- aprill, kevadlillede õitsemise aeg on täies hoos.
2. aprillil tähistasime Rahvusvahelist lasteraamatute päeva. Eestis alates 1991. aastast, maailmas juba alates 1967.aastast. Tähistasime meiegi. Sipsik läks rõdule päikese kätte raamatut lugema ja võttis Poku kaasa. Tegelikult on ilusate ilmadega väga mõnud seal rõdul kohvi rüübata ja lehte/raamatut lugeda, ainus häda, et päris kiiresti hakkab palav või kui tuul puhub rõdule, siis hoia oma piip ja prillid :)
Tööl avasime kauni näituse.
Reedel, 4. aprillil sõitsin lõunast Tallinna. Nimelt Prantsuse Lütseumis toimus kevadball – tänavuse pealkirjaga “Tuhat ja üks ööd”, mida korraldavad igal aastal 11-ndad klassid ehk siis sel aastal tütre lend. Linna saabusin vara ja jõudsin enne suurt õhtut lapsega koos söömas käia. Miks ma aga sinna ballile üldse läksin? Lapsed palusid mind balli pildistama. Esmalt ütlesin EI, siis ütlesin, et mõtlen, lõpuks ütlesin JAH. Kokkuvõttes olin aga õnnelik ja tänulik, et mind kutsuti ja kutse vastu võtsin, sest ball oli kaunis, väljapeetud ja stiilne. Noored olid ballil intelligentsed ja kaunid. Imekaunis elamus, kuigi tegin tööd. Dekoratsioonid, kostüümid, kõhutansijad, õhuakrobaat, MUBA noorte big-band, samba, rumba, valss, tango, tša-tša. Eesti ja prantsuse vanemad seltskonnatantsud. Ega kõike ei jõua kirja pannagi. Läksin sealt viimase rongiga koju ja terve tee mõtlesin, kui tore ball see oli.
Tips ise jäi Tallinna, et järgmisel õhtul armsa sõbranna 18-ndat sünnipäeva tähistada.
Laupäeval plaanisin tegeleda koduste asjadega, aga inimene plaanib, vanajumal naerab. Hommikul kirjutas minia ja kutsus kaasa IKEA-sse ja sealsetesse teistesse poodidesse. Muidugi ma tahtsin minna. Mingeid ostuplaane mul polnud, aga ühte ja teist leidsin sealt ikkagi kodu värskendamiseks. Elutuba sai uued padjakatted.
Tagasi jõudsime õhtuks ja plaanis oli hakata pilte töötlema. Neid eelmise õhtu balli pilte. Hommikul arvuti töötas, aga õhtul…ei midagi. Nagu lubab ja siis on pilt ees must. Katsetasin oma 10 korda, ikka ei midagi. Mõtlesin, et proovin hommikul uuesti, sest korra on mul sama seis olnud, aga siis läks arvuti teisel katsel tööle. Hommikul aga seis sama. Oma 5 korda proovisin ja ikka tööle ei saanud. Halasin siis ühele pojale ja teisele ja nemadki olid esmalt nõutud. Noorem helistas linnast tagasi, et ilmselt viga pigem Windowsis, kui arvutis endas. Vanem tuli mõne aja pärast läbi, istus arvuti taha, mina lükkasin taaskord selle nupust tööle ja….eksole, see läks käima!!! No mida sa oskad öelda? Igatahes sain õhtul tööd teha ja arvutit enam välja ei lülita igaks juhuks :p Aga, kuna ta on streikinud juba aastaid, on häbiväärselt aeglane ja vanust tal oma 20 aastat, siis…otsustasime, et tuleb osta uus arvuti ja kuvar. Ah jaa, lumi sadas jälle maha. Õnneks see kevadine sulab ruttu.
Pühapäeval tegin hommikul pilditöötlust ja kui Kirke tuli peale kolme linnast koju, läksime poja juurde sauna. Minu kõrv on nüüd kuu aega lukus olnud ja käin seda saunas soojendamas. Kirke jäi peale balli linna, sest järgmisel päeval läks sõbranna sünnipäevale. See toimus peenes Swiss Hotelli restoranis ja kestis keskööni.
Esmaspäeval tööl olles, tundsin poolest päevast, et oi sinder, vist on nohu tekkimas. Teisipäeval läksin peale lõunat perearstile, sest üle kuu lukus kõrvaga elamine hakkas ära väsitama. Enne kohale jõudmist juba tundsin, et midagi on viltu. Kohapeal selguski, et palavik, 37,8. Nojah, kas ma sain seal arstil targemaks? Ega mitte väga. Hea uudis oli see, et nohu on ehk vajalik, sest tundub, et ta on istunud mitu kuud kuskil sees ja sellest on arvatavasti ka kõrv lukus. Kõrvad põletikus polnud, muud silmnähtavat häda samuti mitte. Arst tahtis tegelikult mind pikema jututa koju haiguslehele saata, sest mul on ilmselge üleväsimus ja läbipõlemise oht. Eks see ole ka põhjus, miks ma juba neljandat kuud terveks ei saa- püstijalu põdemine. Samas, tuttav apteeker ütles, et aasta aastalt on märgata seda, et haiguskulg pikeneb. Huvitav küll millest? Tavaliselt mul isegi nohu aasta jooksul ei ole, rääkimata köhast või muust hädast. Ah, mis siin halada. Eesmärk on terveks saada ja loodetavasti varsti saabuv kevadsoe seda ka toetab.
Meie pere üks nupsikutest sai 10. Tüdruk nagu pisike päike!
Tööl pidasime kahe kolleegi sünnipäevi ja tellisime neile tordi. Ilus tort tehti “Kaire magus maailma” poolt. Lõigata on ainult neid kaunidusi päris keeruline.
16. aprillil Tallinnas EMTA-s kolleegiga kontserdil.
Väga mõnus kontsert oli, kauni ja meloodilise muusikaga. Suurepärased muusikud.
Väike kontserdieelne söömine sai tehtud Solarise keskuse Da Vinci-s. Maitsev ristotto peedi ja kitsejuustuga. Soovitame.
Arvo Leibur (viiul), Ivari Ilja (klaver)
Keelpillikvartett koosseisus Mari Poll, Mariia-Sofiia Dyka (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Henry-David Varema (tšello)
Kavas:
Heino Eller. „Kuuvalgel”
Claude Debussy. „Kuuvalgus”
Ernest Chausson. Kontsert viiulile, klaverile ja keelpillikvartetile
„Musica Aeterna” on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kontsertide sari, mis toob publiku ette nii klaveri- kui ka kammermuusikaõhtuid. Sarja keskmes on kõrgetasemelised ja mitmekülgsed kontserdikavad EMTA tunnustatud õppejõudude ja väljapaistvate külalisesinejate esituses, pakkudes kuulajatele unustamatuid muusikaelamusi.
Arvo Leibur on olnud üle kahekümne aasta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister. Lisaks interpreeditegevusele on Leibur Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keelpilliõppe juht. 2005. aastal omistati talle Eesti Muusikanõukogu interpretatsioonipreemia panuse eest ERSO kõlapildi kujundamisse ja silmapaistva solistitegevuse eest. Leibur töötas 12 aastat Hollandis orkestrite kontsertmeistrina. 2008. aastal omistati talle Hollandi Kuningriigi Oranje-Nassau orden ning 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia kaaluka panuse eest Eesti muusikaellu ja keelpillikultuuri arengusse.
Solisti ja kammermuusikuna on Leibur andnud kontserte kogu Euroopas. Ta on salvestanud sooloplaadi “Euroopa virtuoosid” Corelli, Paganini, Handoškini, Kuulbergi, Bulli ja Wieniawski muusikaga, koos pianist Vardo Rumesseniga firmale BIS albumi Tubina viiuliteostega, lisaks mitmeid CD-plaate (“Viva España”, “Tango King Astor Piazzolla”, “Drama”) koos Terje Terasmaa ja Heiki Mätlikuga.
Ivari Ilja on andnud soolokontserte paljudes riikides, sealhulgas Eestis, Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal ja Hiinas, ning esinenud solistina mainekate orkestrite ja dirigentidega. Tema repertuaar keskendub romantilise ajastu muusikale, eriti Chopini, Brahmsi ja Schumanni loomingule, kuid hõlmab ka Mozarti, Prokofjevi, Britteni ning Eesti heliloojate Tubina ja Kõrvitsa teoseid. Ansamblistina on ta olnud klaveripartner maailmakuulsatele lauljatele nagu Irina Arhipova ja Dmitri Hvorostovski.
Ivari Ilja on hinnatud rahvusvaheliste klaverikonkursside žüriiliige ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveriprofessor, kelle õpilased on saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Teda on tunnustatud Eesti kultuuripreemiaga ning alates 2017. aastast on ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor ja Eesti Muusikanõukogu president.
18.-19. aprill – viimase minuti otsus, ehk koolivaheaja/pühade väljasõit koos tütrega.
Ega meil ikka kahekesi koos midagi viimasel ajal ette võtta liiga lihtne ei ole. Minul on töö ja töö, lapsel kool ja omad koolivälised käimised/tegemised. Ühist vaba aega leiab harva. Seda rõõmsamad olime mõlemad, et aprilli koolivaheajal tekkis siiski kaks päeva, mida saime ühiseks ettevõtmiseks kasutada. Kolmandat päeva ohverdada ei saanud, sest siis oli tagumine aeg tegeleda päev otsa keemia õppimisega. Õnneks mitte minul.
Seega otsustasime eelmisel õhtul, et läheme kaheks päevaks sõitma ja ööbimispaigaks saab olema Saka mõis. Otsustasin kohe, et sõit tuleb ööbimisega, sest talvel load saanud neiu võiks kaugemale sõites vahepeal siiski puhata. Lapsel oli soov külastada erinevaid mõisaid ja kindlasti mõnda kunstinäitust. Minule see sobis ja aitäh papale, kes lubab lapsel kasutada oma autot, et autokoolis õpitu ei ununeks, vaid kinnistuks.
Suure reede hommikul kell 10 asusime teele. Kõigepealt sõitsime Uus-Järvekülla, kuhu meie pere keskmine laps oma kaasaga ostsid uusarendusse maja. Kirke soovis maja vaadata(mina ja suur venna olime seal käinud) ja viisime neile pühadeks karbitäie pruune kodukanamune.
Visiit tehtud, suundusime edasi Narva maanteele ja sealt keerasime mingi hetk Kiiu poole, ehk siis esimene peatus Kiiu mõis ja Kiiu torn. Mõlemad on mälestised, aga sisse nendesse ei saanud. Mõis on vallavalitsuse käsutuses ja torn on torn, see on lukus ja ei hakanud helistamistega mässama, et korraks sisse astuda. Mõlemad aga ilusad vaadata. Torn nägi välja täpselt selline, et Tallinna vanalinnast oleks nagu ära teisaldatud sinna.
Kiiu vasallilinnus ehk Kiiu mungatorn ehk Kiiu torn asub Harju maakonnas Kuusalu vallas Kiiu mõisapargis 3 kilomeetrit Kuusalust Tallinna poole. Linnus rajati oletatavasti 1520. aasta paiku Kiiu mõisaomaniku Fabian von Tiesenhauseni poolt kindlustatud tornelamuks. Müüride paksus jalamil on 1,8 meetrit, torni sisemine läbimõõt küünib 4,3 meetrini. Linnus purustati Liivi sõja ajal ning restaureeriti kunstiajaloolase Villem Raami juhtimisel 1974. aastal.
Kiiu mõisa on esmamainitud 1418. aastal, mil mõisa omanikud olid vennad Hans ja Klaus Soye. Mõisa varasemale eksisteerimisele viitab aga asjaolu, et 1348. aastal toimus seal Harju-Viru seisustepäev, mis eeldab ürituse läbiviimiseks vajalike ehitiste olemasolu.
Juurde lugeda saab Siit
Kiiul käidud, võtsime suuna Kolga mõisa poole.
Muljetavaldavalt suur mõisakompleks, kahjuks aga suhteliselt kehvas seisukorras. Tegime ümber valduse suure tiiru ja uudistasime kõike, mis alles. Võib ainult aimata, milline oli see peahoone ja kogu mõis oma hiilgeaegadel. On näha, et osaliselt on pandud uus katus. Jääb vaid loota, et kunagi on see kaunis hoone taastatud.
Esimesed teated Ida-Harjumaal Pudisoo jõe seljandikul asuva Kolga mõisa kohta pärinevad 13. sajandist, kui mõis kuulus Eestimaa hertsogkonda valitsenud Taani kuningas Valdemar II pojale hertsog Kanutile. Nõukogude okupatsiooni saabumisega 1940. aastal Kolga maavaldus natsionaliseeriti, ning sinna loodi hiljem Kirovi kolhoosi Kolga osakonna keskus.1990. aastal ostsid Stenbockid mõisa tagasi. Lisaks loe siit:
Peale Kolgat hakkasime liikuma Saka poole, aga teele jäi Sagadi mõis ja ega me siis sellest mööda ei sõitnud. Lähedal asub ka Vihula mõis, aga seal käis tütar üsna hiljaaegu tuuritamas, seega valisime Sagadi. Selles mõisas olen mina käinud korduvalt. Ka pidustustel jalga keerutamas omal ajal. Oma pikad kleidid olen just nende pidude tarbeks õmmelnud. Mõis on kaunis ja RMK poolt hästi hoitud.
1469 – Sagadi mõisa kirjalik esmamainimine. Püha Benedictuse päeval ehk 21. märtsil andis Helmeyt Risebiter, tollal juba haige mees, Sagadi (Saccad) mõisa üle oma vennale Ottole.
Ajalugu ja kõike, mida Sagadi mõis tänapäeval pakub, on lihtne lugeda RMK kodulehelt.
Sagadist sõitsime otse Saka mõisa. No tegelikult tahtsime külastada teele jäävat Aa mõisa, aga selgus, et see pole ligipääsetav. Nimelt paistis seal olevat hooldekodu või pansionaat ja mitme hoone juurest lehvitasid meile lõbusad vanakesed, kes maja ees päikest nautisid.
18. sajandi teisel poolel ehitatud Aa mõisahoone asub looduslikult kaunis kohas, vaid jalutuskäigu kaugusel rannast. Alates 1924. aastast tegutseb mõis hoolekandeasutusena ning selle asub Aa Hooldekodu.
Aa mõisa peahoone on suur kahekorruseline tiibehitusega kivihoone. Kuna hoone rajamisel on kasutatud erineva ajastu ehitusdetaile, võib arvata, et hoone ehitati etappide kaupa.
Põhikorpus ja tiivad võivad pärineda XVIII sajandi lõpust, omades mõningaid barokkstiilile omaseid jooni. Historistlikud frontoon ja puitrõdud pärinevad aga XIX sajandi teise poole lõpust.
Põhikorpusele liituvad samasuunalise pikiteljega kummagil küljel kaks eenduvat ühekorruselist tiibhoonet,mille seinte pind on esifassaadil kujundatud põhikorpusega samas laadis. Peaukse ette on hiljem ehitatud suur puitrõdu, mis külgedelt suletud.
Fassaadi esiküljel on neli pilastrit, millised toetuvad kõrgele soklikorrusele. Pilastrite laiuselt on katusel viil, mille keskel paikneb ümar aken. Viilu harjal oli tuulelipp munaga ja luige kujutisega.
Hoone tagafassaadil on kolmeastmeline liigendus.
Juurde saab lugeda SIIT.
Jah, rääkides ilmast, siis 18. aprill oli selle kevade kõige soojem päev. Lubadusega kuni +25. Seda see kindlasti ka oli.
Lõpuks olimegi kohal. Saka mõis võttis meid vastu linnulaulu ja fantastilise ilmaga. Esmalt tegime territooriumil väikese jalutuskäigu, seejärel registreerisime ennast sisse, käisime vaatasime üle oma toa(saime suurema toa kui algselt lubati, sest meie spa-kellaaega lükati tund edasi) ja läksime tagasi õue, et sõita Aa randa jalutama. Ilm soosis. Veetsime rannas kõva tunnikese nautides merd, päikest ja rahu.
Tagasi Sakas, viisime oma vähesed asjad tuppa, puhkasime pooltunnikese ja oligi aeg SPA-sse minna. Spa on seal tagasihoidlik ja kellaaeg vahetati meil just selleks, et saaksime nautida privaatsust. Väike ümmargune basseiniala koos mullinurga ja kontrastduššiga, auru- ja soomesaun. Kontrastvannid jalgadele koos kivise põhjaga. Kuna tunnist meile piisas, veetsime viimase pool tundi soolakambris. Kui esiotsa mõtlesime, et relax on meie eesmärk ja loodetavasti ei jää seal kambris tukkuma, siis tegelikkuses oli seal nii hea muusika, et me muudkui laulsime kaasa. Pool tunnikest läks lennates.
Tagasi toas, sättisime ennast valmis ja jalutasime mõisa restorani. Võin julgelt öelda, et see oli viimase aasta üks parimaid toiduelamusi ja soojemaid teenindusi ja ega me ei olnud kiidusõnadega kitsid. Meie kindel soovitus 10/10.
Tagasi toas, lõbustasime ennast telefonis ERR-i Von Fock-i lingil, kus sai oma pildi AI abil mõisaprouaks või talupiigaks muuta. Päris lõbus. Passiks mõisaprowaks küll :D, aga eelistan vist siiski elada kaasajal. Lõpuks lugesin raamatut ja kesköö paiku saabus meile uni vaatamata sellele, et ma õhtul kohvi jõin. Suurepärane päev oli öösse veerenud.
Hommikul ärkasime 8.30 ja kell 9 olime hommikust söömas. Mõnus ja rikkalik kontinentaalne hommikusöök. Kirsiks tordil kodused vahvlitorbikud.
Saka mõisa ajaloost SIIN.
Toas lasime leiba luusse ehk siis mina lugesin, Kirke tegeles oma asjadega, pakkisime asjad ja läksime autosse, et sõita meie järgmisesse punkti, milleks oli Palmse mõis. Ilm oli hommikul vaat et veel mõnusam, kui eelmisel päeval. Tuulevaikne ja soe.
Palmse on kindlasti põhjarannikul üks kaunimaid mõisakomplekse, kuhu kuulub üle 30 hoone, mis on kenasti korras. Kirke ikka fantaseerib, et ta oli kindlasti eelmises elus Palmse mõisapreili, sest ta nii väga armastab seda mõisa. Noh, mine tea, eksole. Mõis on tõepoolest kaunis ja ka kõik muu, mis seal ümber. Hämmastavalt liigrikas on sealne õunaaed. Ma pole paljudest sealsetest sortidest isegi kuulnud.
Palmse mõisa on mainitud juba keskajal, mil Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad tsistertslaste Tallinna Püha Mihkli nunnakloostri valdusse. Praeguse härrastemaja rajamist alustas Gustav Christian von der Pahlen 1697. aastal Jakob Staël von Holsteini jooniste järgi.
Põhjalikumalt SIIT.
Palmsest suundusime viimasesse sihtkohta – Viinistu Kunstimuuseumisse.
Viinistu Kunstimuuseum on muuseum Viinistu külas. Muuseum avati 2002. aastal endise kalatööstuse renoveeritud hoonetes. Viinistu kunstimuuseumis on esil selle omaniku Jaan Manitski kogusse kuuluvad teosed. Eksponaatide hulgas on ligi 400 eesti tuntumate kunstnike maali ja graafilist lehte.
Kirkel oli suur soov külastada reisi jooksul vähemalt ühte suuremat näitust ja see oli kohe päris pirakas. Oli nii vanemat kui kaasaegset kunsti. Kõike. Ma arvan me vaatlesime neid kunstiteoseid seal oma 2 tundi. Konrad Mägi, Jüri Arrak, Viiralt, Soans, Kaido Ole, Põldroos jne.
Muuseumist välja tulles tabas meid ootamatult halb ilm. Kahe tunniga oli suurest kevadsoojast saanud külm, kõleda tuule ja algava vihmaga ebameeldiv ilm. Kell oli sealmaal, et kõht andis endast märku ja suundusime kohe muuseumi vastas olevasse Viinistu restorani. Võrreldes eelmise õhtu toiduelamusega oli viimane nüüd tõesti kehvake. Nii toidu kvaliteedilt, kui teeninduselt. Hind oli ainult suhteliselt sarnane. Kui tellid ikka toidu krevettidega, siis ei pea avastama alles süües, et krevette polegi, on mingit kala natuke. Hilisemalt küsides selgus, et jah, krevette neil lihtsalt pole hetkel, aga….kas seda ei peaks kliendile siis ütlema kohe, kui ta tellib krevettidega rooga? Ka supp oli nagu ta oli – punast ja valget kala oli tõesti, aga porgand oli veel kõvavõitu ja pipart oli puistatud sinna peoga, kuid soola unustati vist sootuks lisada. Ühesõnaga 4/10, aga kõht sai sellegipoolest täis. Magustoiduga ei julenud riskida.
Jooksuga külmaks läinud ilma eest autosse ja algas sõit koju. 1 tund ja 35 minutit möödus lobisedes ja lauldes. Kokkuvõtteks saab öelda, et meil oli ülimalt vahva ema-tütre minipuhkus ja värske juhilubade omanik on igati adekvaatne sõitja. Võib teinegi kord toredaid elamusreise ette võtta.
Munade värvimise ja koksimise jätsime seekord vahele. Suurem poeg oma naisperega oli Pärnumaal seiklemas. Tegid esimese mitmepäevase reisi oma uue suure haagissuvilaga. Sealpool oli meri madalas nii soe, et lapsed lustisid terve päeva vees. Sellist asja pole ammu juhtunud 18.aprillil.
Pühapäeval saime korraks kokku. Selgus, et nendelgi munad alles värvimata, aga õhtul hiljem saatis minia pildid, et munad said ikkagi lastega värvitud ja munade aardejahtki korraldatud/peetud. Ülimalt tragi ja armas minia mul. Vaata ja imesta, kuidas ta kõike tahab, suudab ja jõuab. Tegelikult eks mina jaksasin ja tahtsin pea 30 aastat tagasi samamoodi, isegi veel 5 aastat tagasi jaksasin arvestatavalt palju. Lihtsalt…me kõik jääme vanaks ja unustame ära, kui tegusad ja asjalikud me kunagi olime. Eks oleme nüüdki, aga imetleme hardalt noori inimesi ja tunneme nende üle rõõmu.
Kõik lapsed, lapselapsed ja miniad said pühade ajal üle vaadatud. Super! See teebki õnnelikuks, kontakt oma kõige kallimatega.
Nii, aprilli viimane osa käes – see sai olema väga töörohke ja sisutihe.
25. aprill, reede, kolleegidega Pärnus.
Sõitsime välja kell 8.30 ja esimene peatus oli Jannseni ja Koidula kodumuuseum Pärnus. Muuseum oli kahtlemata huvitav, aga…meile oli saadetud giid, kes rääkis väga vigases eesti keeles. Ütles, et ta harjutab. Midagi muud, mida me ise poleks saanud seintelt teada ta ei rääkinud ja keel oli ikka nii konarlik ja kehv, et puhuti pani päris mõtlema, mida ta õieti öelda tahab. Ja kui veel lisada see, et tegemist on siiski kirjandusega seotud muuseumiga ning vaatama tulid raamatukogu töötajad, kes on keeletundlikud….siis see oli päris kole. Ja seda veel raha eest….
Järgmisena külastasime Pärnu suurt keskraamatukogu. Direktriss tegi meile majas toreda tuuri ja rääkis maja saamisest, loomisest, ümberkorraldustest ja tööst.
Seejärel külastasime direktrissiga koos nende haruraamatukogu ehk siis suhteliselt uut Pärnu Mai raamatukogu.
Lõuna sõime kaubanduskeskuses, kus valikut oli igale maitsele. Kõik said valida endale meelepärase toidukoha. Mina ühe kolleegiga maandusin Da Vinci keti itaalia restorani. Käisime samases alles kuu keskel Tallinnas ja oli selline turvaline valik. Toit väga maitsev.
Viimasena külastasime Vändra suhteliselt uut raamatukogu ja nende kunstigaleriid, kus oli parasjagu Epp Maria Kokamägi kaunis näitus. Raamatukogu direktriss rääkis meile raamatukogu asjadest ja näitusel saime kuulata kuraatorit.
Ja näitusest:
Kella 17-ks olime Raplas tagasi ja päeva jooksul saime Pärnumaal kogeda vist kõiki aastaaegu. Oli vihma, lund, päikest ja tuult, aga päev oli sisukas ja erialaselt huvitav. Uued raamatukogud on uued raamatukogud, kaasaegsed, valged ja helged. Võib-olla Mai kogus oli vast pisut hämar, aga Pärnu keskraamatukogu ja Vändra olid avarad ning valged. Tingimustele vastav raamatukogu juurde kuuluv kunstigalerii oli muidugi kirss tordil ja võiks endalgi selline olla.
26.-27. aprill Üle-Eestiline Neidudekoor Leelo etendusega “Kahe maailma vahel”, Euroopa meistrivõistlused võistlustantsus.
Laupäeval olin tööl. Tööpäev kujunes väga tihedaks. Rahvast oli palju. Õnneks järgnes sellele kaks puhkepäeva.
Millele need kulusid? Noh, kindlasti ma lugesin, pesud tahtsid pesta, ühe silmaga jälgisin Euroopa meistrivõistlusi võistlustantsus. Kirke oli linnas ja jooksis seal ühest servast teise. Alustas laupäeva hommikul Pelgulinnas Peeteli kirikus proovidega ja õhtul kell 19.30 andsid nad Üle-eestilise neidudekoor Leeloga ja näitlejatega kontsertetenduse “Kahe maailma vahel”. Pühapäeval kell 13 andsid teise etenduse. Rahvast oli kõvasti ja etendus emotsionaalselt väga liigutav. Kui ta laupäeval seal lõpetas, sõitis kiirelt Kalevi spordihalli oma sõbrannale Euroopa meistrikatel kaasa elama. Juhuu, 50 Euroopa parima tantsija seast valiti Ciara ja Frederik III kohale!!! Pühapäeval oli lisaks veel üks võistlus samadele tantsupaaridele ja seal tantsisid nad ennast esimesele kohale! Kuidas žürii suudab nii suure tantsijate hulga seast parimad välja sõeluda…nende nahas olla küll ei tahaks.
Reportaaži vaatamise kõrvalt nokkisin aga käsitsi Kirke uut jakki. Õmblesin talle nimelt 100% villasest karvasest loodusvalgest kangast voodriga jakki. Teppida seda ei saa, seega kõik tepingud on mul käsitsi tehtud ja õmblusvarud käsitsi toote külge kinnitatud. Tellin nüüd kusagilt kinnituseks peenemad sisetrukid, eksklusiivsuse lisamiseks teen natuke pärltikandit ja varsti saab laps endale üliägeda jaki. Päris suur nokitsemine oli, aga tulemus meeldib meile väga. Kangas on pärit Narva kangapoest, kust ma viimasel ajal kõik oma head kangad olen ostnud. Eks parem jaki pilt tuleb siis, kui see lõpuni valmis saab.
Aprilli lõpus toimus rahvusvaheline koorikonkurss “Tallinn 2025”. Väga tore oli see, et noortekooride kategoorias saavutas türe kooli segakoor(kus ta ka ise laulab) auväärse III koha. Esikolmikus koolikoore rohkem polnudki. Olid ikkagi sellised koorid, kus laulavad valitud noored. Seda ägedam, et nad oma kooriga kolmandaks tulid.
29.aprill maakonna kirjanduslik viktoriin.
Hommik algas tööl tuletõrjeõppustega ehk et harjutasime pulberkustuti kasutamist ja vaatasime üle majas asuvad juhtpuldid. Edasi letti ja laenutamise kõrvalt tegin veel kiirelt ettevalmistusi kell 15 algava kirjandusmängu tarbeks. Saal sai hommikul juba korda pandud ja jäi veel nipet-näpet teha. Võistlema tulid 12 võistkonda üle terve Raplamaa, et selgitada välja parim, kes läks siis meie maakonda juba laupäeval Tallinna üleriigilisele võistlusele esindama. Õhtuks selgus, et edasi pääsesid Kohila Mõisakooli võistkonna õpilased ja mis veel toredam….laupäeval Tallinnas saavutasid nad 2. koha!!!
30.aprill maakondliku Netikirjariini lõpuüritus. 13 võistkonda kahes vanuseastmes olid võistlemas hooaja viiel kuul. Lõpuüritusel pärjati paremaid ja sai mängida kodutööna valminud lauamänge, mis olid tehtud hooajal loetud raamatute põhjal. Noortele esines meie enda armas noortekirjanik Ene Sepp, kes rääkis nii oma elust kui kirjaniku tegemistest.
Aprilli raamatud:
“Datlitalv” Maija Kajanto
Jätk sama autori raamatule “Kaneelisuvi”.
Peategelane Krisse on lisaks kohvikupidamisele rentinud järve ääres asuva vana koolimaja ja muudab selle hotelliks, kus peatuvad peamiselt talispordiharrastajad ja matkajad. Mõnikord on tal jaks sellest rähklemisest päris otsas. Eriti hull on lugu Soome iseseisvuspäeval, kui kohvikus on plaanis seda tähistada 25 külalisega, hotellis ootavad samal ajal õhtusööki 15 suusatajat – ja keset vaaritamist ütleb üles kohviku nõudepesumasin. Sõbrad tulevad appi, kuid Krisse on lõpuks kokku kukkumas. Tore on teada saada, kuidas iseseisvuspäeva Soome väiksemates kohtades peetakse. Kohviku õhtune menüü oli üpris auahne: eelroaks keerukad suupisted, näiteks punapeet suitsujuustuga ja rukkinööbid külmsuitsu-põdralihavõidega; pearoaks põdrapraad ning magustoiduks salmiaagikattega mokaampsud ja mustika-mascarpone-juustukook. Raamatus antud retsepti järgi saab igaüks seda küpsetada. Üks mõnusa soome huumoriga romaan ei saa läbi suheteta – vallavanem Tommi tuleb Pühajõele tagasi ja tekib lootus, et äkki jäävad nad Krissega nüüd kokku. Ka Krisse vanaema isiklikus elus puhuvad salapärased tuuled. Kuidas laheneb jõuluõhtu, kui elekter on ära, kuid Krisse ootas hotelli hollandlasi, kelle tarvis toidudki olid hakkama pandud…. 9/10
Krisse lugu jätkub romaaniga „Safranisügis“, mis ilmub eesti keeles sügisel. Ootan siis järge.
“Minu Belgia” Johanna Adojaan
Noore kunstitudengi elu, kes koos perega Belgiasse kolib ja ise seal vanematest eraldi teise linna õppima kolib koos peikaga. Hoogne, värvikas, nooruslik. Kohati lugesin diagonaalis, kohati rida-realt. 7/10
“Ainult koos õega. Fjällbacka õed” Asa Hellberg.
Õed Anna ja Cornelia kasvavad üles väikeses Lääne-Rootsi külas. Perekond on vaene, kuid sellest hoolimata saavad kaks noorimat tütart võimaluse õppida halastajaõeks. Läinud pärast õpingute lõppemist tööle suurlinna, ootab neid ees täiesti teine maailm arstide, naisõiguslaste ja põnevate patsientidega. Töö on raske, aga nende usk tulevikku vankumatu, sest uks vabadusse on juba paokil. Nad tahavad saada kaasaegseteks naisteks, kuigi selle eest tuleb maksta kõrget hinda. Mõni aasta hiljem nende lootused purunevad – sohilaps, vastutustundetu mees ja keelatud armastus kisuvad õed lahku. Tragöödiatele järgnevad rasked aastad. Õdede tugev side ähvardab õnnetuste, kaose ja leina tõttu katkeda. Kuidas taastada nende suhe ja leida elus rõõmu, kui igasugune lootus paistab olevat kadunud? Åsa Hellberg (snd 1962), kes on seni olnud Rootsi niinimetatud hea tuju raamatute laine eesotsas, keeras mõni aasta tagasi täiesti uue lehekülje ja otsustas lugejateni tuua oma suguvõsa naiste haaravad lood. Need räägivad naistest, kes tahavad saada õigust ise oma elu üle otsustada. „Fjällbacka õed” on eelmise sajandi Rootsi naiste elu kirjeldav triloogia, millest esimene osa on „Ainult koos õega” .
Väga meeldis ja ootan lubatud järge.10/10
Flanagansi hotelli sari oli samalt autorilt ja meeldis väga.
Kolm raamatut Varraku ajaviiteromaani sarjast.
“Unistus õmblusmasinast” Bianca Pitzorno
Kunagi oli aeg, mil polnud veel prêt-à-porter’d ega odavaid moekette ning jõukamad pered lasid oma rõivad ja pesu õmmelda koduõmblejannadel. Sageli eraldati selleks otstarbeks tellija majas üks ruum, kus võeti mõõtusid ning traageldati ja õmmeldi rõivad kokku, aga sosistati ka saladusi ja jagati unistusi. Käesoleva romaani minategelane on 19. sajandi lõpul vaeses itaalia peres sündinud nooruke koduõmblejanna, kes õpib omal käel lugema ja jumaldab Puccini oopereid, kuid eelkõige unistab isiklikust õmblusmasinast: progressi ja vabaduse säravast sümbolist, imepärasest leiutisest, mis suudab omanikule tagada majandusliku sõltumatuse. Õmblustööd tehes puutub noor neiu kokku paljude inimestega ja kuuleb nende lugusid: markiis Ester, kes ratsutab, õpib mehaanikat ja vanakreeka keelt; ameeriklanna Miss Lily Rose, ajakirjanik ja teisitimõtleja; õed Proverad oma skandaalsete Pariisi rõivastega; vaeslaps Assuntina. Rangelt seisustesse lõhenenud ühiskonnas saabub ka õmblejanna elus hetk, mil tal tuleb leida oma tee, tuginedes tarkusele ja oma käteosavusele.
Mulle täitsa meeldis. Ei saa mitte meeldida raamat, kus räägitakse nii kaunilt õmblemisest. Kohati endalgi kahju, et “tänu” kiirmoele see imeline oskus aastatega tegelikult aina hääbub. Jäävad vaid need, kes eelistavad massmoele individuaalsust. Õnneks jäävad ka need osavnäpud, kes õmblevad teatrikostüüme ja kõrgmoodi. Teenus kui selline…noh, sellega on nagu on. Mäletan oma noorusajast ütlust, et selle oskusega ei jää ühegi valitsuse ajal nälga. Jah, pikalt see nii tõesti oli. Praegusel ajastul õmblusoskustega inimestele sellist klientuuri ei jagu, et korralikku palka teenida. Jah, kes hakkavad nn individuaal/massmoodi õmblema, nendel midagi ehk koguneb. Või siis lennukate ideedega näitsikud, kes õmmelda ei oska, aga loovad rõivabrändi ja palkavad õmblejad. Tänulik olen ma aga endale küll, et omal ajal õmblemise selgeks õppisin. Praegu enam sellega ammu elatist ei teeni, aga toetuseks on küll. Teinekord õmblen pulmakleidi, vahest lõpukleidi ja loomulikult riietan oma perekonda ja ennast. 9/10
Autorist: 1942. a Sardiinias Sassari linnas sündinud Bianca Pitzorno on unustamatute tegelaskujude looja ning ka ise kogemustega õmblejanna. Jutustades küll selle raamatu lehekülgedel enam kui sajandivanust lugu, vaatab ta sellele nüüdisaegse pilguga. Rääkides omaaegsest koduõmblejast, räägib autor ka tänapäeva naistest ja suurtest unistustest, millest peaksid saama õigused – õigus vabadusele, tööle, õnnele.
“So long, Marianne” Sylvia Frank
Leonard Cohen ja tema suur armastus.
Kanada muusik Leonard Cohen ja tema põhjamaine muusa Marianne Ihlen kohtusid 1960. aastal Kreekas Ýdra saarel. Nende esmakohtumisest tärganud vastastikune hoolimine ja hingesugulus jäid püsima kuni surmani. Romaan maalib tundeküllase pildi sündmustest, mis suunasid noore kirjaniku muusikuteele. Coheni sugestiivsel moel esitatud sügavalt poeetiliste laulude austaja saab aimu, kuidas kulges autori loominguline rännak alates tema esimesest hitist „Suzanne” sellele raamatule pealkirja andnud lauluni ning milline hingeseisund võis panna ta peas helisema tänini tuntud ja armastatud laulud „Bird on the Wire” või „Hallelujah”:
Ja isegi kui elu lahku meid viis,
nüüd laulude jumala ees seisan siin
ja mu huultel pole muud kui Halleluuja.
Autoritest: Sylvia Frank on Galast ja Dalíst jutustava romaani „Lahutamatud” kaudu eesti lugejale juba tuttavaks saanud kirjanikest abielupaari pseudonüüm. Sylvia Vandermeer on õppinud bioloogiat, psühholoogiat ja kauneid kunste, Frank Meierewert on doktorikraadiga etnoloog.
Lisaks ametlikule tekstile:
Olen lugenud selle autoritepaari lugu Galast ja Dalist . Väga meeldis. Ja ka seekordne romaan on kütlestav, tundeline, huvitav. Aina imestan, kuidas saavad kaks erinevat inimest koos sellise harmoonilise loo kirjutada. Pärisinimestest on muidugi huvitav lugeda, kuigi ilukirjanduslikus teoses pole kunagi 100% tõtt. Ametlikus tutvustuses ei mainita üldse Norra kirjanikku Axel Jensenit, kes oli ääretult keeruline natuur, aga koos temaga Marianne Ydra saarele Kreekas üldse sattuski. Kaunis lugu armastusest ja loovinimeste keerukusest. Pisut asja uurides selgus, et raamatu põhjal on vändatud ka seriaal.
Pilte Mariannest ja Leonard Cohenist
Mõned pildid Mariannest koos tema ja kirjanik Axel Jenseni pojast Axel Joachim Jensenist
Mõned pildid Axel jensenist ja tema hilisemast kunstnikust kaaslasest.
Ja muidugi “Halleluujah” – kes siis seda laulu lugematutes versioonides ei teaks. Siin aga autori enda lauldud.
“Kohtume järve ääres” Carley Fortune
Fern ja Will veedavad meeldejääva päeva Torontos. Nad lepivad kokku, et kohtuvad aasta pärast Ferni kodus järveäärses puhkekülas. Fern ootab, aga Willi ei ole. Kümme aastat hiljem juhatab Fern emalt päritud kehvas seisus puhkeküla. Ta tunneb, et peab seda tegema, kuigi sooviks hoopis Torontos kohviku avada. Ootamatult ilmub puhkekülla Will ja pakub abi. Selgub, et mees on kohtunud Ferni emaga ja lubanud tal aidata puhkeküla taas kliente meelitavaks asutuseks muuta. Ferni ja Willi vahel on endiselt tunda särinat. Siis kaob Will uuesti. Kas Fern leiab Willi ja kas neil on veel võimalust ühiseks tulevikuks? Kas Fern tahab teada saladust, mida Will varjab?
Autorist: Carley Fortune on avaldanud kolm raamatut: „This Summer Will Be Different”, „Meet Me at the Lake” („Kohtume järve ääres”) ja „Every Summer After”. Enne kirjanikuks hakkamist oli ta auhindu võitnud ajakirjanik ja Kanada oluliste väljaannete toimetaja. Carley Fortune elab koos abikaasa ja kahe pojaga Torontos.
Inimeste lood. Lood teismeeas kaotatud usaldusest vanemate vastu, pettumustest ja solvumistest, andeks andmistest, mõistmistest, sõprusest, traumadest. Meeldis. 9/10
Viimasena lugesin Kjell Westö raamatut “Videvik 41”
Põhjamaade romaanide sarjas ei saagi olla vist raamatut, mis jätab ükskõikseks. Sügav, tõsine, keeleliselt rikas, ajaloost põimitud. Ei olnud just kerge teema, aga meeldis väga. Westö raamatuid olen varem samuti lugenud ja need jätavad alati sügava mulje.
Romaanis „Videvik 41” jätkab Kjell Westö Soome ajaloo käsitlemist läbi inimsaatuste. Teose tegevustik hõlmab ajavahemikku Talvesõjast Jätkusõjani, näidates tollast elu kahe peategelase kaudu. Üks neist on ajakirjanik ja rindereporter Henry Gunnars ja teine tuntud näitleja Molly Timm. Westöle iseloomulikult võib üheks tegelaseks pidada Helsingit ja sealset elu sõja ajal. Romaan algab Talvesõja viimastel kuudel, 1940. aasta jaanuaris ja kujutab armusuhet segasel rahuajal ja edasi kuni järgmise sõja puhkemiseni juunis 1941. Autor jälgib Henryt ja tema armastatut, näitlejanna Mollyt, kes pärast lahusolekut, kui naine Rootsis ringreisil käis ja mees rindereportaaže kirjutas, kohtuvad taas oma kodulinnas Helsingis. „Videvik 41” on armastuse, sõja ja loovisikute romaan, milles pinged nende omavahelistes suhetes segunevad ühiskondlike pingetega. Kjell Westö on silmapaistev soomerootsi ajakirjanik, luuletaja ja prosaist, keda tuntakse enim tema Helsingi-teemaliste eepiliste romaanide järgi. 2006. aastal tunnustati teda Finlandia ja 2014. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnaga. Tema teoseid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Värvika tegelaskonna ja rohke dialoogiga raamatute põhjal loodu on jõudnud ka teatrilavale ja kinolinale. „Põhjamaade romaani” sarjas on ilmunud tema „Kus kõndisime kunagi” (2011), „Terendus 38” (2014) ja „Väävelkollane taevas” (2018).
