Minu sünnipäevakuu

Peod said peetud. Kolleegidega tähistasime nädal varem. Õigel ajal ei saanud, sest nädalal kui esmaspäeval oli minu sünnipäev, algasid mul jõuluhommikud ja kõikidel hommikutel olin sel nädalal hõivatud. Kolleegid muidugi hoolitsesid selle eest, et ma ohjeldamatult magusat sööksin ja tõid kingituseks komme-küpsiseid, õnneks sekka värskeid mangosid ja muud head paremat. Eks ma nüüd jagan teistelegi, et üksi raamatute lugemise kõrvale kõike nahka ei pistaks. Jaaaa, üks kolleeg meil siin usinasti heegeldab. Sain minagi endale draakoniaastal sündinule kohaselt draakoniga järjehoidja. Mulle meeldib.

Päev enne sünnipäeva pühapäeval, plaanisin tähistada oma pere lastega, lapselastega ja laste kaasadega. Tähistasimegi, aga vanem poeg ei saanud tulla ja tema tuli oma kaasaga õigel (järgmisel)päeval, lisaks siis ka minu õde. Seega kaks päeva külalisi ja vaaritamisi, aga nii toredad olemised olid. Minu jõulupuhkuse esimese päeva õhtul(17.12) tuli naabrinaine ja meil oli ütlemata õdus õhtu.

Kuu alguses ehtisime ära koduse kuuse ja tasapisi tulid välja muud jõulukaunistused.

Selle muumidega läbipaistva kuuli sain oma tütrelt sünnipäevakingituseks koos kauni ja sooja meriinovillase džempriga.

4. detsembril käisin Tallinnas ühel iseäranis mõnusal kohtumisel. Tablescape-i perenaine Laura kutsus oma kliendid jõulueelsele koosviibimisele. Laura nimelt vahendab Prantsusmaalt lauanõusid, mis ei jäta kedagi külmaks.

GIEN’i lauanõud on valmistatud algusest lõpuni Prantsusmaal Loire’i orus asuvas GIEN’i nõudevabrikus, mis asutati aastal 1821.
Keraamika on unikaalne oma looduslike koostisosade, kvaliteetse disaini ja vormide poolest. Savipasta, kipsist vormid ja glasuuri retseptid on kõik kavandatud ja valmistatud GIEN’i vabrikus. Kõik tootmisetapid toimuvad kohapeal. Ühe toote valmimisel osaleb kokku 30 meisterlikku kätepaari. Nii ütleb Tablescape-i koduleht.

Nõud on tõepoolest imelised. Lisaks nõudele saab näidisteruumist osta prantsuse väiketootjate balsamicosid, pähkleid, Champagne`t ja muud head. Ka oliiviõlisid. Balsamicodest ja šampanjast(üks väheseid, mis minu organismile sobib, sest ta on väikese mulliga) käis koosviibimisel rääkimas Sirli, kes toob neid maale – Balsamico Di Modena ja Champagne Eric Taillet. Sirli on ametilt restorani Päris perenaine. Rääkis väga inspireerivalt ja huvitavalt. Kirega. Armastusega selle vastu, millega tegeleb. Soovist pakkuda inimestele parimat. See, kuidas aga perenaine Laura hoolitseb oma külaliste eest, on imeline ja tase omaette.

Imeline õhtu oli ja läbi ehitud linna koju kulgemine jätkus ülevas meeleolus.

Jõuluhommikud

Jõuluhommikud on rampsis minu kaubamärk. Registreerus 20 kampa lasteaedadest ja koolidest vanuses 4-13. Kui sa teed selliseid jõuluhommikuid 5 päeva järjest, tuleb jõulutunne vältimatult. Suurimaks tänuks on laste säravad silmad ja õpetajate tänu. Paraku on minu sügis-talv lisaks muudele tööülesannetele ürituste poolest nii intensiivne, et läbipõlemise oht täiesti reaalne. See ei ole nii, et oled iga päev sama klassi ees. Selleks jäingi seekord nädal enne jõule puhkusele. Teadmine, et puhkus on ees, aitas tegelikult suurepäraselt koormava ajaga toime tulla. See teadmine kandis. Aga sellise jõulumaa ma siis käepärastest vahenditest ehitasin. Igasugust kangakraami tõin loomulikult kodunt, isegi oma uhiuue ruudulise pidžaamaflanelli. Nende butafoorsete kingitustega saab alati nalja. Lapsed tahavad teada, mis seal sees on :P No aga pole midagi, kui üldse….siis unistused :)

Detsembris sättisin oma lasteosakonna vitriini jõuluteemalise näituse. Käisin kolleegidel sabas ja vaatasin enda varud kodus üle ning kokku sai tore näitus vanematest postkaartidest ja jõuluehetest. Lisaks ehtisin kaks kuuske ära. Üks neist läks jõulutuppa, peale jõuluhommikuid laste mängutuppa ja teine oli täitsa uus, mis sai suurde saali koos minimalistlike kaunistustega. Lastele pakkusid muidugi väga huvi kuuse all olevad kingitused, aga paraku olid need täiesti ebahuvitavalt tühjad karbid.

Jõuluistumine koos kolleegidega

Koos kolleegidega käisime sel aastal esmalt Kunila eragaleriis kunsti nautimas, kus Enn Kunila koos abikaasa Marisega isiklikult tegid meile suurepärase ringkäigu. Päriselt väärtuslik kunstikogu ja mul on hea meel, et tütar läheb jaanuaris sinna koos väikese seltskonnaga kunsti nautima.

Kui kunst vaadatud, suundusime Viikingite külla õhtusöögile. Jälle üks omamoodi stiiline koht, kuhu ma polnud varem sattunud. Tore õhtu oli. Ise ma sinna ilmselgelt poleks sattunud ega satu ilmselt edaspidigi. Pole lihtsalt minu tassike teed.

Kuu keskel kirjutas mulle poja noorem tütar, et kas sa vanaema õmbleksid mulle klassijuhatajale kinkimiseks käekoti. Ma siis küsisin, et eee, käekoti? äkki sa mõtled sellist riidest kandekotti, millega poes käia? jajah, just seda tema tahtiski. Mis siis ikka, lapselaps tellib, vanaema õmbleb. Kuna ma tema klassijuhatajat hästi tunnen, siis õmblesin temaatilise raamatute kandmise koti. Õpetaja on usin lugeja. Kott sai tugevast sügavsinisest (pildil paistab must mis must)puuvillasest kangast, lähikeste ja pikkade sangadega ning peale triikisin teemakohase termopildi. Kui pojale helistasin, et tule oma lapse tellimusele järgi, oli ta siiralt üllatunud, sest ei teadnud sellest midagi. Saime mõlemad naerda, kui nutikas organiseerija laps on.

Viimase kooliaasta Kaarli kiriku jõulukontsert

Jõudsin linna päris varakult ja seadsin esmalt sammud rongijaama lähedale RocketBean-i kohvikusse, sest hommikusöök jäi kodus söömata. Olin paar päeva puhkusel olnud ja režiim juba lappas. Aga seal kohvikus on nii nii mõnus atmosfäär, hea eesti muusika ja õdus olemine, et tühja sellest kodus söömisest. Võtsin lihtsalt tassi head kohvi ja croissant-i.

Edasi seadsin sammud Kaarli kirikusse.

See oli siis kolmas kord ja ühtlasi meie neiukese gümnaasiumiaastate viimane. Õnneks ei tähenda see seda, et sinna järgmistelgi aastatel ei võiks kuulama minna. See on päriselt üks aasta oodatuim kontsert, sest Prantsuse Lütseum pakub kvaliteeti. Kaubamärgiks on tõrgeteta sujuv kontsert ja suurepärane tase. Au ja kiitus muusikaõpetajatele ja korraldajatele. Muusikat kõlab kontserdil mitmetes keeltes. Sel aastal oli au istuda keskel teises reas koos klassivenna vanematega ja direktoriga. See oli paras üllatus, sest ise sättisin ennast lihtsalt varakult kohale, et saada võimalik parim koht vanematele mõeldud paremas tiivas. Tuli välja, et mulle ja tütre klassivenna vanematele oli loodud privileeg, sest mõlemad lapsed laulsid soolot ja lõpetavad kevadel kooli. Et siis vanematele parim võimalus viimasel õppeaastal oma lapsi kuulata/vaadata. Klassivennaga ja kooridega laulis Kirke “Petit papa Noel”-i ja vokaalansambliga esitas soolo-osa laulus “Heliseb väljadel”. Ilus, ilus, ilus!

Peaks ütlema, et ma olen neid kontserte väga nautinud. Terve kool on kohala, esinevad solistid, muusikud, õpetajad, koorid. Ja see kontsert pole lihtsalt kuidagimoodi, vaid hea tasemega kaunis kuulamine.

Peale kontserti lippasid noored korraks kooli klassijuhataja tundi ja siis saime juba kokku Viru keskuses. Plaan oli osta viimased jõulukingitused ja veeta mõnusalt koos aega.

Eks see poodlemine on väsitav ja sellepärast polnud viitsimist kaugele sööma minna, aga nälg hakkas näpistama. Valisime Kaubamajas asuva kohviku “Hooaeg”, kus mina novembris käisin, aga tütar sõi seal esimest korda. Taaskord – maitsev toit ja mõnus ruum, aga …teenindus kehvapoolne. Arenemisruumi on ja kolmandat korda ma sinna kindlasti niipea ei lähe.

Õhtuks jõudis meie seltsi tütre kaaslane, peatusime korraks Viru toidutänaval, et noormees saaks midagi süüa ja siis juba sõitsime koos koju. Koolivaheaeg ja kaitseväe puhkus võisid alata.

22. detsember – ballett Tuhkatriinu

See etendus sattus meile ette juhuse tahtel, kuigi selle reklaampostkaart oli meil juba üle poole aasta olnud kodus kalendri vahel. Miks sattus? Kolleegid kinkisid mulle aasta tagasi 50€ väärtuses Piletimaailma kinkekaarte, aga…mõne aja pärast kolis Estonia Piletimaailma tiiva alt ära ja muud peale Draamateatri- kelle piletid on statsionaarselt välja müüdud, või kui on mõnele, siis pole see ilmselt hea etendus- polnud mul selle 50€ eest midagi osta :( Ainsana jäi silma Estonias etenduv külalisetendus “Tuhkatriinu”. Nii otsustasimegi seda vaatama minna omamata ootusi. Ostsin ühe täis ja ühe sooduspileti mõttega, et vaatab, kellel lastest on minuga koos mahti enne jõule etendusele tulla….

….ja kahetsema ei pidanud. Ballett oli ilus, hoogne ja nauditav. Eriti tore oleks olnud, kui selja taga istuvad vene prowad oleks suutnud ennast täiskasvanu kombel ülal pidada. Aga mis sa teed, kui keskealised naised on Labubu vaimustuses, kannavad neid elukaid teatriski oma ridiküli küljes ja räägivad neist kõvahäälselt etenduse ajal. Kuidas saab küll armastada kultuuri ja sealsamas olla kultuuritu? Selles on küsimus.

Ballett kahes vaatuses Sergei Prokofjevi muusikale

Koreograafia Cristiano Principato

Solistid ja balletiartistid:

Paris Opera Ballet (Pariis)

Compañía Nacional de Danza (Madrid)

Taani Kuninglik Ballett (Kopenhaagen)
Poola Rahvusballett (Varssavi)

Hollandi Rahvusballett (Amsterdam)

Soome Rahvusballett (Helsingi)

Eesti Rahvusballett (Tallinn)

Teater Vanemuise Ballett (Tartu)

Koreograaf Cristiano Principato ja kunstiprodutsent Sander Sellin (Eesti Balletiagentuur) on loonud ainulaadse kontseptsiooni, mis ühendab nelja Euroopa juhtiva balletitrupi ja Eesti Rahvusballeti tantsijaid. Rahvusvaheline meeskond jagab lava täispikas muinasjutulises balletis, äratades ellu täiesti uue “Tuhkatriinu” lavastuse.

Igal etendusel esitletakse erinevat ja ainulaadset koosseisu, mis on kokku pandud tantsijatest 8 erinevast balletikompaniist ja 16 erinevast rahvusest. Iga etenduse näitlejate koosseisuga ja lavastuse pildigaleriiga saab tutvuda siin: www.cristianoprincipato.com/cinderella-gallery-cast

Charles Perrault’ muinasjutul põhinev Tuhkatriinust on saanud balletimaailma üks tuntumaid ja armastatumaid teoseid. Lavastus räägib loo noorest tüdrukust nimega Tuhkatriinu, puhtast ja lahkest hingest, kes elab igapäevaste toimetuste lõksus kiusatuna oma kurja kasuema ja kasuõdede poolt. Kuid ühel erilisel päeval viib haldjast ristiema ta kuninglikule ballile, kus ta kohtub printsiga ja nende vahel tekib maagiline side.

Tuhkatriinu ballett on tuntud oma ilusa koreograafia, romantiliste ja koomiliste stseenide ning maitsekate kostüümide poolest. Sergei Prokofjevi muusika annab inspireerivalt edasi muinasjutu emotsioone ja õhkkonda, muutes “Tuhkatriinu” unustamatuks etenduseks, mis meelitab publikut ning puudutab südameid oma ilu ja maagiaga.

Austusavaldusena kaunile pärandile, mille Petipa meile jättis, on lavastus üles ehitatud klassikalisele koreograafiale, koos kerge neoklassitsistliku vimkaga, mis kuulub koreograaf Cristiano Principato iga lavateose juurde.

Armastuse, hoolivuse ja muinasjutuliste muutumiste lugu võlub igas vanuses vaatajaid ning tuletab meelde headuse jõudu meie maailmas – heade inimestega juhtub alati häid asju.

*************************************************************************************

Teatrisse sai viidud tütrele nõelasilmast tulnud must pidulik kleit. Lõpetasin selle päev enne Kaarli kiriku kontserti. Kleit oli ammu plaanis, aga valmis saavad asjad ikka siis, kui mingi oluline sündmus takka kiirustab. Kangas pärit nagu valdav osa minu oste ikka Kangan-kauplusest. Hea kvaliteedi/hinna suhe ja suurepärane teenindus. Materjaliks must paksem ja raskelt langev krepp-viskoos. Esimest korda minu ülipika õmbluskarjääri jooksul suutsin kuidagi nii valesti detaile paigutada, et varrukatele ei jätkunud kangast :D Noh, naersin enda üle tükk aega, sest ma ju vaatasin seda üle laua ääre rippuvat osa ja mulle tundus, et kangast veel küll ja rohkem. Eks see paanidega alt laienev lõige on muidugi kangakulukas. Kui oleks pisut ökonoomsemalt lõikeid paigutanud, oleks varrukagi saanud, aga…pole halba heata. Tänu sellele said palju elegantsemad ja pidulikumad varrukad. Ostsin õhkõrna kivikestega sifoonkanga Tallinna TrendTextiili kauplusest ja kleit sai kaunim, kui oleks samast riidest varrukatega olnud. Õmmelda polnud muidugi kivikestega kangast hea, aga ilu nõuab pingutamist.

26. detsembril veeres pere meile perekondlikku jõulu tähistama. Lauda istus 7 täiskasvanut, 3 last(kas 12. aastane on veel laps?) ja süles oli üks beebi. Jajah, üks koer oli ka. Teine koer jäeti koju. Kogunesime umbes kella kaheks. Selleks ajaks oli mul (eelmisest õhtust) laud kaetud ja(samal päeval tehtud) toidud valmis.

Toitu oli nagu ikka liiga palju, aga hea, et puudu ei jäänud. Kõike saab ju laiali jagada, järgmisel päeval süüa või sügavkülma panna. Kuna meie pere beebi(selleks hetkeks peaaegu 5-kuune) dikteerib suuresti elu, saime kokku varakult. Kohalikud olid varem kohal ja nendega tegime kohe traditsioonilise kuuse ees perepildistamise ära – igasuguste koosseisudega, kes kuidas tahtis. Kui beebiga noored saabusid, läks beebi emmega sööma ja meie sel ajal tegime neid pilte, kus kõik minu 3 last koos ja mina ka nendega. Beebil kõht täis, tegime nende perepildid ja mõned klõpsud beebist ning siis viimasena kogu pere ühispildid. Korralik koinveier, aga hästi planeerides sai kõik tehtud. Planeerima pidi, kuna beebi eraldas selleks vaid pisut üle 2 tunni, sest siis oli jälle tuduaeg ja sel ajal oli mõistlik koju sõita, et valmistuda ööuneks. Nojah, keeruline, eks. Aasta pärast on vast veidi lihtsam.

Ja siis me sõime ja jagasime kingitusi. Kõikide pakkides oli parasjagu toredaid üllatusi.

Viimaks sõime traditsiooniks saanud ja alati oodatud põhjamaade jõuhõngulist riisipudingit. Õnnemandel läks sel korral Kirke noormehele. Peale seda, kui noorem poeg oma perega sai koduteele saadetud, mängisime oma “pimeda rätsepa” mängu, kus sai võita erinevaid nunnusi kingitusi. Neid kingitusi ostan kokku igal aastal juba varakult ja mängu naudivad nii suured kui väikesed. Kuna alustasime oma jõuluistumist vara, oli kella 18-ks oli mul tuba tühi. Kirke läks oma noormehega järgmisele jõulupeole ja kohalik poeg…noh nemad oma lastega on ka juba nagu vanainimesed, tahaks koju kotile. Mis on mõistetav, sest noorematel inimestel on jõulude ajal paratamatult mitmeid koosviibimisi ühe või teise poole sugulastega ja sõpradega ja peredega. Tahtsid kangesti mul aidata koristada nõusid, aga saatsin nad südamerahuga minema- sellist süsteemset nõudepesu ilma nõudepesumasinata on märksa parem üksi teha. Jõul sai peetud, pereringis toredasti aeg veedetud.

27. detsembril oli mul puhkuse ja puhkepäevade vahel üks lühike laupäevane tööpäev. Töölt tulles sõitsime tütrega külla oma heale sõbrakesele, kes juhtumisi on ka suurepärane noorte fantaasiaraamatute autor – Koidu Ferreira. Koidu kutsus meid külla. Kuna ta elab praegu veel kahe kodu vahet liikudes, siis ei kohta teda Eestis ülearu sageli. Seda suurem rõõm kokkusaamisest. Väga mõnus õhtu koos inimesega, kes on sulle arusaadav poolest lausest, kes oli kunagi tutvudes kohe nii oma, nagu pärineks eelmisest elust. Meil sünnipäevadelgi ainult 2 päeva vahet ja paljud hobid sarnased. Tütrel oli au saada endale kingituseks Koidu viimati ilmunud raamat, mis polnud meie raamatukokku ega raamatupoodidesse veel jõudnudki. Raamatu nimeks on “Ära luba mul sündida”. Ja jälle, milline kujundus! Imeline. Koidu kujundab ise. Ühesõnaga juttu jätkus kauemaks ja koju jõudsime üpris hilja.

Järgmisel hommikul ehk pühapäeval, sõitsin Tallinna. Leppisime kokku oma armsa sõbrannaga, et teeme sellise toreda sõpruskonnaga vana aasta viimase koosistumise. Kohtusime kolmekesi, igaüks tõi midagi maitsvat süüa kaasa ja igaühel oli mõni käsitööprojekt, mida sai siis lobisemise ja söömise kõrvale nokitseda. Mina õmblesin käsitsi mohhäärkangast palli, sõbranna õmbles samasugust, aga väiksemat ja meie kolmas seltsiline lõpetas ühte oma projekti. Õmblesin esimest taolist palli käsitsi umbes 2,5 tundi(ok, sinna mahtus ka ohjeldamatut naermist ja söömist). Pall läheb noorimale lapselapsele kingituseks ja ma loodan väga, et nende koer seda nahka ei pista.

Kuna mu sõbrake on lisaks käsitöövirtuoossusele suurepärane küpsetaja, pakkus ta muidugi ahjust tulnud brioche tainas lõhe-spinatipirukat ja sama taigna baasil lahtist kohupiimapirukat. Mmm, kui maitsvad. Õhtu edenedes tekkis meil mõte, et peaks selle kunagise nn “padjaklubi” mingil moel taaselustama. Muide, padjaklubi tegemistest sai kunagi pea 20 aastat tagasi alguse ka seesama blogi. Eks siis elame näeme, kas mõte läheb käima. Jaanuari keskel plaanisime igatahes kohtuda ja koos neidsamu pirukaid küpsetada. Kõhulihased valusad naermisest ja söömisest, jätsime sõbrannaga hüvasti ning sõitsime kahekesi teise sõbrannaga Balti jaama. Mina jäin napilt maha eelviimasest rongist ja tema istus ümber, et sõita teise trammiga koju. Nii tore oli ja mul hea meel, et selle kohtumise mõtte välja käisin. Aastale ilusasti punkt pandud.

Aasta viimane päev oli meil pidulik ja südamlik. Olime Haapsalu kaunis mõisas pereringiga tunnistajateks, kuidas mu poeg oma kauni ja armsa kaasa naiseks võttis. Uskumatult südamlik aastalõpuüllatus. See oli vist 30. november, kui nad kahekesi mul külas käisid ja uurisid, mis mul aastavahetusel plaanis on, et nemad kutsuvad meid päeval Haapsallu üritusele ja õhtul neile koju aastavahetust tähistama. Noh et nad abielluvad või nii. Päriselt, mul on nende üle niiiii hea meel. 5 aastat kooselu ja koos ehitatud maja on neid kõvasti liitnud ning abiellumisotsus tuli mõlemapoolse siira soovina. Värsked ämmad on õnnelikud :)

Nii me siis sättisimegi ennast korda ja sõitsime 12-ks Haapsallu. Miks Haapsalu? No esiteks polnud sel päeval oma kodukohas vabu abiellumisaegu ja teiseks pidi Haapsalu noorpaarile mingil moel tähenduslik paik olema. Sel korral otsustasime, et minagi võiks lihtsalt sündmust nautida ja tseremoonia pildistaja sai kohapealt tellitud. Ega see elu läbi piiluaugu vaatamine väsitab vahest ära küll. Eriti sündmustel, mis on endale olulised. Millalgi ilusal ajal aga teeb noorpaar ennast jälle pruudiks/peiuks ja lähme teeme ka ilupildid, sest ega selle pakasega õues väga ei tahtnud olla küll. Kohapealne pildistaja tegi õues paar krlõpsu ja kõik kohe ruttu autodesse sooja. Ilmaga meil väga vedas. Kui jõulude ajal lund polnud, siis aastavahetuseks oli maa valge, lund arvestatavalt palju ja õues krõps külm. Päike paistis aga nii mõnusalt, et kogu sündmus sai helge ja valge. Lihtsalt iiimeeeliiinee päev.

Päevaseks ajaks läksid kõik oma kodudesse ja kell kuus õhtul kogunesime taas noorte juures kodus, kus nad olid juba laua valmis sättinud ja tähistasime nende abiellumist ning 6 tunni pärast võtsime ühiselt vastu uue aasta. Õues oli sel hetkel -19C.

Et siis Head Uut Aastat!

Peale keskööd läksin koos minia vanematega ära – noh, vanainimesed siiski, hommik algas vara, palju sehkendamist, emotsioone ja seiklemist, aiatas küll. Pealegi ei viitsinud ma hiljem läbi metsa sellise külmaga üksi koju tolgendada. Tütar oli selleks ajaks oma noormehega tema vanemate juurde sõitnud ja sealt omakorda nende peretuttavate juurde Gatsby stiilipeoga aastavahetust tähistama suundunud. Mängis isegi esimest korda pokkerit ja võitis, eksole – algaja õnn.

Mina naiivselt mõtlesin, et jee, lähen üksi koju, viskan pikali ja loen mõnuga raamatut, aga inimene plaanib….ja läheb nagu ikka. Peale remonti majas ei funka õigesti kaminad. Mul oli viimane pikalt kinni teibitud, sest sealt vuhises sisse tuul ja tõmbas tuppa korstnapigi vingu isegi siis, kui kaminat ei kütnud. Koduse jõulupeo hommikul, 26. detsembril, panime korstnasse kivivilla ja kuigi seda ei jagunud täiuslikult, tundus, et probleem sai lahendatud. Tuul enam ei puhunud sisse ja kuni aastavahetuseni oli kõik ok ka selle vinguga. Kuni siis 1. jaanuari öösel tulin koju ja korter oli vingu täis. No sa karusselli siga, eks. Tore üllatus. Igal juhul jagus mul tegevust pea kella 4-ni. Teipisin kaminasuu uuesti kinni ja siis üritasin tube tuulutada. Sellise külmaga aga ei tahtnud see väga õnnestuda isegi siis, kui aknad ristseliti lahti. Neljaks öösel oli olukord enam vähem ja julgesin magama jääda. Magasin, ellu jäin ka, aga hommikul ärkasin väga paksu peaga ja üle läks see alles õhtuks. Ja ei, see ei olnud alkoholist, sest joonud polnud ma isegi pokaalikest veini lõpuni. Tõenäoliselt süüdlaseks hiline magamaminek ja see saadanama ving. Eks siis lahendan seda probleemi uuel aastal edasi.

Raamatud: Ka detsembris oli lugemiseks vähe aega….

“Minu Brasiilia. Tants idufirma ümber” Andre Põlm

Täitsa ladusalt loetav ja sai päris huvitava pildi just kahes linnas toimuvast ja mõnest nende ümber paiknevast looduskaunist kohast. Ülejäänud Brasiiliast tegelikult ei saanud sealt teada midagi. Lugeda oli siiski mõnus ja sai aimu hoopis sellest, mis tegelikult ei üllata – äri ajamisest brasiillastega ja et see asjaajamine on seal isegi linnati üksjagu erinev. 8/10

„Raha, arvuti ja telefon siia!“ Tunnen iga külma higipiiska, mis mu otsaesiselt alla voolab. Olen korteris keset Rio de Janeiro slummi. „Ma pean selle firma käima saama,“ ketrab peas. Nende kaante vahel tuleb juttu kuulirahest kontori kõrval, surmavatest vihmasadudest, bussiröövlitest, põlevatest autodest, aga ka lopsakast loodusest ja põnevatest loomadest, peidetud randadest, mäetippude vallutamisest ja loomulikult tantsust kõige selle üle ja ümber. Mina pean sambat (ja salsat) tantsida saama! Olen Andre, sündinud-kasvanud Tallinnas, rännanud 71 riigis, elanud neljas, olen ettevõtja ja Casa de Baile tantsukeskuse asutaja ning kord võtsin nõuks käivitada idufirma Brasiilias. Kas ja kuidas see õnnestus – sellest raamatus. Vamos! Lähme seikleme!

“Peresidemed uute alguste kommipoes” Hannah Lynn

Pool raamatut lugesin ära ja siis sain lõpuks aru, miks ta mulle pisut tuttav tundus. Kunagi olin esimest osa lugenud. Raamatupoe kirjeldusest sain teada, et vahepeal on veel üks osa ilmunud, mida ma vist polegi lugenud. Võib-olla. Pean uurima. Selline lihtsake sari, aga ladusalt loetav. 7/10

Õnnemull, milles kommipoeomanik Holly Berry hulbib, lõhkeb plaksuga, kui kohale jõuavad tormituuled. Isale oma äris töö pakkumine annab ootamatu tagasilöögi, Holly kohtumine tema kallima Beni perekonnaga lööb vankuma kogu suhte ning kui Hollyga sama katuse alla kolib tema majanaabri uus silmarõõm, näib naisele, et ta võib ilma jääda nii oma kodust kui ka parimast sõbrast. Ent seegi pole veel kõik, suurimat väljakutset on elu varuks hoidnud … Varem on ilmunud „Uute alguste kommipood“ (2022) ja „Armastuslugu uute alguste kommipoes“ (2024).

“Kõrvitsavürtsi kohvik” Esimene raamat , Laurie Gilmore

Ütlme nii, et suhtkoht naiivseke raamat. Lihtsake. Lootsin pisut enamat, aga noh, lugesin siiski viisakalt lõpuni. Misasi seal TikTokis sentsatsiooni põhjustas, jäigi mulle arusaamatuks. 5/10

Dream Harbori sarja esimene raamat Maailma vallutanud TikToki sensatsioon nüüd eesti keeles! Kui Jeaniele prantsatab sülle pensionile jääva tädi armastatud Kõrvitsavürtsi kohvik väikelinnas nimega Dream Harbor, haarab ta kohe kinni võimalusest igav kontoritöö maha jätta ja uuesti alustada. Logan on kohalik talumees, kes üritab vältida iga hinna eest Dream Harbori kuulujuttudesse sattumist. Jeanie saabumine pöörab Logani rutiinse elu pea peale. Esialgu ei taha mees ärritavalt rõõmsameelse uusasukaga tegemist teha, kuid ometi tõmbab miski teda seletamatult naise poole. Kas päikeseline Jeanie suudab panna pahura, kuid nägusa Logani endasse kiinduma või on see suurlinna tüdruk leidnud ainsa inimese Dream Harboris, keda tema võlud ja kõrvitsavürtsilated külmaks jätavad…? „Kõrvitsavürtsi kohvik“ on põnevusega vürtsitatud armastusromaan, kus hubases väikelinnas kohtuvad kohalik pahur talumees ja päikeseline uustulnuk. Kindlasti midagi „Gilmore’i tüdrukute“ fännidele! * Laurie Gilmore kirjutab väikelinnaromantikat. Tema Dream Harbori sari toob meieni isemoodi linnaelanikud, hubased tegevuspaigad ja õhkamapaneva romantika. Talle meeldivad raamatud, kus valitseb täiuslik tasakaal armastuse ja kire vahel, ja selle poole püüdleb ta ka oma teostes. Kui sa oled unistanud Stars Hollow’s elamisest (või oodanud kannatamatult, millal Luke ja Lorelai ometi teineteist leiavad!), on tema raamatud kahtlemata mõeldud just sulle.

“See muudab kõike” Helen McGinn

Ei olnud šedööver, aga mulle meeldis. Meeldis just sellepärast, et tegelased mitte lihtsalt ei seigelnud Roomas, vaid läbi nende seikluste tutvustas autor lugejatele Rooma kunsti ja arhitektuuri. Ka toitusid. Lisaks ilusate lõppudega isiklikud lood. 7/10

Kas esimene armastus tuleks jätta minevikku või kestab see igavesti … Õed Annie ja Jess on harjunud, et nende ema Julia on spontaanne. Kui aga Julia teatab, et sõidab Rooma oma esimese kallima Patrickuga kohtuma, läheb ta nende arvates liiale. Ema pole kunagist kallimat ligi 50 aastat näinud. Tütred otsustavad ema kaitsmiseks samuti Rooma minna. Seejuures jätavad nad emale ütlemata, et hoiavad tal silma peal! Julia ja Patricku armastuses oli kõike: nii võimast tunnet kogetakse vaid korra elus. See lõppes aga traagiliselt ja mõjutas kogu edasist elu. Esimest armastust on raske unustada, kuid mõnikord – tõesti ainult mõnikord – annab elu võimaluse juba sündinud lugu ümber kirjutada. Kui Igavene Linn vallandab oma võlujõu, saavad vanadest saladustest, sõpradest ja armulugudest uued võimalused ja unistused. Rooma reisilt tagasi koju Inglismaale jõudes ei jää miski enam endiseks. Helen McGinn on blogi ja raamatu „The Knackered Mother’s Wine Club“ autor ja ta kirjutab iganädalast veiniveergu ajalehele Daily Mail. Ta esineb eksperdina nii telesaadetes „Saturday Kitchen“ kui „This Morning“. Tänu oma veiniblogile teenis ta Fortnum & Masoni aasta veebikirjutaja ja Red Magazine’i parima blogija auhinnad. Tema soojad ja elulusti täis romaanid võidavad lugejate südameid paljudes paikades.

Pere pesamuna 19

Nüüdsest on mul siis kodus vanur-teismeline, ehk siis päris suur ja sõltumatu inimene veel pole, aga lausteismeline ka mitte. Hormoonid on pisut rohkem kontrolli all, toad seisavad puhtamad ja vastutustundega on päris hästi. No ja see on siililegi selge, et ta on mulle üks ütlemata armas inimene. Kohtume mitte just liiga sageli. Näen teda põhiliselt hommikul korraks kooli saates ja siis heal juhul õhtul peale tööd, paljudel puhkudel päris hilja õhtul ja siis ta õpib … ja kui reedel kooli läheb, kohtume tavaliselt uuesti pühapäeva õhtul. Elab vahepeal oma elu. On päevi, kus tunnen talle südames kaasa, sest koolipäevad on pikad ja pingelised. Midagi pole aga teha, sest kobedamat gümnaasiumi valides teadis ta väga hästi, et pigutada tuleb märksa rohkem, kui mõneski teises koolis.

Mõni päev enne päris sünnipäeva võtsime vastu külalisi. Laupäeval käis oma pere ehk vennad peredega, pühapäeval olid sõbrad, esmaspäeva õhtul käis isaga väljas söömas ja pärast tulid meile koogile. Sünnipäevanädalala käis koos õega kohvikus tähistamas ja minu õde tuleb siis, kui kuu pärast on minu sünnipäev. Ta on üks neiu 3-st tädist, kes käib oma õetütart alati õnnitlemas.

Noored on meil aga vahvad, nagu vanurid. Täistavad sünnipäeva pühapäeva päeval, õigeks ajaks koju ja hommikul kooli. Mind kodust välja ei komandeerita, sest keegi peab ju ometi toidupoolega toimetama ja hea isuga noormeestele kotlette praadima. Selles vanuses noortega pole muud, kui et soe toit ette ja kõhud kenasti täis. Pisut näksimist juurde ja lõpetuseks tort. Nalja ja naeru jagus mitmeks tunniks ja kolmanda gümnaasiumiaasta alguseks on klassikaaslastest sõbrad ka mulle mõnusalt tuttavamaks saanud. Neid on väga tore tunda ja nende tegemistele kaasa elada.

Igatahes oli see viimane ühega algav sünnipäev. Järgmisel aastal juba 20!!! Päriselt?

Päev enne tütre sünnipäeva on mul vanema poja kaasa sünnipäev. Läksime peale tööd teda õnnitlema. Poeg õpetas oma tütrele parasjagu matemaatikat, mille Kirke võttis siis sujuvalt üle. “Väikesest” õekesest on kasu. Minia emme ja õed olid samala ajal külas käimas ja nii me seal siis sõime erinevaid kooke….et ma ei jäänud enam õhtul suurest magusalaksust magamagi :D Kingituse andsin sügisel üle, ehk siis aeda said istutatud 4 kaunist hortensiat, mis loodetavasti kasvavad võimsateks põõsasteks ja kaunistavad nende maja juures sissesõiduteed.

Beebitüdruk- 3 kuud

Ekstra me seda seekord ei tähistanud, sest noored koos beebiga käisid samal ajal Kirke sünnipäeval ja pildid said meil tehtud. On ikka nunnupall, vaata ja imetle. Kogu aeg tahaks kudistada ja kallistada ja musutada. Süsimust juuksepahmakas ja suured silmad meenutavad nii väga tema isa samas vanuses.

Põhjamaade kirjanduse nädal

See on üks tore, aga väsitav nädala. Eriti siis, kui sinu nädala graafikus 6 tööpäeva ja nendest kaks kümnetunnised. Annad hommikupoolikuti endast kogu energia tundidesse, mida teen lasteaialastest alaustades põhikooli lõpuni ja siis kiiruga kaks ampsu lõunat ning kella 14-st letti tööd tegema. Need, kes olid aga kaheni letis- lähevad vaikseid sisetöid kõpitsema. Tore on ikkagi, sest lapsed on vahvad, igal vanusel omad head ja üllatused, aga lapsed on minu vastu helded ja proovile ei pane. Eks mul ole ka korralaik enesekehtestamise oskus. Nädalaga oli mind kuulamas 285 last/noort ja paras ports õpetajaid. Ega õpetajad lapsi kuulama ei tooks, kui huvitav poleks :P Lugemisel olid: väiksematele Oskarssoni “Koer, kass ja hiir” ja suurematele Helmsdali “Kui kõmiseb kõu”. Mõlemad Fääri saarte autoritelt.

Ja segane nagu ma olen, tekitan endale alati tööd juurde. Tulevad Muumihommikud ja varsti kohe Jõuluhommikud. Tänu taevale ütles mulle sügisel üks kolleeg, et lõpeta oma rööprähklemine ja võta detsembris esimesel võimalausel puhkust. Ja nii ma tegingi, sest muidu kärssan läbi nii, et toss taga. Varasemad aastad on seda näidanud päris valusalt. Seega ma ootan nüüd pikkisilmi oma puhkusejuppi enne jõule, aga esialgu tuleb teha veel palju tööd.

Muumihommikud

Muumid said sel aastal 80 ja siis ma otsustasingi veel aasta lõpus teha lasteaialastele Muumihommikuid. Loen muumilugusid, teeme muumivõimlemist, rägime muumidest, uurime raamatuid, vaatame muuminõude näitust ja lõpuks saavad kõik endale muumiküpsist nosimiseks. Küsivad ikka, kust sa nii häid küpsiseid said :P No kust sain, ikka ise küpsetasin. Inimesel poleks nagu muud teha, aga lastele toob see väike küpsis palju rõõmu ja minul hea meel, et Muumihommikud osutusid populaarseks.

Kohtumine Heelia Sillamaaga

Nagu enne igat tundmatut kohtumist, nii ka seekord – pisut pabistasin. Ei, pabistasin on vale sõna, pigem olin kõhevil, teadmatuses. Kuulama olid kutsutud kohalaiku riigigümnaasiumi 11. ja 12. klass koos emakeeleõpetajatega. Tööl vaadati mind pisut imelikult, kui ütlesin, et tahan gümnasistidele kutsuda rääkima Heelia, et pakkuda noortele midagi elulist, lõbusat ja harivat. Imelikult sellepärast, et keegi ei teadnud Heeliast midagi. Arusaadav, generatsioon on hoopis teine- keskmine vanus meie kollektiivis on 55 aastat. Mina aga olen aktiivne vanur, kasutan sotsiaalameediat ja olen noorema generatsiooni tegemistega piisavalt hästi kursis. Jälgin nagu korralaik instamemm huvitavaid inimesi ja olen seda meelt, et ka noortelt on palju õppida. Heeliat olen Instagramis aastaid jälginud ja sealt saingi mõtte, et kutsuks ta meie noortele õige rääkima. Igatahes kui Heelia kohale jõudis, oli ta täpselt sama armas ja soe inimene, nagu ma temast arvasingi. Tund kohtumist läks nii kiiresti, et kui noortel poleks olnud käsk kooli tagasi minna, oleks jutustanud veel pikalt. Kohtumise lõpus jagas Heelia heldelt kõigidele soovijatele oma viimati ilmunud raamatut “Filtriteta filtritest” ja soovijaid oli väga palju. Autogrammisaba muljetavaldavalt pikk. Õpilased ja õpetajad tänasid. Õpetajad tänasid mind veel nädala hiljemgi, kui kohtusime. Jah, 110% õnnestunud kohtumine, kui abituriendid teatasid, et see oli nende gümnaasiumiaastate parim loeng/kohtumine. Ma olen harva enda korraldatud asjade üle nii elevil ja uhke, aga seekord oli kõvasti põhjust.

Raamatuesitlus Pille Petersoo ” Nami-Nami Pille maailma koogid”

Ma peaaegu et oleks koju ära läinud, aga kuna kolleeg pani mulle kärbse pähe, et läheks ikka kuulama, siis otsustasin jääda. Kodus ei oota niiehknaa tavaliselt keegi. Tütar tuleb kas minust hiljem või ei tule üldse, ehk siis läheb sinna või tänna ööseks.

Kokkuvõtteks oli enam-vähem tore kuulamine. Pille tutvustas oma uut raamatut ja rääkis igasugustest endaga ja toitudega ja Nami-Namiga seotud asjadest. Küpsist ja teed/kohvi pakuti ka. Peale tööpäeva kulus väike amps ära.

Leedu Riiklik Sümfooniaorkester. Brahms ja Mahler

Sellele kontserdile minek tuli isegi kiiremini, kui üleöö. Ennelõunasel ajal tööl olles sain lapse klassivennast sõbra emalt kirja, et tal 2 piletit pakkuda, sest jäi haigeks. Oleme selle perega mõlemad klassikamuusika fännid ja sageli samadel kontserditel, aga sellele kontserdile mul pileteid polnud. No mis teha, rahakotti tuleb samuti vaadata, sest piletid tuleb valdavalt pikalt ette osta, mis tähendab – mitmu piletit korraga. Ja nüüd siis pakkumine, kus hind eriti soodne, sest nende perel on ostetud toetaja sarjapilet. Ronisin kiirelt teisele korrusele oma armsa kolleegi juurde, kellega valdavalt kontserditel käime ja pakkusin temale teist piletit. Pisukese mõtisklemise järel otsustasime kasutada juhust ja minna. Reedene õhtu ikkagi ja me tegelikult mõtlesime, et läheks meie kohalikku kinno, aga jätsime targu piletiostu viimasele minutile. Hea, et jätsime. Kontsert oli väga, väga hea ja Mahler eriti muljetavaldav. Tulime saalist välja ja pea oli muusikalises pilves. Isegi rongisõit viimase suslaga tundus kummalaiselt lühike.

Novembris saabus ERSOle külla Leedu Riiklik Sümfooniaorkester koos oma asutaja ja peadirigendi Gintaras Rinkeviciusega. Estonia kontserdisaalis antakse kontsert, kus kavas on Gustav Mahleri esimene sümfoonia. Teose sünnilugu viib Kasselisse, kus Mahler komponeeris oma esimese vokaaltsükli „Rändselli laulud“. Tsükli atmosfäär kandub esimesse sümfooniasse ning teoste sisulist ja muusikalist seost on helilooja ise korduvalt esile toonud. Mahleri sümfoonia kõrval on kontserdi kavas Brahmsi esimene klaverikontsert, mis tuleb esitusele leedu pianisti Lukas Geniušase soleerimisel.

kava

Johannes Brahms
Klaverikontsert nr 1 d-moll, op. 15

Gustav Mahler
Sümfoonia nr 1 D-duur

November on pime ja kuna lund pole, siis ka värvitu. Korraks tuli natuke lund, kuskil 20-nda kuupäeva paiku ja sulas suhteliselt ruttu ära. Ah, peaasi, et libe pole. Mõned miinustes ööd/hommikud olid kuu jooksul, aga päeval ikka plussis, vihmane ja tatine.

Pojatütrega õpime ikka õhtuti vene keelt. Helistab mulle ja siis ma õpetan hääldust või tõlgin. Tema on mul peres neljas vene keele õppija. Kahte poega olen samuti järjepidevalt õpetanud, aga Kirke on saanud ise hakkama mõne üksiku erandiga. Paistab, et pojatütar saab samuti laias laastus hakkama. Liiga palaju abi ei vaja. Kunagi õpetasin üht sõbranna poega, käis meil külas järelaitamises. Õppis ära ja nautis ilmselt meil olles rahulikku keskkonda :D Koju ei kiirustanud. Mõistetav, kui kodus oli veel 2 tittedest õde ja mõni aasta noorem vend.

Nii, mis veel?

Kuu viimasel reedel läksin peale tööpäeva Tallinna poodlema. Muide esimest korda poodlesin musta reede raames. Küll aga ei ostnud ma midagi sellepärast, et oli odav. Ikka seda ostsin, mis oli ammu plaanis või peab minema aasta lõpus jõuluvana kingikotti ja kasutasin juhust, et osta soodsamalt. Lisaks sain suure annuse jõulutunnet, sest kui liigud ruumides jõulukaunistuste ja kaupade vahel, läheb meelest ära vihmane tänav. Isegi raekoja plats pole nii trööstitu, kui kuusk särab ja samal päeval avatud jõululaat kogub tuure.

Korra kohtasin Kaubamajas isegi oma tüdrukut, kes lõpetas kohvikus õppimise(millegipärast on seal peale kooli mugav keskenduda ja õppida) ja varsti asutas ta ennast Tartu poole teele Üle-eestilise neidudekoor Leelo nädalalõpu laagrisse. Kehv ilm, pimedus, metsik autodevool linnas ja kogu tee Tartusse tipptunnil…..ta ei taha ilmselt tükk aega autoga Tartu sõita.

Ise läksin sööma vastavatud Anni Arro kohvikusse Hooaeg, mis asub kaubamaja kahe korpuse vahel galeriis. Mõnus interjöör ja hea toit. Küll mitte liiga odav. Julgen soovitada ja kesklinnas liikudes lähen ka ise sinna ehk tagasi. Loodan et pisut logisev teenindus on tingitud koha värskusest. Väga meeldis, et lauanõudena ja ka seintel oli kasutuses Anni õe keraamika ja portselan. Söögiriistad olid kaubamärgilt Sabre Paris ja neid müüakse Kaubamaja koduosakonnas ja tegelikult saab selle tootja nuge-kahvleid-lusikaid ka Tablescape-st.

Edasi võtsingi suuna koduosakonda, kus sai nautida nii Arro portselani kui tekitada endale jõulukaupade vahel lumeta jõulutunnet.

Arro keraamika

Kaubamajas on muidugi alati midagi vaadata ja imetleda, just koduosakonnas.

Viru keskuse aatriumis on nagu alati, Sishi jõuludekoratsioonide võlumaailm. Sealt leiab kindlasti igaüks midagi endale sobivat.

Raamatupoodi jõudsin loomulikult ka.

Korraks käisin restoran “Päris”-es, et osta sealt jõulupakki panemiseks prantsuse teed ja siis juba läbi jõulutuledes Rottermanni rongijaama.

29. novembril sõitsin aga hommikul Tallinna, sain kokku oma põhikooliaegse pinginaabriga, kellega me polnud 14 aastat kohtunud ja koos istusime siis Balti jaama lähedal kohvikus Rocket Bean. Mina polnud sel hommikul veel süüa jõudnud, tema ka ja selles kohvikus pakutakse väga head kohvi.

Mõne aja pärast läksime tagasi jaama, et sõita Neljiärvele klassikokkutulekule. Jah, enamust sellest seltskonnast, kes kohale tulid….olin ma näinud viimati põhikooli lõpus. Ajendi kokkusaamiseks andis meile klassiõde, kes elab üle 20 aasta Ameerikas ja oli üle väga pika aja Eestis käimas. Põhikooli lõpetas meid 32 või 34, kohale tuli 14 inimest. Päris hästi. Tore oli, rõõmu tegi, et kõik saavad oma elus hakkama vaatamata sellele, et keerulisi aegu on elu jooksul kõigil ette tulnud. Kahte neidu ei tundnud ära, pidin nime küsima. Õhtul sõitsime koos minu pinginaabriga üle Tallinna Raplasse meile.

Koju jõudes tekkis mul pisuke segadus, et kust on tekkinud jalatsiriiulile kuuseokkad. Mõtlesin, et küllap tütar võttis ülevalt kapist jõuluasju ja sealt pudenes. Siis aga nägin ka põrandal parasjagu kuuseokkaid ja lõpuks koitis. Kui on midagi sellist kahtlast, on poeg käinud salaja ja toonud mulle tuppa kuuse. Vaatasin elutuppa…ja seal see kaunitar seisiski. Seda ta mulle õhtul kirjuts ja uuris, kas ma olen kodus ja millal tulen ning lubas järgmisel päeval külla tulla. Niisama.

Hommikul saatsin pinginaabri rongile, et ta saaks külastada Tallinnas Piparkoogimaania näitust ja sõita laevaga tagasi koju Soome, Hämenlinna. Ise toimetasin koduseid asju, kuni poeg tuligi oma elukaaslasega külla. Kutsusid mind Haapsallu :P. Aastavahetus on sisustatud.

Selle kuu raamatud: Tähelepanek – mida rohkem aasta lõpp läheneb, seda vähem jõuan ma lugeda.

“Kauged tunnid” Kate Morton

Seni loetud Kate Mortoni raamatud on mulle väga meeldinud. Ei tulnud pettuda ka selles loos. Ehk ei läinud see lugu kohe esimestest lehekülgedest “käima”, aga tasa ja targu ta aina keris ennast huvitavamaks ja huvitavamaks. 9/10

Edie Burchill ja tema ema elavad teineteisest justkui mööda, ja kui ühel pühapäeva pärastlõunal saabub aastakümneid kaotsis olnud kiri, hakkab Edie kahtlustama, et ema emotsionaalne distantseeritus varjab vana saladust. Miks ei taha ema rääkida elust Milderhursti lossis, kuhu ta kolmeteistaastasena juhuse tahtel sattus, kui paljud Londoni lapsed sõja jalust evakueeriti? Miks eitab ta minevikku nii kangekaelselt, et on valmis koguni valetama?

Kate Mortoni lummav lugu tütre teekonnast ema minevikku on tummine lugemine, heas mõttes vanamoodne romaan. Autor toob lugejani sõjaaegse maaelu pildid ja helid, õõvastava Mudamehe, ekstsentrilised õed Blythe’id, kummitusliku lossi ja välksõjast räsitud Londoni. Järk-järgult tulevad ilmsiks salajane armastus, mahavaikitud kuriteod, hullumeelsus ja kangekaelne eitamine. Põnev kuni lõpuni, autor veab lugejat (taas!) meisterlikult ninapidi, aga ei võta lootust, et viimaks paljastub tõde mineviku „kaugetel tundidel” juhtunu kohta.

Auhinnatud kirjanik Kate Morton (snd 1976) on üks New York Timesi ja Sunday Timesi enimmüüdud autor. Tema seitse romaani – „Maja Rivertonis” (eesti k 2009), „Unustatud aed” (2013), „Saladuse hoidja” (2014), „Järvemaja” (2016), „Kellassepa tütar” (2020), „Kojutulek” (2024) ja „Kauged tunnid” – on avaldatud rohkem kui neljakümne viies riigis ja kolmekümne kaheksas keeles ning müügimenult on need kõik olnud maailmas esikohal.

“Minu Bali. Elu on tseremoonia” Juta Raudnask

Tegelikult ütles kohalaik seal, et elu on tseremoonia ja tseremoonia on elu. Mida ma raamatust arvasin….üldjoontes meeldis. Juta kirjutamistel olen tegelikult silma peala hoidnud juba sellest ajast, kui nad kunagi ammu oma esimese lapsega(üsna väike oli alles) ümbermaailmareisile suundusid ja pidasid blogi. Esiteks oli huvitav, teiseks hästi kirjutatud ja kolmandaks väga heade fotodegam mis minu jaoks on ühe reisiloo juured esmane vajadus. Edasi lugesin kõiki Juta poolt kirjutatud reisi/toidu teemalaisi raamatuid. “Minu Balai” lugemise eel olid mul seega ootused vägagi kõrged. Päris nii aga ei läinud. Raamat oli hea, aga oli lehekülgi, kus lugesin diagonaalais. Vast oli mulle liiga palju kohalikke tseremooniate kirjeldusi. Ilmselgelt olen aastate jooksul nende kohta juba piisavalt kuulnud ja näinud. Aga…palaju enamat sain ma teada Jutaga tehtud podcastidest. Üks neist Estraveli reisipodcast ja teine Petrone Prindi podcast. Need lähevad mul kindlasti ülekuulamisele, et märkmeid teha. 7/10

Mul on kahju inimestest, kes tulevad nädalaks Balile, veedavad päevi hotellis kirjude kokteilide taga ja tormavad higistena läbi turismimagnetite. See ei ole päris Bali – mitte see, millest mina teile kirjutan. Bali jaoks tuleb võtta aega. Õigesti tunnetatuna on Balil olemine justkui see aeg päevast, mille veedad mediteerides. Puhastav, rahustav, kirgastav…
Minu Bali on maagiline kultuur iidsete tseremooniate ja rituaalidega, rollerisõidud palmisalude vahel, kodu jagamine troopilise faunaga ja elustiil, mis toetab meie kui biohäkkerite pikaealisuse püüdlusi nii oma tempo, toidu, looduse kui vaimsusega.
Kõik pole aga lõpuni zen, isegi Balil mitte. Saan eluohtliku allergilise reaktsiooni, eksin esimest korda elus rollerit juhtides ära, kohtan peopesasuuruseid ämblikke, söön pesukausist mineraalvee ja seasüdame suppi, võitlen niiskushallitusega, näen, kuidas kohalikud transis väänlema hakkavad, endal silmad pahupidi, ja leian end kose all röökimast.

“Edeni trööstiköök” Tilly Tennat

Klassikaline naistekas, aga selline tore ja muhe, kust parajast bitchist saab pai tüdruk, machomehest hea poiss ja nad elavad elu lõpuni õnnelikult koos :) Tõsisemate raamatute vahele tuleb sellised puhkamiseks ikkagi lugeda. 7/10

Edenit tabavad oma lapsepõlve suvemajja naastes vastakad tunded – ta on hiljuti kaotanud ema ning loodab, et Sea Glass Bay suudab tema murtud s?dant ravida. K?laelanikud tervitavad Edenit avas?li ning ta seab nende aitamiseks sisse kogukonnaköögi, kus pakub oma uutele sõpradele koduseid toite.
Id?lli lõhub kutsumata k?laline – nägus ja otsekui marmorist tahutud Cam, kes tahab osta maat?ki, millel asub Edeni kogukonnaköök. Kui Cam Edeni kutse peale triiksärgi käised ?les käärib ja talle appi läheb, hakkavad sädemed lendama ja köögis läheb väga kuumaks.
Siis aga kaob Cam ilma ette hoiatamata…
Kas Eden suudab ?le saada ka sellest kaotusest ning kõigest hoolimata päästa köögi, mis aitas tal päästa iseennast?

Tilly Tennant elab koos oma perega Staffordshire’is. Pärast mitut kohutavat töökohta otsustas Tilly järele anda kirele kirjutamise vastu ning asus õppima inglise keelt ja loovkirjutamist. Ta kirjutas oma debüütteose aastal 2007 esimesel ülikooliaegsel koolivaheajal ega ole sellest saadik kirjutamisest loobunud.

Eesti keeles on ilmunud kaks Tilly Tennanti kirjutatud raamatut: „Kohvik Saialille sadamas“ ja „Kodu Rukkilillemajas“.

“Suvi Applemore`is” Rachael Lucas

Applemore lugude kolmas raamat. Olin vist kolmandiku läbi lugenud, kui sain aru, et aa, tegelased on valdavalt tuttavad ja see tundub olevat järgmise pereliikme lugu. Tore lihtne lugemine. 8/10

Mida teeksid sina, kui miljonär, kellega sul oli üheöösuhe, osutub su uueks majanaabriks? …

Läbi ja lõhki kontrollifriigist Charlotte Fraser astub korraks mugavustsoonist välja: tal on linnas üheöösuhe. Pole ju mingit võimalust, et ta oma tillukeses Šoti mägismaal asuvas kodukülas megaseksika Rob Jonesiga kokku puutuda võiks …

Tagasi koju jõudes on ta otsustanud kätte saada Midsummer House’i, unelmate kinnisvara, mis sobiks ideaalselt ta puhkemajade äri kroonima – olgugi et see tähendab leppimist ekstsentrilise omaniku pisut kummalise nõudmisega elada majas kolm kuud, sellal kui omanik ise reisile läheb, et järele mõelda ja müügi osas lõplik otsus teha.

Kõrge lennuga börsimaakler Rob Jones on parasjagu ootamatult ilma uue projektita, kui ta tädi Frances, kes pole endast ammu märku andnud, korraga helistab ja nõu küsib. Mees pole pärast peresidemeid purustanud tragöödiat oma jalga mägismaale tõstnud, kuid otsustab siiski suhteid parandada ja Applemore’i suunduda, et tädi majas peatuda ja remonditöödel abiks olla.

Nii juhtubki see, mis ei pidanud juhtuma: Charlotte ja Rob elavad ootamatult ühe katuse all. Kuna mõlemal on põhjust paigale jääda, tuleb mängu tahtejõud: kes annab alla ja kolib esimesena välja? Rob taipab, et Charlotte on otsustanud juhtunut saladuses hoida – aga kui lihtsaks või keeruliseks see nendevahelist tugevat tõmmet arvestades osutub?

Applemore’i külakese nõiduslik keskkond hakkab Robile mõjuma ja mees küsib endalt, kas ta elus seatud prioriteedid on ikka õiged olnud … ent mis saab Charlotte’i plaanidest Midsummer House’iga, kui mees otsustab paigale jääda?

“Vaikuse võlu” Florian illies

“Punase” sarja raamatud on valdavalt väga head. Täitsa minu tassikesed teed. Küll aga ei saanud ma sõbraks selle sakslasest autori raamatuga. Vaatamata sellele, et ma kunstiajalugu vägagi armastan, pingutasin lugeda pisut üle poole ja siis andsin alla. Ma saan aru, et see oli ülistuslaul maalikunstnik Friedrichile, aga…poole raamat oeale oli mul pilt loost nii selge ja ära nämmutatud, et ma rohkem tõesti seda kunstlikku venitamist lugeda ei jaksanud. Ehk läks ka autor ise liiga kunstiajaloolasespetsiifiliseks ja ilukirjandus, kui selline, läks juba kaduma. 6/10

“Vaikuse võlu” on kirjutatud tähistamaks 250 aasta möödumist maalikunstnik Caspar David Friedrichi (1774–1840) sünnist, kuid see ei ole kindlasti tavapärane elulooraamat. See kirjanduslik mosaiik kirjeldab veidrate juhtumite ja värvikate lugude kaudu, kuidas Friedrich ning tema maalid on inimesi ja maailma mõjutanud vähem ja rohkem ootuspärasel moel: kuidas tema maalid tõid sakslaste hinge igatsuse ja muutusid maastikeks Disney “Bambis”, kuidas Friedrichit ülistati ja vahepeal pea täielikult unustati ning milliseid keerulisi teekondi on läbi teinud tema maalid. “Vaikuse võlu” maalib pildi inimesest maalide taga ning kunsti kirjust peegeldusest ühiskonnas.

Florian Illies (snd 1971) on saksa kunstiajaloolane, kirjastaja, ajakirjanik ja kirjanik. Tema teostest on varem eesti keeles ilmunud raamatud „1913. Sajandi suvi” ning “Armastus vihkamise aegu”.

“Ühe mantli lugu. 50 000-DOLLARISE MANTLI JÄLGEDES: KÄSITÖÖ, LUKSUS JA KINNISIDEED” Meg Lukens Noonan

Seda raamatut tahtsin lugeda päris ammu, aga ikka tulid teised raamatud vahele. Nüüd, kui hakkasin õmblema tütrele korralikku klassikalist, villasest kangast rätsepamantlit, tundus aeg olema rohkem kui õige. Eks ma olen isegi seda meelt, et see oskus on hääbuv ja korralaiku villase mantli õmblemine on kunst omaette. Päris mitu aastat olen vaadanud mantleid poes…ja ei leia sealt ülearu palju selliseid, mis vääriks oma hinda või üldse ostmist. Sellisel korralikust kangast ja korralikult individuaalõmblusena oskajana tehtud mantel on eelkõige kaunis, aga ka vastupidav, loodussäästlik ja eksklusiivne. Eks seda näitab ka sügisel uue voodri saanud, mind ja tütart oma 25 aastat teeninud kunagise Klementi vabriku kašmiirvillasest pikk klassikalise lõikega mantel. Nüüd käib kindlasti vaat et teist samapalju. Ainus vahe, et ta on siiski tulnud masstööstusest, aga tol ajal tehti ka vabrikus väga korralikke mantleid. Praeguseid – vormituid, voodrita, nööpideta, õlakuteta, korralaiku töötluseta massmantleid, mis vööga kokku tõmmatud ja valdavalt kedagi ei kaunista…ma ei ole nõus ostma. Nimesi nimetamata, aga meie kohalik brand, kes nimetab pikendatud õlaga, kraeta ja nööpideta, laia varrukasuuga (küll vähemalt voodriga) mantlit moeloominguks, ma selleks nimetada ei julgeks. Vaadates erinevaid presenteeringuid, siis enam vähem ok istub see mantel vaid piitspeenikeste modellide seljas ja siiski vaid musta vätvi tootena. Kes vähegi toekam naine, näeb selles manlis välja nagu heinasaad või tundub see paksu hommikumantlina. Seda muljet võimendab kimono-lõige. Pealegi meie kliimas lai varrukasuu pole kuigivõrd praktiline. Aga see selleks. Mainitud raamat on ood rätsepatööle ja villatööstusele ning lambakasvatusele.

„Ühe mantli lugu“ viib meid ühe ülihinnalise mantli saamisloo jälgedes tundelisele teekonnale moe ja rõivakunsti ajalukku. Reis saab alguse Peruus Andide kõrgmäestikus, seal kasvatasid inkad juba sajandeid enne konkistadooride saabumist pühasid loomi vikunjasid, kelle imepehmest ja kašmiiristki kallimast villast valmistatakse ülihinnalist kangast. Niisugune riie kattis president Kennedy ajal Valge Maja sohvasid ja 20. sajandi keskel, kui USAs ei olnud midagi uhkemat kui vikunjavillane mantel, kandsid niisugust rõivast Marlene Dietrich, Greta Garbo, Leonard Bernstein, Nat King Cole ja paljud teised.

Edasi liigume Firenzesse maailmakuulsa Stefano Ricci moeateljeesse, kus valmistatakse ülipeent siidi, reisi saateks legendid siidiusside kasvatamise algusaegadest. Itaaliast võtame kursi Prantsusmaale kuulsasse Dormeuil’ töökotta, kus aegade vältel on kootud kangast kuningate, presidentide ja filmitähtede rõivastamiseks. Saame teada, kuidas sündisid kuulsad kangavabrikud ja kuidas mõjutas rõivamoodi Suur Prantsuse Revolutsioon, aga ka seda, kuidas kuulsate tootjate kangaid osavalt võltsida saab.

Inglismaal külastame ateljeed, kust tellisid oma rõivad Charles Dickens ja Winston Churchill. Saame teada, mida tõi rõivatoomise jaoks kaasa tööstuslik pööre ja kuidas rajati Londonis West Endis asuvad Savile Row rätsepaärid, milles õmmeldi rõivaid Windsori hertsogi, Gary Granti ja teiste stiiliikoonide jaoks. Loeme sellest, kuidas mõjutas ehtne inglise rätsepatöö 1980. aastatel USAs Wall Streeti börsimaaklereid ning millal ja miks hakkas moemaailmas domineerima Itaalia. Seejärel läheme külla 150 aasta vanusesse nööbitöökota, kus valmistatud nööpidega kuubesid kannab ka prints Charles, saateks lood sellest, millal ja miks nööbid üldse kasutusele võeti ning mil moel mõjutas see toonast demograafilist olukorda.

„Ühe mantli lugu“ viib meid sajanditevanusesse luksuse ja pühendumuse maailma, kus välditakse kiirmoodi ja kõike, mis põgusaks pruukimiseks mõeldud. See raamat on ülistuslaul elule, kus asjadel on jääv väärtus.

Kuu algas kohe esimesel kuupäeval muusikapäevaga ja Suvelugemises osalejate tänupeoga. Kohal oli oma 100 last+ paarkümmend täiskasvanut. Parimad said pärjatud, külalisi naerutasid luuletaja Contra ja lastekirjanik Mika Keränen. Trummišhow-d tegid isa ja poeg Kirss ühendusest Kirsid tordil. Äge pidu oli. Suurt rapla valla suvelugemist lõpetasime koos Kohila valla tublide lugejatega.

Lisaks oli samal päeval lapsel koolis Prantsuse Lütseum 104. sünnipäev ja selle raames pidulik väike aktus, kus anti abiturientidele kooli lõpumärgid.

Noortele nii omasest lendamissoovist inspireeritud lõpumärk antakse abiturientidele üle kooli sünnipäeval, 1. oktoobril. Märgi kujundas 1930. aastal I lennu lõpetanud Leo Tepaks.

Eesti ja Prantsuse värvides emailitud märgile on reljeefselt lisatud hõbedased tähed LF (Lycée Français) ning hõbedane lennu number ja lõpetamise aasta. Kuldsete tähtedega märk antakse õpetajatele ja autiitli saajatele.

5. oktoobril sai meie pere pesamuna kahe kuuseks. Käisime sel puhul pisikest ennast ja vanemaid õnnitlemas. Sõitsime kodunt välja pisut varem, et jõuaks IKEA-s Karlssoni lihapalle süüa ja tütar soovis endale ühe padja osta, et kodus vana nässakas välja vahetada. Poest haarasime kaasa koogi ja lilled ning läksimegi külla. Pisipiiga emapoolsed vanavanemad olid ka külas ja veetsime koos toreda õhtu kordamööda väikest preilit nunnutades. Lihtsalt vastupandamatult armas beebitüdruk.

Järgmisel päeval olime taas mõlemad lennus, seekord mitte Tallinna kõrval, vaid pealinnas endas. Minul olid omad tegemised, lapsel omad ja siis olid veel ühised käigud. Tips käis TÜ juuradudengil tudengivarjuks. Loengud osutusid arusaadavaks ja huvitavaks. Minul oli peamine siht Karnaluks, kust pidin ostma musta voodrit, dubleriini villase mantli tegemiseks, viltkangast ja kahepoolset liimiriiet. Ühesõnaga portsu õmblutööks vajalikku mudru, sest sügis on kahe jalaga kohal ning…lapse pikala mustal mantlil oli tarvis vooder vahetada ja uus poolmantel õmmelda. Pärast skoorisime Kaubamaja Osturallilt lapsele hea hinnaga nahkkindad ja veel mõned vajalikud pisiasjad. Asjade seas osa naabrinaise sünnipäevakingituseks mõeldud kraami. Külastasime veel erinevaid prillipoode, sest lapsel tundub taas prillivahetus teemaks olevat. Neiu sõi Viru keskuse toidutänaval ramen-suppi, mina hiljem RahvaRaamatu Literaadis salatit. Edasi käisime Pärnu mnt RahvaRaamatus ja siis viimaks Golden Gate majas Ruuby poes, kust ostsin naabrinaise kingikotti maiustust ja tütar leidis endale voodikatte, millisest oli juba ammu unistanud. Sealt edasi rongijaama ja koju. Aga…

…kodus mõtlesin, et panen naabrinaisele ostetud asjad kenasti kokku kinkekotti ja siis sain aru, et kaubamaja pruun ostukotike asjadega on mul kusagile käidud kohtadesse maha jäänud. Oi, kurvaks tegi ja küll ma siis sobrasin oma peas, kuhu see kott võis jääda.

Et sellest kõigest vähe oleks, avastasin hommikul, et sinna kotti olin ma pannud ka oma mõnusad villase voodriga nahksõrmikud :(

Järgmisel päeval alustasin hommikul nende kohtade läbihelistamist, kus ma eelmisel päeval käinud olin. Kui kolm kohta kontrollitud ja kotti seal polnud, hakkas tekkima lootusetus, aga nagu ikka – lootus sureb viimasena. Otsustasin helistada ka sinna, kuhu ma endameelest kohe kindlasti kotti ei jätnud…paraku just seal ta oligi, ehk et kõige ebatõenäolisem võib osutuda tõenäoliseks. Milline rõõm ja kergendus. Ega mul koti sisust nii väga kahju polnudki, aga vot kindad, need tegid nukraks. Õnneks kõik on hea, mis hästi laheneb. Laps oli vahepeal paar päeva kodus ennast köhast ravimas ja kui jälle kooli läks, tõi mu paki koju tagasi. Mina sain tagasi kindad ja naabrinaine mõne päeva pärast kena kingituse.

Tööl korraldasin ja viisin läbi maakondlikku ettelugemisvõistlust. Kõik läks ootuspäraselt hästi.

Võtsin ette musta pika villase mantli voodri vahetamise. Kunagi endale ostetud mantel teenib juba mitu aastat truult tütart, mis tähendab seda, et korralikku villasesse rätsepamantlisse tasub investeerida. Ma usun see mantel on oma 25-30 aastat vana kašmiirvillasest kangast Klementi mantel. Klassikalaise lõikega ja ajatu. Siiani heas vormis, ainult vooder kulus lõpuks päris viledaks. Tuli uus panna. Ega see nüüd teabmis meelakkumine töö polegi. Esiteks on voodri toote küljest eemaldamine päris vaevarikas. Seda ei või siuhh-krauhh alt ära käristada, sest tükid tuleb kõik tervelt kätte saada, ära triikida ja nende järgi uus vooder välja lõigata. Ettevalmistustöö võtab tegelikult rohkem aega, kui voodri mantli sisse tagasi õmblemine. Päriselt, selle ajaga oleks pool uut mantlit juba valmis. Igatahes vahetatud ta sai, keemilisest läbi ja võib järgmised 30 aastat meid teenida.

Kuu keskel käisin vaatamas fantastilist filmi – “Briljandid”. Itaalia film, itaalia keeles, aga isegi laulud olid ära tõlgitud. See film jooksis suvel Artise kinos, aga kuidagi juhtus nii, et ma ei sattunud seansside ajal Tallinna ja nägemata see jäigi. Sügisel kohtasin meie kohalikku filmimeest, kes toimetab siinses kinos ja küsisin, et kas äkki saaks seda filmi meile, sest no nii väga tahaks näha. Sai! Küsi ja sa saad. Kuna tegemist oli väärtfilmiga ja mitte laiatarbefilmiga, siis lasin igaks juhuks info oma FB lehelt läbi, et ma päris üksi kinosaalis ei istuks. Minu rõõmuks rahvast tuli. Isegi kaks kolleegi. Ja mõnedki tänasid mind pärast filmi, et infot jagasi. jah, film oli suurepärane. Kuna tegevus oli seotud tugevalt individuaalõmblustööga, siis ka eriti südamelähedane.

Film oli kui ülistuslaul naistele ja õmbluskunstile. Kostüümiateljees kangad kahisevad ning õmblejannad jagavad omavahel elu rõõme ja muresid. Ekraanil on kokku 18 itaalia näitlejannat, kes teavad elust kõike – et soeng näitab, kes naine tegelikult on, et mõõdud on elus kõige tähtsamad jne. Kohati turbulentseks kujunevas miljöös selgub, et naine üksinda suudab vähe, kuid üheskoos on naised võitmatud. Ja moto – elus loeb see, mis jääb meie sisse. Film, eriti aga kostüümiateljee juhi stilistika, pakub palju silmarõõmu. „Briljandid“ on austusavaldus Itaalia kuulsatele näitlejannadele.

15.10 – Inspiratsioonilõunale kutsus Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis.

See oli üks üritus, mida ma väga ootasin, sest novembris on taas tulemas Põhjamaade kirjanduse nädal, mis on tööl minu vedada ja need üritused omavad väga suurt populaarsust nii koolide, kui lasteaedade seas. Soovisin saada inspiratsiooni ja rääkida ma raamatukogude murekohtadest, sest sageli ministeeriumi poolt antakse vaid aasta pealkiri ja riik, kelle autorite 2 raamatut ettelugemisse tuleks võtta. Üks nendest pahatigti alles eesti keeles ilmumata. Seega minu jaoks tähendas see alati 45 minutit sisutihedat aega, kuhu kuulub lisaks ettelugemisele ka teadmisi ja infot jagav osa.

Üritus osutus väga huvitavaks. Kirjastaja ja tõlkija Andry Arro tutvustas Fääri saari ja fääri kirjandust. Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor University College London`ist Mart Kuldkepp, rääkis saagadest ja Põhjamaade kirjanduse rollist Eestis. Ka vana-põhjala kirjandusest. Mõlemad ettekanded olid äärmiselt huvitavad.

Põnevate juttudega ja pakkumistega esinesid Rootsi, Taani, Norra saatkondade esindajad ja Anneli jalava tutvustas Kiek in de Kökis aasta üleval olevast Muumimaailma näitusest.

Lõpetuseks nn ideesupp, kus osalejad ja esinejad said vahetada kontakte ja mõtteid. Lisaks pakuti maitsvat poke-kaussi ja kohvi.

Peale koolitust sain kokku lapsega, aitasin tal ramen-suppi süüa Viru toidutänaval ja hiljem, kui ootasin teda hambaarstilt, lubasin endale tassi kohvi ja ekleeri La Boulangeries.

16.10 – Radio tapas – Postcard from Paris koos Edaga

FB viskas mulle selle ürituse ette ja oli kohe selline tunne, et peaks minema. Minema just sõbrannaga, mitte tütrega, kellega ma tavaliselt väljas söömas käin. Temal praegu nii palju õppimisega seotut ja enda üritusi, et üks järjekordne õhtu jõuda liiga hilja koju ja ärgata hommikul kell 5.30, on liig mis liig. Seega otsustasime minna koos mu sõbranne Edaga.

Õhtu kujunes väga toredaks. Minu üllatuseks olid sööma tulnud ka head sõbrad, ehk lapse klassivend oma vanematega. Pereemal pidi see koht olema lausa suht igapäevane ka lõunat süües, sest töökoht on seal lähedal.

Tellisime endale sõbrannaga kahe peale 4 erinevat väikest roakest ja jagasime neid omavahel. Lõpetuseks magustoit, mis oli tõesti väga maitsev ja eriline. Sõbranna saatis mind õhtu lõpuks rongi peale ja nii ma viimase suslaga koju loksusingi. Rong oli üllatavalt rahvast täis ja mina piinlesin ülesöömise käes. Nagu ikka, pärast mõtled, et ….no magustoit polnud vist vajalik :D

Milleks ma aga valmis ei olnud, siis selleks, et hommikul ärgates oli mul kohutavalt paha olla. Iiveldas sajaga. Kuidagi korjasin oma kondid kokku ja vedasin tööle. Kuigi mul muid sümptomeid peale iivelduse polnud toppisid kolleegid mulle sisse ingveri- ja söetablette, lisaks mingit kibedat tinktuuri. Proovisin puhkeruumis tunnikese magada, no ikka ei midagi paremat. Lõpuks kupatati mind koju. Kodus kell 15 keerasin magama, ärkasin paari tunni pärast ja sain aru, et mul on palavik. Ainult 37,5, aga ikkagi palavik. Magasin edasi. Kell 23 ärkasin, et laps käis kodus riideid võtmas ja läksid poikaga edasi ja magasin hommikuni. Ärkasin laupäeval üles ja nagu polekski midagi häda olnud. Vat see oli ikka suur rõõm, sest see iiveldamine…oi see oli vastik.

Mis see siis oli? Ei tea, aga eeldan, et sõin liiga palju erinevaid asju segamini ja midagi mu kõhule ei meeldinud seal. Äkki oli see veiseliha tartar, mida ma polnud elus varem söönud. Õnneks lõpp hea, kõik hea ja õhtu prantsuse toitudega oli tegelikult suurepärane.

20.10- “Laps kirjanduses” koolitus

Taas üks huvitav koolitus. Sellise pealkirjaga koolitus toimus juba 13. korda ja kõigil olen kohal käinud. Selle korra alateema oli siis Vesi(Mered, Järved, Jõed…). Väga huvitavad ettekanded. Lisaks kõigele on keskuses hetkel päevakohane seeneteema. Väga palju kauneid töid seintel. lisaks seenemikud, mille kübaraid saab endale pähe proovida ja väga äge käsitööline metsaalune.

Lõuna ajal käisin kiirelt La Boulangeries vaheampsul ja peale koolitust seadsin sammud Telliskivisse, et minna vaatama virtuaalnäitust Da Vinci Genius.

Laps käis seda koos pojatütrega nädal tagasi vaatamas ja soovitas. Jah, tore, et jõudsin sinna, sest oktoobi lõpus sai see näitus üle. Novembris seame sammud Kadrioru Kunstimuuseumisse, kus on praegu üks huvipakkuv näitus avatud.

24.10 Naabri-Kati sünnipäeval

Kui olin tööl kaks päeva seitsmeni letis istunud, maandusin lõpuks naabrinaise sünnipäeval. Sümmipäev ise oli tegelikult 14.10, aga me tähistame meie sünnasid alati kahekesi ja hiljem, kui suurem sagimine möödas. Meil on tarvis seda kahekesi istumise õhtut, kus saame kõik maailmaasjad läbi arutatud. Seekord olid suuremateks teemadeks naabrinaise suvine bussireis ja hiljutised restoranide nädala juhtumised. Juttu jätkus kauemaks.

Kuu lõpus õnnestus mul saada 3 järjestikust puhkepäeva, mis tähendas seda, et sain kodus hulga vajalikke asju tehtud või alustatud.

Esiteks sain kahe fotosessi pildid töödeldud. See on töö, mis tahab puhanud silmi, mitte õhtul peale tööl arvutis passimist uuesti arvutis tööd teha.

Teiseks alustasin ammu plaanitud projekti ehk et tütrele korralik villasest kangast poolpikk mantel, mis oleks soe ja kestaks. Paar aastat on ta kandnud minu täispikka kašmiirvillast klassikalist mantlit, mis on umbes 25 aastat vana, aga peale sel suvel uue voodri saamist, näeb välja, kui uus. Kestev kvaliteetne klassika. Aastaid tagasi ma ikka mõned korralikud rätsepamantlid olen õmmeldnud, nüüd aga on sellest palju aega möödas ja materjalidki muutunud. Oma peas tehnoloogia taastamine ja teiste materjalide kasutamine võttis omajagu aega ja mõtlemist, aga kahe päevaga sain asja nii kaugele, et klapiga taskud sees, dubleriiniga dekadeeritud detailid koos ja vooder samuti koos. Voodri seljaosale ja varruka pealmisele poolele kinnitasin lisakihi. Spetsiaalse tuuletõkkematerjali, mille üks külg on villane. Ikka selleks, et soojem saaks.

Mulle meeldib selline klassikaline rätsepamantel, mis on õlg õlas ja istub seljas hästi. Ei ole minu teema need tänapäevased oversize mantlid, mis on seljas kui jahukotid – ei vormi, tegu ega nägu. Rääkimata sellest, et segali pole neil nööpegi ees ja ainus hõlmi kokku hoidev detail on vöö. Õnneks ei meeldi sellised asjad ka mu tütrele. Jah, selliseid korralikke, mittesünteetilisi mantleid leidub kaubanduvõrgus ka, aga harva ja siis maksavad nad päris mitu raha.

Päris valmis ma mantlit oktoobris ei jõudnud, sest töönädal tuli vahele ja sellele järgnev nädalavahetus oli juba november ning kahel päeval planeeritud tütre sünnipäevapidustused. Ikka esmalt perega ja siis sõpradega.

Kuu viimasel päeval:

Sten Heinoja ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Sten-i käime kuulamas alati, kui ta Eestis esineb. Nüüd seda enam, kui ta kolis elama Berliini. Sten on pianist, kelle käekäiku oleme jälginud alates hetkest, kui ta astus kunagi Klassikatähtede karussellile. Andekas, töökas ja sümpaatne noor mees. Sellel kontserdil käisime tütrega kahekesi ja kohtasime vaheajal mitmeid torediaid tuttavaid.

Sten Heinoja (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Adrien Perruchon (Prantsusmaa)

kava

Ravel. “Paat ookeanil” tsüklist “Peegeldused”

Grieg. Klaverikontsert a-moll op. 16

Ravel. Süit balletist “Daphnis ja Chloé” nr 1

Ravel. Süit balletist “Daphnis ja Chloé” nr 2

Vaheajaga kontsert kestusega 1 tund 40 min

Kontserdiõhtu täidavad Edvard Griegi lüüriline klaverikontsert ning prantsuse helilooja Maurice Raveli poeetiline, meisterlikus orkestreeringus peenviimistletud balletimuusika. Dirigendipuldis seisab hinnatud prantsuse maestro Adrien Perruchon, klaverisolistina astub publiku ette särav Sten Heinoja.

Raveli armastatud „Paat ookeanil“ on otsekui värviküllane impressionistlik meremaal. Griegi tihti esitatava lüürilise klaverikontserdi aga tunneb publik ära juba kuulsatest algustaktidest.

Kontserdi teine pool on Raveli suurejoonelise balletimuusika päralt, mis on tulvil värve, rütme ja draamat. Pastoraalne lugu armastusest ja süütusest Raveli ainukordses helimaalingus haarab kuulajad jäägitult kaasa.

Raamatud.

Saak on kehvapoolne, sest aega on olnud lugemiseks liiga vähe.

“Suveaeg” Maeve Haran

Väga mõnus ajaviiteromaan. Ei liiga lihtne, ei liiga keeruline. Kõike parasjagu. 9/10

„Suveaja” kangelanna Gina Greenhillsi abielu on karile jooksnud, äri ohus ja isegi pikisilmi oodatud soojamaapuhkusest ei saa asja. Ootamatult pakutakse talle tööampsu tema sünnilinnas Southdownis, kus tuleks lahendada isepäise vanaproua Maudie häärberist kadunud väärtuslike antiikesemete mõistatus. Gina ja Eve pagesid sellest Inglismaa lõunaranniku kuurordist esimesel võimalusel, Ruth aga jäi. Nüüd on see kooliaegne sõpruskond uuesti koos ja üksteisel abiks. Vanu tuttavaid on teisigi, näiteks Gina omaaegne kohmakas tantsupartner Daniel Napier, kellest on saanud šikk mees. Suur suvi, sillerdav meri, päike, töö ja seltskond – ning endalegi ootamatult hakkab Ginale siin nii meeldima, et ta otsustab jääda ja vanas kohas uuesti alustada. Jätkub ka närvikõdi, sest elul on varuks nii mõndagi.

Oxfordi ülikooli juristidiplom taskus, töötas Maeve Haran ajakirjanduses ja televisioonis, kuni 2014. aastal ilmus tema esimene raamat, nüüdseks 26 keelde tõlgitud romantiline lugu „Kõik olemas” („Having It All”). Tänaseks on lisandunud kaksteist kaasaegset elu käsitlevat ja kaks ajaloolist romaani ning üks mitteilukirjanduslik teos. 2023. aastal ilmus eesti keeles Harani romaan „Puhkus Itaalias”.

“Metsajumal” Liz Moore

See oli üle tüki aja üks põnevik, mis hoidid vaat et viimase leheni sind oma kütkeis ja teadmatuses. Ülimalt nauditav lugemine. 10/10

„Intelligentne põnevik.” – Douglas Stuart

Kui Adirondacki suvelaagrist kaob teismeline tüdruk, põrkavad kokku kaks maailma

1975. aasta augustikuu varahommik: laagri kasvataja avastab tühja voodi. Selle asukas Barbara Van Laar on kaduma läinud. Barbara pole tavaline kolmeteistaastane: ta on sellesama perekonna tütar, kes on suvelaagri omanik ja tööandja suuremale osale kohalikust elanikkonnast. Kusjuures see pole esimene kord, kui Van Laaride laps kaduma läheb. Barbara vanem vend kadus samamoodi neliteist aastat tagasi ja teda ei leitudki.

Mõni ütles, et Van Laaride perega on juhtunud traagiline sündmus. Mõni väitis, et nad on selle ära teeninud. Et nad isegi ei tänanud otsijaid, kes uitasid viis ööd krõbekülmas metsas, püüdes nende kadunud poega leida. Mõni ütles, et perekonnal oli põhjust abi kutsumisega nii kaua venitada. Et nad teadsid, mis poisiga juhtus.

Nüüd on Van Laaride teismeline tütar kadunud samasse ürgmetsa, kuhu tema vendki. Mõni ütleb, et kaks kadumist pole omavahel seotud. Mõni ütleb, et on.

Liz Moore on üks viimase kümnendi tunnustatumaid ameerika kirjanikke.

Tema kolmandat romaani „Nähtamatu maailm” (2016, ek 2024) nimetati lummavalt elegantseks ja tuliselt intelligentseks. Neljandat romaani „Pikk ergas jõgi” (2020, ek 2022) on saatnud rahvusvaheline menu, ning seda on avaldanud 25 maa kirjastused.

Tema seni viimane romaan „Metsajumal” on Liz Moore’i seni kõige ambitsioonikam ja laiahaardelisem romaan. See on tõlgitud juba 21 keelde ja see võitis Goodreads Choice Awardi parima põneviku ja krimiromaani kategoorias.

Kirjastaja René Tendermann soovitab: „Liz Moore’i „Metsajumal”, mis valitses eelmisel aastal edetabeleid kaugetes riikides, on lõpuks ilmunud ka eesti keeles, et vallutada siinsed vähesed edetabelid. Liz Moore kirjutab vaikseid lugusid, sosistades saladusi, mida tema tegelased enda teada hoiaksid. Ta teeb seda nii hästi, et lugeja avastab jälle, mitmendat ööd järjest, et on unustanud end lugema. Ja „Metsajumalat” on täpselt nii palju, et maha magada/lugeda päris mitu ööd.”

„Geniaalne romaan.” Miranda Cowley Heller

„Meisterlik kirjanduslik põnevik.” Lucy Clarke

„Moore’i lummusest on peaaegu võimatu välja murda.” Washington Post

„Lugesin seda esimesest leheküljest kuni viimase sõnani hinge kinni pidades.” Rebecca Makkai

„Tema väljamõeldud suvelaager näis mulle niisama elav nagu minu enda oma.” – New York Times

„Keerukas ja emotsionaalselt haarav esmajärguline põnevik.” – Guardian

„Moore jagab ja varjab oskuslikult infot. Kui sa sinna metsa lähed, võid olla kindel, et sind ootab suur üllatus.” – Times

“Valguse hellitus. Pimeduse javalguse maailm II osa” Koidu V.G.Ferreira

Koidulikult põnev raamat. Kust ta seda fantaasiat jätkuvalt võtab, mina küll ei tea. Oli üks hetk, kus lugu läks minu jaoks pisut lohisema, aga see oli ka ainult üks hetk. Ülejäänud raamat on sama hoogne ja põnev, nagu ka esimene osa. Ja jätkuvalt paelub mind seal loos fotograafia teema esinemine. Nähtuste – valguse, pimeduse, varjude – põimumine fotograafiaga. Fotograafia ongi ju valgusega joonistamine. Nojah, aga paraku tuleb jääda ootama kolmandat osa, sest raamatu lõpus lugu päris lahendust veel ei saa. 9/10

Reva sattumisest Pimeduse ja Valguse maailma kujunes tema elu suurim katsumus. Mitte miski polnud enam endine – kogu tema mõttemaailm pöördus sõna otseses mõttes pea peale. Valgusevõti, mis oli aktiveerunud, võttis tavalise inimese üle kiiresti võimust, ja Reva ei suutnud ürgset jõudu taltsutada isegi nelja printsi abist hoolimata. Temast sai ohtlikum olend, kui oli olnud kunagi varem Valguseprints ise. Kuningas nägi ainsa pääseteena Reva hukkamist ja võtme temalt ära võtmist.

Lõpuks saabus abi. Aga kas Valgusevõtme esmakaitsja – vanim olend selles maailmas ja ainus, kes teadis Valguse tõelist eesmärki – tuli Revale appi või mängis ta hoopis oma mängu, seda ei osanud keegi öelda.

Kui Reva oli viimaks võimeline koju naasma, ootasid teda ees uued katsumused ja veelgi suuremad ohud. Nüüd ei soovinud tema surma mitte ainult Valguseprints, vaid ka Valguse ja Pimeduse maailma kuningas. Pealegi oli ühendatud võtmel nüüd võime sundida Revat tegema asju, mida ta poleks iialgi tohtinud teha. Reva otsused ei kuulunud enam ainult talle. Tunded, mis temas Pimeduseprintsi vastu üha tugevamaks muutusid, viisid teda vaid lähemale eesmärgile, mida Valgus oli püüdnud saavutada aegade algusest saati.

“Minu Ungari” Lea Kreinin

Kui muidu lähevad mul “Minu…” sarja raamatud ludinal, siis seekordne kipub venima. Ei köida nii, et tahaks järjest lugeda. panen ära ja võtan ette jälle siis, kui näiteks sõidan rongiga ja vaja midagi kergemat – kaalult ja sisult – kaasa võtta. Liiga palju on sellist lihtsalt sisutut juttu. Ütleme nii, et viimane kolmandik jäigi minust lugemata. 6/10

Paprikat kui Ungari sümbolit kohtab värvikate ja erikujuliste viljadena, pulbrite ja kreemidena, hautatult ja kuivatatuna, rahvariidetikandites, tapeedimustrites ja mujalgi. Seda maad iseloomustab aga veel palju huvitavat. Puudub vaid meri.

Loodushuvilisi ootavad Põhja-Ungari pöögimetsad ja karstikoopad, Balatonis ja termaalbasseinides saab ravikümmelda, külalise võtavad oma rüppe jahedad veinikeldrid, mustlasmuusikaga rahvusrestoranid ja leidlikult sisustatud romukõrtsid. Ungarlased on vahetud ja südamlikud, armastavad palju süüa-juua ja hoolitsevad hästi ka külaliste eest.

Minu tutvus Ungariga sai alguse juba aastakümneid tagasi, olen õppinud ungari keelt ja elanud perega Budapestis. Ungari muutis mind sallivamaks ja julgemaks.

See ida ja lääne piiril asuv üle tuhandeaastane riik ei väsi üllatamast – igas mõttes.

“Suvepäevad kommuunis” Callum Bloodworth

Sarja esimene raamat. Tore lugu, mis rullub lahti siinsamas lähedal Stockholmis. Väga soe ja empaatiline lugu, samas täis naljakaid hetki ja krutskeid, vanemaid ja nooremaid inimesi, katkisi ja parandatud saatuseid. 10/10

Ausalt öeldes on lihtsam kommuuni mitte märgata kui see üles leida. Millest on muidugi kahju, sest siin, Stockholmi eeslinnamaja luitunudroosade seinte taga on varjul suurejoonelised lood. Inimestest, kes on käinud läbi tulest ja veest, kuid kes on tänu väiksele abile saanud võimaluse otsast alustada. Kommuuni rajasid omal ajal kuus sõpra, kuid aastad on möödunud ja neid ei ole enam palju alles. Nüüd on Stina Nilsson otsustanud, et tema aeg on varsti ümber. Enne lõppu on tal veel vaja võita viimane võitlus – et päästa kommuuni tulevik ja hoida elus unistust, mis sellele kunagi aluse pani. „Suvepäevad kommuunis” on hea tuju romaan unistustest, armastusest ja sõprusest. Sellest, kui tähtis on hoolitseda oma ligimeste eest, unustamata sealjuures iseennast. Callum Bloodworth (1990) kasvas üles Suurbritannias, enne kui kolis varateismelisena Rootsi. Praegu elab ta oma perega Stockholmi lähedal Ekerös. Ta on kirjutanud mitu populaarset hea tuju ja noorte täiskasvanute romaani. „Suvepäevad kommuunis” on tema uue suurepärase triloogia „Murtud südamete kommuun” esimene osa.

“Teise võimaluse villa” Jennifer Bohnet

Kõik väärivad teist võimalust … kas pole nii?

Prantsuse Rivieras asuv Villa Sésame on koht, millest õed Rebecca ja Delphine on pühendunud tööga teinud esmajärgulise sündmuste tähistamise paiga. Imelised terrassid ja bassein vaatega Vahemerele. Koht, kus unistused täituvad.

Kui hiljuti leseks jäänud Delphine teatab ootamatult soovist pensionile jääda, et teistsugust elu nautida ja reisima minna, kardab Rebecca, et koha pidamine ei pruugi üksi õnnestuda. Kuidas tal on võimalik äritegevust jätkata, kui õde pole enam kõrval? Kas see võib olla Villa Sésame’i ja Rebecca elu – nii nagu tema seda näeb – allakäigu algus?

Kui juuni lõpus saabuvad villasse pulmi pidama Freya ja Marcus, toovad pruudi kaks lapsepõlvesõbrannat sinna kaasa oma probleemid ning ka tema nõo Verity kohalolek põhjustab ärevaid hetki.

Rebecca maailm pöördub aga päriselt pea peale ühe tema jaoks ootamatu pulmakülalise saabumist, sest tal tuleb endalt küsida: kuidas edasi?

“Neliteist, hirm ja rõõm” Marje Ernits

Seda raamatut lugesin vajaduspõhiselt. Tööl on meil kohe algamas järjekordne Netikirjariini hooaeg ja vanemale astmele teen selle raamatu kärgi raamatuküsimusi, mis tähendab, et noored osalejad peavad seda raamatut lugema.

Siin raamatus on kõike, mõistmist ja mittemõistmist, kiusamist ja toetust. Nagu selliste tõsieluliste lugude põhjal ikka, tekib kohati abitu tunne, sest raske on mõista, miks on osad laosed/noored nii pahatahtlikud ja õelad, lausa julmad. Miks õpetajad ei sekku ja miks vanemadki pole kodus alati need, kellele saab toetuda. Valus lugu. 9/10

Sellel pildil olid kaks väga noort inimest, Liiseli ema ja isa, nagu vanaema oli hariliku pliiatsiga foto tagumisele nurgale lisanud. See väga kulunuks vaadatud foto ise oli vanaemale saadetud umbes viisteist aastat tagasi ja sellele oli kalligraafilises kirjas lisatud tekst: Ema, me saame lapse! Nii sai Liisel teada, et see laps oligi tema ise ja kogu lugu, mille ta vanaema vanadest fotodest oli kokku pannud, oli tegelikult tema, Liiseli enda teekonna algus.

Iga inimese teekonna algus on ainukordne. Sel teel on paitavaid puudutusi ja häirivaid mükse, raskeid kukkumisi ja lamama jäämist, aga ka tõusmist ja trotsi. See on ühe tüdruku lugu, tema teekonna algus, hirmud ja rõõmud. See on ka lugu ühest perekonnast, tema vanadest ja noortest, koos olemisest ja lahku minemisest, armastusest ning tõelisest, lahutamatust sõprusest.

“Mona silmad” Thomas Schlesser

Väga hea raamat. Ainus häda on see, et seda ei saa kiiresti ja järjest lugeda. Võtab aega, kuni lõpuks raamat loetud saab. Iga peatükk sisaldab endas vestlusi ühe kunstiteose ümber. See tahab rahulikku lugemist ja järelmõtlemist. Kunsti süvenemist. 10/10

Kirjaniku ja kunstiajaloolase Thomas Schlesseri kaasahaarav romaan „Mona silmad“ on eelkõige lugu noore inimese enda sisemaailma tundmaõppimisest ja kasvamisest.Mona on 10-aastane tüdruk, kes kaotab üheks tunniks nägemise, ning arstid kardavad, et ta võib peagi pimedaks jääda. Tüdruku kunstihuviline vanaisa proovib probleemile omamoodi läheneda: ta hakkab koos lapselapsega salaja Pariisi suurimates muuseumides käima. Viiskümmend kaks nädalat ja viiskümmend kaks suurmeistri tööd – vanaisa kirjeldused on elavad ja harivad, koos uuritakse teost, mõtestades samal ajal peale kunsti ka elu.

Raamat sisaldab 52 kunstiteose reproduktsiooni Louvre’i, Orsay ja Beaubourgi muuseumist.

Esimene koolipäev viimast korda keskhariduse teel- minu armas ja intelligentne tütar alustas oma viimast gümnaasiumiaastat. Ehk siis abiturient. Viimane kooliaasta on selline vastakaid tundeid tekitav. Ühtpidi nagu…jee, lõpuks on kõik 12 aastat kooli lõppemas. Teistpidi- õppimine jätkub, aga üha enam jääb möödanikku muretu lapsepõlv. Ees ootab tööinimese elu ja enam pole seda rõõmu, et terve suvi vaba. Jah, teatud oludel on – kui otsustad õpetajaameti kasuks või näiteks lood pere ja sünnivad lapsed. Aga…see pole enam kunagi see muretu vaba suvi, nagu kooliaegadel oli. Ka minul saab läbi kaudselt kooliteel kõndimine. Üliõpilaselu pole enam lapsevanema vastutusala. Niivõrd kuivõrd.

Igatahes oli tore ja tundeline esimene koolipäev ja mul on siiralt hea meel, et selles koolis on ka vanematel koolipereks olemise võimalus. Vanemad on alati oodatud aktustele, kooliüritustele, teatrisse, kontserdile, Toompeale lipuheiskamisele jne – koos oma lastega. Mul on päriselt kurb, et saame olla osa sellest koolist vaid 3 kiirelt mööduvat aastat ja samas olen nii, nii tänulik, et see võimalus meile osaks sai. Eelkõige pean selle eest tänama tütart, kelle võimekus, intelligents ja lai silmaring viisid ta sinna kooli õppima. Sel sügisel viis ta käekõrval algklasside majast peamaja saali väikese Hilda, kelle kaksikvend läks paralleelklassi. Südikas ja armas neiu. Soovime talle teadmisterohket ja rõõmsat kooliteed. Aktus oli armas ja mõnusalt lühike.

Peale aktust läksime koos tütre sõbranna perega La Boulangeriesse esimest koolipäeva tähistama. Sealt läksin mina koos tüdrukutega Rottermanni kvartalisse pildistama. Südamesõbrannad soovisid endast koos pilte teha.

Pojatütred alustasid 4. ja 6. kooliaastat. Kummaline mõelda, et tüdrukutest vanemal pole enam põhikooli lõpp mägede taga. Pikkustki nii palju, et silmad hakkavad minu omadega ühele kõrgusele jõudma.

Toredat kooliaastat kõikidele õppijatele!

Muumi 80 – tasside näitus

Sebisin tööle vitriini näituse. Kõigipoolt armastatud Muumi sai 80 aastaseks. Helsingis on sel puhul isegi Stockmanni kaubamaja peaukse kohale suur Muumi pandud. Vitriini sain ühe toreda Saku lasteaia õpetaja erakogu Muumidega tassidest, lisaks teise inimese erakogust mõned nõud ja muumimaja. Paar eset lisasin oma kodust. Nunnu näitus sai. Oktoobris plaanin lastele mõned muumiteemalised hommikutunnid teha. Ütlemata tore on, et Tallinnas Kiek in de Köki kindlustusmuuseumis on aastaks paigas muumiteemaline suur näitus. Katsun selle aja sees seal oma pojalastega ära käia ja mis seal salata, ise tahan ka näitust näha.

Tööalaselt hakkas samuti uus aasta – meie hooaeg algab pärast suve just septembrist ja läbi saab järgmise aasta juuni alguses. Kogu see aeg on hullumeelne tempo.

Kohe, kohe kui tööle tulin läks hoog sisse ja tuli takus. Üks töö ajab teist taga, mõtted käivad peas sisse välja, ideed lendavad pähe ja hakkavad elama oma elu, samas on jooksvaid asju mäekõrguselt. Õpetajad registreerivad tundidesse, üks klass registreerus juba 1. septembril ja käis tunnis ära. Tundub, et huvi tundide vastu on tõusvas trendis. Samal ajal tegin valmis esitluse slaidid lasteraamatukogutöötajate päeva ettekandeks ja kirjutasin sinna juurde enda joks tekstid ja märksõnad. See oli paras hull töö, sest läbi närida oli tarvis 15 maakonna + Tallina ja Tartu aastaaruanded. Lõpetasin aruande päev enne üritust keel vestil.

XXII Üleriigiline lasteraamatukoguhoidjate päev Viljandi Linnaraamatukogus (17. september)

No vot oli ikka üks äge päev! Hommikul sõitsin koos Kohila kolleegiga rongiga Viljandisse. Kell 10 olime kohal, kõndisime kesklinna ja olimegi Sakala keskuses. Väike kogunemisaeg kohviga ja siis juba erinevad ettekanded, esinemised, mängud, nominentide väljahõikamised jne.

Lõuna ajal käisin kolleegiga söömas Viljandi nooblis restorani Fellin. Väga nummi koht, hea toit ja teenindus.

Peale lõunat oli käes minu ettekande aeg. Ega ma ei ole mingi pabistaja. Kui on vaja esineda, siis tuleb ära teha ja mida hullu see siis ikka on. Üldiselt räägid ju teemal, milles oled tugev. Nojah, aga kui midagi peab üllatama, siis miski ikka üllatab. Võtsin oma 10 lk lisamaterjali, mida slaidide kõrvale rääkida ja läksin pulti 10 minutit enne esinemist ja mida ma avastasin? Eelmisel päeval prinditud materjalidest vaid kahel esimesel lehel oli kogu tekst nähtav, ülejäänutel…..jooksis ülevalt alla 6-7 cm laiuselt valge tühi riba. Nojah, mis teha. Sain endale õnneks tõestatud, et vanadusseniilsus veel ei kummita. Väga palju sellest tekstist oli paberitetagi meeles. Ehk oligi hea, et läks nii. Ettekanne tuli spontaanne, südamest ja humoorikas, sest ma ei pidanud paberilt järge ajama. Üks väga lugupeetud lastekirjanduse uurija ja pikaajaline lastetöötaja, kes on ka fantastiline ja hinnatud esineja, tegi mulle pärast komplimendi, mida ma väga hindan – “Mul on su ettekandele vaid üks etteheide! Ma ei saanud üldse tukkuma jääda!!!”

Päeva lõpus toimus tänavune tiitlile “Parim lasteraamatukoguhoidja 2025” nominentide tutvustamine ja varsti sai see sündmus läbi ning inimesed läksid kes kuhu. Osad koju, osad Viljandi kõhelugude tuurile ja osad nende linnaraamatukogu tuurile. Mina käisin viimasel, sest seda viis läbi Kalli ja meil olid temaga pärastiseks plaanid.

Eelmises pildiplokis on kaks vaadet Viljandi linnaraamatukogust, kaks seent ühelt näituselt ja üüratu suure raamatu riiuli otsast lauale teiseldamine, kus on üliilusad lindude pildid. Raamatukogu sai selle raamatu kelleltki annetusena ja selliseid on maailmas kõigest 500 tk. Tõeline haruldus ja no kohe ülikaunid pildid.

Peale ringkäiku läksime aga Kohila kolleegiga ja Viljandi Kalliga kohvikusse nimega Kodukohvik, mis oli mugavalt raamatukogu vastas ja kus me veetsime tervelt 2 tundi enne viimast Tallinna suunduvat rongi. Aeg sai veedetud ülitoredasti. Kohviku kohta jagub mul vaid ülivõrdes sõnu ja emotsioone, rääkimata kolleegidest, kellega oli nii tore lobiseda ja naerda. Nii tööst, kui muidu elust ja olust. Kohviku rosinaks on kasutatavad Marimekko nõud.

Silm puhkas, päriselt. Lisaks olid Marimekko nõud ka müügis ja sel korral veel soodustusega -30%. Vedas, sest seal oli see imeline vaagen, mida ma olen kaks korda kinkinud, aga endale pole kuidagi raatsinud osta. Nüüd sain selle 10€ soodsamalt, kui ta muidu tavaliselt müügis on. Vat nii vähe ongi õnneks tarvis! Hea, et kohvik asub minust ohutus kauguses, muidu oleks ma seal püsikunde ja kulutaks oma vähesegi raha imeliste nõude peale.

Kodus magama minnes sain aru, et mul oli kallal päevaeufooria ehk siis päev oli nii hea energiaga, et elevus ei lasknud uinuda, kuigi väsimus oli suur. Lasteraamatukoguhoidjad on üks ütlemata positiivne ja äge rahvas. Nii palju toredaid kohtumisi ja kallistamisi heade kolleegidega, huvitavad ettekanded ja tegevused. Lausa kurb, et aega ei jagunud kõigi nendega pikemalt vestelda. Suurepärased kohvikukogemused…kokku oligi üks õnne täis päev.

Prantsuse meeleolud. Tortelier ja Kits

Tortelieri-i dirigeeritud ERSO kontserti käisin kuulamas ka tema eelmisel Eestis käidud korral, kevadel. Suurepärane kontsert oli. Seekord külastasin kontserti koos armsa kolleegiga, kellega me ikka aeg-ajalt koos kultuuri naudime ja loomulikult ei pidanud kontserdis pettuma. ERSO kontserdid, pole tähtis, kes orkestri ees esineb või dirigeerib – on alati kõrgel tasemel ja nauditavad. Marcel Kits on väga hinnatud tšellist, kellel on ülitundlik mängumaneer ja kaunis kõla. Linna jõudsime kell 16, seega 3 tunni sisse enne kontserdi alagust, mahtus üks ravioolide söömine ja üks kohvipaus ning pisut jalutades hea ilma nautimist.

MARCEL JOHANNES KITS tšello, ERSO, dirigent YAN PASCAL TORTELIER

ERSO ette naasis dirigent Yan Pascal Tortelier, kelle prantsuse muusikast täidetud kava võeti 2025. aasta märtsis vastu suure menuga(käisime seda kuulamas ja oli super). Ka seekord on dirigendil kaasas 19. sajandi prantsuse heliloojate looming, alustades moodsa orkestratsioonikunsti isa Hector Berliozi avamänguga ooperile „Benvenuto Cellini“. Marcel Johannes Kitse soleerimisel kõlab haruldane pärl –  Édouard Lalo tšellokontsert. Kava võtab kokku lühikeseks jäänud eluga helilooja Ernest Chaussoni üks tuntuimad teoseid,  sümfoonia B-duur.

Kaks ülemist pilti ERSO kogust.

Peale kontserti jalutasime aeglaselt raudteejaama, et sõita viimase rongiga koju. Ilm oli imeliselt mahe, rahvast linnas palju. Nautisime.

ERSO hooaja avakontsert. Mahleri neljas

Ühtlasi oli see ka meie kontsardihooaja avakontsert. Eelmisena mainitud kontserdil käisime tegelikult nädala hiljem.

Ma ei tea, kuidas see on juhtunud, aga ma pole ühtegi Mahleri kontserti elavas ettekandes seni kuulamas käinud. No tegelikult natuke ikka tean kuidas. 2. ja 5. puhul polnud pileteid võtta ja mis seal salata, pilet oli kallis. Sel korral külastasime kontserti kolmekesi- mina, mu armas kolleeg Urve ja minu sõbranna Eda. Tütar pidi tulema, aga viimasel hetkel pakkusin piletit sõbrannale, sest tütrel juhtus koolis olema rebaste retsimise lõpetamise päev ja ta ei saanud oma rebast üksi jätta. Lisaks Mahlerile oli kontserdi kavas ka Kõrvits ja Schumann. Klaverikontserdi solist Alexandra Dariescu on fantastiline pianist, särav naine.

ALEXANDRA DARIESCU on visionäär, kes toob oma kavadesse ja
esinemistesse julge uudishimu, uuenduslikkuse ja kunstilise terviklikkuse.
Tema repertuaar ulatub Tšaikovski, Griegi, Rahmaninovi, Raveli ja Chopini
armastatud klassikast kuni Clara Schumanni, Nadia Boulanger’, George
Enescu ja Doreen Carwitheni taasavastatud pärliteni, tehes temast eristuva
ja originaalse hääle rahvusvahelistel lavadel.
Maailmas kõrgelt hinnatud solistina on Dariescu loonud tihedad sidemed
paljude orkestritega, nagu BBC Sümfooniaorkester, Academy of St. Martin
in the Fields, Detroiti ja Melbourne’i sümfooniaorkestrid. Ta on esinenud
koos Londoni Sümfooniaorkestri, Orchestre National de France’i, Londoni,
Stockholmi, Oslo ja Kopenhaageni filharmooniaorkestritega ning Sydney,
Houstoni, Detroiti, Seattle’i ja Vancouveri sümfooniaorkestritega. Tema
koostööpartnerite seas on olnud sellised nimekad dirigendid nagu Ádám
Fischer, Cristian M?celaru, Alain Altinoglu, Sakari Oramo, John Storgårds,
Fabien Gabel, Vasily Petrenko, Ryan Bancroft, James Gaffigan ja JoAnn
Falletta.

Urvega käisime ka eelkontserdil kuulamas kahte andekat noort muusikut, sopnsorite tänamist ja need kaks piigat said kätte Olari Eltsi nimelise stipendiumi. Bravo! Noored ja andekad ja super, kui toetatakse. Tüdrukud on alles 13 ja 15 aastat vanad. Talent ja töökus!

Seekordsed stipendiaadid on senistest laureaatidest noorimad – Anna Katarina Tralla on 15-aastane, Aleksandra Maria Tralla kõigest 13-aastane. Anna Katarina alustas viiuliõpinguid 3-aastaselt Viorel Tarara ja Olga Nodeli viiuliklassis. Alates 2016. aastast jätkas ta Pille Tralla viiuliklassis Tallinna Muusika- ja Balletikoolis. Anna Katarina osaleb regulaarselt professor Erik Schumanni meistrikursustel ning mängib Tomaso Eberle viiulil (omanik Egon Elstein), mille on tema kasutusse andnud Eesti Pillifond. Aleksandra Maria Tralla alustas tšelloõpinguid 4-aastaselt Mart Laasi juhendamisel, kelle tšelloklassis õpib ta ka praegu Tallinna Muusika- ja Balletikoolis. Aleksandra Maria on osalenud professor Wolfgang Emanuel Schmidti, professor Steven Isserlise, professor Denis Severini, professor Martti Rousi ja professor Paolo Bonamini meistrikursustel.

„Mõlemad noored muusikud on just sellises vanuses, kus regulaarsed õpingud parimate õpetajate juures nii Eestis kui ka väljaspool on edasise arengu jaoks vältimatud,“ rääkis Olari Elts. „Õed on juba praeguseks võitnud konkursse Tallinnast Pariisini ja sellega tõestanud oma pühendumist ning uskumatut tehnilist küpsust, süvenemisvõimet ja muusikalist tundlikkust,“ põhjendas Olari Elts stipendiaatide valikut. 

ALEXANDRA DARIESCU klaver, SANDRA LAAGUS metsosopran, ERSO, dirigent OLARI ELTS

Kava

kell 18 – eelkontsert
Amy Beach (1867–1944) Romanss, op. 23 (1893)
Anna Katarina Tralla ja Lea Leiten
Gaspar Cassadó (1897–1966) „Requiebros“ (1931)
Aleksandra Maria Tralla ja Lea Leiten
Toimub sponsorite ja toetajate tänamine.
kell 19 – sümfooniakontsert

ALEXANDRA DARIESCU klaver
SANDRA LAAGUS metsosopran
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Kontsertmeister Dalia Dedinskaite
Dirigent OLARI ELTS

Tõnu Kõrvits (1969)
„Kellade fantaasia“ (2025, esiettekanne)
Clara Schumann (1819–1896)
Klaverikontsert a-moll, op. 7 (1835)
Allegro maestoso
Romanze: Andante non troppo con grazia
Finale: Allegro non troppo – Allegro molto

vaheaeg

Toimub Olari Eltsi nimelise stipendiumi üleandmine.

Gustav Mahler (1860–1911)
Sümfoonia nr 4 (1901)
Bedächtig, nicht eilen
In gemächlicher Bewegung, ohne Hast
Ruhevoll, poco adagio
Wir geniessen die Himmlischen Freuden. Sehr behaglich

ERSO 99. hooaja avas Tõnu Kõrvitsa uudisteos, hommage Elleri „Kelladele“, mis pani punkti kellakõla teemalisele kontserdiaastale. Kontserdi solist oli Rumeenia pianist Alexandra Dariescu, kelle esituses kõlab Clara Schumanni klaverikontsert. See teos ilmestab kõnekalt 19. sajandi edukaima naispianisti kompositsioonitehnilisi oskusi, muusikalist maitset ning klaverikäsitlust, milles leidub nii oma aja briljantset tehnikat kui ka uuemat poeetilisemat lähenemist. Õhtu lõpetas Gustav Mahleri neljas sümfoonia peadirigent Olari Eltsi juhatusel. Sümfoonia solist  Sandra Laagus.

Veel septembris

Meie beebi sai ühe kuu vanuseks ja IKEA külastamise naljad.

Käisime meie tutikat beebit vaatamas. Sõime esimese täitunud kuu puhul torti, tegime pilte ja ajasime juttu.

Pärast külaskäiku suundusime teele jäävasse IKEA-sse, sest meil oli plaanis 2 asja osta. Päädis see muidugi sellega, et kodus käisime kahekesi 3x autost asju korterisse viimas. Nagu ikka, avastad kõiksugu asju, mida vaja oleks. Noh, muid asju oli tegelikult autos veel, mida oli tarvis üles viia. Põhiplaanis oli aga osta minu tuppa kardinapuu ja üks 40cm lai, pea laeni ulatuv riiul. Lisaks siis näiteks voodilina ja riidepuud(minu lemmikud), paar vajalikku lampi, paberkäterätti jne. Vajalikud pisiasjad, mis on seal lihtsalt piisavalt hea hinnaga, et ära osta.

Peale näidistesaalis tuulamist otsustasime seal ka süüa, et jaksaks pärast asju autosse tõsta. Vaatasime ringi, valisime ühe laua, istusime ja…teiselpool lilledega vaheseina ajas ennast lauast püsti minu vanem poeg oma perega. Saime kõhutäie naerda, sest see oli päriselt ootamatu ja naljakas. Pärast tuulasime enne kassat leiunurgas ja seala kargas mulle järsku keegi seljatagant kaela- minu armas sõbranna :D Et siis sellest moraala – kui tahad kohata armsaid inimesi, mine pühapäeval IKEA-sse. Deckhatlonist ostsime tütrele sangaga termos-tassi. Sellega saab nüüd hommikuti kooli minnes terviseteed kaasa võtta – ingver, astelpaju, sidru, apelsin, mustsõstar ja mesi. See on üks hea ja kosutav hommikujook.

Korra käisime septembris sealkandis veel. Nimelt Hansaplant-is. Jäi kõrva, et vanema poja kaasa tahtis väga neile aeda värava ja maja sissepääsu vahele hortensiaid. Mõeldud tehtud- minial on novembris sünnipäev – ostsime talle varajase kingituse ära – 4 hortensiapõõsast. Samal õhtul istutasime nad kenasti maha. Hortensiatega ei saanud ma kuidagi oodata novembrini ja saigi sedasi otsustatud. Mis põhiline, see tegi kingisaajale palju rõõmu.

Käisin oma armsa minia ema juubelil. No ok, ma käisin lausa kaks korda. Esmalt koos juubilari sõpradega ja siis koos perega. Viimasel korral tegin nende perest ka aias pilte. Ja no seal on koerad, kes õnneks ei aja karvu. Igavesed lõbusad naasklid.

Eelviimasel septembri päeval saatis naabrinaine mind oma aiamaale hortensiaid rappima, sest öökülmad olid kohala. Sai neid siis tuppa igale poole.

Mis veel?

Sügis on saabunud, aeg kirjut loodust nautida ja kvalaiteetset õunasiidriäädikat veega tee asemel enne lõunat mananustada :D

Õmblesin peaaegu valamis ammu väljalõigatud peenvillasest kangast püksid – endale. Puudu on kinnitushaak ja kui lapsel mahti, peaks allääred ära täpsustama. Ehk tuleb nendest millalgi veel mõni pilt, aga hetkel vaid see, kus on nähtaval peenelt töödeldud värvli sisemine pool. Et kangaid ikka puudu ei oleks, tulid kohe 3 asemele. Ühest mustast paksemast viskoosist tulevad vabalt langevad pidulikud püksid, teisest kreppviskoosist tütrele teatrikleit ja värviliste sulgedega kangast saab ühel päeval pluus. Triibuline peenvillane kangas on tegelikult kaunilt sügavsinine. Pildile jäi ikka päris valet värvi.

Sügisel tuleb apetiitseid toite valmistada. Mulle meeldivad kirevad värsked salatid ja suvikõrvitsast pannkoogid. Iittala nõud ainult täiendavad hüva toitu.

30. septembri hommik oli külm.

Raamatud septembris

Paistab, et lugeda oli septembris vähe aega. Midagi siiski. Üheski ei pidanud ka pettuma. Kõik väga head raamatud.

“Luksuskaubamaja sõpruskond” Ruth Kvarnström – Jones

Teine raamat sarjast Stockholmi pärlid. Väga meeldis, kuigi vahepeala andis ikka tegelastel järge hoida. Keerulised rootsipärased perenimed pealegi. Väga ajastutruu ja mis tore, see kaubamaja on Rootsi pealinnas praegugi tegev. Tore oleks, kui sarjale lisa tuleks. 10/10

On aasta 1912 ja Euroopa seisab sõja lävel, aga Stockholmis on Joseph Sachs otsustanud kõige kiuste ehitada Põhja-Euroopa suurima kaubamaja, Nordiska Kompanieti (N.K.).

Märta rõõm muutub ahastuseks, kui tema sakslasest peigmees peab sõja puhkedes kodumaale naasma. Torun, Beda, Ottilia ja Karolina annavad endast küll parima, aga Toruni südant pureb keset sõjaaja häda ja viletsust omaenda salajane mure.

Samal ajal sõlmitakse uusi sidemeid ja sõprussuhteid. N.K. kuulsas prantsuse moeateljees liiguvad õmblejannade keeled sama nobedalt kui näpud. Ellen Sachs kannab hoolt, et kampa võetakse uus uje kassapidaja Maria, ning õige pea liitub nendega ka noor ja ilus Victoria Ekman, kellel pole suuremat soovi kui pääseda unisest Rättvikist kihavasse suurlinna.

Stockholmi suurejoonelise kaubamaja taustal arenev sõprus aitab naistel üle elada kõik selle ränga meeste sõja raskused ning jõuda elurõõmsatesse 1920-ndatesse. „Sõpruskond” hõlmab viitteist aastat ning tugineb Joseph Sachsi ja tema imelise Nordiska Kompanieti tõsiloole. Selles kaubamajas on klient kuningas ja kuningas klient.

„Luksuskaubamaja sõpruskond” on sarja „Stockholmi pärlid” teine raamat. „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” oli lugejate seas ülimalt menukas nii Rootsis kui ka välismaal.

“Nimed” Florence Knapp

Jälle üks üdini teistmoodi ja huvitav raamat. Autori esimene teos ja kohe väga tugev. Loodetavasti ei jää see ainsaks ja kirjutab teisigi häid raamatuid. Raamat on ju teemalt tegelikult valus – perevägivald. Samas on ütlemata huvitavalt lahendatud ühe poisslapse lugu sünnist 7-aastaste tsüklitena, lähtuvalt nimest. Lähtuvalt sellest, kuidas erinevad nimed võiksid muuta tema saatus ja ka pereliikmete saatust. Kolm erinevat võimalust. 10/10

Erakordne romaan, mis küsib: kas nimi võib elusaatust muuta?

Pärast katastroofilist tormi asub Cora koos oma üheksa-aastase tütre Maiaga teele, et minna oma poja sündi registreerima. Tema abikaasa Gordon, kohalik arst, kes on inimeste hulgas väga austatud, kuid kodus õudne hirmuvalitseja, tahab, et naine paneks pojale tema nime. Aga kui perekonnaseisuametnik küsib, mida ta tahab oma lapsele nimeks panna, lööb Cora kõhklema…

Üle kolmekümne viie aasta kulgevad kõrvuti kolm alternatiivset versiooni Cora ja tema väikese poja elust, mida kujundab nimevalik. „Nimede” mitmekihiline proosa uurib koduvägivalla valusat lumepalliefekti, segaseid peresuhteid ning iseseisvuse ja tervenemise võimalikkust.

Harukordse tundlikkuse ja sügavusega tõmbab Knapp meid kaasa ühe perekonna loosse, mida jutustatakse mis-siis-kui prisma kaudu, pannes meid mõtisklema „üheainsa kalli elu” üle, mis meile on antud. Raamatu hiilgavalt fantaasiarikas struktuur, hoogne jutustus ja piinav emotsionaalne jõud teevad „Nimedest” kindlasti moodsa klassika.

Florence Knapp on varem kirjutanud teaberaamatu sajanditevanusestlapiteki valmistamise meetodist ning teinud kaastööd ühe V&A muuseumi raamatu koostamisel. Ta elab oma abikaasa ja koeraga Londoni lähistel. Nende kaks last on pesast välja lennanud. „Nimed” on Florence Knappi debüütromaan ja ilmub peagi kahekümne kolmes keeles.

“Betty” Tiffany McDaniel

Jälle valusalt aus ja kohati jõhker lugu, mis põhineb tõsielul. Raamatu peakangelanna on autori ema. Ameerika elu 60-ndate alguses, värviliste ahistamine ja diskrimineerimine, ühe pere valus lugu. Lugu naistest, keda väärkoheldi läbi põlvkondade. 10/10

„Tüdrukust sirgub naine, noatera kõril.”

Nii algab Betty Carpenteri lugu. Betty sünnib 1954. aastal. Tema isa on tšerokii ja ema valge naine. Betty on peres kaheksast lapsest kuues ja kõige rohkem isa moodi. Väike Indiaanlane, nagu isa teda kutsub. Nad on viletsal järjel ja vägivald ähvardab neid nii väljaspool kodu kui kohutaval kombel ka pereringis. Isa jutustatud lugude toel leiab Betty pelgupaiga loodusest, mis on täis imesid, kuid pikapeale tulevad päevavalgele pere süngeimad saladused. Kõige rängem on see, et tüdruk ei saa neid kellegagi jagada.

Raskustest hoolimata on Betty südikas. Ta elav uudishimu looduse ja armastus õdede-vendade vastu ning isa imepärased lood toidavad tema kujutlusvõimet ning kõige koletu kiuste, mida ta kogenud on, leiab ta oma väljapääsu: ta hakkab kirjutama. Ta paneb paberile ka üleelatud õudused ning matab need sügavale maha – hetked, mis lõikasid nii valusalt südamesse, et neist ei saanud rääkidagi. Aga viimaks on aeg.

Romaan põhineb Tiffany McDanieli enda ema lool. See on korraga valus ja poeetiline lugu ühe väikese tüdruku sirgumisest nooreks naiseks.

“Safranisügis” Maija Kajanto

Sarja kolmas raamat. head kerged lugemised kõik ja toredad äratundmised, sets Soome on meil ju lähedal ja käidud seala küll. Ladus ja mõnus lugu. Kerge lugemine. 8/10

Lugejad teavad Maija Kajanto „Kaneelirullisuvest“, et Krisse lahkus toidutrendifirmast ja hakkas maal pidama vanaema kohvikut, „Datlitalves“ lisandus veel ka väike hotell.

„Safranisügises“ elavad Krisse ja Tommi õnnelikult koos, kuid suhtlus Tommi vanematega osutub väga keeruliseks. Üllataval kombel paranevad Krisse suhted aga oma Pühajõele sõitnud emaga – suursaatkonnas töötanud peen ema aitab tal Tommi vanematele peaaegu meeldima hakata.
Hotelliketil Valle Rosa, kuhu Krissegi hotell nüüd kuulub, läheb aga halvasti ning et elu veelgi ärevam oleks, tegutseb vallakeskuses veider sarisüütaja. Lisaks paneb elu Krisse ette valiku: kas sõita Tommi töö pärast Horvaatiasse või mitte …
„Jõudsin mitu aastat töötada ka suures toiduainetekontsernis, selles valdkonnas liigub samuti põnevaid töökohti, kui peaks tulema tahtmine karjääri teha,“ selgitas Krisse.
„Mida sa seal tegid?“ küsis Tommi isa.
„Mõtlesin retsepte välja,“ sõnas Krisse kergelt.
„Tõesti või?“ hämmastus Tommi ema. „Meile tuli millalgi mingi Wopeki väljaanne koju. Selles oli üks imeline sidrunise lõhepasta retsept, tegin seda mitu korda.“
Krisse ei suutnud naeratust varjata. „Ka see oli minu retsept,“ sõnas Krisse, tõstes Tommi ema poole klaasi. „Tore kuulda, et sulle meeldis.“
Šahh ja matt, mõtles Krisse, nähes, kuidas Tommi ema teda äärmise hämmastusega silmitsema jäi. Naine tundus olevat kuidagi väiksemaks jäänud, justnagu kokku tõmbunud. Krissel oli tahtmine valju häälega naerda. Olles tundnud ennast selle naise söögilaua ääres mõttetu saiakäkerdajana, kavatses Krisse nüüd täiega revanši nautida.

“Suveaeg” Maeve Haran

Varraku ajaviiteromaanide sarjas on valdavalt head raamatud. Nii ka see. Ladus, eluline, täis erinevaid keerdkäike ja üllatusi, põnevaid karaktereid, naeru ja pisaraid. 9/10

„Suveaja” kangelanna Gina Greenhillsi abielu on karile jooksnud, äri ohus ja isegi pikisilmi oodatud soojamaapuhkusest ei saa asja. Ootamatult pakutakse talle tööampsu tema sünnilinnas Southdownis, kus tuleks lahendada isepäise vanaproua Maudie häärberist kadunud väärtuslike antiikesemete mõistatus. Gina ja Eve pagesid sellest Inglismaa lõunaranniku kuurordist esimesel võimalusel, Ruth aga jäi. Nüüd on see kooliaegne sõpruskond uuesti koos ja üksteisel abiks. Vanu tuttavaid on teisigi, näiteks Gina omaaegne kohmakas tantsupartner Daniel Napier, kellest on saanud šikk mees. Suur suvi, sillerdav meri, päike, töö ja seltskond – ning endalegi ootamatult hakkab Ginale siin nii meeldima, et ta otsustab jääda ja vanas kohas uuesti alustada. Jätkub ka närvikõdi, sest elul on varuks nii mõndagi.

Oxfordi ülikooli juristidiplom taskus, töötas Maeve Haran ajakirjanduses ja televisioonis, kuni 2014. aastal ilmus tema esimene raamat, nüüdseks 26 keelde tõlgitud romantiline lugu „Kõik olemas” („Having It All”). Tänaseks on lisandunud kaksteist kaasaegset elu käsitlevat ja kaks ajaloolist romaani ning üks mitteilukirjanduslik teos. 2023. aastal ilmus eesti keeles Harani romaan „Puhkus Itaalias”.