Korfu. 3.osa – Reis Pargasse

Kolmas päev reisil.
Sel päeval seisis meil ees planeeritud reis Parga linna. Ostsime selle laevareisi ära kohe saarele saabudes ja tegelikult olin ma terve talve uurinud google mapsist Parga kaarti ning imetlenud sellest linnakesest kauneid pilte. Ma ei oskagi öelda miks, aga see väike koht lummas mind esimesest hetkest. Küllap oli siis mingi põhjus, miks me pidime sinna minema, sest Pargas olles saime aru, et see koht meeldib meile tõeliselt ja lisaks tekkis päeva jooksul mitu toredat tutvust uute inimestega. Nendest pisut hiljem.

Ärkasime väljasõiduhommikul varakult, sest ega siis sadamasse viiv reisifirma buss tee äärde ootama ei jää, kuni unimütsid kargud alla saavad. Ei soovinud meiegi mingid päevavargad olla ning reisil pooli päevi maha magada. Sättisime ennast minekuvalmis, lippasime kiirelt hommikust sööma ja peale kõhu täitmist kimasime kiiresti lehvikuga tuult lehvitades sinna teisele poole suurt autoteed rohelise Diellase marketi ette bussi ootama.
Jajah, kella 8 ajal hommikul tuli juba hoogsalt endale tuult lehvitada, sest palavus võttis ennast väga tõsiselt ja oli arulagedalt vara platsis. Sättisime siis ennast sinna tee äärde ootele ja mõne aja pärast oli meiega koos ootamas päris suur bande rahvast. Kes sai, otsis varju puude alt, kes ei mahtunud ohkis-ähkis ja lehvitas tuult, sealjuures uurides oma paberilehte, et saada selgust millist bussi ta passima peab.
Bussid hakkasid tasapisi põhja suunast saabuma. Igasugused erinevad. Näiteks möödus meist terve hulk TUI busse, mis viisid samuti rahvast seiklema. Meie ootasime JOY Cruises bussi. Tuli esimene JC suur buss – kohti pole, tuli teine suur JC buss – ikka kohti pole….no kolmandasse õnneks pressisime ennast sisse. Mõtlesime õudusega, et kas tõesti kõik see rahvas viiakse samale reisile?
Kerkyra linna kõrvale sadamasse jõudes ootaski meid ees “pirakas üllatus”. Rahva ootel olid suured laevad, mis pressitakse inimesi pilgeni täis. Oooo, see oli nüüd asi, mis pani meid kukalt kratsima, sest eelmisel aastal käisime merereisil kordi väiksema laevaga ja sealgi tundus esialgu rahvast palju, kuigi….tegelikult oli laevas mõnus ja lahe olla, seltskond tore ning laevameeskond sõbralik.
Nojah, aga seekord oli meil siiski tarvidus pressida ennast sellele suurele laevale. Kuna meie buss jõudis sadamasse alles kolmandana, siis tähendas see seda, et otsi kohta kus sa saad ja istu ruttu maha :) Polnud meil suurt mujale istuda, kui et tagumise teki õuealale, kus polnud ühtegi varjualust ja inimesi juba nagu silke pütis. Pressisime ennast sellele istmereale, mis oli näoga sõidu suunas ja esimene rida enne laevakoridori, kust sai salongi, tualetti ja trepist alla alumisele korrusele…jalad saime varju, aga pead tuli praadida päikese käes. Istusime, vehkisime endale tuulekest lehvikuga ja ootasime väljasõitu. Oh, kuidas päike praadis. Ees seisis mitme tunni pikkune meresõit ja see ei tundunud just väga piinadeta mööduvat. Üks variant oli muidugi keerata ennast toolil selili, tagumine ots vastu seljatuge ja jalad üles taeva poole. Oleks saanud jalad pruuniks juuliks(ehk ka põlenuks), aga pea oleks varjus ja mõtlemisvõimeline. Siiski siiski, otsustasime oma siredat säärejooksu publikule mitte demonstreerida, istuda nagu viisakas inimene toolil istuma peab ja taluda vapralt kuumust.

parga

Enne sadamast väljumist köitis mu tähelepanu õnneks vaimustavalt ilus brigantiin ja nii suutsin ennast kokku võtta ning hetkekski unustada piinav kuumus – vähemalt mõneks ajaks :D Brigantiin oli kaunis, valgus langes sellele just õigest suunast ja nii ma siis ronisin seal üle higiste poolpaljaste vanahärrade ning tädide, lootes siiralt neile sülle mitte kukkuda. Püsivus viib siiski sihile ning brigantiini pildile.

parga

Kuid…. ees seisis pikk laevasõit.
Esimeseks peatuseks oli planeeritud Blue lagune ehk sinine laguun. Sinna jõudsime umbes kell 11.45 Eelmisel suvel käisime samuti ühes helesinises laguunis, mis oli Antipaxose saare rannikul. Sel aastal siis järgmine laguun.

parga

Meist paremal seisev laevuke lasi mõistlikult tagumise trapi vette ja sealt oli hea vette minna ka nendel, kes kõrgelt hüpata ei julge. Meie laev jättis trapi üles….hüppajaid oli käputäis.

Koht oli muidugi vaimustavalt ilus, vesi fantastiline, aga….kujutage vaid ette, kuidas lähevad laevalt ujuma ligi 300 inimest!!!

parga

Vees on palju kalu

K-l jagus püsivust seista vette saamise nimel pikaleveninud järjekorras ja lõpuks vette saades ujus niikaua ringi kuni jaksas. Mingi aja pärast tuli ta otsima kohta kus puhata ja hüüdsin ta ühe nööri juurde, mis laeva küljest alla tolknes. Redeli juurde puhkama kohe kuidagi ei mahtunud. Seejärel ujus veel ja vahepeal passis, kas õnnestub redelist üles tagasi laeva saada – ei saanud.

parga

Inimesi oli vees nagu sipelgaid, redeli juures oli sipelgapesa ja mina otsustasin selles aktsioonis mitte osaleda. Seisin rahulikult reelingu ääres(hüppasin kohe asemele, kui üks inimene sealt eemale astus) ja tegin mõned pildid. Laps on muidugi laps ja tema oli vaimustuses kõigele vaatamata. Õnneks ujub ta täiesti aksepteeritavalt, sest muidu ma poleks teda sinna üldse lubanud. Seal laeva ümber on siiski põhjatu sügavus. Jalad saab alla esimest korda heal juhul meeter enne kaljukallast ja ega sealgi pole lihtne kaldale saada, sest kivid on libedad ja teravad. Käis korra ujudes seal äragi, aga arvas et kaljule ronimine ei vääri küünlaid ja ujus vabasse vette tagasi. Järgmisel pildil, kuskil keskel, ta peanupp paistabki.

parga

parga

Ujumised ujutud, andis laev signaali, korjas rahva peale ja sõitsime edasi.
Nüüd võisid võtta baarist oma lõunasöögikarbi kõik, kes ujumas käisid, sest enne ujumist öeldi kõvahäälselt ruuporist maha, et kes ujuma, see kohe süüa ei saa. Täis kõhuga ei ujuta. Võtsime ootusärevalt oma toidukarbid ja …üllatusime. Lubatud oli barbeque….aga vastu vaatas külm makaronilasanje, natuke värske kapsa ribasid ja üks saiakakk. Ee ok, ma saan tegelikult aru, et sellisele pea 300-sele rahvamassile olekski keeruline pakkuda sooja korralikku toitu, aga…siis olekski pidanud kohe reklaamima, et pardal on külm makaroniroog, mitte barbeque. Kõht tühi, nosisime selle muidugi enam vähem ära, aga oli näha, et paljud inimesed panid need karbid suht sama targalt otse prügisse. Meie õnneks nii pirtsud ei ole, sõime kõik peale saiakaku ära ja prügisse jõudnud raisatud toidust oli tegelikult kahju. Ei saa olla tõepolest naiivne, lootes sellise rahvamassi toitlustamisel head taset, aga kuidagi võiks selle olukorra siiski lahendada. Ei ole vast vaja seda barbeque reklaami, vaid võiks pigem soovitada võtta kaasa endale sobiv söök või siis pakkuda laevas midagi lihtsat, aga söödavat- puuvilja, pirukaid jne.

parga

parga

parga

parga

parga

Enne meie ärasõitu laguunist tuli sinna seisma aga see laev, millega me eelmisel aastal saartel käisime. Mõnus Messonghi Traveli sinine laev.

Edasi viis meie teekond koobaste poole. Eelmisel aastal sai neid vaadatud teises kohas ja sel aastal saime muidugi kiigata nende poole üldse eemalt, sest pirakas laev sinna sisse ei sõida.

parga

parga

Ega kedagi peale iseenda tegelikult süüdistada sellistes asjades pole. Sinisilmselt mõtlesime, et laev samasugune nagu eelmisel aastal, aga selle asemel oleks pidanud hoopis kohe reisi ostes küsima järgi, millise laevaga on minek. Seejärel siis külastama ka teisi erinevaid büroosid, et leida mõni sobivam sõiduk selliseks reisiks. Kuid…pole halba ilma heata. Pärast mõningasi ebamugavusi ja kergeid pettumisi, kui me just arvasime, et päev enam hullemaks minna ei saa….saabus lõpuks lahendus ning ülejäänud päev oli tõeline rõõm. Ikka tänu sellele, et suhtle inimestega :)

Peale koopa vaatamist istusime tagasi oma kohtadele ja siis tuli tegelikult viimane piisk karikasse, kus mina, muidu rahumeelne ja kannatlik, korraga täitsa vihastasin :D Nimelt meist paremal reelingu ääres istus üks kamp umbkaudu keskealisi inimesi. Keele kõlapildi järgi otsustades ehk ntx albaanlased. Umbes 3 naist ja 3 meest. Meie meelehärmiks osutusid nad ahelsuitsetajateks ja laeval paraku suitsetamiskeeldu ei olnud. Ok. Selle, et meile tulid pidevalt peale suitsupilved elasime kuidagi üle, kuigi meiesugustele suitsuvaba keskkonna inimestele oli see väga ebameeldiv kui mitte öelda, et rõve. Kui aga nende riibakil sõrmede vahel olevatest suitsudest hakkas meie peale langema tuhka ja mäkerdas mu valge pluusi ära….siis sai otsa ka minu kannatus ja ma väljendusin selgelt, mis ma sellest arvan. Õnneks sellega meie laevareisi ebameeldivamad seigad piirdusidki.

Üsna peale seda intsidenti ütlesin K-le, et lähen korra vaatan, milised naised need kogu aeg ruuporisse räägivad, mis, millal ja kuidas toimub. Üks nendest rääkis inglise, kreeka ja prantsuse keeles ning teine vene keeles. Leidsin vene keelt kõneleva naise üles(selles keeles suudan ma ennast sama selgelt kui emakeeles väljendada, kuigi ka inglise keelega saab hakkama) ja küsisin, et kas ta oskab meile öelda, kuidas seal linnas leida oliivimuuseum, millest veidi aja eest räägiti. Proua oli lahkesti nõus seletama ja seejärel küsis, et aga kellega ma laeval olen, kas üksi? Ütlesin, et ei, tütrega. Aga et millise büroo kaudu me oleme Korful? Et tema meid ammu laeval vaadanud, kuidagi me ei haaku kellegagi ja meil pole kedagi kohapealset, kes meie eest hoolitseks. Tõttöelda, ma ei osanud seda soovidagi, sest minuteada satuvad sinna reisile väga erinevate büroode teenuste kasutajad. Väljendasin siis oma imestust ja sõnasin, et oleme seal laeval omapäi. Kurtsin sinna juurde, et tekil on kohutavalt palav ning lisaks oleme varsti nagu konimutid selle suitsu sees istmisest. Sellepeale tegi see armas daam suured silmad ja hüüdis: ” Jumal küll, te olete Eestist, kus ei tohi tänavalgi suitsetada ja istute talute vapralt sellist olukorda!!!! Tulge kohe siia sealt koledast kohast ära( salongi siis, kus polnud kõrvetavat päikest ja oli ka õhku), lükkame siin veidi inimesi koomale ja leiame teile koha, kus parem olla!!!” Oh, me ei suutnud oma õnne uskuda. Ja tõepoolest, sellest hetkest olid meil päeva lõpuni välja vaid toredad ja veel toredamad emotsioonid.
Kolisime siseruumi, leiti meile istekohad ja tundsime ennast lõpuks inimlikult. Veidi enne kella kahte avanes meile kaunis vaade linnale.

parga

Olime jõudnud Parga linna, mille külastamiseks anti meile linnaluba kolmeks tunniks. See armas daam Elena oli tegelikult NovaTours-i kohapealne tugiisik ja toetas reisil käputäit vene keelt kõnelevaid inimesi. Nende seas oli üks vanem abielupaar, üks keskealine paar, üks kahe lapsega noorem pere ja lahkelt võeti punti ka meid. K tunneb muide suurt heameelt, kui satub vene keele keskele, sest koolis on ta seda keelt nüüd aasta õppinud ja sõnavara aina kasvab. Kui kõrval räägitakse, üritab tabada tuttavaid sõnu ja püüda midagi aru saada. Mulle see meeldib, sest absoluutselt iga uue keele oskamine lisaks emakeelele on elus kasulik. Inglise keeles suhtlemine läks tal ladusalt ning julgelt juba eelmisel suvel ja sel aastal aina paremini. Käis ise poes, tellis meile süüa, maksis arveid ja suhtles inimestega. Puhas rõõm. Loomulikult olin ma ise kõrval ja tellimine-maksmine minu teema, aga K otsustas, et temal on vaja kõike harjutada. Nii usaldasingi rahakoti tema kätte ja ise vaatasin vaid kõrvalt, kui osavalt ja elegantselt ta kõigega hakkama saab.

Ühesõnaga sattusime tiiva alla ja veidi enne kella kahte Parga linna jõudes, hakkasime selle seltskonnaga koos liikuma. Tore daam – Elena, ukrainlanna ja juba üle 20 aasta elanud Korful- seletas meile, kustkaudu on mõistlik liikuda ülespoole, sest Parga linn ongi mäe veerul lahesopis. Soovitas liikuda mööda väikesi tänavaid, sest seal ei paista päike lagipähe. Lisaks leiab sealt kauneid merevaatega terrasse, kus mõnus söömas käia, et enne pikka tagasisõitu kõht täis oleks. Ühtlasi külastada soovi korral vanu Veneetsia kindluse varemeid ning erinevaid poekesi.

parga

parga

Poolel teel üles väsis meiega koos liikuv vanapaar ilmselt ära ja otsustas alla tagasi minna, öeldes, et äkki nad ei oska pärast alla tagasi minna. Mägises piirkonnas ei oska mina küll kunagi äraeksimist karta, sest kõrgelt saab ju ometi vaadata, kus asud ja kuhu poole tuleks tagasi minna, aga inimesed on erinevad. Minule paistis see linnake nii huvitavana, et oleks sinna uitama jäänudki. Mõne aja pärast olime nii kõrgel, et ühes söögikohast sai vaadata teise lahe poole ja kuna sealt oli kaunis vaade, otsustas Moskvast pärit paar jääda sinna sööma, sest naisele tundus selle kuumusega ronimisest isu täis saavat. Lastega pere läks laevalt tulles oma teed ja nende liikumissuund oli teadmata. Jäime siis meie ja Elena. Küsisin, et mis temal plaanis ja vastuseks sain, et ta läheb veel edasi jupp maad, jääb seal ühte kena vaatega söögikohta sööma ja kutsus meid ühinema. Kuna meil K-ga oli jaksu piisavalt vaatamata tundele, et kohe läheb kere keema, otsustasime minna kaasa. Ja ega me ei kahetsenud ikka küll.

parga

Vaade Valtos-e rannale

parga

Üleval kõrgel paistavad Veneetsia kindluse varemed

parga

Kõikjal on lopsakas taimestik. Nii roheline ja elujõuline. Pistad aga oma nina igale poole lähemale, et saada aimu , mis kus kasvab.

parga

Suur ja võimas rosmariinipuhmas

parga

Kindlusest allpool paistab üks terrass, kuhu pudenes maha lõunat sööma viimane osa meie kambast.

parga

Igal pool kasvavad sidrunid ja apelsinid

Mida kaugemale liikusime meie kaks koos Elenaga linna kõige käidavamatest teedest ja turistide hordidest, seda kaunimaks läksid vaated ning kui jõudsime kohale sinna kuhu olime teel, valdas meid vaimustus ja rahulolu et kaasa läksime. Lisaks tänutunne, et kaasa kutsuti.

parga

Üks minu lemmikvaadetest.

Jõudsime kohale oivalise vaatega pererestorani, kus töötas fantastiliselt lahke ja südamlik pererahvas, pakuti kaunilt serveeritud imemaitsvaid toite ning lisaks kõigele saadeti ennast värskendama basseini. Olime sattunud keset hullumeelset suvekuumust nagu paradiisi. Restoran asus mäe serval eendudes järsaku kohale, all oli kaunis rand, ees sinisinine laht, kus liuglesid laisalt purjekad. Esimese hooga ma lihtsalt imetlesin ja siis pilditasin sealt avanevaid vaateid.

parga

parga

parga

parga

parga

parga

Kodus pilte vaadates, taban ennast pidevalt mõttelt, et kus mu pea ja silmad reisi ajal küll olid? Näen, et oleks võinud mõnegi pildi teha veel kolmanda ja neljandagi nurga alt ja miks olen mõne omameelest olulise koha üldse pildistamata jätnud…..aga samas ma üldse ei imesta, et nii juhtub. Esiteks, selline kuumus teeb peast juba parasjagu uimaseks ja loiuks. Mõtlemine on suurema tõenäosusega samuti slow-režiimil. Pealegi, kõige rohkem tahad ikka lihtsalt silmadega ahmida endasse seda hunnitut ilu, vaimustavaid vaateid ja talletada mälusse mõnusat atmosfääri. Nii jääbki sageli fotoaparaat jõuetult higisele kaelale ripnema või unustavad käed teda sootuks üles silmade ette tõsta. Kindlasti on oma mõju sellel, kui aega napib. Lisaks muidugi veel see, et kõige ümbritseva keskel eelistad olla pigem seltskondlik. Vestled kaaslastega ja kohalikega. Aga mis seal ikka. Oluline, et ma fotoaparaati kotti päris niisama seisma ei unustanud. Piltidega annab niikuinii edasi vaid killukese sellest, mida silmad näevad ja mis hinge salvestub.

parga

parga

Ajasime Elenaga juttu, nautisime suurepärast toitu ja tundsime elust mõnu. Elena imestas, kuidas üks 12-aastane laps sööb ka selliseid toite, mida lapsed enamasti ei söö. Karbid, kalmaarid, hiidkrevetid jne. Kui olime pikalt ja laialt elust rääkinud, avaldas ta arvamust, et K on meil üks vana aristokraatlik hing. :D Huvitav vaatenurk! Karbid meie ühiselt taldrikult lähevadki tegelikult K kõhtu. Mina heal juhul ühe söön ära…ja ei oska neist eriliselt lugu pidada, aga tema sõi neid kahe suupoolega juba kaheselt, kui ükskord külas olime ja karpe pakuti :D

parga

parga

Kuna see lõunasöök oli nii kaunis, mõnusas atmosfääris ja heas seltskonnas, siis otsustasin, et just see on see koht, kus tahan K-le teha väikese üllatuse, mis mul oli plaanis juba kodus.
Nimelt plaanisin teha talle piduliku söömaaja, koos magusa üllatusega, mida ta pole tellinud ega oska oodata. Üllatus ikka selleks, et tähistada tema edukat kooliaastat. Rääkisin Elenale oma mõttest, tema transleeris selle jutu maja perenaisele kreeka keelde ja sõime rahulikult edasi nii, et K ei saanud millestki haisu ninna.

Kui olime soolase toidu söömise lõpetanud, toodi talle lauda üks Kreekale iseloomulik tükk torti igavesti pika säraküünlaga. Lapsel olid silmad üllatusest pahupidi(pildi tegemise ajaks olid õigetpidi tagasi).

parga

Eriti hea tunne oli lõpuks siis, kui tal soovitati minna basseini ujuma ja võtta kook selle servale kaasa. Tõeline unelmate elu hetk ühele teismelisele lapsele. Meie Elenaga aga lihtsalt nautisime seda lapse siirast rõõmu ja tundsime heameelt kordaläinud üllatusest.

parga

parga

Käisin muidugi ka ise vahepeal seal basseinis ennast värskendamas. Hullult mõnus. Vesi päikesest soe ja olemine kohe kõvasti parem peale kõrvetava päikese käes praadimist. Kuna vesi polnud seal soolane, tõmbasime riided otse niiskete päevitusriiete peale, et tagasi minnes oleks jahutus omast käest võtta. See oli Elena hea soovitus ja tõesti töötas hästi.

Ah jaa, see fantastiline restoran, see oli MEDiterranen Kes Pargasse satub, võtke kindlasti teekond sellesse kohta ette. Luban, et te ei pea pettuma.

Kõht täis, pererahvas igati ära tänatud, hakkasime liikuma tagasi linna poole.

parga

parga

parga

parga

parga

See 3 tundi, mis meile anti…ega seda nüüd üleliia küll polnud. Jalutasime tagasi ja nentisime, et Parga linn väärib kõvasti rohkemat aega, kui see napp aeg, mis meile anti. Iga nurga taga oli midagi ilusat ja põnevat ning linna atmosfäär on isegi vaatamata turistidele soe, rahulik ja aeglaselt kulgev. Tahaks sinna sukelduda ja olla seal kohapeal vähemalt 2-3 päeva.

parga

Nüüd aga veidi sellist informatiivsemat juttu Parga linnast, kuigi linnaks seda väikest armsat paika on tegelikult keeruline nimetada.

parga

Seal all meie laev meid ootabki

Linn asub 65 km kaugusel Aktion-Preveza lennujaamast, suvekuudel on linn ühenduses lähedal asuvate saartega Paxis, Antipaxis ja Korfu – praamiga. Peamiseks linna vaatamisväärsuseks on Veneetsia lossi varemed.

Oliivi – ja apelsinisalud, kuldsete liivadega rannaribad ja lasuursinine meri…..kohati tekib küsimus – on see reaalne koht Kreekas või hoopis paradiis.
Parga asub mandri – Kreeka põhja/ida osas ja on kuulus oma jumalike randade ning sundimatu atmosfääri poolest. Tasub võtta ette jalutuskäike antiikse kindluse varemetesse, külastada Ali – Pasha kindlust lähedalasuva mäe otsas, uudistada ringi oliivimuuseumis(kuhu me ei jõudnudki) ja suhelda sõbralike kohalikega mõnes mereäärses külalislahkes söögikohas. Ka ringireisimiseks lähiümbruses on see suurepärane “baaslaagri” ehk ööbimise koht. Linn oleks justkui mäeveerule ” kleepunud” – seega tuleb intensiivselt kasutada oma kondimootorit – ikka treppidest üles ja alla: hotellidesse, söögipaikadesse, rannale jne.

parga

Pargat teatakse juba XIII sajandi algusest, oli ehitatud Pozovalo mäe tippu ja 1360 aastal viisid elanikud linna üle praegusele asukohale selleks, et vältida albaanlaste pealetungi. Selle tulemusena, Korfu saarel elavate normandide abil, ehitati Pargasse kindlus.

1798 – 1799 aastatel, Ušakovi vahemeredesandi ajal, oli linn Venemaa protektoraadi all.
Parga oli Epiiri piirkonna ainus kristlik linn ja oli kristlaste varjupaigaks. Inglased müüsid linna maha ottomanidelele 1819. aastal, kaks aastat enne Kreeka vabadussõja algust.

Selles linnas sündis Ottomani impeeriumi kuulsusrikas Pargala visiir Ibrahim – Pasha.

Pargat peetakse üheks kaunimaks paigaks Kreekas. Ta hämmastab oma väljapeetud iluga. See Kreeka riigi osa, Epirius, lookleb piki Joonia mere kaldaid ning piirneb Albaaniaga. Erinevalt paljude inimeste külastatud lagedapoolse ja pisut kõrbenud Kreetaga on Parga vapustavalt roheline. Mäed, mis on tihedalt kaetud Vahemere mändidega ja eukalüptidega raamivad merevaateid ning toovad esile selle uskumatult ereda sinise värvi.

parga

parga

Lopsakalt rohelistel mägedel, poolkumeras merelaguunis, laotubki lehvikuna laiali imekaunis Parga linn. Teisiti teda ei saakski iseloomustada. Kitsad tänavakesed, muinasjutulised Kreeka majakesed, kõikjal lopsakad ja värvilised lilled – tänavatel, rõdudel, hoovides…Mis teda siiski eristab teistest Kreeka linnadest, siis ilmselt uskumatult kaunid rannavaated, palju väikeseid saarekesi ja suured kivimürakad meres, mis on kaldale piisavalt lähedal, et sinna saaks ujuda.

parga

Selliseid lilleseinu on linnas hulgaliselt. Imetlusväärselt lopsakad ja värvikirevad

parga

parga

parga

Täitsa päris kaktus. Pidin nina päris vastu panema, et minu lühinägelikud silmad saaksid kaunilt õitseva taime eheduses veenduda.
parga

Sellised kirjud teed on samuti pargale iseloomulikud ja näevad välja väga lõbusad
parga

parga

Vaade kindluse juurde viivalt teelt

Nagu üldse Kreekale kohane, on ka Pargas väikestel saarekestel valged kirikud justkui mängumajakesed. Ega nad lihtsalt ilu pärast seal ole, vaid täitsa tegutsevad. Kaldalt võib näha kuidas sinna sõidavad paadid preestritega ja koguduserahvaga – olgu seal siis pulmad, ristimised, matused või pühapäevane jumalateenistus.

parga

Otse linnaranna vastas saarel, asub Panagia kirik.

Rannale kõige lähemal asuval saarel valendab kirik, mida kutsutakse Panagiaks. 10 minutiga on võimalik sinna kaldalt isegi laisalt ujuda. Mööda seda saart hulguvad päevad läbi ujumisriietes inimesed. Ronivad seal kunagise vana prantsuse kindluse varemetes ja naudivad sealt avanevaid vaateid. Ujumisriietes muidugi kirikusse minna ei tohi. Seal pidavat olema küll aken, kust saab kirikusse piiluda ja selle sisemust näha. Mida sa ikka teed oma nina igale poole toppivate turistidega. Neil ju vaja kõike uurida ja turistist hirmsamat looma ei pidavat olema. Jah, eks on igasuguseid.
Parga linn lookleb oma kitsaste tänavatega mööda mäge üles otse vana Veneetsia kindluseni. Sealt, kindluse kõrguselt, paistab kogu parga justkui peopesa peal.

parga

Vaade taverna aknast
parga

Sellel pildil on vilus ühe söögikoha lauad-toolid, kuhu ma plaanisin algselt Pargasse jõudes sööma minna. Talvel internetist pilte uurides oli mul tunne, et just sealt avanevad kõige ilusamad vaated. Kohapeal muidugi selgus, et oli olemas veel kaunim koht, kus lõunatada ja selle üle oli meil siiralt hea meel. Kuigi vaade on ka sellest pildil olevast kohast ilus, meeldis meile meie lõunasöögirestoran kordi rohkem.
parga

parga

Varemete vahel
parga

Kindlusesse viiv värav
parga

Trepid, trepid….tänavad seal koosnevadki peaasjalikult treppidest
parga

Enamusest söögikohtadest avaneb vaade mõnele lahele

parga

Veneetsia kindluse varemed

Linn on ümbritsetud mitme mõnusa rannaga. Lähim ongi nn linnarand kohe sealsamas keskuses, nimeks tal Krioneri. Kui veeretada ennast üle Veneetsia kindluse mäe, ehk siis näoga Parga poole seistes vasakule…satume vähem rahvastatud randa nimega Valtos. Selle kaldal on mitmeid odavamaid ja kallimaid hotelle, aga siiski piisavalt harva tihedusega, et mitte tekitada ülerahvastatuse tunnet. Kui linnaranna ümbruses on alati melu ja liikumine, siis Valtose randa peetakse pisut metsikuks rannaks, ehk siis vaikseks ja rahulikuks. Seal võib istuda, kuulata vaikust ja tsikaadide siristamist ning varahommikuti linnulaulukoore. Sügavaks läheb seal üsna kohe, sellepärast pole selles lahes enamasti ka laineid.
Kolmas rand on linnast paremal üle mäe, ning see seal on jälle hästi kaljune ja väikeste saarekestega – nimeks tal Väike Krioneri. Omaette olemise otsijate paradiis.

parga

parga

Jah, olime teel tagasi sadamasse, kus ootas meid laev. Põikasime enne alla jõudmist igasse võimalikku tänavasse ja kangialusesse, et ahmida endasse seda võrratut paika.

parga

Elena ja K ootavad mind üles tagasi järjekordsest kõrvaltänavast

parga

parga

Voolav šokolaad

parga

parga

parga

Ilma jäätiseta ei saa kuidagi…

parga

parga

Olimegi jõudnud märkamatult tagasi alla linna, promenaadile. Kuidas küll ei tahtnud ära sõita sellest vaimustavast väikesest linnakesest.

parga

parga

parga

Ka selle väikese mäekünka otsas kiriu kõrval on kindluse varemed

parga

Ärasõit oli siiski vältimatu. Seal vasakul see meie laev meid juba ootaski. Enamus inimesi kenasti peale pakitud. Venitasime pealeminekuga viimase võimaluseni lootes sellele, et ilma Elenata meid ju ometi maha ei jäeta ja Elena oli koos meiega. Temagi ei kiirustanud minema.

parga

parga

Midagi polnud teha, lonkisime meiegi laeva pardale ja õnneks lohutas vaid see, et Elena oli meile kenasti juba enne maale minekut salongi kohad broneerinud.
Viimased pildid tegin laevalt, linnast lahkudes. Jälle üks koht, kuhu killuke meist maha jäi. Loodan väga, et kohtume selle paigaga veel.

parga

parga

parga

Viimasel pildil lehvitame meie Parga reisi lemmikrestoranile. Seal üleval kaarja klaaspiirdega pildi keskel ta paistabki.

parga

Ees ootas pikk kojusõit. Olime valmistunud selleks, et see saab olema parasjagu igav, aga võta sa näpust. K istus meile broneeritud kohale puhkama, aga Elena saatis mind vestlema ühe kreeklannaga, kes millegipärast tundis minu vastu huvi, et kust ma pärit olen. Tegin sel hetkel just viimaseid pilte ühest avatud aknast, kui me vestlema sattusime. Rääkisime Kreekast ja rääkisime Eestist – maadest, ilmast, elust ja olust ning meist endist. Ehk suutsin temas huvi äratada ja satub kunagi Eestit külastama. On meilgi kauneid paiku, mida külalistele näidata. Küll mul oli tore lobiseda, kui K ei seisa kontrollivalt kõrval ega paranda igat minu inglise keele grammatilist viga :P Meie saime vestluspartneriga igatahes üksteisest suurepäraselt aru ja kõik jutud said räägitud. Tegelikult on ju tore, kui inimesed tahavad teada, kust tullakse ja kes ollakse. Sealjuures pole üldsegi tähtis, et kõnes esineb vigu.

Mõne aja pärast läksin K-kõrvale istuma ja olime sattunud kõrvuti selle toreda paariga, kes olid pärit Moskvast ning tänu meievahelisele elavale vestlusele möödus sõit koju üsna märkamatult. Ääretult huvitavad ja intelligentsed inimesed. Tuli välja, et meespool oli enne Eesti taasiseseisvumist ja selle alguses üsna sageli äriasjus Eestis käinud. Eesti on temas alati äratanud vaimustust ja imetledes eestlaste maalähedast eluviisi kolis Eestit eeskujuks võttes aastaid tagasi Moskva kekslinnast ära, ehitas äärelinna endale maja ja sauna ning naudib nüüd seal mõnusat elu eemal linnakärast. Sõidu lõpuks vahetasime telefoninumbrid ja saime kutse külastada Moskvat. Eks elame-näeme.

Tagasi Kerkyra linnas, pani laev meid maha millegipärast mitte seal, kust peale läksime vaid kesklinnas kai äärde. Mis seal ikka. Jalutasime kõige selle ligi 300-se kambaga mäest üles vana kindluse kõrval asuva pargi tee äärde ootama busse. Mõne aja pärast saabusid needki. Rahvas pakiti peale ja laialivedu hotellidesse võis alata.

Tagasi Gouvias, jalutasime mööda ühte kõrvaltänavat just hotelli, kui kohtasime seda armsat eestist pärit paari, kellega Tallinnast ärasõidul tutvusime. Nagu ühe “küla” inimestele kohane – juttu jätkus kauemaks. Vahetasime ohtralt muljeid, kes kus käinud ja mida näinud ning mis plaanis.

Tagasi hotellis oli kell parasjagu palju ning kõht ammu juba tühi. Otsustasime minna hämaras Gouvias jalutama ning lootsime leida mõnusa koha, kus õhtust süüa. K arvas, et ah jäta ema fotokas tuppa, mis sa sellest vead( eks ta oli mu kaela juba ära väsitanud küll päeva jooksul. Fotokas siis ikka, mitte K ). Temal telefon kaasas, et küll teeb sellega pilti. Jätsingi…ja pärast kahetsesin. Muidugi on telefonis pilte meie ägedast õhtust, aga see pole see.

Sattusime sööma Kreeka rahvuslikku Aries taverna – sse. Sellest õhtusöögist kujunes üks lõbus ja meeleolukas päeva lõpetamine. Saime endale toidu tellitud ja juba kisti meid põrandale rahvuslikku tantsu Sirtaki/Zorba`s. Ikka selleks, et palavast saaks veel palavam. Kogu seda möllu juhtisid muidugi pikad ja sihvakad kelneripoisid ja kui kokamees siristas veel mööda põrandat laiali piiritust(ilmselt oli see piiritu, või misiganes, aga mitte süütevedelik) ja põrandal süttisid tantsijate vahel lõkked, läks eriti kuumaks :D
Kui tants läbi, istusime lauda. Samal ajal haarasid tantsivad kelnerid kandikud, et toit lauale kanda. Jah, kuni tantsu lööd, läheb tühi kõht meelest ja kui trall läbi, on kokkadel toit kandikutele sätitud ja laiali kantakse seda lausa jooksujalu. Töö ja vile käib seal koos ja kalanäoga norutamas kedagi ei kohta. Söömise ajal teevad kelnerid veel eraldi tantsushowd ja nii ei märkagi, kuidas aeg lendab.
Söögi vahele käis K veel mitmel tantsutuuril, mina püüdsin seda aga tema telefoniga talletada. Tantsupoisid olid varmad teda kaasa haarama ja K-l oli südikust kogu trall kaasa teha. Ikka kogu raha eest! Nautisime sel õhtul meie ühte lemmikut – grillitud juurvilju ja küpsejuustu. Viimasena toodi meile lauda hiilglama suur ports jäätist, ümbritsetuna säraküünaldest. Meil läksid silmad ikka päris suureks. Kelner haaras K käest telefoni ja tegi meie suurtest silmadest koos sädeleva jäätisemäega jäädvustuse. Ehhhh….sõime siis jälle edasi :D

Kui kell hakkas lähenema keskööle, ütlesin K-le, et mine küsi nüüd poisilt arve, läheks lõpuks koju magama. Olime niigi jäänud sinna söömakohta õhtut nautima üsna viimastena ja eestlase meelest on siiski töötajad samuti inimesed ning võiksid puhkama minna. Aga kus sa sellega, K-võeti tantsupoosi, tehti mõned kiired tiirud üle põranda ja öeldi, et ärge veel minge ning kadus kööki minema :D Sel ajal lasti kusagilt tagatoast välja 3 erimõõdulist koera, kes hakkasid lustlikult ringi traavima ( Kassid patseerisid seal juba ammu ringi). Siis läks loomulikult K-l igasugune mõte koju magama minna üldse ära, sest koerad juuuu :D
Kelner aga tuli varsti tagasi kannu majaveiniga ja arvega. Vein on sõbralik kingitus majarahvalt ja arve oli hämmastavalt väike. See, et sealses kultuuriruumis peale söömist tuuakse lauda alati midagi kingitusena, on täiesti tavaline. Saime nädala jooksul peale sööke nii magustoite, puuvilju, veini kui limoncellot. See, et laps on alles 12 (mainisime selle alati ära)….pole seal probleem. K loomulikult piirdus vaid magusroogadest ja puuviljadest kingitustega ja muu kraam….sellega pidin mina hakkama saama. Joogid on õnneks lahjad ja maitsvad. Võib – olla sellepärast ma ei kohanudki terve nädala jooksul kusagil purjus inimesi, sest süüakse palju ja kanget alkoholi palavas ilmselt samuti naljalt ei pruugita. Või juhtusime siis olema heas kohas, kus viksid ja viisakad turistid. Lapsi aga hoitakse ja nunnutatakse seal väga. Suuri, väikeseid – pole vahet. Sellises sundimatus ja lõbusas õhkkonnas saigi läbi meie reisi kolmas päev.

Järgmisel päeval ootas meid Arillas, Sidari ja päikeseloojangurannik.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 2.osa

Oma teist päeva paradiisisaarel alustasime loomulikult hommikusöögiga. Väiksemas hotellis oli pisut väiksem valik kui eelmisel aastal suuremas hotellis, aga puudust küll millestki ei tundnud. Süüa oli kõike traditsioonilist, ehk kontinentaalset ja ka seda, mis just Kreekale iseloomulik. Polnud vahet, mis kell sööma minna, kõike jagus. Alati toodi juurde, kui midagi parasjagu otsa sai. Eriti menukas oli arbuus.
Hommikud on hästi mõnusad. Õues loomulikult soe, vägagi soe, sest isegi öösel ei langenud temperatuur naljalt alla +26-e, aga hommikul ei paistnud päike veel nii lagipähe ning oli mingi mõnus ööjärgne värskus.
Muidugi kella 10 ajal õue minnes, oli ikkagi palav ja selle reisi suurimaks abiliseks oli tegelikult lehvik, mis pidi alati käepärast olema. Kell 10 rõõmustas meid juba varjus temperatuur +32 ja lehvik osutus tõeliselt kasulikuks ostuks. Nüüd seisab ta muidugi kodus töötuna kapi peal, aga reisi ajal oli asendamatu aksessuaar. Mängisid muudkui “minestavat” preilnat ja lehvitasid.

Mis meil siis plaanis oli?
Plaanis oli Korfu linn oma täies ilus. Eelmisel aastal käisime loomulikult saare pealinnas ära, aga olime seal mitte väga pikalt ja kuna linn lummas meid jäägitult, siis otsustasime sel korral pühendada Kerkyrale terve pika päeva. Eelmise aasta reisikirjades pöörasin piisavalt palju tähelepanu saare ja selle pealinna ajaloolistele nüanssidele ning seekord on sellevõrra lihtsam. Ajalugu saab lugeda SIIT ja SIIT . Keda huvitab, siis sealt saab hulgaliselt informatsiooni. Korralik ajaloo tund.
Seekord linna minnes keskendusime hoopis teistele asjadele ja vanu kohti üle vaadates käisime lisaks ka seal, kuhu eelmine kord ei jõudnud või ei sattunud. Linnapeale läksime selle reisi ajal tegelikult veel üks kord, aga sellest hiljem. Võimalik, et armume kunagi veel ka mõnda teise linna, kui neid külastame, aga Kerkyra on end meie südameisse kõvasti sisse söönud.
Kui eelmisel aastal kasutasime linnas kaarti vaid selleks, et kohast kus väljusime bussist mereni jõuda, siis sel aastal me enam kaarti üldse ei vajanud. Seal linnas ei ole lihtsalt võimalik ära eksida ja kui piisavalt kõndida, siis kindlasti jõuad kuskile välja, kust juba edasi lihtne minna. Lisaks on alati võimalik ronida kuhugi kõrgemale, et vaadata, kus paikned ja millises suunas peaksid minema. Igatahes ükskõik kuhu suunda meil oli vaja minna, teadsime eksimatult kuhu sammud seada.

Niisiis asutasime ennast peale hommikusööki 9.40 bussile ja sõitsime linna. Bussisõit on saarel alati mõnus, sest bussis ei ole kunagi palav.

korfu

Jõudsime kohale ja mõne aja pärast oli meil probleem, millest olime teadlikud tegelikult juba eelmisel päeval. Nimelt sellises meie jaoks harjumatus palavuses hakkavad kleiti kandes naksuma kintsud. Jajah, isegi minul va kribuaadul. Mis veel rääkida nendest, kes on normaalse kehakaaluga või üle selle. K sai eelmisel päeval tundide viisi jalutamisest oma jao kätte ja hommikuks ei olnud asi väga parem. Nii tegin otsuse, et leiame esimese kaupluse ning ostame talle mõnusad lühikesed püksid. Ei saa ju tervet pikka päeva ära rikkuda sellega, et kõndida on valus. Ühed lühkarid olid tal kaasas küll, aga need olid liiga lühikesed ja ei katnud seda sääre osa, mida oleks vaja.

korfu

Esimesena torkas silma Mark & Spencer. Laps kohe tagasi ajama, et eiei, sinna me ei lähe, see nii kallis pood. Mina ikka järjekindla inimesena vedasin ta sisse. Jah, Eestist läks see pood nüüd ära ja odav see meil tõesti ei olnud, kuigi Inglismaal on see tavaline keskklassi kauplus. Lisaks oli ma ei tea küll kelle komplekteeritud kaubavalik suunatud pigem maitselagedale keskealisele( keskealistel palun ennast mitte halvasti tunda), kui moekale noorele.
Läksime siiski asja uurima ja meid tabas meeldiv üllatus. Esiteks, oli seal täiesti suurepärane rõivaste sortiment. Trendikad, maitsekad, ilusad värvid, head materjalid. Leidsime sealt kohe mitmed lühemad ja pikemad püksid. Korjasime sobivad kaenlasse ning asusime neid lapsele jalga proovima. Sõelale jäid sinepikollased linased mugavad püksid. Ja hind….no see oli poole odavam, kui sellised oleks Eestis M & S poes maksnud. Tõepoolest ei imesta, miks see kauplus Eestis vastu ei pidanud. Kui ikka pole mida osta ja hind üle mõistuse kallis, siis keegi ei ostagi.
Igatahes me tulime sealt välja püksid kotis ja ise rõõmsad. Pärast saime K-le ka kaks suvist mõnusat puuvillast pluusikest ja mured olid lahendatud. Pükstest igatahes K enam reisi jooksul kordagi ei loobunud. Õnneks on riiete pesemine ja kuivatamine soojas kliimas kukepea.

korfu

korfu

Puuvilja ja vee ostmise peatus

Peale poekülastust võtsime suuna kesklinna suunas, et minna sealt uue kindluse taha turule ja peale turgu külastada siis sedasama kindlust ning ronida üles nautima kauneid vaateid linnale.
Kerkyra linn on jalutamise nautimise linn. Turiste on, aga neid on talutavas koguses. Leiab hulgaliselt täiesti tühje tänavaid. Ma ei tea, kus need turistid siis paiknevad, sest lennukeid maandub hullumeelse tihedusega ja sadamas paistab alati mitu suurt kruiserit. Küllap veetakse nad mööda saart laiali ja märksõnaks on hajutamine.

Kohalik on päeval muidugi enamasti kuumuse eest peidus, kui ta just ei tööta teenindussektoris. Igatahes on see linn väga külalislahke, soe, mõnus, koloriitne, avatud, huvitav ja nauditav. Seal on mõnus sihitult hulkuda ja anda endale võimalusi avastada huvipakkuvaid nurgataguseid. Igasugune kiirustamine ei tule pähegi.

korfu

Mõne aja pärast olime linna merepoolsel küljel ja saime nautida lummavaid merevaateid.

korfu

Vaade vanale kindlusele ja väikesele jahisadamale

korfu

On kirikukellad, on restoran, on merevaade – mida veel tahta

korfu

“Black Rose” teeb oma sõitu. Lõbusõidulaev, millel tehakse ka hilisõhtuseid sõite vaadetega tuledes linnale. Lisaks on laeva kõhus tümpsumas tantsumusa, saab jalga keerutada ja kel soovi, siis baarist mõne sobiva joogi manustada.

korfu

Vasakul mere kohal on söögimaja, kuhu me hiljem suundume sööma. Otse ees on aga linnulennul Gouvia kant, meie koduküla.

korfu

Saar nimega Vidos. Selle taga taustal, pilve all, Korfu saare kõrgeim tipp, Pantokraatori mägi.

korfu

Vaade kruiisilaevadele.

Lõpuks jõudsime jalutades vanalinna ja liikusime edasi uue kindluse poole. Küsisime igaks juhuks punase turismibussi peatusest õiget suunda turule jõudmiseks ja läksime. See minek ei ole aja peale ja nii leidsime pidevalt mõne koha, kus tahaks pilti teha.

korfu

korfu

korfu

Kindluse poole viivad trepid tuleb vallutada rahulikult, vahepeal vett rüübates. Vett kulub sellise palavusega muidugi palju ja veepudel peab olema alati käepärast. Otstarbekas on vahepeal osta mõni pudel külmakapist, sest siis saab nii otsaesist jahutada kui ka vett juua.

korfu

korfu

korfu

Ka sellele tuli vahepeal aega pühendada, et saada turistidest enam vähemgi puhast pilti.

korfu

korfu

Lõpuks jõudsime turule.
Kuna me ei olnud väga varajased ärkajad, siis turg polnud selleks kellaajaks nii suur, kui ilmselt hommikuti, aga vaadata oli seal ikkagi küll ja küll. Eelkõige just huvitavaid mereelukaid, mida meie lettidel ei kohta. Käisime meeleoluka lõunamaise turu läbi, jõime mõlemad klaasikese värskelt pressitud apelsini mahla ja läksime otsima, kust saab kindlusesse sisse.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Otsingud viisid meid kummalistesse nurgatagustesse ja tühermaadele.

korfu

Ühelt selliselt mahajäetud võsastunud lapikeselt leidsime aprikoosipuu. Aprikoosid olid magusad ja valmis. Nagu võib aru saada, käisime väikestviisi aprikoosiraksus. Ega me muidu ju ei teaks, kui magusad nad olid, eksole :)

korfu

Sealsamas oli üks õige pirakas kaktus millel kasvasid kaktuseviljad. Tõenäoliselt on nad varsti söögikõlbulikud.

korfu

Hulkusime kindlusele juba tiiru peale, kuniks leidsime koha, kust võiks sinna sisse saada. Ja siis olime hoopis fakti ees, et praegu kindlusesse ei saagi. Seal käib mingi remont ja kohendamine. Mis seal ikka, midagi peab ju ka järgmiseks korraks jääma, kui Korfule satume. Hakkasime siis tasapisi tuldud teed tagasi minema ja ikka suunaga vanalinnale, et läbi selle ja üle mäe taas merd oma vaateväljas näha.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Mõtlesime, et ostaks endale lamamistooli koos kassiga 59 eurtsi eest :P peale tulist arutelu otsustasime siiski jätta tooli ja kiisu sinna, kus nad olid.

korfu

korfu

Kui piisavalt ringi jalutada, saab hea ülevaate isegi sellest, mida kohalikud seljas kannavad.

korfu

korfu

Kes teab, mis huvitav puu see on? Nahkjad lehed ja kastani moodi punased viljad.

korfu

korfu

Mälestusmärk juutidele, kes viidi 1944-l aastal Corfu saarelt Aushwitzi ja Birkenau koonduslaagritesse. Et iial ei tabaks selline saatus ühtegi rahvust.

korfu

Aeg oli lõpuks sealmaal, et pidime liikuma mereäärse promenaadi poole, sest K avaldas soovi söögipeatus teha. Minul ei olnudki nagu kõht tühi ja nii leppisime kokku, et mina vaatan, kui tema sööb ja joon lihtsalt vett. Kreekas ei tähenda söömine lihtsalt kõhu täitmist, vaid suhtlemist, puhkamist, toidu ja vaate nautimist. Oleme meiegi seal käies selle kunsti ära õppinud ja kodus tagasi olles pean pidevalt endale meenutama, et ära palun söö kiirustades!!! Ei kiirusta seal ka ükski kelner sulle arve toomisega, kuni sa ise talle ei viipa ja soovi avalda.
Igatahes leidsime endale õues suurepärase vaatega söögikoha ja kuna see asus kõrgel mere kohal, siis puhus seal mõnus jahutav tuul. Istud maha ja mõtled: Ok, siia ma nüüd jäängi, sest siin on hea :)

korfu

korfu

korfu

K tutvus menüüga ja otsustas, et võtab endale siis väikese pitsa. Eelmisel aastal Benitseses ühes perepitsas tellisime väikese pitsa arvestusega, et seda jagub kahele ja saime ikka tõesti väikese pitsa. Nii arvasime siis naiivselt ka sel korral, et väike pitsa ongi väike pitsa. Nojah, saime aga hoopis sellise :D

korfu

Ei jäänud muud üle, kui et pidin minagi sellesse “väiksesse” pitsasse hambad sisse lööma. Kiiret meil ei olnud, seega mõnulesime, sõime, nautisime vaadet ja tundsime ennast hästi. Koht oli meil kohe mereäärse järsaku servas, mõnusalt jahutava tuulega ja avara vaatega. Lõpuks mahtus K-l isegi jäätisesorbett sisse.

korfu

Üks hetk juba söömist peaaegu lõpetades märkasime mööda sõitmas ühte laevukest, millel oli klaasist põhi. No mitte terve põhi, vaid vees olevad küljed. Olin varem kodus lugenud, et kuskilt väljub Kerkyras selline laev ja viib inimesi väikesele retkele, kus saab vaadata kalu ja muid mereelukaid.

korfu

K-l tekkis kohe loomulikult huvi sellega sõitma minna. Nii uurisimegi peale sööki kelneri käest, kust see laev väljub ja hakkasime aga tagasi uue kindluse poole tatsama. Peatus oli sealsamas lähedal, vana sadama territooriumil.

Jõudsime kohale ja laev oligi parasjagu sadamas. Noormees istus kail laua taga ja vuristas meile kohe rõõmsalt ette kõik, mis selle retke jooksul toimub. Me tegelikult ei tahtnudki seda kõike kohe väga teada, sest olime juba otsustanud sõitma minna teel sadamasse. Tema kohus oli sellegipoolest meile kogu laul ette laulda.
Väljumiseni oli umbes 35 minutit ja otsustasime selle aja lihtsalt sealsamas paadi lähedal vilus oleval pingil veeta.

korfu

Peale 20. minutit istumist hakkasin K-le kurtma, et hirmsasti tahaks juua, aga vesi oli meil otsa saanud. No ikka väga janutas, kuigi pitsat süües jõime ära suure pudelitäie vett. Ja vahest töötab ikka väga hästi see lause, et soovi ja sa saad. Vaatame…. tuleb seesama laevamees laevast, kaks jääkapist võetud veepudelit käes ja toob need meile :) ” Kosutage ennast, daamid!” Oh seda rõõmu, tõeline elupäästja. Inimene lihtsalt märkas, et meil ei paistnud olevat veepudeleid( eelmised olid vahepeal lihtsalt tühjaks saanud) ja lahendas olukorra. Olime ikka väga tänulikud.

Lõpuks jõudis kätte aeg astuda laeva. Laeva nimi on Kalypso Star ja kogu selle ettevõtmise pealkiri on- Undersea Cruise and Corfu Coastal Highlights. Maksis see lõbusõit täiskasvanule 15€ ja lapsele 8€.
Koos meiega oli seal üks tore kahe lapsega saksakeelne perekond, üks ühe lapsega(laps oli tilluke ja pahur ning tal ei paistnud vähimatki huvi olema vanematega seda reisitralli palavuses kaasa teha) soomlaste pere ja laevameeskond – kapten, fotograaf ja seesama noor mees kailt, kes laeval olles muundus madruseks, meelelahutajaks, jäätisejagajaks ja akvalangistiks. Meil seisis ees 90 minutiline mereretk. Esimese asjana sadamast eemaldudes nautisime kauneid vaateid sadamale ja vanalinnale.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Sõitsime ühe lähedaloleva saare juurde, mida nimetatakse Vidos Island

korfu

korfu

Järgmisel pildil paistavad rahnude taga Albaania mäed. Telefon kolas mul Korfu linnas pidevalt erinevates kohtades. Küll Kreekas, küll Albaanias küll mingis arusaamatus kohas veel. Kui sakslanna küsis madruse käest Albaania kohta, siis mees vastas, et tema seal küll ei käi. Korfulastele Albaania ei meeldi ja Korful on kõik olemas :)

korfu

Mõne aja pärast lasi laevuke ankru vette. Läksime kõik alla laeva kõhtu ja jäime ootusärevalt läbi klaasi merre vaatama. Ei läinudki palju aega, kui tulid parvedes kalad ja varsti ka akvalangist toredate meretegelastega. Käis neid kuskilt ujudes toomas ja hoidis hellalt, tegi pai ja viis pärast sinna kaugemale tagasi ka.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Edasi sõitis laev ümber saare. Sel ajal pakuti jäätist

korfu

ja toimus kajakashow. Nimelt oli sel mehel sõber – kajakas. Vilistas talle ja kajakas oli vupsti kohal. Võisid istuda sinna leti taha mehe kõrvale, käsi letil ja kui kajakale kala pakuti, jalutas ta kenasti oma soojade lestadega mööda käsivart kala järgi. Kõik said proovida. Kui mees ütles kajakale, et sõber, võid minna – lendas kajakas ära. Vilistas jälle – kajakas tagasi :D Täitsa dresseeritud lind. Oli tore lastel ja täiskasvanutel.

korfu

korfu

korfu

Oma teekonnal kohtasime meist mööduvat pirakat kruiisilaeva ja reidil seisvat uhket Itaalia purjekat

korfu

korfu

korfu

korfu

Teiselt poolt saart viis laeva teekond vana kindluse ringile, kust sai ilusaid fotosid teha ja siis sealt sadamasse tagasi. Igat tore sõit, mida julgeme soovitada.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Tagasi kuival maal, jalutasime ikka tagasi linna tänavatele. Jahutuseks K-l muidugi jälle üks jäätis ja seda süües sattusime pruutpaari pildistamisele. Ma siis pildistasin ka. Natukene.

korfu

korfu

korfu

korfu

Mis eelmisel aastal jäi käimata, see tuli sel aastal ära käia. Ehk siis suundusime vallutama vana kindlust.

korfu

korfu

korfu

Täiskasvanule maksis pilet vist 3€ ja 12-aastane laps sai sisse tasuta. Kõigepealt uudistasime niisama ringi ja lõpuks otsustasime vallutada kindluse kõrgeimat tippu.

korfu

korfu

Mingile tasapinnale olime juba jõudnud ja ees seisis ronimine sinna üles järgmisel pildil paistva majaka juurde.

korfu

korfu

Paras rühkimine oli sinna üles sellise palavusega ja lisaks on see tee kaetud kividega, mis on arvestatavalt libedad. Ettevaatlikkus on abiks ja veepudel samuti. Kui on aga isu linnavaateid nautida, tuleb retk ette võtta.

korfu

Tagantjärele tarkusena võin seda öelda, et kindlus oleks tulnud ette võtta kohe hommikul, siis oleks saanud ilusad pildid. Õhtusel ajal, 6-7 vahel, nagu meie läksime, on päike pildistades mõnusalt vastu ja siis on teadagi kuidas selle asjaga lood. Midagi sai pildile siiski.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Sealt ülevalt näitasin K-le, et alla tagasi jõudes jalutame mööda pikka promenaadi sinna vasakule nurka muulile, mis järgmiselt pildilt paistab. Võib ette kujutada neid lapse siiralt suuri silmi peale seda, kui oled hommikust peale muudkui ringi vantsinud ja parasjagu hullult ronides kõrgele kindluse otsa roninud :) Aga me pole üldse papist tüdrukud ja naljalt alla ei anna.

korfu

korfu

Tulime siis alla tagasi ja hakkasime mööda mereäärset promenaadi jalutama Kanoni poolsaare tagumise tipu poole, et vaadata üle sealne tuuleveski ja süüa mere ääres selle päeva õhtusöök.
Kindlusest väljudes nägime eelmisel aastal ja ka sellel aastal selliseid toredaid tegelasi.

korfu

korfu

Ees seisis päris pikk maa kõndimist, aga päike oli madalal ning kuumus talutav ja tempo võtsime sellise paraja, mitte kiire. Sealt kõrgelt me tulimegi :)

korfu

korfu

Mõne aja pärast olime kindluse juurest otse mööda Leof.Demokratiuse promenaaditänavat kõndides kohal. Jälle uued kaunid kohad ja uued vaated.

korfu

korfu

Laps ei olegi väga otsalõppenud olemisega :P

Sättisime ennast sööma Nautilus-esse vaatega merele ja vanale kindlusele. Järgmise pildi varjualuse alla me sööma suundusimegi.

korfu

Päike tuli posti taha sättida, sest muidu paistis ta madalalt otse silma. Mõnus koht, suurepärane atmosfäär, head toidud ja meeldiv teenindus. Julgeme igati soovitada. Veetsime seal jalgu puhates ja sööki ning vaadet nautides tubli poolteist tundi. Kõigele lisaks toodi meile peale sööki kingituseks magustoitu. Meeldiv üllatus.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Imelised vaated, kuidas sa raatsiksidki sealt ära minna, eks. Ja järgmisel pildil embab päikeseloojangueelset linna taaskord võimas Pantokraatori mägi.

korfu

Kui kõht täis ja vaim jälle virge, hakkasime kõndime läbi terve Kanoni poolsaare teise otsa. Sinna, kus on lennuväli ja sild, mis ühendab Kanoni poolsaart Korfu mandriosaga. Olime seal käinud eelmisel aastal päevasel ajal, aga sel korral jõudsime kohale videvikus, kui poolsaar hakkas juba tuledesse mattuma ja kell oli üheksa. Istusime sillal ja imetlesime tuledes lennukeid, mis otse üle pea maandumisrajale tulid. Algab ju maandumisrada Korfu lennuväljale lausa vee pealt.

Kui olime veel mäe otsas, et laskuda alla seda toredust vaatama, siis kogesime seda meeletut müra, mida teevad lennukid õhku tõustes. Seisad seal puude vahel, lennukit ei paista, aga müra on selline, et vaatad hirmuga taevasse, kust nüüd midagi kaela kukub või kokku variseb. Seal läheduses elamine võib ikka piinarikas olla, või mine sa tea – inimene harjub ju kõigega. Seal läheduses on palju hotelle ja sinna ma ennast vist tõesti majutumas näha ei suudaks. Seda erilist müra teevad siis just startivad lennukid ja stardivad nad maandumisraja veepoolsest otsas suunaga mandri peale. Maanduvad aga vastupidi, üle vee otse rajale.

korfu

korfu

korfu

Lennukid vaadatud, jalutasime selle armsa valge kiriku juurde, mida eelmisel aastal vaatlesime vaid eemalt sillalt ja päevasel ajal.

korfu

korfu

korfu

korfu

Ja sealt juba ronisime tagasi mäest üles

korfu

korfu

korfu

Varsti istusime nr.2 bussi peale, mis viis meid tagasi Kerkyra kesklinna. Piletid bussile tasub osta sealsamas lähedal olevast marketist. Saab odavamalt, kui bussist. Kell 22.30 väljus buss, sõitsime sellega kesklinna ja sealt läks juba 10 minuti pärast edasi buss nr.7 meie kodukülla Gouviasse. Kella 23-ks olime kenasti oma hotellis. Väsinud, aga rõõmsad ja päevaga kõnnitud ei rohkem ega vähem, kui peaaegu 16 km.(Tundus tegelikult veel rohkem, aga K telefon näitas nii. Kes teab, kas ta luges ikka kõik sammud kokku või mitte)

Õhutasime oma toast päevakuumuse välja ja pugesime magama. Tore päev oli.
Järgmisel päeval ootas meid ees merereis mandri Kreekasse.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 1.osa

Korfu vol.2 ehk tagasi paradiisisaarele

Tõepoolest, me tegime seda jälle ja siin ei ole mingit eksitust. Läksime sel suvel tagasi oma armsale Korfu saarele.
Tegelikult oli sügisel plaan siiski kusagile mujale minna, aga läks nii, et sõitsime jälle Korfule ja me ei ole seda hetkekski kahetsenud. Sügisest peale lasin endale saata erinevaid pakkumisi Euroopa piires sinna, kus on soe vesi. Välistasin vaid Türgi. Kuna olen suhteliselt põhjalik reisiks valmistuja, siis saades pakkumise asun esimese asjana uurima, kus hotell asub ja kuidas on sealkandis võimalik liikuda ilma rendiautota. Hotell võib olla vabalt odavamat sorti, aga ta peab olema merele vägagi lähedal. Hotelli lähedal võiks kindlasti olla bussipeatus, kust pääseb igasse ilmakaarde liikuma. Kui neid tingimusi pole täidetud või siis piltide järgi ei avalda ümbruskond mulle muljet – siis ei sobi. Kindlasti ei meeldi mulle näiteks mammuthotellid kuskil teiste suurte hotellide vahel. Olgu seal kasvõi 1o basseini ja baari…ei köida. Tahan minna hotellist välja ja saada kohe mere äärde või loodusesse. Nagu ma olen ennegi kirjutanud – me ei käi mere ääres päevitamas, vaid ujumas. Me ei käi hotellielu nautimas, vaid seiklemas. Ja selleks et ujumismõnusid nautida, ei taha ma kaugele minna ega sulistada basseinis. Bassein sobib, aga teatud erandkordadel. Sellest tuleb kunagi ka juttu.
Ühesõnaga vaatasin ja vaatasin neid pakkumisi, aga reaalsuses polnud mul ikkagi veel otsust langetatud isegi mitte veebruari alguseks. Üks mõte oli tegelikult veel omal käel lennata Milanosse ja sealt edasi mööda Itaaliat seiklema, aga kas ma ei osanud otsida või ei sattunud ette piisavalt magusa hinnaga lennukipileteid, siis selline mõte jäi mõneks teiseks aastaks reservi.
Veebruari esimesel poolel oli nagu ikka, turismimess. Enne messi vahetasin mõned meilid Karoli reisifirma esindaja Ave-ga ja lubasin messile tulles nende boksist läbi astuda. Jalutasime messiala läbi, midagi huvipakkuvat ei kohanud ja viimasena suundusime Karol-i boksi. Peale mõningat vestlemist oma reisikontsultandiga jõudsime koos K-ga veendumusele, et läheme siiski oma armsale saarele tagasi. Esiteks meile seal väga meeldis, teiseks – meil jäi seal palju kohti nägemata, mida oleks näha tahtnud. Maksime oma 20% kohe sisse, lisasime veel reisikindlustuse ja võisime rahulikult jääda ootama suve. Reisi ajaks juhtus olema päevase vahega täpselt sama aeg, kui eelmisel aastal. Ehk siis ärasõit oli 18. juuni hommikul kell 6. Aasta tagasi oli väljalend õhtul kell 18.

Alustan nüüd meie reisikirja ja hoiatan kohe, et kes ei viitsi, ärgu parem jätkaku, sest pikale venivad postitused niikuinii. Kuigi….kindlasti on vähem juttu, kui eelmise aasta reisi kohta, sest sel aastal võtsime oma käiku rohkem looduses puhkusena ja vähem kultuuriloolisena. Üles täheldan kõik rohkem iseenda tarbeks, mälestuste hüvanguks ja muidugi on tore, kui kellelgi on nendest postitustest ka abi oma reisi planeerides. Ise otsin ma just peaasjalikult inimeste postitusi, kust asjalikke infokilde ammutada. Reisibüroo, on reisibüroo, aga isiklik kogemus on kulda väärt.

Kui reisi ostsime, hakkasin kohe mõtlema sellele, kuidas olla kell 4 hommikul lennujaamas. 50 km kauguselt tulemine….noh, peaks ikka juba kahest ärkama ja varsti teele asuma. Lisaks veel kedagi omaksetest tülitama, et ta meid autoga linna viiks. Minna ööseks juba kellegi juurde pealinna…sama asi. Ikka varakult ärkamine, pererahva ülesajamine, takso tellimine…..ei lähe mitte. Uurisin veidi asja ja leidsin, et lennujaamast 10 minuti tee kaugusel on mõnus hostel. Ülemiste City Student Hostel ja öö kahele maksab seal 27 eurot. Vähemalt sel hetkel kui ma uurisin, oli hind selline. Mõeldud tehtud ja ostsin meile ööbimiskoha ära.
17. juuni hommikul hakkasime siis pakkima.

pakime

Kui eelmisel aastal suures reisiärevuses enne esmakordset lennusõitu lõunamaale hakkas K pakkima juba kuu ennem, siis sel korral polnud kiiret kusagile. Naljakas oli lihtsalt see, et kui eelmisel aastal pakkisime ennast kokku ühte kohvrisse ja kahte käsipagasiseljakotti, siis sel aastal võtsime kumbki oma äraantava kohvrikese(käsipagasimõõdulised, aga andsime ära) ja lennukisse sisse võtsime kumbki oma seljakoti hädavajalikuga – minul seljakotis fotoaparaat, tahvelarvuti, rahakott, raamat ja lennukisse snäkki. K-l kõigest raamat, rahakott ja mõned vajalikud vidinad veel. Miks kaks kohvrit, kuigi asju polnud sugugi rohkem kaasas, kui eelmisel korral? No ikka pigem sellepärast, et igaüks tegeleks oma kraamiga. Laps harjutaks oma asjade eest vastutamist, mitte et mina vaatan, kontrollin, pakin.
Pealalõunase rongiga sõitsime Tallinna, noorem R tuli meile rongijaama vastu ja viis otse hostelisse ära. Meil oli tegelikult vaja kokku saada hoopis sellepärast, et laenutasime temalt mugavat õhukest ja kiirelt kuivavat rannalina ( tuleb endale ka sellised osta) ja kodunt oli temale vaja tuua üks asi vastu. Hostelis kohal, läksime nõutama oma tuba. Vastu võttis meid tõmmu inglisekeelne noormees. Väga viisakalt, registreeris ära ja juhtatas kuni meie toani välja. Hosteli tuba on muidugi askeetlik, aga enamat pole mõneks tunniks magamiseks vajagi. Puhas tuba, pesemisvõimalused ja ongi elu lill.

hostel

Panime asjad tuppa ja läksime lähimasse ehk siis Ülemiste kaubanduskeskusesse õhtusööki otsima. Tagasi tulles oli meil kõht täis ja mõlemil uued päevitusriided kotis. Läksime neid tegelikult planeeritult otsma, sest reisil on väga mugav, kui on olemas ühed vahetusujukad. Hostelisse tagasi jõudes võtsime ühe kohvri kaasa ja jalutasime lennujaama. Sinna on hostelist tõepoolest 10 minutit jalutada.

lennujaam

Ühe kohvri vedasime kaasa selleks, et lasta see ära kiletada. Eelmise aasta kogemus näitas, et see on kohvrit säästev tegevus ja lisaks on teda lihtne pagasilindilt silmata. Teine kohver oli poja vana nässu ja selle jätsime nii nagu on, panime vaid lukku.

lennujaam

Hommikul väljuvaid lende vaadates avastasime, et mingil põhjusel on hommikusi Kerkyra lende juba kaks ning väljuvad nad 10 minutilise vahega. Ei pidanud vajalikuks sellega oma pead vaevata ja läksime hostelisse tagasi.
Õhtused toimingud tehtud, otsustasime naiivselt heita varakult magama. Kus sa sellega, tuba palav ja uni ei tule. Kui akna lahti teed, siis väikelinna inimesena ei suuda harjuda tänavalt tuleva müraga. Lisaks lennujaama lähedus ja pidevalt undavad lennukid. Igatahes kell 1 öösel olime veel mõlemad üleval ja kuna mulle kirjutas messangeri puhtjuhuslikult tuttav emme, kes töötab lennujuhtimiskeskuses, siis lohutas ta meid et varsti lennuliiklus vaibub ja jõuame veel paar tunnikest magadagi :D Muidugi nii juhtuski, kuskil enne 2 jäime magama. 03.45 helises kell, tõusime üles, pesime hambad, võtsime kohvrid ja jalutasime lennujaama.

Kuna jõudsime kohale veidi peale 4, siis registreerimine algas peaaegu kohe. Järjekord liikus kiiresti, peagi olime juba pagasikontrollis ja ootesaalis. Lennujaamas selgus ka see, miks oli tekkinud kaks ühesugust lendu sisuliselt samale ajale. Korfule lendav inimmass suunati kahte väravasse. Tõenäoliselt polnud mingil põhjusel SmartLynx-il anda suurt lennukit ja väljus kaks väiksemat. Meie lend väljus neljandast väravast ja osade lend 17-st.

lennujaam

Leidsime endale värava kõrval aknavaatega istekohad ja mina läksin ostma meile vett ning asusime sööma hommikust. Peale sööki hakkas juhuslikult arenema vestlus meie kõrval istuva vanema paariga, kes sõitsid esimest korda Korfule. Nendel oli palju küsida ja meie oskasime õnneks vastata. Nii tekkis meil tore vestlus ja ooteaeg möödus kiiresti. Juba pidimegi minema lennukile. Buss anti ette ning meid sõidutati veidi eemal seisva Nordic/LOT lennuki juurde. Lennuk tangitud, pagasikärud seisid lennuki ees ja ootasid pealelaadimist.

lennuk

Lennuk oli väiksemat sorti ja istuma sattusime avariiväljapääsu juurde ehk siis jalgadel oli ruumi kasvõi tantsimiseks. Meie uued tuttavad istusid meil kohe üle vahekäigu, aga kuna nad kumbki ei saanud aru inglise keelest, paigutati nad paraku ümber kuskile mujale. Tuli välja, et varuväljapääsu juures istumiseks tuleb tonksida inglise keelt.
Lennuk rahvast täis, laususid eestlastest piloodid tervitussõnad ja lend võis alata. Õhkutõus sujuv, lend kiire ja korralik.

lend

lend

Enamuse teest me lapsega millegipärast naersime ja ei tulnud nii välja midagi magamisest ega raamatu lugemisest. Tekkisid mingid selle reisi naljad ja lisaks lõbustas oma markantse persooniga lennukirahvast ka üks väga pikakasvuline pikkade afropatsidega transvestiit. Stjuardessid said kena 3 tundi teda lõputult teenindada ja kohale jõudes oli tegelase samm juba üsnagi ebakindel. Küllap peab ka selliseid olema. Tagasilennul oli ta muide millegipärast näost üsna kaame ja olemiselt vagur :D Meie aga ootasime maandumist armsaks saanud saarel ja nagu hiljem selgus, mõtlesime K-ga samu mõtteid. Aastatagune reis seadis ette kõrge lati, ootused on suured. Ega me ei pettu seekord? Etteruttavalt võin öelda, et ei, ei pettunud. Kohe üldse mitte. See reis oli hoopis teistsugune, kui eelmine, aga liigitub samasse kategooriasse – 110% rahul!!!

Igatahes olime varsti oma soojal ja mõnusal Korfu saarel. Kuna meie uued tuttavad pidid tulema meiega samasse kanti ehk siis Gouviasse, võtsime nad sleppi ja peale pagasi kättesaamist suundusime TezTour-i esindajat otsima. Meile anti ette väiksemat sorti kena konditsioneeritud bussike ja kella 11-ks olime rõõmsalt oma hotellis kohal.
Nagu enamasti täistuuridel töötavate hotellidega ikka, siis ka selles hotellis oli chek – in tegelikult alles kell 14. Vastuvõtja oli siiski väga kena ja peale meie sisseregistreerimist näitas, kuhu panna pagas, kus on wc-d, dušširuumid ja muu vajalik ning soovitas minna kas randa või jalutama ning esimesel võimalusel antakse meile tuba kätte.
Otsustasimegi teha esmalt väikese tiiru oma kodukülas, leida üks kohalik turismibüroo ja vaadata, kas sealt saab osta neid kahte reisi, mida me juba kodus plaanisime osta. Kogemustele toetudes teadsime, et oma reisioperaatorilt ei tasu ühtegi sõitu osta, kui just raha peale kuri ei ole. Kohtumine reisisaatjaga oli meil määratud kella neljaks päeval.
Nii me siis marssisime sisse teeäärsesse turismifirmasse, ostsime ära need kaks reisi, mis meid huvitasid ja läksime uudistama meie koduranda. Võrreldes eelmise aastaga, kus meri oli meil hotellist üle tee, tuli sel aastal randa umbes 10 minutit jalutada. 10 minutit on ok, pole üldse kaugel.

korfu

Esimese asjana muidugi katsusime, kas vesi on soe. Kummaline oli selles tegelikult isegi kahelda :D Muidugi oli vesi soe. Käisime varbaidpidi vees, nautisime vaadet ja otsustasime, et lähme hotelli, vahetame riided ja tuleme tagasi ujuma.

korfu

Taamal paistab Korfu kõrgeim tipp – Pantokraatori mägi

Kui me aga kell 12 hotelli tagasi jõudsime, tuli välja, et meie tuba on juba korda tehtud ja ootab meid. Kolisimegi rõõmsalt sisse. Sättisime asjad korda, panime ujumisriided selga ja läksime randa. Oh kui mõnus oli ennast lõpuks vette kasta ja isegi mitte lõdiseda, nagu Eestis tavaliselt. Sulistasime oma pool tundi seal ringi, tundsime rõõmu päikesest ja soojusest, aga seda tõdesime küll, et eelmise aasta hotellirand oli mõnusam. Vahe oli ilmselt selles, et üks asus avamere ääres, teine kahe poolsaare vahel. Kuna poolsaared embasid vett nagu kahe käpaga laiskloom, siis paratamatult kogunes sellele alale igasugust mudru ja adru. Olime harjunud kristallselge veega ja kui juba üle põlve vees varbaid ei paistnud, tundus see veider. Põhi oli teistsugune, peene kivi ja liiva segune. Sellest ka erinevused. Igal juhul ujusime oma isu ikkagi täis ja suundusime tagasi tuppa, et pesta ja vahetada riideid, sest kõht hakkas küsima süüa ja kaugel polnud ka reisisaatjaga kohtumine.

Eelmisel aastal oli meie hotell Potamaki Beach Hotel 3* Benitseses Korfu linnast 12 km lõuna suunas. Sel korral hoopis 7-8 km linnast põhja suunas, Gouvias – Popi Star 2*.

korfu

Popi Star Hotel

korfu

korfu

Pildilt paistab ehk vannituba väike, aga tegelikult oli see ruumikas ja mõnus vanniga pesuruum/wc

Vahet 2* ja 3* vahel tegelikult ei olnudki ning mõlemad hotellid olid sümpaatsed. Üks lihtsalt suurem, teine väiksem. Mis puudutab hotelli asupaika saare suhtes, siis need piirkonnad ja Korfu linna ümbrus ongi parimad kohad kuhu võiks majutust vaadata, sest nendest on mugav liikuda nii lõunapoole kui põhjapoole. Põhja- Korfus elades lähevad vahemaad juba tülikalt pikaks, sama lõunas ööbimisega. 30 km mägises piirkonnas ei tähenda 20 minutit sõitu, vaid tund ja peale käänulistel, kitsastel teedel liikumist.

Veidi Gouviast endast.

Gouvia — see on asula, mis asub Korfu saare idakaldal ja nagu mainisin 7-8 km Korfu pealinnast Kerkyrast põhjas. Kunagi oli see lihtne kaluriküla, seejärel veneetslaste laht ja nüüd siis suhteliselt populaarne kuurortpaik.

Gouvia paikneb suures kuid vaikses lahes. “Külake” pole suur, aga seal on olemas kõik, mida turist vajab.

Meri on kahe sammu kaugusel – asula ise paikneb piki mereranda.
Elamist võib leida igale maitsele – odavamatest apartmendist, viietärnihotellideni.

Restorane, tarvernaid ja kohvikuid on väga palju. Domineerivad kreeka ja itaalia köögid. Ma usun, et iga inimene leiab endale midagi südamelähedast. On isegi hiina restoran.

Turiste on siin igasuguseid. Armastavad Gouvias puhata nii noored, kui ka pered ning keskealised. Siin on palju pubisid, restorane, baare ja klubisid, mis on avatud varajaste hommikutundideni, kuid sealjuures melu nendes kuidagi nagu kedagi ei sega.
Lastega pered armastavad Gouvia randa ka sellepärast, et seal muutub vesi sügavaks aeglaselt. Põhi on lauge.

Rannaala on suur, peene kiviga, puhas. Vesi ise, nagu mainisin pole nii säravalt läbipaistev, sest laht korjab mudru enda sisse. Samas on seal vesi soojem, kui paljudes muudes randades.

On olemas autorendifirmad, rollerite, rataste rendid ja ATV-de rendid.

Päris mugav on ka see, et suhteliselt lähedal asub suur supermarketiketi kauplus Diellas. Normaalsed hinnad ja suur sortiment. Laupäeviti on seal palju rahvast, sest kohalikud teevad sisseoste. Pühapäeval kauplus suletud.

Kohalik vaatamisväärsus – vanad varemed/kivikaared, kus kunagi ehitati ja remonditi laevu. Sel suvel oli ala piiratud ja nende juurde ei saanud minna. Eemalt neid nägime, aga pildile ma neid millegipärast ei püüdnudki.

Teiselpool lahte on väike maaliline valge kirik.

korfu

Võib öelda, et sellised kirikud: pisikesed, korrastatud, lumivalged – asuvad enamasti täiesti vee ääres ja on nagu Korfu saare sümbolid. Selliseid kohtab sageli postkaartidel, maalidel ja suveniiridel.
Paljud valivadki Gouvias elamise tema suurepärase asukoha pärast. Pealinnani kiviga visata ja mugav igasse kanti sõita. Diellase supermarketi ees mõlemal pool teed on bussipeatused, kus peatuvad nii linnaliinid kui maakonnaliinide bussid. Linna sõidab sealt buss nr. 7, mille teekond ulatub Gouviast edasi Ipsoseni. Buss liigub nädala sees iga 20 minuti järel. Linnast tagasi väljub viimane buss kell 23.30. Nädalavahetusel liigub see buss pooletunnise intervalliga.

Peale pikaleveninud hommikut hakkas kõht endast märku andma. Juhtumisi elasid ühed meie armsad sõbrad eelmisel aastal Korful samuti Gouvias, nagu meie tänavu. Lihtsalt kõrvalasuvas hotellis. Tänu nendele teadsime otsida ühte sealsamas asuvat restorani nimega Vergina, mida peab üks vanem kreeklasest härrasmees Stefanos, kellele väga meeldivad eestlased ja eesti keel. Õpib seal aga aastaid eesti keelseid fraase ja eestlased on tema aukülalised.

korfu

korfu

Ka restorani ees on väljas juba reklaam täiesti eesti keeles.

korfu

Kuna sõbrad palusid minna teda nende poolt tervitama, astusime sinna sisse. Istusime lauda, kohe toodi meile vett juua ja lapsele lilled :D

korfu

Tellisime endale alustuseks traditsiooniliselt kreeka salatit ja tadzikit. Kreeka salat jäi imekombel meil sedakorda ka esimeseks ja viimaseks sellel reisil. Küllap siis eelmisel aastal saime üledoosi ja kuigi salat maitseb oivaliselt, eelistasime maitsta rohkem erinevaid toite.

korfu

Vanahärrat me sel korral siiski kusagil ei näinud. Mis seal ikka, sõime kõhu täis( portsud on vaevu ärasöödavad, nii suured)

korfu

ja läksime tagasi hotelli. Mina hakkasin ennast sättima kohtumisele reisikontsultandiga ja K läks hotelli taha basseini ujuma.
Kohtumine läks tänavu kiirelt ja lõbusalt. Reisisaatja juhtus olema väga armas ukrainlanna. Kui kuulis, et me saarel juba teist korda, hakkas naerma ja arvas kohe, et meile pole siis mõtet midagi müüa, sest teame ise kõike. Nii oligi ja mina olin tänulik, et ta meile midagi kaela ei üritanud määrida. Ajasime niisama juttu maast ja ilmast, lobisedes saime kõvasti naerda ja liikuma hakkas ta alles siis, kui oli aeg järgmisse hotelli kohtumisele minna.
Mina suundusin edasi basseini juurde K-d otsima, et peagi võtta ette ümbruse avastamise jalutuskäik. Gouvia piirkond on päris suur ja seal on mõndagi vaadata. Plaan oli minna saare pealinnapoolse käpa suunas, kus asub Gouvia Marina jahisadam. Oma “külast” kaugemale me esimesel päeval ei viitsinudki minna, sest öine magamatus ja soojus roiutasid ning lihtsam oli niisama kulgeda, kui sihipäraselt liikuda.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Nii me siis kõndisime ja nautisime soojust, päikest, niisama olemist, kreekalikku rahu, kohalikku koloriiti ja ilusat loodust.

korfu

korfu

korfu

korfu

K ostis endale võimalusel jäätist ja nii oli aklimatiseerumine lihtsam.

korfu

Mõne aja pärast jõudsimegi sadama väravasse, astusime mööda kriketiväljakust ja olime uhkete ja veel uhkemate aluste vahel.

korfu

Nii mulle kui lapsele meeldivad väga purjekad ja kaatrid ning nende imetlemiseks me omale ajapiirangut ei seadnud. Väikelaevasadamates on tavaliselt mingi veider rahu. Eriti muidugi siis, kui meri on rahulik. Loojuva päikese valguses sillerdav meri, vaikselt õõtsuvad purjelaevad…mõnus.

korfu

korfu

korfu

korfu

Gouvia sadam saab võtta vastu 1235 jahti pikkusega kuni 80m ja süvisega kuni 5,5m. Sadamas on mitu tšarterfirmat, kust saab purjekaid rentida. Gouvia Marina -s on loomulikult kõik vajalikud teenused jahisõitjatele: vesi, elekter , tualetid, duššid, supermarketid, jahitarvete kauplused, purjetamisrõivaste kauplused, bassein ujumiseks.

korfu

On olemas ka jahtide remontimise teenused.

K leidis sealt endale isegi unistuste auto :D

korfu

Kui üks hetk tundus, et nüüd aitab, hakkasime jalutama tagasi. Tagasiteel nägin ühte huvitavat puud, mida reisi ajal märkasin korduvalt. Mis puu see on, seda ma aga ei tea. Peab välja uurima. Puu tuvastatud, pidi olema jaanikaunapuu!

korfu

Kassid käivad seal poodides jalatseid uurimas ja luurekat mängimas.

korfu

Kõht oli vahepeal tühjaks läinud, palavus uimaseks teinud ja nii maandusime ühe teeäärse söögikoha terrassil, mille nimi oli minumeelest Grand Kafe.

korfu

Ei midagi erilist, aga sõime kahepeale ühe vaagnatäie friikaid koos sandwich-itega. Kreekas muide tasub olla toidu tellimisega ettevaatlik. Võib juhtuda nii, et kui iga inimene tellib oma….ei jõua kõike seda ära süüa. Võtsimegi toidu kahepeale ja kummalegi värskelt pressitud apelsini mahla.

korfu

korfu

korfu

korfu

Enne hotelli naasmist käisime ära veidi eemal paiknevas suuremas marketis, kust tõime endale tuppa joogivett. Korful nimelt kraanivett ei jooda, kuna kraanist tuleb filtreeritud merevett ja merevesi on seal väga lubjane ning soolane. Pudelivesi on õnneks väga odav. Selleks, et marketi juurde saada, tuli ületada suurem tee.

korfu

ja teede ääres on seal toredaid telefoniputkasid

korfu

Poes käies vaatasime üle ühtlasi juba ka bussiplaanid

korfu

korfu

Teede ääres kasvab seal palju sellist meie raudrohu tüüpi taime, aga päris samasugune see ei ole.

korfu

Tagasi hotelli läksime mööda väikseid tänavaid seigeldes.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Hotelli tagasi jõudes oli päike juba üsna madalal ja otsustasime minna veelkord randa. Sai seal ujuda ja vaadata toredaid suuri linde ( peale meie keegi ei ujunud). Need ühed linnud olid eriti huvitavad. Lestajala järgi vaadates ilmselt mingid pardilised, aga tavalised pardid nad polnud. Tavalisi ujus seal samuti ringi. Emane oli valge punase nokaga, isane kirju ja punase noka ning nokapealsega. Mis oli nende puhul huvitav, siis see, et ta tuli ja vaatas sulle otsa nagu koer. Kui hakkasid temaga rääkima, liputas saba – jälle nagu koer :D Kui mõni linnutark siin seda loeb ja vaatab, valgustage palun mind ja täitke lünk minu isiklikus linnuriigis :) Tänud Killukesele ja Krissule- muskuspart on tuvastatud :)

korfu

korfu

korfu

Muide, mis puudutab meres ujumist, siis vaatamata ülisoojale ja mõnusale veele, ujub turiste meres hämmastavalt vähe. Uurisin selle kohta reisikorraldaja käest, sest selline asi torkas silma juba eelmiselgi aastal. Tuli välja, et liigub selline teooria. Kohalikud, endised sotsmaad ja veel mõned riigid – nende inimesed on harjunud meres ujuma ja teevad seda rõõmuga. Eeuroopa suurriikidest tulijad(Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja mõned veel) aga eelistavad basseine ja niisama rannas päevitamist. Tuleb välja, et nende reisikindlustus ei pidavat katma õnnetuste kulusid, mis juhtuvad lahtistes veekogudes. Kindlustus katab vaid neid kulusid, mis juhtuvad basseinis. Pühaporgand, kui see tõesti tõsi on, siis kõlab see vägagi kummaliselt. Nojah, igatahes sellist juttu mulle räägiti ja nali naljaks, aga ilusas, puhtas ja soojas meres ujujaid on tõesti vähe.

Rannas olles läks päike lõpuks täitsa looja. Imeliselt ilus on see värvide mäng loojangu ajal, kui ees on vesi ja taustal mäed.

korfu

korfu

korfu

korfu

Rannas olid kõik lebotoolid juba kokku korjatud ja rannaäärsed restoranid-tavernad-baarid-klubid olid valmis õhtusteks üritusteks.

korfu

Suundusime hotellituppa, vahetasime riided ja läksime meie lähikonda jalutama. Õhtu lõpetuseks istusime tänavaäärsesse kohvikusse nimega Fresh, kust sai jäätist ja smuutisid. Muud toitu muidugi ka, aga enne ööund midagi muud nagu ei soovinud. K lõbustas ennast jälle väikese jäätisega ja mina võtsin ühe mustika-ingveri smuuti. Ohsapoiss, ingverit oli seal ikka päris kõvasti. Võisin pärast täitsa tuldpurskavat lohet etendada, aga õhtuks oli magamatusest juba nii suur uimasus, et peale kosutavat jooki vedasid lohe ja tema tütar ennast magama :) Esimene reisipäev jõudis õhtusse.

korfu

korfu

Meie eelmise aasta seiklusest saab lugeda alates SELLEST postitusest.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 10 kommentaari

Suvine padi

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, läheb lapse klassijuhataja uuest aastast uude kohta tööle. Kuna õppeaasta viimaseks ürituseks oli klassipiknik, siis tundus hea mõttena seal õpetajale tänukingitus üle anda. Pähe tuli idee õmmelda kingiks mõnus kaisupadi, kus kõikide laste nimed peal. Pakkusin mõtet klassi lapsevanematele, see võeti vastu ja nii see padi mul valmis saigi. Mõõtudelt üsna kopsakas. Selline, kuhu 60 x 60 toorik sisse mahub.

tort

tort

tort

tort

Padi on maalähedastes toonides ja rahulik. Ainult üks särtsakas ruut keset patja leidiski endale koha. Õpetaja oli aga rõõmus, et saab nüüd tervet klassi korraga kallistada. Meie jälle loodame, et see padi tuletab talle neid toredaid lapsi ikka ja jälle meelde :)

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Suur suvi on käes

Selle looga on siin nüüd nii, et kirjutasin seda peale kooliaasta lõppu ja mitu päeva enne jaanipäeva. 17-l juunil aga sõitsime ära ning kirjutis jäi lõpetamist ootama. Tagasi tulles oli arvuti rivist väljas. Täna imekombel heast peast läks tööle, aga nädalavahetusel katsuks tal ühe osa ära vahetada ja veidi putitada, et ei tekiks loteriiolukordi läheb tööle – ei lähe tööle. Kasutades juhust, panen postituse kiiresti üles, sest kui arvuti välja lülitada või ta ise sleep-i läheb, ei või iial teada, kas uuesti tööle hakkab.

Kui kooliaasta on läbi saanud, ongi suur suvi käes ja pole üldse lugu, et kalendrisuvi on alles saabumata.
Ma isegi ei kahtle, et kõik lapsed ja vanemad ohkavad kergendatult, kui lapsed ei pea enam hommikuti kooli minema. Ohkavad muidugi erinevatel põhjustel. Kui õppimine väga ei istu, siis suvevaheaeg on tõenäoliselt lapsele suur pääsemine kooliorjusest. Ohkavad vanemadki kergendatult, et pole vaja enam oma võsukest takka sundida või koeruste tõttu koolis vaibal käia.
Mina lapsevanemana rõõmustan aga sel põhjusel, et ometi ma ei pea ärkama kell 6, vaid saan magada kaheksani ja siis tööle minna. K-l teadupärast kummaline komme ärgata koolipäevadel kell 6 ja kui temal kell heliseb, siis paraku ärkan üles ka mina. Suurem uni selleks ajaks magatud ja tahes tahtmata kuulen, kuidas ta ringi sebib, pesemas käib ja endale süüa teeb. Perioodiliselt on muidugi tore puhata ka igasugustest lapsega seotud üritustest. Kooliaasta sees käib minu elu lapse tegemiste järgi ja igas kuus on kalendris hulga kuupäevi, millega mul tuleb arvestada.
Mis puudutab K-d ennast, siis tema on meil suhteliselt aastaringselt rõõmus. Kool on tema jaoks koht, kuhu ta tahab minna ja mis pole tüütu ega koormav. Eks puhata tuleb temalgi, aga uut kooliaastat ootab sellegipoolest. Talle lihtsalt meeldib koolis käia. Nädal enne kooliaasta lõppu teatas igatahes õhinal, et tahaks juba kuuendasse klassi minna :) Tunnistus oli sel aastal igav, puhta viied ja kiituskiri pisteti viimasel päeval samuti pihku. Seda paberit vaadates tekkis mul küll tunne, et kingikas õige koolile paksemat ja viisakamat paberit kiituskirjade printimiseks :D
Ühesõnaga kahesõnaga suvevaheaeg on käes. Mõneks ajaks koolist ja muusikakoolist priius. Laulustuudio hooaeg on samuti läbi, aga laulupidu on veel ees. Ma ei teagi enam, mitmes pidu see meil tuleb. K on pidudel osalenud igal aastal lausa sellest ajast, kui oli 4,5 aastane ja mina olen sama tralli läbinud kooride saatjana. Tänavu oleme taaskord kohal ja laulame.

lupiinid

Mis siis enne suurt suve on veel toimunud?

Loomulikult laulustuudio kevadkontsert. Kevadeti on kontserte kaks, sest lauljaid on palju ja kõik tahavad esineda ning näidata, mida õppeaasta jooksul on selgeks õpitud. Kui siiani olime me osalenud just noorema vanuseastme üritusel, siis nüüd oleme koos suurtega. Väiksemad lapsed on nunnud ja heldimustunne tuleb peale iga pisikest pudinat kuulates. Suurematega on aga juba see tore asi, et repertuaar huvitavam ja esitajad märksa kogenumad. Vanema vanuseaste kontsert oli tänavu väga nauditav. Laulupeorepertuaar oli tõstetud mõneks ajaks ” riiulisse” ja esitusele tulid hoopis igihaljad lood erinevatest muusikalidest ja teised toredad palad. Juulis laulupeol laulame jälle.
Sel aastal ei õnnestunud K-st ühtegi adekvaatset jäädvustust kontserdilt saada. No ema -käpard, kui pabistab lapse esinemise pärast. Tegin teravustamiseks kiire pildi enne laulu algust ja sattus sinna peale kuidagi poolküljega ja kui oli vaja hakata laulu salvestama, siis hopaaaa….fotoka nupp, mis lülitab sisse salvestuse, kiilus kinni. Sain selle siis kuidagi poole loo pealt käima ja on nagu on. Laulis ta aga sel korral esimest korda inglise keeles ja lauluks oli imeilus ” Moon River”.

Siia aga üks tore lugu ” Pesupäev” / U. Buschmann arr. T. Paluoja
tekst: V. Lipand/
laste/neidudekoorilt.

Üsna mai lõpus käisime kooli korraldatud kogu koolipere piknikul. Ilm oli meie poolt ja sadu jäi lõunaks järgi. Oli mänge ja esinejaid, iga klass tegi küpsisetordi millest moodustus üks parajalt pikk ühistort ning peaesinejaks oli Liis Lemsalu. Täitsa tore, et kool sellise ühise õhtupooliku korraldas. Tundub, et lastele meeldis.

tort

Mõned päevad tagasi pidasime maha järjekordse pikniku. Sedakorda traditsioonilise oma lapse klassi perepikniku. Viis aastat teeme seda õppeaasta lõpus kõik koos mõne lapsevanema koduõuel. Käime külakorda ja võtab vastu see, kel võimalus ja koht. Laua katame muidugi ühiselt. Pererahvas organiserib klassi raha eest grillimiseks vorstid – lihad ja tuleaseme.

Rapla

See pilt on tehtud, kui kõndisin bussijaama, et pererahvale külla sõita ja kõik järgmised on nende talu kaunist õuest

Kuna sel aastal olid vastuvõtjad ühtlasi ka meie peresõbrad, olime K-ga seal platsis juba keskpäevast. Lastel koolipäeva polnud ja minul juhtus olema vaba päev. Nii sõitsimegi bussiga varakult kohale, et pererahval abiks olla. Keetsime rõõmsalt koos suppi ja sehkendasime, et laud kenasti kaetud saaks. Koos saabujatega tekkis aina juurde ja juurde erinevaid marju ja puuvilju…seega usina mesilasena tuli kõik see kraam ära pesta ja lauale kanda.

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Rahvast kogunes palju ja kohalikud sääsed kutsusid sel puhul külla ilmselt ka kõik ümberkaudsed sääsed. Nendele verekaanijatele vaatamata aga oli meil väga äge õhtu. Viie aastaga hakkavad lõpuks selgeks saama ka enamus lapsi ja lapsevanemaid ning seda lõbusamaks need peod muutuvad.

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Aga lapsed…nemad on juba nii suured, et orgunnivad omale tegevusi ise. Küll aadrejahti, küll viktoriini ja mida kõike veel. Kui jooksmisest mahti üle jääb, jõuavad isegi süüa. Ma tõepoolest saan aru, miks K ootab juba kooliaasta lõppedes uue kooliaasta algust – neil on üks igavesti äge klass.

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Kadarpiku

Selle kevade ainus kurb asi oli vaid see, et uuest aastast on lastel uus klassijuhataja. Kes? Seda me paraku veei ei tea ja vaevalt enne sügist ka teada saame. Sai siis klassijuhataja Tiiagi piknikul kenasti ära tänatud koosoldud aastate eest. Loodame igatahes koos lastega neile sügisel ühte head ja asjalikku uut klassijuhatajat ja eesti keele õpetajat. See klass väärib tõesti vaid väga head :)

Kadarpiku

Mis siis veel? Ah jaa, muidugi. Kolleegidega käisime väikesel tuuril oma maakonnas. Kõigepealt külastasime meie uut riigigümnaasiumi. Osad ei jõudnud sinna siis, kui enne kooliaasta algust oli maja avatud kõigile vaatamiseks ja raamatukogu polnud tol hetkel üldsegi veel sisustatud. Mina käisin avamise ajal majale ringi peale, aga seekord läksin siis uuesti, et näha ka töötavat raamatukogu. Esimesel korral majas käies läksin sealt välja kehva enesetundega. Panin selle uue maja lõhnade arvele- värske värv, põrandakatted….

lupiinid

Seekord lootsin, et õppeaastaga on kõik paremaks läinud, aga tuhkagi. Samamoodi tundsin, et ringkäigu lõpuks on kehv olla ja õhust puudus. Eriti halb oli maja vanas renoveeritud osas. Kuidas sellises majas iga päev õppida ja tööd teha??? Kurb, aga ma ei valiks sellist keskkonda ei endale ega lapsele.
Mis puudutab raamatukogu, siis jah – uus, modernne, aga ei vähimatki privaatsust. Mitte kellelgi. Ei töötajal ega lugejal. Aga võib olla nad ei vajagi seda :

lupiinid

lupiinid

Edasi istusime autodesse ja sõitsime külastama kohalikku väikeettevõtet ” Minna Sahver”.

lupiinid

Siretit, kes ettevõtte perenaine, tean ma pikemat aega, marmelaade samuti. Nüüd oli siis võimalus külastada kohta, kus maiust toodetakse. Ma pole küll suurt magusasõber, aga põnev ikkagi. Tublid naised meil siin Raplamaal.

lupiinid

lupiinid

lupiinid

Samas majas marmelaaditootmisega on teinegi ettevõte, kus ametis tegusad noored naised ja toodavad nad looduslikku kosmeetikat nimega Bon Merite. Sarja looja ja ettevõtte juht, noor nääpsuke kolme lapse ema Merit oli meid vastu võtmas ja alles kohale jõudes seostasin ma inimest ja ettevõtet. Tegelikult ma ju isegi teadsin, et Merit hakkas kosmeetikatootmisega tegelema, aga olin ära unustanud. Meritit ennast tunnen ma aga juba sellest ajast, kui ta päris väike oli.
Tegemist on niisiis loodusliku kosmeetikasarjaga – kreemid, õlid. Tasub kindlasti proovida, sest mine tea, äkki saab sellest uus lemmik. Ostsin ühe kehakreemi koju proovimiseks ja kuigi ma ise olen kehv keha kreemitaja, siis tundub kreem pudelis ikkagi vähenevat. K on see usin kasutaja.

lupiinid

Mitmes kohas käidud, hakkas saabuma lõuna ja kolleegidel kõhud korisesid. Meie teekond viis edasi Opi talusse, kus meid ootas Kaire.

lupiinid

Tema esindas seekord oma firmat – Kaire magus maailm. Kaire juures ootas meid üks tummine seljanka supp ja Britta kook. Kõht head ja paremat täis, suundusime taluõue ringkäigule. Kaire rääkis, et tänavu oli neile aida aääa pesa teinud üks reinuvader. Elas seal oma mitme pojaga, aga meile ta ennast loomulikult ei näidanud.

lupiinid

lupiinid

lupiinid

Minu üks selle aasta lemmikuid täies õies – viirpuu

lupiinid

Kaunis aed üle vaadatud, sõitsime edasi Kehtna taha koduloolisele ringkäigule selasesse kirikusse ja surnuaeda.

lupiinid

lupiinid

lupiinid

lupiinid

Võililled on selleks aastaks ära õitsenud ja alles on veel vaid üksikud valged pallikesed. Ootavad tuulepuhangut, et laia ilma lennata.

lupiinid

Nii hakkaski meie ringkäik läbi saama ja oli aeg sõita tagasi kodu poole. Hommikusest sombusest ja veidi vihmasest ilmast oli saanud ilus päikesepaisteline pealelõuna.

lupiinid

lupiinid

Mai lõpus oli meil muidugi ka Selveri suurjooks. K jooksis oma 5 km ja meie pisikesed piigad tegid oma esimesed lastejooksud.

lupiinid

kevad

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment