See plaan tekkis meil juba aasta tagasi, kui me K-ga tulime Soomest Linnamäki lõbustuspargist. Käisime tookord lõbutsemas koos sõbrannaga ja tema sama vana pojaga. Aga mis plaan? Selline, et aasta pärast läheme sinna tagasi, aga kogu pere lastega. Et siis minu kõik kolm last, vanema poja lapsed ja armas minia. Mõte oli selline, et K saab oma vendadega lõbutseda ja meie miniaga möllame koos väikeste lastega. Kui mõte juba pähe tuli, siis jäi üle ainult asi organiseerida, aga ega see nüüd ülearu lihtne ei olnud küll. Kui seltskonnas on 3 täiskasvanut neljast, kes käivad tööl, pole logistika sättimine üldse lihtne. Minia, väikesed pudinad ja K – see on lihtne. Nendele sobib üldiselt siis, kui ülejäänud kolmele suurele sobib. Lõpuks juhtus nii, et terve suve peale leidsime me vanema pojaga ühe päeva, mis meil mõlemil vaba oli ja nooremale pojale lihtsalt ütlesin, et temale peab see päev sobima, sest muud päeva meil pole :P Õnneks sobis!

Nii olime ühel suvisel hommikul kõik supsti Tallinnas A terminalis ja läksime laeva peale. Sõitsime Helsingi poole selle VikingLine uue kiirlaevaga. Naaaatuke kiiremini ta astus, aga no küll oli igav laev ja rahvast täis. Valisime selle lihtsalt sobivama kellaaja pärast, et lastega kole vara liikuma ei peaks. Jajah, seal oli üks pood isegi, kuhu tuli minna ederpidi sisse, tagurpidi välja. Selline korralik suurema mõõduga praamikökats. Aga tont temaga. Kohale ta meid ju viis ja seda oligi vaja. Kui üksi minna, on see täiesti ok sõiduvahend, sest istud lihtsalt 2 tundi ja loed või magad. Lastega läks pisut igavaks, aga tegelikult nad pidasid hästi vastu.
Kohale jõudes sehkendasime endale linnatranspordi päevapiletid (teised sehkendasid, meil K-ga olid need kuidagi juba kotis olemas) ja siis sõitsime trammi ja bussiga rõõmsalt lõbustusparki.
Olime seal kohal vedi peale avamist. Ilm oli super, taevas säras päike ja õhtuni oli kohe täitsa palav ilm. Peaks ütlema, et selle suve kõige palavam minumeelest.

Kohale jõudes ostsime kõigile päevapiletid ja koju sõites rehkendasin, et ära tasusid nad igal juhul. Selle kogemuse sain juba aasta tagasi, et üksikuid pileteid pole seal mõtet osta ja ka mitte saripiletit. Kõige kasulikum on päevapilet, kui just pole plaanis päev otsa niisama ringi vaadata.

Mulle meeldis juba eelmisel korral ja meeldis ka sel korral, et pargis on üldiselt väga kena haljastus ja kõik on puhas. Muide, seal esineb isegi rääkivaid prügikaste. Kui paned prügi sisse, saad kuulda, kui tubli sa oled ja tänatakse ette ja taha, et prügi tema kõhtu panid :) Lastele avaldab kindlasti head mõju.

Poisid kimasid kõigepealt nendele kolmele pildil olevale atraktsioonile. See pikk sirge ja ülevalt lipuga, sinna sõitis isteplatvorm viuhhhh üles ja siis nõksutas seal üles ja alla veel. See kollane virduuga atraktsioon, no seal peal kõik karjusid. Vanem poeg ütles veel lõuna ajalgi, et sellest kaadervärgist pea sassis :D Ja siis see hall seal all on Euroopa vanim puidust ameerika raudtee, mis on juba üle 50 aasta vana. See oli olnud lahe, kuigi nad avaldasid eemalt vaadates kahtlust, kas see ikka koos püsib. Püsis ja ilmselt püsib edasigi :) Hirmus see ei olnud, aga seda on küll hirmus vaadata, kuidas töötajad seal kärude taga püsti nagu kamikadzed ringi sõitsid.

Meie käisime sel ajal pisikestega karusselliga sõitmas

ja K lippas sõitma pisut väiksema versiooniga samast atraktsioonist, kuhu vennad esimesena läksid. K pidas esimese asjana seda suurt ikka liiga koledaks, kuigi päeva lõpuks oleks ta olnud juba ilmselgelt nõus sinna suurele samuti minema, aga siis oli aeg ära minna.

Kõiki käimisi ma kaugeltki pildile ei saanud, sest poisid ja K liikusid omasoodu ja vahepeal jälle otsisid meid üles või meie neid. Niiet pildile jäid just need tegevused, mille juures mina viibisin, aga igale poole korraga ma ei jõudnud, kui meie pesakond laiali hargnes.

Kui suuremad tegelinskid käisid igasugustel soolikaraputajatel, siis meie miniaga ja pisikestega sõitsime näiteks kõrgele kõrgele, et imetleda panoraamvaadet.

ja sellised vaated sain sealt läbi akna.

Edasi läksime meie väikestega sõitma hobustega. Kuna mõlemad lapsed tahtsid kangesti vanamaga sõita, siis tuli mul kaks sõitu teha. Peal esimest sõitu jõudsid poisid ja K- samuti meie juurde ja siis tekkisid seal mõned vahetused ja noorem R tegi pilti.

