Jaaa, seda valget aega ootame me 3/4 aastast ja kui see käes, saabub teadmine, et kohe jaanidest muutuvad päevad taas lühemaks ja sügis hakkab salakavalalt ligi hiilima. Kuid…esialgu oli suur suvi ja mis seal salata- juunile eelnev mai oli kuum nagu lõunamaal. Vähemalt suurema osa kuust. Alles mai lõpus/juuni alguses tulid esimesed vihmad ja no siis kohe koos äikese ja suure veega ning temperatuur kukutas kolinal jope selga. Küll õhukese, aga siiski. Õnneks lühikeseks ajaks.
Juuni esimesed päevad sattusid laupäevale-pühapäevale, minul juhtusid olema puhkepäevad ja ei saaks öelda, et need sündmustevaesed olid.
Laupäeva hommikul ärkasin selle peale, et ülemisel korrusel, kus ehitatakse remondi käigus välja kahte uut korterit, pandi tümakas käima ja algas hull lõhkumine. Nimelt seal olid kõik põrandad nii umbes 150m2 ulatuses üles puuritud ja nädala lõpus lasid nad seda kivihunnikut, mis sellest tekkis, läbi akna minevast rennist alla konteinerisse(renn on minu akna taga!!!). Oma 30 tonni oli seal seda kivisodi hinnanguliselt küll. Nojah, ja siis nad hakkasid kell 8 hommikul puhkepäeval seal jälle puurima ja lärmama. Mis seal ikka, ärkasin üles, elab üle, aga …..üks hetk tuli mulle magamistuppa uute küttetorude tarbeks puuritud aukudest hunnik tolmu ja kivirahe. Panin siis riided selga ja läksin ülakorrusele asja uurima, et mis mõttes nii? Ma saan aru, et tahate siin nädalavahetusel inimesed varakult üles ajada, aga augud võiks kinni katta, et ehitustolm ja kivid teiste korterisse ei lendaks. Oi, nemad arvasid, et siin majas kedagi ei ela :D Noh, kummaline küll, aga elab, igas korteris lausa. Mitte keegi pole meile ehituse ajaks hotellis elamist pakkunud. Sellega õnneks asi lahenes, kolin kestis, aga s…a vähemasti enam alla ei sadanud ja tolmust köhima ei pidanud – mitte et samasugune olukord järgmiste jorssidega paari päeva päevast uuesti ei kordunud.
Edasi tegin oma tubaseid toimetusi, mida nädala sees teha ei saa – pesin pesu, tegin pisut süüa ja lugesin raamatut. Mingi aeg käisin kesklinnas ära, kus toimus lastekaitsepäeva üritus ja ostsin laadalt Kalamata suurepäraseid tooteid otse Kreekamaalt. Õli, feta, oliivid…Jõudsin koju, Kirke sõitis Tallinna. Läks suvise purjetamise asjus kokkusaamisele.
Meil hakkas pisut enne ühte vihma sadama ja ikka kõvasti ja äikesega. Lugesin raamatut…kuni kuulsin, et midagi nagu elutoas tilgub :P Läksin kaema perra…. johhaidii, laelambist tuli sirinal vesi, lükkasin ämbri alla, põrand juba selleks ajaks lainetas, ruttu rätid maha ja siis hakkas kaminast nagu kosest voolama põrandale tahmavett…andis ikka kühveldada. Jooksin ruttu trepikotta, et anda teada ühistu esimehele…ja sattusin vihmametsa, trepikojas tuli lahinal vett kaela. Minu juurest jõudis vesi pisut ka alumiste naabrite juurde, aga õnneks vähe. Kui katusel saadi trappidest ehituspraht kätte, peatus vihmavee juurdevool ja siis tuli kaminast, mööda seinu ja laest valgusti alt lihtsalt seda vett, mis üleval kogunenud oli ja mis minul paneeli ja ripplae vahele voolanud oli.
Ühesõnaga see oli paras katsumus, päriselt. Õhtuks vaatasin üle kahjustused- lagi laiguline, kaminasein kõik pragunenud ja üles kobrutanud. Tuli valida välja uued laepaneelid, edastada info ehitajale ja koos elutoa akna vahetusega tehakse toas ka remont ära – uus lagi ja seinaviimistlus. Selles mõttes pole ju probleemi, sest ehitaja peab oma vead heastama. Ehitajad küll jaanipäevast puhkavad kaks nädalat ja ilmselt saabub see remont kuskil juulis, aga minul pole vahet, sest ega ma seal elutoas palju käi. Las on nagu on, kuni korda saab.
Tööl toimus meil suvise hooaja esimene luuleõuna, kus nagu juunis tavaks, esinesid lapsed. Seekord siis Vesiroosi Kooli teatritrupp EgaVist ja sama kooli õpilane Helin Marii Seera. Teatritrupp on noppinud hooaja jooksul mitmeid auhindu festivalidel ja Helin Marii on juba praegu üliandekas muusik, kes loovtööna üllitas iseenda muusikaga plaadi.
Kirkel olid juuni alguses koolis üleminekueksamid. Omast kohat pole paha. Iga laps saab teada, kus on tema õppimiskohad, et gümnaasiumit lõpetades poleks eksamitega probleeme. Ja eks see ole ka paras pingetaluvuse treenimine. 10. klassi lõpus tuli teha briti ajaloo, prantsuse keele ja matemaatika eksamid. Sügisel üks 11. klassi läinud sugulane hoiatas Kirket kohe, et mate eksam pidi olema väga raske ja läbikukkujaid palju. See teadmine paistab motiveeris kõvasti õppima…ja eksam sai korralikult tehtud. Kusjuures jah, oli ka neid, kel see ebaõnnestus. Prantsuse keele ja briti ajalooga läks samuti väga hästi.
10. juunil käisid nad oma klassiga + klassijuhataja ja direktor, pidulikul burinchil. Nimelt oli see Grand Prix branch kohvikus Levier. Neli korda aastas on koolis 6.-12. klasside kunsti/kultuuri/poliitika testid ja see klass, kes kogub õppeaasta lõpuks kõrgeima punktide summa, saabki sellise võimaluse ehk siis pidusöögi. 10.B oli võidukas!
9. juunil käisin MUBA-s kontserdil. Uue koorimuusika esitluskontserdil. Esinesid 6 kollektiivi ja kontserti salvestas ERR. Kuna Kirke seal oma LEELO-dega esines, läksin vaatama ja ega ma ei pidanud kahetsema. Juurde on tulnud väga ilusat koorimuusikat ja kontsert oli suurepärane. 6 erinevat kollektiivi – nende seas meie LEELO-d ja ka Patrik Sebastian Unt-i “Vox pUnt”, kellel ilmus äsja ka debüütalbum.
Vox pUNT esitas Patriku enda loomingut ja Patrik on meie Rapla poiss. Esiettekandena kõlas „Me rõõm ja rahu“ Doris Kareva tekstile, teiseks looks laulupeohõnguline „Kodu“. Muba saali akustika andis ansamblile sumeda ja pehme kõla ja Patriku palade harmooniad eristusid kindlasti teistest esinenud kooridest.
Pille-Riin Langeprooni uudisteos „Joonistan sind“ (sõnad Mathura) – seda LEELO-de lauludud laulu tahaks eraldi välja tuua. Ülikaunis harmoonia ja imeline tekst. Helilooja loob kooriteoseid, mis põhinevad loodusel ja sünesteesial. „Ma näen igat helistikku, heli, teost värvusena ning üritan seda oma kooriteostes edasi anda. [—] Tänasel kontserdil esitatav teos Mathura tekstile on näiteks sooja kollast värvi.“
Üle-eestiline neidudekoor Leelo eristus teistest kooridest repertuaarivaliku poolest. Pille-Riin Langeproon on Duo Ruudu tuntud pala „Tuule sõnad“ seadnud koorile, kitarridele ja šamaanitrummile. Seade andis tuntud palale hoopis uue kihi ning šamaanitrumm ei rikkunud pala algset versiooni. Seade on suurepärane: pillide kasutamine mõjus värskena, muusika oli kaasahaarav ja koor nautis selle laulmist.
Kontserdi lõpetasid LEELO-d rahvamuusikalooga „Anna aega“, saateks akordion, tromboon ja bass(autor Astra Merivee, seadnud Teno Kongi ja Kristel Laas). Selle loo ajal oli sügavalt tunda laval olevat naiselikku jõudu.
Jah, kontsert oli puhas nauding. Kauni Mathura teksti otsisin järgmisel hommikul tööle jõudes üles.
Ahhaa, panen siia enda jaoks kirja, et ostsin 10. juunil ära piletid balletile “Pähklipureja”, mida lähen kahe pojatütrega Estoniasse vaatama 18. jaanuaril 2025!!!! Vat nii palju ette tuleb osta ära piletid, et saada enam vähemgi viisakas istekoht, enam vähem talutava hinnaga. Kirke jätame seekord koju, sest tema on seda balletti tegelikult näinud ja kooliga on tal niigi palju teatrikülastusi.
10. juunil saabusid lõpuks ka hoovipoolsete akende aknalauad. Nüüd on meil aknalauad nagu mõisas, 53 cm laiad ja päriselt, see on mõnus, mugav ja ilus.
Esmalt oli mul selline vaade, kui aknapalesid tehti, siis tuli aknalaud ja lõpuks imetlesin voodist pilvi.
Uued aknalauad inspireerisid – kui lauda köögis pole, saab sõbrannaga teed juua ka aknalaua ääres. Hommikul vara on endal samuti mõnus päikest tervitada.
Uuel nädalal enam Kirkel õppetööd kui sellist ei toimunud, aga küllaga oli lauluproove ja esinemisi. Kirke laulab koolis nii soolot, kui ka osaleb ansambli ning segakoori töös. Esmaspäeval olidki olulised proovid, parimate õpilaste vastuvõtt ja mis neil seal kõik toimuski- ei jõua järge pidada. Teisipäeval olid samuti koolis lauluproovid ja kolmapäeval lõpuks aktus, mis tähendas, et 10. klass on lõpetatud, pealegi üle ootuste hästi. Ega see TPL-is õppimine mingi naljaasi ole.
Minul ei õnnestunud nende aktust vaadata, nagu paljudel vanematel ja muidu möödujatel. Peetakse ju kooliaasta lõpu aktused õuealal, mis on täpselt Hariduse tänava kõrval ja nii antakse kõigile, kes tänavale juhtuvad, mõnus vabaõhuetendus. Kirke laulis segakooriga nii Eesti, kui Prantsusmaa hümni ja kooli hümni ehk Jean-Paul-Égide Martini 1784. aastal loodud Plaisir d’amour -i. Midagi laulsid nad vokaalansambliga, soololooks laulis loomulikult Olav Ehalat, seekord “Näkilaul”-u. Viimasena aga esitasid nad vokaalansambliga lustaka “Pärlipüüdja” laulu- ikka korraliku showga.
Kus mina olin? Mina olin tegelikult tööl, valmistasin ette kolleegi 70nda juubeli sünnipäevalauda ja alles peale väikest tähistamist sõitsin Tallinna. Laste esinemisi sain aga nautida tänu tütre sõprade salvestatud videotele. Läksin linna ilma vihmavarjuta, optimist, eksole! Rongiga Sakku jõudes vaatasin, et pealinna pool tohutud tumedad pilved. Aga…ma leppisin vihmaga kokku, et tema sajab siis, kui meie oleme siseruumides. Soovi ja sa saad! Alates Valdeku peatusest kallas vihma nagu ämbrist. Balti jaama jõudes, ainult pisut tibutas. Läksin jalgsi Kaarli kiriku poole ja sealt kohe Hariduse tänavale, kus Kirke mind koolis ootas. Liikusime kesklinna ja läksime asjatama Viru keskusesse. Jõudsime kohale ja õues hakkas ladistama vihma. Kui ühel hetkel otsustasime liikuda Rottermanni kvartalisse, oli õues taas päikeseline ja kuiv. Läksime tegelikult vaatama, kas FLAMM-is on õhtuks kohti, aga kahjuks ei olnud. Vaatasime siis üle veel mõned kvartali söögikohad, aga miski ei kõnetanud.
Muide…
Rotermanni kvartali Stalkeri käigus on hetkel üle maailma populaarsust kogunud Umbrella Sky ehk vihmavarjutänav. Portugalist alguse saanud ning tänaseks üle maailma tuntust kogunud installatsiooni saab Tallinnas näha kuni septembri lõpuni.
Umbrella Sky sai alguse 2011. aastal Portugalis Águeda linnas. Igal aastal juulist kuni septembrini ehitakse selles linnas mõned kitsad tänavad värviliste vihmavarjudega. Tänavate kohale kaablitega nööritud vihmavarjud tekitavad tunde justkui oleksid need õhus hõljumas ning loovad lisaks silmailule ka praktilist kasu, pakkudes varju kuuma päikese eest.
Tänaseks on Umbrella Sky projekt laienenud lisaks Portugalile veel mitmesse riiki üle maailma, näiteks Prantsusmaale, Ameerika Ühendriikidesse, Norra ja Rootsi.
Toidukoha osas aga pidasime nõu meie pere noorema R-iga, kes soovis koos kaasaga õhtusöögiks meiega liituda ja valisime hoopis restorani Päris. See on koht, mis kõigile meile väga meeldib – suurepärane toit, atmosfäär ja teenindus. Helistasin ja broneerisin meile laua ning kell 18.30 saime seal kokku. Noored polnud ammu koos väljas söömas käinud, meil oli plaan tähistada kooliaasta edukat lõpetamist ja perega koos on lõppudelõpuks alati tore olla. Kui söögid ette kanti, hakkas õues jälle sadama. Kusjuures kummaliselt – päike säras mulle otse silma, aga vihma kallas nagu oavarrest. Kui me ükskord söömise lõpetasime ja hakkasime kodudesse suunduma, siis enam ei sadanud. Saime jalutada kuivalt läbi vanalinna Balti jaama ja sõita koju. Kokkulepe vihmaga kehtis suurepäraselt!
Ainus asi, mis õhtu lõpuks häiris, oli Balti jaama wc. Selle olulise ruumi külastamise eest kasseeritakse 1€. Ma saan aru, et seda pole palju, aga….kui juba raha küsitakse, võiks olla ruumid ka puhtad. Paraku oli seal olukord hirmus. Sinnani välja, et s..ttt kabiini seinale laiali määritud ja põrand täis urineeritud. Väkkkkk!
Peale seda toredat päeva jäi mul 2 tööpäeva ja siis….puhkus!!!! Mis tähendas kõvasti tööd kodus. Ees ootas tellitud kaardi tegemine, kahe pildistamise pilditöötlus, ühe tootekataloogi tõlkimine ja loomulikult remondi tagajärgedega tegelemine, sest ükski päev ei möödunud üllatusteta. Esimese puhkusenädala teisel päeval seisis ees elutoa akna vahetamine ning hoovipoolsete tubade ja köögi radikate paigaldus.
Et ma elutoa aknavahetuse ajal kodus olin, oli suurepärane, sest ega mitmed asjad oleks olnud untsus, kui poleks ise kõrval seisnud, valvanud ja näpuga näidanud. Eelkõige see, et minu kaunis puidust lai aknalaud tuli võtta maha nii, et see on terve ja ka aknalaua all olevad elektrijuhtmed on terved. Ega aknavahetajad lendavad ju peale kirvega, neid suurt midagi ei huvita, aga kui kenasti räägid, saavad asjad nii, nagu vaja. Kuna meie püstaku elutubade aknalaud on väga pikad, tundsin huvi, kuidas nad selle üles saavad, kui tellingud ees, sest omast kogemusest tean, trepikojas seda pikkust välja ei keera. Meie aknalaud sai omal ajal tuppa üle rõdu serva alt vintsiga üles tõstes. Tuli välja aga, et nüüd tulevad aknalauad kenasti trepikoja kaudu, sest aknalaud on kahest tükist. Noh, seda vähem ma endale uut aknalauda tahtsin. Esiteks see valge aknalaud on üpris tüütult puhastatav, teiseks- mingit pragu ma ei taha, kuhu mustus koguneb ja kolmandaks- minu aknalaual on rõdupoolses otsas kumer serv, et keegi ei peaks oma kintsu nurga vastu siniseks taguma. Nii ma siis seisingi oma aknalaua eest nagu emalõvi ja mehed olid tublid- aknalaud terve, juhtmed terved, uued aknad ees ja aknalaud tagasi omal kohal. Õhtul oli omamoodi kummaline, et uued aknad kostsid läbi nagu vanad eikunagi, aga põhjus selleks lihtne- seinad olid auke täis ja sealt see heli tuligi.
Niksnaks aknad eest ära, aknalaud pealt maha ja siis puhkepaus. Suurte akende vedamine üles ja alla on tegelikult väga raske töö.
Edasi läks kiiresti. Järgmisel päeval olid toas ehitajad ja torumehed läbisegi. Ehitajad kipsisid aknapalet, pahteldasid ja parandasid kahjustusi, torumehed panid terves korteris uusi küttetorusid ning seintele radikaid, mille taha paigaldati eelnevalt need air-id, mis on seotud soojustagastusventilatsiooniga. Mehi oli korteris nagu sipelgaid. Kohati 8-9 meest korraga, sest rõdul soojustati samuti seinu. Mina otsustasin siis et küpsetan meestele plaaditäi rabarbari/mustika kooki ja see tegi neile igatahes kõvasti rõõmu.
Ööseks aknalaua ühele otsale raskus peale, et vaht seda üles ei punnitaks, järgmisel päeval pandi radikad, küttetorud ja air-id seina ning kohe olid platsis ka aknapalede ehitajad.
Et seda segadust veel rohkem oleks, otsustasin endale tööd juurde teha. Võtsin maha magamistoas aknaseinalt ja voodi peapoolselt seinalt tapeedi. Nende seinte kohtumise nurgas nimelt oli mõni aasta tagasi toimunud väikese uputuse tagajärjel saanud tapeet kahjustada. Samuti oli määrdumisjälgi voodi peatsis. Minu kalduvus padja najal lugeda, selle peamiseks põhjuseks. Nii võtsingi tapeedi maha ja esimese asjana tegin korda selle nurga, kuhu tulid uued küttetorud. Maaler pahteldas nurga ära, mina lihvisin ja värvisin. Pärast oleks torude taga päris ebamugav värvida olnud. Suur sein ja aknapealne jäid aga ootama aega, mil maalril on mahti lauspahteldus teha. Tapeedi alla oli see sein heas korras, aga kuna otsustasin värvi kasuks, tuleb sein siledamaks pahteldada. Kuna aga sein on värvi all ja tolmuvaba, sain ajutiselt magamistoa korda teha. Ongi üks sein selline moodsalt rustikaalne.
Sama asi oli töötoas- torudetagune nurk tuli korda teha ja kuna ma mitu aastat juba plaaninud see arusaamatu roheline värv seinalt likvideerida, siis värvisingi nurga maalrivalgeks ja ülejäänu värvin ajapikku, nagu aega on. Üleliia aega pole, seega varsti.
Sündmused korteris:
- juunil uputas. 10. juunil olid hoovipoolsed aknapaled korras ja aknalauad paigaldatud. Uued aknalauad on nüüd 53 cm. Väga mugavad ja ilusad. 17. juunil võtsin maha osaliselt magamistoa tapeedi ja korrastasin kahe toa küttetorude tagused nurgad. 19.juunil vahetati elutoa aknad. Tänu sellele, et seisin kõrval, õnnestus säilitada ilus lai täispuidust aknalaud. Tänu sellele jäi alles ka aknalaua alune kaabeldus ning otsaseinas lüliti, mis on rõdul oleva valgustuse tarbeks. 20. juunil löödi elutoa akendel üle paled kipsiga ja pandi peale esimene pahteldus. Sama tehti aknalaua alusega. Torumehed paigaldasid kõikidesse tubadesse küttetorud, radiaatorid ja radikaalused air-id. Rõdul pandi samal ajal soojustust seintele. Majatagune ja külgede fassaad on valmis ehk siis kividega kaetud ja aknaplekid paigaldatud. Mingil päeval käisid venilatsioonipoisid paigaldamas kööki ja vannituppa ventavasid. Eks kogu selle kütte ja ventilatsiooniseadmete seadistamine jääb suve lõppu, õigemini kütteperioodi algusesse.
Järgmistelt piltidelt võib näha, kuidas on see õnnetu pott paigutatud uute torude otsa….ja korrastatud veetorud suurtest torudest paremal, mida tegi juba minu poeg. Lisaks stiilinäide minu söömisest- lauda pole, siis istun kapi serva peal, taldrik süles ja jalad vannitoa valamukapil. See oli veel sel hetkel tehtud, kui uusi aknalaudu polnud söögilaua asemel võtta.
Kirke sõitis 18. juunil klassiga ekskursioonile Rooma. Reisiga jäi üldjoontes väga rahule, kuigi ilm neid ei hellitanud. Sattusid kuumalainesse ja päeval olid temperatuurid 40C juures. Pisut tegi kurvaks ülitihe programm, mis võttis võimaluse kaunist kunsti ja arhitektuuri süvenenumalt nautida, kuumus ja turistide rohkus. Ka hinnad on Roomas märkimisväärselt kõrged. Tunded olid sellegipoolest ülevad, sest kogu see linn oligi nagu üks suur muuseum, nii palju põnevat ja võimalus kõike oma sõpradega koos nautida. Kui ta 22. juuni öösel kella 2 paiku koju jõudis, olin mina saanud korda meie kodu esimese toa- tema toa. Kui radiaatorid said seina ja küttetorud paika, polnud sinna tuppa enam töömeestel asja. Seega tegelesin terve laupäeva toa tolmust puhastamisega ja mööbli hunnikust ja kilede alt tagasi õigesse kohta paigutamisega. Tõin veel lilled ka vaasi ja tere tulemast koju. Lõpuks oli lapsel oma tuba korras ja koht kus olla. Rulood ja kardinad jäävad selleks ajaks, kui kõik 3 hoovipoolset tuba lõpuni korras. Üks puurimine.
Mida ma juunis lugesin:
“Kuldreegel” Amanda Craig
Hannahi abielu Jake`iga purunes ja kui ta sõitis täistuubis rongiga oma kodukülla Cornwalli, kutsus üks noor kaunis naine ta esimese klassi vagunisse. Oli see juhus? Sellest alates sattub Hannah intriigide keerisesse ja avastab ühel hetkel, et ta oleks peaaegu olnud teise inimese mahitusel valmis mõrvaks. 10/10
“Armastuse keemia” Ali Hazelwood
Bee Königswasser järgib igapäevaelus lihtsamast lihtsamat põhimõtet. Ta küsib endalt: mida teeks Marie Curie?
Neuroteadlasest kirjanik Ali Hazelwood saavutas ülemaailmse tuntuse romaaniga „Armastuse hüpotees“, mis 2022. aastal TikToki ja raamatumüügiedetabelid vallutas. Humoorika ja romantilise „Armastuse keemia“ keskmes on teadlane, kelle uus ametikoht tähendab koostööd vihavaenlasega – ja tulemused on üsnagi ootamaud. 9/10
“Voola kui jõgi” Shelley Read
Haarav ja südant kriipiv eepiline jutustus noore naise iseendaks saamise teekonnast, mida saadab eelmise sajandi keskpaiga Colorado karm ilu. Armastus, karmus, tagakiusamine, sallimatus, üksindus, pühendumine, andestus, lootus ja lootusetus…kõik on selles raamatus olemas. Jõuline daraama. 10/10
“Väljasõit” Beth O’Leary
Õed Addie ja Debbie istusid varavalges oma väikesesse autosse ja hakkasid sõitma sõbratari pulma, eeldades, et sellest tuleb tore ja lõõgastav reis Londonist Šotimaale. Tagaistmel üks pruudi töökaaslane, kes nagu hiljem selgus, polnud pulma üldsegi oodatud. Ühel hetkel peab aga see väike auto mahutama veel kahte meest. Samuti teel sõbra pulma. Hoogne lugu, mis mahub ühte päeva, lisaks tagasivaated eelnevale elule. 9/10
“Minu Itaalia” Justin Petrone
“Minu” sarja raamatud on üldiselt toredad. Mõni parem, mõni kehvem. Justini kirjastiil on isemoodi, alati selline melanhoolne ja arutlev. Kunagi ei tea, kuhu mõttelõng välja viib. Nii ka sel korral. See oli tema seos oma juurtega ja Itaaliaga. Meeldis piisavalt, et mitte pooleli jätta. 8/10
“Enne, kui kohv jahtub”
Jaapani autorite raamatud on minu lemmikud ja armastan neid lugeda kergema kirjanduse vahele. Jällegi, nad on nii eristuvad oma kirjastiililt. Raamat koosneb mitmest erinevast loost, mis toimuvad ühes ja samas keldrikorruse kohvikus. Iga lugu on erineva inimese lugu, tegelikult nelja naise lood. Kas ajas saab tagasi rännata? Aga edasi rännata? Millised on tingimused ja kas midagi saab muuta? Aga reeglid on ranged ja riskid tõsised – ajas viib tagasi vaid üks istekoht kohvikus, sa ei saa sellelt lahkuda ning sa pead naasma olevikku enne, kui kohv jahtub … 10/10
“Casablanca jutuvestja”
Osaliselt tõsielusündmustel põhinev „Casablanca jutuvestja” on südantliigutav romaan. Värvikad ja faktiküllased kirjeldused manavad silme ette elutruu pildi pulbitsevast Marokost, kuhu noor naine on saabunud lootusega oma hingehaavu tervendada. 70 aastat varem,1941. aasta Marokos oli aga hoopis teine lugu. Prantsusmaa oli langenud natside okupatsiooni alla ning 12-aastane Josie põgenenud koos vanemate ja õega Casablancasse, kus nad ootasid võimalust Ameerikasse pääseda. Ühel päeval saavad need kaks lugu kokku. 10/10
“Kuldne paar”
Põnevusest särtsuv romaan.
Jõukatel Washingtoni äärelinna elanikel Marissa ja Matthew Bishopil näib kõik olemas olevat – kuni Marissa truudust murrab, süütundest mehe terapeudi juurde meelitab ja patu üles tunnistab. Täiuslikkuse pealiskihi alt koorub töörabamisest ja läheduse puudumisest räsitud abielu. Marissa tahab suhte abikaasaga nende kaheksa-aastase poja pärast päästa. Lisaks armastab ta Matthew’d. Nii tuleb mängu Avery Chambers.
Avery on terapeut, kes on litsentsist ilma jäänud. Siiski ei takista see teda abivajajaid nõustamast, kuigi nood peavad leppima tema ebatraditsiooniliste meetoditega. Kuid Bishopid on meeleheitel. Kui nad Avery uksest sisse astuvad ja Marissa oma truudusetuse paljastab, asuvad kõik kolm teekonnale, mis võib lõppeda vaid katastroofiga. Sest suurimad saladused toas on ikka veel varjatud ja nüüd on lisaks abielule ohus ka inimelud. 9/10
Üllatavalt palju jõudsin lugeda, aga selleks on lihtne põhjus. Kogu oma 2,5 nädalat puhkust veetsin kodus. Päriselt, isegi Tallinnas ei käinud. Kõige kaugem koht, kus korraks käisin, oli 25 km kaugusel Kaius. Seal olin ühel õhtul peresõpradel külas ja järgmisel päeval nende mini-suguvõsa kokkutulekul pildistamas. Ülejäänud aja pesuehtsalt valvasin kodus ehitajate järgi, näitasin näpuga ja koristasin tagajärgi. Aga tööle minnes oli tunne, et olen pool elu ära olnud. Järelikult puhkasin hästi ja oma päevi killustamata. Sõprade juures oli aga väga tore. Kuigi suhtleme tihedalt juba 40 aastat, on viimasel ajal aina vähem seda aega, kus üksteisel külas käime. Nüüd saime üle tüki aja rääkida maast ja ilmast, naerda ja rääkida kummagi erinevatest reisidest. Järgmise päeva üritusel oli samuti tore, sest valdavat osa sellest seltskonnast tunnen ma samuti aastaid ja aastaid.
Enne kui Kirke Rooma sõitis, muidugi õmblesin, sest kuigi alles see oli, kui enne GC-le lendamist oli tal asju tarvis ja mina muudkui õmblesin, siis jälle oli midagi puudu. Õmblesin valmis ühe toreda puuvillasest kangast mereteemalise bordüüriga seeliku. Protsess oli pooleli pühapäevasel päeval ja selgus, et mul pole kodus valget lukku seelikule ja pood samuti kinni. Lahendasin olukorra loovalt, ehk siis tegin liistuga nööpkinnise ja tegelikult on see väga ilus ja nunnu lisadetail.
Veel õmblesin triiksärgikangast roosa õrna koetriibuga pluusi. Proovisime sellise tegumoega pluusi kuu alguses Stradivariuse kaupluses, sest selliseid praegu müüakse – hooajaline mood otse Pariisist :D Paraku aga see poepluus oli nagu kiirmood ikka, kehvasti õmmeldud ja poodi ta meist maha jäi. Õmblesin ise korralikumalt ja seljas istus pluus korrektselt.
Kolmandana õmblesin mustast modal-trikotaaži kupongkangast pluusi. See seisis mul kapis ikka väga palju aastaid oodates oma aega. Sama oli tegelikult nii seeliku kui roosa pluusi kangaga. Kogu point on nende seisvate kangaste juures aga selles, et kui midagi kiiresti tarvis õmmelda, ei pea poodi jooksma, vaid leian midagi kapist.
Ah jaa. Jaanipäev läks meist kuidagi mööda. Suurele prallele ma ei viitsinud minna, laps tuli alles reisilt ja puhkas väsimust välja, vanema poja poole oleks maja taha sussutama läinud, aga neid polnud kodus. Olid jaanid hoopis Saaremaal. Noorema poja poole linna ei viitsinud samuti minna ja lõpuks kujunes välja nii, et tegin pühade ajal tööd, sest tähtajad olid kaelas. Sain valmis lasteaia lõpetamise pildid ja tõlgitud tootekataloogi. Tegelikkuses nagu kolleegiga nentisime, ongi jaanipäeva pidustused ületähtsustatud – parim osa selest on hoopis – töölt vabad päevad :)
Aga peale jaane käisime küll vanema poja pool, aitasime tal mahavõetut võsa kärusse vedada, sõime metsmaasikaid ja korjasime tuppa põllulilli. Kirke käis nädala sees oma vennalastega sehkendamas ja õhtuti grillisid seal vahukomme.
Õues on huvitavat ilma olnud. Küll päikest ja siis jälle äikest. Selline juuni siis.
