Üks kleit

Sügisel õmblesin endale ühe sügiskirju kleidi või siis pikema tuunika – kuidas kellele. Lootsin muudkui, et saan temast ka seljas ühe pildi tehtud, aga kus sa siis sellega. Kleit on pidevas kasutuses, aga mida pole seda pole – pilti pole :) Täna tuli aga tuhin peale, et panen siis lõpuks selle kleidiloo siia üles, aga pildid on tehtud ” puu seljas”. Asi seegi.

Kangas on puuvillane trikotaaž ja ostetud taaskord Studio Liv Fabrics -ist.
Lisaks põhikangale kasutasin kleidi ilmestamiseks puuvillast soonikmaterjali, mis samast firmast pärit.

Oma lõikelt on kleit ülimalt lihtne. Võtsin ühe tavalise särgi põhilõike ja joonistasin ta kangal käsikaudu kimanolõikeliseks. Vaba langemisega ja mugav. Lisandiks tegin samadest kangastest prossi, mida kannan kord rinnas, kord kaeluse servas ja teinekord hoopis tasku küljes. Tasku, see on aga üks väga vajalik element ja kui kahte ei viitsi teha, siis vähemalt üks tasku peab ikka kleidile saama. Ringi liikudes on lihtsalt ikka hädapäraseid asju, mida oleks vaja kaasas vedada, aga käes hoida pole mugav. Kasvõi telefoni ja taskurätti.

Sügispäikeses see kleit pildile siis saigi.

kleit

kleit

kleit

kleit

kleit

Ja nagu ükskord ennem sai juba siia blogisse postitatud, siis jääkidest sai kleidikese minu vahva pisike pojatütar.

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Juubelikaart

Nädal tagasi käisime meie armsa vanaema juubelil. Kui niisama sünnipäevaks kiputakse üha vähem kaarte kinkima, siis juubeli puhul on kaart enesestmõistetav. Selline ta sai.

Sellise kaardi tegemiseks läheb parasjagu palju aega ja parasjagu palju erinevaid materjale ning töövahendeid, aga tulemus on luksuslik.

kaart

kaart

Kaarti tehes mõtlesin juba kevadele, kuigi käes oli veebruari keskpaik. Ikkagi tahaks kevadele mõelda ja loomulikult juubilarile :)

kaart

Posted in KAARDID, MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Veidi veel

….ja kätte jõuab kevad. Vähemalt mina olen selles suhteliselt kindel. Olgu need ilmad millised on, aga päike käib juba kõrge kaarega ja hommikuti läheb K kooli valges. Minust rääkimata. Laps on meie peres see, kes väljub kodunt esimesena ja saabub viimasena. Vähemalt enamusel päevadest. No ja kui hommikud on valged ning õhtul trennigi saab minna kaugelt mitte pimedas, on kevad samahästi kui kohal. Kui kõrvu kikitada, siis läbi üldise mürafooni kostab päris ammu ka linnukeste lõbus sädin ja küll nemad juba teavad, millal kevadet oodata.
Kolmapäeva õhtul trenni minnes jäin mõttesse, et nii santi ilma ma sel talvel ei mäletagi olevat. Isegi lumesajud ja lörtsisajud pole mind sedavõrd puudutanud, kui eilne -7 ja hirmus tugev kõle vastutuul. Siis ma tundsin esimest korda alates sügisest et appi, ma tahan ära….kusagile sooja :) Kodus undas igas lõõris(ja neid meil jagub) tuul ning uksed kolksusid. Sõbrad ja tuttavad muudkui seiklevad ja mõned lausa tulevad ja lähevad soojale maale. Meie esialgu ootame kevadet ja rõõmustame sellegi üle. Iga asi omal ajal või natuke hiljem.
Ilusat mõnusat talve ma tegelikult lausa naudin ja ka -21-ga käisin ringi naeratus näol. Praegu aga tegeleme igapäevaselt tänavalkõnniakrobaatikaga ja kõndimise vabakavaga, sest teed on kunstipäraselt libedaks lihvitud ja korra puistatud kild on ammu jää alla kinni sulanud. Pole midagi, autoinimesed teevad otsuseid, oma tervisest hoolivad jalakäijad saavad hakkama.
Mis on aga tore, siis see, et minu bussile mineku teekonna muru hakkab vaikselt lume alt välja sulama ja juba mitmel hommikul olen saanud mööda seda kitsast riba bussipeatusesse silgata ( käiks jalgsi, aga tuleb oodata, kui kõnniteed kattev igikelts ära sulab – kui teed oleks hooldanud sama firma, mis eelmistel aastatel, oleks asfalt juba väljas, aga…on nagu on). Ei peagi enam ringi minema, saab otse. Noh, vahest muidugi läheb ka nii, et mõte äpardub. Esimesel hommikul kui mururiba oli välja sulanud mingi maani, hüppasin üle kraavi ja viimased 5-6 m läksin bussipeatusesse autotee servast. Meie hiidkraavides sel korral lumi pidas, et üle hüpates üks samm kraavi kohal teha. Järgmisel hommikul oli mul sama plaan, aga ….mõte oli hea, kuid lumi enam ei kandnud. Nii vajusin müraki põlvini läbi lume kraavi. Hüppasin sealt küll kiirelt välja, aga oma peene valge põlviku mäkerdasin korralikult ära, sest ega kraavis pole siis valge puhas lumi. Seal pesitseb kuninglikult kogu talvega kogunenud teesaast ja ootab oma ohvrit, et pärast tema üle oma porise hambutu suuga irvitada. Mis seal ikka. Õhtul sokutasin põlvikud pesumasinasse ja hommikul panin puhtad jalga….ning enam üle kraavi hüppama ei kippunud. Niiplju siis ilmast ja sellega seonduvast, sest ilm on teema.

sinimustvalge

Tegelikult on mõtted aga juba täitsa kevades ja otsaga lausa suves. Tööl said paika puhkused ja nüüd on teada, millal terendab vabadus. Lastel on käes vaheaeg. Minul juhtus selle vaheajanädalaga aga hoopis selline lugu, et nädala seitsmest päevast olen 7 päeva tööl. Jah, ka pühapäeval, sest meie majas on sel aastal valimisjaoskond ja pidulikul puhul otsustati ka raamatukogu pühapäevale vaatamata lahti hoida. Eksole!
Lapsel tuleb seega veeta vaheaeg minuta, aga võib olla ongi see hea – saab empsist rahulikult puhata, sest muidu ma kogu aeg küsin kas ta ka midagi asjalikku oma toas teeb. Tal küll endal juba mingid plaanid täitsa olemas. Näiteks lihvida väga heaks oma klaveripalad, mida tuleb varsti peale vaheaega arvestusel mängida, heegeldada tööõpetuse tunnis alustatud salli ja lugeda läbi oma kohustuslik kirjandus. Kindlasti läheb lugemisse mõni raamat lisaks. Alles sai üks 310 leheküljeline kahe päevaga loetud, mis see siis ära ei ole veel mõni lugeda.
Täna avati meie tuttuus kino ja usun, et lapsed kasutavad vaheajal võimalust mõnda filmi vaadata. Kaalun isegi, kas äkki vaataks uuesti filmi Queenist. Mulle see nii meeldib, et meil nüüd oma peen kinosaal ja ei peagi selleks linna sõitma, et filme vaadata. Saab ehk mõnigi soovitud film vaadatud, mida muidu ajapuudusel linna vaatama poleks saanud minna. Lisaks on meie kinosaal korraliku põrandaga ja selles saalis saab teha isegi kontserte, etendusi, tantsuvärke jne. Ka maakonna Laulukarusselli poolfinaal toimub selles saalis ja see on juba üsna varsti märtsi alguses. Märtsi alguses toimub kahel päeval kinos esimene NÖFF ehk filmifestival.
Linna tahaks tegelikult kindlasti minna, sest mul on plaan osta korralikud vesivärvid, aga praegu ei oma ma mingit ettekujutust, millal selleks aega leiame. Ehk peale seda, kui see seitsmepäevane töönädal läbi saab. Või paremal juhul selle töönädala mõnel õhtusemal ajal, aga see tähendab, et ühe tööpäeva pean tegema 10-tunnise, siis saan teise teha lühema ja jõuab peale tööd veel linna liduda. Ühesõnaga kahesõnaga, peab olema üks suur kombinaator, et oma elu mahuks tööelu vahele kuidagi ära. Pähh, ma ütlen. Uusi värve on meil vaja aga küll. Nendest olen ma ise puudust tundnud ja kuna K on meil päris usin vesivärvikasutaja, siis oleks aeg osta koju ühed korralikud värvid, mitte niiöelda laiatarbekad. Kvaliteedi vahe on muide märgatav, nagu ka värvipliiatsitel ja muul kraamil. Meil siin kohapeal paraku selliseid asju ei müüda täiesti arusaadavatel põhjustel ja netist ma neid ei telli, kuni ma ei tea ise ka veel täpselt millise tootja ja millise koloratuuriga komplekte ma soovin soetada. Värvid on päevakorras – nii vesivärvid, kui kevadvärvid, mida ma pingsalt ootan :)
Seniks naudib aga K koolivaheaga ja lihtsalt mõnulemist.

sinimustvalge

Meie noorem R oma piigaga on nüüdseks olnud nende pikal rännakul Ameerika mandrite vahel terve kuu ja 14 päeva, ehk praktiliselt poolteist kuud. Hetkeseisuga on nad lõpetanud seiklemise Guatemalas ja sõitnud öise bussiga Guatemala Cityst ( kus külastasid ühtlasi seal elavaid R-i magistriõpingute kursakaaslase vanemaid) Hondurasesse. Täpsemalt on nad täna Copan Ruinases. Kuhu sealt edasi, seda ma veel ei tea. Ilmad on sealkandis praegu mõnusad. Soe ja kuiv periood.
On ikka mõnus sedasi ringi rännata, kui isegi see pole tähtis, mis nädalapäev parasjagu on. Välja arvatud muidgi siis, kui peab uurima mõnda transpordiga seotud plaani. Jah, kui nad ükskord koju saabuvad, saame neid tervitada ka hispaania keeles, sest selles keeleruumis nad kuude viisi kümblevadki. Bienvenido a casa!- Tere tulemast koju!

Paar pilti aga sellest, kuidas nad Guatemalas käisid ühe vulkaani pealt teist vulkaani vaatamas. Korralik matk pea 4000 meetri kõrgusele telkidega ja puha ning ikka Eesti lipp seljakoti küljes uhkelt lehvimas. Pildid on nagu on, sest tehtud on need telefoniga ja mina saan nad instagrammist.

Volcan Acatenago otsast vaatavad noored öösel purskavat Volcan Fuego-t.

sinimustvalge

sinimustvalge

sinimustvalge

Ja imeline Atitlan-i järv

sinimustvalge

Kirjutan praegu ja imestan ise ka, et viimasel ajal on mul hakanud siia sisse lipsama järjest neid kummalisi monolooge. Vaja siin heietada, eksole. Küllap on siis selleks mingi sisemine vajadus või siis praktiline kaalutlus, et kunagi oleks tore lugeda, mis oli mõttes või teoksil. K käib juba praegu perioodiliselt vanemaid lugusid lugemas, sest paljusi asju ta enam ei mäleta. Tulevikus on ilmselt eriti tore lugeda, mis jama see emps suust välja ajas ja mida me koos tegime.

Praegu on neid koostegemisi vähevõitu. Nii nagu loodus, nii oleme meiegi vaikelus. Muidugi mitte päris vaikelus, sest vahepeal ma kindlasti midagi õmblen või teen mõne kaardi näiteks….ja vahest satun hoopis mõnda pulma pildistama….

sinimustvalge

Kuid enamuse ajast nahistame õhtuti kodus tubaste tegemistega, sest kodus olemise aega on meil vähe, aga oma kodus olla me armastame väga. Mida sa seal hilisõhtul jõuadki – töölt koju, süüa teha, õppida, lugeda, vahest lauamänge mängida ja varsti magama. Ootame aega, mil saaks lasta juuksed tuules lehvima ja liikuda rattaga. Praegu on kõige tähtsam püsida tervena, sest igasuguseid puslakeid liigub ringi nii minul tööl kui K-l koolis, aga haige olla on täiesti ebahuvitav. Seega valime rõõmsameelsuse ja tervise :)

sinimustvalge

Kõige muu kõrval aga tähistame täna meie armsa Eestimaa sajaesimest sünnipäeva. Palju õnne kallis kodumaa ja kaasmaalased kodus ning kodust kaugel!!! Oleme ikka rõõmsad, et meil on see lapike maad, kus räägime rõõmsalt oma salajast haldjakeelt. Hoiame teda ja käime kodust kaugemal reisimas, et tulla siia tagasi teadmisega – kodus on hea :)

sinimustvalge

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Talv

Nii ta on. Meil on talv. Kohe päris korralik talv. Lumega ja puha. Viimastel aastatel pole seda va lumekest üleliia olnud, aga eelmisel talvel said kõik soovijad suusad alla ja sel talvel samuti. On olnud siin veidi tuisku ja on olnud küllaldaselt isegi sula. Lumememmed saavad püsti ja pikali. No see, et nädala lõpus lubatakse sula ja vihma, see pole enam tore, aga sulale järgneb jälle külm ja püüame siis vahelduvate ilmaoludega kohaneda. Ka ilm vajab lõpuks vaheldust, nagu inimenegi.
Kui juba ilmast aga rääkida, siis peaks mainima, et oleme sel talvel päikest näinud täitsa mitmeid kordi. Mina küll põhiliselt tööl olles ja sellest on tõesti kahju olnud. Kui talvel päike paistab, tahaks ju kohe kaamera haarata ja loodusesse tormata. Noh jah, paraku koju jõudes on valitsemas jälle pimedus ja ….päikeses sillerdavat lund tuleb vaid mälupildis salvestada. Ma pole siiski lootust kaotanud ja ehk õnnestub veel selline lumine ja päikeseline ilm vabal ajal kätte saada. Siiani olen juhtunud õue pildistama hoopis lumesajuga ja pilves taevaga. Muinasjutuline.

talv

Mäele kelgutama oleme jõudnud ja jõuame ehk veel. Suusatamine on koolis sel veerandil teemaks ja lähipäevil saab K endale lõpuks esimesed päris oma suusad. On teised praegu ettevalmistamisel ja ega me tegelikult ei osanud neid lootagi, sest ise plaanisime oodata ära suure kevadise sula, mille ajal ehk ka suuskade hinnad sulavad ja siis uue täisvarustuse soetada, aga….meie suureks üllatuseks läks hoopis nii – paremini. See on hirmus tore, sest K-le meeldib suusatada. Eriti koolivälisel ajal ja oma heade suuskadega.( Nii kummaline kui see ka pole, olin koolipõlves ise samasugune. Eelistasin suusatada vabal ajal ja seda tegin ma talvel vaat et iga päev, aga koolis….no ei meeldinud mulle need ajale kihutamised, kuigi tulemused olid nii head, et pidin alailma ülelinnalistel võistlustel käima) Kuna pikkus on meil nüüd üks, siis ehk õnnestub minulgi mõnel vabal päeval üle aastate vahest suusad alla saada. Viimane suuskamine aastaid tagasi lõppes mul küll korraliku pahkluu vigastusega, aga tookord Palukülas oli ka väga kehv suusarada mägisel maastikul, koos kändude ja juurikatega…ja ma kohe oskasin :) Ma loodan, et mul tuleb ikka vanus koos tarkusega ja olen nüüd hoolikam, kui rada valin.

talv

talv

Kui rääkida nüüd veidi ajast ilma asemel, siis aasta esimene kuu on läinud lennates. Pole tulnud pähe isegi mingit talvemasendust põdeda. Mõned nohud on meid siin lühiajaliselt kimbutanud, aga needki läinud kiirelt oma teed. Kolme päeva pärast on isegi meie noorem R olnud kuu aega ära oma planeeritud pooleaastasest reisist. Hetkel on nad igatahes minu andmete järgi Guatemalas ja täna peaksid õhtuks jõudma seal Antiguasse. Homme lähevad vallutama vulkaani.

Aga sellisesse kohta…..tahaks ka, onju :P See pilt on tehtud R-il veel Mehhikos, Tulumi rannas. Laadisin Instasse pandud pildid alla ja see oli selline kohe sobivas suuruses, et ma ei pidanud failiga midagi tegema. Tuhka sellest horisondist, mis seal veidike viltu on :P

Tulum

Sellised pildid panevad endalgi jälle reisipisiku sügelema ja…ma olen tõepoolest sel aastal hädas, sest ei suuda välja mõelda, kuhu minna ja kas minna suve alguses või lükata reis edasi sügisesse…ja üleüldse, kas minna paketikaga või omal käel. Tagatipuks tuleb arvestada sellega, et suvel on meil ees laulupidu ja K-l Märkiö laululaager, minul tõenäoliselt üks kiire tripp kollegidega Soome ja mine tea, mis veel. Ühesõnaga palju küsimusi ja puudulikud vastused. Mantiga peab muidugi samuti arvestama, et kuhu ja kuidas jaksab üldse minna, aga see ei välista unistamist ja planeerimist. Iga asi omal ajal ja küll me selle õige ära tunneme, nagu eelmisel aastal.

Praegu aga naudime ikkagi meie põhjamaist talve, sest tegelikult on see igati tore.

talv

talv

talv

talv

talv

talv

Vaatasin praegu oma kalendrit ja avastasin, et jaanuar on meil läinud täiesti rutiinselt – kool, töö, töö, töö, trenn, muusikakool, laulustuudio ja ei mingit meelelahutust. Pole vist olnud ei aega ei viitsimist. Ringikolistamise asemel oleme nautinud kodust elu ja raamatute lugemist. Samas nii mõndagi tööd võin ma lugeda kergelt meelelahutuslikuks või vähemasti igati nauditavaks. Õmmelda on tore, eriti, kui tulemuseks on midagi ilusat ja kellegi rõõmustamine. Naiste jumestamine on samuti lisaks tööaspektile väga tore tegevus, sest mida sa hing veel oskad soovida, kui naised lähevad ära naeratusega näol ja pärast leian postkastist tänukirjakesed :)

Veebruar on käes ja see kuu tõotab tulla juba veidi tegusam. K-l on ees mitmed põnevad tegemised. Klassiga Draamateatrisse, muusikakooliga Estoniasse, vähem kui nädala pärast on juba valla Laulukarussell, koolis teadlaste öö, laulustuudios uutesse renoveeritud ruumidesse kolimine…. ja no muidugi on meil kohe tulemas suur kultuurikompleksi avamine, mille hulka kuulub ka kauaoodatud kinosaal. Tööl on mul samuti pidevalt igasuguseid tegemisi ja üritusi ja töövälisel ajal ei ole puudust vahvatest ettevõtmistest. Peakski täna mõned kontserdipiletid ära ostma, sest tulemas on päris mitmete suurepäraste interpreetide kontserdid.

Ja veelkord – talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Pehme ja mugav hoodie ehk emakeeli kapuutsiga pusa

Preili K on juba päris ammu soovinud endale mugavat ja pehmet kapuutsiga pusa ja mitte lühikest, vaid pikka. Sellist kleidi pikkusega.
Aasta lõpus ostsin Studio Liv Fabrics -ist ühe valgepõhjalise ja skandiaaviapärase mustriga French Terry trikotaaži ja mõtlesin, et kui ma nüüd kohe talvel sellest midagi ei õmble, jääb see aastateks seisma. Muster on kergelt talvehõnguline ja karge. Samas on üldmulje nii mahedalt pehme, et tahaks kaissu võtta ja kerasse keerata. Mul on siiani pisut kahju, et öösinisel põhjal samasuguse mustri tootmine ei läinud käiku, sest see tumesinine oli minu pretsedenditu lemmik. Valge on üliarmas ja valge on üks minu lemmikvärve, aga valge on valge – saaks kuidagi ilma plekkideta, oleks tore.

käsitöö

Kangas: Studio Liv Fabrics
Digiprint French Terry aasaline kangas

• 95% puuvill 5% spandex (lycra)
• Kaal 250g /m2
• Laius 155 cm
• Toodetud Euroopas, Oeko-Tex 100

NB! Kõik Studio Liv Fabrics toodetud kangad on peale printimist läbi pestud!

käsitöö

Kasutasime täna päevast valget aega(niivõrd kuivõrd seda valgust oli)ja läksime õue uut rõivatükki pildistama. Ega see siis lihtne ei olnud. Maja taga on lumi põlvini ja nii tuligi meil esmalt rajada teed ja alles siis sai pildistada. Neiukese osaks jäi hüpata ja karata, et külm ei hakkaks ning vajalikul hetkel jope maha visata ja kaamera ees pildiks valmis olla.

käsitöö

Pusakleit on täiesti sirge lõikega. Pole sel ühtegi sissevõtet. Nii on kõige mõnusam sellega igas asendis mõnuleda. Tahad pikutad, tahad kargad, tahad istud koolipingis.

käsitöö

Selleks, et saapad pildile jääksid, tuli kõigepealt endale sulalumest seisuplats tampida, muidu vajus põlvini sisse.

käsitöö

käsitöö

Ja õues hullata on sellega samuti mõnus. Soojema sulailmaga peaks isegi vast piisama, kui alla soe pesu panna ja kaela ümber paks sall mässida. Müts muidugi ka ja soovitavalt veel pehmed labakindad. Tõele au andes kauaks sedasi õue jääda loomulikult ei tohi, aga üks kiire lumesõda maha pidada – seda võib küll :)
Muide meil on maja taga üüratud lumevallid !!!

käsitöö

käsitöö

Ükskord tuleb aga teadagi tuppa tagasi minna ja pidada plaani lauamängu mängida. Muide, see Eia jõulud Tondikakul….väga armas film oli, aga see lauamäng….annab ikka õpetusest läbi närida :P Niiet pilt ei ole reklaamieesmärgiline. Ootasin sellest mängust paremat, aga sülle sobis see oivaliselt :)

käsitöö

Kapuuts on kleidil kahekordne ja keskjoonel väikese ülekattega. Sisemine osa on aga tehtud ühest teisest kangast, mis jäi järgi minu suvel õmmeldud jakist. Värvide poolest nad väga kenasti klappisid ja seda majadega kangast….no lihtsalt enam ei jagunud. Koonerdasin ja ostsin vaid 1,5 meetrit. Samas…nüüd pole tarbetuid ülejääke. Vaid mõned majakesed, mida saab ehk kusagile aplikatsiooniks kasutada. Kapuutsil on ääres nöör, aga nööri tarbeks ma ei kasutanud ööse vaid õmblesin samast kangast puhtakspööratud väikesed nööpaugud. No ei olnud seda öösi panemise tunnet.

käsitöö

Jah, tulemus on igatahes rõõmus ja helge. Mulle väga meeldib. Kaalun ka endale sama lõikega kleidi õmblemist. Kuniks talve, on sellistega hästi mõnus nii tööl käia, kui kodus olla.

käsitöö

käsitöö

K istub ja mõtleb muidugi, et ema võiks talle veel mõned sellised hoodied õmmelda….pikemad ja lühemad. Eksole, ma ju ka mõtlen nii, aga …läheb nagu ikka. Õmmelda õnnestub vähem, kui sooviks.

käsitöö

Kleidi varrukaotstes ja allääres on samast kangast õmmeldud mansetid. Mitte nagu soonikud vaid lihtsalt kahekordsest kangast pikendused. Pakkusin soonikute varianti, aga K eelistas sellist varianti, nagu on.

käsitöö

Tõepoolest, selles kleidis on isegi mõnus niisama aknast välja vaadata ja unistada :)

käsitöö

Muide, vaatasin järgi ja seda kangast on veel isegi müügil. Kui huvi olemas ja kiirustada, siis võib õnnestuda osta. Julgen soovitada.

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 2 kommentaari