Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, läheb lapse klassijuhataja uuest aastast uude kohta tööle. Kuna õppeaasta viimaseks ürituseks oli klassipiknik, siis tundus hea mõttena seal õpetajale tänukingitus üle anda. Pähe tuli idee õmmelda kingiks mõnus kaisupadi, kus kõikide laste nimed peal. Pakkusin mõtet klassi lapsevanematele, see võeti vastu ja nii see padi mul valmis saigi. Mõõtudelt üsna kopsakas. Selline, kuhu 60 x 60 toorik sisse mahub.
Padi on maalähedastes toonides ja rahulik. Ainult üks särtsakas ruut keset patja leidiski endale koha. Õpetaja oli aga rõõmus, et saab nüüd tervet klassi korraga kallistada. Meie jälle loodame, et see padi tuletab talle neid toredaid lapsi ikka ja jälle meelde :)
Selle looga on siin nüüd nii, et kirjutasin seda peale kooliaasta lõppu ja mitu päeva enne jaanipäeva. 17-l juunil aga sõitsime ära ning kirjutis jäi lõpetamist ootama. Tagasi tulles oli arvuti rivist väljas. Täna imekombel heast peast läks tööle, aga nädalavahetusel katsuks tal ühe osa ära vahetada ja veidi putitada, et ei tekiks loteriiolukordi läheb tööle – ei lähe tööle. Kasutades juhust, panen postituse kiiresti üles, sest kui arvuti välja lülitada või ta ise sleep-i läheb, ei või iial teada, kas uuesti tööle hakkab.
Kui kooliaasta on läbi saanud, ongi suur suvi käes ja pole üldse lugu, et kalendrisuvi on alles saabumata.
Ma isegi ei kahtle, et kõik lapsed ja vanemad ohkavad kergendatult, kui lapsed ei pea enam hommikuti kooli minema. Ohkavad muidugi erinevatel põhjustel. Kui õppimine väga ei istu, siis suvevaheaeg on tõenäoliselt lapsele suur pääsemine kooliorjusest. Ohkavad vanemadki kergendatult, et pole vaja enam oma võsukest takka sundida või koeruste tõttu koolis vaibal käia.
Mina lapsevanemana rõõmustan aga sel põhjusel, et ometi ma ei pea ärkama kell 6, vaid saan magada kaheksani ja siis tööle minna. K-l teadupärast kummaline komme ärgata koolipäevadel kell 6 ja kui temal kell heliseb, siis paraku ärkan üles ka mina. Suurem uni selleks ajaks magatud ja tahes tahtmata kuulen, kuidas ta ringi sebib, pesemas käib ja endale süüa teeb. Perioodiliselt on muidugi tore puhata ka igasugustest lapsega seotud üritustest. Kooliaasta sees käib minu elu lapse tegemiste järgi ja igas kuus on kalendris hulga kuupäevi, millega mul tuleb arvestada.
Mis puudutab K-d ennast, siis tema on meil suhteliselt aastaringselt rõõmus. Kool on tema jaoks koht, kuhu ta tahab minna ja mis pole tüütu ega koormav. Eks puhata tuleb temalgi, aga uut kooliaastat ootab sellegipoolest. Talle lihtsalt meeldib koolis käia. Nädal enne kooliaasta lõppu teatas igatahes õhinal, et tahaks juba kuuendasse klassi minna :) Tunnistus oli sel aastal igav, puhta viied ja kiituskiri pisteti viimasel päeval samuti pihku. Seda paberit vaadates tekkis mul küll tunne, et kingikas õige koolile paksemat ja viisakamat paberit kiituskirjade printimiseks :D
Ühesõnaga kahesõnaga suvevaheaeg on käes. Mõneks ajaks koolist ja muusikakoolist priius. Laulustuudio hooaeg on samuti läbi, aga laulupidu on veel ees. Ma ei teagi enam, mitmes pidu see meil tuleb. K on pidudel osalenud igal aastal lausa sellest ajast, kui oli 4,5 aastane ja mina olen sama tralli läbinud kooride saatjana. Tänavu oleme taaskord kohal ja laulame.
Mis siis enne suurt suve on veel toimunud?
Loomulikult laulustuudio kevadkontsert. Kevadeti on kontserte kaks, sest lauljaid on palju ja kõik tahavad esineda ning näidata, mida õppeaasta jooksul on selgeks õpitud. Kui siiani olime me osalenud just noorema vanuseastme üritusel, siis nüüd oleme koos suurtega. Väiksemad lapsed on nunnud ja heldimustunne tuleb peale iga pisikest pudinat kuulates. Suurematega on aga juba see tore asi, et repertuaar huvitavam ja esitajad märksa kogenumad. Vanema vanuseaste kontsert oli tänavu väga nauditav. Laulupeorepertuaar oli tõstetud mõneks ajaks ” riiulisse” ja esitusele tulid hoopis igihaljad lood erinevatest muusikalidest ja teised toredad palad. Juulis laulupeol laulame jälle.
Sel aastal ei õnnestunud K-st ühtegi adekvaatset jäädvustust kontserdilt saada. No ema -käpard, kui pabistab lapse esinemise pärast. Tegin teravustamiseks kiire pildi enne laulu algust ja sattus sinna peale kuidagi poolküljega ja kui oli vaja hakata laulu salvestama, siis hopaaaa….fotoka nupp, mis lülitab sisse salvestuse, kiilus kinni. Sain selle siis kuidagi poole loo pealt käima ja on nagu on. Laulis ta aga sel korral esimest korda inglise keeles ja lauluks oli imeilus ” Moon River”.
Siia aga üks tore lugu ” Pesupäev” / U. Buschmann arr. T. Paluoja
tekst: V. Lipand/
laste/neidudekoorilt.
Üsna mai lõpus käisime kooli korraldatud kogu koolipere piknikul. Ilm oli meie poolt ja sadu jäi lõunaks järgi. Oli mänge ja esinejaid, iga klass tegi küpsisetordi millest moodustus üks parajalt pikk ühistort ning peaesinejaks oli Liis Lemsalu. Täitsa tore, et kool sellise ühise õhtupooliku korraldas. Tundub, et lastele meeldis.
Mõned päevad tagasi pidasime maha järjekordse pikniku. Sedakorda traditsioonilise oma lapse klassi perepikniku. Viis aastat teeme seda õppeaasta lõpus kõik koos mõne lapsevanema koduõuel. Käime külakorda ja võtab vastu see, kel võimalus ja koht. Laua katame muidugi ühiselt. Pererahvas organiserib klassi raha eest grillimiseks vorstid – lihad ja tuleaseme.
See pilt on tehtud, kui kõndisin bussijaama, et pererahvale külla sõita ja kõik järgmised on nende talu kaunist õuest
Kuna sel aastal olid vastuvõtjad ühtlasi ka meie peresõbrad, olime K-ga seal platsis juba keskpäevast. Lastel koolipäeva polnud ja minul juhtus olema vaba päev. Nii sõitsimegi bussiga varakult kohale, et pererahval abiks olla. Keetsime rõõmsalt koos suppi ja sehkendasime, et laud kenasti kaetud saaks. Koos saabujatega tekkis aina juurde ja juurde erinevaid marju ja puuvilju…seega usina mesilasena tuli kõik see kraam ära pesta ja lauale kanda.
Rahvast kogunes palju ja kohalikud sääsed kutsusid sel puhul külla ilmselt ka kõik ümberkaudsed sääsed. Nendele verekaanijatele vaatamata aga oli meil väga äge õhtu. Viie aastaga hakkavad lõpuks selgeks saama ka enamus lapsi ja lapsevanemaid ning seda lõbusamaks need peod muutuvad.
Aga lapsed…nemad on juba nii suured, et orgunnivad omale tegevusi ise. Küll aadrejahti, küll viktoriini ja mida kõike veel. Kui jooksmisest mahti üle jääb, jõuavad isegi süüa. Ma tõepoolest saan aru, miks K ootab juba kooliaasta lõppedes uue kooliaasta algust – neil on üks igavesti äge klass.
Selle kevade ainus kurb asi oli vaid see, et uuest aastast on lastel uus klassijuhataja. Kes? Seda me paraku veei ei tea ja vaevalt enne sügist ka teada saame. Sai siis klassijuhataja Tiiagi piknikul kenasti ära tänatud koosoldud aastate eest. Loodame igatahes koos lastega neile sügisel ühte head ja asjalikku uut klassijuhatajat ja eesti keele õpetajat. See klass väärib tõesti vaid väga head :)
Mis siis veel? Ah jaa, muidugi. Kolleegidega käisime väikesel tuuril oma maakonnas. Kõigepealt külastasime meie uut riigigümnaasiumi. Osad ei jõudnud sinna siis, kui enne kooliaasta algust oli maja avatud kõigile vaatamiseks ja raamatukogu polnud tol hetkel üldsegi veel sisustatud. Mina käisin avamise ajal majale ringi peale, aga seekord läksin siis uuesti, et näha ka töötavat raamatukogu. Esimesel korral majas käies läksin sealt välja kehva enesetundega. Panin selle uue maja lõhnade arvele- värske värv, põrandakatted….
Seekord lootsin, et õppeaastaga on kõik paremaks läinud, aga tuhkagi. Samamoodi tundsin, et ringkäigu lõpuks on kehv olla ja õhust puudus. Eriti halb oli maja vanas renoveeritud osas. Kuidas sellises majas iga päev õppida ja tööd teha??? Kurb, aga ma ei valiks sellist keskkonda ei endale ega lapsele.
Mis puudutab raamatukogu, siis jah – uus, modernne, aga ei vähimatki privaatsust. Mitte kellelgi. Ei töötajal ega lugejal. Aga võib olla nad ei vajagi seda :
Edasi istusime autodesse ja sõitsime külastama kohalikku väikeettevõtet ” Minna Sahver”.
Siretit, kes ettevõtte perenaine, tean ma pikemat aega, marmelaade samuti. Nüüd oli siis võimalus külastada kohta, kus maiust toodetakse. Ma pole küll suurt magusasõber, aga põnev ikkagi. Tublid naised meil siin Raplamaal.
Samas majas marmelaaditootmisega on teinegi ettevõte, kus ametis tegusad noored naised ja toodavad nad looduslikku kosmeetikat nimega Bon Merite. Sarja looja ja ettevõtte juht, noor nääpsuke kolme lapse ema Merit oli meid vastu võtmas ja alles kohale jõudes seostasin ma inimest ja ettevõtet. Tegelikult ma ju isegi teadsin, et Merit hakkas kosmeetikatootmisega tegelema, aga olin ära unustanud. Meritit ennast tunnen ma aga juba sellest ajast, kui ta päris väike oli.
Tegemist on niisiis loodusliku kosmeetikasarjaga – kreemid, õlid. Tasub kindlasti proovida, sest mine tea, äkki saab sellest uus lemmik. Ostsin ühe kehakreemi koju proovimiseks ja kuigi ma ise olen kehv keha kreemitaja, siis tundub kreem pudelis ikkagi vähenevat. K on see usin kasutaja.
Mitmes kohas käidud, hakkas saabuma lõuna ja kolleegidel kõhud korisesid. Meie teekond viis edasi Opi talusse, kus meid ootas Kaire.
Tema esindas seekord oma firmat – Kaire magus maailm. Kaire juures ootas meid üks tummine seljanka supp ja Britta kook. Kõht head ja paremat täis, suundusime taluõue ringkäigule. Kaire rääkis, et tänavu oli neile aida aääa pesa teinud üks reinuvader. Elas seal oma mitme pojaga, aga meile ta ennast loomulikult ei näidanud.
Minu üks selle aasta lemmikuid täies õies – viirpuu
Kaunis aed üle vaadatud, sõitsime edasi Kehtna taha koduloolisele ringkäigule selasesse kirikusse ja surnuaeda.
Võililled on selleks aastaks ära õitsenud ja alles on veel vaid üksikud valged pallikesed. Ootavad tuulepuhangut, et laia ilma lennata.
Nii hakkaski meie ringkäik läbi saama ja oli aeg sõita tagasi kodu poole. Hommikusest sombusest ja veidi vihmasest ilmast oli saanud ilus päikesepaisteline pealelõuna.
Mai lõpus oli meil muidugi ka Selveri suurjooks. K jooksis oma 5 km ja meie pisikesed piigad tegid oma esimesed lastejooksud.
Kevad enne suurt suve on üks minu lemmikaegu, kuigi päris lemmikuks ei saa ma nimetada vist mingit aastaaega, sest igal nendest on perioodid, mida ma naudin kogu südamest. Talviti ilusaid selge taeva ja sillerdava lumega aegu, suvel mõnusalt paraja soojusega pilvealust ja hunnitute loojangutega aega, sügist oma värvikirevuse ja vananaiste suvega ning jah, seda varasemat kevadet, kuni sirelite õitsemiseni. Aega, mil õitsevad toomingad, kirsid, õunapuud, sirelid, kevadlilled….kõik lõhnab, puud on säravläikivalt rohelised ja loodus pole veel tolmune. Kusjuures sirelid praegu alles avanevad ja kuna õues on suur soe asendunud jaheda ja vihmase ilmaga, siis loodan, et nad õitsevad veel pikalt. Tööle minnes ja sealt tulles peatun alati mõne sirelipõõsa juures ja nuusutan seda hurmavat lõhna.
Kevad on aeg, kus teatud hooajalised tegevused hakkavad otsi kokku tõmbama. Lastel loomulikult kool. Veidi veel ja suvevaheaeg ongi käes. Veel viimased kontrolltööd, muusikakoolis on arvestus juba tehtud ja kui vähegi aega ja võimalusi, võetakse ette ekskursioone ning väljasõite. K koolist sõitis üks 6-s klass 2-päevasele ekskursioonile Otepääle ja Lätis, Siguldas asuvasse Tarzan-parki.
Sellesama Õpilasreiside poolt korraldatava reisi praakisime ise tegelikult talvel oma klassi jaoks välja. Suurimaks põhjuseks see, et kaugelt mitte kõik lapsed julgevad seiklusradade kõrgustes ringi turnida, aga klassiekskursioon võiks pakkuda rõõmu siiski kõigile. Samuti ei pidanud me vajalikuks juba viienda klassi lõpus sõita ekskursioonile kaheks päevaks ja kaugele, sest neid pikemaid ja kaugemaid sõite võiks ette võtta rohkem põhikooli lõpupoole. Odav see Läti tuur samuti ei olnud ja nii langeski see mõte ära ning selle asemel lähevad lapsed juuni alguses hoopis Naissaarele ja teevad seal ühe mõnusa kastiautoga safari koos giidiga. Kusjuures sellele reisile läheb ka paralleelklass ja meie teise põhikooli üks viies klass. Tundub populaarne ettevõtmine.
Kuid miks ma sellest Läti reisist rääkima hakkasin, oligi see, et kuues klass läks….ja seal jäid vabaks mõned kohad. Nende klassijuhataja pakkus K-le ja veel kolmele K klassi tüdrukule võimalust nendega kaasa tulla. Kuna õppimisega meil on kõik kõige paremas korras, siis andsin lapsele võimaluse kaasa minna. Reis tuli küll veidi ootamatult ja selle tasustamiseks tuli pisut kombineerida oma võimalusi, aga tundub, et pingutus tasus ära. Laps oli reisiga ääretult rahul. Kamp ei olnud liiga suur – 17 õpilast ja 2 täiskasvanut. Seltskond kujunes rahumeelseks ja tegevused olid huvitavad, ööbimine mõnusas Marguse puhkemajas, Tehvandi torni külastamine ja seiklemine Pühajärve matkarajal. Lisaks Tarzan-pargi seiklusradadele külastati ka Turaida lossi. K meil juba vana kala seiklusradade osas, seeg tema pärast ei olnud põhjust põdeda. Siiski….isegi 2 kuuenda klassi poissi ei soostunud sinna turnima minna. Ma usun, et tegime emadega õigesti, kui loobusime selle reisi korraldamisest oma klassile.
Otsa on saamas hooajalised tegevused ka minu töökohas. Praegu valmistan ette hoopis suvist lugemise programmi valla lastele. Sel suvel erinevalt mitmest eelnevast korraldame lugemissuve mitte maakondlikult vaid iga maakonna suur vald korraldab seda ise. Praeguseks hetkeks on raamatud välja valitud, nimekirjad koostatud ja sügisene preemiareis planeeritud. Eks see oli paras pähkel planeerida tegevusi augusti lõpuks, aga tehtud see igatahes sai. Nüüd jääb veel käia algklassidel koolis külas, kuhu mind paluti projektipäeva raames tutvustama uuemat kirjandust ja reklaamima Suvelugemise programmi ning nagu meil tavaks on saanud – läheme kooliaasta viimasel aktusel premeerima parimaid lugejaid.
Eile käisin Haapsalus Muinasjutukonverentsil, mida Haapsalu korraldab juba 10 aastat. Huvitav kuulamine oli. Ei saagi mitte huvitav olla, kui esinevad sellised inimesed nagu Piret Päär, Ilmar Tomusk, Marju Kõivupuu, Valdur Mikita….jah, konverentsilt jäi kõlama mõte, et kõige olulisem on arendada lastes kujutlusvõimet ja maailmapilti. Seda soovitas teha juba Einstein :) Muinasjuttude ettelugemine varajasest east on sellel teel kindlasti abiks.
Suvi on mul tööl nüüd pisut rahulikum ja seda enam tahaks pühendada ennast sellel napil valgel ajal aastas pildistamisele ja rändamisele. Hing ihkab liikuda ja luua. Kõige selle keskel püüan ikka arendada oma tütre ja pojatütarde maailmapilti ja kujutlusvõimet. Eksole! Loeme ja rändame. Küll suurema, küll väiksema seltskonnaga.
Läbi hakkab saama muidugi ka meie sportlik hooaeg, mis loomulikult ei takista meil ennast niisama edasi liigutada. Lihtsalt joogatrennis tuleb sisse suvepaus, kuni augusti lõpus teeme 3-päevase laagri. Soovi korral saame õnneks Märjamaal joogatamas käia, sest seal teeb meie joogatreener trenni sellistes ruumides, mis ei lähe suvevaheajale. Meie siin trennime kooli ruumides. Latinotrantsu trenniga oleme samuti kevades – homme on pidulik lõpetamine ja sügiseni peame tantsimises pausi. Homme aga jookseb K Selveri Suurjooksul oma 5 km-t ja mina elan kaasa :) Keegi peab ju pildistama ka, eks. Seda enam, et pojalapsed on samuti seal jooksmas oma esimest lastejooksu. Ilusatel kevadõhtutel oleme küll kolmekesi küll kahekesi käinud pikematel jalgsimatkadel lähiümbruses. Ühel õhtul, kui pojaga kõndisime, kohtusime põllu ääres ilvesega.
Jajah, rääkides nooremast pojast, siis tema on koos oma neiukesega ja hunniku muljete ning kogemustega jõudnud Ladina – Ameerika seiklustelt koju tagasi. Jällenägemisrõõm oli vastastikune ja suur-suur-suur!!! Näeme teda nüüd sagedamini, kuni leiab endale linna uue töö ja elukoha. K jaoks on see eriti suur õnn, sest temale on vennas A ja O. Isegi minu populaarsus lapse silmis kahvatub selle kõrval :)
Meie rabarberipõõsas on suureks kasvanud ja sealt saab seda juba koogi peale ning sügavkülma. Rõdul olen sel aastal kuidagi suhteliselt tagasihoidliku “aialapi” kujundanud. Paar madalat kirsstomatitaime, üks kurgitaim, spinat, basiilik, tšillitaimed ja paprikataimed. Amplitäis kuumaasikaid ja muidugi ilusad lilled.
Suvi on kohe käes. Koos suvega ootavad meid ees järjekordsed seiklused. Teisipäeval sõidab K koos oma klassijuhataja ja üheksandikega Vargamäele ekskursioonile ning ühtlasi etendust vaatama. Kindlasti oleme osalemas laulupeol – K lauljana, mina laste saatjana ja fotograafina, K sõidab augustis Laulustuudioga Soome laagrisse, kamba peale hoiame pojalapsi suvel lasteaiast eemal ja mine tea, mida kõike me veel ette võtame.
Teadsin…
Ühel hommikul midagi avamata
mitte midagi ette lugemata
tõusin üles ja lihtsalt teadsin.
Ei olnud mul vaja raamatuid ega pilte
ei olnud mul vaja ei raadiot ega silte.
Tõusin üles ja lihtsalt teadsin…
teadsin, et kevad käes.
Siis jooksin õue ja vaatasin ringi-
kõikjal oli näha ta muutlikke silmi
teadsin, et tuleb kord see päev
mil ma seda kõike näen!
Kõik peavad minema et tulla tagasi.
Ka kevad läks ja nüüd on ta tagasi.
/Luuletus netiavarustest, autor teadmata/
Nagu varasemal kahel aastal, nii ka tänavusel – abistan ühte ägedat vanaema. Nimelt tahab ta oma lapselastele sünnipäevaks alati midagi käsitöölist kinkida. Esimesel aastal said kõik lapselapsed aasta jooksul minu tehtud lapipadjad. Eelmisel aastal tegin tüdrukutele kerged sporditarvete kotid ja poistele pehmed pihupallid. Sel aastal alustasid sünnipäevatralli üks piiga ja üks noormees. Piigale tegin öösärgi ja noormehele suvised püksid. Kingitused on nüüdseks käes ja tagasiside positiivne.
Õmblen nagu ikka heast ja kvaliteetsest trikotaažist.
Öösärk on rõõmsalt kevadvärviline. Neiukesele pikkusega 140 cm. Kaelakaar viimistletud lõikekohase kandiga ja lisandiks üks kolmnurkne satsike koos puuvillapitsist lipsukesega. Alläär ja varrukate servad satsitatud sik-sak õmblusega
Veidike pitsi ja satsi ja rõõmus öösärk ongi valmis. Ja ega ma täpselt ei tea, võib olla meeldib preilile sellega hoopis suvel koduaias ringi lipata :) Miks ka mitte!
Ja nüüd pükstest.
Ma ise armastan väga mereteemalisi kangaid ja mustreid. On see muster kangastel või paberitel, ei oma suurt vahet. Täpselt paras tükk sellist tumedamat ja poisilikku kangast oli kapis olemas ja sellest saidki püksid noormehele pikkusega 145 cm.
Sisseõmmeldud laiale kummipaelale sai lisaks tunnelisse valge pael. Kaugjuhtimise teel võisin vaid aimata, kui priske või peenike võis see noormees vöökohalt olla. Pael on sellisel juhul alati abiks. Kuuldavasti mõõduga võssa ma ei pannudki, sest noormees olla vanavanematega SPA-se minnes püksid kohe jalga sättinud :)
Tagumisele poolele õmblesin aga mõnusad taskud. Vahest on vaja midagi tasku pista päris kindlasti.
Mõni aeg tagasi käisime K-ga koos nukku tegemas. Mul oli juba päris pikka aega suur isu taolist nukku meisterdada, aga kuna ma olin laisk otsima, kust saab kõiki vajalikke materjale, siis mõtteks see ka pikemat aega jäi. Kuni…silmasin ühte kuulutust, kus kutsuti õpituppa. Registreerisin ennast kiirelt ära ja jäin ootama. Juhtus lõpuks nii, et ärkasin sel olulisel hommikul üles ja ei saanud voodist välja. Selg oli haige mis haige. Vingerdasin kuidagi püsti ja komberdasin kööki. K avaldas arvamust, et sellise seljaga ei oleks vist üldse mõistlik kodust välja ronida. Kange mina aga otsustas, et lähme ikka. Kuidas ma nüüd siis ei lähe, kui olen nii kaua oodanud ja mis peamine, lubanud tulla. Läksimegi. Paras piin oli kohale jõuda ja ilma K toeta oleksin ilmselt mingi hetk hakanud käpuli liikuma :D Naerma ajab, aga asi oli naljast kaugel. Kohapeal õnneks tuli istuda ja see oli veidi kergem tegevus, kui kõndimine ja seismine. Tagasi jõudmisest ma parem ei räägi :D
Istusime seal siis ja meisterdasime hulga tunde. Sain oma nuku 4 tunniga valmis tänu sellele, et juhendaja oli juba detailid valmis õmmelnud ja K aitas detaile täis toppida. Minu osaks jäi detailide õigetpidi pööramine, nende osade toppimine, mida K ei jõudnud ja kõik muu tegevus.
Kuskil registreerimise käigus jäi minuni tulemata üks kiri, kus sai valida erinevate pakutavate riietuskomplektide vahel. Mulle see aga isegi meeldis, sest nii sain kogu nuku välimuse 100% ise valida ja valmis nikerdada. Millised juuksed, riided ja jalatsid. Erinevalt tavapärasest otsustasin ka juuksed panna nii, et mütsi saaks peast ära võtta. Muidu tehakse selliseid interjöörinukke kinniõmmeldud riietega. Ühed papud soetasime lisaks, et saaks ikka vahest vahetada ka. Silmad joonistasin nukule õigetesse kohtadesse, kuigi seda tüüpi nukkudel on klassikaliselt silmad keskel koos 5 mm-se vahega. Mulle meeldis selline nägu rohkem.
Nuku kõrguseks on umbes 37 cm. Kuigi K on nukueast nagu juba väljas, siis selle nuku tegin ma siiski temale. Ei ole see ju päris selline mängimise nukk, vaid pigem interjööri element. Hetkel olen sellistest tegelastest vaimustuses ja keedan peas mõtteid, kuidas ja mida edasi.
Meie väikestele preilidele kavatsen kohe kindlasti sarnased nukud õmmelda. Ei raatsinud nad väga seda käestki anda, aga lubasin, et saavad endale ka. Pean ainult vajalikud materjalid endale tellima.
