Jõulud tulid ja olid.
Olime sel aastal koos 24. detsembril ja kitsama ringiga, kui tavaliselt ehk siis vaid pojad oma kaasade ja lastega ning meie Kirkega. Ok, koerad ka. Osadele lihtsalt ei sobinud kuupäev ja saame kokku muul ajal.
Kella 14-ks olid kõik meil ja alustuseks läksime hoopis koos õue terviserajale jalutama ja pilte tegema. Koerad said oma isu täis möllatud ja meie kõik põsed punaseks.
Tuppa jõudes katsime kiirelt külmlaua, et kustutada esmane nälga ja samal ajal läks praad ahju ning varsti sinna järgi ka juurikad verivorstidega. Prae valmimiseni jagasime jõulukingitused laiali, sest lastel on teadupärast lühike kannatus. Kaua sa ikka jaksad neid kuuse all vaadata. Kuni kingitused lahti nokitud, uudistatud, rõõmustatud ja tänatud, sai praad valmis ning kella kuue paiku, nagu vanal heal ajal, istus pere jõululauda sööma.
Kingikottidesse panustasin ma haigusele vaatamata päris mehiselt. Tellimuse peale õmblesin sõbrannale 4 patja, mis läksid omakorda tema lapselastele jõulukingiks.
Ma ei tea, mis selle kella kuuega jõululaupäeval on, aga oma lapsepõlvest on meeles, et kella kuueks pidi olema kuusk ehitud, toad korras ja laud kaetud. Nii käis meil kodus asi ka sügaval nõukaajal.
Tore õhtu oli. Sõime, lobisesime, mängisime mänge ja hilisõhtul läksid kõik laiali. Üks poja oma perega paar tänavavahet edasi oma koju ja teine poja oma naisega sõitsid edasi Pärnu, kus järgmisel päeval ootas neid uus perekondlik jõulupidu.
25-s detsember kulges rahulikus tempos. Vanem poeg tõi lõunaks meile oma koera ja ise sõitis kaasaga linna sõprade poole. Meie siis olime koerakantseldajad. Tegime pika tiiru koos kutsaga surnuaeda ja poodi ning vaatasime telekast “Eia jõulud Tondikakul” filmi. Mina leidsin pärast veel mõne kauni kontserdi, mida vaadata ja lõpuks kuulasin “Plekktrummi” saates vestlust meie nunnu pianisti Sten Heinojaga. Ütlemata armas vestlus oli, aga Sten ongi armas inimene ja suurepärane muusik.
26-ndal käisid lapsed koos maal vanade juures, mina jäin koju, sest mingi nohulaadne toode hakkas mind jälle õhtust kiusama ja igaks petteks seda vanade juurde ei viinud, sest eks see vanainimeste tervis ja immuunsus on nagu on.
Mina panin vahepeal koogi ahju, sest hiljem oli plaanis minna Kirkega poja juurde sauna. Juhtus aga see, mida on mul detsembris lausa 3 korda elu jooksul juhtunud – praeahi lõpetas minuga kööstöö. Loomulikult sel ajal, kui kook oli ahjus. Tänu taevale sai kook peaaegu valmis ja külla minnes pidime vaid 10-ks minutiks koogi järelküpsema panema. Fakt aga jäi faktiks, praeahi enam tööle ei läinud.
Õhtu oli sellegipoolest mõnus. Lapsed olid toonud söömiseks aasia toitu, kook sai valmis, saunas oli ülimõnus.
Järgmisel päeval tuli paraku minul tööle minna ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et alates jõuludest peaks olema kõikidel inimestel, kel vähegi töö iseloom võimaldab, puhkus kuni uue aastani. Et sellel pimedal ajal tekiks rohkem võimalust tõepoolest puhata ja lähedaste seltsis aega veeta.
Kõik orhideed on õide läinud
Samal päeval viis poja ka praeahju remonti ja mina leidsin remondimehe, kes tuli vaatama meie pikalt hingetuna seisvat pesukuivatit. Et selline huvitav teema aasta lõpus, aga…ma võtan seda kui tavalist elu osa ja see on ammu selge, et tänapäeva tehnika peab vastu ehk aasta peale garantii lõppu, ei enam. Kuigi…esimesed kaks praeahju surid õnneks oma loomulikku vanadussurma.
Praeahi jäi paraku aastavahetuseks remonti, sest saba oli andnud mingi ülekuumenemiskontrolli jubin ja uus tuli linnast tellida, mis üsna loogiliselt ei jõudnud enam aasta lõpus remonditöökotta. Noh, või vähemalt nii mulle öeldi. Ehk siis uuel aastal saab üsna pea oma praeahju töötavana tagasi. (3.01.24 oli praeahi kodus tagasi) Päris ebamugav on teha süüa ainult pliiti kasutades. Hommikuti on ahjuroogade valmistamine kõvasti aega säästvam tegevus, kui pliidi peal möllamine. Kuivatiga on nii, et ilmselt on viga elektroonikas ja vaatamas käinud remondimehe pädevusse see ei kuulu, aga seda oskas ta öelda küll, et kindlasti saab masina õige spetsialist korda ja ära visata pole teda veel mõtet. (Praeahjuparandaja tuli kuivatit 8.01.24 vaatama ja arvas, et elektroonika vahetamine+remont läheks tarbetult kalliks maksma, teadmata, kas masinast ikka elulooma saabki)
30. detsembril helistas Kirkele klassivend ja otsustas tüdruku aastavahetuseks linna kaaperdada, mis tähendas seda, et sõitsime kahekesi pealinna aasta lõppu tähistama. Linnas on restorane rohkem kui küll, aga kui minema hakkad, on pea tühi. Võtsime ühendust linnas elava pojaga ja saime hulga soovitusi. Tema ikka tööalaselt käib perioodiliselt väliskülalisitega õhtustamas ja orienteerub Tallinna söögimaastikul paremini. Valisime välja kesklinnas asuva restorani nimega Päris ja lootsime, et pääseme sisse. Aasta lõpus käiakse päris palju sõpruskondadega väljas söömas ja ega see polegi iseenesest mõistetav, et kohti on. Õnn oli siiski meie poolel ja üks kahene lauake prantsuspärases restoranis oli meid täitsa ootamas. Mis ma ütlen? Mõnus koht, võib teinegi kord minna. Toit väga maitsev, teenindus suurepärane ja atmosfäär pariisilik. Hinnaklass üsna selline, nagu nooblimates paikades ikka. Ei midagi üleliia kallist ega ka mitte liiga odav.
Mõnus ja hubane õhtupoolik oli meil kahekesi, seda enam, et selliseid olukordi tuleb viimasel ajal ette päris harva. Valdava enamuse ajast kululutame me paraku õppimisele, tööle ja toimetamisele. Seega igati väljateenitud õhtusöök.
Ja oligi käes aasta viimane päev. Magasime kaua, käisime jalutamas ja poes, tegin meile õhtusöögiks pannijuurikaid ja kotlette mulgikapsaga, sest ahjupraadi ilma ahjuta ei tee. See oli meie esimene aastavahetus, mida veetsime eraldi. Eks seda oli ka oodata, sest vanus lapsel sealmaal, et omad käimised. Noh, läks tegelikult pika hambaga, sest ta armastab magada kodus :D, aga otsustas siiski minna. Mina sammusin kella 18.30 ajal poja juurde, kus oli juba seltskond koos ja möllu jagus kõvasti. Kaks koera ja 8 last…see pole niisama. Pisut enne keskööd läksime õue ja võtsime kenasti uue aasta vastu. Aga küll see aasta lõpp lähenes ikka visalt, kõik käisid ja ohkisid, et kaua veel :D
Mina jõudsin koju tagasi kell 02.10, Kirke hommikul pisut enne 12. Magada öösel ei saanud ja lubas järgmisel aastavahetusel kodus olla, sest tema tahab magada :D
Tulgu ta mõnus. See 2024. Hommik tuli särava päikese ja selge taevaga. Olgem kõik hoitud ja olgu meil südamerahu!