Tuunika nr. 2

Ega üks saa ilma teiseta. Minu armsatel miniatel on sünnipäevade vahe nädal vähem, kui üks kuu. Ka vanema poja naisele sai lubatud õmmelda üks mugav tuunika ja kanga valis temagi eelnevalt ise välja.

Jälle seesama põhilõige, ei midagi uut ja jälle Studio Liv Fabricsi-st ostetud kangas. Puuvillane French terry. Sel korral aga just lilleline ja vaöge põhjaga. Heledapõhjaliste kangaste peale olen ma veidi kindlam, et need värvis pikemalt vastu peavad. Tumedal põhjal kangad kuluvad paraku kiiremini ja tekib selline hall alatoon. Vaatamata sellele, et pesta neid õigel režiimil. Enda valgepõhjalist tuunikat olen pesnud oi kui kaua ja kangas on endiselt kena. Mida aga ei saa öelda ühe K-le õmmeldud särkkleidi kohta, mis oli tumedast kangast.

Esimesed pildid sellest tuunikast said tehtud kiirelt K seljas, sest niikui tuunika valmis sai, pidime tunnikese pärast panema selle kotti ja viima sünnipäevalapsele ära ja no siis ei tekkinud kuidagi seda aega, et kaunis rõivas omaniku seljas ära pildistada.

tuunika

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Roosades toonides lapitekk beebile

See tekk telliti minult juba aasta lõpus ja beebi ise on sündimas tegelikult alles juunis.

Tõttöelda, mul on hullult hea meel, et tellimus tuli nii vara. Pahatihti tulevad sellised tööd pehmeltöeldes üle öö ja siis on ikka paras tegu, et õigeks ajaks asi valmis saada. Ei pruugi ju endal üldse sel ajal aeg vaba olla ja nii kisub see töö tegemine endale öise aja. Mulle meeldib aga siiski öösiti magada, sest kui öö vahel, langeb järgmise päeva produktiivsus päris märgatavalt. Paraku pole ju võimalik peale töist ööd võtta vaba päev vaid tavaliselt tuleb hommikul ikka ennast tööle sättida ning inimestele uniste silmadega naeratada.

Selle teki puhul oli teada, et sündimas on tütarlaps. Nii saigi selle teki teha roosa-roosa ja ära jäi sooneutraalne mõtteviis. Tekki soovitigi roosamannalist. Kingituseks läheb see töökollektiivi poolt lapsepuhkusele minevale emale. Minumeelest igati tore ja armas kingitus. Lisaks praktiline.

Roosaid kangaid mul kodus ei olnudki suurt võtta ja nii seadsin sammud karnaluksi üüratusse lattu. Ühe kanga sealt leidsin, mis sobis minu kontseptsiooniga, kaks kangast leidsin Kangas ja Nööp kauplusest ning midagi oli ka koduses kapis olemas.

Tekk on mõõduga 120 x 120. Täpselt paras, et peale panna või mängimise ajaks põrandale laotada. Aplikatsioonideks lilled ja südamed.

egiptus

Posted in KLUBI | Leave a comment

Jaanipäev kodus

Me pole viimased 4-5 aastat jaanide ajal kodus olnud. Kaks või kolm aastat käisime jaanikul vabaõhumuuseumis (ausalt ei mäleta, kas kaks või kolm ja ei viitsi järgi vaadata) ning viimased kaks aastat oleme sel ajal olnud Korful puhkamas. Vabaõhumuuseumi jaanikud on sattunud üsna sandile suusailmale ja see oli ka lõpuks põhjus, miks me oleme valinud sel ajal Eestist üldse ära sõita. Ilm on kehv ja mingid jaanitule fännid me samuti pole. Need üldrahvalikud jaanijoomingud pole kunagi köitnud ja maakodu, kus rahus oma väikese seltskonnaga tuld nautida, meil samuti pole.
Oleme korteriinimesed, aga õnneks mõnusalt rohelise majatagusega.

jaanid

Jaanid Vabaõhumuuseumis

Nii siis ongi kaks viimast aastat olnud jaanipäev Korful ja oleme olnud sellega väga rahul.
Sel aastal aga juhtus koroona, eksole!
Mida lähemale tuli juuni teine pool, seda rohkem hakkas hinges sügelema. Näpud nokkisid järjest enam pildikataloogidest reisi pilte välja ja silmad vudisid blogisse reisipostitusi lugema. Nuuks tunne oli.

jaanid

Jaanid Korful

Aga siis juhtus ime, meile tuli SUVI! Täiesti uskumatu, aga tõeline palav ja kuiv suvi, juunis!!!! Kus seda ennem nähtud.
Tagatipuks algas mul puhkus ja mida sa hing muud veel oskadki siis tahta. Naersime kodus, et kui Kreekasse ei saa, tuleb Kreeka ise siia….noh, oleks võinud sealse ilusa läbipaistva ja sooja mere samuti kaasa võtta, aga see olekski juba liiga hea. Oleme tänulikud, et ilm on soe, vihamtu ja isegi sääski pole üleliia palju. Tegelikult terve kevade ja suve alguse pole olnud eriliselt palju vihma. Korra oli üks suur äike ja kuigi vihma oli tulnud alla vaat et kuu norm korraga mõnes paigas, siis sellegipoolest on loodus janune. Täna oli meil õhtul enne 7 päikese käes +34!!!

Et siis jaanipäevast.

Hommikul mõtlesime, et oleme lihtsalt kodus. Nädal tagasi oli korra isegi mõte minna jaanideks kusagile spa-sse, aga K-leidis, et ei viitsi minna, jääme koju.
Miks siis mitte kodus olla? Me mõlemad sajaga naudime oma kodus olemist.

jaanid

Kodune idüll
Aga siis äkki….
otsustasime, et teeme sel aastal seda, mida me pole kunagi teinud ja korraldasime endale koduse jaaniõhtu. Oleks ilm olnud kehv, oleks me südamerahuga vedelenud kodus diivanil ja lugenud raamatuid, aga no ei olnud ju halb ilm. Kuidas sa istud sedasi toas.

jaanid

Käisime siis päeval poes. Oh, see polnud muidugi väga tark mõte, minna jaanilaupäeval poodi. Nagu sipelgapessa sattusime ja ega siis inimesed tea, mida nad ostma tulid. Tuiavad ringi otsides ise ei tea ka täpselt mida. Eks ma ise rumalake, aga kuna me ei ole vist kunagi endale mingeid jaanipäevatoite teinud, ei tulnud kohe selle pealegi, et vähemalt paar päeva ennem poest šašlõkk ära tuua. Kuna aga mõte šašlõkki küpsetada tekkis meil viimasel seitsmendal tunnil, tuli leppida rahvamassidega poes. Tõsilugu, aga me polegi K-ga kunagi jaanide ajal šašlõkki küpsetanud.

Igal juhul poes saime käidud ja ämbrikese šašlõkki, paki toorvorste ning maasikad me poest ära tõime. Ok, Kreeka jogurti ostsime ka, sest tükikese Kreekat otsustasime oma õhtusse ikkagi tuua.

Mingi kell läksime maja taha kaskede alla, katsime endale laua, tegime grilli tule üles ja panime liha susisema.

jaanid

jaanid

jaanid

Ega me suured söödikud pole, seega laual oli kõigest šašlõkk, tomati-kurgi-lehtsalati salat, värskelt küpsetatud mahlane rabarberikook, kodus küpsetatud leib ja Kreega jogurtist tehtud tzatziki.

jaanid

jaanid

Maasikaid sõime ja pool karpi vorstikesi grillisime pärastpoole samuti ära. Ah ja, K soovil küpsetasime vahukomme. Ma tõesti ei saa aru, miks see soe löga lastele meeldib, aga las meeldib. Sõime mõned küpsed kommid ära ja leidsime, et võehh, liiga magus.

jaanid

Enne ujumist

jaanid

Peale ujumist. Kleit on muide pehme linane ja ostetud meie esimeselt Korfu reisilt

Kui laud oli kaetud ja liha grillil, läks K vahepeal koos sõbrannaga ujuma. Mina aga viskasi ennast võrkkiike siruli ning lugesin head raamatut. Grilli saime meie suure R-i käest. Oli teine pisut vildakas ja vana, aga oma töö tegi ära täiesti korralikult.

jaanid

jaanid

jaanid

Kui šašlõkk oli valmis, jõudis ka laps tagasi ja nii me seal siis kahekesi mõnnasime. Sõime ja lugesime, ajasime juttu ja nautisime ilma, meie personaalset lupiinivälja ning muid lilli. Vahepeal tegime mõned pildid ja siis jälle viskasime ennast võrkkiikedesse pikali, lugesime ja kuulasime linnulaulu. Laulavad nad muide meie koduses metsatukas päris valjusti.

jaanid

jaanid

jaanid

Meie üle pika aja kodus veedetud jaaniõhtu kujunes välja ääretult meeldivaks. Ilm oli super, tuult ei olnud, sääski samuti polnud. Hea toit, hea seltskond ja head raamatud. Ka jaanikimbuke sai korjatud. Elame küll linnakorteris, aga tunne oli nagu maal. Oleme ilmataadile tänulikud, selle kauni õhtu eest.

jaanid

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari

Kakumäe poolsaarel

Juhtub meiega nagu ikka iga päev – ELU ja see on põhjus, miks blogipostitused ei jõua kunagi üles vahetult pärast mingeid tegemisi, vaid mõnusa ajalise hilinemisega. Peaasi siiski, et nad siia saavad, sest blogi on nagu tükike iseennast. Ei kisu just alasti, aga asjad on sellegipoolest nii nagu on. Pisut nagu päevik, mille pidamisega mul on raskusi ja liiati meeldib mulle rohkem jutt koos pildiga. Katsu sa sinna päevikusse pilte joonistada. Ok, mõned lillekesed ja muud vigurid küll, aga reisifotot ja muid mälestusi ei anna edasi miski muu nii hästi, kui foto.

Ühesõnaga kahesõnaga…kui meil oli kodus istumisest korralikult villand saanud ja pealinnas polnud mina enam 2 kuud käinud ning K veel kauem, otsustasime 1. mail minna koos meie noorema R-i, tema kaasa ja K-ga Tallinna lähedale matkama. Kõik me neljakesi olime viisakalt pidanud kinni eriolukorra reeglitest ja ei näinud põhjust, miks me ei võiks lõpuks kokku saada. Jah, oma lastest lahus olemine on vist kõige keerulisem lahusolek. Mitte et me iga päev suhtleks, kui elame erinevates linnades või isegi samas linnas, aga….just see võimaluse puudumine on see, mis teeb nukraks. Et ma ei saa minna ja kallistada oma last, kui tunnen vajadust.

Meie sõitsime kahekesi siis hommikul rongiga Tallinn – Väikesesse.
Kuni me seal seisime ja ootasime R-i, kes peaaegu alati jääb hiljaks(selles osas ei ole ta minusse, kuigi muudes asjades on vägagi minusse), imetlesime parasjagu õitsvaid kirsipuid. Tuli välja, et nende imetlemiseks polegi vaja sõita Türile, nagu suur osa eestlasi sel kevadel tegi. Näeb neid kaunitare mujalgi.

kevad

kevad

Eks me inimestele vist paistsime pisut kummalistena, et tulime rongi pealt ja kukkusime kirsipuu õisi pildistama, aga ega me ei lase ennast sellistest asjadest segada.

kevad

Õied on lihtsalt nii ilusad, et käid aga ümber puu ja püüad õit kaadrisse saada. Märkimisväärselt tugeva tuulega polegi see üleliia lihtne tegevus. Ah, lihtsalt niiiii ilus.
kevad

R korjas meid lõpuks seal auto peale ja siis sõitsime Haven Kakumäe jahisadamasse. Panime auto parklasse ja läksime matkama.

kevad

kevad

kevad

Esmalt kõndisime muidugi mööda merekallast, et saaks olla merele lähemal. Olime teda ikka terve pika talve igatsenud ja nüüd, mere ääres….see oli nagu suur sõõm värsket õhku peale lämbes ruumis istumist. Ja kes ei tahaks siis mööda kive hüpata?! Meie suureks rõõmuks polnud seal kaldaäärsel peale meie ühtegi inimest seiklemas. Kõik puhta meie päralt. Vaid merel oli üks paadike kahe inimese ja koeraga.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Kusjuures, ilm oli nii mõnusalt soe ja mere ääres polnud üldse nii tuuline kui linnas. Järjest koorisime aga omal riidekihte vähemaks ja pistsime liigse kõik R-i seljakotti. Ja meri…. meri oli sel päeval ilus türkiissinine nagu lõunamaades.

Linn aina kaugenes ja meie jõudsime lähemale sinna, kus hakkas meie kõrval kõrguma looduslik sein. Kui ma praegu ennast ajas tagasi mõtlen, siis hakkab laine kõrvades tasakesi loksuma ja kui silmad kinni panna, tunnen nina peal päikese soojust.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Esimene luik nähtud, hakkasime mõtlema, kust üles ronida. R-il tulevad ikka sellised geniaalsed ideed ja ema peab siis lihtsalt teemaga kaasa minema ja olema väle nagu mägikits.

kevad

kevad

Mõne aja pärast võtsimegi siis ette selle suhtkoht püstloodis üles ronimise. Noh, polnud hullu. Jõudsime kõik elusalt ja tervelt üles, kuigi see ronimine polnud just kuigi mugav tegevus. Kuid…mingi põnevus ja ekstreemusus peab ju ometi ühel matkal olema. Täiesti arusaadavalt ei saanud ma sellel ajal pilti teha ja fotomaterjal puudub. Küll aga arvas R, et jube naljakas on telefoniga pildistada, kuidas ema käpuli mäest üles ronib. Nojah, need pildid jätan ma heaga endale vaatamiseks :P

Niiet jah, olime lõpuks üleval ja nautisime vaateid.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Üleval oli väga, väga, väga palju lilli. Igasuguseid. Valgeid ja kollaseid ülaseid, sinililli, karukelli ja mida kõike veel. Muudkui käi ja imetle. Mis eriti tore…ei mingeid inimesi peale meie.

kevad

kevad

Ja meie läksime muudkui edasi. Ikka hanereas, R ees, noored naised vahel ja mina viimasena ankruks.

kevad

Sel hetkel oli loodus Tallinna lähistel kõvasti rohelisem, kui meil kodus. Üle mitme kuu kodust liikuma pääsemine tegi nii kõvasti rõõmu, et me lihtsalt läksime ja läksime ja vahet polnud kuhu, peaasi, et saaks koos olla ja liikuda. Ükski raba ega muu üldlevinud koht ei tõmmanud, sest seal oleksime kohanud liiga palju inimesi. Eelistasime omaette olemist ja sellel matkarajal me selle omaetteoleku ka saime. Vahest tuli vastu paar inimest, aga neid oli ikka väga vähe, keda päeva jooksul kohtasime.

kevad

kevad

kevad

Leidsime sealt ka nõukaaegseid ehitisi. K jäi venna kaasaga üles, meie R-iga ronisime alla ja pärast üles tagasi.

kevad

kevad

kevad

kevad

Nii me aina edasi poolsaare tipu poole liikusimegi ja varsti hakkasid vasakul käel paistma uhked eramud. Paremal pool, merel, liuglesid aga uhkelt luigepaarid.

kevad

kevad

kevad

Tegime peale luikede vaatamist väikese kõnnipausi, korjasime nurmenukke ja R leiab alati võimaluse kusagile ronida, kui naised teevad tegevusi, mis teda ei köida. Edasi jälle mäest üles ja mäest alla, nagu rannikul ikka.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Kui rongijaamas olid roosades õites puud, siis Kakumäel kohtasime valgeõielisi

kevad

kevad

kevad

Lõpuks hakkasime jõudma Kakumäe supelranda. Vaatasime seal veidi ringi, aga edasi minna me kuidagi ei soovinud….rannas levis mingi ebameeldiv aroom…ilmselt adru või mine tea, mis veel.

kevad

kevad

kevad

Keerasime lõpuks mere äärest hoopis elamurajooni vahele, et mitte tuldud teed tagasi minna ja samas oli huvitav vaadata eramaju ning arutleda kambakesi nende arhitektuuriliste iseärasuste üle. Ega selliseid maju, mis eriliselt silma jäävad polegi nii palju. On suur hulk tavalisi, on ports inetuid, on hulk funktsionaalseid ja mõned üksikud, mis tekitavad vaimustust. Jõudsime kõik selleni, et üks hea maja peaks olema funktsionaalne, läbimõeldud ja huvitav. Lõplikku hinnangut saaks loomulikult anda alles siis, kui saaks tutvuda ka maja ruumiprogrammiga, aga niisama vaadates piirdud ikkagi visuaalse välise vaatlusega ja maja sobitumisega antud keskkonda. Eksole, professionaalne kretinism tahab ikka välja lüüa ja minu suureks rõõmuks oskavad ka lapsed selle teemaga haakuda ning kaasa rääkida. Maitsegi meil suhteliselt sarnane.

kevad

Varem või hiljem saab iga asi otsa ja nii sai otsa ka meie matk. Kõhud olid tühjaks läinud ja sõitsime meie noorte juurde külla. Tegime süüa, nautisime head kala, ajasime juttu ja mingi aeg hakkasime K-ga vaikselt liikuma. Kuna noored elavad meil suhteliselt kesklinnas, kuigi väga vaikses piirkonnas, siis läksime sealt jalgsi vanalinna poole. Üle tüki aja oli vanalinnas jalutamine tõeliselt mõnus. Nautisime õhtust jalutuskäiku ja muidugi seda, et linn oli suhteliselt inimtühi.

kevad

kevad

kevad

kevad

kevad

Käisime korra Jansuki poes, ajasime seal juttu ja edasi juba rongi peale.

Koju jõudes oli selline veider tunne, nagu oleks mitu päeva ära olnud. Järelikult puhkasime hästi ja olime 100% kohal.

Posted in Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Tuunika

Sel aastal on minu mõlema poja kaasad saanud endale sünnipäevaks tuunika. Kanga lasin neil kummalgi ise valida ja mina siis vuristasin valmis.

kevad

Vanema poja kaasa tuunikat – sedasama siin- pole siiani õnnestunud tema seljas pildile saada, aga õnneks enne kinkimist tegin K seljas pildid ära. Mingisugusedki vähemalt olemas. Ilm oli õues külm ja sant, tegime nii nagu õnnestus tubastes oludes. Nüüd ma enam ei hellita lootust, et originaalkandja seljas need pildid tehtud saaks ja tegin lõpuks postituse ära. Kui aga…näiteks suvel õnnestub pildid teha, siis lisan siia juurde.

kevad

Kangas on pärit Studio Liv Fabrics-ist. French Terry, ehk siis õhemat sorti dressikangas.

kevad

Kingituse saaja on tuunikaga väga rahul ja tegelikult ma ei tea kedagi, kellele selline rõivatükk ei meeldiks. Väga mõnu, soe ja mugav kanda.

kevad

Lõige on nagu kõigil eelnevatelgi üks ja sama, kunagi mingist ajakirjast võetud tavalise pusa põhilõige ja kapuutsi aretasin ise.

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment