Talv

Nii ta on. Meil on talv. Kohe päris korralik talv. Lumega ja puha. Viimastel aastatel pole seda va lumekest üleliia olnud, aga eelmisel talvel said kõik soovijad suusad alla ja sel talvel samuti. On olnud siin veidi tuisku ja on olnud küllaldaselt isegi sula. Lumememmed saavad püsti ja pikali. No see, et nädala lõpus lubatakse sula ja vihma, see pole enam tore, aga sulale järgneb jälle külm ja püüame siis vahelduvate ilmaoludega kohaneda. Ka ilm vajab lõpuks vaheldust, nagu inimenegi.
Kui juba ilmast aga rääkida, siis peaks mainima, et oleme sel talvel päikest näinud täitsa mitmeid kordi. Mina küll põhiliselt tööl olles ja sellest on tõesti kahju olnud. Kui talvel päike paistab, tahaks ju kohe kaamera haarata ja loodusesse tormata. Noh jah, paraku koju jõudes on valitsemas jälle pimedus ja ….päikeses sillerdavat lund tuleb vaid mälupildis salvestada. Ma pole siiski lootust kaotanud ja ehk õnnestub veel selline lumine ja päikeseline ilm vabal ajal kätte saada. Siiani olen juhtunud õue pildistama hoopis lumesajuga ja pilves taevaga. Muinasjutuline.

talv

Mäele kelgutama oleme jõudnud ja jõuame ehk veel. Suusatamine on koolis sel veerandil teemaks ja lähipäevil saab K endale lõpuks esimesed päris oma suusad. On teised praegu ettevalmistamisel ja ega me tegelikult ei osanud neid lootagi, sest ise plaanisime oodata ära suure kevadise sula, mille ajal ehk ka suuskade hinnad sulavad ja siis uue täisvarustuse soetada, aga….meie suureks üllatuseks läks hoopis nii – paremini. See on hirmus tore, sest K-le meeldib suusatada. Eriti koolivälisel ajal ja oma heade suuskadega.( Nii kummaline kui see ka pole, olin koolipõlves ise samasugune. Eelistasin suusatada vabal ajal ja seda tegin ma talvel vaat et iga päev, aga koolis….no ei meeldinud mulle need ajale kihutamised, kuigi tulemused olid nii head, et pidin alailma ülelinnalistel võistlustel käima) Kuna pikkus on meil nüüd üks, siis ehk õnnestub minulgi mõnel vabal päeval üle aastate vahest suusad alla saada. Viimane suuskamine aastaid tagasi lõppes mul küll korraliku pahkluu vigastusega, aga tookord Palukülas oli ka väga kehv suusarada mägisel maastikul, koos kändude ja juurikatega…ja ma kohe oskasin :) Ma loodan, et mul tuleb ikka vanus koos tarkusega ja olen nüüd hoolikam, kui rada valin.

talv

talv

Kui rääkida nüüd veidi ajast ilma asemel, siis aasta esimene kuu on läinud lennates. Pole tulnud pähe isegi mingit talvemasendust põdeda. Mõned nohud on meid siin lühiajaliselt kimbutanud, aga needki läinud kiirelt oma teed. Kolme päeva pärast on isegi meie noorem R olnud kuu aega ära oma planeeritud pooleaastasest reisist. Hetkel on nad igatahes minu andmete järgi Guatemalas ja täna peaksid õhtuks jõudma seal Antiguasse. Homme lähevad vallutama vulkaani.

Aga sellisesse kohta…..tahaks ka, onju :P See pilt on tehtud R-il veel Mehhikos, Tulumi rannas. Laadisin Instasse pandud pildid alla ja see oli selline kohe sobivas suuruses, et ma ei pidanud failiga midagi tegema. Tuhka sellest horisondist, mis seal veidike viltu on :P

Tulum

Sellised pildid panevad endalgi jälle reisipisiku sügelema ja…ma olen tõepoolest sel aastal hädas, sest ei suuda välja mõelda, kuhu minna ja kas minna suve alguses või lükata reis edasi sügisesse…ja üleüldse, kas minna paketikaga või omal käel. Tagatipuks tuleb arvestada sellega, et suvel on meil ees laulupidu ja K-l Märkiö laululaager, minul tõenäoliselt üks kiire tripp kollegidega Soome ja mine tea, mis veel. Ühesõnaga palju küsimusi ja puudulikud vastused. Mantiga peab muidugi samuti arvestama, et kuhu ja kuidas jaksab üldse minna, aga see ei välista unistamist ja planeerimist. Iga asi omal ajal ja küll me selle õige ära tunneme, nagu eelmisel aastal.

Praegu aga naudime ikkagi meie põhjamaist talve, sest tegelikult on see igati tore.

talv

talv

talv

talv

talv

talv

Vaatasin praegu oma kalendrit ja avastasin, et jaanuar on meil läinud täiesti rutiinselt – kool, töö, töö, töö, trenn, muusikakool, laulustuudio ja ei mingit meelelahutust. Pole vist olnud ei aega ei viitsimist. Ringikolistamise asemel oleme nautinud kodust elu ja raamatute lugemist. Samas nii mõndagi tööd võin ma lugeda kergelt meelelahutuslikuks või vähemasti igati nauditavaks. Õmmelda on tore, eriti, kui tulemuseks on midagi ilusat ja kellegi rõõmustamine. Naiste jumestamine on samuti lisaks tööaspektile väga tore tegevus, sest mida sa hing veel oskad soovida, kui naised lähevad ära naeratusega näol ja pärast leian postkastist tänukirjakesed :)

Veebruar on käes ja see kuu tõotab tulla juba veidi tegusam. K-l on ees mitmed põnevad tegemised. Klassiga Draamateatrisse, muusikakooliga Estoniasse, vähem kui nädala pärast on juba valla Laulukarussell, koolis teadlaste öö, laulustuudios uutesse renoveeritud ruumidesse kolimine…. ja no muidugi on meil kohe tulemas suur kultuurikompleksi avamine, mille hulka kuulub ka kauaoodatud kinosaal. Tööl on mul samuti pidevalt igasuguseid tegemisi ja üritusi ja töövälisel ajal ei ole puudust vahvatest ettevõtmistest. Peakski täna mõned kontserdipiletid ära ostma, sest tulemas on päris mitmete suurepäraste interpreetide kontserdid.

Ja veelkord – talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

talv

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Pehme ja mugav hoodie ehk emakeeli kapuutsiga pusa

Preili K on juba päris ammu soovinud endale mugavat ja pehmet kapuutsiga pusa ja mitte lühikest, vaid pikka. Sellist kleidi pikkusega.
Aasta lõpus ostsin Studio Liv Fabrics -ist ühe valgepõhjalise ja skandiaaviapärase mustriga French Terry trikotaaži ja mõtlesin, et kui ma nüüd kohe talvel sellest midagi ei õmble, jääb see aastateks seisma. Muster on kergelt talvehõnguline ja karge. Samas on üldmulje nii mahedalt pehme, et tahaks kaissu võtta ja kerasse keerata. Mul on siiani pisut kahju, et öösinisel põhjal samasuguse mustri tootmine ei läinud käiku, sest see tumesinine oli minu pretsedenditu lemmik. Valge on üliarmas ja valge on üks minu lemmikvärve, aga valge on valge – saaks kuidagi ilma plekkideta, oleks tore.

käsitöö

Kangas: Studio Liv Fabrics
Digiprint French Terry aasaline kangas

• 95% puuvill 5% spandex (lycra)
• Kaal 250g /m2
• Laius 155 cm
• Toodetud Euroopas, Oeko-Tex 100

NB! Kõik Studio Liv Fabrics toodetud kangad on peale printimist läbi pestud!

käsitöö

Kasutasime täna päevast valget aega(niivõrd kuivõrd seda valgust oli)ja läksime õue uut rõivatükki pildistama. Ega see siis lihtne ei olnud. Maja taga on lumi põlvini ja nii tuligi meil esmalt rajada teed ja alles siis sai pildistada. Neiukese osaks jäi hüpata ja karata, et külm ei hakkaks ning vajalikul hetkel jope maha visata ja kaamera ees pildiks valmis olla.

käsitöö

Pusakleit on täiesti sirge lõikega. Pole sel ühtegi sissevõtet. Nii on kõige mõnusam sellega igas asendis mõnuleda. Tahad pikutad, tahad kargad, tahad istud koolipingis.

käsitöö

Selleks, et saapad pildile jääksid, tuli kõigepealt endale sulalumest seisuplats tampida, muidu vajus põlvini sisse.

käsitöö

käsitöö

Ja õues hullata on sellega samuti mõnus. Soojema sulailmaga peaks isegi vast piisama, kui alla soe pesu panna ja kaela ümber paks sall mässida. Müts muidugi ka ja soovitavalt veel pehmed labakindad. Tõele au andes kauaks sedasi õue jääda loomulikult ei tohi, aga üks kiire lumesõda maha pidada – seda võib küll :)
Muide meil on maja taga üüratud lumevallid !!!

käsitöö

käsitöö

Ükskord tuleb aga teadagi tuppa tagasi minna ja pidada plaani lauamängu mängida. Muide, see Eia jõulud Tondikakul….väga armas film oli, aga see lauamäng….annab ikka õpetusest läbi närida :P Niiet pilt ei ole reklaamieesmärgiline. Ootasin sellest mängust paremat, aga sülle sobis see oivaliselt :)

käsitöö

Kapuuts on kleidil kahekordne ja keskjoonel väikese ülekattega. Sisemine osa on aga tehtud ühest teisest kangast, mis jäi järgi minu suvel õmmeldud jakist. Värvide poolest nad väga kenasti klappisid ja seda majadega kangast….no lihtsalt enam ei jagunud. Koonerdasin ja ostsin vaid 1,5 meetrit. Samas…nüüd pole tarbetuid ülejääke. Vaid mõned majakesed, mida saab ehk kusagile aplikatsiooniks kasutada. Kapuutsil on ääres nöör, aga nööri tarbeks ma ei kasutanud ööse vaid õmblesin samast kangast puhtakspööratud väikesed nööpaugud. No ei olnud seda öösi panemise tunnet.

käsitöö

Jah, tulemus on igatahes rõõmus ja helge. Mulle väga meeldib. Kaalun ka endale sama lõikega kleidi õmblemist. Kuniks talve, on sellistega hästi mõnus nii tööl käia, kui kodus olla.

käsitöö

käsitöö

K istub ja mõtleb muidugi, et ema võiks talle veel mõned sellised hoodied õmmelda….pikemad ja lühemad. Eksole, ma ju ka mõtlen nii, aga …läheb nagu ikka. Õmmelda õnnestub vähem, kui sooviks.

käsitöö

Kleidi varrukaotstes ja allääres on samast kangast õmmeldud mansetid. Mitte nagu soonikud vaid lihtsalt kahekordsest kangast pikendused. Pakkusin soonikute varianti, aga K eelistas sellist varianti, nagu on.

käsitöö

Tõepoolest, selles kleidis on isegi mõnus niisama aknast välja vaadata ja unistada :)

käsitöö

Muide, vaatasin järgi ja seda kangast on veel isegi müügil. Kui huvi olemas ja kiirustada, siis võib õnnestuda osta. Julgen soovitada.

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 2 kommentaari

Tagasi jõuluvana kingikotti

Aasta lõpus on piisavalt sebimist ja kuidagi ei jõua sel ajal blogipostitusi teha. Enamasti ei õnnestu enne kingijagamisi asjadest piltegi teha. Nii on siis uue aasta postitused ikka veel omadega vanas aastas, aga on nagu on.
Väikesed õekesed said endale peaaegu identsed kostüümid. Retuusid ja tuunikad.
Suuremad retuusid on ilma küljeõmbluseta, väiksemad küljeõmblusega ja allääres topeltkangast mansettidega. Suurem kleit on täiesti tavaline põhilõikeline alt veidi laienev tuunika ja väiksemal kleidil on lisaks üks läbilõige esitükil. Ühesõnaga esitükk on passega. Võimalik, et ma poleks seda passet muidu teinudki, aga nii sai paremini paigutada kangale kahe lapse tuunikate lõiked.
Kangas oli ostetud päris jupp aega tagasi ja ostan ma tavaliselt spontaanselt. Enamus juhtudel teadmata, mis sellest kunagi tuleb.

Kangas:

PaaPii Design
Mosspath, petrol – tuunikad
Spotty, sinep – retuusid

95% orgaaniline puuvill 5 % elastaani
200g
Disainer: Anniina Isokangas

Kangas on ostetud mitu aastat tagasi Nööbijuttudest

Suurema lapse kostüüm õnnestus pildile saada.

käsitöö

käsitöö

Ühel pildil on püksipõlvedel justkui rohekad täpid ka, aga tegelikult neid ikka pole. Lapsed olid enne pildistamist mänginud mingi voolimismassiga hambaarsti mänge ja küllap siis seda “plommitäidet” oli ka põrandal, kust see otseloomulikult püksipõlvedele hüppab. Täitsa ise kohe hüppab, onju :) Õnneks on see plastiliiniline ollus mahapestav.

käsitöö

Väiksema neiukese kostüüm on pildile saanud vaid riidepuul :)

käsitöö

Ja need PaaPii Design-i kangad on nii nunnud. Katsus sa siis neid mitte osta :P Peab vist silmaklapid muretsema, kui nad jälle silmapiirile ilmuvad :)

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Uusaastamõtisklus

Aasta esimesed kaks nädalat hakkavad varsti läbi saama ja on suurepärane aeg vaadata tagasi möödunud aastale. Pisut meenutamist ja täiskäigul uuega edasi!
Uue aasta esimene päev oli selline laisk päev, kus ei viitsinud ennast millegi olulisega vaevata ja oma konte kusagile välja vedada. Korra meil juba isegi tekkis mõte, et läheks pikemale jalutuskäigule, aga vaadates õue ja nentides fakti, et seal on päris libe…otsustasime jääda oma tubaste spordialade juurde. Ehk siis kuulasime Viini Filarmoonikuid, lugesime raamatuid ja üht teist tegime veel. Nagu näiteks sõime(traditsiooniliselt pannkooke moosiga), üks harjutas klaverit ja teine kirjutas ning töötles pilte. Selline vaikne kodune olemine suurt mittemidagitegemisega on enne uue aasta täiskäiku tegelikult täitsa eluliselt oluline, sest järgmisest päevast oleme taas silmitsi reaalsusega ja täiskirjutatud kalendriga. Ühesõnaga kahesõnaga – võtsime vabalt. Aga….
…juhtub nagu tavaliselt. Kui inimene peab plaane siis vanajumal või kesiganes see ka on – naerab.
K suhtles mingil hetkel oma sõbrannaga ja siis nad leidsid, et paras aeg oleks kokku saada. Vaatasime busse, mis viivad sinna päris kaugele metsade vahele ja siis teatati mulle, et ma pean ka kaasa minema. No nii see on kui emad on sõbrannad ja tütred on sõbrannad. Võtsime jalad oma pepu alt välja, sõitsime bussijaama ja sealt edasi kuskile Kodila taha metsadesse. Õnneks oli tädi bussijuht tuttav ja viskas meid seal pimedas õiges peatuses välja. Muidu ma poleks kirevase päralt tõepoolest aru saanud, kuhu mind pimedas transporditud on.
Sõbranna oli autoga vastas ja koos liikusime veel kaugemale pimedusse.
Nojah, kodus oli nii mõnus olla, aga külas oli samuti tore, sest armsate sõpradega koos on alati tore. Nii meie aasta algaski – kõigepealt rahulikult omakeskis ja pärast koos sõpradega aega veetes.
Nagu kirjutas Kaidi Laur, siis algustes ja lõppudes on vägi. Lõpeta hästi, et alustada hästi. Just nii me tegimegi.

kuusk

kuusk

Vana aasta viimasel päeval käisime K-ga jalutamas. See on meie traditsioon, teha aasta lõpetuseks üks jalutuskäik loodusesse ja klõpsutada lõppeva aasta viimased pildid. Jalutuskäigu sisse mahub ka meie jutuajamine ehk lõppeva aasta kokkuvõte. Mis hästi, mis võiks olla veel paremini, mis läks natuke nihu ja mida ootad uuelt aastalt. Seame endale väikesi eesmärke, et nende abil liikuda suuremate poole.

kiksu

kiksu

kiksu

Millisena me siis nägime lõppenud aastat numbriga 2018?
Suurepärasena, sest viriseda meile ei meeldi ja rõõmu ning rahulolu leiame väikestest asjadest. Kui suhtuda ellu positiivselt, siis tegelikult ei olegi põhjust viriseda-nuriseda. See, et vahest on ka midagi viltu või tekivad mured, see käib ju eluga lihtsalt kaasas ja lõppkokkuvõteks on elu enamasti täpselt selline, milliseks oled ta ise elanud. Jah, teinekord aitab keegi kaasa, et läheks nagu läks, aga sellegipoolest teed oma valikud lõpuks ise. Kui vahest elu sakutab, siis põed ära, raputad muretunded ning pahameele õlgadel maha ja lähed edasi. Nii hästi kui oskad ja suudad. Mitte keegi teine ei saa ju sinu eest elu elada, ikka ise. Elu on tegelikult täiesti tore. Võsas võib ehk tore istuda olla ja vahest on see isegi lühikeseks ajaks vajalik, aga sealt võsast välja ei saa sind keegi teine tirida, ikka iseendal tuleb kraest kinni võtta. Ainus millele võid loota on see, et kui otsustad välja ronida, ootab sind võsa ääres kellegi toetav õlg.

kiksu

Vahest näitab elu meile rohelist, vahest punast tuld, teinekord aga hoopis kollast – järelemõtlemise paus. Oska lihtsalt märgata.

See oli nüüd see mõtisklemise kohta, aga….
…kokkuvõtteks saame öelda, et meie möödunud aasta oli üks suurepärane aasta, sest head ja toredat oli nii, nii palju. Ja kui midagi kehvemapoolsest oligi, siis seda lihtsalt ei mäleta. Hea domineeris ja halba pole mõtet mäletada.
Inimestele meeldib rääkida ilmast ja ilmaga oli möödunud aastal täitsa hästi. Talvel oli lumi olemas – sai kelgutada, suusatada ja uisutada. Koolis toimis isegi suusaveerand.

talv

Ilusad päikeselised hommikud, parajad külmakraadid ja lumised metsamuinasjutud

talv

Kevad – mõnus, soe ja õiterohke, soojalainega juba mais.

kevad

Suvi oli tänavu ju lausa suurepärane

suvi

ja jätkuna saime kauni kuldse sügise.

sügis

Selle suve loojangud aga ei jäänud alla isegi lõunamaisetele

loojang

Tervise üle ei saa kurta. Pisut haiglane olin vaid korra sel sügisel, aga seegi polnud midagi tõsist. K on ilmutanud oma koormatuse juures erakordset vastupidavust ning aasta jooksul on kimbutanud vaid paar korda kerge nohu. Ikka sel ajal, kui mõni laulukonkurss – seega liigitan sellise nohu psühhosomaatiliseks. Ah jaa, mul valutas millalgi põlv oma rumalusest, aga see oli ilmselt siiski hoopis 2017.aasta sügisel, kui ma juba öökülmade aegu sõitsin rattaga liiga õhukeste retukatega. Eksole, omad vitsad peksavad. Edaspidi olen vähemalt targem olnud.
Minul tööl ja K-l koolis on olnud kõik hästi. Kevadel said muusikakoolis neljanda klassi üleminekueksamid tehtud ja kõik viitele ning praegu on jõudnud juba viies klass poolepeale. Rõõmustan endiselt selle üle, et K-l pole kordagi nende aastate jooksul tekkinud muusika õppimisest tüdimust ega soovi muusikakool pooleli jätta. Üldhariduskooli poolelt on niipalju muutusi, et sellest õppeaastast on meil gümnaasiumi asemel põhikool. Kas see oli nüüd omavalitsusel õige otsus või mitte, näitab alles aeg. Õppimise seisukohast on preilil kõik hästi. Esimene trimester läbitud viielisena ja see oli tal ka sügisel võetud eesmärk mille kenasti täitis. Lauluaastana jääb 2018-ndast meelde väga edukas esinemine valla ja maakonna laulukarussellil, maakonna laulu-ja tantsupidu, erinevad esinemised solistina ja sügisel Orissaares toimunud vabariiklikul festival-konkursil osalemine. Aasta lõpupoole saime kätte ka konkursi kõrgetasemelise žürii kirjaliku tagasiside, mis oli väga hea ning innustav. Laps ise jäi oma aastaga väga rahule, arvates siiski, et saab ka veel paremini minna. Tore, kui noored seavad sihte.

talv

Meie laulustuudio kaunihäälsed lauljad Võluhääle festivalil. Eranditult kõik tegid suurepärase etteaste!

Niipalju kui suured lapsed emale poetavad, on nendelgi minumeelest kõik hästi ja toredasti ning ühte ema ei rõõmusta miski muu nii väga, kui see, et lastel on kõik hästi.
Pisipiigad on saanud vastavalt 3 ja 5. Veedame nendega koos ikka aega nii kodus, kui kultuuri nautides ja sellistest särasilmadest on puhas rõõm. Suurematel lastel on aasta läinud ilmselgelt tööle ja lastele pühendudes. Poeg on lõpetamas oma köögi kapitaalremonti ning on leidnud aega mindki remondiasjades aidata.

lapsed

Noorem poeg….vat tema teeb nüüd oma elus suuremaid muutusi. Läks pooleks aastaks koos oma tüdrukuga Lõuna- Ameerikasse rändama. Eile hommikul lendas Eestist peale 11 ära, mõne aja pärast oli Oslos, sealt peale mitmeid tunde ootamist edasi New Yorki ja täna õhtuks oli Cancunis. Noh, seal oli muidugi hommik, mitte õhtu.
Piiga on juba augustist Mehhikos magistriõppe raames koolis käinud ja nüüd siis läks poiss sinna järgi ning noored suunduvad maailma ja iseendid avastama. Jääme kõik siin neid tagasi ootama ja salaja muidugi loodame, et neil saab rändamisest isu otsa kiiremini kui poole aastaga. Aga tegelikult millal siis veel, kui mitte noorena ja kohustustevabana ringi rännata. Kuni pole lapsi, kommunaale ja pangalaenu….tuleb rännata. Soovime neile turvalist seiklust, palju head, toredaid muljeid ja ootame pikkisilmi tagasi. Õnneks varsti ongi jaanipäev :)

kunstisaal

Mul on hakkajad lapsed ja neil ilmselt polegi olnud muud võimalust, kui et olla tublid ja asjalikud. Olen neid üksi kasvatanud nagu olen osanud ja teinekord sinna sekka ka iseennast otsinud. Õnneks on eneseotsingud käinud alati koos lastega, aga mitte laste arvelt :) Iga päev õpetame üksteisele midagi. Armastuse ja hoolivusega.

Kindlasti on meil olnud tõsine smuutiaasta.

smuuti

See on nüüd asi, mille üle võib siiralt rõõmustada, sest hommikusmuuti teeb kõhu täis ja olemise kergeks. Smuutisõltuvusele aitab muidugi rõõmsalt kaasa Boostyourself.

talv

Isegi mu lähedased on avastanud, et meie peresse võib neid supersegusid alati kinkida. Seega – aitäh Teet ja Sven teile Boostyourselfi ja Smuutirevolutsiooni eest! Pange samamoodi edasi. Teete tänuväärset tööd! :) Meie smuutitamine sai alguse küll juba enne Boostyourselfi avastamist, aga koos nende toitvate segudega läks asi veelgi paremaks.
Smuutiga käib kokku selline asi nagu blender. Vana oli selle aasta lõpuks viimase vindi peal, aga sellele tuli lahendus sünnipäevakingituse näol, mille tegid mulle pojad. Õppetund – ärge kunagi soetage endale plastkannuga blenderit!!!

blender

Isiklikus plaanis olen väga rahul, et hakkasin eelmise aasta kevadest käima kord nädalas joogas ja üle 7 aasta läksin tagasi latinotantsu trenni. Meie treener Anu on üks äge naine ja nendes mõlemas trennis on meil sellised naiskonnad, kellega pole kunagi igav, kes on alati toeks, kellega saab nalja ja kellega saab võtta ette asju. Mõlemast trennist on saanud elustiil. Tantsutrenniga oli alguses keeruline, sest teised on tantsinud seal ikka väga kaua, aga mina pidasin pika pausi ja enne sedagi osalesin seal vist vaid aasta. Õnneks, peale esimest ehmatust olen suutnud ennast teistega ühte rütmi viia ja saan erinevate tantsupoognatega jälle kenasti hakkama. Sellise toetava seltskonnaga ei saagi teisiti olla. Aitäh, naised!

Remont- see on viimaste aastate lemmikteema. Eksole! Kui ikka kodune elamine läheb iga päevaga viisakamaks, siis silm särab. Mittemiski pole tulnud niisama!!! Selle nimel on tulnud pingutada nii iseendal, kui tõmmata koomale püksivärvlit ja suurimad tänud lähevad abi eest vanemale pojale ning sõbranna Kristiinale. Nende abi on hindamatu.
Ma ei saaks öelda, et edusammud aasta peale oleks teab kui suured, aga just nii olen ma jõudnud ja suutnud panustada. Nii ajalist, kui rahalist ressurssi. Eriti just seda viimast.
Kevadel sai maha lõppude lõpuks meie kauaoodatud põrand esikusse ja kööki. See on selle aasta üks suuremaid rõõme, millest olime ammu unistanud. Puudu on veel tubadevahelised ja seinaäärsed liistud, aga nendega ma ei tülita poega ennem, kui tal endal köögiremont lõpetatud. Põrand muide on korralik taaskasutus :) Sõbranna võttis oma majas selle parketi üles, sest tahtis teistsugust. Hea, et ma peale sattusin, muidu oleks korralik põrandaplaat lõkkesse rännanud. Sõbranna sai sedasi prügi likvideerimisest lahti ja mina sain omale põranda. Tuhat tänu!
Enne põranda panekut värvisin köögi seinad, liikusin sealt edasi esikusse ja hoogu minnes võõpasin valgeks ka esikus oleva kapi, mis eelnevalt oli puidukarvaline. Viimasena sai esikus tapeeditud sein, mis ümbritseb vannituba. Kristiinaga koos oli seda tore teha. Sai töö tehtud ja sai üle pika aja juttu aetud.

esik

Ostsin selle mustvalge tapeedi mitmed kuud tagasi, sest ta lihtsalt nii väga meeldis mulle. Otsustasin, et kui ta hakkab altpoolt näiteks määrduma, saan hakata teda vaikselt alt üles nagu värviraamatut värvima :) Esimest korda aastate jooksul saavad nüüd need sinised dekoratiivaknad omale liistud peale. Praegu on nad seal niisama peal, sest katsetasin, kas ikka sobivad. Liistud on ju tegelikult aegade algusest olemas olnud….ja seisnud kapis. Nüüd tuleks nad ikka üle värvida ja siis korralikult akende ette kinnitada.

esik

Nagu piltidelt paistab, on põrandaliistud alles tulekul, seinalambi kuplit ikka veel otsin(vist olen kummalise maitsega, aga mitte ei leia sobivat) ja servast paistvad garderoobikapi uksed on plaanis ükskord millalgi välja vahetada. Tavalised liuguste vastu. Kasutavad vähem ruumi ja põhiliselt sellepärast, et ukseseinas on kipsplaadiga 15 cm enne kappi kitsaks läinud ja teda seal lihtsalt pole. On vaid vingerdavad juhtmed. Asja likvideerimiseks tundub, et parim moodus on uksed 15 cm väljapoole tõsta, sest tavaliste avatavate uste puhul lisades jupi plaati uks vist enam hästi ei avane.

Järjepidevalt püüan aasta jooksul vabaneda asjadest, mida ma enam ei vaja. Nii sai ära antud hulk nõusid, mida keegi vajab rohkem, kui meie. Rõõmu mitmele inimesele ja minul kappides rohkem ruumi tarvilikele asjadele.
Aasta viimastel päevadel tuli saata pensionile meie pliit. See 20 aastane vanake oli veel sellist tüüpi, kus integreeritud pliidiplaat ja ahi olid juhitavad ühiselt paneelilt. Ehk siis praeahju esiküljelt. Praeahi jonnis juba aastaid ja kuigi pliidiplaat töötas, tuli nad välja vahetada koos. Nii me siis marssisime koos poegadega mõned päevad enne aastavahetust tehnikapoodi…kus oli kahjuks kehvapoolne valik. Mis seal ikka, läksime edasi teise tehnikapoodi. Sealt leidsime sobivad isendid, aga pakuti täiesti ebasoodsaid liisingutingimusi millele ütlesid mu kaks poega nagu pikad turvamehed – seda sa ema ei osta. Kui ei osta, siis ei osta. Läksime koju tagasi.
Mina olin juba rahulikult toimetuste juures, kui noorem poeg hõikas, et kuule, vennas leidis netist sobivad isendid, 100 raha odavamalt kui poes. Kuna tal endal olid köögiremondi valmimise ootel seismas tutikad pliidiplaat ja ahi, siis otsustas poeg tulla ja panna kohe uus pliidiplaat meie kööki paika, et veenduda tema sobivuses ning ostis pärast endale samasuguse asemele ja meile uue ahju. Lisaks arvas ta, et emps ei peaks maksma mingit liisingut eiteakellele. Üks pikalt pakitsenud murekoht koduses köögis saigi vana aasta sees lahendatud.
Keetsime vana aasta lõpus süüa uue pliidiga, oleme saanud temaga sõbraks ja uue aasta neljandal päeval saabus uus praeahi. Aastavahetuse kõrvitsa-puuviljakeeksid valmisid naabrinaise ahjus. Just keeksid, mitte keeks, sest üks kuldne keeks jäi tänutäheks naabrite pidulauale. Praeahi on nüüdseks paigaldatud ja juba ka esimesed kasutamised kirjas.
Kui ühes kohas on elatud 20 aastat, siis paratamatult hakkavad asjad järjekoras ära väsima. Nii vaatabki järgmisena mulle otsa ja nurub pensionileminekut külmkapp. Ma loodan, et ta kannatab veel mõnda aega ja ei vea meid alt. Kui pliit/ahjuga saan finantsasjad klaaritud, jõuabki kätte külmkapi kord. Oma järge jäävad uues aastas ootama ka kodu 3 segistit ning ülejäänu…..see on juba puhas iluravi, mitte pakitsevad vajadused. Me muudkui unistame. Unistame remonditud kodust. Lööme käed külge ja saame lõpuks kõik tehtud. Ka väikeste finantsvõimalustega on võimalik tasapisi luua endale kodu, kus on hea olla.

Aasta loominguline pool.
Õmmelnud olen täitsa kõvasti. Midagi teistele ja midagi oma perele. Patju, kotte, kleite, tuunikaid, tekke, jopesid, palle, lastele dresse, täiskasvanute dressipluuse, t-särke, pidžaamasid, retuuse…ühesõnaga õmmeldud parasjagu. Õmblemine pakub naudingut ja vaheldust päevatööle. Teen seda armastusega, nagu muidki asju oma elus.
Fotograafia…..kaamera ette on jäänud hulgaliselt armsaid inimesi. Mitmed pered ikka korduvalt ja korduvalt. Armas on näha laste kasvamisi ja perede kokkuhoidmisi. Oma lõbuks oleks tahtnud isegi pisut rohkem pildistamas käia, aga nagu ikka – kord pole valgust, kord aega. Samas need korrad, mis looduses käidud, jäävad meelde kui eriliselt ilusad pildiretked.

raba

raba

raba

Näpuotsaga on mahtunud aastasse ka paberitööd. Kaaridi, karbid, šokolaaditaskud.

Ja käimised.
Me vist liigume kogu aeg ja sellepärast võtsime sellel aastal viimase kuu päris rahulikult. Käisime vaid olulised käigud ehk siis üldjoontes mõned jõulupeod ja ülejäänud aja lihtsalt nautisime kodusolemist. Jah, korra käisime tegelikult isegi linnas kinos ja ma tõesti loodan, et uuel aastal liiguvad meie kinoskäigud nüüd kodule lähemale, sest hurraa, meie linn saab endale lõpuks märtsi alguseks päris oma korraliku kinosaali. Apollo kinos vaatasime aga koos K ja vanema M-iga Eesti oma filmi ” Eia jõulud Tondikakul”. Suurepärane kogupere film ja ma päris tõsiselt plaanin soetada endale koju selle filmi plaadi, et igal aastal jõulude ajal filmi vaadata. Jõulukuu liikumistele paneb piiri muidugi ka rahakott, sest suur osa sissetulekust tuleb broneerida jõulukingitusteks oma lähedastele. Mulle väga meeldib teha kingitusi ja kuigi igal aastal mõtlen, et hakkan juba jaanipäevast vaikselt kinke ostma….siis läheb nagu läheb. Ikka ostan neid aasta lõpus. Kingipakki saavad tavaliselt ka mitmed omatehtud asjad ja ega ma neidki mõista suvel valmis teha. Laste riideid ei saagi paraku ette teha, lapsed ju muudkui kasvavad.
Ülejäänud aastal aga….jalutuskäigud Kadriorus erinevatel aastaaegadel, suguvõsa kokkutulek, loomaaias koos lastega, Särina fesival, Lõuna – Eesti tripp, Klassikatähtede salvestused ja kontserdid, Pärnu nautimine ja spa, Eesti 100 üritused, Linnamäki lõbustuspark, seikluspargid, päikesetõus rabas, kontserdid, etendused ja muidugi meie imeline Korfu reis.

Korfu

See on nüüd laias laastus kirja pandud, mis esimesena meelde tuli. Kirev ja lahe aasta. Seda kuulutasid meile ka kevadised esimesena nähtud kirjud liblikad.
Kõige selle keskel jäid aga mõned traditsioonilised käigud meil sel aastal hoopis käimata. Teadlikult. Näiteks igaaastane jõuluaegne Helsingi külastamine Vikingline sünnipäevapakkumisega. Lihtsalt tundus, et jätame seekord vahele. Tahtsime kodus olla. Käimata jäi ka Tallinna Merepäevadel, kus oleme käinud esimestest merepäevadest alates. Kohe oli selline tunne, et…sel aastal ei lähe.
Aasta 2018 on olnud selline, et kuidagi ei saaks öelda – hea, et lõpuks läbi sai. Selle aasta kohta tahaks hoopis hüüda – küll oli äge aasta, palun veel selliseid! Me oleme selle aasta eest südamest tänulikud. Tänamata ei saa jätta meie kaasteelisi, sest ilma nendeta poleks pooltki nii tore. Aitäh armsad, et olemas olete. Lähedased, sõbrad, tuttavad, blogilugejad…

jõululaud

Soovime kõikidele oma lähedastele, sõpradele ja tuttavatele ägedat aastat 2019!!! Sellist, kus tooniandvateks sõnadeks saavad hoolivus ja armastus, põnevad väljakutsed ja loomingulisus. Püüame alati üksteist ära kuulata. Märgakem, armastagem, toetagem teineteist. Võtke vastu kõik, mida see kirev maailm meile pakub. Olgem tänulikud õppetundide eest ja hoidke endas lapselikku uudishimu elu vastu. Olgem rohkem koos oma lähedastega ja rabagem vähem tööd. Viimsepäeva linal ei pidavat olema taskuid :P
Üks päev kuulsin kedagi arutlemas, et mis on elu mõte ja kuulsin vastust – elu mõtet polegi. Mis te jamate, elu mõte ongi elada, elada armastuse ja tänutundega :)

ilusulestik

Aasta 2018 on nüüd kroonika tarbeks lühidalt kokku võetud.

Rõõmsat alanud aastat ja õnnelikku kulgemist kõigile!!!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 4 kommentaari

Printsessi pidžaamad

Eelmisel aastal said pojatütred roosad printsessiöösärgid jõuluvana kingikotist ja sellest ajast jäi kappi ootele üks printsessipaneel, aga teist värvi põhjaga. See tükk jäi ootama pidžaamaks saamist. Juhtus aga nii, et kangas pidi rõivatükiks saamist ootama lausa aasta, et siis selle aasta jõuluvana kingikotis olla juba pidžaamana. Praeguseks rõõmustab lihtne särk ja lühikesed püksid juba nädalajagu oma kandjat.
Kangas: 95% organic cotton, 5 % spandex. Stoffonkel, Saksamaa. “Achtung Prinzessin” Janeas World

Kangas on pärit siit

pidžaama

Lõikelt said pidžaamad täiesti lihtsad. Sirge pluus, pikendatud õlg ja veidi sügavam varrukasuu, et oleks mõnus ja lahe magada. Püksid parasjagu pikkusega. Kuna üksi magamisest nendega tundub vähe olevat, siis kasutatakse komplekti usinasti ka koduseks vabaajarõivastuseks. Ja miks ka mitte :)

pidžaama

pidžaama

pidžaama

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment