntsida. Remont ei näi kuidagi lõppevat.

Kuu keskel käisin kaks päeva järjest Tallinnas. Kõigepealt otsustasime Kirkega ühel pühapäeval minna IKEA-sse, et sealt mõned vajalikud asjad osta. Lõbus käik oli – kohutava tuulega paduvihm ja poes hullumeelselt palju rahvast. Õhtul koju jõudes olime parasjagu räsitud, aga ega me virisenud. Tore päev oli sellegipoolest. IKEA-s sõime odava raha eest viisakat lõunat, osad vajalikud asjad said ostetud ja kolasime ka kõrval olevates suurtes kauplustes.

Järgmisel päeval läks laps hommikul kooli ja mina mõne aja pärast samuti Tallinna. Nimelt saatis kõrvaarst mind uuringutele kahte erinevasse haiglasse. No käin ära, sest äkki saangi teada, miks mul üks kõrv kuuleb vist pisut kehvemini, kui teine. Mind see ei sega hetkel, aga parem karta kui kahetseda. Kui see süvenema hakkaks, siis poleks see ju ometi tore. Seega jah, sõitsin varakult linna, Mustamäe haiglasse, sest selles suures kombinaathaiglas võib võtta aega, kuni õige koha üles leiad. Tegelikult leidsin isegi üllatavalt kiiresti. Orienteerumisega mul seega kõik hästi. Tegin kõrvade kompuuteruuringu ära. Teine uuring on Magdaleenas kahe nädala pärast. Edasi tegin tiiru Kristiine keskuses, kus ma polnud aastaid käinud. Sealt sain vajaliku ja endale sobiva pika ja kitsa liniku suure laua valge laudlina peale. Otsisin sobivat tükk aega, aga ei leidnud ja Hemtexis oli täpselt selline, mis mulle meeldib. Kesklinnas maandusin kaubamajas. Tahtsin seal jõuluehteid vaadata. Paar tükki ostsin kingitusteks. Rottermanni kvartalis külastasin mõnda poodi ja sattusin Nikkolo poes mantli otsa, mis mulle väga meeldis. Nimelt mul ei ole aastaid üldse mantlit olnud. See ainumaski 20 aastat tagasi ostetud klassikaline villane, rändas lapse selga. Proovisin siis kõik 4 värvi ära, aga jätsin otsustamise mõneks teiseks korraks. Kell oli lõpuks üle kolme, kui läksin Poordi La Bolaungeriesse sööma. Kirkel sai kool läbi ja tuli samuti sinna sööma. Otsustasime, et läheme neid mantleid uuesti vaatama ja lõpuks ostsime ühe kakao tooni mulle ära. Ei jäänud sünnipäeva ootama, sest hetkel on parasjagu sellise mantli kandmise hooaeg. Koos oli lihtsam otsustada.

Kodus käivad viimased ehitustööd, vähemalt ma loodan, et selle kuuga saab kõik tehtud. Alustati korteris sees uksepalede viimistlemist. Ma päriselt loodan, et kuu lõpuks saab see uksesein korda ja lõpuks läbi see lõputu tolmutamine. Saigi!!! 20-ndaks oli kõik korras.

20-ndal asjatati köögis kubudega, ehk siis pildistati nad üles ja samal ajal vahetati jälle korterite uste lukke…mis on mulle siiani arusaamatu, sest uksed tulid ju koos lukkudega :D, aga elame näeme ja ükskord kuuleme, miks selline raiskamine. Timmiti suvel paigaldatud aknaid.

Treppidel on valmidus uute astmete paigaldamiseks ning trepimademete plaatimiseks, ehk siis mademed on siledaks valatud. Mingil ajal oli liikumine paras ooper, hommikune poomilkõnd oli tavaline tegevus. Seinad on muidu kenasti krohvitud ja värvitud ja see värv, mille ma sinna aitasin valida, on seinas ilus.

Positiivne on see, et oktoobri küttearve oli päriselt mõnusalt väike. Eks kuu oli ka soojapoolne, aga sellegipoolest. Kui mu kolleeg maksis oma tillukese pisut üle 30m2-se korteri kütte eest oktoobris 100€, siis mina oma 93m2 pealt vaid 69€. Peaks huvipärast otsime üles möödunud aasta oktoobri arve ja võrdlema, aga ma tean niisamagi, et see number oli kõvasti suurem.

Probleem nimega hais vannitoas on endiselt alles. Nüüd olen selgusele jõudnud, et see lehk tuleb poti ja torude ühendusest. Pean vaatama, kellel ma siis natist kinni võtan, et selline asi korda teha. Ei saa ju jäädagi elama sellise probleemiga.

Kirke tegi autokooli esmaabikoolituse läbi ja testi samuti. Järgmine samm on pimeda- ja libedasõit, mis on ilmselt neil õpetajaga plaanis detsembri alguses. Siis jääbki veel vaid sõidueksam.

Kuu lõpp oli vaikne, sest rahakotis oli vaikne :P

20-l kuupäeval sadas meil maha esimene lumi, õigemini päev otsa tuli taevast alla lörtsi vinge tuulega. Üldse ei olnud mõnus, 21. novembril oli korraks ilus päikeseline ilm, aga teadagi- see sulas enne, kui jõudsime lumega harjuda. Üks päev libedust ja siis oli jälle maa must. Sellel ühel ilusal päeval olin õnneks vaba ja käisin terviserajal jalutamas.

Noorem R käis koos oma kaasaga Roomas kultuuripuhkusel. Õeke käis juunis ja andis vennale häid ideid, mida vaadata ja kus käia.

Kahjuks oli aga novembris üks kurb päev, sest ootamatult lahkus hea sõber Almer Jansu. Tunne, et kohe ilmub ta välja ja teatab, et haa, kas jäitegi uskuma, et mind enam pole…ei taha kuidagi kaduda. Liiga ootamatu ja uskumatu.

Tänavuse sügise paari kuu jooksul on olnud mitmeid headest tuttavatest lahkujaid….

Loetud raamatud novembris

“Madeira. Elu keset suurt sinist” Varje Talivee

Mõnus lugemine ja külluslikult ülevaatlik. Mulle on Madeira juba ammu huvi pakkunud ja raamatut lugedes kasvas soov saart külastada veelgi. Kel saarele minek ees ja on võimeline käänulistel teedel ise autot juhtima, sellele on seal väga palju kasulikke näpunäiteid. Kes aga nagu mina ei sõida, siis jääb puudu just see osa, mis räägiks ka ilma autota saarel liikumise võimalustest. 9/10

“Küpressilabürint” Fiona Valpy

Meeldis. Vägagi. Jälle selline erinevates ajajärkudes hüplev lugu, nagu tänapäeval paistab moes olevat, aga mulle selline stiil meeldib. Sõjaaegne Itaalia ja tänapäev, erinevad leinad ja läbielamised.

” Kunagi ütles üks tark naine, et lein on armastus, millel pole kusagile minna.” 10/10

“Väike külaturg. Romantiline puhkus” Nicola May

Külaturu raamatute sarja neljas raamat. Selline lihtne aga mõnus lugemine õhtuteks, kus tõsisemat kirjandust ei jaksa lugeda ja päris naiivsed sopakas ei paku huvi. Raamatust raamatusse on seal elu käinud külaturu ja sellel kauplejate ümber. On alles vanad tegelased ja lisandub ikka mõni uus ja hingest katkine, kes leiab siis kohaliku näol oma armastuse. 8/10

“ATH-mis see on?” Edward M. Hallowell

ATH raamatud on mulle viimasel ajal huvi pakkunud. Sellest teemast räägitakse palju, aga ikka leian enda ümber neidki, kes täiesti põhjendamatult paigutavad ATH autismi spektrite hulka. Jaa, ATH võib olla näiteks ka aspergeri sündroomiga autistlikult inimesel, aga ATH on siiski ka täiesti eraldiseisev diagnoos ja seda esineb nii meestel, kui naistel, lastel kui täiskasvanutel. Pealegi pole see alati puudus, vaid sageli eelis. See konkreetne raamat on mugav just ülesehituselt ja ei tekita igavust – mida ATH-inimesed väga hästi ei talu. Huvi pakubki sellepärast, et saada aru. Teistest ja iseendast, sest ATH skaalal kas üleval või all või mõne üksiku sümptomiga paikneb meist sisuliselt igaüks. 9/10

“Retseptiraamat”, Jacky Duran

Jälle üks raamat, mis ei jõudnud minuni päris otse. Nimelt oli tütrel tarvis koolis lugeda läbi mõni “punase” sarja raamat. Mul endal sai just üks selline loetud, aga see ei sobinud temaatikalt peagi 18-ks saavale noorele. Meenus, et olen lugenud head arvustus eelnimetatud raamatu kohta ja nii ma selle “Retseptiraamatu” lapsele lugemiseks tõin. Luges läbi ja meeldis. Otsustasin ise samuti raamatu läbi lugeda ja ei kahetsenud. Tõesti hea. Noore mehe kurbvalus lugu kokaks ja inimeseks kujunemisel. Õigete ja valede valikute tegemine. Piiritu armastus oma pere ja toidukunsti vastu. 10/10

“Kellegi teise kingades” , Jojo Moyes

Kas Moyesel on üldse viletsat raamatut? Mina pole kohanud. Olen nad kõik läbi lugenud ja ei pettunud ka selles viimases. Intensiivne, põnev, lõpuni välja üllatustega. kahe täiesti erineva üle 40-se naise elukäigud, kingad, millest sai alguse mõlema naise suur elumuutus. Väärtuste ümberhindamine läbi elu keerdkäikude. Väga meeldis. 10/10

“Minu Euroopa. Matkaautoga maailma otsa.”, Myrakas

No mis ma oskan öelda. Ma pole ammu selle sarja raamatutes pettunud olnud, aga see raamat…no tõesti, küll ta mul venis ja lohises. Hüplev. Jupiti viimane reis ja sinna vahele kogu aeg suts siia ja suts sinna aastasse ja erinevatesse kohtadesse. Keeruline järge pidada, kus ma parasjagu üldse olen. Et siis mis riigis ja mis aastal. Sagedased joomingute kirjeldused…peaks see olema uhkuseasi? ja see meeletu teravmeelitsemine. Lause on nii tihedasti “vaimukusi” täis, et lause lõpuks läheb järg käest ära. Tüütuks muutub ja igav hakkab. Läbi ma ta närisin, aga lugeda ei oska soovitada. 4/10

“Tulemägi” Ran Flygenring

Raamat lastele, aga lustakas ja tore. Lugesin seda põhjusel, et see on tänavuse aasta Põhjamaade kirjanduse nädala ettelugemise raamat Islandi autorilt. Tõsistest asjadest, vulkaanipurskest ja täidest. Mõlematel oma võimsus. 10/10

“Täiskasvanute valelik elu”, Elena Ferrante

Mulle Ferrante raamatud meeldivad, aga nad ei meeldi kõigile. jah, pigem niššikirjandus ja omamoodi stiiliga. Ferrante Naapoli lugudest on ka seriaal vändatud ja see praegune on tema järjekordne hea raamat. Sellised ausad raamatud, ilustamata. Seekordne on ühe tütarlapse täisealiseks kasvamise lugu kogu oma eheduses, rõõmus ja valus. Millist mõju avaldab kujunevale noorele pere lagunemine, täiskasvanute valelikkus, suguvõsa mõjutused, sõbrad…Väga palju minategelase sügavaid ja huvitavaid mõtisklusi. 9/10

“Grand Hoteli fenomenaalsed naised” Ruth Kvarnström-Jones

Fenomenaalselt hea raamat, päriselt. Ma ei tea, aga rootsalsed kohe oskavad hästi kirjutada. Või on see mingi põhjamaade wibe, mis mulle väga istub, samas…ma loen meelsasti ka näiteks prantsuse kirjandust. Aga raamatust. Aeg-eelmise sajandi algus. See oli aeg, kus naist ei peetud veel muuks, kui mehe teenijaks ja laste kantseldajaks. Raamat sellest, kuidas naised murdsid ennast läbi ärimaailma, juhtides suurepäraselt tipphotelle, ehitades, koolitades, sõbrustades, armastades. Sellest, kuidas naised on üksteist rasketes olukordades toetanud. Lugu sellest, milline oli eelmise sajandi alguses elu luksushotelli köögipoolel, kui see asus kuningapalee kõrval. Uurisin kirjaniku kodulehelt, et sarjale on ilmunud ka järg. Ootan pikkisilmi, millal see meile tõlgitakse. 10/10

“Muutuda:meetod” Edouard Louis

Sarja “Moodne aeg” raamat. Nii aus raamat, autobiograafiline ja kirjutatud kõigest 33 aastase noore mehe poolt. Aus ja kriipiv lugu kirjaniku lapsepõlvest Põhja-Prantsusmaal. Lugu sellest, kuidas tal tänu kirjandusele, kunstile ja raamatutele õnnestus pääseda vaesuse keskkonnast, kuidas aegamisi muutis ta oma identiteeti ja sai kellekski, murdis välja oma perekonna traagikast. Sügav nii isiklikul tasandil kui ka sotsiaalselt kriitiline lugu. Edouard Louis maandus prantsuse kirjandusse kõigest 21 aastaselt ja äratas kohe tähelepanu! teda on juba praeguseks palju tõlgitud ja ka dramatiseeritud.

“Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid” Ali McNamara

See selline lihtsamat sorti raamat kirjastuselt Eesti Raamat. Aga tore. Amelie on noor naine 10-aastase pojaga, kelle mees läks ühel päeval kodust ära ja tagasi ei tulnud, jättes naisele kirja, mis tekitas pigem segadust, kui arusaamist- miks? Keerulised aastad, kui pank võttis ära maja, sest laenumakseid ei suutnud ta pisikese lapse kõrvalt maksta, erinevad elupaigad ja lõpuks sotsiaalkorter. Kuni saabus kiri, et ta on saanud päranduseks….lossi ja pojale krahvi tiitli. Pärast mõningast kahtlemist otsustas ta siiski pärandi vastu võtta ja asus võimaluste piires suurt valdust kasumlikuks muutma. Loos ei puudu loomulikult ka uus armastus ja…kummitused. 8/10

“Lootuse retsept” Fiona Valpy

Evie on katki. Pärast surnud lapse sündi ja abikaasa lahkumist ei suuda ta juba aasta ennast kokku korjata ja eluga edasi minna. Käes on jõulud ja Evie ei soovi neist midagi kuulda, sest jõulud seostuvad eelmise aasta tragöödiaga. Sõbranna oma mehega pakuvad talle võimaluse sõita Londonist ära Prantsusmaale nende talvel tühjana seisvasse suvekodusse, mis asub üksildases mägikülakeses, naabruses vaid mõned majad. Väike kogukond võtab ta omaks, aitab saada üle hingehaavadest ja Eviel tekib uus hingamine. Ühes naabermajas redutab piirkonna ajutine arst Pariisist, Didier`…… Südamlik lugu. 9/10

“Oamoos” Durian Sukegawa

Dorayaki pannkoogid oamoosiga. Vaatasin isegi netist järgi, kuidas neid siis tehakse. Kui kasutada pannukate vahele Nutellat, nagu tänapäeval paljuski pakutakse, saaks neid päris lihtsalt teha. Kui aga teha algusest lõpuni kvaliteetne oamoos, siis on paras mängimine. Aga just selle oamoosi tõttu tutvus Dorahau-s töötav Sentarõ 76-aastase Tokue-ga, kes õpetas teda tegema suurepärast oamoosi ja oli üle pika aja esimene inimene, kellele ta sai toetuda. Ja siis viis neid lahku Tokue lapsepõlves põetud Hanseni haigus….See oli üle tüki aja raamat, mis 100% puudutas. Helge, nukker, armas, südamlik, suurepärane keelekasutus(tänud tõlkijale). 10/10 ja mulle endiselt väga meeldib jaapanlaste kirjutamisstiil.

Raamatust sain teada, millised on tuille küpsised. Tegemist on õhulise prantsuse küpsisega, mille taignasse pannakse mandleid ja apelsini. Ja täita võib igasuguse hea ja paremaga.

Koostisosad

2 tk munavalget

100 g tuhksuhkrut

50 g sulatatud võid

40 g nisujahu

Vahusta munavalged kergelt tuhksuhkruga läbi, siis lisa sulatatud või ja jahu.
Määri küpsetusplaat võiga, tõsta sinna lusikaga tainast ning silu-vormi lusikaga ümmarguseks õhukeseks kettaks.
Küpseta 200kraadises ahjus umbes 5 minutit, kuni tuille servad on pruunikad, aga keskelt on tuille veel hele.
Tõsta hästi kiiresti ahjupannilt nt tagurpidi pööratud pitsi või väikese klaasi peale jahtuma, vormides seda veidi ‘kausikujuliseks’ (ettevaatust! Esiteks on tuille väga kuum, teiseks tuleb seda kõike teha kiiresti, sest jahtudes muutub tuille rabedaks ja seda ei saa vormida. Sel juhul tasub ahjuplaat korraks uuesti ahju panna). Kuna tegutseda tuleb kiiresti, siis kõige mõistlikum on küpsetada korraga vaid mõned tuille-küpsised.
Kui tuilled jahtunud on, täida saadud korvikesed mõne kreemitäidisega. Soovi korral kaunista marjadega.

“Soojad käed” Katarina Widholm (Esimene osa oli “Südametuksed”)

Rootsi autorite raamatud torkavad teiste seast silma. Mine tea, ehk oskame lihtsalt põhjamaalastega oma maa elu ja kultuuri rohkem seostada, aga mulle väga istuvad. “Soojad” käed on raamatu “Südametuksed” järg. Tegevus toimub pisut enne teist maailmasõda ja selle ajal Rootsis, peamiselt Stockholmis. Betty jääb leseks ja aasta hiljem leiab üles oma lapse isa ning esimese armastuse Martini. Paraku ei lähe kõik nii roosiliselt, kui Betty lootis. Luhtunud unistused, iseseisvus, hakkamasaamine ja õnn, mida ehk enda kõrval pole märganud? Jah, endiselt ootan järgmisi osasid. Loodetavasti saavad nad tõlgitud enne, kui esimesed kaks hakkavad mälusoppides tuhmuma. 10/10

Sügis on saabunud. Soojad t-särgi ilmad püsisid kenasti kalendrisügise alguseni septembri lõpus ja mõni päev pealegi ning siis läks arvestatavalt külmemaks. Kohe oktoobri esimesest päevast saabus esimene öökülm, aga ega see pidama jäänud. Varsti olid jälle päevased temperatuurid üle +10 ja loodus oli endiselt kirevalt kaunis. Kuu lõpuni oligi ilm väga mõnus ja soe. Sellise sügise üle kurta oleks patt.

Septembri viimastel päevadel hakati kodus kütma. Maja soojustamine annab juba tulemusi ja ma päriselt loodan, et selle talve küttearved saavad olema kõvasti väiksemad, kui nad seni olnud on. Terve oktoobri olid radikad vaid aimatavalt soojad, aga toas oli päriselt palav. Küttearveks kujunes kuu kohta 69€ 93m2 korteri kohta. Pole paha, sest kolleegil oli sama aja eest 32m2 korteri küttearve 95€.

5. oktoobril läks mehele Kirke poolõde. Enne seda oli nunnu tüdrukuteõhtu, kust Kirke tuli koju kauni isevalmistatud lillepärjaga.

7.oktoobril vahetati meil ära korteri uks. Harjumatu, sest vana uks oli seest valge ja sulandus kenasti meie valgete seintega, aga uus on selline tume mahagon. Kui õhtul esikus pime ja läksin kööki, tekkis tunne, et korteri uks on lahti, sest pime auk nagu paistis…. Esimesel õhtul olin mitu korda segaduses, et kes ukse lahti jättis? Ja noh, üks ukse paigaldajatest oli põhitöökohaga päästja ja mina siis uurisin, et mis tsirkus selle uue päästeameti seadusega on, et uksed peavad avanema korterisse? Minu jaoks on see ebaloogiline. Tuli välja, et see pole mõistlik ka päästja seisukohast, sest kui ruumis on põleng ja inimene on suutnud ehk korteri ukseni roomata, siis tuleb päästja ja lööb ukse sisse…siis no päriselt, lööb selle inimese uksega maha. Rääkimata sellest, kui palju ebamugavust see sisse avanev uks põhjustab jalatsite seisukohast. Meie ust oli päris keeruline kätte saada, sest meil oli korralik turvauks. Peaks ütlema, et see on raiskamine. Naabritel oli samuti alles 2 aastat tagasi vahetatud uks….noh jah. Kredex. Ajapikku selgus, et minu korteri peale kahe uue väljaehitatava korteri uksed sai küll panna väljapoole avanema…seega puhtalt üks tegemata asi ühistu poolt. Enda eest oleks pidanud seisma.

Samal päeval pandi rõdule plaadid peale ehk siis rõdud said valmis. Nädala pärast tulid siinid, mis paigutati rõdu piirdele ja siinidel liikuvad klaasid.

Tasapisi hakkas kogu see remont väsitama, sest asjad venisid. Pisiasjad. Ja nende pärast ei saanud ma ise mõndasi asju kodus edasi teha. Pealegi oli meil ka tööl maja ümber ja majas sees remont. Üks kolin ja mürin, lammutamine ning ühelgi hommikul ei teadnud kust uksest ja kuidas sisse saab – ei meie ei lugejad. Kodus on õnneks soe, mida ei saanud tööruumide kohta öelda. Küte pandi lõpuks sisse 10. oktoobri paiku ja sealt edasi läks juba eluke töölgi soojaks.

Kui kodus saaks need torumehed lõpuks köögis kubude teema lahendatud ja peale uste vahetamist siseviimistlejad ukse paled korda tehtud, siis oleks peaaegu kõik. Küttetorude otstesse olid panemata veel need ümmargused plastringikesed ja ühele õuest tulevale avale võiks samuti sissepoole kate pandud saada, sest sealt puhus reaalselt külma sisse. Siis oleks korteris sees kõik ok ja mina saaks lõpuks köögi ja esiku üle värvida. Kui korstnapühkija pidi tulema, panin kaminasuu kilega kinni…ja jätsingi nii. Koos remondiga kipuvad igasugused uued hädad tekkima ja nii hakkas järsku minu korstnast sisse tulema alt naabri suitsetamise hais(suitsetas kaminasuu ees) ja ka peale esimest kamina kütmist korstna pigi hais. Selline probleem pole ainult minul, seega hakatakse asjaga uuel aastal tegelema.

Trepikojad on mõnusalt valgeks saanud, sest seinad on krohvitud, pahteldatud ja vist esimene kiht värvigi peal. Kui varem olid seinad tumedamat sorti sinepikollased ja mõjusid ebameeldivalt, siis nüüd on helge ja valge. Selle eest ma seisin arutluskoosolekutel. Päris ilusaks saab muidugi siis, kui mademed saavad uued plaadid ja pannakse uued trepid-käsipuud.

Kuu keskel oli meil alguses plaan Kirkega üks Rootsi kruiis teha. Mitmel põhjusel- et tähistada tema saabuvat täisealiseks saamist, et kasutada ära soodustuse voucherid ja et süüa uhkes Rootsi lauas viimast korda nii, et tema eest ei pea veel täishinda maksma. Hakkasime neljapäeva õhtul reedeks pileteid ostma ja selgus, et reedestel väljumistel ei kehti ükski soodustus. Noh, see oli pettumus, sest arvestasime just sellega, et soodushinnaga kannataks ära käia ja nädala sees ei sobinud meile kuidagi töölt ja koolist puudumine. Aga mis seal ikka, nii siis nii. Loobusime. Laupäeva hommikul oli mul siiski motoorne rahutus ja kihk midagi teha, kusagile minna. Koosneb ju minu elu valdavalt tööle-koju rattast ja kodus sageli teen muid töid, mis kunagi otsa ei saa. Inimene tahab ennast siiski tuulutada. Otsustasime minna pühapäeval linna – külastada Fotografiskas paari huvitavat fotonäitust ja käia mõnes poes.

Näitused olid mõlemad väga põnevad, eriti meeldis “In Bloom”. Tõeliselt ilus näitus, fantastilised teostused ja visuaalefektid. Teine näitus oli ” Nude”. Mulle on alati meeldinud hea, kvaliteetne ja visuaalselt nauditav akt. Akt, kui kunst. Mis seal salata, olen ka ise aktifotot pildistanud. Küll aga jätavad mind külmaks tänapäeval popid brutaalsed aktid, mille teostamiseks pole muud tarvis, kui diivanil lääbakil vedelevat alasti inimest, genitaalid vaatamiseks väljas. Isegi foto kvaliteet kui selline, on küsitav. Jah, ilu on vaataja silmades ja sellepärast ma rohkem sel teemal midagi ei ütlegi, aga jätan endale õiguse omada isiklikku arvamust. Siiski-siiski, näitusel oli ka väga nauditavaid ja hästi teostatud töid.

Lõpuks suundusime poodi, sest ma tahtsin vaadata endale teksaseid. Ma ostan endale ülimalt harva riideid, aga seekord tõi üks tuttav mulle oma teksad lühemaks teha ja vaatasin, et äkki sobivad sellised mullegi jalga, aga võiks olla number suuremad. Noh jah, lõpuks jätsin püksid poes ostmata, aga lapsele ostsin see-eest talveks kaks mõnusat villast õhukest džemprit ja ühed villasest õhukesest kangast vaba lõikega püksid. Sellised kapselgarderoobi tooted, mida on hea erinevate asjadega sobitada ja kestavad kaua. Lisaks ihusõbralikust materjalist(ääremärkusena võin öelda, et väga asjalikud ostud, pidevas kasutuses). Jõudsime järeldusele, et enam mujalt poodidest kui sellest konkreetsest või Rottermanni Ivo Nikkolost me riideid ei ostagi, sest nende poodide rõivad sobivad omavahel ideaalselt, on kvaliteetsed ja kestavad kaua. Osta millal tahes midagi juurde, ikka sobivad omavahel ka eelmiste ostudega.

Seega jah, Stockholmi reisi raha jäi meist poodi ja eks me ole Stockis palju käinud ka, mis ei tähenda seda, et me sinna mõni teine kord ei lähe, sest vaadata on seal lõputult. :)

Käisin kolleegiga kinos vaatamas värskelt esilinastunud Eesti filmi “Vari”. Huvitav film, tempokas, suurepärane näitlejatöö, aga…jõhker, brutaalne. Film meeldis, lastele ei soovita ja teist korda vaadata ei taha.

Nädala lõpus oli Kirkel jälle Leelo-laager. Mina lõpetasin laupäeval tööpäeva, kimasin koju, tegin ühele inimesele kiirelt meigi ja lidusin rongi peale, et sõita Tallinn-Väikesesse, kust poeg mind auto peale võttis ja sõitsime koos Viimsisse. Artiumis toimus Eesti Naislaulu Seltsi 30. aastapäeva pidulik kontsert “Aastatel on tiivad”. Kirke laulis seal oma Leelo-kooriga. Üle 600 laulja, sümfooniaorkester, saalitäis kuulajaid ja ülikaunis kontsert. Poeg jäi minuga koos kontserdile ja temale meeldis samuti. Pärast viis mind rongijaama ja sõitsin koju. Kirke jäi edasi pühapäeva õhtuni leelotama.

Kusagile siia vahele jäi Kirke kooli juubel, koos traditsioonilise kontserdiga sünnipäevahommikul koolimaja rõdult ja lõuna ajal kooliperega Estonia kontserdisaalis, kus kooli segakoor laulis koos ERSO, Tiit Kuusiku ja Elina Nechajevaga.

Majas kuu lõpuks:

Kruntvärviga said värvitud trepikodade seinad. Selle pärisvärvi valimisega oli paras ooper. Läks peaaegu vale värv, aga sain sabast kinni ja meestele aru pähe. Nüüd sai ilus värv valitud ja novembri alguses võõbatakse sellega trepikojad üle. Majal said uued välisuksed ette. Noh, ehmatavalt suurte klaasidega. Leppisime kokku, et nendele tõmbame ikka spetskiled peale, et seest välja näeks, aga sisse mitte. Välisukse tagune sisepõrand on valatud, sissepääsupõrand samuti korras. Treppide lõpuni vahetamiseks läheb ilmselt alles novembris, sest ehitaja jäi tellimisega hiljaks. Kuu teisel poolel aga lammutati trepikojas päris hullusti. Võeti üles mademetelt kahhelkive ja eemaldati treppide sisud, vahetati ära talad ja astmed asendati ajutiste puitastmetega. No ikka paras kunsttükk oli seal liikuda. 23. 10 said meie rõdule klaasid ette. Nüüd oleks kohe nagu üks lisatuba. Päikesega oli seal megasoe ja külma ilmaga piisavalt soe, et seal vajadusel toariietes liikuda. Vast novembri lõpuks on kõik korras ja jõulud võivad tulla. Kirke sünnipäevaks kahjuks ilmselt esiku ja köögi seinu värvitud ei jõua, sest nendes ruumides on mõned asjad ehitajate taga ja vaevalt ka vannitoas uus lagi pandud saab.

21.10 käisin Lastekirjanduse keskuses “Laps kirjanduses” seminaril, kus fookuses just tõlkekirjandus. Valdavalt olid huvitavad ettekanded. Majas oli kaunis näitus.

Pärast liikusin veidi linnas ringi ja käisin hea tuttavaga kohvi-kooki nautimas samas kohas, kus päeval üksi lõunapakkumist söömas käisin. Ikka oma lemmikus.

25. oktoobril Estonias kontserdil

Lihtsalt imeline kontsert! Käisin oma armsa kolleegiga. Kõigepealt tegime mõnusa kohvikutuuri, kuni maandusime Levier Cafe-s. Terve Rottermanni kvartali jooksime läbi, et leida koht kus oleks meeldiv ja taskukohane. Kontsert oli suurepärane, ERSO-t dirigeeris maestro Neeme Järvi ise. Venemaalt Ameerikasse emigreerunud pianist Olga Kern mängis suurepäraselt ja kandis koos orkestriga ette Rahmaninovi klaverikontserti nr.2 c-moll op.18(1901). Üks minu suuri lemmikuid. Teises osas mängis orkester Antonin Dvorak-i sümfooniat nr.9 e-moll, op.95 ” Uuest maailmast”(1893). Uimasena kaunist muusikast sõitsime viimase rongiga koju.

Kirke oli ära… sõprade perega esmalt Tallinn Fashion Week-il Liina Stein-i kollektsiooni esitlemist vaatamas ja nädalavahetusel teise sõbra perega Vihula mõisas sünnipäeval.

30. oktoobril käisin kolleegidega Tapal maaraamatukogu päeval. Oli selline…on ja ei ole üritus, aga mõned ettekanded olid huvitavad kuulata ja süüa anti. Kultuurikojas ja raamatukogus olid toredad kooliõpilaste kunstinäitused.

Oktoobri lugemised:

“Lugemislaager” Ketlin Priilinn

Suvitusromaani sarja raamat. Lihtne, meeleolukas väikese põnevusmomendiga. Vaimustusest lakke ei hüppa, aga tore lugemine oli siiski. Priilinnal on see juba mitmes selline lihtne krimilugu ja tõepoolest, suvitushooajaks igati sobiv. Väike formaat ja läbi saab kiiresti, olulist süvenemist samuti ei vaja. 7/10

“Oota mind” Santa Montefiore

Montefiore raamatutega kunagi ämbrisse ei astu. Seekord oli tõestisündinud loole ilukirjanduslik tegelaskond ümber kirjutatud ja tulemuseks nii haarav raamat, et lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Lugu liigub erinevate aegade vahel. Algab 1937, siis on aastas 1944, siis vist 1985 ja 1995. Raamat armastusest ja taassünnist. 10/10

“Erakordselt taibukad olevused” Van Pelt, Shelby

Alguses nagu natuke lohises, aga pärast läks heaks ja oli ladus lugemine. Huvitava ülesehitusega. Lugu nagu mitmest vaatenurgast ja kuidas siis kõik lõpuks keskele kokku jookseb….see oli huvitav. Üks tegelane oli hoopis hiidkaheksajalg ja nunnu oli, kuidas see kolme südamega intelligentne vee-elukas juhatas omamoodi seal vägesid. Aga loo süda oli siiski kurb. Inimesed, nende lõhkised elusaatused. Õnneks lõppes kõik hästi. Omal moel. 9/10

“Juhuslik kohtumine” Raamtes Liis

Natuke põnevik ja natuke romaan. Polnud just wow, aga meeldis ja oli mõnus lugemine. Ootamatute pööretega südamlik lugu sellest, kuidas juhuslikust kohtumisest alguse saanud armastus võib muuta täielikult kahe inimese elu. Lool on järjed, seega üks hetk loen edasi. 8/10

” Viini muusa” Caroline Bernard

Säravate naiste sarjas on üldiselt väga head lood, nagu ka see, kus juttu Almast, kes oli suure muusikageeniuse Gustav Mahleri tugi ja seljatagune. Lugu ühest 19/20. sajandi vahetuse põnevamaist naisest Viinis. Alma oli muusik, muusa, armastatu.

Maalikunstnik Emil Jakob Schindleri ja Anna Sophie vanim tütar Alma (1879–1964) kasvas üles Viini boheemlaste keskel. Ta oli kodus sealsetes salongides, inspireeris ja võrgutas. Tema esimene kiindumus oli Gustav Klimt. Alma oli kirglik klaverimängija ja helilooja, kuni tutvus Gustav Mahleriga ja temasse ülepeakaela armus. Gustav vastas tema armastusele, kuid selle eest tuli Almal maksta kõrget hinda – tal tuli oma muusikast loobuda. Enne Mahleriga abiellumist lõi Alma Schindler teadaolevalt üle 50 muusikapala häälele ja klaverile, säilinud on neist 17. 10/10

“Pitsid ja pitsud” Siiri Julge

Lihtsake suvitusromaan tööga läbipõlenud noorest üksildasest naisest, kes kukub pealinnas keset trammiteed kokku ja ärkab haiglas peatraumaga. Kui arst saadab naise neljaks kuuks haiguslehele, pakub otsene ülemus taastumiseks oma Hiiumaa suvilat. Siililegi selge, et puude taga talus elab nooremapoolne mees – üksik, keraamikakunstnik…

“Eesti peakokkade lugu” Heidi Vihma

Omamoodi huvitav lugemine vanematest ja uuematest aegadest restoranimaastikul. 9/10

“7 päeva” Helen Moss

Charlotta ja Danieli lugu. “Aga kas pole nii, et mida kauem inimene pimedas on, seda enam tema silmad sellega harjuvad, ning ta hakkab nägema. Nägema, et midagi polegi karta? Võites sealhulgas olematut kolli, mille nimeks teadmatus? “

Mõnus lugemine, kuigi ma Helen Mossi raamatuid polegi varem lugenud. Kogu lugu on paigutatud 7 päeva sisse ja lisaks lõik ajast aasta hiljem. Jah, elus on kõik võimalik. Päriselt. Lihtsalt me ei tea, mis hiljem edasi sai. 8/10

“Küpressilabürint” Fion Valpy

Eelmised sama autori raamatud mulle meeldisid. See meeldis ka. Jagad kirjastuse kirjeldust:

1943. aasta Toscana. Puruneb sõjast räsitud Itaaliasse lõksu jäänud Beatrice’i unistus veeta aasta inglise keelt õpetades. Beatrice leiab varjupaiga Francesca ja Edoardo kauni aiaga Villa delle Colombes ning sõja alguspäevil rajavad nad mõisa südamesse keeruliste käikudega küpressilabürindi. Salapärase labürindiga mõisas otsivad sõja eest varju paljud teisedki – Francesca on oma turvalisse majja toonud varjule nii lapsi kui ka täiskasvanuid.
***
2015. aastal saabub villasse abikaasa hiljutisest surmast muserdatud Tess. Beatrice, kes nüüd mõisa eest hoolitseb, aitab naisel leida tröösti mõisa aias ning vähehaaval hakkab Tess taas elule naasma. Kuid lootus rahu leida kaob, kui ootamatult saabub mõisa maavalduste uus omanik Marco, kelle ainus soov on mõisa aedadest buldooseriga üle sõita.
Beatrice mõistab, et kui tahab mõisa päästa, ei jää tal muud üle kui teha avalikuks villa ränk saladus. Beatrice’i erakordset lugu kuulates taipab Tess, et Villa delle Colombe pole mitte üksi pelgupaik, vaid ka lootuse majakas kõige raskematel aegadel.
Kas tal õnnestub veenda Marcot, et villa väärib uut elu, ja leida ka ise taas tee õnnele?

Fiona Valpy on tunnustatud menuraamatute autor, keda inspireerivad lood tugevatest naistest. Põhjalikkus, millega Valpy taustainformatsiooni kogub, rikastab tema romaane ja aitab lugejal paremini tajuda olustikku, milles sündmused aset leiavad. Kaunis ja meeleline jutustus „Küpressilabürint“ rullub lahti maalilises Toscanas. 10/10

“Kojutulek” Kate Morton

Oli küll korralikult paks jõmikas, aga pinge püsis viimaste lehekülgedeni. Jälle üks korralik perekonnasaaga, kust ei puudunud ka krimielement. Elus võivad ikka asjad uskumatult viltu minna ja katsus siis see segapuder lahti harutada. Nauditav ja põnev lugemine, hästi mitmekihiline. 10/10

“Igavene päev suvilas. Minu Keenia” A.M. Tammesaar

…”Egiptuses saab lennujaamas mingi lipaka, kuhu võib suvalisi tähti ritta panna. Viimasel korral kirjutasin sünnikohaks loss, nimeks Okasroosike ja elukohaks Kuningriik. Viisa on lihtsalt üks võimalus raha küsida.”

…”Kui enne manöövri lõppu tuleb vastu samasugune teed äärest ääreni täitev liiklus, siis tasandatakse rahulikult niigi tasast kiirust ja jälgitakse, et kõigile turvaliselt ruumi jaguks. Mitte keegi ei tõmble, mitte keegi ei kiru, mitte keegi ei trügi. Ma lihtsalt ei saa aru. Ma saan aru neist: nad on hoolivad, sõbralikud, toimivad, Selles kontekstis ei saa ma aru meist! Oma tõde ja õigust nõudes kihutame vastu vihkamisele, hoolimatusele, julmusele….oma üliheadel teedel mõtleme ainult kohalejõudmisele. Teel olemine, mis on elu ekvivalent, tundub meile karistusena. Polepole. Kirstu hiljaks ei jää.”

Selline tore, humoorikas ja mõnus lugemine. 9/10

“Südametuksed” Katarina Widholm

30-ndate aastate teisel poolel läheb noor 17-aastane Betty Rootsi kaugest väikelinnast Stockholmi koduabiliseks doktori perekonda. Uued sõbrad, esimene armastus, ootamatu rasedus, kohanemine pealinna eluga, üllatuslik abiellumine….mõnusalt ladus ja hea lugemine. Novembris loen teist osa ja loodan, et peagi tõlgitakse ka kolmandat, neljandat. Äratuntavalt põhjamaine kirjandus. 9/10

“Virvarebane” Sjon

See on nüüd raamat, mida lugesin puhtal sel eesmärgil, et kasutame seda varsti Põhjamaade kirjanduse nädalal. Omapärane. Islandi autor ja Islandi olustikud. Peaks kasutama sealt ettelugemiseks mingit osa, aga kui osa sellest välja võtta, saab tervik segane olema. Et pilti saada, peab ikka terve raamatu läbi lugema. Selline islandlikult unine ja kohati robustne, samas nii detailne. 9

September algas nagu ikka sellega, et lapsed läksid kooli. Tänavu oli tegelikult 1. september pühapäev ja mina tulin alles pulmast koju. Meie pere lastel polnud õnneks ühelgi pühapäevasel päeval koolis aktust, kuid paljudel üle Eestimaa siiski oli.

2. septembril ehk esmaspäeval sõitsime väikese vahega Kirkega Tallinna. Aktusele eelnes lauluproov ja mina sebisin talle linna jõudes lilled. Kooli juurde jõudsin aktuse lõpuks, neiuke sai lilled kätte ja jooksis nendega klassijuhataja tundi. Mina sain pool tundi oodata ja siis läksime koos edasi. Aktus oli kell 13, seega liikuma saime enne kolme. Vaatasime veidi kaubamajas ringi ja siis suundusime Flammkuchen veinibaari Rottermanni kvartalis. See on üks meie lemmikuid kesklinnas, kuhu ikka ja jälle satume sööma. Maitsvad leegikoogid, õdus atmosfäär ja suurepärane teenindus. Tähistasime seal aasta tagasi kooli algust ja tähistasime selgi korral. Lihtsalt pisut väiksema seltskonnaga, sest kõik ei saanud tulla. Mõnnasime Kirke ja noorema R-iga tunnikese ja siis kõndisime poja juurde. Astusime korraks sisse, et öelda tere natuke tõbisele miniale ja sasida koera ning matkasime edasi Tallinn-Väikesesse, et rongiga koju sõita. Imeliselt mõnusa ja sooja ilmaga esimene koolipäev oligi läbi.

Pere väiksemad neiud läksid vastavalt 5-sse ja 3-sse klassi ja vanema poja kaasa alustas esimest aastat 1. klassi klassiõpetajana ning kraadiõppes kolmanda aastaga.

• 

• 

• 

Lipud on õige koolimaja ees, järgmise pildi tegime noorema astme maja ees, sest oma maja ees oli miljon õpilast. Aga õhtul sõime lisaks soolasele magusat õuntega leegikooki, mida flambeeriti lauas, ehk siis kallati peale calvadost ja süüdati põlema. Maitsev.

Septembri alguses lõpetasin ühe 125×125 suuruses lapiteki veel sündimata beebile. Sellest ka valdavalt neutraalselt kollased-rohelised toonid. Töökollektiiv kingib teki emapuhkusele jäävale kolleegile. Samasse pakki tegin ka kaardi.

• 

• 

• 

Veel õmblesin septembris tütrele mustad teksad. Mitte päris klassikalised, vaid puusast vabalt langevad. Kangas oli õhem teksa väikese strechiga.

Kuu alguses käisin kõrvaarstil. Muide esimest korda elus. Kuigi teismelisena põdesin paar korda päris ränka keskkõrvapõletikku, siis pigem puutusin tol ajal kokku perearstiga(kummalgi korral oli kasu neist vähe), kui kõrvaarstiga.

Hilisemas elus pole kõrvadega probleeme olnud, aga kui nüüd paar aastat tagasi tekkis lennukis maandumisel selline kõrvavalu, et hüppa või aknast välja, siis järgmiseks lennuks oli tekkinud selle valu ees hirm. Pärast elu esimest lendu oli tekkinud ka kõrvadesse sisin. Kurtsin perearstile ja tema saatis kõrvaarstile. Kõrvaarst tuvastas vasakus kõrvas ja ninapooles väikese turse. Ei tea, kust see sinna sai, sest haige pole ma ammu olnud ja nohugi põen maksimaalselt kord aastas, kui sedagi. On siis on, nüüd pean kaks kuud ninavussu kasutama, siis paistab mis edasi. Paar päeva hiljem kutsuti ka kõrvakuulmist kontrollima. Sellega on nibin-nabin täitsa korras. Probleemi kui sellist, ei ole õnneks.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

6. septembril otsustasime sõbrannaga minna tähistama suve lõpetamist restorani Päris. Sõbrannat huvitab juba pikemat aega prantsuse köögikunst ja nii me selle prantsuse restorani valisimegi. Liiati olen mina oma perega seal korduvalt käinud ja alati oleme olnud rahul. Broneerisin meile kolmese laua, sest päevapeale liitus meiega veel üks sõbranna ja ilma bronnita võib seal paraku lauata jääda. Tema pidi meiega liituma tunnike hiljem, kui meie restosse suundusime. Rävala pst Radissoni lähedal sattusime ülekäigul veidrasse situatsiooni, kus minul käivitus -põgene, sõbrannal – mis toimub? Tõmbasin ta lihtsalt endaga kaasa, et vältida midagi hoomamatut. Nimelt meie selja taga toimus avarii ja sellisel puhul ei tea iial, kuhu auto võib lennata. Targem on kiirelt sääred teha. Polnud nagu soovi olla valel ajal vales kohas. Paistab, et ühe valge maasturi taga juhtus olema machomehest idioot, kellele ei meeldinud liikluse sõidutempo ja ta lihtsalt rammis sellele valgele autole hooga tagant sisse ning seejärel kimas minema. Ilmselgelt oli see isik midagi tarbinud(või siis just millegi puudus) ja närvid krussis. Ma loodan, et sellel kohal linnas on piisavalt kaameraid, et see poolearuline üles leida ja karistada. Jõudsime üsna kohe restorani ja siis oli aega mõelda, et mis see õieti nüüd siis oli. Kolmekesi oli meil väga tore õhtu ja ära hakkasime minema alles siis, kui oli aeg eelviimasele rongile minna. Vanalinnas oli väga palju rahvast liikvel, sealhulgas rebaste retsimise pidulisi. Balti jaamas saatsime ühe sõbranna trammile ja kahekesi läksime rongile. Koju jõudes ajasime veel tunnikese juttu ja kui Kirke saabus viimaselt rongilt, läksime koos tuppa ning sõbranna sõitis autoga oma koju. Oli tore õhtu koos veidrate juhtumistega.

• 

• 

Septembrist algas meil tööl see mittelemmik osa aastast ehk siis kevadeni avatud seitsmeni õhtul ja laupäevad samuti tööl. Suvel saame ennast tunda nagu normaalsed inimesed, kui oleme avatud kuueni ja laupäeviti suletud. No päriselt, kui lõpetad tööpäeva kell 19, käid poest läbi, jõuad koju kell 20, teed süüa….ja on siis normaalne kella 21 ajal õhtust süüa? Vaatasin oktoobri graafikut…..nojah, pea pooled tööpäevadest ehk 9 päeva olengi seitsmeni tööl. Pimedal ajal on see kohe eriti naisssss!

Teise poole septembrist aga elame hoopis omamoodi segast elu. Iga päev on uus, sest midagi kindlat ei ole. Mida saan, teen kodukontoris, mingil ajal tuleb vist harukogudes käia inventuuri tegemas, üks lasteüritus ehk suvelugemise lõpetamine tuleb läbi viia ja see toimub meil seekord uue muusikakooli saalis. Miks segadik? Noh, maja ümber ja majas meil nüüd remont ja pannakse kogu maja kaheks nädalaks kinni. Vibratsioon, müra, tolm, ohtlikud tegevused jne. Loodetavasti saame 1. oktoobrist tööle, aga nagu elu on näidanud, siis ehitusel juhtuvad asjad pigem hiljem, kui tähtajaks, sest alati on ettenägematuid asjaolusid, eriti veel vanade majade puhul.

• 

• 

Mis toimub kodus seoses kortermaja remondiga?

Vaikne on, kummaline on, aga kõige ebasobivamal hetkel suudab alailma keegi lae peal pea kohal puurima hakata :) Sellega vist ei harjugi. Aga muidu hakkab looma. Fassaad on ütleme et valmis, lõpetatakse vundamendi katet ja panduse tegemist. Meie trepikoda hakkab saama krohvitud/pahteldatud. Kuna kõik lambid alati ei tööta, siis pimedas on juba paras tegu trepikojas liikuda. Eriti just ülemises otsas ehk meie ukse kandis. Tuli kiri lukufirmalt, et korterite kaupa hakatakse vahetama torusid. Tekkis küsimus, et kas telefonitorusid või mis torusid? Selgus, et jah, tegemist on telefonitorudega. Tööle saab fonosüsteemi siis, kui tuleb uus maja välisuks. Kola muutub maja ümber aina vähemaks, sest täidetakse ja tasandatakse majaümbruse parklaid, et kohe oktoobri alguses saaks asfaldi maha panna. Korteris on pidev jama mingite lõhnadega. Küll tuleb kusagilt suitsetajate haisu sisse, küll mingit kanalisatsiooni või teab mis lõhna. Kui esimest korda üle pika aja kaminat kütsin, tõmbas see normaalselt. Vastu hommikut aga hakkas heast peast kustunud kamina korstnast põlemisvingi tuppa ajama. Ärkasin öösel üles ja süda oli paha. Päeval tuulutasin ruumid ära ja magamistoa aken oli lahti, siis oli kõik ok. Viisin isegi tuha välja. Kui aga õhtul panin enda toas akna kinni, hakkas jälle seda veidrat vingu sisse ajama, täiesti tühjast kaminast!!! Jätkus see mitu päeva. Vahepeal saime selgemaks, et kurja juur on korstnale remondi käigus ehitatud varikatus. Kui alt naabrimees kamina ees suitsetab, liigub toss korstnast välja, jääb sinna väikese katuse alla ja soodsa tuulega puhub minu lõõrist sisse, mis omakorda suhestub vannitoa ventilatsiooniga ja veabki suitsuhaisu korterisse. Ühesõnaga sellega on üks jama ja näis mis saab.

• 

• 

Ootan, et oktoobris saaks uue korteri ukse ja köögis kubuga asjad ühele poole. Seejärel saan esiku ja köögi ise üle värvida. Ah jaa, rõdudele pandi septembris uued piirded paika. Plaate pole ainult veel ette pandud ja millalgi novembris vist tulevad klaasid. Peaaegu hakkab juba saama, eks, peaaegu :)

• 

• 

• 

Kuu lõpus pidasime maha suvelugemise lõpupeo, mis sel korral toimus hoopis muusikakooli uue maja saalis, sest meie majas on üks kopsimine, puurimine ja lammutamine. Esinema oli kutsutud lastekirjanik Indrek Koff koos sõpradest muusikutega – Kärt Ruubel ja Xandi van Dijk. Tänasime parimaid lugejaid, nautisime tõsist kirjandusega põimitud klassikakontserti ja sõime kringlit. Vast oli see kava suunatud pisut suurematele, kui meie saalis olnud lapsed, aga ma usun, et nad said igati huvitava kogemuse.

• 

• 

• 

Septembri lugemised

“Armastus Hispaania moodi” Elena Armas

Hoogne lugu Hispaania kirjanikult. Humoorikas, tempokas, südamlik. Kõike oli. Catalina põgenes aastaid tagasi Hispaaniast õnnetu armastuse ja sellega kaasnenud teenimatu häbi eest Ameerikasse. Kui hakkas abielluma tema õde, tuli minna kodumaale, aga talumatu oli mõte minna sinna üksi, ilma kaaslaseta, et olla haletsuse objektiks. Tarvis oli hankida endale libapeigmees, aga ühtegi sobivat kandidaati ei olnud võtta. Peale ühe kolleegi, kes pakkus ennast ise, aga kellega Catalina oli esimesest kohtumisest peale olnud pigem vaenujalal, kui sõbrad. Paraku kedagi muud ta ei leidnud ja tuli võtta see ainus, kes saadaval oli. Kuidas Hispaanias käimine välja kukkus, tuleb lugeda juba ise. 8/10

“Päikesest suudeldud” Kasie West

Mõnus suvine noorteromaan noortele omaste probleemidega, kuid oma olemuselt õnneks helge. Polnud sellist musta masendust ja see tegi rõõmu. Tööalaselt tuleb noortekaid lugeda ja seda julgen noorele inimesele soovitada.

Peategelasteks 18-aastane neiu, tema 15-aastane õde ja 18-19-aastaste poiste bänd ühes suvises internetita laagripaigas. 8/10

“Unistus ilust” Estée Lauder – ta rajas impeeriumi ja muutus legendiks Laura Baldini

Imeilus noore naise kujunemise lugu. Põhineb tõsielul, aga valatud ilukirjanduslikku vpormi. Sarja “Säravad naised” raamatud on üldiselt kõik väga mõnusalt loetavad ja avavad ikooniliste naiste maailma ning kujunemislugu. Väga meeldis. 9/10

• 

• 

• 

“Armastuse algoritm” Claudia Carroll

See raamat ei läinud esialgu kohe vedama, aga nii 50 lk pärast läks ludinal ja oli lõpuni tore lugemine. Lugu sellest, kuidas erinevate vanusegruppide inimesed käivad tutvumisportaalides, kust õnnestub saada vaid ebameeldivaid kogemusi, kuni üks 40-ndates üksildane kõrgel positsioonil töötav naine loob uue portaali. Võtab endale abiliseks pisut üle 20-se kolleegi ja testinimeseks viimase 70-aastase ema. Alguses läheb kõik väga hästi, siis veerevad asjad aina allamäge ja siis on jälle suur edulugu. Humoorikas ja tore lugemine. 9/10

“Kuuba tütar” Soraya Lane

Väga meeldis. Sarja esimene raamat meeldis samuti. See oli “Itaalia tütar”. Oma juurte otsimine Kuubal oli põnev ja muidugi leidis peategelane sealt ka armastuse. Loodetavasti tuleb selles sarjas raamatuid eesti keeles juurde. 10/10

“Vivienne Westwood” Vivienne Westwood

Jälle üks suurepärane raamat vägevast naisest ja tema üldse mitte lihtsast teest tippu. Kuigi vahepeal lugesin mõned kohad diagonaalis, siis valdavas osas oli see kirjutatud hästi, köitvalt ja ausalt. Mõned toredad nopped raamatust:

” Mis on parim aksessuaar? Raamat”

“Minu järjepidevus on selles, mida ma mõtlen ja loen, ja ma hindan ennast selle järgi, et tynnen, et midagi on minu jaoks uus. Uus idee. See teeb mind rõõmsaks. Cogito, ergo sum. Ma mõtlen, see tähendab, ma elan.”

” Parim elamise teejuht, Ian? Ma arvan, et see on “Pinocchio seiklused”. See on elufilosoofia. Eluviis. Nii üleannetu. Nii pöörane. Aga tal on kullast süda. Ja see on muidugi see, mis ta päästab. Andreas läks täna hommikul enne mind tööle ja ütles:” Mul on paha tuju.” Küsisin, miks, ja ta vastas:”Liiga palju pn teha.”. Mina sõnasin:”Jah, korragasaab teha üht asja. Kuid ära unusta, et samal ajal saavad asjad tehtud samm-sammult. Me saame hakkama.”

9/10

• 

• 

• 

“Pruudil olid jalas kollased saapad” Katherine Pancol

Lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Väga meeldis. Raamatu lõpus olin hämmingus, et lugu jäi kuidagi õhku, aga siis avastasin, et see oli raamatu esimene osa. Nüüd pole muud, kui ootan teist osa. Lugu ühest Bordeaux piirkonna veinimõisa perekonnast ja inimestest nende ümber. Huvitavad karakterid ja lood, eriti lahedad on kaks lapstegelast. 10/10

Nüüd tuleb minu kohustuslik kirjandus, mida ma raamatukogu remondi ajal kodukontoris olles lugesin ja eelseisvaks maakondlikuks Netikirjariini võistluseks raamatuküsimusi tegin.

“Greibikollane tulevik” Anne Muhonen

Lühike aga samas mõtlemapanev raamat noorest poisist ja tema võimalustest ning valikutest. 9/10

“Süngete vete vaimud” Igne Zarambaite

• 

• 

• 

“Eestluse valem” Ene Sepp

Väga hea raamat. Mul on ülimalt hea meel, et meil on oma hea noortekirjanik Raplas olemas ja ta kirjutab noortele köitvalt ning püstitab probleeme huvitava nurga alt. Mis oluline, oskab kirjutada nii, et noore elu ei tundu kui hädaorg täis musta masendust. Päriselt väga hea raamat noormehest, kes kolis koos vanematega Eestist ära peale esimest klassi ning elades vahepeal juba 9-s erinevas riigis, tuli gümnaasiumi ajaks tagasi Eestisse. Sisseelamine ei olnud lihtne, tekkisid identiteediprobleemid, otsis eestluse valemit, leidis lõpuks sõbrad, julges isegi suhtesse astuda ja siis…tahtsid vanemad taas kolida, Hiinasse… 10/10

“35 kilo lootust” Anna Gavalda

Aus lugu prantsuse kirjanikult noore lapse kujunemisest. Sellise lapse, kellele tavakool hästi ei sobinud. Lühike lugemine, aga väga hea. 10/10

“Hard Land” Benedict Wellas

Nii hea raamat!!! Jälle noore inimese kujunemislugu. Jälle noormehest, kes ei sobitu just tavaliste noorte hulka, tema kujunemisest. Mis saab siis, kui sa elad kõike kartes, sul puudub julgus, pole sõpru, tagatipuks viib vähk ka ema ja isaga pole suhted ülearusoojad. Ühel suvel nii ema kaotus kui esimene armastus. Ülihästi kirjutatud ja raamatu lõpus list mainitud muusikapaladest. 10/10

• 

• 

• 

“Haki ordu” Tuul Sepp

Mõnus lugemine. Väga erinevas vanuses tegelased, kellel kõigil üks soov-hoida linnas loodust. Ühtpidi realistlik, teistpidi fantaasialugu. Lugeda sobib nii noorel, kui täiskasvanul. 9/10

Ja lõpuks üks kokaraamat

“Minu Aasia kokaraamat” Margus Kalam

Mõnus retseptiraamat, kus vahepeal ka niisama juttu ning palju aasia köögi lahtiseletamist. Margus on muhe ja kokkab hästi. Ise panustasin sellesse raamatusse samuti, käies Marguse erinevate aasia riikide söögiõhtutel. Temal oli tarvis teha valmis sööke, et raamatusse pilte saada ja toiduhuvilised said mõõduka tasu eest ennast palliks süüa. Minu pretsedenditult lemmikuteks jäid ikka Tai toidud, aga seal raamatus on väga asjalikke näpunäiteid ja põhjalikke retsepte. Kusjuures koostisained on kõik Eestis saadaval. 10/10

• 

• 

Nii ongi, et kätte jõudis suve viimane kuu. Päriselt, kahju. Suvi on olnud tegelikult suurepärane, soe ja parajalt vihmane. Ilmselgelt ei nõustu sellega näiteks tartlased või veel mõned kohad, kus on uputanud. Meil on küll vihma tulnud, aga parajalt ja õhtud valdavalt kuivad. Isegi vihma ajal on olnud soe. Mõned korrad sain märjaks, aga soojaga pole hullu – pigem teeb nalja ja meenutab lapsepõlve.

Kuu alguses käis tütar isaga Lõuna-Eestis traditsioonilisel sugulaste kokkusaamisel. Koos käimisega sai võimalusel harjutada autoga sõitmist, sest kohe seisis ees autokooli esimene õppesõit. Kuu lõpuks oli 28-st õppesõidutunnist kolmandik sõidetud ja oh mis tore, õpetajalt aina kiita saanud.

• 

• 

Kohtasin juhuslikult lahedat bussi ja nunnult peremeest ootavat koera Viru keskuse sissepääsu ees.

Käisin 5.-7. augustil ERÜ kooliraamatukogude sektsiooni ja lasteteeninduse toimkonna ühisseminaril. Seminar toimus Harjumaal Kuke turismitalus ja osalejaid oli umbes 43. Külastasime Keila Algkooli ja Kose Gümnaasiumi kooliraamatukogusid. Korraks põikasime sisse Kose Rahvaraamatukogusse.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Kolme päeva jooksul kuulasime huvitavaid ettekandeid, osalesime koolitustel ja jagasime kogemusi. Ikka selle nimel, et Eestimaa lapsed oleksid hea lugemisoskusega. Turismitalu ise oli mõnus, puhas ja kauni territooriumiga. Õhtul said soovijad minna sauna või kümblustünni mõnulema.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Toitlustajaks oli Põhjala catering ja see oli tõesti suurepärane. Väga asjalikud 3 päeva enne uue hooaja algust. Päevaste loengute ajal kahel päeval küll sadas, aga õhtuks oli ilm alati päikeseline, imelise loojanguga ja soe.

• 

• 

• 

1. augustil käisin sõbranna ja Kirkega Artise kinos vaatamas Soome filmi “Tormisaare Maija”. Oli küll pikkust 2,44 tundi, aga ülimalt hea film. Kordagi polnud tunnet, et enam ei jaksa istuda. Kuna see oli filmi esilinastus, siis pakuti veini ja morssi. Vein toodi hilinemisega kusagilt tagaruumidest kannuga…..mis tekitas paljudes küsimusi. Õnneks meie läksime sinna ikka filmi, mitte veini pärast.

Kodus hakkab remont vaikselt mingisse faasi jõudma. Laagrist tagasi tulles, oli kraanikauss kolinud peale kuudepikkust köögis põrandal lapiti lesimist tagasi vannituppa. Jee! Ainus häda oli selles, et vett ei saanud kohe lasta, sest kraanikausi äravoolust minev toru lekkis. Kuna see pole ehitajate rida, tuli sellega endal tegeleda. Mõne päeva pärast oli pojal aega ja siis sai sellegi pisiasja korda. Ehk siis see kraanikausist kanalisatsiooni minev kapis olev kaadervärk tuli välja vahetada ja korda see saigi. Taastatud on sein, mille nad torusid vahetades ära lõhkusid. Kenasti veekindla värviga viimistletud, servad silikoonitud ja viimasel hetkel lasin valgustuse jaoks voolujuhtme läbi seina panna. Eks mingi hetk saab sinna nii peegel, kui valgusti. Lahendamata on veel vannitoas ropplae vahetamine, aga sellega tegelen pisut hiljem, kui pojal oma maja juures õuetööd lõpetatud.

• 

• 

• 

Liistud olid samuti elutoas lakke ära pandud, aga tuba tahtis veel 2 kihti värvimist saada, mis tähendab, et augusti puhkuse ajal sain lõpuks ka elutoa korda teha.

Rõdul olid seinad üle pandud ilusa heleda marmorkivikestest plaadiga. Pidin vaid uurima, miks minu rõduvalgustuse juhtmed plaadi taga on :P Ehitajatel sain siiski sabast kinni ja juhtmed saidki välja. Nüüd tuleb kellelgi nööbist kinni võtta, kes lambipesadele augud sisse freesiks. Kuu lõpuks sai rõdu ka põrandakatte.

Trepikojas on seinu, lagesid krohvitud, osalt pahteldatud ja kõik mingi punaka möksiga üle pintseldatud. Ehk on mingi niiskustõke.

• 

• 

• 

Septembris on oodata köögis mingeid lahendusi kubudega ja korteritele uusi uksi. Eks varsti on käes ka küte-ventilatsioonisüsteemi testimised/tasakaalustamised, sest kaugel see kütteperioodki enam on. Suvi küll kestab, aga sügis tuleb nagu ikka järsku.

10. augustil olin koos kolleegidega Melumessil raamatuid müümas. See on alati selline meeleolukas tegevus ja kui hommikul sadas arulagedalt vihma, tegime meie päeva parima kassa. Kes jäi meie telki lõksu, see muudkui ostis ja ostis :P

• 

• 

• 

11-st augustist algas puhkuse teine osa. See mulle meeldis. Juunis puhates avastasin, et kodust välja ma ei jõudnudki. Teisel puhkuse poolel oli eesmärk rohkem liikuda. Samas on ka metsikult tööd plaanitud- sõprade pere suguvõsa kokkutuleku pildid töödelda, oma laste vanaisa juubeli pildid töödelda, pojalastele kleidid õmmelda, Kirkele viigipüksid õmmelda, ehk ka kahed, üks tellitud lapitekk beebile teha jne. Plaanisin sõprade ja perega aega veeta ja korra reisilgi käia.

Et siis puhkus!

Esiteks on see hullult tore, kui ei pea hommikul tööle minema. Mul ei ole midagi tööl käimise vastu, aga vahest tahaks sellegipoolest puhata ja mängida. See kaks nädalat ja üks päev pidi sisaldama nii puhkamist, meelelahutust kui ka pisut tööd.

Poja kahele tütrele õmblesin 4 kleiti. Tüdrukud avaldasid juba kuu tagasi soovi uued kleidid saada ja valisid kangad välja, aga tegudeni jõudsin alles puhkuse ajal. Kangad- öökullidega, tähtedega ja joogatüdrukutega Lillestoffilt ja lillemotiividega ühelt teiselt Saksa tootjalt.

• 

• 

Kohe puhkuse alguses tegime ühise päeva minu armsa sõbrannaga. Esmalt tuli tema mulle Raplasse külla ja oli tükk tegemist, et meie majja sisse saada. Juhtus nii, et samal ajal oli ennast täpselt trepikoja ukse ette suur rekka parkinud, et oleks ohutu- olid ka metall-aiad külgedele tõmmatud. Ma jooksin alla vastu ja teades ehituse ajal olevaid käiguteid smungeldasin sõbranna kenasti tuppa. Muidu jäägi ümber maja jalutama ja sisse ei saa. Mõnnasime, sõime head ja paremat ja sõbranna aitas mul ühe vahva väikese jänku peaaegu lõpuni teha. Lõpuks läksime rongijaama ja sõitsime Tallinna. Kõigepealt käisime loomulikult linna parimas pagaris söömas koogikesi.

• 

• 

Edasi läksime kinno vaatama filmi, mis oli tehtud Colleen Hooveri raamatu “Ei iial enam” järgi. Mulle meeldis. Sellel raamatul on olemas ka järg, aga eks näis, kas tehakse ka filmile teine osa. Pärast kõndisime koos Balti jaama, kust mina sõitsin rongiga koju ja sõbrake liikus oma koju. Vahva päev oli. Mis pole vähe tähtis….oleme sõbrad juba 44 aastat!

• 

• 

• 

21. augustil võtsin oma tütre ja poja kaks piigat ning põrutasime laevaga Rootsi. Üle-eelmisel suvel käisime sama seltskonnaga samuti Rootsis ja siis oli meie huviorbiidis Junibakken ehk siis Astrid Lindgreni teostel põhinev muuseum lastele ja lapsemeelsetele. Sel korral soovisid tüdrukud külastada kuningapaleed. Ei hakka siin postitust venitama ja teen sellest reisist eraldi postituse.

• 

• 

• 

Ühel päeval käisime Kirkega IKEA-s. Mina sõitsin sinna Balti jaamast bussiga ja tema oli õppesõidus ning õpetaja lasi tal tunni lõpetada IKEA ees. Igati mugav. Käisime valdavalt asju uurimas, sest lähiajal võib meil sealt mõnda asja tarvis olla. Näiteks jalatsiriiuli asemel kitsamat jalatsikappi, sest kui korteril vahetatakse uks ära, pannakse see käima sissepoole(urr) ja siis ei mahu meie riiul enam sinna nurka ära. Kui juba seal olime, sõime ka lõunat ja no seal on päriselt väga odav süüa. Pealegi ei saa toidu maitse üle üldse nuriseda. Teine asi on see, kui soovid õhtustada gurmeerestoranis. IKEA-s on siiski lihtne toit, aga maitseb igati hästi.

• 

• 

• 

25. augustil oli järjekordne päev, kus kuumust +30! Kuna see juhtus olema pühapäev, võtsime sõbranna Edaga ette retke rannaaladele. Esmalt siis otse Kloogaranna plääžile, sest arvasime, et seal on rahvast vähe. Aga…võta näpust, rahvast oli murdu. Vesi oli umbes +17. Sel suvel jõudsin muide alles esimest korda randa ja merre ujuma. Kõlbas see +17 küll. Mõnulema ei jäänud, aga veel käisin ära. Ujumiselamust pidin jagama aga tuhandete millimallikatega ja see polnud teps meeldiv, kui limased tegelased vastu sind hõõrusid. Kauaks ma nende seltsi ei jäänud. Peale 3 tundi rannas seismist- sest lamada suure tuule tõttu polnud ülearu meeldiv, läksime sööma Laulasmaale imearmsasse kohvikusse nimega “Ott ja Matilda”. Soovitan soojalt! Nunnu boho stiilis kohvik, maitsvad toidud ja kena teenindus.

• 

• 

• 

Edasi võtsime suuna Pärdi Keskuse poole. See on üks paik, kuhu võiks lõputult käia. Vaikus ja rahu ja tänavu keskuse ümber imelises männimetsas ka palju pohli. Vitamiinid saime söödud ja vaimu kosutatud. Ah jaa, enne keskuse juurde sõitmist käisime Laulasmaa SPA rannas, kus lasime tuulel vaimu selgeks puhuda ja imetlesime lohesurfareid ning muidusurfareid.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Puhkuse lõpus õmblesin lõpuks valmis tütrele pidžaamapluusi. Püksid olid ammu valmis, aga pluus seisis ja seisis ning tükid ei tahtnud ise pluusiks saada. Materjal on pidžaamal tumesinise ja valge ruuduga ülimõnus Itaalia flanell. Ruudu suurus 0,5×0,5 cm. Pehme ja siidine. Laps lõi nurru, kui pluusi kätte sai. Tegelikult on see temale väga vajalik komplekt, sest sageli tuleb ette kodust väljas ööbimisi. Laululaagris põrandal matil, purjekas või siis sõbrannade pool. Pidžaama on sellistel puhkudel väärt riietus.

• 

• 

• 

27. augustil tähistasime armsa vanema pojatütre 11-ndat sünnipäeva. Lapsed on kingitus, lapselapsed on topeltkingitus :) Samal päeval oli mul peale puhkust esimene tööpäev ja kolleegid tundsid mulle kaasa :D Tordi tellis meie sünnipäevalaps muidugi tädi Kirkelt :)

• 

• 

31. augustil seisis aga ee üks 10. pulma-aastapäev Tõstamaal. Minu head sõbrad pidasid seal 10 aastat tagasi kaunid pulmad, muinastulede ööl. Tegin pruudile tookord meigi, õmblesin kleidi ja pildistasin pulma. Nüüd siis kordusüritus.

Päeval 12 ajal asusin teele, kohale jõudes tegin pruudile meigi, juuksur tegi soengu, mina aitasin selga pulmakleidi, mis istus endiselt seljas nagu valatud ja tõdesin taaskord, et sain 10 aasta eest ühe väga kena kleidi tehtud. Kui kõik korras, käisin pruuti ja peigmeest pildistamas. Võtsime lapsed ühes ja tehtud saime perepildidki. Rahvas hakkas kogunema ja kärmemad said improviseeritud fotonurgas mulle paaridena või peredega poseerida. Mingil ajal jõudis Kirke samuti pulma, koos viimastena saabunud Kohila sõpradega. Rahvast oli oma 60 inimest ja pidu kujunes mõnusaks olemiseks.

Pidu toimus taluõuel kadakate vahel telgis ja catering oli teinud sellest kauni ruumi.

• 

• 

• 

Rahvas on mulle tuttav, sest selle pere üritustest võtan ma tavaliselt osa ja üritusi armastavad nad korraldada. Kõik sai aga alguse 42 aastat tagasi, kui värskelt kooli lõpetanud kaks neidu said esimeses töökohas sõpradeks ja on seda siiani. Ehk siis minu ja Sirkka sõprus on kestnud ei rohkem ega vähem, kui 42 aastat. Meie esmasündinute vahe oli vähem kui kuu. Aastatega on omaks saanud Sirkka tütred, nende mehed ja lapsed, 2 õde, ühe õe lapsed, mehed ja lapselapsed jne. Ühesõnaga tunnen ennast seal seltskonnas nagu mängusugulane – hoituna ja oodatuna. Nende aastate sisse on mahtunud nii nii palju toredat – pidusid, reisimisi, pildistamisi, õmblemisi, jutuajamisi, koosolemisi jne. Teeb südame väga soojaks.

• 

• 

Kogu üritus toimus mere lähedal ja sinna sai mõnigi kord jalutatud. Ilm soosis pidu ja korra tekkis taevasse küll vesipüks, mis liikus mere kohal, aga vihm sadas alla lühikese ajaga sel ajal, kui rahvas oli telgis söömas. Parajalt vali tuul kuivatas märja kiiresti ära.

• 

• 

Päikeseloojangul tegime rannas lõket ja pruutpaarile kingiti suur tinast hobuseraud mille nad sealsamas lõkkel vedelaks sulatasid ja ämbrisse oma õnne valasid. Hiljem nautisime telgis väga maitsvat torti.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Igatahes tinapulma saime peetud, pildid tehtud ja lõpuks nautisime ka muinastulede öö lõket mererannas. Kirke sõitis nendega kellega tuli koju tagasi, sest temal oli plaan hommikul koristada ja Tallinna sõita. Mina läksin koju järgmisel päeval koos Sirkkaga. Tema sõitis Tallinna laevale, et koju Soome tagasi sõita ja poetas minu vahepeal Raplasse ära.

• 

• 

Lõpetasin õhtul nädala sees alustatud tellitud lapiteki beebile, lugesin raamatut ja läksin pulmaväsimust välja magama.

Esimest korda oma elus juhtusin nägema virmalisi. Eks ma oleks needki maha maganud, aga laps ajas mind kell 1 öösel üles ja kutsus vaatama. Me siis nii tunnikese vaatasime aknast seda ilu koos langevate tähtedega, mis tulid siuh ja säuh taevast alla.

• 

• 

• 

Sellega lõppes august.

Augusti lugemised:

” Babetta” Nina Wähä

Rootsi autori raamat. Meeldis. Omapärase kuluga ja üllatuslikult kahe erineva lõpuga. Sai ise valida, kuidas enda jaoks lõpp serveerida. 9/10

“Võlukunsti teine pool” Tom Felton

Kes on lugenud “Harry Potteri” raamatuid, siis nendele kindlasti üks tore lugemine. Pealegi tõlge on hea, sest minu armas Oravake tõlkis. Raamatu autor kehastas Potteri filmides Draco Malfoyd ja kirjutab oma elust, lapsnäitlejaks saamisest ja Potteri filmimise seikadest – nii lõbusatest, kui kurbadest. Ladusalt kirjutatud ja minule, kui Pottery fännile väga meeldis. 10/10

“Hundi õnn” Paolo Cognetti

Jälle väga minu tassike teed. Need “punase” sarja raamatud on hoopis midagi muud, kui peavoolu ilukirjandus, aga mulle väga meeldivad. Inimesed otsivad mägedes seda, mida rahvamassides elades ei leia. Huntidest selles raamatus juttu tegelikult ei ole. Ainult põgusalt mainiti, et hundid on piirkonnas vist tagasi. Küll aga on asjakohane metafoor inimesest. kui üksikust hundist. 10/10

• 

• 

• 

“Kuninganna 2: Elizabeth II– kuningannana valitses ta riiki, abikaasa ja emana võitles õnne eest” Eva-Maria Bast

“Säravate naiste” sarja raamatud mulle üldiselt meeldivad. Meeldis ka Kuninganna Elizabethist kirjutatud esimene osa. See teine jäi aga pisut lohisema. Pooleli ei jätnud, aga vaimustuses ei olnud samuti. 6/10

“Õiged mehed” Laura Evisalu

Noortekas. Neid ma pean juba tööalaselt lugema ja valdavalt ma valin sellised, mis mulle ka meeldivad. See raamat meeldis ka. Hea raamat, ladusalt kirjutatud. Päevakohane teemapüstitus. Koos meheks kasvamisega tolerantsi õppimisest. 10/10

“Minult varastatud elu” Renee Villancher

“Valge” sarja raamat. Tõsilugu prantslannast, kes sõjakeerises armus Prantsusmaal vene sõdurisse, sai sellega lapse, abiellus ja rumala peaga kolis sõja lõpus temaga NSVL-i. Ja siis langes raudne eesriie. Tagasi kodumaale ta enam ei saanudki ja need õudused, mis teda ees ootasid, polnud just toredad. Alates sellest, et mehel oli kodus samuti naine ja koolieelikust tütar. Nukker raamat ja samas nii sümpaatne, kuidas tema lugu jõudis Prantsusmaale ja naised tema lapsepõlvekülast korjasid raha, et kunagine klassiõde saaks kordi enne surma veel kodumaal ära käia. 10/10

• 

• 

• 

“Pärimismängud” Jennifer Lynn Barned

Jälle üks noortekas, fantaasiaraamat. Rahva Raamat on selle tõlkinud ja kirjade järgi on raamatul veel kaks osa olemas. Loodan väga, et needki saavad tõlgitud, sest juhtub sedagi, et kirjastused kõiki osasid ei tõlgi. See oleks küll nüüd kurb, sest raamat meeldis ja loeks meeleldi edasi. Noor tüdruk, gümnasist, vanemateta, elas vanas autos ja üritas õppimise kõrvalt tööl käia sai ootamatult üüratu päranduse. Täiesti võõralt mehelt. Miks? Kuidas see lahenes, kui pärandist olid ilma jäänud nii mehe tütred, kui tütrepojad, kes kõik elasid samas lossis…..Igatahes põnev ja seikluslik. 10/10

” Daisy Jones & The Six” Taylor Jenkins Reid

Esialgu hakkas raamat pisut venima, kaalusin juba pooleli jätmist. Aga ei jätnud ja kahetsema ei pidanud samuti. Väljamõeldud lugu(hakkasin juba mingi hetk arvama, et tõsielu ainetel) 70-ndate menubändist. Daisy Jones oli rock-bändiga liitunud ainus naine. Raamat kulgeb nagu üks pikk intervjuu ajakirjaniku ja bändi liikmete vahel ja kuigi alguses ei tahtnud mul lugemine käima minna, siis kokkuvõtteks mulle raamat väga meeldis. 9/10

“Vampiiriniitja Lily” Koidu. V. G. Ferreira

Kõik raamatud, mis on Koidu kirjutatud, on mul loetud ja ma siiani ei jõua ära imestada, kuidas üks eestlanna kirjutab raamatuid sellise fantaasialennuga et hoia ja keela. Siiani on ta kirjutanud noortele, aga see viimane on täiskasvanutele mõeldud. No tegelikult võiks seegi olla noortekas, aga kohatise keelekasutuse tõttu on tema õige koht jah täiskasvanute riiulis. Paras ports erootikat, veidi roppusi ja kuhjaga eneseirooniat, huumorit ja fantaasiat. Jälle väga ladus lugemine ja kui aus olla, üsna erandlik raamat, sest raamatutes saab häbematult vähe nalja

/”Minu elu on täiuslik! Olen ilus, noor ja piisavalt jõukas, et võiksin juba praegu jalad seinale visata, et elada printsessi kombel kogu ülejäänud elu. Aga seda ei kavatse ma küll mitte mingil juhul teha. Ja teate, miks? Sest ma armastan oma tööd!”/

10/10

• 

• 

•