Natuke meie kodusest hullarist

Et kuidas seda hullarit defineerida siis – hullar, kui hullumaja või hullar nagu hullama ? Tegelikult on meil nii seda kui teist ja see on täiesti üleelatav ning tegelikult väga tore.
Vahepeal polegi mahti saanud blogisse meie tegemistest kirjutada ja täna on see hetk, kus mõtlesin, et ahhaaa, paneks õige midagi kirja. Ükskord jälle hea üle lugeda ja kroonika tarbeks tuleb ülestähendusi teha. Hilise õhtu võib kirjutamiseks täiesti ära kasutada, sest nädalavahetusel tahaks jälle kõvasti muid asju teha jõuda.
Et siis kodulugu, meie kodu lugu.

Ilmselt olen ma maininud, et meil on remont. Just, juba pikemat aega kestev remont. Tegelikkuses see isegi ei sega eriti meie igapäevast elu, kui välja arvata see, et töölt koju tulles ma siin pidevalt midagi nokitsen. Misasi on vaba õhtu, seda ei tea ma enam päris ammu. Kui nüüd tekib tunne, et miks ma sellist tohuvahobu endale korraldan, siis pean nentima fakti, et…mulle selline elu meeldib. Ma ei olegi see tüüp, kes tahaks õhtud läbi lihtsalt olla või telekat vaadata(telekat meil niikuinii ei ole). Ok, lugemise aega võiks pisut rohkem olla, aga eks tuleb jälle ka see aeg. Praegu loen tõesti väga vähe korraga, sest palju ei jaksa ega jõua. Tavapäraselt käib elu aga nii, et kas teen kodus tööd või lehvime kusagil K-ga ringi. Kontserdil, trennis, konkursil, kusiganes.( Siis ikka palgatöövälisel ajal)
Nojah, niisis – remont :)

Sügisel sai valmis elutoa remont. Sai kohe täitsa valmis, kui välja arvata, et uut mööblit praegu sinna ei tule ja üks siin tuleb lae alla panna, kuhu külge saab riputada fotod.
Mõni kuu hiljem tulid välja mõned probleemid. Lae servast oli lahti löönud silikoon ja mõnedes kohtades olid pahtli alt praokesed välja pressinud. Ka pistikupesade ümbrused tahtsid ületegemist, sest nii nagu see asi oli, ei olnud mitte kohe ilus. Nüüd kevadel said need parandused tehtud ja eelmisel nädalal sai värvitud esiku ja köögi laed ning töötasapinna tagune sein ning akna sein köögis. Selleks oli mul abiline. Mina lage pahteldada ja värvida ei taha ja tunnistan ausalt, et mulle meeldib, kui seda teeb professionaal. Kui tema lõpetas, tuli minu etteaste.
Esikus võtsin kõigepealt maha vana tapeedi, ehk värvitud seeneksi.

remont

remont

Sa püha porgand, kui õudne töö see oli. Tundub, et mis see siis ära ei ole. Sirr ja sorr, tapeet seinalt maha, aga võta näpust, üldse pole nii lihtne. Kuna esikus on meil seintes ei muu, kui kipsplaat, siis ei saanud ma seda ka veega väga leotada. Enamus tuligi tegelikult sipsniuhhti tõmmates alla, aga mingi osa oli nii kõvasti seina küljes, et kraabi sa noaga või pahtlilabidaga…eimidagi. Ennem saad kipsplaati augu, kui tapeedi sellelt kätte. Nii ma siis kraapisingi, et higipull otsa ees. Suurema enamuse sain lõpuks kätte. Veidi pahtlit sai siia sinna peale ja siis ka nats lihvitud. Nojah, piltidelt nüüd vaatan, et tapeedi ma kraapisin siiski alla ennem, kui laed värvitud said :) Aeg läheb kiiresti ja juba ongi peas kõik sassis. Ühesõnaga see tapeet sai sealt maha nii või naa.

Kui abilisel said laed värvitud, hakkasin mina värvima. Sel nädalal kohe mitu õhtut värvisin ja muskel kasvas :) Köögi seintel pole enam heledaid kollast ja sinist vaid on valge. Esikus ei ole enam helekollast ja oranži, vaid on valge. Lõpuks jälle valge.
Oma esimese päris oma korteri köögis lasin kunagi 30 aastat tagasi ehitatavas majas samuti värvida köögi seinad valgeks. Sel ajal oli maja ehitusjärgus ja mina kepslesin hommikul vaatama, mida maalrid minu korteris teevad :P Olid just alustanud köögi seinte värvimist…sinepikollakaspruunika värviga. Ohsapüss, kus mul tõusid juuksed püsti pähe. Palusin maalritel kohe töö katkestada ja nemad siis küsisid üllatunult, et aga mis värvi ma siis seinu tahan? Palusin värvida valgeks. Sel ajal oli see ikka päris tavatu, et keegi midagi valgeks värvis. Ikka kasutati mingeid kummalisi toone ja pandi kirjusid tapeete. Kuskilt oli minus aga olemas see valge ihalus juba siis, kui olin puhta noor ja roheline. Nii tol korral see köök valgeks saigi ja vannituba sai samuti valgeks. Esikusse tuli väga hele tapeet.

Nüüd on meie kodus asi sealmaal, et hetkel on kõik valge. Sellele osale, mis oli oranž ehk siis ümber vannitoa ja ka ukse seina, tuleb mõne aja pärast tegelikult veel tapeet, mis pole päris valge, aga sellest ma praegu ei räägi. Sellesse seina, mis on vannitoa vastas ja ulatub ukse alt väikeste ukseavadega köögi aknani, tuleb ka midagi lisaks. Valget, aga sellest ka veel vara rääkida. Esiti tuleb veidi nutsu koguda, investeerida, värvida ja siis saab sein selliseks, nagu oli plaanis. Kui ma just vahepeal ringi ei mõtle, sest ka seda ma oskan teha. Mõtted ja ideed lihtsalt vahepeal muutuvad.

remont

remont

Köögi kapp-laud on tänaseks tagasi täiesti seina vastas. Üleeile õhtul me K-ga nägime hullu vaeva, et see peale värvimist tagasi seina vastu saada, aga jõudu nappis. Lihtsalt see tagumine vasakpoolne väike jalake tuli siia sinna nügimise käigus alt ära ja siis otsustas see raske nurk ennast linoleumi sisse kittida. Nügi kuidas tahad, päris seina vastu me teda ei saanud. Mina sain ainult mõningad sinikad lõpuks. Tegelikult oli vaja ainult ühte meesisikut, kes tuli ja vuhh, tõstis kapi õigesse kohta. Mina aitasin natuke nügida ka. Igatahes on ta nüüd seal, kus peab olema.

Ahah, ja siis see aknalaua alune osa. Sellega on nagu pildilt paistab, nii ja naa. Kunagi oli sinna ette planeeritud perforeeritud roostevaba plekk ja ilmselt siis seoses sellega peale akna vahetust jäi aknalaua alune selliseks, nagu ta kunagi oli. Hirmus koledat tumedat värvi. Tagatipuks olid seinas ka mõned praod. Mina seda plekki enam sinna ei taha(vähemalt praegu ma mõtlen nii) ja värvisin selle lihtsalt valgeks. Lihtsalt, et ta mind enam nii hullusti ei häiriks. Plaan on aga selline, et nädalavahetusel panen sinna pahtlit ja lihvin ja siis värvin uuesti kõik üle. Selle vanamoodsa radika värvimine on muidugi omaette ooper. Täpsemalt öeldes, nikerdamine. Jajah, ma kavatsen esimest korda elus pahteldada. Õnneks on pind väga väike, pahtel on mul kodus olemas ja nii kõver mu silm ometi pole, et asi päris viltu saaks:) Igatahes läheb see sellesse rubriiki, et sel aastal tegin esimest korda elus.

remont

Põrand esikus ja köögis….see linoleum on maas olnud kõik meie seal elatud 18 aastat ja oli juba maas eelmiste elanike aegu. Seega väga kaua. Mul on temast tõsiselt kopp ees. Kohe tõsiselt. Uue põranda plaadid seisavad kenasti seina ääres ootel ja kasvõi nui neljaks, aga varsti saab see põrand meil maha. Ega see mingi lihtne tegevus pole, aga küll saab. Esiteks, on meie korteri põrandad hullumoodi ebatasased. Vähe sellest, siis ka ruumist ruumi üleminekutel on tasapindadel kõrguste vahed. Vat sedasi ehitati kunagi. Selleks, et köögis põrand maha panna, on vaja köögimööbel välja tõsta – lahe :) Aga küll kõik saab tehtud. Varem või hiljem, aga tehtud saab. Mul on lihtsalt eesmärk ja siis tuleb lihtsalt järjepidevalt selle suunas liikuda.

Kui kunagi pea 20 aastat tagasi sai eritellimusel lastud teha kööki mööbel, siis tundus meile selline sinine värk jube lahe. Praeguseks, ütlen ausalt, ma kohe üldse enam seda mööblit ei armasta. Esialgu jääb ta aga sellisena edasi ja ma mõtisklen, mis ma sellega peale hakkan. Pliit tuleb välja vahetada niikuinii, sest praeahi ei ole enam kuigi koostööaldis. Mööbli osas on mul mitmeid mõtteid ja aeg näitab, millised neist käiku lähevad.

Aga nüüd väike sissepõige elutuppa meie lillede juurde.

Kamina ette pani mu kallis vanem poeg maha uued plaadid. Väga hästi pani, kuigi esimest korda elus. Millalgi eelmisel suvel ostsin tuppa korvi, et panna sinna sisse meie tekid ja pleedid. Muidu vea neid nagu kass poegi ja kuskil nende jaoks seda õiget kohta pole. Nüüd on nad kenasti korvis ja neid saab sealt võtta ja vajadusel endale peale laotada. Kui muidugi just pojatütred pole meil. Nemad armastavad tekkidega mängida ja siis on pleedid mööda elamist laiali.
Talvel ostsin ühe samasuguse korvi juurde puude jaoks ja nii see seisabki nüüd kamina kõrval puud sees.

remont

Täna transporditi meile koju üks suur ja ilus havisaba. See seisis tegelikult meil tööl ja millalgi talvel ütles töökaaslane, et seisab siin teine nukralt nii pahas kohas ja paremat kohta tal samuti pole ning pakkus seda mulle. Loomulikult tahtsin ma seda endale, sest meie suures toas on ruumi päris mitmele suuremale taimele. Leppisin kokku, et viin selle ära siis, kui õues enam külm pole ja kodus suuremad pahtlitolmutamised tehtud. Nii oligi täna see päev, kus mul oli transport võtta ja lill rändas uude koju. Natukene tuleb mul teda putitada, sest ebasoodsates oludes kaua kasvanuna on ta veidi ühele poole kasvanud. Keerasin ta siis selle kiibaka poolega valguse suunas, et ehk kasvab varsti otsemaks. Pott on tal ümber hetkel samuti täiesti vale ja ajutine. Sõbrannaga on varsti plaanis võtta ette üks Hansaplanti tuur ja ehk leian sealt midagi sobivat. Meie kodulinna kauplustes pole kahjuks ükski potiümbris mind kõnetanud. Igatahes on mul selle havisaba üle hea meel.

remont

remont

Aa, need roosad – valged pallid muide on K-sünnipäevast veel rippumas, sest ta ei ole lubanud neid alla võtta. Las nad siis mõnda aega veel ripuvad. Seinal kummaline laik ei ole värvimispraak vaid päikeselaik. Meie elutuba on väga valgusküllane ja päikeseline, sest päike paistab sinna varalõunast hilisõhtuni.

Ja minu teine suur lill. Kunagi vast 3 aastat tagasi käisime töökaaslastega Tartumaal ekskurseerimas ja külastasime ühte sealset raamatukogu. Näppasin sealt kaasa ühe lille küljest umbes 10 cm-se jupikese. Tänaseks on sellest jupist kasvanud arvestatav taim. Jah, taim, sest ega ma ei saagi aru, on ta lill, põõsas või puu :D Kui keegi oskab mulle öelda, millega on tegemist, oleks tore, sest lilleraamatutes tuhnimine pole mind tõele lähemale viinud.
Mingi aja oli ta mul teises kohas ja seal ta otsustas kasvada suuremalt jaolt akna poole. Lõppes see sellega, et üks õhtu jäin kuulatama – mis seal elutoas küll maha kukkus? Loogiline, lill oli kasvanud ühele poole liiga raskeks, pott oli liiga kerge ja kukkuski teine kummuli. Järgmisel päeval tegime käigu poodi ja ostsime uue suurema poti. Nüüd on pott piisava raskusega(panin igaks petteks suurema kivi samuti potti) ja lill pööratud hõredama poolega akna suunas, et seegi külg saaks kosuda.

remont

Tegelikult on mul lilledega olnud nii, et kümmekond aastat tagasi suretasin ma kodus kõik lilled välja. Oli lihtsalt selline eluperiood, et ma ei jaksanud nende eest hoolt kanda. Nii ma siis olingi täiesti rahul, kui järjekordne taim saba andis ja viskasin ta rõõmuga välja. Nüüd aastat 4 tagasi tärkas minus lõpuks uuesti soov enda ümber taimi näha. Alustasin tasa ja targu, et vaatan, kas nad lepivad minusuguse udupeaga, kes kipub unustama kastmist. Praeguseks olen ma igatahes täiesti tubliks tubaseks aednikuks arenenud ja minu suurim rõõm ongi rõdupotipõllumajandus ja toalilled. Siiski sellised, kes pole väga kapriissed.

See lill, mis elutseb kamina nurgal, sai toodud töölt väikese lehekese näol. Võttis päris kiiresti vaasis juured alla ja sai potti. Mõne aastaga on temast lopsakas taim kasvanud. Nimeks peaks olema Peperoomia. Väga leplik lilleke.

remont

Aknalaual on hetkel ühes nurgas suhteliselt seosetu kompositsioon. Hinge vaakuv draakonipuupojuke, väike säntpoolia, üks mingisugune kaktus, mis sai kevadel lõpuks endale pisut suurema poti ja üks orhideeline, mis plaanib kohe õitsema hakata. Vaasis on juuri ootavad turdlehe oksad. Need said mul samuti töölt toodud, sest sealne suur turdleht kukkus ümber ja läks katki. Kaks oksa tõin koju. Selle nurgaga tuleb tegelikult midagi veel korraldada, aga las praegu olla nii.

remont

Keset lauda troonib meil ikka veel üks jõulutäht. Sain selle detsembri alguses sünnipäevaks ja sellisena nagu ta sain, selline on ta praegugi. Esimest korda on mul jõulutäht nii hästi säilinud. Vaatan ja imestan, et ikka veel pole lehekestki ära kukkunud ja lill näeb hea välja. Eks ma suvel pean ta vist kuskile mujale sokutama, sest tahaks vahepeal midagi muud laua peale, aga praegu on ta seal, kus on.

remont

Trepikoja aknalaual on mul tegelikult 5 jõulukaktust, mis südamerahuga vaata et terve aasta väikeste vahedega õitsevad. Täiesti uskumatud tegelased. Kui nüüd õues soojemaks läheb ja öökülmad enam ei kimbuta, viin mitmed taimed rõdule suvitama. Seal neile meeldib. Nädala pärast on mul aga ees nagu mainisin, aianduspoe külastamine ja mine tea, mida ma sealt kõike kaasa vean.

Kokkuvõtteks:
Remont edeneb. Mai lõpuks peaks olema tapeet seinas ja ideaalis ka põrand maas :)
Meie kodus on lõpuks jälle rohelised taimed ja me saame nendega sõbralikult läbi.
Elu on ilus!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Smuutihullud

Nii võiks meid vist nimetada küll. Joome iga päev K-ga ikka päris mitu smuutit ja vahest on nad joogismuutid ning teinekord jälle lusikaga söömise kausismuutid.
Seekordne koosnes banaanist, maasikatest, õunast, ananassist, india pähklitest ja Berry segust. Garneeringuks Crunch-i segu ja muud head. Supersegud nagu ikka Boostyouself-ist.
Miks me smuutisid joome? Ikka hea enesetunde pärast, mida nad annavad. Energia ja hea enesetunne on garanteeritud ja varieerimisvõimalusi on lõputult. Üksluiseks ei muutu smuutid kunagi. Pealegi saab smuuti kiiresti ja lihtsalt valmis. Lihtsalt ei tohi ära unustada puuviljade koju tassimist ja sügisel marjadega sügavkülma täitmist :) Loomulikult tuleb jälgida, et Boostyourselfist õigeaegselt tellimuse teeksid või siis tuleb sammud seada lähimasse Selverisse, kus neid samuti müüakse.

smuuti

smuuti

smuuti

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD., TOIDUST NII JA NAA | Leave a comment

Kevadroheline padi

Nende patjadega on nagu on, aga kuidagi alailma on neid kellelegi tarvis ja olgem ausad, ega oma koduski kunagi patju üleliia ei ole. Mõnusad külje alla või istumiseks kasutada ja lisaks toredad sisustusaksessuaarid. See kevadroheline padi läks ühele täiskasvanud tütrele sünnipäevaks oma emalt. Nimeline. Ikka sellepärast, et näiteks õde seda endale ära ei krabaks. Roheline on kevade ootamise ajal igatahes teretulnud värv. Igatseb ju hing ometi nii väga värve, kevadisi mõnusaid rohelisi toone.

padi

padi

padi

padi

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Lummav Ahvenamaa – viimane osa

20.august 2017, pühapäev

Jälle ronisin ma voodist välja enne kukke ja koitu. Kodus ma ei hakka naljalt kunagi päikesetõusuks õue minema, sest kodu lähedal pole kusagil avarat silmapiiri, et loojangut nautida. On siis majad ees, võpsikud või korstnad, aga midagi on kindlasti ees. Reisil seevastu on iga päev lootus kaunile päikesetõusule. Nii ma siis tõusengi vara üles ja lähen õue. Nautima. Päikesetõusu, vaikust, pildistamist…Kui õue jõudsin, olin üksi, aga veidi aja pärast lippas mulle järgi K ja kaks unetut veel. Jalutasime, kuulasime loodust ja tegime pilti.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Pärast jalutuskäiku looduses suundusime hommikusöögile. Ilm oli päikeseline, tuju hea ja enne uut päeva oli mõnus korraks maha istuda ning hommikust süüa. Rootsi lauast leidis igaüks endale sobilikku söögipoolist ja peale kõhutäit vedasime oma kohvrid jälle bussi ning reis võiski jätkuda.
Esimese asjana sõitsime Kökari kodukandimuuseumisse, mis on ennast sisse seadnud saare kunagises koolimajas. Saime seal majas ja maja ümber osa saarerahva elust – olust ja traditsioonidest nii vanal ajal, kui tänapäeval. Uudistamist oli tõesti nii majas sees kui ka maja ümber asuvates teistes hoonetes. Vastu võttis meid kohalik hea hing, kellest on samuti juttu “Minu Ahvenamaa” raamatus.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Meie suurepärane võõrustaja Sylvia

ahvenamaa

Seda orelit on pakutud ka eestlastele, aga mingil põhjusel jäi kaup siiski katki

ahvenamaa

Rahvariided
ahvenamaa

Saare pruut

ahvenamaa

Pitsinäitus
ahvenamaa

ahvenamaa

Meie giid näitab väga vana luuda

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Kõlakivi – sellega kutsuti mehi rannast koju sööma

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Viimane koht kuhu läksime enne mandrile sõitmist, oli Hamnö. Seal sammusime mööda ajaloolist matkarada. Kõikjal oli ajalugu – 13. sajandiga dateeritud mere kellatorni vundamendi varemed, frantsiskaani kloostri varemed ja teised hooned, mis tõestavad, et Kökari saar mängis olulist rolli juba keskajal.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Tegime jalutuskäigu Otterböte asulasse, looduskaunisse paika, mis on tuntud pronksiajast pärit hülgeküttide eluasemete leiukohana. Külastasime 18. sajandil ehitatud Kökari Püha Anna kirikut ning astusime sisse frantsisklaste kabelisse, mis on ehitatud meenutamaks kunagisi hiigelaegu, mil siin asus võimas frantsiskaani ordu munkade klooster ning saar oli merdsõitvate kaupmeeste sagedaseks peatumispaigaks. Kiriku kupli all on tänapäeval muide piraatide purjelaeva makett, mis pidavat keerama ennast kellaosuti liikumise suunda, kui on oodata tormi ja vastupidine suund ennustavat head ilma. Saare elanike esivanemad tulid ristisõdade aegu lääne poolt, Rootsist. Praegugi moodustavad siinsete rannikualade kommuunide elanikkonnast suurema osa soomerootslased.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Keskpäeval hakkasime ennast asutama koduteele. Sõitsime Galtby sadamasse Korpole. Tuli öelda saarestikule hüvasti, sest see praam viis meid juba tagasi mandrile. Hüvastijätuks poetas saarestik minu teele sellise vahva kivisse uuristatud südame.

ahvenamaa

Peale paaritunnist sõitu olimegi mandril. Väike vahepaus oli vaid söömiseks ja järgmine kord saime bussist välja juba Helsingis. Meid ootas suur punane laev, kaunis loojang merel ja mõne tunni pärast Tallinn.

Mis siis lõpetuseks öelda?
Väga mõnus reis oli. Ahvenamaa ja ahvenamaalased jäid kindlasti meie südametesse. Päris kindlasti lahkusime õnnelikena, aga ka teadmisega, et nii palju jäi veel nägemata ja kogemata. Ühesõnaga hinge jäi soov Ahvenamaale tagasi tulla. Millal? Seda ei oska öelda. Selleks aastaks on meil reisiplaanid tehtud ja eks paistab, mis mõtted edaspidi tulevad. Päris kindlasti ei pelga ma enam bussireisi. Selge see, et Ahvenamaal klappis ideaalselt kõik – giid, bussijuht ja seltskond ning alati ei pruugi nii hästi asi kujuneda, aga siiski – võiks veel mõne teisegi bussireisiga katsetada.

Ahvenamaa – autonoomia oma erilisustega. Palju väikeseid ja suuremaid saari, skäärid, meri. Silme ees on alati sinine taevas, rohekas meri, punased graniitkaljud ja sama punased teed,väga palju kanarbikku ja isegi siis, kui pole päikeseline ilm on ikkagi ilus – tinajas taevas, valged udulaamad, punased loojangud. Siin on kõik kuidagi puhas, nagu peale suurpuhastust. Palju marju, mida keegi ei paista korjavat :D, puhast soola- ja joodirikast mereõhku võib hingata täie rinnaga. Looduse lähedus ja rikkumatus ei eralda tsivilisatsioonist. Kõik on lähedal. Linnaväliselt on majad üksteisest kaugemal. Pole ummikuid ega tunglemisi. Eriline vaikuse ja rahu atmosfäär. Jah, automaatselt lõõgastud ja kaob stress, kui see olemas oli. Kujutage endale ette idüllilist hommikut: päikesetõus, lähed mändide vahelt(kus lõhnab vaigu järgi) mere äärde, maas on kaste, vaikus, meri lõhnab(hästi lõhnab), ujud jahedas kosutavas vees, kortsud lähevad iseenesest siledamaks ja ees on terve päev iseendale :) Kusiganes see võiks olla, eks, aga Ahvenamaal on see Ahvenamaa moodi eriline.

ahvenamaa

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Lummav Ahvenamaa, vol.5

Kolmas päev, 19.august 2017

Reisidel on äratused tavaliselt vara. Päeva ei maksa maha magada ja kes vara ärkab, see palju jõuab. Ärkamine muidugi mingit vaeva ei põhjustanud, sest juba õhtul ootas K hommikut, et saaks helesinisesse basseini ujuma minna. Ujusidki, vaikselt krabiseva vihma käes. Ujuda said lapsed õnneks tänu sellele, et meie esimeseks külastuseks sel päeval oli Mariehamni raamatukogu ja sel puhul jagati grupp kaheks. Varasem grupp( need, kes ei soovinud ujuda) läks raamatukokku ekskurseerima kohe peale hommikusööki, teine grupp aga sai peale sööki ujuda ja alles siis minna teistele järgi. Meie ja ka teised lapsed oma emadega olime loogiliselt teises grupis. Kui ujutud ja asjad taaskord pakitud, asusime meiegi raamatukogu poole teele.
Mariehamnis on väga kena raamatukogu. Mulle meeldivad sellised valged ja avarad ruumid. Läbimõeldud planeeringuga ja kasutajasõbralik. Raamatukogu direktor tegi meile ekskursiooni ja rääkis nende töökorraldusest. Kuna linnas oli parasjagu tulemas ilusate poiste paraad, siis sellepärast olid üleval ka need kirevad lipukesed. Nüüd aga vähem juttu ja rohkem pilte – Mariehamni raamatukogu.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Lõpetuseks käisime raamatukoguhoone tornis, kust avanes tore vaade

ahvenamaa

ahvenamaa

Peale raamatukogu külastamist tuli meie programmi väike muudatus. Sel ajal kui kaasreisijad lõpetasid veel ringkäiku raamatukogus, lippasime meie K-ga õue ja hüppasime kohalikku autosse. Loomulikult mitte võõrasse, sest meil elavad Mariehamnis tuttavad ja olime leppinud kokku, et sõbrake tuleb võtab meid peale ning saame 2,5 tundi koos ringi seigelda. Ehk siis sel ajal, kui ülejäänud grupp külastas soovi korral kas meremuuseumit või ajaloomuuseumit, seiklesime meie ringi Mariehamnis ja selle ümbruses. Saime juttu ajada ja samas käia sellistes kohtades, kuhu grupiga ei satu. Vähemalt meie grupiga mitte, sest teiste eest ma ei oska rääkida.
Kõigepealt sõitsime kohe Mariehamni kõige kõrgemasse tippu. Sealt ülevalt avanevad ilusad vaated ja sealt nägime ka Ahvenamaa kuulsat purjelaeva Pommern. Selle reisi plaanis oli tegelikult Pommerni külastamine, aga juhtus nii, et laev oli sel ajal remondis ja käimata seal meie grupil jäigi. Meil vedas niipalju, et saime seda uhket laeva vähemalt eemalt imetleda. 4- mastiline Pommern on ainus originaalkujul säilinud purjelaev omataoliste seas. Laev köidab esimesena Mariehamni sadamasse saabujate pilke, sest asub sadama vahetus naabruses. Sealsamas lähedal asuv meremuuseum rullib aga meie ees lahti ammuste aegade pildikesi: tormid, laevahukud, kuulsusetu lõpp laevade prügimäel…Kunagi liikusid need laevad merel ökoloogiliselt puhta tuuleenergia jõul.
Mariehman – see on tegelikult linn, mis ümbritsetud veest. Asub keset Läänemerd. Siia on võimalik sõita lähiümbrusest kaatriga, purjekaga, mitmeid kordi päevas saabuvad siia praamid Soomest ja Rootsist. Suure laevaga saab sinna ka Tallinnast. Kui tulla lennukiga, avaneb linnale, mis asub maailma ilusaimas saarestikus, vapustavalt kaunis vaade.
Mariehamn asutati 1861 aastal, kui saarestik kuulus Venemaale ja sai oma nime tsaar Aleksander II-lt, kes nimetas linna oma kaasa Maria Aleksandrovna auks. Ajaloo vältel on Ahvenamaa kuulunud Rootsile, Taanile, Venemaale ja viimased 90 aastat Soomele. Kõik need riigid ja samuti ka laevandusega sissetoodud rahvusvahelised mõjutused, on jätnud sellele kaunile saarestikule oma pitseri. Nii see eriline ja kaunis Ahvenamaa sündiski.
Niisiis, Mariehamn sündis merelaevanusest ja -liikumisest. Kogu ajalugu ja Mariehamni areng peegeldab inimeste elu keset merestiihiat. Ahvenamaa mereajaloo kõige silmapaistvamaks perioodiks peetakse purjelaevade perioodi, mis sai alguse XIX sajandi teisel poolel, kui tänu Ahvenamaa laevaomanikele sai saarestik viidud maailmakaardile. Ahvenamaalaste süda kuulub suuresti Gustav Eriksonile, kuulsale laevaomanikule, keda nimetatakse ka purjelaevade kuningaks. Oma elu jooksul ehitas ta purjelaevastiku, mis oli XX sajandi 30-ndatel aastatel maailma suurim. Eriksonil oli ettevõtja vaistu: ta ostis kokku purjekaid siis, kui teised hakkasid neid müüma seoses laevaajastu algusega, mis oli pöördeline aeg merenduses. Ta võitles lausa kirglikult merenduse motoriseerimisega. Gustav Erikson võrdles täispurjes laevu lapseootel naisega ja pidas neid kõige kaunimateks.
Purjekate ajastu elab ikka veel Mariehamnis. Praegu on see üks maailma linnadest kuhu sõidavad sisse alused, mis osalevad Tall Ships Race võistlusel – “mereluikedele” mõeldud võistlus. Tall Ships Race oli mõeldud välja selleks, et tähistada purjekate sajandi lõppu, kuid kukkus välja vastupidiselt – sündis uus purjekate ajastu ja nüüdsel ajal on Tall Ships Race üks suurimaid maailmas toimuvaid ettevõtmisi. Tall Ships Race raames muide on käinud maailma kauneimad purjelaevad ka Tallinnas, merepäevade ajal.
Ahvenamaa kuulub ametlikult Soome riigi koosseisu, kuid on siiski iseseisev: oma lipp, oma valitsus, oma valimised, oma parteid, oma erilised postmargid, mis on populaarsed maailma filatelistide seas. Ametlikuks riigikeeleks on rootsi keel. Enamus kohalikke vaatab igapäevaselt Rootsi TV-d, tänu millele on ahvenamaalane kursis nii Rootsis kui Soomes toimuvaga.

Nonii, vahelduseks kirjutasin siis jälle veidi Ahvenamaa ja Mariehamni ajaloost, aga nüüd mõned pildid.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Üsna veidike käisime ringi ka Mariehamni linnas endas. Jalgsi. Autoga sõites nägime ikka palju palju rohkem, aga siis ei saanud pilte teha.
Mind üllatas, kui vähe rahvast liikus seal ringi laupäevasel ajal. Oleme me ju siinkandis harjunud sellega, et nädalavahetusel on kõikjal liikumas palju rahvast. Kõik poodlevad ja ajavad oma asju. Ahvenamaal pidavat olema aga inimesed väga kodukesksed ja suur sebimine on hoopis tööpäevade ajal. Puhkepäevadel pidavat Ahvenamaalane kas veetma aega perega kodus või sõitma perega koos hoopis välja – loodusesse, matkama, suvilasse. Ühesõnaga puhatakse mõnuga ja ei tšillita linnas.
Linn ise jäi muidugi silma õdusana ja armsana, kus on kaunis kesklinna läbiv pärnaallee, maalilised pastellvärvides puumajad, sadamalinna idüll ja heledad uhked kaptenivillad.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Mariehamnis on tegelikult olemas kõik- restoranid, kauplused, disain, muuseumid, kõrgetasemeline meditsiin, mida kõike veel ja isegi kasiino. Rääkides veel Mariehamniga seotud kuulsatest naistest, ei saa mööda minna Hilda Hongellist, kes oli oli esimene naissoost “meistrimees” Soomes ja teda nimetatakse mõnikord Soome esimeseks naisarhitektiks. Nii siis ongi, et Mariehamni linn on saanud nime naise järgi ja linnale jättis oma jälje samuti naine. Hilda projekteeris aegade jooksul paljud linnavillad ja parimatel aegadel oli ta sel alal lausa monopoolne. Samal ajal tegelesid tema sookaaslased koduse majapidamisega. Temast on alles jäänud muljetavaldav kogus projekte – 144, kuid reaalne kogus on tegelikult veel suurem, kuna tol ajal kõik joonised ei olnud registreeritud. Hongellsi arhitektuurset pärandit hinnatakse Mariehamnis väga kõrgelt. Hilda Hogellile on iseloomulik kerge rootsi stiil, mille ta tõi Mariehamni endaga kaasa. See stiil on Mariehamni supelhooaja sümboliks. Seda võib näha maalilisel Sjödergata tänaval, mis on väga lähedal praamiliikluse terminalidele. Kunagine linna süda Torggatani, Strandgatani ja Parkgataniga on jäänud elavaks kauplemiskohaks ka tänasel päeval. Praegusel ajal on selle naise loodud arhitektuuriga majad Mariehamnis väga nõutud.
Mariehamni pikkus on umbes 8 km ja laius 1,3 km. Sellega seoses peetakse teda maailma väikseimaks metropoliks.
Muide, naine, kelle järgi linna sai oma nime, oma eluajal ei jõudnudki linna külastada, kuid nüüdsel ajal on seismas linnavalitsuse ees tema pronksist skulptuur. Linna tekkides elas seal napilt 35 inimest, kuid juba 20. sajandi alguseks kasvas elanikkond tuhandele inimesele. Praegusel ajal hakkab Mariehamni elanikkonna arv lähenema 11,5 tuhandele. Linn “seisab” graniidil ja üllatab meeldivalt oma romantilisuse ja puhtusega.
Kõik siin linnas elab oma mõõdukat ja vaikset elu. Igas hoones peitub hulgaliselt ajalugu ja inimeste saatuseid. See aeglaselt kulgev linn annab võimaluse ja lausa privileegi heita pilk Ahvenamaa ajaloole ehk isegi ootamatust rakursist kuid surepärase perspektiiviga. Jah, Ahvenamaasse lausa tuleb armuda.

Kuid…järgmine koht, kuhu me sõitsime oli Uffe på berget. Parkisime auto metsaalusesse parklasse ja hakkasime ronima üles. Kõrgele. Kõigepealt jõudsime kohvikusse, sealt lunastasime torni minemiseks pileti ja siis muudkui aga treppidest üles. Kõrgemale ja kõrgemale. Oh, kui ilus oli sealt ringi vaadata ja oleks veel ilusam ilm, oleks …oleks on halb abimees. Lihtsalt väga ilus oli :) Uffe på berget- i juures on muide ka Ahvenamaa haruldus – tunnel. Just selle mäe alt see läbi läkski.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Edasi viis meie seiklus Jomala ja Lemblandi kanti. Mariehamnist ida poole. Nende kahe asunduse piiril asub elegantne Lemströms -i kanal. Kanali pikkus on 350 m ja see ühendab omavahel kahte lahte. Kanalit ületab avatav sild, mis suvel avaneb sageli selleks, et lasta läbi purjekaid. Kanali kallastel on kaunis ja hooldatud park.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Sealsamas kanali lähedal on ka üks puitmaja, mis kuulub kunstniku perele. Kunstnik on maalinud ühele akendest pildi oma tütrest, mis esmapilgul jätab mulje, et tütarlaps istubki aknal. Kuulujärgi pidavat see maja just selle pildi pärast maksma päris suurt raha.

ahvenamaa

ahvenamaa

Eks me sõitsime selle aja jooksul veel päris paljudes kohtades ringi ja kuigi ma pidevalt vaatasin kella, et mitte tagasijõudmisega hiljaks jääda, olime me tagasi täiesti õigel ajal. Ahvenamaal ei pidavat olema pikki vahemaid. Kõik on lähedal. Olime Siirile väga tänulikud koosveedetud aja eest. Saime selle aja jooksul mõndagi teada Ahvenamaast ja ahvenamaalastest.

Taas oma grupiga bussis, hakkasime edasi sõitma Mariehamnist välja. Möödusime taas Lemströmsi kanalist ja meile oli see selline – ohhoo, me just käisime siin – hetk. Millepeale giid tegi suured silmas ja küsis, millal me sinna juba jõudsime :) Enne kanalisillale jõudmist käisime tegelikult läbi Mariehamni supermarketist. Ostsime sealt kaasa kohalikku leiba, siidrit, õlut,tšatnit…ühesõnaga kes mida. Mina leidsin näiteks väga maitsvaid taimseid Alpro jogurteid. Selliseid sorte Eestis ei müüda ja hind oli ka kõvasti odavam. Ostsin mitu 4-pakki kaasa ja paigutasin need kenasti bussijuhi lahkel loal tema külmikusse.

Edasi põikasime sisse Önningebysse, kus heitsime pilgu peale Jüri Ojaveri loodud noor – eestlastele pühendatud mälestusmärgile “Pink” ning külastasime Önningeby muuseumit. Sealses galeriis eksponeeritakse Ahvenamaal maalimas käinud kunstnike töid. Ahvenamaa on ju hingematvalt kauni loodusega ja on sel viisil olnud inspiratsiooniallikaks nii Noor – Eesti rühmituse liikmetele kui ka soome ja rootsi loomeinimestele.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Muuseumis käidud, suundusime edasi Långnäs sadamasse Lumparlandis. Sealt viis meid valge laevuke taas üle mere. Seekord Ahvenamaa lõunatippu, karge, kauni ja lummava loodusega ning põneva ajalooga Kökari saarele. Sellest sinisest praamist läksime mööda….järgmise, valge peale.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Sellest saarest pajatab päris palju ka raamat ” Minu Ahvenamaa”. Paaritunnine sõit sisaldas endas kauneid vaateid ja tõhusat õhtusööki. Õhtuks olimegi Kökari( hääldatakse Tšökari) saarel.

Mõned pildid bussi aknast : Sadamamajake, lihtsalt maja, perele kuuluv leivatehas – Skärgårdsbröd,mida majandavad Susanna & Casper (ostsime sealse leiva koju kaasa ja maitses hea), eakate kodu…

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Giid oli juba eelnevalt kokkuleppe teinud, et praamilt tulles ei sõida me kohe ööbimispaika vaid põikame läbi ühe kohaliku juurest, kes on juhtumisi igasuguse hea ja parema tootja ning meie saabumise auks avavad nad oma perefirma poekese uksed. Giid oli veel pisut murelik, et me ikka midagi natuke ostaks, kuna härra tuli laupäeva õhtul ekstra meie pärast kodust välja, aga kartuseks polnud tal tegelikult põhjust. Bussitäis rahvast läks ostlemisega nii hoogu, et omanik hakkas eesti keelt rääkima :D No mitte päris, sellised viisakusfraasid ikka :) Osteti kingituseks ja iseendale. Ikka erinevate maitsenüanssidega kohalikust õunast tehtud siidreid, kohapeal toodetud õunamoosi, õunatšatnisid, õunaveine….ja mida kõike veel. Olid tõesti maistvad tooted. Õunaistandusi on muide Kökaril väga palju.

Majakese juures oli üks huvitav liiklusmärk.

ahvenamaa

vahva põder

ahvenamaa

ahvenamaa

ja imeilusad kollased liiliad.

ahvenamaa

ahvenamaa

Nii me käisimegi Peders ja Siv Blomsterlundide juures farmis Peders Aplagård Kökari saarel Österbygges.

Kui kõik reisisellid said omale kojuviimiseks ostud tehtud, sõitsime edasi meie ööbimispaika. Klobbarsi võõrastemajja. Seda pidas üks kohalik vanem mees, kes elas veidike eemal ja põristas kohale mopeediga. Rääkis meile ka seda, et tal on nüüd vanaduses isu täis saanud külalistemaja pidamisest ja ta on meeleldi nõus kompleksi maha müüma. Pakkus meilegi, et vajadusel alguses rendile, hiljem müügiks. Tulgu me aga ja hakaku siin elama ning toimetama. Kolimisega pole probleemi, ahvenamaalased tulevad kohekohale ja toovad kogu su elamise saarele ära. Ahvenamaalased on jah, väga ettevõtlikud ja lahked :) Hetkel polnud meil siiski keegi huvitatud saarele kolimisest ja külalistemaja pidajaks hakkamiseks valmis. Sügaval südames mõtlesin aga küll, et….kunagi kui enam lapsi ei kasvata, oleks tore sealses rahus ja vaikuses toimetada, inimestele mõnusat öömaja pakkuda ja vabal ajal maalida :) Samasugune tunne tekkis mul tegelikult aastaid tagasi Norras, Lovoodidel. Rahu, vaikus ja nagu aeg seisaks…pinsipõlveks päris mõnus. Eh, ja siis mõtlen jälle, et kuidas mina, selline elav ja püsimatu inimhing, suudaks nii pikemalt elada? Kuidas ma saan teatrisse, kontserdile, laste ja lapselaste juurde…eks elame näeme, mida ma aastate pärast sellest asjast arvan.

Meie ilus kollane öömaja.

ahvenamaa

Kõrval mäekese otsas on väike armas majake, kuhu saab tuule eest varju. Tuul muide, on Ahvenamaal vist alati puhumas. Nii alati, et sellega on ilmselt võimalik isegi ära harjuda. K sehkendab juba seal mäe otsas ringi.

ahvenamaa

Saime oma toad kätte, tegime need oma asjadega koduseks ning kogunesime kohe õue. Ees oli selle päeva viimane ühine ettevõtmine. Väike õhtune matk mööda mägist ja kivist maastikku, et vaadata päikeseloojangut. Peaks mainima, et ajastus oli filigraanselt täpne. Niikui jõudsime kõrgeimasse kohta, oli loojang meie ees täies ilus.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Ääretult mõnus ja rahustav oli sellisel sumedal loojanguõhtul graniitkivide vahel jalutada ja turnida. Said päevasest sõidust kondid liigutatud ja meeled rahustatud. Uni tuli peale väikest matka kindlasti kõigil magus ja kosutav.

ahvenamaa

ahvenamaa

Tagasi jõudes oli juba hämar ja majake võttis meid vastu tuledega akendes. Nii see laupäev läbi saigi. Ees ootas unedemaa ja pühapäev, mis oli ühtlasi ka meie viimane päev reisil. Pisikese nukrusega läksime vähemalt meie küll magama, sest vaatamata sellele, et kodu on armas ja kodus on mugav, oleme K-ga kahekesi oma hingelt maailmarändurid. Kui tengelpung võimaldaks, oleksime alatasa kuskil ringi kondamas, et vahepeal jälle oma armsasse koju tagasi pöörduda, sest nii nagu oleme maailmarändurid, nii oleme ka oma kodumaa patrioodid. Maailmas seiklemine avardab, aga kodu, see on midagi, mis annab kindlust.

ahvenamaa

Kes jaksas selle pika postituse läbi lugeda, sellele minu poolt virtuaalne orden rinda, šokolaadimedal taskusse ja kallistus pealekauba :) Ei raatsinud seekord seda päeva tükeldada. Järgmine postitus tuleb selle reisi viimane.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment