Juuli-kesksuvi

Administrator, 24.09.2024

Mõnus juuni on möödunud ja kätte jõudnud suve teine kuu. 3 esimest päeva oli veel puhkus, neljandal läksin tööle Hagudisse. Teen seda igal aastal kord nädalas sealse töötaja puhkuse ajal. Reedel läksin oma põhikohta ja siis oli taas nädalavahetus, mis tegi tööellu sisse-elamise leebeks. Järgmine jupp puhkust ootas ees augustis ja see oli lohutavalt lähedal.

Juuniga sai läbi üks etapp minu hea sõbra Eda elus. Nimelt sulges ta pikalt tegutsenud käsitöötarvete kaupluse. Minul oli sellega paraku samuti tegemist, sest mitu aastat olid mul tema kaupluses realiseerimisel enda kunagise kaupluse kaubajäägid. Eks ma olin hirmus rõõmus, kui sain mõned aastad tagasi need kaubakastid kodust välja ja esialgu ehmatasin päris ära, kui sõbranna teatas, et paneb poe kinni. Rasked ajad. Mina sulgesin samuti kauplused majanduslanguse ajal, nüüd oli tema samas seisus. Pärast väikest ehmatust ja oma peas asjade läbimõtlemist tõdesin fakti, et mis teha, nii lihtsalt on. Sa võid olla oma asjas ükskõik kui hea, aga vahest mängivad rolli välised faktorid ja midagi pole teha. Tuleb langetada parim võimalik otsus.

Juuli esimesed kolm päeva veetsingi tema juures poes. Eelkõige pakkisin kokku enda kaupa, korrastasin ära nööbikärjed ja ühel päeval asendasin sõbrannat ka letis, kuna temal oli tarvis käia kaugemates kohtades asju ajamas. Mis mind üllatas, et üle 20 aasta tundsin ma ennast taas omas elemendis, ehk siis mulle meeldib väga toimetada käsitöökraamiga ja aidata inimestel teha parimaid oste. Tulid meelde ammused ajad, kui mul endal oli kaks käsitöökauplust ja ma olin alati rõõmus letis töötama, kui olukord seda vajas. Tuli meelde, kui väga ma seda kõike tegelikult armastasin ja kui kahju oli mul omal ajal kauplusi ühel või teisel põhjusel sulgeda. Aga…see terve päev letis, kus inimesed käisid riburadapidi soodustusega asju ostmas, oli tore. Nostalgialaks. Pealegi, oli õhtuks korralik käive tehtud. Koju jõudes olid jalad ümmargused, sest hommikul kodust lahkumisest polnud ma kordagi istuda jõudnud, aga mul oli tore päev. Nüüd hakkan tegelema väikestviisi inventuuriga ja kauba realiseerimisega. Nööpide vastu on huvi juba olemas ja peagi paiskan üles info muu kauba kohta. On kauneid paelu, pitse, mööblipaelu, narmaid, jopenööre, kumme, õmblustarvikuid, lukke, pärleid jne. Kui kellelgi tekkis huvi soodsalt saadava kauba vastu, anna aga teada.

See, et mul oli tarvis uue nädala alguses kaubajäägid taas koju viia, pani mind kiiresti liigutama. Töötuba ootas seinte värvimist. Nädalavahetus sellele kuluski. Laupäeval kaks kihti ühele poolele toast ja pühapäeval teisele.

Õhtuks oli rohelisest toast saanud meelepärane valge tuba ja kõik asjad omal kohal. Silm puhkas ja ma tõesti ei tea, kelle idee oli kunagi see tuba salatiroheliseks võõbata. Lõpetades olin väsinud, aga õnnelik.

9. juuli õhtul peale tööd, panime Edaga minu kraami auto peale ja vedasime 3,5-ndale korrusele. Ei olnud kerge, aga sai tehtud. Nüüd on mul eesmärk see kaup võimalikult kiiresti realiseerida ehk maha müüa. Tuleb vist soodukaid tegema hakata :)

Jälle üks mulle kallis mälestus. Isa maalitud akvarell tema enda ehitatud purjekast. Teisena ühed minu suvelemmikud, lillherned ja viimaseks mesimagusad ploomid meie kaunil aknalaual, ajatult stiilsel Marimekko vaagnal.

Juuli keskpaigani tegevus minu korteris valdavalt seisis. Osad ehitajad olid puhkusel, teised lõpetasid mingeid muid asju meie majas. Ainus rõõm, et kaks tuba on täiesti korras. Õues on rõdudele paigaldatud uued servad, mis viitab sellele, et veel sellel kuul hakatakse rõdu põrandaid valama. Maja välisuks on eest ära ja seda väikest eeskoda soojustatakse. Majaümbruse pandus on lahti kaevatud. Eks kindlasti on kuhjas neid nähtamatuid töid, mida tehakse kellegi korterites. Trepikojas on aknapaled kipsiga üle löödud.

11-st juulist algasid Tallinnas merepäevad, õigemini sel korral – The Tall Ships Races Tallinn 2024, mille raames jõudis meie sadamatesse üle 60 suure ja uhke purjelaeva. Viimase päeva paraadile oli oodata Tallinna lahele üle 200 erineva suurusega purjeka. Isegi Muhu väina regati purjekad ja Optimistid kuuldavasti ühinesid. Kirke oli üritusel 4 päeva tööl vabatahtlikuna ja merekeeli oli ta Info-ofitser ehk koostöökapten. Tema kantseldada oli Belgiast tulnud purjelaeva meeskond. Peaks ütlema, et suurepärane kogemus noorele inimesele. Ja nädala pärast läks ta selle sama regati raames Soome, et teha kaasa Turu linna merepäevad ja Turu- Mariehamn-i etapp- seekord juba meeskonnaliikmena ühel Eesti purjekal nimega Vesta. Esimesel pildil siin all see purjekas paistabki.

Mina olin esimesed kaks päeva tööl ja linnas ei käinud, aga laupäeva lõunast läksin kohale. Jalutasin Kruiisiterminali poole. Terminali laval oli parasjagu kontsert, kust kostusid mõnusad ladina rütmid ja esinemas oli Ecuadori laeva Guayas-e ansambel. Laeval oli muide nii oma orkester, kui ansambel ja isegi meie “Saaremaa valss” oli neil selgeks õpitud. Tuli seda nii lavalt, kui ka siis, kui kõik laevad auringiga Tallinna lahelt ära sõitsid. Kohtusin enne suurimat regati laeva DAR MLODZIEZY-t(Poola) oma noorema poja ja tema kaasaga. Käisime koos kaunitari pardal. Kui tagasi terminali väravasse jõudsime, saatsin noored auto peale, sest minia luumurrust taastuv jalg tahtis koju puhkama. Hakkasin vaikselt Lennusadama ja Noblessneri poole liikuma, sest Kirke oli oma laevameeskonnaga just viimases, aga siis helises telefon ja tuli välja, et tema hoopis kruiisisadama promenaadialuse kai tagumises otsas laevu külastamas.

Läksin järjekordselt sinna, kus juba korduvalt olin käinud. Nemad olid kolmekesi vabatahtlike eelist kasutades parasjagu ühel Saksamaa laeval ja selle kapten tegi neile põhjaliku ekskursiooni mootoriruumini välja. Ootasin Kirke ära, käisime koos veel ühe Poola laeva peal kaptenit kuulamas ja siis taas terminali. Noored sõitsid koos kaptenitega Vega laevaga Noblessnerisse ja mina hakkasin jalgsi sinnapoole kõndima. Kõikjal liikusid metsikud rahvamassid. Noblessneris saime lapsega uuesti kokku, otsisime mulle süüa, siis hankisime endale gelatot ja lõpuks sõitsime bussiga kesklinna suunas. Kirke väljus varem, et rongiga koju sõita(tal oli kodunt mingeid asju vaja) ja mina alles Veerennis, et minna ööseks poja juurde. Õhtu möödus juttu ajades ja koeraga mürades.

Kutsu Lola on väga mänguhimuline kolmene preili, kes väga armastab oma perekonda. Kui peremees autoga õues hoovi jõuab, ootab ta juba aknal.

Järgmisel päeval sõime hommikust ja suundusime pojaga taas kruiisisadamasse, et vaadata lahkuvate laevade rongkäiku. Võimas, ilus! Laht oli täis purjekaid. 60 alust, mis osalesid The Tall Ships Races regatil, lisaks kõik, kes ennast merele ajasid ja Pirita poolt liitusid Muhu väina regati purjekad ning mõned Optimisti purjetajad. Regati laevastik saadeti väärikalt Turu poole, kus toimus järgmine pidustus.

Pojaga läksime sadamast Poordi tänava pagarikohvikusse La Boulangerie, mis nagu selgus, on Tallinnas meie mõlema lemmik. Mina olen seal käinud siis, kui olen tööasjus linnas ja vaja kiirelt lõunat süüa või olen käinud ostmas maitsvat hapusaia. Noored toovad sealt regulaarselt head ja paremat. Poeg tahtis kangesti pakkuda mulle oma lemmikuid- croissanti ja karamelliekleeri. Karp kaenlas, läksime neid Rotermanni kvartalisse sööma, vaikust nautima ja juttu rääkima. Pühapäeva päevasel ajal oli populaarses kohvikus nii palju rahvast, et kõrgete lagedega kajavas ruumis oli meile mõlemale lärmi üle taluvuse piiri. Edasi kulgesime kumbki oma suunas. Viieks jõudsin koju – väsinud, aga rõõmus.

Kirke saatis oma meeskonna samuti teele ja ilma suurema kurvastuseta, sest nädala pärast kohtuvad nad juba Turu merepäevadel, kui Kirke on sinna osalejana kohale jõudnud. Saavad ka Mariehamnis kokku ning küll siis jõuavad lahkudes kurvastada.

Neiuke jäi meil õhtuks linna, sest vabatahtlikel ja korraldusmeeskonnal oli Iglu pargis after party. Noöp oli kohal ja jazzi said kuulata. Said sauna, mullid lendasid ringi ja süüa sai ka. Mul on päriselt hea meel, et ta sellise vabatahtliku kogemuse sai, pealegi veel nii suurel ja ägedal üritusel.

La Boulangerie-st toodud hapusaiast tegime muna/kaneeli/kookospiimaga praesaiu, mida sõime kreeka jogurti ja värskete vaarikatega. Vaarikate eest täname mu armsat kolleegi, kes need meile oma kätega aiast korjas. Ja muidugi pidin ma ostma mõned kangad varuks. See Itaalia linane on ennast väga heast küljest näidanud ja otsustasin hooaja lõpupoole veel mõned värvid osta, sest lapsel on vajadused. Tõttöelda, ka mul endal.

Aga mida see regatt endast kujutab, kuhu noored said kandideerida ja kuhu Kirkelgi õnnestus saada?

Noortel vanuses 15–25 eluaastat oli võimalus osaleda Tallinna linna korraldataval konkursil, eesmärgiga osa saada suurest seiklusest, omandada purjetamiskogemus ning seda rahvusvahelises meeskonnas.

Purjeõppekoolitus viiakse läbi rahvusvahelise regati Tall Ships Races 2024 purjekatel. Laevastiku koosseisu kuuluvad reeglina nii suured ajaloolised purjekad kui ka kaasaegsed ookeanijahid ning iga aluse meeskonnast on vähemalt pooled eri riikidest pärit 15–25-aastased noored, kellest nii mõnigi teeb oma elu esimese meresõidu.

Igal purjelaeval, millel viiakse läbi purjeõppe programm, on pikaaegse kogemusega professionaalne meeskond, kes tagab noore purjetaja turvalisuse ja kvaliteetse programmi läbiviimise.

17-ndal juulil läksin töölt otse Tallinna, kus pidin saama kokku ühe ammuse tuttavaga. Tema nimelt elab Hollandis ja kirjutab raamatuid. Lisaks õpetab eesti keelt. Kuna ta oli Eestit külastamas, leppisime kokku kohtumise, meiega liitus veel üks tuttav ja koos külastasime Liiva kalmistut, kuhu hiljuti maeti meie ühine tuttav, noor 34-aastane naine. Ütlemata kurb, kui nii noorena peab alla vanduma aastaid kestnud võitlusele vähiga. 3 last emata….aga nii on. Kuna me polnud keegi tema haual käinud, võttis otsimine aega kena 1,5 tundi, kuid üles me ta leidsime. Kesklinnas tagasi, tegime ühise söömingu ja siis oligi aeg kõigil oma teed minna.

Järgmisel hommikul oli kodus väga hullumeelne hommik, sest enne kui ma suundusin Hagudisse tööle, tuli võtta vastu elutoa remondimehed, Telia-tehnik ja magamistoa pahteldaja. Kõikidega tuli tööd ja tegevused läbi rääkida ja ise õigeks ajaks tööle jõuda. Eelmisel päeval olid ehitajad elutoas lae maha võtnud. Lae ja paneeli vahel oli kile, mille vahelt tuli veel ämbritäis vett. Alustati seintel veekahjustuste likvideerimist ja loodetavasti järgmisel nädalal on seinad korras, värvitud ja uus lagi pandud.

Rõdul valati põrand ära.

Magamistoas – seina lauspahteldus, lihvimine + veel üks kiht pahtlit. Järgmisel päeval lihvimine ja parandused ning esmaspäeval läks seina viimane kiht värvi. Jälle üks tuba korras. Tuleks vaid magamistubadesse rulood üles panna ja kardinapuud osta.

Telia tehnik vedas korteri välisukse juurest kapist uue kaabli elamise teise otsa ruuterisse. Ega see meie juhtmepuntras opereerimine lihtne polnud, kuid õhtuks oli kõik valmis ja mina sain nädalavahetusel kappidest välja tõstetud asjad sorteerida ja tagasi panna. Jah, lae alla tekkis nüüd rida karbikuid, millest ma vaimuistuses polnud, aga põranda alla ka enam hästi ei saanud.

19. juuli õhtupoole saatsin lapse regatile ehk siis The Tall Ships Race-le. Õigemini esmalt sõitis ta rongiga Tallinna, kus noorem vend ta peale korjas ja enda juurde viis. Tallinna kesklinnast oli mugavam hommikul vara laevaterminali minna, kui kodunt ja jäi ära enne kukke ja koitu ärkamine. Vikingiga sõitis ta koos Eestist mineva seltskonnaga Helsingisse ja sealt edasi sõitsid nad oma bussiga juba Turu linna, kus käis parasjagu merepidu ja laevadel toimusid meeskonnavahetused. Nii jõudiski ta Vesta peale, et järgmise päeva kell 12 juba koos teiste laevadega rongkäigus Ahvenamaa poole purjetada.

Õhtuks olid nad jõudnud Houtskari saarele, järgmise päeva lõunast asusid purjetama Lappo saarele ja viimaseks peatuseks enne Mariehamni oli Föglö saar. Hullult tore seiklus, kus purjetamise kõrval tuli ka süüa teha, koristada, sai sauna ja ujuma, sääski sööta, laulda ja saartega tutvuda. Ja muidugi purjetamisõpe- sai roolida, pautida, kaarti lugeda jne.! Päriselt, siiralt kadedaks tegi(välja arvatud sääsed). Oleks isegi meeleldi merel olnud. Ja ilmataat oli nendega hell. kapteniks oli neil aga Rakvere teatri näitleja Elar Vahter, kellel näitleja/lavastaja hariduse kõrval ka eelnevalt lõpetatud Mereakadeemia.

Minul kujunes välja teatudlaadi vaba nädalavahetus.

Reede õhtul peale tööd, kui ehitajad olid koju läinud, tõmbasin ehitusmeeste tolmuimejaga korteri üle. Noh, niivõrd-kuivõrd sel mõtet oli. Nädalaga oli siiski liiga palju liiva ja muud jama tekkinud, seega sai paremaks küll.

Laupäeval vahelduva eduga töötlesin pilte ja kui käsi/selg väsisid ära, lugesin raamatut. Pühapäeva hommikul oli plaan A – lähen 10.32 rongiga Tallinna, otsin oma õele sünnipäevaks kingituse ja siis lähen mere äärde istuma ja lugema. Pikaks linna ei jää, esmaspäeval tööpäev. Lihtne!

Tegelikkus: 10.32 rongiga Tallinna, uurisin läbi Kaubamaja kodumaailma ja viskasin pilgu peale mitmele potensiaalsele kingitusele. Jalutasin Rottermanni kvartalisse, vaatasin sisse mõnda poodi ja hakkasin liikuma mere poole. Sain majade vahelt välja ja…tuul tahtis kõrvad peast ära viia. Kusjuures päris jahe tuul. Otsustasin, et nii pole just kõige mõnusam istuda ja lugeda. Tuli meelde, et Artises jooksis üks Prantsuse film, mida tahaks näha. Mõtlesin, et miks üksi, kutsun sõbranna ka. Tema oli rõõmuga nõus. Jõudsin tagasi kaubamajja, otsisin õele kingituse ära ja saime mõne aja pärast sõbrannaga kokku, käisime La Boulangeries söömas(imelised ekleerid!!!) ja siis jalutasime Artisesse, et osta ära kinopiletid. Filmini oli 1,5 tundi aega, mis kulus meil toidupoele ja väikesele istumisele pargis. Kell 19 olime kinosaalis.

Sõbrannale film väga ei meeldinud ja tema otsustas poolepealt koju minna. Mina vaatasin lõpuni ja mulle meeldis. Prantsuse filmid ongi omapärased, grotesksed, ausad, niššifilmid. Mulle sobivad. Kui oled PÖFF-i ja NÖFFI filmide austaja, sobib ka prantsuse filme vaadata. Mulle istub väga ka prantsuse kirjandus. Film oli tegelikult ju meie igapäevaelust. Lõpulausegi kõlas ilusasti – ainus kohustus siin elu s- on olla õnnelik.

Film sai läbi mõned minutid enne 21, läksin kohe Solarise kõrvale bussipeatusesse, sest mäletasin, et 21.02 läks buss Tallinn- Väikesesse(see oli veel nädalalõpp, kus meie rongid väljusid just sealt, mitte Balti jaamast) aga…võta näpust, pühapäeval väljus buss 21.12 ja rong…..juba 21.27. Mis seal ikka, kui ei proovi, ei saa teada. Otsustasin, et kui pean sellele rongile jõudma, siis jõuan, kui aga ei jõua, loen tund aega viimase rongini lihtsalt perroonil raamatut.

Aga ma jõudsin! 3 minutit enne rongi väljumist, kiire jooks, jõudsin rongi ja sõitma ta hakkaski. Muhelesin rõõmust ja hakkasin raamatut lugema.

Nii kujuneski päev pikemaks ja teistsugusemaks, kui planeerisin, aga see oli üks tore päev.

Uue nädala sees lootsin saada korteris pooleliolevad tööd peaaegu lõpetatuks, aga päris nii ei läinud. Juuli viimasesse/augusti esimesse nädalasse jäi elutoa lae paigaldamine ja viimane värvikiht seintele. Vannitoas jõuti lammutatud sein kipsiga üle lüüa. Viimasesse nädalasse jäi pahteldamine ja viimistlus. Eraldi pean kiitma meie ehitusmeest, kes ei pidanud paljuks aidata mul vannitoa märgala ja äravoolutrapp uue silikooniga ääristada. Kratsisin vana välja, puhastasin servad katlakivist ja järgmise päeva õhtuks oli duššinurk nagu uus. Toredad on ka elektrikud, kes meil maja üldelektrit teevad. Kui ma ikka kenasti palumas käisin, olid nad lahked ja tõmbasid mul vannitoas enne seina kinni müürimist elektrikarbikust juhtme tulevase peeglivalgustuse jaoks kipsist läbi. See oli meil korteris elektri tegemise ajal poistega meelest ära läinud.

25. juulil käisin sel suvel viimast korda kolleegi puhkuse ajal Hagudis asendamas. Tulin sealt õhtul ära vihmaga võidu joostes. Rongi oodates lähenesid mustjad äikesepilved, Raplasse jõudes koju kõndides tibaas õrnalt vihma ja kui tuppa sain, vallandus äikesevihma kraan. Mis kraan, terve vaat.

Tunnikese pärast oli ilm pisut taltsam ja sõitsime Edaga Selisse ujuma. Sel suvel oli minul päris esimene ujumine ja vesi oli nii soe. Vihma tibutas ja sulistada oli mõnus.

Laupäeval, 27. juulil käisime Kaiu vanaisa 85-juubelil.

Hommikul jõudsin käia tiiru poes, et osta vanaisale sünnipäevaks head ja paremat, tulin tagasi mööda Vesiroosi terviserada, tegin kitsamaks minia lühikesed linased püksid ja veidi peale kahte jõudsid kohale noorem R oma kaasa ja õekesega, kellel ta hommikul sadamas vastas käis.

Edasi sõitsime koos maale, kus õnnitlemine oli juba peal. Rahvast oli palju, nagu vanaisa juubelitel ikka. Kahjuks kaugelt mitte kõik, kes veel viis aastat tagasi olemas olid. Mõtlesime kodunt minnes, et kaua see vanainimeste pidu ikka kestab, kui algus on kell 15, aga võta näpust – tagasi kodus olime alles veidi enne 23. Tore pidu oli. Lisaks pidutsemisele oli minul ka fotograafi amet, aga õnnestus isegi mõned tantsud teha oma poegadega. Pikka iga ja head tervist vanaisale. Vanaisa on ta siis ikka minu lastele. Imetlesime ja sügasime koos lastega lihaveiseid, sõime puu otsest eestimaiseid aprikoose, viinamarju oli palju, aga veel toored – lihtsalt ilus vaadata. Nii muuseas õnnestus mul isegi vanaisa tundmise viktoriin võita.

Pühapäeval sõitsin taas Tallinna, et sõbrannaga Artisesse kinno minna. Käisime enne seanssi kohvikus ja jalutamas. Film oli väga hea. Madam Clicquot – ajalooline draama.

“MADAM CLICQUOT” põhineb Tilar J. Mazzeo New York Timesi bestsellerist biograafial “The Widow Clicquot”.

Filmivõtted toimusid Prantsusmaal peamiselt Burgundias piltilusa viinapuuaiaga ja suure häärberiga ajaloolises Chateau de Berus, mis asendas Clicquot’de kodu Verzyd, kus 19. sajandi alguses maailmakuulus Veuve Clicquot šampanja ilmavalgust nägi. Peale filmi sõitsin rongiga koju ja lugesin raamatut.

Ees ootas uus nädal, mis igaühel isemoodi – mina läksin tööle, tütar puhkas kodus regatist välja, vanem poeg oma kaasaga läksid samuti tööle ja noorem R oma kaasaga sõitsid kaheks nädalaks Londonisse – pulma ja noorpaari loomi hoidma, kuni nemad mesinädalat veedavad.

Uue nädala alguses hakati kodus panema elutuppa lage. Teisipäeva õhtuks oli uus lagi olemas. Üks kiht veel värvida ja viimistleda lae servad ning saigi elutuba lõpuks valmis ja mina koristama hakata. Vannitoa seina valmimine jääb ilmselt augusti esimestesse päevadesse. Peale neid töid on korteris vaja ehitajatel vahetada köögis kubu ja vahetada korteri uks. Siis ei peaks neil korteritesse enam asja olema. Kui, siis nipet-näpet tööd nagu näiteks küttetorude pindadesse suubumise kohtadesse katete paigaldamine ja kütteperioodi alguses süsteemi tasakaalustamine. Et siis “ehitajad toas” periood on peagi läbi. Kummaline saab olema, sest nad on muutunud pereliikmeteks, kellega väga tihedasti suhtled. Lisaks on see ehitusperiood olnud tore ja üle-elatav just tänu toredatele inimestele, abivalmidusele ja heale huumorile.

Kuna augustis on mul saada jupp puhkust ja juunis ma “puhkasin” 2,5 nädalat ainult kodus, otsustasime lastega midagi ette võtta. Meil ikka need naiste tripid on päevakorras, kus mina võtan oma tütre ja kaks pojatütart ning lähme seiklema. Elukallidus on tasapisi hakanud elu pigistama rohkem, kui see meeldiks ja nii tuleb leida võimalused, mis kuidagigi büdžetti mahuvad. Peaaegu juba otsustasime, et äkki ei lähegi kusagile kaugemale, vaid piirdume Tallinnaga, aga siis kirjutas pojatütar ja küsis, et vanaema, millal me siis Stockholmi sõidame :D Ja saigi otsustatud – läheme kruiisile. Aastate jooksul on seal ikka korduvalt käidud, aga Stockholm on lõputute võimalustega armas linn, kuhu ikka ja jälle lähed rõõmuga tagasi. Küll oleks toredam see, kui laev väljuks sealt kasvõi paar tundi hiljem. Ajaliselt oleks see võimalik, aga….laev soovib hoida inimesi maksimaalselt oma pardal, et reisijad tarbiks ja tarbiks ja tarbiks, kuni pole laevalt jalga lasknud ja raha mujale viinud. Ostsime piletid ära, meenutades aegu, kui saime kajuti kahele 50€-eest ja selle sees oli ka hommikusöök. Praegu jääb selline summa vaid unistuseks. Igatahes Stockholmi me neljakesi järgmisel kuul sõidame. Õnneks on liinil tagasi Victoria laev, sest Baltic Queen-ist on mul päriselt isu täis. Tänu koroonale lihtsalt mitmed aastad muud laeva ei sõitnudki, aga nüüd on taas väljumised iga päev.

Juuli läbi, tervitame augustit!

Juuli raamatud:

“Missis” James E.L.

Mis ma selle raamatu kohta ütleks? Noh, diagonaalis loetav. Laineid löönud raamatu “50 halli varjundit” autorilt. Loobusin omal ajal selle sarja lugemisest. Filmi küll vaatasin ära, kui see telekas oli…nautisin ilusat disaini :P “Missis” tundus kirjelduse järgi huvitava süžeega ja seda ta tegelikult ka oli. Albaaniast pärit, inimkaubitsemise ohvriks sattunud neiu armastuslugu ja sattumine briti kõrgklassi ellu. Aga….ütlemata tihedasti tuli nende kahe armastajaga veeta aega nende voodis, peensusteni minevate kirjeldustega, nii 4 lk korraga. Eks tuleb õppida lihtsalt neid lehekülgi vahele jätma, sest peale esimest akti hakkab valdavalt see tegevus ennast kordama. Jah, sellevõrra võiks raamat vähemalt kolmandiku võrra õhem olla. Aga lugu ise oli tegelikult päris hea. 7/10

“24 päeva uue ja parema eluni” Meelike Eenpuu – Villup

Seda raamatut lugesin sellepärast, et sain autoriga kokku ja võtsin raamatukogu raamatutesse autogramme. Sõitsin koju ja lugesin läbi. Ongi selline ühe õhtu lugu, kuidas kaks sõbrannat esitasid endile väljakutse 24 päeva järjest teha iga päev midagi uut või teistmoodi, et muuta oma elu. 8/10

“Oskar ja mina” Maria Parr

Maria Parr on norrakate Lindgren ja üle tüki aja on ilmunud temalt uus raamat. Lasteraamat, aga ma loen neid rõõmuga. Pettuma ei pea. Armas ja lustakas lugu 8-se piiga ja tema väikevenna igapäevaelust. 10/10

“Vürtsikas elu” Toivo Niiberg

Raamat maitsetaimedest, põhjalik, taimekirjeldused ja kasutusvõimalused. Kuluks ära koduses majapidamises. 10/10

“Proua van Gogh” Caroline Cauchi

Sarja “Säravad naised” järjekordne portreelugu kunstnikust, kelle kuulsuse taga on naine. Suurepärane raamat sellest, kuidas vendade van Goghidega keerulist elu vaid pisut alla 2 aasta elanud naine tegi Vincent van Goghist peale mehe surma kuulsa kunstniku. Abielludes kunstniku kunstikauplejast vennaga ei osanud noor naine iialgi ette näha, et kaotab mõlemad mehed süüfilisele ja hullumeelsusele. Südameasjaks jäi tal aga viia lõpuni oma abikaasa töö- teha Vincent van Gogh maailmakuulsaks. Nagu me teame, see õnnestus.

“Filtriteta filtritest” Heelika Sillamaa

Heelika sulest ilmunud teine ladus ja aus raamat, mis sel korral rääkis sisuloojate ja suunamudijate elust. Mulle väga meeldis. 10/10

“Häid nippe kõhu tervise heaks” Lindsay Boyers

Väga huvitav ja asjalik raamat, lihtsate nippide ja soovitustega. Võiks kodus riiulis olemas olla. 10/10

“ATH-eelised” Anders Hansen

Seda raamatut võiks tegelikult kõik inimesed lugeda. Seletab väga hästi ära, mis see ATH tegelikult on ja kuidas me kõik asetseme tegelikult ATH joonel mingis kohas. Kes ülevalpool, kes allpool. Ja ATH-l pole mingit pistmist autismiga, nagu mõnedki arvavad. Ja ehk poleks ilma selle päriliku ATH-geenita meie inimkondki ellu jäänud. Silmiavardav lugemine. 9/10

“Kirke” Madeline Miller

Meile koju sattus see raamat omamoodi loogilisel teel – meie Kirke on sellesama mütoloogilise merenõia järgi nime saanud ja kui ta avastas, et on ilmunud tema nimega raamat, tahtis ta seda loomulikult endale saada. Minust oli see raamat siiani lugemata, kuni ühel õhtul sai mul raamatukogust võetud raamat läbi ja olin kohe sõitmas Tallinna. Kuidas ilma raamatuta rongis olla? Läksin ja võtsin siis “Kirke” lugemiseks…….Mütoloogiale tuginev ilukirjanduslik muinasjutt päikesejumala tütrest, nõiast Kirkest, kelle seltsis veetis pikemalt aega ka Odysseus, kui sõjaretkedelt koju tagasi üritas jõuda. Põnev lugu Kirke vaatevinklist, tema kujunemisloost ja elust. Voolav, müstiline. 10/10

“Borgo Sud. Õdede lugu” Donatella Di Pietrantonio

Itaalia autori kirjutatud raamat. Meenutas mulle oma stiililt pisut Ferrante Napoli lugusid. Kurvameelne, hüplik, aga nauditav lugemine. 9/10

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Gran-Canaria – igavese kevade saar Vol.7

Administrator, 24.09.2024

Käes oli reisi viimane päev ja selline päev ei ole kunagi rõõmustav. Kes see siis tahab mõnusast kliimast koju sõita ja taas tööle/kooli minna. Tõepoolest, ei soovinud seda ka meie. Aga…viimane päev alaku.

Teadlikult jätsime GC pealinna külastamise viimasele päevale, sest kõik muu huvitas meid rohkem, kui Las Palmas. Nii oli kohe planeeritud, et kui viimaseks päevaks meil valdavalt kõik huvipakkuv vaadatud, läheme pealinna. Pisike tuur ja šoping.

Keskpäeva paiku olime Teldes, üsna las Palmase lähedal ja seal, kus on ühed augud, mida mina soovisin näha. Sinna me jõudsime ja augud olid ägedad. Tükk aega nautisime ja jälgisime võimsat looduse mängu. Tuleb vaid ettekujutlusele toetuda, et saada aimu kui ilus on seal veel loojangu ajal ja nii vaikse ilmaga, kui tormisemaga on seal omad võlud. Blowhole of Bufadero de la Garita in Telde.

Loomulikult annab sellist vaatemängu edasi kõige paremini video, aga mis teha, tuleb leppida piltidega. Videod on küll olemas, aga minu telefon ja selle blogi keskkond ei taha väga koostööd teha. Pildid saan kuidagiviisi veel muudetud teise formaati, aga videoga on nagu on. Nojah, aga on täitsa hämmastav, kuidas iga väiksemgi muudatus valguses ja päikesepaistes muudab kivide ja ookeani värve ja nagu ülemisel pildid näha, tuleb kividest teatud hetkel nagu auruvedurist pahvak auru. Vesi liigub seal augus siis üles ja alla.

Edasi sõitsime Las Palmasesse ja esmalt nägime kurja vaeva, et leida parkimiseks kohta. Soov oli pealinnas käia tegelikult vaid vanalinnas, aga parkimisega on seal pisut keeruline. Lõpuks siiski leidsime…maa-aluses tasulises parklas.

Las Palmas

Saarestiku suurima linna Las Palmase asutasid 1478. aasta 24. juunil Hispaania konkistadoorid. Varsti sai sellest oluline peatuspaik laevadele, mis sõitsid ümber Aafrika või suundusid Ameerikasse. 19. saj. lõpus asutas Sir Alfred Lewis Jones Gran Canaria Söekompanii ja linn hakkas õitsema. Sadamast sai TransAtlantise tähtsaim peatuspaik ja selle ümber tekkisid uued linnajaod. 1927.aastal sai Las Palmasest Kanaari saarte idaprovints – Gran Canaria, Fuerteventura ja Lanzarote – pealinn.

Esimese pildirea kahel äärmisel pildil on näha ooperimaja.

Peale veidikest uitamist läksime uudistama vanalinna keskmes olevat katedrali ja sellega piirnevat väljakut.

Santa Ana katedral

Plaza santa Ana

Ehitamist alustati 1497. aastal ja selle valmimiseni kulus 400 aastat. Pikk aeg mõjutas nii arhitektuuri, kui ka sisustust. Neoklassitsistlik fassaad varjab saledatele sammastele toetuvaid gooti võlvlagesid, retaableid, barokseid kantsleid ja Jose Lujan Perez-i skulptuure. Krüptis asub kanaari rännumehe ja ” Noticias de la Historia General de Canarias” autori Jose de Viera y Clavijo haud. Teises kabelis puhkab diplomaat Fernando de Leon y Castillo. Lõunatorni lift viib külastajad kõrgele vaateplatvormile, kust saab nautida linna- ja sadamavaateid.

Edasi kõndisime mööda vanalinna tänavaid ja leidsime ühe kohviku, kus saime õues jahedaid jooke maitsta ja ennast jahutada. Sealsamas vanalinnas on ka Kolumbusele pühendatud muuseum ja muudki huvitavat.

Suurte kivimajade vahel leiab mõnusasti pelgupaiku keskpäevase päikese eest ja turiste ei olnud üleliia palju. Seigelda oli täiesti mõnus.

Lõpuks käisime sees mõnes vanalinna kaupluses. Muidugi tõdesime, et hinnad on seal kõvasti sõbralikumad, kui Eestis. Leidsime isegi Kirkele mõnusa käsipagasi kohvri, sest ühes kaupluses olid kohvrid soodusmüügis. Kuna ees seisais kooliaasta lõpureis Rooma, siis õnn oli suur, kui hea hinnaga kohvri leidsime. Meil küll üks kohver on majapidamises, mis pole päris meie oma, aga kui koos liigume, on alati vaja otsida, kust saame teise käsipagasi kohvri. Ära-antava pagasiga ei viitsi me enam ammu reisida, suhteliselt tülikas.

Ja siis juba otsisime üles oma auto, käisime korraks ostlemas ühes linnaäärses Primarkis ning sõitsime taas Playa de Ingles-i sööma. Üle-eelmisel päeval saime sealt hea kogemuse ja miks mitte korrata, kui saab kindlapeale minna.

Oligi käes viimane õhtu. Sõitsime koju ja hakkasime vastu ööd pakkima, et varahommikul haarata kohvrid ja sõita lennujaama. Kiirtee oli varajasel tunnil tühi ja kohale saime napi tunniga. Auto jätsime lennujaama parklasse kokkulepitud kohta, võtmed ümbrikuga sinnasamasse ja padinal lennujaama.

Lennujaamas oli päris lipalopa värk. Meil Kirkega ühtmoodi termosed – tema tuli sellega läbi, mul kästi vesi välja kallata :D Mina ladusin vedelikud välja, Kirkel olid vedelikud kohvris ja kedagi ei huvitanud. Sõbranna sai loomulikult jälle kontrolli kaela- tehti seda ribadega narkotesti vist :D

Tunnike ootamist ja varsti olime lennukis. Kurb, loomulikult on kurb igalt reisilt koju sõita. Mis oli tore, siis see, et tagasilend oli vaid ühe ümberistumisega Riias. Sinnani tuli jälle kannatada mõndasid lastetoata vanemaid, koos nende kasvatamatute lastega- loomulikult meie selja taga ja sama seltskond, mis GC-le lennates. Õnneks Riiani, sest nad olid lõuna-eestlased ja Riiast on siis lähem koju sõita. Tore oli aga see, et Billund-Las Palmas lend oli üle 6 tunni, aga LP-Riia oli vaid pisut alla 5 tunni. Ilmselgelt oli taganttuul. Ka tõusud ja maandumised olid leebed. Riias mõned tunnid ootamist ja siis hakkasime juba kõik vaikselt tiksuma, aga aitas väike söök ja lennujaama hirmkallis topsike kohvi. Tallinn võttis meid vastu üpris jaheda ilmaga, aga taksoga kiirelt Balti jaama, sealt viimase rongiga Raplasse ja keskööks olimegi kodus.

Reis oli väga-väga tore. Meil oli lõbus, nägime palju, puhkasime, saime päikest, ujusime, nautisime head toitu, elada oli odavam kui kodus ja mis peamine…meil oli suurepärane seltskond. Krissule oleme reisikorralduse eest taevanimaani tänulikud.

September 2024 lisa: külma ei tulnud meil reisilt tulles kaua kannatada. Üpris varsti läks soojaks ja uskumatult soe suvi kestis kuni kalendrisügise alguseni septembri lõpus. Selline suvi võiks igal aastal olla.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm | Lisa kommentaar

Gran-Canaria – igavese kevade saar Vol.6

Administrator, 21.09.2024

Uus hommik ja uued seiklused.

Dunas de Laspalomas

Seekord ärkasime varakult. Kell 6, kuna olime planeerinud päikesetõusu väljasõitu Maspalomase liivadüünidesse eesmärgiga teha Kirkest ja Krissust ilusaid pilte. Päikeseloojangu ajal see meil ebaõnnestus liigsete rahvamasside tõttu ja otsustasime minna uuele katsele lootusega, et inimesed on hea unega ja varakult ärgata ei viitsi.

Ega me ei eksinud. Peale meie oli düünides üks drooni lennutaja ja 3-4 fotograafi. Juhuu! Algas liivaküngastel ronimine ja seda tuli teha suhteliselt kiiresti, sest kui päike juba tõuseb, teeb ta seda joostes. Tund aega intensiivset ronimist ja pildistamist ning pildid olid “purgis” ja hommikutrenn tehtud.

Dunas de Maspalomas asub Playa de Inglesist lõunapool- hiiglaslik 4 km2-se pindalaga luitestik, mis on tänapäeval soolajärve ja palmisaluga rahvuspark, mida tohib uudistamas käia vaid jalgsi või kaamelitega. Düünid on asupaigaks sisalikele, küülikutele ja oh üllatust – nudistidele. Muide ka puhkusel olevad gei-mehed pidavat düüne armastama. Lähedalasuv laguun on peatuspaigaks arvukatele rändlindudele teel Euroopast Aafrikasse.

Piirkonna kohta lisateabe saamiseks tasub külastada Maspalomase kirdeosas Playa del Inglésis asuva hotelli Riu Palace teabekeskust ja vaatluspunkti.

Ja nagu ikka, kui on midagi nii looduslikult kaunist ja unikaalset, tuleb varem või hiljem hakata seda inimeste eest kaitsma.

Gran Canaria Cabildo ja San Bartolomé de Tirajana linnavolikogu hakkasid 2018. aasta lõpus välja töötama üldplaani, et taastada looduslike luidete ökosüsteem.

Tegemist on etalonkeskkonnaprojektiga, mille põhieesmärk on kaitsta ja säilitada looduslikku luiteala, mis on saare üks olulisemaid keskkonnaressursse ja hinnatud ökoloogilise väärtusega loodusruum.

See Gran Canaria looduskaitseplaan oli algselt kavandatud kestma kaks aastat ja selle eesmärk oli säilitada saartel ainulaadne ökosüsteem, et me kõik saaksime seda looduslikku paradiisi veel kaua nautida.

Selle Masdunase nime all tuntud keskkonnaprojekti eesmärk on seega takistada Gran Canaria lõunaosa ühe väärtuslikuma loodusvara kadumist, säilitada selle keskkonnaväärtusi ja tagada selle säilimine.

Mis siis toimub?
Luitesüsteemis on olnud juba mitu aastakümmet märkimisväärne liivakadu, peamiselt linnaarengu protsesside ja inim-mõju tõttu, mis omakorda on muutnud tuule ja luidete dünaamikat.

Hinnanguliselt läheb igal aastal kaduma umbes 45 000 kuupmeetrit liiva, mis jõuab mere põhja.

See on põhjustanud taimestiku kontrollimatut kasvu sisevööndites, vähendades luidete poolt hõivatud ala ja suurendades erosiooni, mõjutades elurikkust ning avaldades väga negatiivset mõju vööndis elavatele loomadele ja taimedele.

Sellise olukorra jätkumisel võib luitekaitseala kaduda vähem kui põlvkonnaga.

Mida siis tehakse? Töötatakse Maspalomase luidete ökosüsteemi loomuliku taastumise nimel, mis toimub mitmes etapis.

Maspalomase luited ei ole sellele vaatamata avalikkusele suletud.
Ujujad ja rannalised saavad müstilisi luiteid nautida nagu ikka.

Selle kaitseplaani eesmärk ei olnud kunagi keelata juurdepääsu luidetele, vaid suunata inimesi liikuma mööda märgistatud radu, mis on kooskõlas keskkonnakaitsega.

Maspalomase luiteid ei mainita üheski ajaloolises kroonikas enne umbes 1800. aastat ja arvatakse, et need tekkisid 1755. aastal Atlandi ookeani tsunami otsese tagajärjena, mis tõenäoliselt muutis Maspalomase merepõhja ja kogus endasse liiva, mis tänapäeval düüne ja La Charca de Maspalomase ökosüsteemi moodustab. Kuni 1960. aastateni, mil algas tugev turism, säilitasid luited loodusliku seisundi, mida ümbritsesid põllumajanduslikud nisu- ja tomatipõllud, kus leidus parte, tiirusid ja arvukalt paljunevaid rändlinde. Keskkonnaseisund halvenes seetõttu nii looduskaitsealal kui ka selle lähiümbruses – suur linna-turismi areng, mis on muuhulgas muutnud piirkonna looduslikke tuulesüsteeme ja on nüüd soosinud kliimamuutust (suurenenud ranniku erosioon, üleujutused, meretaseme tõus, …).

Kui sellele mõelda, hakkab kurb. Mis on aga heameelt tekitav siis see, et prügi me seal ei näinud. Ja muide, telkida seal ei tohi.

Igatahes…see on üks paljudest kohtadest, mis avaldas mulle GC-l tõepoolest sügavat muljet. See mingi omapärane aura seal luidetel liikudes…ma ei oskagi seda seletada, seda peab kogema. Seega hoidkem ja kaitskem seda looduse imelist kingitust.

Pildid tehtud, päikesetõus koos uue päevaga vastu võetud, võtsime suuna tagasi koju, et pidada üks laisk hommikusöök ilma igasuguse kiirustamiseta.

Nendest düünides tehtud piltidest panen mingi osa üldse eraldi postitusse, sest noh…ei oska valida ja neid on palju.

Lõpuks otsustasime nii, et Krissu viib mind koos noortega Palmitos parki ja ise läheb koju tagasi ning teeb ühe väljateenitud puhkepausi. Esiteks valutas tal pea ja teiseks, tema oli meil ju see, kes päevast päeva mägedes autot juhtis ja see on üsnagi kurnav.

Palmitos Parque

Park asub umbes 10 km kaugusel Maspalomasest põhja pool, mägede vahel orus. Pargi lopsakas troopikataimestikus elab 1500 liiki linde, nende hulgas Uus -Guineast pärit paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid ja tuukanid oma värviliste nokkadega. Muu põneva seas on pargis Casa de las Orquideas, kus kasvab umbes 1000 erinevat orhideed. Hiiglaslikus akvaariumis elab hulk erinevaid värvilisi kalu kogu maailmast, sealhulgas Kanaari saarte merest, India ookeanist ja L-Ameerika vetest. Veel üks atraktsioon on liblikatemaja – suurim omasugune Euroopas. Park on uhke oma valgekäeliste gibonite üle, kelle looduslikud elupaigad on Malai poolsaarel ja Myanmaris.

Kuidas see park tundus meile?

No esiteks on ta suur, mägisel alal ehk siis mitmetasandiline ja park on eelkõige korralik botaanikaaed. Tohutult erinevaid puid, põõsaid ja lilli. Nunnud surikaadid, teravate hammastega krokodillid, erinevad ahvid, kilpkonnad, aga kõige muljetavaldavamad on linnud. Neid on palju ja nad on nii ilusad. Ei saaks öelda, et olen varem saanud jalutada flamingode ja paabulindude vahel, kõrval õiendamas marabu.

See valge tüüp, ehk aara, no tema oli suur nägude tegija ja sõdis seal oma talitajaga, üritas talt luuda kätte saada.

Pargis toimuvad ka delfiinide showd, aga meie loomaarmastajatest kamp ei soovinud seda etendust vaatama minna. Nägime seda pisut jalgu puhates eemalt ja kõrgelt.

Pargis sibas ringi palju sisalikke, sest ega nad siis rumalad pole – saare põliselanikena on nad leidnud koha, kust saab alati teiste loomade kõrvalt süüa ja kellegi puuri pääsemine- on käkitegu.

Minu lemmikud olid seal kindlasti erinevad papagoid, aarad, kakaduud. Iiimeeeelised, värvilised ja ägedad linnud.

Liblikamaja….vot seal oli mul natu liblikatest kahju, sest majas oli palju lapsi ja vanemad ei saa nagu aru, et võiks oma jõnglasi taltsutada. Nukkumismajakeses ei pea liblikaid katsuma minema. Liblikad olid majas silmnähtavalt närvilised ja ärevil. Mõnda ilusat juhtusime nägema lendamas, mõnda elutult lamamas.

Kirsiks tordil oligi üliäge lindude show. Nende treener on seal toimetanud juba 20 aastat ja vaadata saab kahte erinevat etendust- eksootiliste lindude show ja kotkaste show, kust astus läbi ka näiteks marabu. Muide kotkad lendavad sealt alalt ära väga kaugele, aga tulevad alati tagasi. Vahest juhtub etenduse ajal, et ei tule…aga järgmisel päeval tuleb ikkagi koju. Linnud elavad seal suhteliselt vabalt, aga on kodustatud. Eks kõik lähevad tagasi sinna, kus hästi süüa saab :P Ja no papagoid, millised imelised värvid ja kui võimsad nad lennates on. Need kaks etendust olid tõesti selle pargi tippsündmusteks

Väga kuum oli etenduse algust oodates :)

Marabu käis nalja tegemas ja siis tulid kotkad….
Lõpuks said inimesed samuti soovi korral minna ja lähedalt lindu näha.
Ma olin nii ametis lindude pildistamisega, et ega loomi eriti peale jäänudki, aga ega sealses loomaaias pole ka karusid ja hunte :P

Kui kõik põnev vaadatud, läksime väljapääsu poole ja veetsime pooltunnikese nännipoes. Kirke sai endale ühe armsa pehme linnukese-võtmehoidja, kes sai nimeks ühe shows osalenud linnu järgi Liilu. Eks lapsed oleks meeleldi sealt kõik pehmed loomad kaasa tassinud, aga õnneks ei mahu nad käsipagasisse :P

Helistasime Krissule ja jäime ootama. Ootasime…ja tundus juba liiga kaua, kuni üks hetk tormas Krissu parki sisse, sest tuli välja, et ta ei saanud meile värava tagant märku anda oma saabumisest – seal lihtsalt puudus levi. Õnneks oli piletimüüja lahke ja lubas tal territooriumile mina, et meid sealt ära kutsuda.

Kell oli saanud sujuvalt neli ja mina endale säärtele joodikupäevituse(põlvpükste ja sokkide vahele). Päev oli nii palav, et sõitsime tagasi sinna randa, kus me esimest korda ujusime – Posito Blanco kohalike inimeste randa. Vesi oli sel korral pisut jahedam, aga siiski igati ujutav. Nii me seal siis suplesime ja otsisime rannakaljudest sisalikke. Leidsime ka.

Kuna täna oli õhtul korduste päev, otsustasime sööma sõita Anfi randa samasse kohta, kus käisime mõni päev tagasi.

Eks me vist lootsime sealt jälle head õhtust esinejat leida ja tantsu lüüa, aga seekord oli jäätisekohvikus hoopis melanhoolne mees kitarriga ja ei mingit rahvast ega tantsu. Süüa saime aga hästi ja teenindus oli kena. Atmosfäär on Anfis garanteeritult mõnus. Peale sööki läksime jalutama ümber hiiglasliku hotelli ja jõudsime ookeani äärde. Päikese loojudes nägime eemalt isegi Tenerife saart ja Teide vulkaani tippu.

Tore ja päikesekuum päev jõudis õhtusse ning meie tagasi koju puhkama.

Landscape pildid kliki ikka lahti, on suuremad ja ilusamad.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm | Lisa kommentaar

Gran-Canaria – igavese kevade saar Vol.5

Administrator, 19.09.2024

Teisipäeval, 23.aprilli hommikul võtsime suuna taas mägedesse. Mägedel on mitu head omadust, kui viibid palavas kliimas. Esiteks, on seal normaalne õhk- soe, aga mitte palav. Teiseks – näeb kaugele ja vaated on imelised. Kolmandaks- saab teha füüsilist trenni, sest ega see ronimine teps mitte lihtne alati pole.

Kuna Krissu ja G on olnud GC-l sagedased külalised ja üsna kõik kohad nähtud, siis G otsustas jääda koju mõnnama ja lasta meil kolmekesi mägedesse sõita. Plaanis olid Roque Nublo, kanaarimändide metsad ja GC kõrgeim tipp.

Ah jaa, ilusaid landscape vaateid soovitan vaadata nii, et klõpsa pilt lahti. On palju ilusam :)

Pisut enne ühte olime jõudnud Roque Nublo lähedale, aga veel mitte kohale. Käisime ühel vaateplatvormil, kus kenad vaated ja lisaks said soovijad ennast kaktuste vahel hästi tunda, sest neid oli seal tõesti palju.

Mida lähemale aga sihtpunktile jõudsime, seda vähemaks jäi kõiksuguseid kaktuseid ja sukulente. Loodus muutus järjest meie kliimavöötmele sarnasemaks. 13.30-ks olime alguspunktis, kuhu sai jätta auto tee äärde kõrge kalju varju ja edasi juba jalgsi üles ronima hakata. Ehk siis olime jõudnud saare keskpunkti.

Roque Nublo (Clouded Rock, Rock in the Clouds) on vulkaaniline kivim. See on 80 m pikk ja selle tipp on 1813 m kõrgusel merepinnast. Roque Nublo on 1956 meetri kõrguse Morro de la Agujereada ja 1949 meetri kõrguse Pico de las Nievese järel Gran Canaria saare kõrguselt kolmas punkt.

See tekkis vulkaanipurske tagajärjel umbes 4,5 miljonit aastat tagasi.

Tejeda keskosas Gran Canaria saarel asuvat Roque Nublot peetakse üheks suurimaks looduslikuks kaljuks maailmas. Saarlaste jaoks on seee erilise tähendusega vulkaanilise päritoluga kalju.

Iidne aborigeenide kultuskoht kuulutati 1987. aastal kaitsealuseks loodusruumiks ja seitse aastat hiljem maapargiks.

Matkamine vaadetega Gran Canaria tippudele on nii kohalike kui turistide seas populaarne.
Roque Nublo marsruut algab peateelt, kust algab rada ja saab 1,5 kilomeetrit ronida loodusmälestise ja selle venna Roque de la Rana lähedusse. Enne sinna jõudmist möödud teisest loodusmälestisest el Roque de El Fraile. See rada, mis on 5 km pikkune, võimaldab näha Las Niñase, Chira ja Soria suuri tamme ning Artenara ja Acusa linnu. Caldera de Tejeda, Llanos de la Pez ja Pozo de las Nieves’i vaated on marsruudiga kaasnevaid pingutusi väärt.

Muide, see kalju on inspireerinud maalijaid, kirjanikke ja heliloojaid ning ilmutanud ennast paljudes teostes.

Kogu see piirkond on osa Gran Canaria biosfääri maailmakaitsealast, nagu UNESCO 29. juunil 2005 seda kuulutas.

Flora and Fauna around the Roque Nublo Viewpoint

Ronida oli tore, sest õhku mägedes jagub. Lihtsalt tuli olla ettevaatlik, sest ega see siis kõnnitee polnud. Palju väikeseid veerevaid kive ja nendega tuleb tähelepanelik olla, et käntsu ei käiks. Mingil etapil otsustas Kirke, et tema edasi ei roni ja ootab meid parem seal, kus ta hetkel oli. Tundis ennast pisut ebakindlalt ja kõigil on õigus otsustada, kust jookseb tema piir. Meie Krissuga aga turnisime üles edasi, sest mina tundsin, et see on väärt pingutamist. Ja oli ka. Pealegi mulle väga mägedes meeldib. Ka omal ajal Norras on saanud piisavalt matkata ja need on kustumatud mälestused.

Teel tagasi ootas meid rõõmsalt Kirke, kes mägedele kohaselt oli kuulnud meie häält enne, kui nägi meid endid.

Gran Canaria sõbrad sisalikud on alati kuskil sahistamas

Kui me seal ainsamal vabal kohal mäe külje all parkisime, seisis meie ees auto…tagasi tulles siis nägime, et parkida seal tegelikult ei tohtinud :P

Peale Nublo imetlemist oli meil siht sõita edasi ülespoole, kus algavad suured männimetsad. Kanaari mänd on hästi pikkade okastega ja nagu me nägime, on ta ka visa hingega. Paar aastat tagasi olid seal ulatuslikud põlengud ja männikesed on praeguseks päris nobedasti taastunud. Põlenud maa-alasid on aga valus vaadata küll.

Läksime mändide alla kõndima, suuri männikäbisid otsima. Pirakad tõesti ja mõned vedasime ka koju kaasa. Ideaalne suveniir Gran Canarialt.

Kuna me polnud veel piisavalt kõrgel, sõitsime edasi, et jõuda Pico de las Nievesesse ehk siis GC kõrgeimasse tippu. Sinna saab muide autoga, kõrval on GC observatoorium ja päris üles tuleb vaid üsna pisut ronida.

Pico de las Nieves on kõrgeim tipp ja kihtvulkaan Gran Canaria saarel. Selle kõrgus on 1949 meetrit üle merepinna. Selle nõlvadel taastati Kanaari saarte mänd 1950. aastatel.

Traditsiooniliselt on Pico de las Nievesit peetud Gran Canaria saare kõrgeimaks tipuks; see on aga vaieldav, kuna Morro de la Agujereada kõrgus on 1956 meetrit, mis teeks selle kõrgemaks kui Pico de las Nieves. Kaks mäge seisavad kõrvuti. Kas teise juurde autoga saab, on iseasi.

Nimi tähendab hispaania keeles “lumist tippu” ja viitab asjaolule, et mitu kaetud süvendit (hispaania keeles neveras) lume hoidmiseks ehitati otse mäekülgedele. (Alternatiivne teooria väidab, et nimi tekkis seetõttu, et mäel sadas saarel kõige rohkem lund.) Esimene neveras ehitati 1694. aastal katoliku kiriku tellimusel. Lund kogusid töölised puidust labidate ja vitstest korvidega, tehes tõelisi lumemägesid. “Palerod” asetasid lund aukudesse ridadena ja pakiti edasi ristkülikukujulistesse puidust või korgist kastidesse, mis olid eraldatud põhukihtidega.

Seal oli palju jääplokke, nimega “sabanada”, mis juunis viidi tekkidega kaetud õlgedest pannides Las Palmase (saare pealinna) katedraalis asuvasse jäätisepoodi hobuse seljas, mis võttis viis või kuus tundi. Lund kasutati haiguste leevendamiseks, temperatuuri alandamiseks kollapalaviku ja koolera epideemia korral. Seda kasutati ka kõrgklassi jaoks mõeldud jahutusvee või jookide valmistamiseks. Kastmiseks kasutati basseinide vett.

Suuremal osal kõrgeimast platoost on sõjaväebaas, sealhulgas suur pallikujuline radar. Tsiviilkülastajatel on hea ilma korral lubatud siseneda platvormile, mis asub veidi baasist allpool, kust paistab nii pool saart kui ka Tenerife Pico del Teide.

Tippu pääsebki seetõttu autoga, et see on sõjaväe kasutuses olev tee.

Enne päris tippu ronimist, jäime ühe müügionu küüsi. Oli teine nii lahe vana papi ja müüs tegelikult head kohalikku kraami. Näiteks aaloe kreemi. Seda olen ma ikka reisidelt ostnud. GC-l on aaloed kõikjal kasvamas. Ja teine pudelike oli igasuguste valude tarbeks, nagu näiteks seljavalu jne. Ja seletada saab lihtsalt- see pudelike sinna, kus aiai, aaloekreem – sinna, kus juhtunud axident.

Mis aga vaadet puudutab, siis jah, lummavad vaated. Avarus ja tundub nagu terve saar oleks peopesal.

Kõrgeimast punktist ei saa enam kõrgemale minna, seega hakkasime alla sõitma. Idee oli minna ühe hotelli juurde, mille juures on kaunid vaated ja lootsime, et leiame seal asumis kusagilt ka mõne söögikoha.

Esmalt aga pidasime kinni ühes teepealses külas, kust ostsime Kirkele laamavillast mõnusa sooja kampsuni. Üks proua müüs, aga seal istus üks vanamees, kel nina veine, no paistis, et ninaverejooks, aga lõpuks uuris meilt, et kust me pärit oleme. Kui ütlesime, et Eestist, vastas tema – aaaa, lambavill :) No mis sa kostad.

Aga sellest hotellist. Jah, väga huvitav koht. Ilusad vaated ja tähtsalt ringi jalutav kukk. Leidsime võsast isegi kana koos tibudega ja kukk tuli meile järgi, et kaitsta oma kanakest ja tibukesi. Ta küll käis meiega kaasas, aga õnneks kurjaks ei muutunud. Andis niisama teada, et need seal tema jagu.

Süüa me seal aga kusagil ei saanud. Kõik kohad olid kinni, kuigi kell hakkas juba 5 saama. Eks sõitsime siis edasi alla, mitmest linnakesest läbi, aga süüa ei kusagil.

Müstika. Lõpuks jõudsime Playa de Ingles-i, ehk suisa randa ja seal leidus avatud restorane. Ühte neist maabusime ja kahetseda polnud tarvis. Kell oli selleks hetkeks juba 19.30 ja nälg näpistas mehiselt. Igatahes – söök oli maitsev ja teenindus hea. G-le ostsime pitsa koju kaasa, et temagi saaks süüa. Peale üheksat jõudsime koju, nautisime vaikset sooja õhtut ja varsti magasime õiglast und.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm | Lisa kommentaar

Gran-Canaria – igavese kevade saar Vol.4

Administrator, 26.07.2024

Esmaspäev. Viiendat päeva saarel. Kuna eelmisel õhtul ei viitsinud poodi minna…või siis oli pood juba kinni pigem, käis Krissu üksi poes ära ja tõi juurde olulisi asju, mis külmkapist otsa saanud. Kerge hommikusöök ja taas mägedesse. Esimeseks peatuseks oli meil mägilinnake nimega Mogan ja sinna jõudsime pisut enne ühte. Vaid veerand tundi enne linna peatusime aga üht ilusat tuulikut uudistama.

El Molino de Mogán

Niisiis Mogan. Linnake või pigem on see mägiküla…asub saare läänepoolses osas mägedes, kuhu tuleb sõita mööda GC-200 teed. Seda kohta ei maksa ajada segamini Puerto de Mogan-iga, mis on imekaunis rannikulinn. Mogani külake asub aga päriselt mäe külje peal, sest teed olid seal kõik minumeelest kaldu. Auto tuli samuti parkida ühte väikesesse prakku nii kallaku peale, et autost välja saamine osutus omaette ettevõtmiseks. Lükkad ukse lahti, hakkad jalga välja tõstma, uks tuleb tagasi peale jne. Tiirutasime seal pisut jalgsi ringi mäest üles ja mäest alla. Vaatasime kohalikku kirikut ja imetlesime vaadet orgu.

Kirik – San Antonio de Padua

Moganist viis meid tee edasi kõrgemale mägedesse ja mõne aja pärast jõudsime vaateplatvormile nimega Mirador de Veneguera Viewing Point

Kaunid vaated mägedele ja orgudele. Tegelikkuses oli meil plaan sõita kohe edasi Los Azulejos de Veneguera poole, et vaadata seal olevaid värvilisi kivimikihte, aga võta näpust. Mõni aeg tagasi oli seal üks tee otsa saanud ehk et osa mäest teele kukkunud ja nüüd nad siis likvideerivad seda kaost, määramatu aja. Seega ots tuli tagasi keerata ja olime peagi vaateplatvormil tagasi. Nägime neid värvilisi mägesid eemalt, aga netist noppisin siia vaatamiseks mõned lähivaated ja imetlen samuti, millest ilma jäime.

Tõepoolest, uskumatult kaunid. Aga tagasi vaateplatvormile.

Kuidas need värvid Veneguera Azulejoses tekkisid?
Kõik oli võimalik tänu Tejeda vulkaani purskele. Kui vulkaan purskas, sattus vulkaaniline laava atmosfääriga kokku puutudes niiskesse keskkonda ja küllastus gaasiliste emanatsioonidega. See atmosfääri küllastumine põhjustas kivimite mineraalse koostise muutumist.

Seetõttu on meile nähtavad värvused püroklastilised ladestused või ignimbriidid. Ja maastiku erosioon sadade aastate jooksul on võimaldanud meil tänapäeval mõtiskleda selle üle, mis oli või mis on vulkaani sisemuses ja imetleda uskumatuid värve.

Imetlesime neid siis paraku eemalt, vaateplatvormilt ja imetlesime ka kaunist orgu.

Puerto de Mogan

Tulime tirinal mägedest alla ja olime 14.30 paiku kaunis rannikulinnakeses Puerto de Mogan. See on 52 kilomeetri kaugusel rahvusvahelisest lennujaamast ja viimane läänesuuna kiirtee ääres asuv puhkekeskustega linn. Parkisime auto ära ja läksime jalutama. Ilmselgelt oli see armas linnake kõige värvilisem ja armsam, mida me GC-l nägime. Valgete majade taustal tulid igasugused õitsvad puud ja põõsad eriti esile. Sadamapromenaadil oli kena jalutada ja vaadelda purjekaid/kaatreid. Ja datlipalmi leidsin keset linna, mille küljes oli väga palju datleid. See saare edelaosas asuv linn oli tõesti imearmas.

Puerto de Mogán on Gran Canaria üks atraktiivseim puhkekeskus. Linna iseloomustavad valgeks lubjatud majad, värvilised bugenvillead ja paljud võluvad kanalid. Nende kanalite tõttu nimetatakse Puerto de Mogáni ka Gran Canaria Veneetsiaks.

Erinevalt GC lõunaosa rahvarohketest kuurortidest Playa de Inglesies ja Maspalomas on Puerto de Mogan ideaalne koht nendele, kes otsivad vaikust ja rahu. See maaililine linnake koos jahisadamaga lebab rohelise Mogani oru suudmes, kaljuse platoo jalamil. Vana ja pisut lohakas kalasadam ning linn asuvad ligitõmbava, spetsiaalselt ehitatud jahisadama ning kuurortkompleksi taga ja kõrval. Kuurort koosneb külasarnasest värviliste, lilledega kaunistatud elamute kogumist, mille kujundus järgib Vahemere stiili ning mis palistavad kitsaid jalakäijate tänavaid.

Katuseterrassid on kaunistatud bugenvillea ja teiste hiilgavalt värviliste taimedega ning linn on täis banaani- ja papaiapuude, palmide ja paradiisilindude aedu.

Rannatagune uuem arendus, mis ulatub oru järskude kaljukülgede vahele, hõlmab uusi hotelle ja luksuskorterite komplekse. Mõnestki neist avaneb suurepärane vaade üles orgu mägede poole või üle ranna ja mere, kaljude ja jahisadama.

Ujumisfanaatikutele on siin tehiskaljudega rand, mis on peidetud kaljuseinte vahele. Tehisrand on umbes 250 meetrit pikk Saharast imporditud peeneteralise liivaga. Vesi on suhteliselt madal ja tänu muulidele enamasti rahulik. Käisime meiegi seal ujumas, sest palava ilmaga on mõnus ennast vette kasta ja soojas kliimas viibides tuleb kasutada igat võimalust, et ujuda avaveekogudes.

Linn on täis suurepäraseid restorane, kus serveeritakse kalasadamas lossitud kohalikku kala ning muid Kanaari saarte ja rahvusvahelisi hõrgutisi. Olemas on mitu panka ja supermarketit ning kauplused, mis müüvad riideid, suveniire, ehteid jne. Kui soovid soengut või tätoveeringut, saad valida salongide või stuudiote vahel ning enamikus kohvikutes ja baarides on tasuta wifi, kuigi teilt oodatakse vähemalt kohvi või külma klaasi õlle tellimist.

Neile, kes soovivad natuke rohkem põnevust kui lihtsalt rannas lebada või rannakohvikus aega veeta, on võimalik rentida jetit, liuelda langevarjuga, võtta sukeldumistunde, teha üks kalapüügiga ekskursioonid või allveelaevareis.

Vanade purjelaevade väikesed koopiad viivad mitu korda päevas Puerto Riko ja Maspalomase randadele. Pakutakse ka süvamere -kalastusretki tuunikala ja marliini püüdmiseks. Igal aastal juulis toimub linnas mainekas “Sinise Mõõkkala” õngitsemisvõistlus.

Seega jalutasime, nautisime atmosfääri, maiustasime jäätisega ja lõpuks käisime ujumas.

Puerto de Moganist umbes 8 km põhja pool, viljakas orus kuhu on istutatud eksootilisi viljapuid nagu asimiina ja avokaado, asub Mogan. Jah seesama Mogan, kus me enne rannikulinna tulemist hommikupoole käisime. See maaliline linn on maakonnakeskus ja seal on isegi valik häid restorane, näiteks linna servas asuv Acayama – pidavat olema üks parim tervel saarel. Meie ise seal ei käinud, aga väidetavalt nii on. Niiet jah, Mogan ja Puerto de Mogan on erinevad kohad.

Kui me juba rannikul olime, siis võtsime ette ka järgmise kuurortlinna koos rannaga. Nimelt Puerto Rico.

Puerto Rico on puhkekuurort, mis asub Gran Canaria saare edelarannikul. Talvel püsib temperatuur 20–25 °C ringis ja sademeid on üliharva. Nagi üldse saare lõunaosas.

Asub see kuurort mere ääres, suure oru suudmel. Tänu oma kuulsusele Hispaania kõige päikeselisema paigana on see kunagine kalasadam aastatega populaarseks kuurortlinnaks kujunenud. Järsult tõusvatele nõlvadele on ehitatud sadu hotelle ja luksapartemente.

Linnas on väike aga armas rand, mis samuti täidetud Saharast toodud liivaga. Seal on ka golfirajad ja veepark. Loomulikult saab harrastada igasuguseid veespordialasid. Ehk see kompenseerib kuidagi liialt täis ehitatud kuurorti.

Meie seal väga ringi ei liikunud, sest linn tundus tõesti koosnevat hotellidest. Randa aga läksime küll ja käisime sel päeval teist korda ujumas. Juhust tuleb kasutada. Kolmveerand kuueks olime veest väljas, riided vahetatud ja võtsime kohad sisse rannas olevas söögikohas. See kujunes meil saarel oldud nädala jooksul ainsaks söögikohaks, kus nii toit, kui teenindus andsid soovida. Ometi ei olnud söögikoht ülerahvastatud. Pigem meie ja vast veel 2-3 laudkonda, sest põhiline õhtusöögiaeg algab seal inimestel märksa hiljem.

Nii me siis seekord koju sõitsimegi juba enne, kui pimedaks läks. Seitsmeks kodus. Käisime tegelikult korra Mercadona toidukast läbi, sest vinnutatud liha oli otsa saanud ja võtsime külmikusse paar pakki jäätiseid. Hea leid oli ka liitrine 100% viljalihaga apelsinimahl, mis maksis alla 2€. Ehk siis vähemalt poole odavam, kui Eestis.

Ah jaa, ei saa märkimata jätta jalgrattureid, keda GC käänulistel ja mägistel teedel on märkimisväärselt palju ja valdav osa neist on ikka korralikud kamikadzed. Ma ei liialda.

Ees ootas mõnus rahulik õhtu kauni päikeseloojanguga ja jutuajamistega.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar