Algas uus aasta!(tegelikult peab see lugu olema kaks postitust tagapool, aga ta ei lähe kuidagi sinna)

Mitte kalendriaasta, ei ei, vaid uus õppeaasta. Mulle on ikka meeldinud aastaringi just kooli järgi arvestada ja meil siin peres on väga pikalt läinud nii, et alati läheb keegi tarkust taga nõudma. Uhkematel aastatel lausa mitu inimest. Ka tänavune september pole erand. Vanema poja tütred läksid vastavalt teise ja neljandasse klassi ja poja kaasal algas augusti lõpus teine ülikooliaasta TLÜ-s ning neiu K on sügisest Tallinna Prantsuse Lütseumi gümnasist.

Esimesel septembril sõitsime hommikul linna. Üks vaba päev oli ripakil ja kasutasin seda esimesel koolipäeval. Kirke soovis minuga seda päeva jagada. Pealegi otsustasime selle osaga perest kes parasjagu Tallinnas, tähistada kooliaasta algust ühise söömaga. Linnavennake on oma õe pärast siiralt rõõmus, tunneb alati tema käekäigu vastu huvi ja tähistab koos meiega, kui on mida tähistada. Ja seekord oli – esimene koolipäev uues koolis, gümnaasiumi algus.

Mis mu enda tööd puudutab, siis…hakkas pihta – oleme peale suve avatud jälle õhtul seitsmeni ja lisaks ka laupäeviti :( Ei saaks öelda, et see meil kedagi rõõmustab :P Hakkasidki suvel ennast korraks inimesena tundma. Tegelikult algab mul tööl septembrist alati hooaeg ehk väga sisutihe aeg kuni kevadeni. Detsembri lõpuni on tihe tööplaan paigas ja mõned asjad kestavad kevadeni välja. Kõige plaanipärase vahele mahub veel üksjagu plaanivälist. Tegemist jagub rohkem kui küll.

Ja tagasi tarkusepäeva.

Aktused olid lütseumis kolmes jaos. Kõige varem toimus 2.- 6. klasside aktus, sellele järgnes 1. ja 12. klasside aktus ja lõpuks kell üks 7.-11. klasside aktus. Prantsuse Lütseumil on Tallinna kesklinnas kaks koolimaja – Hariduse 3 ja Hariduse 8. Ühel pool teed on väiksemate laste koolimaja ja teisel pool teed suures majas, suuremate tunnid. Omavahel on koolid ühenduses maa-aluse tunneli kaudu ja perioodiliselt satutakse vajadusel ka väiksemate majja või vastupidi. Sellest sügisest tuleb koolil hallata lisaks kahele majale ja spordihoonele ka Roosikrantsi tänava õpperuume, sest koolis toimuva remondi tõttu tuleb osadel õpilastel vahepeal oma majast välja kolida. 11. ja 12. klassid on septembrist Roosikrantsis, uuest aastast lähevad sinna 10. klassid järgi.

Linna jõudsime pisut enne 12. Ostsime Viru tänavalt õpetajale kimbu kauneid lilli ja suundusime kooli, sest sekretäri käest tuli kätte saada kooli tekkel ja spordisärk – mõlemad kevadel tellitud. Esimesele koolipäevale kohaselt sagis linnas ringi massiliselt lapsi ja noori, neist paljudel kooli vormimütsid ehk teklid peas. Mütsid on nagu koolide välimäärajad. Vaatad lapsi ja mõtled- ahhhaa, näe VHK laps, aga see on Reaalkooli noor ja selt läheb Lütseumi õpilane, siis Toomkooli jne. Ilus. Ja mis seal salata, mulle on alati meeldinud lütseumi noorema astme koolivorm(I-V kl). Väikesed lapsed on selles tõeliselt nunnud. Suuremad on tõsi küll vormi kandmisest vabastatud, aga nõutud on klassikaliselt elegantne riietus- ei mingeid siniseid teksaseid, kirjadega T-särke ega dresse. Huvitav on see, et kunagi käisin ühtedel pikematel kursustel, ehk aastal 1994 umbes. Kursuste raames õpetas meile etiketti ei keegi muu, kui legendaarne Maaja Kallast, kes oli tol ajal Prantsuse Lütseumi õppealajuhataja. Saime temaga koolis kokku ja see kool tundus tõeliselt austust äratav. Ma ei oleks tookord iial kujutanud ette, et 29 aasta pärast õpib mul selles koolis tütar. See jäi aga proua Kallast-i jutust alatiseks meelde, et alaealise lapse toitumisharjumuste eest vastutab justnimelt kodu. Ju mul sellest ongi jäänud see seisukoht, et kuni lapsed elavad kodus, hoolitsen ma selle eest, et laps oleks korralikult ja tervislikult söönud. Tol ajal oli kool küll hoopis seal, kus praegu asub Westholmi Gümnaasium ja praegusesse ehk algupärasesse majja Hhariduse tänaval said nad tagasi hiljem, kui 7. Keskkool sealt välja kolis.

Igatahes kui jõudsime kooli, käis Kirke sees, võttis oma tavaari, tõi pluusi mulle kotti, sokutas oma vahetusriiete kotid minu kaela, pani tuttuue tekli pähe ja kadus koolimajja ootama peagi algavat aktust. Mina võtsin kõik kotid selga ja läksin Pärnu maantee Literaati natukeseks sööma ja raamatuid vaatama, sest olgem ausad, sellise kotikoormaga ringi liikumine oli liiast, kuigi ilm oli õues fantastiline – päikeseline ja soe. Kui ma eeldasin, et aktus võiks hakata läbi saama ja sellele järgnenud klassijuhataja tund samuti, läksin Kirkele kooli juurde vastu. Välja imbus ta koolimajast kell 15.

Koos läksime Rottermanni kvartalisse, et kell 16 astuda sisse Flamm: flammkuchen & bar– i, kuhu ma olin broneerinud laua. Peagi jõudis kohale meie papa ja Kirke noorem venna oma kaasa ja kimbu roosidega. Tellisime meile hunniku flamme –

FLAMMKUCHEN on spetsialiteet Prantsusmaalt, Alsace’i piirkonnast.
Õhukesel leivataignal kook, mida küpsetati vanasti leivaahjus enne leivategu, ahjus oleva kuumuse ja leegi kontrollimiseks.

Jaaa need on väga, väga maitsvad. Meie viiesele kambale oli 4 leegikooki täiesti piisav kogus, et kõht täis süüa. Ma olen absoluutselt kindel, et sinna läheme me kindlasti veel ja veel. Kohvile läksime aga kohe uksest välja ja otse vastas asuvasse pagariärisse, sest Flamm-is juhtus kohvimasin rikkis olema.

Edasi suundus papa meil oma auto juurde, venna sõitis sõbra juurde sauna ja meie- kolm naist, läksime poodlema. Kolmekesi oli hea asju otsida ja passitada, sest moepolitsei oli alati omast seltskonnast võtta. Mina olingi põhiliselt selles viimases rollis, sest endale ma ei ostnud midagi. Küll aga said mitu vajalikku asja endale nii Kirke, kui minia. Kirke läks meie meeldivast seltskonnast mingil ajal ära, sest sõber tuli tema vahetusriiete kotile järgi ja Kirke ise läks kooli juurde tagasi, kus sai kokku oma klassiõdedega, et koos minna Hirveparki, kus neil kell 20.30 toimus kohtumine 12-ndate klasside õpilastega- ehk siis algas rebaste hooaeg. Meie kaks, kes me veel seltskonnast alles jäime, läksime aga ühte poodi, kust leidsime mu armsale miniale nii kauni pükskostüümi, kui ka õhema sügismantli. Mõlemad väga ilusad, murtud sinist tooni ja kvaliteetsed. Lähimale väljuvale rongile ma enam ei jõudnud, seega jalutasime kahekesi poja pere koju, andsime koerale süüa ja siis juba koos koeraga tagasi õue, sest koera oli tarvis jalutada ja mind Tallinn – Väikesesse rongile saata. Kirke jäi pärast oma üritust linna ja mina sõitsin koju.

Nii sai läbi esimene koolipäev ja ees ootas kõikide rõõmuks nädalavahetus.

Kuna Kirke jäi eelmisel päeval linna, siis mina pühendusin kodus taaskord kodutöödele, ehk siis pesud masinasse, kamin kütte ja kapid hõredamaks. Eesmärk on saada kappidega sinnamaale, et nad oleksid kõik pooltühjad.

Kamin kütte – sest kodu on muutunud üllatavalt jahedaks ja kuivati streigi tõttu tuleb kuidagi saada kuivaks pesu. Niiskustase on niigi ruumides kõrge, seega kuivatame kamina kütmisega nii elamist, kui pesu. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, eks. Kuigi jah, kuivatist on tuline puudus. Hetkel on sellega nagu on.

Kappidest võtsin käsile selle, kus üleriided-jalanõud-tööriistad/vidinad, remonditarbed jne. Poeg oli parajasti meil käimas ehk siis keldrist mingeid oma vajalikke asju vastvalminud kuuri ära viimas ning meile alt üles kaminapuid toomas. Nii lasin tal kohe vaadata üle minu tööriistade riiuli sisu, et mida sealt ta võiks endale võtta ja mis on pigem äraviskamise kraam. Minule on tarvilikud vaid haamer, naelad, kruvid, kruvikeerajad, värvirullid, pikendusjuhtmed ja mõni vidin veel, seal riiulis oli aga igasugust kraami. Sai tühjemaks, kohe kõvasti. Jalatsite riiulitest ilmusid välja 3 paari jalatseid- parim enne möödas.

Mulle päriselt meeldib tühjendada kappe, saab kuidagi kõvasti kergem hingamine. Seda vanainimeste tarbetute asjade igaks juhuks kogumise haigust mul õnneks ei ole. Ainus pahe on kangad.

Edasi võtsin ette pika kapirivi esikus, kus pesitsevad rippuvad riided ja ülemistes kappides muu kraam. 4 maast laeni kahepoolset kappi – sinna ikka mahub. Said needki jälle kõvasti hõredamaks, kuigi…..eks hõrendada annab veel.

Õhtuks jõudis laps koju ja juttu jätkus kauemaks.

Pühapäeval jätkasin koduste toimetustega ja uueks nädalaks ettevalmistamisega. Käisime poes süüa ostmas, mina triikisin-viikisin viigipükse ja triiksärke, õmblesin lapse uuele kergele mantlile vöö mida sellel polnud, aga võiks olla, parandasin riideid, mis vajasid parandamist, õmblesin valmis tellitud lasteaialapse võimlemisriiete koti. Kirke tegi meile samal ajal süüa. Sellest triikimisest/viikimisest niipalju, et ma ei tea kohe- kaks nooremat last mul gümnaasiumis mõlemad muutunud järsku viigipükste ja triiksärkide inimesteks. Iseenesest tore, kena ja korrektne riietus. Mulle lihtsalt pisut tüütu. Poeg õppis ülikooli minnes õnneks minu käe all selle töö ise ära, neiu peaks vist varem välja õpetama :P

Üks tõsine muudatus siis veel septembrist alates – nüüdsest varem magama, sest äratus on kell 5.35. Tund hiljem saaks ärgata siis, kui Tallinna suunduv rong väljuks Raplast kasvõi 10 minutit varem. Praegusel juhul jääb lapsel 21 minutit Tallinn Väikese jaamast kesklinna kooli jõudmiseks. See oleks…nibin-nabin. Jõuab või ei jõua õigeks ajaks, eriti talvel libedaga. Ja kes teab, kus mis ummikud võivad olla või jääb rong hiljaks jne. Rahulikum on minna varasema rongiga. Õnneks on teadmine, et kõik see on ajutine. Klassivend muide tuleb tal Viimsist kooli kauem, kui Kirke sõidab kodust rongiga.

Esimesed koolipäevad on olnud rõõmsad. Klass on väga ühtehoidev, õpetajatest on seni ainult head muljed. Päevad on loomulikult pikad, sest gümnaasiumis nii lihtsalt on. Teisel koolipäeval õnnestus isegi esimene hinne saada – vene keeles hinne “5” ja kohe järgmisel päeval ning reedel prantsuse keeles “5” :D Keeled on tal alati ladusalt läinud, loodetavasti ka nüüd uuena õpitav prantsuse keel. Vast ikka jääb külge, kui seda saab õppida 5 x nädalas. Mina olen kõigest unistanud, et oleks tore prantsuse keelt osata, aga tütar näed soovis ja hakkas õppima. Sellest moraal – üksi unistamisest pole mingit kasu.

Üks ütlemata armas sündmus leidis aset 7. septembril. Nimelt minu kõige ammusema armsa sõbranna vanem tütar abiellus oma Argentiinast pärit elukaaslasega. Tähistasime väiksema seltskonnaga nende armastust ja mina olin ka fotograafina ametis. Sõbranna tütar on mulle aastaid nagu oma tütar olnud, sest sõbranna ise elab ammusest ajast Soomes ja käib Eestis suhteliselt harva. Viskas ta pulmaski emale nalja, et näe, tütar pidi abielluma, et ema tuleks lõpuks Eestisse oma sõbrannaga suhtlema :D Jah, see on just selline sõprus, mis on püsiv ja südamele armas – ei saa küll pidevalt ninapidi koos olla, aga sõbraarmastus kestab aastakümneid.

Pulmast aga – esmalt toimus ilmalik tseremoonia kultuurikeskuse kammersaalis, siis jalutasime üle silla kirikusse, kus noored pandi kiriklikult paari ja siis tagasi kammersaali, kuhu oli vahepeal tekkinud võluväel snäkilaud ja tort. Oli ilus, südamlik, lõbus, palju toredaid vestlusi ja loomulikult noorpaari kaunilt tantsitud bachata.

Ja mul on noorpaari üle tõsiselt hea meel. Kohe aastaseks saav tütreke pidas samuti vanemate pulmas suurepäraselt vastu. Pikka pikka iga nende abielule! Armastust ja üksteisemõistmist.

Koos kooli algusega tekib järjest lapse kooliga seotud käimisi. Ei saa enam nii, et silkad siinsamas kodu kõrval kooli ja tagasi koju. Kuna esimene kooliaasta uues koolis, siis olin korralik ja läksin kohale. September- klassikoosolek ja arenguvestlus. Oktoobris oli üldkoosolek.

Ja muidu on september valdavalt sügisega kohanemine. Minu rõõmuks oli õues arvestatavalt soe ja vihmagi anti vaid natukene. Lapsega kohtume nagu koit ja hämarik, sest tema läheb valdavalt 6.33 rongiga linna(näeme pool tunnikest hommikul) ja tagasi jõuab tavaliselt kell 18.30, siis sööme, õpib ja hiljemalt 21.30 on meil öörahu. Mõnel õhtul jõuab päris hilja koju ja siis pole muud, kui pessu ja magama. Näiteks siis, kui otsustab minna EMTA-sse kuulama tudengiteisipäeva kontserti või on mõni teatrikülastus jne. Sel juhul peale tunde kusagile kohvikusse sööma ja õppima ning edasi kontserdile ja siis alles koju. Kui on mingi kooliüritus õhtusel ajal, siis vaatab, kelle juurde ööseks läheb. Variante õnneks mitmeid. Kui teise õppenädala hommikul kamandasid abiturientidest “jumalad” 5.45-ks rebased Hirveparki, siis tuligi jääda ööseks venna juurde, kes viis õeraasu varahommikul rebaste-jumalate kokkusaamisele.

Vabariiklik XX lastetöötajate päev oli minul seekord Kuressaares. Ehk siis kuna mandrilt saarele sõit, toimus üritus lausa kaks päeva ja ööbisime Grans Rose SPA-s. Polnudki Saaremaale pikemat aega sattunud. Tore oli ning üldine arvamus, et kaks päeva ongi väga hea, sest kui ainult üks päev, siis jõuad hommikul tuttavatele kolleegidele tere öelda, istud päev otsa ja kuulad ettekandeid jne ning siis hakkavad osad juba bussidele jooksma, et koju sõita. Kahe päeva jooksul jõuab aga kuulata, vestelda, puhata ja huvitavaid/kasulikke vestlusi pidada ideid genereerida jne. Nali naljaks, aga ega ma selle kahe päeva jooksul Kuressaare linnas ei jõudnudki jalutada, sest kava oli tihe. Esimesel päeval Kuressaarde sõites tegime korraks peatuse Muhu pagari tehasepoes, et koju leiba osta ja siis läksimegi otse kokkusaamisele, kus esimese asjana sõidutati meid suure bussiga kahte väiksemasse rahvaraamatukogusse nende eluoluga tutvuma. Pärast ekskursiooni saime asjad hotelli viia ja läksime tagasi Saare maakonnaraamatukogusse, kus toimusid õhtused ettekanded ja pärast ka vabas vormis vestlus ning näksimine. Päris õhtul õnnestus 1,5 tunniks aga hotelli SPA-sse minna, kolleegidega saunas käia ja siis magama minna. Teine päev oli otsast ääreni ettekandeid täis ja ees ootas kojusõit. Mis nüüd Grans Rose-d puudutab, siis kunagi olen seal ainult SPA-keskuses käinud ja ööbinud mujal. Ikka päris ammu. Nüüd ka ööbitud ja väga meeldis. Hommikusöök oli lausa ootamatult rikkalik ja mitmekesine.

Ahjaa, klassi koosolekul käisin ära. Esmalt oli A ja B klassi vanemate ühine kokkusaamine väikese maja auditooriumis ja sinna läksime maa-alt…….no korralik labürint ja üllatuslikult palju elu seal tänava all neil. Direktor oli meid tervitamas, rääkis pisut üldistest asjadest. Veidral kombel on ta härra Lauri Leesiga väga sarnane inimene. Igatahes äärmiselt sümpaatne. Edasi läksime siis kumbki klass oma laste koduklassi, kus kohtusime klassijuhatajaga, kuulasime mis tal öelda on ja üritasime omavahel tuttavaks saada. See on….keeruline, sest kuna lapsi veel ei tunne, siis ei aja ka vanemaid lapsega kokku. Nendel, kelle lapsed seal esimesest klassist õppinud, on muidugi lihtsam, aga küll me tuttavaks saame. Igatahes koosolek oli konstruktiivne, kõik vajalik teave slaididel ja need saadeti pärast e-mailile, et ka puudujad oleks informeeritud. Klassijuhataja meeldib väga lapsele ja meeldib mulle ka. Kooli lipukiri meeldib mulle samuti – “Väärikas igas olukorras” ja meeldis ka direktori ütelus, et…” lisaks sellele, et me püüame siit koolist välja saata tarku, arukaid noori, tahame me, et neist saaks head inimesed. See on ülioluline, vaadates tänast pilti.” No ja siis läksime koos meie papaga koju, õigemini esmalt otsisime tema auto üles ja siis sõitsime kodu poole.

Õmblesin tütrele seeliku, sest sügisel on tore pikema seelikuga koolis käia, mitte iga päev viikaritega. Kapis seisis tükk Lillestoffi paksemat trikotaaž-teksat, kus lustakad kiilid peal. Kunagi õmblesin sellisest meile retuus- pükse. Jääk on täpselt nii suur, et saan sealt endalegi ühe seeliku ja siis on jälle kapist üks kangas väljas. Eksole, kangana väljas, rõivana teises kapis tagasi. Aga…mulle tundub, et lapsel pole kunagi kapis riideid küllalt. Ikka on midagi puudu ja siis käib minu kapis tuulamas – kus puhub tegelikult tuul. Seega, muudkui õmblen.

Endale õmblesin mustad peenikese triibuga viigipüksid. Iseendale saavad asjad valmis tavaliselt nii, et mul homme on seda asja tarvis. Nii oligi, pidin minema järgmisel päeval ühte kohta, kuhu teksadega ei lähe ja selliseid klassikalise stiiliga viikareid mul polnudki enam aastaid olnud. Tegelikult üks nädalake enne luusisin Tallinnas poodides ja proovisin taolisi jalga…ega nad ei maksnudki palju, 20€, aga siis tuli meelde, et mul on tegelikult sisuliselt samasugune kangas kodus olemas ja kangaid tuleb vähemaks õmmelda. Igatahes on mul nüüd viigipüksid kapis jälle olemas. Omal ajal oli vastupidi, teksaseid oli heal juhul 1 paar ja mitu paari viigipükse. Praegu avastasin, et täitsa viigipüksikriis ja mitmed teksad kapis oma õhtut ootamas. Miks ootamas? No otsa hakkavad saama ja mugavaid poest leida on keeruline. Ju siis peabki taas viigipükstele üle minema.

Ja…käisin ära lapse arenguvestlusel. Mis seal nüüd väga arengut vaadata, kui koolis käidud alles napp kuu, aga tore oli klassijuhatajaga korralikult juttu ajada. Sain rohkem koolist kuulda ja õpetaja sai rohkem preiliga tuttavaks. Äärmiselt meeldiv klassijuhataja ja väga sümpaatne kool, kuhu oma lapse kolmeks aastaks usaldasin. Hindeid on esimese kuuga pandud muljetavaldav kogus, aga meie suureks rõõmuks kardetud tagasilangust oluliselt polegi. Ju siis ongi asi rohkem õppijas endas, kui et vahetatavate koolide tasemevahes. Tasemel on vahe kahtlemata, õppekoormus on kõvasti suurem, aga lapsest oleneb see, kas ta õpib või ei õpi. Lapsele endale teeb eriti rõõmu see, et klassis pole noori, kes jätavad õppimata. Kõigil on tugev õpimotivatsioon ja töötahe. Jah, tõusmised on väga varajased, päevad pikad, kodus õppimist palju, magama minna tuleb hiljemalt kell 22, aga…jõuab muudki. Kontserdil-teatris-muuseumis käia, segakooris laulda, ansamblis laulda ja Leelo kooris käia. Ei ole lihtne, aga tahte korral teostatav.

Jaaaaa, hea uudis oli see, et ekskursioonile Rooma lähevad nad mitte aprilli koolivaheajal, vaid kooliaasta lõpus. Jess!!!! See tähendab seda, et meie enda plaane kevadisel koolivaheajal see sassi ei löö, nagu me pelgasime. Õpetajal pole õnneks võimalik aprillis lastega reisile minna ja meile sobib see suurepäraselt. Rääkides koolivaheajast…see esimene tuli ikka väga kiiresti.

Üle mitmete aastate käisin septembris sõbrannaga Tallinnas valgusfestivalil. Eelmisel õhtul käis tema mul külas ja tulime mõttele, et võiks minna. Kunagi, kui seda Kadriorus tegema hakati, käisime Kirkega seal igal sügisel. Isegi vihmase ilmaga. Kui aga mina tööle ja Kirke kooli läks, jäi see lõbu ära. Üritus toimus nädala sees ja kuidagi ei sobinud enam meie ajakavasse, sest hommikul tuli tööle ja kooli minna. Muidu olime ikka peale festivali mõne minu sõbranna juurde ööseks jäänud. Praegusel ajal on valgusfestival venitatud lausa mitmepäevaseks ürituseks. Käisime laupäeval. Kummalisel kombel sellist vaimustust ei tekkinudki, kui aastaid tagasi, aga tore õhtu oli sellegipoolest. Pisut liiga palju rahvast lihtsalt. Viimase rongiga tulin koju ja oli tore.

Kuu viimasel päeval olin tööl, aga sedakorda teistmoodi, kui muidu. Nimelt lõpetasin maakonna Suvelugemise projekti ja sel puhul toimus meil kultuurikeskuses tänupidu. Improteater Impeerium tegi palju nalja, kõik lapsed said sügiseks helkurkangast raamatukogu logoga seljakotid, parimad tunnustatud ja kringel söödud. Vahva oli. Juba 11-ndat korda pidasime pidu.

Ja ilmateade :) September on meid hellitanud päevasel ajal väga soojade ilmadega. 27. septembril, kui käisin lapsega arenguvestlusel, liikusin õues täiesti õhukese linase triiksärgi ja viigipükstega. Jaki panin peale alles õhtul hiljem rongijaama jõudes. Aitäh ilmataadile selle kingituse eest, et saime kuu vähem kogeda santi suusailma. Aasta tagasi läks septembri algusest kohe nii külmaks, et kuu algusest hakati kütma ja oktoobris oli lumi maas. Sel aastal algab kütteperiood ilmselt meie suureks rõõmuks alles oktoobris. (Kole külm oli tegelikult kodus, aga riided abiks)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Jõulud ja aasta vahetamine

Jõulud tulid ja olid.

Olime sel aastal koos 24. detsembril ja kitsama ringiga, kui tavaliselt ehk siis vaid pojad oma kaasade ja lastega ning meie Kirkega. Ok, koerad ka. Osadele lihtsalt ei sobinud kuupäev ja saame kokku muul ajal.

Kella 14-ks olid kõik meil ja alustuseks läksime hoopis koos õue terviserajale jalutama ja pilte tegema. Koerad said oma isu täis möllatud ja meie kõik põsed punaseks.

Tuppa jõudes katsime kiirelt külmlaua, et kustutada esmane nälga ja samal ajal läks praad ahju ning varsti sinna järgi ka juurikad verivorstidega. Prae valmimiseni jagasime jõulukingitused laiali, sest lastel on teadupärast lühike kannatus. Kaua sa ikka jaksad neid kuuse all vaadata. Kuni kingitused lahti nokitud, uudistatud, rõõmustatud ja tänatud, sai praad valmis ning kella kuue paiku, nagu vanal heal ajal, istus pere jõululauda sööma.

Kingikottidesse panustasin ma haigusele vaatamata päris mehiselt. Tellimuse peale õmblesin sõbrannale 4 patja, mis läksid omakorda tema lapselastele jõulukingiks.

Ma ei tea, mis selle kella kuuega jõululaupäeval on, aga oma lapsepõlvest on meeles, et kella kuueks pidi olema kuusk ehitud, toad korras ja laud kaetud. Nii käis meil kodus asi ka sügaval nõukaajal.

Tore õhtu oli. Sõime, lobisesime, mängisime mänge ja hilisõhtul läksid kõik laiali. Üks poja oma perega paar tänavavahet edasi oma koju ja teine poja oma naisega sõitsid edasi Pärnu, kus järgmisel päeval ootas neid uus perekondlik jõulupidu.

25-s detsember kulges rahulikus tempos. Vanem poeg tõi lõunaks meile oma koera ja ise sõitis kaasaga linna sõprade poole. Meie siis olime koerakantseldajad. Tegime pika tiiru koos kutsaga surnuaeda ja poodi ning vaatasime telekast “Eia jõulud Tondikakul” filmi. Mina leidsin pärast veel mõne kauni kontserdi, mida vaadata ja lõpuks kuulasin “Plekktrummi” saates vestlust meie nunnu pianisti Sten Heinojaga. Ütlemata armas vestlus oli, aga Sten ongi armas inimene ja suurepärane muusik.

26-ndal käisid lapsed koos maal vanade juures, mina jäin koju, sest mingi nohulaadne toode hakkas mind jälle õhtust kiusama ja igaks petteks seda vanade juurde ei viinud, sest eks see vanainimeste tervis ja immuunsus on nagu on.

Mina panin vahepeal koogi ahju, sest hiljem oli plaanis minna Kirkega poja juurde sauna. Juhtus aga see, mida on mul detsembris lausa 3 korda elu jooksul juhtunud – praeahi lõpetas minuga kööstöö. Loomulikult sel ajal, kui kook oli ahjus. Tänu taevale sai kook peaaegu valmis ja külla minnes pidime vaid 10-ks minutiks koogi järelküpsema panema. Fakt aga jäi faktiks, praeahi enam tööle ei läinud.

Õhtu oli sellegipoolest mõnus. Lapsed olid toonud söömiseks aasia toitu, kook sai valmis, saunas oli ülimõnus.

Järgmisel päeval tuli paraku minul tööle minna ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et alates jõuludest peaks olema kõikidel inimestel, kel vähegi töö iseloom võimaldab, puhkus kuni uue aastani. Et sellel pimedal ajal tekiks rohkem võimalust tõepoolest puhata ja lähedaste seltsis aega veeta.

Kõik orhideed on õide läinud

Samal päeval viis poja ka praeahju remonti ja mina leidsin remondimehe, kes tuli vaatama meie pikalt hingetuna seisvat pesukuivatit. Et selline huvitav teema aasta lõpus, aga…ma võtan seda kui tavalist elu osa ja see on ammu selge, et tänapäeva tehnika peab vastu ehk aasta peale garantii lõppu, ei enam. Kuigi…esimesed kaks praeahju surid õnneks oma loomulikku vanadussurma.

Praeahi jäi paraku aastavahetuseks remonti, sest saba oli andnud mingi ülekuumenemiskontrolli jubin ja uus tuli linnast tellida, mis üsna loogiliselt ei jõudnud enam aasta lõpus remonditöökotta. Noh, või vähemalt nii mulle öeldi. Ehk siis uuel aastal saab üsna pea oma praeahju töötavana tagasi. (3.01.24 oli praeahi kodus tagasi) Päris ebamugav on teha süüa ainult pliiti kasutades. Hommikuti on ahjuroogade valmistamine kõvasti aega säästvam tegevus, kui pliidi peal möllamine. Kuivatiga on nii, et ilmselt on viga elektroonikas ja vaatamas käinud remondimehe pädevusse see ei kuulu, aga seda oskas ta öelda küll, et kindlasti saab masina õige spetsialist korda ja ära visata pole teda veel mõtet. (Praeahjuparandaja tuli kuivatit 8.01.24 vaatama ja arvas, et elektroonika vahetamine+remont läheks tarbetult kalliks maksma, teadmata, kas masinast ikka elulooma saabki)

30. detsembril helistas Kirkele klassivend ja otsustas tüdruku aastavahetuseks linna kaaperdada, mis tähendas seda, et sõitsime kahekesi pealinna aasta lõppu tähistama. Linnas on restorane rohkem kui küll, aga kui minema hakkad, on pea tühi. Võtsime ühendust linnas elava pojaga ja saime hulga soovitusi. Tema ikka tööalaselt käib perioodiliselt väliskülalisitega õhtustamas ja orienteerub Tallinna söögimaastikul paremini. Valisime välja kesklinnas asuva restorani nimega Päris ja lootsime, et pääseme sisse. Aasta lõpus käiakse päris palju sõpruskondadega väljas söömas ja ega see polegi iseenesest mõistetav, et kohti on. Õnn oli siiski meie poolel ja üks kahene lauake prantsuspärases restoranis oli meid täitsa ootamas. Mis ma ütlen? Mõnus koht, võib teinegi kord minna. Toit väga maitsev, teenindus suurepärane ja atmosfäär pariisilik. Hinnaklass üsna selline, nagu nooblimates paikades ikka. Ei midagi üleliia kallist ega ka mitte liiga odav.

Mõnus ja hubane õhtupoolik oli meil kahekesi, seda enam, et selliseid olukordi tuleb viimasel ajal ette päris harva. Valdava enamuse ajast kululutame me paraku õppimisele, tööle ja toimetamisele. Seega igati väljateenitud õhtusöök.

Ja oligi käes aasta viimane päev. Magasime kaua, käisime jalutamas ja poes, tegin meile õhtusöögiks pannijuurikaid ja kotlette mulgikapsaga, sest ahjupraadi ilma ahjuta ei tee. See oli meie esimene aastavahetus, mida veetsime eraldi. Eks seda oli ka oodata, sest vanus lapsel sealmaal, et omad käimised. Noh, läks tegelikult pika hambaga, sest ta armastab magada kodus :D, aga otsustas siiski minna. Mina sammusin kella 18.30 ajal poja juurde, kus oli juba seltskond koos ja möllu jagus kõvasti. Kaks koera ja 8 last…see pole niisama. Pisut enne keskööd läksime õue ja võtsime kenasti uue aasta vastu. Aga küll see aasta lõpp lähenes ikka visalt, kõik käisid ja ohkisid, et kaua veel :D

Mina jõudsin koju tagasi kell 02.10, Kirke hommikul pisut enne 12. Magada öösel ei saanud ja lubas järgmisel aastavahetusel kodus olla, sest tema tahab magada :D

Tulgu ta mõnus. See 2024. Hommik tuli särava päikese ja selge taevaga. Olgem kõik hoitud ja olgu meil südamerahu!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Tere, Detsember!

Aasta teisest poolest on loomulikult detsember minu lemmik-kuu. Jah, olen ise detsembrilaps ja see ongi minu kuu ja pealegi, ma olen absoluutselt jõuluusku inimene ehk siis see, keda ei sega varakult kõlavad jõululaulud ja tubade-akende tulesärasse kaunistamine. Kodus meil siin täiesti tavaline, et mingil ajal sügisel hakkame lapsega mõlemad ümisema jõululaule. Mis siis veel paremat tahta, kui et tänavu on ka õues talvine. Minu mäletamistmööda on detsember enamasti vihmane ja lögane, aga teist aastat järjest oh ime- paks lumi maas.

Eks see lumi teeb pisut pätti ka. Elektriliinid ägavad raskuse all ja eile oli meie linnakeses kummaline lugu, kui õhtul 7-8 vahel kostsid paugud, taevas sähvisid sinivalged elektrisähvatused ja osades majapidamistes läks elekter kaduma. Mul poja juures ka. Päris hirmus värk ma ütleks. Elekter pole naljaasi.

Kirke oli 1-2. detsembril klassiga Tartus. Käisid seal Tartu Ülikoolis, Tartu Tähetornis,Okupatsioonimuuseumis, näitustel, Vanemuises Tšehhovi “Kirsiaed”-a vaatamas ja mida kõike veel. Lapsed olid väga rahul ja said mõnusasti tavaõppimisest puhat, aga sealjuures silmaringi avardada.

Detsembrit alustasin kohe esimesel päeval õmblustööga. Õmblesin ühele väikesele neljasele piigale nimelise jõulusoki. Neid jõulusokke on aastate jooksul juba päris palju õmmeldud, aga ikka on veel keegi, kellel puudu.

Kui novembris sain koostatud ja tellitud esimese trükitud fotoraamatu meie kunagisest Egiptuse reisist, siis detsembri alguses hakkasin kujundama kahte raamatut veel – mõlemad eri aastatel toimunud Corfu reisidest. Natuke peab veel nendega nikerdama, sest ette on antud kindel arv lehti ja praegu tuleb ühel albumil kas 4 lk vähemaks võtta või 4 lk juurde panna. Mõtlen…ja siis saadan trükki. Oh, mul nende fotoraamatutega kohe mitmeid ideid. Näitseks tahaks proovida koostada mõnusat kokaraamatut ja mida kõike veel.

Kuu alguses, kolmandal, tegin tütrega ühe fotosessi, ehk et tema tegi endale meigi, poseeris, mina pildistasin. Oleks olnud patt jätta kasutamata sellist kaunist lumist aega.

Alustasin padjatöökojaga, sest sain tellimuse neljale padjale, mis läksid jõulukinkideks ühelt vanaemalt lapselastele.

6. detsembril ehitasin tööl fuajeesse raamatukuuse ja tegin selle alla mõned “kingipakid” ning seintele kaunistusi. See oli selline väga pikk päev külmas ruumis, kus oli pidevalt tuuletõmbus, sest inimesed liikusid kogu aeg ustest. Kuuske oli ehitada kõvasti keerulisem, kui ma naiivselt endale ette kujutasin, aga valmis ta sai. Uskumatu, kui palju läks sinna raamatuid!!! Ehitamise päeval olin hädas sellega, et inimesed kujutasid mingil põhjusel ette võimalust sellest püramiidist tasuta raamatuid võtta. Ei noh, eks ma selleks seda ehitasingi, et iga soovija saaks pärast endale vajaliku raamatu välja tõmmata ja vaatame, kelle käes siis kuusk kokku kukub. Järgmisel päeval panin kuusele tulukesed peale ja siis ei pidanud enam teda valvama. Kiita on kuuseke saanud aga ütlemata palju. Tasus seega vaeva näha.

Järgmisel päeval, ehk neljapäeval, ei tulnud tööle üks mu hea kolleeg. Oli haigeks jäänud. Reedel oli minul sünnipäev. Ärkasin üles, enesetunne….oli kummaline. Läksin siiski tööle, sest kolleegid olid katnud hommikuks sünnipäevalaua. Lõunast viidi mind koos kinkide ja kodinatega koju ja siis….oli mul täitsa paha olla. Viskasin pikali, mõne aja pärast avastasin palaviku ja reede õhtust pühapäeva õhtuni ma sisuliselt vaid magasin ja kui jaksasin, lugesin. Pea valutas, palavik kimbutas, süüa ei tahtnud ja üldse midagi ei tahtnud. Kas saaks veel kehvemat aega haigestumiseks olla???

Minul oli see tõepoolest kõige kehvem aeg üldse, sest esmaspäevast algasid mul tööl nädala kestvad jõuluhommikud, kuhu oli registreerunud 15 kooliklassi ja lasteaiarühma ja pühapäeval ei pääsenud ma linna Jaani kiriku kontserdile, kus tütretirts LEELO-dega laulis. Õnneks läks kontserti kuulama minu üks linnasõbranna ja ta oli nii armas, et saatis mulle kontserdilt videosid. Nii sain minagi haigevoodis sellest kaunist üritusest osa. Laupäevase sünnipäevalõuna perega lükkasime aga edasi jõuluaega, sest minust polnud söökidega mässajat ja eelistasin päev otsa magada.

Pühapäeva õhtuks oli mul küll palavik läinud ja asendunud alatemperatuuriga, aga kehv lugu oli häälega. Mul polnud ei köha, nohu ega valutanud kurk, aga hääl oli suhtkoht vaevaline. Kuidas sedasi lastele tundide viisi ette lugeda, vestelda, laulda? Helistasin oma noorele kolleegile, kes oleks pidanud minuga esimest korda jõuluhommikuid kaasa tegema. Et kuigi tal esmaspäeval vaba päev, äkki tuleks ta tööle, et aitaks mul lugedagi?

Aga…pahalane töötas täistuuridel ja ka see lootus kustus, sest kolleeg oli samuti haigeks jäänud. Pahasti oli selle asjaga, sest keegi ei osanud neid üritusi ka ilma minuta läbi viia. Nii vedasingi ennast pooleldi hääletuna ja 36,1 temperatuuriga esmaspäeval tööle. Komplekteerimise osakonnast sain ühe kolleegi endale appi lugema ja kuidagi tuli hakkama saada. Esmaspäevast kolmapäevani olin pealelõunaks läbi nagu läti raha ja kolleegid saatsid mu koju järgmiseks hommikuks välja puhkama. Mida ma ka tegin – läksi löntalönta koju, kukkusin voodisse, magasin, käisin pesemas ja magasin hommikuni edasi. Et kuidagi see haigusjärgne jõuetus endast välja magada. Neljapäevaks olin lõpuks inimesem ja jäin peale tundide tegemist letti tööle, samamoodi veel reedel ja laupäeval.

Päriselt, see oli vist selle aasta kõige raskem ja vaevalisem töönädal ja nii küll enam ei tahaks. Aga kõik sai tehtud. Ise väsinud, aga rahul ja lapsed kes jõuluhommikutel käisid, rõõmsad. Kuid…ega siis sellega mured otsa saanud. Koos haigusega olid seisma jäänud ka minu päkapikukontori tegevused. Tellitud 4 patja olid pooleli, oma pere lastele planeeritud padjad polnud veel alustatudki ja Kirkel polnud mõtet isegi unistada, et saab jõuluks mõnusad flanellist pidžaamad. Nii ma siis terve pühapäeva ja esmaspäevase vaba päeva õmblesin. Alguses hambad ristis, pärast läks juba ladusamalt. Tellimuspadjad said valmis, oma laste padjad samuti ja siis algas jälle töönädal.

Teisipäeval tööle minnes pidin arvestama pika päevaga, sest õhtul oli tööl kollektiivi jõuluistumine. Ah jaa, esmaspäeval saime lõpuks kuuse, sest puud sulasid metsas lõpuks üles ja poeg sai kuuske otsima minna. Aga kaunistamiseni jõudsime alles neljapäeva õhtul, sest esmaspäeval mina õmblesin, Kirke tuli hilja linnast ja õppis terve õhtu, teisipäeval olin mina pikalt tööl/jõulupeol ja Kirke linnas peale kooli oma gümnaasiumiastme jõulupeol. Koju jõudsime mõlemad alles 22 ajal. Kolmapäeval oli minul vaba päev ja ühtlasi linnapäev. Neljapäeva õhtul sai lõpuks ka kuusk ehitud, kuigi pooleli jäi seegi tegevus. Lihtsalt need vanemat tüüpi kuuselambikesed keeldusid töötamast ja eelmisel aastal soetasin juba ühe uue ledidega keti….aga sellest jäi väheks.

Kell 10 istusin puupüst täis Kaarli kirikus ja algas Prantsuse Lütseumi traditsiooniline jõulukontsert. Olin selles kirikus esimest korda ja tõesti, muljetavaldavalt suur ja uhke. Kirkel oli detsembris lausa 3-e kiriku esmakogemus. Kõigepealt laulis koos LEELO üle-eestilise neidudekooriga Jaani kirikus, siis käisid klassiga Niguliste kiriku privaattuuril ja lõpuks esines kooli segakoori ning ansambliga Kaarli kirikus.

Kontsert oli imekaunis. Jõululaule kõlas nii eesti, prantsuse kui inglise keeles. Koolikooride tase oli üleootuste hea ja kontsert ilma igasuguse teadustamiseta sujuv ning helge. Segakoor laulis ühe laulu ka koos Oliver Kuusikuga, kes on sama kooli vilistlane. Võimas ja ilus. Laule saatsid erinevatel pillidel nii oma kooli õpilased kui ka orelil kiriku organist. Papa Lauri Leesi oli samuti kohal.

Kontserdi lõpus esines lühikese sõnavõtuga kooli direktor Peter Pedak, kes ütles kaunilt, et ise õnnelik olemisest olulisem on teiste õnnelikuks tegemine ja jätkas Saksa filosoof Immanuel Kant-i tsitaadiga-

Kõlblus ei õpeta seda, kuidas saada õnnelikuks, vaid seda, kuidas olla õnne vääriline ning lõpetuseks ütles, et soovib endale uueks aastaks targemaks saamist ja õpilastele/õpetajatele/vanematele, et nad oleksid õnnelikumad.

Peale kontserti liikus koolipere üle tee tagasi kooli, et lõpetada kooliveerand lühikese klassijuhataja tunniga. Mina ootasin selle aja last fuajees ja siis läksime juba koos oma asju ajama. Kõigepealt Rahva Raamatu Literaadi kohvikusse väikesele hommikusöögile, sest mina tulin kodust ära vaid klaasi veega kõhus. Väike kakao ja pirukas ning olemine sai kohe paremaks. Ühtlasi ostsin raamatupoest pojalastele kingilisa. 10-sele sai “Väike prints”, 8-sele “Eia Jõulud” värviraamat ja 4-sele Lotte värviraamat.

Planeeritult oligi meil peale kontserti poodlemise päev, sest tänu haigusele olid ka kingituste otsimised ripakile jäänud. Õhtuks olin ma veendunud, et poodides ei müüda enam üldse normaalseid riideid, aga kõik vajalik oli meil siiski olemas. Poegade peredele söödavad gurmeekingitused, mõned kaunid jõuluehted ja Kirke sai endale uue ihaldatud mahuka koti. Ega meil muud vaja polnudki.

Lõpuks käisime söömas meile armsas Flamm-is ja edasi juba Balti jaam. Mina rongiga koju, laps aga kohtus oma sõbrannaga, kes tuli Rapla rongilt ja nemad läksid taas linna aega veetma. Kooliaeg on nii sisutihe, et naljalt ei õnnestugi muidu kohtuda põhikooliaegsete sõpradega.

Nii see aastalõpp tuli. Mõni päev, et kodu koristada, poest söögikraam tuua, keeta-küpsetada ja 24. detsembril oma armsa perega jõululauda istuda. Lumi, mis vahepeal ära sulas, tuli uuesti maha ja loodetavasti püsib see vähemalt koolivaheaja lõpuni, et lapsed saaksid oma pikal koolivaheajal mõnuga lustida ja puhata. Aasta lõpus tahaks aga tegelikult lihtsalt puhata, sest suhteliselt püstijalul haige olemine nõuab oma ning jõuvarud tuleb taastada.

Muide, meie kodu elutoa aknast võib nautida aastaringselt imelisi vaateid. Lausa miljonidollarivaateid :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Sügis 2023-oktoober, november

Alustasin oktoobrit õmblustöiselt. Kohe esimesel kuupäeval õmblesin tütrele mõnusast musta värvi trikotaažist kleidi. See on selline ebakorrapärase vahega trikotaaž-soonik(ribikootud?), mida nimetatakse ka lapšaa-ks. Varem pole seda ostnud. Kõrge kaelusega ja pika varrukaga pullovere olen õmmelnud sarnasest trikotaažist, aga see oli ühesuguste vahedega soonik. Kanga ostsin Narva kangapoest ja esialgu mõttega õmmelda neist laia lõikega pikad püksid. Nojah, lõpuks sai sellest hoopis pikk kleit. Sirge lõikega, alt vaid pisut laienev, kahel pool umbes 25 cm pikkused lõhikud. Kaelus puhtaks töödeldud ja varrukad kerge kellukese lõikega. Alumine äär ja varrukate otsad laineliseks siksakitatud. Laps jäi väga rahule ja käib sellega kooliski. Ehk peaks sellist kangast veel ostma, sest kleit jäi nägus ja peale pesu(ka peale korduvaid pesemisi) on vinks-vonks korras. Samas…osta nagu ei tohiks, sest kapis kangaid ikka veel liiga palju ja tuleks needki esmalt rõivasteks õmmelda. Vaatame. Järjekorda ootavad lapse soovid – flanellpidžaama(Itaalia pehme flanell), hommikumantel(pehme kortsupuuvill ehk musliin), pidulikud mustad püksid(tugevam viskoosne nn märg siid). Need esmajärjekorras ja mõne asja võiks endalegi valmis õmmelda. Allolevad pildid on illustratiivsed, aga meie must kangas on just selle keskmise pildi kangavirna alumine.

Käisin TPL-is kooli sügisesel üldkoosolekul. Üldkoosolekud pole kunagi väga minu teema olnud. No esiteks olen ma alailma sel ajal tööl olnud, teiseks-midagi väga asjalikku ja konstruktiivset üldkoosolekul enamasti pole olnud. Vähemalt sellist, mis minule teadmiseks oluline. Nii ongi juhtunud, et kõigi laste kooliajas kokku olen sattunud üldkoosolekule vaid loetud korrad ja klassi lastevanemate koosolekutest on täiesti piisanud.

Aga…kui nüüd tütretirts linna kooli läks, pidasin oluliseks üldkoosolekul osaleda. Võib olla sellepärast, et siiani on kõik mu laste koolid olnud mulle piisavalt tuttavad, inimesed kes seal töötavad, lapsevanemad ja klassikaaslased- samuti tuttavad. Lisaks endal töö selline, et aasta jooksul kohtun koolide personaliga, lapsevanematega ja laste endiga arvestatavalt sageli. Info liikus kogu aeg ka ilma üldkoosolekul osalemiseta. Hoolekokku sattumine ei kuulunud kunagi minu ambitsioonide hulka.

Nüüd aga on järsku kool kaugel, inimesi ei tunne ja koolgi esialgu veel päris võõras. Natuke sain kooli nuusutada klassikoosolekul, korraks arenguvestlusel ja tundus kuidagi oluline minna üldkoosolekule, et saada koolist ja seal toimuvast pisut rohkem aimu.

Seega läksin kohale. Enne väikese maja muusikaklassi suundumist astusin aga läbi lapse koduklassist. Oli teine prantsa õpiku oma riiulisse unustanud ning mul tuli see koju vedada.(Neil on koduklassid, kuhu saab oma koolitarbeid jätta ja klassist-klassi liiguvad õpetajad) Edasi maa alla, orienteerusin läbi tunneli ja spordihoone väikesese maja muusikaklassi. Seiklemise labürindis tegi lihtsamaks juba eemalt kostev klaverimuusika. Meeldiv üllatus. Kuni lapsevanemad kogunesid, mängis direktor meile klaveril kaunist klassikalist muusikat. Milline vastuvõtt! Hakka või armastama üldkoosolekuid :D, sest kui keegi mängib hästi klaverit, olen mina müüdud. Muusikaklass muide on koos oma valge tiibklaveriga väga kaunis ja saanud on ta selliseks annetuste toel.

Koosolek ise oli selge ja konstruktiivne. Valdava osa rääkis direktor, kes oma muheda huumoriga pani lapsevanemad mõnigi kord südamest naerma. Sõna võttis ka õppealajuhataja, hoolekogu esimees ja kaasava hariduse koordinaator. Pilt sai jälle pisut selgemaks ja tõdesin taaskord, et laps on valinud endale gümnaasiumiks väga hea kooli.

Koolist õue astudes tabas mind aga üldse mitte meeldiv üllatus. Täiesti normaalsest ilmast oli saanud külm, kõle ja väga tuuline. Brr. No tõesti. Vaatasin, et saaks ruttu trammi peale ja Balti jaama rongile. Soe kakao oli abiks ja expressrongiga olin peagi kodus.

Aga kui rääkida ilmast, siis september oli meil kui kingitus oma soojade ilmadega. Täiesti suvine kuu. Oktoober hakkas siiski algusest peale oma kehvemat külge näitama. Ikkagi sügis. 8. oktoobril oli õues tormilaadne toode. Nii hull see torm meil Raplas nüüd ei olnud kui Tallinnas, kus sadamates väiksemad alused uppusid ja meri ronis üle kallaste, aga….vast üle 10 aasta saime laupäevasel päeval istuda 9 tundi ilma elektrita. Hea et vesi oli olemas, sest vanematel aegadel kippus koos elektriga ka vesi kaduma. Ju siis on pumbajaama generaator pandud.

Olin sel päeval hommikupoole tööl ja töölt lidusin otse koju korteriühistu koosolekule. Koosoleku lõpupoole läks äkki elekter ära. No korraks läks, vast tuleb tunni jooksul tagasi mõtlesime. Ei ela ju metsade ja põldude vahel. Kodus tagasi, polnud aga elektrist ikka veel haisugi. Süüa teha ei saa, pesu pesta ei saa. Läksime poodi ja siis üle poole maast kõnnitud hakkasime mõtlema, et aga äkki pole poeski voolu ja siis ei saa paraku süüa osta. Õnneks elektrikatkestus poodi ei puudutanud. Juba bensiinijaamas oli valgus ja saime toiduvarud täiendatud. Kodus tagasi, toitusime võikudest ja kuni valgust aknast jagus, lugesin raamatut. Lõpuks oli siiski liiga pime ja otsustasin kaminasse tuld teha. Suur viga! Ma ei tulnud selle pealegi, et suur tuul virutab suitsu korstnast tuppa tagasi. Noh, pärast tuli tuulutada lihtsalt ja jälle targem.

Kui enam mittekuimidagiiii teha ei saanud helistasin pojale, kes elab minu vastas mõned tänavaparalleelid edasi ja uurisin, kas temal ka särtsu pole. Oli!!! Kõndisime siis poja juurde telefone laadima, sest need hakkasid tühjaks saama. Tegime seal tassikese teed ja kui telefonid laetud, seiklesime pimedas koju tagasi. Pisut ebamugav, kunagi ei tea, kust mõni oks pähe sajab või tuulemurd tekib. Kodus oli paraku endiselt pime. Üritasin siis küünlavalgel raamatut lugeda- mugav just polnud, aga ajas asja ära. Lõpuks peale 9 tundi ootamist, saabus valgus.

Inimene on ikka väga haavatav elektri osas. Kogu elu on halvatud, kui elektrit pole ja see teadmine ei tee just rõõmu(sügan kukalt ja mõtlen, et koju peaks ostma igaks petteks väikese gaasipliidi ja tagavaraballoonikesi).

Seoses saabunud külmadega, vaatasin, et lapsel kisub õhukese mantliga koolis käimine kuidagi viluks. Järgmine rõivas on talvejope ja see oli nagu jälle pisut liiga palav kanda. Uue vahepealse jope ostmine ei mahtunud hetkel meie büdžetti. Aga…..järsku meenus, et mul seisab kapis korralik vill/kašmiir klassikaline musta värvi pikk mantel. Kasutan seda vaid siis, kui talvisel ajal teatris/kontserdil käin ja kleiti tahan kanda. Mantel on küll vana, vanem kui tütar ise, aga väga vähe kantud, korras ja klassika ei aegu õnneks kunagi. Veel enam! Erinevalt hetkemoest, kus mantlid on ilma nööpideta ja voodrita, lohvakad ja vahest ka vööta, on minu mantel mõnusa sirge/pisut taljes joonega, soe ja nööpidega. Ei pea selle sees olema nagu vööga kinni tõmmatud kartulikott.

Üks küsimus kerkis siiski üles – olin kunagi võtnud mantli seljaõmblusest enda järgi rohkem kehasse ja sellisel moel oli tütrele see rinnust ja puusast pisut kitsas. Tema erinevalt minust ei ole kriipsujuku, vaid naiselik tütarlaps. Ma ei mäletanud, kas kitsamaks õmmeldes lõikasin ka õmblusvaru maha. Mis seal ikka, kärts vooder alt lahti ja nina sisse. Jess! Õmblusvaru alles ehk siis tark otsus kunagi tehtud. Õmblesin selle õmbluse tagasi originaali, harutasin oma õmbluse lahti ja pressisin korralikult ära. Kuna mantel oli väga vähe kantud, siis polnud õnneks ei pleekimis- ei kulumisjälgi. Pressisin, harjasin ja mantel oli nagu uus ning mis peamine, lapsele paras. Mure murtud, laps õnnelik ja mantel lõpuks oma otstarvet täitmas.

Oktoobri keskel oli tütrel järjekordne LEELOkoori nädalavahetuse laager. Seekord Tallinnas, ehk siis kaugele polnud vaja sõita ja ööbimas käis kodus. Reedene päev osutus muidugi väga pikaks, sest esmalt oli 8-tunnine koolipäev, siis väike paus ja edasi leelolaager, mis sai läbi hilja õhtul. Koju jõudis peaaegu kell 11. Laupäeval laulsid neiud terve pika päeva, mille sekka voltisid origamiluikesid ja kohtusid Kadri Voorandiga, kes käis kuulamas tema loodud laulu, mida pühapäeval salvestatakse. Pühapäeval suunduski tips rongilt otse ERR-i majja, kus nad salvestasid kooriga kaks laulu kevadel ilmuvale plaadile.

Minu nädalavahetus oli selline….kodus sehkendamine. Lõikasin mõned rõivatükid välja(2 seelikut, retuusid, kimono, kampsik, kleit, pusa), et aja tekkides need valmis õmmelda. Elu näitab, et kõige raskem etapp ongi see, et teeks suure laua puhtaks ja lõikaks tooted välja. Töötlesin pilte, tegin süüa, käisin poes jne. Mõtlesin mõtteid. Just neid eelseisva majaremondi mõtteid. Et kust peaks mida veel eest ära koristama, et remondile jalgu ei jääks. Remondiga seoses on üldse palju erinevaid mõtteid. Esmalt ohkan muidugi panga nõude peale tõsta remondifondi indeksit 1,9-lt, 3,03-le. Kahele teenivale pereliikmele polegi see vast probleem, meile on aga küll. Kui aga korteriühistu peab võtma remondi tarbeks laenu ja Kredexigagi on kõik asjad korras, siis mis mul üle jääb. No ja siis mõtlesin selle üle, mida kõike siin tegema hakatakse. Uued radiaatorid, soojustagastusega ventilatsioon, maja fassaad, rõdude klaasimine ja täiskorrastus, trepikodade remont, katus, torustik, uued kolmekordsed aknad…..maja saab nagu uus. Kuidagi peab lihtsalt ka korteris sees remondist tingitud jamadega pärast toime tulema. Alustades põrandate ja mööbli katmisest, kui tullakse aknaid ja radiaatoreid vahetama ning muid töid teostama. Lohutuseks on vaid see, et augustiks 2024 peab remont valmis olema.

Pühapäeval tuulasime pojaga keldris. Sealt hakkab vist varsti mingi torustikku puudutav remont ja kelder tuli töömeestele ligipääsetavaks teha. Minul seal midagi nagu polnudki. Üks kilekott remonditarvetega, natuke kaminapuid ja Kirke suusad. Poiss ise hoidis mingit oma kola seal ja kui nüüd endal kuur valmis sai, korjas varanduse auto peale ja viis ära. Ega meil üle tunni seal läinud. Mina viisin pisut klaastaarat konteinerisse, muu taara, mis oli sinna kogunenud, viisime õhtul tütrega poodi ja saime tervelt 6€ jätsiraha. Natuke pisiprügi läks prügikonteinerisse ja mõned asjad tuleb sealt vist veel panna suurde konteinerisse, kui see maja juurde tuuakse. Et siis keldriboksi korrastamine läks lihtsamalt, kui arvasin. Ma olen õnneks harrastanud seda meetodit, et kui miski on tarbetu, siis kohe prügisse või kellelegi ära anda, mitte keldrisse viia. Mingi aeg seisid seal kasutud nõud, aga need olen ajapikku laiali jaganud. Poeg peab veel ainult oma cd-plaatide karbid ja kõiksugu andmesidejuhtmed seal läbi sorteerima ja ongi kelder lage.

Pühapäevaga sai pool oktoobrit läbi.

Kuu lõpupoole ehk 24-ndal oktoobril tähistasime meie raamatukogu 120. aastapäeva. Isegi raamat raamatukogu ajaloost sai selleks päevaks valmis. Tore pidu oli. Kohal olid lisaks külalistele ja praegustele töötajatele ka väga paljud endised töötajad ning õhtuses pidulauas jätkus juttu kauemaks.

Oktoobris oli kooliaasta esimene koolivaheaeg. Seega gümnaasiumis on jäänud käia lausa üks veerand vähem, kui 3 õppeaastat :P Esimene veerand oli kindlasti üks suur sisseelamise aeg uude kooli ja elurütmi ning paistab, et see on õnnestunud igati edukalt. Jah, see on olnud kindlasti pingeline ja väsitav, aga ka huvitav, rikastav, teadmisterohke ja tegus ning selleks oligi koolivaheaeg – et aeg maha võtta ja korraks hinge tõmmata.

Hingetõmbamise perioodi jättis piiga ka oma sünnipäeva tähistamise, kuigi õige päev oli peale koolivaheaega esimesel laupäeval. Eks õigel ajal peamegi sünnipäeva pereringis, aga nädal enne käisid külas sõbrad.

Kui terve elu oleme me pidanud kinni reeglist, et külla kutsutakse 9 sõpra + sünnipäevalaps ise ehk 10 inimest, siis sel aastal olin sunnitud reeglid vabaks laskma, sest kohalikule sõpruskonnale on lisandunud punt uusi klassikaaslasi Tallinnast + mõned uued sõbrad veel. Loomulikult tekitas see teadmine parasjagu peavalu, sest ega see ligi 20 noore inimese toitlustamine lihtne asi pole. Lisaks oli viimase päevani segadus, mitu inimest meile öömajale jääb. Igatahes õnnestus mul selleks vajalikuks reedeks sebida vaba päev, mis mul saada oli ja tegelesin hommikust peokorraldusega. Söögikraami tõime tegelikult nädala jooksul sujuvalt poest ära. Korraga ei jaksa tassida, aga kahekesi koos ja mitmes jaos – saab hakkama. Eelmisel õhtul tegin mõned ettevalmistused ja tegelikult ega peopäeval midagi hullu polnudki. Noored hakkasid kella kolmest kogunema ja viimased jõudsid kohale 18.30 ajal. Selles ajavahemikus panustasime erinevatele snäkkidele ja kui viimased linnanoored rongiga kohale jõudsid, olid minul valmis kaks suurt pannipitsat ja muud soojad näksid. Laud kaetud, kolisin ise ööseks poja juurde. Keegi mind otseselt välja ei ajanud, aga leppisime nii kokku, et mina veedan poja juures meeldiva rahuliku õhtu.

Sel hetkel, kui kõik külalised olid kohale jõudnud, avastasin tõe, et noored on väga pikka kasvu, neid on korteris väga palju ja ma jooksin toitu tassides pidevalt kellelegi kõhtu. Aga “Sweet 17” pidu laabus kenasti. Naabritel lasti magada ja kui mina hommikul tagasi jõudsin, oli elamine korras, koristatud ning tips ja tolleks hetkeks üks meil olev külaline veel magasid. Seega jah, ka selles vanuses saab sünipäeva väga kultuurselt pidada ja eks see olene suuresti suhtlusringkonnast.

Pidu peeti reedel, seega nädalavahetus jäi meil mõnusalt iseendile. Laupäev kulges kuidagi uimerdades, aga pühapäeval olime vägagi aktiivsed. Kirke hakkas õppima, sest peale koolivaheaega esmaspäeval oli ees kohe ajaloos suur kontrolltöö. Mina tõstsin rõdult välja põrandal olevad puitrestid, sest selgus, et rõdu remondi tõttu tuleb see täiesti tühjaks teha. Koos vedasime need pärast õue suurde prügikonteinerisse, mis meie maja juures just selleks otstarbeks seisis. Ikka selleks, et kõik saaksid oma mittetarviliku kola välja visata enne suurt renoveerimist. Ohsamait, kui rasked need restid olid…aga me saime hakkama. Vaatasin lõpuks kodu kriitilise pilguga üle ja no mittemidagi polnud enam välja visata. Üleüldse tundus mulle, et nädalajagu seisnud konteiner täideti peaasjalikult ühe pere poolt :D Kõik iidamast aadamast garaažis ja keldris ja kus teab veel seisnud kola …seda ikka oli….muljetavaldavalt palju. Tänu taevale pole minul sellist mittevajaliku kola kogumise maaniat nagu mõnel naabril.

Igatahes oleme valmis maja renoveerimistöödeks….ja järgmise aasta augustini tõotab tulla “põnev” eluke.

Mingi aeg tagasi tegelesin hoogselt juurdelõikusega, ehk kangastest said välja lõigatud mitmed rõivatükid. Pühapäeval tuli vaim peale ja hakkasin vaikselt servast õmblema. Valmis sain ühe pika trikotaažkleidi – lühikese varruka ja kõrge kaelusega. Mustal põhjal erksad rohelised sõnajalalehed. Selline omamoodi. Eriliselt ma sellesse kleiti ei panustanud lihtsal põhjusel – kunagi seda ette tellides sain ebameeldiva üllatusena kätte suhteliselt viletsa tulemuse. Puuvilla hulka oli pandud liiga palju elastaani ja mustal põhjal french terry trikotaaž venib häirivalt palju. Sisemine valge kude kumab kohe läbi. Sellepärast on kleit täitsa lihtsa sirge joonega. Näis, kuidas ta peale pesu üldse värvi hoiab. Võib – olla juhtub nii, et teist korda selga ei panegi. Nii või naa saab temast ei muud, kui kodune kleit.

Teisena õmblesin ühed rõõmsad kodused retuusid. Läksid kingipakki. Ja kolmandana õmblesin tütrele kooliseeliku. Täiesti klassikalist musta kostüümikangast oli mul täpselt kaks väikest resti. Väiksemast sai passe, suuremast tükist kerges kellukeses alumine osa. Passe serva õmblesin kitsa musta sametpaela ja lipsukese. Kolm kangast kapist jälle vähemaks saanud ning tütar on oma seeliku üle väga õnnelik. Pildid rõivastest on mul viimasel ajal ütlemata masendavalt jubedad. No ikka see häda, et küll pole last valgel ajal kodus, et tema seljas pildistada või siis minu seljas…aga kes pildistab? Nii siis ongi sellised kiibakad fotod riidepuudel.

Jaaa, meil käisid Halloweenerid :) Tähtpäev, millest me pole kunagi osanud lugu pidada, aga lapselapsed koos sõpradega on selle meile toonud. Järelikult on nende põlvkonnale seda vaja.

Ja saabuski november, mida alustasin jällegi väga tegusalt. Tööpäev oli 11-19.00, seega hommik kodus sai olema tegus. Lapse pärast on nädala sees äratus kell 5.35 ja nii ongi, et kui tema astub kodust välja, et rongiga kooli sõita, võin mina kuni tööpäeva alguseni ühte ja teist kodus korda saata. Jätkasin väljalõigatud toodete õmblemist. Võtsin ette 4 toodet korraga – seelik, 2 pusalaadset toodet ja kimono. Kõik said mingisse järku tehtud ja siis tuli minna tööle. Päris ebameeldiv on tegelikult jätta midagi pooleli, mida teed rõõmuga ja minna ära, aga mis seal ikka. Arvestasin sellega, et kui õhtul veidi enne 20.00 koju jõuan, siis vaevalt enam midagi teha tahan peale raamatu lugemise. Aga kus sa sellega- tulin koju, õmblesin ühe lapse pusa lõpuni valmis ja enda oma jaksasin pisut edasi teha. Vot mida tähendab, kui on stiimul – kapis peab saama olema kõvasti vähem kangaid.

Nädalavahetusel tuli õmblemisse pisuke paus teha, sest laupäeval olin tööl ja pühapäeval tähistasime perega neiukese sünnipäeva. Ega meil seda rahvast üleliia polnud, sest isake käis õigel päeval ehk laupäeval ja pühapäeval tulid vaid neiu vennad peredega(ja koertega) ja tädi ehk minu õde. Vaikne rahulik sünnipäev ja kuna kutsusime nad päeval kella kaheks, siis tegingi mõnusa sooja lõunasöögi. Võtsin tegemiseks ette raguu pastaga. Raguu sai tegelikult eelmisel õhtul valmis hautatud ja retsepti leidsin hiljuti loetud raamatust “Üks paik laias ilmas”, mille autor on “Toscana päikese all” raamatuga kuulsaks saanud Frances Mayes. Raamatus olid igasugused retseptid, mis tal 30 aastaga Itaalias maapiirkonnas elades on tekkinud. Raguu sai maitsev ja kõik kiitsid, poeg aga tegi mul selle retsepti kallal parandustöid. Ta on meil peres korralik toidugurmaan ja põhjalikult erinevaid rahvuskööke uurinud ning toite valmistanud ja küllap sellest ka selline oma arvamus. Itaalia köök on ta eriline lemmik. Õnneks see raamatust saadud variant oli igati maitsev, aga alati saab ju paremini või pisut teistmoodi, eks. Pealegi tundub mulle, et ühte ja teist on selles retseptis läinud ka tõlke nahka ja võib olla see oligi hoopis selle konkreetse küla variant, kus kirjanikuproua elas.

Koertel oli pidu laialt. Sai joosta ja mürada ja muidugi terve elamise karvu ja vee-ridasid endast maha jätta. Aga neil oli tore ja meil ka lõbus. Ütlemata hea on see, et mõlema pere koerad saavad omavahel hästi läbi. Nii ei ole probleemi, et keegi peaks oma loomakese koju jätma.

Õhtuks oli tuba tühi, kodu korras ja sain rahumeeli “Superstaaride” saadet vaadata. Kui muidu olen ma väga kehv telekavaataja, siis noorte lauljate võistulaulmist vaatan suurima heameelega. Tase on nii kõrge, et igal pühapäeval vaatad saadet, kui head kontserti mahlakate kommentaaridega.

Laupäeval olin tööl, seega esmaspäeval vaba. Vaba küll töökohast, aga mitte tööst. Tikkisin masinaga hunnikule saunalinadele numbreid. Täpsemalt ühele korvpallivõistkonnale kingitakse sponsorite poolt saunalinad ja iga lina nurka sai tikitud siis võistleja särgil olev number. Päev sisustatud nagu niuhti.

Ootan pingsalt, millal see maja remont peale hakkab, mis pidi juba oktoobri lõpus algama. Küsisin eile siis nabrinna käest, kelle kaasa on korteriühistu esimees ja tuli välja, et Kredexil mingi paber puudu hanke võitnud ehitusfirmalt ja nüüd saab siis jälle jokutada. Loodetavasti alustavad novembri lõpus või detsembris. Eksole, nagu ikka. Asjad venivad ja venivad. Mina unistan juba sellest, et remont läbi, aga nad pole veel alustanudki. (ka jaanuari lõpuks polnud remondist halli haisugi)

Ja iga kuu käivad siin 1-2 huvilist korterit vaatamas ja ma olen täiesti emotsioonitu. No las käivad. Toad on vähemasti kogu aeg korras(kui ma just ei õmble, sest siis on töötuba tööolukorras). Oleme avastanud, et meile meeldib endale ka oma kodus elada ja isegi huvitav oleks elada mõnda aega sellises kodus, kus ka maja ise on nagu uus ehk renoveeritud. Teisest küljest oleks aga siiski väga tore asjadega edasi minna. Ühesõnaga võtame vabalt, ühegi vaataja peale ei erutu ja kui lõpuks keegi neist ütleb, et jookseme nüüd notarisse ostu/müüki vormistama, siis on see lihtsalt tore üllatus.

Meie majas müüdi minu peal olevad üldkasutatavad ruumid samuti lõpuks maha. Ehk siis täiesti olematust pinnast ehitatakse valmis kaks korterit. Ka seal käis tervelt 11 vaatajat, kuni saabus kohale see, kes ostis. See tehing oleks tegelikult pidanud juba ammu tehtud olema, sest ühistu koosolekutel on see teema aastaid üleval olnud. Küll aga oli ühistu esimees ainuisikuliselt selle vastu ja selline tehing nõudis 100%-st majarahva nõusolekut. Nii olen mina ntx maksnud selle mõttetu pinna eest asjatult väga palju raha – nii elekter kui küte jagati maja korterite peale laiali m2 järgi. Mis tähendas seda, et ma seda pinda ei kasutanud ei pesu kuivatamiseks, millekski muuks ega käinud ka saunas, aga maksin selle eest 93m2 järgi. Nüüd sai maja selle müügist päris kopsaka summa omaosalust maja renoveerimise fondi ja mõne aja pärast on majas kaks korterit rohkem, kelle vahel üldkulusid jagada. Selleks peaks jääma vaid trepikodade/keldrite elekter ja küte. Kui renoveerimise käigus saavad katusele päikesepaneelid, kaob osaliselt ka see kulu. Eksole, kõik hakkab saama aina paremaks ja siis kolime meie hoopis ära. Aga…ka seal ülakorrusel peaks juba ehitus käima, kuid mida pole, seda pole. Kohati tundub, et selle asjaga on seal samuti segased lood, millest kõike lõpuni ei räägita.

10. novembril, reedel, läks Kirke kooli nagu reisile – pontsaka käsipagasikohvriga. Nimelt peale viimast tundi leekis ta otse bussijaama, et sõita LEELO-koori laagrisse ja sel korral siis Rakveresse. Reede-laupäev olid proovid ja pühapäeval esinemine isadepäeva kontserdil. Saal oli olnud pungil täis ja kontsert väga äge. Kontserdilt jooksis kiirelt bussi peale, et sõita tagasi Tallinna, kus jäi aega pool tundi, et jõuda Estonia teatrisse, vahetada riided ja istuda saali vaatama ooperit Don Pasquale. Olin tal riietega vastas, sest üle hulga aja õnnestus minulgi teatrisse sattuda. Nimelt koolist läksid sinna kõik 8.-12. klasside õpilased ning koolis viibiv 43-liikmeline prantsuse delegatsioon ja vanematel oli soovi korral võimalus samuti osta endale soodsa hinnaga pilet. Hea etendus oli. Esimene vaatus pisut lohises, aga teine vaatus oli seevastu väga tempokas ja lõbus. Tõttöelda pole ma kunagi sattunud ooperisse, kui saalis on sisuliselt ainult noored inimesed. See oli ilus elamus, sest koolinoored olid väga intelligentsed. Riides ooperile kohaselt ehk elegantselt ja käitusid väga viisakalt. Ootan nüüd rõõmuga järgmist ühist teatrikülastust.

Kui laps laagris, kasutasin mina juhust ja tegelesin oma asjadega. Ok, eks ma muidu saan ka selle suure lapse kõrvalt oma asju teha, aga kui olen üksi kodus, on tähelepanu tegevustele rohkem kontsentreeritud. Ei pea süüa tegema ja pole võimalust omavahel suhelda, mis kõik nõuab omajagu aega. Nimelt lisaks õmblustöödele hakkasin esimest korda katsetama Zoombook-i keskkonda, sest no päriselt, kes jõuab lõputult piltidest väljatrükke teha ja arvutis ei vaata neid keegi. Otsustasin lõpuks ära, et ammu peas tiksunud soov tuleb lihtsalt täide viia ja kõik meie pere reisid ning olulisemad sündumsed fotoraamatuteks vormistada.

Tõuke selleks andis aga üks nn instasõber, kes oli just enda pulmaaastapäeva peo pildid lasknud Zoombook-is raamatuks teha ja jäi teenusega väga rahule. Lisaks oli tal sooduskood. Võtsin siis kohe ette ja otsustasin esimeseks katsetuseks panna kaante vahele 2020-l aastal jaanuarikuus toimunud Egiptuse reisi, mille tegime koos Kirke, vanema poja ja tema tütardega. Otsustasin teha sellise toreda perealbumi, kust asjaosalistel mõnus reisi meenutada. Kuna viibisime kuurordis ja lastega ei võtund ette turismiobjektidel tuulamisi, siis enamik piltidest ongi lastest, lapselastest ja hotellikompleksist(mina olen oh üllatust, ühel pildidl :P). Lihtsalt meie viie mälestus. Võtsin suurelt ette – albumisse sai 112 lehekülge. Kätte saades muidugi vaatasin, et oleks võinud ka õhema teha :D Teinekord olen targem, valivam ja kriitilisem. Kvaliteediga jäin igati rahule ja nüüd on hammas verel, et tahaks kohe kõik reisid ja sündmused albumiteks teha. Esmajärjekorras panen kokku ilmselt albumi vanima lapselapse 10-st esimesest eluaastast. Ja siis vaatame…..Korfu, Taani, Rootsi…..valikuid jagub.

Eks ma neid fotoraamatuid olen muidugi ennegi teinud, aga siiani Omaraamat-us. Seal tegin Kirke lasteaiarühma lõpuraamatu, mõlemale lapselapsele esimese eluaasta raamatud ja vanavanematele kuldpulmadeks nendega tehtud südamliku fotosessiooni raamatu.

13.- 17. novembril möllasin tööl mis kole ehk siis viisin läbi Põhjamaade Kirjanduse nädala raames 18 ettelugemise tundi, kus loen ette raamatuid ja vestlen lastega vastavalt aasta teemale. Sel aastal siis – põhjala jõulud. Oli lasteaialapsi, algklasside lapsi ja põhikooli noori lõpuklassini välja. Teen sellist nädalat juba mitu aastat ja ajad saavad alati kiirelt täis registreeritud. Eks ta ole üks koormusrohke nädal, aga elame üle. Põhjamaade ministeerium seda korraldab ehk siis annab teada, milline on aasta teema ja mida loeme ette, aga….see on sellises stiilis, et …tehkem, vaadake ise kuidas. Vanemale astmele tuli lugeda teksti tõlkimata raamatust. Kuna raamat ilmus kuu lõpus, siis oleks ju võinud selle nimel pingutada, et see õigeks ajaks väljas oleks. Praegu juhtus aga nii, et tekst, mis tõlgiti, oli suhteliselt meelevaldselt kontekstist välja rebitud ja andis ikka aru saada, mis ja kes ja miks. Pealegi oli tekst nii lühike, et suure osa tunnist oli tarvis sisustada…millega iganes, et lastel ja noortel huvitav oleks. Ühesõnaga selle aasta korraldus oli eriti nigel ja pealegi teema Põhjala jõulud…sorry, enne kohe algavat jõulukuud, kus toimuvad jõuluhommikud…ok, sain toriseda, aga ettelugemistunnid said tehtud ja olid meeleolukad.

Sama nädala raames toimus üks üritus täiskasvanutele, kus lisaks killukesele jutule sai kuulata Jane Mikkor-it. Rapla päritolu daam, kes on Norras 10 aastat elanud ja nüüd juba aastaid Tallinnas Norra saatkonnas perenaise ametit pidamas. Meile rääkis ta Norra jõulutraditsioonidest ja toitudest ning mekkida saime isegi nende pidukooki.

Taas nädalavahetus. Seekordse sisustas selle ära mu sõbranna, kes ilmselgelt arvas, et mul pole midagi teha :D Ehk siis esmaspäevaks oli tarvis kinkimiseks beebitekki. Seda ma siis tegin. Ilus mereline tekk beebipoisile suuruses 120×120. Oli kiirtöö ja siis sai kiire läbi, sest inimene, kes pidi selle kingituseks saama, jäi haigeks ja pidu lükkus edasi. Mul oli vähemalt tekk valmis.

Laupäevase tööpäeva eest olin esmaspäeval vaba, seega ka nädalavahetus pisut nihkes. Nii võtsin esmaspäeval nõuks sõita pealinna. Põhjus lihtne. Viimase aja sündmuste keerises tekkis meie korterile lõpuks ostja, kes on tõsine huviline. Ja meile see pere meeldis väga. Eksole. Ega mulle ei pea ju meeldima pere, kes ostab…peaasi, et ostab, aga nii ei ole. Me armastame oma korterit väga, oleme elanud selles üle 22 aasta, pikemalt kui kusagil mujal oma elus ja pole kaugelt ükskõik, kellele oma armsa kodu edasi müüme. Tahaks ikka headesse kätesse müüa ja pealegi… eks naabritelgi ole tore, kui uued elanikud sama mõnusad, kui need, kes välja kolivad.

Seega läksin linna…vaatama ühte korterit, mis potensiaalselt võiks meile sobida uueks koduks, sest sel hetkel olid lood sealmaal, et meie korterit soovivale perele meeldis see nii väga, et koliksid või kohe sisse. Rattad lükati käima ehk soovija andis panka sisse laenutaotluse. Meie kammisime kinnisvaraportaale ja minu puhkepäevaks tekkis võimalus ühte väljavalitut külastada. Kirke oli koolipäeva lõpus klassiga Artise kinos, peale filmi saime kokku ja sõitsime Mustamäele. Nimelt seal see korter asuski. Meid ootas väga sümpaatse suhtlemisega maakler, selline soe, mitte ametlik ja tähtis. Ja see korter…see meeldis meile suht esimesest pilgust.

Kui aga miski tundub liiga hea, siis seda ta ka on. Meie korteri potensiaalsed ostjad olid väga agarad, helistasid meie maaklerile, et hoiaksime kindlasti nendele korterit, sest nad ikka VÄGA tahavad seda osta. Olid nõus isegi tagatist maksma, et süda oleks rahul. Meie maakleriga olime head inimesed ja panime korterile kinnisvaraportaalis peale broneeritud ja uskusime ostjat. Siis helistas mulle maakler, et asjad liiguvad, lähipäevil peaks tulema meile hindaja ja siis jääb vaid tehingu vormistamine. Ootasin kaks päeva ja siis maakler kirjutas, et ostja loobus, kuna sõbranna müüvat meie lähedal ridaelamu boksi ja ostavad hoopis selle.

Päriselt, et paluvad ja kinnitavad, kui väga kindlad ostjad nad on ja siis sedasi….eksole, elu on selline, aga sel hetkel kukkus nagu maailm kokku, sest meiegi olime ju astunud samme, et peale müügitehingut vabastada uuele perele kiiresti korter. Meie elasime oma mõtetes juba oma elu edasi, planeerisime, nuputasime, kuidas ja mis ja millal. Küllap see millegipärast pidi nii minema. Kurvastasime ja läheme eluga edasi. Ühel päeval tuleb üks hea ja ausameelne ostja niikuinii. Fakt on see, et polnud mingit “sõbrannat”, vaid tõenäoliselt kinnisvarabüroo kust võeti hindaja, pakkus oma seisma jäänud objekti hea hinnaga. Kinnisvaraäri pole minu jaoks kunagi olnud ausa mekiga. Kahjuks.

Pärast sellist ebameeldivust aga otsustasime üldse aja maha võtta ehk siis korteri müügiga otseselt ei tegelegi. Elame oma igapäevast elu nii, nagu enne. Praegu ootame, millal see maja remont algab- ärevusega ja põnevusega. Kuulutus on endiselt üleval ja kui keegi juhtub soovima, las siis soovib.

Reedel sõitis Kirke kooli segakooriga Nelijärvele laululaagrisse ja tuli laupäeval tagasi. Saatis mulle sealt ilusaid lumiseid pilte ja harjutas koos sõpradega laule. Kooriga ja ansambliga. Isegi niisama musitseerimiseks leidsid aega. Tore, et koolis selliseid laagreid tehakse.

Kadrid käisid ja Kadrid said tulla suure lumega. Kaks vahvat punapõsist Kadrit, koos personaalse autojuhi ja kommikorvi tassijaga. Küsisid siin hulga mõistatusi, lasid ette lugeda ja muidugi soovisid igasugust õnne – mida tõttöelda läheb tõesti tarvis. Tegemist oli siis poja noorema tütrega ja tema sõbrannaga, poeg oli neile autojuht ja korvitassija. Vanem piiga redutas aga minu juures ja veetsime temaga mõnusasti kvaliteetaega.

Laupäeval lõpetasin ära alustatud roosa pusa ja hall-valgete südametega kimono. Midagi päris endale. Peaks veel õmblema, sest kuidagi vähe on mul külma ilma rõivaid. Just neid tavalisi pika varrukaga mugavaid trikotaažpluuse, mida saab erinevate asjadega kanda.

Ah jaa, päev enne Kadripäeva tuli maha lumi ja ikka kohe selline suur lumi. Tuli sulalumena, sadas terve ööpäeva ja siis läks külmaks. Kõik puud olid raske lumega kaetud ja nii jääb see siis kas esimese sulani või korraliku tuuleni. Ilus on, kuigi puudel on kindlasti raske. Et siis sellel aastal tuli esimene arvestatav lumi alles novembri lõpus, aga kui tuli, siis kohe hangedena. Õues tõeline talvemuinasjutt.

Tööl oli novembri lõpus palju sebimist. Laste mängutuba tuli sättida jõulurüüsse, sest detsembris olid algamas jõuluhommikud. Maja fuajeesse lubasin ehitada raamatutest kuuse. Jõuluhommikute ettevalmistamine läks käima. Uut Netikirjariini raamatut vaja lugeda, et küsimused teha ja miljon muud jooksvat tegevust. Mängutoa sain küll ehitud, mis nõudis sadu kordi treppredelist lae alla üles-alla ronimist, aga päris valmis ei saanud, sest detsembri esimesel laupäeval oli saalis üks laste jõulupidu, kus sooviti kuuske. Noh, viisin kuuse jõulutuppa siis detsembri alguses.

November läbi :)

Posted in Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Suvi jätkub – juuli/august

Koos laulupeoga astusime juulikuusse ja minul sai läbi puhkus ehk siis olin tagasi töörutiinis. Läbi sai laulupidu ja läbi said kuumad päikeselised ilmad. Kirjutamise hetkel on juuli ammu läbi ja sadas juulis vist tõesti iga päev. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem ja mis eriti huvitav, siis see, et ilmateade paneb sel suvel sajaga mööda. Päriselt. Mitte kunagi ei vasta ennustus reaalsusele. Kõige lihtsam on arvestada sellega, et alati sajab. Või siis ei saja.

Tööl käia oli selliste ilmadega muidugi väga mõnus. Ruumid ei läinud palavaks ja südames ei kripeldanud tunne, et parema meelega viibiks kusagil mujal. Mujal kui tööl võiks olla muidugi igal ajal, aga keegi peab leiva lauale teenima.

Juulis käisin korra nädalas ühes meie harukogus puhkusel olevat töötajat asendamas. Seda ma teen juba aastaid. Rongiga sinna ja rongiga tagasi. Mõnus vaheldus.

Midagi vapustavat vist juulis ei toimunudki, sest päeval olin tööl ja kuhu sa õhtuti ikka jõuad minna. Nädalavahetusel jälle enamasti sadas. Ja kuidagi juhtus nii, et ega kodust välja väga ei isutanudki. Kui just poja juurde ei sammunud. Aga kindlasti ma lugesin, palju lugesin, terve suve lugesin(ja kitsekohupiima/mustika kooki küpsetasin) :D

Korra käisime tütrega Tallinnas. Tuli lihtsalt selline tunne ja läksime. Jalutama, niisama olema. Muidugi sadas vihma, see oli ju juulit iseloomustav sõna sel aastal. Veetsime sellised hoovihmased hetked mõnes siseruumis- poes, söömas…vihmavabal ajal kõndisime õues ja kokkuvõtteks sai väga tore päev. Üle pika aja tegime isegi pilte. Koju sõites leidsime rongist kellegi hinnalise “õunakse” tahvelarvuti ja õnneks suutis K välja raalida, et see kuulus Ecuadorist pärit noormehele, kes õpib Tartus astrofüüsikat. Võttis temaga ühendust ja vara sai peagi üle antud. Heategu tehtud…..ja heategu tuli talle mõne aja pärast tagasi, kui unustas Ülemiste keskuse wc-sse oma telefoni ja sai üsna kohe selle infoletist tagasi.

Kirke osales juulis konkursil. Laulustuudio periood sai koos põhikooli lõpetamisega läbi ja hakkas otsime endale uut koori. Üle-eestiline neidudekoor LEELO oli see koor, kuhu ta konkureeris ja see on päriselt väga äge ja kõrge tasemega koor, dirigendiks Külli Kiivet. Osales konkursil ja õnnestus koori laulma pääseda. Seega – septembrikuus on kõik tal uus – uus kool ja uus koor. Koor toimib igakuiste laagrite põhimõttel(erinevates Eesti paikades), palju tuleb teha iseseisvat tööd, aga laagritega kaasnevad hääleseaded ja põnevad esinemised ning salvestused, reisid ja konkursid. Tundub huvitav ja samas jääb alles võimalus laulda ka kooli kooris. Valib ta siis neidudekoori või segakoori- mõlemad on koolis olemas.

Just nii sündmustevaene see juuli tundub oligi. Lapsel õnneks oli küllalt erinevaid tegevusi ja õnnestus isegi mitmel päeval purjetamas käia. Korra lausa ööbimisega laevas.

Augusti esimene nädal oli töönädal ja siis saabus taas kaks nädalat puhkust….mis said loomulikult liiga kiiresti läbi.

Puhkuse ajal käisin mitmeid kordi Tallinnas. Küll sõbrannadega kohtumas, küll Kirkega asjatamas, lapselastega lustimas ja viimasel puhkuse pühapäeval noorema poja ja tema kaasaga EMTA-s taasiseseisvuspäeva kontserdil. Lõpuks jõudsin isegi Pärnus ära käia. Valdava osa olin siiski kodus – õmblesin, koristasin, tühjendasin kappe, lugesin, käisin kõndimas sõbrannadega. Ühesõnaga ei midagi erilist, aga puhkus oli puhkuse nime väärt ka ilma kaugema reisita. Mis eriti tähtis, siis minu kaks nädalat olid ilusate ilmadega.

Mis ma linnas tegin?

Kohe puhkuse esimesel päeval põrutasin pealinna ja veetsin mõned tunnid kaubanduses luusides. Tahtsin saada aimu, kas leian Kirkele vajalikke asju, kui temaga koos linna läheme. Ja siis tuli välja, et üks mu sõbrake sõidab Kloogaranna rongiliinil ning temal on lõpp-peatuses 1,5 tundi seisuaega, kuni rong tagasi Tallinna suundub. Mõeldud tehtud- hüppasin samale rongile ja veetsime koos Kloogarannas mõnusa poolteist tundi veepiiril jalutades ja pinkidel kooki süües. Rannas oli palju millimallikaid ja mere ääres on alati mõnus. Tagasi Tallinnas, istusin ringi Rapla rongile ja sõitsin õhtuks koju.

Samal õhtul kirjutas mulle armas sõbranna, kellega me polnud tükk aega kohtunud ja leppisime kokku, et veedame järgmise päeva koos. Sõitsin aga jälle linna. Pealinn on sel suvel vägagi üles kaevatud ja kesklinnas on isegi jalgsi keeruline ühet kohast teise liikuda, rääkimata autodest. Otsustasime minna Balti jaamast Vabaõhumuuseumisse. Üleliia lihtsaks see minek muidugi ei kujunenud, sest linnas oli teist päeva Ironman ja bussid sõitsid mingeid ajutisi radu pidi ning kõik kohad olid kinni pandud, kui tahtsid sealkandis liigelda. Rocasse me igatahes saime. Kuidagimoodi. Käisime esmalt ühes kalapoes ja siis läksime muuseumisse jalutama. Mõnus jalutuskäik, sest päris mitmeid aastaid polnud sinna sattunud. Oli ka uusi eksponaate. Kõrtsis sõime kõhu täis ja mere äärde ei läinud, sest suur tuul oli. Edasi üritasime liikuda mööda rannaäärset teed Stroomi poole, aga sealgi olid kõik kohad näost ära jooksjaid täis. Kobadega põigeldes sinna ja tänna jõudsime õhtuks Stroomi randa, kus saime oma päevast väsinud jalad merevette kasta. Väga lõdvestav jalutuskäik. Lõpuks liikusin trammiga rongijaama ja sealt juba edasi koju.

Nädalavahetus oli seega puhas sõpradega aja veetmine. Laps oli isaga lõunaosariikides sugulaste kokkusaamisel, tuli sealt pühapäeva õhtul tagasi ja esmaspäeval suundusime koos Tallinna, sest viimane aeg oli otsida uuele koorile mõeldes vormi nõuetele vastavad riided ja jalatsid. Ehk siis veetsime päeva kaubanduses.

Edasi kulges puhkus suhteliselt rahulikult ja koduselt – lugedes, puhates. Õmblesin, koristasin, korra käisid ühed ukrainlastest korteri vaatajad., kes tahtsid väga osta, aga loomulikult poolmuidu. Pakkusin kompromissi ehk kirik keset küla, see ei sobinud neile ja mis teha, sel juhul head teed. Iga asi omal ajal või tsipake hiljem.

Puhkuse teisel nädalal käisin koos oma kolme graatsiaga linnas. Piigad võtsime poja juurest juba õhtul enda juurde ja rõõmu oli oi kui palju, sest vanaema juures sai hiljem magama minna. Mitte küll üleliia hilja, sest hommikul pidime siiski mõistlikul ajal ärkama. Aga…ei võtnud me sel suvel plaani ei Rootsit ei Soomet ei Ahvenamaad ja ka mitte Lätit ega midagi muud. Läksime hoopis neljakesi hommikul rongiga linna ja kõndisime läbi Kalamaja Lennusadamasse. Lapsed polnud seal käinud ja pealegi huvitas meid seal olev ekspositsioon – Väike Veneetsia. Lõpuks on peaaegu korras ka Balti Jaamast Lennusadamasse viiv Vana-Kalamaja tee. Nii meeldiv astumine jaamast mere poole. Palju istumiskohti, kena haljastus, autodele vähem ruumi(jess!), kui jalakäijale. Lennusadama juures ootas meid Kirke sõber, ostsime perepileti ja veetsime terve kambaga muuseumis mõnusasti aega. Lõpuks läksime tutvuma Suure Tõllu laevaga ja kui sealt välja saime, olid kõigil kõhud tühjad. Nii Lennusadam, kui Väike Veneetsia on just selline ajaviide, kuhu julgen soovitada lastega minna. Ka Suur Tõll meeldis meie piigadele väga.

Kõhud tühjad, oli tarvis plaani. Kõndisime parklasse, istusime autosse ja sõitsime Ülemiste keskusesse, kus läksime Vapianosse sööma. Meile maitseb seal pasta ja lastele karu- või jänkukujulised pitsad. Pitsad nii piisavalt suured, et pool sai kotikesse kaasa pakitud ja hiljem õhtuooteks õues ära söödud. Kõht täis, saatsime Kirke sõbraga oma asju ajama ja väikesed tüdrukud tahtsid shopata. Ilmnes, et neil oli kaasas oma eelmiste sünnipäevade raha ja suur soov midagi osta. Noh, õnneks, kui lastel on tegemist oma rahaga, ei kipugi nad seda niisama kulutama. Pika poodides kondamise peale leidsid mõlemad endale ostmiseks kenad kleidid. Mina sain aga idee, mida suurema piiga 10-nda sünnipäeva kingikotti panna. Tuleb lihtsalt last jälgida, mida ta väga väga soovis, aga ei saanud osta.

Edasi suundusime Ülemistelt bussi peale ja sõitsime kesklinna, kust kõndisime sadamasse. D-terminali ees on päris vahva mänguplats ja tore võimalus vaadata, kuidas üle Admiraliteedibasseini viiv sild väikealustele avaneb. Lapsed said mängida, pitsast süüa ja silla tööd uudistada, mina puhkasin jalgu pink-kiigel ja vaatasin merd. Lõpuks kõndisime Linnahalli trammipeatusesse ja sõitsime rongijaama. Poest ostsime kaasa natukene näksimist ja läksime rongi, kus kohtusime peagi ka Kirkega. Selline tore päev oli meil.

Kirke sõitis järgmisel päeval ehk neljapäeval oma esimesse LEELO koori laagrisse Neemele, kust tuli tagasi alles pühapäeval. Esimese laagriga jäi väga rahule ja eriti tegi talle rõõmu see, et kõik peavad viisi ja kõik loevad hästi nooti, seega laulude õppimine on kiire ja ta ei pea järgi ootama neid, kel õppimisega rohkem aega läheb. Laager kestis 4 päeva ja selle sisse mahtus lisaks laulmisele nii juturing, isetegevusõhtu, rebaste vastuvõtmine kui ka koori fotosessioon.

Mina käisin aga puhkuse viimasel nädalalõpul sõbranna juures Pärnus. Täitsa Rapla sõbranna mul, aga helistas hommikul ja kamandas mu Pärnu bussi peale, et tuleksin talle suvekorterisse külla. Nii ma siis läksin. Õhtuks olin kohal, saime õhtul ja järgmisel hommikul pikki jalutuskäike teha, veidi veini juua ja üle tüki aja mõnusasti juttu ajada. Laupäeva õhtuks tulin koju tagasi.

Pühapäeval, Eesti taasiseseisvuspäeval, sõitsin varakult Tallinna. Varsti saime noorema poja ja tema kaasaga EMTA kontserdimaja ees kokku ja läksime koos kontserdile. EMTA sümfooniaorkester esitas hulga palasid Eesti autoritelt ja koos Sten Heinojaga esitati Haydn-i loomingut. Suurepärane kontsert ja Sten-i klaverimängu on alati puhas nauding kuulata. Pärast kontserti istusime Radissoni Reval Cafe-s, ajasime juttu ja sõime lõunat. Nii hea meel oli koosveedetud aja üle.

Hiljem läksid noored koju ja mina lapselapsele sünnipäevaks kinki ostma ning edasi juba rongiga koju, kus ootas mind laagrist naasnud Kirke.

Esmaspäeval läksin taas tööle. Kas peale puhkust vastumeelselt? Tegelikult mitte, sest puhkasin hästi. Esimese töönädala lõpus oli meil kohe maakonna kolleegidega Lokuta puhkekeskuses väike laager, kus reedesel päeval toimus pikk õppepäev ja laupäeval käisime Eidaperes imetlemas jorjenite/daaliate põldu ning lõpetas meie laagri rabamatk.

Mis koolitus meil toimus? Avaliku esinemise koolitus, mida viis läbi teada tuntud mees Martin Veinmann. Oli ühte ja teist kõrva taha panna ja õnneks oli pikk päev pikitud piisava huumoriga, et haigutama ei ajaks. Raamatukogutöötajatel on teadupärast sageli tarvis seista inimeste ees ja midagi rääkida, viia läbi erinevaid üritusi ja lugeda ette raamatuid- ilukirjandust, luulet, proosat jne. Igati tarvilik koolitus.

Päeva lõpetuseks toimus pidulik õhtusöök, tunnustamine, väike armas kontsert ja lõpuks soovijatele saun/kümblustünn. Hea muusika eest kandsid hoolt Maili Metssalu koos Jaan-Eerik Aardamiga – ülimalt kaunis kontsert, mis sisaldas laule Maili plaadilt.

Mõned pildid siia, aga imelistest lilledest teen eraldi postituse.

Teisel päeval ärkasin suhteliselt vara, käisin kolleegiga õues jalutamas(sealjuures rõõmustasime koplis igavlevat pullikarja, kes hakkasid kõik koos meie poole tormama) ja seejärel nautisime hommikusööki. Edasi viis meid tee Eidaperes asuvasse majapidamisse, kus meid võõrustas majaperemees ise. Lähima tunni jooksul saime imetleda liigirikast taimeaeda ja tohutut lillepõldu. Jorjenid ehk daaliad, ikka nii ilus oli, et ebareaalselt ilus. Kui palju värve ja sorte. Uskumatu. Kuulasime peremehe pajatusi ja nautisime lilleilu.

Edasi sõitsime koos majaperemees Margusega Mukre rabasse, kus tegime toreda matka. Noppisime raja äärest marju, osad käisid rabajärves ujumas, ajasime juttu, otsisime üles energiasamba ja julgemad proovisid, kuidas tema käes pendel töötab või ei tööta. Mina proovisin ka ja sain väga omapärase kogemuse. Lähemalt ma sellest ei pajata, aga niipalju ütlen, et vägagi töötas.

Kui laupäeva pärastlõunal rabamatkalt peale ühist supi söömist koju jõudsin, tabas mind sõnuseletamatu väsimus. Pühendusin siis rahulikult raamatu lugemisele ja Kirke tegi järgmiseks päevaks vennatütre sünnipäevaks torti. 10-ne piiga tellis makroonidega tordi.

Pühapäeval, 27-ndal, tähistasimegi oma printsessi 10-ndat sünnipäeva. Uskumatult kiiresti need lapsed ikka kasvavad. Vanem poeg isana imestas samuti, et kuhu see aeg on küll kadunud, sest temameelest ta alles tuli kaitseväest, kui Kirke sündis ja nüüd saab väike õde juba kahe kuu pärast 17 !!!!! ja oma tütar sai 10.

28-ndal augustil sõitis Kirke hommikul Tallinna, et saada kokku oma uute klassikaaslastega ja klassijuhatajaga. Selleks, et enne kooli tuttavaks saada. Nende 10. klassis on 37 õpilast ja umbes 14 nendest on tulnud sinna gümnaasiumi väljastpoolt lütseumi. Paralleelklassiga on sama lugu. Algselt pidid nad pidama Kadrioru pargis ühist piknikku, aga juhtus olema üks augusti vihmasemaid päevi ja nii viidi üle kohtumine kooli. Selles mõttes oligi tore, et ühtlasi tegid “kohalikud” noored uutele tulijatele majas ekskursiooni. Vaadati üle, kus on koduklass ja saadi teada, et üle tee algklasside majja saab lausa mööda maa-alust tunnelit. Lütseumis on igal klassil koduklass, ka gümnasistidel. Sinna saab jätta oma õpikud-vihikud, mida pole samal päeval koju tarvis kaasa võtta ja sinna tulevad ka valdav osa õpetajatest, kui pole just selline tund, mis nõuab klassis eritingimusi, näiteks keemia ja ka keeletundides liiguvad nad ringi, sest tasemegruppe on palju. Klassijuhataja on seal põhikoolist gümnaasiumi lõpuni sama inimene. Samal päeval said nad endale tellida kooli sõrmuse, mida kantakse terve gümnaasiumi vältel. Päris mõistlik, sest kui tehakse sõrmus alles kooli lõpetades, siis paljud seda edaspidi tegelikult ei kannagi. Koolist suundus suurem osa noori rõõmsalt koos Vapianosse sööma. Esmamulje oli igatahes väga hea, klassikaaslased ja klassijuhataja pidid olema ülitoredad, uued võeti vastu väga sõbralikult ja loodetavasti kestab selline rõõmus kooskulgemine neil kõik 3 aastat ja kauemgi. Järgmisel päeval tuli samuti kooli minna, sest siis jagati raamatukogus õpikuid/töövihikuid. Tore uudis – raamatukogus on koer, inglise spanjel.

Päris kuu lõpus käisime sõbrannaga õhtul Jalase rabas. Kes ujus, kes valvas :P

Selline see suvi meil oligi ja varsti algab kool.

Posted in Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment