Õues märg, sombune ja suhteliselt soe. Pole paha, ei pea vähemalt liugu laskma, aga eks kuu on ka alles alanud. Ilm püsis soe kuu viimase päevani ja uue aasta esimesel ööl sadas lumi lõpuks maha. Igavesti töisest novembrist hooga tegusasse detsembrisse. Tegelikult tahaks puhata. 19-nda kuupäevani on väga tihedalt töine aeg, aga peale seda katsuks juba vabamalt võtta.
2. detsembril käisin siis pealinnas järjekordsel uuringul oma kõrvakestega. Saadeti Magdaleena haiglasse kuulmiskontrolli. Väga hea, et saadeti, sest sealt ära minnes oli mu süda rahul. Kui kodukoha arstil näitas kuulmiskontroll mõningast kuulmise langust ja peale kahte kuud kordusel veel suuremat langust…mispeale mind linna ka saadeti, siis kui kasutada on kaasaegsem, täpsem aparatuur ja ka testija on kogenum, võib tulemus teistsuguseks osutuda. Sain teada, et kuulmisega on tegelikult kõik hästi. Töövõit, on ju! Ma ise ei kahelnudki oma kuulmises, arst kahtles :P
Kui arstilt ära tulin, sain kokku ühe toreda sõbrannakesega ja suundusime koos lõunat sööma. Ükskord sain teada, et minu lemmikrestoranis on päevapakkumised igati mõistliku hinnaga ja sinna me siis suundusimegi. Nimelt restoran Päris. Jäime sinna mitmeks tunniks istuma, sest meie mõlema südames oli kurbus varalahkunud ühise sõbra pärast. Nii me siis sõime, kohvitasime ja meenutasime sõpra.





Rongi oodates astusin läbi Balti jaama turult. Sealgi juba jõulune.



Tööl sai kuusk saalinurka üles. Eks ta selline õnnetu meil on see tänavune jõulumeeleolu, aga mida sa selle remondi keskel ikka teed. Lugemissaalis see-eest on ilusad Tarvo Mett-i vitraažid akendel.






7.12 asutasin ennast Rapla kirikusse kontserdile. Esines ERR-i segakoor ja kuna mul laulab seal üks peresõpradest paar, läksin kuulama. Ilus kontsert oli. Peale kontserti ajasime pisut juttu ja koju tagasi, sest ega kirikus istudes soe ei ole. Ruttu koju ennast soojendama.




6-l kuupäeval tähistasime kolleegidega ühe töökaaslase möödunud sünnipäeva ja minu kohe saabuvat tähtpäeva. Mõnus istumine hommikuhämaruses. Meil sünnipäevad lähestikku, seega mis siin ikka kaks korda järjest torti süüa. Ja kolleegid tõid nii palju toredaid kingitusi :)


Õigel päeval- pühapäeval, ehk 8. detsembril üllatasid mind lapsed aga sellega, et palusid ennast 13.30-ks valmis seada ja mingit söögilauda mitte ette valmistada. Viisid hoopis oma empsi Tallinna vanimasse itaalia restorani. Nii me siis tähistasime seal kuuekesi minu uut saabunud kümnendit. Toit oli väga maitsev ja meil oli lõbus. Päriselt, see oli parim kingitus üldse, mida võisin soovida – päev iseendale ja mitte mingit vaaritamist/koristamist. Väikesed piigad olid sel ajal emaga Egiptuses ja meiega koos olla ei saanud. Olen oma lastele lõpmata tänulik.





Uus töönädal oli üks tamp ja tagaajamine ehk siis lisaks tavatööle hommikuti koolides päkapikutunde tegemas. Ei saa salata, et see on kurnav, sest päevad on pikad ja intensiivsed, koolist tulles tuleb aga istuda taas letti ja tööpäevast võib kujuneda 11-tunni pikkune maraton. Kui sedasi on päevast päeva, läheb pisut liiale. Kolmandal kuu nädalal käisin kahes lasteaias jõuluhommikuid tegemas ja kui mitmesaja lapsega lugemised, jutustamised, laulmised, kargamised ja piparkoogijagamisest tehtud, võis ennast lõdvemaks lasta.








23.detsembril käisin veel pooleks päevaks tööl ja võiski alata minu jõulupuhkus. Viimaste kuudega oli tekkinud kõvasti ületunde, mis andsid võimaluse aasta lõpus pikemaks puhkepausiks. Tihe töö sai vaba ajaga tasutud, sest uuesti tööle läksin alles 2. jaanuaril.
23. detsembril sõitsime Kirkega peale minu poolikut tööpäeva linna, et veel viimased selle aasta vajalikud ostud ära teha.



20. detsembril käisin samuti linnas, sest soovisin kuulata lapse kooli jõulukontserti Kaarli kirikus. Eelmisel aastal tulin sealt üliilusate muljetega ja selgi aastal oli kontsert väga nauditav.



12. detsembril oli meil töökaaslastega jõuluistumine Raikküla mõisa ühes hubases hoones, mis rõõmustas meid oma vanaaegse sisustusega. Lisaks maitsvale toidule saime osa mõisaproua loengust vana mööbli teemal. Oli huvitav ja mõnus õhtupoolik.


14. detsembril tõi poeg meile metsast kuuse ja aitas üles panna rõdule jõulutuled. Nendega oli seekord pisut nokitsemist, sest remondi käigus eemaldati minu naelakesed, millega eelmised tulukesed üleval rippusid. Tuppa sai lõpuks jõulumeeleolu ja helgem olemine. Jõuluks lisasin lauale dekoratsiooni ja nii saab see tuba meid veel tükk aega rõõmustada.
16. detsembril käisin oma õega Namaste hiina/india söögikohas minu sünnipäeva tähistamas. See oli mulle lihtsam ja rentaablim valik, kui peale tööd kodus söögilaua organiseerimine. Saime mõnusalt lobiseda ja lasta endale sööki ette kanda. Jaanuarisse jäid tähistamised kahe sõbrannaga ja naabrinaisega.



Korra oli meil vanema poja koer hoida. Reedest pühapäevani olid noored Lenna juures Ilmaveerel ja meie Kirkega kantseldasime koerakest. Eks ta üks pätu ole, aga see hoidmine on vajalik, et kodus mulle jälle seda juttu ei räägitaks…..ema, võtame koeraaaa :P



Vahetult enne pühi tegime lapsega koostöös korteri uksele jõulupärja ja jõudsime surnuaial ära käia. Kingituste pakkimine jäi samuti tütrele.





Pühad möödusid meil tegelikult vaikselt, koduselt ja rahulikult. Mingi päeva ma küll pühendasin tõlketööle, aga laias laastus lugesin, vaatasin telekat ja toimetasin. Korra isegi tõstsin õmblusmasina välja ja tkkisin kaks nime hommikumantlitele.






27. detsembril toimus meil pere jõuluistumine. See oli kuidagi ainus päev, mis meile kõigile sobis. Küll ei sobinud ühele lapsele, küll teisele jne., aga tähtis on see, et selle ühise päeva ikka alati leiame. Mõnus ja meeleolukas oli. Kirke jõudis enne seda esimest korda doonoriks käia. Tubli tips!


Kella kahest päeval oli kodu rahvast täis ja kõik midagi askeldasid. Külmlauaga suutsime kõhud punni süüa, seega enne praadi sahmerdasime pilte teha ja loteriimängu mängida. Lapsed, koer, kingid, fotosessioon, palju süüa ja muidu mõnusaid jutuajamisi. Ja ei ühtegi telefonipilti sellel ajal. Ainult perepildid kuuse all ja need on alles kaameras.






Aasta lõpetasime sel aastal isemoodi. Uurisin juba aegsasti vanema poja käest, mida nemad perega aastavahetusel teevad ja poiss ütles, et nad ei tea, kas on kodus või külapeal. Noorem poeg pidi linnas sõprade poole naisega minema. Esialgu siis mõtlesimegi, et oleme Kirkega lihtsalt kodus – vaatame telekat ja logeleme. Siis tuli Kirkele pakkumine sõbrannalt veeta aastavahetus tema perega ühes nooblis pealinna hotellis. Vastas sõbrannale, et tuleb siis, kui emme saab suure poja juures olla, aga kui neid pole kodus, jääb minuga. Mina olin teist meelt ja ütlesin, et mingu südamerahus linna, sest mina võin rõõmuga ka üksi kodus olla. Noored inimesed peavad saama elada noorte inimeste elu.


Üsna enne aasta lõppu ei teadnud poeg veel ikka, kus nad aastavahetuse veedavad ja mina ajasin 30-l detsembril juttu linnas elava sõbrannaga ning meil tekkis mõte, et oleme koos linnas tema juures. Nii, asi tundus olevat lahendatud kõigi jaoks. Kõigil kolmel lapsel omad tegemised, mis on igati ok ja mina ennast samuti ära organiseerinud. Kui sõitsin aasta viimasel päeval linna sõbranna juurde, helistab vanem poeg, et mis teete Kirkega :D Nemad on perega kodus, noorem vend naisega tulevad ka hoopis nende juurde ja saaksime kõik koos uut aastat tervitada. Eksole! Noh, esmalt ma muidugi nats ikka kurvastasin, sest mulle meeldib väga koos oma lastega olla, aga siis leidsin, et kui läks nii, siis on nii. Kõigil on niikuinii tore. Poisid muide veetsid ikka üle väga pika aja aastavahetust koos ja selle üle oli mul hea meel.


Mina aga sain kokku sõbrannaga, tegime Tallinnas Reidi teel aasta viimase jalutuskäigu ja pärast läksime õhtusöögile kesklinna restorani Plaz. Ranna ääres oli võimas tuul, liiv tuiskas ja pilti tehes muutusid sõrmed hetkega jääpulkadeks. Aga…kõik lõppeva aasta murekohakesed puhus see tuul minema ja pea sai selgeks uutele headele mõtetele. Peale tõhusat õhtusööki kõndisime kesklinnast jalgsi sõbranna koju Tallinn-Väikesesse ja aastalõpu jalutuskäiguks sai mul pea 8 km. Pole paha. Ja mis seal kodus ikka – sõime, tervitasime uut aastat, vaatasime telekat, ilustulestikku ja ajasime juttu. Meil oli tore!












Head Uut Aastat!
Seis maja remondiga aasta lõpuks:
Korterite uste taga on plaadid maas, seinad värvitud, ennejõuluks lubati uued astmed paigaldada ja lubadus täideti. Oleks juba varemgi saanud, aga meile saadeti täiesti valed astmed, sellised mis õuetingimustesse sobilikud, mitte siseruumidesse. Eks ikka juhtub. Uued postkastid on seinas, kenasti suurte korterinumbritega. Trepikojas on valgustid seinas, uudsena väljapääsu näitavad plafoonid ja korruste numbrid. Uued seadused. Kohe kui ehitajad oma sodi ära korjavad, saab lõpuks keldri lukku panna. Ehk saab varsti rattad rattaruumi tagasi panna. Möödunud suvel ei saanudki ratastega sõita, sest nende väljakaevamine kuskilt x kohast ja tagasi panemine ehitussegadikus…eiei, pigem käisin jalgsi tööle ja koju.
Detsembri teises pooles saabusid lõpuks õiged trepikoja astmed.
Naabrimees vahetas ära mul vannitoa äravoolu peenikese tihendi, mis väidetvalt oli katki ja sellepärast tullagi mulle kusagilt sisse ehe peldikuhais. Ma ikka julgesin kahelda ja ütlesin kohe, et võib seda ju vahetada, aga see hais ei tule trapist, seega viga mujal. Nagu oligi tarvis tõestada, oli mul õigus ja tuleb edasi pinda käia, et see korda saaks. Ega väga muud võimalust pole, kui et kas minul on töömehed peale torude vahetust poti nats kehvasti tagasi pannud või siis on see jama seotud minu peal ehitatava uue korteriga ja nende wc-äravooludega. Mina arvasin, et minu pott kehvasti tagasi paigaldatud ja mul tegelikult oligi õigus. Ja oh kui palju närvirakke läks kahe kuuga tuulde, et ma pidin seda selgitama meesterahvale, kes arvas, et ma niisama vingun :D Jah, mehed ja nende egod. Tuleb ette.
Raamatud:
Kokkuvõtvalt võin öelda, et lugesin päris palju – aastaga umbes 125 raamatut. Kõik ei saanudki blogisse kirja.
“Minu Sri Lanka” Merilyn Meristo
Kerge ja ladus lugemine, palju huvitavat infot ja toredaid juhtumisi. Autor oli sinna sattunud valdavalt külalislektorina ülikoolis tööd tehes, aga ka muul ajal koos perega. Huvitav oli see, et mul ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaks ka Sri Lankale minna. Kõik need voodis, toas ja õues pidevalt ründavad putukad ja elukad, prügimäed ja parasjagu tüütud skeemitajad, et ehteid või mida iganes müüa….ei tundunud minu tassike teed. Raamat oli sellegipoolest huvitav ja mõnus lugeda.
“Liiga Hilja” Colleen Hoover
Veidi teistsugune Hooveri raamat. Pisut robustsem, veidi kriminaalsem. Aga igati tema enda heal tasemel lugemine. Igavaks kordagi ei kiskunud ja lõpuks sai pahalane surma ja head võitsid. Kohati ehk pisut üllatas, et nii ilmselgelt ja nähtavalt narkootikumidega tegelev inimene ei jäänud juba ammu seadusesilmale vahele ja oskas neid ikka ja jälle üle kavaldada. Aga jah, meeldis. 8/10
“Mina Silvia” Silvia Ilves ja Maarja Savi
Kui muidu jäävad minust lugemata nii igasuused Mallukad, BSH-d ja muud sarnased, siis Silvia raamatut otsustasin lugeda. Ei ole ma ka üleliia JES kirjastuse raamatute sihtrühm. Aga Silvia… Ma ei pruugi alati nõustuda tema tempudega ja kohatise naiivsusega, aga ma pean temast lugu kui heast muusikust ja veel enam emast, kes on suutnud oma lapsed selle virrvarri sees tõsiselt headeks noorteks muusikuteks kasvatada. Kindlasti pole Silvia laps lihtne olla, aga see-eest on lapsepõlv neil tõesti värvikas ja pagasina eluks kaasas suurepärane pillimänguoskus. Olles ise olnud 9 aastat lapse klaveriõppe kõrval ja isegi omal ajal muusikakooli lõpetanud, olen vägagi teadlik sellest üldse mitte lihtsast teest. Distsipliin, kohusetunne, rutiin…kõik sellel ajal, kui valdav osa sõpru peale kooli puhkab või lööb lulli. Sai mõndagi selgemaks ka selles plaanis, miks Silvia isiksusena on just selline, nagu on. Loomulikult sünnipärane impulsiivsus ja edevus, lapsepõlvega tekkinud saavutusvajadus, täjelepanuvajadus ja piirangutest pääsemise vajadus. No ja ma usun et kohati teeb ta trianglit ka puhtalt selleks, et kogu aeg pildis püsida, endale reklaami teha ja sel viisil artistina tööd saada. Ladusalt kirjutatud. 9/10



“Pöörased pöörded” Anna Jansson
Kuskil raamatu esimesel kolmandikult tekkis tunne, et aaaa, tegelased kuidagi tuttavad. Pisut järge ajades tuligi välja, et ühe varem loetud raamatu järg. Aga “Tõlkes leitud” sarja raamatud on alati head olnud, seega ei kahelnud seda lugema hakates.
See on raamat armastuse tõusudest ja mõõnadest – elust inimesega, kes on kaotanud reaalsustaju.
Visbys ilusalongi pidav Angelika Lagermark on abielus Magnusega, kes on bipolaarne, kuid naine ei teadnud seda. Magnus lihtsalt ei maininud seda ja kui ta lõpetas ravimite võtmise, keeras elu katastroofiks. Tagajärjed olid hirmsad, kus magnus oma käitumisega ei riskinud ainult raha, vaid ka armastusega.
Ka ajalehes ilmunud kuulutusest saavad alguse omapärased sündmused. Müüki tuli maja mere ääres, kus Angelika vanavanaema Amalia kogu oma 94-aastase elu elas. Amalia oli tark vana naine ja inimesed käisid rasketel hetkedel tema juures nõu ja abi saamas. Majal olid aga omad saladused…
Samal ajal jätkub juuksurisalongis suhtetöö klientidele armastuse leidmisel. See on lihtne. Raske on aga armastust hoida, kui asjaosalisi tabab ebaõnn. 9/10
„Pöörased pöörded“ on järg Anna Janssoni ajaviiteromaanidele „Ilusalongi saatusejumalanna“ (2019) ja „Piirideta ämmad“ (2023). Lisaks põnevale ja südamlikule loole leiab raamatust ka valiku toiduretsepte Angelika Lagermarki kokaraamatust.
“Päikesetõus safiirinisel lahel” Holly Martin
“Kalliskivisaare” sarja romaan.
Tegevus toimub Jewel Islandi saarekesel, kus safiirsinine meri sädeleb ja päike soojendab põski …(kas ta seda just iga päev teeb, on iseasi.)
Aria Philips on kogu oma elu elanud sellel väikesel Jewel Islandil. Isegi siis, kui tema õed Clover ja Skye loobusid saare vapustavatest randadest suuremate ja paremate asjade nimel, jäi Aria sinna, et aidata oma isal nende perehotelli juhtida.
Aasta pärast isa surma on Aria teinud kõik endast oleneva, et hoida hotelli käigus, kuid külastajate vähesuse tõttu võib naine kaotada ainsa kodu, mis tal olnud.
Seega pöördub ta Noah Campbelli poole. Mees, kes on teeninud terve varanduse hotellide käimalükkamisega, on tema viimane lootuskiir. Ehkki too suudles Ariat eelmisel aastal pajupuu all ja kadus pärast seda nagu vits vette …
Nii vapustav ja võluv, kui Noah ka ei ole, tõotab Aria endale, et nende suhe on edaspidi rangelt tööalane. Kuid Noah on viimase aasta jooksul hoidnud suurt saladust ja tema tagasipöördumine Jewel Islandile muudab Aria elu igaveseks.
Suurepärane ajaviiteromaan. Polekski paremini seda sõnastanud, kui kirjastus ise. 9/10
“Sügistaevas kose kohal” Holly Martin
Eelmise raamatu järg, aga need kaks on ka täiesti eraldi loetavad.
Clover Philips on tagasi kodus Jewel Islandil kaunis Sapphire Bay hotellis, mida ta peab koos oma õdede Skye ja Ariaga. Tema elu on täiuslik, välja arvatud üks asi …
Kui Clover lahkus enne koju tagasipöördumist Londonist, jättis ta seljataha ka alatu reetmise. Sellest ajast peale ei ole ta suutnud kohtamas käia, rääkimata sellest, et lubada endal armuda. See, mida ta vajab, on üks põgus suhe, mis aitaks tal taas kohtingute lainele saada, ja Cloveri õnneks on parasjagu saarel nägus Angel Mazzeo, Cloveri õe kallima ja hotelli kaasomaniku Noah-i parem käsi.
Cloveri ja Angeli vahel on alati sädemed lennanud ning kuigi Angel on seni leppinud sõbrastaatusega, on ta enam kui valmis aitama Cloveril uut enesekindlust leida. Kui eesmärk ei ole tõsisem suhe, peaksid asjad ju lihtsad olema, aga mõnikord on tõmme sedavõrd tugev, et sügavamatest tunnetest ei ole pääsu.
Kas Clover ja Angel leiavad julguse öelda teineteisele, mida nad tegelikult tunnevad? Ja kas Clover on valmis uuesti armuma, kuigi vandus, et ei tee seda enam kunagi?
Eks ole näha, kas “Kalliskivisaare”sarjale tuleb lisa. 9/10



“Viimane suudlus” Liis Raamets
4-osalise loo teine osa. Täiesti loetav ja kuigi alguses pisut venid, muutus pikkamööda ikkagi põnevaks ja millalgi võtan ette ka kaks viimast osa. 8/10
“Numeroloogiast, karmast ja eelmiste elude hingemaailmast” Marilyn Kerro
Seda raamatut ma pigem sirvisin, lugesin neid osasid, mis pakkusid huvi. Ega eriti midagi uut teada ei saanud, aga selline tore meelelahutuslik lugemine. 7/10
“Kaneelirullisuvi” Maija Kajanto
Väga mõnus lugemine üle lahe naabritelt Soomest. Selline kodune tunne oli, kui loed kohtadest, mida suudad kujutada ette ja saad aru ka põhjamaisetest naljadest. Südamlik lugu. Ja retseptid. Nagu kaanelt lugesin, on see vaid esimene sarja raamatutest, mis toodi katsetusena Eesti lugejate ette. Loodan, et tõlgitakse ka järgmised osad. 10/10



“Laena mu südant” Kasie West Eesti lastekirjanduskeskus soovitab
Noortekas, kus…
Wren päästab koeri, aga poisse pole ta kunagi varem päästnud…
Wren on harjunud sellega, et teda haiglaseks kontrollijaks nimetatakse. Talle ei lähe see korda, sest enda loodud reeglitest kinnipidamine aitab tal lihtsalt elus hakkama saada. Eks see on suures osas seotud tema emaga, kes hülgas Wreni koos õe ja isaga juba aastaid tagasi ning elas üpris süüdimatut hipielu. Kuid kui üks nunnu Asheri-nimeline kutt kohaliku kohviku uksest sisse jalutab, lendab reeglitekogu kus seda ja teist.
Asher on aga armas ja hurmav. Ja parajasti oma veebitüdrukult korvi saamas. Nii et Wren võtab vastu harjumatult impulsiivse otsuse: ta teeskleb poisi maine päästmiseks, et on see veebitüdruk, kellega poiss kohvikus kokku pidi saama. Niisama lihtsalt satubki Wren tärkavasse suhtesse poisiga, kellest ta midagi ei tea. Ja see juhtub olema väga vahva!
Ei lähe kaua, kui Asheri tõttu muudab Wren teisigi endale seatud reegleid. Kas Asher andestab talle, kui teesklusest teada saab? Wren ei saa selles kindel olla, aga ka Asheril tuleb loota, et Wren andestab, kui ta teeb pahaaimamatult midagi sellist, mis Wren-i tõsiselt riivab.
Tore noortekas inimsuhetest ja koertest. 9/10
“Minu Prantsusmaa. Bordoopunase varjundid” Hanna-Maria Laanet
Üks viimase aja parimaid “Minu…” sarja raamatuid. Hästi ladusalt kirjutatud, huvitav ja ma pole ammu lugenud raamatut, mis sundis mind pidevalt telefoni haaraama ja googeldama. Kuigi ma olen üpriski alkoholisoolikata inimene, tekitas veinimaailm huvi ja huvitav oli lugeda, kuidas kaks noort inimest üldse veinimaailma sattusid ning sellest ka oma elustiili koos tööga kujundasid. 10/10

