Suvi on selline vahva aeg, kus lastel on aega üksteisel külas käia ja isegi ööseks külla jääda. Nii said siis ühel õhtul sõbrannad rõõmsalt kokku, tegid endale soengud, otsisid kapist riided ja seadsime sammud õue, et teha lastest väike pildiseeria.
Vahepeal käisid lapsed ujumas ja tagasiteel saime ühe väikese põngerja juurde
Üks viimane klõps värskelt tehtud pärjaga….
Ja siis tuppa jäätist sööma, ikka seda isetehtud jäätist :)
Vahepeal on olnud hulgaliselt tegemisi ja enne, kui me jälle midagi ette võtame, katsun selle põhjaranniku tripiga ühele poole saada.
Järgmine peatus – Purekkari neem.
Tõepoolest, ma ei väsi kordamast, et Eestimaa on täis imelisi paiku. Mina pole seal Purekkari neemel varem käinud, aga nüüd oskan soovitada ja läheks ka ise sinna alati heal meelel tagasi. See pikk teekond eesti mandriosa kõige põhjapoolsemasse paika on seda väärt, et uuesti sinna minna. Looduslikult kaunis ja avastamisi täis.
Jätkakem siis jutustust juba piltidena :)
Jalutades mööda kive leidis K ühe suure südamekujulise kivi. Kohe tekkis vastupandamatu vajadus ennast seal nagu kass kerra tõmmata. Südamega juttu ajada :)
Kive jagus Purekkaril muidugi igasuguseid. Ka päris suuri.
Ja pildistamismaterjali oli seal rohkem kui küll. Isegi Inge ei suuda otsustada, mida pildistada ja mida mitte :)
Ääretult mõõtmatu ja hoomamatu tunne on seal tipus seigeldes.
Piisavalt juba seigeldud ja jalutatud, tekkis meil loogilise jätkuna nälg.
Otsustasme minna Viinistule keha kinnitama. Suur oli aga meie üllatus, kus keset päeva meid seal ei teenindatudki, sest nendel oli seal just alanud tunnine teeninduspaus. Me oleme aastate jooksul ikka lastega ja sõpradega päris paljudes ja erinevates kohtades söömas käinud, aga sellist asja nagu teeninduspaus, keset laupäeva ja turismihooaega – kuulsin ma esimest korda. Mis seal ikka – vaatasime Viinistul pisut ringi ja sõitsime edasi. Ikkagi tahtsime ju süüa saada. Kui restoran raha teenida ei taha, siis viime selle mujale. Oli seal teisigi luusimas nõutu näoga.
Jõudsime üle Käsmu Võsule. Käsmus olen ma varemalt käinud, aga Võsule imelikul kombel sattusin elus esimest korda. Mõnus kuurort, kõigil on aega ja mere ääres on alati mõnus. Sealt leidsime õnneks mitmeid söögikohti, kus pole ette nähtud teeninduspause :) Ühe nendest valisime välja –
Pop up grill “Kuum Kahvel”. Saime kenasti teenindatud ja kõhud täis.
Ja peale sööki ilusate majade vahelt randa. Ikka mere äärde, kuidas siis muidu.
Jah, kui laps sai ujutud, siis vaatasime, et kahjuks on kell juba päris palju ja oleks aeg hakata oma nina tagasi kodu suunas pöörama. Ütlen ausalt, et ega me keegi seda erilise rõõmu ja entusiasmiga ei teinud ja mida kaugemale jäi meist meri ja ülimalt mõnusad männimetsad, seda rohkem me vaikimisi kurvastasime ja arutasime, et küll seal mere kandis on ikka mõnus.
Ees seisis meil siiski üks tore käik ja see käik viis meid Palmse mõisa territooriumile. Palmse on just selline väike ja rahulik mõisakompleks, mitte eriliselt suurustlev, aga kaunis. Sisse me mõisa enam ei saanud, sest aeg oli hiline, aga see ei olnudki meil eesmärk. Soovisime nautida just mõisaparki ja seda välist olustikku. Kunagi siis, kui K oli umbes kolmene, käisime seal sees, aga seda tips täiesti ootuspäraselt ei mäletanud. Kummalisel kombel ei leidnud esialgsel vaatamisel ma selle kohta aga isegi blogipostitust. Pildid on siiski mul sellest käigust täitsa olemas.
Õnnelik laps, kes on veetnud imelise päeva avastades kodumaad. Mõis avaldas talle kõvasti muljet ja ta ei väsinud unistamast, kui tore oleks olla seal mõisapreili. Jalutada hommikuti päikese käes koos empsiga, istuda lehtlas ja juua koos teed, käia tegemas hommikusörki hekilabürintides, mängida klaverit….isegi koduõppest unistas :)
Vahva, kui laps tahab ja oskab unistada. Ma ise olen kehvavõitu unistaja, aga tema päris veel terve õhtu, et kas mingi valemiga siis tõesti seda mõisa meile ära osta ei saaks :D Unista suurelt, eks, siis saavad su elus asjad juhtuda!
Koju jõudsime loojangu ajal.
Selline see meie seekordne reis Inge ja K-ga oligi. Hea seltskonnaga ja kaunites paikades. Tasa ja targu, ilma liigse kiirustamiseta. Oskus lihtsalt olla ja mitte kogu aeg elus midagi taga ajada, on üks hea oskus.
Suve on jäänud veel napp 2 nädalat, aga tunne on endiselt mõnus ja hea ( Miks ei peaks, kui mul algab kohe puhkus :P). Kool hakkab küll esimesel septembril pihta nagu alati, kuid ega siis sellega suvi otsa ei saa. Ilusat ilma tuleb veel kindlasti isegi septembris ja plaane on veel täitsa igasuguseid. Sigrimigriseid ja lõbusaid.
It was our trip on the beautiful northern coast of Estonia.
.
Viimastel suvedel on meil kombeks olnud koos Kirke ja hea sõbranna Ingega kusagil ringituuritamas käia. Meil selline lõbus kolmik ja koos on tore käia paiku avastamas. Sel korral võtsime ette Eestimaa põhjaranniku ja kulgesime mööda seda siksakitades Võsuni.
Istusime laupäevasel hommikul nädal tagasi autosse ja hakkasime sõitma. Esiti üle Kuimetsa Kose poole. Seal vahepeal sattusime hiiglama suure udu sisse. Kohe hästi huvitav udu oli. Peitis päikese täitsa ära, hõljus põnevate räbalatena meil pea kohal ja kui ükskord hajus, oli ka päike tagasi väljas.
Loomulikult pidasime me kinni ja tegime mõned pildid.
Siin pildil hakkabki udu vaikselt ära lendama ja sinine taevas on nähtavale tulnud.
Esimene sihtpunkt oli meil Andineeme rand. Saime seda otsida parasjagu, sest omameelest õiges kohas olles oli meil igal pool vastas eramaa silt, kuni me lõpuks mõtlesime, et tühja kah sellest sildist, sest veidi eemal paistab ikka midagi parkla moodi ja autosid sinna vurab aga juurde. Tuli välja, et tegimegi õige otsuse ja seal see otsitav rannariba oligi. Autosid vuras sinna aga sellepärast, et tulemas oli võrkpalliturniir. Rannavolle. Seal toredas rannas toimetab üks imeline naine Marianne ja jõudumööda meie põhjamaist suveilma trotsides on ta seal koos sõpradega Putkat pidanud ning rõõmsalt, kasvõi karvamüts peas, vabaheegeldanud. Putka postid saavad aina kirjumaks ja seltskond, kes sealt läbi käib, on samuti kirju. Heegeldasin minagi sinna ühe lapikese valmis ja tips punus kirju paela. Tegelikult oli seal rannas nii mõnus olemine, et laps keeldus esiotsa meiega üldse kaasa tulemast. Tema oleks meeleldi jäänud sinna koos teistega tšillima ja ujuma. Ilus ilm, mõnus olemine, lahe muusika ja rõõmsad inimesed – mida sa ikka veel tahta oskad. Meil oli paraku aga plaan edasi sõita ja kahjuks hiljem teist teed koju liikuda. Seega jah, lapsel ei jäänudki muud üle, kui oma peagi 11-ne kere meiega autosse vedada ja loota, et ülejäänud päev jätkub sama toredalt ning avastamist on veel küll ja rohkem.
Just selline putka, sildiga Putka :)
Puhas heegeldamis- ja olemisrõõm :)
ja siisn siis need vahvad heegeldised ümber postide :)
K punub paela
Kuigi meil oli kahju lahkuda, sõitsime siiski edasi. Siin seal pidasime kinni, vaatasime ringi ja tegime mõne pildi.
Jõudsime Juminda poolsaare tippu. Kõigepealt vaatasime üle majaka ja siis läksime päris tippu, kus on mälestusmärk sõjas langenutele ja suurepärane vaade merele.
Eemal paistavad suured pilved. Uuris Inge asja ja tuli välja, et Soomes ongi äike.
See pilv seal taga, on alasikujuline pilv. Sellel pidigi selline nimi olema ja see on äikespilv. Õnneks oli ta kaugel, Soomes.
Kormoranid on kusagile teel… Neid seal ikka lendas.
Inge on leidnud midagi huvitavat ja huvitav tuleb alati pildile püüda.
Väga palju kasvas poolsaare tipus imeilusat nõmm – liivateed. Armsalt õrn ja kui hästi veel lõhnas…
K leidis endale loomulikulkt meelepärase kivi :) Et tea kas võtaks kaasa? Selle konkreetse jätsime siiski randa maha.
Sõitsime edasi ja leidsime jälle kauni koha :)
Inge leidis ka :)
Sel kohal jätan oma kirjutise pooleli, et liiga pikaks ühe korraga ei läheks. Mõne aja pärast kirjutan meie reisist edasi.
Eelmise jope tegin samuti ju endale. Kes mäletab, see teab. Juttu sellest oli siin.
Juhtus siiski nii, et laps ärandas selle endale. Nii, siis nii. Ega mul kahju ei ole. Plaanis oli ju veel üks jope niikuinii teha.
Ühel päeval seisin silmitsi olukorraga, kus tuli hakata kiiresti uut jopet tegema. Nimelt oli kohe algamas laulupidu ja ilmajaamad midagi head ei lubanud. Tuli võtta kiiremas korras veel ühe jope tegemine käsile ja millal siis veel, kui mitte päev enne laulupeo proove.
Seekord tegin jope kokku mustrilisest ja ühevärvilisest softshellist. Kogemus ütles seda, et tavaliste õmbluse vahel olevate taskute asemel on otstarbekam teha lukuga taskud. Tavalise varruka asemel tahtsin mina oma jopele hoopis soonikuid. Lapsele meeldivad aga ikka ilma soonikuteta varrukaotsad. Pikema tegin jope samuti. Et oleks ikka võimalikult palju paha ilmna eest kaitstud.
Kui jope valmis sai, arvas K, et no seda jopet tahaks ka endale :P leppisime siiski kokku, et see jääb minu jopeks, aga kui väga vaja, saame jopesid vastavalt vajadusele ja soovile vahetada :) Temale on see pikem jope sellise poolmantli pikkusega.
Selline see jope sai. Mõnusate erksate värvidega. Seda sorti sinine on mulle alati meeldinud. Materjal mõnusasti vetthülgav ja samas seest pehmelt fliisine. Väga oluline faktor on tuulepidavus.
Muidugi on jope kapuutsiga. Meie kliimas ei saagi teisiti olla. Ikka on põhjust kapuuts peale tõmmata ja oma pead tuule või vihma eest kaitsta.
Sellel jopel on lukke rohkem, kui eelmisel. Taskud tegin lukuga just sellepärast, et kui ma rattaga sõidan, on kindlam nendes võtmeid ja telefoni hoida. Mis sees, see sees – ei kuku välja.
Ja muidugi on kapuutsis nöör. Stopperid abikls, et paras pikkus paigal püsiks. Nii ei pea seda nööri kogu aeg sikutama ja siduma.
Tripi tegin kohe sellise korraliku. Enamus poejopedel on nii tillukesed aasad, et ei taha iga nagi otsa mahtuda. Või pole üldse trippi.
Kokkuvõtteks võib öelda seda, et need joped on väga praktilised ja meie heitlike ilmadega kliimas väga sagedasti kasutuses. Kerged, tuultpidavad, vettpidavad ja muidu mõnusad.
Kahjuks on see seni selle suve ainuke õmblustöö, mis on ette näidata. Nii palju on muud tegemist või tööl olemist, et masina taha olen jõudnud minimaalselt. Näiteks siis, kui pojale on vaja püksid kitsamaks teha. Suuremate tööde jaoks pole aga aega kuidagi leidnud. Õnneks on veel august ees ja ehk leian aega midagi õmmelda. Näpud ju sügelevad ja ilusaid kangaid on kodus küll, mis ihkavad mõneks kenaks rõivaesemeks saada.
Merepäevade teine päev oli loomulikult samuti meeleolukas. Sinna läksin tütre ja tema sõbrannaga.
Juttu tuleb siin vähe, aga pilte laste lustimistest ja meresõidukitest kuhjaga. Loomulikult ka vaated linnale. Iga aasta tuleb ju fikseerida, mis on linnapanoraamis muutunud.
Kui kohale jõudsime, oli meil esimene siht – merele! Ise oleme vanad meremurkad, aga tipsi sõbrannale oli see esimene kord. Hüppasime aga kauni purjelaeva Aurelia pardale ja sõit võis alata.
Sadamas sai laps teha oma lemmiktööd laevas – visata vendreid välja.
Onju igati vahva, kui vahelduseks õnnestub kapten oma haardesse saada :) nagu Pipi Pikksuka kohtumine isaga :P
Usin laps sai fotoka kätte ja tegi minust ka pilti. Mõnus, nii mõnus on merel olla.
Vahepeal tulime maale tagasi ja lapsed käisid hüppamas. See on merepäevade lahutamatu osa.
Eriti hästi vedas, et pliksid said vastamisi batuutidele ühel ajal hüppama. Tõeline kooshüppamine.
Külastamata ei jää kunagi ka raamatukogubuss Katariina Jee. Seal saab ju lahendada ülesandeid ja siis saab kingitusi :)
Parasjagu merel oldud ja karatud, läheb igal normaalsel lapsel kõht tühjaks. Vaatasime mis me vaatasime neid söögikohti, aga lapsi köitsid kõige rohkem mahlased burgerid, millega samast letist müüdi ka Türgi maiust baklavaad. Mõned korrad aastas burksi süüa võib ju ometi lubada ja kui on üks tore päev koos lastega, siis söögu, mida tahavad. Baklavaad ostsime ka, mitut erinevat sorti. Peale sööki külastasid lapsed ühte suuremat purjelaeva ja vaatasid niidama ringi, kus mida põnevat pakutakse.
Üks moosekant lõbustas kail rahvast
Kui kaubandusalale tiirud peale tehud, võtsime suuna Linnahalli ja Kultuurikatla poole. Sealt mööda patareivangla kõrvalt vonklevat rannapromenaadi läksime Lennusadamasse ja vahepeal käisid lapsed hüppeid tegemas (sellist atraktsiooni varasematel aastatel pole olnud) ning merd katsumas.
Jõudsime Lennusadamasse.
Kummipaate kihutas ringi sel suvel merepäevadel päris ohtrasti. Mind ei ole see kiire sõit millegipärast kunagi köitnud. Iga kell eelistan purjekaga sõitmist.
ja sealt ta tuleb… samal ajal helikopter jälle sõitu minemas. Helikopteriga sõitmas käimine paistis rahvale väga meeldivat, sest kaks koperdajat muudkui tulid ja läksid, tulid ja läksid.
Meie siis jälle pardale ja merele
Kohtasime sellist toredat kostüümis kutsat :D Oli teine alles 4 kuud vana.
Vahepeal juhtus lastel laeva oodates väike äpardus. Kotist joogipudelit võttes, kukkus tipsi telefon välja ja…no muidugi, ikka serviti ja kohe kai laudade vahelt läbi. Esimene mõte oli, et ahah, nüüd siis läks telefon ujuma ja jääb üle vaid järgi lehvitada. Õnneks hakkasid lapsed ruttu vaatama ja avastasid, et all ei olegi kohe vesi vaid täitsa kõva pind ja telefon läikis kenasti vastu. Rahustasin lapse maha ja lubasin, et küll me telefoni kätte saame. Kui ta on seal olemas ja mitte vees, siis peab see ju ometi võimalik olema ja kiirel hindamisel vaatasin, et kai lauad pole isegi mitte ühes pikkuses, vaid keskelt pooleks, seega – tuleb vaid veidike ühte lauda lahti võtta, et telefonile ligi pääseda. Käivitasime operatsiooni – päästke telefon :) Laevaga saabus oodatud issi, laps valas oma kurbuse tema rinna najal välja ja paps leidis samuti, et pole probleemi. Organiseeris vajalikud vahendid, puuris laua osaliselt lahti, mina pistsin oma peenikese käe sisse ja telefon oli omaniku juures õnnelikult tagasi. Õnnelik õnnetus ja õppetund, et kotist tuleb asju välja võtta ettevaatlikult, kui seal on ripakil telefon.
Mured lahendatud, läksime vaatama, mis Lennusadamas toimub. Parasjagu esines Liis Lemmsalu oma bändiga. Lapsed said ennem näppu jääjoogid ja smuutid ning kuulasid mõnuga kontserti.
Peale kontserti läksime lastealale ja no olgu need lapsed peaaegu 4 või peaaegu 11, ikka meeldib neile turnida ja hüpata.
Viimase atraktsioonina võtsid lapsed ette pallides “ujumise “.
Sellega sai meie päevane programm läbi ja võtsime ette tagasitee rongijaama läbi vaikse Kalamaja.
Väsinud, aga õnnelikud sõbrannad. Õhtu käes, aeg koju sõita. Mina sain lisaks toredale seltskonnale ja mõnusatele merepäevadele ka päikesest põlenud õlad. Praeguseks on õnneks kõik hästi ja punetus kenasti vahetanud värvi pruuniks ja isegi nahk jäi selga alles :) Ootame järgmisi merepäevi!
