Tagasi jõuluvana kingikotti

Aasta lõpus on piisavalt sebimist ja kuidagi ei jõua sel ajal blogipostitusi teha. Enamasti ei õnnestu enne kingijagamisi asjadest piltegi teha. Nii on siis uue aasta postitused ikka veel omadega vanas aastas, aga on nagu on.
Väikesed õekesed said endale peaaegu identsed kostüümid. Retuusid ja tuunikad.
Suuremad retuusid on ilma küljeõmbluseta, väiksemad küljeõmblusega ja allääres topeltkangast mansettidega. Suurem kleit on täiesti tavaline põhilõikeline alt veidi laienev tuunika ja väiksemal kleidil on lisaks üks läbilõige esitükil. Ühesõnaga esitükk on passega. Võimalik, et ma poleks seda passet muidu teinudki, aga nii sai paremini paigutada kangale kahe lapse tuunikate lõiked.
Kangas oli ostetud päris jupp aega tagasi ja ostan ma tavaliselt spontaanselt. Enamus juhtudel teadmata, mis sellest kunagi tuleb.

Kangas:

PaaPii Design
Mosspath, petrol – tuunikad
Spotty, sinep – retuusid

95% orgaaniline puuvill 5 % elastaani
200g
Disainer: Anniina Isokangas

Kangas on ostetud mitu aastat tagasi Nööbijuttudest

Suurema lapse kostüüm õnnestus pildile saada.

käsitöö

käsitöö

Ühel pildil on püksipõlvedel justkui rohekad täpid ka, aga tegelikult neid ikka pole. Lapsed olid enne pildistamist mänginud mingi voolimismassiga hambaarsti mänge ja küllap siis seda “plommitäidet” oli ka põrandal, kust see otseloomulikult püksipõlvedele hüppab. Täitsa ise kohe hüppab, onju :) Õnneks on see plastiliiniline ollus mahapestav.

käsitöö

Väiksema neiukese kostüüm on pildile saanud vaid riidepuul :)

käsitöö

Ja need PaaPii Design-i kangad on nii nunnud. Katsus sa siis neid mitte osta :P Peab vist silmaklapid muretsema, kui nad jälle silmapiirile ilmuvad :)

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Uusaastamõtisklus

Aasta esimesed kaks nädalat hakkavad varsti läbi saama ja on suurepärane aeg vaadata tagasi möödunud aastale. Pisut meenutamist ja täiskäigul uuega edasi!
Uue aasta esimene päev oli selline laisk päev, kus ei viitsinud ennast millegi olulisega vaevata ja oma konte kusagile välja vedada. Korra meil juba isegi tekkis mõte, et läheks pikemale jalutuskäigule, aga vaadates õue ja nentides fakti, et seal on päris libe…otsustasime jääda oma tubaste spordialade juurde. Ehk siis kuulasime Viini Filarmoonikuid, lugesime raamatuid ja üht teist tegime veel. Nagu näiteks sõime(traditsiooniliselt pannkooke moosiga), üks harjutas klaverit ja teine kirjutas ning töötles pilte. Selline vaikne kodune olemine suurt mittemidagitegemisega on enne uue aasta täiskäiku tegelikult täitsa eluliselt oluline, sest järgmisest päevast oleme taas silmitsi reaalsusega ja täiskirjutatud kalendriga. Ühesõnaga kahesõnaga – võtsime vabalt. Aga….
…juhtub nagu tavaliselt. Kui inimene peab plaane siis vanajumal või kesiganes see ka on – naerab.
K suhtles mingil hetkel oma sõbrannaga ja siis nad leidsid, et paras aeg oleks kokku saada. Vaatasime busse, mis viivad sinna päris kaugele metsade vahele ja siis teatati mulle, et ma pean ka kaasa minema. No nii see on kui emad on sõbrannad ja tütred on sõbrannad. Võtsime jalad oma pepu alt välja, sõitsime bussijaama ja sealt edasi kuskile Kodila taha metsadesse. Õnneks oli tädi bussijuht tuttav ja viskas meid seal pimedas õiges peatuses välja. Muidu ma poleks kirevase päralt tõepoolest aru saanud, kuhu mind pimedas transporditud on.
Sõbranna oli autoga vastas ja koos liikusime veel kaugemale pimedusse.
Nojah, kodus oli nii mõnus olla, aga külas oli samuti tore, sest armsate sõpradega koos on alati tore. Nii meie aasta algaski – kõigepealt rahulikult omakeskis ja pärast koos sõpradega aega veetes.
Nagu kirjutas Kaidi Laur, siis algustes ja lõppudes on vägi. Lõpeta hästi, et alustada hästi. Just nii me tegimegi.

kuusk

kuusk

Vana aasta viimasel päeval käisime K-ga jalutamas. See on meie traditsioon, teha aasta lõpetuseks üks jalutuskäik loodusesse ja klõpsutada lõppeva aasta viimased pildid. Jalutuskäigu sisse mahub ka meie jutuajamine ehk lõppeva aasta kokkuvõte. Mis hästi, mis võiks olla veel paremini, mis läks natuke nihu ja mida ootad uuelt aastalt. Seame endale väikesi eesmärke, et nende abil liikuda suuremate poole.

kiksu

kiksu

kiksu

Millisena me siis nägime lõppenud aastat numbriga 2018?
Suurepärasena, sest viriseda meile ei meeldi ja rõõmu ning rahulolu leiame väikestest asjadest. Kui suhtuda ellu positiivselt, siis tegelikult ei olegi põhjust viriseda-nuriseda. See, et vahest on ka midagi viltu või tekivad mured, see käib ju eluga lihtsalt kaasas ja lõppkokkuvõteks on elu enamasti täpselt selline, milliseks oled ta ise elanud. Jah, teinekord aitab keegi kaasa, et läheks nagu läks, aga sellegipoolest teed oma valikud lõpuks ise. Kui vahest elu sakutab, siis põed ära, raputad muretunded ning pahameele õlgadel maha ja lähed edasi. Nii hästi kui oskad ja suudad. Mitte keegi teine ei saa ju sinu eest elu elada, ikka ise. Elu on tegelikult täiesti tore. Võsas võib ehk tore istuda olla ja vahest on see isegi lühikeseks ajaks vajalik, aga sealt võsast välja ei saa sind keegi teine tirida, ikka iseendal tuleb kraest kinni võtta. Ainus millele võid loota on see, et kui otsustad välja ronida, ootab sind võsa ääres kellegi toetav õlg.

kiksu

Vahest näitab elu meile rohelist, vahest punast tuld, teinekord aga hoopis kollast – järelemõtlemise paus. Oska lihtsalt märgata.

See oli nüüd see mõtisklemise kohta, aga….
…kokkuvõtteks saame öelda, et meie möödunud aasta oli üks suurepärane aasta, sest head ja toredat oli nii, nii palju. Ja kui midagi kehvemapoolsest oligi, siis seda lihtsalt ei mäleta. Hea domineeris ja halba pole mõtet mäletada.
Inimestele meeldib rääkida ilmast ja ilmaga oli möödunud aastal täitsa hästi. Talvel oli lumi olemas – sai kelgutada, suusatada ja uisutada. Koolis toimis isegi suusaveerand.

talv

Ilusad päikeselised hommikud, parajad külmakraadid ja lumised metsamuinasjutud

talv

Kevad – mõnus, soe ja õiterohke, soojalainega juba mais.

kevad

Suvi oli tänavu ju lausa suurepärane

suvi

ja jätkuna saime kauni kuldse sügise.

sügis

Selle suve loojangud aga ei jäänud alla isegi lõunamaisetele

loojang

Tervise üle ei saa kurta. Pisut haiglane olin vaid korra sel sügisel, aga seegi polnud midagi tõsist. K on ilmutanud oma koormatuse juures erakordset vastupidavust ning aasta jooksul on kimbutanud vaid paar korda kerge nohu. Ikka sel ajal, kui mõni laulukonkurss – seega liigitan sellise nohu psühhosomaatiliseks. Ah jaa, mul valutas millalgi põlv oma rumalusest, aga see oli ilmselt siiski hoopis 2017.aasta sügisel, kui ma juba öökülmade aegu sõitsin rattaga liiga õhukeste retukatega. Eksole, omad vitsad peksavad. Edaspidi olen vähemalt targem olnud.
Minul tööl ja K-l koolis on olnud kõik hästi. Kevadel said muusikakoolis neljanda klassi üleminekueksamid tehtud ja kõik viitele ning praegu on jõudnud juba viies klass poolepeale. Rõõmustan endiselt selle üle, et K-l pole kordagi nende aastate jooksul tekkinud muusika õppimisest tüdimust ega soovi muusikakool pooleli jätta. Üldhariduskooli poolelt on niipalju muutusi, et sellest õppeaastast on meil gümnaasiumi asemel põhikool. Kas see oli nüüd omavalitsusel õige otsus või mitte, näitab alles aeg. Õppimise seisukohast on preilil kõik hästi. Esimene trimester läbitud viielisena ja see oli tal ka sügisel võetud eesmärk mille kenasti täitis. Lauluaastana jääb 2018-ndast meelde väga edukas esinemine valla ja maakonna laulukarussellil, maakonna laulu-ja tantsupidu, erinevad esinemised solistina ja sügisel Orissaares toimunud vabariiklikul festival-konkursil osalemine. Aasta lõpupoole saime kätte ka konkursi kõrgetasemelise žürii kirjaliku tagasiside, mis oli väga hea ning innustav. Laps ise jäi oma aastaga väga rahule, arvates siiski, et saab ka veel paremini minna. Tore, kui noored seavad sihte.

talv

Meie laulustuudio kaunihäälsed lauljad Võluhääle festivalil. Eranditult kõik tegid suurepärase etteaste!

Niipalju kui suured lapsed emale poetavad, on nendelgi minumeelest kõik hästi ja toredasti ning ühte ema ei rõõmusta miski muu nii väga, kui see, et lastel on kõik hästi.
Pisipiigad on saanud vastavalt 3 ja 5. Veedame nendega koos ikka aega nii kodus, kui kultuuri nautides ja sellistest särasilmadest on puhas rõõm. Suurematel lastel on aasta läinud ilmselgelt tööle ja lastele pühendudes. Poeg on lõpetamas oma köögi kapitaalremonti ning on leidnud aega mindki remondiasjades aidata.

lapsed

Noorem poeg….vat tema teeb nüüd oma elus suuremaid muutusi. Läks pooleks aastaks koos oma tüdrukuga Lõuna- Ameerikasse rändama. Eile hommikul lendas Eestist peale 11 ära, mõne aja pärast oli Oslos, sealt peale mitmeid tunde ootamist edasi New Yorki ja täna õhtuks oli Cancunis. Noh, seal oli muidugi hommik, mitte õhtu.
Piiga on juba augustist Mehhikos magistriõppe raames koolis käinud ja nüüd siis läks poiss sinna järgi ning noored suunduvad maailma ja iseendid avastama. Jääme kõik siin neid tagasi ootama ja salaja muidugi loodame, et neil saab rändamisest isu otsa kiiremini kui poole aastaga. Aga tegelikult millal siis veel, kui mitte noorena ja kohustustevabana ringi rännata. Kuni pole lapsi, kommunaale ja pangalaenu….tuleb rännata. Soovime neile turvalist seiklust, palju head, toredaid muljeid ja ootame pikkisilmi tagasi. Õnneks varsti ongi jaanipäev :)

kunstisaal

Mul on hakkajad lapsed ja neil ilmselt polegi olnud muud võimalust, kui et olla tublid ja asjalikud. Olen neid üksi kasvatanud nagu olen osanud ja teinekord sinna sekka ka iseennast otsinud. Õnneks on eneseotsingud käinud alati koos lastega, aga mitte laste arvelt :) Iga päev õpetame üksteisele midagi. Armastuse ja hoolivusega.

Kindlasti on meil olnud tõsine smuutiaasta.

smuuti

See on nüüd asi, mille üle võib siiralt rõõmustada, sest hommikusmuuti teeb kõhu täis ja olemise kergeks. Smuutisõltuvusele aitab muidugi rõõmsalt kaasa Boostyourself.

talv

Isegi mu lähedased on avastanud, et meie peresse võib neid supersegusid alati kinkida. Seega – aitäh Teet ja Sven teile Boostyourselfi ja Smuutirevolutsiooni eest! Pange samamoodi edasi. Teete tänuväärset tööd! :) Meie smuutitamine sai alguse küll juba enne Boostyourselfi avastamist, aga koos nende toitvate segudega läks asi veelgi paremaks.
Smuutiga käib kokku selline asi nagu blender. Vana oli selle aasta lõpuks viimase vindi peal, aga sellele tuli lahendus sünnipäevakingituse näol, mille tegid mulle pojad. Õppetund – ärge kunagi soetage endale plastkannuga blenderit!!!

blender

Isiklikus plaanis olen väga rahul, et hakkasin eelmise aasta kevadest käima kord nädalas joogas ja üle 7 aasta läksin tagasi latinotantsu trenni. Meie treener Anu on üks äge naine ja nendes mõlemas trennis on meil sellised naiskonnad, kellega pole kunagi igav, kes on alati toeks, kellega saab nalja ja kellega saab võtta ette asju. Mõlemast trennist on saanud elustiil. Tantsutrenniga oli alguses keeruline, sest teised on tantsinud seal ikka väga kaua, aga mina pidasin pika pausi ja enne sedagi osalesin seal vist vaid aasta. Õnneks, peale esimest ehmatust olen suutnud ennast teistega ühte rütmi viia ja saan erinevate tantsupoognatega jälle kenasti hakkama. Sellise toetava seltskonnaga ei saagi teisiti olla. Aitäh, naised!

Remont- see on viimaste aastate lemmikteema. Eksole! Kui ikka kodune elamine läheb iga päevaga viisakamaks, siis silm särab. Mittemiski pole tulnud niisama!!! Selle nimel on tulnud pingutada nii iseendal, kui tõmmata koomale püksivärvlit ja suurimad tänud lähevad abi eest vanemale pojale ning sõbranna Kristiinale. Nende abi on hindamatu.
Ma ei saaks öelda, et edusammud aasta peale oleks teab kui suured, aga just nii olen ma jõudnud ja suutnud panustada. Nii ajalist, kui rahalist ressurssi. Eriti just seda viimast.
Kevadel sai maha lõppude lõpuks meie kauaoodatud põrand esikusse ja kööki. See on selle aasta üks suuremaid rõõme, millest olime ammu unistanud. Puudu on veel tubadevahelised ja seinaäärsed liistud, aga nendega ma ei tülita poega ennem, kui tal endal köögiremont lõpetatud. Põrand muide on korralik taaskasutus :) Sõbranna võttis oma majas selle parketi üles, sest tahtis teistsugust. Hea, et ma peale sattusin, muidu oleks korralik põrandaplaat lõkkesse rännanud. Sõbranna sai sedasi prügi likvideerimisest lahti ja mina sain omale põranda. Tuhat tänu!
Enne põranda panekut värvisin köögi seinad, liikusin sealt edasi esikusse ja hoogu minnes võõpasin valgeks ka esikus oleva kapi, mis eelnevalt oli puidukarvaline. Viimasena sai esikus tapeeditud sein, mis ümbritseb vannituba. Kristiinaga koos oli seda tore teha. Sai töö tehtud ja sai üle pika aja juttu aetud.

esik

Ostsin selle mustvalge tapeedi mitmed kuud tagasi, sest ta lihtsalt nii väga meeldis mulle. Otsustasin, et kui ta hakkab altpoolt näiteks määrduma, saan hakata teda vaikselt alt üles nagu värviraamatut värvima :) Esimest korda aastate jooksul saavad nüüd need sinised dekoratiivaknad omale liistud peale. Praegu on nad seal niisama peal, sest katsetasin, kas ikka sobivad. Liistud on ju tegelikult aegade algusest olemas olnud….ja seisnud kapis. Nüüd tuleks nad ikka üle värvida ja siis korralikult akende ette kinnitada.

esik

Nagu piltidelt paistab, on põrandaliistud alles tulekul, seinalambi kuplit ikka veel otsin(vist olen kummalise maitsega, aga mitte ei leia sobivat) ja servast paistvad garderoobikapi uksed on plaanis ükskord millalgi välja vahetada. Tavalised liuguste vastu. Kasutavad vähem ruumi ja põhiliselt sellepärast, et ukseseinas on kipsplaadiga 15 cm enne kappi kitsaks läinud ja teda seal lihtsalt pole. On vaid vingerdavad juhtmed. Asja likvideerimiseks tundub, et parim moodus on uksed 15 cm väljapoole tõsta, sest tavaliste avatavate uste puhul lisades jupi plaati uks vist enam hästi ei avane.

Järjepidevalt püüan aasta jooksul vabaneda asjadest, mida ma enam ei vaja. Nii sai ära antud hulk nõusid, mida keegi vajab rohkem, kui meie. Rõõmu mitmele inimesele ja minul kappides rohkem ruumi tarvilikele asjadele.
Aasta viimastel päevadel tuli saata pensionile meie pliit. See 20 aastane vanake oli veel sellist tüüpi, kus integreeritud pliidiplaat ja ahi olid juhitavad ühiselt paneelilt. Ehk siis praeahju esiküljelt. Praeahi jonnis juba aastaid ja kuigi pliidiplaat töötas, tuli nad välja vahetada koos. Nii me siis marssisime koos poegadega mõned päevad enne aastavahetust tehnikapoodi…kus oli kahjuks kehvapoolne valik. Mis seal ikka, läksime edasi teise tehnikapoodi. Sealt leidsime sobivad isendid, aga pakuti täiesti ebasoodsaid liisingutingimusi millele ütlesid mu kaks poega nagu pikad turvamehed – seda sa ema ei osta. Kui ei osta, siis ei osta. Läksime koju tagasi.
Mina olin juba rahulikult toimetuste juures, kui noorem poeg hõikas, et kuule, vennas leidis netist sobivad isendid, 100 raha odavamalt kui poes. Kuna tal endal olid köögiremondi valmimise ootel seismas tutikad pliidiplaat ja ahi, siis otsustas poeg tulla ja panna kohe uus pliidiplaat meie kööki paika, et veenduda tema sobivuses ning ostis pärast endale samasuguse asemele ja meile uue ahju. Lisaks arvas ta, et emps ei peaks maksma mingit liisingut eiteakellele. Üks pikalt pakitsenud murekoht koduses köögis saigi vana aasta sees lahendatud.
Keetsime vana aasta lõpus süüa uue pliidiga, oleme saanud temaga sõbraks ja uue aasta neljandal päeval saabus uus praeahi. Aastavahetuse kõrvitsa-puuviljakeeksid valmisid naabrinaise ahjus. Just keeksid, mitte keeks, sest üks kuldne keeks jäi tänutäheks naabrite pidulauale. Praeahi on nüüdseks paigaldatud ja juba ka esimesed kasutamised kirjas.
Kui ühes kohas on elatud 20 aastat, siis paratamatult hakkavad asjad järjekoras ära väsima. Nii vaatabki järgmisena mulle otsa ja nurub pensionileminekut külmkapp. Ma loodan, et ta kannatab veel mõnda aega ja ei vea meid alt. Kui pliit/ahjuga saan finantsasjad klaaritud, jõuabki kätte külmkapi kord. Oma järge jäävad uues aastas ootama ka kodu 3 segistit ning ülejäänu…..see on juba puhas iluravi, mitte pakitsevad vajadused. Me muudkui unistame. Unistame remonditud kodust. Lööme käed külge ja saame lõpuks kõik tehtud. Ka väikeste finantsvõimalustega on võimalik tasapisi luua endale kodu, kus on hea olla.

Aasta loominguline pool.
Õmmelnud olen täitsa kõvasti. Midagi teistele ja midagi oma perele. Patju, kotte, kleite, tuunikaid, tekke, jopesid, palle, lastele dresse, täiskasvanute dressipluuse, t-särke, pidžaamasid, retuuse…ühesõnaga õmmeldud parasjagu. Õmblemine pakub naudingut ja vaheldust päevatööle. Teen seda armastusega, nagu muidki asju oma elus.
Fotograafia…..kaamera ette on jäänud hulgaliselt armsaid inimesi. Mitmed pered ikka korduvalt ja korduvalt. Armas on näha laste kasvamisi ja perede kokkuhoidmisi. Oma lõbuks oleks tahtnud isegi pisut rohkem pildistamas käia, aga nagu ikka – kord pole valgust, kord aega. Samas need korrad, mis looduses käidud, jäävad meelde kui eriliselt ilusad pildiretked.

raba

raba

raba

Näpuotsaga on mahtunud aastasse ka paberitööd. Kaaridi, karbid, šokolaaditaskud.

Ja käimised.
Me vist liigume kogu aeg ja sellepärast võtsime sellel aastal viimase kuu päris rahulikult. Käisime vaid olulised käigud ehk siis üldjoontes mõned jõulupeod ja ülejäänud aja lihtsalt nautisime kodusolemist. Jah, korra käisime tegelikult isegi linnas kinos ja ma tõesti loodan, et uuel aastal liiguvad meie kinoskäigud nüüd kodule lähemale, sest hurraa, meie linn saab endale lõpuks märtsi alguseks päris oma korraliku kinosaali. Apollo kinos vaatasime aga koos K ja vanema M-iga Eesti oma filmi ” Eia jõulud Tondikakul”. Suurepärane kogupere film ja ma päris tõsiselt plaanin soetada endale koju selle filmi plaadi, et igal aastal jõulude ajal filmi vaadata. Jõulukuu liikumistele paneb piiri muidugi ka rahakott, sest suur osa sissetulekust tuleb broneerida jõulukingitusteks oma lähedastele. Mulle väga meeldib teha kingitusi ja kuigi igal aastal mõtlen, et hakkan juba jaanipäevast vaikselt kinke ostma….siis läheb nagu läheb. Ikka ostan neid aasta lõpus. Kingipakki saavad tavaliselt ka mitmed omatehtud asjad ja ega ma neidki mõista suvel valmis teha. Laste riideid ei saagi paraku ette teha, lapsed ju muudkui kasvavad.
Ülejäänud aastal aga….jalutuskäigud Kadriorus erinevatel aastaaegadel, suguvõsa kokkutulek, loomaaias koos lastega, Särina fesival, Lõuna – Eesti tripp, Klassikatähtede salvestused ja kontserdid, Pärnu nautimine ja spa, Eesti 100 üritused, Linnamäki lõbustuspark, seikluspargid, päikesetõus rabas, kontserdid, etendused ja muidugi meie imeline Korfu reis.

Korfu

See on nüüd laias laastus kirja pandud, mis esimesena meelde tuli. Kirev ja lahe aasta. Seda kuulutasid meile ka kevadised esimesena nähtud kirjud liblikad.
Kõige selle keskel jäid aga mõned traditsioonilised käigud meil sel aastal hoopis käimata. Teadlikult. Näiteks igaaastane jõuluaegne Helsingi külastamine Vikingline sünnipäevapakkumisega. Lihtsalt tundus, et jätame seekord vahele. Tahtsime kodus olla. Käimata jäi ka Tallinna Merepäevadel, kus oleme käinud esimestest merepäevadest alates. Kohe oli selline tunne, et…sel aastal ei lähe.
Aasta 2018 on olnud selline, et kuidagi ei saaks öelda – hea, et lõpuks läbi sai. Selle aasta kohta tahaks hoopis hüüda – küll oli äge aasta, palun veel selliseid! Me oleme selle aasta eest südamest tänulikud. Tänamata ei saa jätta meie kaasteelisi, sest ilma nendeta poleks pooltki nii tore. Aitäh armsad, et olemas olete. Lähedased, sõbrad, tuttavad, blogilugejad…

jõululaud

Soovime kõikidele oma lähedastele, sõpradele ja tuttavatele ägedat aastat 2019!!! Sellist, kus tooniandvateks sõnadeks saavad hoolivus ja armastus, põnevad väljakutsed ja loomingulisus. Püüame alati üksteist ära kuulata. Märgakem, armastagem, toetagem teineteist. Võtke vastu kõik, mida see kirev maailm meile pakub. Olgem tänulikud õppetundide eest ja hoidke endas lapselikku uudishimu elu vastu. Olgem rohkem koos oma lähedastega ja rabagem vähem tööd. Viimsepäeva linal ei pidavat olema taskuid :P
Üks päev kuulsin kedagi arutlemas, et mis on elu mõte ja kuulsin vastust – elu mõtet polegi. Mis te jamate, elu mõte ongi elada, elada armastuse ja tänutundega :)

ilusulestik

Aasta 2018 on nüüd kroonika tarbeks lühidalt kokku võetud.

Rõõmsat alanud aastat ja õnnelikku kulgemist kõigile!!!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 4 kommentaari

Printsessi pidžaamad

Eelmisel aastal said pojatütred roosad printsessiöösärgid jõuluvana kingikotist ja sellest ajast jäi kappi ootele üks printsessipaneel, aga teist värvi põhjaga. See tükk jäi ootama pidžaamaks saamist. Juhtus aga nii, et kangas pidi rõivatükiks saamist ootama lausa aasta, et siis selle aasta jõuluvana kingikotis olla juba pidžaamana. Praeguseks rõõmustab lihtne särk ja lühikesed püksid juba nädalajagu oma kandjat.
Kangas: 95% organic cotton, 5 % spandex. Stoffonkel, Saksamaa. “Achtung Prinzessin” Janeas World

Kangas on pärit siit

pidžaama

Lõikelt said pidžaamad täiesti lihtsad. Sirge pluus, pikendatud õlg ja veidi sügavam varrukasuu, et oleks mõnus ja lahe magada. Püksid parasjagu pikkusega. Kuna üksi magamisest nendega tundub vähe olevat, siis kasutatakse komplekti usinasti ka koduseks vabaajarõivastuseks. Ja miks ka mitte :)

pidžaama

pidžaama

pidžaama

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Selle aasta viimased preilide kotid

Aasta hakkab läbi saama ja seega ka minu tänavune toreda kolleegi projekt vanaemalt lapselastele.
Viimastena saavad kotid kaks noort preilit. Üks pisut väiksem, teine veidi suurem.
Vastavalt on ka kotid – üks tütarlapslikum lillekott ja teine suuremale preilile mõeldud spordiriiete kott.

Väiksem kott sai soojemates toonides ja samasuguse lilleleheümbrisega, nagu hiljuti üks teinegi kott. Keskel kaks rida puuvillasest kangast lapiruute. Lapiruutusid ümbritseb Rootsi firma “Sandberg” pisut tugevam puuvillane ruuduline kangas ” Lotta”. Kotil on vooder.

Kott

Kott

Teine kott koosneb peenetriibulisest velvetist ja lõbusatest puuvillastest toiduteemalistest kangastest ruutudega vahetükist. Lapiruutude peal on helkurkanga riba. Kaunistuseks väike helkursüda. Ühesõnaga praegusel hallil ja pimedal ajal võib selle kotiga julgelt õues ringi liikuda – oled nähtav.

Ja kanda võib nendes kottides kõike mida ühe tütarlapse hing ihaldab.

Kott

Kott

Kott

Kott

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 2 kommentaari

Nii lihtsalt on

Jah, mulle on kallale tulnud väsimus.
Juba teist nädalat olen ma ei liha ega kala, ehk siis haakisin töölt endale külge mingi pahalase, mis pole päris pahaks läinud, aga hea olla samuti pole ja see mittemingisugune enesetunne on sindrima väsitav. Loomulikult aitab sellele närusele enesetundele kaasa ka lagipeas pikutav ühtlaselt hall taevas, mis on õndsalt meie kohale laotunud ega kavatsegi kusagile liikuda. Kell 9 on veel pime, kell 13 on ikka pime, kell 14 on juba pime ja nii ongi tunne, et vegeteerid siin ringi nagu mingi ööloom. Pidevalt haigutades ja silmi nühkides. Ma küll jälle kordan ennast, aga karu on üks tark loom – kui ikka pime ja närune aeg, tuleb magada.
Ühesõnaga tahtsin natuke kiunu ja vingu endast välja lasta, sest ühelgi normaalsel inimesel ei peagi olema kogu aeg suu kõrvuni ja trillatrullatrolla.
Sellises olekus hakkan ma soovima igasuguseid veidraid asju. Eile ütles sellepeale mu poeg, et ema, sa oled ju alati olnud majandusliku mõtlemisega, sedasi ei saa :D Noh, ma tahtsin, et meie kliimas oleks inimesel kaks kuuajalist puhkust aastas :P Muidugi ma tean, et alati on sellisele asjale vastus – raha ei oleeee ja tean, et nii ei saa. Tegelikult mitte et päriselt ei saa, vaid tasuliselt ei saa. Kui ikka väga kinni kiilub, tuleb võtta palgata puhkust. Aga selleks peab kohe täitsa kinni kiiluma, sest muidu läheb eluke kitsaks ja lapsele on päris kurb öelda, et raha ei ole. Kohtasin täna oma endist tervisekeskuse pereõde ja tema arvas, et ma peaksin saama mõne päeva lihtsalt kodus puhata. No aga kuidas ma sedasi koju jään, kui päris haige nagu ju pole?
Ja siis ma mõtlesin, et raamatukogu võiks ju ometi olla selline koht, kus töötab võlukunst. Ütled näiteks raamatule, et hei, sul on selg must ja saadad ta puhastustöökotta. Raamat ohkab ja suundub lehtede sahinal puhastusse. Või lausud kadunud asjade loitsu ja kadunud raamat ilmubki välja. Ühesõnaga oleks küll ja enam mida võlukunsti abil korraldada aga jah, unistada ju võib. Õnneks pole see keelatud. Pealegi mõni unistus ikka aeg ajalt täitub ka.
Ah, tegelikult mul pole isegi paha tuju, aga see poolpidune olek ja hall taevas on väsitavad. Ma veidi veel kannatan ja varsti panen oma rõdul jõulutulukesed põlema. Ikka selleks, et valgust saada ja valgus teeb päris kindlasti olemise mõnusamaks. Laupäeval, lapse sünnipäeva ajal, juba katsetasingi ära -tulukesed töötavad. Suur suvi pole hiinamaiseid traate nahka pistnud. Küünlavalguse ja tulukeste aeg on käes.
Hetkel võib ja tuleb lubada endale veel veidike laisemat olemist, sest muidu ma kahtlustan võib mu kere pahaseks saada ja päris tõbiseks jääda. Praegu olen suutnud veel selle pahalase kontrolli all hoida ja piirdun pisut kareda ninaneeluga, mis ajab köhatama ning tillukese nohuga. Täna hommikul tõustes teatas K, et kurk valus ja kõrvad pisut lukus…ja see ei ole enam üldse hea uudis, sest tuleva nädala lõpus on minek Saaremaale Võluhääle konkursile. Selline teadaanne lapse poolt tähendab seda, et õhtuid hakkab sisustama sinepijalavann, aur, sipelgapuutinktuur ja varajasem magamaminek. Kuna me mõlemad laekume koju enamasti suhteliselt hilja, siis paljuks seal aega ei jäägi. Isegi õhtusöök platseerub hilisemale ajale, kui tahaks. Lohutab vaid lapse rõõmus hääl, et ema, sa tegid nii maitsva toidu. Ühel õhtul tegi ta mulle ettepaneku pensionile jäädes avada oma kotletikohvik :D Ma pidavat väga maitsvaid kotlette tegema. Nojah, ma küll ei kujuta ennast ette päevast päeva panni ääres kotlette praadimas ja kes seda ütles, et selleks ajaks meie riigis veel mingi pension üldse olemas on. Raba aga tööd teha ja siis kohe tööpostilt jalad ees üle vikerkaare.
Kui õhtusöök kõhtu paigutatud, siis ongi kell juba parasjagu palju. Tõsiseid töid ette ei võta ja kui lapsel koolitööd tehtud, klaver harjutatud, laulud lauldud keerame ennast kerasse ja loeme raamatuid. Hädise olemise õhtud…..ja kaua seda enam endale lubada ei saa, sest mõnedki tööd on tarvis lõpetada ja midagi jõuluvana kontorisse saatmiseks valmis õmmelda. Kui ilm helgemaks läheb, ootavad mõned pered jäädvustamist, sest sellise hallide varjundite spektriga ma keeldun peresid pildistamast.
Kas jõudsin piisavalt halada? Ma loodan küll, sest rohkem ei jaksa. Rõõmus on kõvasti parem olla.

Tegelikult on vahepeal olnud palju toredaid sündmusi.

Kõige tähtsam on see, et minu pesamunal oli sünnipäev. 12 aastat rõõmu ja aina rohkem tunnen seda, et ta on tulnud mind siia ellu õpetama. Kõik lapsed tulevad meid siia ellu õpetama – kes üht, kes teist asja ja õpetavad nad siis, kui sa oled nendega päevast päeva koos. Nii kasvab laps ja kasvab täiskasvanu. Kui viimane on muidugi õppimisvõimeline.
Vaatan oma lapsi ja mõtlen, et elukogemuslikult tean ma asju, mida nendel on tarvis veel õppida, aga oi kui palju on ka minul neilt kolmelt õppida ja mulle tõepoolest väga meeldib neilt nõu küsida, kui ma ise midagi ei tea või pole päris kindel, aga aiman, et noortel inimestel on need teadmised olemas. Üks, mida kindlasti kõik vanemad oma laste kõrval elades õpivad – on kannatlikkus. Eksole, õpid ja õpid, aga vahest ikka kannatust ei jagu. Õnneks aastatega hakkab asi selgemaks saama, sest minu lapsed on osutunud headeks õpetajateks.

Niiet jah, meie piiga sai 12. Sünnipäevapeod on peetud ja nüüd võin mina selle teema umbes aastakeseks riiulisse panna.
Oleme kangekaelselt 12 aastat vältinud igasuguseid mängutubasid ja muid meelelahutuskohti ning pidanud sünnipäeva kodus. Lastele see meeldib.
Kui alguses vanemad ikka küsisid, mis kellani pidu kestab, siis enam ei küsi keegi. Sõpruskond on harjunud, et meil käib sünnipäevapidu seni, kuni külalisi jagub. 10-12 last on tavaline kogus ja peale 3-4 tundi on ära läinud väga üksikud. Ikka need, kel on pärast vaja veel kusagile koos vanematega minna. Enamus kambast pidutsevad meil vaata et keskööni ja sitkemad jäävad pidžaamapidu ning filmiöödki pidama.
Sel aastal olid viimasteks K ja kaks kanget sõbrannat. Peale järgmise päeva hommikusööki tegin neile lõpetuseks kaartide meisterdamise töötoa ja kell 2 päeval lahkus viimane külaline, et tähistada oma isaga isadepäeva.
Midagi tegin sel aastal siiski hoopis teisiti kui tavaliselt ja see teistmoodi puudutab just sünnipäevalauda.
Kui tavaliselt ma olen püüdnud teha midagi huvitavat ja tervislikku, siis sel aastal lõin käega ja tellisin lastele mitu suurt pitsat :) Lihtsalt minu heade kavatsustega juhtus sageli nii, et küll üks ei söö seda ja teine ei söö teist. Isegi kodust jäätist, mis on sisuliselt külmutatud variant banaanidest ja marjadest kõik lapsed ei söö. Kui kodus oled harjunud sellega, et laps sööb kõike ja armastab uusi toiduelamusi, siis unustad lihtsalt ära – enamus lapsi sellised ei ole. Pitsa on aga kõigile nii tuttav toit, et söömata ei jää ükski killuke. Meie peres on jälle vastupidi- pitsa jõuab siin lauale haruharva.
Korvikesed erinevate salatitega tegi K koos varem kohale tulnud sõbrannadega ise valmis. Minule jäi teha nipet näpet asju ja tordi tegi K otsast lõpuni ise. Mis sellest järeldada? Laps on suureks kasvanud. Mina võin südamerahus täita nõudepesumasina funktsiooni ja ajada juttu sõbrannast emaga, kes koos oma lapsega meile laekus.(Minu suureks rõõmuks)

Vahepeal on eilsest saanud täna ja lisandunud kaks uudist.

Esiteks see tore asi, et käisin eile koos K-ga valimas klaverit. Nimelt peale pikka ootamist ja soovimist, osteti meile tööle lõpuks vägagi vajalik klaver. Vana oli üks korralik ront, mille kordategemine oleks maksnud põhjendamatult palju ja kas siiski oleks temast asja saanud, on küsitav. Niikui K kuulis, et lähen õhtul klaverimaale pille proovima, tahtis ta kaasa tulla. Jaaa, oli see vast lahe õhtu. Nii palju klavereid, üks parem, kui teine. Uskumatu, aga ühele teismelisele lapsele oli see nagu paradiis. Nii me seal särasilmselt proovisime erinevaid pille, kuni leidsime selle oma ja õige. Proovima läksime ühte valget klaverit, aga asja käigus rääkisime valge mustaks ja valituks osutus must iludus. Kõigele lisaks tutvusime ääretult vahvate inimestega.
Täna lõuna ajal saabus see suurepärane klaver meie majja ja nüüd saame võtta vastu uhkusega kõik meie majja saabuvad esinejad, kes vajavad klaverit. Sisse õnnistab klaveri juba täna õhtul Siiri Sisask.

Teine uudis pole üldse hea uudis, aga kehvad uudised on alati selleks, et need ära lahendada, onju. Nimelt täna varahommikul hüüdis vannitoast unise häälega K:” Emeeeeee, hiir jooksis praegu vannitoast tuppa!!!!!” Mo püha porgand, mismõttes hiir? Me oleme elanud selles korteris varsti 20 aastat ja siiani on hiired olnud majas täpselt ühel korral 10 aastat tagasi. Siis tõime koju lõksu, saime õhtuga 5 hiirt ja sellega asi piirdus. Ja nüüd siis 10 aastat hiljem, jälle. Urr, ma ütlen. Tuleb minna jälle lõksu ja juustu ostma. Või tuleks äkki poja perelt mõneks ajaks kassi laenata? Kaldun arvama ainult, et see kass magab sel ajal, kui hiir tal nina alt mööda jookseb.

Vot sellised on lood siinpool sood ja pilte täna ei tule. Õues on viiskümmend halli varjundit :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari