See oli siis juba kolmas suvi järjest, kui me avastame ennast augustis Helsingi Linnamäki lõbustuspargist ja kuna viimase aja postitused on olnud järjest näputööd täis, siis vahepalaks tulebki hoopis üks lugu meie käimistest.
Linnamäkis on lahe. Vähemalt minu laste(suurte ja väikeste) meelest kindlasti. Mulle meeldib seal ka, aga mitte igasuguste kaadervärkidega sõitmine, vaid pildistamine ja oma laste rõõmu nautimine.
Tõepoolest, mõne asjanduse peal olen minagi seal sõitnud. Mõnel vabal tahtel, mõne peale ajasid lapsed. Tore, aga vaimustust minus ei tekita. Ei armastanud ma lapsena karusselle ja muid pöörlevaid atraktsioone, ei ole ka hiljemas elus need minus vaimustust tekitanud.
Aga…mis saab olla toredam, kui laste rõõm ja säravad silmad. Nii me siis jätkuvalt ennast lõbutsemast leiamegi.
Esimesel aastal käisime koos K, minu sõbranna ja tema pojaga, kes on K-st umbetäpselt 6 tundi noorem. Eelmisel aastal võtsime selle käigu ette koos minu kolme lapse, minia ja kahe pojatütrega ehk siis terve oma pesakonnaga. Tänavusel suvel olime seal jälle väiksema koosseisuga – mina, K ja noorem R. K jaoks on hästi tähtis, et oleks keegi, kes temaga rõõmu jagab ja kaasa sõidab. Vahetult, atraktsioonil. Mina see ei ole, seega oli see sel korral noorem R. Tema õnneks lustib suurima rõõmuga ja kui õeke mõne hullu atraktsiooni ees hakkas kahtlema, siis vend oli ikka see, kes julgustas ja tagant utsitas. Mina julgustasin ka, mis sest, et ise sinna peale jalgagi ei tõstaks :P
Eelmisel päeval pidasime maal kõik koos noorema pojatütre viiendat sünnipäeva ehk esimest juubelit. Sealt sõitsimegi õhtul pealinna ja ööbisime poja juures. Kesklinnast on ikka mugavam sadamasse varasele laevale minna, kui hakata sinna sõitma enne kukke ja koitu 50 km kauguselt. Kuna olin eelnevalt ostnud meile laevasõiduks hommikusöögi rootsi lauas, siis seal me enamuse ajast ülesõidul istusimegi. Pärast läksime lihtsalt ühte vaiksemasse kohakesse, tegime endale vaiba peale pesa ja tukkusime kuni Helsingini. Istusime ja mõtlesime, et miks me ometi eelmistel käikudel sellisele mõttele ei tulnud ja veetsime tavaliselt aega laeva vööris asuvas suures ruumis, kus on lärm ja sagimine? Järeldus – kõiges oli “süüdi” meie K. Temale meeldis seal osaleda Viking Ville mängudes. Nüüdseks on ta aga kasvanud nii suureks, et tühja sellest Villest. Parem lebotab meiega niisama või käib ise laevas ringi sel ajal, kui meie laiskleme.
2,5 tundi ja olemegi Helsingis. Ilm ilus ning otsus lõbustusparki jalgsi minna tuli üksmeelselt. 5km jalutamist pole ju midagi keerulist.
Enne teele asumist käisime tegelikult traditsiooniliselt Helsingi suures raamatukaupluses. Seal leiab alati mida uudistada ja uurida. Kui me kolmekesi selles koosseisus ringi seikleme, käime alati mõnes raamatukaupluses või raamatukogus.
Ka raamatupoe kõrval olevad kaks tšellot kuulasime ära :)
ja peatusime muljetavaldava kleidi ees
Raamatud üle vaadatud, keerasime varbad Linnamäki poole. Esimesena jäi meie teele linnaruumi ronimisväljak. Sellistest asjadest meil samuti mööda ei minda. Ma natuke ronisin ka, hästi natukene.
Edasi vee äärde linde vaatama
Lõbustuspargi avamise ajaks olime kohal ja sealt need esimesed juba paistsidki. See pikk torn, kus inimesed lennutati viuhhti üles oli esimene, kuhu R peale läks ja ainus, kuhu K keeldus minemast. Mis sest, et edaspidi käis ta palju hirmsamad atraktsioonid läbi, aga sellele ühele ütles ta kindla ei.
R sõidab üles…
ja on naerusuiselt all tagasi.
Niikui R oli all tagasi, lidusid lapsed koos järgmist sõitu tegema. Minumeelest oli see üks hirmus koht ja ka suure lapse hinnangul oli see üks hullemaid, aga sinna oli K nõus minema. Eelmisel suvel ütles suur R selle kohta, et tal pärast pool päeva kõik kõikus :D Igatahes seal nad kahekesi istusid ja ootasid oma sõitu.
Mina püüdsin aga pugeda asjadele võimalikult lähedale, et pilte teha. Hasart noh, igal ühel oma lõbud.
ja sealt nad tulevad, eelviimases reas…
Välja paistab see suur ja kole kollane nii, nagu järgmisel pildil. Paremal pool on aga Euroopa esimene ameerika raudtee, mis on puidust ja praeguseks üle 50 aasta vana. See on ka ainus koht, kuhu lapsed sundisid mind sel korral sõitma minema. Käisin nendega koos muidugi seal ära, laste rõõmuks. Jäin ellu. K käis selle peal vist tervelt 4 korda. Tuli maha ja jooksis aga jälle peale. Nii äge pidi olema.
Ja muudkui edasi, ühelt atraktsioonilt alla, teisele peale. Meil kuidagi vedas sel päeval, et vaatamata nädalavahetusele ja ilusale ilmale oli rahvast nii parasjagu, et kusagil väga pikalt järjekorras seisma ei pidanud.
Järgmiseks oli sõit KIRNU--l Lingi alt saab vaadata täpsemalt, mis koledaid tiire see atribuut tegi.
Ja edasi ootas ees sõit järjekordsel variandil ameerika raudteest.
Enne järjekordset allatuhisemist paistab K olema veidi hapu näoga, aga tundub, et suur venna räägib talle asja ilusaks. Iagl juhul alla tagasi tulid nad mõlemad väga rõõmsatena.
Ja….järgmised ameerika mäed :) Kuidagi ei saanud nendest küllalt.
Kui suuremad loksutamised olid loksutatud, pidasime me tõenäoliselt mõnusat lõunapausi ja pärast seda võeti ette midagi rahumeelsemat, et söödud toit ikka kenasti seedida saaks.
Läksid naljamajja. Ega ma sellest päris täpselt aru saanudk, aga paistab, et oli lõbus.
Pärast naljamaja võtsime ette vesisema atraktsiooni. Mina olen seal üle-eelmisel aastal sõitmas käinud ja otsustasin, et parema meelega teen lastest pilte. Selle sõidu võib teha läbi üpriski kuivaks jäädes, aga kui kummipaat otsustab triivida otse kose juurde ja sinna kinni jääda….oled sõidu lõpuks ikka täitsa märgade riietega. Tol korral, kui käisin seal sõitmas K, minu sõbranna ja tema pojaga, läks meil hästi ja pääsesime kuiva nahaga. Saime näha, kuidas meist järgmise paadi seltskond kenasti kose all puhtaks pesti :P Sama juhtus ka sel korral. K ja R tulid jõest kuivalt välja, aga nendest järgmisel paadiseltskonnal tuli pesus käia :)
Edasi – MAGIA. See asjandus võttsi hirmsa hoo sisse ja keeras ennast veel püsti ka. vaadata oli tore, aga ma ei usu, et sama tore oleks mul olnud seal peal istuda. Lapsed aga olid rahul. Sellele atraktsioonile minnes peab ainult arvestama, et kõik kintsud ei pruugi kinnituste vahele mahtuda. See on ka kodulehel neil ära märgitud.
Nüüd järgmised kaks kohta olid sellised, kus R-il läks süda pahaks :) Nendest esimene oli Vikingi laev, mis kõikus suure kaarega üles ja alla. K on sellel korduvalt sõitnud ja temal pole häda midagi. Mina oleks sealt ilmselt alla tulnud üsna rohelise näoga, vaatamata sellele, et merel purjetades mul süda pahaks ei lähe. R-il samuti mitte. No ja pildistamiseks ei saanud sellele laevale samuti kusagilt piisavalt hästi ligi.
Teine äka koht, mida K naudib ja R ei naudi, on kettkarussell. Kui mina laps olin ja Tallinnas käis igal suvel Tšehhi Lunapark, siis ühte korda ma mäletan, kus riskisin kettkarussellile minna ja muidugi läks mul ka süda pahaks. Natukene.
Peale seda karusselli läksid lapsed erinevatesse kohtadesse. R suundus tagasi sellele atraktsioonile, kus ta esimesena käis ja K-l tekkis vastupandamatu soov sõita kaelkirjakuga :)
Peale kaelkirjakut läks K tagasi puidust ameerika raudteele ja R kasutas seda aega ühel teisel atraktsioonil käimiseks. No see tegi ikka nii kiireid tuure, et pildile ma teda seal ratta sees püüda ei saanud.
Järgmiselt pildilt on siis näha jälle seda puidust kilakolarada ehk vanakest ameerika raudteed.
Päev hakkas jõudma õhtusse. Kõik huvipakkuvad kohad said lastel läbi käidud, titekad vahele jäetud ja meeldivamatel korduvalt käidud. Ajaliselt seal ühe päevaga ei jõua kuidagi päris kõike läbi teha, püüa kuidas tahad ja ega see polegi eesmärk omaette.
R küsisi õhtul, et kuidas ma küll viitsisin nede sabas päev otsa jõlkuda, asju tassida ja ise mitte sõita. Noh, nagu ma alguses kohe mainisin, siis ma sõita nende asjadega ei ihaldagi ning mulle tõepoolest valmistab suurt rõõmu jälgida laste tegemisi ja rõõmustada nendega koos. Pealegi, mulle meeldib elu jälgida ja pilte teha.
Kuigi päev oli pikk ja väsitav, läksime sadamasse tagasi ikkagi jalgsi. Jalutasime läbi juba tuttava pargi, käisime kesklinnas söömas ja varsti oligi aeg sadamasse minna.
Kojusõidul pakkus taevas meile kaunist päikeseloojangut.
Eks paistab, võib-olla järgmisel aastal jälle.
Eelmistest käimistest on juttu SIIN ja SIIN