Vahele jälle natuke haljastust.

Edasi me tegelikult sõime ja peale sööki läksid poisid järjekorda seisma, et pääseda atraktsioonile, mis on 75 m kõrge. Sõidad aga rõõmsasti keerutades sinna üles ja siis….vuhhh, lastakse rahvas vabalangemisse. Poisid igatahes ütlesid, et kui see hetk saabus, et kukuvad…oli ikka hetkeks väga abitu tunne, et mis nüüd siis saab? Õnneks kõik teavad, et muud ei saa, kui et tagasi alla saab. Rõõmsa ja roosana. Adrenaliinilaksuvõrra rikkamana :D

Kõigepealt kõik vaatasid, mis nägu teised teevad ja ilmselt mõtles igaüks oma mõtteid…

Siis oli väike ebalus, et kas kõik kenasti kinni, lukud riivid peal ja kinnitused korras.

Nii, seal kaugel kõrgel nad igatahes on….

Peagi sõitsid kõik alla tagasi- rõõmsad, äraseletatud näod peas, seedimas alles, mis siis tegelikult toimus :)

Ja selliste rõõmsate nägudega jalutasid nad sealt välja :)

Meie sel ajal nagu arvata, vaatasime, kuidas suured mehed sõitmas käisid ja K käis samal ajal kettkarusselliga sõitmas. Jõudsin pildistama siia ja sinna.

Peale neid sõite saime jälle kokku ja otsustasime kõik minna sõitma linnuteele. See on siis see suures kinnises majas olev ameerika raudtee, kus 3D prillid peas ja lendad ringi mööda galaktikat. Eelmisel aastal ma käisin seal sõitmas ja no lahe oli. Karjusin küll vahepeal appi ( huvitav keda?), aga ikkagi tahtsin uuesti sõita. Õues kusjuures ma keeldun minemast ameerika mägedele. Pimedas ja silmad kinni, siis käin ära. Kõigepealt seisime meie miniaga ja lastega seal sabas ja K ning poisid samal ajal seiklesid veel muudel atraktsioonidel. Kui meie kord hakkas lähenema, võtsid poisid lapsed, asusid järjekorda ning meie – mina, K ja minia, läksime sõitma. Kui meie tulime tagasi, võtsime lapsed ja siis said poisid sinna sõitma minna. Samal ajal sõitsid pisikesed, K ja minia ühe väiksemat sorti karusselliga.

Niisama oli ka lõbus

Edasi läks nii, et K koos noorema vennaga läksid omapäi seiklema igasugustele hulludele asjadele ja mina koos teistega läksin mujale. Kõigepealt siis käis pesakond sõitmas koos rekkarallit.

Seejärel läksime koos sõitma sellise toreda rongiga, mis liikus mööda tervet parki. Sai kõike vaadata veidi kõrgemalt.

Sellised vaated siis sealt. K oma vennaga sel ajal külastas kõike, mis ette jäi.

See labürint, mis seal paistab, kus lapsed jooksevad, see oli väga päevakohane. Kuna oli hirmus palav, siis sealt sai kenakest vesijahutust.

Selle oranži kaadervärgi peal käis vist noorem R sõitmas. Vaatasin seda ühes järjekorras seistes eemalt ja kõik karjusid :D Üks meesterahvas karjus kohe õite kõva häälega – oooo, my God!!!

K jõudis mingil ajal vaaterattaga sõitmas käia

Selle suure ehitise sees seal karusselli taga oligi see linnutee sõit

Selle kose all võis saada üpris märjaks :P

Tiir sõidetud, otsustasid kaks suurt inimest meil minna õuduste tuppa. K kirjeldas seda kui väga hirmsat kohta ja no nad siis läksid seda asja uurima.

Mina sel ajal ootasin neid koos pisikeste inimestega õues. Aeg ajalt vaatas ühest aknast välja nõiamoor ja lastele pakkus see kõvasti huvi.

Küll lastel oli hea meel, kui emme – issi sellest nõiamajast välja tulid :)

Suurte arvates hirmus ei olnud, oli naljakas hoopis.

Suur R läks oma vanema türega autodromile sõitma. Mina, minia ja väiksem põnn jäime neid vaatama, varikatuse alla. K ja noorem R olid just helistanud ja teatasid, et nendel vaja veel mõned viimased ameerika mägede sõidud koos teha.

Korraks läksin mina räästa alt välja ja vaatasin, et ohhooo, kuidagi väga kiiresti liiguvad meie peale äikesepilved. Muidu nad terve päeva tiirutasid kuskil eemal, aga siis järsku oli taevas täitsa mustjassinine. Otsustasime, et sealt räästa alt pole vist otstarbekas välja minna. Käisin veel ahvikiirusel ja tegin mõned klõpsud…..

No ja kui siis hakkas paukuma ja sähvima ning vihma tuli nagu kosest…ohsapoiss. Tuul pillutas kõike, mis võimalik ja rahvas jooksis paanikas ning karjus. Ilmateade lubas kell 19 äikest….sel korral pidas ta sõna. Kell oli 19.02 :) No võimas vaatemäng oli, kuigi tunne oli täpselt nagu katastrooffilmis, kus kohe kohe saabub hiidlaine ja neelab kõik alla.
Meie viiekesi olime tegelikult suht turvaliselt räästa alla, aga muret tegid meie kaks ülejäänut seltskonnaliiget, kes pidid olema ameerika mägedes sõitmas. Telefoni nad vastu ei võtnud igatahes ja no pisut murelik olin ma ikka küll, et kui nüüd see maru tabas neid kusagil kõrgel, võis see ikka täitsa kole ja karm olla.
Vahepeal ma organiseerisin meile sinised kohalikud vihmakeebid. Pakkisime lapsed kärusse kilede alla kinni ja endale samuti ürbid selga ja siis hakkas maru umbes poole tunni pärast veidi järele andma. Lõpuks helistasid ka meie kaduma läinud lapsed. Minu rõõmuks poldud neid viimasele sõidule enam peale lastud, sest nähes taevast, peeti seda liiga ohtlikuks ja atraktsioonid pandi kinni. Jõudsid veel osta kuskilt putkast burksi ja siis tuli vihm. 40 joostud sekundiga lähimasse kohvikusse õnnestus neil muidugi üsna märjaks saada. Meie seisime sel ajal mõnusasti varju all. Mingi aja pärast leidsime nad siis üles sealt kohvikust, kus kaks märga, aga õnnelikku last sõid ja jõid sooja kakaod. K-le võtsin ma mingil uitmõttehetkel õnneks vahetusriided kaasa ja tema sai kuivaks riietatud. Noorem R sai kätte koti, mis oli minu käes ja sealt sai vähemasti tuuleka peale tõmmata. Jalad kuivasid meil kõigil muidugi koduni välja, sest igal pool vesi lainetas.
Kui suurem maru järgi andis ja kamp koos, võtsime suuna trammipeatusesse ja sõitsime sadamasse tagasi.

Päev oli korda läinud. Ilm keeras sassi alles siis, kui meil oligi peaaegu aeg hakata tagasi minema. Selgeks sai muidugi see, et sinna lõbutsema tuleks minna tegelikult kaheks järjestikuseks päevaks. Järjekordades seismised võtavad nii palju aega, et ikka jääb kuskil käimata.

Kui olime juba laevas, avanes sadama poole kaunis vaade. Kõik oli juba rahulik, nagu suurt maru polekski olnud. Linn oli muutunud äkki kuldseks….

Koduteel käisin vahepeal laevatekil.Vasakpoordi poolt taevas sähvis endiselt äike ja parempoordis oli kaunis loojang. Tuul oli täitsa vali, aga meri rahulik. Nii me koju sõitsime.

Mida kokkuvõtteks öelda? Seda, et lõbustuspargid on vist rohkem täiskasvanutele. Neid lastakse igale poole peale. Või siis päris suurtele lastele, kes saavad samuti igale poole. Väiksematega on asi pisut keerulisem. Väga palju on neid kohti, kuhu alla meetriseid ei lasta isegi mitte lapsevanemaga. Kuidas sa siis selgitad, et 104 cm pikkune õde saab ühele imelihtsalt karussellile, aga 98 cm õde jääb lati alla ja ei saa? Mõni situatsioon ikka tekkis, kus noorem ja tegelikult julgem õeraas oli pisarateni solvunud, et tema ei saanud sõita, isegi mitte suure inimesega koos. Päeva lõpuks said ikka mõlemad piigad päris palju lõbustusi, aga peaaegu neljasele ja kahepoolesele seal ikka ülearu palju võimalusi ei ole. Kompenseerisime seda siis sellega, et mõnes kohas käisime kaks korda, kui asi meeldis. Meie seltskonna kõige suuremad lõbutsejad olid muidugi K ja tema vennad. Nendel oli tõesti lõbu laialt ja päev jäi lühikeseks, kuigi olime seal 7 tundi. Meie miniaga oleme tagasihoidlikud lõbutsejad ja igasugustele okseaparaatidele ei kipu vabal tahtel minema. Täitsa tore on hoopis väikeste pudinatega koos tagasihoidlikel atraktsioonidel lõbutseda :) ja loomulikult see, et kui oled koos väikelastega, siis oledki rohkem nende päralt. Päris kokkuvõtteks – olime väga rahul. Kord aastas võiks ikka üks selline lõbustuspargi külastamine kõne alla tulla küll ! Linnamäki on selleks lähim võimalus ja kaugelt mitte kehv võimalus.

Kõik kõik on uus, septembrikuus. Nii öeldakse.
Päris kõik ikka pole, aga jah, tuleb nentida, et suvi läinud mis läinud.
Homme on esmaspäev ja mul sai puhkus läbi. Mina tööle ja laps kooli. Laps on kooli minnes igatahes rõõmsam, kui mina tööle minnes :D, aga eks me harju kõik sellega pikapeale, et mõnus suvi on selleks korraks möödanik ja tuleb ennast tahes tahtmata sättida asisemale lainele. Mitte, et ma seda suvel pole olnud, aga suvel on asjalik olla puhas lust. Sügistalvine aeg on ikka ju see, kus tahaks kõige parema meelega võtta soe pleed, tassike sooja teed sidruni ja ingveriga, kerida ennast kerasse kamina ette, panna küünlad põlema ja lüüa nurru. Nojah, aga eks seda saab tehtud ka. Eile tõin juba keldrist puid tuppa ja ühtalsi väiksemaid purke, sest käes on hoidistamise aeg. Keetsin eile esimese laari ” meestemoosi”. Seda mu suured ja väikesed lapsed sööksid ja seda nad peavad saama. Minul küll peale tšilli hakkimist tulitasid poolteist päeva käed, aga tühja sellest. See moos on nii hea, et määrin ise samuti seda rõõmuga leivale. Suhkrut panen ma sinna endiselt märksa vähem, kui retsept ette näeb ja see on üldse ainus kord aastas, kui ma suhkrut koju ostan.
Rõduaiamaal on päris kõvasti tomateid, eriti neid väikeseid kirsse, aga vat punaseks minemisega nad väga ei kiirusta. Tasapisi valmivad, aga ilmselt tuleb nad üks hetk tuppa tõsta, sest õues pole neil ilmselgelt piisavalt soojust ega päikest. Rõdulilled on ilusad, salat, till ja basiilik vohavad. Paprikaid tuleb samuti järjest juurde ja meie kollased kuumaasikad annavad järjest marju. Ühesõnaga see rõduaiamaa on vägade mõnus.
Praegu on üks hästi mõnus aeg, kus saab süüa kodumaist ja värsket kraami. Need niiöelda päris tomatid on kohe nii nii head. Kurgid ka ja suvikõrvitsad samuti. Vaikselt hakkavad tekkima juba õunad, aga ikka päris kummaline, kui septembriski pole valge klaar päris valmis. Kuid…midagi siiski juba saab süüa ja kodumaised õunad on kordi maitsvamad, kui poest ostetavad, mis on vaatamata hinnale suhteliselt ühesuguse maitsega.
Niipalju siis minu potipõllumajandusest. Me siin väga suured hoidisekeetjad ei ole ja kõik, mis võimalik, pistan sügavkülma.

Nädal tagasi käisin pildistamas tosinat “pallikest” ehk beebiootel naisi. Tore oli see, et nendel sünnivad novembribeebid. Kui K-d ootasin, siis oli meilgi üks novemrikate grupp ja osadega nendest suhtleme siiani. Miks ma sellest aga räägin, on hoopis see, et küll oli sel õhtul õues ikka külm. Meil pidi pildistamine hakkama peale Keila – Joal kel 19.30 ja ilm oli paljutõotav, kui sõitma hakkasime. Ilus päike väljas ja täiesti normaalne kliima. Kui aga kohale jõudsime, hakkas järsku jahedaks minema ja vähe sellest, et ma pidevalt hirmuga vaatasin, et valgust jaguks, oli veel hullumoodi külm. Tavaliselt on mul pildistades alati palav, sest võimelda tuleb üksjagu palju, aga sel korral ei aidanud isegi see pidev sebimine. Muru läks kasteseks, jalad külmetasid ja no üldse kohe ei hakanud soe. K oli kaasas ja tegi vajalikku assistenditööd, ehk siis kui vaja hoidis seda ja teist ja enamasti suurt hulka õhupalle :) Kui 12 kõhukest said kõik kenasti pildistatud ja grupipildid samuti tehtud, sõitsime ühe kauni naisega veel Laulasmaale mere äärde ja tegime seal viimased klõpsud. Peale seda oli aga tõesti järgmine kiire peatus lähim bensukas, kust sai osta sooja kakaod ja süüa :D Leppisime naistega kokku, et aasta pärast teeme pildid koos beebidega ikka soojemal ajal :D

See pilt on tehtud sedasi kiirelt üle õla, sest pildistasin parasjagu ühte kaunitari ja keerasin korraks selja taha vaatama ning tegin ühtlasi klõpsu. K on seal nähtaval vasakul servas, kaadrist välja astumas :P

Igatahes oli see üks väga külm, aga meeleolukas ja mõnus õhtupoolik, kus kohtuvad toredad inimesed, töö ja hobi. Koju jõudes oli õhk nii külm, et vahest on detsembris ka samasugune tunne :P Ja oh üllatust, järgmised kaks päeva olid õhtud vägagi soojad, kui lapsega jooksmas käisime.

Ok, mis sest ilmast ikka. Soojemaks ta nüüd vaevalt enne järgmist suve läheb. Tuleb aga jopp peale tõmmata ja edasi rõõmsad olla.

Täna, viimasel puhkuse päeval, käisin täitsa üksinda linnas. Mul oli tarvis mõnesid sisseoste teha, et hooajaks valmistuda ja K ei viitsinud kaasa tulla. Temal oli loogiliselt mõttes sõbrannaga ratastega ringi kimamine ja miks ei peakski olema, kui kohe on algamas kool ja lustimiseks aega vähe. Nii ma siis läksin üksi. Seda juhtub harva, aga mulle täitsa meeldis. Käisin need vajalikud kohad läbi ja siis astusin veel sisse Kristiinesse. Seal oli mul tegelikult vaja kõigest ühe tootja jalatsit passitada, et ma teaksin, millist numbrit endale netist tellida :P K jaoks jäid silma ühed väga ilusad õhemad kampsikud ja kuna neli neid oli, mis meeldisid, aga osta tahtsin ühte, saatsin lapsele pildid. Mugav värk, see tänapäeva nutindus. K valis lemmiku välja ja minul süda rahul, et ostetud sai just see, mis kõige enam meeldis. Nutindus on meil õnneks siiani mitteprimaarne tegevus. Lapsel on nutitelefon, aga kasutab seda sihtotstarbeliselt ja mõõdukalt. Minul on väike tahvel ja kasutan seda samuti sihtotstarbeliselt ja harva. Telefoniks aga endiselt vana ja armas nupufon. Mõned päevad tagasi tõmbasime endale mõlemad ühe laheda vee joomise äpi. Nimeks Plant Nanny, kui kedagi huvitab. See aitab mõnusasti meeles pidada, et päeval tuleb juua piisava koguse puhast vett. Me oleme mõlemad suured veejoojad, aga vahest ununeb see ikka ja kogus tuleb päeva peale väiksem, kui võiks.

Ah jaa, tegelikult algas kool. See on see septembrikuu kõige tähtsam osa. Aktused koolis ja muusikakoolis juba möödanik. Homme on esimene tundidega koolipäev. Uus klassijuhataja lastele meeldis. Uusi õpetajaid on teisigi. Nendega saavad nad tuttavaks algava nädala jooksul. Mina sel aastal esimest korda muusikakooli aktusele ei jõudnud, sest vanakuri arvas, et ööl vastu teadmistepäeva, tuleks mul haigeks jääda. No mingisugune vastik kõhuviirus kiusas terve öö ja päeva. Pidavat neid viiruseid juba säänseid ja määnseid liikuma. Musakoolis olid päris mitu õpetajat haiged olnud. Õnneks see kõhuviirus kauem, kui ööpäeva kunagi ei kesta, aga selle päeva keeras nahka küll. Näed plaanid olid head, et läheme peale kooli välja sööma ja puha, aga võta sa näpust. Söögi lõhnagi ei tahtnud tunda ja püstigi ei tahtnud väga olla. Väljas söömise kompenseerisime täna õhtuse sushitamisega ja niipalju ma ennast esimesel kuupäeval kokku võtsin, et tegin lastest õues mõned pildid siiski ära. Hommikuseid lilledega pilte pole, aga tegime siis, kui lapsed juba koju tulid ja enne muusikakooli aktust.
Homme siis tegudele. Tööle ja kooli. Esimese nädala prioriteediks on lapse logistilise liikumise paika saamine ja küll siis kõik kenasti sujuma hakkab.

Jooksuga ja naeruga koolist koju :) Kuidas siis teisiti, eks! Ja sõpradega on alati lõbus.

Meil käib esimesel koolipäeval ja üldse aktustel ikka veel seljas mingitmoodi koolivorm. Kellel vestiga, kellel kampsuniga. Hilbumari ja mooduvärk jäägu muule ajale. Ega siis aktus plikade moedemm pole :P Loodan, et nad säilitavad seda joont veel kaua.

Suverõõmud ei taha veel mitte meelest minna ja see on hea!

Head algavat hooaega kõigile ja püsige terved!

Ühtlasi siis ka viimane koolivaheaja päev ja vaatamata sellele, et osadel kodanikel on ikka suur häda oma laste kasvatamisega ja arvatakse, et suvine vaheaeg on liiga pikk, siis otsa sai koolivaheaeg siiski väga ruttu ja ootamatult. Ma ikka päris uskumatult täna mõtlesin, et ah ongi nii või, ongi homme juba 1. september!!! Suvi läks lennates, või no mis suvi see meil sel aastal ikka oli. Kuigi jah, minu jaoks tähendabki suvi suuremat vabadust, kui aasta muul ajal. Ja kui on vabadus, siis ongi juba kõik hästi. Tühja sest ilmast.
Jõudsime sel suvel palju, nagu ikka. Ja nagu ikka, mõndagi jäi tegemata, sest ei jõudnud. Õnneks on varasügis samuti mõnus aeg ja kuigi kool hakkab kohe peale ja endalgi tööl jälle vähemmeeldivam aeg ees, siis katsume üksikutel vabadel nädalavahetusepäevadel veel ühte koma teist ette võtta. Kuldset sügist ootavad mõned perepildistamised ja endalgi mõned käigud plaanis.
Kui ma nüüd oma last peale suve vaatan, siis …temast on sirgunud kolme kuuga päris neiu :) Seina äärde mõõtmiseks pole teda veel ajanud, aga tundub, et umbes 10 cm veel ja olemegi ühepikkused. On ikka lugu.
Vaheaja lõpus küttis meil siin kirgi teema, et lastele määratud uus klassijuhataja ei saagi olla nende klassijuhataja ja isegi mitte matemaatika õpetaja. Koolist läks augustis ära üks matemaatika õpetaja ja oligi kogu elu pea peal. Nüüd siis mõned päevad tagasi selgus, et klassijuhatajaks said lapsed hoopis emakeele õpetaja. Eks siis varsti paistab, kuidas ja mis. Uuendusi on koolielus teisigi. 4 veerandi asemel sellest õppeaastast hoopis 3 trimestrit ja koos suvevaheajaga 5 vaheaega. Harjumatu, aga eks paistab, kuidas see toimima hakkab ja kas on parem, kui endine süsteem. Tunnistuse füüsilisel kujul saab samuti ainult kord aastas, enne suvevaheaega. Muul ajal tuleb seisu e – koolist vaadata. Kuna lapsed nüüd siis meil põhikoolis otsapidi, on neil ka tööõpetus poistel – tüdrukutel eraldi ja kaks kehalise kasvatuse tundi nädalas samuti poistega eraldi ja üks kehaline koos.
Päevad tõotavad tulla üsna pikad. Trenniajad on nihutatud nii hiliseks ajaks, et koju jõuab sealt heal juhul kella kaheksaks, külmal ajal, kui rattaga enam ei sõida, alles poole üheksaks. Kolmapäevane päev tõotab sel juhul muutuda probleempäevaks, sest koolis 7 tundi, siis on muusikakoolis solf ja enne trenni jääb üks vaba aeg, kus tuleb leida aega söömiseks ja õppimiseks ja seda aega on kõigest 1,5 tundi. Muudel päevadel saab ehk kuidagi hakkama, kuigi praegu on veel kogu logistika väga segane. Lisaks kindlatel aegadel olevatele trennidele ja muusikakoolis solfi ning muusikaajaloo tundidele, tuleb kusagile paigutada ära veel klaveritunnid, saksofonitund, soololaulutund ja kaks laulustuudio kooritundi. Kooritunnid on tegelikult paigas, aga näis, kas K läheb mudilaskoori, kus 4. klassi lapsed peaks veel käima või siis lastekoori, kuhu ta sobiks paremini ja kuhu ilmselt õpetaja tahabki teda panna. Kuidagi on välja kasvanud juba mudilastest. Ajaliselt oleks see vist samuti parem. Aga eks paistab. Paari esimese nädala jooksul loksuvad ehk asjad paika.
K igatahes tõdes täna samuti nagu mina, et aaa, ongi vaheaeg läbi või !!!! Õnneks ta läheb kooli rõõmuga. Jääme siis lootma, et lastel tuleb tore kooliaasta. Rõõme ikka kõvasti rohkem, kui muresid.

Täna käisid koos klassiõe ja tema isaga linnas endale jalatseid ostmas :D Klassiõde läks ja K kutsuti kaasa. Kuna meil juba ühed sellised konkreetsed papud kodus kahepeale on, oli lihtne saata laps üksi poodlema. Number oli teada ja värvi sai ise valida. Nüüd on kummalgi meil omad ja sisejalatsid kooli samuti olemas. Head, mugavad ja odavad.
Ma pole tõttöelda sel aastal kooliasjadega suurt tegelenudki ja ilmselt see kooli algus tänu sellele saabuski ootamatult. Kapis on riideid küll, mida selga panna ja koolitarbeid saab ju jooksvalt poest alati osta, kui midagi vaja. Pealegi on neil nüüd ports uusi õpetajaid ja kes seda teab, mida keegi neist siis kasutada käsib. Mõned vihikud on kodus ometi olemas, seega saab hakkama. Kooliasjadele mõtlemise asemel hoopis koristasin täna pool päeva kappe ja tõstsin väikeseks jäänud asju välja. Osad saatsin juba täna ära sinna, kus neid rohkem tarvis, midagi panin hoiule ja suur ports ootab et homme need ära viidaks. Mis üle jääb, läheb konteinerisse, kust need jagatakse abivajajatele. Pikemat aega pole sellist sorteerimist teinud ja nüüd oli selgelt näha, kuidas laps on kasvanud.

Poetan siia lõppu siis mõned suvised pildid.

Vanaema roosid

Isegi keset suve tuleb jõulujutte lugeda, kui väike vennatütar soovib.

Vaatamata kehvakesele suvele on K väga palju ujunud( mida ei saa öelda minu kohta :P) Kodu lähedal on nüüd meil korralik tiigibeach ja sinna viis tee ikka päris suurel hulgal suveõhtutel. Nüüd suve lõpupoole lipati sinnakanti aga juba pigem terviserajale jooksutrenni tegema või välijõusaalis jõu- ja ilunumbreid tegema :) Ujumine on vaikselt asendunud külma duššiga :D

Jäämarile tegime reklaami ka :P

Viimsis käisime rannarahva laadal ja disainiturul. Teist aastat juba. Sinna on lihtsalt tore jalutada ja ringi vaadata mere ääres.

Mitmed korrad viisid meie jalad suve jooksul Telliskivis “Lendavasse taldrikusse”. Mõnus koht söömiseks ja niisama olemiseks. Päevapakkumised ja muugi toit seal muide vägagi sõbraliku hinnaga. Meile maitseb seal üks ohtra salatiga wrap, mis on nii suur ports, et paras kahele süüa. Esimest korda sõin seda koos sõbrannaga õhtustades ja ….poole toidust lasin kaas pakkida :D K-ga seal käies võtame juba nüüd kohe targasti toiduportsu kahepeale. Vahest nillime magustoitu. Vahest. Kahepeale, sest rohkem ei jaksa :)

Esimesel pildil on käsil merevetikakrõpsude mekkimine. Päris kreftised olid, aga väga maitsvad. Uuendatud Balti jaama turul on nüüd õnneks üks minu lemmikpoode, Umami ja sealt saab enne kojusõitu ikka häid ja vajalikke asju osta. Üldse on uus turg väga, väga äge!

ja siis meie lemmikwrap. K sööb oma poolt sellest portsust. Igevaesti priske ja mahlane.

Ning lõpuks magustoit. Antud juhul Kodune india jäätis kulfi maasikakastmega ja mandlilaastudega.

Üsna siin suve lõpus käisime sõpradel külas. Laulasmaa kandis. Sõbrad viisid meid Pakri poolsaare tuletorni. See seal Paldiski külje all. Äge torn ja andis ikka üles ronida. Ideaalset vaadet ei saanud, sest ilm oli vihmane, aga lahe oli ikkagi. Peale torni viisime lapsed kahekesi Laulasmaa SPA-sse mitmeks tunniks lustima ja ise mõnulesime kodus. Emadel jätkub ikka juttu kauemaks ja üks neiu ning noormees saavad juba ise täitsa kenasti hakkama.

Nii siis ongi. Tuli öö ja kirjutada enam ei viitsi. Laps ammu magab. Loodetavasti suur laps linnas ka.
Teadmishimulistena ja puhanutena vastu uuele õppeaastale! Head kooli algust minu neljandikule, teise aasta magistrandile ja kõikidele teistele õppuritele!

Mõned päevad tagasi oli meil siin üks sünnipäev. Nimelt sai minu vanem pojatütar juba 4 aastaseks. Preili mis preili. Natuke veel nagu titt, aga natuke nagu enam pole ka :) Nii need lapsed kasvavad. Alles oli mähkmetes ja juba on iseteadlik väike inimene. Suurtel inimestel jääb üle ainult käsi laiutada ja tõdeda, et küll aeg lendab kiiresti.

Pidu sai peetud ja rahvast oli kõvasti. Augustilapsena on preilil rõõm pidada oma pidu õues ja kuigi sel aastal kohati sabistas väikest vihmakest, siis pidu see üldse ei seganud ja lõbu jätkus päris kauaks. Sai süüa, sai mängida, kiikuda ja batuudil hüpata. Poeg oli lastele ehitanud toreda väikese seiklusraja ja see osutus väga populaarseks. Isegi veepommidega sai märki visata. Yotube on ikka üks tore asi, kui sealt mõistlikke asju otsida. Nii õppis sünnipäevalapse emme ja meie K sealt õhupalliloomade ja lillede meisterdamist ning sünnipäeval sai neid kõvasti tehtud.

Mudilaste seiklusrada :)

Sünnipäevaga seoses sai mul valmis ka mõni käsitööline tegemine. Õmblesin lapsele padja ja tegin kaardi :)
Padi nagu ikka, puuvillasest materjalist, lapitehnikas ja seekord ka aplitseeritud. Suurus 50 x 50. Tagumisele küljele on peale tikitud sünnipäevalapse nimi. Pilte on vähe, sest nagu sageli ikka, tuleb asi nõelasilmast. Kiirelt paar klõpsu ja juba läheb tehtud töö kingisaaja valdusesse.

Tõepoolest, juba kuues aasta järjest oleme käinud Haapsalus pitsipäevadel. Haapsalus käimine lihtsalt peab kuuluma suviste käimiste hulka. Teisiti ei saa.
Me ei ole küll keskendunud 100% pitsipäevadele endile, kuid läbi oleme sealt astunud alati ja uurinud, mida võistukudujat ilusat koovad. Muidugi naudime väljapandud tooteid ja jõudumööda ka demonstratsioone. Minu lemmikpitsipäevaks aga oli on ja jääb ikka see esimene. See, mis toimus rannapromenaadil. Kuidagi ta sobis sinna nii oivaliselt ja oli rahvale valla rohkem, kui nüüd laadatänaval pitsikeskuse ees. Pitsikeskuse rahvast saan ma samas suurepäraselt aru, et oma keskuse ees on asja korraldada mugavam ja lihtsam ning samas reklaamida ka pitsikeskust ennast.
Igatahes sel pühapäevahommikul me ennast varakult üles ajasime ja Haapsalu poole koos Ingega sõitma asutasime. Üldse polnud tähtis, et eelmisel päeval olime magama saanud alles öösel 2 ajal. Kui minek plaanis, siis minek ka toimub. K oli tegelikult ikka päris väsinud olemisega, aga peale lõunasööki sai temagi eluvaimu sisse.

Teinid põgusa jalutuskäigu laadalettide vahel, suundusime torniväljaku lava juurde istuma ja nautisime mõnusat kontserti.

Esimesteks, keda kuulasime, oli pereansambel ” Pühapäevitajad”. Väga harmooniline trio, mille koosseisu kuulusid isa ja tema kaks tütart. Tütred mängisid viiulit, isa kitarri ja kõik kolm ka laulsid. Nauditav kuulamine.

Seekordne pühapäev oli lisaks pitsipäevale ka svingipühapäev. Nii me sinna istume jäime ja vaatasime, kuidas järgmine esineja, ehk siis Anna Curly Band, ennast lavale sättis. Ees seisis svingiõpetajate etteaste ja rahvas muudkui kogunes.

Õpetajad tantsisid esmalt soojenduseks ise ja siis kutsuti lavale rahvast, kes soovis õppida svingi põhisamme. Huvilisi oli täitsa palju ja meie istusime ning vaatasime samuti õpetust huviga pealt. Inge ei pidanud paljuks seda veidi ka filmida ja kindlasti plaanib ta kodus svingimise selgeks saada :P

Bänd laval, õpetamised õpetatud ja nüüd kõik see tantsupalavikus rahvas tantsupõrandale svingima. Oli seal silma järgi neid, kes juba vanad kalad ja ka neid, kes alles esimese katsetusi tegid. Kuna muusika sobib, siis üks rõõmus vanapaar tantsis svingi asemel hoopis džaivi, aga miks ka mitte, kui soov tantsida ja oskused on olemas.

Ühte moedemmi käisime pitsikeskuse ees vaatamas. Enamus oli vist meie svingi vaatamise ajal läbi saanud, aga midagi nägime ikka.

Need mündiroheline ja kreem kleidid on minu mäletamistmööda kootud ühe ema poolt oma tütardele. Kaunid ja õhulised, pitsilised ja uhked kleidid. No ja ema tehtud kätetööd on alati uhke kanda.

Sel aastal oli selline jupikese mõõtu poodium. kahel pool servades pingiread, kus pitsiliste sallide ja kübaratega vanadaamid said istuda ja käsitöö ilu nautida.

Seles sinises puuvillasest niidist kootud kleidis silkas ringi üks kaksikutest. Teisel oli olnud samasugune roheline seljas, aga tema oli kusagil jooksus. Samuti ema kätetööd.

Edasi oli nii, et meil läks kõht tühjaks. Otsustasime minna sööma oma traditsioonilist lõunat ikka Müüriääre kohvikusse. Eelmisel aastal mind kuidagi juba häiris muutunud kvaliteet ja teenindus, aga otsustasime ikka minna samasse armsaks saanud kohta sööma. Paraku oli taaskordne pettumus kiire tulema. Teenindus morn ja ükskõikne. Ühtegi naeratavat teenindajat ei õnnestunud näha. Portsud jäävad aina väiksemaks, hind endiselt mitte odav. Isegi koogitükid on väiksemad ja valikutki peaaegu polnud. Esimese hooga mõtlesime, et mis seal ikka. Valge daami päevad on neid ära kurnanud, aga hiljem ma enam nii ei mõelnud. Pigem on siiski tegemist suhtumisega. Kuid suhtumine hakkab peale ma olen täiesti veendunud – ülemusest või juhtkonnast. Kui töötajaid ei motiveerita, ei tunnustata, tehakse tühjast tüli ja genereeritakse probleeme, siis töötajad sellest rõõmsamaks ei lähe ja lõpptulemust saavad tunda justnimelt teenindatavad ehk kliendid.

Inge võttis siiski seal oma kohvi, sest kohvi ta lihtsalt peab saama.

Inge ja K võtsid mõlemad endale pasta….mida oli….. naaatukene taldriku põhjas, maitsestamata ja maksis see täiesti soliidse summa.

Mina piirdusin supiga. Vist oli porgandi – apelsini ja veel millegi püreesupp. Maitses õnneks täiesti hästi.

Traditsiooniline kook jäi meil sedakorda Müüriääres võtmata. Otsustasime seda nautida mujal ja läksime jalutama.
Võtsime ette teekonna mere äärde. Kuursaal tuleb üle vaadata.

Lootsime saada sealt kooki, aga võta näpust – maja oli reserveeritud. Vaatasime siis roose.

Nägime muid toredusi veel. Koos mesimummuega.

Jalutasime edasi. Imetlesime huvitavaid pilvi.

Nautisime mereäärset rahu.

Vaikselt kaarega jalutades liikusime linna tagasi ja vaatasime toredaid Haapsalu puidust maju ja armsaid tänavaid.

Paar ilusat ust.

Üks kass vaatas mind väga kindla pilguga, et mida sa siin õige pildistad :P

Kui laadatänavale tagasi jõudsime, oli lavale ennast sättinud ansambel ” The Swingin Sisters”

Ja rahvas lõi jälle tantsu

K sättis ennast pingile istuma ja tantsijaid vaatama.

Kook jäi meid siiski kripeldama ja lõpuks maandusime me Hapsal Dietrich kohvikus. Sealsamas, linna tuiksoonel, kus käis kogu melu. Veidikene Müüriäärest eemal, teisel pool tänavat. Imetilluke kohvik rahvast puupüsti täis. Sisse mahtusid nii lastega, päris beebidega kui ka koertega inimesed. Liikumisruumi peaaegu polnudki :D Aga…teenindus oli suurepärane, kõik töötajad sõna otseses mõttes ronisid laudade vahel naerusuiste nägudega. Tellides ei pidanud teenindaja paljuks seletada lahti, millest koosneb valitud tee ja et pärast sünnib see sisu isegi ära süüa. Nimelt ma tellisin meile K-ga kahepeale tassi apelsini- jogurti teed. Koogitükid olid pirakad. Meie sõime lapsega tüki pistaatsiakooki kahepeale ja lõpuks aitasime Ingelgi oma šokolaadikoogile otsa peale teha. Niiet jah, sellelgi kohvikul tuli ju üle elada mitu päeva pidustusi, aga neil jagus tahet teha seda lustiga.
Tuleval aastal läheme igatahes parem kohe sinna lõunatama :)

Päev liigub alati omasoodu ja varem või hiljem tuleb hakata liikuma kodu poole. Võtsime meiegi ette kodutee.
Tagasiteel tegime mõne peatuse, et pildistada loodust.

Kui hakkasime peaaegu koju jõudma, tabas meid paduvihm :) nagu alati, ilmataat laseb meil ikka kõik oma plaanid täide viia ja alles siis hakkab sadama! Täname teda selle eest :)