Kalendrisügis on saabunud ja koos sellega on sügis ka päriselt kohal. Ühel õhtul oli +20 ja teisel äkki +5. Nii äkki sügis saabuski. Ja nüüd on käes juba oktoober ehk siis esimene sügiskuu ja koolikuu ongi ajalugu.
Tegelikult pole siin nuriseda midagi, sest tänavune suvi on hellitanud meid ohtra soojusega ja septembergi on enamuse ajast olnud soojalt päikeseline. Nuriseda pole põhjust, aga kole harjumatu on see üleminek küll. Kui enamus aastatel on suvi meil selline jahedapoolne ja kesine, siis sügise saabumist eriti teravalt ei tunnetagi. Kogu aeg on ju olnud sellised poolpidused ilmad. Sel aastal aga hellitas suvi meid oma lõunamaise kuumusega nii ära, et kui sügis saabus, oli see ikka vägagi brrr kogemus. Eriti veel, kui ruumides ei köetud. Kodus on meil õnneks nüüd juba nädalapäevad küte sees ja olemine mõnus. Tööruumides samuti pool nädalat radikad soojad ja ei peagi lõdisema.
Sügis tähendab lastega peredes enamasti hooaja algust. Kellel kooli, kellel lasteaia, kellel ülikooli. Meie peres on sel aastal üle pika aja ainult üks õppur. K läks viiendasse klassi. Tema vendadest noorem lõpetas kevadel magistriõpingud ja sellel lapsel on siis praeguseks hetkeks koolitee käidud. Kuni ta leiab mingil ajal oma elus motivatsiooni ja põhjust doktorantuuri astuda. Praegusel hetkel on tal muud sihid ja plaanid. Vanema poja peres läksid lapsed lasteaeda ja käivad seal heal meelel. Ega palju enam oodata polegi. Napp 2 aastat ja nendestki tirtsudest läheb suurem juba kooli.
Mis puudutab nüüd minu K-d, siis mulle nii meeldib, et viiendat aastat käib laps koolis rõõmuga. Ei ole seda hommikust virinat, et bäää, jälle kooli või et midagi ei viitsi. Pigem ütleb, et talle meeldib õppida ja kõik tunnid on lemmikud. Kui eelmisel aastal tegi talle matemaatika vahest tuska, siis sel aastal pole enam sedagi probleemi, sest uus õpetaja pidi olema nii tore ja seletab palju paremini, kui eelmise aasta oma. Sellest aastast on lastele lisandunud teine võõrkeel ja valituks osutus vene keel. Päris naljakas on vaadata, kuidas laps õhtuti maalib uusi tähti, mis pole sugugi samasugused kui harjumuspärase alfabeedi tähed. Ühesõnaga koolis pidavat olema tore.
Logistika saime sel aastal üllatavalt kiiresti paika. Kui muidu on olnud tükk tegemist, et igale vajalikule tegevusele oma aeg leida, siis sel aastal käis kõik kuidagi sipsniuhhti ja oligi korras.
Laulustuudio koori ajad on aastast aastasse samad ja soolotunnile sai aja siis, kui kõik muud asjad paigas. Muusikakoolis on kindlad ajad solfil ning muusikaajalool ja nende vahele tuli leida lihtsalt klaveritundide ajad. Nüüd oktoobrist lisanduvad veel ujumistrennid ja ongi kõik paigas. Jah, neli aastat judotreeningud said meil ühele poole ning selle asemele tekkis juba kevadest ujumistrenn. Tuleb sealt küll koju sageli päris hilja, aga alati säravate silmadega. Lisaks eluks vajalikule ujumisoskusele tuleb trennist ka lõõgastust, karastust ning piisavat koormust. Üleeelmisel nädalavahetusel oli esimene kolmepäevane ujumislaager ja see oli olnud nii tore. Lisaks ujumistrennidele üldfüüsiline trenn ja õues luurekate ning muude mängude mängimised, milles lõi kaasa alati ka treener ise.
Kooliaasta algas nii reipalt, et juba on ka esimene esinemine tehtud ning kohe on ees järgmised. Septembri keskel laulis K ja veel 3 laulustuudio solisti Üleriigilisel Lasteraamatukogutöötajate päeval, mida korraldas seekord Rapla. Kohekohe tähistatakse meil Raimond Valgre 105 – ndat sünnipäeva suurejoonelise kontserdiga ja sealgi laulavad laulustuudio lapsed koos juba nimekate lauljatega. Novembri lõpus on ees kolmas klassikahääle konkurss Võluhääl, mis toimub Saaremaal. K-l on sinna minek kolmas kord ja ettevalmistused selleks käivad suure hooga. Esimesel aastal käisime üksi niiöelda luurel, et mida see uus konkurss endast kujutab, eelmisel aastal käisime seal 4 lapsega ja tänavu läheme lausa 6 lapsega. Lapsed ootavad sinna minekut väga, sest kõige olulisem on seal mitte võitmine vaid osalemine. See on niivõrd hariv konkurss koos oma töötubadega, mida teevad muusikamaailma tipptegijad, et kurb oleks sellest mitte osa saada. Lisaks on nii tore kuulata väga eriilmelisi ja kõrgetasemelisi esinejaid. Seega jah, seda konkursit oodatakse konkursi õhustiku ja kogemuste pärast ning kui õnnestub mingi koht saada ülitugevas konkurentsis, on see puhas boonus.
