3. augustil saime Artise kinos sõbrannaga kokku ja vaatasime järjest kaks filmi ära. Mõlemad suurepärased.
Kõigepealt Tove Janssoni raamatu järgi tehtud film “Suveraamat”.
Ma olen aastaid tagasi seda raamatut lugenud ja meeles oli see, et raamat mulle väga meeldis. Sisu aga täiesti peast pühitud. Film osutus ütlemata heaks. Nüansirikas, detailirohke, mõtisklev, südamlik, ka nukker ja samas elujaatav. Kohe väga meeldis. Peaosas särab tuntud näitlejanna Glenn Close. Raamatu uuesti lugemise võtsin peale filmi kohe plaani.
“Suveraamat” on liigutav ja intiimne lugu üheksa-aastasest Sophiast ja tema elu lõpusirgel olevast vanaemast, kes veedavad koos Sophia isaga suve Soome väikesaarel. Lugu jälgib nende igapäevaelu, vaikseid vestlusi ja tähendusrikkaid hetki, kus sõnad jäävad tihti ütlemata, ent tunded on sügavad. Nad räägivad harva Sophia ema surmast, kuid jagavad vaikset armastust ja mõistmist. Suve lõpuks leiavad nad lepituse ja rahu – nii omavahelistes suhetes kui ka iseendas.
Filmi lavastaja on Charlie McDowell, kelle käe all ärkab ellu Tove Janssoni tundlik ja poeetiline maailm. Osades Glenn Close, Emily Matthews, Anders Danielsen Lie, Ingvar E. Sigurdsson, Pekka Strang jt.
“Suveraamat” on film aegadeülestest sidemetest, leinast, armastusest ja looduse lohutavast kohalolust – sügav lugu, mis puudutab nii nooremaid kui ka vanemaid vaatajaid.
Järgmiseks vaatasime prantsuse filmi “Jane Austen rikkus mu elu”
Laura Piani “Jane Austen rikkus mu elu” oli naljakas ja liigutav romantiline komöödia, täis sarmi ja vastuolusid, peaosades Camille Rutherford, Pablo Pauly ja Charlie Anson. Mis oli mulle üllatus, siis see, et mõlemad peaosatäitjad on mänginud Downton Abbey seriaalis. Olen seda kunagi vaadanud ja poleks osanud neid näitlejaid seriaali karakteritega kohe kuidagi kokku viia. Mis tähendab – suurepärase ümberkehastumisvõimega näitlejad.
Laura Piani pakub Jane Austeni “Jane Austen a gâché ma vie‘s” romantikast, huumorist ja enesevaatlusest läbiimbunud draama/komöödia.t Lavastaja, kes on ka stsenarist, esimene mängufilm jutustab Agathe’i, üksiku raamatukaupmehe lugu, kes otsib armastust ja isiklikku eneseteostust. Jane Austeni elust inspireeritud fiktiivses kirjanike residentuuris ja Pariisi Shakespeare & Co raamatupoe autentses keskkonnas toimuv film tõotab olla armastuskiri suurtele kirjandusklassikutele ja kaasaegsetele romantilistele komöödiatele. Tundlikes ja intensiivsetes rollides avastatud Camille Rutherford mängib Agathe’i, tema kõrval on Pablo Pauly ja Charlie Anson. Filmiline seiklus žanrite ristteel, mis kõigub kirjanduslike viidete ja sentimentaalse komöödia vahel.
Film on oma kaasahaarava kangelanna Agathe’i kaudu suunatud eelkõige neile, kes žongleerivad isiklike püüdluste ja ühiskondliku survega, ning selles on teretulnud annus eneseirooniat. See peaks meeldima eelkõige neile vaatajatele, kes naudivad lugusid, kus eneseotsingud on tähtsamad kui lihtne romantiline õnnelik lõpp.
Filmi filmiti ikoonilistes kohtades, sealhulgas Shakespeare & Co raamatupoes, mis harva avab oma uksed filmivõtete jaoks. Tunnustatud stsenarist Laura Piani teeb siin oma debüüdi kaamera taga ja kosmopoliitseid näitlejaid, mis lisavad projektile teretulnud värskust. Peter Von Poehli muusikaline lähenemine, mis ühendab klassikalisi ja kaasaegseid mõjutusi, näib tugevdavat loo kibedat meeleolu.
Jane Austen rikkus mu elu “, mis on segu kirjanduslikust austusavaldusest ja sentimentaalsest komöödiast, tõotab olla nii võluv kui ka introspektiivne, kusjuures näitlejate esitus on paljulubav. Agathe’i identiteediotsingute ja Laura Piani loodud romantilise maailma vahel võib see film saada kohustuslikuks vaatamiseks nii kergete kui ka sügavate lugude fännidele.
August oli meie väga oodatud beebi kuu. Beebi sündis meie perre 05.08.2025 kell 04.05, kaalus 4100 ja pikkust 53 cm. Tumedaid juukseid oli tal sündides palju. Meie pere noorem R sai tütre isaks ja see on nii suur rõõm. Vanem R sai lõpuks onuks :) Nüüd mul augustis kahe lapselapse sünnipäevad. Nii vanema kui noorema poja esiklaste sünnipäevad ühes kuus.
Beebile õmblesin samasuguse nimelise tekikese, nagu omal ajal vanema poja tütred kingituseks said. Jaaa, tahaks aga veel beebile õmmelda :)
Üle-eestiline lasteraamatukoguhoidjate ja kooliraamatukoguhoidjate ühisseminar Raplamaal Laukataguse puhkekülas.
Seekord olin seminari korraldusmeeskonnas ja kuna seminar kolis meie maakonda, siis orgunnisin toimumiskoha, transpordi, tegevused/külastused Raplamaal ja toitlustuse. Ühesõnaga sebimist jagus terve kevade. Jäi vaid loota, et vihmasele suvele vastukaaluks saavad need kaks päeva olema päikeselised. Tore ja hariv on see laager niikuinii, rääkimata heast seltskonnast. Laukataguse sai valitud puhtalt hea kogemuse pealt, sest ühes laagris olin seal käinud ja väga meeldis. Nii koht, kui perenaine on super!
Esimese asjana tulid 43 laagerdajat Raplasse, kus tutvustasin osalejatele meie keskraamatukogu maja ning minu lastetööd. Edasi kolisime kultuurikeskusesse, kus sealne lõbus majandusmees Kalju viis läbi suurepärase majatuuri. Meil on seal tõesti mida vaadata. Siis väike lõuna-catering ja edasi Laukatagusele. Majutus ning õhtused loengud/tegevused/vestlused ja õhtusöök. Peale õhtusööki olid tutvumismängud, misjärel kooliraamatukoguhoidjad läksid oma koosolekut pidama ja meie ülejäänud istusime sauna kõrval majakeses ja arutasime oma asju. Vastupidavamad läksid õhtul suitsusauna.
Järgmine hommik algas võimlemisega(kes viitsis), seejärel hommikusöök, kaks koolitust, lõuna ja laagri kokkupanek. Tagasiteel külastasime Kehtna raamatukogu ja Vesiroosi Kooli raamatukogu.
Asjalik ja meeleolukas laager oli. Kuigi korraldajana oli sebimist palju, jõudsin siiski ka osadesse loengutesse ja mis peamine, kohtusin heade kollegidega ning tutvusin uute toredate inimestega. Laager läks hästi, tagasiside oli positiivne (ok, ühele inimesele ei meeldinud, et oli selge kalasupp), ilmataat oli meie vastu kena ja juba arutame järgmise aasta laagri toimumispaika.
Peale laagrit oli nädalavahetus ja siis algas mul uuesti puhkus! Selle kuu kõige magusam aeg. Päriselt, väga ootasin.
MaryKay-naistega purjetamine lahel ja pildistamine 9.augustil – see oli selle seltskonna nn traditsioon, enne seminariaasta algust teha selline paaritunnine üritus merel. Kuigi ma olen ka ise selle brändiga varsti 20 aastat seotud, olin ma seal siiski teist korda pigem fotograafina. Merel on alati tore. Pildistades jääb paraku nautimisaega väheks. Enamuse ajast võimled ja pildistad 12 kärsitut maadamit, püüdes sealjuures võrgul kaameraga liikudes püsti püsida ja leida nurka, kus keskpäevane päike värve ei tapaks. Rääkimata sellest, et inimesel oleks võimalik silmi mitte kissitada ja igasuguste purjekatraatide, mastide jne varjud üle näo ei jookseks. Veab, kui saab purje taha pugeda päikese eest.
Õnneks on mul hea tasakaal ja nobedad näpud seadistusi muutma. Leppisin siiski endaga kokku, et järgmisel aastal ma sinna enam pildistama ei lähe. Põhjus lihtne – korraldaja arvas, et mul on tööl ju nii palju aega, et fototöötlust teha(ma käin vist tööl niisama istumas ja loomulikult tohin ma asutuse arvutisse fototöötlusprogrammi panna) ja miks mul siis pilditöötlus tervelt 3 päeva aega võttis :D Olgu mainitud, et andsin üle 380 töödeldud pildifaili ja mul pole tõesti võimalik hommikust õhtuni arvuti taga istuda, veel vähem teha seda tööl olles. Edaspidi tuleb tal fotograaf mujalt leida, kes mittemillegi eest ennast ribadeks võimleb või on nõus lauspäikeses pildistatud musta materjali kohe samal päeval üles laadima. Aga…kui pildid olid käes, tekkis eelpoolmainitul küsimus – kas see on fotograafi suurepärane töö või ma näengi nii hea välja??? – Nuvat, eks arvake ise :D
Päeva teisel poolel läksin kesklinna, et Flamm-is lõunat süüa ja kui lapsel seal vahetus läbi sai, läksime koos LaBoccasse istuma. Lapse sõbranna oli selleks ajaks samuti meie väikese seltskonnaga liitunud. Mõne aja pärast jätsin lapsed omapead, käisin kaubamajast lapselapsele kingitust ostma ja varsti sõitsin koju.
Flamm ja La Bocca
Puhkuse esimestel päevadel õmblesin tütrele neljakordsest valgest musliinist sallkraega hommikumantli ja tutikale beebile trikotaažist teki.
15. augustil laadisime vajalikud asjad autosse ja sõitsime meie värskete vanemate juurde katsikule ja beebit pildistama. No on ikka armas beebi küll. Pikkade süsimustade juustega printsess.
16. augustil pildistasin toredat perekonda Kadrioru pargis. Anu perega olen ma tuttav väga ammu. Sellest ajast, kui üks minu käsitöö-fb-sõber kinkis minu fotosessiooni nende perele. Noorim laps oli sel ajal päris tilluke. Läbi aastate on nad ikka minu kaamera ette sattunud ja nüüdseks kõik lapsed suureks sirgunud. Omakorda kinkis Anu minu pildisessi oma venna perele ja neidki olen aastate jooksul palju pildistanud. Sel aastal teeme seda jälle. Õigemini need kaks perekonda kinkisid mind jõulude ajal vastamisi üksteisele. Teise perega pildistame lihtsalt sügisel või talvel vahelduseks suvistele kohtumistele. Perest pilte ma arusaadavalt siia ei postita, küll aga jooksvaid telefonipilte kaunist kadriorust, kus me pildistasime.
Lastega Soome 18. augustil.
Varahommikul pakkisime tütrega noored pojapiigad autosse ja sõitsime Tallinna. Parkisime auto üsna A-terminali lähedale ja varsti olime kell 7 väljuva punase Vikingi laeva pardal. Parkisime ennast hommikusöögi buffeesse ja sõime kõigepealt kõhud täis. Pisikese aja jätsime laevapoodides kõndimiseks ja varsti sildusime Helsingis. Eesmärk oli meil lõbustuspark ja sinna läksime avamise ajaks, kella 13-ks. Seni nautisime Helsingi kesklinna. Peale trallitamist käisime kesklinnas söömas ja 19.30 laevaga kenasti tagasi Tallinna. Autoga sadamast koju ja magama. Pikemalt sellest sõidust kirjutan eraldi postituses.
Nädal hiljem olin tagasi Helsingis, aga siis juba üksi. Ka selle käimise liidan eraldi postituse külge koos lõbustuspargipäevaga.
Raplamaa raamatukoguhoidjate ühisseminar Pihali Hea Elu Keskuses.
See oli siis meil kolmas maakondlik seminar/laager. Nagu ikka- tore oli ja targemaks sai, kuigi öösel tahaks magada alati kodus. :D
Pikk päev ja osa teisest päevast möödusid koolitusel istudes, üliägedat kohaliku trupi etendust vanas mõisas vaadates, pisikest kontserti kuulates, saunatades, vesteldes, Hageri muusemi ja kirikut külastades ning lõpuks jäätist süües. Hea Elu Keskuse territoorium on üüratu ja seal oleks rohkemgi jalutanud, kui vihm poleks seganud.
Mimmu 12
Poja vanem tütar sai JUBA!!!! 12. Tähistasime seda lastega ja perega. Järgmisel aastal võib juhtuda, et neiu on minust pikemaks kasvanud :) Kaunis piiga…aga selles vanuses ei saa nad veel ise sellest aru.
Ja veel augustis…… mõned pealinnas jalutamised, kvaliteetaeg sõbrannaga, tütrega koos pitsa söömine ja kohvikus istumine.
Erakordselt kaunid õitsejad on teede ääres. Augustis pildistatud pere ema kinkis mulle ülikauni enda tehtud vaagna ja muidugi ostsin ma sügiseks paar villast püksikangast :P Kust tuleks küll aeg õmblemiseks???
Raamatud, mida lugesin:
” Armastus halbadel aegadel” Ewald Arenz
Väga liigutav raamat. Selline, mida ei saa kuidagi viuhhh läbi lugeda, vaid tuleb rahulikult süveneda, mõtiskleda, aga lõpuks ikkagi hakkad neelama, sest pinge kruvib, tunded lähevad intensiivsemaks ja raamat räägib ju armastusest. Igasugusest. 10/10
…/”Ma arvan, et oluline on see, et see on ilus. Jah, tõesti. See on oluline. Kõike, mis on ilus, peaks kaasa võtma, üles korjama. Liiga palju seda ju ka pole, või kuidas?”
Nad seisid kõrvuti ja vaatasid mõlemad linna peale. Clara tõstis fotoaparaadi. Olgugi et foto ei saanuks iial olla selline kui see, mida ta praegu nägi. Ei mingi panoraamfoto, lainurkvõte. Ta sai jäädvustada ainult ühe lõigu korraga. Tervikut ei näinud kaamera kunagi, nii nagu ei saanud see ka tundeid salvestada.”/…
Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja. Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik. Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast. Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?
Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.
“Šveitsi tütar” Soraya Lane
See on selle autori neljas raamat nn õdede saagast. Lihtne lugemine, aga õhtuks suurepärane ajaviide. Eelnevad olid “Itaalia tütar”, “Kreeka tütar” ja “Kuuba tütar”. Tundub, et neid tuleb ka juurde. Jälle sellised ajas rändavad jutustused ja juurte otsimised. Põnevad, kohati kurvad saagad, aga lõppevad ikka hästi. 8/10
Genfi järv, 1951: Delphine vaatas mehele otsa, puudutas sõrmeotstega ta põske ja suudles teda. Safiiridega tiaara sädeles nende kõrval. „Jah,“ sosistas ta viimaks mehele. „Ma abiellun sinuga, Florian. Kui sa leiad selleks võimaluse, siis ma luban, et abiellun sinuga.“ London, olevik. Georgia hoiab haruldast roosat safiiri peopesal ja silmitseb sädelevat kivikest hommikuvalguses. See jäeti talle Hope’s House’i, mis oli hooldekodu vallalistele emadele, kelle beebid anti lapsendada. Kuidas on see seotud tema suguvõsa minevikusaladustega? Georgia üritab safiiri unustada, sest ta süda on kunagistest haavadest alles hell. Kui aga selgub, et juveel on pärit hindamatu väärtusega tiaara küljest, mis kuulus kunagi Itaalia kuninglikule perekonnale, hakkab seda ümbritsev salapära teda paeluma. Ainus võimalus on sõita Genfi järve äärde, et kohtuda seal mehega, kes päris selle vapustava tiaara oma vanaisalt. Järve kaldal asuvasse linna jõudes räägib sümpaatne Luca talle, et on aastaid kadunud juveeli otsinud. Ta kibeleb teada saama, kuidas see Hope’s House’i sattus. Veetes koos päikselisi päevi muutuvad Georgia ja Luca lähedasteks. Nad avastavad Delphine’i ja Floriani kirgliku ning traagilise armastuse loo ja saavad teada, miks oli Delphine sunnitud langetama hävitavate tagajärgedega valusa otsuse. Kas aastakümneid vana saladus lõhub kõik, mida Georgia enda elu kohta teadis? Või aitab Delphine’i vaprus ka temal avada oma süda ning rajada koos Lucaga uus elu?
“Rannakohvik” Lucy Diamond
„Rannakohvik” on Lucy Diamondi klassikaline menuk, lugu uutest algustest, armastusest ja seiklustest.
Evie Flynn on alati olnud perekonna must lammas – unistaja ja triivija, kes erineb oma edukatest vanematest õdedest. Ta on üritanud teha endale nime näitleja, fotograafi ja lauljana, kuid sellest ei ole midagi välja tulnud. Nüüd elab ta asendustöötaja põrgulikku elu ja jagab kodu mõistliku, juba varakult penisonipõlveks valmistuva elukaaslasega. Eviel on tunne, et ta on elust kõrvale jäänud.
Siis hukkub tema armastatud tädi Jo autoõnnetuses ja jätab Eviele ootamatu päranduse – oma armsa rannakohviku Cornwallis. Evie otsustab esimest korda elus milleski edu saavutada ning suundub Cornwalli, et kohvik ja oma elu jälle järje peale saada. Ent nii töös kui ka armastuses ootab teda ees rohkem, kui ta loota julges …
Lucy Diamond kasvas üles Nottinghamis ja õppis Leedsi ülikoolis inglise kirjandust. Pärast ülikooli lõpetamist tegeles ta kirjastamisega ja töötas ka BBC-s ning hakkas vabal ajal erinevate varjunimede all lasteraamatuid kirjutama. Nüüdseks on Lucy avaldanud juba neliteist romaani.
“Elu parim elu” Kertu Jukkum
Ma olen seni kõik Kertu raamatud läbi lugenud ja see oli nüüd esimene, kus ma lõpuks hakkasin lugema diagonaalis. Miks? Ilmselt sellepärast, et rändamise lood kõnetavad mind rohkem, kui sportlikud saavutused, millest see viimane raamat koosneski. Kuigi ta väidab, et on tervem, kui 15 aastat tagasi, julgen ma väita, et selline eluviis on oma keha lõhkumine. Jah, praegu on veel ok. Kõik need traumad hakkavad endast tunda andma vanemas eas. Nojah, aga ei saagi
See on kirglik lugu sporti vihkavast elupõletajast, piiride ületamisest ja eneseleidmisest. Maratonide, triatlonide, suusamaratonide, mäevallutuste ja ultravõistluste kaudu viib teekond tahtejõu sügavustesse ja näitab, et suurimad takistused oleme seadnud endale ise. Ole valmis inspiratsioonivalanguks, mis innustab tossud jalga tõmbama ja ületama end ses pööraselt mugavas elus.
Spordibioloog Kristjan Port :
Haarav Ameerika mägede laadne reisikirjeldus algab kitsikusest pääsenud, taltsutamatust kirest tulvil 18aastase neiu seiklustega seal, kus pole sporti, ja jõuab sinna, kus on vähe peale spordi. Avameelne päevik avab napsulembust mitte varjavast meediategelasest ootamatult triatloni patrooniks sattunu vaikse, aga järjekindla kulgemise amatöör-vastupidavusspordi maailma, läbides maratone, triatlone ja ülimalt nõudlikke matku. Valmistuge avastama, kui paljude füüsiliselt ja vaimselt hirmutavate saavutusteni saab jõuda enne võimatuid. Olenemata sellest, kas otsite inspiratsiooni alustamiseks või ihkate lihtsalt elavaid lugusid sellest, kuidas sport saab rikastada elu, tervist ja õnne – see memuaarraamat pakub seda kõike.
Andres Sild, psühhiaater, psühhoterapeut:
Kuidas muuta harjumusi? Kuidas saavutada tervislik toitumine? Kuidas tulla välja mugavast tugitoolist ja lülitada oma elustiili piisav füüsiline koormus? Usun, et enamik meist tegeleb sarnaste küsimustega korduvalt. Ajakirjad, spetsialistid ja õpetused annavad ohtralt tarku soovitusi. Ometi on iseenda muutmine tegelikkuses üks ütlemata keeruline asi.
Psühhiaater J. L. Moreno on öelnud, et oleme küll harjunud kaasa tundma ohvrile, aga peaksime õppima kaasa elama loovale inimesele. Ehk siis inimesele, kes julgeb olla aktiivne, katsetada uusi asju, julgeb teha vigu ja minna edasi.
See raamat on üks üdini aus lugu sellisest julgest muutusest. Iga teekond, ka tõelise muutuse poole, on keerukas, täis okkaid ja roose, väga isiklik ja ainulaadne. Teiste muutumise ja arengu ainulaadsed lood annavad meile endile jõudu ja julgust leida ja arendada oma lugu. Me ei saa küll kopeerida teist, aga võime leida inspiratsiooni ja julgust oma rajal. Ja veel – teekonnal peavad olema õiged kaaslased. Ka selle kohta leiad elujaatavat inspiratsiooni ja eeskuju siit raamatust. See on päris lugu. Nii käivad muutused päriselt.
“Elevandi silm” Delia Owens, Mark Owens
Pärast menuki „Kalahari karje“ kirjutamist naasevad loodusteadlased Mark ja Delia Owens Aafrikasse, et jätkata oma uurimistööd. Nad arvavad, et on avastanud Sambias uue loodusparadiisi – Põhja-Luangwa oru, kus jõgedes sulistavad jõehobud, põõsastes luuravad lõvid ja elevandid jalutavad laagrisse, et maiustada puuviljadega. Ent selle rahuliku idülli purustavad peagi piirkonnas tegutsevad arvukad salakütid, kes hakkavad elevante massiliselt tapma. Owensid asuvad loomade eest vapralt võitlusse, püüdes samal ajal aidata ka kohalikke külaelanikke. See on haarav lugu nende pingutustest päästa nii org kui omaenda elu.
Delia Owensilt on varem eesti keeles ilmunud „Kalahari karje“ ja rahvusvaheline hitt „Kus laulavad langustid“, mille põhjal on valminud ka samanimeline mängufilm.
“Rannakohvik” Lucy Diamond
„Tõeline maiuspala.” – Katie Fforde
„Sujuv, haarav, usutav, lõbus ja südamlik.” – Heat
„Rannakohvik” on Lucy Diamondi klassikaline menuk, lugu uutest algustest, armastusest ja seiklustest.
Evie Flynn on alati olnud perekonna must lammas – unistaja ja triivija, kes erineb oma edukatest vanematest õdedest. Ta on üritanud teha endale nime näitleja, fotograafi ja lauljana, kuid sellest ei ole midagi välja tulnud. Nüüd elab ta asendustöötaja põrgulikku elu ja jagab kodu mõistliku, juba varakult penisonipõlveks valmistuva elukaaslasega. Eviel on tunne, et ta on elust kõrvale jäänud.
Siis hukkub tema armastatud tädi Jo autoõnnetuses ja jätab Eviele ootamatu päranduse – oma armsa rannakohviku Cornwallis. Evie otsustab esimest korda elus milleski edu saavutada ning suundub Cornwalli, et kohvik ja oma elu jälle järje peale saada. Ent nii töös kui ka armastuses ootab teda ees rohkem, kui ta loota julges …
Lucy Diamond kasvas üles Nottinghamis ja õppis Leedsi ülikoolis inglise kirjandust. Pärast ülikooli lõpetamist tegeles ta kirjastamisega ja töötas ka BBC-s ning hakkas vabal ajal erinevate varjunimede all lasteraamatuid kirjutama. Nüüdseks on Lucy avaldanud juba neliteist romaani.
“Need järgnevad päevad” Melissa Da Costa
Ülimalt sügav ja emotsionaalne raamat. Kohe väga meeldis ja soojalt soovitan lugeda. 10/10
Enam pole tunde. Enam pole kuupäevi. Nüüdsest on olemas vaid pärastpoole, hiljem. Enam pole ka päevi, pole ka öid. Olen ainult mina selles vaikses majas ja minu südamevalu.
21. juuni õhtul juhtub õnnetus, mis pöörab Amande’i elu pea peale. Ta kaotab kaks endale kõige kallimat inimest ja tema maailm variseb kokku. Oma leinas kolib – või põgeneb – ta Auvergne’i, seades end sisse vanasse majja, mis on mitu aastat tühjana seisnud, ja mille aed võssa kasvanud.
Amande leiab vanad aiakalendrid maja eelmise omaniku kirjutatud nõuannetega. Neid lugedes avastab Amande endas ootamatu kire ja vaikselt hakkab elurõõm ta ellu naasma. Aastaajad vahelduvad ning aed vana õunapuu, rohkete lillede ja hulkuva kassiga annab Amande’ile tasapisi tagasi soovi näha järgnevaid päevi.
Mélissa Da Costa (s 1990) unistas juba lapsena kirjanikuks saamisest. Ta on õppinud majandusteadust ja töötanud kommunikatsioonivaldkonnas. Da Costa elu muutus, kui kirjastaja leidis tema esikteose „Kogu taeva sinine” isekirjastamise veebisaidilt. Nüüdseks on Da Costa avaldanud kaheksa romaani ja kuulub Prantsusmaa populaarseimate kirjanike hulka. Tema romaane on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Aastatel 2023 ja 2024 oli ta Prantsusmaal enim müünud autor.
“Suveraamat” Tove Jansson
Seda raamatut olen ma aastaid tagasi lugenud. Mäletasin, et väga meeldis, aga filmi nüüd vaadates tekis tahtmine uuesti lugeda ja muidugi lugesin. Nii film kui raamat on suurepärased. 10/10
Elatanud kunstnik ja tema kuueaastane lapselaps suvitavad pisikesel Soome lahe saarel. Tasapisi kohanevad nad teineteise hirmude, tujude ja iseseisvuspuhangutega. Tekib ja tugevneb armastus, mis hõlmab mitte ainult suveelanikke, vaid ka saart ennast koos kõigi samblaste kivide, kõverate mändide ja ettearvamatu merega.
Napi huumori ja tarkuseteradega pikitud „Suveraamat“ on täiuslikult elujaatav raamat. Tove Jansson on siia pannud oma isiklikke kogemusi lõpututest saaresuvedest. See on pärl kesk kirjanduse merd, sõõm värsket õhku, viimse komani täis armastust inimese vastu.
„Suveraamat“ on üks Tove Janssoni kümnest täiskasvanute romaanist. Põhjamaades on see saavutanud klassikastaatuse.
“Musta jänese mõis” Eve Chase
Jäle üks väga hea lugemine. Sügav, valus, traagiline, õrn. 10/10
Täiuslik. – Red
Oivaline. – Lisa Jewell
Saladuslik minevik. Ammune suvi. Rääkimata looga maja…
„Viirastusi on kõikjal, mitte ainult emme viirastus metsas, vaid ka meie viirastused sellisena, nagu me olime neil pikkadel suvedel.”
Amber Alton teab, et Musta Jänese mõisas, tema Londoni pere Cornwalli maakodus, mööduvad tunnid teisiti, seal ei leidu kahte kella, mis näitaksid ühesugust aega. Suved on täiuslikud, ajatud. Altonite nelja lapse jaoks on see ideaalne suvepaik, kus ei juhtu suurt midagi – kuni ühel tormisel õhtul nende idülliline maailm puruneb.
Enam kui kolmkümmend aastat hiljem otsustab Lorna pidada pulmad Pencraw Halli suursuguste luuderohtu kasvanud seinte vahel. Aga sedamööda, kuidas teda kisub aina sügavamale umbe kasvanud mõisamaale, hakkavad pinnale tõusma poolmaetud mälestused tema emast ning Lorna leiab peagi, et on eksinud mõisa ajaloo labürinti, kus teda valdab kustutamatu teadmisjanu oma mineviku ja tolle kunagise õnneliku perekonna kohta, kelle mälestust on mõisas siiani tunda.
Rabav ja atmosfääri loov romaan keerleb põneva spiraalina kahe naise südamesse, keda lahutavad aastakümned, kuid seob päästmatult Musta Jänese mõisa süngete saladuste pundar.
Haaravalt loetav. Chase’i lugu on puhas rõõm. – Kirkus Reviews
Südantlõhestav. – Library Journal
Du Maurier’ kõhevike austajad leiavad selles romaanis kindla võitja. – Publishers Weekly
Eve Chase’i debüütromaan on nagu kaua kestev ilus unelm, mis näitab kohavaimu püsivat jõudu meie elus. – iBook Books of the Month
„Musta Jänese mõis” on ahvatlev ime, kus miski ei ole päris nii, nagu esmapilgul paistab. – Elizabeth Fremantle
Sünge, ilus ja ääretult lummav. – Rowan Coleman
Haarav ja südantlõhestav. – Katie Fforde
Hõrgult intrigeeriv romaan. – Alex Marwood
Puhas rõõm. Siin leidub kõike: oivalist miljööd, tegelasi, kellesse armuda, küllaga saladusi ning piisavalt käänakuid, et pakkuda peamurdmist kuni viimase leheküljeni. Imeline. – Veronica Henry
