Aasta teisest poolest on loomulikult detsember minu lemmik-kuu. Jah, olen ise detsembrilaps ja see ongi minu kuu ja pealegi, ma olen absoluutselt jõuluusku inimene ehk siis see, keda ei sega varakult kõlavad jõululaulud ja tubade-akende tulesärasse kaunistamine. Kodus meil siin täiesti tavaline, et mingil ajal sügisel hakkame lapsega mõlemad ümisema jõululaule. Mis siis veel paremat tahta, kui et tänavu on ka õues talvine. Minu mäletamistmööda on detsember enamasti vihmane ja lögane, aga teist aastat järjest oh ime- paks lumi maas.
Eks see lumi teeb pisut pätti ka. Elektriliinid ägavad raskuse all ja eile oli meie linnakeses kummaline lugu, kui õhtul 7-8 vahel kostsid paugud, taevas sähvisid sinivalged elektrisähvatused ja osades majapidamistes läks elekter kaduma. Mul poja juures ka. Päris hirmus värk ma ütleks. Elekter pole naljaasi.
Kirke oli 1-2. detsembril klassiga Tartus. Käisid seal Tartu Ülikoolis, Tartu Tähetornis,Okupatsioonimuuseumis, näitustel, Vanemuises Tšehhovi “Kirsiaed”-a vaatamas ja mida kõike veel. Lapsed olid väga rahul ja said mõnusasti tavaõppimisest puhat, aga sealjuures silmaringi avardada.
Detsembrit alustasin kohe esimesel päeval õmblustööga. Õmblesin ühele väikesele neljasele piigale nimelise jõulusoki. Neid jõulusokke on aastate jooksul juba päris palju õmmeldud, aga ikka on veel keegi, kellel puudu.
Kui novembris sain koostatud ja tellitud esimese trükitud fotoraamatu meie kunagisest Egiptuse reisist, siis detsembri alguses hakkasin kujundama kahte raamatut veel – mõlemad eri aastatel toimunud Corfu reisidest. Natuke peab veel nendega nikerdama, sest ette on antud kindel arv lehti ja praegu tuleb ühel albumil kas 4 lk vähemaks võtta või 4 lk juurde panna. Mõtlen…ja siis saadan trükki. Oh, mul nende fotoraamatutega kohe mitmeid ideid. Näitseks tahaks proovida koostada mõnusat kokaraamatut ja mida kõike veel.
Kuu alguses, kolmandal, tegin tütrega ühe fotosessi, ehk et tema tegi endale meigi, poseeris, mina pildistasin. Oleks olnud patt jätta kasutamata sellist kaunist lumist aega.
Alustasin padjatöökojaga, sest sain tellimuse neljale padjale, mis läksid jõulukinkideks ühelt vanaemalt lapselastele.
6. detsembril ehitasin tööl fuajeesse raamatukuuse ja tegin selle alla mõned “kingipakid” ning seintele kaunistusi. See oli selline väga pikk päev külmas ruumis, kus oli pidevalt tuuletõmbus, sest inimesed liikusid kogu aeg ustest. Kuuske oli ehitada kõvasti keerulisem, kui ma naiivselt endale ette kujutasin, aga valmis ta sai. Uskumatu, kui palju läks sinna raamatuid!!! Ehitamise päeval olin hädas sellega, et inimesed kujutasid mingil põhjusel ette võimalust sellest püramiidist tasuta raamatuid võtta. Ei noh, eks ma selleks seda ehitasingi, et iga soovija saaks pärast endale vajaliku raamatu välja tõmmata ja vaatame, kelle käes siis kuusk kokku kukub. Järgmisel päeval panin kuusele tulukesed peale ja siis ei pidanud enam teda valvama. Kiita on kuuseke saanud aga ütlemata palju. Tasus seega vaeva näha.
Järgmisel päeval, ehk neljapäeval, ei tulnud tööle üks mu hea kolleeg. Oli haigeks jäänud. Reedel oli minul sünnipäev. Ärkasin üles, enesetunne….oli kummaline. Läksin siiski tööle, sest kolleegid olid katnud hommikuks sünnipäevalaua. Lõunast viidi mind koos kinkide ja kodinatega koju ja siis….oli mul täitsa paha olla. Viskasin pikali, mõne aja pärast avastasin palaviku ja reede õhtust pühapäeva õhtuni ma sisuliselt vaid magasin ja kui jaksasin, lugesin. Pea valutas, palavik kimbutas, süüa ei tahtnud ja üldse midagi ei tahtnud. Kas saaks veel kehvemat aega haigestumiseks olla???
Minul oli see tõepoolest kõige kehvem aeg üldse, sest esmaspäevast algasid mul tööl nädala kestvad jõuluhommikud, kuhu oli registreerunud 15 kooliklassi ja lasteaiarühma ja pühapäeval ei pääsenud ma linna Jaani kiriku kontserdile, kus tütretirts LEELO-dega laulis. Õnneks läks kontserti kuulama minu üks linnasõbranna ja ta oli nii armas, et saatis mulle kontserdilt videosid. Nii sain minagi haigevoodis sellest kaunist üritusest osa. Laupäevase sünnipäevalõuna perega lükkasime aga edasi jõuluaega, sest minust polnud söökidega mässajat ja eelistasin päev otsa magada.
Pühapäeva õhtuks oli mul küll palavik läinud ja asendunud alatemperatuuriga, aga kehv lugu oli häälega. Mul polnud ei köha, nohu ega valutanud kurk, aga hääl oli suhtkoht vaevaline. Kuidas sedasi lastele tundide viisi ette lugeda, vestelda, laulda? Helistasin oma noorele kolleegile, kes oleks pidanud minuga esimest korda jõuluhommikuid kaasa tegema. Et kuigi tal esmaspäeval vaba päev, äkki tuleks ta tööle, et aitaks mul lugedagi?
Aga…pahalane töötas täistuuridel ja ka see lootus kustus, sest kolleeg oli samuti haigeks jäänud. Pahasti oli selle asjaga, sest keegi ei osanud neid üritusi ka ilma minuta läbi viia. Nii vedasingi ennast pooleldi hääletuna ja 36,1 temperatuuriga esmaspäeval tööle. Komplekteerimise osakonnast sain ühe kolleegi endale appi lugema ja kuidagi tuli hakkama saada. Esmaspäevast kolmapäevani olin pealelõunaks läbi nagu läti raha ja kolleegid saatsid mu koju järgmiseks hommikuks välja puhkama. Mida ma ka tegin – läksi löntalönta koju, kukkusin voodisse, magasin, käisin pesemas ja magasin hommikuni edasi. Et kuidagi see haigusjärgne jõuetus endast välja magada. Neljapäevaks olin lõpuks inimesem ja jäin peale tundide tegemist letti tööle, samamoodi veel reedel ja laupäeval.
Päriselt, see oli vist selle aasta kõige raskem ja vaevalisem töönädal ja nii küll enam ei tahaks. Aga kõik sai tehtud. Ise väsinud, aga rahul ja lapsed kes jõuluhommikutel käisid, rõõmsad. Kuid…ega siis sellega mured otsa saanud. Koos haigusega olid seisma jäänud ka minu päkapikukontori tegevused. Tellitud 4 patja olid pooleli, oma pere lastele planeeritud padjad polnud veel alustatudki ja Kirkel polnud mõtet isegi unistada, et saab jõuluks mõnusad flanellist pidžaamad. Nii ma siis terve pühapäeva ja esmaspäevase vaba päeva õmblesin. Alguses hambad ristis, pärast läks juba ladusamalt. Tellimuspadjad said valmis, oma laste padjad samuti ja siis algas jälle töönädal.
Teisipäeval tööle minnes pidin arvestama pika päevaga, sest õhtul oli tööl kollektiivi jõuluistumine. Ah jaa, esmaspäeval saime lõpuks kuuse, sest puud sulasid metsas lõpuks üles ja poeg sai kuuske otsima minna. Aga kaunistamiseni jõudsime alles neljapäeva õhtul, sest esmaspäeval mina õmblesin, Kirke tuli hilja linnast ja õppis terve õhtu, teisipäeval olin mina pikalt tööl/jõulupeol ja Kirke linnas peale kooli oma gümnaasiumiastme jõulupeol. Koju jõudsime mõlemad alles 22 ajal. Kolmapäeval oli minul vaba päev ja ühtlasi linnapäev. Neljapäeva õhtul sai lõpuks ka kuusk ehitud, kuigi pooleli jäi seegi tegevus. Lihtsalt need vanemat tüüpi kuuselambikesed keeldusid töötamast ja eelmisel aastal soetasin juba ühe uue ledidega keti….aga sellest jäi väheks.
Kell 10 istusin puupüst täis Kaarli kirikus ja algas Prantsuse Lütseumi traditsiooniline jõulukontsert. Olin selles kirikus esimest korda ja tõesti, muljetavaldavalt suur ja uhke. Kirkel oli detsembris lausa 3-e kiriku esmakogemus. Kõigepealt laulis koos LEELO üle-eestilise neidudekooriga Jaani kirikus, siis käisid klassiga Niguliste kiriku privaattuuril ja lõpuks esines kooli segakoori ning ansambliga Kaarli kirikus.
Kontsert oli imekaunis. Jõululaule kõlas nii eesti, prantsuse kui inglise keeles. Koolikooride tase oli üleootuste hea ja kontsert ilma igasuguse teadustamiseta sujuv ning helge. Segakoor laulis ühe laulu ka koos Oliver Kuusikuga, kes on sama kooli vilistlane. Võimas ja ilus. Laule saatsid erinevatel pillidel nii oma kooli õpilased kui ka orelil kiriku organist. Papa Lauri Leesi oli samuti kohal.
Kontserdi lõpus esines lühikese sõnavõtuga kooli direktor Peter Pedak, kes ütles kaunilt, et ise õnnelik olemisest olulisem on teiste õnnelikuks tegemine ja jätkas Saksa filosoof Immanuel Kant-i tsitaadiga-
“Kõlblus ei õpeta seda, kuidas saada õnnelikuks, vaid seda, kuidas olla õnne vääriline ning lõpetuseks ütles, et soovib endale uueks aastaks targemaks saamist ja õpilastele/õpetajatele/vanematele, et nad oleksid õnnelikumad.
Peale kontserti liikus koolipere üle tee tagasi kooli, et lõpetada kooliveerand lühikese klassijuhataja tunniga. Mina ootasin selle aja last fuajees ja siis läksime juba koos oma asju ajama. Kõigepealt Rahva Raamatu Literaadi kohvikusse väikesele hommikusöögile, sest mina tulin kodust ära vaid klaasi veega kõhus. Väike kakao ja pirukas ning olemine sai kohe paremaks. Ühtlasi ostsin raamatupoest pojalastele kingilisa. 10-sele sai “Väike prints”, 8-sele “Eia Jõulud” värviraamat ja 4-sele Lotte värviraamat.
Planeeritult oligi meil peale kontserti poodlemise päev, sest tänu haigusele olid ka kingituste otsimised ripakile jäänud. Õhtuks olin ma veendunud, et poodides ei müüda enam üldse normaalseid riideid, aga kõik vajalik oli meil siiski olemas. Poegade peredele söödavad gurmeekingitused, mõned kaunid jõuluehted ja Kirke sai endale uue ihaldatud mahuka koti. Ega meil muud vaja polnudki.
Lõpuks käisime söömas meile armsas Flamm-is ja edasi juba Balti jaam. Mina rongiga koju, laps aga kohtus oma sõbrannaga, kes tuli Rapla rongilt ja nemad läksid taas linna aega veetma. Kooliaeg on nii sisutihe, et naljalt ei õnnestugi muidu kohtuda põhikooliaegsete sõpradega.
Nii see aastalõpp tuli. Mõni päev, et kodu koristada, poest söögikraam tuua, keeta-küpsetada ja 24. detsembril oma armsa perega jõululauda istuda. Lumi, mis vahepeal ära sulas, tuli uuesti maha ja loodetavasti püsib see vähemalt koolivaheaja lõpuni, et lapsed saaksid oma pikal koolivaheajal mõnuga lustida ja puhata. Aasta lõpus tahaks aga tegelikult lihtsalt puhata, sest suhteliselt püstijalul haige olemine nõuab oma ning jõuvarud tuleb taastada.
Muide, meie kodu elutoa aknast võib nautida aastaringselt imelisi vaateid. Lausa miljonidollarivaateid :)
