Käes aasta uus……2020

Selline ilus number, eksole. Kümnendi vahetus.
Lugesin eile eelmise aasta kokkuvõtet ja jäin mõttesse, et aasta aastalt läheb keerulisemaks midagi kokkuvõtvalt kirjutada, sest vägisi kipud ennast kordama ja lõpuks pole enam midagi tarka öelda. No ja eks ma tegelikult võtan seda kokkuvõtet rohkem kui kroonikat iseendale, et vaatan aasta pärast(või hiljem) mida ma siin kokku puterdasin. Ja…K käib ka siin ringi luusimas ja meenutamas.
Ometi peaks kuidagi selle aasta 2019 kokku võtma ja oma mõtted ritta seadma ehk kirjutama Oravakese väljendit kasutades sumbuurse fa-fa-fa :)

ilutulestik

Ma ei ole see inimene, kes teeb endale aasta alguses üüratu nimekirja pompoossete lubadustega, et poole aasta pealt avastada……eeee, see ikka mitte kohe ei edene…. see nimekiri. Minu mõte aasta alguses on pigem see, et soovin kõikidele oma lähedastele ja sõpradele head, et mu perel läheks hästi, et kõik oleksid terved…..ja kõige selle nimel tulebki elada nii, et kõik oleks hästi. Niivõrd kuivõrd see meist endist sõltuda saab. Olgu selle vanajumalaga kuidas on, aga kui aitad ennast ise, aitab sind see vennike enamasti ka.
Et siis nii ongi. Ma ei luba, et uuel aastal söön vähem, võimlen rohkem, joon vähem jne. Kõige sellega on mul niikuinii asjad jonksus. Mitte vähe oluline on aga see, et ise ei tasu oma elu keeruliseks elada. Teada tuntud sõnad ju, eksole, eestlaste kultusfilmist ” Siin me oleme”. Oma õppetunnid olen ma elus kätte saanud, sealhulgas ikkagi ellu jäänud ja loodan tõepoolest enam sellistes ämbrites mitte kolistada.
Küll aga sean ma endale eesmärke ja võtan vastu väljakutseid. Näiteks selliseid väljakutseid, läbi mille tekivad head harjumused. Ja eesmärkideks pigem sellised, et vähem kulutada, vähem tarbida, rohkem säästa.

ilutulestik

Ah jaa, ühte asja lubasime küll koos K-ga – et ei osta sel aastal poest ühtegi uut rõivaeset, kui selleks pole just karjuvat vajadust(talvejope ost tuleb vist ikkagi ette võtta, sest neiuke otsustas käibelolevast välja kasvada, aga õnneks saan mina seda edasi kanda ja kui teksad jälle otsad annavad, tuleb needki osta). Õmbleks hoopis kapist kangaid vähemaks, sest kangaid on mul ilmselgelt liiga palju :) Kui just pole tegemist kangaga, mis läheb kohe millegi kindla tootmiseks, siis juurde ei osta ma tõesti nüüd mõnda aega midagi. Seda kiiksu tuleb lihtsalt kontrolli all hoida ja olla kangaid valides veelgi kriitilisem, kui ma seda olen. Vajaduspõhised kangaostud on näiteks siis, kui tellitakse konkreetsetes toonides lapitekk ja mul parasjagu sobivaid värve kodus pole. Siis tuleb minna poodi ja osta. Siinjuures on tore ära märkida, et mõni päev tagasi sain just selle aasta esimese lapiteki tellimuse ja seekord õnneks mitte üleöö vajadusega vaid ajalise viitega – alles juuniks.

ilutulestik

Kui aga nüüd ikkagi tagasi vaadata…siis milline oli aasta 2019?
Ühe sõnaga kokkuvõtvalt – hea! Igati hea! Kui kahe sõnaga kokku võtta, siis erakordselt kiire.
No ei oska kohe millegi üle kurta. Ei mingeid fopaasid ega tõsiseid probleeme.
K lõpetas viienda klassi kiituskirjaga ja ma ei tea, et ta oleks selle nimel üüratult pingutanud. See oli tema eesmärk ja selle ta ka täitis. Pigem hakkab tasapisi muret tegemagi see, et pingutada tal polegi nagu väga vaja. Ise on ta eelmise aastaga väga rahul, iseäranis sellega, et mängis klaverit koos muusikakooli sümfooniaorkestriga. Seda pole juhtunud seal päris pikki aastaid, et orkestril on pianist võtta.
Noorem R tuli peale nelja kuud koos oma kaaslasega Mehhikost allapoole rännakult tagasi rõõmsa ja roosana, leidis kiiresti endale uue töökoha millega on siiani väga rahul ja kolis oma kaaslasega kokku ning aasta lõpuks kolisid sisse päris oma elamisse.
Suurem R käis koos sõbraga Kasahstani 4×4 sõitu tegemas ja oma perega elavad nad nagu ikka- noore pere elu mille põhikeskmes on lapsed. Pisipiigad aina kasvavad ja suurem saab tänavu augustis 7 ning läheb kooli.

jõul

Aga jah, hullumoodi tegemisi täis aasta oli küll. Nii tööl, kui eraelus. Ikka nii kiire ja palju tegemist, et 31.detsembril lükkasin kell 15 tööl ukse kinni ja lubasin kaks nädalat mitte ainsamatki töömõtet mõelda ning panin jalad seinale :D Sõitsime hoopis ära Egiptusesse päikest otsima, aga see on juba teine lugu.

ilutulestik

Mis me siis eelmisel aastal teinud oleme?
Kindlasti oli kõige meeldejäävam jälle suvine reis, kui käisime taaskord Korfu saarel. See kohe on meie saar. Nüüd juba koos sõpradega, kes kutsuvad aina tagasi. Saarelt lahkudes tuleb vägisi pisar silma, sest nii väga tahaks olla seal pikemalt, kui nädala korraga. Kahe aasta peale kokku oleme saare suheliselt läbi käinud, aga ikka veel oleks kohti, kuhu tahaks seal minna. Rääkimata inimestest, kellega tahaks kokku saada ja koos aega veeta. Möödunud aasta reisist saab lugeda SIIT alates.

ilutulestik

Rootsis käisime. Mina isegi kaks tiiru. Kõigepealt käisime Rootsis niisama kruiisitamas. Saime endale ülihea hinnaga aknaga kajuti koos söökidega, võtsime kumbki oma sõbrakese kaasa ja läksime. Tegime põhjalikult tutvust ABBA muuseumiga ja käisime Stockholmis linnas lihtsalt ringi. Muuseum oli väga äge ja soovitame sinna kindlasti minna, kui juhtumisi Rootsi pealinna asja on.

abba

“Mamma Mia ” radadel. See osa muuseumist oli neidudele kohe eriti meemepärane. Päris huvitav on vaadata, kuidas enda teismeea populaarne muusika on jõudnud praeguste teismeliste lemmiklugude listi

abba

abba

abba

Augusti viimastel päevadel oli Stockholmis mõnusalt soe ja päikeseline.

abba

Täitus K unistus – sai endale etteruttavalt kätte sünnipäevakingituse. Kanken-i koti. Soov oli nii suur, et küsis ise Rootsis teed vajalikku poodi ja leidis selle ka omal käel üles.

abba

Nii minnes kui tulles rõõmustas meid imeilus loojang

Teist korda käisin Rootsis mina üksi, õigemini käisin koos kolleegidega ja seekord kestis reis kaks päeva, ehk et oli ööbimisega Stockholmis. Täpsemalt käisin reisil Lastekirjanduse Keskuse lastetoimkonna rahvaga. See oli selline puhas tööalane sõit ja sisaldas tihedat lasteraamatukogude külastamist. Reis oli huvitav ja seltskond loomulikult väga tore. Inimesed, kes tegelevad lastega on suuremalt jaolt rõõmsameelsed, avatud ja aktiivsed. Nii on ühise keele leidmine väga lihtne ning sõit kujunes välja meeleolukaks ning informatiivseks. Külastades Stockholmi lasteraamatukogusid oli mõndagi kõrva taha panna.
Eks me teeme enamasti ikka samasugust tööd siin Eestiski, aga mõnigi asi jääb kahjuks ruumi ja raha taha.
Ja nüüd üks pildiline ülevaade sellest reisist.
Esimesena käisime Kista kesuse raamatukogus, mis oli väga huvitav ja ehitatud kaubanduskeskuse teisele korrusele, aga sellest raamatukogust ei tule siia ühtegi pilti, sest….ma pole sügisel teinud nendest millegipärast ühtegi sellise suurusega faili, mis siia panna sobiks. Ümber teha nüüd ei olnud tahet ega aega ja pealegi on pilte niikuinii palju. Küll aga õnneks olin selle vea avastanud ja edasi on väikese formaadiga pilte panna küll.

rootsi

See väikelaste raamatukogu kuulub Kulturhuset-i koosseisu ja seal käivad kuni 8 aastased lapsed oma vanematega. Raamatud pole riiulites alfabeetilises järjekorras vaid liigitatud hoopis teemade järgi – pere, loomad, tervis, õudukad, elu ja surm…

rootsi

rootsi

Kulturhuseti all on Stockholmi makettkaart

rootsi

Üks Kulturhuseti osa on noorteraamatukogu vanusele 15 – 25aastat. Noored saavad seal käia nii lugemas, laenutamas, kui meisterdamas või siis hoopis midagi tarvilikku laenutamas. Näiteks nagu rattavarustust, tööriistu jne. See oli üks minu lemmikkohti, sest sellises kohas saab noort suunata nii lugemise kui käelise tegevuse juurde

rootsi

Näiteks saab seal märke teha

rootsi

On kangavalikut õmblemiseks ja on ka selfistuudio erinevate taustadega.

rootsi

rootsi

Koomiksiraamatukogu

rootsi

Lihtsalt arhitektuur

rootsi

Eemalt paistab auväärne Stockholmi Linnaraamatukogu

rootsi

Raamatukogu käruparkla

rootsi

Väikelaste raamatute osakond

rootsi

Suur laenutussaal

rootsi

rootsi

Käisime ära ka Stockholmi Eesti majas. Lahke pererahvas pakkus meile süüa. Pildil on Eesti maja Presidentide tuba.

rootsi

Enne õhtut veel üks linna lasteraamatukogu

rootsi

Edasi viis meid tee hotelli ja siis käisime organiseeritult Astrid Lindgreni viimase elupaiga juures, mis asus üsna hotelli lähedal. Vaatasime aknaid, mille taga suur lastekirjanik kirjutas oma lugusid. Edasi läksid kõik sinna kuhu tahtsid ja mina läksin kahe oma kolleegiga jalutama õhtuse Stockholmi tänavatele.

rootsi

rootsi

Käisime kohvikus

rootsi

Hommikul viis meid tee Skanseni poolsaarele Rootsi lastekirjanduse toredasse muuseumisse ” Junibacken”. See on üks äge ja lustakas koht, kus ma olen käinud koos K-ga, kui ta oli väike. Nüüd käisin teist korda ja päris kindlasti on mul plaan minna sinna veel. Esmalt pean aga tutvustama pojalastele Lindgreni loomingut, sest siis oleks neil muuseumis rohkem äratundmisrõõmu.

rootsi

rootsi

rootsi

rootsi

rootsi

rootsi

Eelviimasena sõitsime Luma lasteraamatukogusse, mis on ehitatud kunagisse lambipirnitehasesse.

rootsi

Kaunis vaade Luma raamatukogu eest

See raamatukogu oli väga äge. Hästi liigendatav, funktsionaalne ja mänguline. Sellises töötaks küll.

rootsi

rootsi

rootsi

Sai nüüd see pildirida päris pikk, aga tegelikkuses on reisist kõvasti rohkem põnevat materjali. Tõepoolest, väga huvitav oli.

Mis siis veel?

Soomes me eelmisel aastal üllataval kombel ei käinudki, aga Eestimaa peal tiirutasime küll. Selle kohta on lugeda SIIN ja SIIN

Narva

Meie äge Põhja – Eesti tripp

Üks märksõna eelmisest aastast on kindlasti suur juubelilaulupidu. Minu jaoks oli see üle aastate laulupidu, kus ma ei pidanud vastutama mudilaskoori eest ja tänu sellele sain suuremate laste tugiisiku ameti kõrvalt pidu kenasti nautida. K-le aga oli see tema laulupidude pikas rivis esimene üldlaulupidu, kus ta laulis viimase lauluni. Selle laulupeo ta kuulutaski oma elu parimaks.

laulupidu

Ja loomulikult – käisime jõudumööda ja nii nagu aega jagus kontsertidel, teatris, üritustel ja kinos. Oli NÖFF, oli jazzi, “Tõde ja õigus”, Peter Bence, Laulukarussell, Laulustuudio ja Muusikakooli kevadised ja jõulukontserdid, motivatsiooniõhtud, TaevaniMaani üritused, pulmi, juubeleid, perepildistamisi, laululaager, joogalaager, mõned põnevad kursused ja mida kõike veel.

Aasta lõpus jõulude ajal pidasime nagu tavapäraselt perekeskseid koosistumisi nii suuremas ringis maal vanavanemate juures kui väiksema ringiga meil kodus. See kodune istumine on mulle eriti armas, kui lapsed peredega tulevad meile ja siis me koos seal toimetame, kokkame ja sööme ja jutustame ja jagame kinke….. Kuigi jah, detsembris saab teha seda tegelikult lausa kaks korda, sest mul on kunagi pähe tulnud sündida siia ilma just detsembris. Küll aga on aasta aastalt minetanud vaikselt oma tähtsust aastavahetus. Selle veedame vaikselt mõtiskledes ja isegi selle üle arutlesime pool päeva, kas minna keskväljakule ilutulestikku vaatama või mitte. Kodus on ju nii hea.

pere

Kodu uuenduskuur pole väga aktiivselt edenenud, aga tänu minu lastele sain sünnipäevaks kolm uut segistit koos paigaldusega. Eelmise aasta plaanides oli vähemalt ühe segisti väljavahetamine, aga juhtus nii, et nüüd on kõik kolm tilkuvat kraani vahetatud uute ja korralike vastu. See oli ikka väga suur üllatus ja rõõm.

rootsi

Paljude sünnipäevalillede seas oli üks inkaliiliate kimp. Tegin sellest pildi ja kui pildi arvutisse tõmbasin, avastasin et on teine südamekujuline.

K toale ostsime eelmisel aastal ära tapeedi, plaaniga see 2020 seina panna. Loodan väga lähiajal selle töö käsile võtta. K tuleb vahepeal kolida koos oma kraamiga elutuppa elama, siis kraabime vana tapeedi maha, värvime seinad ja lae üle ning tuba ongi tapeetimiseks valmis. Eks ole ka aeg. Vana tapeet on 20 aastat seinas olnud ja kuigi ta ei näe isegi mitte kole välja, võiks ikkagi seal seinas olla midagi hoopis muud, sest kunagisest poistetoast on saanud vahepeal sujuvalt noore tütarlapse tuba.

Iga aasta lõpus või siis uue aasta esimesel päeval on meil olnud traditsiooniline jalutuskäik ja väike fotosessioon K osavõtul.

Aasta viimane pildistamine toimus ilmaolude tõttu seekord hoopis toas, sest tõepoolest, nagu sõber Jassu ütles – meil on pidevalt ilmaolud ISO1600 :D ning kui päeval on vähegi valgust, olen ma enamasti tööl ja fotokas kaelas ringi roomata ei ole aega. Pildid said aga tänavu sellised…päkapikuhõngulised.

K

K

K

1. jaanuari jalutuskäigu tegime vist ikka samuti ära, vähemasti öösel, kui ilutulestikku vaatamast tulime. Aga päeval….tõepoolest, tühi koht minu ajukurdude vahel. Äkki hoopis logelesime selle päeva maha :D, sest mul algas puhkus ja esimese päeva võiks ju tõesti mittemillegi tegemisele pühendada :) Ahaaaa, tegelikult tuli meelde. Pool päeva logelesin ja teise poole päevast õmblesin K-le uut tuunikat. Seda oli tal hädasti reisile minnes tarvis saada ja no tegelikult kuluski väga ära.

K

Eile tegi mulle üks blogilugeja märkuse, et ma võiksin viitsida tihedamini kirjutada. Pean kurbusega nentima, et tegelikult pole viitsimises üldse küsimus. Küsimus on ajas ja vahest ka selles, et midagi omameelest arukat pole öelda. Siis jätan parem ütlemata.

Aga….uus aasta on täiega käima läinud ja kuskilt otsast ei paista, et elutempo läheks aeglasemaks. Võtame siis meile antud aega rõõmuga ja anname endast parima. Oleme tänulikud oma kaasteelistele – ka nendele, kelle tõttu saame õppetunde. Olgu selles aastas kõvasti head tervist, armastust, headust, loomisrõõmu, reisimist, avastamisi, teadmishimu, õnne, häid raamatuid, palju nalja, uusi väljakutseid ja mida kõike veel.

Palju head teile kõigile!

(Ja kuigi mulle on järjepidevalt soovitatud, siis ei, raamatut ma ikka veel kirjutama ei hakka, sest mul pole tulnud geniaalset ideed :P)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Tervis ….eluviis…elustiil….vitaalsus

Seda lugu hakkasin kirjutama kena poolteist kuud tagasi….ja aasta lõpuks sain valmis :)

Mõtisklesin siin oma mõtteid ja mulle tundub, et oleks aeg kirjutada midagi tervise teemadel ning loomulikult ei pretendeeri ma selle jutuga absoluutse tõe tiitlile vaid need on lihtsalt minu tähelepanekud.
Tervis on aktuaalne teema igas eas ja alati, sest kes meist ei tahaks olla terve.
Ütlen ausalt, ülearu palju pole ma elu jooksul tervisele otseselt eraldi tähelepanu pööranud, aga ilmselt olen siiski alateadlikult teinud alati piisavalt õigeid valikuid.
Praegu, olles omadega enam mitte esimeses nooruses, olen kokku puutunud väga palju küsimusega – mida ma teen, et olen nii elurõõmus ja heas vormis. Loomulikult ei esita selliseid küsimusi naljalt keegi noorele inimesele, sest noored on noored. Elujõulised, heas vormis, rõõmsameelsed….vähemalt enamus, väikeste eranditega.
Aga jutt on siiski küpsest indiviidist :)

elustiil

Hubane kodu – armastan valgus, helgust ja mugavust

elustiil

Looduses liikumine – alati, igal aastaajal ja igas maailmanurgas

Ega ma ju ei tea, kuidas õnnestub, sest minu jaoks on selline olukord loomupärane ja nii lihtsalt on. Kuid….hakkasin siiski mõtlema…MIS võib selle taga olla, et on nagu on? Tõenäoliselt tunnen nii, sest oma elustiili pole ma aastate jooksul olulistes punktides eriti muutnud. Ilmselt on olnud mulle loomupärane elada teadmisega, et kõik mis teed, teed endale ja see, mida teed nooruses, selle vilju maitsed aastate pärast. Tõenäoliselt on mingi osa siin seotud ka geneetilise soodumusega, aga ainult selle peal ei saa ometigi liugu lasta. Ja nagu öeldakse ühes väga heas David Shenk-i raamatus ” Geenius meis kõigis”, on geenide tulem meis vaid 15%. Ülejäänu on kasvukeskkond ja elustiil.
Kuid…ma pole teinud ega tee näiteks asju, millel ma ei näe vähimatki mõtet – suitsetamine, joomine ja liigsöömine on minust kaarega mööda käinud. Mis kasu on suitsetamisest? Tõmbad sisse, puhud välja – raha läinud, tervis häiritud, vastik hais ja maitse jne. Alkohol…eiei, ma ei ole üldse absoluutne karsklane. Heas seltskonnas ja sobival ajal võtan minagi klaasikese või kaks veini, kuid mitte rohkem. Miks mitte rohkem? Lihtsalt rohkem ei mahu ega taha ja ega ikka ei maitse ka. Kange alkohol mulle üldse ei istu, purjusolek pole vajadus, lõõgastuda oskan ka muul viisil ja maailma meeldib vaadata selgete silmadega. Šampus, mida nimetatakse jumalate joogiks….paraku pole ma juba lapsepõlvest peale armastanud gaseeritud jooke. Nii on minust ka Fantad – Sprited – Cocad – Pepsid ja muu kihisev kraam mööda läinud – jälle puhas suhkrulaks, millest olen loobunud. Mis puudutab aga seda nn šampust…siis see, mida meil enamasti juuakse, on tegelikult suhkruvesi törtsu alkoholi ja mullidega.

elustiil

Palju palle ja salle, sest valgust peab olema ja sooja peab saama :)

elustiil

Lumi – valge, kohev ja pehme

Mis siis annab selle ihaldatud vitaalsuse, rõõmsameelsuse ja hea füüsilise vormi?
Kindlasti mitte erinevad dieedid vaid elustiil ja paras annus enesedistsipliini.
Kõige lihtsam ongi olla heas vormis, kui sul on tervist toetav elustiil. Õnneks on tänapäeval nii palju pakkumisi, mis aitavad oma elustiili toetada, et sõelu aga endale sobivad välja. Sellel nn tervisliku teema turul tuleb muidugi päris hoolega ringi vaadata, et valida välja need, mis tõepoolest on seda väärt. Mina olen suur skeptik ja valin väga hoolega, aga kui leian midagi head, veendun, et see ON hea, siis jään pikaks ajaks truuks tarbijaks.

Alustan siis servast ja lähen järgemööda teemaga edasi. Aga…pean hoiatama, et esimest korda siin blogis tuleb seekord tekstis ette ka reklaami. Reklaami nendele inimestele või firmadele, kellele ma olen tänulik. Tänulik saadud teadmiste ja teenuste eest. Kasin kulutaja, nagu ma olen…siis valin ikka väga hoolega kuhu, kellele ja miks oma aega ning raha panustan. Tellinud pole minult reklaami aga mainitutest mitte ükski.

Rõõmsameelsus ja positiivsus.

