Minu viimasest heietusest on möödas lausa üle kuu. Aeg liigub hämmastava kiirusega ja vahepeal on paras tegu saada aru, kuhu ma parasjagu teel olen.
Õues on lõpuks kevad ja energiat jagub enamasti mitme inimese eest. Kas just muidugi päris kahe, aga pooleteise eest ikka. Kui peale seitset hakata töölt koju tulema, ei olegi enam pime. 22 minutit kiiret kõndi ja isegi koju jõudes on ikka veel valge. No mis ma räägin, valge on praegu juba üsna pikalt. Nii, et isegi ajataju kaob ära. Valgus on seljatanud pimeduse, juhuuu!
Päeval on enamasti mõnusalt soe ja päikeseline, kuigi vahest tuleb ette üsna viludat tuult ja on esinenud isegi vihma koos lörtsiga. Nagu kevadel ikka – ei midagi uut. Kevadel on alailma suve silmad ja talve hambad. Ilusat ilma on tulnud paraku vaadata enamasti tööl olles aknast. Palju ma ikka päevasel ajal õue olen sattunud. Isegi nädalavahetused on sageli tubased, sest kas olen kusagil mõnda muud tööd tegemas või teen kodus tööd.

Koos kevadega on nüüd aga pugenud hinge rahutus. Eks ta sellest tulegi, et kogu aeg on sada sees ja muudkui rabeled. Pikk ja töine sügistalvine hooaeg on ära kurnanud ja siis polegi imestada, et hakkad kusagilt otsast kärisema. Ei hakka siin pikalt sellest heietama, aga teist nädalat teeb selg liiga. Noh, ükskord peab ta ju üle minema, eks. Vastasel juhul pean oma kondid varsti perearstikeskusesse lohistama ja uurima, kes mu perearst siiski on. Päris tõsiselt, mul pole õrna aimugi, kes see võiks olla.
Muidu on aga eluke tore ja selle kevadise sügeluse elab samuti üle. Ikka selle, et tööl ei taha enam olla ja hing kisub reisima, loodusesse, pildistama….ühesõnaga rutiinist välja. Tavaline kevadine “viirus” :D

Käisin meil siin üle kraavi võsas kevadet otsimas ja leidsin hoopis ühtede tegelinskite hammaste vilka töö.

Eelmises monoloogis mainisin, et tulemas oli filmifestival NÖFF. Nüüd on see ammu toimunud ja tõesõna, ootan juba järgmise aasta NÖFF-i. Väga huvitavad ja sisukad kaks päeva, kus ma olin ürituse ametlikuks fotograafiks ja tänu sellele sain muidugi osa programmi enamusest. Filmid olid festivaliprogrammis suurepärased. Mõtlemapanevad, intrigeerivad, kohati brutaalselt julmad, siiralt ausad ja tuli ette ka mõni naljakas koht. Teemad olid siiski tõsised. Ka filmivälised tegevused festivalil olid sisukad ja tõsistel teemadel. Kuigi festivali pealkirjaks oli Naiste Ööde FilmiFestival, siis esimesel päeval oli saalis ka mehi, teisel päeval sattus saali samuti mõni mees, aga tegelikult oleks neid võinud seal olla rohkem. Väärt seeme Raplamaa Ettevõtlike Naiste poolt on igatahes istutatud viljakasse mulda. Muide meie uus kinosaal ja kogu juurdeehitus kultuurikeskusele on selliseks festivaliks suurepärane paik.

Meie uus, mõnus ja ilus kinosaali trepikoda

Uhke punaste istmetega kinosaa, kus saab kuulata ka kontserte ja vaadata etendusi

Festivalil oli lisaks muule veel kunsti ja maasikaid ja kooke….

Kõige selle taga olid toimekad Raplamaa naisettevõtjad

Eesotsas muidugi värvika juhatusega ja nende esinaine oli ka selle festivali idee autor ning peakorraldaja – fantastiline Katrin Klaebo(pildil keskel)

Festivali juhtis hurmav Siret jakobson

Kohal oli loomulikult lisaks Kanal2-le ka TV3 – Sireti kodukanal, kus ta on ilmatüdrukuks. Kui tal muidugi jääb aega üle KapiKassi tegemiste ja oma pere kõrvalt :) KapiKass on igatahes üks äge firma, mis teeb igasuguseid toredaid vineerist mööblitükke lastele. Kodumaine, ehe ja looduslik. Kuidas siis teisiti, kui Siretil endal on kodus kasvamas kolm väikest piigat :)

Lõpetan festivalist pajatamise nüüd siiski ära, sest ma võiks sellest jutustada lõputult ja pilte on samuti väga palju. Tegelikult vääriks see lausa eraldi postitust, aga seekord jääb nii.

Uued värvid saime eelmisel koolivaheajal ikkagi linnast ära toodud ja laps on õnnelik. Värvidest oli eelmisel korral siin juttu.
Seekord sai valituks Vintage värvide karp Prima Marketing-ilt. Ajapikku ostame teisi karpe juurde, et tekiks suur ja hea värvivalik. Praegu on aga K täiesti vintage lainel ja muudkui maalib toredaid pildikesi. Joonistada on talle alati meeldinud, aga tänama peab kindlasti ka kooli kunstiõpetuse õpetajat, kes lisaks lastele töö kätte andmisele oskab õpetada joonistamise – maalimise põhitõdesid ja tehnilisi nüansse.
Nagu näha, on värvid aktiivselt kasutuses. Pilte aga ta oma tagasihoidlikkuses veel näitama ei soostu.

Kuidagi juhtus jälle nii, et seda postitust olen ma kirjutanud päris tükk aega. Vahepeal on selg saanud väga haigest vähem haigeks. Suurimad tänud selle eest minu headele sõpradele, kes appi tõttasid. Gaida oma võluõlidega ja Pille, kes torkis mind nõeltega, tegi kuppudega mu seljast lepatriinu ja teipis tagatipuks selja ära. Tänu teile kahele saan ma jälle rõõmsalt askeldada ja ei pea voodis lamatisi hankima. Ka kolleegid ei pea mind enam haletsema, kui ma peale puhkust tööl uuesti ringi liigun :D Jah, seda muidugi ka, et mul on puhkus terve nädala jagu!!!!! Sellepärast ma leidsingi aega lõpuks seda postitust lõpetada.

Jaajaa, niikui mu selg sai teibitud ja jaksasin jälle oma torsot kepsude otsas hoida, hakkasin askeldama. Koristasime koos K-ga rõdu peale talve ära. Kohe põhjalikult. Restid üles, restide alt tolm ja prügi välja. Sügisest jäänud mullapotid õue. Osad anumad keldrisse, osad prügisse ja osad uute taimede ootele. Koristamise käigus tekkis meil idee panna rõdule väike kasvuhoone. Käisime seda Magazinist otsimas, sest sealt leiab kõike, aga polnud. Matkasime siis teisele poole Konsumi Ehitustarvetesse…ja seal oli. Ladusin häbematul kombel kogu raskema kraami K-selga, sest minu selg ei luba veel ikkagi raskusi tõsta ega tassida, aga siis märkas meid üks tuttava lapse isa autoga ja pakkus lahkesti küüti. K ei saanudki oma rammu demonstreerida. Aga…see-eest pani ta kodus kasvuhoone kenasti kokku.

Ja rõõm tehtud tööst :)

Esimesena said kasvumajakesse suvitama meie kodu kaktused. Praeguseks on sinna siginenud juba mõned taimedki.

Selle imeilusa bugenvillea tõin aga kohalikust Lillesahvrist. No ei saanud kohe seda poodi jätta. Möödunud suvel Kreekas käies ei väsinud neid imetlemast ja mis oleks veel toredamat tahta siin enne suve, kui tükikest vahemeremaad koos mäletsustega oma rõdule. Lillesahvrisse soovitan kindlasti sisse astuda. Sealt saab asjatundlikku nõu ja lillevalik on seal samuti huvitav ja rikkalik.

Peale tööd võtsime ette jalutuskäigu. 6 km tuli ära ja selle käigus sai poja peregi üle vaadatud.

Jah, eks me oleme vahepeal veel usinalt ka kultuuri tarbinud, lugenud, õppinud ning mida kõike iganes. Homme aga tuleb mul lausa kodus üks huvitav koolitus :P
Siinkohal panen siiski sellele jutule punkti ja eks vaatab, mis edasi. Mul on ju puhkus ja K-l koolivaheaeg!!! Naudime koos olemisi ja tegemisi.

….ja kätte jõuab kevad. Vähemalt mina olen selles suhteliselt kindel. Olgu need ilmad millised on, aga päike käib juba kõrge kaarega ja hommikuti läheb K kooli valges. Minust rääkimata. Laps on meie peres see, kes väljub kodunt esimesena ja saabub viimasena. Vähemalt enamusel päevadest. No ja kui hommikud on valged ning õhtul trennigi saab minna kaugelt mitte pimedas, on kevad samahästi kui kohal. Kui kõrvu kikitada, siis läbi üldise mürafooni kostab päris ammu ka linnukeste lõbus sädin ja küll nemad juba teavad, millal kevadet oodata.
Kolmapäeva õhtul trenni minnes jäin mõttesse, et nii santi ilma ma sel talvel ei mäletagi olevat. Isegi lumesajud ja lörtsisajud pole mind sedavõrd puudutanud, kui eilne -7 ja hirmus tugev kõle vastutuul. Siis ma tundsin esimest korda alates sügisest et appi, ma tahan ära….kusagile sooja :) Kodus undas igas lõõris(ja neid meil jagub) tuul ning uksed kolksusid. Sõbrad ja tuttavad muudkui seiklevad ja mõned lausa tulevad ja lähevad soojale maale. Meie esialgu ootame kevadet ja rõõmustame sellegi üle. Iga asi omal ajal või natuke hiljem.
Ilusat mõnusat talve ma tegelikult lausa naudin ja ka -21-ga käisin ringi naeratus näol. Praegu aga tegeleme igapäevaselt tänavalkõnniakrobaatikaga ja kõndimise vabakavaga, sest teed on kunstipäraselt libedaks lihvitud ja korra puistatud kild on ammu jää alla kinni sulanud. Pole midagi, autoinimesed teevad otsuseid, oma tervisest hoolivad jalakäijad saavad hakkama.
Mis on aga tore, siis see, et minu bussile mineku teekonna muru hakkab vaikselt lume alt välja sulama ja juba mitmel hommikul olen saanud mööda seda kitsast riba bussipeatusesse silgata ( käiks jalgsi, aga tuleb oodata, kui kõnniteed kattev igikelts ära sulab – kui teed oleks hooldanud sama firma, mis eelmistel aastatel, oleks asfalt juba väljas, aga…on nagu on). Ei peagi enam ringi minema, saab otse. Noh, vahest muidugi läheb ka nii, et mõte äpardub. Esimesel hommikul kui mururiba oli välja sulanud mingi maani, hüppasin üle kraavi ja viimased 5-6 m läksin bussipeatusesse autotee servast. Meie hiidkraavides sel korral lumi pidas, et üle hüpates üks samm kraavi kohal teha. Järgmisel hommikul oli mul sama plaan, aga ….mõte oli hea, kuid lumi enam ei kandnud. Nii vajusin müraki põlvini läbi lume kraavi. Hüppasin sealt küll kiirelt välja, aga oma peene valge põlviku mäkerdasin korralikult ära, sest ega kraavis pole siis valge puhas lumi. Seal pesitseb kuninglikult kogu talvega kogunenud teesaast ja ootab oma ohvrit, et pärast tema üle oma porise hambutu suuga irvitada. Mis seal ikka. Õhtul sokutasin põlvikud pesumasinasse ja hommikul panin puhtad jalga….ning enam üle kraavi hüppama ei kippunud. Niiplju siis ilmast ja sellega seonduvast, sest ilm on teema.

Tegelikult on mõtted aga juba täitsa kevades ja otsaga lausa suves. Tööl said paika puhkused ja nüüd on teada, millal terendab vabadus. Lastel on käes vaheaeg. Minul juhtus selle vaheajanädalaga aga hoopis selline lugu, et nädala seitsmest päevast olen 7 päeva tööl. Jah, ka pühapäeval, sest meie majas on sel aastal valimisjaoskond ja pidulikul puhul otsustati ka raamatukogu pühapäevale vaatamata lahti hoida. Eksole!
Lapsel tuleb seega veeta vaheaeg minuta, aga võib olla ongi see hea – saab empsist rahulikult puhata, sest muidu ma kogu aeg küsin kas ta ka midagi asjalikku oma toas teeb. Tal küll endal juba mingid plaanid täitsa olemas. Näiteks lihvida väga heaks oma klaveripalad, mida tuleb varsti peale vaheaega arvestusel mängida, heegeldada tööõpetuse tunnis alustatud salli ja lugeda läbi oma kohustuslik kirjandus. Kindlasti läheb lugemisse mõni raamat lisaks. Alles sai üks 310 leheküljeline kahe päevaga loetud, mis see siis ära ei ole veel mõni lugeda.
Täna avati meie tuttuus kino ja usun, et lapsed kasutavad vaheajal võimalust mõnda filmi vaadata. Kaalun isegi, kas äkki vaataks uuesti filmi Queenist. Mulle see nii meeldib, et meil nüüd oma peen kinosaal ja ei peagi selleks linna sõitma, et filme vaadata. Saab ehk mõnigi soovitud film vaadatud, mida muidu ajapuudusel linna vaatama poleks saanud minna. Lisaks on meie kinosaal korraliku põrandaga ja selles saalis saab teha isegi kontserte, etendusi, tantsuvärke jne. Ka maakonna Laulukarusselli poolfinaal toimub selles saalis ja see on juba üsna varsti märtsi alguses. Märtsi alguses toimub kahel päeval kinos esimene NÖFF ehk filmifestival.
Linna tahaks tegelikult kindlasti minna, sest mul on plaan osta korralikud vesivärvid, aga praegu ei oma ma mingit ettekujutust, millal selleks aega leiame. Ehk peale seda, kui see seitsmepäevane töönädal läbi saab. Või paremal juhul selle töönädala mõnel õhtusemal ajal, aga see tähendab, et ühe tööpäeva pean tegema 10-tunnise, siis saan teise teha lühema ja jõuab peale tööd veel linna liduda. Ühesõnaga kahesõnaga, peab olema üks suur kombinaator, et oma elu mahuks tööelu vahele kuidagi ära. Pähh, ma ütlen. Uusi värve on meil vaja aga küll. Nendest olen ma ise puudust tundnud ja kuna K on meil päris usin vesivärvikasutaja, siis oleks aeg osta koju ühed korralikud värvid, mitte niiöelda laiatarbekad. Kvaliteedi vahe on muide märgatav, nagu ka värvipliiatsitel ja muul kraamil. Meil siin kohapeal paraku selliseid asju ei müüda täiesti arusaadavatel põhjustel ja netist ma neid ei telli, kuni ma ei tea ise ka veel täpselt millise tootja ja millise koloratuuriga komplekte ma soovin soetada. Värvid on päevakorras – nii vesivärvid, kui kevadvärvid, mida ma pingsalt ootan :)
Seniks naudib aga K koolivaheaga ja lihtsalt mõnulemist.

Meie noorem R oma piigaga on nüüdseks olnud nende pikal rännakul Ameerika mandrite vahel terve kuu ja 14 päeva, ehk praktiliselt poolteist kuud. Hetkeseisuga on nad lõpetanud seiklemise Guatemalas ja sõitnud öise bussiga Guatemala Cityst ( kus külastasid ühtlasi seal elavaid R-i magistriõpingute kursakaaslase vanemaid) Hondurasesse. Täpsemalt on nad täna Copan Ruinases. Kuhu sealt edasi, seda ma veel ei tea. Ilmad on sealkandis praegu mõnusad. Soe ja kuiv periood.
On ikka mõnus sedasi ringi rännata, kui isegi see pole tähtis, mis nädalapäev parasjagu on. Välja arvatud muidgi siis, kui peab uurima mõnda transpordiga seotud plaani. Jah, kui nad ükskord koju saabuvad, saame neid tervitada ka hispaania keeles, sest selles keeleruumis nad kuude viisi kümblevadki. Bienvenido a casa!- Tere tulemast koju!

Paar pilti aga sellest, kuidas nad Guatemalas käisid ühe vulkaani pealt teist vulkaani vaatamas. Korralik matk pea 4000 meetri kõrgusele telkidega ja puha ning ikka Eesti lipp seljakoti küljes uhkelt lehvimas. Pildid on nagu on, sest tehtud on need telefoniga ja mina saan nad instagrammist.

Volcan Acatenago otsast vaatavad noored öösel purskavat Volcan Fuego-t.

Ja imeline Atitlan-i järv

Kirjutan praegu ja imestan ise ka, et viimasel ajal on mul hakanud siia sisse lipsama järjest neid kummalisi monolooge. Vaja siin heietada, eksole. Küllap on siis selleks mingi sisemine vajadus või siis praktiline kaalutlus, et kunagi oleks tore lugeda, mis oli mõttes või teoksil. K käib juba praegu perioodiliselt vanemaid lugusid lugemas, sest paljusi asju ta enam ei mäleta. Tulevikus on ilmselt eriti tore lugeda, mis jama see emps suust välja ajas ja mida me koos tegime.

Praegu on neid koostegemisi vähevõitu. Nii nagu loodus, nii oleme meiegi vaikelus. Muidugi mitte päris vaikelus, sest vahepeal ma kindlasti midagi õmblen või teen mõne kaardi näiteks….ja vahest satun hoopis mõnda pulma pildistama….

Kuid enamuse ajast nahistame õhtuti kodus tubaste tegemistega, sest kodus olemise aega on meil vähe, aga oma kodus olla me armastame väga. Mida sa seal hilisõhtul jõuadki – töölt koju, süüa teha, õppida, lugeda, vahest lauamänge mängida ja varsti magama. Ootame aega, mil saaks lasta juuksed tuules lehvima ja liikuda rattaga. Praegu on kõige tähtsam püsida tervena, sest igasuguseid puslakeid liigub ringi nii minul tööl kui K-l koolis, aga haige olla on täiesti ebahuvitav. Seega valime rõõmsameelsuse ja tervise :)

Kõige muu kõrval aga tähistame täna meie armsa Eestimaa sajaesimest sünnipäeva. Palju õnne kallis kodumaa ja kaasmaalased kodus ning kodust kaugel!!! Oleme ikka rõõmsad, et meil on see lapike maad, kus räägime rõõmsalt oma salajast haldjakeelt. Hoiame teda ja käime kodust kaugemal reisimas, et tulla siia tagasi teadmisega – kodus on hea :)

Nii ta on. Meil on talv. Kohe päris korralik talv. Lumega ja puha. Viimastel aastatel pole seda va lumekest üleliia olnud, aga eelmisel talvel said kõik soovijad suusad alla ja sel talvel samuti. On olnud siin veidi tuisku ja on olnud küllaldaselt isegi sula. Lumememmed saavad püsti ja pikali. No see, et nädala lõpus lubatakse sula ja vihma, see pole enam tore, aga sulale järgneb jälle külm ja püüame siis vahelduvate ilmaoludega kohaneda. Ka ilm vajab lõpuks vaheldust, nagu inimenegi.
Kui juba ilmast aga rääkida, siis peaks mainima, et oleme sel talvel päikest näinud täitsa mitmeid kordi. Mina küll põhiliselt tööl olles ja sellest on tõesti kahju olnud. Kui talvel päike paistab, tahaks ju kohe kaamera haarata ja loodusesse tormata. Noh jah, paraku koju jõudes on valitsemas jälle pimedus ja ….päikeses sillerdavat lund tuleb vaid mälupildis salvestada. Ma pole siiski lootust kaotanud ja ehk õnnestub veel selline lumine ja päikeseline ilm vabal ajal kätte saada. Siiani olen juhtunud õue pildistama hoopis lumesajuga ja pilves taevaga. Muinasjutuline.

Mäele kelgutama oleme jõudnud ja jõuame ehk veel. Suusatamine on koolis sel veerandil teemaks ja lähipäevil saab K endale lõpuks esimesed päris oma suusad. On teised praegu ettevalmistamisel ja ega me tegelikult ei osanud neid lootagi, sest ise plaanisime oodata ära suure kevadise sula, mille ajal ehk ka suuskade hinnad sulavad ja siis uue täisvarustuse soetada, aga….meie suureks üllatuseks läks hoopis nii – paremini. See on hirmus tore, sest K-le meeldib suusatada. Eriti koolivälisel ajal ja oma heade suuskadega.( Nii kummaline kui see ka pole, olin koolipõlves ise samasugune. Eelistasin suusatada vabal ajal ja seda tegin ma talvel vaat et iga päev, aga koolis….no ei meeldinud mulle need ajale kihutamised, kuigi tulemused olid nii head, et pidin alailma ülelinnalistel võistlustel käima) Kuna pikkus on meil nüüd üks, siis ehk õnnestub minulgi mõnel vabal päeval üle aastate vahest suusad alla saada. Viimane suuskamine aastaid tagasi lõppes mul küll korraliku pahkluu vigastusega, aga tookord Palukülas oli ka väga kehv suusarada mägisel maastikul, koos kändude ja juurikatega…ja ma kohe oskasin :) Ma loodan, et mul tuleb ikka vanus koos tarkusega ja olen nüüd hoolikam, kui rada valin.

Kui rääkida nüüd veidi ajast ilma asemel, siis aasta esimene kuu on läinud lennates. Pole tulnud pähe isegi mingit talvemasendust põdeda. Mõned nohud on meid siin lühiajaliselt kimbutanud, aga needki läinud kiirelt oma teed. Kolme päeva pärast on isegi meie noorem R olnud kuu aega ära oma planeeritud pooleaastasest reisist. Hetkel on nad igatahes minu andmete järgi Guatemalas ja täna peaksid õhtuks jõudma seal Antiguasse. Homme lähevad vallutama vulkaani.

Aga sellisesse kohta…..tahaks ka, onju :P See pilt on tehtud R-il veel Mehhikos, Tulumi rannas. Laadisin Instasse pandud pildid alla ja see oli selline kohe sobivas suuruses, et ma ei pidanud failiga midagi tegema. Tuhka sellest horisondist, mis seal veidike viltu on :P

Sellised pildid panevad endalgi jälle reisipisiku sügelema ja…ma olen tõepoolest sel aastal hädas, sest ei suuda välja mõelda, kuhu minna ja kas minna suve alguses või lükata reis edasi sügisesse…ja üleüldse, kas minna paketikaga või omal käel. Tagatipuks tuleb arvestada sellega, et suvel on meil ees laulupidu ja K-l Märkiö laululaager, minul tõenäoliselt üks kiire tripp kollegidega Soome ja mine tea, mis veel. Ühesõnaga palju küsimusi ja puudulikud vastused. Mantiga peab muidugi samuti arvestama, et kuhu ja kuidas jaksab üldse minna, aga see ei välista unistamist ja planeerimist. Iga asi omal ajal ja küll me selle õige ära tunneme, nagu eelmisel aastal.

Praegu aga naudime ikkagi meie põhjamaist talve, sest tegelikult on see igati tore.

Vaatasin praegu oma kalendrit ja avastasin, et jaanuar on meil läinud täiesti rutiinselt – kool, töö, töö, töö, trenn, muusikakool, laulustuudio ja ei mingit meelelahutust. Pole vist olnud ei aega ei viitsimist. Ringikolistamise asemel oleme nautinud kodust elu ja raamatute lugemist. Samas nii mõndagi tööd võin ma lugeda kergelt meelelahutuslikuks või vähemasti igati nauditavaks. Õmmelda on tore, eriti, kui tulemuseks on midagi ilusat ja kellegi rõõmustamine. Naiste jumestamine on samuti lisaks tööaspektile väga tore tegevus, sest mida sa hing veel oskad soovida, kui naised lähevad ära naeratusega näol ja pärast leian postkastist tänukirjakesed :)

Veebruar on käes ja see kuu tõotab tulla juba veidi tegusam. K-l on ees mitmed põnevad tegemised. Klassiga Draamateatrisse, muusikakooliga Estoniasse, vähem kui nädala pärast on juba valla Laulukarussell, koolis teadlaste öö, laulustuudios uutesse renoveeritud ruumidesse kolimine…. ja no muidugi on meil kohe tulemas suur kultuurikompleksi avamine, mille hulka kuulub ka kauaoodatud kinosaal. Tööl on mul samuti pidevalt igasuguseid tegemisi ja üritusi ja töövälisel ajal ei ole puudust vahvatest ettevõtmistest. Peakski täna mõned kontserdipiletid ära ostma, sest tulemas on päris mitmete suurepäraste interpreetide kontserdid.

Ja veelkord – talv