Pildikaustu sorteerides

Mul juhtus vahepeal see, mis juhtub ilmselt iga inimesega, kes tegeleb fotograafiaga. Klõpsates oma arvutis sõnale Computer, avanes mitte väga rõõmustav pilt. Välist ketast tähistas punane triip. C ketas punane….oh jah, aeg ” koristamiseks” käes. Jälle! Kuidagi liiga sageli juba. Kas ma siis pildistan palju või koristan vähe. Kes seda täpselt teab. Ühesõnaga hakkasin sorteerima. Mida alles hoida, mida võib juba prügikasti saata. Koristustegevuse käigus jäid silma ühed pildid, mis tehtud tegelikult juba peagi lõppeva aasta kevadel.
Niisiis teengi sellest toredast ajajärgust ühe postituse kohe ruttu ära, enne kui suur jõulueelne kiire mind endasse neelab.
Eelmisel sügisel oli selline lugu, et mind kutsuti tegema algajate fotokoolitust. Sügasin kukalt ja andsin nõusoleku, et kevadel, kui õues juba ilmad viisakamad, olen nõus koolitust läbi viima. Nii ma siis käisin mitmel pühapäeval õpetamas inimestele seda, mida ise armastan ja oskan. Vahepealne aeg kulus õppematerjali koostamisele, sest koolitada teisi on hea nii, et ise esmalt asjad paberil enda jaoks lahti kirjutad. Kirjutasin, mõtlesin, joonistasin skeeme, uurisin tarkade inimeste raamatuid. No paras ports tööd oli, aga mis eriti hea, siis see, et koolitust ette valmistades saad ise päris kindlasti targemaks. Kordad üle vanad ja teada tuntud tõed, uurid järgi asjad, mida ise vaistlikult tead, aga sõnastada pole osanud. No ja kui materjal endale kokku pandud, on hea tugev tunne õpetada teisi. Planeerisin nii teoreetilist osa kui praktilist ning iga tunni lõpus andsin väikesed kodused ülesanded, mida siis järgmisel tunnil kenasti koos analüüsisime. Koolitus sai tore ja õpilased olid usinad ning huvitatud õppimisest. Igaüks vastavalt oma võimalustele ja ootustele. Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et väiksemates kohtades leidub inimesi, kes viitsivad kirjutada projekte, et korraldada inimestele kursuseid. Väga palju on ju neid inimesi, kes ei saa sõita ennast koolitama Tallinna või Tartusse. Mina olin omakorda tänulik sellele toredale ja kirjule kambale, kes minu koolitustel käisid, sest läbi teiste koolitamise õpib alati ka ise ning boonusena leiab uusi samade huvidega sõpru.
Sellest vahvast perioodist jäid mulle meenutuseks mõned pildid, mis õnnestus õpetamise ja juhendamise vahele klõpsata :)

koolitus

koolitus

Ka päris pisikese fotoka omanikul on alati midagi õppida :) ja praktilised tööd said kõik kenasti tehtud.

koolitus

Vaatamata ülijahedale ilmale, olid kõik rõõmsad!

koolitus

Vahest ajas parameetritest arusaamine kulmugi kortsutama…

koolitus

Teolt tabatud õpilane :)

koolitus

Kõikidel tuli vahelduseks modelli rollis olla, et kaaskursuselased saaksid harjutada pildistamist ning modelli juhendamist ja modell omakorda poseerimist

koolitus

koolitus

koolitus

koolitus

koolitus

koolitus

koolitus

koolitus

koolitus

koolitus

Meie lõbus ja õpihimuline kamp :) Üks ühispilt sai tehtud esimesel välikoolitusel ja hirmus jaheda ning tuulise ilmaga. Puudu on sealt vaid üks ema tütrega, kes pidid varem ära minema.

koolitus

Ja meie kevadine pilt peale lõpetamist,siis, kui me avastasime, et võiks ju lõpupildi ikkagi teha :D Paraku olid selleks ajaks osad juba jõudnud ära minna, sest päikeselisel pühapäeval on vaja veeta aega ka perega ja pildile jäid siis need, kes kauemaks lobisema jäid.

koolitus

Minu armsad ja rõõmsad inimesed :)

koolitus

Koolitused said tehtud ja mina jõudsin koju koos kauni kollase metstulbikimbuga. Kosutasin ennast mõnusa smuuti ja koduse jäätisega ning läksime meiegi K-ga õue aega veetma.

koolitus

koolitus

Praeguseks hetkeks on mul hea meel teada, et kursuslased aktiivselt pildistavad ja mõnelgi neist on ette näidata silmapaistvaid tulemusi. Mul oli rõõm neid õpetada :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

11, juba 11

Kuhu aeg läinud on? Eks me kõik teame tegelikult kuhu, aga ikkagi tundub, et kole kiiresti lippab see aeg. Ise jääme vanemaks, lapsed kasvavad suuremaks. No olgu, ise jääme numbrilt vanemaks ja mitte hingelt ja…. õnneks on meil lapsed, kes hoiavad oma vanemaid noorena. Seda muidugi juhul, kui vanemad seda ise soovivad. Soovivad oma lapsi mõista, toetada, ajaga kaasas käia, juhatada teed selles omapärases maailmas ja muidugi neid lapsi väga, väga armastada.
Kui eelmisel aastal tundus laps 10 saades ikka täitsa suur laps, siis sel aastal 11 saades, vaatad…polegi nagu enam last, on neiu. 10 cm ainult veel minust lühem. Kõigest!!!
Sünnipäevadel, kui lapsed saavad jälle aastakese vanemaks, tuleb endal ikka ja alati kallale nostalgia. Kõik tundub nagu eile. See ärevus enne pisikese ime sündi, ootus, väike hirm, nii tuttav, samas nii uus. Kui 11 aastat tagasi kohtusime, siis vaatasid mulle vastu targad ja arukad silmad. Ma ei tea, kuidas beebid oskavad teha sellist nägu, et nende silmades on koos kogu maailma tarkus. Ega vist asjata öelda, et lapsed tulevad siia ellu meid õpetama. Sel hetkel, kui silmad kohtuvad oma vastsündinuga sa aga tead, et juhtugu mis iganes, sa oled alati tema kõrval ja armastad teda. Praegu näen ma enda kõrval juba sõbrannat, nõuandjat, abilist. Minu ütlemata kallist tütart.
Soovin talle õnne ja õnnestumisi. Soovin, et ta teeks kõike seda, mida väga armastab ja teaks, et vahel tuleb teha ka neid asju, mida niiväga ei armasta. Soovin, et ta teeks neid asju mida armastab kirega ja südamega. Soovin, et kõik see, mida ta teeb, teeks teda õnnelikuks ja kui ta ise on õnnelik suudab ta seda õnne ka jagada. Ja mina armastan teda sama kõvasti, kui meie esimesel kohtumisel. Või ei, see armastus on ajaga tegelikult lausa kasvanud :)

Sünnipäevapeod on selleks aastaks peetud. Sõpradega ja lähedastega.

Terve eelmise õhtu hilisööni meisterdasin lae alla kaunistust – sünnipäevalaua kohale. Nüüd ei raatsi enam seda alla võtta. Kohandame varsti kaunistuse jõululikumaks :)

sünna

Hommikune hilise ärkamisega sünnipäevalaps oli rõõmus ja roosa.

sünna

Esimeseks külaliseks oli oma kallis venna. Kahest vennast see noorem. Temal sobis paremini käia sünnipäevalast tervitamas laupäeval enne suurt tralli, sest pühapäeval oli ees suuremat sorti õppimine. Kevadel ju ees magistri lõpetamine. Krutskeid täis on nad, kui kokku saavad :)

sünna

Kõigepealt pisut kudistamist ja siis väike Bondi – poos! Kuidas siis muidu :)

sünna

Ja kallistada on vaja palju, palju. Iga päev kokku ei saa, siis tuleb kallistada kohe kõikide päevade eest, mis kohtumiste vahele jäävad.

sünna

sünna

Kuna me olime juba terve hommiku K-ga koos köögis askeldanud, oli aeg hakata osasid asju juba lauale kandma.

sünna

sünna

sünna

Veidi veel ja külalised olidki saabunud. Mõni jõudis pisut hiljem.

sünna

Ah jaa, tuba sai peo ajaks kenasti uue kuue, ehk siis remonditud. Ühte ja teist on veel tarvis muidugi teha. Näiteks organiseerida lae alla siin, kuhu külge saab riputada pilte, mis seinu kaunistaks.

sünna

Tordi tegi valmis preilna sel aastal ise. Klassikaline küpsisetort omade salasoovidega ja otsa sai see tilgatumaks. Kaks tükki päästsin järgmiseks päevaks väikestele K vennatütardele.

sünna

Kui maiustada, siis maiustada ja mitte väga patuselt. Šokolaadi jagus siia ja sinna, aga täitsa mõnusat tumedat kõrgeprotsendilist. Jääkiivid sobisid hästi :)

sünna

Kingituste vaatamine ja kaartide ettelugemine, see meeldib kõigile.

sünna

Ja viimaseks söömiseks kodune jäätis marjadega

Pidu kestis tegelikult kaua. Peaagu viimane külaline läks koju mitte palju enne keskööd, aga kahe sõbrannaga kes ööbima jäid, kestis jutuvada ikka päris ööni. Lastel oli lõbus.

Hommik algas järelejäänud sünnipäevaliste hommikusöögiga ja jätkus uue peo ettevalmistamisega.

Kui kõik külalised olid koju läinud, nõud koristatud ja vaikus saabunud, vajus värske 11-ne oma fantaasiamaailma. Harry Potter on praegu väga päevakohane. Neljas osa käsil.

sünna

Jaa, akna taga on meil tõesti juba tulukesed säramas. Mitte jõulude pärast, vaid ikka selleks, et valgust ja helgust oleks sel pimedal ajal rohkem. Jõulud…need tulevad niikuinii ja meie ootame neid rõõmuga.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Patjade saaga jätkub

Jah, sellel lahedal vanaemal jätkub endiselt lapselapsi, kellele ma teen sünnipäevakingituseks patju. Mis seal salata, ma teen neid patju suurima rõõmuga. Mulle endale nad nii meeldivad, et võiksin nad kõik alati endale jätta, aga nagu tavaliselt – jagajale jäävad näpud ja K üks päev jälle küsis, et aga millal sa lõpuks minule padja teed??? Hea küsimus, millele ma ei osanud kohe vastust öeldagi. Millalgi ikka. Praegu on päevakorras pakilisemad tegevused. Eelmise padja sai endale noormees nimega Edvard, kes sai kuue aastaseks. Peaks ütlema, et väga soe tunne oli, kui kinkija tuli ja rääkis mulle, et kui Edvard viimati vanaema juurde tuli, siis oma isiklik nimeline padi oli kaasas olnud. Kui see mida lood kellelegi niipalju korda läheb, et tuleb patja kaasas vedada mujale ööpeale jäädes – olen mina kohe väga ja väga õnnelik.

Möödunud nädalal olid sünnipäevad kahel järgmisel lapselapsel. Keitlinil ja Ottol. Otto sai 2 ja Keitlin 4. Nendele said sellised särtsakad padjad ja otse nõelasilmast. Polnud aega isegi pildistamisega üleliia vaeva näha. Mõned plõksud, padi kaenlasse ja punuma. Selle roosaga läks eriti kiireks, ei jõudnud isegi õue minna ja tegin pildid rõdul :)
Muide, selle rohelise täpilise kangaga on üks imelik lugu. Teda võib pesta ja aurutada ja pressida, aga kortsud temast välja ei tule. Seega on ta kortsuline kangas :) Kuna ta aga mulle meeldib, siis kasutan teda aeg ajalt ikka – näiteks nimedele aluseks.

Otto padi

padi

padi

padi

padi

padi

Keitlini padi

padi

padi

padi

padi

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Remont jätkub ja sügis on silmnähtavalt kohal.

Panen vahepeal siia ajaloo tarbeks kirja mõned faktid. Ükskord hea jälle üle vaadata ja tõdeda, et ahhaa, seda ja seda sai tehtud siis.
Kui ma selle remondi nüüd käsile võtsin, siis see lausa liigub. Mitte üleliia tormakalt, aga kogu aeg vaikselt areneb. Kui mul maja taga kasvaks rahapuu, oleks kõik väga lihtne, aga no ei kasva. Seega tuleb väljaminekuid hajutada ja vahepeal muudkui rabada tööd teha, et asjad liiguksid. Tõttöelda viimasel ajal on muutunud väga sagedaseks enne uinumist üks mõte – ma olen niiiii väsinud. Rohkem mõtteid ei tule, sest siis ma juba jään magama :) Eks väsib sitkemgi inimene ära, kui peale päevatööd tuled iga päev koju ja hakkad aga jälle tööle. Õnneks ei tee ma seda vastumeelselt, sest tean, et sellega liigun kogu aeg lähemale sellele, et saavad tehtud asjad, millest olen ammu unistanud. Tööle vahelduseks käime ikka mõnel ürituselgi, et päris sassi ennast ei töötaks. Igatahes remont edeneb ja remondi käigus tuleb pidevalt ideid juurde, mida tuleks nii või teisiti teha. Kõike korraga ei saa, aga vaikselt ja tasapisi ikka saab. Kuidas selle elevandi söömisega oligi, eks.

Elutuba oli vahepeal siis selline:

remont

Siis sai tapeet maha. Oi, päris hull kraapimine oli. Tapeedi alt selgus, et algselt olid selles toas seinad imelikud pruunid ja järgmine kiht oli mingi hele sinepitoon. Värvitud ümber sektsiooni ilmselt. Pahteldamine algas…

remont

Ja kamina eest võtsin plaadi üles ning plaaditav ala sai lõigatud suuremaks, sest…kunagi keegi tegi valearvestuse. Põlevad puud viskasid praksudes jupikesi kaugemale, kui vaja ja parkett sai mõnigi kord sedasi kärsatatud. Tegelikult on sellistele asjadele omad nõuded, aga kunagi enne meid on siin keegi selle asjaga puusse pannud. Pildil on juba ava suuremaks lõigatud ja tasandussegu esimene kiht peale valatud. Põrandad ja seinad on meie majas muide koledasti kõverad.

remont

Edasi sai tuba esimese kihi värvi selga. Seinad ja lagi. Ükskord läksin peale tööd ühele üritusele ja kui hilja õhtul koju tulin, oli tuba mõnusasti valge. Ülejärgmisel päeval said kõik vajalikud kohad akrüülitud, vajadusel mõned pahtliparandused tehtud ja läkski teist korda värvimiseks.

remont

Järgmisel hommikul ma valges selle pildid siis tegingi, kui 1 kord oli tuba värvitud. Läbi tolmuse akna paistis kenasti minu ilus lilleampel, mis on veel siiani vapralt vastu pidanud, kuigi päris mitmed ööd on olnud õues öökülmad.

remont

Õues oli sel ajal ilus kirev sügis. Praeguseks on olnud mitmel ööl miinuskraadid ja puudel lehti märksa vähem. Hommikud on rõõmustanud meid päikesega ja härmatanud loodusega.

remont

remont

Nii. Edasi pole mul enam pilte. Pidevalt on sada sees ja ….jäid kuidagi tegemata.
Mis seis praeguseks siis on?
Praeguseks on kamina ees uus plaat maas. Selle eest teen maani kummarduse ja kallistan oimetuks oma vanemat poega. Torises ja porises, et appi, põrandad on niiiii kõverad, aga pani plaadi maha. Esimest korda ja hästi pani. Noh, minuarust need põrandad nii kõverad polegi, sest vaadake, ma pole siiani selle peal veerema läinud – järelikult on kalded vastuvõetavad :P ja veel see ka, et ma olen hiigelrahul ostetud plaadiga, mis sai välja valitud ( palju valida polnudki meie Jaama Konsumis) päris õhtuhämaruses ja uduumbes mälu järgi, aga sai vägagi kaminaga ühte karva.
Nüüd uue nädala lõpus saavad plaadid vuugitud ja…voila, plaatide peal võib tantsu lüüa :)
Nädala lõpus tuleb võtta ette koristustöö lõpetamine elutoas. Põrandaid olen ma seal pesnud ikka väga palju kordi, aga nüüd tahaks päevavalges veel pesta aknaraamid ja aknad. Siiani oli pidevalt tolmutamist ja polnud mõtet akendega jännata. Täna just koristasin rõdult ära selle hiigeltolmu, mis tekkis sinna plaatide lõikamisest. Elutuba on siis ühesõnaga sellises järgus, et vaja oleks veel uut mööblit, aga sellega läheb aega. Tegelikkuses tahaks ma vahetada välja ka põranda, aga…see peab samuti ootama ja õnneks see praegune põrand ei karju. Sellega seoses on panemata ka põrandaliistud. Mulle kohe mittekuidagi ei meeldi, kui liistud on puudu, aga…no mis ma neid ostan, kui pärast on põrand teist tooni.
Kunagi, kui lasin vedada korteris uued elektrikaablid elutoas ja esikus, siis tekitasin kaminaseina seinalambi koha. Siiani polnud seal muud, kui juhtme otsas pirn. Täna käisime K-ga linnas ja nii muuseas tegime mõned vajalikud ostud ära. Noorem R võttis meid auto peale ja siis me kärutasime veidi ringi. Saingi seinalambi. Noh, üks teine meeldis mulle märksa rohkem ja mis seal salata, ongi nüüd hinge peal, aga see teine maksis peaaegu 200 euri. Vaatasin, et mitte kohe ei ole sellist raha lambi jaoks üle ja ostsin kõvasti odavama :P

K- tuleb kahe nädala pärast sünnipäev ja sellepärast me praegu tegime suurte töödega väikese pausi. Kui aga sünnipäev peetud, lähevad remonti väike esik ja köök. Osa esikust läheb tapeedi alla ja selle, oh imet, suutsin täna linnas ära osta. Ma olen väga kehv tapeedi ostja, sest ükski mulle ei sobi. Täna üks millegipärast kõnetas. Osa seinast esikus ja köögis läheb suuremale tööle ja kuni selleni jõuab, siis värvin lihtsalt ära. Täna õhtul sai esik igatahes esimest korda üle võõbatud. Leidsin kapist värvi ja rulli ja mis see siis ära ei ole. Homme teine kiht peale ja asi jälle värske, kuni saab sinna vajalik materjal ostetud ja peale pandud. Nojah ja nii on asjade käigus mul jälle mingid mõtted pähe tekkinud, mida esikus oleks vaja ringi teha :)
Ok, tänaseks aitab remondijutust. Millalgi jälle.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Sekka väiksemaid nokitsemisi

Ikka tuleb ette, et inimestel on sünnipäevi. Suurtel ja väikestel.
Mõned nokitsemised, mida jõudsin pildistada. Üks kaart kohvihoolikust kolleegile kollektiivi poolt ja üks šokolaaditasku – rahakaart poisslapsele.

kaart

kaart

kaart

kaart

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment