Mitte kalendriaasta, ei ei, vaid uus õppeaasta. Mulle on ikka meeldinud aastaringi just kooli järgi arvestada ja meil siin peres on väga pikalt läinud nii, et alati läheb keegi tarkust taga nõudma. Uhkematel aastatel lausa mitu inimest. Ka tänavune september pole erand. Vanema poja tütred läksid vastavalt teise ja neljandasse klassi ja poja kaasal algas augusti lõpus teine ülikooliaasta TLÜ-s ning neiu K on sügisest Tallinna Prantsuse Lütseumi gümnasist.
Esimesel septembril sõitsime hommikul linna. Üks vaba päev oli ripakil ja kasutasin seda esimesel koolipäeval. Kirke soovis minuga seda päeva jagada. Pealegi otsustasime selle osaga perest kes parasjagu Tallinnas, tähistada kooliaasta algust ühise söömaga. Linnavennake on oma õe pärast siiralt rõõmus, tunneb alati tema käekäigu vastu huvi ja tähistab koos meiega, kui on mida tähistada. Ja seekord oli – esimene koolipäev uues koolis, gümnaasiumi algus.
Mis mu enda tööd puudutab, siis…hakkas pihta – oleme peale suve avatud jälle õhtul seitsmeni ja lisaks ka laupäeviti :( Ei saaks öelda, et see meil kedagi rõõmustab :P Hakkasidki suvel ennast korraks inimesena tundma. Tegelikult algab mul tööl septembrist alati hooaeg ehk väga sisutihe aeg kuni kevadeni. Detsembri lõpuni on tihe tööplaan paigas ja mõned asjad kestavad kevadeni välja. Kõige plaanipärase vahele mahub veel üksjagu plaanivälist. Tegemist jagub rohkem kui küll.
Ja tagasi tarkusepäeva.
Aktused olid lütseumis kolmes jaos. Kõige varem toimus 2.- 6. klasside aktus, sellele järgnes 1. ja 12. klasside aktus ja lõpuks kell üks 7.-11. klasside aktus. Prantsuse Lütseumil on Tallinna kesklinnas kaks koolimaja – Hariduse 3 ja Hariduse 8. Ühel pool teed on väiksemate laste koolimaja ja teisel pool teed suures majas, suuremate tunnid. Omavahel on koolid ühenduses maa-aluse tunneli kaudu ja perioodiliselt satutakse vajadusel ka väiksemate majja või vastupidi. Sellest sügisest tuleb koolil hallata lisaks kahele majale ja spordihoonele ka Roosikrantsi tänava õpperuume, sest koolis toimuva remondi tõttu tuleb osadel õpilastel vahepeal oma majast välja kolida. 11. ja 12. klassid on septembrist Roosikrantsis, uuest aastast lähevad sinna 10. klassid järgi.
Linna jõudsime pisut enne 12. Ostsime Viru tänavalt õpetajale kimbu kauneid lilli ja suundusime kooli, sest sekretäri käest tuli kätte saada kooli tekkel ja spordisärk – mõlemad kevadel tellitud. Esimesele koolipäevale kohaselt sagis linnas ringi massiliselt lapsi ja noori, neist paljudel kooli vormimütsid ehk teklid peas. Mütsid on nagu koolide välimäärajad. Vaatad lapsi ja mõtled- ahhhaa, näe VHK laps, aga see on Reaalkooli noor ja selt läheb Lütseumi õpilane, siis Toomkooli jne. Ilus. Ja mis seal salata, mulle on alati meeldinud lütseumi noorema astme koolivorm(I-V kl). Väikesed lapsed on selles tõeliselt nunnud. Suuremad on tõsi küll vormi kandmisest vabastatud, aga nõutud on klassikaliselt elegantne riietus- ei mingeid siniseid teksaseid, kirjadega T-särke ega dresse. Huvitav on see, et kunagi käisin ühtedel pikematel kursustel, ehk aastal 1994 umbes. Kursuste raames õpetas meile etiketti ei keegi muu, kui legendaarne Maaja Kallast, kes oli tol ajal Prantsuse Lütseumi õppealajuhataja. Saime temaga koolis kokku ja see kool tundus tõeliselt austust äratav. Ma ei oleks tookord iial kujutanud ette, et 29 aasta pärast õpib mul selles koolis tütar. See jäi aga proua Kallast-i jutust alatiseks meelde, et alaealise lapse toitumisharjumuste eest vastutab justnimelt kodu. Ju mul sellest ongi jäänud see seisukoht, et kuni lapsed elavad kodus, hoolitsen ma selle eest, et laps oleks korralikult ja tervislikult söönud. Tol ajal oli kool küll hoopis seal, kus praegu asub Westholmi Gümnaasium ja praegusesse ehk algupärasesse majja Hhariduse tänaval said nad tagasi hiljem, kui 7. Keskkool sealt välja kolis.
Igatahes kui jõudsime kooli, käis Kirke sees, võttis oma tavaari, tõi pluusi mulle kotti, sokutas oma vahetusriiete kotid minu kaela, pani tuttuue tekli pähe ja kadus koolimajja ootama peagi algavat aktust. Mina võtsin kõik kotid selga ja läksin Pärnu maantee Literaati natukeseks sööma ja raamatuid vaatama, sest olgem ausad, sellise kotikoormaga ringi liikumine oli liiast, kuigi ilm oli õues fantastiline – päikeseline ja soe. Kui ma eeldasin, et aktus võiks hakata läbi saama ja sellele järgnenud klassijuhataja tund samuti, läksin Kirkele kooli juurde vastu. Välja imbus ta koolimajast kell 15.
Koos läksime Rottermanni kvartalisse, et kell 16 astuda sisse Flamm: flammkuchen & bar– i, kuhu ma olin broneerinud laua. Peagi jõudis kohale meie papa ja Kirke noorem venna oma kaasa ja kimbu roosidega. Tellisime meile hunniku flamme –
FLAMMKUCHEN on spetsialiteet Prantsusmaalt, Alsace’i piirkonnast.
Õhukesel leivataignal kook, mida küpsetati vanasti leivaahjus enne leivategu, ahjus oleva kuumuse ja leegi kontrollimiseks.
Jaaa need on väga, väga maitsvad. Meie viiesele kambale oli 4 leegikooki täiesti piisav kogus, et kõht täis süüa. Ma olen absoluutselt kindel, et sinna läheme me kindlasti veel ja veel. Kohvile läksime aga kohe uksest välja ja otse vastas asuvasse pagariärisse, sest Flamm-is juhtus kohvimasin rikkis olema.
Edasi suundus papa meil oma auto juurde, venna sõitis sõbra juurde sauna ja meie- kolm naist, läksime poodlema. Kolmekesi oli hea asju otsida ja passitada, sest moepolitsei oli alati omast seltskonnast võtta. Mina olingi põhiliselt selles viimases rollis, sest endale ma ei ostnud midagi. Küll aga said mitu vajalikku asja endale nii Kirke, kui minia. Kirke läks meie meeldivast seltskonnast mingil ajal ära, sest sõber tuli tema vahetusriiete kotile järgi ja Kirke ise läks kooli juurde tagasi, kus sai kokku oma klassiõdedega, et koos minna Hirveparki, kus neil kell 20.30 toimus kohtumine 12-ndate klasside õpilastega- ehk siis algas rebaste hooaeg. Meie kaks, kes me veel seltskonnast alles jäime, läksime aga ühte poodi, kust leidsime mu armsale miniale nii kauni pükskostüümi, kui ka õhema sügismantli. Mõlemad väga ilusad, murtud sinist tooni ja kvaliteetsed. Lähimale väljuvale rongile ma enam ei jõudnud, seega jalutasime kahekesi poja pere koju, andsime koerale süüa ja siis juba koos koeraga tagasi õue, sest koera oli tarvis jalutada ja mind Tallinn – Väikesesse rongile saata. Kirke jäi pärast oma üritust linna ja mina sõitsin koju.
Nii sai läbi esimene koolipäev ja ees ootas kõikide rõõmuks nädalavahetus.
Kuna Kirke jäi eelmisel päeval linna, siis mina pühendusin kodus taaskord kodutöödele, ehk siis pesud masinasse, kamin kütte ja kapid hõredamaks. Eesmärk on saada kappidega sinnamaale, et nad oleksid kõik pooltühjad.
Kamin kütte – sest kodu on muutunud üllatavalt jahedaks ja kuivati streigi tõttu tuleb kuidagi saada kuivaks pesu. Niiskustase on niigi ruumides kõrge, seega kuivatame kamina kütmisega nii elamist, kui pesu. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, eks. Kuigi jah, kuivatist on tuline puudus. Hetkel on sellega nagu on.
Kappidest võtsin käsile selle, kus üleriided-jalanõud-tööriistad/vidinad, remonditarbed jne. Poeg oli parajasti meil käimas ehk siis keldrist mingeid oma vajalikke asju vastvalminud kuuri ära viimas ning meile alt üles kaminapuid toomas. Nii lasin tal kohe vaadata üle minu tööriistade riiuli sisu, et mida sealt ta võiks endale võtta ja mis on pigem äraviskamise kraam. Minule on tarvilikud vaid haamer, naelad, kruvid, kruvikeerajad, värvirullid, pikendusjuhtmed ja mõni vidin veel, seal riiulis oli aga igasugust kraami. Sai tühjemaks, kohe kõvasti. Jalatsite riiulitest ilmusid välja 3 paari jalatseid- parim enne möödas.
Mulle päriselt meeldib tühjendada kappe, saab kuidagi kõvasti kergem hingamine. Seda vanainimeste tarbetute asjade igaks juhuks kogumise haigust mul õnneks ei ole. Ainus pahe on kangad.
Edasi võtsin ette pika kapirivi esikus, kus pesitsevad rippuvad riided ja ülemistes kappides muu kraam. 4 maast laeni kahepoolset kappi – sinna ikka mahub. Said needki jälle kõvasti hõredamaks, kuigi…..eks hõrendada annab veel.
Õhtuks jõudis laps koju ja juttu jätkus kauemaks.
Pühapäeval jätkasin koduste toimetustega ja uueks nädalaks ettevalmistamisega. Käisime poes süüa ostmas, mina triikisin-viikisin viigipükse ja triiksärke, õmblesin lapse uuele kergele mantlile vöö mida sellel polnud, aga võiks olla, parandasin riideid, mis vajasid parandamist, õmblesin valmis tellitud lasteaialapse võimlemisriiete koti. Kirke tegi meile samal ajal süüa. Sellest triikimisest/viikimisest niipalju, et ma ei tea kohe- kaks nooremat last mul gümnaasiumis mõlemad muutunud järsku viigipükste ja triiksärkide inimesteks. Iseenesest tore, kena ja korrektne riietus. Mulle lihtsalt pisut tüütu. Poeg õppis ülikooli minnes õnneks minu käe all selle töö ise ära, neiu peaks vist varem välja õpetama :P
Üks tõsine muudatus siis veel septembrist alates – nüüdsest varem magama, sest äratus on kell 5.35. Tund hiljem saaks ärgata siis, kui Tallinna suunduv rong väljuks Raplast kasvõi 10 minutit varem. Praegusel juhul jääb lapsel 21 minutit Tallinn Väikese jaamast kesklinna kooli jõudmiseks. See oleks…nibin-nabin. Jõuab või ei jõua õigeks ajaks, eriti talvel libedaga. Ja kes teab, kus mis ummikud võivad olla või jääb rong hiljaks jne. Rahulikum on minna varasema rongiga. Õnneks on teadmine, et kõik see on ajutine. Klassivend muide tuleb tal Viimsist kooli kauem, kui Kirke sõidab kodust rongiga.
Esimesed koolipäevad on olnud rõõmsad. Klass on väga ühtehoidev, õpetajatest on seni ainult head muljed. Päevad on loomulikult pikad, sest gümnaasiumis nii lihtsalt on. Teisel koolipäeval õnnestus isegi esimene hinne saada – vene keeles hinne “5” ja kohe järgmisel päeval ning reedel prantsuse keeles “5” :D Keeled on tal alati ladusalt läinud, loodetavasti ka nüüd uuena õpitav prantsuse keel. Vast ikka jääb külge, kui seda saab õppida 5 x nädalas. Mina olen kõigest unistanud, et oleks tore prantsuse keelt osata, aga tütar näed soovis ja hakkas õppima. Sellest moraal – üksi unistamisest pole mingit kasu.
Üks ütlemata armas sündmus leidis aset 7. septembril. Nimelt minu kõige ammusema armsa sõbranna vanem tütar abiellus oma Argentiinast pärit elukaaslasega. Tähistasime väiksema seltskonnaga nende armastust ja mina olin ka fotograafina ametis. Sõbranna tütar on mulle aastaid nagu oma tütar olnud, sest sõbranna ise elab ammusest ajast Soomes ja käib Eestis suhteliselt harva. Viskas ta pulmaski emale nalja, et näe, tütar pidi abielluma, et ema tuleks lõpuks Eestisse oma sõbrannaga suhtlema :D Jah, see on just selline sõprus, mis on püsiv ja südamele armas – ei saa küll pidevalt ninapidi koos olla, aga sõbraarmastus kestab aastakümneid.
Pulmast aga – esmalt toimus ilmalik tseremoonia kultuurikeskuse kammersaalis, siis jalutasime üle silla kirikusse, kus noored pandi kiriklikult paari ja siis tagasi kammersaali, kuhu oli vahepeal tekkinud võluväel snäkilaud ja tort. Oli ilus, südamlik, lõbus, palju toredaid vestlusi ja loomulikult noorpaari kaunilt tantsitud bachata.
Ja mul on noorpaari üle tõsiselt hea meel. Kohe aastaseks saav tütreke pidas samuti vanemate pulmas suurepäraselt vastu. Pikka pikka iga nende abielule! Armastust ja üksteisemõistmist.
Koos kooli algusega tekib järjest lapse kooliga seotud käimisi. Ei saa enam nii, et silkad siinsamas kodu kõrval kooli ja tagasi koju. Kuna esimene kooliaasta uues koolis, siis olin korralik ja läksin kohale. September- klassikoosolek ja arenguvestlus. Oktoobris oli üldkoosolek.
Ja muidu on september valdavalt sügisega kohanemine. Minu rõõmuks oli õues arvestatavalt soe ja vihmagi anti vaid natukene. Lapsega kohtume nagu koit ja hämarik, sest tema läheb valdavalt 6.33 rongiga linna(näeme pool tunnikest hommikul) ja tagasi jõuab tavaliselt kell 18.30, siis sööme, õpib ja hiljemalt 21.30 on meil öörahu. Mõnel õhtul jõuab päris hilja koju ja siis pole muud, kui pessu ja magama. Näiteks siis, kui otsustab minna EMTA-sse kuulama tudengiteisipäeva kontserti või on mõni teatrikülastus jne. Sel juhul peale tunde kusagile kohvikusse sööma ja õppima ning edasi kontserdile ja siis alles koju. Kui on mingi kooliüritus õhtusel ajal, siis vaatab, kelle juurde ööseks läheb. Variante õnneks mitmeid. Kui teise õppenädala hommikul kamandasid abiturientidest “jumalad” 5.45-ks rebased Hirveparki, siis tuligi jääda ööseks venna juurde, kes viis õeraasu varahommikul rebaste-jumalate kokkusaamisele.
Vabariiklik XX lastetöötajate päev oli minul seekord Kuressaares. Ehk siis kuna mandrilt saarele sõit, toimus üritus lausa kaks päeva ja ööbisime Grans Rose SPA-s. Polnudki Saaremaale pikemat aega sattunud. Tore oli ning üldine arvamus, et kaks päeva ongi väga hea, sest kui ainult üks päev, siis jõuad hommikul tuttavatele kolleegidele tere öelda, istud päev otsa ja kuulad ettekandeid jne ning siis hakkavad osad juba bussidele jooksma, et koju sõita. Kahe päeva jooksul jõuab aga kuulata, vestelda, puhata ja huvitavaid/kasulikke vestlusi pidada ideid genereerida jne. Nali naljaks, aga ega ma selle kahe päeva jooksul Kuressaare linnas ei jõudnudki jalutada, sest kava oli tihe. Esimesel päeval Kuressaarde sõites tegime korraks peatuse Muhu pagari tehasepoes, et koju leiba osta ja siis läksimegi otse kokkusaamisele, kus esimese asjana sõidutati meid suure bussiga kahte väiksemasse rahvaraamatukogusse nende eluoluga tutvuma. Pärast ekskursiooni saime asjad hotelli viia ja läksime tagasi Saare maakonnaraamatukogusse, kus toimusid õhtused ettekanded ja pärast ka vabas vormis vestlus ning näksimine. Päris õhtul õnnestus 1,5 tunniks aga hotelli SPA-sse minna, kolleegidega saunas käia ja siis magama minna. Teine päev oli otsast ääreni ettekandeid täis ja ees ootas kojusõit. Mis nüüd Grans Rose-d puudutab, siis kunagi olen seal ainult SPA-keskuses käinud ja ööbinud mujal. Ikka päris ammu. Nüüd ka ööbitud ja väga meeldis. Hommikusöök oli lausa ootamatult rikkalik ja mitmekesine.
Ahjaa, klassi koosolekul käisin ära. Esmalt oli A ja B klassi vanemate ühine kokkusaamine väikese maja auditooriumis ja sinna läksime maa-alt…….no korralik labürint ja üllatuslikult palju elu seal tänava all neil. Direktor oli meid tervitamas, rääkis pisut üldistest asjadest. Veidral kombel on ta härra Lauri Leesiga väga sarnane inimene. Igatahes äärmiselt sümpaatne. Edasi läksime siis kumbki klass oma laste koduklassi, kus kohtusime klassijuhatajaga, kuulasime mis tal öelda on ja üritasime omavahel tuttavaks saada. See on….keeruline, sest kuna lapsi veel ei tunne, siis ei aja ka vanemaid lapsega kokku. Nendel, kelle lapsed seal esimesest klassist õppinud, on muidugi lihtsam, aga küll me tuttavaks saame. Igatahes koosolek oli konstruktiivne, kõik vajalik teave slaididel ja need saadeti pärast e-mailile, et ka puudujad oleks informeeritud. Klassijuhataja meeldib väga lapsele ja meeldib mulle ka. Kooli lipukiri meeldib mulle samuti – “Väärikas igas olukorras” ja meeldis ka direktori ütelus, et…” lisaks sellele, et me püüame siit koolist välja saata tarku, arukaid noori, tahame me, et neist saaks head inimesed. See on ülioluline, vaadates tänast pilti.” No ja siis läksime koos meie papaga koju, õigemini esmalt otsisime tema auto üles ja siis sõitsime kodu poole.
Õmblesin tütrele seeliku, sest sügisel on tore pikema seelikuga koolis käia, mitte iga päev viikaritega. Kapis seisis tükk Lillestoffi paksemat trikotaaž-teksat, kus lustakad kiilid peal. Kunagi õmblesin sellisest meile retuus- pükse. Jääk on täpselt nii suur, et saan sealt endalegi ühe seeliku ja siis on jälle kapist üks kangas väljas. Eksole, kangana väljas, rõivana teises kapis tagasi. Aga…mulle tundub, et lapsel pole kunagi kapis riideid küllalt. Ikka on midagi puudu ja siis käib minu kapis tuulamas – kus puhub tegelikult tuul. Seega, muudkui õmblen.
Endale õmblesin mustad peenikese triibuga viigipüksid. Iseendale saavad asjad valmis tavaliselt nii, et mul homme on seda asja tarvis. Nii oligi, pidin minema järgmisel päeval ühte kohta, kuhu teksadega ei lähe ja selliseid klassikalise stiiliga viikareid mul polnudki enam aastaid olnud. Tegelikult üks nädalake enne luusisin Tallinnas poodides ja proovisin taolisi jalga…ega nad ei maksnudki palju, 20€, aga siis tuli meelde, et mul on tegelikult sisuliselt samasugune kangas kodus olemas ja kangaid tuleb vähemaks õmmelda. Igatahes on mul nüüd viigipüksid kapis jälle olemas. Omal ajal oli vastupidi, teksaseid oli heal juhul 1 paar ja mitu paari viigipükse. Praegu avastasin, et täitsa viigipüksikriis ja mitmed teksad kapis oma õhtut ootamas. Miks ootamas? No otsa hakkavad saama ja mugavaid poest leida on keeruline. Ju siis peabki taas viigipükstele üle minema.
Ja…käisin ära lapse arenguvestlusel. Mis seal nüüd väga arengut vaadata, kui koolis käidud alles napp kuu, aga tore oli klassijuhatajaga korralikult juttu ajada. Sain rohkem koolist kuulda ja õpetaja sai rohkem preiliga tuttavaks. Äärmiselt meeldiv klassijuhataja ja väga sümpaatne kool, kuhu oma lapse kolmeks aastaks usaldasin. Hindeid on esimese kuuga pandud muljetavaldav kogus, aga meie suureks rõõmuks kardetud tagasilangust oluliselt polegi. Ju siis ongi asi rohkem õppijas endas, kui et vahetatavate koolide tasemevahes. Tasemel on vahe kahtlemata, õppekoormus on kõvasti suurem, aga lapsest oleneb see, kas ta õpib või ei õpi. Lapsele endale teeb eriti rõõmu see, et klassis pole noori, kes jätavad õppimata. Kõigil on tugev õpimotivatsioon ja töötahe. Jah, tõusmised on väga varajased, päevad pikad, kodus õppimist palju, magama minna tuleb hiljemalt kell 22, aga…jõuab muudki. Kontserdil-teatris-muuseumis käia, segakooris laulda, ansamblis laulda ja Leelo kooris käia. Ei ole lihtne, aga tahte korral teostatav.
Jaaaaa, hea uudis oli see, et ekskursioonile Rooma lähevad nad mitte aprilli koolivaheajal, vaid kooliaasta lõpus. Jess!!!! See tähendab seda, et meie enda plaane kevadisel koolivaheajal see sassi ei löö, nagu me pelgasime. Õpetajal pole õnneks võimalik aprillis lastega reisile minna ja meile sobib see suurepäraselt. Rääkides koolivaheajast…see esimene tuli ikka väga kiiresti.
Üle mitmete aastate käisin septembris sõbrannaga Tallinnas valgusfestivalil. Eelmisel õhtul käis tema mul külas ja tulime mõttele, et võiks minna. Kunagi, kui seda Kadriorus tegema hakati, käisime Kirkega seal igal sügisel. Isegi vihmase ilmaga. Kui aga mina tööle ja Kirke kooli läks, jäi see lõbu ära. Üritus toimus nädala sees ja kuidagi ei sobinud enam meie ajakavasse, sest hommikul tuli tööle ja kooli minna. Muidu olime ikka peale festivali mõne minu sõbranna juurde ööseks jäänud. Praegusel ajal on valgusfestival venitatud lausa mitmepäevaseks ürituseks. Käisime laupäeval. Kummalisel kombel sellist vaimustust ei tekkinudki, kui aastaid tagasi, aga tore õhtu oli sellegipoolest. Pisut liiga palju rahvast lihtsalt. Viimase rongiga tulin koju ja oli tore.
Kuu viimasel päeval olin tööl, aga sedakorda teistmoodi, kui muidu. Nimelt lõpetasin maakonna Suvelugemise projekti ja sel puhul toimus meil kultuurikeskuses tänupidu. Improteater Impeerium tegi palju nalja, kõik lapsed said sügiseks helkurkangast raamatukogu logoga seljakotid, parimad tunnustatud ja kringel söödud. Vahva oli. Juba 11-ndat korda pidasime pidu.
Ja ilmateade :) September on meid hellitanud päevasel ajal väga soojade ilmadega. 27. septembril, kui käisin lapsega arenguvestlusel, liikusin õues täiesti õhukese linase triiksärgi ja viigipükstega. Jaki panin peale alles õhtul hiljem rongijaama jõudes. Aitäh ilmataadile selle kingituse eest, et saime kuu vähem kogeda santi suusailma. Aasta tagasi läks septembri algusest kohe nii külmaks, et kuu algusest hakati kütma ja oktoobris oli lumi maas. Sel aastal algab kütteperiood ilmselt meie suureks rõõmuks alles oktoobris. (Kole külm oli tegelikult kodus, aga riided abiks)