Alustasin oktoobrit õmblustöiselt. Kohe esimesel kuupäeval õmblesin tütrele mõnusast musta värvi trikotaažist kleidi. See on selline ebakorrapärase vahega trikotaaž-soonik(ribikootud?), mida nimetatakse ka lapšaa-ks. Varem pole seda ostnud. Kõrge kaelusega ja pika varrukaga pullovere olen õmmelnud sarnasest trikotaažist, aga see oli ühesuguste vahedega soonik. Kanga ostsin Narva kangapoest ja esialgu mõttega õmmelda neist laia lõikega pikad püksid. Nojah, lõpuks sai sellest hoopis pikk kleit. Sirge lõikega, alt vaid pisut laienev, kahel pool umbes 25 cm pikkused lõhikud. Kaelus puhtaks töödeldud ja varrukad kerge kellukese lõikega. Alumine äär ja varrukate otsad laineliseks siksakitatud. Laps jäi väga rahule ja käib sellega kooliski. Ehk peaks sellist kangast veel ostma, sest kleit jäi nägus ja peale pesu(ka peale korduvaid pesemisi) on vinks-vonks korras. Samas…osta nagu ei tohiks, sest kapis kangaid ikka veel liiga palju ja tuleks needki esmalt rõivasteks õmmelda. Vaatame. Järjekorda ootavad lapse soovid – flanellpidžaama(Itaalia pehme flanell), hommikumantel(pehme kortsupuuvill ehk musliin), pidulikud mustad püksid(tugevam viskoosne nn märg siid). Need esmajärjekorras ja mõne asja võiks endalegi valmis õmmelda. Allolevad pildid on illustratiivsed, aga meie must kangas on just selle keskmise pildi kangavirna alumine.
Käisin TPL-is kooli sügisesel üldkoosolekul. Üldkoosolekud pole kunagi väga minu teema olnud. No esiteks olen ma alailma sel ajal tööl olnud, teiseks-midagi väga asjalikku ja konstruktiivset üldkoosolekul enamasti pole olnud. Vähemalt sellist, mis minule teadmiseks oluline. Nii ongi juhtunud, et kõigi laste kooliajas kokku olen sattunud üldkoosolekule vaid loetud korrad ja klassi lastevanemate koosolekutest on täiesti piisanud.
Aga…kui nüüd tütretirts linna kooli läks, pidasin oluliseks üldkoosolekul osaleda. Võib olla sellepärast, et siiani on kõik mu laste koolid olnud mulle piisavalt tuttavad, inimesed kes seal töötavad, lapsevanemad ja klassikaaslased- samuti tuttavad. Lisaks endal töö selline, et aasta jooksul kohtun koolide personaliga, lapsevanematega ja laste endiga arvestatavalt sageli. Info liikus kogu aeg ka ilma üldkoosolekul osalemiseta. Hoolekokku sattumine ei kuulunud kunagi minu ambitsioonide hulka.
Nüüd aga on järsku kool kaugel, inimesi ei tunne ja koolgi esialgu veel päris võõras. Natuke sain kooli nuusutada klassikoosolekul, korraks arenguvestlusel ja tundus kuidagi oluline minna üldkoosolekule, et saada koolist ja seal toimuvast pisut rohkem aimu.
Seega läksin kohale. Enne väikese maja muusikaklassi suundumist astusin aga läbi lapse koduklassist. Oli teine prantsa õpiku oma riiulisse unustanud ning mul tuli see koju vedada.(Neil on koduklassid, kuhu saab oma koolitarbeid jätta ja klassist-klassi liiguvad õpetajad) Edasi maa alla, orienteerusin läbi tunneli ja spordihoone väikesese maja muusikaklassi. Seiklemise labürindis tegi lihtsamaks juba eemalt kostev klaverimuusika. Meeldiv üllatus. Kuni lapsevanemad kogunesid, mängis direktor meile klaveril kaunist klassikalist muusikat. Milline vastuvõtt! Hakka või armastama üldkoosolekuid :D, sest kui keegi mängib hästi klaverit, olen mina müüdud. Muusikaklass muide on koos oma valge tiibklaveriga väga kaunis ja saanud on ta selliseks annetuste toel.
Koosolek ise oli selge ja konstruktiivne. Valdava osa rääkis direktor, kes oma muheda huumoriga pani lapsevanemad mõnigi kord südamest naerma. Sõna võttis ka õppealajuhataja, hoolekogu esimees ja kaasava hariduse koordinaator. Pilt sai jälle pisut selgemaks ja tõdesin taaskord, et laps on valinud endale gümnaasiumiks väga hea kooli.
Koolist õue astudes tabas mind aga üldse mitte meeldiv üllatus. Täiesti normaalsest ilmast oli saanud külm, kõle ja väga tuuline. Brr. No tõesti. Vaatasin, et saaks ruttu trammi peale ja Balti jaama rongile. Soe kakao oli abiks ja expressrongiga olin peagi kodus.
Aga kui rääkida ilmast, siis september oli meil kui kingitus oma soojade ilmadega. Täiesti suvine kuu. Oktoober hakkas siiski algusest peale oma kehvemat külge näitama. Ikkagi sügis. 8. oktoobril oli õues tormilaadne toode. Nii hull see torm meil Raplas nüüd ei olnud kui Tallinnas, kus sadamates väiksemad alused uppusid ja meri ronis üle kallaste, aga….vast üle 10 aasta saime laupäevasel päeval istuda 9 tundi ilma elektrita. Hea et vesi oli olemas, sest vanematel aegadel kippus koos elektriga ka vesi kaduma. Ju siis on pumbajaama generaator pandud.
Olin sel päeval hommikupoole tööl ja töölt lidusin otse koju korteriühistu koosolekule. Koosoleku lõpupoole läks äkki elekter ära. No korraks läks, vast tuleb tunni jooksul tagasi mõtlesime. Ei ela ju metsade ja põldude vahel. Kodus tagasi, polnud aga elektrist ikka veel haisugi. Süüa teha ei saa, pesu pesta ei saa. Läksime poodi ja siis üle poole maast kõnnitud hakkasime mõtlema, et aga äkki pole poeski voolu ja siis ei saa paraku süüa osta. Õnneks elektrikatkestus poodi ei puudutanud. Juba bensiinijaamas oli valgus ja saime toiduvarud täiendatud. Kodus tagasi, toitusime võikudest ja kuni valgust aknast jagus, lugesin raamatut. Lõpuks oli siiski liiga pime ja otsustasin kaminasse tuld teha. Suur viga! Ma ei tulnud selle pealegi, et suur tuul virutab suitsu korstnast tuppa tagasi. Noh, pärast tuli tuulutada lihtsalt ja jälle targem.
Kui enam mittekuimidagiiii teha ei saanud helistasin pojale, kes elab minu vastas mõned tänavaparalleelid edasi ja uurisin, kas temal ka särtsu pole. Oli!!! Kõndisime siis poja juurde telefone laadima, sest need hakkasid tühjaks saama. Tegime seal tassikese teed ja kui telefonid laetud, seiklesime pimedas koju tagasi. Pisut ebamugav, kunagi ei tea, kust mõni oks pähe sajab või tuulemurd tekib. Kodus oli paraku endiselt pime. Üritasin siis küünlavalgel raamatut lugeda- mugav just polnud, aga ajas asja ära. Lõpuks peale 9 tundi ootamist, saabus valgus.
Inimene on ikka väga haavatav elektri osas. Kogu elu on halvatud, kui elektrit pole ja see teadmine ei tee just rõõmu(sügan kukalt ja mõtlen, et koju peaks ostma igaks petteks väikese gaasipliidi ja tagavaraballoonikesi).
Seoses saabunud külmadega, vaatasin, et lapsel kisub õhukese mantliga koolis käimine kuidagi viluks. Järgmine rõivas on talvejope ja see oli nagu jälle pisut liiga palav kanda. Uue vahepealse jope ostmine ei mahtunud hetkel meie büdžetti. Aga…..järsku meenus, et mul seisab kapis korralik vill/kašmiir klassikaline musta värvi pikk mantel. Kasutan seda vaid siis, kui talvisel ajal teatris/kontserdil käin ja kleiti tahan kanda. Mantel on küll vana, vanem kui tütar ise, aga väga vähe kantud, korras ja klassika ei aegu õnneks kunagi. Veel enam! Erinevalt hetkemoest, kus mantlid on ilma nööpideta ja voodrita, lohvakad ja vahest ka vööta, on minu mantel mõnusa sirge/pisut taljes joonega, soe ja nööpidega. Ei pea selle sees olema nagu vööga kinni tõmmatud kartulikott.
Üks küsimus kerkis siiski üles – olin kunagi võtnud mantli seljaõmblusest enda järgi rohkem kehasse ja sellisel moel oli tütrele see rinnust ja puusast pisut kitsas. Tema erinevalt minust ei ole kriipsujuku, vaid naiselik tütarlaps. Ma ei mäletanud, kas kitsamaks õmmeldes lõikasin ka õmblusvaru maha. Mis seal ikka, kärts vooder alt lahti ja nina sisse. Jess! Õmblusvaru alles ehk siis tark otsus kunagi tehtud. Õmblesin selle õmbluse tagasi originaali, harutasin oma õmbluse lahti ja pressisin korralikult ära. Kuna mantel oli väga vähe kantud, siis polnud õnneks ei pleekimis- ei kulumisjälgi. Pressisin, harjasin ja mantel oli nagu uus ning mis peamine, lapsele paras. Mure murtud, laps õnnelik ja mantel lõpuks oma otstarvet täitmas.
Oktoobri keskel oli tütrel järjekordne LEELOkoori nädalavahetuse laager. Seekord Tallinnas, ehk siis kaugele polnud vaja sõita ja ööbimas käis kodus. Reedene päev osutus muidugi väga pikaks, sest esmalt oli 8-tunnine koolipäev, siis väike paus ja edasi leelolaager, mis sai läbi hilja õhtul. Koju jõudis peaaegu kell 11. Laupäeval laulsid neiud terve pika päeva, mille sekka voltisid origamiluikesid ja kohtusid Kadri Voorandiga, kes käis kuulamas tema loodud laulu, mida pühapäeval salvestatakse. Pühapäeval suunduski tips rongilt otse ERR-i majja, kus nad salvestasid kooriga kaks laulu kevadel ilmuvale plaadile.
Minu nädalavahetus oli selline….kodus sehkendamine. Lõikasin mõned rõivatükid välja(2 seelikut, retuusid, kimono, kampsik, kleit, pusa), et aja tekkides need valmis õmmelda. Elu näitab, et kõige raskem etapp ongi see, et teeks suure laua puhtaks ja lõikaks tooted välja. Töötlesin pilte, tegin süüa, käisin poes jne. Mõtlesin mõtteid. Just neid eelseisva majaremondi mõtteid. Et kust peaks mida veel eest ära koristama, et remondile jalgu ei jääks. Remondiga seoses on üldse palju erinevaid mõtteid. Esmalt ohkan muidugi panga nõude peale tõsta remondifondi indeksit 1,9-lt, 3,03-le. Kahele teenivale pereliikmele polegi see vast probleem, meile on aga küll. Kui aga korteriühistu peab võtma remondi tarbeks laenu ja Kredexigagi on kõik asjad korras, siis mis mul üle jääb. No ja siis mõtlesin selle üle, mida kõike siin tegema hakatakse. Uued radiaatorid, soojustagastusega ventilatsioon, maja fassaad, rõdude klaasimine ja täiskorrastus, trepikodade remont, katus, torustik, uued kolmekordsed aknad…..maja saab nagu uus. Kuidagi peab lihtsalt ka korteris sees remondist tingitud jamadega pärast toime tulema. Alustades põrandate ja mööbli katmisest, kui tullakse aknaid ja radiaatoreid vahetama ning muid töid teostama. Lohutuseks on vaid see, et augustiks 2024 peab remont valmis olema.
Pühapäeval tuulasime pojaga keldris. Sealt hakkab vist varsti mingi torustikku puudutav remont ja kelder tuli töömeestele ligipääsetavaks teha. Minul seal midagi nagu polnudki. Üks kilekott remonditarvetega, natuke kaminapuid ja Kirke suusad. Poiss ise hoidis mingit oma kola seal ja kui nüüd endal kuur valmis sai, korjas varanduse auto peale ja viis ära. Ega meil üle tunni seal läinud. Mina viisin pisut klaastaarat konteinerisse, muu taara, mis oli sinna kogunenud, viisime õhtul tütrega poodi ja saime tervelt 6€ jätsiraha. Natuke pisiprügi läks prügikonteinerisse ja mõned asjad tuleb sealt vist veel panna suurde konteinerisse, kui see maja juurde tuuakse. Et siis keldriboksi korrastamine läks lihtsamalt, kui arvasin. Ma olen õnneks harrastanud seda meetodit, et kui miski on tarbetu, siis kohe prügisse või kellelegi ära anda, mitte keldrisse viia. Mingi aeg seisid seal kasutud nõud, aga need olen ajapikku laiali jaganud. Poeg peab veel ainult oma cd-plaatide karbid ja kõiksugu andmesidejuhtmed seal läbi sorteerima ja ongi kelder lage.
Pühapäevaga sai pool oktoobrit läbi.
Kuu lõpupoole ehk 24-ndal oktoobril tähistasime meie raamatukogu 120. aastapäeva. Isegi raamat raamatukogu ajaloost sai selleks päevaks valmis. Tore pidu oli. Kohal olid lisaks külalistele ja praegustele töötajatele ka väga paljud endised töötajad ning õhtuses pidulauas jätkus juttu kauemaks.
Oktoobris oli kooliaasta esimene koolivaheaeg. Seega gümnaasiumis on jäänud käia lausa üks veerand vähem, kui 3 õppeaastat :P Esimene veerand oli kindlasti üks suur sisseelamise aeg uude kooli ja elurütmi ning paistab, et see on õnnestunud igati edukalt. Jah, see on olnud kindlasti pingeline ja väsitav, aga ka huvitav, rikastav, teadmisterohke ja tegus ning selleks oligi koolivaheaeg – et aeg maha võtta ja korraks hinge tõmmata.
Hingetõmbamise perioodi jättis piiga ka oma sünnipäeva tähistamise, kuigi õige päev oli peale koolivaheaega esimesel laupäeval. Eks õigel ajal peamegi sünnipäeva pereringis, aga nädal enne käisid külas sõbrad.
Kui terve elu oleme me pidanud kinni reeglist, et külla kutsutakse 9 sõpra + sünnipäevalaps ise ehk 10 inimest, siis sel aastal olin sunnitud reeglid vabaks laskma, sest kohalikule sõpruskonnale on lisandunud punt uusi klassikaaslasi Tallinnast + mõned uued sõbrad veel. Loomulikult tekitas see teadmine parasjagu peavalu, sest ega see ligi 20 noore inimese toitlustamine lihtne asi pole. Lisaks oli viimase päevani segadus, mitu inimest meile öömajale jääb. Igatahes õnnestus mul selleks vajalikuks reedeks sebida vaba päev, mis mul saada oli ja tegelesin hommikust peokorraldusega. Söögikraami tõime tegelikult nädala jooksul sujuvalt poest ära. Korraga ei jaksa tassida, aga kahekesi koos ja mitmes jaos – saab hakkama. Eelmisel õhtul tegin mõned ettevalmistused ja tegelikult ega peopäeval midagi hullu polnudki. Noored hakkasid kella kolmest kogunema ja viimased jõudsid kohale 18.30 ajal. Selles ajavahemikus panustasime erinevatele snäkkidele ja kui viimased linnanoored rongiga kohale jõudsid, olid minul valmis kaks suurt pannipitsat ja muud soojad näksid. Laud kaetud, kolisin ise ööseks poja juurde. Keegi mind otseselt välja ei ajanud, aga leppisime nii kokku, et mina veedan poja juures meeldiva rahuliku õhtu.
Sel hetkel, kui kõik külalised olid kohale jõudnud, avastasin tõe, et noored on väga pikka kasvu, neid on korteris väga palju ja ma jooksin toitu tassides pidevalt kellelegi kõhtu. Aga “Sweet 17” pidu laabus kenasti. Naabritel lasti magada ja kui mina hommikul tagasi jõudsin, oli elamine korras, koristatud ning tips ja tolleks hetkeks üks meil olev külaline veel magasid. Seega jah, ka selles vanuses saab sünipäeva väga kultuurselt pidada ja eks see olene suuresti suhtlusringkonnast.
Pidu peeti reedel, seega nädalavahetus jäi meil mõnusalt iseendile. Laupäev kulges kuidagi uimerdades, aga pühapäeval olime vägagi aktiivsed. Kirke hakkas õppima, sest peale koolivaheaega esmaspäeval oli ees kohe ajaloos suur kontrolltöö. Mina tõstsin rõdult välja põrandal olevad puitrestid, sest selgus, et rõdu remondi tõttu tuleb see täiesti tühjaks teha. Koos vedasime need pärast õue suurde prügikonteinerisse, mis meie maja juures just selleks otstarbeks seisis. Ikka selleks, et kõik saaksid oma mittetarviliku kola välja visata enne suurt renoveerimist. Ohsamait, kui rasked need restid olid…aga me saime hakkama. Vaatasin lõpuks kodu kriitilise pilguga üle ja no mittemidagi polnud enam välja visata. Üleüldse tundus mulle, et nädalajagu seisnud konteiner täideti peaasjalikult ühe pere poolt :D Kõik iidamast aadamast garaažis ja keldris ja kus teab veel seisnud kola …seda ikka oli….muljetavaldavalt palju. Tänu taevale pole minul sellist mittevajaliku kola kogumise maaniat nagu mõnel naabril.
Igatahes oleme valmis maja renoveerimistöödeks….ja järgmise aasta augustini tõotab tulla “põnev” eluke.
Mingi aeg tagasi tegelesin hoogselt juurdelõikusega, ehk kangastest said välja lõigatud mitmed rõivatükid. Pühapäeval tuli vaim peale ja hakkasin vaikselt servast õmblema. Valmis sain ühe pika trikotaažkleidi – lühikese varruka ja kõrge kaelusega. Mustal põhjal erksad rohelised sõnajalalehed. Selline omamoodi. Eriliselt ma sellesse kleiti ei panustanud lihtsal põhjusel – kunagi seda ette tellides sain ebameeldiva üllatusena kätte suhteliselt viletsa tulemuse. Puuvilla hulka oli pandud liiga palju elastaani ja mustal põhjal french terry trikotaaž venib häirivalt palju. Sisemine valge kude kumab kohe läbi. Sellepärast on kleit täitsa lihtsa sirge joonega. Näis, kuidas ta peale pesu üldse värvi hoiab. Võib – olla juhtub nii, et teist korda selga ei panegi. Nii või naa saab temast ei muud, kui kodune kleit.
Teisena õmblesin ühed rõõmsad kodused retuusid. Läksid kingipakki. Ja kolmandana õmblesin tütrele kooliseeliku. Täiesti klassikalist musta kostüümikangast oli mul täpselt kaks väikest resti. Väiksemast sai passe, suuremast tükist kerges kellukeses alumine osa. Passe serva õmblesin kitsa musta sametpaela ja lipsukese. Kolm kangast kapist jälle vähemaks saanud ning tütar on oma seeliku üle väga õnnelik. Pildid rõivastest on mul viimasel ajal ütlemata masendavalt jubedad. No ikka see häda, et küll pole last valgel ajal kodus, et tema seljas pildistada või siis minu seljas…aga kes pildistab? Nii siis ongi sellised kiibakad fotod riidepuudel.
Jaaa, meil käisid Halloweenerid :) Tähtpäev, millest me pole kunagi osanud lugu pidada, aga lapselapsed koos sõpradega on selle meile toonud. Järelikult on nende põlvkonnale seda vaja.
Ja saabuski november, mida alustasin jällegi väga tegusalt. Tööpäev oli 11-19.00, seega hommik kodus sai olema tegus. Lapse pärast on nädala sees äratus kell 5.35 ja nii ongi, et kui tema astub kodust välja, et rongiga kooli sõita, võin mina kuni tööpäeva alguseni ühte ja teist kodus korda saata. Jätkasin väljalõigatud toodete õmblemist. Võtsin ette 4 toodet korraga – seelik, 2 pusalaadset toodet ja kimono. Kõik said mingisse järku tehtud ja siis tuli minna tööle. Päris ebameeldiv on tegelikult jätta midagi pooleli, mida teed rõõmuga ja minna ära, aga mis seal ikka. Arvestasin sellega, et kui õhtul veidi enne 20.00 koju jõuan, siis vaevalt enam midagi teha tahan peale raamatu lugemise. Aga kus sa sellega- tulin koju, õmblesin ühe lapse pusa lõpuni valmis ja enda oma jaksasin pisut edasi teha. Vot mida tähendab, kui on stiimul – kapis peab saama olema kõvasti vähem kangaid.
Nädalavahetusel tuli õmblemisse pisuke paus teha, sest laupäeval olin tööl ja pühapäeval tähistasime perega neiukese sünnipäeva. Ega meil seda rahvast üleliia polnud, sest isake käis õigel päeval ehk laupäeval ja pühapäeval tulid vaid neiu vennad peredega(ja koertega) ja tädi ehk minu õde. Vaikne rahulik sünnipäev ja kuna kutsusime nad päeval kella kaheks, siis tegingi mõnusa sooja lõunasöögi. Võtsin tegemiseks ette raguu pastaga. Raguu sai tegelikult eelmisel õhtul valmis hautatud ja retsepti leidsin hiljuti loetud raamatust “Üks paik laias ilmas”, mille autor on “Toscana päikese all” raamatuga kuulsaks saanud Frances Mayes. Raamatus olid igasugused retseptid, mis tal 30 aastaga Itaalias maapiirkonnas elades on tekkinud. Raguu sai maitsev ja kõik kiitsid, poeg aga tegi mul selle retsepti kallal parandustöid. Ta on meil peres korralik toidugurmaan ja põhjalikult erinevaid rahvuskööke uurinud ning toite valmistanud ja küllap sellest ka selline oma arvamus. Itaalia köök on ta eriline lemmik. Õnneks see raamatust saadud variant oli igati maitsev, aga alati saab ju paremini või pisut teistmoodi, eks. Pealegi tundub mulle, et ühte ja teist on selles retseptis läinud ka tõlke nahka ja võib olla see oligi hoopis selle konkreetse küla variant, kus kirjanikuproua elas.
Koertel oli pidu laialt. Sai joosta ja mürada ja muidugi terve elamise karvu ja vee-ridasid endast maha jätta. Aga neil oli tore ja meil ka lõbus. Ütlemata hea on see, et mõlema pere koerad saavad omavahel hästi läbi. Nii ei ole probleemi, et keegi peaks oma loomakese koju jätma.
Õhtuks oli tuba tühi, kodu korras ja sain rahumeeli “Superstaaride” saadet vaadata. Kui muidu olen ma väga kehv telekavaataja, siis noorte lauljate võistulaulmist vaatan suurima heameelega. Tase on nii kõrge, et igal pühapäeval vaatad saadet, kui head kontserti mahlakate kommentaaridega.
Laupäeval olin tööl, seega esmaspäeval vaba. Vaba küll töökohast, aga mitte tööst. Tikkisin masinaga hunnikule saunalinadele numbreid. Täpsemalt ühele korvpallivõistkonnale kingitakse sponsorite poolt saunalinad ja iga lina nurka sai tikitud siis võistleja särgil olev number. Päev sisustatud nagu niuhti.
Ootan pingsalt, millal see maja remont peale hakkab, mis pidi juba oktoobri lõpus algama. Küsisin eile siis nabrinna käest, kelle kaasa on korteriühistu esimees ja tuli välja, et Kredexil mingi paber puudu hanke võitnud ehitusfirmalt ja nüüd saab siis jälle jokutada. Loodetavasti alustavad novembri lõpus või detsembris. Eksole, nagu ikka. Asjad venivad ja venivad. Mina unistan juba sellest, et remont läbi, aga nad pole veel alustanudki. (ka jaanuari lõpuks polnud remondist halli haisugi)
Ja iga kuu käivad siin 1-2 huvilist korterit vaatamas ja ma olen täiesti emotsioonitu. No las käivad. Toad on vähemasti kogu aeg korras(kui ma just ei õmble, sest siis on töötuba tööolukorras). Oleme avastanud, et meile meeldib endale ka oma kodus elada ja isegi huvitav oleks elada mõnda aega sellises kodus, kus ka maja ise on nagu uus ehk renoveeritud. Teisest küljest oleks aga siiski väga tore asjadega edasi minna. Ühesõnaga võtame vabalt, ühegi vaataja peale ei erutu ja kui lõpuks keegi neist ütleb, et jookseme nüüd notarisse ostu/müüki vormistama, siis on see lihtsalt tore üllatus.
Meie majas müüdi minu peal olevad üldkasutatavad ruumid samuti lõpuks maha. Ehk siis täiesti olematust pinnast ehitatakse valmis kaks korterit. Ka seal käis tervelt 11 vaatajat, kuni saabus kohale see, kes ostis. See tehing oleks tegelikult pidanud juba ammu tehtud olema, sest ühistu koosolekutel on see teema aastaid üleval olnud. Küll aga oli ühistu esimees ainuisikuliselt selle vastu ja selline tehing nõudis 100%-st majarahva nõusolekut. Nii olen mina ntx maksnud selle mõttetu pinna eest asjatult väga palju raha – nii elekter kui küte jagati maja korterite peale laiali m2 järgi. Mis tähendas seda, et ma seda pinda ei kasutanud ei pesu kuivatamiseks, millekski muuks ega käinud ka saunas, aga maksin selle eest 93m2 järgi. Nüüd sai maja selle müügist päris kopsaka summa omaosalust maja renoveerimise fondi ja mõne aja pärast on majas kaks korterit rohkem, kelle vahel üldkulusid jagada. Selleks peaks jääma vaid trepikodade/keldrite elekter ja küte. Kui renoveerimise käigus saavad katusele päikesepaneelid, kaob osaliselt ka see kulu. Eksole, kõik hakkab saama aina paremaks ja siis kolime meie hoopis ära. Aga…ka seal ülakorrusel peaks juba ehitus käima, kuid mida pole, seda pole. Kohati tundub, et selle asjaga on seal samuti segased lood, millest kõike lõpuni ei räägita.
10. novembril, reedel, läks Kirke kooli nagu reisile – pontsaka käsipagasikohvriga. Nimelt peale viimast tundi leekis ta otse bussijaama, et sõita LEELO-koori laagrisse ja sel korral siis Rakveresse. Reede-laupäev olid proovid ja pühapäeval esinemine isadepäeva kontserdil. Saal oli olnud pungil täis ja kontsert väga äge. Kontserdilt jooksis kiirelt bussi peale, et sõita tagasi Tallinna, kus jäi aega pool tundi, et jõuda Estonia teatrisse, vahetada riided ja istuda saali vaatama ooperit Don Pasquale. Olin tal riietega vastas, sest üle hulga aja õnnestus minulgi teatrisse sattuda. Nimelt koolist läksid sinna kõik 8.-12. klasside õpilased ning koolis viibiv 43-liikmeline prantsuse delegatsioon ja vanematel oli soovi korral võimalus samuti osta endale soodsa hinnaga pilet. Hea etendus oli. Esimene vaatus pisut lohises, aga teine vaatus oli seevastu väga tempokas ja lõbus. Tõttöelda pole ma kunagi sattunud ooperisse, kui saalis on sisuliselt ainult noored inimesed. See oli ilus elamus, sest koolinoored olid väga intelligentsed. Riides ooperile kohaselt ehk elegantselt ja käitusid väga viisakalt. Ootan nüüd rõõmuga järgmist ühist teatrikülastust.
Kui laps laagris, kasutasin mina juhust ja tegelesin oma asjadega. Ok, eks ma muidu saan ka selle suure lapse kõrvalt oma asju teha, aga kui olen üksi kodus, on tähelepanu tegevustele rohkem kontsentreeritud. Ei pea süüa tegema ja pole võimalust omavahel suhelda, mis kõik nõuab omajagu aega. Nimelt lisaks õmblustöödele hakkasin esimest korda katsetama Zoombook-i keskkonda, sest no päriselt, kes jõuab lõputult piltidest väljatrükke teha ja arvutis ei vaata neid keegi. Otsustasin lõpuks ära, et ammu peas tiksunud soov tuleb lihtsalt täide viia ja kõik meie pere reisid ning olulisemad sündumsed fotoraamatuteks vormistada.
Tõuke selleks andis aga üks nn instasõber, kes oli just enda pulmaaastapäeva peo pildid lasknud Zoombook-is raamatuks teha ja jäi teenusega väga rahule. Lisaks oli tal sooduskood. Võtsin siis kohe ette ja otsustasin esimeseks katsetuseks panna kaante vahele 2020-l aastal jaanuarikuus toimunud Egiptuse reisi, mille tegime koos Kirke, vanema poja ja tema tütardega. Otsustasin teha sellise toreda perealbumi, kust asjaosalistel mõnus reisi meenutada. Kuna viibisime kuurordis ja lastega ei võtund ette turismiobjektidel tuulamisi, siis enamik piltidest ongi lastest, lapselastest ja hotellikompleksist(mina olen oh üllatust, ühel pildidl :P). Lihtsalt meie viie mälestus. Võtsin suurelt ette – albumisse sai 112 lehekülge. Kätte saades muidugi vaatasin, et oleks võinud ka õhema teha :D Teinekord olen targem, valivam ja kriitilisem. Kvaliteediga jäin igati rahule ja nüüd on hammas verel, et tahaks kohe kõik reisid ja sündmused albumiteks teha. Esmajärjekorras panen kokku ilmselt albumi vanima lapselapse 10-st esimesest eluaastast. Ja siis vaatame…..Korfu, Taani, Rootsi…..valikuid jagub.
Eks ma neid fotoraamatuid olen muidugi ennegi teinud, aga siiani Omaraamat-us. Seal tegin Kirke lasteaiarühma lõpuraamatu, mõlemale lapselapsele esimese eluaasta raamatud ja vanavanematele kuldpulmadeks nendega tehtud südamliku fotosessiooni raamatu.
13.- 17. novembril möllasin tööl mis kole ehk siis viisin läbi Põhjamaade Kirjanduse nädala raames 18 ettelugemise tundi, kus loen ette raamatuid ja vestlen lastega vastavalt aasta teemale. Sel aastal siis – põhjala jõulud. Oli lasteaialapsi, algklasside lapsi ja põhikooli noori lõpuklassini välja. Teen sellist nädalat juba mitu aastat ja ajad saavad alati kiirelt täis registreeritud. Eks ta ole üks koormusrohke nädal, aga elame üle. Põhjamaade ministeerium seda korraldab ehk siis annab teada, milline on aasta teema ja mida loeme ette, aga….see on sellises stiilis, et …tehkem, vaadake ise kuidas. Vanemale astmele tuli lugeda teksti tõlkimata raamatust. Kuna raamat ilmus kuu lõpus, siis oleks ju võinud selle nimel pingutada, et see õigeks ajaks väljas oleks. Praegu juhtus aga nii, et tekst, mis tõlgiti, oli suhteliselt meelevaldselt kontekstist välja rebitud ja andis ikka aru saada, mis ja kes ja miks. Pealegi oli tekst nii lühike, et suure osa tunnist oli tarvis sisustada…millega iganes, et lastel ja noortel huvitav oleks. Ühesõnaga selle aasta korraldus oli eriti nigel ja pealegi teema Põhjala jõulud…sorry, enne kohe algavat jõulukuud, kus toimuvad jõuluhommikud…ok, sain toriseda, aga ettelugemistunnid said tehtud ja olid meeleolukad.
Sama nädala raames toimus üks üritus täiskasvanutele, kus lisaks killukesele jutule sai kuulata Jane Mikkor-it. Rapla päritolu daam, kes on Norras 10 aastat elanud ja nüüd juba aastaid Tallinnas Norra saatkonnas perenaise ametit pidamas. Meile rääkis ta Norra jõulutraditsioonidest ja toitudest ning mekkida saime isegi nende pidukooki.
Taas nädalavahetus. Seekordse sisustas selle ära mu sõbranna, kes ilmselgelt arvas, et mul pole midagi teha :D Ehk siis esmaspäevaks oli tarvis kinkimiseks beebitekki. Seda ma siis tegin. Ilus mereline tekk beebipoisile suuruses 120×120. Oli kiirtöö ja siis sai kiire läbi, sest inimene, kes pidi selle kingituseks saama, jäi haigeks ja pidu lükkus edasi. Mul oli vähemalt tekk valmis.
Laupäevase tööpäeva eest olin esmaspäeval vaba, seega ka nädalavahetus pisut nihkes. Nii võtsin esmaspäeval nõuks sõita pealinna. Põhjus lihtne. Viimase aja sündmuste keerises tekkis meie korterile lõpuks ostja, kes on tõsine huviline. Ja meile see pere meeldis väga. Eksole. Ega mulle ei pea ju meeldima pere, kes ostab…peaasi, et ostab, aga nii ei ole. Me armastame oma korterit väga, oleme elanud selles üle 22 aasta, pikemalt kui kusagil mujal oma elus ja pole kaugelt ükskõik, kellele oma armsa kodu edasi müüme. Tahaks ikka headesse kätesse müüa ja pealegi… eks naabritelgi ole tore, kui uued elanikud sama mõnusad, kui need, kes välja kolivad.
Seega läksin linna…vaatama ühte korterit, mis potensiaalselt võiks meile sobida uueks koduks, sest sel hetkel olid lood sealmaal, et meie korterit soovivale perele meeldis see nii väga, et koliksid või kohe sisse. Rattad lükati käima ehk soovija andis panka sisse laenutaotluse. Meie kammisime kinnisvaraportaale ja minu puhkepäevaks tekkis võimalus ühte väljavalitut külastada. Kirke oli koolipäeva lõpus klassiga Artise kinos, peale filmi saime kokku ja sõitsime Mustamäele. Nimelt seal see korter asuski. Meid ootas väga sümpaatse suhtlemisega maakler, selline soe, mitte ametlik ja tähtis. Ja see korter…see meeldis meile suht esimesest pilgust.
Kui aga miski tundub liiga hea, siis seda ta ka on. Meie korteri potensiaalsed ostjad olid väga agarad, helistasid meie maaklerile, et hoiaksime kindlasti nendele korterit, sest nad ikka VÄGA tahavad seda osta. Olid nõus isegi tagatist maksma, et süda oleks rahul. Meie maakleriga olime head inimesed ja panime korterile kinnisvaraportaalis peale broneeritud ja uskusime ostjat. Siis helistas mulle maakler, et asjad liiguvad, lähipäevil peaks tulema meile hindaja ja siis jääb vaid tehingu vormistamine. Ootasin kaks päeva ja siis maakler kirjutas, et ostja loobus, kuna sõbranna müüvat meie lähedal ridaelamu boksi ja ostavad hoopis selle.
Päriselt, et paluvad ja kinnitavad, kui väga kindlad ostjad nad on ja siis sedasi….eksole, elu on selline, aga sel hetkel kukkus nagu maailm kokku, sest meiegi olime ju astunud samme, et peale müügitehingut vabastada uuele perele kiiresti korter. Meie elasime oma mõtetes juba oma elu edasi, planeerisime, nuputasime, kuidas ja mis ja millal. Küllap see millegipärast pidi nii minema. Kurvastasime ja läheme eluga edasi. Ühel päeval tuleb üks hea ja ausameelne ostja niikuinii. Fakt on see, et polnud mingit “sõbrannat”, vaid tõenäoliselt kinnisvarabüroo kust võeti hindaja, pakkus oma seisma jäänud objekti hea hinnaga. Kinnisvaraäri pole minu jaoks kunagi olnud ausa mekiga. Kahjuks.
Pärast sellist ebameeldivust aga otsustasime üldse aja maha võtta ehk siis korteri müügiga otseselt ei tegelegi. Elame oma igapäevast elu nii, nagu enne. Praegu ootame, millal see maja remont algab- ärevusega ja põnevusega. Kuulutus on endiselt üleval ja kui keegi juhtub soovima, las siis soovib.
Reedel sõitis Kirke kooli segakooriga Nelijärvele laululaagrisse ja tuli laupäeval tagasi. Saatis mulle sealt ilusaid lumiseid pilte ja harjutas koos sõpradega laule. Kooriga ja ansambliga. Isegi niisama musitseerimiseks leidsid aega. Tore, et koolis selliseid laagreid tehakse.
Kadrid käisid ja Kadrid said tulla suure lumega. Kaks vahvat punapõsist Kadrit, koos personaalse autojuhi ja kommikorvi tassijaga. Küsisid siin hulga mõistatusi, lasid ette lugeda ja muidugi soovisid igasugust õnne – mida tõttöelda läheb tõesti tarvis. Tegemist oli siis poja noorema tütrega ja tema sõbrannaga, poeg oli neile autojuht ja korvitassija. Vanem piiga redutas aga minu juures ja veetsime temaga mõnusasti kvaliteetaega.
Laupäeval lõpetasin ära alustatud roosa pusa ja hall-valgete südametega kimono. Midagi päris endale. Peaks veel õmblema, sest kuidagi vähe on mul külma ilma rõivaid. Just neid tavalisi pika varrukaga mugavaid trikotaažpluuse, mida saab erinevate asjadega kanda.
Ah jaa, päev enne Kadripäeva tuli maha lumi ja ikka kohe selline suur lumi. Tuli sulalumena, sadas terve ööpäeva ja siis läks külmaks. Kõik puud olid raske lumega kaetud ja nii jääb see siis kas esimese sulani või korraliku tuuleni. Ilus on, kuigi puudel on kindlasti raske. Et siis sellel aastal tuli esimene arvestatav lumi alles novembri lõpus, aga kui tuli, siis kohe hangedena. Õues tõeline talvemuinasjutt.
Tööl oli novembri lõpus palju sebimist. Laste mängutuba tuli sättida jõulurüüsse, sest detsembris olid algamas jõuluhommikud. Maja fuajeesse lubasin ehitada raamatutest kuuse. Jõuluhommikute ettevalmistamine läks käima. Uut Netikirjariini raamatut vaja lugeda, et küsimused teha ja miljon muud jooksvat tegevust. Mängutoa sain küll ehitud, mis nõudis sadu kordi treppredelist lae alla üles-alla ronimist, aga päris valmis ei saanud, sest detsembri esimesel laupäeval oli saalis üks laste jõulupidu, kus sooviti kuuske. Noh, viisin kuuse jõulutuppa siis detsembri alguses.
November läbi :)