Niipaljukest koolilapse asjadest.
Muul ajal oleme aga niisama tublid ja tegusad.
Käisime K ja pisipudinatega loomaaias. 1. septembril, sest meil algas kool kolmandal. Käisime eelmisel aastal seal enne jääkarumaja valmimist ja nüüd oli tarvis valged mõmmikud üle vaadata. Mõmmi tegi meile väga ägedat etteastet ja lastel oli nalja nabani.
Seekord vedas meil üldse väga hästi loomade nägemisega. Kõik huvitavad loomad olid “kodus” ja käisid klaasi juures uudistamas meid, nagu meie uudistasime neid. Kuulsime isegi emalõvi möirgeid, mis esialgu tundusid tõsise müristamisena. Lähemale minnes aga tundus, et emalõvi igatses oma poisssõpra, kes oli temast taraga eraldatud :)
Veetsime neljakesi mõnusa päeva ja hilisõhtuks olime väsinuna, aga õnnelikult kodus tagasi.
Mis siis veel?
Raplas toimus kolmas Särina festival. K oli seal päris palju aega, mina pisuke vähem. Väga äge festival ja kolmas aasta juba ei tulnud üldsegi pettuda. K tipphetkeks oli muidugi NÖEP-i kontsert. Mulle aga meeldis Puuluup.
Festivalil on äärmiselt nauditav atmosfäär ja tore rahvas. Kuna see toimub veel oma kodulinnas, siis igal nurgal kohtad sel tuttavaid. Neid, kellega sagedamini kohtud ja neid, keda harvem näed. Mina käisin seal koos oma armsa kolleegiga ja K nautis festivali veel ka siis, kui mina olin ammu kodus. Kooraldusmeeskonnale ja organisaatoritele sügav kummardus, nagu eelmistelgi aastatel.
Frank Kutter oli kõigest üks paljudest festivali toitlustajatest, aga leidsime kolleegiga, et nende ribi munderkartuliga oli väga ahvatlev( ka väga maitsev). Peale tööpäeva sai kõhu meeldivalt täis. Olime nende esimesed kliendid sel õhtul.
Kes soovis, vaatas vanas uunikumbussis kaadri festivali filme
Järgmisel hommikul olime uuesti platsis ja seekord juba koos meie pisikeste pudinatega, sest hommikuti on tavaliselt lastehommikud. Täiskasvanud on sellel ajal peale esimest festivaliõhtut väsinud. K on küll laps, aga kuna ta oli pikalt festivalil, siis oli ta väsinud laps ja kaks meie pisipiigat olid puhanud lapsed.
Kõigepealt esitas kohaliku Loomeruumi laste teatritrupp Teatriruut meile lustaka etenduse, milles lugu Tuhkatriinust esitati uues kuues. Naljakas lugu oli ja lastele meeldis.
Kui etendus läbi, astus lavale ei keegi muu, kui tuntud ja armastatud jutuvestja Erki Kaikkonen. Tema lugusid on alati tore kuulata.
Seekord ei olnud Erki esinemas aga üksi, vaid kaasas oli tema sõber Rain Tunger. Maailmamuusika fänn, 11 aastat Raadio 2 tantsumuusika saate Progressioon juht ja mitme eduka restorani kaasomanik – koos oma 3 aastase tütretirtsuga. Rain laulis ja ega ta Erkile jutuvestmiseski alla jäänud.
Väga äge lastehommik oli.
Peale lastehommikut läksime õue, kus ennast oli juba autokasti püsti ajanud ei keegi muu, kui Silver Sepp.
Pakkus rahvale maitsvaid õunu ja omapärast etendust.
See oli nüüd hästi pisike osa sellest kahepäevasest festivalist, aga tegelikult oli programm väga pikk( Tõnis Mägi, Doris Kareva, Miljardid, Joonas Hellerma, “Vanamehe” multikategijad, Erki – Sven Tüür jne.) ja kuulamist – vaatamist igale maitsele. Muusikat, teatrit, luulet, kunsti…meie väikeses linnas on ägedad noored, kes sellist festivali veavad.
Kõikidele muudele vaatemängudele lisaks pakub ilusaid elamusi loodus ise.
Sel sügisel olen ma vist näidus rekordarvu vikerkaari. Päris igasuguseid. Juppe ja täiskaari, ühekordseid ja kahekordseid…
Ükskord oli selline pilvine õhtu, kus madalalt paistis veel päikest, aga taevasse kogunesid sügavsinised paksud pilved.
Ja järsku hakkas meie majataguse võpsiku tagant kerkima üles värviline sammas. Algul jupike, siis pikem jupike, siis juba laskus kaarde ja lõpuks oli täiskaar. No jupi sain ma aknast peale, aga täiskaart aknast pildistada ei saanud. Jooksin ühelt poolt maja aknast vaatamast teisele poole rõdule, et näha tervet kaart. Ilus oli.
Sügis on ilus. Varsti on jõulud :)
