Kevadised säravad mummud

Ma naudin neid nädalavahetusi, kus kasvõi ühel päeval saan olla kodus ja nii, et õnnestub ka midagi õmmelda. Oma perele.
Seekord sai tütar endale särtsaka ja lustaka mummulise tuunika. Saab kleidina kanda ja saab retuusidega kanda. Laps soovis just sellise pikkusega.
Mummulisele kirevale kangale sekundeerib mõnusalt türkiissinine. Sellest sai alumine äär, varrukakandid ja kaeluse kant. Kaelusesse õmblesin samadest kangastest lõbusa kaunistuse, mille südamikuks pisike nööp. Tütrel hea meel, et soojemateks ilmadeks nüüd midagi lühikese käisega selga panna ja endal hea meel, et minu ilusate kangaste hunnikust jälle üks kangas rõivaks saanud.
Lõikeks on ikka ja jälle seesama kaelaaugu ja käeauguga lõikejupike, mille järgi lõikan trikookangast asju nii ednale, kui lapsele. Lihtsalt mõõta tuleb kogu aeg – kellele kust sisse võtta ja kellele kuhu juurde panna.

kleit

kleit

kleit

kleit

kleit

kleit

Ja loomulikult on pildistamine alati väga lõbus tegevus :)

kleit

kleit

kleit

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD., MINU KÄSITÖÖ | 2 Comments

Seelik väikesele tütarlapsele

Ma ei ole seda tütarlast isegi näinud, aga mulle öeldi mõõdud ja telliti seelik. Värvisoov oli ka, selline umbestäpselt ja oluline oli, et seal hulgas oleks ka muffinitega kangast. Eks ma alustasin siis sellest, et ühel päeval läksin Tallinna ja kammisin seal pool päeva kangapoode. Jaa, pole see sugugi niisama lihtne, et lähed ja ostadki kõike, mida sooviti. Muffinitega kangast leidsin tervest linnast ainult ühe, aga hea, et selle ühegi leidsin. Ikkagi muffinid olemas.
Siis hakkas üks satsiribade lõikamine. Ikka cm – pael ees ja käärid järel. Palju ribasid. Kohe väga palju ribasid. Õnneks vähem, kui täiskasvanu seelikule läheks.
Edasi tuli hakata neid täisrattast alusele peale õmblema. Ikka ennem krookides ja siis õmmeldes. No ei ole minu lemmiktegevus see satsimine, ei ole. Õnneks ma ei tee selliseid vahuseid satsikaid iga päev ja vahest harva elab üle. Nunnud on küll, aga teha pole just kõige lõbusam. Fakt on see, et aeg ajalt ma neid ikkagi teen ja kui asi valmis, on hea meel, et tehtud ja ilus asi kellelgi kandmiseks olemas.

Esimene pilt on alles pooleli seelikust, kus suurem osa tööst siiski tehtud.
Lõpetamine jäi värvli materjali taha, sest oma kodustest varudest ei leidnud ma ühtegi piisavalt sobivat kangast selle jaoks.

seelik

Lõpuks leidsin kaubandusest ka sobiva kanga ning seelik sai seelik valmis ja nüüdseks kaunistab juba kandjat.

seelik

seelik

Kui alus lõigata täisratasklošš, siis kokku saab päris palju vahtu ja seelikuga on väga lõbus keerutada.

seelik

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 1 Comment

Üks mõnus reedene õhtu

Kui ma reedel töölt koju jõudsin, oli lapsed juba kodus ja lustisid. Klaverimäng kostis poolde treppi. Kirke õpetas sõbrannale väikest loojupikest, sest sõbrannale nii väga meeldis klaver ja tahtiski kohe midagi õppida. Minumeelest puhas positiiv, kui lapsi midagi nii väga huvitab. Mingi aja pärast läksid lapsed õue ja mina läksin samuti nendega seiklema, sest lapsed arvasid, et teeks pilti. Mulle otseloomulikult meeldis see idee, sest mis oleks veel parem töönädalast väljalülitamise viis, kui et teha midagi, mida väga armastad. Ehk siis fotografeerida. Nii me seal siis ronisimegi üle kraavide ja luurasime võsas.

Siiras sõprus on midagi ülimalt nauditavat ja armsat, et seda pildile püüda.

lapsed

lapsed

Kevadet märkasime…loodust uurisime…

lill

lill

lill

oks

lapsed

lapsed

lapsed

lapsed

lapsed

Suurepärase päikesepaistelise õhtu lõpetuseks saabus ei tea kust üks suur must pilv külma tuulega. Hakkas sadama….ja taevasse tekkis ilus vikerkaar. Õnneks olime sel ajal kenasti toas.

vikerkaar

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Kohendatud vana

Mulle meeldivad seljakotid. Praktilised ja mugavad. Kui vaja midagi tassida ja kuskilegi jalgsi liikuda, siis kordi mugavam, kui midagi käe otsas või õlal vedada.
See konkreetne seljakott on mind kenasti teeninud ma arvan üle 10 aasta kohe kindlasti, varsti hakkab lausa 18 vist saama. Täiesti lihtne, puuvillasest tugevamast kangast.
Mingi aeg tagasi hakkas siin aga väsimuse märke näitama. Lagunes siit ja sealt, mõned väljapestamatud plekid olid tekkinud peale…ühesõnaga tõstsin ta kõrvale ja mõtlesin, et jaaaaa, on aeg hakata tegema uut seljakotti. Nüüd laupäeval jäi ta mulle jälle näppu ja vaatasin teda pikalt……ning otsustasin, et ei veel, mittemingisugust pensionipõlve kotile – läheb renoveerimisele :)
Nii võtsin siis välja oma trikotaažkangaste jäätmekoti ja sorteerisins sealt välja mõned lapid, millest ringid lõigata.
Lappisin siit ja sealt, tugevdasin kotisuud ja tegin mõned uued nööpaugud paela jaoks, õmblesin üle traksikinnitused ning kott jälle kasutamiseks valmis. Mõtlesin korra, et õmbleks ringide südamikeks veel värvilise nööpe, aga siis mõtlesin, et nendega on kole hea igale poole kinni jääda ja ehk ikka pole hea mõte. Igatahes ma veel mõtlen selle üle, sest nööpe peale õmmelda annab ju igal ajal.

vanastuus

vanastuus

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 3 Comments

Kaunist nädalavahetust!

Mulle nii väga meeldivad Heather Stillufsen – i pildid :)

weekend

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment