Detsember

Käes ta ongi, detsember, aasta viimane kuu.
Ehk pisut nostalgilise alatooniga, sest aasta on kuidagi taas kaduv…aga mulle jällegi nii otsata armas.
Pole tähtis seegi, et detsember on meil enamasti parasjagu sagimist täis. Mulle lihtsalt meeldivad jõulud ja jõuludele eelnev aeg. Eriti äge oleks veel siis, kui detsembris ei peakski inimesed oma tööpostil tööl käima. Vähemalt mina ja ma usun, et paljud teisedki, eelistaks seda aega veeta küünlavalgusõhtuid pidades, oma lähedastega koos olles ja jõuluks valmistudes.
Õhtuti on meil kodu tuledesäras. Eiei, laelambid meil ei põle, kui just pole vaja lapsel õppida või minul tööd teha. Ikka erinevad kuuseküünlad ja päris küünlad. Nii mõnus on. Isegi kiirel õhtul püüan tõmmata ennast korrakski elutoas diivanile kerra ja nautida seda mõnusat küünlavalgust. Mõelda tänutundega läinud päevale, mõtiskleda kingituste üle, mida ma oma armsatele teha plaanin ja lihtsalt olla. Imeline detsember, tervitame sind!

detsember

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Veel paberist valminud töis

Need kaaned on ühele väikesele tütarlapsele, kelle sünnipäeva ma käisin pildistamas

kaaned

kaaned

kaaned

ja see on šokolaaditasku/rahakaart, mis läks samuti ühele noorele preilile

kaaned

Need on aga 10 ümbrikut noortele preilidele, kelle suvises päevalaagris ma käisin õpetamas, kuidas hoolitseda noore tütarlapse näonaha eest ning pärast oli meil üks lustakas pildistamine. Iga neiuke sai endale plaadi iseenda piltidest ja grupifotodest.

kaaned

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Paberist, ikka paberist

Vahepeal koguneb jälle töid, mis ammu unustatud, aga armsad mulle ikkagi. Ikka püüan mõne pildile püüda. Nüüd juba pimeda ajaga võidu joostes ja sageli mingis kummalises hämaruses. Mõned jäävadki pildistamata, sest ma olen ju see viimasel minutil tööde lõpetaja. Täpselt nii tsipake jääb puudu, et pilti teha ei jõua. Aga mis siis ikka – kui on nii, siis on nii.

Need kaaned on tehtud mul ühele kaunile ja säravale juubilarile. Tegin talle enne suurt pidu meigi ja pildistasin ka selle olulise peo üles. Viimasena siis sai tehtud pildiplaadile kaaned.

kaaned

kaaned

kaaned

Need hallikad õrnad plaadikaaned on aga perele, kelle beebiootust ma pildistasin

kaaned

kaaned

kaaned

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Üks vana võlg iseenda ees ehk Susi stuudio avamine

Tegin piiiisikese otsuse, et püüan veel ennem kui aastanumber vahetub, panna ikka siia kirja kõik selle aasta tähtsad sündmused, mis tugevasti minu pilti ja meeltesse on jäänud. Enne suurt jõuluaega tuleb selliste asjadega ühele poole saada. Aamen.
Üks selline sündmus oli kindlasti mais toimunud Susi stuudio avamine.
Meie väikese Rapla linna jaoks oli see kahtlemata üks väga suur sündmus. Saime avamisest täiel määral osa ja õhtu päädis suurepärase kontserdiga kultuurikeskuse saalis. Ma pole vist seda saali nii triiki täis näinudki, aga muusikahuvilisi oli kohal lausa karjakaupa ning oli mida kuulata ja vaadata. Emotsionaalne, humoorikas, põnev, mitmekesine….eks neid omadussõnu võiks veel mitmeid siia ritta panna, et seda kontserti iseloomustada. Stuudio kõrval on loomulikult ka Tõnu Susile pühendatud tuba!
Tõnu Susi nimelisest Muusikastuudiost saab lähemalt lugeda FB lehelt või stuudio kodulehelt. Rapla muusikainimesed on väga, väga uhked, et meil on nüüd Eesti üks parimaid muusikastuudioid. Salvestustööd seal igatahes pidevalt käivad ja usun, et sellest on juba praegu ja ka tulevikus väga palju kasu erinevatele loomeinimestele. Jah, 24.05.2016 oli Raplas suur pidupäev :)

Kui me Kirkega peale avamist saali imbusime, oli saal juba peaaegu täis. Nii leidsime kohad endale üsna seina ääres ja lavast suhteliselt kaugel. Ringi jalutamiseks seal tõepoolest ruumi enam ei olnud ja nii tegin need kaadrid täitsa x kohalt ning kuna ma tegelikult ei planeerinud kontserti pildistada, polnud mul ka zoomobjektiivi kaasas. Noh, näpud siiski sügelesid ja natuke ikka klõpsutasin. Mälestuste jaoks.

Igal juhul meie kultuurikeskuse juhatajale Agele ja tema timurlastele sügav kummardus, et Rapla linnas on nüüd nii head helisalvestusvõimalused.

Avamisel laulis Rapla Laulustuudiost võrsunud Anelle Trepp koos Smilers-i kitarristi Erko Laurimaaga ja Robert Rebeliga

susi

susi

susi

Selle hubase lambi sünniloole aitasin mina kaasa. Stuudiorahvale on hubane valgus vajalik! Maarika ja Kalju väänasid karkassi, mina õmblesin katte peale.

susi

Erko jagab miksimisruumis teavet

susi

Ja algas kontsert…

susi

Väga auväärses vanuses Ivo Hakkaja, Rapla legend

susi

Vaiko Eplik ja Thea Paluoja laulsid koos…

susi

Thea esitas koos bändi ja poistebrigaadiga väga ägeda laulu

susi

Vahur Vessart koos oma nüüd juba tuntuks saanud kitarriõpilastega- Erko Laurimaa ja Paul Daniel

susi

susi

Birgit Sarrap/Õigemeel

susi

susi

Meie kohalikud noored kuulsused – The Notes-i poisid, kes nüüd juba koguvad tuntust märksa laiemalt, olles üsna hiljuti võitnud Noortebänd 2016 konkursi!

susi

Meie kultuurikeskuse kunstiline juht Piia Põder ja Izzy In Scarlet

susi

Mick Pedaja oma võluvate helidega

susi

Värske Superstaari tiitli omanik Jüri Pootsmann

susi

Märt Avandi ( samuti meie laulustuudio kasvandik) koos Thea Paluojaga

susi

Ja viimasena rokkisid laval sajaga Vaiko Eplik ja ansambel Fest

susi

susi

Väga, väga heade elamustega kontsert. Rapla on muusikapealinn :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Tütar

Tütar on midagi hoopis teistmoodi, kui pojad. Temas on nii palju sind ennast ja samas on ta nii kummaliselt teistsugune. Kõik see, mis tundus poegadega lihtne, on tütrega keeruline ja vastupidi. Tütar on naine alates sünnist ja naine ei ole kindlasti sama, mis mees. Seega ei saagi olla tütre kasvatamine sama, mis poegade kasvatamine. Põhimõtted ja väärtushinnangud säilivad peres muidugi, aga tee nendeni käib aeg ajalt erinevaid radu pidi. Võib olla ka sellepärast on poegade kasvatamine tundunud puhuti lihtsam, et sa ei oska ennast sättida ise mehe nahka, kuid tead suurepäraselt, mida tähendab olla naine.
Mis seal ikka, meie pere päike ja pesamuna sai 10 aastaseks. Ei olegi enam päris laps, on juba preili. Vahest tundub ikka veel laps, vahest täitsa arukas suur inimene. Murdeline vanus. Tüdrukutel on selles vanuses juba käes ilmselgelt murdeiga. Pisike puberteet. Uksed meie majas õnneks veel ei paugu ja loodan, et ei hakkagi. Poistega ju ei paukunud, eksole :) Mõnegi tuttava käest olen kuulnud, kuidas teismeliseks saanud laste toalt on uks hingedelt maha tõstetud, et ei saaks paugutada :D

Jah, siiani on meil kodus veel päikest kõvasti rohkem, kui äikest. Tuleb ette eriarvamusi, aga need saab enamasti viisakalt klaaritud ja kõige tähtsam, et selgeks räägitud. Siis tuleb ka mõlemapoolne mõistmine, kui omavahel suhelda.
10 aastat on läinud kummaliselt kiiresti ja vahel vaatame siin pereringis, et kuhu küll aeg on kadunud. Alles ju oli titt mis titt.
Sünnipäeva eelõhtul sorteerisin veel palehigis 10 aasta perepiltide arhiivi ja plaanisin teha ühe pildiesitluse, läbilõike 10 aastast. Paraku jätsin tegemata, sest pilte on ikka nii palju, et nendest valida välja materjal talutava pikkusega pildiseeriaks on päris keeruline. Küll aga oli see korralik mälestustelaks. Kui palju ülilahedaid pilte ja hetki. Kuhjaga mälestusi koos koeraga tehtud pättustest, ühistest tegemistest, sõpradest ja perega koosolemistest. Me oleme ikka 10 aastaga väga palju jõudnud.
Virtuaalse pildiseeria asemel tegin hoopis elutoa seinale suure number 10, piltidest, mis 10 aasta jooksul välja prinditud.Täpsustades – väikesest osast piltidest :)
See sein osutus mitme päeva pidustuste jooksul väga menukaks. Mitte keegi ei viitsi ju enamasti nii palju uurida pilte arvutis, ega ka albumis. Lapsele endalegi oli see sünnipäevahommikul tore üllatus.
Mis siin ikka, suurt ülistusoodi ei hakka ma kirjutama, sest iga laps on oma emale ju ikka osav, tark ja andekas. On ka meie tütar meile väga, väga kallis. Armastame Sind, kullake!

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

laps

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment