Pere pesamuna 19
Nüüdsest on mul siis kodus vanur-teismeline, ehk siis päris suur ja sõltumatu inimene veel pole, aga lausteismeline ka mitte. Hormoonid on pisut rohkem kontrolli all, toad seisavad puhtamad ja vastutustundega on päris hästi. No ja see on siililegi selge, et ta on mulle üks ütlemata armas inimene. Kohtume mitte just liiga sageli. Näen teda põhiliselt hommikul korraks kooli saates ja siis heal juhul õhtul peale tööd, paljudel puhkudel päris hilja õhtul ja siis ta õpib … ja kui reedel kooli läheb, kohtume tavaliselt uuesti pühapäeva õhtul. Elab vahepeal oma elu. On päevi, kus tunnen talle südames kaasa, sest koolipäevad on pikad ja pingelised. Midagi pole aga teha, sest kobedamat gümnaasiumi valides teadis ta väga hästi, et pigutada tuleb märksa rohkem, kui mõneski teises koolis.
Mõni päev enne päris sünnipäeva võtsime vastu külalisi. Laupäeval käis oma pere ehk vennad peredega, pühapäeval olid sõbrad, esmaspäeva õhtul käis isaga väljas söömas ja pärast tulid meile koogile. Sünnipäevanädalala käis koos õega kohvikus tähistamas ja minu õde tuleb siis, kui kuu pärast on minu sünnipäev. Ta on üks neiu 3-st tädist, kes käib oma õetütart alati õnnitlemas.
Noored on meil aga vahvad, nagu vanurid. Täistavad sünnipäeva pühapäeva päeval, õigeks ajaks koju ja hommikul kooli. Mind kodust välja ei komandeerita, sest keegi peab ju ometi toidupoolega toimetama ja hea isuga noormeestele kotlette praadima. Selles vanuses noortega pole muud, kui et soe toit ette ja kõhud kenasti täis. Pisut näksimist juurde ja lõpetuseks tort. Nalja ja naeru jagus mitmeks tunniks ja kolmanda gümnaasiumiaasta alguseks on klassikaaslastest sõbrad ka mulle mõnusalt tuttavamaks saanud. Neid on väga tore tunda ja nende tegemistele kaasa elada.
Igatahes oli see viimane ühega algav sünnipäev. Järgmisel aastal juba 20!!! Päriselt?
Päev enne tütre sünnipäeva on mul vanema poja kaasa sünnipäev. Läksime peale tööd teda õnnitlema. Poeg õpetas oma tütrele parasjagu matemaatikat, mille Kirke võttis siis sujuvalt üle. “Väikesest” õekesest on kasu. Minia emme ja õed olid samala ajal külas käimas ja nii me seal siis sõime erinevaid kooke….et ma ei jäänud enam õhtul suurest magusalaksust magamagi :D Kingituse andsin sügisel üle, ehk siis aeda said istutatud 4 kaunist hortensiat, mis loodetavasti kasvavad võimsateks põõsasteks ja kaunistavad nende maja juures sissesõiduteed.
Beebitüdruk- 3 kuud
Ekstra me seda seekord ei tähistanud, sest noored koos beebiga käisid samal ajal Kirke sünnipäeval ja pildid said meil tehtud. On ikka nunnupall, vaata ja imetle. Kogu aeg tahaks kudistada ja kallistada ja musutada. Süsimust juuksepahmakas ja suured silmad meenutavad nii väga tema isa samas vanuses.
Põhjamaade kirjanduse nädal
See on üks tore, aga väsitav nädala. Eriti siis, kui sinu nädala graafikus 6 tööpäeva ja nendest kaks kümnetunnised. Annad hommikupoolikuti endast kogu energia tundidesse, mida teen lasteaialastest alaustades põhikooli lõpuni ja siis kiiruga kaks ampsu lõunat ning kella 14-st letti tööd tegema. Need, kes olid aga kaheni letis- lähevad vaikseid sisetöid kõpitsema. Tore on ikkagi, sest lapsed on vahvad, igal vanusel omad head ja üllatused, aga lapsed on minu vastu helded ja proovile ei pane. Eks mul ole ka korralaik enesekehtestamise oskus. Nädalaga oli mind kuulamas 285 last/noort ja paras ports õpetajaid. Ega õpetajad lapsi kuulama ei tooks, kui huvitav poleks :P Lugemisel olid: väiksematele Oskarssoni “Koer, kass ja hiir” ja suurematele Helmsdali “Kui kõmiseb kõu”. Mõlemad Fääri saarte autoritelt.
Ja segane nagu ma olen, tekitan endale alati tööd juurde. Tulevad Muumihommikud ja varsti kohe Jõuluhommikud. Tänu taevale ütles mulle sügisel üks kolleeg, et lõpeta oma rööprähklemine ja võta detsembris esimesel võimalausel puhkust. Ja nii ma tegingi, sest muidu kärssan läbi nii, et toss taga. Varasemad aastad on seda näidanud päris valusalt. Seega ma ootan nüüd pikkisilmi oma puhkusejuppi enne jõule, aga esialgu tuleb teha veel palju tööd.
Muumihommikud
Muumid said sel aastal 80 ja siis ma otsustasingi veel aasta lõpus teha lasteaialastele Muumihommikuid. Loen muumilugusid, teeme muumivõimlemist, rägime muumidest, uurime raamatuid, vaatame muuminõude näitust ja lõpuks saavad kõik endale muumiküpsist nosimiseks. Küsivad ikka, kust sa nii häid küpsiseid said :P No kust sain, ikka ise küpsetasin. Inimesel poleks nagu muud teha, aga lastele toob see väike küpsis palju rõõmu ja minul hea meel, et Muumihommikud osutusid populaarseks.
Kohtumine Heelia Sillamaaga
Nagu enne igat tundmatut kohtumist, nii ka seekord – pisut pabistasin. Ei, pabistasin on vale sõna, pigem olin kõhevil, teadmatuses. Kuulama olid kutsutud kohalaiku riigigümnaasiumi 11. ja 12. klass koos emakeeleõpetajatega. Tööl vaadati mind pisut imelikult, kui ütlesin, et tahan gümnasistidele kutsuda rääkima Heelia, et pakkuda noortele midagi elulist, lõbusat ja harivat. Imelikult sellepärast, et keegi ei teadnud Heeliast midagi. Arusaadav, generatsioon on hoopis teine- keskmine vanus meie kollektiivis on 55 aastat. Mina aga olen aktiivne vanur, kasutan sotsiaalameediat ja olen noorema generatsiooni tegemistega piisavalt hästi kursis. Jälgin nagu korralaik instamemm huvitavaid inimesi ja olen seda meelt, et ka noortelt on palju õppida. Heeliat olen Instagramis aastaid jälginud ja sealt saingi mõtte, et kutsuks ta meie noortele õige rääkima. Igatahes kui Heelia kohale jõudis, oli ta täpselt sama armas ja soe inimene, nagu ma temast arvasingi. Tund kohtumist läks nii kiiresti, et kui noortel poleks olnud käsk kooli tagasi minna, oleks jutustanud veel pikalt. Kohtumise lõpus jagas Heelia heldelt kõigidele soovijatele oma viimati ilmunud raamatut “Filtriteta filtritest” ja soovijaid oli väga palju. Autogrammisaba muljetavaldavalt pikk. Õpilased ja õpetajad tänasid. Õpetajad tänasid mind veel nädala hiljemgi, kui kohtusime. Jah, 110% õnnestunud kohtumine, kui abituriendid teatasid, et see oli nende gümnaasiumiaastate parim loeng/kohtumine. Ma olen harva enda korraldatud asjade üle nii elevil ja uhke, aga seekord oli kõvasti põhjust.
Raamatuesitlus Pille Petersoo ” Nami-Nami Pille maailma koogid”
Ma peaaegu et oleks koju ära läinud, aga kuna kolleeg pani mulle kärbse pähe, et läheks ikka kuulama, siis otsustasin jääda. Kodus ei oota niiehknaa tavaliselt keegi. Tütar tuleb kas minust hiljem või ei tule üldse, ehk siis läheb sinna või tänna ööseks.
Kokkuvõtteks oli enam-vähem tore kuulamine. Pille tutvustas oma uut raamatut ja rääkis igasugustest endaga ja toitudega ja Nami-Namiga seotud asjadest. Küpsist ja teed/kohvi pakuti ka. Peale tööpäeva kulus väike amps ära.
Leedu Riiklik Sümfooniaorkester. Brahms ja Mahler
Sellele kontserdile minek tuli isegi kiiremini, kui üleöö. Ennelõunasel ajal tööl olles sain lapse klassivennast sõbra emalt kirja, et tal 2 piletit pakkuda, sest jäi haigeks. Oleme selle perega mõlemad klassikamuusika fännid ja sageli samadel kontserditel, aga sellele kontserdile mul pileteid polnud. No mis teha, rahakotti tuleb samuti vaadata, sest piletid tuleb valdavalt pikalt ette osta, mis tähendab – mitmu piletit korraga. Ja nüüd siis pakkumine, kus hind eriti soodne, sest nende perel on ostetud toetaja sarjapilet. Ronisin kiirelt teisele korrusele oma armsa kolleegi juurde, kellega valdavalt kontserditel käime ja pakkusin temale teist piletit. Pisukese mõtisklemise järel otsustasime kasutada juhust ja minna. Reedene õhtu ikkagi ja me tegelikult mõtlesime, et läheks meie kohalikku kinno, aga jätsime targu piletiostu viimasele minutile. Hea, et jätsime. Kontsert oli väga, väga hea ja Mahler eriti muljetavaldav. Tulime saalist välja ja pea oli muusikalises pilves. Isegi rongisõit viimase suslaga tundus kummalaiselt lühike.
Novembris saabus ERSOle külla Leedu Riiklik Sümfooniaorkester koos oma asutaja ja peadirigendi Gintaras Rinkeviciusega. Estonia kontserdisaalis antakse kontsert, kus kavas on Gustav Mahleri esimene sümfoonia. Teose sünnilugu viib Kasselisse, kus Mahler komponeeris oma esimese vokaaltsükli „Rändselli laulud“. Tsükli atmosfäär kandub esimesse sümfooniasse ning teoste sisulist ja muusikalist seost on helilooja ise korduvalt esile toonud. Mahleri sümfoonia kõrval on kontserdi kavas Brahmsi esimene klaverikontsert, mis tuleb esitusele leedu pianisti Lukas Geniušase soleerimisel.
kava
Johannes Brahms
Klaverikontsert nr 1 d-moll, op. 15
Gustav Mahler
Sümfoonia nr 1 D-duur
November on pime ja kuna lund pole, siis ka värvitu. Korraks tuli natuke lund, kuskil 20-nda kuupäeva paiku ja sulas suhteliselt ruttu ära. Ah, peaasi, et libe pole. Mõned miinustes ööd/hommikud olid kuu jooksul, aga päeval ikka plussis, vihmane ja tatine.
Pojatütrega õpime ikka õhtuti vene keelt. Helistab mulle ja siis ma õpetan hääldust või tõlgin. Tema on mul peres neljas vene keele õppija. Kahte poega olen samuti järjepidevalt õpetanud, aga Kirke on saanud ise hakkama mõne üksiku erandiga. Paistab, et pojatütar saab samuti laias laastus hakkama. Liiga palaju abi ei vaja. Kunagi õpetasin üht sõbranna poega, käis meil külas järelaitamises. Õppis ära ja nautis ilmselt meil olles rahulikku keskkonda :D Koju ei kiirustanud. Mõistetav, kui kodus oli veel 2 tittedest õde ja mõni aasta noorem vend.
Nii, mis veel?
Kuu viimasel reedel läksin peale tööpäeva Tallinna poodlema. Muide esimest korda poodlesin musta reede raames. Küll aga ei ostnud ma midagi sellepärast, et oli odav. Ikka seda ostsin, mis oli ammu plaanis või peab minema aasta lõpus jõuluvana kingikotti ja kasutasin juhust, et osta soodsamalt. Lisaks sain suure annuse jõulutunnet, sest kui liigud ruumides jõulukaunistuste ja kaupade vahel, läheb meelest ära vihmane tänav. Isegi raekoja plats pole nii trööstitu, kui kuusk särab ja samal päeval avatud jõululaat kogub tuure.
Korra kohtasin Kaubamajas isegi oma tüdrukut, kes lõpetas kohvikus õppimise(millegipärast on seal peale kooli mugav keskenduda ja õppida) ja varsti asutas ta ennast Tartu poole teele Üle-eestilise neidudekoor Leelo nädalalõpu laagrisse. Kehv ilm, pimedus, metsik autodevool linnas ja kogu tee Tartusse tipptunnil…..ta ei taha ilmselt tükk aega autoga Tartu sõita.
Ise läksin sööma vastavatud Anni Arro kohvikusse Hooaeg, mis asub kaubamaja kahe korpuse vahel galeriis. Mõnus interjöör ja hea toit. Küll mitte liiga odav. Julgen soovitada ja kesklinnas liikudes lähen ka ise sinna ehk tagasi. Loodan et pisut logisev teenindus on tingitud koha värskusest. Väga meeldis, et lauanõudena ja ka seintel oli kasutuses Anni õe keraamika ja portselan. Söögiriistad olid kaubamärgilt Sabre Paris ja neid müüakse Kaubamaja koduosakonnas ja tegelikult saab selle tootja nuge-kahvleid-lusikaid ka Tablescape-st.
Edasi võtsingi suuna koduosakonda, kus sai nautida nii Arro portselani kui tekitada endale jõulukaupade vahel lumeta jõulutunnet.
Arro keraamika
Kaubamajas on muidugi alati midagi vaadata ja imetleda, just koduosakonnas.
Viru keskuse aatriumis on nagu alati, Sishi jõuludekoratsioonide võlumaailm. Sealt leiab kindlasti igaüks midagi endale sobivat.
Raamatupoodi jõudsin loomulikult ka.
Korraks käisin restoran “Päris”-es, et osta sealt jõulupakki panemiseks prantsuse teed ja siis juba läbi jõulutuledes Rottermanni rongijaama.
29. novembril sõitsin aga hommikul Tallinna, sain kokku oma põhikooliaegse pinginaabriga, kellega me polnud 14 aastat kohtunud ja koos istusime siis Balti jaama lähedal kohvikus Rocket Bean. Mina polnud sel hommikul veel süüa jõudnud, tema ka ja selles kohvikus pakutakse väga head kohvi.
Mõne aja pärast läksime tagasi jaama, et sõita Neljiärvele klassikokkutulekule. Jah, enamust sellest seltskonnast, kes kohale tulid….olin ma näinud viimati põhikooli lõpus. Ajendi kokkusaamiseks andis meile klassiõde, kes elab üle 20 aasta Ameerikas ja oli üle väga pika aja Eestis käimas. Põhikooli lõpetas meid 32 või 34, kohale tuli 14 inimest. Päris hästi. Tore oli, rõõmu tegi, et kõik saavad oma elus hakkama vaatamata sellele, et keerulisi aegu on elu jooksul kõigil ette tulnud. Kahte neidu ei tundnud ära, pidin nime küsima. Õhtul sõitsime koos minu pinginaabriga üle Tallinna Raplasse meile.
Koju jõudes tekkis mul pisuke segadus, et kust on tekkinud jalatsiriiulile kuuseokkad. Mõtlesin, et küllap tütar võttis ülevalt kapist jõuluasju ja sealt pudenes. Siis aga nägin ka põrandal parasjagu kuuseokkaid ja lõpuks koitis. Kui on midagi sellist kahtlast, on poeg käinud salaja ja toonud mulle tuppa kuuse. Vaatasin elutuppa…ja seal see kaunitar seisiski. Seda ta mulle õhtul kirjuts ja uuris, kas ma olen kodus ja millal tulen ning lubas järgmisel päeval külla tulla. Niisama.
Hommikul saatsin pinginaabri rongile, et ta saaks külastada Tallinnas Piparkoogimaania näitust ja sõita laevaga tagasi koju Soome, Hämenlinna. Ise toimetasin koduseid asju, kuni poeg tuligi oma elukaaslasega külla. Kutsusid mind Haapsallu :P. Aastavahetus on sisustatud.
Selle kuu raamatud: Tähelepanek – mida rohkem aasta lõpp läheneb, seda vähem jõuan ma lugeda.
“Kauged tunnid” Kate Morton
Seni loetud Kate Mortoni raamatud on mulle väga meeldinud. Ei tulnud pettuda ka selles loos. Ehk ei läinud see lugu kohe esimestest lehekülgedest “käima”, aga tasa ja targu ta aina keris ennast huvitavamaks ja huvitavamaks. 9/10
Edie Burchill ja tema ema elavad teineteisest justkui mööda, ja kui ühel pühapäeva pärastlõunal saabub aastakümneid kaotsis olnud kiri, hakkab Edie kahtlustama, et ema emotsionaalne distantseeritus varjab vana saladust. Miks ei taha ema rääkida elust Milderhursti lossis, kuhu ta kolmeteistaastasena juhuse tahtel sattus, kui paljud Londoni lapsed sõja jalust evakueeriti? Miks eitab ta minevikku nii kangekaelselt, et on valmis koguni valetama?
Kate Mortoni lummav lugu tütre teekonnast ema minevikku on tummine lugemine, heas mõttes vanamoodne romaan. Autor toob lugejani sõjaaegse maaelu pildid ja helid, õõvastava Mudamehe, ekstsentrilised õed Blythe’id, kummitusliku lossi ja välksõjast räsitud Londoni. Järk-järgult tulevad ilmsiks salajane armastus, mahavaikitud kuriteod, hullumeelsus ja kangekaelne eitamine. Põnev kuni lõpuni, autor veab lugejat (taas!) meisterlikult ninapidi, aga ei võta lootust, et viimaks paljastub tõde mineviku „kaugetel tundidel” juhtunu kohta.
Auhinnatud kirjanik Kate Morton (snd 1976) on üks New York Timesi ja Sunday Timesi enimmüüdud autor. Tema seitse romaani – „Maja Rivertonis” (eesti k 2009), „Unustatud aed” (2013), „Saladuse hoidja” (2014), „Järvemaja” (2016), „Kellassepa tütar” (2020), „Kojutulek” (2024) ja „Kauged tunnid” – on avaldatud rohkem kui neljakümne viies riigis ja kolmekümne kaheksas keeles ning müügimenult on need kõik olnud maailmas esikohal.
“Minu Bali. Elu on tseremoonia” Juta Raudnask
Tegelikult ütles kohalaik seal, et elu on tseremoonia ja tseremoonia on elu. Mida ma raamatust arvasin….üldjoontes meeldis. Juta kirjutamistel olen tegelikult silma peala hoidnud juba sellest ajast, kui nad kunagi ammu oma esimese lapsega(üsna väike oli alles) ümbermaailmareisile suundusid ja pidasid blogi. Esiteks oli huvitav, teiseks hästi kirjutatud ja kolmandaks väga heade fotodegam mis minu jaoks on ühe reisiloo juured esmane vajadus. Edasi lugesin kõiki Juta poolt kirjutatud reisi/toidu teemalaisi raamatuid. “Minu Balai” lugemise eel olid mul seega ootused vägagi kõrged. Päris nii aga ei läinud. Raamat oli hea, aga oli lehekülgi, kus lugesin diagonaalais. Vast oli mulle liiga palju kohalikke tseremooniate kirjeldusi. Ilmselgelt olen aastate jooksul nende kohta juba piisavalt kuulnud ja näinud. Aga…palaju enamat sain ma teada Jutaga tehtud podcastidest. Üks neist Estraveli reisipodcast ja teine Petrone Prindi podcast. Need lähevad mul kindlasti ülekuulamisele, et märkmeid teha. 7/10
Mul on kahju inimestest, kes tulevad nädalaks Balile, veedavad päevi hotellis kirjude kokteilide taga ja tormavad higistena läbi turismimagnetite. See ei ole päris Bali – mitte see, millest mina teile kirjutan. Bali jaoks tuleb võtta aega. Õigesti tunnetatuna on Balil olemine justkui see aeg päevast, mille veedad mediteerides. Puhastav, rahustav, kirgastav…
Minu Bali on maagiline kultuur iidsete tseremooniate ja rituaalidega, rollerisõidud palmisalude vahel, kodu jagamine troopilise faunaga ja elustiil, mis toetab meie kui biohäkkerite pikaealisuse püüdlusi nii oma tempo, toidu, looduse kui vaimsusega.
Kõik pole aga lõpuni zen, isegi Balil mitte. Saan eluohtliku allergilise reaktsiooni, eksin esimest korda elus rollerit juhtides ära, kohtan peopesasuuruseid ämblikke, söön pesukausist mineraalvee ja seasüdame suppi, võitlen niiskushallitusega, näen, kuidas kohalikud transis väänlema hakkavad, endal silmad pahupidi, ja leian end kose all röökimast.
“Edeni trööstiköök” Tilly Tennat
Klassikaline naistekas, aga selline tore ja muhe, kust parajast bitchist saab pai tüdruk, machomehest hea poiss ja nad elavad elu lõpuni õnnelikult koos :) Tõsisemate raamatute vahele tuleb sellised puhkamiseks ikkagi lugeda. 7/10
Edenit tabavad oma lapsepõlve suvemajja naastes vastakad tunded – ta on hiljuti kaotanud ema ning loodab, et Sea Glass Bay suudab tema murtud s?dant ravida. K?laelanikud tervitavad Edenit avas?li ning ta seab nende aitamiseks sisse kogukonnaköögi, kus pakub oma uutele sõpradele koduseid toite.
Id?lli lõhub kutsumata k?laline – nägus ja otsekui marmorist tahutud Cam, kes tahab osta maat?ki, millel asub Edeni kogukonnaköök. Kui Cam Edeni kutse peale triiksärgi käised ?les käärib ja talle appi läheb, hakkavad sädemed lendama ja köögis läheb väga kuumaks.
Siis aga kaob Cam ilma ette hoiatamata…
Kas Eden suudab ?le saada ka sellest kaotusest ning kõigest hoolimata päästa köögi, mis aitas tal päästa iseennast?
Tilly Tennant elab koos oma perega Staffordshire’is. Pärast mitut kohutavat töökohta otsustas Tilly järele anda kirele kirjutamise vastu ning asus õppima inglise keelt ja loovkirjutamist. Ta kirjutas oma debüütteose aastal 2007 esimesel ülikooliaegsel koolivaheajal ega ole sellest saadik kirjutamisest loobunud.
Eesti keeles on ilmunud kaks Tilly Tennanti kirjutatud raamatut: „Kohvik Saialille sadamas“ ja „Kodu Rukkilillemajas“.
“Suvi Applemore`is” Rachael Lucas
Applemore lugude kolmas raamat. Olin vist kolmandiku läbi lugenud, kui sain aru, et aa, tegelased on valdavalt tuttavad ja see tundub olevat järgmise pereliikme lugu. Tore lihtne lugemine. 8/10
Mida teeksid sina, kui miljonär, kellega sul oli üheöösuhe, osutub su uueks majanaabriks? …
Läbi ja lõhki kontrollifriigist Charlotte Fraser astub korraks mugavustsoonist välja: tal on linnas üheöösuhe. Pole ju mingit võimalust, et ta oma tillukeses Šoti mägismaal asuvas kodukülas megaseksika Rob Jonesiga kokku puutuda võiks …
Tagasi koju jõudes on ta otsustanud kätte saada Midsummer House’i, unelmate kinnisvara, mis sobiks ideaalselt ta puhkemajade äri kroonima – olgugi et see tähendab leppimist ekstsentrilise omaniku pisut kummalise nõudmisega elada majas kolm kuud, sellal kui omanik ise reisile läheb, et järele mõelda ja müügi osas lõplik otsus teha.
Kõrge lennuga börsimaakler Rob Jones on parasjagu ootamatult ilma uue projektita, kui ta tädi Frances, kes pole endast ammu märku andnud, korraga helistab ja nõu küsib. Mees pole pärast peresidemeid purustanud tragöödiat oma jalga mägismaale tõstnud, kuid otsustab siiski suhteid parandada ja Applemore’i suunduda, et tädi majas peatuda ja remonditöödel abiks olla.
Nii juhtubki see, mis ei pidanud juhtuma: Charlotte ja Rob elavad ootamatult ühe katuse all. Kuna mõlemal on põhjust paigale jääda, tuleb mängu tahtejõud: kes annab alla ja kolib esimesena välja? Rob taipab, et Charlotte on otsustanud juhtunut saladuses hoida – aga kui lihtsaks või keeruliseks see nendevahelist tugevat tõmmet arvestades osutub?
Applemore’i külakese nõiduslik keskkond hakkab Robile mõjuma ja mees küsib endalt, kas ta elus seatud prioriteedid on ikka õiged olnud … ent mis saab Charlotte’i plaanidest Midsummer House’iga, kui mees otsustab paigale jääda?
“Vaikuse võlu” Florian illies
“Punase” sarja raamatud on valdavalt väga head. Täitsa minu tassikesed teed. Küll aga ei saanud ma sõbraks selle sakslasest autori raamatuga. Vaatamata sellele, et ma kunstiajalugu vägagi armastan, pingutasin lugeda pisut üle poole ja siis andsin alla. Ma saan aru, et see oli ülistuslaul maalikunstnik Friedrichile, aga…poole raamat oeale oli mul pilt loost nii selge ja ära nämmutatud, et ma rohkem tõesti seda kunstlikku venitamist lugeda ei jaksanud. Ehk läks ka autor ise liiga kunstiajaloolasespetsiifiliseks ja ilukirjandus, kui selline, läks juba kaduma. 6/10
“Vaikuse võlu” on kirjutatud tähistamaks 250 aasta möödumist maalikunstnik Caspar David Friedrichi (1774–1840) sünnist, kuid see ei ole kindlasti tavapärane elulooraamat. See kirjanduslik mosaiik kirjeldab veidrate juhtumite ja värvikate lugude kaudu, kuidas Friedrich ning tema maalid on inimesi ja maailma mõjutanud vähem ja rohkem ootuspärasel moel: kuidas tema maalid tõid sakslaste hinge igatsuse ja muutusid maastikeks Disney “Bambis”, kuidas Friedrichit ülistati ja vahepeal pea täielikult unustati ning milliseid keerulisi teekondi on läbi teinud tema maalid. “Vaikuse võlu” maalib pildi inimesest maalide taga ning kunsti kirjust peegeldusest ühiskonnas.
Florian Illies (snd 1971) on saksa kunstiajaloolane, kirjastaja, ajakirjanik ja kirjanik. Tema teostest on varem eesti keeles ilmunud raamatud „1913. Sajandi suvi” ning “Armastus vihkamise aegu”.
“Ühe mantli lugu. 50 000-DOLLARISE MANTLI JÄLGEDES: KÄSITÖÖ, LUKSUS JA KINNISIDEED” Meg Lukens Noonan
Seda raamatut tahtsin lugeda päris ammu, aga ikka tulid teised raamatud vahele. Nüüd, kui hakkasin õmblema tütrele korralikku klassikalist, villasest kangast rätsepamantlit, tundus aeg olema rohkem kui õige. Eks ma olen isegi seda meelt, et see oskus on hääbuv ja korralaiku villase mantli õmblemine on kunst omaette. Päris mitu aastat olen vaadanud mantleid poes…ja ei leia sealt ülearu palju selliseid, mis vääriks oma hinda või üldse ostmist. Sellisel korralikust kangast ja korralikult individuaalõmblusena oskajana tehtud mantel on eelkõige kaunis, aga ka vastupidav, loodussäästlik ja eksklusiivne. Eks seda näitab ka sügisel uue voodri saanud, mind ja tütart oma 25 aastat teeninud kunagise Klementi vabriku kašmiirvillasest pikk klassikalise lõikega mantel. Nüüd käib kindlasti vaat et teist samapalju. Ainus vahe, et ta on siiski tulnud masstööstusest, aga tol ajal tehti ka vabrikus väga korralikke mantleid. Praeguseid – vormituid, voodrita, nööpideta, õlakuteta, korralaiku töötluseta massmantleid, mis vööga kokku tõmmatud ja valdavalt kedagi ei kaunista…ma ei ole nõus ostma. Nimesi nimetamata, aga meie kohalik brand, kes nimetab pikendatud õlaga, kraeta ja nööpideta, laia varrukasuuga (küll vähemalt voodriga) mantlit moeloominguks, ma selleks nimetada ei julgeks. Vaadates erinevaid presenteeringuid, siis enam vähem ok istub see mantel vaid piitspeenikeste modellide seljas ja siiski vaid musta vätvi tootena. Kes vähegi toekam naine, näeb selles manlis välja nagu heinasaad või tundub see paksu hommikumantlina. Seda muljet võimendab kimono-lõige. Pealegi meie kliimas lai varrukasuu pole kuigivõrd praktiline. Aga see selleks. Mainitud raamat on ood rätsepatööle ja villatööstusele ning lambakasvatusele.
„Ühe mantli lugu“ viib meid ühe ülihinnalise mantli saamisloo jälgedes tundelisele teekonnale moe ja rõivakunsti ajalukku. Reis saab alguse Peruus Andide kõrgmäestikus, seal kasvatasid inkad juba sajandeid enne konkistadooride saabumist pühasid loomi vikunjasid, kelle imepehmest ja kašmiiristki kallimast villast valmistatakse ülihinnalist kangast. Niisugune riie kattis president Kennedy ajal Valge Maja sohvasid ja 20. sajandi keskel, kui USAs ei olnud midagi uhkemat kui vikunjavillane mantel, kandsid niisugust rõivast Marlene Dietrich, Greta Garbo, Leonard Bernstein, Nat King Cole ja paljud teised.
Edasi liigume Firenzesse maailmakuulsa Stefano Ricci moeateljeesse, kus valmistatakse ülipeent siidi, reisi saateks legendid siidiusside kasvatamise algusaegadest. Itaaliast võtame kursi Prantsusmaale kuulsasse Dormeuil’ töökotta, kus aegade vältel on kootud kangast kuningate, presidentide ja filmitähtede rõivastamiseks. Saame teada, kuidas sündisid kuulsad kangavabrikud ja kuidas mõjutas rõivamoodi Suur Prantsuse Revolutsioon, aga ka seda, kuidas kuulsate tootjate kangaid osavalt võltsida saab.
Inglismaal külastame ateljeed, kust tellisid oma rõivad Charles Dickens ja Winston Churchill. Saame teada, mida tõi rõivatoomise jaoks kaasa tööstuslik pööre ja kuidas rajati Londonis West Endis asuvad Savile Row rätsepaärid, milles õmmeldi rõivaid Windsori hertsogi, Gary Granti ja teiste stiiliikoonide jaoks. Loeme sellest, kuidas mõjutas ehtne inglise rätsepatöö 1980. aastatel USAs Wall Streeti börsimaaklereid ning millal ja miks hakkas moemaailmas domineerima Itaalia. Seejärel läheme külla 150 aasta vanusesse nööbitöökota, kus valmistatud nööpidega kuubesid kannab ka prints Charles, saateks lood sellest, millal ja miks nööbid üldse kasutusele võeti ning mil moel mõjutas see toonast demograafilist olukorda.
„Ühe mantli lugu“ viib meid sajanditevanusesse luksuse ja pühendumuse maailma, kus välditakse kiirmoodi ja kõike, mis põgusaks pruukimiseks mõeldud. See raamat on ülistuslaul elule, kus asjadel on jääv väärtus.