Minu uus seelik kapijääkidest

Eks nagu tavaliselt, sünnivad minu uued riided enamasti siis, kui olen fakti ees, et midagi pole selga panna. Ei olnud just paremat sorti avastus, kui tõdesin mõni päev enne poja pulmi, et …aga mida ma selga panen? Arvestama pidin ma ju sellega, et ema/ämm võiks kena välja näha ja samas, pidi mul olema mugav pildistada, sest fotografeerimine pulmas oli minu rida. Nii ma siis sügasin kukalt ja vaatasin oma kangakappi, et mida sealt võtta on. See sai mulle kuidagi selgeks, et tuleb teha pikk seelik. Pükstega ma ei kavatsenud pulma minna ja lühema kleidiga ei tunne ma ennast pildistades mugavalt. Jõuad sa siis jah kogu aeg mõelda, et ega nüüd juhuslikult kuidagi kükitades pesu ei paista või poos pole väga kummaline.

Kõigepealt sikutasin välja ühe jupi virsikukarva batisti. Mõnus, 100% puuvillane ja kerge ning õhuline. Järgmine mõte oli see, et vähemalt ülemine osa tuleb teha kahekordne, sest muidu paistab see õhuke kangas läbi. Edasi otsisin kapist veel mõned pitsijäägid ja jupikese kirjut puuvillsiidi ning hakkasin loominguliselt alumisele osale satse kujundama. Kaks õhtut tööd ja valmis ta saigi.
Viimasel seitsmendal tunnil, kui käisime noorema poja lõpetamisel, ostsin veel poest pluusi, sest selle tegemiseks tõesõna enam aega polnud. Kõik mu 3 last olid kõrval moepolitseiks ja nii saigi ema omale pulmaks kõik vajaliku.
Need pildid, mis hiljuti tütar minust tegi, on juba teise pluusiga ja tehtud peale mõnusat purjetamist tuulisel merel. Sellest ka see ” tuulest viidud” soeng ja nägu :P

Sellised nad siis said.

seelik

seelik

seelik

seelik

Tütar sattus pildistamisega hoogu ja otsustas mängida veidi aega fotograafi ja fotograaf ju ometi ütleb, mida tuleb teha. Nii kamandati mind keset linna karu selga istuma :)

seelik

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Las kallab

Tänavune suvi pole meil vihmaveega kitsi olnud. Tuleb seda vihmakest ikka hooga söögi alla ja söögi peale. Ma ei saaks öelda, et see midagi meie tegemistes ära seganud on, õnneks. Kõik käimised käidud, tegemised tehtud ja vihmahood pole meile takistusi seadnud. Pigem saab öelda, et sajab viisakalt siis, kui ma olen terve päeva siseruumis tööl ja siis on tõesti nii, et – las kallab! Laste tegemisi, nagu elu näitab, ei takista aga vesi hoopiski. Nemad võtavad asjast parema poole ning esimesel võimalusel kepsutavad õue kas vihma kätte või lompidesse lustima. Papist ju pole ning riided saab pärast pestud ja kuivatatud.
Reedel oli taaskord selline sajune päev, aga kuidagi õnnestus mul hommikul vihmata tööle saada, lõuna ajal vihmata söömas käia ning peale tööd kuivalt koju jalutada. Vahepeal kusjuures kogu aeg sadas. Müristas ja välgutas ja kallas. Koju jõudes vaatasin, et laps on koos sõbrannega maja taga lombis asjatamas. Tegin kiire tiiru tuppa fotoka järgi ja läksin lapsi pildistama. Kui ei sajaks, siis ei saa ka selliseid lõbusaid plärtsupilte teha.

õues

Enne lompides kargamist tuleb loomulikult teisaldada väikesed konnakesed ohutusse paika :)

õues

Kui ma neid seal sedasi kargamas vaatasin läbi kaamerasilma, siis tegelikult tuli õudne tahtmine endalgi visata väärtasjad nurka ja minna lastega kepslema. Nojah, aga see alalhoidlikum mina otsustas siiski sel korral kuivaks jääda ja hoopis lastest pilte teha. Mis ei tähenda üldsegi seda, et ma varem pole nii teinud ja edaspidi enam nii ei tee :P Mmmmmm, ilmselt valin lihtsalt veidi vähem porise lombi.

õues

õues

Peale vihma on loodus kuidagi eriti värske, ergas ja värviline ja kõik taimed on täis kaunilt pärlendavaid vihmapiisku.

õues

õues

õues

Lapsed aga jätkasid vettehüppeid

õues

õues

Kuid…lõpuks saab isegi lastel isu täis ja tundub, et tuleb lõpetada. Igal juhul rõõmust säravad silmad ja naerul suud on seda möllu väärt ja küll pesudki saab pärast pestud.

õues

Lõpuks oli käes aeg kallata kummikutest välja vesi. Eeeee, ega neid kummikuid polnudki enam märjast peast liiga lihtne jalast kätte saada. Ütlesin lapsele, et mis sa hädaldad, tõmba aga jalast ära, aga pärast sikutasin ikkagi ise ja kummikute jalast saamiseks tuli näha päris kõvasti vaeva.

õues

Lõpuks arvasid neiukesed, et teeks mõne rahuliku ja viisaka pildi ka. Nähakse ju üksteist enamasti suvel, sest kooliperioodil käib sõbranna vanaema juures meie majas harvem.

õues

Kaua nad muidugi poosetada ei viitsinud, sest jälle oli kiire minema lipata ja edasi mängida, aga midagi me ikka tehtud saime.

õues

õues

Viimasena läksid lapsed veidi saialilli uurima. Et teeks õhtul teed või mis neist veel teha saab…noh ja kui juba lompidest tulles ollakse üsna märg, siis hakkab vaikselt jahe ja mõtted kisuvadki tuppa sooja.

õues

õues

Saatsin lapsed siis tuppa ära. Ise jäin vaatama, mida ilusat mu usinad naabrid kõik aiamaadel kasvatavad. Oleks nad sama laisad, kui mina, poleks mul mittekuimidagi maja ümber pildile püüda. Teinekord peale pikka tööpäeva on aga oh kui hea minna siiasamasse maja kõrvale õue ja veidi pilti teha. Tuppa tagasi minnes on juba tööpäev unustatud ja mõtted selged.

õues

õues

Need järgmised on võõrasemad, aga sellised hästi väikese õiega. Minivõõrasemad vist ja väga armasad.

õues

Ja veel valgeid ja punaseid õisi ning oligi aeg tuppa minna.

õues

õues

Posted in FOTOGRAAFIA, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Tasapisi järgemööda kõigest ehk seekord ühe lapse lõpetamisest

Ilmselt pole see enam kellelegi mingi uudis ja isegi mulle endale mitte, et pidevalt on tuli takus ja enamus postitusi jõuavad siia just siis, kui lõpuks jõuavad. Osad asjad aga ei jõuagi siia ja nii lihtsalt ongi. Omamoodi on see natukene kole, et ma enam ei näegi aastas aega, kus oleks vähem kiire, aga teistpidi on see ju tore. Elad intensiivselt ja täiel rinnal. Jõuad palju näha ja teha. Satud kokku huvitavate inimestega ja avastad pidevalt midagi uut. Elu on huvitav ja ilmselgelt minu temperament ei kannatakski kaua paigal istumist, liiati et ma tööl olen niikuinii suurema osa ajast istuvas asendis ja ega seal üleliia palju enamasti ju ei toimugi. Seda, mis meelt värskendaks ja energiat annaks, on aga väga vaja.
Jah, esimesed kaks nädalat puhkust on möödunud linnutiivul. Olen tagasi tööpostil. Aga….mul on suurem osa puhkust alles ees :) See on see mitmes jaos puhkamise võlu, et alati paistab tunneli otsas valgus! Ja suvel on vaatamata sellele milline on ilm, palju valgust!
Kuid….ma armastan hullumoodi neid hetki, kui saad olla tunnistajaks oma laste tähtsündmustel ning tunned nende pärast südames pakatavat heameelt. See rõõm laste pärast on nii suur, et vahest tahab hinge kinni võtta. Istud, vaatad ja mõtled….. ma olen nii väga tänulik, et olen just nende ägedate laste ema.
Nädal tagasi tundsin seda tänutunnet ja südameliigutust noorema poja ülikooli lõpuaktusel. Tema on meie pere lastest sünnijärjekorralt keskmine ja alati olnud selline tasane noormees, kes liigub sihikindlalt oma eesmärkide poole, torkides teis ka veel takka. Mul endalgi on temalt õppida väga palju. Ja meie jutuajamised, need on alati oodatud, pikad ja huvitavad.
Juuni alguses oli tal kibekiire aeg, sest täiskohaga tööl käies tuli kirjutada lõpuni oma bakalaureuse lõputöö. Mina sattusin Kirkega linna minema kaitsmisele eelnenud päeval, sest pidime minema teatrisse. Vaatasime Estonias etendust ” Viiuldaja katusel”. Peale etendust läks Kirke täditütrele külla, kuhu jäi ka ööseks ja mina suundusin poja juurde. Kaitsmisele eelnenud õhtu möödus tal loomulikult kooli laboris oma kaitsmise esitlust lihvides. Õnnestus minulgi peale poja õpinguaastaid laborit külastada. Poeg näitas ette hulgaliselt huvitavaid seadmeid, millega ta on aastate jooksul laboris tööd teinud. Eks minu jaoks on see korralik tuumateadus, aga huvitav sellegipoolest. Kui saabus juhendaja, jätsin nad omapead tööga tegelema ja kõndisin korterisse süüa tegema.

linnas

Peale kooli ja õhtusööki otsustasime pojaga minna jalutama. Alustasime Rock al Mare kaubanduskeskuse tagant mere äärest ja kõndisime Stroomi randa välja. Tagasi muidugi ka. Mõnus, ütlemata mõnus õhtu oli. Ilmelise loojanguga ja pojaga koos veedetud ajaga.

linnas

linnas

linnas

linnas

Hommikul ärkasin poja kutse peale – ema tule putru sööma :) Mina olen unimüts, aga väga vahva on, kui vahelduseks keegi teine peale minu süüa teeb. Varsti sättis poeg ennast valmis ja läks kaitsmisele. Tehnilist füüsikat kaitses koos temaga veel 3 noormeest, seega väga palju aega ei läinudki, kui ta oli juba tagasi. Diplom kaitstud hindele “5” ehk “väga hea”. Ja siis sõitsime seda saavutust kahekesi tähistama! Pingelangus, rõõm, hurraa, tehtud!

sushi

Lõpuks oli käes 30. juuni, mil toimus matemaatika-loodusteaduskonna bakalaureuseõppe lõpuaktus.

linnas

Mõnus, kerge ja uhke tunne oli TTÜ peahoone suuures saalis istuda ja oodata oma poja lavale astumist. Olime teda perega toetamas ja koos rõõmustamas.

linnas

Tähtsad ninad pidasid toredad kõned. Härra Aaviksoo ise

linnas

ja matemaatika – loodusteaduskonna dekaan, professor Tõnis Koger

linnas

üliõpilased said kätte diplomid, kooli vilistlane Artjom Savitski esines meeleolukate lauludega ja oligi aktus läbi. Lihtne, konkreetne ja pidulik.

linnas

Ja siis loomulikult läks õnnitlemiseks ja pildistamiseks.

lõpetamine

Õekese siiras rõõm ja uhkus oma venna üle

lõpetamine

Juuliusega tuli ka veidi suhelda, et eluaegseks talle seltsi ei jäänud ikka :)

lõpetamine

Suured vennad ja väike õeke

lõpetamine

Edasi läksime sööma. Tuli ju lõpetamist vaikselt tähistada ja sedasi kõigi kolme lapsega koos ei satu just sageli välja sööma. Kõndisin nende selja taga ja mõtlesin, et kui väga ma ikka armastan neid. OLgu nad suured või väikesed, lapsed jäävad lasteks. Ja mis siin veel Kirkest rääkida. Tema on koos vendadega hirmus õnnelik.

lõpetamine

Sügisest on poeg uuesti TTÜ-s tagasi, sedakorda siis juba jätkuna magistrisse minemas. Eile sain vastu ööd rõõmustava teate, et õnnestus soovitud erialale sisse saada ja veel väga heade testitulemustega. On põhjust temal iseenda üle uhke olla ja meie Kirkega tantsisime pärast telefonikõnet kodus rõõmutantsu! Sügisest on meil siis tööstustehnika ja juhtimise üliõpilane.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 Comments

Kutsed

Teinekord on tarvis inimesi kuskilegi kutsuda. Küll juubelile, küll veel kuskile ja vahest pulma. Nüüd üks kena ports pulmakutseid teele läinud.

kutsed

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Me vähemalt püüame

Ma räägin nüüd ikka tegelikult enda eest rohkem. Tegelikult ka. Meist kolmest olen mina absoluutselt kõige laisem ja ebakorrapärasem, kui asi puudutab sporti. Tean, et peab, aga ikka leian sada vabandust, miks mitte jälle ennast käsile võtta. Perioodiliselt ma saan täiesti rajale ja siis mingil x põhjusel jääb mõni päev vahele ja….noh, läks jälle nagu läks. Noorem poeg on mul väga sportlik, ma parem kohe ei räägigi. Puhas eeskuju ja utsitab meid ka veel takka. Et utsitamisest vähe poleks, siis helistab ja kontrollib, kas ma ikka tegin seda ja toda ja siis tekitab mulle piinlikku olukorda, kui ma pean tõdema, et mmmmm pole tükk aega võimelnud näiteks. Ma ju ei saa lapsele valetada, et jajah, ikka võimlen. No ei saa. Valetamine ei ole kohe üldse minu teema. Kui ei võimle, siis ütlengi nii. Kirke on kooliperioodil kohe väga tubli, käib 3 x nädalas trennis ja no suvel ta jookseb niisama palju ja sõidab rattaga ja ujub. Sel suvel on treener andnud neile trennipäeviku ja peavad suvel igasuguseid asju tegema. Nii me siis võtamegi neid asju ette koos, et lapsel lõbusam oleks ja minagi ennast välja ajaks :) Mõni kord, kui poeg linnas kodus käimas, tuleb tema samuti meiega kaasa.
Üleeile me just siin lapsega tegime õhtul peale kümmet ühe kiire 7 kilomeetrise ringi ratastega, siis jooksime veel 1 kilomeetri ( ausalt, rohkem ei viitsinud ) ja siis mõned kätekõverdused otsa. Rippuda rööbaspuudel ei õnnestunud, sest hull kaste oli torud märjaks teinud ja kuivata või mitte, libised ikka alla :) Pärast sõime preemiaks mitu peotäit metsmaasikaid. Metsaradade ääres neid kõik kohad täis.

Ükskord nägi meie kolme trenn välja umbes nii :)

sport

Kirke rippus, kaua rippus. Minust jaksab ta kõvasti rohkem rippuda :(

õied

Poeg ripub peaaegu seistes. Pikkade inimeste rõõm.

sport

Poiss pani kribinal ühest otsast teise…

sport

…ja Kirke krabinal nagu ahvike talle järgi. Mina nii ei jaksa üldse. Äkki üks päev jaksan, kui hoolsamini trenni teen. Ma ei kaota lootust.

sport

Kirkele meeldib üldse igatepidi rippuda ja kukerpallitada torudel.

sport

sport

Ja kätekõverdused ikka ka. Venna õpetas kenasti, kuhu need küünanukid peavad ikka vaatama, et õige oleks ja luges kordi :D Kirke tegi tõsisele tegevusele vahele nalja ka.

sport

Selliseid harjutusi vaatame meie Kirkega ainult eemalt. Sinna üles ei jaksa me ikka kuidagi ennast rippasendist vinnata…

sport

Peale igasuguseid harjutusi ja trikke läks Kirke igatahes üles lebotama ja et kõigest sellest veel vähe ei oleks, tuli hakata mäest üles ja alla jooksma

sport

Iga kord, kui alla tagasi jõudis, kontrollis venna pulssi ja ütles, millal uuesti aeg üles joosta

sport

Jah, igatahes on see väga hea, kui instruktor ja taganttorkija omast käest võtta.

Mina märkasin õnneks isegi vesiroose :)

sport

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment