Üks lugu ühest prossist

Ega siin pole midagi salata. Ma imetlen ja vaatan Marianne töid juba aastaid ja no kaua sa siis vaatad ja närid küüsi. Tahaks ju ka proovida. Nagu nende proovimist vajavate asjadega ikka on, siis mingit tõuget on selleks alati vaja. Ma ju oskan iseenesest heegeldada ja kui ma veidi mõtleks, pusserdaks ja uuriks, siis saaks tehtud igasuguseid asju, aga…või sa siis sedasi teed.
Ühel päeval õnneks Marianne koos Nipiraamatuga reklaamis välja oma prosside tegemise kursuse. Ojee, vaatasin kohe järgi, et haruldaselt sobiv päev. Ükskordki ometi õnnestub siit peale tööd saada Tallinna nii, et kusagile kuhu huvi minna, ka kohale jõuab. Tegemist oli minu puhkuse – eelse viimase tööpäevaga ja võimalusega pisut varem ära minna. Nii pakkisime siis Kirkega oma seitse asja juba eelmisel õhtul kokku ja nii nagu ma koju kimasin, võtsime kotid ja leekisime rongi peale kollane jutt järel. Miks kollane? No ikka sellepärast, et see on rõõmu ja päikese värv ja mis muud, kui puhas rõõm on teadmine, et ei pea nüüd 3 !!! nädalat oma nägu tööle näitama ja selle ajaga saab NII PALJU huvitavat teha, kasulikku teha. Jah, ka palju tööd teha, aga teistsugust tööd. Ühesõnaga kõike seda, mida ise teha tahan ja tahame. Ega seal tööl pole ka ju otseselt midagi viga, aga elus on palju muudki, peale kellast kellani kestva palgatöö. Vot nii oli selle asjaga. Ja asjad olid meil pakitud sellepärast, et käisime sel nädalalõpul kodunt pikemalt ära. Jõudsime veel nii Helsingisse kui Narva.

Ühesõnaga, sõitsime linna ja jalutasime jaamast kohe toimetusse. Toimetuse maja on mulle tuttav koht, seega midagi otsida polnud vaja. Kohale jõudsime esimestena ja mõne aja pärast oli ka Marianne kohal ja tema nägemise üle oli mul väga hea meel, sest noh jah, nagu ta ütles, Kirke…viimati kui ma sind nägin, olid sa niii pisike alles :D Ühesõnaga me polnud ammu kokku saanud.

Ootevalmis tuba

pross

Ja siis tuli Marianne suurte hunnikute lõngadega. Lõngu pole kusjuures kunagi liiga palju, sest lõpuks juhtub ikka nii, et seda päris õiget tooni pole, mida vaimusilmas endale ette kujutad.

pross

pross

Kõigepealt uudistasime Marianne enda tehtud imelisi prossikesi

pross

pross

pross

Kuna Kirkele ma ütlesin kohe, et seekord tema katsetada ei saa ja ma teinekord õpetan teda ise, siis mis tal üle jäi. Käis ja pildistas endale prosse üles :)

pross

Ma nüüd täpselt üle ei lugenud, aga vist oli meid seal ümber laua 8 naist, kellele Marianne oma kaunite prosside saladusi varrukast puistas. Meie andeka õpetaja sõnutsi käib muidugi kõik sipsniuhhti ja lihtsalt, aga…no eks ikka natuke tuleb nokitseda. Kohe kolm tundi nokitsesime seal. Valmis saime ka. Nüüd teen võib olla mõne prossi vahest veel valmis.

Minu pross valmis pärlite pealetikkimiseks

pross

ja valmis ta sai

pross

Eks kui ma nüüd järgmist teha üritan, pean hakkama meenutama, kuidas ma ikka mida tegin, aga küllap see kõik vajalikult hetkel meelde tuleb.
Kursuse lõppedes läksid naised laiali, Marianne sokutas oma koti kaasa auto peale ja siis me läksime kolmekesi koos tipatapa Balti jaama ja sealt trolliga Mustamäele. Marianne oma peatuspaika ja meie Risto juurde. Saime veel mõnusasti jutustada.

Kosutav ja mõnus puhkuse alguse õhtupoolik oli. Ja see õige tunne, et sel algaval kooliaastahooajal peaks rohkem pühendama aega uute asjade õppimisele.

Suvel on blogipostituste kirjutamine tõeliselt keeruline, sest lihtsalt puudub selleks aeg. Kirjutan neid enamasti siis kas üsna öösel või nagu täna….laps teeb süüa :P ja mul avanes planeerimatu vaba hetk enne sööki. Alustasin just kokkamist, kui laps tuli tuppa ja arvas, et ta teeb ise. No mis mul ikka selle vastu olla sai. Kartul oli keema pandud, juurviljakotletite tainas valmis. Tips praadis siis kotletid ja tegi valmis värske salati. Käisin vaatasin, osalt juba toit taldrikutelegi serveeritud. Nõud pestud ja kapipealne korras. Nii võib veel asjagi saada, kui külm enne jaani ära ei võta :P

pross

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Helsingi vol.1

Sel suvel oleme käinud juhuse tahtel Helsingis täitsa kaks korda. Reisid said broneeritud ja planeeritud juba juuni lõpus ning oli mida oodata. Sõbrannadega on tegelikult alati tore reisimas käia, sest siis tekib ometi võimalus pikemalt juttu ajada, kui argipäevakiire seda enamasti lubab. Pealegi, on meie kliimavööndis suvi parim aeg ringiseiklemiseks. Küll sügistalvel jõuab tubasemat elu elada.
Sel esimesel korral siis, juuli lõpus, käisime Helsingis koos Kristiina, tema poja ja Kirkega. Ehk siis – meid oli neli. Kaks detsembris sündinud sõbrannat ja kaks viietunnise vahega sündinud last :) Avastasime lõpuks isegi, et issid on veel tagatipuks mõlemad kaalude tähtkujus sündinud.
Maandusime juba eelmisel õhtul Kirkega sõbranna poole külla. Juttu jagus hilisõhtuni, sest ammu polnud saanud sedasi koos istuda ja eks me hommikul siis ärkasime pilukil silmadega ja suundusime sadamasse. Aga mis sellest, peaasi, et sai lõbusalt koos aega veeta. Magada jõuab teine kord. 2,5 tundi laevas läks nagu laevas ikka. Lapsed seiklesid meil omapäi, käies vahepeal nägu näitamas ja meie veetsime mõnusalt aega juttu ajades. Isegi poodelda ei viitsinud. Vikingi laevadel õnneks jagub lastele tegemisi küllalt. Hommikusöögi sõime samuti laevas, sest ega ikka enne 6 tõustes ja olles vähe maganud mingit söögiisu kodus veel küll polnud. Meri oli siledamast sile ja nii ei märganudki, kui olime juba üle lahe seilanud.

Eelmisel õhtul sai ära otsustatud, et põhieesmärgiks saab Linnanmäki lõbustuspark.
Lastele oli see muidugi suur rõõm. Gregor oli seal juba korra käinud mõni aasta tagasi, aga Kirkele oli see üldse esimene suurema lõbustuspargi külastus. Kunagi ammu väikeses sadamas seisnud Tivolis käisime vaaterattaga sõitmas ja issiga käis seal pärast autodromil. Niiet jah, kui lõbustuspark päevakorda tuli, läksid silmad lapsel ikka väga särama.

Pisut asja uurides, jõudsime järeldusele, et läheme lõbustusparki jalutades, mitte trammiga. Veidi alla 5 km on paras jalutuskäik läbi linna. Saab ringi ka vaadata.

Sellise toreda rattaparkla avastasime

linnanmäki

Ja mõned vaated

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

Varsti olimegi kohal. Arutlesime pisut selle üle, millist varianti pileteid osta ja mina igatahes valisin Kirkele päevapileti, mis maksis 39€. 6 x pilet maksis 36€….no polnud ju mõtet. Endale võtsin hiljem 2 üksikpiletit ja sissepääs Linnanmäki lõbustusparki on tasuta. Kui sõita kuskil ei taha, siis lihtsalt jaluta tasuta. Igati meeldiv lahendus. Kirkele tegi muidugi ülimat rõõmu tõdemine, et temale pole keelatud ükski atraktsioon. Pikkus lubas samuti kõigest osa saada.

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

Nagu Helsingis üldiselt, oli ka lõbustuspargis niisama silmailu, ehk siis ilusat haljastust.

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

Üks selline lõbus labürint oli seal, kus tuli liikuda aimates ette veejugade sutsakaid. Kui reageerisid aeglaselt, võis saada päris märjaks :)

linnanmäki

Õuduste maja oli päris korralik nõialoss. Ma ei tea, mida need lapsed seal sees nii kaua tegid, aga igatahes välja tulles tuli nagu ühest suust – enam me sinna ei lähe, nii õudne oli :D Noh, kas just niiii õudne, aga piisvalt, et neile tegelikult meeldis.

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

Üks atraktsioon, kus käisime meie Kristiinaga ka, oli Linnutee. Kirke käis ka. Gregor otsustas jääda õue kotte valvama. See linnutee oli selle suure müraka punasest tellisest maja sees ja lihtsamalt väljendudes, on see ameerika raudtee pimeduses. Istud aga oma “rongi”, paned 3D maski pähe ja sõit algab. No oli ikka vinge küll. Ja need tulnukad, kes nii armsalt tervitasid, kui “kosmoselaev” tagasi jõudis, nemad olid eriti nunnud. Äge elamus. See rong, mis selle maja ees paistab, see pole see rong. See sõidab ringi mööda lõbustuspargi ala ja saab vaadata, kus mis on.

linnanmäki

Just selle ringivaatamisrongiga läksid lapsed pärast ka sõitma.

linnanmäki

linnanmäki

Ühel atraktsioonil käisime me veel kõik neljakesi koos. Sellisel olen ma ise käinud kunagi Särkkiniemi lõbustuspargis Tamperes ja mälestused olid lõbusad. Sinna minnes peab muidugi arvestama sellega, et kuiva nahaga pääseb sealt harva. Meie pääsesime nii enam vähem niiskete taguotsadega. Mõnedel teistel läks palju nutusemalt :D Õnneks on atraktsiooni lähedal võimalik minna 2€ eest pärast kuivatuskappi ja enda riided – juuksed tagasi kuivaks saada.

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

Ja kõike riburadapidi edasi, kuhu ma vähegi sain ligi pilti tegema…

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

See puidust muide, on Euroopa vanim ameerika raudtee.

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

Need tassid kimasid ikka päris kiiresti ringi ja sebisid omavahel ning neid sai veel omakorda ise seest keerutada. Mina oleks olnud ilmselgelt seal käies peast sassis, aga lapsele meeldis väga. No tema oligi tegelikult seal lõbustuspargis nagu suur rõõmupall, kõigele avatud.

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

Väike autosõit tuli samuti päevakorda

linnanmäki

Üks kiire sõit draakoni seljas

linnanmäki

linnanmäki

Õhtupoole käis Kirke üksi tegemas sõitu viikingite laevaga. Oli ikka vägev ja võimas laevuke küll ja kui kõrge kaarega veel kiikus…

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

Jah, päev lõbusas pargis hakkas läbi saama…

linnanmäki

linnanmäki

linnanmäki

Eks oleks tahtnud seal veelgi kauem lustida, vähemalt Kirke kindlasti, aga õhtu saabus ja oli aeg hakata liikuma tagasi kesklinna, et teha veel enne laevale minemist mõnus õhtusöök ning olla õigel ajal kell 21.30 väljuval laeval. Tegelikult jõudsime me käia veel ka Sealif-is, mis on lõbustuspargiga kõrvuti, aga sellest võib – olla teine kord.
Mis siis kokkuvõtteks öelda….igati äge päev oli. Ilmaga vedas. Ei sadanud vihma ega paistnud lauspäike lagipähe. Üksmeelne otsus oli, et tuleb korrata. Väike plaan ongi, et tuleval suvel äkki minna sinna koos terve meie pesakonnaga. Pisikesed piigad selleks ajaks piisavalt suured, et Mini- Linnamäkis lustida ja pojad…meestele meeldib lõbustuspargis alati :) ja Kirkel oleks kellega koos rõõmu jagada. Meie Kairega siis vaataks, kus ja kas, aga lõbus oleks seal kindlasti kõigil.
Seda lõbustusparki julgen aga soovitada küll nii suurtele kui väikestele. Päris pisikestele on seal oma ala ja lõbustuspark on lastesõbralik. Päev kulges rahulikult, ülemäära pikalt kuskil järjekorras seisma ei pidanud ning kõik vajadused said rahuldatud. Terve päev tuleks aga selle jaoks varuda kindlasti. Kui lapsevanemana sind ennast atraktsioonid ei huvita, siis võta kaasa raamat või käsitöö ning naudi niisama olemist ja lapsed, las lustivad. Kui nad on sellises vanuses, et saavad igale poole üksi peale minna.

Ah jaa, keset suve leidsin Helsingi kesklinnast jõuluakna. Jõulud pole enam kaugel!

linnanmäki

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Merepäevad, vol.2

Seekord siis veidi meist endist, et mis me tegime ja mida veel nägime, peale mere.
Merepäevadel on tõespoolest tore ja igal aastal kogen ma seda, et kuidagi ikka ei jõua seal kõiki kohti läbi käia. Kuna prioriteet on meil siiski merel käia, siis seekord jäi külastamata näiteks viikingite ala. No lihtsalt ei jõudnud, mis teha. Esimesest päevast üle poole veetsime seekord hoopis Pirita seikluspargis ja nii tuligi leppida sellega, et igale poole ei saa. Midagi siiski. Nähtud, tehtud, kogetud.

merepäevad

Ikka tuleb istuda kail ja oodata oma laevukest

merepäevad

Kui kannatlikult oodata, tulebki valge laev ja võtab peale :)

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Kui Kirke enamuse sõitudest askeldas, siis mina nautisin vabalt ilma.

merepäevad

Ja poeg seisis ahtris püsti, trotsides tuult ning ajas juttu.

merepäevad

Kirke jäi vahepeal ilma meieta purjetama, aga pojaga käisime hoopis kuulamas bändi, mõnus salsabänd oli.

merepäevad

Inimesed käisid taevas söömas. Ei teagi kohe, kas sellise tuulega, nagu sel päeval oli, on ikka mõnus kõrgustes süüa…aga võib olla ikkagi on.

merepäevad

Läkisme Kirket ootama. Juba ta toimetas seal ja valmistus ette sildumiseks koos kogenud kaaslastega.

merepäevad

Ja kohe viskab otsad

Vahepeal jälle kaldal ringi käies, jäi silma Katariina. jee ehk Tallinna Keskraamatukogu liikuv raamatukogu. Kirke oli seal sees juba enne mind. Ikkagi raamatukogulaps.
Kui mina kohale jõudsin, lahendas tema koos töötajaga mingeid küsimusi ja kokkuvõtteks sai vägagi hea tulemuse ning peoga kingitusi.

merepäevad

Kaua seal ikka, tagasi merele :)

merepäevad

Kiirelt vendrid sisse ja täiskäik Lennusadama suunas

merepäevad

Vahepeal jõudsime Lennusadamasse ja rahvas tuli laevast välja lasta. Tõsine tegevus.

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Juba jälle nina Vanasadama poole ja paras aeg sissepääs sulgeda

merepäevad

Ja siis pardal istuda ja vaadet nautida

Kauaks seda lõbu muidugi tavaliselt polnud, Ikka vendrid sisse, vendrid välja ja ega need sindrid just väga kerged pole ka.

merepäevad

merepäevad

Kui ükskord jälle maal olime, lippas Kirke raamatukogubussi juurde, kus teadupärast algas meisterdamine.

merepäevad

Sel ajal, kui lapsel valmis tore merihobuke, käisin mina ringi ja vaatasin, kus mida huvitavat tehakse. Sattusin ka toidutegemise demonstratsioonile. Muidugi tehti kala :)

merepäevad

merepäevad

Eelmistel aastatel sellist lahedat palli pole merepäevadel olnud, kus saab sisse ronida ja siis väikeses basseinis sellega ukerdada – prooviti ära ja pidi väga äge olema.

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Kuidagi ei saa me aga ilma batuudil traksidega hüppamiseta, igaaastane lapse rõõm :)

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Peale igasuguseid lõbustusi käisime suurtel purjelaevadel

merepäevad

Muide, mõnel purjekal kasvatatakse isegi tomateid

merepäevad

Köied ja sõlmed

merepäevad

Jah, lapsele on aastatega sisse siginenud samasugune merearmastus, nagu mul endalgi ja mida seal ikka imestada – isa ju paberitega kapten ja kaptenipaberid olid ka vanaisal ( minu isal). Ilmselt veidi geneetiline siis ka :)

merepäevad

jah, nii said lõpuks tänavused merepäevad meil läbi. Sammusime läbi vanalinna vaikselt jaama poole, kinnitasime vahepeal keha vegantoiduga toredas söögikohas Aed ja oligi ees kodutee…

Õhtul saatis meid magama ilus loojang

merepäevad

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Merelt ja merel

Nii kaua, kui Tallinnas on toimunud merepäevad, sama kaua oleme ka meie seal alati kohal olnud. Vähemalt kahel päeval kolmest.
Juttu seekord ei tulegi, aga pilte see eest väga palju – merelt pildistades. Tuleb siin merelt paistvaid linnavaateid ja erinevaid suuri ning väikeseid laevu. Kes vaadata ei jaksa, pole mõtet alustadagi. Ja ilm, nagu piltidelt paistab, oli kahe päeva jooksul küll päikeseline küll pilvine, aga vihma me kordagi ei saanud. Merel on mõnus, mõnus, mõnus!

merepäevad

Õhtul Admiraliteedi basseinis

merepäevad

Suured purjelaevad kai ääres

merepäevad

merepäevad

Suurtel laevadel on suured mastid ja vahest tuleb sinna otsa meestel ka ronida

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Lulu saabub merelt

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Elina ehk väike kummipardike tuleb merelt

Merel oli kahe päeva jooksul nii suuremaid, kui väiksemaid aluseid, kiiremaid ja aeglasemaid, aga kahtlemata on kõikide nenedega sõit merel vägagi nauditav.

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Piraadid merel

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Nordea

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Päris suured olid samuti merel

merepäevad

merepäevad

Kopteriga sai teha tiiru linna ja mere kohal, kel meresõidukitest väheks jäi

merepäevad

merepäevad

Kai ääres oli suuri kruisilaevu, linn külalisi täis

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Kaisamoor

merepäevad

Oli ka võistlejaid merel

merepäevad

merepäevad

merepäevad

merepäevad

Mõned kummipaadid veel ja piraadid….ja aitab selleks korraks laevadest.

merepäevad

merepäevad

merepäevad

See postitus oli siis pühendatud puhtalt merele, merel sõitvatele alustele, merelt paistvatele vaadetele ja mere kohal tiirutavatele tegelastele.Varsti sellest, mida me ise merepäevadel tegime ja nägime.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Suves peab olema seiklust

Mis suvi see ikka oleks, kui seiklusi poleks. Üheks seikluseks on meil nüüd kujunenud välja seikluspargis ronimine. Eelmisel aastal tegi Kirke sellega algust, kohe täiskasvanute rajal ja nüüd on see tegevus pidevalt päevakorras. Roniks ja roniks.
Mõni aeg tagasi toimus ronimine Pirita seikluspargis, kus oli otsustanud pidada oma sünnipäeva üks Kirke sõbranna. Rõõm oli seda suurem, et selles konkreetses seikluspargis polnudki veel õnnestunud turnida. Eks need rajad on veidi sarnased, aga samas igas pargis omamoodi erinevad. Pirital on see veidi lihtsam, kui oli näiteks Nõmmel. Sünnipäevalistel oli broneeritud 3 esimest rada, mis pole üleliia keerulised, aga eks sellegipoolest oli seltskonnas lapsi, kes peale kahte esimest rada otsustasid katkestada ja edasi mitte minna. Midagi pole teha – laste julgus ja taluvus ning eneseületamissoov on erinev. Igatahes oli see üks tore päev ning tänud sünnipäevalapse perele, kes sellise vahva ettevõtmise teoks tegid.

Meie aga peame veel plaane. Võib – olla läheme enne suurt sügist veelkord kusagile ronima ja mine siis tea – ehk võtan minagi pildistamise asemel ronimise ette.

Tulime sünnipäevale otse Tallinnast, aga teised saabusid ühiselt väikebussiga Raplast. Meie lihtsalt resideerusime mõned päevad linnas ja nii olimegi kohal veidi varem ning esmalt tegime aega parajaks hoopis mereäärses kohvikus keha kinnitades. Meri oli vahune ja ilm tuuline, aga kõigi suureks rõõmuks mõnusalt päikeseline.

seiklusrada

Kui keha sai kinnitatud, läksime seikluspargi sissepääsu juurde ootama ülejäänud seltskonna saabumist ja sel ajal sai kasutada seda, mis väljapool tasulist ala :)

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

Varsti oli kohal ülejäänud seltskond ja kui kõigil rihmad peal ning esmane instrueerimine tehtud, läksid lapsed ronima. Lapsed olid kõik väga abivalmid ja toetavad ning kui keegi kuskil hätta jäi, olid teised kohe valmis julgustama ja nõu andma, kuidas takistus ületada.

seiklusrada

seiklusrada

Nii ma siis käisin jälle mitu tundi kael taevasse õieli ja pildistasin. Sünnipäevalapsele läheb plaat piltidega sellest vahvast koostegemisest, aga siia tulevad enamuses pildid Kirkest.

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

seiklusrada

Kõige krooniks olid ikka ja alati need niiöelda tarzanisõidud ülevalt alla. See on lastele nagu kirss tordile, peale eneseületusi.

seiklusrada

Ühelt õigelt sünnipäevalt ei puudunud muidugi ka lõbus ühine söömaaeg ning rõõmsad ühispildid.

seiklusrada

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment