Tunne oma kodumaad, ehk kuidas me käisime Narvas ja mujal Eesti põhjarannikul, vol.2

Peale Narvat ootas meid ees Narva – Jõesuu.

Kui kohale jõudsime, sai kohe selgeks, et midagi Narva – Jõesuus toimub. Inimesi oli liikumas palju ja autosid oli pargitud kõikjale. Leidsime siis omaarust samuti ühe sobiva paiga auto parkimiseks ja plaanisime minna randa. Autost välja astudes märkasime ühte daami, kes astus heki varjust välja ja soovitas meil parkida auto mujale. Ratastega politseinukud pidid käima ringi ja agaralt parkimistrahvi kviitungeid autodele panema. Olime sellise hoiatuse eest ütlemata tänulikud ning parkisime auto hoopis mujale.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Üllataval kombel avastasime, et külastasime K-ga kaks aastat tagasi Narvat ja Narva – Jõesuud umbes täpselt samal ajal. Selgi korral, nagu eelmisel, olid käimas parasjagu linna pidustused. Rahvast oli palju, kõikjal midagi toimus ja Kuursaali kaunisse parki oli seatud üles lava, kus esinesid erinevad artistid. Väga sümpaatne üritus ja kõneleti seal ikka puhtas eesti keeles.

idaeesti

idaeesti

Meie võtsime esialgu suuna ikkagi otse randa. Narva – Jõesuu rand on üks Eesti kaunemaid. Puhas, lai ja otsatult pikk. Seal ei teki kunagi tunnet nagu Pirital, et inimene on inimeses kinni. Ruumi on kõigile lahedalt, inimesed jalutavad ja naudivad ilusat ilma.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Julgemad olid isegi ujumas. Meie sõbrannaga kõndisime põlvini vees ja vesi tundus täitsa soe. K läks ujuma ja ütles, et kaugemal oli vesi olnud ikka üpris külm. Ujumast see teda muidugi ei takistanud.

idaeesti

idaeesti

Rannas käidud, jalutasime tagasi parki ja nautisime head muusikat.

idaeesti

idaeesti

Meil oli isu siiski külastada veel mitut kohta ja sellepärast läksime üsna pea autosse ning sõitsime edasi.

Järgmine peatus oli meil Sillamäel. Sillamäel käisin tegelikult mina alles aasta tagasi, aga Inge ja K polnud seal üldse käinud. Kaunis promenaad on igatahes vaatamist väärt.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Järgmine peatus – Toila Oru park.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Kaunis park. Kahju vaid, et lossi seal pole. Viimati käisin pargis aastaid tagasi lellepoja poja pulmas. Nüüd siis üle aastate jälle pargi ilu nautimas. K kujutas ennast seal ette lossipreilina pargis jalutamas. Nii väga meeldis talle seal. Unistused aga peavadki olema suured ja kunagi ei tea, millised neist võivad sinu elus täide minna.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Jalutasime, pildistasime ja liikusime jälle edasi. Tegime mõned peatused pankrannikul.

idaeesti

idaeesti

Päev hakkas vaikselt õhtusse veerema ja tahtsime enne pimeduse saabumist jõuda ka Valaste juga vaatama.
Praeguseks on seal pankrannikult alla randa viiv trepp kenasti korda tehtud. Inge otsustas, et need esmalt läbipaistvad trepid on tema jaoks liig mis liig, aga meie K-ga võtsime selle trepi siiski ette. Mõne aja pärast vahetuvad tegelikult läbipaistvad metallastmed puidu vastu ning midagi hirmsat seal ei ole. Kui lõpuks alla jõudsime, mõtlesime aga sellele küll, et ohhoooo…tagasi tuleb ju samuti ronida :D Päris pikk minemine oli.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Joast endast pole seal muidugi halli haisugi. Kuuled vaid kuskil vaikset oja vulisemist. Ülevalt alla tuleb treppidest joosta aga täitsa jupp aega.
Lõpuks olime mere ääres ja nautisime seal mõnusat kallast ning õrna päikeseloojangut. Suurt värvide mängu, nagu me lootsime, paraku ei tulnud. Taevas otsustas pärast imeliselt päikeselist päeva õhtuks pilve minna. Saime õnneks siiski nautida vaikset õhtut rannas, kus mõnedki inimesed peale meie olid jalutamas ja väikeseid lõkkeid tegemas.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Mõne aja pärast võtsime ette tagasitee nendest lõpututena tunduvatest treppidest. Vahepeal tuli meile vastu kamp venekeelseid noori ja ühel neidisel õnnestus läbi hõreda metalltrepi oma mobiiltelefon alla kukutada….tea, kas seda lõpuks üles leitigi. Kukkumine kõrge ja all pole sugugi lihtne seda leida. Eks teinekord targem ja hoiab telefoni taskus.

idaeesti

Meie teekond aga jõudis lõpule. Õues oli hämar ja keerasime auto nina kodu poole. Keskööks olime Paide teeremonti trotsides kodus tagasi. Kui sageli kuulen tuttavate käest, et Ida – Virumaa oleks nagu teine Eesti ja emakeelega seal hakkama ei saa, siis mina võiksin väita küll vastupidist. Ida – Eestis on palju kauneid ning huvitavaid kohti ja vähemalt mina ei pidanud kusagil ennast arusadavaks tegema vene keeles. Mis sellest, et valdan seda keelt vabalt. Inimesed on lahked ja vastutulelikud. Minge kindlasti seda Eestimaa osa külastama.

Lahe päev oli. Jäime kõik rahule ja võtsime plaani, et tuleval suvel põrutame naabrite juurde Lätti ja eeldatavalt kaheks päevaks.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Särk-kleit ” Suurlinna tuled”

K oli pikemat aega mulle peale käinud, et õmbleksin talle mõne särk-kleidi. Sellise täiesti tavalise ja sirge. Ei ühtegi sissevõtet. Lihtsalt ümmargune lõikekohase kandiga kaelaauk, pikad varrukad ja kogu moos. Ühel vabamal õhtul võtsin siis välja oma igivana põhilõike, lõikasin kleidi välja ja vuristasin kokku. Tulemuseks sai kleit, millele panime nimeks ei midagi muud, kui “Suurlinna tuled” ning K ütles vaimustunult, et just SELLIST kleiti ta ongi kogu aeg tahtnud. Kui mina arvasin, et varruka võiks teha veidi lühema, siis tema arvamus oli just vastupidine- las ola pisut pikem, kui võiks.

kleit

kleit

Kangast.

Pärit on kangas StudioLiv Fabrics – ist ja valmistati seda väikepartiina. French Terry trikookangas. Sügistalvisel hooajal paraja paksusega. Ei päris õhuke ja ka mitte lausa dressipluusi paksune. Õmmelda on seda väga hea ja seljas on mõnusalt pehme ning soe.

kleit

Üks asi, mis mind veidi mõtlema pani on see, et kohati trükitakse kangale muster mitte pikkisuunas vaid põiki. Seega ma lõikan toote välja risti koelõnga suunale. See teeb veidi ettevaatlikuks. Praegu on kleit uus ja kena. Jälgin huviga mängu, kuidas hakkab kangas käituma, kui kleit on mitu korda pesumasinas lustimas käinud. Loodan, et püsib ka peale pikka päeva koolis istumist vormis ega veni lötakile.

kleit

kleit

Laias laastus mulle aga väga meeldib, et noor piiga armastab lisaks mugavatele pükstele ka mugavaid kleite. Mõned kangajupid on K-l muidugi jälle kapist välja valitud. Nendest soovib ta endale sarnaseid kleite ja kui aega saan, õmblen kindlasti valituks osutunud kangad rõivasteks. Lisaks avaldas mu õdegi soovi saada endale taoline särkkleit, kuid lühikeste käistega. Paistab, et kleidilaine jätkub.

kleit

Mulle endalegi meeldivad kleidid. Just mugavad kleidid. Vahepeal sai üks suisa valmis, aga pole olnud aega teist pildile püüda.

kleit

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Sügis

Peale suve olin ma veidral moel arvamisel, et tuleb september ja elu läheb rahulikumaks. Ilmad muutuvad jahedamaks, sebimist ja liikumist vähem ja tuleb tüüne rahu.
Eksisin. Oi kuidas eksisin!
September tuli kaela nagu tohutu laviin. Puhkuselt tööle tulles tuli välja, et sada asja tarvis korraga teha, organiseerida, korraldada, kokku leppida jne. Lisaks veel igasugused muud tööd ja tegemised isiklikus plaanis ning K asjad ja üks hetk oligi tunne täpselt selline, et appii…juhe tahab kokku joosta.
Sõitsin rattaga töölt koju, pea mõtteid täis. Mõtted tulid ja läksid. Üks hetk mõtlesin, teine hetk oli mõte juba uitama läinud, järgmine mõte pähe tulnud, kolmaski otsa ja jälle rööpräheldes ära ununenud. Võtsin appi paberi ja niikui tuli miski olulist meelde, panin kirja. Peale seda läks pinge pisut väiksemaks ja hirm, et ma jumala eest midagi olulist ära ei unustaks – taandus.
Sellegipoolest oli aeg väga pingeline ja aitas sellest välja tulla üks mõnus laupäev koos lastega. Võtsin K ja noorema R-i ning veetsime 3 tundi Mustamäe ElamusSpa-s. Käisime seal esimest korda ja vaatamata krõbedale hinnale olime lõpptulemusena väga rahul. K põhiliselt sulistas ja mulistas kuskil ja meie R-iga väisasime saunu. Peale veemõnusid läks kõht tühjaks ja sõitsime T1-e sööma. Seal on neljandal korrusel paras hulk söögikohti ja meile meeldib seal üks selline, kus saab sushit ja muud Aasia toitu.
September sai lõpuks läbi, tuli oktoober…ja möll jätkus. Nüüdseks olen kaotanud lootuse, et enne uut aastat rahulikumaks läheks. Kalender täitub ülihelikiirusel nii minu kui K tegemistega, tööl on kogu aeg keegi puhkusel ja kaadri nappus annab alati tunda nendel, kes tööl. Tagatipuks on tulemas K ja minu enda sünnipäevad ning kaugel need jõuludki enam on. Kogu selle tohuvahobu positiivne külg on ainult see, et sügis möödub märkamatult ja ei jõuagi sügiskaamosele keskenduda.

sügis

Aga….mis ma siin siis halan, sest tegelikult on kõik hästi ja elu on tore. Isegi loodus on praegu veel kohati selline, et rõõmustab silma. Kuldkollane, punane ja roheline segamini. Tõeline värvide pillerkaar. Kui veel päike paistab, siis tundub nagu oleksid sattunud silmipimestavasse kuldkollasesse päikeseriiki. Tänaseks tõsi küll…alloleva pildi kased on ennast paljaks visanud.

sügis

Kuidas meil aga sügis on läinud?

K käib otsapidi kuuendat aastat koolis ja muusikakoolis. Kool-muusikakool-laulustuudio said sel hooajal üllatavalt kiirelt paika loksutatud. Vähemaks ei lähe veel midagi, tuleb aina juurde. Muusikakoolis on lisandunud sümfonjettorkestri proovid, kus K mängib sellest aastast kaasa klaveril. Laulustuudios on tulnud lisaks koorile ja soolole juurde ansambliga laulmisi. Ja et kõike liiga vähe ei oleks, leidis tips endale veel 3x nädalas toimuva kergejõustiku trenni. Kolmel päeval nädalas jõuab ta koju õhtul seitsmeks, kahel päeval õnneks poole kuueks.
Aga koolis läheb õnneks jätkuvalt hästi ja teistes kohtades ka. Seega kui jaksab, las aga käib igal pool kus tahab. Mina omalt poolt jälgin vaid, et ta püsiks hea tervise juures ja meel oleks rõõmus. Piisav hulk aluselise vee tarbimist päevas on abiks ja lisaks sipelgapuukoor ning C-vitamiin.

sügis

Suve lõpus oli probleem klassijuhatajaga….teda lihtsalt polnud, aga õppeaasta alguseks said lapsed õnneks endale uueks klassijuhatajaks õpetaja, keda nad soovisid – kunstiõpetuse õpetaja. Esimesel klassikoosolekul saime lapsevanematega pisut aimu, kellega meil tegemist ja tundub, et kõik on hästi. Juba võetakse ette igasuguseid toredaid koostegemisi. Näiteks detesembris minnakse vaatama Estonia teatrisse “Pähklipureja” balletti. Olime paar aastat tagasi K-ga seda vaatama minemas, aga siis tuli tal midagi vahele ja mina käisin tookord teatris balletti nautimas hoopis noorema R-iga. Nüüd saab temagi selle elamuse kätte, sest ballett oli imeilus. Mingisse kohta lähevad nad detsembris veel, vist oli Kurgja.

sügis

Eelmisel aastal, just K sünnipäeva päeval, käisime Alexelas kuulamas maailmakuulsat pianisti Peter Bence-t. Sel aastal oli Peter uuesti oktoobris Eestis, aga kuna piletid sinna on kallid, jätsime need soetamata. Mõtlesin, et läheks sel aastal midagi muud kuulama-vaatama. K muidugi pisut kurvastas, aga jäi minuga siiski nõusse. Aga….kui midagi väga tahta, siis ikka saab. Paar päeva enne kontserti helistas mulle sõbranna, kes arvas, et me niikuinii läheme kontserdile, aga et kas ma tean, kes võiks veel ühte piletit tahta…temal juhtus nii, et tütar ei saanud tulla ja pilet jäi üle. Nii panimegi üks pluss üks kokku ja K läks koos minu sõbrannaga kontserdile. Laps õnnelik ja mina ei pidanud kahte piletit ostma. Tuli kontserdilt ülivõrdes emotsioonidega ja teatas, et kui pianist tuleb kolmandat korda Eestisse esinema, tahaks tema jälle kontserdile minna. Eks see ole hea kontsert ka, Peter Bence ise kahtlemata väga andekas pianist ja inimesena tagasihoidlik ning armas.
Koos on meil lähitulevikus sellistest ägedamatest kontserditest ees jaanuaris Venemaa Riiklik Akadeemiline Vivaldi orkester. Tõotab tulla väga hea kontsert ja on mida oodata. Sinnani on loomulikult aega ja vahepeal oleme käinud ja käime veel teisigi esinejaid nautimas.
Näiteks alles sattusime puhtjuhuslikult toredale kontserdile KUMU-sse- Lihtsalt juhuslikult pakuti kahte piletit täitsa tasuta ja nii me läksimegi. Otsakooli õpilaste konkurss – kontsert. Väga eripalgelised ja huvitavad etteasted. Klassikat, kergemat muusikat, džässi…Nauditav kontsert ja K avastas koosseisudes isegi kaks oma muusikakooli õpetajat.

sügis

Minu uus hooaeg jätkub nii jooga trennides kui ka latinotantsu trennides. Püüan need kaks oma kiire elutempo vahele ära mahutada, sest muidu hakkan äkki veel kusagilt kärisema. Endale peab aega leidma, füüsiliselt ennast liigutama ja peale vaimselt väsitavat päeva ei ole midagi mõnusamat, kui minna ja ennast korralikult tühjaks pingutada. Meie jooga trenn ei ole selline vaikne ommmmmm- istumine. Ikka korralikult intensiivne ja pingutust nõutav trenn. Kui pärast veel ennast korralikult ära venitada…siis tunne on väga mõnus. Latinos sama…1,5 tundi korralikku rabelemist. Samba, salsa, bachata, džaiv ja muud ladina rütmid. Igatahes on see trenn nii kehale kui hingele. Peale trenni saunas saab ihu puhtaks ja samas genereerime laval istudes ideid, mida koos teha või kuhu minna. Alles siin näiteks käisimegi koos Tallinnas restoranide nädala raames kolmekäigulist lõunat söömas. Väga lahe koht – Rae Meierei – ja hästi maitsev toit. Mis ei olnud aga sugugi tore, siis see, et peale söömist läksime ikkagi oma trenni tegema. Järgmine kord paigutame kindlasti trenni ja söömise erinevatele päevadele. Muidu ei jaga täis kõhuga ei pea ega jalad.

sügis

Kui ma tavaliselt pimeda saabudes hakkan muutuma uniseks porikärbseks ning hommikuti võimelda ei viitsi, siis sel sügisel imekombel olen veel täiesti energiat täis. Leidsin endale mõnusa hommikujooga videotreeningu ja nii me siis koos meeldiva treeneriga veedame hommikuti koos 20 minutit. Selleks pean ma muidugi tegelema meeletult enesedistsipliiniga, aga see pole ju ometi paha. 6.30 äratus, teen lapsele süüa, saadan kooli ja siis….panen smuuti koostisosad blenderisse, võimlen, joon smuuti ära, pessu, riidesse ja tööle. Tükk aega kasutasin peale lapse kooli saatmist olevat vaba aega raamatu lugemiseks, aga sügisel hakkasin tundma, et enda venitamine, soe lagritsa-ingveri tee ja dušš on vajalikumad. Lugemise aeg jääb nüüd õhtusse. Ehk siis tunnike enne uinumist. Kui isegi(ja seda juhtub sageli) teen õhtul tööd, siis pool tundi kuni tunnike lugemiseks peab ikkagi jääma.

sügis

Sügisesse on jäänud ka kaks reisi Stockholmise, aga nendest kunagi ilmselt eraldi.

Nii see sügis meil kulgebki. Rõõmsalt. Ahjaa, reede õhtul käisin külas trennikaaslasel, kes otsustas kutsuda kokku sõpruskonnast väikestviisi raamatuklubi. Võtsin oma öökapiraamatud kaasa ja käisin vaatasin, mis värk on. Igati lahe õhtu kujunes välja. Palju erinevatel teemadel arutlemist, hea söök ja palju naeru.
Meie väikeses linnakeses ja ka pealinnas on pidevalt nii palju põnevat toimumas, et kogu aeg leiad midagi, mis huvi pakub. Nii ongi, et kohti kus käia on kõvasti rohkem, kui aega(vahest ka raha). Lõpuks rõõmustab hoopis selline teadmine, et jessss, mittemidagi sellist kusagil polegi, kuhu ma tahaksin minna! Saab kodus olla :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Tunne oma kodumaad, ehk kuidas me käisime Narvas ja mujal Eesti põhjarannikul

Ei rohkem ega vähem kui kaks kuud on möödas sellest toredast reisist. Lõpuks sain esimese osa valmis kirjutatud.

Nii nagu mõnel eelnevalgi aastal, võtsime selle suve lõpus ette päevase reisi koos K-ga ja minu sõbrannaga, et avastada Eestimaad. Üle-eelmisel aastal me tegelikult käisime sama seltskonnaga läbimas sarnast teekonda suunaga ülevalt alla ja mõte oli jõuda mööda põhjarannikut Narva. Juhtus aga nii, et aega läks rohkem, vaadata oli kõvasti ja hämara saabudes olime jõudnud mööda rannikut vingerdades kõigest nii kaugele, et üle Palmse mõisa auto nina tagasi kodu poole pöörata. Eelmine põhjaranniku tuur on mul kajastatud SIIN ja SIIN.
Sel aastal otsustasimegi, et väljume kodunt varakult ja sõidame ühe jutiga Rakvereni välja. Ärgates kell 6 süüa väga ei taha ja Rakvere tundus meile mõistliku kohana, et teha üks peatus ja nautida hommikusööki.

Rakvere poole sõites tegime mõned peatused, et imetleda Eestimaa kaunist loodust. Ilmataat oli meile selleks päevaks kinkinud suurepärase ilma. Päikeselise ja sooja.
Kõigepealt peatusime ühel põlluserval, kus oli ridamisi ämblikute võrgukunsti.

idaeesti

Midagi ei saa öelda, ägedalt punuvad. Võrgud saavad mustrilised ja hommikuses kastes säravad piisad nagu pärliread.

idaeesti

idaeesti

Korra tegime ühe peatuse veel, sest sellest kohast kohe kuidagi ei saanud mööda sõita. Imekaunist moonipõldu ei kohta just iga päev.

idaeesti

idaeesti

Isegi mõned rukkililled olid moonide seas…

idaeesti

idaeesti

Vahelduseks püüdsin Inge pildile.

idaeesti

Jah, ilus ja uhke lill on see moon, väljakutsuvalt punane…aga samas habras ja koju teda viia ei ole mõtet. Meist jäid nad kõik põllule ja piltigi tegime muru pealt põllu äärest.

idaeesti

Enne Rakveret tiirutasime korra Tapa linnas, kus meil õnnestus veidi ära eksida ja siis olimegi Rakveres kohal. Otse südalinnas. Ei pidanud vajalikuks muud söögikohta otsidagi, kui nägime enda ees Pihlaka kondiitriäri kohvikut. Tellisime endile toekad talumehe omletid ja mõne väikese koogi.

idaeesti

Muidu poleks vist Pihlaka äris käimine täiuslik, kui kook jääks söömata. Praegu saab maitsvaid kondiitritooteid väga paljudest kohtadest, aga omal ajal olid Pihlaka tooted üle Eesti kõige hinnatumad. Igapäevaselt pole me mingid koogisööjad, aga väljasõitude juurde käib pisike koogiamps alati.

idaeesti

Kõht täis, võis rahumeeli edasi liikuda. Tegime väikese tiiru kesväljakul ja selle ümbruses. Noor Arvo Pärt oma rattaga muusikat kuulamas tuli kindlasti üle vaadata.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Peale hommikusööki sõitsime ühe jutiga Narva välja. Viimati käisime Narvas K-ga kaks suve tagasi ja kuna K luges hiljuti toredat lasteraamatut ” Elli kirjad”, kus räägiti väga palju vanast Narvast, oli ta eriliselt huviline. Tõttöelda, kui ta selle raamatu lugeda võttis, arvasin ma skeptiliselt, et lõpuni ta seda ilmselt ei loe. Pidasin raamatut liiga ajalooliseks, et teismelisel lapsel oleks püsivust sellesse süveneda. Nagu välja tuli – alahindasin oma võsukest. Raamat meeldis talle väga ja vähe sellest…tal olid ka väga paljud faktid ja lood meeles. Kui me kindluses käisime, oskas ta meile väga palju ajaloost ja sündmustest rääkida. Eksole – giid omast käest.

Narva linnas liigelda on meil alati lihtne, sest kui oled veetnud kuskil oma elust 15 esimest aastat, tunned seda kohta väga hästi. Ok, mõni asi ajapikku ju muutub ja igast kohast ei pruugi läbi saada kust kunagi sai, aga….üldjoontes on kõik meeles ja kui otse ei saa, siis seda tean ikka, kuidas ringiga saab.

Esimese asjana sõitsime kesklinna, panime auto keskväljakule seisma ja suundusime Narva linnuse väravate poole.
Vaatasime paremale – piiripunkt.

idaeesti

Vaatasime vasakule- Peetri platsi taga paistab 12 korrusega tornelamu mille katusel on veepaak. Omal ajal oli see üks väheseid nii kõrgeid maju selles linnaosas, kus oli lift. Nii me siis sõbrannaga käisime seal aeg – ajalt liftiga sõitmas ja kõrgelt linna vaateid nautimas. Pildil oleva Lux Ekspressi bussi tagusel maalapil oli vanal hallil ajal nii tribüün, kui suur Lenini kuju. Enam ta seal loomulikult ei seisa ega näita näpuga.

idaeesti

Edasi läksime kindluse poole. Lunastasime endale piletid ja astusime põhjaväravatest sisse. Meid võtsid vastu rõõmsad talurõivastes naised, kes kutsusid osalema töötubades ja pakkusid müügiks toredaid käsitööesemeid.

idaeesti

Saime kassast kaasa koos piletitega paar “ööri”, mille eest võis endale valida meeneid ja nii me siis hiljem vaatasimegi ringi, mida nende eest soetada. Pärast pikemat vaagimist rändasid kotti kaks vahvat takunöörist kaitsenukku.

idaeesti

Esmalt käisime linnuse müüridel vaateid nautimas.

idaeesti

Müürilt vaade Eesti ja Venemaa vahelisele sillale

idaeesti

idaeesti

Ivangorodi(Jaanilinna) kindlus

idaeesti

Preili müüridel

idaeesti

Hermanni kindluse torn

idaeesti

idaeesti

Tagaplaanil hüdroelektrijaam

Tulime müüridelt alla ja saatsime K pesu pesema :P

idaeesti

Hermanni tornis on üks suur saal, mida kasutati omal ajal ilmselt usulisteks talitusteks. Nüüdsel ajal pigem kontserdisaalina. K tormas muidugi esimese asjana klaveri juurde, et uurida, mis nime see kannab.

idaeesti

Kindluse õuel käisime K-ga ka viimati Narvat külastades, aga kuna sattusime sinna juba suhteliselt õhtusel ajal, siis kindluse sisse me ei saanudki. Sel korral olime hommikul kohal ja lubasime endale ühe huvitava ajaloolise rännaku Hermanni torni. Igal korrusel oli midagi vaadata ja nii ei tundunudki üles ronimine eriti piinarikkana vaid jõudsime üles pigem ootamatult.

idaeesti

Ümber torni liikudes nautisime vaateid.

idaeesti

Kui järgmist pilti vaadata, siis selle taga servas paremal pool paistab üks vesine triip. See seal on Narva veehoidla ja kui mööda seda edasi sõita, siis jõuab Narva jõe kärestikulisele ülemjooksule ja lõpuks Peipsi järvele.

idaeesti

Järgmine vaade on tornelamule ja muudele majadele.

idaeesti

Ja edasi on pildil näha raekoda ning
punase katusega Tartu Ülikooli Narva Kolledži hoone. Vanu hooneid on Narvas tegelikult äärmiselt vähe, kuigi omal ajal oli seal väga kaunis vanalinn. Paraku pommitati see sõja ajal maatasa. Tore, et raekodagi püsti jäi. Õigemini ime, et jäi.

idaeesti

Ülevalt oli hea vaade linnuse väikesele aiamaale.

idaeesti

Korra veel vaade promenaadile ja hakkasime tagasi alla ronima.

idaeesti

Tagasi all, vaatasime ringi põhjahoovis.

idaeesti

Edasi sammusime põhjahoovi väravast välja kindluse siseõuele ja liikusime territooriumil ringi.

idaeesti

idaeesti

Ja siit tuleb üks stiilinäide, kuidas võib kindlust pildistada. Surud aga ennast maadligi, ajad tagumise otsa upakile ja pildistad :)

idaeesti

ja mõned vaated veel

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Kindlus sai meil igatahes igatepidi ära vaadatud. Rääkisin kaaslastele ka loo lapsepõlvest, kui me kunagi olles sellised algklasside juntsud, leidsime ühe sõbra pööningult korraliku suure ja raske mõõga. Mõtlesime siis oma väikeste peadega, et see kindlasti ajaloolise väärtusega ja viime selle kindluse muuseumi. Läksimegi, mõõk võeti kenasti vastu….aga loodetud kommiraha meile selle eest küll ei antud. Ei tea ma siiani, oli sel mõõgal mingi väärtus või mitte.

Hoovist väljudes tekkis meil küsimus, kust kaudu läheme edasi jõeäärsele promenaadile…saab sinna ju nii ühelt, kui teiselt poolt. Loobusime mõttest minna tiiruga silla alt ja otsustasime võtta ette lühema tee. Välja tuli aga nii, et lühem tee on piiripunkti poolt igati ära barrikadeeritud ja selleks, et saada sinna kuhu vaja, ajasime autole hääled sisse ja sõitsime sinna autoga. Ometi oleks jalgsi saanud vanasti promenaadi algusesse keskväljakult 5 minuti kõndimisega…aga on nagu on. Ühesõnaga jõudsime promenaadile.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Kiirevoolulisel Narva jõel on ajast aega olnud kalamehed.

idaeesti

idaeesti

Järgmisel pildil on näha vee ääres vanu puust toikaid….kunagi oli seal väike sadam ja sealt sai laevaga sõita isegi Narva – Jõesuusse. Veel ammusemal ajal oli sellel kohal aga tegelikult kaubasadam ja reisijate sadam.

idaeesti

Ja nüüd üks sõudebaasi pilt. Minu ajal oli seal jahiklubi, kus suviti toimetasid ka kiirpaadisõitjad. Igal suvel korraldati jõe peal üleliidulisi kiirpaadivõitlusi ja seda paatide vingumist jagus mitmeks nädalaks. Elasin ma ju üsna jõe lähedal ja mööda jõge kandub teadupärast heli üpris kaugele.

idaeesti

Teisel pool jõge on Venemaa piirivalvekaatrid.

idaeesti

Ja olimegi jõudnud meie plaanitud lõpp-punkti. Jõeäärsesse trahterisse sööma.

idaeesti

Kena on see jõeäärne promenaad, mingi maani…..ja siis said ilmselgelt Euroopa Liidu rahad otsa ja edasi tuli mahajäetud kant, kust me 2 aastat tagasi murdsime küll läbi, aga tänavu seda matka enam ette ei võtnud. Liitai tahsime me veel paljudesse kohtadesse enne pimedat kohale jõuda. Seega edasi minna polnud mõtet.

Ei läinud sel aastal vaatama minu lapsepõlvekodu mängumaid, sest eelmisel külastusel jõudsin arusaamisele – seda minu Bullerbymaad enam ei ole. Jätan endale õiguse mäletada seda paika sellisena, nagu ta oli ja ei hakka kurvastama sellepärast, mida enam ei ole.

Jalutasime tagasi promenaadi algusesse, ronisime sealt üles bastionile….vaatasime Pimeaia purskkaevu ja sõitsime edasi. Sellest aga järgmine kord. Kisub muidu liiga pikaks.

idaeesti

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Roosa

Just täpselt nii roosa peab olema ühe kuueseks saanud piiga pusa ehk hoodie. Veel parem, kui seal peal on jäätised, muffinid, flamingod, kiisud, sõõrikud ja ükssarvikud.
Sellel kangal on kõik need omadused olemas. Sellepärast on ka sünnipäevalaps rõõmus oma pika ja sooja rõivatüki üle. Ega see nüüd lihtne ei olnud, aga sain suure hädaga sünnipäevalapsega pildistamiseks kauba tehtud. Õues oli palav, külalistega jooksmised parasjagu pooleli…ega ju väga ei viitsiks mingit tootepilti teha :) Täpselt viie klõpsu jagu oli ta nõus mulle poseerima. Üks portreepilt viiest pildist jäi siit välja ja läks otse vanematele ja eksimisvõimalust mulle ei antud. Kõik pidi kohe õnnestuma ja õnneks ka õnnestus. Hea, et maakodu õu nii suur on, et pildistamise koht kohe varnast võtta oli.

hoodie

Sünnipäevakingituste kott on nagu võluri kübar :) Võib tõmmata välja jänese, aga võib kätte saada hoopis sellise rõõmsa pika pusa, ehk nagu noored ütlevad – hoodie :) Kangas on Lillestoffi toodang. Nimeks kangal SELMA, orgaaniline dressikangas, GOTS sertifikaat, Koostis: 95% mahepuuvill, 5% elastaan, Disainer: MISS PATTY/ Lillestoff GmbH. Igati kindel kvaliteet.

hoodie

hoodie

Lõikega on nagu on. Kuskilt kunagi, kui K oli veel väike, on võetud üks tavaline raglaanpluusi lõige. Nüüd vastavalt vajadusele lisan aga laiust ja pikkust. Kapuuts on üldse kuskilt teisest muusikast ja teistsuguse lõikega. Joonistasin selle ise ringi, et oleks piisavalt ülekatet ning kõrgust. Nii saab kapuuts edukalt asendada jahedamal ajal ka salli.

hoodie

Kangas ostetud Nööbijuttudest :)

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment