Jaanuar algas käreda külmaga. Teise nädala alguses andis külm õnneks korra järgi, aga sellegipoolest on õues talv ja peagi läks jälle miinus üle 10. Külm ja pime, vahest heleroosa, härmas ja imeline. Kuusk seisab meil endiselt toas. Miks mitte. Ei pudenenud. Ilus ja helge. Nii oli isegi pimedust lihtsam taluda.
Lastel kujunes koolivaheaeg 2,5 nädala pikkuseks, mis tähendas seda, et sai korralikult puhata. Pärast üliintensiivset kooliaasta esimest poolt oli see absoluutselt vajalik. See õppekoormus on ikka päris muljetavaldav TPL-is. Pärast esimest nädalat avaldas piiga küll arvamust, et võiks juba kooli tagasi minna, aga eks ta nautis seda puhkust siiski edasi. Lõpuks istus isegi klaveri taha üle pika aja ja hakkas õppima uut ja üpris keerulist Chopin-i klaveripala. Siis ma vaatasin, et jah, nüüd on ta vist lõpuks puhanud ja toibunud pidevast õppimisest ning edasi-tagasi sõitmisest.
3. jaanuaril käisin Lastekirjanduse Keskuses igaaastasel tänuõhtul. Tore ja armas, nagu alati ja ma ei väsi imetlemast, kui hästi oskab rääkida keskuse direktor Triin Soone. Kui tema võtab sõna, siis see pole kunagi igav ja on alati südamlik. Läbi tuule ja külma oli küll paras tegu see linnas käimine, aga õnneks võeti meid soojalt ja südamlikult vastu ja mis see külm vali tuul meile ikka teeb.
Kohe järgmisel päeval oli Tallinnas kohtumine oma armsa sõbrannaga. Istusime mitu tundi kohvikus, sest kõik vahepealsed asjad, mis toimusid peale viimast kohtumist, tuli ära rääkida. Ühesõnaga juttu jätkus kauemaks. Lõpuks käisime kaubamaja parfüümiosakonnas lõhnu nuusutamas ja siis juba edasi Kalamaja poole, kust minu tee viis rongiga koju ja sõbranna sõitis trammiga oma koju. Aega veetsime, nagu meile omane, Rahva Raamatu Literaadi kohvikus. Sealt ka need kaks järgmist fotot nunnust maalähedasest kannust ja pilkupüüdvatest vahemerelistest kokaraamatutest.
Hakkasin koostama järgmiseid reisialbumeid. Kaks Corfu reisi said vormistatud ja ühe neist lasin kohe valmis trükkida. Ega üle ühe albumi kuus ei saa endale lubada, aga selline formaat on väga mõnus. Palju mõnusam, kui eraldi fotosid laboris trükkida ja neid albumisse laduda. Jõulude ajal sain kohe testida ja minu esimesena tehtud Egiptuse perereisi pilte vaadati väga heal meelel. Päris kindlasti ei vaata pilte keegi arvutis, aga album võetakse ikka ja jälle kätte.
Ah jaa, peale jõule otsad andnud praeahi on uuesti töökorras ja kuivatist kahjuks elulooma enam ei saa. Ja….oh seda rõõmu, 12. jaanuaril olime fakti ees, et meil pole enam sooja vett. Ma ei tea mis toimus, aga järjest olid mingid probleemid kodutehnikaga ja kaugeltki mitte ainult meil. Viimase aja voolukõikumised ehk….No päriselt, on seda vaja?! Igatahes poeg tuli asja uurima ja ma olen päriselt väga tänulik, et meil peres on inimene, kes oskab igasuguseid asju. Et siis mina targutasin niisama, aitasin hoida mida vaja ja poeg uuris asja. Peale pisukest lammutamist ja boileri uurimist selgus – halb uudis, et küttekeha on läbi, hea uudis- et boiler ise on terve ja ei leki. Ütleme nii, et sellele boilerile on selline asi isegi andestatav, sest meile on ta sooja vett andnud 22 aastat ja oli selles korteris juba enne meid mõnedki aastad. Poeg ütles, et tema pole oma praktikas nii kaua tööd teinud boilerit näinud. Eksole, haruldane eksemplar, aga fakt on see, et olime sooja veeta. Järgmisel hommikul kimas poeg kohalikku Espaki poodi, aga seal sellist küttekeha ei olnud. Lasi selle siis tellida ja seni tuli elada nagu lapsepõlves – ilma sooja veeta. Pühapäeval käisime päeval poja juures pesemas ja õhtul saatsin lapse koos kodinatega nädalaks linna venna juurde elama, sest venna ise oma kaasaga olid sel ajal reisil Mallorcal.
Aasta alguses alustan loomulikult uue hooga lugemist. Üks esimesi loetutest oli raamat sarjast Säravad naised, kus juttu Blanche Monet(Hoschedé)-ist(10 November 1865 – 8 Detsember 1947). Suure kunstniku Claude Monet-i andekast kasutütrest. Väga hea raamat, mida julgen soovitada kindlasti lugeda. Loomulikult oli Blanche mõjutatud oma kasuisa impressionistlikust stiilist, aga kahtlemata oli ta ka ise ülimalt andekas kunstnik. Ja nende pere lugu on liigutav.
Teine raamat on aga hoopis moemaailma suurest nimest, ajakirja Vogue pikaaegsest peatoimetajast Anna Wintour-ist. Jällegi huvitav isiksus, kellest on põnev lugeda. Küll aga oleks tahtnud sinna raamatusse pilte. Nii temast endast, kui tema lavastatud fototöödest ja ka tema enda kommentaare. Raamat on kirjutatud peakangelast kaasamata. Kindlasti teatakse aga filmi “Saatan kannab Pradat”, kus peaosa mängis Meryl Streep.
“Saatan kannab Pradat” (originaali pealkiri “The Devil Wears Prada”) on Oscarile nomineeritud 2006. aastal Ameerika Ühendriikide komöödiafilm. Film põhineb Lauren Veisbergi samanimelisel romaanil, mis ilmus 2003. aastal. Peakangelanna prototüübiks on justnimelt ikooniline daam Anna Wintour.
Mõned hommikud on sellised, et ärkad ja aina imestad, kui ilus saab õues olla isegi talvel. Värvid nagu Lapimaal. Ole ainult virk ja ärka nädalavahetusel enne päikesetõusu üles – elamus on garanteeritud. Nii ka sel laupäevasel hommikul – õues oli härmas ja imeliselt roosa. Mida enam päikesetõusu poole, seda intensiivsemaks läksid värvid. Tegin kaminasse tule ja käisin aknalt aknale imetlemas. Telefonipildid täitsa filtrita.
Vahest tuuakse meile hoida koer. Nagu ka sel korral, kui poja pere sõitis Tartusse noorema tütre Gymnafeti võistlemist vaatama ja kaasa elama. Võistlustelt tagasi tulid muide lapsed oma vanuserühma üldvõitjatena.
Õhtupoole läks poeg koos perega spa-sse ujuma ja järgmisel päeva veetsid nad 5 tundi AHHAA- keskuses. Kirke võitis ühe perepääsme eelmisel aastal ja loovutas selle lahkelt venna perele. Lastele nii meeldis, et nad oleks kauemgi seal lustinud, aga uus koolinädal sundis koju sõitma. Seega läks perepääse kohe väga õigesse kohta ja meie saime koerakset hoida.
Ja siis muidugi see õpetajate streik. Mul on selle kohta oma arvamus, mida ma siin jagama ei hakka. Küll aga on kurb olnud kuulata, kuidas mõnes koolis suhtusid streikivad õpetajad erilise kiusu ja põlgusega mittestreikivatesse õpetajatesse. Päriselt, nagu lasteaed. Pesuehtne koolikiusamine! Ja sellist eeskuju õpetajad lastele näitavadki? Et kui sul on teistmoodi arvamus, siis oled paha, põlgust väärt, kiusamiseks sobilik??? Ausalt, olin sügavas hämmingus.
Meie ei streigi, mis siis, et meilegi lubati palgatõusu. Vat ei saa ja kõik. Kuu lõpus käisin oma laste endises koolis tunde tegemas, Nukitsa konkursi raamatuid näitamas, eesti kirjanduse päeval raamatut ettelugemas. Küsisin algklasside õpetajatelt, miks nemad siis ei streigi…neil pidi lastest kahju olema. Ja ma päriselt mõistan neid.
Keskastme lastel on muidugi lõbu laialt. Alles sai koolivaheaeg läbi ja saab jälle kodus lebotada. Gümnaasium sellesse päris nii ei suhtu, vähemalt arukam osa gümnasistidest.
Esimesel streigi päeval käisime korra linnas, sest see oli ainus päev, mis sobis meile ja sobis lapse endisele lauluõpetajale muusikakoolist. Ja see oli üks väga tore kohtumine üle pika aja. Nii palju oli rääkida. Vahva, et elu jooksul kohatud õpetajatest saavad mõnest ka sõbrad.
Õues on libe. Kuratlikult libe. Ühel pojal oli 28-ndal sünnipäev ja teisel tuleb kohe 1.veebruaril. Mul on ägedad ja targad pojad! Ja meil on kuu lõpus endiselt kuusk toas. Ei pudene, ilmselt on juured all :)