Septemberikuus kõik kõik on uus

1. september 2022 oli jälle kord väga eriline, sest kooli läksid meie pere kõik 3 tütarlast. Mis veel eriti eriline, siis kõige vanem läks põhikooli viimasesse klassi ja viis oma noorema vennatütre käekõrval esimest korda kooli. Seega – esimene, kolmas ja üheksas klass. Elevust oli kõvasti. On ju hiiglama tugev tunne ja tore pealegi, alustada kooliteed oma tädi kõrval aulasse sisse marssides. Suur aktus oli muidugi esmalt hoopis tervele kooliperele õues ja peale seda toimus esimesele klassile aabitsa-aktus saalis, kuhu üheksandikud oma pisikesed sõbrad käekõrval sisse viisid. Meie koolil on üks tore traditsioon, kus terve koolipere pilt tehakse koolimaja katuselt ja seegi tehti esimesel koolipäeval ära. Armas aktus oli ja selline hell-armas tunne. Pisem pojatütar polegi enam lasteaialaps vaid koolipiiga ja tütar lõpetamas tähtsat kooliastet, kus tuleb teha järgmised olulised ja õiged valikud…….ja nagu ikka – lilled, pildid, lapsed varsti koju ja ise tööle. Tähistamised jäid õhtusesse aega.

Septembris olid ilmad ilusad ja käisin pildistamas ühte vahvat pesakonda. Auväärses eas vanemad, koos oma kahe lapse, nende kaasade ja lapselapsega. Koduõues, turvalises keskkonnas, taaselustasime mõned fotod, mida pereisa mulle lahkelt näitas. Fotodel olid vanapaari poeg ja tütar sellises alla 10 aasta vanuses. Neid ja teisi fotosid me taaselustasimegi ning loomulikult tegime hulgaliselt uusi ülesvõtteid. Hästi armas hommikupoolik koos toredate inimestega. Ma olen päriselt tänulik inimeste eest, kes minu kaamera ette satuvad. Nad on alati armsad. Samast õuest leidsin puu…mis pidavat olema äädikapuu :P

Ikka toite, kogu aeg teeme maitsvaid ja tervislikke toite.

Särin – september on meie linnas festivalikuu. Särinakuu. Kirke oli seal jälle vabatahtlikuna tööl ja mina käisin vaatamas neid etteasteid, mis mulle huvi pakkusid. Vägev, et meil selliseid üritusi ikka ja jälle korraldatakse. Mitmekesised programmid- muusika, kunst, kirjandus, filmikunst, mõnus atmosfäär ja igaühele midagi. Ka seekordne Särin oli nauditav.

Koeraga pluus ja mõned veel

Päris ammu ostsin lapsele mõeldes ühe armsa kanga(Lillestoff), millel on peal dalmaatslasest koerakutsikas. Meil on toredad mälestused sellest ajast, kui peres oli dalmaatslane. Tütar temaga koos üles kasvaski. Õmblesin lõpuks kangast pluusi ja kuna olin parasjagu õmblemise lainel, said valmis veel 3 pika varrukaga igapäevast pluusi. Sügis käes ja koolis hea kanda.

Tööl oli september loomulikult juba igati töine kuu ja sinna sekka mahtus ka vabariiklik lasteraamatukogutöötajate päev. Käisin seal minagi. Nagu ikka – tore üle mõne aja kohtuda kolleegidega üle vabariigi ja kuulata huvitavaid ettekandeid.

Septembris käisime parimate suvelugejatega väljasõidul. Seekord Estonia teatris, kus meile korraldati maja ekskursioon, saime lava taha ja kostüümiladudesse ja kuhu kõike veel. Räägiti teatri ajaloost, sinises saalis pakuti lastele kooki ja jooki ning lõpus haridusprogrammi raames tund “Kuidas mõista balletti”. Huvitav vaatamine ja kuulamine. Meeldis lastele ja meeldis täiskasvanutele.

Septembri lõpupoole tekkis meil sõbrannega geniaalne idee sõita Narva ja kohe mitmeks päevaks. Bookisime kaks ööd Narva- Jõesuu Medical SPA-sse ja panime Narva poole punuma. Ilm oli ilus, päikeseline, meeleolu rõõmus ja sõita puhas lust. Eesmärgiks oli eelkõige puhata, saunamõnusid nautida, Narvas suurepärast kangapoodi külastada ja linnas ringi käia. Minul oli väga lihtne seal ekskursiooni teha, sest elu esimesed 15 aastat ma just Narvas elasingi.

Medical SPA on pisut kulunud/väsinud, aga valisime selle lihtsal põhjusel. Selles spa-s ei ole enamasti lapsi ja sel korral oli meil soov vältida kisa-kära. Lapsed on toredad, aga nendega koos ma läheksingi sellisesse spa-sse, kus on veekeskus ja lastel lõbus ning täiskasvanud teavad sellega juba eos arvestada. Medical SPA-s käiakse pigem rohkem tervist turgutamas ja protseduure võtmas. Kuna asutus on suhteliselt mere ääres, saime palju jalutada. Küll õhtul, küll hommikul. Mere ääres jalutada on alati mõnus. Minule oli see seal puhas nostalgia, sest lapsena veetsin ma sealses rannas ikka arvestatavalt palju aega. Esimesel õhtul tegime spa-restoranis õhtusöögi.

Õhtul läksime loojangu ajal loomulikult randa jalutama ja pärast sulistasime saunades-basseinides.

Hommik algas samuti rannas jalutamisega.

Narva linnatuuri jooksul käisime kindluses, jalutasime promenaadil, pimeaias, kesklinnas sõime keskväljakul asuvas pubis Old Trafford ja toit oli seal ülimaitsev. Ports aga nii suur, et andis süüa.

Enne Jõesuusse tagasi sõitmist käisime minu lemmikumas kangapoes, kust ma viimased paar aastat kõik õmblemisse läinud kangad olen ostnud. Suureks rõõmuks oli omanik ise kohal ja juttu jätkus kauemaks. Loomulikult…väljusin sealt kotitäie kangastega :D Õnneks suurem osa sellest pakist on praeguseks juba rõivasteks õmmeldud. Õhtul hiljem Narva -Jõesuus tõime endale aga kohalikust tanklast kohvi ja maiustasime päeval linnast ostetud odavate ja maitsvate kookidega…seda aga kõike peale mõnusat spas-käiku.

Järgmisel päeval pärast hommikusööki võtsime suuna Tallinna poole tagasi. Sisse põikasime Toila-Oru kaunisse parki ja tegime seal pika jalutuskäigu nii pargis endas, kui mere ääres.

Järgmisena põikasime sisse Rakveresse, kus elab sõbranna tütar. Võtsime poest toidu kaasa, sõime külas lõunat ja varsti sõitsime edasi. Me oleks tegelikult Toila SPA-s söönud, aga veidral põhjusel oli sealne toiduasutus suletud. Viimase asjana enne kodu astusime sisse Tallinna lähedale tekkinud IKEA-sse. Mina polnud seal veel käinud ja soovisin poest konkreetseid riidepuid osta ning sõbranna polnud elus veel üldse üheski IKEA poes käinud. Käisime seega tutvumas. Koos päikeseloojanguga olime kodus tagasi.

Septembris sedamoodi :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari

Lastega Rootsis

Kui 2021 aasta suvel käisime oma plikadegängiga Ahvenamaal, siis 2022. aasta augustis sõitsime Stockholmi kruiisile. Pojatütred polnud Stockholmis käinud ja nii see otsus tehtud saigi. Enne kooli tuli midagi põnevamat ette võtta ja pealegi oli mul ammu mõttes viia nad Stockholmis Junibackenisse ja enne, kui nad nii suureks kasvavad, et see neid enam ei huvita. Ise olen seal käinud tütrega, kui tema oli väike ja vahetult enne pandeemiat käisin Junibackenis uuesti koos vabariigi lastetöötajatest kolleegidega Stockholmi õppereisi raames.

Ilm oli ilus, jakid polnud vajalikud ja nii alustasime kodunt rõõmuga oma reisi esmalt rongisõiduga Tallinna. Poja tõi oma lapsed rongijaama, kus nad meie tulles juba ootel olid ja kuigi hüvastijätt issiga kiskus pisara välja, oli rongi jõudes kurbus kohe unustatud, sest ees ootas seiklus. No ikka tegi lapsed natuke kurvaks, et issi kaasa ei tulnud, aga paraku polnud issil puhkus ja ega ma tea, kas teda see Rootsi tripp oleks huvitanudki :P Sel korral oli see rohkem minu ja tüdrukute projekt.

Tunnikese pärast olime rongiga pealinnas ja esmalt kõndisime sadamasse toidupoodi, et endale laeva kaasa vett, puuvilju ja pitsat osta. See on meil mingi kummaline harjumus enne kruiisile minekut, aga töötab hästi. Poest lippasime otse sadamasse, printisime välja pardakaardid ja mööda pikka koridori nagu ikka, liikusime hüpetega laeva. Enne laeva jõudmist tegime sadamahoones väikese südamega pildistamise.

Kajuti leidsime kiiresti, veeretasime kohvri sisse ja läksime tekile jalutama, lastele laeva näitama, mängutubasid külastama ja nii see eluke laevas veeres. Tegemist jagus. Käisime kajutis söömas ja päeva lõpetuseks maandusime õhtust showprogrammi vaatama. Lapsed olid vaatamata hilisele kellaajale vapralt lõpuni üleval, sest see vaatamine oli neile väga oluline. Üks tüdrukutest on ise võimleja ja sellest ka suur tantsuetenduste vaatamise huvi. Vaatas silmad suured ja ise pulksirge, nii põnev oli.

Magama saime hilja ja hommikul ärkasime vara. Ikka selleks, et hommikusöögiks akna alla koht leida, süüa, ilusaid skääre aknast vaadata ja pärast tekil jalutada. Väikestest vanem piiga tegi taldrikule toidukunsti. Lapsed jõudsid enne sadamasse jõudmist mängutoaski mängimas käia.

Võtsime päevaks vajalikud asjad kaasa ja laevast välja. Lastega loobusin juba eos sadamast jalgsi linna minemisest. Hüppasime sadama kõrvalt liinibussi peale ja sõitsime taaskord kuni meile tuttava sillani, et minna sinna poolsaarele Junibackenisse. Kes juhtumisi ei tea, siis see on selline laste teemakeskus, mis suures osas keskendunud Astrid Lindgreni raamatute tegelastele. Natuke on Muumisid ja muud tilulilu samuti. Absoluutne lemmik on seal aga vagunikeses läbi Lindgreni loomingu sõitmine. Kahjuks nagu ikka, saab see sõit varem otsa, kui vaimustusest lahti ununenud suu jõuab kinni minna. Igatahes tegemist jagus meil seal lastega tükiks ajaks.

Palav oli ja jalad olid väsinud, nägudest näha :P

Mitu tundi ringi trallitud, võtsime suuna kesklinna poole. Jalutasime mööda suviselt kaunist promenaadi esimese hooga jäätisekioskini. Teadsime seda kohta varasemast käigust ja suure palavaga on jäätis lastele alati mõnus vahepala. Pealegi oli jäätisetuutu tõsine stiimul, et palava ilmaga jalga jala ette tõsta.

Väikesed tüdrukud olid Stockholmis esimest korda, seega läksime nendega ka vanalinna uudistama. Tõepoolest, käisime jälle värskelt pressitud mahlagi joomas, nagu tavaliselt Stockholmis käies.

Kruiisiga Stockholmis käies, pole kunagi just ülearu palju aega. Tavaliselt jõuab käia ühes kohas põhjalikumalt, siis väike linnatiir ja varsti tuleb asutada ennast sadamasse tagasi. Jõudsime korraks ühes poes käia, kus tipsid lõid isalt saadud taskuraha laiaks ja sõitsimegi juba sadamasse tagasi. See lõvi seljas tehtud pilt on aga teatud mõttes nostalgiline. Kui ma kunagi esimest korda käisin Stockholmis koos poegadega, siis tegin nendest samasuguse pildi. Noorem poeg oli tol ajal umbes sama vana, kui meie kolmest piigast noorim.

Tagasi sõites tõdesime, et laevas pole midagi uut, eksole. Sellest ajast, kui Stockholmi liini sõidab Tallinkil ainult üks laev, on asi ikka päris niruks läinud. Kui juhtud veel samal suvel kaks korda seda liini sõitma, siis ei viitsi laevas isegi ringi jalutada. Käid vaatad programmi ja rõõmustad, kui see on vahetunud. Trubaduurid pianobaaris olid igatahes juunis ja augustis samad. Päriselt, igav. Me oleme ikka üsna mitmeid aastaid kas üle suve või iga suvi Stockis käinud, aga sel korral tekkis tunne, et isu on täis. Ei mitte Stockholmist, sinna ma lähen iga kell meeleldi tagasi, sest käimistele vaatamata on seal ikka veel kohti, kuhu tahaks minna, aga pole jõudnud. Aga see laevasõit, sellest on tõesti isu täis. Kui väljumised olid veel iga päev ja sõitis kaks laeva, oli mingigi vaheldus. Ühesõnaga on nagu on. Vahest on lennusõit nii ajavõit kui hinnavõit. Tuleb peale passida.

Lastega seiklesime tagasiteelgi mängutubades, tegime mõned tiirud poodides, nautisime kõik koos ilusat õhtusööki restoranis, vaatasime õhtust showprogrammi ja läksime magama, et hommikul ärgata juba kodumaal. Ah jaa, kesköö paiku käisime korra tekil vaatamas, kuidas laev andis Ahvenamaal Mariehamni sadamas otsad kaile ja võttis 10 minuti pärast tagasi. Lehvitasime lastega Ahvenamaale. Aasta tagasi just seal me ju sama kambaga käisimegi.

Reis kujunes meil igatahes mõnusaks ja koosveedetud aeg on alati tore aeg.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

August

Augustis jätkus minu toiduralli ehk siis tasakaalustatud toitumise programm. Mis ma oskan öelda. Rahul oli laps ja rahul olin mina. Minu osaks jäi muidugi 3 x päevas vaaritamine, aga retseptid on küllaltki lihtsad, seega erilist vaeva ei pidanud nägema. Pealegi nii või teisiti teen ma iga päev süüa, sest hommikust süüa on tarvis ja lõunat samuti. Hommikusöögid kodus, lõuna mina tööl ja laps peale kooli kodus. Temale jätan söögi alati toidutermosega ootele. Hea võimalus süüa kiiresti sooja toitu, kui koolist tuleb ja varsti kohe klaverisse, laulma või tööpostile läheb. Tal on nimelt teist aastat tööots korvpallimängude hooajal ja õhtupoole, kui töölt tulen, valmistan meile õhtusöögi. Eksole, saaks ka lihtsamalt, aga mille arvelt? Kuni laps kodus elab, on minu asi hoolitseda tema tervisliku toitumise eest ja kujundada toitumisharjumusi. Pean siin salamisi nõua iseendaga, et äkki peaks tehtud toitudest panema pisikese raamatu koos retseptide ja piltidega enda tarbeks kokku.

Suve lõpupoole käis meil külas noorem R ja et saaks kaks kärbest ühe hoobiga ehk käia külas nii emal-õel, kui venna perel, läksime hoopis koos vanema R-i juurde. Lapsed polnud tükk aega kassi näinud ja karvapall tuli samuti kaasa võtta. Nii me seal siis nautisime õues istumise võlu, jõime veini, ajasime juttu, tegime lõket ja rõõmustasime perega koos veedetud aja üle. Isegi rebane käis meil külas ja ei läinud ennem ära, kuni poeg teda veega pritsima läks. Kass aga…tema meil kardab muru. Istub maha ja kuskile enam ei liigu. Mõnules lõkke lähedal soojendades kord üht, kord teist külge. Vahepeal tegi lastega koos batuudil trikke. Aga….nii kui tekkis hämarus, tuli kassil meelde, et tal on olemas selline asi nagu jahiinstinkt. Küll siis kukkus hiilima ja ööputukaid taga ajama. Meil tuli hakata siis kassi valvama, sest kui see hall tegelane hämaras kuskile leegib, katsu siis teda pimedas leida ja nii satub veel rebasele kõhutäieks. Puu otsa ta ei jaksa ilmselt reinuvaderi eest pageda. Poisid tegid lõkkematerjali vigurladumist ja mis seal salata, pärast oli põledes väga ilus.

Augustis on mul enamasti teine pool puhkust ja ühe nendest päevadest pühendasin päriselt endale. Sõitsin Pärnu. Päris üksi. Meilt siit sõidab Pärnu üks buss, mis maksab 2€(rongi asemel) ja kuigi see logistab sinna tervelt 2 tundi, ajab asja ära. Plaanisin minna Estonia termidesse pisut veemõnusid nautima. Kohale jõudes aga selgus, et seal oli hoolduspäev ja ei mingit sulistamist. Eks ma siis läksin otse edasi, kuni vastu tuli Hedon SPA. Uurisin pisut asja ja leidsin, et võib ka seal oma 3 lõõgastavat tundi veeta. Ja ma ei kahetsenud. Selle paketi sees oli kompleksi kasutamine, hommikumantel, rätik, sussid, nahahooldustooted, piiramatult taimeteed ja õunu. Mis mulle väga meeldis, siis see, et seal oli protseduuride järjekord seinale pandud. Kohe tead, kust kuhu liikuda ja mida teha. Vahepeal käid puhketoas lesimas, lugemas, teed joomas ja siis edasi oma protseduuride juurde. Hedonit on kirjeldatud kui vaikset spa-d, ehk siis lastevaba. Kuid….punktis nr.1, ehk väikesemõõdulises ujumisbasseinis kohtusin ma paraku lastega ja kohe mitmega. Kõigepealt oli seal ema koos 2 väiksemaga ja siis tuli isa koos ühe väiksema ja kahe teismelisega….ja rahust oli asi valgusaastate kaugusel. Kisa-kära ja vettehüpped väikeses basseinis…..ei ole just meeldiv, kui oled arvestanud rahu ja vaikusega. See basseinike on seal tõepoolest väike. Mis seal ikka, läksin järgmise etapi juurde ja rohkem õnneks keegi vaikust ei häirinud. Kokkuvõtteks olid väga mõnusad 3 tundi täiesti iseendaga. Pestud, kammitud ja lõõgastunud. Mul pole laste vastu midagi, aga kui on lubatud, et saad lastevabalt lõõgastuda, siis nii võiks see ka olla. Peale SPA-d jalutasin mere äärde ja kõndisin pikalt mööda kallast põlvini vees. Vesi oli tegelikult soe ja ujutav, aga vat see on üks üksi käimise miinustest, et mul polnud kusagile asju jätta, et ujuma minna ja nii piirdusin jalgupidi vees kõndimisega. Edasi tegin söögipeatuse ja siis juba viimasele meie suuna bussile, et koju tagasi minna.

Augustis toimus tore pildistamine. Nimelt ühe mu parima sõbranna tütar ootas esimest beebit ja nii palus ta mind koos oma argentiinlasest kaasaga nende beebiootust jäädvustama. Ilus, kuigi palav õhtu looduses, koos armsate inimestega ja õhtu lõpetuseks maandusime meil, et juua teed, süüa puuvilju šokolaadiga ning anda meespoolele võimalust klaverit mängida. Nimelt, olles küll filossoofiaprofessor, mängib ta ka kenasti klaverit. Sõbranna tütrel pole paraku kodus klaverit. Meil õnneks on :) Beebi on praeguseks juba kuue kuune ja vahepeal on meil veel üks pildisessioon tehtud, kus beebi umbes kuu vanune.

Augusti 11-ndal on mul heal sõbrakesel sünnipäev. Sellel päeval võtsime ette sõidu Haapsalusse. Kahekesi. Et tähistada ja veeta ilus suvine õhtu Haapsalus. Käisime promenaadil ja vanalinnas jalutamas, õhtustasime Müüriääre kohvikus ja jõudsime isegi pimedas Paralepa randa täiskuud imetlema. Mõnus, mõnus õhtu oli. Saime lobiseda ja igapäevasest elust puhata. Ja millised värvid sel õhtul olid!!!!! Täiesti fantastiline loojang. Mul päriselt oli kahju, et kaamera koju jätsin ja pilte sain teha vaid telefoniga.

Suve lõpupoole sattusime tipsiga koos merele. Nimelt tähistas Mary Kay naiste seltskond traditsiooniliselt suve lõppu ja mind kutsuti kaasa lisaks sellele, et olen osa sellest korporatsioonist ka kui fotograafi, et kõik naised saaksid endast merel kauneid pilte. Ega see 2 tundi merel pildistamist just lõbu ei ole, aga tore oli sellegipoolest. Kui sa oled kõikuval alusel ja ei saa vaadata muudmoodi, kui läbi kaamerasilma, siis on tasakaalu hoidmine paras ooper. Õnneks oli lõbus, tütar toeks ja nalja sai palju, tasakaaluharjutused teevad ainult head, aga pisut ära väsitas samuti.

Merelt tulles käisime korraks Rotermanni kvartalis söömas, lilli imetlemas ja siis juba koju

Õmblesin augustis poja tütardele kleite. Mõlemad said kaks uut suvist kleidikest. Kangad Saksa toojalt Lillestoff. Väga kvaliteetsed ja ilusad kangad. Tegumoed valisid lapsed ise ja kangad minu kapist samuti. Ei ole siin midagi- üks tahab pikemat, teine lühemat kleiti jne. Kleidid aga lihtsad – varrukatega mudelitel puusast läbilõige, varukateta mudelitel rinnust läbilõige ja alumised osad kahe satsiga. Koos nende kleitidega käisime lõpuks Rootsiski ära. See käik oli meil selle suve plaanides, et võtan oma 3 tüdrukut ja Stockholmi tiirule, sest enne kui nad suureks kasvavad, tuli Junibackenis ära käia. Sellest reisist tuleb eraldi postitus.

Suve lõpetas mul aga tööalane laager. Õigemini toimus maakonna raamatukogutöötajate seminar-laager Laukataguse puhkekülas. Tegelikult ma seda osa oleks juba nagu kirjutanud siia, aga mis läinud see läinud. Kirjutan seega uuesti.

Laager toimus augusti viimasel nädalalõpul, ehk reedel ja laupäeval. Jah, tervelt kaks päeva olime selles suurepärases puhketalus. Tõeliselt ilus koht ja lahke pererahvas. Toitlustas meid kahel päeval Servistor Catering ja nendele tulevad vaid kiidusõnad. Ülimaitsvad toidud, huvitavad ja arvestatud ka mõnade talumatustega. Esimesel päeval toimus tööpäeva ulatuses koolitus, kuidas turundada raamatukogus, õhtul esines meile väikese akustilise kontserdiga Sten-Olle Moldau ja veel hiljem said soovijad saunas käia ja tiigis ujuda. Õhtu saunaterrassil oli omamoodi maagiline. Pimedas ujudes võis kohtuda libeda kalaga ja kuulata sookurgede omavahelisi vestlusi.

Mina ööbisin koos 3-e kolleegiga ühes toas ja kahel meist läks õnneks uni varem ära. Just õnneks, sest me otsustasime minna jalutama ja sattusime mõnusa udu peale. Siili ei kohanud, hobust samuti mitte, aga tiigis kohtasime ujumas mõnda kolleegi.

Pärast kosutavat hommikusööki suundusime kõik autodesse ja sõitsime Keavasse. Koos matkajuht Andres Läänega toimus lõbus räätsamatk Keava rabas. Soovijad said loomulikult laugastes ujuda.

Päris viimane sündmus augustis oli seekord vanema poja juures, kus pidasime perega tema vanema tütrekese sünnipäeva. Sai teine 9!!! Kuhu küll aeg lippab, nagu on tavapärane küsida :) Sünnipäevaks õmblesin neiukesele taskute ja satsidega tuunika. Pereema tegi võileivatordi ja mina tegin selle küpsetamata toorkoogi. Küünaldega tordi tõid vanavanavanemad(süüa oli tegelikult muudki :P).

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Juuli

Juuli oli minul töökuu, lapsel töö ja puhkus käsikäes. Mina puhkasin esimese osa puhkusest juunis ära ja läksin juuli alguses tööle tagasi. Selleks ajaks oli õnneks liigne kuumus õues taltunud ja tööl oli talutavam olla. Pealegi käin ma juba aastaid juulis kord nädalas ühes väikeraamatukogus puhkuse ajal töötajat asendamas ja sealne maja on mõnusalt jahe. Aastatega olen hakanud seda käimist nautima. Hommikul rahulikult rongiga peatuse jagu Tallinna poole, jalutuskäik rampsi, rahulik päev raamatukogus ja õhtuks koju. Kliendid, kes seal käivad, on aastatega tuttavaks saanud. Kui enda põhitöökohal pole lehtede ja ajakirjade lugemiseks kunagi aega, siis suvel asendamas käies saan värsked lehed läbi sirvida. Ega ma tegelikult neist puudust tunnegi, sest harva loeb sealt midagi muud peale kehvade uudiste. Ajakirjast loen ehk mõne huvitavama persooniloo mittekollase ajakirjanduse inimesest ja sellega see ajakirjandushuvi mul piirdubki.

Kirke aga nautis suve maal ja merel. Merel vahest isaga madrusena väljasõitudel purjetamas ja teise osa sõitis Mojito laevaga teenindava personalina Naissaarel toimuva Nargenfestivali vahet. Sai kõike-päikest, tuult ja lainet, kauneid päikeseloojanguid, lahedat seltskonda, palju tööd, kesköiseid taaravedusid ja kuhjaga kogemusi. Töö, lõbu ja teenistus. Selline töö sõltub küll sageli ilmast ja ei taga stabiilset teenistust, aga asi seegi.

Kassist pole meil siin vist ammu juttu olnud. See väike priske sinivaal on siiani meie pere liige. Eks paistab kauaks. Kui linna kolime, läheb ehk hoopis laste manu tagasi. Kassidega, nagu üldse karvaste loomadega, on kaks asja. Nad on väga toredad ja nad ajavad liiga palju karvu. See kassipoiss on kahtlemata üks tore karvapall(kui ta just hommikul vara kõvahäälselt konservi ei nõua), aga on hetki, kus tuleb tõele otsa vaadata ja teha otsuseid. Põhjus pole muidugi mitte ainult meie kolimises, sest kes keelab kassiga kolida. Lapsed tegelikult ootavad oma kassi väga tagasi ja tol hetkel, kui nad oma majja kolisid seda võimalust polnud, et nad karvase kaasa võtavad, siis praegusel hetkel on võimalus olemas. Tavapäraselt on kass meil siiski suur rõõmuallikas. Ta on naljakas, pehme, kaval, soe, hooliv, veelkord naljakas ja mida kõike veel. Just selline.

Mingi hetk, kui kappe sorteerisin siis avastasin, et kappi on seisma jäänud kaks paari kangajääkidest välja lõigatud väikelaste dressi. Hetke mõtlesin ja leidsin, et meie peres on täpselt sellises suuruses laps hetkel olemas ja õmblesin ruttu dressid valmis. Minul asjad kapist ära ja lapsel kandmisrõõm. Roosal pluusil on samuti püksid tegelikult juures.

2022. aastal sai mul tütretirts 16! Küll alles sügisel, aga suvel tuli tal idee pidada sünnipäev ära ja mitte kodus, nagu kõik aastad, vaid kutsuda sõbrad purjetama. Nii olin mina ühel juulikuisel päeval toidukolaga Balti jaama Selveris, papa tuli korjas mind koos kraamiga peale ja tips ise…..no tema oli eelmisel õhtul peale tööd hilja magama saanud ja magas sisse :P Eks olin pisut pahane mina, sest pidin temaga rongijaamas kohtuma ja oli pahane enda peale ka ta ise. Õnneks kõik lahenes. Sõitsime Noblessnerisse, kolisime ennast koos toiduga katamaraan Nordea peale ja varsti tulid lapse külalised. Otsad lahti ja merele. Ilma saime igasugust – tuult ja päikest, pilvi ja pisut ka vihma. Aga nii oligi lõbusam, sai päriselt purjetada, mitte mootori abil podiseda. Suurem osa lastest olid purjetamas vist esimest korda elus. Mõnel oli natsa kehva olla, aga enamusel siiski kõik ok. Sünnipäev sai teistmoodi toredasti peetud, mis ei tähendanud seda, et sügisel päris pidu pidamata jäi. No ikka pitsad, küpsisetort ja põhisõpruskond öösel meil, nagu juba aastaid. Õigel päeval käisid külas lähedased.

Peale pidusõitu läks tips tööle ja mina kõndisin Noblessnerist kesklinna, et varsti koju sõita.

Mingi päev käisin Valkla kandis pildistamas perekonda, keda ma olen pildistanud…..no ikka palju. Selle aja sees kaks esimest last päris suureks kasvanud ja vahepeal kolmaski lisandunud. Alustades olid kaks esimest tugevad lasteaialapsed, nüüd juba põhikooli viimases astmes ja kolmas varsti lasteaeda lõpetamas. Pildistame neid tavaliselt nende enda koduõues, sest alati tahavad lapsed teha mingeid korduspilte, mida kunagi hoovis tehtud ja sekka teeme midagi uutmoodi. Sel korral käisime näiteks ka Valkla rannas ära ja pildistasime osa pilte seal. Ja milline nauding oli olla päikeselise ilmaga rannas, tuul juukseid sasimas. Tegelikult pereisa õde kinkis mind neile sel korral jõuludeks, aga leppisime kohe kokku, et pildid teeme suve teisel poolel pererahva puhkuse ajal. See kingitus pidavat olema nendele suur rõõm. Minule ka :)

Juulis tuli mul äkki pähe hakata tegelema tasakaalustatud toitumisega. Mitte et ma muidu tervislikult ei sööks, aga tervislikul ja tasakaalustatud toitumisel võib vahe sees olla. Et mitte üksi jalgratast leiutada ja suvi läbi raamatutes kaevata, ostsin endale Prantsusmaalt ühe programmi. Jajah, Prantsusmaalt :D Kuna ma olin sealt instituudist ennegi mõnda asja õppinud ja usaldus oli olemas, kasutasin sooduspakkumist ja ostsin programmi 35€ eest. Selle sees oli 3 nädalat toetatud tegevust. Nii elustiili kui toitumise. Kõik väga põhjalikult lahti seletatud ja materjalid eluaegselt oma konto alt kasutatavad. Ja päriselt, see on väga hea programm. Iseäranis meelis mulle see, et oli olemas 3 nädala menüü, iga päeva kohta 3 toidukorda + vahepalad. Retseptidega. Ja kus meil läks siis vaaritamiseks. Laps sõi paratamatult minuga ühesuguses režiimis ja sõime me väga mitmekesiselt ja hästi ja tervislikult. Ükski toit polnud keeruline teha, aega võtsid vaaritamised vähe ja kõht seisis korralikult täis. Näksimisisu puudus ja kaal vähenes. Pärast kolme nädalat tekkisid meil omad lemmiktoidud, millest hiljem said meie menüü rikastajad. Kõik see polnud üldse keeruline, lihtsalt poes tuli käia nimekirjaga ja plaanipäraselt oma külmutuskappi varustada. Mis kõige tähtsam, siis see, et enesetunne oli hea ja energia laes. Talvel on nüüd läinud see asi pisut lappama ja see on mul igal aastal nii, et pimedal ajal ma ei suuda pidada kinni taskaalustatud menüüst ja vägisi isutab magusat sööma. Lisaks…soodustab seda töökoht. Päriselt, tööl on ALATI midagi magusat. Koogid, kommid, šokolaadid, küpsised…..ja mul on tohutult hea meel, kui kommid on…aga mulle nad ei maitse, sest jah, kommide osas olen ma valiv. Ega ma igat kooki ei taha. Õnneks on kohe suur kevad, tuleb rohkem õues liikumist, päikeseenergiat ja sellega koos loksub toitumine samuti õigesse rütmi tagasi ning näksimine pole enam päevakorras. Väga sageli algasid(algavad siiani) hommikud tervislike smuutidega, kus sees kõike head ja paremat. Põhiliselt on need rohelised smuutid, lisandina taimset valku ja kiudaineid. Ja allpool kohe valik veel erinevatest hommikusöökidest. Pähklipudrud, chia-mango puding, kookosjahust muffinid, kinoavahvlid ja mida kõike veel. Need aga magusamad hommikusöögid, kuid soolaseid oli menüüs samuti .

Mõned soolased

Mõned lõuna või õhtusööginäited. Kordagi kolme nädala jooksul ei söönud me nisujahutooteid, leiba, sea või loomaliha. Kui liha üldse, siis kord nädalas kala, vahest kanaliha…aga palju salateid ja kõik oli väga maitsev. Selleks et iga päev hästi ja tervislikult süüa, käisin ma suvel igal neljapäeval HooviOTT-il ostmas talunikelt head värsket kraami. Ostsin rohkemgi, kui värskelt süüa jõudsime. Suure osa hooajalist panin sügavkülma. Balanšeerisin brokkolit, lillkapsast, põlduba ja sügavkülma. Ostsin kale-salatit ehk lehtsalatit, tegin tükikesteks ja sügavkülmakülma. Porgand külma jne. Väga pikalt saime sedasi hakkama ja alles talve teisel poolel vastu kevadet hakkasin puuvilju-juurvilju juurde ostma, peaasjalikult Figurata.ee-lehelt. Seal on lihtsalt nii hea hinna ja kvaliteedi suhe, et tavapoodi sügavkülmutatud asju ostma satun väga harva, aga hooajaväliselt on külmutatud kraam palju parem, kui värske ja väsinud. Täna näiteks tegime õhtul papaia-ananassi mehu ja oh kui hästi see maitses. Viis ikka kohe mõtetes aasta tagasi käidud Taisse tagasi :)

Tips sai endale järjekordselt uued trikotaažist vabaaja püksid. Seekord veidi teist tooni rohelisest ja alt kummidega. Samas toonis on praeguseks lisandunud ülemine osa. Kangas on ülihea, ei kortsu, ei lähe topiliseks, põlved ei veni välja. Seekord oli tuju ja sai tehtud nendest pükstest terve pildiseeria. Kõik kangad, mis ma olen viimasel ajal ostnud ja millest õmmelnud, on pärit Narvast. Suurepärane kangapood, mis suudab eksisteerida naaberruumis oleva Abakhani kangapoe kõrval. Selles kangapoes on alati superluks teenindus ja hea kvaliteediga kangad. Pealegi õhkub omanikust peent taju materjalide ja mustrite valikul.

Üks unistus sai täide viidud. Tütar tahtis ammu proovida makroone teha. Mina pole neid teinud ja seega õpetada ei osanud. Küll aga rääkis mu armas sõbranna särasilmselt makroonidest. Nii tekkiski meil juuli viimasel päeval mõte neid koos teha. Sõbranna kutsus meid endale külla ja makroonikoolitus võis alata. Sõbranna õpetas, Kirke praktiseeris ja mina vaatasin pealt ning valmistasin meile lõunasöögiks tervisliku salati. Makroonid õnnestusid ideaalselt ja enne kui rongiga koju sõita, tegime sõbranna kodukandist pika jalutuskäigu mere äärde.

Makroonide tegemist hakkas Kirke kodus loomulikult harjutama. Ostsime selleks isegi korraliku suure kausiga KitchenAid-i mikseri, sest selgus, et käsimikseriga(mida meil pole) on makroonide tegemine üks rist ja viletsus. Mitut asja korraga on tarvis teha, aga kuidas sa teed, kui käed on hõivatud miksri hoidmisega. Igatahes makroone muudkui tehti ja selleks, et me neid üksi kogu aeg ära ei sööks, viisin häid maiustusi vahest kolleegidele. Mõnikord tulid välja väga hästi, mõnikord palju kehvemini. Kehvad tulemused võtsid tegemisisu, aga see on tulnud alati õnneks tagasi. Soont sellel lapsel igatahes selliseks tegevuseks on, aga mina ei tohi selle täppistöö ajal köögis tolgendada. Targem on teises toas viibida ja oma töödega tegeleda.

Pärast väikest pausi valmis just mõni päev tagasi partii makroone karamelli-espressošokolaadi täidisega. Mmm, väga maitsvad :) ja seekord tulid hästi välja ja läksid kingituseks.

Juuli kirjas, lähme asjaga edasi :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

2022. aasta esimene Rootsi kruiis

Nii oligi, esimene, sest suve lõpus olime tirinal Stockholmis tagasi. Siis küll koos pojatütardega, aga sel korral käisime tütrega kahekesi tähistamas edukat kaheksanda klassi lõpetamist.

20. juunil, ehk pisut enne jaanipäeva, võtsime lõunast ette teekonna Tallinna. Ikka rongiga. Stockholmi laeva peale on kellaajaliselt väga hea minna, sest kuskile ei ole vajadust kohale ronida enne kukke ja koitu. Ärkad kodus rahulikult üles, sööd, sätid ennast, viskad asjad kokku, palud kassil valvata kodu ja mingi aeg peale lõunat sõidad rahulikult rongiga linna. Kohale jõudes jõuab poestki läbi astuda ja endale reisi peale kajutisse midagi söödavat varuda, sest vaatamata sellele, et laevas söömas ikka käid, tulevad vahepeal mingid vajadused ja ega niisama priisata pole laevas samuti mõtet. Kasvõi näiteks tavaline joogivesi. Kraanivesi laevas pole joomiseks kõlbulik ja 0,5 liitrine tavalise vee pudel maksab laevas 2,50€ vähemalt. Miks ma peaksin seda sealt siis ostma? Isegi kui mul oleks rahapada kogu aeg keemas, pole selline kulutus kuigi otstarbekas. Palju lihtsam on sadama kõrval asuvast poest võtta veevaru kaasa. Aga…nagu näha, sõltub hind asukohast. Nii-et peab mõtlema, kus sa ise asud ja milline on sinu hind :P

Ilmaga vedas, päike paistis ja sooja oli samuti piisavalt. Rõõmsalt laeva ja Stockholmi poole teele. Kajutis ennast sisse seadnud, läksime ringi luusima ja mis me avastasime? Olime sattunud kruiisile, kus oli veidralt palju noori inimesi ehk siis kooliõpilasi. Ja eriti suur kokkusattumus oli see, et sama reisiga olid oma lõpetamist tähistamas tütre koolikaaslased, kes värskelt üheksanda klassi lõpetasid. Kaks klassi üheksandikke ja nende seas korralik ports koolisõpru(endiseid lasteaiakaaslasi). See tähendas siis seda, et lapsel oli laevas lõbus. Tema ainus mure oli vaid see, et ega minul sedasi igav hakka, et tal nii süda vaevab, sest emps on üksi. No mis üksi, ma olin iseendaga ja raamatuga ja see on alati parim seltskond :D Aastatega on see laev juba nii tuttavaks saanud, et ei viitsigi seal niisama ringi hulkuda. Tegelikkuses veetsime me piisavalt palju aega koos ja parasjagu eraldi. Õhtu alguses käisime pianobaaris kuulamas noorte inimeste esinemist ja tegime tiiru poodides. Mingil ajal läks tips sõpradega asjatama ja mina tegin tiiru peale söögiasutustele, et saada sotti, kus me õhtust sööme. Koht, kus enamus ringi saagis, oli see niinimetatud kräpisöökla ehk midagi Deli laadset. Jätsin sealsed hinnad meelde ja suundusin laeva kõige nooblimasse restorani menüüga tutvuma. Õhtune aeg, kaheksa-üheksa vahel….ega enam teab kui palju süüa tahagi ja sel põhjusel ei kustu mind ka rootsi laud, mille eest küsitakse ülemäära kallist hinda. Avastasin, et kui süüa restoranis valge ja punase kala suppi või võtta Delist friikad kanaga, siis supp maksis 12€ ja friikad kananagitsatega 16€. Mis me valisime? Loomulikult läksime restorani, kus polnud rahvaste paabelit, olid valged linad, laud akna all päikeseloojangu vaatega, mahe muusika ja kena teenindus. Ah, lõpuks võtsime isegi kahepeale ühe koogi ja kannu teed, rohkem ei jaksanud süüa, sest suppi oli piisavalt, see oli maitsev ja toitev. Seega peenem valik, pole alati kallim valik.

Õhtu jätkus showbaaris programmi vaatamisega ja tantsuga. Õigemini vaatasime koos programmi ja tips käis pärast sõpsidega tantsimas. Mina eemaldusin selleks ajaks kajutisse raamatut lugema.

Ja hommik algas taaskord päikeselise ilmaga, sõime hommikust, nautisime kauneid vaateid ja vaatasime skäärides seiklevaid laevu. Olime jõudmas Stockholmi.

Stockholmi jõudes läksime linnaliini bussile ja sõitsime sillani, mis viib poolsaarele, kus olema aastatega palju kordi käinud. Seal on Junibacken ja Grönalund, Skansen ja ABBA muuseum jne. Siht oli meil selge – esmalt korra ABBA muuseumi poodi, sest neiu otsustas endale sealt kindlasti eelmisel korral ostama jäänud võtmehoidja osta. Muuseumis endas käisime vahetult enne pandeemiat. Korra mõtlesime, et käiks Grönalundist läbi, sest tips tahtis paaril atraktsioonil käia, aga siis selgus, et selles lõbustuspargis ei saa üksikutel atraktsioonidel sõita ja osta tuleb terveks ajaks sissepääsupilet, millega saab siis atraktsioonidele. Selles suhtes meeldib mulle Helsinki Linnamäki lõbustuspark rohkem, et seal saab osta nii päevapileti, kui üksikpileteid ja territooriumile pääs on päris tasuta. Grönalundi puhul oleksin ka mina pidanud ostma sissepääsupileti, kuigi mind ei huvita ükski atraktsioon. Seega jätsime selle lõbustuspargi vahele või siis mõneks teiseks korraks. Meil oli plaan tegelikult olemas – minna Põhjamaade muuseumi. Sellesse hullult ägedasse suurde arhitektuuripärli millest oleme kordi ja kordi mööda käinud, aga sees polnud käinud. Seal on alati püsiekspositsioonid ja vahetuvad näitused ning maja ise on samuti vaatamisväärsus.

ABBA poest väljudes oli meil siiski võtmehoidja asemel hoopis nokamüts. Noore inimese mõtted muutuvad kiiresti. Jõudis otsusele, et võtmehoidjast rohkem vajab ta suvel hoopis nokamütsi. Mõeldud tehtud, müts olemas.

Kallastpidi pisut jalutanud, võtsime suuna Põhjamaade muuseumi poole. See on üks muljetavaldav hoone, millest me oleme palju mööda käinud ja ei iial sisse astunud. Kuidagi on see nii juhtunud. Sel korral aga otsustasime, et käime seal lõpuks ära ja pealegi näidati seal parasjagu Briti moodi. Lisaks muidugi püsiekspositsioonid.

Esimese asjana suundusime vaatama ühte päris põnevat kliimanäitust. Huvitav ja hariv.

Järgmisena käisime vaatasime üle Briti moe näituse. See oli kohe väga huvitav vaatamine.

Peale muuseumi külastamist oli aega täpselt nii palju, et läksime mööda kaldapromenaadi vanalinna ja veetsime seal lõbusasti aega.

Vaatasime, nagu alati, kuningapaleed. Kõndisime vanalinna kitsastel tänavatel, imetlesime promenaadi ääres laevu, purjekaid, kaatreid….
Sõime jäätist, istusime meie lemmikkohvikus ja jõime värskelt pressitud apelsini mahla. Isegi kaneelikukleid sõime, sest kuidas siis teisiti. Karlssoni lemmikud ju. Pipi Pikksukaga kott jäigi neiul hinge peale. Kuidagi me ei mõelnud, et seda osta ja kodus meenutab siiani, kui väga see talle meeldis.

Lõpuks oligi aeg laeva tagasi minna. Jätsime endale väikese ajavaru ja käisime enne sadamasse jõudmist lähedal olevas ICA toidupoes. Ostsime sealt mõndagi koju kaasa, sest valik oli kõvasti erinev meie toidupoodidest ja ega Tallinna jõudes viitsinud kohe poodi minna. Mis mind aga üllatas, siis värske toidukraami osakond. Ma mõtlen just puu-juurvilja ja salatite ja sellise kraami. See oli ikka terve osakond ja suur osakond ja milline üüratu valik. Huvitav, miks meie toidukates on sortiment nii hõre?

Tagasisõidust pole midagi väga rääkidagi, sest mingil ajal tegime jälle oma kalasupi istumise, vaatasime programmi ja olime niisama. Meri oli rahulik ning hommikuks olime kodukail tagasi.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment