Jõuluvana kingikotist

Kui jõulumees käinud, siis on aega ja võimalust panna siia üles ka neid asju, mida ennem ei saanud või ei jõudnud.

Õmblesin pojatütardele ühesugused kleidikesed. Kangaks mõnusalt pehme sweat 95% puuvill 5% spandex (lycra)
Digiprint, OEKO-TEX 100 sertifikaat, kaal 200g / m2
Kaeluses ja varrukaotstes õhemat sorti sooniktrikotaaž. Lõige on võetud kunagi Ottobre ( 4/2015) ajakirjast mõttega, et ühel päeval läheb seda vaja. Läkski vaja.
Lihtne kleit, keskelt vastandvoldiga. Raglaanlõikeline. Talvised ja veidi soojemad, kui tavaline õhuke trikotaaž.

kleit

kleit

Samal õhtul oli vaja need kohe selga panna ja siis Kirke toas asjatada koos emmega :) Nii saidki punased pidukleidid viuh seljast ära ja uued lumehelbekestega kleidid selga. Ise arvasid, et nad on nagu Elsa ja Anna sellest tuntud lastefilmist.

kleit

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Mõttemõlgutused

Lugesin ühte artiklit, mis tuletas mulle meelde, et ma ise arvan just täpselt samamoodi.

Ja sellest artiklist tooks välja viimase osa, ehk siis head nõuanded:

Need nõuanded annan oma lastele kooliteele kaasa:

* 4 ja 5 vahe on nii hägune, et neil pole praktiliselt vahet ja see, kas sa saad 5 või 4, ei mõjuta su tulevast elu mitte mingil määral.
Sa ei pea ennast haigeks õppima, et parimat hinnet saada.

* Oskused on need, mis toovad sulle leiva lauale ja maksavad su arved, mitte koolitunnistus.
Kogu kogemusi, mitte häid hindeid. Mida rohkem kogemusi sul on, seda rohkem oled sa väärt.

* Ülikoolitunnistus ei anna sulle tõenäoliselt edumaad. Head ja mõjukad sõbrad aga küll.
Suhtle, loo sõprussidemeid, hoia oma sõpru ja loo endale tugev ja usaldusväärne kontaktvõrgustik. Nemad aitavad sind elus edasi.

* Tee seda, mis sulle tõsiselt meeldib. Ära ela oma elu ainult teistele meeldimiseks ja nende ootustele vastamiseks.
Ainult tõsise huvi ja kirega asja kallal olles saavutad edu.

Nii ongi selle asjaga.
Vanematele on sageli ülioluline võsukeste viitele õppimine ja see tundub neid endidki kohe paremaks ja targemaks tegevat, aga viielisus pole ja ei saa kunagi olema kõige tähtsam ega ka mingi eriline näitaja.
Olen oma laste õpingute ajal küllaldaselt käinud parimate õpilaste vastuvõttudel nii koolis, kui maakondlikul tunnustamisel ja alati tulnud sealt ära parajalt tühja tundega, et milleks seda vaja on? Millepoolest on kehvemad lapsed, kel tunnistusel ka mõni neli või misiganes? Formaalne jutt, kus tähtsam on enamasti tegelikult läbi viieliste saavutatud kooli maine, kui laps ise. Viimastel kooliaastatel keeldus mul noorem poeg sinna lõpuks minemast, sest ta ei näinud sellel mõtet.
Sedagi elus nähtud küll ja enam, et ilma kõrgema haridseta inimene võib olla edukam, kui mistahes kraadiõppega inimene. Mitte et haridus poleks tähtis, aga see pole veel eeldus eduks. Õppida on päris kindlasti kohe vaja, aga mittesugugi püüelda viielisuse, maksimumi poole. See tapab päev päevalt iseennast ja lõpptulemus ei pruugi olla positiivne. Tõepoolest, ükski tööandja ei tunne huvi iialgi sinu hinnete vastu vaid neid huvitab sinu töökogemus ja silmaring, töötahe, õppimisvõime, kohanemisvõime. Eriti suur jama on punnida viitele vanemate meeleheaks. Ega ei ole ikka midagi asi nii, et kui pole sul mitu tiitlit taskus( baka, magister, doktor…), siis on su haridustee poolik ja sa ei ole pädev, ei küündi. Teab nii mõnigi magristri või doktoriõppeta inimene kordi rohkem ja on edukam, kui kõrgharidustee lõpuni käinu. Jagub meil ka magistritest töötuid või teevad nad lõpuks hoopis muud tööd, kui on õppinud.
Et nojah, mu jutu mõte oligi lihtsalt see, et ma ise püüan hoida silma peal, et lapsel õppimise kõrvalt oleks piisavalt aega laps olla ja hiljem vajalikul määral sotsiaalset elu elada, mitte ainult nina õppematerjalis istuda. Et ta oskaks eristada olulist vähemolulisest. Teha olulisi asju õigel ajal ja võtta vabamalt nende asjadega, mis ei oma tähtsust. Minu asi on tema silmaringi laiendada, kuni tal puudub võimalus ja pädevus teha seda päris iseseisvalt.
Mulle tulevad meelde ikka need kooliaktused, mida ma vimasel ajal näen, kus räägitakse aina hinnetest ja hinnetest ja ikka sellest, mis jälle kehvasti läks, selle asemel, et rääkida jõulu ajal ning kevadel sellest, mis oli hästi. Ja ka seda, et KÕIK on olulised, mitte ainult viielised.
Laps ei peaks õppima alla oma võimete, aga ta ei peaks ka punnitama ennast viielisuse pärast oimetuks. See edukultus puudutab just Eesti Vabariigi aegseid õppureid, kes läksid kooli peaaegu sajandivahetusel. Enne seda oli asi kuidagi mõistlikum. Ka seda poleks vaja lapsevanemal teha, et tapikorras laps muusikakooli panna, sest MEIE lapsed peavad seal käima. Mis sest, et lapsele on see sulaselge piin ja talle see ei meeldi ega pole tal ka piisavalt eeldusi. Laps ei pea tegelema kõigega ja olema edukas kõiges.
Mu enda lapsed on olnud õppimises tragid ja tulemuslikud, aga ma pole kunagi neil kaikaga seljas elanud ja kindlasti on neil olnud olemas oskus justnimelt olulist ebaolulisest eristada. Õigel ajal lõdvemalt võtta ja õigel ajal rohkem pingutada ja kõik ongi olnud hästi.
Kõige nooremat peangi juba sabast tirima ja pidurdama, sest ta on paras maksimalist ja enda suhtes kohati liiga nõudlik. Õnneks algklassides on õppekoormus veel piisavalt mõistlik, et see probleeme ei põhjustaks ja hästi õppida pole mingi kunsttükk.
Palju rohkem segab mind algklasside puhul kehalise, kunsti ja muusika hindamine hindeliselt. Üldse mitte oma lapse pärast, temal on kõik ok, kuigi vahest ajab mõnigi asi mind ennast eemalt vaadates muigama. Ma mõtlen üleüldiselt.
Liiga palju näen ma inimesi, kes ei julge enam elus kunagi pintslit kätte võtta, sest koolis tambiti talle pähe, et ta ei oska, on vilets. Liiga palju on neid, kes peale kooli ei tee mingit tervisesportigi, sest kooli kekast on oksemaitse suus ja kui miski oli talle keeruline, siis ei leitud lapsele võimetekohaseid tegevusi, vaid hinded pandi ikka normide järgi, seega kehvad. Mis sellest, et inimese sünnipärased eeldused on erinevad. Mõnelegi on muusikatunnid tekitanud eluks ajaks esinemishirmu, sest uje laps aeti klassi ette igal tunnil tapikorras laulma. Miks ei võiks olla tundides loomisrõõm, laulmisrõõm, rõõm liikumisest? Kes tahab asju süvendatult teha, läheb trenni, muusikakooli või kunstiringi.
Need artikli nõuanded on aga täiesti mõistlikud ja tõpoolest, toimivad.
Põhikooli lõpust alates peab juba hakkama vaatama, et ennast arutult läbi ei põletaks, parimate hinnete nimel ribadeks ei õpiks ja ülikooli lõpetades ei avastaks, et reaalsest elust ei tea sa midagi ja koolitarkusedki on suures osas meelest läinud või pole neil reaalsusega palju seost.
Meil, lapsevanematel on ju ikka enamasti hea meel, kui lastel hästi läheb, aga eks sellel hästil ja hästil on samuti vahe sees. Et mis hinnaga see hästi on tulnud ja kas sellest pikas perspektiivis kasu on. Koolihinnetest on tulevikus tähtsam siiski see, et inimene teeb tööd, mida ta armastab ja see töö teeb teda õnnelikuks ning lapsena peab olema selge ka see, et kui sul polegi kõik viied tunnistusel, siis pole sa millegivõrra kehvem viielistest.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Jõulupadjad

Patjadest ei saa ma üle ega ümber ja jõulud on kindlasti üks selline aeg, mil tuleb mõned padjad teha. Jõuludele kohaselt – punavalgevärvilised.
Talvisel ajal on selle pildistamisega küll aga üks rist ja viletsus. Valmis saavad padjad enamasti õhtul hilja ja viimasel seitsmendal tunnil ning hommikul lippan pimedas jälle tööle. Pole seda valget aega kuidagi kuskilt võtta ja juba see padi ongi oma uude koju läinud…
Aga need padjad…need on mulle endale väga armsad ja loodan, et need, kelle koju nad kolinud on, on samuti rõõmsad.
Tegin neid jõuluhõngulisi ja veidi romantilisi jõulupatju detsembris kolm. Tulevaks detsembriks on esitatud juba tellimusi :)

padi

Esimene padi on siis selline ilma pitsita padi. Lapitud südamik ümbritsetud ajale kohaselt väikeste inglitega. Seda inglitega kangast ma ostsin juba eelmisel aastal väikese varuga, sest ta lihtsalt väga meeldis mulle. Eks nüüd siis niikaua saab inglitega patju teha, kuni kangast jagub. Esimesest ja teisest padjast sai pilt tehtud ikka varahommikul esimese hämara aknavalgusega, kolmandal padjal on juba puhas lambivalgus seltsiks.

padi

Teisel padjal domineerib nagu esimeselgi rohkem see veinipunane täpiline kangas. Üks minu vaieldamatu lemmik. Jõulupatjade tegemisega sai ta mul kahjuks nüüd otsa. Eks peab vaatama, äkki saan kusagilt samasugust veel juurde. Täppidega kangaid ma ostan igal võimalusel, kui neid kusagil silma jääb. Osad jäävad muidugi ostmata ka, sest kvaliteet on kangal kehvavõitu ja mina ajan taga ikka neid paremaid tükke. Ikka selleks, et tooted kauem kestaks.

padi

Ja see kolmas, tema on juba päris punaste kangastega, sest veinipunane sai tõesti otsa. Ega seda ilusat jõulupunastki mul enam palju järgi pole. Tahes tahtmata tuleb hakata varusid täiendama.

Padjas kasutatud kangad on kõik 100% puuvillased ja peale lappide kokkuõmblemist tepitud vatiinile. Osadel on kaunistuseks puuvillane pits.
Tagumisel küljel on peitelukk, et saaks padjatoorikut eemaldada, kui ümbrist on tarvis pesta.

padi

Nüüd neid patju siin piltidel vaadates, tekkis tunne, et tulevaks aastaks peaks endale koju ka tegema mõned jõulupadjad. Ilus sisustuselement ja patju pole kunagi liiga palju. Neid lihtsalt peab olema. Ikka rohkem, kui 4, isegi rohkem, kui 6 või 8 :D

padi

padi

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Detsembrinopped

Nagu ikka, detsember oli meil üks siginat saginat täis kuu. Sinna mahuvad nii sünnipäev, jõulud kodus ning külas, jõuluüritused, peod, kontserdid, jalutamised, reisimised ja ka teatrietendused. Ühesõnaga, kes tahab see ka kõike jõuab ja kõik on tore.

Esimesel advendil käisime Loomeruumis jõuluetendust vaatamas.

loomeruumis

Mailile aitäh, et ta ikka jaksab korraldada

Etendus ise oli väga armas ja lõbus päkapikulugu ja oli nauditav nii väikestele, kui suurtele.

loomeruumis

loomeruumis

loomeruumis

loomeruumis

loomeruumis

loomeruumis

loomeruumis

Enne ja peale etendust oli võimalus kohvikust head ja paremat osta ning muidugi koos sõpradega mõnusasti aega veeta.

loomeruumis

loomeruumis

Esimesel advendil tulid meile koju päris lahedad päkapikud. Nendega sai parasjagu nalja, naeru ja tralli.

lapsed

lapsed

Loomulikult läksid õide meie 5 jõulukaktust. Juba teist korda sügisest alates.

jõul

Kirkega käisime ühel õhtul Estonia teatris “Karlsson katuselt” etendust vaatamas. Eelmisel aastal ei saanud löögile ja tänavu siis õnnestus ära vaadata. Väga hea etendus. Etendust teadupärast pildistada ei tohi ja meie olime korralikud – ei pildistanud.

teatris

teatris

teatris

Ühel õhtul käisime issi töökoha jõulupeol. Teletornis. Lastele oli teadusteater, teletornis lustimine ja jõuluvana kepsutas kohale lausa 21. korrusele :) Väga äge pidu oli.

teletorn

teletorn

teletorn

Boonuseks saime nautida õhtusel ajal suurepäraseid vaateid Tallinnale ja selle ümbrusele. Käisime ringi ja püüdsime tuvastada kõrgustest tuttavaid kohti. Viimaseks istusime veel kinosaalis ja vaatasime Eestis tehtud ainukest 3D filmi. Oli üks naljakas mustvalge jaburus, aga täitsa tore jaburus.

teletorn

Millalgi üsna kuu alguses oli ka muusikakooli jõulukontsert, aga ruttasin sinna otse töölt ning istusin ja lihtsalt nautisin ilusat kontserti. Ei ühtegi pilti.

Detsembrisse mahtus meil üks tore nädalavahetus, kus mul oli kaks tütrekest korraga :) Suurem kümme ja väiksem kolm aastat vana. Omamoodi vahva on nendega koos olla, sest samasugune vahe – 7 aastat – on ka mu poegadel. Seega pisike nostalgia kahe väiksema lapsega elust. Väike tips tuli meile juba reede õhtul ja laupäeva hommikul käisime kõigepealt laulustuudio jõulupeol. Sel aastal oli laulustuudio kontsert suuresti teistsugune, võrreldes igaaastase peoga. Laulsid ainult koorid ja mõned üksikud väiksemad solistid ning lastele üllatuseks esines improteater. Kummaliselt teistmoodi oli, aga sedasi see seekord oli.

pidu

Loomulikult käis laululastel jõuluvana. Teda ootavad ju kõik – suured ja väikesed.

pidu

pidu

Õhtul lustisime kodus, aga hommikul suundusime koos lastega rongi peale ja sõitsime Tallinna. Kavas oli pikem linnapäev. Esimese hooga kimasime Estonia teatrisse vaatama etendust ” Sipsik ja vanaaja asjad”. Tõeliselt vahva teatritükk. Meile kolmele igatahes meeldis kõigile.

Enne etendust kiire klõps ja siis tehti saal pimedaks.

pidu

Kui etendus läbi, läksime üle tee Solarise keskusesse. Meil on kuidagi traditsiooniks kujunenud, et peale teatrit käime seal majas kõrgel Komeedi kohvikus söömas ja ilusat vaadet nautimas. Kodunt ammu ära tuldud ja peale teatrit kipub ikka kõht tühjaks minema. Nii me siis nautisimegi ilusat vadet ja head toitu.

pidu

Lastele toodi loomulikult ooteajaks kohe värvipliiatsid ja pildid, mida sai värvida. Nii polegi probleemi üle poole tunni oma sööke oodata.

pidu

pidu

Väikesele lapsele oli esimene kord nii kõrgel söömas käia ja tema ei jõudnud ära imestada, kui ilus oli sealt vaadata ja kui palju autosi ning inimesi õues liikus.

pidu

Kui kõhud said korralikult täis, läksime Pärnu maantee galeriisse “Piparkoogimaania”
näitust vaatama. Oli seal ikka igasuguseid toredaid ja vägevaid piparkooke vaadata. Üks uhkem, kui teine.

pidu

pidu

Edasi läks meie tee vanalinna, lihtsalt jalutama. Ilus on ju jõulude ajal.

pidu

pidu

pidu

pidu

Lõpuks läksime seisma pikka järjekorda, et pääseda jõuluvana jutule.

pidu

Kui Kirke järjekorras oli, käisime meie pisikese piigaga vahepeal jalutamas ja vaatasime, et kuusk on vot nii suur :) Siis vahetasime positsioone ja Kirke käis lapsega jalutamas. See jõuluvana saba oli ikka päris muljetavaldavalt pikk, aga kuna lastel oli suur soov, siis tuli see järjekorras seismine endale lõbusaks mõelda.

pidu

Lõpuks pääsesime jõuluvana tuppa. Väiksem tegelane otsustas siis mul kintsust kinni hakata ja polnud nõus isegi kommi vastu võtma. Kirkega aga oli asi juba lihtne. Tema laulis ühele ja samale jõuluvanale juba seitsmendat aastat järjest. Jõuluvana mäletas teda ja kommi sai ta sel korral iga aasta eest ühe. Mitte et seda kommi vähe oleks jõulude ajal või üldse vaja oleks, aga traditsioonid on olulised. Igatahes oli neil kahel taaskohtumine lõbus.

pidu

Kirkel oli üks tore esinemine kooli kellade ansambliga meie maavalitsuse talveaias ühel lõunaaja kontserdil. Nad on harjutanud alles hästi vähe aega ja see oli nende päris esimene avalik esinemine väljapool kooli. Jõululaulud kõlasid kenasti.

pidu

Kuskile sinna ennejõulusesse aega jäi veel meie raamatukogu kollektiivi jõulupidu kus me Kirkega käisime, aga otsustasin tol õhtul nagu mõnelgi teisel aasta lõpus, olla lihtsalt külaline ja nautida ning jätsin fotoaparaadi koju. Pärast tegelikult oli mul ikka natukene kahju, aga sel korral oli nii. Meie pidu oli Loomeruumi vastvalminud saalis ja see pidu oli üks minu tõeline lemmikpidu. Meile oli kaetud ülimalt hubases interjööris väga kaunis laud ning söögid olid tänu Margiti osavatele kätele väga maitsvad. Lisaks saime vaadata Rändteater Vaba vanker esituses kahte etendust – “Eestlaste muistne lugu” ja ” Eestlaste muistne sugu”. Naerda sai kõvasti ja etendus oli täis väge ja väga äge.

Ja olidki käes jõulud….

….kõigepealt oma suure ja armsa perega kodus

Meil käis üllatuslikult sel aastal päris jõuluvana ja oh seda elevust. Eriti hakkasid sügelema just suured inimesed, sest lastel on ju tavapäraselt repertuaar olemas, mida taadile esitada, aga suured mõtlevad ikka, et küll pakid tulevad ise ukse taha ja saab kuidagi niisama. Sel korral oli teistmoodi.
Õhtu päädis kingiks saadud lauamängude mängimisega ja niisama mõnusa koosolemisega.

pidu

pidu

pidu

pidu

pidu

pidu

pidu

Järgmisel õhtul käisime maal jõuluõhtul…

pidu

Käis kõva kingituste jagamine. Selleks oli lausa 4 päkapikku kohale tulnud. Pildi pealt on neljas parasjagu kuskilegi jalga lasknud. Võimalik, et ta luuletas sel hetkel oma luuletust, Justnimelt luuletas.
Kingitustega mängisid pärast nagu näha suured ja väikesed.

pidu

Lõpuks väsis isegi Kirke ära ja puges venna kaissu puhkama. Eks neid pidusid ja üriusi oli juba olnud ka, et võis ära väsida.

pidu

Järgmise päeva me võtsimegi kolmekesi kodus täiesti vabalt ja rivitult. Magasime, sõime, lugesime, magasime, sõime…ühesõnaga igaüks tegi mida tahtis ja lihtsalt puhkasime, aga õhtul peale üheksat, siis pakkisime oma seitse asja kokku ja sõitsime linna, selleks, et varahommikul sõita sadamasse ja käia tiiru Helsingis :) Sellest ehk teine kord, võib olla :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Uus aasta

jaanuar

Kuidagi tuleks äsja lõppenud aasta vist kokku võtta ja tervitada uut. Nädalake uut aastat saab juba ju kohe mööda.
Tõttöelda, pole ma siiani veel väga “käima” läinud. Pühad olid liiga lühikesed ja aega selliseks mõnusaks väljapuhkamiseks ning lebotamiseks oli liiga napilt. Lisaks pühadega paigast nihkunud ärkamised – uinumised, pimedus ning ootamatu külm….no mida sa siis ikka ühest inimesest tahad. Täpselt nii palju olen ma ennast sel nädalal siis pingutanud, et päeval käin tööl ja õhtul kodus olen lugenud raamatuid. Päris mitu väga head raamatut sain loetud. Ok, ühe tellitud kaardi olen teinud valmis. Kuid…homme lõpetan molutamise :) Päeval olen tööl, õhtul tegelen koduste asjadega ja pühapäeva hommikul lähen pildistama selle aasta esimest beebit. Päris tutikas teine, jõuluaegne poisipõnn.

aastavahetus

aastavahetus

Kui meenutada lõppenud aastat, siis ma võin öelda, et see oli üks väga hea ja tore aasta. Mittemillegi üle ei oska nuriseda ja ega ma ei olegi mingi nurisejaviriseja tüüp.
Aastavahetus oli mõnus, koos kallite inimestega ja kuna seltskonnas oli lapsi, siis käisime muidugi ilutulestikku vaatamas. Tunnike “lasketiirus” viibimist.

aastavahetus

Kogu selle lühikese jutu juurde tahaks ma lisada katke ühest raamatust, mis jäi mulle eelmise aasta alguses näppu ja mida ma olen ikka ja jälle lehitsenud. See raamat puudutas. Lugesin lastelegi siit katkeid ette, kui käisin parimatele lugejatele jõuluaktusel kingitusi jagamas ja lapsed kuulasid….väga vaikselt.
Katkend on raamatust ” Hingelind”, autor Michal Snunit, tõlge heebrea keelest Kristiina Ross.

” Sügaval sügaval kehas elab hing.
Keegi pole teda veel näinud,
aga kõik teavad, et ta on olemas.
Ja mitte ainult ei teata, et ta on olemas,
vaid teatakse sedagi, mis on tema sees.

Hinge sees,
tema keskel
seisab ühel jalal lind.
Lind, kelle nimi on hingelind.
Ja ta tunneb kõike seda, mida meiegi tunneme.

Kui keegi meile haiget teeb,
hakkab hingelind mööda meie keha igas suunas,
sinna ja tänna ringi tormama.
Ja tal on väga valus.

Kui keegi meid armastab,
hakkab hingelind väikeste rõõmsate hüpetega kekslema,
edasi ja tagasi, siia ja sinna.

Kui keegi meid nimepidi hüüab,
jääb hingelind hästi tähelepanelikult kuulama,
et kindlaks teha, mis hüüdmine see niisugune on.

Kui keegi meie peale vihastab,
tõmbub hingelind endasse
ja on vait ja kurb.

Aga kui keegi meid kallistab, hakkab hingelind,
kes elab sügaval sügaval meie kehas,
kasvama ja paisuma,
kuni ta täidab peaaegu kogu meie sisemuse.
Tal on nii hea olla, kui meid kallistatakse.

……

Aga kõige tähtsam on lindu hästi hoolikalt tähele panna.
Muidu võib juhtuda, et hingelind hüüab meid, aga meie ei kuule.
Kahju.
Ta tahab rääkida meile meist endist.
Ta tahab rääkida meile tormidest, mis on lukustatud
tema sees asuvatesse laegastesse.

On inimesi, kes kuulavad teda sageli.
On inimesi, kes kuulavad teda harva.
Ja on inimesi, kes kuulavad teda
ainult üks kord elus.

Sellepärast tasub,
kasvõi hilja öösel, kui ümberringi on vaikne,
kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees,
sügaval sügaval meie kehas. “

Selline lugu siis. Õigemini osa loost.

Maani kummardus teile kõigile, kes olete olnud meie kõrval ja koos meiega.

Hoidke oma hingelindu!

***********************************************************

Kindlasti tuleb siia veel mõni postitus järelhüüdena möödunud aastale, aga…

uus on käes. Uus aastanumber. Elu läheb ikka omasoodu edasi.
Uusaastalubadustega ma ei tegele kunagi, aga…
mõtteid on, plaane on, ideid on, ootusi ja lootusi samuti.

Rohkem hoolivust meile kõigile ja tulebki ilus aasta!

aastavahetus

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment