Jätkus puhkus. 2. juulil oli taas üks harukordne soe ilm ja seadsin sammud lugemisest lamatiste vältimiseks Tallinna. Mõned vajalikud ostud olid tarvis teha, mõeldes lähenevale laulupeole ja lõpuks leidsin endale ka sobivad teksased jalga. Niisama jalutada tahtsin ka.
Olin nädala töölt ära olnud ja…olgem ausad, igatsesin tassikest kohvi. Ma olen ju tegelikkuses väike kohvitaja, pigem tööl kolleegiga seltskonna pärast joome kohvi lahjemat versiooni ehk kohvilaadset toodet. Kodus ei joo üldse. Aga…lase mind linna ja siban kohe oma lemmik-kohvikusse kohvi/koogile. Jah, esimene peatus La Boulangerie. Nende ekleerid on võrrratuuud!!! Muud koogid/saiad muidugi ka. Tatrajahu krepid täidisega on lemmikud, kui tõhusamalt süüa soovin. See pildil olev vaarika ja keedukreemi lipsuke on suussulav!
Rotermanni kvartalis armastan ma alati hulkuda ja sealne arhitektuur ei pane õnneks õudusest niutsuma. Kõik, mis sinna ehitatakse, paitab silma ja sobib ansamblisse.
Viimati lisandunud Golden Gate on lausa suurepärane. Kui nüüd seal Poordi tänava pool need mahhinaatorite pooleliolevad majad samuti valmis saaks…oleks eriti šeff.
Ootamatult olid käes puhkuse 3 viimast päeva ja ees terendas laulupidu. Reedel tegelesin koduste asjadega ja õhtupoole käisin poja perega rukkililli, karikakraid ja viljapäid hankimas. Tütar oli neljapäevast laululaval proovides. Loomulikult naasis laulupeoks ka sant suusailm, seega-2.juuliks me pruuniks ei saanud ja peaasi, et pidevast vihmast rooste ei läheks :P
Reedel tegin pärja valmis, viskasin keebi kotti ja ruttasin lõunasele rongile. Tütar ühines minuga Saku peatuses ja sai pärja pähe. Tallinna jõudes loomulikult sadas. Võtsime suuna Vabaduse väljaku poole lootes saada kätte vee rongkäigu Raplamaa kolonni, kus meie pere kaks neiukest oma kooridega olid, aga võta näpust…nagu öeldakse, nägime vaid punaseid tagatulesid. Tütrel oli Leelo kooriga kogunemine alles kell 15, sellest me ka nii hilja linna tulime. Eks ta oleks meeleldi marssinud ka oma kooli segakooriga, aga klooni tal endast veel pole, et kahes kohas korraga olla. Tuli valida ja valis Üle-eestilise neidudekoori Leelo. Jätsin ta Vabaka tunneli katuse alla oma koorisõpru ootama, võttes ise suuna kesklinna.
Ma arvasin, et tuginedes eelmise laulupeo märgadele kogemustele, oleks mõistlik panna jalga kummikud. Nojah, ostsin endale eelmisel päeval ühed sinised…aga see ei olnud liiga hea mõte. Kole valus oli nendega kablutada. Sellegipoolest, üritasin jõuda Narva maanteele, kus vanem poeg koos kaasaga ootasid rongkäigus Raplamaa kolonnis oma lapsi. Mingi hetk sain aru, et selleks ajaks ma nende juurde ei jõua, et lastele lehvitada ja targem on kohe liikuda T1 keskusesse, kus poja auto seisis. Mis sest autost? Noorem poeg otsustas, et see on kõige õigem päev oma uues majas soolaleivapidu vahmiiliga pidada. Ma küll mõtlesin, et hiilin üldse kõrvale ja läheme Kirkega mõni teine kord, aga…kus sa sellega, poeg helistas ja kamandas kohale, sest tema olla palju süüa teinud. Nii ma siis kohtusin T1-s pojaga ja sõitsime koos Uus-Järvekülla soolaleivapeole. Ah jaa, kõndides Majaka tänaval avastasin, et lillepoes on hea hinnaga ilusad suured õitsvate lilledega potid. Haarasin sealt kaks kaunitari- jorjenid ja lõvilõuad, kaasa, et lapsed saaks need maja terrassile panna. Peaks ütlema, et lillede hind oli seal Majaka tänaval harukordselt hea. Kui me kohale jõudsime, olid teised kõik kohal ja söönud. Koorisime oma märjad joped maha ja liitusime seltskonnaga. Mul olid selleks hetkeks teksad märjad ja jalad valusad. Oh ja ah vihmametsas!!! Tore soolaleib oli ja kaunis uus kodu noortel. Tasapisi hakkas seltskond laiali tilkuma ja mina sõitsin minia vanematega pealinna tagasi, et sealt juba edasi lauluväljakule minna õhtust avakontserti kuulama.
Ilus kontsert oli, vihmane kontsert oli. VIP-ala taga seistes leidsin endale kontserdisõbranna ja meil oli tore koos kuulata ning laulude vaheajal muljetada. Esinesid valikkoorid, kes olidki terve aja laval. Lõpuks lisandusid ühendkooride lauljad, et laulda lõpulaulud. Kirke seisis seal laval algusest lõpuni püsti. Laulis valiknaiskooridega, valiksegakooridega ja ühendkooridega. Peale kontserti saime kokku ja hakkasime seiklema Balti jaama. Bussidele saada tundus lootusetu ja hakkasime jalgsi minema. Mingil ajal saime siiski aru, et jalad enam ei kanna ja tellisime Bolt-i. Ära sa märgi, aga 2 minuti pärast oli takso ees ja 5€-ga olime raudteejaamas.
Jaamas saime pisut oodata ja õnneks loksus see öine lisarong varakult sisse, et ülejäänud tunni saime istuda vähemasti soojas ja kuivas. Ma ei tea mida ja kas üldse Elronis mõeldakse, aga…laupäeval panna kell 00.30 haakes kaks rongi Viljandisse sõitma oli rumaluse tipp. Põhipäev oli ju pühapäev ja kes ometi sõidab öösel tagasi Viljandisse? Rongid olid sisuliselt tühjad. Kui kontsert lõppes kell 22.30, siis lisarongile oleks sobinud väljumine pigem hiljemalt kell 23.45. Samas…järgmisel päeval, kui on teada, et alatiiii laulupeo lõpp venib, ei pandagi lisarongi, aga…22.27 rongi peale sealt enam läbi rahvamasside ja umbes liikluse ei jõua ja see on viimane meie suuna rong Türini. Seal oleks pidanud olema kell 23.30 väljuv lisarong. Tundub, et otsustajad ei käi ise laulupeol ega sõida rongiga.
Igatahes, meie jõudsime esimesel õhtul(öösel)- väsinud, märjad, aga õnnelikud- koju. Laps väljus Kasemetses, mina Raplas. Magama sain peale 3, seega ees ootas unine hommik, et tagasi linna sõita.
Hommikul siis toimetused silmad kinni ja taas lõunasele rongile. Jalad olid kummaritega villi hõõrutud igast vähegi kõrgemast kohast, seega loosi läksid vabaaja jalatsid. Mis tähendas, et esimese tunniga olid jalad märjad ja õhtuni tatsasin “švammide” peal.
Linna jõudes lippasin läbi Rottermannist ja ostsin alles ülespandavast uuest kauplusest korraliku vihmakeebi. Küsi ja sa saad! Edasi bussi peale ja lauluväljakule. Peale mõningast sabatamist olin platsil ja otsisin üles vanema poja oma kaasaga(eelmisest päevast targemana oli poeg kalamehe pükstes ja kummikutes :D). Nendega pisut lobisedes, läksin otsisin üles tema noorema tütrekese. Nemad läksid rivistuma, siis jalutasin mereväravate poole Kirkele vastu. Saime veel korra rivistusel meie kõige nooremaga lobiseda ja juba nad läksid lavale ja…Kirke naiskooridega rivistuma. Suurem väikestest oli sel ajal paviljonides söömas. Tema sain ma millalgi ka korraks platsil kätte, aga selleks ajaks oli noorem mudilaskooriga juba koju sõitnud. Seega jah…oma kolme piigat ma korraga ühele pildile ei saanudki, sest kogu aeg oli keegi kas laval või söömas või rivistumas jne. Meie kaks vanemat neidu olid platsil viimase lauluni.
Kuna ma sain aru, et viimasele rongile me Kirkega ei jõua, leppisime kokku, et peale kontserti lähen mina koju oma vanema poja autoga ja Kirke tellib endale sõbra järgi ning sõidab ööseks jälle Kasemetsa, et hommikul tagasi linna tööle sõita.
Esimese pildi tegin “Mesipuu poole” laulmise ajal. Imeliselt kaunis oli lauluväljakul tuhandete tulukestega ja laulsid nii koorid kui ka pealtvaatajad. Teise pildi autoriks on Aivar Pihelgas, kes tegi mu piigast pildi laulukaare all peale Grande Finale-t. Viimane pilt aga laval sugulase Anneli Teder poolt tehtud. Juhtusid lähestikku laulma.
Telepilti jõudis meie neiu kahe päeva jooksul päris palju :)
Lonkisime pool tundi auto juurde- poeg kalamehe pükstes ja säärikutes oma kaasaga ees ja mina lapselapsega järel. Olime paras paar, mõlemal jalad haiged :D Kuigi piiga ütles mulle alguses, et ta ei taha enam kunagi laulupeole tulla, siis kõndides sain tal tuju paremaks, autos taandus vaikselt väsimus ja tunne sai helgem. Tegelikult sain ma aru küll, miks 11-aastane laps oli nii väsinud ja tuju kehv. Olles ise aastaid olnud erinevas vanuses koorilauljate valveema jagasin ära kiiresti, et tema koori lapsed olid terve päeva vihmas ja külmas ripakil ega olnud hoitud vastutavate inimeste poolt. Loomulikult on lapsed, kes olnud poris ja vihmas juba üle 12 tunni ja valdava osa ajast oodanud oma päeva kahte esinemist, üdini väsinud ja tüdinenud, porised ja märjad. Nii isa kui mina käisime muidugi teda mingitel aegadel vaatamas, aga sellest ei piisanud, sest ega istuda märjaga polnud ikkagi kusagile. Kui Kirke lastekooris laulis, hoidsime me oma lauljaid nii “kaisus”, et keegi polnud õhtuks nördinud ja laulurõõm jäi alles. Laulupidudel esinemise rõõm samuti. Nüüdseks juba 15 aastat. Et siis see kivi on tõesti selle koori koorijuhi ja valveõpetajate kapsaaeda. Ka see ei ole ok, et lapsed proovipäeval ei leia oma pesa üles, sest ei tunne territooriumi ja õpetajad pole jaganud lastele oma telefoninumbreid.
Väike läbilõige tütre laulupidudest- esimene aastal 2011 olles laulupeo noorim laulja – 4,5 aastane.
Mis puudutab laulupeojärgseid avalikke kommentaare, siis…ma parem ei kommetaari, sest inimesed ei jaga tegelikult ööd ega mütsi asjast, millest räägivad. Puudub arusaam koorikultuurist, kultuurist laiemalt ja ka korraldusest. Vingviiulid tõmbasid ikka eriti haleda sae käima. Ei saanud piletit? Kes käskis piletiostu viimasele minutile jätta? Mina ostsin piletid vast pool kuud enne laulupidu täiesti probeemitult. 8 või 11€ pilet kallis? Päriselt??? Laulupidu on eliidile, sest kõik ei saa laulma ega kuulama….no kuulge, kuidas saab nii üldse mõelda? Laulukaare alla saavad ikka need, kes suudavad viisi hästi pidada ja õpivad repertuaari selgeks. Minge proovige seal ühendkooride ajal seista, rohkematele seal lihtsalt ruumi pole. Miks olid pinkidega nn wip-alal kohad mingi aeg tühjad? Teate, seal ei istunud eliit, mul kaks kolleegi oma peredega istusid seal samuti, piletid ostsid netist ja tõde on see, et turismifirmad ostavad sinna massiliselt kohti välisturistidele, kes pole nii vaprad vihmas istujad, kui eestlased. Nii need tühimikud tekivad. Ühesõnaga….piinlik oli lugeda.
Et lõpetada positiivsel noodil, sest laulupidu oli vaatamata vihmale suurepärane ja kontserdid kaunid, panen siia netist kogutud kaunid pildid – droonifotod kindlasti Kaupo Kaldalt, muud fotod Tiina Tuul, Aivar Pihlegas, Sven Zacek ja võimalik, et keegi veel – tänud kõikidele fotograafidele ilusate jäädvustuste eest ja et te oma piltide all ka peost ülivõrdes rääkisite! Järgmise peoni! Mina piirdusin telefoniga pildistamisega ja seegi sai lõpuks vihmakahjustuse.
Olav Ehala ja Leelo Tungal – viljakad loojad ja eestlaste lemmikud
Üle-eestiline neidudekoor Leelo koos oma armsa dirigendi Külli Kiivetiga, kes oli ka naiskooride liigijuht
Imeline Külli Kiivet
Peale laulupidu sai puhkus läbi. Kaks nädalat kui linnutiivul. Ega peale kahte päeva vihmas kangelaslikult püstijalu kõige kiuste kontserti nautides hommikul tööle minna tore ei olnud. Alamagamine ja väsimus tekitasid tunde, et oleks nagu pastamasina vahelt läbi käinud. Tööle läksin ikka vaid sellepärast, et pidin minema. Pärast väsitavat ja keerulist poolt aastat oli 2 nädalat puhkust vähe, aga elame edasi.
11-13. juuli – merepäevad
Tütretirts oli merepäevadel taaskord tööl vabatahtlikuna, seekord meediatoimetuses. Tänavu ei olnud merepäevad nii mastaapsed, kui möödunud aastal. Ülisuuri aluseid sadamasse ei tulnud ja TSR Tallinna samuti ei läbinud. Lapsele pakuti küll osalemist TSR etapil kuskil Euroopas(Poola, Prantsusmaa), aga seda ajaakent ta ei leidnudki, et sinna minna. Rääkimata sellest, et see maksab päris kena kopika. Pigem valis siinse kohalike merepäevade vabatahtliku tegevuse ja suvise töölkäimise.
Ilmateade :)
Reede(11.07) õhtul oli meil päris karm äike. Eelmisel ööl samuti, siis lõi pauguga lausa puusse lastepargis ja äratas terve linnakese üles. Reedel olid taevas õhtul omamoodi pilv – rullpilv ja üks hetk oli kõik must, no nii must, et tõusin lugemast ja läksin akendest olukorda uurima. Nagu kott oleks majale pähe tõmmatud. Tõusis tuul, kallas vihma ja müdistas-välgutas südamest. Tore, et selleks ajaks vaibus, kui laps viimase rongi pealt tuli. Huvitav fakt on see, et möödunud suvel sain tihedasti Telia hoiatussõnumeid, et sellest selle kellaajani on äikeseoht, tõmba juhe seinast välja :P Mida polnud, polnud äikest. Sellel suvel on äike vaat et üle päeva ja Telialt ei ühtegi hoiatust :)
Tagasi merepäevade juurde…
Mina tänavu ainult põikasin läbi merepäevadelt. Pikemalt ei peatunud. Reedesel päeval olin tööl ja õhtul enam ei viitsinud linna sõita. Laupäeval sõitsin küll hommikul linna, aga poeg võttis mu Liivalt peale ja sõitsime otse tema juurde Uus-Järvekülla.
Sõime, kohvitasime, noored sättisid ja kui vihm, mis ladistas pool päeva, läbi sai- sõitsime Vääna-Jõesuu randa pildistama. Sattusime imelisel ajal sinna, sest merelt rullus randa udu ja valgus oli nagu fotograafi unistus. Veetsime seal kena tunni ja kaunid pildid minu noortest said tehtud.
Tagasi Järvekülas, mürasin nende mõnusa kutsaga, kuni minia oli valmis linna sõitma – sõbrannadega kohvitama ja minu pani sadama juurde, sest plaanisin minna tütrekest vaatama merepäevadele kruiisisadamasse. Olin juba sinna teel, kui selgus, et tema ära läinud – sõbra sünnipäevale. No mis siis ikka, tegin kruiisialal väikese tiiru ja kuna miski ei kõnetanud, liikusin rongijaama. Turult ostsin mustikaid ja mustsõstraid ja siis sõitsin koju.
Pühapäeval ma ei plaaninud merekatele üldse minna. Tegelesin kodus oma asjadega, töötlesin eelmise päeva pilte, laps pidi tulema viimase rongiga koju. Nagu öeldakse- inimene plaanib, vanajumal naerab :P Helistab seesamune lapsuke, et eeee, ema kas sa tuleksid linna. ??? Ilmnes, et ta ei tule koju ja kuna hommikul peab olema tööl, olid riided otsa saanud. Mis seal ikka, ema pani lapse riided kotti ja sõitis seitsmese rongiga linna. Neiuke pidi merelt Noblessnerisse jõudma pisut peale 21. Mõtlesin kuidas seni aega sisustada…ja kirjutasin sõbrannale. Tema on tore kiirreageerija ja tuli Tallinn-Väiksest samale rongile. Jalutasime Noblessnerisse, tegime väikse koogi/kohvi Lore bistroos, andsin lapsele riided üle ja varsti jalutasime rongijaama tagasi, et saaksin viimase rongiga koju sõita. Õhtu kujunes pikaks, aga toredaks. Seda Lore Bistrood soovitan aga soojalt. Väga mõnus teenindus, toit ja atmosfäär.
Juuli eelviimasel laupäeval otsustasime tütrega sõita mõnda randa. Vaatasime, kus vesi soojem ja nagu ikka…tuli suunata nina Pärnu poole. Põhjarannikul oli mõne päeva eest vesi soe, aga plaanitud laupäevaks jäi sellest järgi vaid +16. Otsustasime sõites, et kesklinna randa me ei lähe – liiga rahvarohke, otsi parkimiskohta ja maksa arutut hinda. Sõitsime Lottemaa kõrvale Reiu randa. No ega see suurem asi rand polnud. Solberdasime seal mõnda aega madalas ja sogases vees. Pärnu lahe vesi on alati selline mittefotogeeniline ja porise välimusega. Lisaks tuleb ujuda saamiseks kõmpida pool km vähemalt. Tütar plaanis päevitada, mina ringi kõndida, aga ei suutnud temagi ennast üle 10 minuti praadida.
Otsustasime sõita edasi. Sattusime mingisse nime poolest roosiaeda männimetsa vahel….kus oli 3 roosipõõsast. Järgmine peatus oli söögipeatus, sest kõht tuletas ennast meelde ja see oli üllatuspaik – samamoodi, männimets, mingid eramud siin ja seal, vist midagi kämpingutaolist ja “Toidunaut” söömakoht. Grill ja chill käis. Rahvast kõvasti ja lisaks broneeritud lauad. Kõrval oli veel Austribaar oma pop-up käruga. Olla seal juba neljandat korda sel suvel ja väga populaarne. Minule pole austrid õnneks kunagi silma pilgutanud ja ega ma neid taha ka. Liiati oli hästi meeles, kuidas noorem poistest alles hiljaaegu austritest päris tõsise toidumürgituse sai. Sõime hoopis šašlõkki munderkartuliga ja fish & chips-i. Neiukesele sai alkovaba kokteil ja mulle pool pokaali valget cremant-i. Päike küttis, tuju oli hea ja kõht sai täis.
Veidi aja eest kirjutasin messangeris oma õepojale, et kas ta on kodus. Tekkis mõte, et me pole nii pikalt kokku saanud ja peaks läbi astuma. Andiski just siis teada, kui hakkasime söömast ära minema, et täitsa kodus. Poole tunni pärast olime kohal ja juttu jätkus kauemaks. Meil on kõigest 4 aastat vanuse vahet ja kasvasime lastena pigem kui õde-venda. Pilte me seal ei teinudki, sest jutustada oli nii palju. Õhtuks koju. Päev sai tore.
Järgmisel päeval käisin mina pealinnas ja tütar Tapal oma noormeest kaitseväes koos tema vanematega külastamas. Ilmad on jätkuvalt kuuuuumaaad.
Pealinnast tuli leida õele sünnipäevakingitus ja kuna mul oli mõte olemas, seadsin sammud RahvaRaamatusse. Ostsin sealt ägeda viskoosist salli 180×180 mõõtudes. Selline võiks endalgi olla. Salli looja Piret Jüriöö
Käisin ära PaperMill-i kohvikus, mida mu kohvigurmaanist poeg soovitas. Sealt pidavat saama väga head kohvi. Oli hea küll. Kõrvalt Pavlova kohvikust ostsin ühe makrooni kohvi kõrvale. Teenindus oli armas ja soovitan külastada.
Esmaspäevast, 21. juulist jäi järgmise puhkusejupini 2 nädalat, mille lõpetab üle-eestiline lasteraamatukoguhoidjate ja kooliraamatukoguhoidjate laager Raplamaal Laukatagusel. See jääb aga augusti algusesse.
Laupäeval, 26. juulil, tähistasime kohalikus Namaste aasia toidu restoranis minu õe juubelit. Liiga palju sööki – tulemuseks toidukooma, aga muidu oli tore.
Pühapäeval, 27. juulil, tähistasime maal minu pojade isapoolse vanaisa sünnipäeva. Terve vahmiil oli koos, saime süüa, lobiseda, teha traditsioonilisi pilte, natuke vihma saime ka, aga üldiselt oli kohutavalt palav. Kella viie paiku võtsime tütrega seltskonnast kaks noormeest peale ja sõitsime Tallinna. Poisid läksid oma koju ja meie kahekesi Ülemiste Apollo kinosse filmi vaatama – taas oli ekraanidel “Uhkus ja eelarvamus”. Ülikaunis film, mida ma olen kordi näinud, aga ilus oli seda suurtelt ekraanilt vaadata. Lõpuks läksime veel meie noorema R-i juurest läbi, kes oli kaasa ja koeraga maalt koju tagasi jõudnud. Mina tahtsin tassikest kohvi ja tips arutas oma venna ja vennanaisega edasiõppimise valikuid.
Kaks esimest pilti on tehtud maal vanade juures ja viimane puhtalt niisama elamukvartalis, kus noorem R elab. Meie lastel on hoopis valge maja :P
Nii sai juuli läbi. 31. kuupäeva veetsin Hagudis, kus olin viimast korda asendamas puhkusel töötajat. Täna oli õues jällegi väga palav ja äikesepilved hiilisid igast kandist ähvardades vihmaga. Lehvitame vägagi palavale juulile ning tervitame viimast suvekuud.
Raamatud:
“Järgmine peatus Hankyü liinil” Hiro Arikawa
Mees ja naine, kes võistlevad raamatukogus samade raamatute pärast, ilma et nad teineteise olemasolu tunnistaksid; valges kleidis naine, kes on äsja saabunud oma endise kihlatu pulmast; otsekohese ütlemisega eakas naine ja tema lapselaps, kelle süütud küsimused teiste reisijate kohta panevad nii naerma kui ka kohmetuma; tüdruk, kes ei suuda kuidagi oma vägivaldsest poiss-sõbrast lahti lasta; pungiliku välimusega uje armeefriik ja häbelik tudengineiu; endast viis aastat vanema mehega suhtes olev keskkoolitüdruk, kes püüab aru saada, mida oma eluga peale hakata… Armastuse algus ja lahkumineku märgid, inimhinge peenemad nüansid… Lugu reisijatest, kes astuvad Hanky? raudtee Imazu liini rongi. Rong sõidab, kandes endaga kaasas inimeste lugusid, mis võivad ootamatul hetkel ristuda.
Mulle jaapani kirjandus meeldib. Meeldis ka see raamat. 9/10
“em” Kim Thuy
Sõna „em” esimene tähendus on väike vend või õde, aga ka kahest sõbrast noorem või naine paarisuhtes. Mulle meeldib uskuda, et „em” on homonüüm prantsuse tegusõnaga aimer (armastama) selle käskivas kõneviisis: aime – armasta. Armasta. Armastagem. Armastage.
Kesk kohutavat sõda toimub tavaline ime: hüljatud beebi, kelle eest hoolitseb hellalt teine hüljatud laps, Saigoni tänavatel elav väike poiss. Poiss on Louis, ammu koju naasnud Ameerika sõduri laps. Louis kutsub beebit em H?ngiks – väikeseks õeks või armastatuks. Kuigi tema hälliks on vaid papist kast, on em H?ngi jaoks avatud kõik võimalused. Paljude omavahel seotud tegelaskujude kaudu jutustab „Em” ajaloolistest sündmustest, sealhulgas operatsioon „Babyliftist”, mille käigus evakueeriti 1975. aasta aprillis Saigonist tuhandeid segarassist orbusid, ja M? Lai veresaunast, aga ka küünesalongide tööstuse tekkest, millele panid aluse Vietnami emigrandid. Vietnami päritolu Kanada kirjaniku Kim Thúy „Em” on lummav jutustus, samal ajal jõuline ja õrn teos, mis ülistab vastupanu võimsaimat relva: armastust. Em tähendab vietnami keeles muu hulgas väikevenda või -õde, selle homonüüm prantsuse keeles – aimer, armastama – kajab vastu igal leheküljel.
Kim Thúy teoseid on tõlgitud 31 keelde ning pärjatud nii Kanada kui ka rahvusvaheliste kirjandusauhindadega. Kim Thúy debüütromaan „Ru” ilmus eesti keeles 2014. aastal (Loomingu Raamatukogu, tlk Triinu Tamm), 2023. aastal valmis romaani järgi samanimeline film.
Minu kolleegile see raamat ei meeldinud, jättis pooleli. Mulle aga vastupidi, väga meeldis. Maitsed on erinevad. 10/10
“Dirigent Neeme Järvi. Muusika tahtutd” Koostaja: Sirje Endre
Mulle raamat kohe väga meeldis, aga eks ma ole ka üdini muusikainimene ja klassikamuusika on nii minu kui Kirke suur armastus. Sügisel käisin kontserdil, kus Järvi dirigeeris ERSO ees. Teda on puhas nauding jälgida. Oma vähestes liigutustes ülitäpne ka 88 aasta vanuses. Raamatu lugesin läbi vahetult enne laulupidu ja sealgi oli ta suurepärane. Oma täpse taktikepiga ja vahetu huumoriga Isegi siis, kui ta viimases lõpus puldis kukkus ja pea 100 000 inimest minutiks ehmatusest kivistusid. Neeme enda sõnad ajakirjanikule, mõni päev hiljem haiglas, olid nii temalikud : “Ükskõik mis on, aga siin me, eestlased, oleme kõik koos. Siin me armastame üksteist kõige rohkem. Ja laulame nii kõvasti, kui saame. Aga ma võin mõned kohad vaikselt ka teha. Jah, see kõige vaiksem koht oli siis, kui oli täielik vaikus – lõpus, kui ma kukkusin. Siis oli täielik vaikus üle lauluväljaku. Olete kunagi kuulnud niisugust vaikust?
Mitte keegi, Neeme, polnud sellist vaikust kunagi laulupeol kuulnud!
No näed, aga seda mina tahtsin, et ükskord kuulata seda vaikust. Ei pea kõvasti laulma, mõnikord võib üldse mitte laulda ja natuke istuda täielikus vaikuses.”/Eesti Päevaleht, Tiina Kruus
Raamat minule 10/10
Neeme Järvi lapselapsed, nelja-aastased tüdrukud Lydia ja Elsa omavahel: Lydia: Kas sa tead, et sinu vanaisa on maailmakuulus dirigent? Elsa (mõtleb tükk aega): Ma usun sind.
Raamat „DIRIGENT. Muusika tahutud Neeme Järvi” on filosoofilist laadi reis läbi aja, muusika ja elu koos maestro Järvi ja tema teekaaslastega. Kuna Neeme Järvi dirigendina armastab ise oma tuleviku kontsertide kohta naljatamisi öelda, et kavas tuleb üllatusi, siis sobib niisugune ütlemine ka selle raamatu kohta. Jah, võib öelda, et leiate siit ülevaate Neeme Järvi viimaste hooaegade tegevusest, mil ta on juhatanud Eestis või maailma suurtes kontserdisaalides peamiselt vaid tõelisi suurteoseid. Aga mis imekunst see õieti on – dirigeerimine? Lühike vastus maestrolt endalt: „Dirigeerimine, see on loo jutustamine muusikas.” – Kuidas nii?! – „Ma ei saaks Mahleri sümfooniaid muidu juhatada, kui poleks enne lugenud Goethe „Fausti”.” Jah, muidugi on raamatu peategelane maestro Järvi, kelle rõõmsa elufilosoofiaga saate tutvuda mõttetelje NEEME SÕNA kaudu. Kuid samahästi on raamatu „osatäitjad” kõik need, kes siin oma sõna ütlevad alates Andres Mustonenist, Arne Mikust, Ruth Alakülast, Toomas Velmetist, Margus Mikomäest, Heili Sibritsast, Hubert Kahnist, Kristjan Järvist… ja lõpetades klaverivirtuoosi Anna Shelesti, filmimehe Erik Norkroosi, viiuldaja Triin Ruubeli, esseist Joonas Hellerma ja paljude teistega. Ka muusikavaatlejad kodumaalt, Inglismaalt, Ameerikast, Rootsist, Saksamaalt on oma lugudega Järvist leidnud raamatus iseenesest mõistetavalt koha. (Järvi (naerdes): „Kriitikuid ma armastan, nii palju kui jõuan! Sest nendel on hea maitse, ja hea maitsega ma olen ometigi väga rahul!”) See on Eesti raamatuaasta 2025 raamat. („Kõige rohkem olen oma elus lugenud partituure…”). Kuid Goethe „Faust”, Nietzche „Nõnda kõneles Zarathustra”, Oskar Lutsu „Kevade”, „Suvi” ja „Sügis” ning Tammsaare teosed püsivad truult maestro läheduses. Loeme neid raamatuid jälle! on koguni peatükk Neeme uues raamatus. Leiate siit näiteks toreda loo, kuidas Toots toob põues kutsika kooli ja mis Kiirel selle kohta ütlemist on. Kui lasete oma kujutlusvõimel vabalt liikuda, võite raamatu lehekülgi keerates nautida muusikat. Sõna keele ja muusika keele täiuslik kooskõla on unustamatu. Rahutud leiavad rahu, unistajad ilu, pessimistid või muidu nukrad õnnelikkuse valemi. Mis on inspireerinud heliloojaid ja ka maestro Neeme Järvit, kui ta räägib Mahleri 2. ja 8. sümfoonia seostest Goethe „Faustiga”? Mil moel on R. Straussi teos „Also sprach Zarathustra” seotud Nietzsche kujutlusega – Tuleviku poolt tulevad tuuled salajasel tiivasahinal ja õrnad kõrvad kuulevad häid sõnumeid („Nõnda kõneles Zarathustra”)? – Vastused on raamatus. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester vajab uut kontserdisaali ja Rahvusooper uut ooperimaja! Kas sel väga tulisel teemal on raamatus juttu? Jah, küllaltki. On eraldi peatükk – ERSO. Leiate raamatust ka saaga Järvide kokkuhoidvast perekonnast, kelle vaieldamatult kõige kesksem isik on Neeme abikaasa Liilia. („Ta vaatab, et kõik saaks tehtud ja kord oleks majas.”) Neeme Järvi, kes täna on paljude tipporkestrite aupeadirigent, ütleb: Mu lapsed on mu suurim inspiratsioon. Ja vastupidi, kui lugeda Paavo, Kristjani ja Maarika Järvi mõtteid. Raamatu vahel on CD-plaat „Great Maestros” eesti muusikaga (ERR, Estonian Record Productions, SE&JS).
“Kogu see aeg” Mikki Daughtry, Rachael Lippincott
Hea noortekas. Ootamatute pööretega. Sobib lugeda ka vanematel inimestel. 8/10
Kyle ja Kimberly on olnud kogu keskkooli vältel täiuslik paar, aga kui Kimberly lõpupeo õhtul temast lahku läheb, pöördub Kyle´i maailm pea peale – sõna otseses mõttes. Nende auto satub avariisse ja kui Kyle ärkab, on tal ajukahjustus. Kimberly on surnud. Ja keegi tema elus ei suuda seda mõista. Kuni tema ellu saabub Marley. Marley on üle elanud oma kaotuse – ja ta süüdistab selles iseennast. Kyle näeb Marleys kõiki neid asju, mida ta tunneb, aga ei suuda sõnadesse panna. Sedamööda, kuidas Kyle ja Marley töötavad üksteise haavade parandamise nimel, kasvavad ka nende tunded teineteise vastu tugevamaks. Kuid Kyle ei suuda maha raputada tunnet, et ta on suundumas järjekordse katastroofi poole, mis purustab tema elu niipea, kui tal on õnnestunud see taas kokku lappida. Ja tal on õigus.
Daughtry ja Lippincott on kirjutanud muinasjutuliselt romantilise loo lugejatele, kes usuvad teistesse ja kolmandatesse võimalustesse, samuti ebatõenäolisse, kuid saatuse määratud armastusse. Mikki Daughtry lõpetas Brenau ülikooli, kus ta õppis teatrikunsti. Ta on stsenarist ja romaanikirjanik. Rachael Lippincott õppis loovkirjutamist Pittsburghi ülikoolist. Nende sulest on varem ilmunud rahvusvaheline menuk „Kolm sammu sinuni”.
“Valge surm” Ragnar Jonasson
Ma loen krimkasid üldiselt väga harva. Islandi autoritel on aga selline mingi oma veider stiil, mis mulle istub. Ei pidanud kahetsema, et võtsin ette. Hea lugemine ja lõpp oli üllatavalt ootamatu. Ootan nüüd järgmiseid osasid. 9/10
„Valge surm“ on esimene osa sarjast, mille peategelaseks on nooruke kriminoloogiat õppinud uurija Helgi, kes võtab teatepulga üle pensionile minema sunnitud Hulda Hermannsdottirilt.
1983 Islandi põhjaosas asuvast endisest sanatooriumist, kus nüüdseks asub haigla, leitakse mõrvatuna vana põetaja Yrsa. Surmajuhtumit saadetakse uurima Hulda Hermannsdóttir ja ta ülemus Sverrir. Nad leiavad eest viis kahtlusalust: peaarsti, kaks nooremõde, noore tohtri ja majahoidja. Veidi vähem kui nädal pärast mõrva leitakse surnult ka pealtnäha rõdult alla kukkunud peaarst. Sverrir jõuab järeldusele, et tegu on enesetapuga, ja eeldab, et mees oli ühtlasi mõrva toimepanija. Juhtum lõpetatakse.
2012 Peaaegu kolmkümmend aastat hiljem otsustab Ühendkuningriigis kriminoloogiat õppinud noor politseinik Helgi Reykdal kolida tagasi Islandile, kus talle pakutakse tööd Reykjaviki politseijaoskonnas – sedasama ametikohta, kust Hulda Hermannsdóttir pensionile valmistub minema. Noormees kogub ühtlasi kuldajastu krimiromaane ja kirjutab teadustööd 1983. aastal Islandi põhjaosas aset leidnud mõrvast. Sügavamale minevikku sukeldudes ja samal ajal uuel töökohal alustades otsustab ta kohtuda esialgsete kahtlusalustega. Kuid aastatetagust saladust lahendada püüdvat uurijat ootavad igal sammul vaikimine ja kahtlustused.
“Imelaps. Kelly Sildaru lugu” Kalle Muuli
Meeldis. Ja nii kahju on, et raha ajab ka kõige lähedasemad inimesed tülli ning ahnus paneb katuse sõitma. Nii sõitma, et ka iseenda lapses nähakse vaid rahamasinat. 8/10
Pekingi taliolümpialt Eestile ainsa medali toonud Kelly Sildaru pole lihtsalt üks sportlane paljudest. Teda on juba pisikesest peale peetud imelapseks. Ta on üles kasvanud meie kõigi silme all ja aastaid säranud üle väikese Eesti piiride. Aga imelapse elu ei ole alati imeline. Vaid vähesed inimesed teavad, kui okkaline on olnud Kelly teekond tippu tegelikult, sest pikka aega kõneles Kelly eest tema treenerist isa, kelle tegusid uurib nüüd prokuratuur. Selles raamatus räägib oma loo ausalt ja avameelselt Kelly ise.
“Nutivaba” Hugo Vaher
Auhinnatud kirjaniku Hugo Vaheri humoorikas romaan räägib kolmest sõbrast, kes võtavad ette pöörase road trip?i, et päästa ühe noormehe suhe. Kui kokku saavad bemmivend Remm, temast pisut noorem punkar Päss ja nende ühine sõber furry-curious Pontu, võib kindel olla, et kõik ei lähe plaanipäraselt.
Raamat sobib nii vanematele teismelistele kui ka täiskasvanud lugejale.
Käsikiri on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2024. aastal korraldatud noorteromaani võistluse esikohatöö.
Mulle pole kunagi meeldinud, kui raamatutes ropendatakse. Selles raamatus ropendab üks tegelane ka, aga ta teeb seda nii oma karakteri sees ja kontekstis, et mind isegi ei häirinud. Noortekaid ma loen tööalaselt ja seda oli lugeda hea. Pole ammu nii head elulist huumorit lugenud. Sihtgrupp alates põhikooli lõpupoolest ja eriti hea “poistekas”. Mid täna mind aga hämmastas oli see, et selle raamatu võttis koju lugemiseks ema esimesse klassi minevale pojale. Polevat mõtet peita, loeb salaja. Küsimus pigem selleks, miks seda üldse koju viia, kui see pole eakohane? Soovitasin lugeda vähemalt koos, et laps ei saaks asjadest valesti aru. Ei ole üldse kohe sellise vanuse lektüür. Peategelasedki 17-18 aastased poisid. Aga muidu hea raamat. 9/10
“Catherine. Walesi printsess” Robert Jobson
Mõnusalt ja kergelt loetav. Tahad või mitte, kuninglikud persoonid on ikka meie silme all kasvanud ja Catherine on mulle kuidagi alati sümpaatne olnud. Huvitav oli lugeda, kuidas ta on kujunenud selliseks, nagu ta praeguseks on. 9/10
„Ma ütlesin Williamile, et kui sa leiad kellegi, keda armastad, siis pead sellest armastusest kinni hoidma ja selle eest hoolitsema. Pead seda kaitsma.” Diana, Walesi printsess
Kate Middletoni elu näib kui tänapäeva muinasjutt. Kaunis, tark ja ambitsioonikas tüdruk kohtub ülikoolis printsiga ja armub temasse. Tavalisest perest pärit Catherine ja tulevane Inglismaa kuningas prints William abielluvad 29. aprillil 2011. Sestpeale on Catherine võitnud kogu maailma inimeste südame oma võluva naeratuse, stiilitunde ja kahe jalaga maa peal olekuga. Koos prints Williamiga moodustavad nad dünaamilise duo ja on saanud kuningliku perekonna kõige populaarsemateks liikmeteks. Kuid kõik see pole tulnud ilma skandaalideta.
Kasutades kuningakojale lähedasi allikaid, jutustab raamatu autor, kuidas on Catherine’ist saanud naine, kes ta täna on.
Robert Jobson on auhinnatud ajakirjanik ja kuninglik korrespondent. Ta on kirjutanud raamatuid nii printsess Dianast, prints Williamist, kuningas Charles III-st kui ka prints Philipist. Wall Street Journalilt kuningliku ajakirjanduse ristiisa hüüdnime saanud Jobson on Briti kuningakoja tegemisi kajastanud alates 1991. aastast.
“Eeterlikud õlid koduapteegis. Igapäevane kiire leevendus” Maria M. Kettenring
Pealkiri ütleb juba kõik, Raamat eeterlike õlide kasutamisest. Noh, oli ja ei olnud ka. Siiski parem, kui mittemidagi. 7/10
“Paradiisiaed” Elena Fischer
Väga meeldis. Ega “punases” sarjas naljalt kehva raamatut polegi. 10/10
„Paradiisiaed“ on liigutav, intelligentne ja kurbnaljakas lugu neljateist-aastasest Billiest ja tema perekonnast. Billie, kelle nimi on tegelikult Erzsébet, elab oma südamliku ning mängulise ema Marikaga kasinalt ühes korrusmajas. Siis saabub neile soovimatu külaline, emapoolne vanaema Ungarist, ning kõigi elud pööratakse pea peale. „Paradiisaed“ on lugu emadest, tütardest ja vanaemadest, identiteedist, kaotusest ja suureks kasvamisest.
Elena Fischer (snd 1987) on õppinud kirjandust ja filmi ning elab Saksamaal Mainzis. „Paradiisiaed“ on tema esimene romaan ning see pälvis kiirelt palju tähelepanu, nomineeriti väärikale Deutscher Buchpreisi auhinnale, jõudis müügiedetabelite tippu mitmetes riikides ja on tõlkimisel paljudesse keeltesse.
“Kevad Applemore`is” Rachel Lucas
Appelmore lugude järg. Mõnus ja lihtne lugemine, kui ei taha midagi sügavat lugeda. 8/10
Beth Fraser on õilmitsevat lillekasvatustalu pidav üksikema. Ootamatult keset tema armsaid istikuid maanduvat Jack MacDonaldit tal küll vaja ei ole, niisiis pole imestada, et nende tutvuse algus on pisut konarlik.
Beth on paar viimast aastat keskendunud oma ärile, Applemore House’i rohtunud ja umbe kasvanud aiast kauni ja tegusa aiandi tegemisele. Kõik sujub suurepäraselt. Jah, ta sõbrad leiavad küll, et ta peaks hakkama uue kallima järele ringi vaatama, kuid ei, tal pole vähimatki kavatsust seda teha. Kõik on tema meelest parimas korras, kuni ta endine abikaasa annab ootamatult teada, et naine peab leidma viisi aiandi tulu teenima panemiseks – ja kähku.
Linnapoiss Jack MacDonald tuleb Applemore’i sooviga midagi tõestada. Teda ajendab selleks minevikusaladus ning mees on otsustanud oma uuest seiklusest eduloo teha. Ehkki Jacki naabrit Bethi mehe saabumine kuigivõrd ei vaimusta, annab ta väikeses külakohvikus tublisti kõneainet. Kas ta suudab näidata Applemore’ile, et tema töö probleemsete teismelistega on elutähtis – ja kas ta tunnistab endale, et Bethi arvamus temast on tema jaoks olulisem, kui see talle meeldiks?
“Kummaline Sally Diamond” Liz Nugent
Vat see oli raamat! Emotsioonidest laetud, pingeline, ängistav, otsast lõpuni enda küljes hoidev, traagiline, valus…ja lõpp oli kahetine. Ühtepidi lõppes kurvalt, teistpidi hea, et keegigi seotutest sellest jamast vaimselt ja füüsiliselt tervena väljus. 10/10
Sally Diamond ei suuda mõista, miks tema tegu nii kummaliseks peetakse. Ta tegi ju lihtsalt nii, nagu isa oli käskinud: viis ta pärast surma koos prügiga välja.
Ja ometi on Sally nüüd tähelepanu keskpunktis, tema vastu ei tunne huvi mitte ainult politseiuurijad ja kõmunäljas meedia, vaid ka kurjakuulutav hääl tema minevikust, mida ta ise ei mäleta. Kui ta hakkab tasapisi oma lapsepõlves juhtunud kohutavatest sündmustest teada saama, avab Sally end esimest korda elus uutele kogemustele, leiab sõpru ja langetab tähtsaid otsuseid, kuid märkab ka seda, et inimesed võivad nii mõnigi kord öelda üht, ent mõelda hoopis teist.
Aga kes on see inimene teisel pool maakera, kes Sallyt jälgib? Ja miks üks äsja naabruskonda kolinud mees tema vastu nii suurt huvi tunneb? Sally niigi vähene usaldus inimeste vastu pannakse tõsiselt proovile …
Liz Nugent sündis 1967. aastal Dublinis ning tegutses enne kirjanikuks hakkamist filmi, teatri ja televisiooni valdkondades. Ta on kirjutanud viis romaani, mis kõik on pälvinud suure lugejamenu, neli neist on võitnud Iiri Raamatuauhinna. Eesti keeles on varem ilmunud „Oliver, kildhaaval”.
Muusik ja arengutreener Sandra Sillamaa soovitab: „Ma tahan, et mul oleks alati käsil üks ilukirjanduslik raamat, mida oleks hea vabadel hetkedel telefoni asemel kätte haarata. Selle põnevikuga oli mul see probleem, et ei suutnud käest ära panna. Lugu, mis tõmbas nii endasse oma valus, vastikuses, sügavuses ja ilus.”
“Igal järgmisel suvel” Carley Fortune
Varraku ajaviiteromaanide tuntud kvaliteet. Mõnus lugemine. Lugu kahes ajas, mis ajab paljusid segadusse, aga mulle meeldib see ajas siia ja sinna hüppamine. 13-aastaselt alanud armastus, eksimused, taaskohtumised ja arusaamised, et mõni armastus ei lähe kunagi südamest minema. 9/10
Kuus suve, et armuda. Hetk, et riidu minna. Nädalavahetus, et parandada, mis parandada annab.
Öeldakse, et koju tagasi ei saa, ja just nii on lugu Persephone Fraseriga, kes tegi kümne aasta eest elu suurima vea. Enam ei veeda ta sädelevaid suvepäevi lapsepõlveaegsel järvekaldal, vaid püsib oma stiilses linnakorteris ega lase endale mitte kedagi tõeliselt südamesse.
Kuni tuleb telefonikõne, mis sunnib kibekähku Barry’s Baysse kihutama, ja seal on ka Sam Florek – inimene, kelleta elu tundus võimatu.
Kuus suve, uduvinestel pärastlõunatel järvel ja soojadel suveõhtutel Florekite pererestoranis tööd rabades, olid Percy ja Sam lahutamatud. Sõprus arenes viimaks millekski enamaks ja lõppes siis järsult.
Kui Percy Sami ema leinatalituseks järvelinna naaseb, on nende side sama vaieldamatu nagu enne. Ent kuni Percy ei suuda kunagi tehtud otsuseid ümber mõtestada, pole veel teada, kas nende armastus ikka on suurem, kui oli nende suurim minevikueksimus.
Kuut mineviku suve ja üht oleviku nädalavahetust hõlmav „Igal järgmisel suvel” on hõrgult nostalgiline pilguheit armastusele ning ühtlasi inimestele ja valikutele, mis märgistavad meid igaveseks.
Carley Fortune on avaldanud kolm raamatut: „This Summer Will Be Different”, „Meet Me at the Lake” („Kohtume järve ääres”) ja „Every Summer After” („Igal järgmisel suvel”). Enne kirjanikuks hakkamist oli ta auhindu võitnud ajakirjanik ja Kanada oluliste väljaannete toimetaja. Carley Fortune elab koos abikaasa ja kahe pojaga Torontos.
“Neko Cafe” Anna Solyom
Selline nunnu raamat. Mõnus lihtne lugemine, kuhu on sisse põimitud kasside elufilosoofiat. Tegevus toimub Barcelonas, kuhu üks jaapanlanna tegi kasside kohviku ja parasjagu töötu ja kaaslaseta Nagore, kes on illustraator, satub sinna tööle. 10/10
Raamatus olev tsitaat teisest raamatust ehk siis “Dalai-laama kass”
“Teate, professor, sel äraeksinud kassipojal ja teil on midagi väga olulist ühist.”
“Ei kujuta küll ette, ” vastas professor külmalt.
“Teie elu on teie jaoks maailmas kõige tähtsam,” ütles Tema Pühadus. ” Sama lugu on kassipojaga”.
Ja teisest raamatust – “Mina olen kass”
“Kui mul oleks aega päevikut pidada, kasutaksin seda pigem verandal pikutamiseks”.
Ja veel üks:
” Enne kui Mick Jaggerist rokkstaar sai, laulis ta:”Mul ei ole raha, aga tean, kuidas seda kulutada.”
Nagore elu on pärast lahkuminekut ja töölt lahti laskmist koosnenud üksteisele järgnevatest probleemidest. Viimase häda veerel leiab vana sõber talle töökoha ettekandjana Neko Cafés, kus seitse kassi loodavad külastajate seast leida uue peremehe. Lapsest peale kasse kartnud Nagore peab nendega toime tulema ning lõpuks õpetab igaüks neist seitsmest talle midagi elamise kunstist.
“Psühholoog” Kristi Raava
Üle ootuste hea lugemine. Kahjuks ka tõdemine, et nii paljud inimesed on kurjad, hoolimatud ja kättemaksuhimulised. Ikka mina ja mina. See pole küll mingi uudis, aga ikkagi….valus. Oma naiivsuses kipun ikka mõtlema, et inimesed on enamasti head… Sain teada psühholoogi erinevatest tegutsemisvõimalustest.
“Olin rahuldanud nii koolis psühholoogina kui kodus pereemana teiste vajadusi. Ma ei olnud endale aastaid esitanud küsimust: Mida ma ise tahan teha ja kogeda?”
See koht raamatus oli mulle nii tuttav, ainsa vahena, et psühholoogi asemel käiks sinna ettevõtjana ja palgatöötajana ühel ajal…et ma tõesti ei osanud enam aru saada, mida ma ise tahan teha ja kogeda. Ei tea vist siiani.
“Esimene väike muutus, mida meist igaüks saab teha, on luua kodus vaikuse ja rahu oaas. Kui muu maailm on mürarikas, tuleb seda kuskil tasakaalustada ja kodus on selleks suurepärane koht.”
Tõsi, seda tuleb teha. Mäletan aegu, kui meie pere koosnes 5-st inimesest. Koju tulles pandi igasugused helitekitajad tööle. Mina käisin tiiru sabas ja lülitasin kõik välja :P Olmemüra meie ümber muutub aasta-aastalt aina hullemaks. Kohati ei kuule enam oma mõtteid ja siis tahakski kodus vähemalt vaikus. Praegu kahekesi elades meil ongi vaikne, kui just korterinaabrid ei tee lõputut remonti või naabermaja krundil ei niideta muru(meil ka) või naabermaja prowa ei karju üle terve auuli ja kolgi oma sulast. Eiei, sinna appi minna pole mõtet, naabrimees läks, sai prowa käest kaikaga ja politsei ütles, et nemad ei saa midagi teha :) Seega jah, vaikus on defitsiit.
10/10
Pikaaegse kogemusega laste- ja noortepsühholoog KRISTI RAAVA annab lugejale võimaluse piiluda psühholoogi töö salapärasesse ja varjatud maailma. Kuidas see töö tegelikult käib, kui uksest astub sisse klient, kes keeldub rääkimast, või noor, kellel on kadunud elutahe?
Mida kogeb psühholoog ise seda tööd tehes? Milliseid võluvõtmeid peab psühholoog valdama, et klient leiaks uuesti elu mõtte, motivatsiooni lõpetada kool, tasakaalu oma elus või teineteisemõistmise vanemaga? Mis on selle töö hind psühholoogi enda jaoks ja kuidas tulla toime oma vaimse tervisega? Mis viib ühe psühholoogi selleni, et ta vahetab koolikabineti metsakabineti vastu ja võtab endale abiterapeutideks loomad?
See on raamat psühholoogiks olemisest ja kujunemisest läbi isiklike väljakutsete ja klientide lugude. Autor Kristi Raava räägib otse ja ausalt oma 20aastasest tööst ja kogemusest psühholoogi ning terapeudina. Raamatust leiab vastuse küsimusele – mis siis ikkagi päriselt toimub meie laste vaimse tervisega?
– Mul endal on olnud kõik häired, mis saavad olla ühel normintellektiga inimesel: raske depressioon koos suitsidaalsete mõtetega, ärevushäire, posttraumaatiline stressihäire, paanikahood, anoreksia. Olen teadlikult pikki aastaid nende teemadega tegelenud: käinud teraapias, vajadusel saanud antidepressante, õppinud ja teadvustanud, mis minuga toimub, ja muutnud need kannatused õppetundideks ning enda tööks. Praeguseks on minu kui psühholoogi töö eesmärk igapäevaselt leida üles inimese enda ressursid, teha need nähtavaks ja kinkida need kliendile tagasi. Tänu elus läbielatud katsumustele saavad mu kliendid öelda: „Ma saan aru, et sa saad minust aru.“
Kristi
