Nii lihtsalt on

Jah, mulle on kallale tulnud väsimus.
Juba teist nädalat olen ma ei liha ega kala, ehk siis haakisin töölt endale külge mingi pahalase, mis pole päris pahaks läinud, aga hea olla samuti pole ja see mittemingisugune enesetunne on sindrima väsitav. Loomulikult aitab sellele närusele enesetundele kaasa ka lagipeas pikutav ühtlaselt hall taevas, mis on õndsalt meie kohale laotunud ega kavatsegi kusagile liikuda. Kell 9 on veel pime, kell 13 on ikka pime, kell 14 on juba pime ja nii ongi tunne, et vegeteerid siin ringi nagu mingi ööloom. Pidevalt haigutades ja silmi nühkides. Ma küll jälle kordan ennast, aga karu on üks tark loom – kui ikka pime ja närune aeg, tuleb magada.
Ühesõnaga tahtsin natuke kiunu ja vingu endast välja lasta, sest ühelgi normaalsel inimesel ei peagi olema kogu aeg suu kõrvuni ja trillatrullatrolla.
Sellises olekus hakkan ma soovima igasuguseid veidraid asju. Eile ütles sellepeale mu poeg, et ema, sa oled ju alati olnud majandusliku mõtlemisega, sedasi ei saa :D Noh, ma tahtsin, et meie kliimas oleks inimesel kaks kuuajalist puhkust aastas :P Muidugi ma tean, et alati on sellisele asjale vastus – raha ei oleeee ja tean, et nii ei saa. Tegelikult mitte et päriselt ei saa, vaid tasuliselt ei saa. Kui ikka väga kinni kiilub, tuleb võtta palgata puhkust. Aga selleks peab kohe täitsa kinni kiiluma, sest muidu läheb eluke kitsaks ja lapsele on päris kurb öelda, et raha ei ole. Kohtasin täna oma endist tervisekeskuse pereõde ja tema arvas, et ma peaksin saama mõne päeva lihtsalt kodus puhata. No aga kuidas ma sedasi koju jään, kui päris haige nagu ju pole?
Ja siis ma mõtlesin, et raamatukogu võiks ju ometi olla selline koht, kus töötab võlukunst. Ütled näiteks raamatule, et hei, sul on selg must ja saadad ta puhastustöökotta. Raamat ohkab ja suundub lehtede sahinal puhastusse. Või lausud kadunud asjade loitsu ja kadunud raamat ilmubki välja. Ühesõnaga oleks küll ja enam mida võlukunsti abil korraldada aga jah, unistada ju võib. Õnneks pole see keelatud. Pealegi mõni unistus ikka aeg ajalt täitub ka.
Ah, tegelikult mul pole isegi paha tuju, aga see poolpidune olek ja hall taevas on väsitavad. Ma veidi veel kannatan ja varsti panen oma rõdul jõulutulukesed põlema. Ikka selleks, et valgust saada ja valgus teeb päris kindlasti olemise mõnusamaks. Laupäeval, lapse sünnipäeva ajal, juba katsetasingi ära -tulukesed töötavad. Suur suvi pole hiinamaiseid traate nahka pistnud. Küünlavalguse ja tulukeste aeg on käes.
Hetkel võib ja tuleb lubada endale veel veidike laisemat olemist, sest muidu ma kahtlustan võib mu kere pahaseks saada ja päris tõbiseks jääda. Praegu olen suutnud veel selle pahalase kontrolli all hoida ja piirdun pisut kareda ninaneeluga, mis ajab köhatama ning tillukese nohuga. Täna hommikul tõustes teatas K, et kurk valus ja kõrvad pisut lukus…ja see ei ole enam üldse hea uudis, sest tuleva nädala lõpus on minek Saaremaale Võluhääle konkursile. Selline teadaanne lapse poolt tähendab seda, et õhtuid hakkab sisustama sinepijalavann, aur, sipelgapuutinktuur ja varajasem magamaminek. Kuna me mõlemad laekume koju enamasti suhteliselt hilja, siis paljuks seal aega ei jäägi. Isegi õhtusöök platseerub hilisemale ajale, kui tahaks. Lohutab vaid lapse rõõmus hääl, et ema, sa tegid nii maitsva toidu. Ühel õhtul tegi ta mulle ettepaneku pensionile jäädes avada oma kotletikohvik :D Ma pidavat väga maitsvaid kotlette tegema. Nojah, ma küll ei kujuta ennast ette päevast päeva panni ääres kotlette praadimas ja kes seda ütles, et selleks ajaks meie riigis veel mingi pension üldse olemas on. Raba aga tööd teha ja siis kohe tööpostilt jalad ees üle vikerkaare.
Kui õhtusöök kõhtu paigutatud, siis ongi kell juba parasjagu palju. Tõsiseid töid ette ei võta ja kui lapsel koolitööd tehtud, klaver harjutatud, laulud lauldud keerame ennast kerasse ja loeme raamatuid. Hädise olemise õhtud…..ja kaua seda enam endale lubada ei saa, sest mõnedki tööd on tarvis lõpetada ja midagi jõuluvana kontorisse saatmiseks valmis õmmelda. Kui ilm helgemaks läheb, ootavad mõned pered jäädvustamist, sest sellise hallide varjundite spektriga ma keeldun peresid pildistamast.
Kas jõudsin piisavalt halada? Ma loodan küll, sest rohkem ei jaksa. Rõõmus on kõvasti parem olla.

Tegelikult on vahepeal olnud palju toredaid sündmusi.

Kõige tähtsam on see, et minu pesamunal oli sünnipäev. 12 aastat rõõmu ja aina rohkem tunnen seda, et ta on tulnud mind siia ellu õpetama. Kõik lapsed tulevad meid siia ellu õpetama – kes üht, kes teist asja ja õpetavad nad siis, kui sa oled nendega päevast päeva koos. Nii kasvab laps ja kasvab täiskasvanu. Kui viimane on muidugi õppimisvõimeline.
Vaatan oma lapsi ja mõtlen, et elukogemuslikult tean ma asju, mida nendel on tarvis veel õppida, aga oi kui palju on ka minul neilt kolmelt õppida ja mulle tõepoolest väga meeldib neilt nõu küsida, kui ma ise midagi ei tea või pole päris kindel, aga aiman, et noortel inimestel on need teadmised olemas. Üks, mida kindlasti kõik vanemad oma laste kõrval elades õpivad – on kannatlikkus. Eksole, õpid ja õpid, aga vahest ikka kannatust ei jagu. Õnneks aastatega hakkab asi selgemaks saama, sest minu lapsed on osutunud headeks õpetajateks.

Niiet jah, meie piiga sai 12. Sünnipäevapeod on peetud ja nüüd võin mina selle teema umbes aastakeseks riiulisse panna.
Oleme kangekaelselt 12 aastat vältinud igasuguseid mängutubasid ja muid meelelahutuskohti ning pidanud sünnipäeva kodus. Lastele see meeldib.
Kui alguses vanemad ikka küsisid, mis kellani pidu kestab, siis enam ei küsi keegi. Sõpruskond on harjunud, et meil käib sünnipäevapidu seni, kuni külalisi jagub. 10-12 last on tavaline kogus ja peale 3-4 tundi on ära läinud väga üksikud. Ikka need, kel on pärast vaja veel kusagile koos vanematega minna. Enamus kambast pidutsevad meil vaata et keskööni ja sitkemad jäävad pidžaamapidu ning filmiöödki pidama.
Sel aastal olid viimasteks K ja kaks kanget sõbrannat. Peale järgmise päeva hommikusööki tegin neile lõpetuseks kaartide meisterdamise töötoa ja kell 2 päeval lahkus viimane külaline, et tähistada oma isaga isadepäeva.
Midagi tegin sel aastal siiski hoopis teisiti kui tavaliselt ja see teistmoodi puudutab just sünnipäevalauda.
Kui tavaliselt ma olen püüdnud teha midagi huvitavat ja tervislikku, siis sel aastal lõin käega ja tellisin lastele mitu suurt pitsat :) Lihtsalt minu heade kavatsustega juhtus sageli nii, et küll üks ei söö seda ja teine ei söö teist. Isegi kodust jäätist, mis on sisuliselt külmutatud variant banaanidest ja marjadest kõik lapsed ei söö. Kui kodus oled harjunud sellega, et laps sööb kõike ja armastab uusi toiduelamusi, siis unustad lihtsalt ära – enamus lapsi sellised ei ole. Pitsa on aga kõigile nii tuttav toit, et söömata ei jää ükski killuke. Meie peres on jälle vastupidi- pitsa jõuab siin lauale haruharva.
Korvikesed erinevate salatitega tegi K koos varem kohale tulnud sõbrannadega ise valmis. Minule jäi teha nipet näpet asju ja tordi tegi K otsast lõpuni ise. Mis sellest järeldada? Laps on suureks kasvanud. Mina võin südamerahus täita nõudepesumasina funktsiooni ja ajada juttu sõbrannast emaga, kes koos oma lapsega meile laekus.(Minu suureks rõõmuks)

Vahepeal on eilsest saanud täna ja lisandunud kaks uudist.

Esiteks see tore asi, et käisin eile koos K-ga valimas klaverit. Nimelt peale pikka ootamist ja soovimist, osteti meile tööle lõpuks vägagi vajalik klaver. Vana oli üks korralik ront, mille kordategemine oleks maksnud põhjendamatult palju ja kas siiski oleks temast asja saanud, on küsitav. Niikui K kuulis, et lähen õhtul klaverimaale pille proovima, tahtis ta kaasa tulla. Jaaa, oli see vast lahe õhtu. Nii palju klavereid, üks parem, kui teine. Uskumatu, aga ühele teismelisele lapsele oli see nagu paradiis. Nii me seal särasilmselt proovisime erinevaid pille, kuni leidsime selle oma ja õige. Proovima läksime ühte valget klaverit, aga asja käigus rääkisime valge mustaks ja valituks osutus must iludus. Kõigele lisaks tutvusime ääretult vahvate inimestega.
Täna lõuna ajal saabus see suurepärane klaver meie majja ja nüüd saame võtta vastu uhkusega kõik meie majja saabuvad esinejad, kes vajavad klaverit. Sisse õnnistab klaveri juba täna õhtul Siiri Sisask.

Teine uudis pole üldse hea uudis, aga kehvad uudised on alati selleks, et need ära lahendada, onju. Nimelt täna varahommikul hüüdis vannitoast unise häälega K:” Emeeeeee, hiir jooksis praegu vannitoast tuppa!!!!!” Mo püha porgand, mismõttes hiir? Me oleme elanud selles korteris varsti 20 aastat ja siiani on hiired olnud majas täpselt ühel korral 10 aastat tagasi. Siis tõime koju lõksu, saime õhtuga 5 hiirt ja sellega asi piirdus. Ja nüüd siis 10 aastat hiljem, jälle. Urr, ma ütlen. Tuleb minna jälle lõksu ja juustu ostma. Või tuleks äkki poja perelt mõneks ajaks kassi laenata? Kaldun arvama ainult, et see kass magab sel ajal, kui hiir tal nina alt mööda jookseb.

Vot sellised on lood siinpool sood ja pilte täna ei tule. Õues on viiskümmend halli varjundit :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari

Kotike preilile ja pall väikesele poisile

Projekt sünnipäevakingid vanavanematelt on täies hoos ja sel aastal on patjade asemel nagu ennegi mainitud – pallid ja kotid. Vanaemal on järgmiseks sünnipäevahooajaks juba jälle mõtted ja minu asi on neid muudkui omal moel realiseerida:)

Seekord läksid sinna peresse üks kott ja pall.

Koti nimeks võiks olla näiteks lillekott. Tegin sellele serva sellised lillekroonlehed, mis kotti paelaga kokku tõmmates moodustavadki lille. Keskmise osa tegin lapiruutudest ja servmised osad Laura Ashley veidi tugevamast puuvillasest kangast. Põhi on ringikujuline ja kotil on õhemast puuvillasest kangast vooder.

Kott

Kott

Kott

Kott

Õues oli pildistamise ajal kuldne sügis

Kott

Kott

Ja siiludest pall. Seekord juba kolmas sinna peresse. Kui esimene oli sinistes toonides mereteemaline ja teine rohelistes toonides, siis seekord oli selline pisikese poisi autoga ja tööriiistadega pall.

Kott

Kott

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Sügis Kadriorus

Keset oktoobrikuud sõitsime ühel laupäevasel päeval Tallinna, sest K tahtis kangesti minna Apollo raamatupoodi, kus saaks kasutada ära oma kingituseks saadud kinkekaardi. Nimelt oli ta taaskord peale maakondlikku suvelugemise programmi parimate lugejate seas ja sealt ta selle kingiks saigi. Mõned vajalikud asjad ajasime veel korda, aga päeva kõige lõbusam osa algas siis, kui saime noorema R-iga kokku ja läksime jalutama Jaapani aeda ja Kadrioru parki. Ilm oli 13. oktoobri kohta imeliselt ilus ja soe. Pargid olid rahvast täis. Ikka kohe väga tihe liiklus oli, rääkimata sellest, et inimesed kippusid kogu aeg pildile sattuma. Püüa palju tahad, ikka satuvad. Pikka juttu polegi siin ajada. Kaunist sügiskirjut loodust on parem piltidelt imetleda ja meenutada.
Kõigepealt siis Jaapani aed

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Kogu see kollase-rohelise-oranži-punasekirju värvipalett oli nii ilus ja üldse ei imesta, et selline ilu tõi kodudest välja hulgaliselt inimesi. Liida sinna juurde veel meie kaunist Eestimaad külastavad turistid ja ongi koos suured rahvamassid. Polnud me ise mingid erandid. Ronisime ikka sinna, kus inimestest puudust ei olnud, aga….. inimesed tegelikult ei sega, loodust jagub imetlemiseks kõigile.

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Jalutades jõudsime Kadriorgu

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Kadriorg

Lõpetuseks siia ka üks Kadrioru lossi pilt. Lossi juurest hakkasime jälle ringiga tagasi Jaapani aia poole jalutama, et otsida üles R-i auto ja suunduda tagasi linna. Ees seisis sugugi mitte huvitav ega lihtne ülesanne – potaste valimine. Seista spordipoes koos teismelisega ja seletada talle, et niiöelda popp jalats pole alati kõige jalasõbralikum jalats, on päris suur väljakutse. Midagi suutsime vist siiski koos R-iga talle lõpuks selgeks teha. Lõpp hea, kõik hea – valida tuleb siiski jalasõbralike ja samuti väga kenade jalatsite seast. Sellest seisukohast on K-l ikka üks järelandmatu ema ja sihikindel vend, keda üldse ei huvita, mida “kõigile teistele ostetakse”. :)

Kadriorg

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Tagasivaade augustisse

See oli siis juba kolmas suvi järjest, kui me avastame ennast augustis Helsingi Linnamäki lõbustuspargist ja kuna viimase aja postitused on olnud järjest näputööd täis, siis vahepalaks tulebki hoopis üks lugu meie käimistest.
Linnamäkis on lahe. Vähemalt minu laste(suurte ja väikeste) meelest kindlasti. Mulle meeldib seal ka, aga mitte igasuguste kaadervärkidega sõitmine, vaid pildistamine ja oma laste rõõmu nautimine.
Tõepoolest, mõne asjanduse peal olen minagi seal sõitnud. Mõnel vabal tahtel, mõne peale ajasid lapsed. Tore, aga vaimustust minus ei tekita. Ei armastanud ma lapsena karusselle ja muid pöörlevaid atraktsioone, ei ole ka hiljemas elus need minus vaimustust tekitanud.
Aga…mis saab olla toredam, kui laste rõõm ja säravad silmad. Nii me siis jätkuvalt ennast lõbutsemast leiamegi.
Esimesel aastal käisime koos K, minu sõbranna ja tema pojaga, kes on K-st umbetäpselt 6 tundi noorem. Eelmisel aastal võtsime selle käigu ette koos minu kolme lapse, minia ja kahe pojatütrega ehk siis terve oma pesakonnaga. Tänavusel suvel olime seal jälle väiksema koosseisuga – mina, K ja noorem R. K jaoks on hästi tähtis, et oleks keegi, kes temaga rõõmu jagab ja kaasa sõidab. Vahetult, atraktsioonil. Mina see ei ole, seega oli see sel korral noorem R. Tema õnneks lustib suurima rõõmuga ja kui õeke mõne hullu atraktsiooni ees hakkas kahtlema, siis vend oli ikka see, kes julgustas ja tagant utsitas. Mina julgustasin ka, mis sest, et ise sinna peale jalgagi ei tõstaks :P

Eelmisel päeval pidasime maal kõik koos noorema pojatütre viiendat sünnipäeva ehk esimest juubelit. Sealt sõitsimegi õhtul pealinna ja ööbisime poja juures. Kesklinnast on ikka mugavam sadamasse varasele laevale minna, kui hakata sinna sõitma enne kukke ja koitu 50 km kauguselt. Kuna olin eelnevalt ostnud meile laevasõiduks hommikusöögi rootsi lauas, siis seal me enamuse ajast ülesõidul istusimegi. Pärast läksime lihtsalt ühte vaiksemasse kohakesse, tegime endale vaiba peale pesa ja tukkusime kuni Helsingini. Istusime ja mõtlesime, et miks me ometi eelmistel käikudel sellisele mõttele ei tulnud ja veetsime tavaliselt aega laeva vööris asuvas suures ruumis, kus on lärm ja sagimine? Järeldus – kõiges oli “süüdi” meie K. Temale meeldis seal osaleda Viking Ville mängudes. Nüüdseks on ta aga kasvanud nii suureks, et tühja sellest Villest. Parem lebotab meiega niisama või käib ise laevas ringi sel ajal, kui meie laiskleme.

2,5 tundi ja olemegi Helsingis. Ilm ilus ning otsus lõbustusparki jalgsi minna tuli üksmeelselt. 5km jalutamist pole ju midagi keerulist.
Enne teele asumist käisime tegelikult traditsiooniliselt Helsingi suures raamatukaupluses. Seal leiab alati mida uudistada ja uurida. Kui me kolmekesi selles koosseisus ringi seikleme, käime alati mõnes raamatukaupluses või raamatukogus.

Ka raamatupoe kõrval olevad kaks tšellot kuulasime ära :)

Helsingi

ja peatusime muljetavaldava kleidi ees

Helsingi

Raamatud üle vaadatud, keerasime varbad Linnamäki poole. Esimesena jäi meie teele linnaruumi ronimisväljak. Sellistest asjadest meil samuti mööda ei minda. Ma natuke ronisin ka, hästi natukene.

Helsingi

Helsingi

Helsingi

Edasi vee äärde linde vaatama

Helsingi

Helsingi

Lõbustuspargi avamise ajaks olime kohal ja sealt need esimesed juba paistsidki. See pikk torn, kus inimesed lennutati viuhhti üles oli esimene, kuhu R peale läks ja ainus, kuhu K keeldus minemast. Mis sest, et edaspidi käis ta palju hirmsamad atraktsioonid läbi, aga sellele ühele ütles ta kindla ei.

Helsingi

R sõidab üles…

Helsingi

ja on naerusuiselt all tagasi.

Helsingi

Niikui R oli all tagasi, lidusid lapsed koos järgmist sõitu tegema. Minumeelest oli see üks hirmus koht ja ka suure lapse hinnangul oli see üks hullemaid, aga sinna oli K nõus minema. Eelmisel suvel ütles suur R selle kohta, et tal pärast pool päeva kõik kõikus :D Igatahes seal nad kahekesi istusid ja ootasid oma sõitu.
Mina püüdsin aga pugeda asjadele võimalikult lähedale, et pilte teha. Hasart noh, igal ühel oma lõbud.

Helsingi

ja sealt nad tulevad, eelviimases reas…

Helsingi

Välja paistab see suur ja kole kollane nii, nagu järgmisel pildil. Paremal pool on aga Euroopa esimene ameerika raudtee, mis on puidust ja praeguseks üle 50 aasta vana. See on ka ainus koht, kuhu lapsed sundisid mind sel korral sõitma minema. Käisin nendega koos muidugi seal ära, laste rõõmuks. Jäin ellu. K käis selle peal vist tervelt 4 korda. Tuli maha ja jooksis aga jälle peale. Nii äge pidi olema.

Helsingi

Helsingi

Ja muudkui edasi, ühelt atraktsioonilt alla, teisele peale. Meil kuidagi vedas sel päeval, et vaatamata nädalavahetusele ja ilusale ilmale oli rahvast nii parasjagu, et kusagil väga pikalt järjekorras seisma ei pidanud.

Järgmiseks oli sõit KIRNU--l Lingi alt saab vaadata täpsemalt, mis koledaid tiire see atribuut tegi.

Helsingi

Ja edasi ootas ees sõit järjekordsel variandil ameerika raudteest.

Helsingi

Helsingi

Enne järjekordset allatuhisemist paistab K olema veidi hapu näoga, aga tundub, et suur venna räägib talle asja ilusaks. Iagl juhul alla tagasi tulid nad mõlemad väga rõõmsatena.
Helsingi

Ja….järgmised ameerika mäed :) Kuidagi ei saanud nendest küllalt.

Helsingi

Helsingi

Kui suuremad loksutamised olid loksutatud, pidasime me tõenäoliselt mõnusat lõunapausi ja pärast seda võeti ette midagi rahumeelsemat, et söödud toit ikka kenasti seedida saaks.
Läksid naljamajja. Ega ma sellest päris täpselt aru saanudk, aga paistab, et oli lõbus.

Helsingi

Pärast naljamaja võtsime ette vesisema atraktsiooni. Mina olen seal üle-eelmisel aastal sõitmas käinud ja otsustasin, et parema meelega teen lastest pilte. Selle sõidu võib teha läbi üpriski kuivaks jäädes, aga kui kummipaat otsustab triivida otse kose juurde ja sinna kinni jääda….oled sõidu lõpuks ikka täitsa märgade riietega. Tol korral, kui käisin seal sõitmas K, minu sõbranna ja tema pojaga, läks meil hästi ja pääsesime kuiva nahaga. Saime näha, kuidas meist järgmise paadi seltskond kenasti kose all puhtaks pesti :P Sama juhtus ka sel korral. K ja R tulid jõest kuivalt välja, aga nendest järgmisel paadiseltskonnal tuli pesus käia :)

Helsingi

Helsingi

Helsingi

Edasi – MAGIA. See asjandus võttsi hirmsa hoo sisse ja keeras ennast veel püsti ka. vaadata oli tore, aga ma ei usu, et sama tore oleks mul olnud seal peal istuda. Lapsed aga olid rahul. Sellele atraktsioonile minnes peab ainult arvestama, et kõik kintsud ei pruugi kinnituste vahele mahtuda. See on ka kodulehel neil ära märgitud.

Helsingi

Helsingi

Nüüd järgmised kaks kohta olid sellised, kus R-il läks süda pahaks :) Nendest esimene oli Vikingi laev, mis kõikus suure kaarega üles ja alla. K on sellel korduvalt sõitnud ja temal pole häda midagi. Mina oleks sealt ilmselt alla tulnud üsna rohelise näoga, vaatamata sellele, et merel purjetades mul süda pahaks ei lähe. R-il samuti mitte. No ja pildistamiseks ei saanud sellele laevale samuti kusagilt piisavalt hästi ligi.

Helsingi

Teine äka koht, mida K naudib ja R ei naudi, on kettkarussell. Kui mina laps olin ja Tallinnas käis igal suvel Tšehhi Lunapark, siis ühte korda ma mäletan, kus riskisin kettkarussellile minna ja muidugi läks mul ka süda pahaks. Natukene.

Helsingi

Peale seda karusselli läksid lapsed erinevatesse kohtadesse. R suundus tagasi sellele atraktsioonile, kus ta esimesena käis ja K-l tekkis vastupandamatu soov sõita kaelkirjakuga :)

Helsingi

Peale kaelkirjakut läks K tagasi puidust ameerika raudteele ja R kasutas seda aega ühel teisel atraktsioonil käimiseks. No see tegi ikka nii kiireid tuure, et pildile ma teda seal ratta sees püüda ei saanud.

Helsingi

Helsingi

Järgmiselt pildilt on siis näha jälle seda puidust kilakolarada ehk vanakest ameerika raudteed.

Helsingi

Päev hakkas jõudma õhtusse. Kõik huvipakkuvad kohad said lastel läbi käidud, titekad vahele jäetud ja meeldivamatel korduvalt käidud. Ajaliselt seal ühe päevaga ei jõua kuidagi päris kõike läbi teha, püüa kuidas tahad ja ega see polegi eesmärk omaette.
R küsisi õhtul, et kuidas ma küll viitsisin nede sabas päev otsa jõlkuda, asju tassida ja ise mitte sõita. Noh, nagu ma alguses kohe mainisin, siis ma sõita nende asjadega ei ihaldagi ning mulle tõepoolest valmistab suurt rõõmu jälgida laste tegemisi ja rõõmustada nendega koos. Pealegi, mulle meeldib elu jälgida ja pilte teha.

Kuigi päev oli pikk ja väsitav, läksime sadamasse tagasi ikkagi jalgsi. Jalutasime läbi juba tuttava pargi, käisime kesklinnas söömas ja varsti oligi aeg sadamasse minna.

Helsingi

Kojusõidul pakkus taevas meile kaunist päikeseloojangut.

Helsingi

Eks paistab, võib-olla järgmisel aastal jälle.

Eelmistest käimistest on juttu SIIN ja SIIN

Posted in Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Sügisvärviline kleidike

Suvel õmblesin vanemale pojatütrele ilusa suvepäeva helesinise kleidi ja enne teda sai samast kangast endale kleidi tema ema.
Nüüd sügisepoole, oli mul endal vaja kleiti ja õmblesin selle kiiresti valmis mõnusast õhemapoolsest sügiskirevast kangast, mis on pärit Studio Liv Fabrics-ist.
Enda kleit on veel hetkel pildistamata, sest soodsad asjaolud pole selleks klõpsuks tekkinud. Kokku tuleb saada ju sobival ajal, pildistajal ja minul endal. Kui on aeg ja mina, pole pildistajat, kui on pildistaja ja aeg, pole minul pea pestud jne miljon erinevat asjaolude kombinatsiooni.
Aga….ühel nädalavahetusel olid lapsed mul hoida ja õmblesin enda kleidi jääkidest seekord nooremale pojatütrele – kleidi. Kui eriti hästi läheb, teeme kunagi ka kahekesi koos pildi.
Täna aga presenteerime väikese tirtsu kleiti.

kleit

kleit

Kirju kanga pealt on sageli keeruline tuvastada detaile. Püüan neid kirjeldada.
Kuna kangast oli vähe, tuli nii esiosale kui tagumisele osale teha keskjoonele õmblused. Õmblused on tepitud maha värvilise niidiga.

Esitükile õmbluse vahele lõikasin käsikaudu ühe jupi, millest sai a-sümmeetriline rüüž.
Tuleb veidi silmi pingutada, et selle kirju kanga taustal satsike üles leida, aga tähelepanelikul vaatlemisel on ta järgmisel pildil täiesti olemas. Serv värvilise niidiga ääristatud.

kleit

Lühikestel varrukatel on nn topeltserv. Tegin selle samas toonis tepingutega. Said varrukad sel viisil veidi pikemad ja huvitavamad. Ka puuvillane heegelpits allääres on sama tooni.

kleit

Kaelus on viimistletud lõikekohase kandiga ja tepitud maha topeltnõelaga. Ikka sellesama värvilise niidiga. Keskõmbluse vahel oleva rüüži ülemine serv on kinnitatud kaeluse kandi vahele.

kleit

kleit

Kangas on hästi mõnus ja ihusõbralik, 95% puuvilla 5% elastaani. Mõnus ja mugav kleidina ning miks mitte ka sobivate retuusidega kanda. Kui hakkab lühikeseks jääma, sobib kanda tuunikana.

kleit

Ühele pildile võeti Tilda nukk kaasa. Selle ma õmblesin juba mitu aastat tagasi K-le ja kui lapsed meil käivad, tuuakse see ikka kamina servalt alla ja kaasatakse mängu.

kleit

Kaua sa seda väikese õe pildistamist ikka pealt vaatad, arvas suur õde – ja tuli samuti pildile :)

kleit

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 2 kommentaari