Jah, seda nüüd tõesti osta kuskilt ei saa ja sellega peab tegelema ise ja ainult ise. Mõnele on see kerge teema, mõnele keeruline.
Mina olen ilmselt sünnipäralt juba rõõmsameelne inimene. Ma ei ärka kunagi hommikul halva tujuga, sest kes peaks siis öösel minu tuju rikkuma?
Muidugi on ka minul, nagu igal normaalsel inimesel bemollis olevaid hetki. Näiteks, kui midagi juhtub valutama, mõnel lähedasel on mure, tööl on “üllatusi” või otsustab sind “üllatada” inimene, keda oled usaldanud. Aga….need on kõik olukorrad, kus ma võin olla kurb või pahane, kuid mitte üleüldiselt halvas tujus. Kas sellistes situatsioonides paha tuju aitaks? Ei aita. Kui on kurbus, tuleb kurvastada ära ja minna edasi. Mitte kurbusesse kinni jääda. Kui on mõni asi või keegi inimene sind pahaseks ajanud….siis tuleb pahandada ära ja minna edasi, mitte kolm päeva marineerida, et miks see või teine nii ütles või käitus. Ikka tuleb ju ette inimesi, kelle päev on korda läinud, kui saab kellegi kallal keelt teritada või mõne käki keerata. Ussitamine ja pika viha pidamine pole aga pikas perspektiivis kuigi arukas. Ükski inimene, kes ei suuda valitseda oma emotsioone ja valab iseenda suutmatust kaaskodanike peale välja, ei vääri sellist tähelepanu, et tema pärast mitu päeva põdeda. Tunnen sügavat rõõmu, et minu lähedaste ja sõprade hulka selliseid inimesi ei kuulu. Seega – valige sõpru, sest siis elab üle ka need tõrvatilgad, kellega igapäevaelus nii või naa igaüks kokku puutub. Ja ei maksa viriseda ilma üle. Ilm on selline nagu on ja punkt.

elustiil

Pilvekunst ja paras annus unistamist

Kokkuvõtteks: Alusta sellest, et erista olulist ebaolulisest…ehk siis olgu meelekindlust leppida asjadega, mida ei saa muuta ja jõudu muuta asju, mida sa muuta saad ning tarkust nende vahel alati vahet teha.
Ole positiivne. Kui on madalseis, kurvasta(urise) ära ja astu edasi. Üks, mille olen elu jooksul ära õppinud, on oskus olla õnnelik. Õnnelik olemine on seisund, mitte millestki sõltuv tunne. Mitte keegi peale sinu enda ei oma kohustust sind õnnelikuks teha. Kui see ükskord kohale jõuab, on palju lihtsam elada. Ah jaa, üks väga olulisi asju hea emotsionaalse seisundi tagamiseks on head suhted oma lastega, nende kaaslastega ja lapselastega. Nende inimestega, kes on sinu elus need kõige – kõigemad.

elustiil

Minu kõige väiksemad südamedaamid

Sõbrad

Mehed ja naised Sinu elus tulevad ja lähevad(enamusel), sõbrad jäävad. Need tõelised. Ja need tõelised on mulle sama, mis pereliikmed. Väga olulised, ma olen nende jaoks alati olemas. Ma ei lase ülearu lihtsalt kedagi oma naha vahele, aga kui juba lasen, siis olen igavesti lojaalne. Ja sõbrad ei peagi alati ninapidi koos olema. Tõelise sõbra ja hingesugulasega võib ka aastaid mitte kokku saada, aga kui kohtud, siis jätkad sealt, kus pooleli jäi ja vahepealset aega poleks nagu olnudki. Ja muidugi koos sõpradega naermine. Naer on vabastav ja inspireeriv. Kui su ümber on rõõmsad inimesed, kellega koos vaatamata elu näilisele tõsidusele saab iseenda üle naerda, oled õnnelik inimene.
Sõpradega koos on mõnus igal pool- kodus, külas või ükskõik kus…näiteks käia nautimas head toitu. Siinkohal minu siirad tervitused ja sügav imetlus Terjele, kes ei ole isegi kipsis jalaga ratastoolis kärutades pessimistlik vaid särab nagu päike ja naerab elu äparduste üle.

elustiil

elustiil

Hobid

Ma olen alati olnud seda meelt, et kõiki mune ei maksa iialgi ühes korvis hoida. Kui mingi lüli sinu elus raksatab, siis peab olema miski muud, mis sind vee peal hoiab, mis sellest üle saada aitab. Kindlasti on abiks hobid. Tehes midagi armastusega ei tunne sa sundi, kohustust ja ebameeldivust. Hobi võib olla lihtsalt meeldiv tegevus ja nokitsemine ning hobi võib olla lisasissetulek. Igal juhul valmistavad hobid rõõmu, rikastavad ja hoiavad meele erksana.

elustiil

Hobi on õlekõrreks ka siis, kui ükskord jõuab kätte pensionipõli. Kui jõuab muidugi. Mina väga ei unista, sest meie valitsus on ettearvamatu nagu teismeline. Näen inimesi, kes on veetnud oma elu nii, et peale töö pole neil midagi. Ja kui siis see oodatud penskari elu kätte jõuab, valdab inimesi hirm. Hirm üksinduse, igavuse, tegevusetuse, mittevajalikkuse ja mandumise ees. Jään siinkohal alati meenutama oma ema, kes pensionärina ei püsinud kunagi niisama kodus, vaid oli pidevalt kuskil midagi asjatamas. Oli see siis pensionäride kooris laulmine, kooriga reisimine või klubilised tegevused. Kui kodus oli, tegeles käsitööga või vuntsis oma aiamaad ning tegi saadustest hoidiseid. Ei näinud mina kunagi teda kurtmas, kui kurb on olla pensionär ja et teda pole kellelegi vaja.

elustiil

Kangad ja käsitöö – üks minu hobidest

Uni

Piisav ja kvaliteetne uni on inimesele vajalik.
Tuleb ette perioode, kus tööd on nii palju, et ma ei saa kuidagi õigel ajal magama, aga….sel juhul tuleb leida võimalusi, et mingilgi moel seda unevõlga lahendada. Kui ma tean, et õhtu venib pikaks, püüan töölt tulles veidikeseks suigatada. 15 minutit on piisav aeg, et taastada energia ja suuta pikemalt tööd teha. Kui kiire periood möödas, lähen eelistatavalt igal õhtul samal ajal magama. Kellaajaline rutiin tagab hea ja kosutava une. Kindlasti pole mõnus minna magama ekraani tagant. Seega – väldin arvuti või tahvli tagant voodisse minemist. Televiisorist rääkimata, sest seda meil nurgas lösutamas pole enam aastaid ja ka meie ise leiame muud teha, kui helendavat ekraani passida. Minu õhturutiin on huvitav raamat. Voodi kõrval on alati mingi valik ja vastavalt õhtusele tundele valin sealt, mida loen. Kui olen väsinud, siis mõni lihtsam ilukirjandus, kui mitte, siis midagi psühholoogia vallast või muu aimeraamat. Ehk siis raamat, mida lugedes peab kaasa mõtlema.

elustiil

Üks asi on veel, mida ma järgin. Voodisse minnes ei mingeid päevateemade peas ketramist. Kuulen väga sageli inimesi rääkimas, et uni kuidagi ei tule, mõtted on peas. Ärkasin öösel üles, mõtted olid peas. See on teadlik töö endaga, et need mõtted saaks mõeldud enne seda, kui soovid magama minna. Eriti just kehvad mõtted, kui neid millegipärast on.
Kui pea on puhas ja meel rahulik tuleb ka uni ning öösel ei juhtu seda, et uni läinud ja peab raamatut lugema ning hommikul, kui kell heliseb, on prääks. Häid mõtteid aga võib mõelda küll. Mina armastan näiteks voodis mõelda asjadele, mille eest ma olen tänulik. Jõuad vaevu mõtetega lõpuni ja juba magan. Või soovin, et mu lähedased oleksid terved ja neil läheks hästi. Kui pikk uneaeg on inimesele vajalik – 10, 8, 7 või 6 tundi jne – see sõltub juba inimesest endast.

elustiil

Liikumine.

Teadupärast olen ma elupõline jalakäija. Kui ilm vähegi lubab ja aega on, kõnnin punktist A punkti B jalgsi. Suvel sõidan sageli rattaga.
Lisaks olen viimastel aastatel käinud kahes trennis. Kord nädalas käin pooleteisetunnises joogatrennis. Vinyasa jooga on väga intensiivne ja niisama ommmm – istumiseks seal mahti ei anta. Meil on ikka aja jooksul olnud mitmeid inimesi, kes tulevad proovivad ja loobuvad, sest pidavat olema liiga raske. Minu seisukoht on see, et kui trennis pingutama ja ennast ületama üldse ei pea, siis pole sel käimisel ja kulutusel mõtet. Mis ei tähenda muidugi seda, et trenn peaks olema ninast vere väljaajamine.
Trenni lõpus on meil alati sügavate venituste seeria, kus me nii-öelda hooldame oma lihaseid. Paar põhjust on veel, miks ma seal trennis käin. Meil on väga mõnus treener Anu ja ütlemata lahe seltskond.

elustiil

Joogalaagris

elustiil

Laagrisupp

elustiil

Laagri hummus ja pesto

Sama treeneri ja peaaegu sama seltskonnaga toimub ka minu nädala teine trenn. Ei teagi nüüd, kas ma alustan või lõpetan nädalat sellega, aga igatahes pühapäeva õhtuti püüan ma olla alati kohal latinotantsu trennis. See trenn sõna otseses mõttes kohustab kohal käima, sest kui vahele jätad….oh seda häda. Siis on jälle pooled sammud meelest läinud ja veel hullem, kui teised on sinu puudumise ajal midagi edasi õppinud. Aga…tantsida on mulle alati meeldinud. Ladina tantsud kõnetavad eriti. Kuna Anu meie peale üldiselt ei halasta, vaid mõtleb välja alailma päris keerukad tšatša, bachata, salsa, rumba, samba, paso doble, jive(džaiv) jne kavad, siis trenni saab isegi aju. Mälu peab alati kaasas olema :)
Ja kui pühapäeva õhtul poolteist tundi ennastunustavalt ladinarütmide järgi tantsida saab, on väga hea olla. Lisaks on peale trenni mõnus saun hea seltskonnaga, kus me peame naistega plaane, mida koos ette võtta.

elustiil

Tantsuhooajad lõpevad meil alati hea ja paremaga

Et sellest kõigest mulle veel ei piisa, siis leidsin endale netipõhise treeneri, kellega koos teen hommikujoogat. Paljude tuttavatega rääkides tuleb välja, et enamusele hommikused võimlemised ei sobi. Mina olen täheldanud just vastupidist, et hommikune võimlemine ja venitamine annavad päevaks hea toonuse, paraja annuse reipust ning hea meeleolu. Ega mina ei karga ka voodist otse võimlemismatile. Ikka esmalt sirutan, joon klaasi leiget vett, teen lapsele hommikusöögi, panen endale smuutimaterjali benderisse ootele, saadan lapse kooli ja siis….siis panen mängima rahuliku häälega treeneri video ning võimlen. Aitäh selle eest Shalin-ile ja tema GraceFit-ile.
Selline pehme ja rahulik hommikujooga on just täpselt see 20 minutit, mida hommikul on enda jaoks tarvis. Ahjaa, kui ma tahan midagi oma keha jaoks veel teha ja samal ajal ka naerda, siis otsin üles mõne Almer Jansu video ja teen koos temaga patsutamisi, venitamisi, hingamisi ja muud kasulikku.
Ühesõnaga – liikumine – see on hea enesetunne, tervis, nõtkus, painduvus, rüht….seega kvaliteetsem elu.

elustiil

Alati väsimatu ja rõõmus Almer

Kui nüüd rääkida sellest, mida ma söön ja joon, siis….

esimene asi on VESI.

elustiil

Veega on meil väga hea läbisaamine. Kuidagi vaistlikult olen ma ise terve elu olnud veega sinasõber ja mäletan, et kui kolisin Raplamaale elama, olin alguses väga häiritud, et siinsel veel polnud nii hea maitse, kui minu lapsepõlvekodu veel. K-l on samamoodi juba pisikesest peale harjumus juua vett. Ka 2-3 aastasena läks ta suvel poes mitte mahla vaid vett otsima. Vee joomise kohta on minu heal sõbral Almer Jansul tore ütlemine – pesu ei pese sa ju teega või mahlaga….ka oma keha tuleb läbi pesta eelkõige veega, mitte tee või mahlaga. Mida ma olen nüüd viimasel ajal teisiti hakanud tegema siis seda, et joon vett rohkem ja teadlikult.

elustiil

Veega algavad kõik minu hommikud. Üks suurem kruusitäis leiget vett enne hommikusööki- see on esimene asi hommikul peale ärkamist. Kevadest olen tarbinud aga mitte päris tavalist kraanivett, vaid vett, millele lisan H-500. Mis see on? See on bioloogiliselt aktiivne toidulisand. Esiteks, teeb see vee aluseliseks. Lisaks annab see suurel hulgal energiat. Kui olin joonud selle H-500-ga vett umbes kaks kuud, hakkasin märkama, et enam ma peale lõunasööki ei hakkagi tiksuma ja kiruma seda UnneMattit, kes mulle padjaga virutab. Ka õhtul koju jõudes ei ole ma unime, vaid suudan aktiivselt mitu tundi muid tööasju teha. Sügismasendus, sügisväsimus…mis see on? Kust see energia sul tuleb, küsitakse….no purgist tulebki, ütlen naljaga pooleks. Tegelikult on ikka tõsi taga. K saab mul samamoodi igal hommikul kooli kaasa suure veepudeli, kuhu on lisatud H-500 ja isegi pimedal ajal ei näe ma suure koormusega õppival lapsel väsimust. Lisaks kuuluvad alates sügisest tema hommikumenüüsse seleeniga sipelgapuukoore kapslid, lonks liposoomset C-vitamiini ja Letsitiini kapslid. Siiani pole tal ühtegi tervislikel põhjustel koolist puudumise päeva olnud. Ise võtan samuti vitamiine ja lisaks liposoomset kurkumiini. See on muide esimene toidulisandite tootja, kelle toodete vastu ma hakkasin huvi tundma, kui olin piisavalt asja uurinud. Seni olin lihtsalt suur skeptik.

elustiil

Kui nüüd kellelgi huvi, siis jah, see on niiöelda võrkturundus, aga…. minu jaoks olulises plaanis erinev paljudest teistest. Minu jaoks muide sõna VÕRK, hirmu ei tekita. Pea 12 aastat olen ma olnud tegev Mary Kay kosmeetikafrimas, mis on samuti ju tegelikult võrk ja saan öelda selle kohta vaid head. 12 aasta jooksul saadud kogemused ja koolitused on hindamatu väärtusega nii kosmeetika valdkonnas kui isiksuse arengu plaanis. Kui sellisel tasemel rahvusvahelisi koolitusi tuleks osta ise…..nojah, rahakott nutaks või ei avaneks üldse. Sellest ma parem ei räägigi, et tooted ise on väga kvaliteetsed ja tõepoolest, ma ei vahetaks neid ühegi muu brändi vastu välja.
Coralliklubi puhul olen aga siiski avastanud veel mitmeid eriti positiivseid külgi. Esmalt see, et kliendiks hakkamine ei maksa midagi – ehk siis ma ei pea kalli raha eest ostma välja mingit toodete stardipaketti. Seni kohatud võrkturundusfirmades tuleb seda kõigis teha. Teiseks – Corallis ei pea ma jooksma ringi ja purgid näpus midagi kellelegi müüma. Ainus, mida on vaja, siis teha isiklik kliendinumber, mis annab võimaluse osta endale vajalikke tooteid 20% soodsamalt ja esimene ost, minimaalselt 15 euro eest, tuleb sooritada kliendistaatuse kinnitamiseks 3 kuu jooksu. Muidu kustub kliendinumber ära ja muud ei midagi. Seega, minumeelest ääretult lihtne ja kasulik – hakkad kliendiks ja tarbid nagu tahad. Loomulikult on seal võimalus ka äri teha, aga mitte keegi selleks ei kohusta. Kui soovid, tarbid tooteid vaid ise ja hoiad kõik endale, kui aga leiad, et saad läbi isikliku kogemuse saadud head tulemust teistega jagada, siis jagad.

elustiil

Tervislikud ja toitvad batoonikesed koolilapsele vahepalaks kaasa või endale kotti.

Kuidas kliendiks saada? Lihtsalt kliki SIIA ja registreeri ennast tasuta kliendiks. Logid sisse, näed tooteid hindadega -20%.
Ostmisega on hetkel nii, et kui tellida otse sealt e-poest, siis tuleb kaup DHL-iga Saksamaalt ja kulleritasuks on umbes 10€. Lihtsam ja odavam on kirjutada e-mail aadressile coralclub.eesti@gmail.com, panna sinna kirja oma kliendinumber ja nimi, lisada soovitud tooted, Smart-posti pakiautomaat, kuhu soovid saada pakki ja saata kiri ära. Vastu saad arve, maksad ära ja peagi on pakk kohal. Lihtne ja muretu. Tallinnas on olemas kontor, kust saab ka kohale minnes oma tooted ära osta, esitades kliendinumbri.
Kõigele lisaks korraldatakse seal vägagi huvitavaid terviseteemalisi koolitusi, elustiilipäevi ja muud põnevat. CoralClub on maailmaturul olnud nüüdseks juba pea 21 aastat.

Muuseas, kuidas saada teada, et toidulisandid on ikka kvaliteetsed?.

Selleks, et veenduda, kas toidulisand sisaldab ikka kõike lubatut, siis vaadake, kas tooted omavad GMP sertifikaati. Seda sertifikaati väljastatakse vaid tootjatele, kes tegutsevad kooskõlas hea tootmistava põhimõtetega( ingl. k. Good Manufacturing Practice) Sellega tagatakse, et toidulisandi tootmisprotsess ja turustamine tervikuna on kontrolli all – alates toormaterjalide puhtuse ja kvaliteedi kontrollimisest kuni lõpptoote valmimiseni. Tooraine kvaliteedi kontroll saab alguse juba enne selle kasutusele võtmist tehases. Nii valitakse täisväärtuslikud ja farmakoloogiliselt tõhusad koostisained, mis pärinevad tunnustatud tootjate taimeekstraktidest. Toidulisandite tootmist jälgitakse sama rangelt, kui ravimite valmistamist.

Mida me veel joome ja ei joo?
Ühtegi karastusjooki ma koju ei osta. Ei osta laps ka oma taskuraha eest. Pole harjumust ja on teadlikkus. Mahladega on sama. Koju ei osta ja söögi kõrvale lõuna ajal ei joo. Piima samuti koju ei osta. Esiteks ei talu ma eriti laktoosi, teiseks piimatooted tekitavad organismis tarbetut lima ja ilma nendeta on tervis kordi parem. Isegi kui nohu külge haagib, saab sellest piimatooteid kasutamata lahti vähem kui nädalaga, mitte klassikalise kahe nädalaga. Ainus piimatoode mida me sööme, on juust. Seegi tavaliselt laktoosivaba.
Kohvi – kodus üldiselt ei joo. Pakk kohvi on olemas küll,-sellist paremat- aga see on külaliste tarbeks või siis selleks haruldaseks korraks, kui endal kohviisu tuleb. Teed joome valikuliselt. Taimeteed või Coral Club-ist ostetav lagritsa-ingveri kapsli sisust tehtav tee.

elustiil

Nojah, üksi toidulisanditest ei ela, sest toidulisand ei asenda täisväärtuslikku toitu….paraku ei saa me ka toidust kõike kätte nii nagu vaja. Püüa palju tahad.
Ja kui rääkida nüüd siiski toidust, siis meie ei ole taimetoitlased, kuid….sööme üpriski taimselt. Ehk et siis liha sööme, aga harva ja vähe. Eelistame kala – ka seda sööme harva. Lemmikud on igasugused ja igas variandis juurviljad. Mida rohkem, seda parem. Kartulit sööme harva, porgand, peet, kapsas, porru, spinat, paprika, sibul, küüslauk, brokkoli, lillkapsas, suvikõrvite, kõrvits jne.- need on meie toidulaual ülekaalus. Muna sööme ka. Mida vähegi saan, ostan otse mõnest talumajapidamisest.

elustiil

Rukolapesto – meie pere lemmik

Tõttöelda kui ma elaksin pealinnas, siis veedaksin aega kaupluste asemel ikka turul. Seal juurviljalettide vahel. Ja üleüldse on seal turul kõvasti kohti, kus oma rahakotti luftitada. Näiteks Itaalia lett, kus on igasuguseid põnevaid asju. Makarone ma ei ole koju ei tea mis ajast ostnud, aga kui sinna Itaalia letti satun, siis ostan vahest värskeid käsitsi valmistatud ravioole. Näiteks spinatiravioole. Teisest Itaalia letist ostan linna sattudes puuvilju, avokaadot, sellerit….ja milliseid mahlast tilkuvaid hurmaavilju olen ma sealt saanud!!! Sellist maitseelamust poeviljadest küll ei saa. Tegelikult ei jõua ma kõike kohe kirjagi panna, mida head sealt võtta on.

elustiil

Anthony William-i raamatuid tasub lugeda

K hommikusöök koosneb kooliperioodil omletist, võileivast, värsketest salatilistest( nende valik on meie kauplustes ikka väga nigel) või hooajalistest lisanditest nagu kurk, tomat(ainult kirsstomat, sest tavaline poetomat ei kõlba enamuse aastast süüa ja ega kurkigi peab hoolsalt valima) jne ja lisaks veel kuni vähegi olemas on – kodumaine õun. Kui neid enam pole, siis mõni muu puuvili. Nädalavahetusel joob K minuga koos hommikuti smuutit. Nädala sees on tema jaoks smuutit veidi vähe, sest kodunt läheb ta ära juba kell 7.20 ja lõunat saab koolis alles kell 12. Mina aga lähen tööle üheksaks ja alustan oma hommikut suure tassi mõnusa smuutiga.

elustiil

Smuuti tegemine on täiesti loominguline tegevus

Kuna smuutit joon ma hommikuti juba aastaid ja iga päev, siis peab olema alati midagi, millest smuutit teha saab. Siin on mulle jälle abiks erinevad kohad, kust saab vajalikke komponente osta tegemata allahindlust kvaliteedile. Ainus asi, mille ma smuuti jaoks ostan tavalisest poest, on banaan. Banaan annab smuutile massi. Teine asi mida massiks kasutan, on avokaado. Poest saab kõlbulikku harva ja linna satun samuti harva, seega avokaadot kasutan harvem ja enamuse ajast ajab asja ära banaan.

elustiil

Järgmine oluline smuuti komponent on marjad. Soetasin endale juba mitu aastat tagasi lisaks tavalisele külmkapile madala sügavkülma. Minu süda on rahul, kui sügisel saavad kõik sügavkülma riiulid head ja paremat täis. Marjad ostan kindlatelt eramüüjatelt, kelle puhul tean, mida söön. Lemmikud on pohlad, mustikad, mustsõstrad, jõhvikad, maasikad. Sel aastal toodi mulle sügisel pidevalt ploome ja kõik, mida ära süüa ei jõudnud, läksid talveks külma. Mis veel? Kõik õunad, mida korraga süüa ei jõua – tükeldan ja külma. Kõrvits – mida korraga ära ei tarvita – jälle külma. Sel aastal panin esimest korda sügavkülma mõnusat kodust tomatit. Väga hea nüüd talvepoole võtta seda sealt ja lisada pajaroogadesse ning suppidesse.

elustiil

Pähklid, rosinad, chia seemned, datlid, goji marjad, inkamarjad, toorkakao ja muu lisandkraam. Kui oled korra saanud süüa tõeliselt värskeid ja hea maitsega pähkleid, siis poodi neid ostma enam ei tõtta. Nüüdseks juba üsna mitu aastat ostan kõik oma pähklivarud Koosostust. Tellin aga e-poest ära, maksan ära ja ootan, millal koju kätte tuuakse. Maitsev ja mugav. Koosostust ostan ka läätsed ja kikerhernejahu, mida sageli tarvitan. Julgen seda kohta soojalt soovitada.

elustiil

Boost Yourself – jälle üks mitu aastat tagasi avastatud koht, kust saab osta mugavalt smuutidele lisatavaid segusid. No ja pealegi mulle meeldib väga, kui teenindus on personaalne, hooliv, isiklik :) Seda kõike Boost Yourself ka pakub. Milleks need segud head on? Kui toitud hommikul vaid smuutist ja tahad, et päev algaks kerge tundega, aga mitte punnis kõhuga, siis pead tegema sellise smuuti, mis annab energiat ja hoiab kõhu täis. Paljas mari ja banaan kaua kõhus ei püsi, aga rikastades smuutit superfood toodetega võib vabalt lõunat süüa alles poolteist tundi peale keskpäeva. Segusid on sealt osta erinevaid, aga meil on välja kujunenud omad lemmikud. Üks nendest on Energy ja teine Immunity. Kummardus BoostYourself-i meestele -Teedule ja Svennule!

elustiil

elustiil

Kokkuvõttes võib öelda seda, et kui mõtled mida jood ja sööd, oled positiivne ja rõõmus ja liigutad ennast füüsiliselt – on suur töö hea tervise suunas tehtud.

Kui midagi veel lisada, siis eneseharimine, hea kontsert või teatrietendus ning reisimine ja kindlasti raamatud ehk lugemine.

elustiil

Sel viisil olen rahulolev mina ning kui ma olen rõõmus ja roosa, siis mul on mida anda oma lähedastele.

Aa, ja siis veel see hygge ehk hubasus. Kodu peab olema see koht, kuhu sa lausa kibeled minema :)

elustiil

Kellelgi teisel võib olla kindlasti isiklik retsept kuidas tagada vitaalsus ja hea tervis. Retsept ja põhimõtted, mis on minust sootuks erinevad ja selleks on tal igati õigus. Me kõik olemegi erinevad.

Soovin teile head!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Minu hoodie

Et ma külapeale ja lapsele õmmeldes ennast päris ära ei unustaks, õmblen vahel mõne rõivatüki päris endale. Pildile püüdsin selles küll noore piiga, sest iseennast pildistada on väga ebamugav.
See pojengidega kangas seisis mul ootel päris kaua aega. K -le millegipärast see ei meeldinud, aga mina mõtlesin, et just selline hele ja helge kangas mulle meelepärane ongi.
Kui sügis oli täies ilus, tuli minul tõsine vajadus õmmelda endale midagi sooja, aga samas helget. Kes ütles, et pojengid kõlbavad kanda ainult kevadel ja suvel? Ümbritsedes ennast valguse ja rõõmuga pole sügis enam üleliia pime ja kole. Ka rõivastega saab meeleolu luua.

hoodie

Jälle kapist välja igiarmas põhilõige ja noortepäraselt väljendatud “hoodie” ehk pikk tuunika sai välja lõigatud. Kaunist kangast jäid järgi tükid.
Tükid õmblesin kokku ja tulemuseks on soe, õrna mustriga tuunika. Ütlen ausalt, selle sügise lemmik. Kannan seda väga tihti ja tunnen ennast ääretult mugavalt. Paistab, et meeldib selline tuunika ka teistele, sest tellimusi aina tuleb.

hoodie

Kui ma K-le esimese hoodie õmblesin, siis sellele ma taskuid ei teinud. Mina ise olen aga taskute armastaja, sest tööl liigun alailma ringi ja kuna enamasti on midagi käes, siis oleks vaja kohta, kuhu panna telefon. Nii sai minu hoodie endale küljeõmblustesse peidetud taskud. Loomulikult on kenam, kui taskud ei punnita ega venita rõivast, aga ega ma siis kogu aeg telefon taskus kõnni. Ikka siis, kui liigun mingeid asju kandes ühest kohast teise. Siis on tasku hädavajalik, sest telefonidel on imepärane komme hakata helisema kohe, kui sa sellest eemalduda julged. Kui kannad kaasas, võib olla suhteliselt kindel, et see tegelane püsib vagusi. Jahedal ajal on nendes taskutes ka igati mõnus käsi soojendada.

hoodie

Kapuuts on väikese ülekäiguga. Väikestele lastele teen suurema ülekäigu, et see moodustaks mõnusa sooja krae ümber kaela. Iseendale ma ei taha päris sellist ja väike ülekäik on täpselt paras selleks, kui tahad kapuutsi nööri pingutada ja kaelale veidi sooja saada. Päev otsa siseruumis istudes ei taha lausa salli kaelas tunda. Kindlasti teen talve jooksul endale veel mõne sooja hoodie ja siis teen hoopis kõrge ülekäiguga kaeluse kapuusti asemel. Noored inimesed ja lapsed kasutavad ehk kapuutsi sihtotstarbeliselt. Minul on kapuuts siiski pigem rõivadetail ja pähe ma panen seda haruldaselt harva. Kahekordsest kangast kapuuts on parajalt raske ja hakkab hoodiet tahapoole venitama. Tekib pidev kohendamise vajadus ja see mulle ei meeldi. Eks töö käigus tekib igasuguseid mõtteid. Selle venimise vältimiseks olen selle hoodie puhul hakanud lihtsalt paela lipsu siduma ja siis on palju mugavam.

hoodie

Alumises servas on värvel, mis õmblemisel pisut pingutatud. Nii saab alumine äär koomale tõmmatud ja ei mõju kellukese kleidina. Varrukate otsas samuti kitsad mansetid. Kapuutsi sisse panin tavapärasest pisut jämedama nööri, mis oli tegelikult mul ühest ammu pensionile saadetud puuvillasest pluusist järgi jäänud. Kaubanduses millegipärast sellise jämedusega nööri väga ei kohta, aga osta sellist sooviksin heal meelel. Võimalik, et tuleb selles küsimuses Ali Expressi poole pöörduda.

hoodie

Mõnusalt pehme ja siidise French Terry puuvillase trikookanga päritolu: Studio Liv Fabrics, mustri autoriks disainer Anneli Akinde

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Tunne oma kodumaad, ehk kuidas me käisime Narvas ja mujal Eesti põhjarannikul, vol.2

Peale Narvat ootas meid ees Narva – Jõesuu.

Kui kohale jõudsime, sai kohe selgeks, et midagi Narva – Jõesuus toimub. Inimesi oli liikumas palju ja autosid oli pargitud kõikjale. Leidsime siis omaarust samuti ühe sobiva paiga auto parkimiseks ja plaanisime minna randa. Autost välja astudes märkasime ühte daami, kes astus heki varjust välja ja soovitas meil parkida auto mujale. Ratastega politseinukud pidid käima ringi ja agaralt parkimistrahvi kviitungeid autodele panema. Olime sellise hoiatuse eest ütlemata tänulikud ning parkisime auto hoopis mujale.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Üllataval kombel avastasime, et külastasime K-ga kaks aastat tagasi Narvat ja Narva – Jõesuud umbes täpselt samal ajal. Selgi korral, nagu eelmisel, olid käimas parasjagu linna pidustused. Rahvast oli palju, kõikjal midagi toimus ja Kuursaali kaunisse parki oli seatud üles lava, kus esinesid erinevad artistid. Väga sümpaatne üritus ja kõneleti seal ikka puhtas eesti keeles.

idaeesti

idaeesti

Meie võtsime esialgu suuna ikkagi otse randa. Narva – Jõesuu rand on üks Eesti kaunemaid. Puhas, lai ja otsatult pikk. Seal ei teki kunagi tunnet nagu Pirital, et inimene on inimeses kinni. Ruumi on kõigile lahedalt, inimesed jalutavad ja naudivad ilusat ilma.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Julgemad olid isegi ujumas. Meie sõbrannaga kõndisime põlvini vees ja vesi tundus täitsa soe. K läks ujuma ja ütles, et kaugemal oli vesi olnud ikka üpris külm. Ujumast see teda muidugi ei takistanud.

idaeesti

idaeesti

Rannas käidud, jalutasime tagasi parki ja nautisime head muusikat.

idaeesti

idaeesti

Meil oli isu siiski külastada veel mitut kohta ja sellepärast läksime üsna pea autosse ning sõitsime edasi.

Järgmine peatus oli meil Sillamäel. Sillamäel käisin tegelikult mina alles aasta tagasi, aga Inge ja K polnud seal üldse käinud. Kaunis promenaad on igatahes vaatamist väärt.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Järgmine peatus – Toila Oru park.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Kaunis park. Kahju vaid, et lossi seal pole. Viimati käisin pargis aastaid tagasi lellepoja poja pulmas. Nüüd siis üle aastate jälle pargi ilu nautimas. K kujutas ennast seal ette lossipreilina pargis jalutamas. Nii väga meeldis talle seal. Unistused aga peavadki olema suured ja kunagi ei tea, millised neist võivad sinu elus täide minna.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Jalutasime, pildistasime ja liikusime jälle edasi. Tegime mõned peatused pankrannikul.

idaeesti

idaeesti

Päev hakkas vaikselt õhtusse veerema ja tahtsime enne pimeduse saabumist jõuda ka Valaste juga vaatama.
Praeguseks on seal pankrannikult alla randa viiv trepp kenasti korda tehtud. Inge otsustas, et need esmalt läbipaistvad trepid on tema jaoks liig mis liig, aga meie K-ga võtsime selle trepi siiski ette. Mõne aja pärast vahetuvad tegelikult läbipaistvad metallastmed puidu vastu ning midagi hirmsat seal ei ole. Kui lõpuks alla jõudsime, mõtlesime aga sellele küll, et ohhoooo…tagasi tuleb ju samuti ronida :D Päris pikk minemine oli.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Joast endast pole seal muidugi halli haisugi. Kuuled vaid kuskil vaikset oja vulisemist. Ülevalt alla tuleb treppidest joosta aga täitsa jupp aega.
Lõpuks olime mere ääres ja nautisime seal mõnusat kallast ning õrna päikeseloojangut. Suurt värvide mängu, nagu me lootsime, paraku ei tulnud. Taevas otsustas pärast imeliselt päikeselist päeva õhtuks pilve minna. Saime õnneks siiski nautida vaikset õhtut rannas, kus mõnedki inimesed peale meie olid jalutamas ja väikeseid lõkkeid tegemas.

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

idaeesti

Mõne aja pärast võtsime ette tagasitee nendest lõpututena tunduvatest treppidest. Vahepeal tuli meile vastu kamp venekeelseid noori ja ühel neidisel õnnestus läbi hõreda metalltrepi oma mobiiltelefon alla kukutada….tea, kas seda lõpuks üles leitigi. Kukkumine kõrge ja all pole sugugi lihtne seda leida. Eks teinekord targem ja hoiab telefoni taskus.

idaeesti

Meie teekond aga jõudis lõpule. Õues oli hämar ja keerasime auto nina kodu poole. Keskööks olime Paide teeremonti trotsides kodus tagasi. Kui sageli kuulen tuttavate käest, et Ida – Virumaa oleks nagu teine Eesti ja emakeelega seal hakkama ei saa, siis mina võiksin väita küll vastupidist. Ida – Eestis on palju kauneid ning huvitavaid kohti ja vähemalt mina ei pidanud kusagil ennast arusadavaks tegema vene keeles. Mis sellest, et valdan seda keelt vabalt. Inimesed on lahked ja vastutulelikud. Minge kindlasti seda Eestimaa osa külastama.

Lahe päev oli. Jäime kõik rahule ja võtsime plaani, et tuleval suvel põrutame naabrite juurde Lätti ja eeldatavalt kaheks päevaks.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Särk-kleit ” Suurlinna tuled”

K oli pikemat aega mulle peale käinud, et õmbleksin talle mõne särk-kleidi. Sellise täiesti tavalise ja sirge. Ei ühtegi sissevõtet. Lihtsalt ümmargune lõikekohase kandiga kaelaauk, pikad varrukad ja kogu moos. Ühel vabamal õhtul võtsin siis välja oma igivana põhilõike, lõikasin kleidi välja ja vuristasin kokku. Tulemuseks sai kleit, millele panime nimeks ei midagi muud, kui “Suurlinna tuled” ning K ütles vaimustunult, et just SELLIST kleiti ta ongi kogu aeg tahtnud. Kui mina arvasin, et varruka võiks teha veidi lühema, siis tema arvamus oli just vastupidine- las ola pisut pikem, kui võiks.

kleit

kleit

Kangast.

Pärit on kangas StudioLiv Fabrics – ist ja valmistati seda väikepartiina. French Terry trikookangas. Sügistalvisel hooajal paraja paksusega. Ei päris õhuke ja ka mitte lausa dressipluusi paksune. Õmmelda on seda väga hea ja seljas on mõnusalt pehme ning soe.

kleit

Üks asi, mis mind veidi mõtlema pani on see, et kohati trükitakse kangale muster mitte pikkisuunas vaid põiki. Seega ma lõikan toote välja risti koelõnga suunale. See teeb veidi ettevaatlikuks. Praegu on kleit uus ja kena. Jälgin huviga mängu, kuidas hakkab kangas käituma, kui kleit on mitu korda pesumasinas lustimas käinud. Loodan, et püsib ka peale pikka päeva koolis istumist vormis ega veni lötakile.

kleit

kleit

Laias laastus mulle aga väga meeldib, et noor piiga armastab lisaks mugavatele pükstele ka mugavaid kleite. Mõned kangajupid on K-l muidugi jälle kapist välja valitud. Nendest soovib ta endale sarnaseid kleite ja kui aega saan, õmblen kindlasti valituks osutunud kangad rõivasteks. Lisaks avaldas mu õdegi soovi saada endale taoline särkkleit, kuid lühikeste käistega. Paistab, et kleidilaine jätkub.

kleit

Mulle endalegi meeldivad kleidid. Just mugavad kleidid. Vahepeal sai üks suisa valmis, aga pole olnud aega teist pildile püüda.

kleit

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment