Esimene koolipäev viimast korda keskhariduse teel- minu armas ja intelligentne tütar alustas oma viimast gümnaasiumiaastat. Ehk siis abiturient. Viimane kooliaasta on selline vastakaid tundeid tekitav. Ühtpidi nagu…jee, lõpuks on kõik 12 aastat kooli lõppemas. Teistpidi- õppimine jätkub, aga üha enam jääb möödanikku muretu lapsepõlv. Ees ootab tööinimese elu ja enam pole seda rõõmu, et terve suvi vaba. Jah, teatud oludel on – kui otsustad õpetajaameti kasuks või näiteks lood pere ja sünnivad lapsed. Aga…see pole enam kunagi see muretu vaba suvi, nagu kooliaegadel oli. Ka minul saab läbi kaudselt kooliteel kõndimine. Üliõpilaselu pole enam lapsevanema vastutusala. Niivõrd kuivõrd.
Igatahes oli tore ja tundeline esimene koolipäev ja mul on siiralt hea meel, et selles koolis on ka vanematel koolipereks olemise võimalus. Vanemad on alati oodatud aktustele, kooliüritustele, teatrisse, kontserdile, Toompeale lipuheiskamisele jne – koos oma lastega. Mul on päriselt kurb, et saame olla osa sellest koolist vaid 3 kiirelt mööduvat aastat ja samas olen nii, nii tänulik, et see võimalus meile osaks sai. Eelkõige pean selle eest tänama tütart, kelle võimekus, intelligents ja lai silmaring viisid ta sinna kooli õppima. Sel sügisel viis ta käekõrval algklasside majast peamaja saali väikese Hilda, kelle kaksikvend läks paralleelklassi. Südikas ja armas neiu. Soovime talle teadmisterohket ja rõõmsat kooliteed. Aktus oli armas ja mõnusalt lühike.
Peale aktust läksime koos tütre sõbranna perega La Boulangeriesse esimest koolipäeva tähistama. Sealt läksin mina koos tüdrukutega Rottermanni kvartalisse pildistama. Südamesõbrannad soovisid endast koos pilte teha.
Pojatütred alustasid 4. ja 6. kooliaastat. Kummaline mõelda, et tüdrukutest vanemal pole enam põhikooli lõpp mägede taga. Pikkustki nii palju, et silmad hakkavad minu omadega ühele kõrgusele jõudma.
Toredat kooliaastat kõikidele õppijatele!
Muumi 80 – tasside näitus
Sebisin tööle vitriini näituse. Kõigipoolt armastatud Muumi sai 80 aastaseks. Helsingis on sel puhul isegi Stockmanni kaubamaja peaukse kohale suur Muumi pandud. Vitriini sain ühe toreda Saku lasteaia õpetaja erakogu Muumidega tassidest, lisaks teise inimese erakogust mõned nõud ja muumimaja. Paar eset lisasin oma kodust. Nunnu näitus sai. Oktoobris plaanin lastele mõned muumiteemalised hommikutunnid teha. Ütlemata tore on, et Tallinnas Kiek in de Köki kindlustusmuuseumis on aastaks paigas muumiteemaline suur näitus. Katsun selle aja sees seal oma pojalastega ära käia ja mis seal salata, ise tahan ka näitust näha.
Tööalaselt hakkas samuti uus aasta – meie hooaeg algab pärast suve just septembrist ja läbi saab järgmise aasta juuni alguses. Kogu see aeg on hullumeelne tempo.
Kohe, kohe kui tööle tulin läks hoog sisse ja tuli takus. Üks töö ajab teist taga, mõtted käivad peas sisse välja, ideed lendavad pähe ja hakkavad elama oma elu, samas on jooksvaid asju mäekõrguselt. Õpetajad registreerivad tundidesse, üks klass registreerus juba 1. septembril ja käis tunnis ära. Tundub, et huvi tundide vastu on tõusvas trendis. Samal ajal tegin valmis esitluse slaidid lasteraamatukogutöötajate päeva ettekandeks ja kirjutasin sinna juurde enda joks tekstid ja märksõnad. See oli paras hull töö, sest läbi närida oli tarvis 15 maakonna + Tallina ja Tartu aastaaruanded. Lõpetasin aruande päev enne üritust keel vestil.
XXII Üleriigiline lasteraamatukoguhoidjate päev Viljandi Linnaraamatukogus (17. september)
No vot oli ikka üks äge päev! Hommikul sõitsin koos Kohila kolleegiga rongiga Viljandisse. Kell 10 olime kohal, kõndisime kesklinna ja olimegi Sakala keskuses. Väike kogunemisaeg kohviga ja siis juba erinevad ettekanded, esinemised, mängud, nominentide väljahõikamised jne.
Lõuna ajal käisin kolleegiga söömas Viljandi nooblis restorani Fellin. Väga nummi koht, hea toit ja teenindus.
Peale lõunat oli käes minu ettekande aeg. Ega ma ei ole mingi pabistaja. Kui on vaja esineda, siis tuleb ära teha ja mida hullu see siis ikka on. Üldiselt räägid ju teemal, milles oled tugev. Nojah, aga kui midagi peab üllatama, siis miski ikka üllatab. Võtsin oma 10 lk lisamaterjali, mida slaidide kõrvale rääkida ja läksin pulti 10 minutit enne esinemist ja mida ma avastasin? Eelmisel päeval prinditud materjalidest vaid kahel esimesel lehel oli kogu tekst nähtav, ülejäänutel…..jooksis ülevalt alla 6-7 cm laiuselt valge tühi riba. Nojah, mis teha. Sain endale õnneks tõestatud, et vanadusseniilsus veel ei kummita. Väga palju sellest tekstist oli paberitetagi meeles. Ehk oligi hea, et läks nii. Ettekanne tuli spontaanne, südamest ja humoorikas, sest ma ei pidanud paberilt järge ajama. Üks väga lugupeetud lastekirjanduse uurija ja pikaajaline lastetöötaja, kes on ka fantastiline ja hinnatud esineja, tegi mulle pärast komplimendi, mida ma väga hindan – “Mul on su ettekandele vaid üks etteheide! Ma ei saanud üldse tukkuma jääda!!!”
Päeva lõpus toimus tänavune tiitlile “Parim lasteraamatukoguhoidja 2025” nominentide tutvustamine ja varsti sai see sündmus läbi ning inimesed läksid kes kuhu. Osad koju, osad Viljandi kõhelugude tuurile ja osad nende linnaraamatukogu tuurile. Mina käisin viimasel, sest seda viis läbi Kalli ja meil olid temaga pärastiseks plaanid.
Eelmises pildiplokis on kaks vaadet Viljandi linnaraamatukogust, kaks seent ühelt näituselt ja üüratu suure raamatu riiuli otsast lauale teiseldamine, kus on üliilusad lindude pildid. Raamatukogu sai selle raamatu kelleltki annetusena ja selliseid on maailmas kõigest 500 tk. Tõeline haruldus ja no kohe ülikaunid pildid.
Peale ringkäiku läksime aga Kohila kolleegiga ja Viljandi Kalliga kohvikusse nimega Kodukohvik, mis oli mugavalt raamatukogu vastas ja kus me veetsime tervelt 2 tundi enne viimast Tallinna suunduvat rongi. Aeg sai veedetud ülitoredasti. Kohviku kohta jagub mul vaid ülivõrdes sõnu ja emotsioone, rääkimata kolleegidest, kellega oli nii tore lobiseda ja naerda. Nii tööst, kui muidu elust ja olust. Kohviku rosinaks on kasutatavad Marimekko nõud.
Silm puhkas, päriselt. Lisaks olid Marimekko nõud ka müügis ja sel korral veel soodustusega -30%. Vedas, sest seal oli see imeline vaagen, mida ma olen kaks korda kinkinud, aga endale pole kuidagi raatsinud osta. Nüüd sain selle 10€ soodsamalt, kui ta muidu tavaliselt müügis on. Vat nii vähe ongi õnneks tarvis! Hea, et kohvik asub minust ohutus kauguses, muidu oleks ma seal püsikunde ja kulutaks oma vähesegi raha imeliste nõude peale.
Kodus magama minnes sain aru, et mul oli kallal päevaeufooria ehk siis päev oli nii hea energiaga, et elevus ei lasknud uinuda, kuigi väsimus oli suur. Lasteraamatukoguhoidjad on üks ütlemata positiivne ja äge rahvas. Nii palju toredaid kohtumisi ja kallistamisi heade kolleegidega, huvitavad ettekanded ja tegevused. Lausa kurb, et aega ei jagunud kõigi nendega pikemalt vestelda. Suurepärased kohvikukogemused…kokku oligi üks õnne täis päev.
Prantsuse meeleolud. Tortelier ja Kits
Tortelieri-i dirigeeritud ERSO kontserti käisin kuulamas ka tema eelmisel Eestis käidud korral, kevadel. Suurepärane kontsert oli. Seekord külastasin kontserti koos armsa kolleegiga, kellega me ikka aeg-ajalt koos kultuuri naudime ja loomulikult ei pidanud kontserdis pettuma. ERSO kontserdid, pole tähtis, kes orkestri ees esineb või dirigeerib – on alati kõrgel tasemel ja nauditavad. Marcel Kits on väga hinnatud tšellist, kellel on ülitundlik mängumaneer ja kaunis kõla. Linna jõudsime kell 16, seega 3 tunni sisse enne kontserdi alagust, mahtus üks ravioolide söömine ja üks kohvipaus ning pisut jalutades hea ilma nautimist.
MARCEL JOHANNES KITS tšello, ERSO, dirigent YAN PASCAL TORTELIER
ERSO ette naasis dirigent Yan Pascal Tortelier, kelle prantsuse muusikast täidetud kava võeti 2025. aasta märtsis vastu suure menuga(käisime seda kuulamas ja oli super). Ka seekord on dirigendil kaasas 19. sajandi prantsuse heliloojate looming, alustades moodsa orkestratsioonikunsti isa Hector Berliozi avamänguga ooperile „Benvenuto Cellini“. Marcel Johannes Kitse soleerimisel kõlab haruldane pärl – Édouard Lalo tšellokontsert. Kava võtab kokku lühikeseks jäänud eluga helilooja Ernest Chaussoni üks tuntuimad teoseid, sümfoonia B-duur.
Kaks ülemist pilti ERSO kogust.
Peale kontserti jalutasime aeglaselt raudteejaama, et sõita viimase rongiga koju. Ilm oli imeliselt mahe, rahvast linnas palju. Nautisime.
ERSO hooaja avakontsert. Mahleri neljas
Ühtlasi oli see ka meie kontsardihooaja avakontsert. Eelmisena mainitud kontserdil käisime tegelikult nädala hiljem.
Ma ei tea, kuidas see on juhtunud, aga ma pole ühtegi Mahleri kontserti elavas ettekandes seni kuulamas käinud. No tegelikult natuke ikka tean kuidas. 2. ja 5. puhul polnud pileteid võtta ja mis seal salata, pilet oli kallis. Sel korral külastasime kontserti kolmekesi- mina, mu armas kolleeg Urve ja minu sõbranna Eda. Tütar pidi tulema, aga viimasel hetkel pakkusin piletit sõbrannale, sest tütrel juhtus koolis olema rebaste retsimise lõpetamise päev ja ta ei saanud oma rebast üksi jätta. Lisaks Mahlerile oli kontserdi kavas ka Kõrvits ja Schumann. Klaverikontserdi solist Alexandra Dariescu on fantastiline pianist, särav naine.
ALEXANDRA DARIESCU on visionäär, kes toob oma kavadesse ja
esinemistesse julge uudishimu, uuenduslikkuse ja kunstilise terviklikkuse.
Tema repertuaar ulatub Tšaikovski, Griegi, Rahmaninovi, Raveli ja Chopini
armastatud klassikast kuni Clara Schumanni, Nadia Boulanger’, George
Enescu ja Doreen Carwitheni taasavastatud pärliteni, tehes temast eristuva
ja originaalse hääle rahvusvahelistel lavadel.
Maailmas kõrgelt hinnatud solistina on Dariescu loonud tihedad sidemed
paljude orkestritega, nagu BBC Sümfooniaorkester, Academy of St. Martin
in the Fields, Detroiti ja Melbourne’i sümfooniaorkestrid. Ta on esinenud
koos Londoni Sümfooniaorkestri, Orchestre National de France’i, Londoni,
Stockholmi, Oslo ja Kopenhaageni filharmooniaorkestritega ning Sydney,
Houstoni, Detroiti, Seattle’i ja Vancouveri sümfooniaorkestritega. Tema
koostööpartnerite seas on olnud sellised nimekad dirigendid nagu Ádám
Fischer, Cristian M?celaru, Alain Altinoglu, Sakari Oramo, John Storgårds,
Fabien Gabel, Vasily Petrenko, Ryan Bancroft, James Gaffigan ja JoAnn
Falletta.
Urvega käisime ka eelkontserdil kuulamas kahte andekat noort muusikut, sopnsorite tänamist ja need kaks piigat said kätte Olari Eltsi nimelise stipendiumi. Bravo! Noored ja andekad ja super, kui toetatakse. Tüdrukud on alles 13 ja 15 aastat vanad. Talent ja töökus!
Seekordsed stipendiaadid on senistest laureaatidest noorimad – Anna Katarina Tralla on 15-aastane, Aleksandra Maria Tralla kõigest 13-aastane. Anna Katarina alustas viiuliõpinguid 3-aastaselt Viorel Tarara ja Olga Nodeli viiuliklassis. Alates 2016. aastast jätkas ta Pille Tralla viiuliklassis Tallinna Muusika- ja Balletikoolis. Anna Katarina osaleb regulaarselt professor Erik Schumanni meistrikursustel ning mängib Tomaso Eberle viiulil (omanik Egon Elstein), mille on tema kasutusse andnud Eesti Pillifond. Aleksandra Maria Tralla alustas tšelloõpinguid 4-aastaselt Mart Laasi juhendamisel, kelle tšelloklassis õpib ta ka praegu Tallinna Muusika- ja Balletikoolis. Aleksandra Maria on osalenud professor Wolfgang Emanuel Schmidti, professor Steven Isserlise, professor Denis Severini, professor Martti Rousi ja professor Paolo Bonamini meistrikursustel.
„Mõlemad noored muusikud on just sellises vanuses, kus regulaarsed õpingud parimate õpetajate juures nii Eestis kui ka väljaspool on edasise arengu jaoks vältimatud,“ rääkis Olari Elts. „Õed on juba praeguseks võitnud konkursse Tallinnast Pariisini ja sellega tõestanud oma pühendumist ning uskumatut tehnilist küpsust, süvenemisvõimet ja muusikalist tundlikkust,“ põhjendas Olari Elts stipendiaatide valikut.
ALEXANDRA DARIESCU klaver, SANDRA LAAGUS metsosopran, ERSO, dirigent OLARI ELTS
Kava
kell 18 – eelkontsert
Amy Beach (1867–1944) Romanss, op. 23 (1893)
Anna Katarina Tralla ja Lea Leiten
Gaspar Cassadó (1897–1966) „Requiebros“ (1931)
Aleksandra Maria Tralla ja Lea Leiten
Toimub sponsorite ja toetajate tänamine.
kell 19 – sümfooniakontsert
ALEXANDRA DARIESCU klaver
SANDRA LAAGUS metsosopran
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Kontsertmeister Dalia Dedinskaite
Dirigent OLARI ELTS
Tõnu Kõrvits (1969)
„Kellade fantaasia“ (2025, esiettekanne)
Clara Schumann (1819–1896)
Klaverikontsert a-moll, op. 7 (1835)
Allegro maestoso
Romanze: Andante non troppo con grazia
Finale: Allegro non troppo – Allegro molto
vaheaeg
Toimub Olari Eltsi nimelise stipendiumi üleandmine.
Gustav Mahler (1860–1911)
Sümfoonia nr 4 (1901)
Bedächtig, nicht eilen
In gemächlicher Bewegung, ohne Hast
Ruhevoll, poco adagio
Wir geniessen die Himmlischen Freuden. Sehr behaglich
ERSO 99. hooaja avas Tõnu Kõrvitsa uudisteos, hommage Elleri „Kelladele“, mis pani punkti kellakõla teemalisele kontserdiaastale. Kontserdi solist oli Rumeenia pianist Alexandra Dariescu, kelle esituses kõlab Clara Schumanni klaverikontsert. See teos ilmestab kõnekalt 19. sajandi edukaima naispianisti kompositsioonitehnilisi oskusi, muusikalist maitset ning klaverikäsitlust, milles leidub nii oma aja briljantset tehnikat kui ka uuemat poeetilisemat lähenemist. Õhtu lõpetas Gustav Mahleri neljas sümfoonia peadirigent Olari Eltsi juhatusel. Sümfoonia solist Sandra Laagus.
Veel septembris
Meie beebi sai ühe kuu vanuseks ja IKEA külastamise naljad.
Käisime meie tutikat beebit vaatamas. Sõime esimese täitunud kuu puhul torti, tegime pilte ja ajasime juttu.
Pärast külaskäiku suundusime teele jäävasse IKEA-sse, sest meil oli plaanis 2 asja osta. Päädis see muidugi sellega, et kodus käisime kahekesi 3x autost asju korterisse viimas. Nagu ikka, avastad kõiksugu asju, mida vaja oleks. Noh, muid asju oli tegelikult autos veel, mida oli tarvis üles viia. Põhiplaanis oli aga osta minu tuppa kardinapuu ja üks 40cm lai, pea laeni ulatuv riiul. Lisaks siis näiteks voodilina ja riidepuud(minu lemmikud), paar vajalikku lampi, paberkäterätti jne. Vajalikud pisiasjad, mis on seal lihtsalt piisavalt hea hinnaga, et ära osta.
Peale näidistesaalis tuulamist otsustasime seal ka süüa, et jaksaks pärast asju autosse tõsta. Vaatasime ringi, valisime ühe laua, istusime ja…teiselpool lilledega vaheseina ajas ennast lauast püsti minu suur poeg oma perega. Saime kõhutäie naerda, sest see oli päriselt ootamatu ja naljakas. Pärast tuulasime enne kassat leiunurgas ja seala kargas mulle järsku keegi seljatagant kaela- minu armas sõbranna :D Et siis sellest moraala – kui tahad kohata armsaid inimesi, mine pühapäeval IKEA-sse. Deckhatlonist ostsime tütrele sangaga termos-tassi. Sellega saab nüüd hommikuti kooli minnes terviseteed kaasa võtta – ingver, astelpaju, sidru, apelsin, mustsõstar ja mesi. See on üks hea
Korra käisime septembris sealkandis veel. Nimelt Hansaplant-is. Jäi kõrva, et vanema poja kaasa tahtis väga neile aeda värava ja maja sissepääsu vahele hortensiaid. Mõeldud tehtud- miniala on novembris sünnipäev – ostsime talle varajase kingituse ära – 4 hortensiapõõsast. Samal õhtul istutasime nad kenasti maha. Hortensiatega ei saanud ma kuidagi oodata novembrini ja saigi sedasi otsustatud. Mis põhiline, see tegi kingisaajale palju rõõmu.
Käisin oma armsa minia ema juubelil. No ok, ma käisin lausa kaks korda. Esmalt koos juubilari sõpradega ja siis koos perega. Viimasel korral tegin nende perest ka aias pilte. Ja no seal on koerad, kes õnneks ei aja karvu. Igavesed lõbusad naasklid.
Eelviimasel septembri päeval saatis naabrinaine mind oma aiamaale hortensiaid rappima, sest öökülmad olid kohala. Sai neid siis tuppa igale poole.
Mis veel?
Sügis on saabunud, aeg kirjut loodust nautida ja kvalaiteetset õunasiidriäädikat veega tee asemel enne lõunat mananustada :D
Õmblesin peaaegu valamis ammu väljalõigatud peenvillasest kangast püksid – endale. Puudu on kinnitushaak ja kui lapsel mahti, peaks allääred ära täpsustama. Ehk tuleb nendest millalgi veel mõni pilt, aga hetkel vaid see, kus on nähtaval peenelt töödeldud värvli sisemine pool. Et kangaid ikka puudu ei oleks, tulid kohe 3 asemele. Ühest mustast paksemast viskoosist tulevad vabalt langevad pidulikud püksid, teisest kreppviskoosist tütrele teatrikleit ja värviliste sulgedega kangast saab ühel päeval pluus. Triibuline peenvillane kangas on tegelikult kaunilt sügavsinine. Pildile jäi ikka päris valet värvi.
Sügisel tuleb apetiitseid toite valmistada. Mulle meeldivad kirevad värsked salatid ja suvikõrvitsast pannkoogid. Iittala nõud ainult täiendavad hüva toitu.
30. septembri hommik oli külm.
Raamatud septembris
Paistab, et lugeda oli septembris vähe aega. Midagi siiski. Üheski ei pidanud ka pettuma. Kõik väga head raamatud.
“Luksuskaubamaja sõpruskond” Ruth Kvarnström – Jones
Teine raamat sarjast Stockholmi pärlid. Väga meeldis, kuigi vahepeala andis ikka tegelastel järge hoida. Keerulised rootsipärased perenimed pealegi. Väga ajastutruu ja mis tore, see kaubamaja on Rootsi pealinnas praegugi tegev. Tore oleks, kui sarjale lisa tuleks. 10/10
On aasta 1912 ja Euroopa seisab sõja lävel, aga Stockholmis on Joseph Sachs otsustanud kõige kiuste ehitada Põhja-Euroopa suurima kaubamaja, Nordiska Kompanieti (N.K.).
Märta rõõm muutub ahastuseks, kui tema sakslasest peigmees peab sõja puhkedes kodumaale naasma. Torun, Beda, Ottilia ja Karolina annavad endast küll parima, aga Toruni südant pureb keset sõjaaja häda ja viletsust omaenda salajane mure.
Samal ajal sõlmitakse uusi sidemeid ja sõprussuhteid. N.K. kuulsas prantsuse moeateljees liiguvad õmblejannade keeled sama nobedalt kui näpud. Ellen Sachs kannab hoolt, et kampa võetakse uus uje kassapidaja Maria, ning õige pea liitub nendega ka noor ja ilus Victoria Ekman, kellel pole suuremat soovi kui pääseda unisest Rättvikist kihavasse suurlinna.
Stockholmi suurejoonelise kaubamaja taustal arenev sõprus aitab naistel üle elada kõik selle ränga meeste sõja raskused ning jõuda elurõõmsatesse 1920-ndatesse. „Sõpruskond” hõlmab viitteist aastat ning tugineb Joseph Sachsi ja tema imelise Nordiska Kompanieti tõsiloole. Selles kaubamajas on klient kuningas ja kuningas klient.
„Luksuskaubamaja sõpruskond” on sarja „Stockholmi pärlid” teine raamat. „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” oli lugejate seas ülimalt menukas nii Rootsis kui ka välismaal.
“Nimed” Florence Knapp
Jälle üks üdini teistmoodi ja huvitav raamat. Autori esimene teos ja kohe väga tugev. Loodetavasti ei jää see ainsaks ja kirjutab teisigi häid raamatuid. Raamat on ju teemalt tegelikult valus – perevägivald. Samas on ütlemata huvitavalt lahendatud ühe poisslapse lugu sünnist 7-aastaste tsüklitena, lähtuvalt nimest. Lähtuvalt sellest, kuidas erinevad nimed võiksid muuta tema saatus ja ka pereliikmete saatust. Kolm erinevat võimalust. 10/10
Erakordne romaan, mis küsib: kas nimi võib elusaatust muuta?
Pärast katastroofilist tormi asub Cora koos oma üheksa-aastase tütre Maiaga teele, et minna oma poja sündi registreerima. Tema abikaasa Gordon, kohalik arst, kes on inimeste hulgas väga austatud, kuid kodus õudne hirmuvalitseja, tahab, et naine paneks pojale tema nime. Aga kui perekonnaseisuametnik küsib, mida ta tahab oma lapsele nimeks panna, lööb Cora kõhklema…
Üle kolmekümne viie aasta kulgevad kõrvuti kolm alternatiivset versiooni Cora ja tema väikese poja elust, mida kujundab nimevalik. „Nimede” mitmekihiline proosa uurib koduvägivalla valusat lumepalliefekti, segaseid peresuhteid ning iseseisvuse ja tervenemise võimalikkust.
Harukordse tundlikkuse ja sügavusega tõmbab Knapp meid kaasa ühe perekonna loosse, mida jutustatakse mis-siis-kui prisma kaudu, pannes meid mõtisklema „üheainsa kalli elu” üle, mis meile on antud. Raamatu hiilgavalt fantaasiarikas struktuur, hoogne jutustus ja piinav emotsionaalne jõud teevad „Nimedest” kindlasti moodsa klassika.
Florence Knapp on varem kirjutanud teaberaamatu sajanditevanusestlapiteki valmistamise meetodist ning teinud kaastööd ühe V&A muuseumi raamatu koostamisel. Ta elab oma abikaasa ja koeraga Londoni lähistel. Nende kaks last on pesast välja lennanud. „Nimed” on Florence Knappi debüütromaan ja ilmub peagi kahekümne kolmes keeles.
“Betty” Tiffany McDaniel
Jälle valusalt aus ja kohati jõhker lugu, mis põhineb tõsielul. Raamatu peakangelanna on autori ema. Ameerika elu 60-ndate alguses, värviliste ahistamine ja diskrimineerimine, ühe pere valus lugu. Lugu naistest, keda väärkoheldi läbi põlvkondade. 10/10
„Tüdrukust sirgub naine, noatera kõril.”
Nii algab Betty Carpenteri lugu. Betty sünnib 1954. aastal. Tema isa on tšerokii ja ema valge naine. Betty on peres kaheksast lapsest kuues ja kõige rohkem isa moodi. Väike Indiaanlane, nagu isa teda kutsub. Nad on viletsal järjel ja vägivald ähvardab neid nii väljaspool kodu kui kohutaval kombel ka pereringis. Isa jutustatud lugude toel leiab Betty pelgupaiga loodusest, mis on täis imesid, kuid pikapeale tulevad päevavalgele pere süngeimad saladused. Kõige rängem on see, et tüdruk ei saa neid kellegagi jagada.
Raskustest hoolimata on Betty südikas. Ta elav uudishimu looduse ja armastus õdede-vendade vastu ning isa imepärased lood toidavad tema kujutlusvõimet ning kõige koletu kiuste, mida ta kogenud on, leiab ta oma väljapääsu: ta hakkab kirjutama. Ta paneb paberile ka üleelatud õudused ning matab need sügavale maha – hetked, mis lõikasid nii valusalt südamesse, et neist ei saanud rääkidagi. Aga viimaks on aeg.
Romaan põhineb Tiffany McDanieli enda ema lool. See on korraga valus ja poeetiline lugu ühe väikese tüdruku sirgumisest nooreks naiseks.
“Safranisügis” Maija Kajanto
Sarja kolmas raamat. head kerged lugemised kõik ja toredad äratundmised, sets Soome on meil ju lähedal ja käidud seala küll. Ladus ja mõnus lugu. Kerge lugemine. 8/10
Lugejad teavad Maija Kajanto „Kaneelirullisuvest“, et Krisse lahkus toidutrendifirmast ja hakkas maal pidama vanaema kohvikut, „Datlitalves“ lisandus veel ka väike hotell.
„Safranisügises“ elavad Krisse ja Tommi õnnelikult koos, kuid suhtlus Tommi vanematega osutub väga keeruliseks. Üllataval kombel paranevad Krisse suhted aga oma Pühajõele sõitnud emaga – suursaatkonnas töötanud peen ema aitab tal Tommi vanematele peaaegu meeldima hakata.
Hotelliketil Valle Rosa, kuhu Krissegi hotell nüüd kuulub, läheb aga halvasti ning et elu veelgi ärevam oleks, tegutseb vallakeskuses veider sarisüütaja. Lisaks paneb elu Krisse ette valiku: kas sõita Tommi töö pärast Horvaatiasse või mitte …
„Jõudsin mitu aastat töötada ka suures toiduainetekontsernis, selles valdkonnas liigub samuti põnevaid töökohti, kui peaks tulema tahtmine karjääri teha,“ selgitas Krisse.
„Mida sa seal tegid?“ küsis Tommi isa.
„Mõtlesin retsepte välja,“ sõnas Krisse kergelt.
„Tõesti või?“ hämmastus Tommi ema. „Meile tuli millalgi mingi Wopeki väljaanne koju. Selles oli üks imeline sidrunise lõhepasta retsept, tegin seda mitu korda.“
Krisse ei suutnud naeratust varjata. „Ka see oli minu retsept,“ sõnas Krisse, tõstes Tommi ema poole klaasi. „Tore kuulda, et sulle meeldis.“
Šahh ja matt, mõtles Krisse, nähes, kuidas Tommi ema teda äärmise hämmastusega silmitsema jäi. Naine tundus olevat kuidagi väiksemaks jäänud, justnagu kokku tõmbunud. Krissel oli tahtmine valju häälega naerda. Olles tundnud ennast selle naise söögilaua ääres mõttetu saiakäkerdajana, kavatses Krisse nüüd täiega revanši nautida.
“Suveaeg” Maeve Haran
Varraku ajaviiteromaanide sarjas on valdavalt head raamatud. Nii ka see. Ladus, eluline, täis erinevaid keerdkäike ja üllatusi, põnevaid karaktereid, naeru ja pisaraid. 9/10
„Suveaja” kangelanna Gina Greenhillsi abielu on karile jooksnud, äri ohus ja isegi pikisilmi oodatud soojamaapuhkusest ei saa asja. Ootamatult pakutakse talle tööampsu tema sünnilinnas Southdownis, kus tuleks lahendada isepäise vanaproua Maudie häärberist kadunud väärtuslike antiikesemete mõistatus. Gina ja Eve pagesid sellest Inglismaa lõunaranniku kuurordist esimesel võimalusel, Ruth aga jäi. Nüüd on see kooliaegne sõpruskond uuesti koos ja üksteisel abiks. Vanu tuttavaid on teisigi, näiteks Gina omaaegne kohmakas tantsupartner Daniel Napier, kellest on saanud šikk mees. Suur suvi, sillerdav meri, päike, töö ja seltskond – ning endalegi ootamatult hakkab Ginale siin nii meeldima, et ta otsustab jääda ja vanas kohas uuesti alustada. Jätkub ka närvikõdi, sest elul on varuks nii mõndagi.
Oxfordi ülikooli juristidiplom taskus, töötas Maeve Haran ajakirjanduses ja televisioonis, kuni 2014. aastal ilmus tema esimene raamat, nüüdseks 26 keelde tõlgitud romantiline lugu „Kõik olemas” („Having It All”). Tänaseks on lisandunud kaksteist kaasaegset elu käsitlevat ja kaks ajaloolist romaani ning üks mitteilukirjanduslik teos. 2023. aastal ilmus eesti keeles Harani romaan „Puhkus Itaalias”.
