Veskite päev

Eelmine nädalavahetus oli meil väga kultuuritormiline ja kuna küll küllale liiga ei tee, käisime veel lisaks avatud veskite päeval.
Mul oli sinna juba kindel plaan minna, kui lapse klassivenna ema kirjutas, et kuule, kas teil plaanis ning pakkus välja, et lähme õige koos. No miks mitte! Seltsis on ikka segasem nii emadel kui ka lastel. Puraviku veski on meil ju vaat et õue peal, seega jalad selga ja minekut. See veski on tegelikult üks huvitav koht, millel on kenake külgetõmbejõud. Mina olen Kirkega käinud selle juures ikka päris ammusest ajast. Esimesed korrad meenuvad sellest perioodist, kui ta alles õppis sõitma kolmerattalise rattaga ning siis me käisime nii veski juurde, et tema sõitis ja mina jooksin. Oleme käinud veski juures õhtupoolikuti, niisama ilusaid vaateid nautimas ja piknikku pidamas. Piisavalt on ka neid kordi, kui olen seal inimesi pildistamas käinud. Kaunis koht mitmekesiste võimalustega.
Mis aga siiani meil tegemata oli, siis just veskis sees käimine. Oleme seal liikunud ikka õhtustel aegadel ja sepad teadupärast on samuti inimesed, ning peale 5 enamasti kodudes pere juures. Ah jaa, unustasin mainida, et Puraviku veskis pesitsevad sepad.
Ühel hommikul eelmisel nädalal oli millegipärast just veskist juttu tuttava inimesega ja mainisin ka seda, et sisse pole õnnestunud mul siiani kunagi saada. Nagu tellitud, vaatas mulle pealelõunal FB-seinalt vastu ürituse teade – avatud veskite päev. Jess!

Nii me seal siis käisime – kaks ema ja kaks semu – klassikaaslast.

veskis

veskis

veskis

veskis

veskis

veskis

veskis

veskis

Jalutasime ringi mööda veski rõdu. Sealt paistis päris kaugele.

veskis

veskis

veskis

Alla vaadates, leidsime oma lapsed ka üles.

veskis

Eriti toredaks osutus see, et boonusena saime tutvuda sepa tööga. Sepa käest sai küsida igasuguseid küsimusi ja vaadata, kuidas ta huvitavaid asju tule ja haamri abil vormib. Küsiti palju. Mina küsisin ka, sest no huvitav ja loominguline töö on ju see sepatöö.

veskis

Palju rahvast oli veskis sagimas. Tulime üsna alguses ja siis hakkas rahvast muudkui juurde tulema ja lõpuks oli seal päris tihe liiklus. Valgust seal üleliia palju ei olnud ja seppa välklambiga ei hakanud ma samuti häirima. Nii saidki pildid sellised seppadele omased, pisut nõgised.

veskis

veskis

veskis

veskis

veskis

veskis

veskis

veskis

Tuli on seppadel materjali kuumutamiseks kord kollane, kord sinine ja tegelikult nägime veel ka rohelist tuld.

veskis

veskis

Pildistasin üles ka mõned lahedad sepised, aga neid oli veskis tegelikult ikka kõvasti rohkem. Ütlemata huvitavaid asju saab ikka haamri ja tule abil teha. Soovitan soojalt minna vaatama ja ehk ka endale midagi soetama või tellima. Andekas sepp, see Lauri ja tema abimehed, kelle nime ma ei tea!

veskis

veskis

veskis

veskis

Enne kui ära tulime, läksid lapsed ühe laheda seppade ratta juurde pildile. Seda ratast näen ma tegelikult üsna iga päev, kui sepikoja mees tööle ja koju sõidab. Mina sõidan ka umbes samal ajal rattaga enamasti tööle ja koju. Nii me siis teel kohtumegi.

veskis

Sepp tagus näidiseks ühe sepanaela ja hüüdis, kes tahab endale….Kirke osutus kõige kiiremaks, kui loosi läks värskelt tehtud nael, aga pärast kinkis ta selle oma klassiõele ära, kes oli samuti seal oma emaga ringi vaatamas. Kirkele ja sõber Kerdile aga tegi sepp ilusad krutskiga noodivõtmed. Pole siis ime, et muusikalaste näod särasid, kui lõpuks koju sõitsime.

Nii täituski siis meie ammune unistus käia veskis sees ja vaadata, kuidas sepp kauneid asju loob.

veskis

See veski pilt on tehtud hoopis mõni päev enne veski külastus, kui käisin seal pildistamas ühtesid armsaid noori inimesi, kellel oli väga lahe kollane autopõrnikas.

Nüüdseks oleme saanud veskis sees ära käia, lausa üles katuse alla välja!

veskis

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Müts ja sall

Homme algab kalendri järgi sügis. Täna oli seega viimane suve päev. Ilus päev oli, imelise selga taevaga ja päikesepaistega. Küll pisut tuuline ja juba sügiseselt jahe, aga hõlmad lahti sai õues liikuda küll. Öösel oli tegelikult vist ka esimene öökülm, aga päeval polnud sellest enam jälgegi.
Kirke tuli eile koolist ja oli õnnetu, et hommikul pani garderoobis omameeelest mütsi jope varrukasse, aga peale tunde seda seal enam polnud. Otsisid küll koos garderoobitädiga igalt poolt ja ka leitud asjade kastist, aga mida polnud, seda polnud. Väga kaua ei saanud otsida, sest muusikakooli oli juba kiire. Noh, kadus, kuidas ta kadus, aga kodus olime fakti ees, et uut mütsi on tarvis. Vaatasin siis korra oma kangavarusid ja pilk jäi pidama samasugusel Lillestoffi kangal, millest ma tegin talle mõne aja eest pusa. Lihtsalt värv oli teine. Kuna mul oli seda kangast mingi idee uitel ostetud vaid 50 cm, siis paras jupp, et teha müts ja sall. Materjal pisut paksem, kui tavaline trikotaaž ja pealegi värvilt väga sobiv Kirke kevadsügisjopega.
Pool tunnikest ja komplekt oli olemas. Hommikul sai kenasti sellega kooli minna. Rattaga enam paljapäi ikka ei sõida ja täna läks ta justnimelt rattaga kooli.

Selline siis:

müts

müts

Kadunud müts muuseas, ilmus täna siiski õnneks välja. Keegi oli ta leitud asjade kasti vahepeal pannud :) Puhas positiiv!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD., MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Helsingi vol. 2/1

Olengi jõudnud järgmise Helsingi postituseni. Paraku vaatasin, et ühte korda see ikkagi ei mahu. Mis teha – on nii, siis on nii.

Sel korral plaanisime minna reisule kolmekesi. Mina, Kirke ja minu sõbranna hirmus kaugest ajast, Inge. Ingega me kunagi noorukestena sattusime mõlemad ühte kohta tööle peale kooli ja sealt alates me üksteist tunnemegi. Kuna meil on ühisteks huvideks nii käsitöö, kui fotograafia, siis juttu jagub meil alati kauemaks ja koos on mõnus seigelda. Kumbki pole meist vinguviiul ja see teeb reisimise eriti mõnusaks. Ok, Kirke ka pole virinakott, täiesti mõnus ja arvestatav reisisell.

Meie sõitsime eelmisel õhtul Risto juurde linna ja läksime hommikul siis Mustamäelt sadamasse. Olime juba vapralt chek in-i sabas, kui Inge tuli – tema saabus rongiga ja minumeelest ta veel pisut nagu alles tukkus :P Eks ärkamine oli väga varajane Raplast esimese rongiga tulles. Laevas õnneks avanes tal võimalus pisut tukastada. Kirke jooksis meil pidevalt kusagil ringi ja meie logelesime oma istekohtadel. Istekohti muide, oli tõeliselt keeruline sel hommikul laevas leida. Sellist asja polnudki ma veel kogenud. Ei tea, kust see rahvas oli lahti lastud ja kusjuures kõige enam oli kosta just vene keelt. Õhtul tagasi tulles oli õnneks laevas kõvasti vähem rahvast ning hea ja rahulik olla.

Ühesõnaga mingi aeg jõudsime Helsingisse ja erinevalt eelmise päeva väga mõnusast ilmast võttis meid vastu pilves, kerge vihmasabinaga ja meeletu tuulega linn. Noh, meie pole papist tüdrukud ja olime kenasti ennast selleks ette valmistanud. Õhukesed kilemantlid kotist välja ja minekut. Kusjuures see oli arukas otsus, sest vihmavarjudega inimesed olid päris koomilised, kui nendega opereerida püüdsid sellise vinge tuulega. Lisaks annab kilemantel võimaluse hoida käed vabad.

Sadamas kõndisime veidi maad edasi ja läksime otsejoones praamile, mis viis meid Suomenlinna.

Suomenlinna

Mina olin seal varem umbes 4 aastat tagasi tiiru käinud. Kirkele ja Ingele oli see esimene kord. Mõnus saarel asuv kindluslinnake on huvitavate ehitistega ja erinevate võimalustega turismipaik, mida kindlasti tasub külastada. Looduslikult kaunis ja tegemist jagub seal palju enamaks, kui üheks päevaks. Ei jõudnud meiegi selle ühe korraga seal kõike läbi tuuritada, jäi midagi ka järgmisteks kordadeks.

Merel oli parasjagu mingi lahe purjetamisvõistlus mida me siis mõnusalt praami aknast jälgisime ja läbi vihmast märja akna pildistasime. Pärast kuuldus, et ka eestlased olid võistlusest osa võtnud.

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Aga…..10-15 minutit ja juba oligi praam Suomenlinna kai ääres ning kõikse rahvas võis saare peale laiali pudeneda.

Suomenlinna

Suomenlinna läheb tee suure võlvi alt läbi.

Suomenlinna

Esimesena võtavad seal rahvast vastu toredad puitmajakesed, kus on enamasti kohvikud, aga ka lihtsalt elumajad. Saarel on lisaks tööl käijatele ning turistidele ka püsielanikke.

Suomenlinna

Suomenlinna

Käisime ringi siin ja seal ja kuidagi kohe nagu tõmbas meid sinnapoole, kus oli saare raamatukogu. Ei tea küll miks, eks. Uudistasime siis seal kenas ruumis ringi, vaatasime raamatuid ning tõdesime, et isegi saarel keset merd käivad inimesed õnneks raamatukogus lugemas.

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Kirke märkas kohe, et soome keeles olid ilmunud juba mitmed tuttavate sarjade raamatud, mida eesti keelde veel tõlgitud polegi.

Suomenlinna

Ja edasi jälle mööda saart seiklema.

Suomenlinna

Saarel oli hästi palju linde. Julged tegelased, lasid päris lähedale tulla.

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Kohapeal etendati lastele seiklusetendust, mille toimumise ajal liiguti koos tegelastega mööda saart. Kõndisime meiegi nendega mõnda aega kaasa.

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Kui me etendust enam kaasa jalutada ei soovinud, viisid meid jalad hoopis ühte kohalikku keraamikakotta, kus lahke perenaisega sai pikemalt juttu aetud ja mõnusalt tuulevarjus oldud. Majas oli parajasti üks keraamikute näitus, kus sai näha mitmeid toredaid töid ning kohapeal oli loomulikult ka ostmisvõimalus. Perenaine ise on ka keraamik ja sealsamas majas ta oma töid valmis teebki. Peagi on ta tulemas muide oma töödega Tallinna. Eksponeeritud olid Pirjo Pesonen-i , Johanna Ojanen-i ja Soile Paasonen-i kaunid tööd.

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Meri oli sel päeval rahutu, aga meie olime rõõmsad, et ilm meile sellise mõnusa kogemuse pakkus. Tuulega ronisime ikka nii kõrgele, kui saime ja siis jälle tunnetasime seal üleval stiihhiat….merepritsmed jõudsid tuulega kenasti mäe otsa meie nägudele. Ehk on see veider, aga meie tõesti nautisime seda teistmoodi ilma ja polnud kriipsugi rahulolematud. Niipalju ei sadanud ju, et pildistada poleks saanud :D

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Ja no selline tugev tuul oli, et Kirke pidi peaaegu lendu tõusma :D Püüdsime sealsamas ka ühte videot teha, aga tulemuseks kostis Kirke jutust pärast vaid suur tuul ja kilemantli loperdamine. Seega Suomenlinna reklaamivideot me näitama ei hakka :)

Suomenlinna

Ja mis siis edasi sai? Edasi kõndisime ringi vaadates selle mõttega, et peaks kusagil kenas kohas sööma maanduma. Võtsime siis suuna Nukumuuseumi poole, sest Kirke tahtis seal ära käia ja juba eelmisest korrast ma teadsin, et seal oli üks kena kohvik. Mõeldud tehtud – järgmine peatus Nukumuuseum.

Suomenlinna

Suomenlinna

Sisse astudes võttis meid vastu õdus kohvikuruum ja oli siililegi selge, et jäime sinna kohe päris tükiks ajaks pidama. Tellisime head ja paremat, sooja teed, mõnusat söögipoolist ja Kirke valis endale topsikese Jymy ökoloogilist mustikajäätist.

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Kuna meil Ingega oli nii mõnus seal istuda ja olemist nautida, siis saatsime Kirke muuseumisse nukke vaatama ja ise lihtsalt tundsime ennast hästi. Kirke tegi oma väikese fotokaga seal hulgaliselt pilte ja näitas pärast meile, mida ta seal nägi. Meie siis selle aja ikka tõesti nautisime olemist, jõime kes teed, kes kohvi ja ajasime juttu. Vahepeal piilusime õue, et kas on märke ilma paranemist ja …no ei mingit märki polnud, veel. Laual paistab maitsev spinati- feta pirukas ja kaunis hoidikuga klaasis tee.

Suomenlinna

Suomenlinna

Kui Kirke tagasi, vaatasime kella, pidasime veidi aru ja leidsime, et Suomenlinnast täiesti piisab. Panime oma seitse asja kokku ja sammusime tagasi sadamasse väikest praamikest ootama. Kaua seda seal ootama kunagi ei pea, sest see toimib tõesti seal nagu trammiliin. Otsus oli ühesõnaga valmis – tagasi Helsingi kesklinna.

Suomenlinna

Suomenlinna

Suomenlinna

Sellega sai läbi meie Suomenlinna saaretuur, aga läbi ei saanud veel meie reis. Pilte sai ju kõvasti rohkem, kui ma siia vaatamiseks panin, aga kes see jõuab neid nii palju vaadata. Mingi valik on nüüd siis neid vaadata, aga järgmine kord ……Vol. 2 /2-s tuleb juttu, mida me Helsingis linnapeal tegime ja nägime.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Väike matkalugu

Need mõnusad ja suvesoojad päevad augusti lõpus on ühed minu lemmikud. Õues on õhku ja päike on nii, nii mõnus. Rääkimata ilusast valgusest. Õhtustel aegadel on valgus veel ilusam, aga meie matk oli ikka ennelõunasel ajal, et väike tirts saaks minna peale seda lõunaund magama. Kirkega on meil ammu olnud kombeks käia aeg ajalt matkamas ja piknikku pidamas. Sel korral võtsime väikese pojatütre ka kaasa. Lapsed peavad ju matkata saama. Kuna noorim matkasell oli alles kolmeseks saav, siis kaugele me muidugi ei läinud, aga õnneks on meil üsna lähedal mõnusad matkamispaigad. Tegelikult mahtus meie matka sisse veel ka turnimispargis möllamine ja väike herilasesuts, aga kõik see käib ju asja juurde.
Niiet vahepealaks siis meie pesakonna lihtsalt toredad tegemised.

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

matkal

Posted in FOTOGRAAFIA, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Uued riided lapsele

Kuna olin siin puhkusel, siis pideva ringirändamise vahele võtsin endale kaks päeva, kus oli kehv ilm ja lihtsalt õmblesin hommikust hilisõhtuni. Väga mõnus tunne oli üle pika aja istuda masina taga ja õmmelda ja õmmelda. Eriti, kui näppude vahel on kangad, mis hiilgavad oma kvaliteedi poolest, on puhtast toorainest ja õiglase hinnaga toodetud.
Esimesena õmblesin mõned asjad lapsele, mõtetega sügises.

Kõigepealt püksid.

Ma ei oska väga täpselt neid nüüd määratleda, kas on nad püksid või retuusid, kõige rohkem sobiks ehk nimetuseks retuuspüksid. Kangas on Lillestoffilt, pistut paksem teksatrikotaaž. Orgaanilisest puuvillast ja GOTS – sertifikaadiga, põhjamaine disain. Uskuge või mitte, aga need kangad on juba käes hoida ülimalt mõnusad, kandmisest rääkimata. See konkreetne on kandes veel lisaks ka mõnusalt soe. Pikemal kandmisel ja trööpamisel katsetatud ja selgus, et hoiab oma vormi suurepäraselt ning põlved ei veni välja. Pesus kokku ei tõmmanud ja säilis esialgne kaunis välimus.

Kuna soetasin hiljuti Helsingist Mekkotehdase uue raamatu, siis katsetasin sealt mõned lõiked ära. See püksilõige oli siis tagant passega ja pealepandud taskutega. Vööjoonel sissetöödeldud kumm, ehk siis ülemine serv overlokiga kumm ning kangas kokku vuristatud, koos tagasi pööratud ja maha tepitud. Selline meetod tagab kummi korraliku püsivuse. Kui lihtsalt kanalisse kumm ajada, kipub ta sees keerdu või rulli tõmbama. Minu tegemise järgi aga peab arvestama sellega, et kummi pingusus tuleb võtta pisut pingumale, kui ehk sisseaetud kummi puhul võtaks. Koos kangaga õmmeldes lihtsalt kumm ei tõmba enam sama palju tagasi, kui kumm üksinda. Kanga paksus lubas teha nii passet kui ka taskuid. Tagant pilti ma ei hakanud isegi tegema, sest ega need väga tumeda mustrilise kanga puhul välja ei paista pildilt, aga lõige sai selline puhtpraktilistel kaalutlustel. Passega asjad hoiavad seljas kenasti ja taskud on vajalikud, et vahest mahutada sinna mõni plastkaart, kui muid asju kaasa võtta ei taha. Saab panna sinna ka väiksema gabariidiga telefoni, kui korraks tarvis.
Ei ole just palju kohanud valmislõikeid pükstele, millega ma rahul oleksin, aga Mekkotehdase lõige on suurepärane. Otsustasin katsetada ja ei pettunud. Siiani olen ma pigem konstrueerinud alati püksilõiked ise, mis siis ka suurepäraselt jalas istuvad ja kui vahest harva olen katsetanud mõnda ajakirjalõiget, olen olnud alati rahulolematu. Igatahes super, et keegi on lõpuks teinud mugava ja hästi seljas istuva püksilõike. Mekkotehdase raamatust endast ehk teine kord.

püksid

Järgmisena õmblesin lapsele….pusa, dressipluusi…ma ei teagi, kuidas täpselt seda nimetada.

Samamoodi on kasutusel Lillestoffi kangas kõikide sertifikaatidega. Teda on natuke keeruline ehk isegi kirjeldada, aga seljas on ülimalt mõnus. Soe, ihusõbralik, pehme. Pole minu mõistes päris žakaardiline, ega froteeline, aga lihtne tavaline sile trikotaaž ta samuti pole. Ise nad nimetavad seda – Jacquard-Sweats. Fakt on see, et mina olen leidnud Lillestoffi kangaste näol endale suure lemmiku.
Lõikena katsetasin taaskord Mekkotehdase raamatust võetud lõiget. Mansettidele olen jätnud meelega sisse Lillestoffi logo, sest seda brändi olen ma iga kell valmis esile tõstma. Seda lõiget tahtsin ma kasutada just sellise omanäolise kaeluse pärast. Kapuutsiga dressikat me teha ei soovinud, sest jopede all on kapuuts paras nuhtlus ja täitsa tavalist kõrget kaelust samuti sai peetud igavaks. Nii jäigi pilk pidama Mekkotehdase huvitaval kaeluse lahendusel. Varruka ja kehaosa ühendusõmblused ning õlad on tepitud maha kärjeõmblusega. Kaeluse sisemine pool on õhemast trikotaažist, mis on siledam ja vastu kaela siis hästi pehme. Ühtepidi oli see lahendus taotluslik, teistpidi – teisiti polekski saanud. Olin ostnud seda kangast vaid 1 meetri ja …no täpselt see krae sisemine pool puudu jäigi :)

pusa

pusa

pusa

pusa

Kolmandaks sai laps endale soovikohase lohvalohva pluusi. Talle meeldis kangesti minu enda triibuline lohvakas kimonolõikeline pluus, mille ma suve alguses õmblesin ja nii palus ta endale ka sellist. Käiku läks sama kangas, mis pusa krae sisemisel poolel ja laps saigi endale, mida soovis. Õhukene trikotaaž on õhuke trikotaaž ja sellest polegi palju rääkida muud, kui et ta on seljas samamoodi mõnus. Sellise mõnusa lohvaka ja külgedelt pikema pluusiga on mugav niisama olla ja sporti teha ja tantsida ja mida iganes. Lõike puhul kasutasin ühte klassikalist varrukatega lõike põhja, pikendades õlga kimonoks ja liigutades laiusmõõte.

pluus

pluus

pluus

Nii sai valmis tütrele mõnus sügisene komplekt. Laps ise oli väga õnnelik ja teatas esimesel õhtul, et läheb nendega magama. Nii mõnusad pidid olema. Mis kõige peamine, H ja M-idest polevat õnneks küll selliseid asju saada. Ilus kompliment :)

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 4 kommentaari