Jaanuar algas käreda külmaga. Teise nädala alguses andis külm õnneks korra järgi, aga sellegipoolest on õues talv ja peagi läks jälle miinus üle 10. Külm ja pime, vahest heleroosa, härmas ja imeline. Kuusk seisab meil endiselt toas. Miks mitte. Ei pudenenud. Ilus ja helge. Nii oli isegi pimedust lihtsam taluda.
Lastel kujunes koolivaheaeg 2,5 nädala pikkuseks, mis tähendas seda, et sai korralikult puhata. Pärast üliintensiivset kooliaasta esimest poolt oli see absoluutselt vajalik. See õppekoormus on ikka päris muljetavaldav TPL-is. Pärast esimest nädalat avaldas piiga küll arvamust, et võiks juba kooli tagasi minna, aga eks ta nautis seda puhkust siiski edasi. Lõpuks istus isegi klaveri taha üle pika aja ja hakkas õppima uut ja üpris keerulist Chopin-i klaveripala. Siis ma vaatasin, et jah, nüüd on ta vist lõpuks puhanud ja toibunud pidevast õppimisest ning edasi-tagasi sõitmisest.
3. jaanuaril käisin Lastekirjanduse Keskuses igaaastasel tänuõhtul. Tore ja armas, nagu alati ja ma ei väsi imetlemast, kui hästi oskab rääkida keskuse direktor Triin Soone. Kui tema võtab sõna, siis see pole kunagi igav ja on alati südamlik. Läbi tuule ja külma oli küll paras tegu see linnas käimine, aga õnneks võeti meid soojalt ja südamlikult vastu ja mis see külm vali tuul meile ikka teeb.
Kohe järgmisel päeval oli Tallinnas kohtumine oma armsa sõbrannaga. Istusime mitu tundi kohvikus, sest kõik vahepealsed asjad, mis toimusid peale viimast kohtumist, tuli ära rääkida. Ühesõnaga juttu jätkus kauemaks. Lõpuks käisime kaubamaja parfüümiosakonnas lõhnu nuusutamas ja siis juba edasi Kalamaja poole, kust minu tee viis rongiga koju ja sõbranna sõitis trammiga oma koju. Aega veetsime, nagu meile omane, Rahva Raamatu Literaadi kohvikus. Sealt ka need kaks järgmist fotot nunnust maalähedasest kannust ja pilkupüüdvatest vahemerelistest kokaraamatutest.
Hakkasin koostama järgmiseid reisialbumeid. Kaks Corfu reisi said vormistatud ja ühe neist lasin kohe valmis trükkida. Ega üle ühe albumi kuus ei saa endale lubada, aga selline formaat on väga mõnus. Palju mõnusam, kui eraldi fotosid laboris trükkida ja neid albumisse laduda. Jõulude ajal sain kohe testida ja minu esimesena tehtud Egiptuse perereisi pilte vaadati väga heal meelel. Päris kindlasti ei vaata pilte keegi arvutis, aga album võetakse ikka ja jälle kätte.
Ah jaa, peale jõule otsad andnud praeahi on uuesti töökorras ja kuivatist kahjuks elulooma enam ei saa. Ja….oh seda rõõmu, 12. jaanuaril olime fakti ees, et meil pole enam sooja vett. Ma ei tea mis toimus, aga järjest olid mingid probleemid kodutehnikaga ja kaugeltki mitte ainult meil. Viimase aja voolukõikumised ehk….No päriselt, on seda vaja?! Igatahes poeg tuli asja uurima ja ma olen päriselt väga tänulik, et meil peres on inimene, kes oskab igasuguseid asju. Et siis mina targutasin niisama, aitasin hoida mida vaja ja poeg uuris asja. Peale pisukest lammutamist ja boileri uurimist selgus – halb uudis, et küttekeha on läbi, hea uudis- et boiler ise on terve ja ei leki. Ütleme nii, et sellele boilerile on selline asi isegi andestatav, sest meile on ta sooja vett andnud 22 aastat ja oli selles korteris juba enne meid mõnedki aastad. Poeg ütles, et tema pole oma praktikas nii kaua tööd teinud boilerit näinud. Eksole, haruldane eksemplar, aga fakt on see, et olime sooja veeta. Järgmisel hommikul kimas poeg kohalikku Espaki poodi, aga seal sellist küttekeha ei olnud. Lasi selle siis tellida ja seni tuli elada nagu lapsepõlves – ilma sooja veeta. Pühapäeval käisime päeval poja juures pesemas ja õhtul saatsin lapse koos kodinatega nädalaks linna venna juurde elama, sest venna ise oma kaasaga olid sel ajal reisil Mallorcal.
Aasta alguses alustan loomulikult uue hooga lugemist. Üks esimesi loetutest oli raamat sarjast Säravad naised, kus juttu Blanche Monet(Hoschedé)-ist(10 November 1865 – 8 Detsember 1947). Suure kunstniku Claude Monet-i andekast kasutütrest. Väga hea raamat, mida julgen soovitada kindlasti lugeda. Loomulikult oli Blanche mõjutatud oma kasuisa impressionistlikust stiilist, aga kahtlemata oli ta ka ise ülimalt andekas kunstnik. Ja nende pere lugu on liigutav.
Teine raamat on aga hoopis moemaailma suurest nimest, ajakirja Vogue pikaaegsest peatoimetajast Anna Wintour-ist. Jällegi huvitav isiksus, kellest on põnev lugeda. Küll aga oleks tahtnud sinna raamatusse pilte. Nii temast endast, kui tema lavastatud fototöödest ja ka tema enda kommentaare. Raamat on kirjutatud peakangelast kaasamata. Kindlasti teatakse aga filmi “Saatan kannab Pradat”, kus peaosa mängis Meryl Streep.
“Saatan kannab Pradat” (originaali pealkiri “The Devil Wears Prada”) on Oscarile nomineeritud 2006. aastal Ameerika Ühendriikide komöödiafilm. Film põhineb Lauren Veisbergi samanimelisel romaanil, mis ilmus 2003. aastal. Peakangelanna prototüübiks on justnimelt ikooniline daam Anna Wintour.
Mõned hommikud on sellised, et ärkad ja aina imestad, kui ilus saab õues olla isegi talvel. Värvid nagu Lapimaal. Ole ainult virk ja ärka nädalavahetusel enne päikesetõusu üles – elamus on garanteeritud. Nii ka sel laupäevasel hommikul – õues oli härmas ja imeliselt roosa. Mida enam päikesetõusu poole, seda intensiivsemaks läksid värvid. Tegin kaminasse tule ja käisin aknalt aknale imetlemas. Telefonipildid täitsa filtrita.
Vahest tuuakse meile hoida koer. Nagu ka sel korral, kui poja pere sõitis Tartusse noorema tütre Gymnafeti võistlemist vaatama ja kaasa elama. Võistlustelt tagasi tulid muide lapsed oma vanuserühma üldvõitjatena.
Õhtupoole läks poeg koos perega spa-sse ujuma ja järgmisel päeva veetsid nad 5 tundi AHHAA- keskuses. Kirke võitis ühe perepääsme eelmisel aastal ja loovutas selle lahkelt venna perele. Lastele nii meeldis, et nad oleks kauemgi seal lustinud, aga uus koolinädal sundis koju sõitma. Seega läks perepääse kohe väga õigesse kohta ja meie saime koerakset hoida.
Ma pole ammu enam tervet nädalat üksi kodus olnud, aga kui siis tips oli nädala venna korteris, et oleks ikka sooja vett, olin mina kodus täitsa üksi. Alguses veider, pärast vaatad, päris mõnus vahelduseks, aga kaua ka nii ei tahaks, igatsus tule kiiresti kallale. Aga…nõudis pesta on vähem, pesukast ei täitu ülihelikiirusel, ärgata saab veidi hiljem. Tööl oli üpris väsitav nädal, seega kulus mullegi ära see õhtuti iseenda päralt olemine. Aastaaruannete kirjutamine ja pikad õhtused vahetused, isegi teises raamatukogus olin ühe päeva tööl. Seega väga mõnus oli jõuda koju, vaadata, mida kapist veel võtta on ja lugeda midagi meelepärast ning kobida magama. Avastasin hiljuti, et GO reisiajakiri on üks igati hea lugemine. Raamatute kõrval üldiselt ajakirjade jaoks aega naljalt ei jää, aga neid ajakirju otsustasin lugema hakata.
Ja siis muidugi see õpetajate streik. Mul on selle kohta oma arvamus, mida ma siin jagama ei hakka. Küll aga on kurb olnud kuulata, kuidas mõnes koolis suhtusid streikivad õpetajad erilise kiusu ja põlgusega mittestreikivatesse õpetajatesse. Päriselt, nagu lasteaed. Pesuehtne koolikiusamine! Ja sellist eeskuju õpetajad lastele näitavadki? Et kui sul on teistmoodi arvamus, siis oled paha, põlgust väärt, kiusamiseks sobilik??? Ausalt, olin sügavas hämmingus.
Meie ei streigi, mis siis, et meilegi lubati palgatõusu. Vat ei saa ja kõik. Kuu lõpus käisin oma laste endises koolis tunde tegemas, Nukitsa konkursi raamatuid näitamas, eesti kirjanduse päeval raamatut ettelugemas. Küsisin algklasside õpetajatelt, miks nemad siis ei streigi…neil pidi lastest kahju olema. Ja ma päriselt mõistan neid.
Keskastme lastel on muidugi lõbu laialt. Alles sai koolivaheaeg läbi ja saab jälle kodus lebotada. Gümnaasium sellesse päris nii ei suhtu, vähemalt arukam osa gümnasistidest.
Esimesel streigi päeval käisime korra linnas, sest see oli ainus päev, mis sobis meile ja sobis lapse endisele lauluõpetajale muusikakoolist. Ja see oli üks väga tore kohtumine üle pika aja. Nii palju oli rääkida. Vahva, et elu jooksul kohatud õpetajatest saavad mõnest ka sõbrad.
Õues on libe. Kuratlikult libe. Ühel pojal oli 28-ndal sünnipäev ja teisel tuleb kohe 1.veebruaril. Mul on ägedad ja targad pojad! Ja meil on kuu lõpus endiselt kuusk toas. Ei pudene, ilmselt on juured all :)
Uus aasta tuli nagu ikka tasa ja targu. Ega pole ju vahet, kas on see või teine aasta – elu käib omasoodu. Kalender hakkas otsast peale – seda küll.
Kuidagi võiks lõppenud aasta sellegipoolest kokku võtta. Et milline oli pensionile läinud aasta numbriga 2023?
Laias laastus täiesti positiivne, kui välja arvata see, et aasta lõpus jäin haigeks ja korter jäi aastal 2023 müümata. Loodetavasti on selles suhtes uus aasta 2024 kõvasti edukam ja meie armas kodu saab endale uue omaniku ning meie rõõmsalt linna kolitud. Laps on küll saavutanud oma koolirutiini ja igapäevase rongisõiduga harjunud, aga ilma sõitmiseta oleks arvestatav aja kokkuhoid ja hommikul märgatavalt hilisem ärkamine. Vähemalt lapsel.
Aga muidu oli isiklikus plaanis üks igati stabiilne ja rahumeelne aasta. Kodu sai korteri müümise tuules tarbetutest asjadest kõvasti tühjemaks, õmblesin märksa rohkem kui eelmistel aastatel. Puhkasin 10 päeva vähem, kui eelmistel aastatel, Eestist välja reisil käisin ainult Lätis ja sedagi tööalaselt. Enne suurt majanduslangust ostsime suvel ära ühed lennupiletid, aga reisile läheme alles 2024. aasta kevadel. Omast kohast hea, et ostsime, sest küttehindade ja muu hinnaralli valguses poleks praegu enam kuidagi suutnud endale neid lennupileteid võimaldada. Jaaaa….kass kolis meie juurest tagasi oma algupärasesse kodusse, sest selleks tekkis võimalus. Natuke kurb, aga vaikselt oleme harjunud. Loomakestest lahti lasta on alati raske. Küll aga satuvad vahetevahel meile hoiule poegade koerad ja see on tore.
Möödunud aastal olin näoga iseenda, oma pere ja kodu poole. Mulle meeldis. Sekka tulid muidugi paar pildistamist ja mõned õmblusalased tellimustööd, mõni klassikakontsert, korra käisime ooperit vaatamas, kohalikus kinos sai käidud,….aga muidu ikka rahulikult ja koduselt. Sama liini püüan jätkata alanud aastal. Rohkem aega veeta koos perega, sõpradega, iseendaga. Vähem niisama rapsida, tühised seltskonnaüritused jätta vahele(teen seda tegelikult niigi). Rohkem kultuuri ehk teatrit, kino, kontserti ja näitust. Rohkem reisimist ja häid elamusi. Rohkem looduses olemist, matkamist ja sisemist tasakaalu. Rohkem enda füüsilist liigutamist ehk mõõdukat tervisesporti. Rohkem toiduelamusi. Tahaks kangesti öelda, et vähem tööd…aga see pole ilmselgelt jätkusuutlik mõte. Tööd võiks olla piisavalt, kuid mitte hulluksajavalt.
Pere plaanis oli lausa suurepärane aasta. Eriti just tütrel. Tema lõpetas kiitusega põhikooli ja sai katsetega gümnaasiumisse Prantsuse Lütseumi, lõpetas muusikakoolis oma 9 aastat kestnud klaveriõpingud ja 12 aastat soolo/koorilauluõpet, konkursiga sai Üle-eestilise Neidudekoor LEELO lauljaks ja gümnaasiumis läheb hästi. Meie peres oli aasta 2023 kindlasti just Kirke aasta. Poegadel ja nende peredel oli samuti hea aasta – nii tööl, koolis kui eraelus. Septembrist alates olime küll riburadapidi kõik enne aasta lõppu suutnud haiged olla, aga mis peamine, siis jõuluks terved ja veetsime pühad rõõmsalt koos.
Egas muud polegi, kui et meie seekord veidi väiksem jõuluõhtu seltskond soovib kõigile Head Uut Aastat!!! Olgem kõik hoitud, armastatud ja terved!
Mitte kalendriaasta, ei ei, vaid uus õppeaasta. Mulle on ikka meeldinud aastaringi just kooli järgi arvestada ja meil siin peres on väga pikalt läinud nii, et alati läheb keegi tarkust taga nõudma. Uhkematel aastatel lausa mitu inimest. Ka tänavune september pole erand. Vanema poja tütred läksid vastavalt teise ja neljandasse klassi ja poja kaasal algas augusti lõpus teine ülikooliaasta TLÜ-s ning neiu K on sügisest Tallinna Prantsuse Lütseumi gümnasist.
Esimesel septembril sõitsime hommikul linna. Üks vaba päev oli ripakil ja kasutasin seda esimesel koolipäeval. Kirke soovis minuga seda päeva jagada. Pealegi otsustasime selle osaga perest kes parasjagu Tallinnas, tähistada kooliaasta algust ühise söömaga. Linnavennake on oma õe pärast siiralt rõõmus, tunneb alati tema käekäigu vastu huvi ja tähistab koos meiega, kui on mida tähistada. Ja seekord oli – esimene koolipäev uues koolis, gümnaasiumi algus.
Mis mu enda tööd puudutab, siis…hakkas pihta – oleme peale suve avatud jälle õhtul seitsmeni ja lisaks ka laupäeviti :( Ei saaks öelda, et see meil kedagi rõõmustab :P Hakkasidki suvel ennast korraks inimesena tundma. Tegelikult algab mul tööl septembrist alati hooaeg ehk väga sisutihe aeg kuni kevadeni. Detsembri lõpuni on tihe tööplaan paigas ja mõned asjad kestavad kevadeni välja. Kõige plaanipärase vahele mahub veel üksjagu plaanivälist. Tegemist jagub rohkem kui küll.
Ja tagasi tarkusepäeva.
Aktused olid lütseumis kolmes jaos. Kõige varem toimus 2.- 6. klasside aktus, sellele järgnes 1. ja 12. klasside aktus ja lõpuks kell üks 7.-11. klasside aktus. Prantsuse Lütseumil on Tallinna kesklinnas kaks koolimaja – Hariduse 3 ja Hariduse 8. Ühel pool teed on väiksemate laste koolimaja ja teisel pool teed suures majas, suuremate tunnid. Omavahel on koolid ühenduses maa-aluse tunneli kaudu ja perioodiliselt satutakse vajadusel ka väiksemate majja või vastupidi. Sellest sügisest tuleb koolil hallata lisaks kahele majale ja spordihoonele ka Roosikrantsi tänava õpperuume, sest koolis toimuva remondi tõttu tuleb osadel õpilastel vahepeal oma majast välja kolida. 11. ja 12. klassid on septembrist Roosikrantsis, uuest aastast lähevad sinna 10. klassid järgi.
Linna jõudsime pisut enne 12. Ostsime Viru tänavalt õpetajale kimbu kauneid lilli ja suundusime kooli, sest sekretäri käest tuli kätte saada kooli tekkel ja spordisärk – mõlemad kevadel tellitud. Esimesele koolipäevale kohaselt sagis linnas ringi massiliselt lapsi ja noori, neist paljudel kooli vormimütsid ehk teklid peas. Mütsid on nagu koolide välimäärajad. Vaatad lapsi ja mõtled- ahhhaa, näe VHK laps, aga see on Reaalkooli noor ja selt läheb Lütseumi õpilane, siis Toomkooli jne. Ilus. Ja mis seal salata, mulle on alati meeldinud lütseumi noorema astme koolivorm(I-V kl). Väikesed lapsed on selles tõeliselt nunnud. Suuremad on tõsi küll vormi kandmisest vabastatud, aga nõutud on klassikaliselt elegantne riietus- ei mingeid siniseid teksaseid, kirjadega T-särke ega dresse. Huvitav on see, et kunagi käisin ühtedel pikematel kursustel, ehk aastal 1994 umbes. Kursuste raames õpetas meile etiketti ei keegi muu, kui legendaarne Maaja Kallast, kes oli tol ajal Prantsuse Lütseumi õppealajuhataja. Saime temaga koolis kokku ja see kool tundus tõeliselt austust äratav. Ma ei oleks tookord iial kujutanud ette, et 29 aasta pärast õpib mul selles koolis tütar. See jäi aga proua Kallast-i jutust alatiseks meelde, et alaealise lapse toitumisharjumuste eest vastutab justnimelt kodu. Ju mul sellest ongi jäänud see seisukoht, et kuni lapsed elavad kodus, hoolitsen ma selle eest, et laps oleks korralikult ja tervislikult söönud. Tol ajal oli kool küll hoopis seal, kus praegu asub Westholmi Gümnaasium ja praegusesse ehk algupärasesse majja Hhariduse tänaval said nad tagasi hiljem, kui 7. Keskkool sealt välja kolis.
Igatahes kui jõudsime kooli, käis Kirke sees, võttis oma tavaari, tõi pluusi mulle kotti, sokutas oma vahetusriiete kotid minu kaela, pani tuttuue tekli pähe ja kadus koolimajja ootama peagi algavat aktust. Mina võtsin kõik kotid selga ja läksin Pärnu maantee Literaati natukeseks sööma ja raamatuid vaatama, sest olgem ausad, sellise kotikoormaga ringi liikumine oli liiast, kuigi ilm oli õues fantastiline – päikeseline ja soe. Kui ma eeldasin, et aktus võiks hakata läbi saama ja sellele järgnenud klassijuhataja tund samuti, läksin Kirkele kooli juurde vastu. Välja imbus ta koolimajast kell 15.
Koos läksime Rottermanni kvartalisse, et kell 16 astuda sisse Flamm: flammkuchen & bar– i, kuhu ma olin broneerinud laua. Peagi jõudis kohale meie papa ja Kirke noorem venna oma kaasa ja kimbu roosidega. Tellisime meile hunniku flamme –
FLAMMKUCHEN on spetsialiteet Prantsusmaalt, Alsace’i piirkonnast. Õhukesel leivataignal kook, mida küpsetati vanasti leivaahjus enne leivategu, ahjus oleva kuumuse ja leegi kontrollimiseks.
Jaaa need on väga, väga maitsvad. Meie viiesele kambale oli 4 leegikooki täiesti piisav kogus, et kõht täis süüa. Ma olen absoluutselt kindel, et sinna läheme me kindlasti veel ja veel. Kohvile läksime aga kohe uksest välja ja otse vastas asuvasse pagariärisse, sest Flamm-is juhtus kohvimasin rikkis olema.
Edasi suundus papa meil oma auto juurde, venna sõitis sõbra juurde sauna ja meie- kolm naist, läksime poodlema. Kolmekesi oli hea asju otsida ja passitada, sest moepolitsei oli alati omast seltskonnast võtta. Mina olingi põhiliselt selles viimases rollis, sest endale ma ei ostnud midagi. Küll aga said mitu vajalikku asja endale nii Kirke, kui minia. Kirke läks meie meeldivast seltskonnast mingil ajal ära, sest sõber tuli tema vahetusriiete kotile järgi ja Kirke ise läks kooli juurde tagasi, kus sai kokku oma klassiõdedega, et koos minna Hirveparki, kus neil kell 20.30 toimus kohtumine 12-ndate klasside õpilastega- ehk siis algas rebaste hooaeg. Meie kaks, kes me veel seltskonnast alles jäime, läksime aga ühte poodi, kust leidsime mu armsale miniale nii kauni pükskostüümi, kui ka õhema sügismantli. Mõlemad väga ilusad, murtud sinist tooni ja kvaliteetsed. Lähimale väljuvale rongile ma enam ei jõudnud, seega jalutasime kahekesi poja pere koju, andsime koerale süüa ja siis juba koos koeraga tagasi õue, sest koera oli tarvis jalutada ja mind Tallinn – Väikesesse rongile saata. Kirke jäi pärast oma üritust linna ja mina sõitsin koju.
Nii sai läbi esimene koolipäev ja ees ootas kõikide rõõmuks nädalavahetus.
Kuna Kirke jäi eelmisel päeval linna, siis mina pühendusin kodus taaskord kodutöödele, ehk siis pesud masinasse, kamin kütte ja kapid hõredamaks. Eesmärk on saada kappidega sinnamaale, et nad oleksid kõik pooltühjad.
Kamin kütte – sest kodu on muutunud üllatavalt jahedaks ja kuivati streigi tõttu tuleb kuidagi saada kuivaks pesu. Niiskustase on niigi ruumides kõrge, seega kuivatame kamina kütmisega nii elamist, kui pesu. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, eks. Kuigi jah, kuivatist on tuline puudus. Hetkel on sellega nagu on.
Kappidest võtsin käsile selle, kus üleriided-jalanõud-tööriistad/vidinad, remonditarbed jne. Poeg oli parajasti meil käimas ehk siis keldrist mingeid oma vajalikke asju vastvalminud kuuri ära viimas ning meile alt üles kaminapuid toomas. Nii lasin tal kohe vaadata üle minu tööriistade riiuli sisu, et mida sealt ta võiks endale võtta ja mis on pigem äraviskamise kraam. Minule on tarvilikud vaid haamer, naelad, kruvid, kruvikeerajad, värvirullid, pikendusjuhtmed ja mõni vidin veel, seal riiulis oli aga igasugust kraami. Sai tühjemaks, kohe kõvasti. Jalatsite riiulitest ilmusid välja 3 paari jalatseid- parim enne möödas.
Mulle päriselt meeldib tühjendada kappe, saab kuidagi kõvasti kergem hingamine. Seda vanainimeste tarbetute asjade igaks juhuks kogumise haigust mul õnneks ei ole. Ainus pahe on kangad.
Edasi võtsin ette pika kapirivi esikus, kus pesitsevad rippuvad riided ja ülemistes kappides muu kraam. 4 maast laeni kahepoolset kappi – sinna ikka mahub. Said needki jälle kõvasti hõredamaks, kuigi…..eks hõrendada annab veel.
Õhtuks jõudis laps koju ja juttu jätkus kauemaks.
Pühapäeval jätkasin koduste toimetustega ja uueks nädalaks ettevalmistamisega. Käisime poes süüa ostmas, mina triikisin-viikisin viigipükse ja triiksärke, õmblesin lapse uuele kergele mantlile vöö mida sellel polnud, aga võiks olla, parandasin riideid, mis vajasid parandamist, õmblesin valmis tellitud lasteaialapse võimlemisriiete koti. Kirke tegi meile samal ajal süüa. Sellest triikimisest/viikimisest niipalju, et ma ei tea kohe- kaks nooremat last mul gümnaasiumis mõlemad muutunud järsku viigipükste ja triiksärkide inimesteks. Iseenesest tore, kena ja korrektne riietus. Mulle lihtsalt pisut tüütu. Poeg õppis ülikooli minnes õnneks minu käe all selle töö ise ära, neiu peaks vist varem välja õpetama :P
Üks tõsine muudatus siis veel septembrist alates – nüüdsest varem magama, sest äratus on kell 5.35. Tund hiljem saaks ärgata siis, kui Tallinna suunduv rong väljuks Raplast kasvõi 10 minutit varem. Praegusel juhul jääb lapsel 21 minutit Tallinn Väikese jaamast kesklinna kooli jõudmiseks. See oleks…nibin-nabin. Jõuab või ei jõua õigeks ajaks, eriti talvel libedaga. Ja kes teab, kus mis ummikud võivad olla või jääb rong hiljaks jne. Rahulikum on minna varasema rongiga. Õnneks on teadmine, et kõik see on ajutine. Klassivend muide tuleb tal Viimsist kooli kauem, kui Kirke sõidab kodust rongiga.
Esimesed koolipäevad on olnud rõõmsad. Klass on väga ühtehoidev, õpetajatest on seni ainult head muljed. Päevad on loomulikult pikad, sest gümnaasiumis nii lihtsalt on. Teisel koolipäeval õnnestus isegi esimene hinne saada – vene keeles hinne “5” ja kohe järgmisel päeval ning reedel prantsuse keeles “5” :D Keeled on tal alati ladusalt läinud, loodetavasti ka nüüd uuena õpitav prantsuse keel. Vast ikka jääb külge, kui seda saab õppida 5 x nädalas. Mina olen kõigest unistanud, et oleks tore prantsuse keelt osata, aga tütar näed soovis ja hakkas õppima. Sellest moraal – üksi unistamisest pole mingit kasu.
Üks ütlemata armas sündmus leidis aset 7. septembril. Nimelt minu kõige ammusema armsa sõbranna vanem tütar abiellus oma Argentiinast pärit elukaaslasega. Tähistasime väiksema seltskonnaga nende armastust ja mina olin ka fotograafina ametis. Sõbranna tütar on mulle aastaid nagu oma tütar olnud, sest sõbranna ise elab ammusest ajast Soomes ja käib Eestis suhteliselt harva. Viskas ta pulmaski emale nalja, et näe, tütar pidi abielluma, et ema tuleks lõpuks Eestisse oma sõbrannaga suhtlema :D Jah, see on just selline sõprus, mis on püsiv ja südamele armas – ei saa küll pidevalt ninapidi koos olla, aga sõbraarmastus kestab aastakümneid.
Pulmast aga – esmalt toimus ilmalik tseremoonia kultuurikeskuse kammersaalis, siis jalutasime üle silla kirikusse, kus noored pandi kiriklikult paari ja siis tagasi kammersaali, kuhu oli vahepeal tekkinud võluväel snäkilaud ja tort. Oli ilus, südamlik, lõbus, palju toredaid vestlusi ja loomulikult noorpaari kaunilt tantsitud bachata.
Ja mul on noorpaari üle tõsiselt hea meel. Kohe aastaseks saav tütreke pidas samuti vanemate pulmas suurepäraselt vastu. Pikka pikka iga nende abielule! Armastust ja üksteisemõistmist.
Koos kooli algusega tekib järjest lapse kooliga seotud käimisi. Ei saa enam nii, et silkad siinsamas kodu kõrval kooli ja tagasi koju. Kuna esimene kooliaasta uues koolis, siis olin korralik ja läksin kohale. September- klassikoosolek ja arenguvestlus. Oktoobris oli üldkoosolek.
Ja muidu on september valdavalt sügisega kohanemine. Minu rõõmuks oli õues arvestatavalt soe ja vihmagi anti vaid natukene. Lapsega kohtume nagu koit ja hämarik, sest tema läheb valdavalt 6.33 rongiga linna(näeme pool tunnikest hommikul) ja tagasi jõuab tavaliselt kell 18.30, siis sööme, õpib ja hiljemalt 21.30 on meil öörahu. Mõnel õhtul jõuab päris hilja koju ja siis pole muud, kui pessu ja magama. Näiteks siis, kui otsustab minna EMTA-sse kuulama tudengiteisipäeva kontserti või on mõni teatrikülastus jne. Sel juhul peale tunde kusagile kohvikusse sööma ja õppima ning edasi kontserdile ja siis alles koju. Kui on mingi kooliüritus õhtusel ajal, siis vaatab, kelle juurde ööseks läheb. Variante õnneks mitmeid. Kui teise õppenädala hommikul kamandasid abiturientidest “jumalad” 5.45-ks rebased Hirveparki, siis tuligi jääda ööseks venna juurde, kes viis õeraasu varahommikul rebaste-jumalate kokkusaamisele.
Vabariiklik XX lastetöötajate päev oli minul seekord Kuressaares. Ehk siis kuna mandrilt saarele sõit, toimus üritus lausa kaks päeva ja ööbisime Grans Rose SPA-s. Polnudki Saaremaale pikemat aega sattunud. Tore oli ning üldine arvamus, et kaks päeva ongi väga hea, sest kui ainult üks päev, siis jõuad hommikul tuttavatele kolleegidele tere öelda, istud päev otsa ja kuulad ettekandeid jne ning siis hakkavad osad juba bussidele jooksma, et koju sõita. Kahe päeva jooksul jõuab aga kuulata, vestelda, puhata ja huvitavaid/kasulikke vestlusi pidada ideid genereerida jne. Nali naljaks, aga ega ma selle kahe päeva jooksul Kuressaare linnas ei jõudnudki jalutada, sest kava oli tihe. Esimesel päeval Kuressaarde sõites tegime korraks peatuse Muhu pagari tehasepoes, et koju leiba osta ja siis läksimegi otse kokkusaamisele, kus esimese asjana sõidutati meid suure bussiga kahte väiksemasse rahvaraamatukogusse nende eluoluga tutvuma. Pärast ekskursiooni saime asjad hotelli viia ja läksime tagasi Saare maakonnaraamatukogusse, kus toimusid õhtused ettekanded ja pärast ka vabas vormis vestlus ning näksimine. Päris õhtul õnnestus 1,5 tunniks aga hotelli SPA-sse minna, kolleegidega saunas käia ja siis magama minna. Teine päev oli otsast ääreni ettekandeid täis ja ees ootas kojusõit. Mis nüüd Grans Rose-d puudutab, siis kunagi olen seal ainult SPA-keskuses käinud ja ööbinud mujal. Ikka päris ammu. Nüüd ka ööbitud ja väga meeldis. Hommikusöök oli lausa ootamatult rikkalik ja mitmekesine.
Ahjaa, klassi koosolekul käisin ära. Esmalt oli A ja B klassi vanemate ühine kokkusaamine väikese maja auditooriumis ja sinna läksime maa-alt…….no korralik labürint ja üllatuslikult palju elu seal tänava all neil. Direktor oli meid tervitamas, rääkis pisut üldistest asjadest. Veidral kombel on ta härra Lauri Leesiga väga sarnane inimene. Igatahes äärmiselt sümpaatne. Edasi läksime siis kumbki klass oma laste koduklassi, kus kohtusime klassijuhatajaga, kuulasime mis tal öelda on ja üritasime omavahel tuttavaks saada. See on….keeruline, sest kuna lapsi veel ei tunne, siis ei aja ka vanemaid lapsega kokku. Nendel, kelle lapsed seal esimesest klassist õppinud, on muidugi lihtsam, aga küll me tuttavaks saame. Igatahes koosolek oli konstruktiivne, kõik vajalik teave slaididel ja need saadeti pärast e-mailile, et ka puudujad oleks informeeritud. Klassijuhataja meeldib väga lapsele ja meeldib mulle ka. Kooli lipukiri meeldib mulle samuti – “Väärikas igas olukorras” ja meeldis ka direktori ütelus, et…” lisaks sellele, et me püüame siit koolist välja saata tarku, arukaid noori, tahame me, et neist saaks head inimesed. See on ülioluline, vaadates tänast pilti.” No ja siis läksime koos meie papaga koju, õigemini esmalt otsisime tema auto üles ja siis sõitsime kodu poole.
Õmblesin tütrele seeliku, sest sügisel on tore pikema seelikuga koolis käia, mitte iga päev viikaritega. Kapis seisis tükk Lillestoffi paksemat trikotaaž-teksat, kus lustakad kiilid peal. Kunagi õmblesin sellisest meile retuus- pükse. Jääk on täpselt nii suur, et saan sealt endalegi ühe seeliku ja siis on jälle kapist üks kangas väljas. Eksole, kangana väljas, rõivana teises kapis tagasi. Aga…mulle tundub, et lapsel pole kunagi kapis riideid küllalt. Ikka on midagi puudu ja siis käib minu kapis tuulamas – kus puhub tegelikult tuul. Seega, muudkui õmblen.
Endale õmblesin mustad peenikese triibuga viigipüksid. Iseendale saavad asjad valmis tavaliselt nii, et mul homme on seda asja tarvis. Nii oligi, pidin minema järgmisel päeval ühte kohta, kuhu teksadega ei lähe ja selliseid klassikalise stiiliga viikareid mul polnudki enam aastaid olnud. Tegelikult üks nädalake enne luusisin Tallinnas poodides ja proovisin taolisi jalga…ega nad ei maksnudki palju, 20€, aga siis tuli meelde, et mul on tegelikult sisuliselt samasugune kangas kodus olemas ja kangaid tuleb vähemaks õmmelda. Igatahes on mul nüüd viigipüksid kapis jälle olemas. Omal ajal oli vastupidi, teksaseid oli heal juhul 1 paar ja mitu paari viigipükse. Praegu avastasin, et täitsa viigipüksikriis ja mitmed teksad kapis oma õhtut ootamas. Miks ootamas? No otsa hakkavad saama ja mugavaid poest leida on keeruline. Ju siis peabki taas viigipükstele üle minema.
Ja…käisin ära lapse arenguvestlusel. Mis seal nüüd väga arengut vaadata, kui koolis käidud alles napp kuu, aga tore oli klassijuhatajaga korralikult juttu ajada. Sain rohkem koolist kuulda ja õpetaja sai rohkem preiliga tuttavaks. Äärmiselt meeldiv klassijuhataja ja väga sümpaatne kool, kuhu oma lapse kolmeks aastaks usaldasin. Hindeid on esimese kuuga pandud muljetavaldav kogus, aga meie suureks rõõmuks kardetud tagasilangust oluliselt polegi. Ju siis ongi asi rohkem õppijas endas, kui et vahetatavate koolide tasemevahes. Tasemel on vahe kahtlemata, õppekoormus on kõvasti suurem, aga lapsest oleneb see, kas ta õpib või ei õpi. Lapsele endale teeb eriti rõõmu see, et klassis pole noori, kes jätavad õppimata. Kõigil on tugev õpimotivatsioon ja töötahe. Jah, tõusmised on väga varajased, päevad pikad, kodus õppimist palju, magama minna tuleb hiljemalt kell 22, aga…jõuab muudki. Kontserdil-teatris-muuseumis käia, segakooris laulda, ansamblis laulda ja Leelo kooris käia. Ei ole lihtne, aga tahte korral teostatav.
Jaaaaa, hea uudis oli see, et ekskursioonile Rooma lähevad nad mitte aprilli koolivaheajal, vaid kooliaasta lõpus. Jess!!!! See tähendab seda, et meie enda plaane kevadisel koolivaheajal see sassi ei löö, nagu me pelgasime. Õpetajal pole õnneks võimalik aprillis lastega reisile minna ja meile sobib see suurepäraselt. Rääkides koolivaheajast…see esimene tuli ikka väga kiiresti.
Üle mitmete aastate käisin septembris sõbrannaga Tallinnas valgusfestivalil. Eelmisel õhtul käis tema mul külas ja tulime mõttele, et võiks minna. Kunagi, kui seda Kadriorus tegema hakati, käisime Kirkega seal igal sügisel. Isegi vihmase ilmaga. Kui aga mina tööle ja Kirke kooli läks, jäi see lõbu ära. Üritus toimus nädala sees ja kuidagi ei sobinud enam meie ajakavasse, sest hommikul tuli tööle ja kooli minna. Muidu olime ikka peale festivali mõne minu sõbranna juurde ööseks jäänud. Praegusel ajal on valgusfestival venitatud lausa mitmepäevaseks ürituseks. Käisime laupäeval. Kummalisel kombel sellist vaimustust ei tekkinudki, kui aastaid tagasi, aga tore õhtu oli sellegipoolest. Pisut liiga palju rahvast lihtsalt. Viimase rongiga tulin koju ja oli tore.
Kuu viimasel päeval olin tööl, aga sedakorda teistmoodi, kui muidu. Nimelt lõpetasin maakonna Suvelugemise projekti ja sel puhul toimus meil kultuurikeskuses tänupidu. Improteater Impeerium tegi palju nalja, kõik lapsed said sügiseks helkurkangast raamatukogu logoga seljakotid, parimad tunnustatud ja kringel söödud. Vahva oli. Juba 11-ndat korda pidasime pidu.
Ja ilmateade :) September on meid hellitanud päevasel ajal väga soojade ilmadega. 27. septembril, kui käisin lapsega arenguvestlusel, liikusin õues täiesti õhukese linase triiksärgi ja viigipükstega. Jaki panin peale alles õhtul hiljem rongijaama jõudes. Aitäh ilmataadile selle kingituse eest, et saime kuu vähem kogeda santi suusailma. Aasta tagasi läks septembri algusest kohe nii külmaks, et kuu algusest hakati kütma ja oktoobris oli lumi maas. Sel aastal algab kütteperiood ilmselt meie suureks rõõmuks alles oktoobris. (Kole külm oli tegelikult kodus, aga riided abiks)
Olime sel aastal koos 24. detsembril ja kitsama ringiga, kui tavaliselt ehk siis vaid pojad oma kaasade ja lastega ning meie Kirkega. Ok, koerad ka. Osadele lihtsalt ei sobinud kuupäev ja saame kokku muul ajal.
Kella 14-ks olid kõik meil ja alustuseks läksime hoopis koos õue terviserajale jalutama ja pilte tegema. Koerad said oma isu täis möllatud ja meie kõik põsed punaseks.
Tuppa jõudes katsime kiirelt külmlaua, et kustutada esmane nälga ja samal ajal läks praad ahju ning varsti sinna järgi ka juurikad verivorstidega. Prae valmimiseni jagasime jõulukingitused laiali, sest lastel on teadupärast lühike kannatus. Kaua sa ikka jaksad neid kuuse all vaadata. Kuni kingitused lahti nokitud, uudistatud, rõõmustatud ja tänatud, sai praad valmis ning kella kuue paiku, nagu vanal heal ajal, istus pere jõululauda sööma.
Kingikottidesse panustasin ma haigusele vaatamata päris mehiselt. Tellimuse peale õmblesin sõbrannale 4 patja, mis läksid omakorda tema lapselastele jõulukingiks.
Oma poja kolm põngerjat said samuti jõulukingiks padjad, jõulupadjad. Kingikotid olid nii suured, et pärast mahtus laps ise koti sisse.
Ma ei tea, mis selle kella kuuega jõululaupäeval on, aga oma lapsepõlvest on meeles, et kella kuueks pidi olema kuusk ehitud, toad korras ja laud kaetud. Nii käis meil kodus asi ka sügaval nõukaajal.
Tore õhtu oli. Sõime, lobisesime, mängisime mänge ja hilisõhtul läksid kõik laiali. Üks poja oma perega paar tänavavahet edasi oma koju ja teine poja oma naisega sõitsid edasi Pärnu, kus järgmisel päeval ootas neid uus perekondlik jõulupidu.
25-s detsember kulges rahulikus tempos. Vanem poeg tõi lõunaks meile oma koera ja ise sõitis kaasaga linna sõprade poole. Meie siis olime koerakantseldajad. Tegime pika tiiru koos kutsaga surnuaeda ja poodi ning vaatasime telekast “Eia jõulud Tondikakul” filmi. Mina leidsin pärast veel mõne kauni kontserdi, mida vaadata ja lõpuks kuulasin “Plekktrummi” saates vestlust meie nunnu pianisti Sten Heinojaga. Ütlemata armas vestlus oli, aga Sten ongi armas inimene ja suurepärane muusik.
26-ndal käisid lapsed koos maal vanade juures, mina jäin koju, sest mingi nohulaadne toode hakkas mind jälle õhtust kiusama ja igaks petteks seda vanade juurde ei viinud, sest eks see vanainimeste tervis ja immuunsus on nagu on.
Mina panin vahepeal koogi ahju, sest hiljem oli plaanis minna Kirkega poja juurde sauna. Juhtus aga see, mida on mul detsembris lausa 3 korda elu jooksul juhtunud – praeahi lõpetas minuga kööstöö. Loomulikult sel ajal, kui kook oli ahjus. Tänu taevale sai kook peaaegu valmis ja külla minnes pidime vaid 10-ks minutiks koogi järelküpsema panema. Fakt aga jäi faktiks, praeahi enam tööle ei läinud.
Õhtu oli sellegipoolest mõnus. Lapsed olid toonud söömiseks aasia toitu, kook sai valmis, saunas oli ülimõnus.
Järgmisel päeval tuli paraku minul tööle minna ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et alates jõuludest peaks olema kõikidel inimestel, kel vähegi töö iseloom võimaldab, puhkus kuni uue aastani. Et sellel pimedal ajal tekiks rohkem võimalust tõepoolest puhata ja lähedaste seltsis aega veeta.
Kõik orhideed on õide läinud
Samal päeval viis poja ka praeahju remonti ja mina leidsin remondimehe, kes tuli vaatama meie pikalt hingetuna seisvat pesukuivatit. Et selline huvitav teema aasta lõpus, aga…ma võtan seda kui tavalist elu osa ja see on ammu selge, et tänapäeva tehnika peab vastu ehk aasta peale garantii lõppu, ei enam. Kuigi…esimesed kaks praeahju surid õnneks oma loomulikku vanadussurma.
Praeahi jäi paraku aastavahetuseks remonti, sest saba oli andnud mingi ülekuumenemiskontrolli jubin ja uus tuli linnast tellida, mis üsna loogiliselt ei jõudnud enam aasta lõpus remonditöökotta. Noh, või vähemalt nii mulle öeldi. Ehk siis uuel aastal saab üsna pea oma praeahju töötavana tagasi. (3.01.24 oli praeahi kodus tagasi) Päris ebamugav on teha süüa ainult pliiti kasutades. Hommikuti on ahjuroogade valmistamine kõvasti aega säästvam tegevus, kui pliidi peal möllamine. Kuivatiga on nii, et ilmselt on viga elektroonikas ja vaatamas käinud remondimehe pädevusse see ei kuulu, aga seda oskas ta öelda küll, et kindlasti saab masina õige spetsialist korda ja ära visata pole teda veel mõtet. (Praeahjuparandaja tuli kuivatit 8.01.24 vaatama ja arvas, et elektroonika vahetamine+remont läheks tarbetult kalliks maksma, teadmata, kas masinast ikka elulooma saabki)
30. detsembril helistas Kirkele klassivend ja otsustas tüdruku aastavahetuseks linna kaaperdada, mis tähendas seda, et sõitsime kahekesi pealinna aasta lõppu tähistama. Linnas on restorane rohkem kui küll, aga kui minema hakkad, on pea tühi. Võtsime ühendust linnas elava pojaga ja saime hulga soovitusi. Tema ikka tööalaselt käib perioodiliselt väliskülalisitega õhtustamas ja orienteerub Tallinna söögimaastikul paremini. Valisime välja kesklinnas asuva restorani nimega Päris ja lootsime, et pääseme sisse. Aasta lõpus käiakse päris palju sõpruskondadega väljas söömas ja ega see polegi iseenesest mõistetav, et kohti on. Õnn oli siiski meie poolel ja üks kahene lauake prantsuspärases restoranis oli meid täitsa ootamas. Mis ma ütlen? Mõnus koht, võib teinegi kord minna. Toit väga maitsev, teenindus suurepärane ja atmosfäär pariisilik. Hinnaklass üsna selline, nagu nooblimates paikades ikka. Ei midagi üleliia kallist ega ka mitte liiga odav.
Mõnus ja hubane õhtupoolik oli meil kahekesi, seda enam, et selliseid olukordi tuleb viimasel ajal ette päris harva. Valdava enamuse ajast kululutame me paraku õppimisele, tööle ja toimetamisele. Seega igati väljateenitud õhtusöök.
Ja oligi käes aasta viimane päev. Magasime kaua, käisime jalutamas ja poes, tegin meile õhtusöögiks pannijuurikaid ja kotlette mulgikapsaga, sest ahjupraadi ilma ahjuta ei tee. See oli meie esimene aastavahetus, mida veetsime eraldi. Eks seda oli ka oodata, sest vanus lapsel sealmaal, et omad käimised. Noh, läks tegelikult pika hambaga, sest ta armastab magada kodus :D, aga otsustas siiski minna. Mina sammusin kella 18.30 ajal poja juurde, kus oli juba seltskond koos ja möllu jagus kõvasti. Kaks koera ja 8 last…see pole niisama. Pisut enne keskööd läksime õue ja võtsime kenasti uue aasta vastu. Aga küll see aasta lõpp lähenes ikka visalt, kõik käisid ja ohkisid, et kaua veel :D
Mina jõudsin koju tagasi kell 02.10, Kirke hommikul pisut enne 12. Magada öösel ei saanud ja lubas järgmisel aastavahetusel kodus olla, sest tema tahab magada :D
Tulgu ta mõnus. See 2024. Hommik tuli särava päikese ja selge taevaga. Olgem kõik hoitud ja olgu meil südamerahu!
Aasta teisest poolest on loomulikult detsember minu lemmik-kuu. Jah, olen ise detsembrilaps ja see ongi minu kuu ja pealegi, ma olen absoluutselt jõuluusku inimene ehk siis see, keda ei sega varakult kõlavad jõululaulud ja tubade-akende tulesärasse kaunistamine. Kodus meil siin täiesti tavaline, et mingil ajal sügisel hakkame lapsega mõlemad ümisema jõululaule. Mis siis veel paremat tahta, kui et tänavu on ka õues talvine. Minu mäletamistmööda on detsember enamasti vihmane ja lögane, aga teist aastat järjest oh ime- paks lumi maas.
Eks see lumi teeb pisut pätti ka. Elektriliinid ägavad raskuse all ja eile oli meie linnakeses kummaline lugu, kui õhtul 7-8 vahel kostsid paugud, taevas sähvisid sinivalged elektrisähvatused ja osades majapidamistes läks elekter kaduma. Mul poja juures ka. Päris hirmus värk ma ütleks. Elekter pole naljaasi.
Kirke oli 1-2. detsembril klassiga Tartus. Käisid seal Tartu Ülikoolis, Tartu Tähetornis,Okupatsioonimuuseumis, näitustel, Vanemuises Tšehhovi “Kirsiaed”-a vaatamas ja mida kõike veel. Lapsed olid väga rahul ja said mõnusasti tavaõppimisest puhat, aga sealjuures silmaringi avardada.
Detsembrit alustasin kohe esimesel päeval õmblustööga. Õmblesin ühele väikesele neljasele piigale nimelise jõulusoki. Neid jõulusokke on aastate jooksul juba päris palju õmmeldud, aga ikka on veel keegi, kellel puudu.
Kui novembris sain koostatud ja tellitud esimese trükitud fotoraamatu meie kunagisest Egiptuse reisist, siis detsembri alguses hakkasin kujundama kahte raamatut veel – mõlemad eri aastatel toimunud Corfu reisidest. Natuke peab veel nendega nikerdama, sest ette on antud kindel arv lehti ja praegu tuleb ühel albumil kas 4 lk vähemaks võtta või 4 lk juurde panna. Mõtlen…ja siis saadan trükki. Oh, mul nende fotoraamatutega kohe mitmeid ideid. Näitseks tahaks proovida koostada mõnusat kokaraamatut ja mida kõike veel.
Kuu alguses, kolmandal, tegin tütrega ühe fotosessi, ehk et tema tegi endale meigi, poseeris, mina pildistasin. Oleks olnud patt jätta kasutamata sellist kaunist lumist aega.
Alustasin padjatöökojaga, sest sain tellimuse neljale padjale, mis läksid jõulukinkideks ühelt vanaemalt lapselastele.
6. detsembril ehitasin tööl fuajeesse raamatukuuse ja tegin selle alla mõned “kingipakid” ning seintele kaunistusi. See oli selline väga pikk päev külmas ruumis, kus oli pidevalt tuuletõmbus, sest inimesed liikusid kogu aeg ustest. Kuuske oli ehitada kõvasti keerulisem, kui ma naiivselt endale ette kujutasin, aga valmis ta sai. Uskumatu, kui palju läks sinna raamatuid!!! Ehitamise päeval olin hädas sellega, et inimesed kujutasid mingil põhjusel ette võimalust sellest püramiidist tasuta raamatuid võtta. Ei noh, eks ma selleks seda ehitasingi, et iga soovija saaks pärast endale vajaliku raamatu välja tõmmata ja vaatame, kelle käes siis kuusk kokku kukub. Järgmisel päeval panin kuusele tulukesed peale ja siis ei pidanud enam teda valvama. Kiita on kuuseke saanud aga ütlemata palju. Tasus seega vaeva näha.
Järgmisel päeval, ehk neljapäeval, ei tulnud tööle üks mu hea kolleeg. Oli haigeks jäänud. Reedel oli minul sünnipäev. Ärkasin üles, enesetunne….oli kummaline. Läksin siiski tööle, sest kolleegid olid katnud hommikuks sünnipäevalaua. Lõunast viidi mind koos kinkide ja kodinatega koju ja siis….oli mul täitsa paha olla. Viskasin pikali, mõne aja pärast avastasin palaviku ja reede õhtust pühapäeva õhtuni ma sisuliselt vaid magasin ja kui jaksasin, lugesin. Pea valutas, palavik kimbutas, süüa ei tahtnud ja üldse midagi ei tahtnud. Kas saaks veel kehvemat aega haigestumiseks olla???
Minul oli see tõepoolest kõige kehvem aeg üldse, sest esmaspäevast algasid mul tööl nädala kestvad jõuluhommikud, kuhu oli registreerunud 15 kooliklassi ja lasteaiarühma ja pühapäeval ei pääsenud ma linna Jaani kiriku kontserdile, kus tütretirts LEELO-dega laulis. Õnneks läks kontserti kuulama minu üks linnasõbranna ja ta oli nii armas, et saatis mulle kontserdilt videosid. Nii sain minagi haigevoodis sellest kaunist üritusest osa. Laupäevase sünnipäevalõuna perega lükkasime aga edasi jõuluaega, sest minust polnud söökidega mässajat ja eelistasin päev otsa magada.
Pühapäeva õhtuks oli mul küll palavik läinud ja asendunud alatemperatuuriga, aga kehv lugu oli häälega. Mul polnud ei köha, nohu ega valutanud kurk, aga hääl oli suhtkoht vaevaline. Kuidas sedasi lastele tundide viisi ette lugeda, vestelda, laulda? Helistasin oma noorele kolleegile, kes oleks pidanud minuga esimest korda jõuluhommikuid kaasa tegema. Et kuigi tal esmaspäeval vaba päev, äkki tuleks ta tööle, et aitaks mul lugedagi?
Aga…pahalane töötas täistuuridel ja ka see lootus kustus, sest kolleeg oli samuti haigeks jäänud. Pahasti oli selle asjaga, sest keegi ei osanud neid üritusi ka ilma minuta läbi viia. Nii vedasingi ennast pooleldi hääletuna ja 36,1 temperatuuriga esmaspäeval tööle. Komplekteerimise osakonnast sain ühe kolleegi endale appi lugema ja kuidagi tuli hakkama saada. Esmaspäevast kolmapäevani olin pealelõunaks läbi nagu läti raha ja kolleegid saatsid mu koju järgmiseks hommikuks välja puhkama. Mida ma ka tegin – läksi löntalönta koju, kukkusin voodisse, magasin, käisin pesemas ja magasin hommikuni edasi. Et kuidagi see haigusjärgne jõuetus endast välja magada. Neljapäevaks olin lõpuks inimesem ja jäin peale tundide tegemist letti tööle, samamoodi veel reedel ja laupäeval.
Päriselt, see oli vist selle aasta kõige raskem ja vaevalisem töönädal ja nii küll enam ei tahaks. Aga kõik sai tehtud. Ise väsinud, aga rahul ja lapsed kes jõuluhommikutel käisid, rõõmsad. Kuid…ega siis sellega mured otsa saanud. Koos haigusega olid seisma jäänud ka minu päkapikukontori tegevused. Tellitud 4 patja olid pooleli, oma pere lastele planeeritud padjad polnud veel alustatudki ja Kirkel polnud mõtet isegi unistada, et saab jõuluks mõnusad flanellist pidžaamad. Nii ma siis terve pühapäeva ja esmaspäevase vaba päeva õmblesin. Alguses hambad ristis, pärast läks juba ladusamalt. Tellimuspadjad said valmis, oma laste padjad samuti ja siis algas jälle töönädal.
Teisipäeval tööle minnes pidin arvestama pika päevaga, sest õhtul oli tööl kollektiivi jõuluistumine. Ah jaa, esmaspäeval saime lõpuks kuuse, sest puud sulasid metsas lõpuks üles ja poeg sai kuuske otsima minna. Aga kaunistamiseni jõudsime alles neljapäeva õhtul, sest esmaspäeval mina õmblesin, Kirke tuli hilja linnast ja õppis terve õhtu, teisipäeval olin mina pikalt tööl/jõulupeol ja Kirke linnas peale kooli oma gümnaasiumiastme jõulupeol. Koju jõudsime mõlemad alles 22 ajal. Kolmapäeval oli minul vaba päev ja ühtlasi linnapäev. Neljapäeva õhtul sai lõpuks ka kuusk ehitud, kuigi pooleli jäi seegi tegevus. Lihtsalt need vanemat tüüpi kuuselambikesed keeldusid töötamast ja eelmisel aastal soetasin juba ühe uue ledidega keti….aga sellest jäi väheks.
Kell 10 istusin puupüst täis Kaarli kirikus ja algas Prantsuse Lütseumi traditsiooniline jõulukontsert. Olin selles kirikus esimest korda ja tõesti, muljetavaldavalt suur ja uhke. Kirkel oli detsembris lausa 3-e kiriku esmakogemus. Kõigepealt laulis koos LEELO üle-eestilise neidudekooriga Jaani kirikus, siis käisid klassiga Niguliste kiriku privaattuuril ja lõpuks esines kooli segakoori ning ansambliga Kaarli kirikus.
Kontsert oli imekaunis. Jõululaule kõlas nii eesti, prantsuse kui inglise keeles. Koolikooride tase oli üleootuste hea ja kontsert ilma igasuguse teadustamiseta sujuv ning helge. Segakoor laulis ühe laulu ka koos Oliver Kuusikuga, kes on sama kooli vilistlane. Võimas ja ilus. Laule saatsid erinevatel pillidel nii oma kooli õpilased kui ka orelil kiriku organist. Papa Lauri Leesi oli samuti kohal.
Kontserdi lõpus esines lühikese sõnavõtuga kooli direktor Peter Pedak, kes ütles kaunilt, et ise õnnelik olemisest olulisem on teiste õnnelikuks tegemine ja jätkas Saksa filosoof Immanuel Kant-i tsitaadiga-
Peale kontserti liikus koolipere üle tee tagasi kooli, et lõpetada kooliveerand lühikese klassijuhataja tunniga. Mina ootasin selle aja last fuajees ja siis läksime juba koos oma asju ajama. Kõigepealt Rahva Raamatu Literaadi kohvikusse väikesele hommikusöögile, sest mina tulin kodust ära vaid klaasi veega kõhus. Väike kakao ja pirukas ning olemine sai kohe paremaks. Ühtlasi ostsin raamatupoest pojalastele kingilisa. 10-sele sai “Väike prints”, 8-sele “Eia Jõulud” värviraamat ja 4-sele Lotte värviraamat.
Planeeritult oligi meil peale kontserti poodlemise päev, sest tänu haigusele olid ka kingituste otsimised ripakile jäänud. Õhtuks olin ma veendunud, et poodides ei müüda enam üldse normaalseid riideid, aga kõik vajalik oli meil siiski olemas. Poegade peredele söödavad gurmeekingitused, mõned kaunid jõuluehted ja Kirke sai endale uue ihaldatud mahuka koti. Ega meil muud vaja polnudki.
Lõpuks käisime söömas meile armsas Flamm-is ja edasi juba Balti jaam. Mina rongiga koju, laps aga kohtus oma sõbrannaga, kes tuli Rapla rongilt ja nemad läksid taas linna aega veetma. Kooliaeg on nii sisutihe, et naljalt ei õnnestugi muidu kohtuda põhikooliaegsete sõpradega.
Nii see aastalõpp tuli. Mõni päev, et kodu koristada, poest söögikraam tuua, keeta-küpsetada ja 24. detsembril oma armsa perega jõululauda istuda. Lumi, mis vahepeal ära sulas, tuli uuesti maha ja loodetavasti püsib see vähemalt koolivaheaja lõpuni, et lapsed saaksid oma pikal koolivaheajal mõnuga lustida ja puhata. Aasta lõpus tahaks aga tegelikult lihtsalt puhata, sest suhteliselt püstijalul haige olemine nõuab oma ning jõuvarud tuleb taastada.
Muide, meie kodu elutoa aknast võib nautida aastaringselt imelisi vaateid. Lausa miljonidollarivaateid :)
