Detsember

Detsember on tegelikult sisuliselt läbi. Täna on aasta viimane päev.
Eelmisest monoloogist hulk vett merre voolanud ja tänasel päeval hulbime siis selles kurikuulsas teises laines. Ah, peaasi, et üheksandat ei tuleks. Kõik on üleelatav, kui säilitada optimism ja rõõmus meel. Eks muidugi tahaks hirmsasti juba reisima minna, aga on nagu on ja küll ükskord jälle saab. Tore muidugi, kui reisima saaks juba sel suvel. Reisimine ongi tegelikult üks väheseid tegevusi, millest ma nendel “lainetel” purjetades puudust tunnen. Kõik muu on täitsa ok. Tööl käin, poes käin, pereelu on tavapärane, õue kõndima võib minna iga kell.
Isegi korra käisime teatris novembri alguses.
Realiseerisime tegelikult maikuiseid pileteid, sest mais oli teater kinni ja piletid broneeriti ringi novembri algusesse. Käisime K-ga nautimas La Traviata-t. Omamoodi oli seekordne teatris viibimine aga küll. Lähed kohale ja oled sattunud nagu maskiballile. Uudne ja omapärane.
Mais olid meil ostetud piletid rõdule, aga vahetamisel selgus, et rõdule kohti polnud ja kena naisterahvas teisel pool telefoniliini pakkus meile välja esimest rida. Mis seal ikka, võtsime esimesse ja sellega kaasnes omapäraseid elamusi.

teatris

Teatrisse jõudes võtsime kohad sisse, esimese rea keskel. Vaade oli suurepärane ja minu rõõmuks polnud tiitrid üleval lae all, vaid kahel ekraanil külgedel. Mina oma umbes -1,5 nägemisega nägin sealt teksti lugeda küll. Prillideta.
Esimese rea puhul see oligi ainus hirm, et terve etenduse lae alla passida teksti on paras katsumus. Õnneks oli asi lahendatud uutmoodi ja see oli hea.
Järgmine üllatus tabas meid etenduse alguses, kui saal läks pimedaks. Ühtäkki läksid põlema prožektorid, mis paistsid täpselt meie peale…ja peagi saabusid täpselt meie ette kolm pidulikult riietatud meest. Kahel olid käes üüratult suured lillekimbud ja keskmisel mikrofon. Selgus, et meist vasakul istus Anu Kaal perega ja meist paremal Urve Tauts perega. Hiljutised juubilarid, kes mõlemad laulnud La Traviata-s omal ajal peaosa. See oli siis hetk, kus kahte primadonnat õnnitleti ja edasi nautisime juba etendust ennast. Etendus muide, vaatamata keerulistele aegadele, oli täissaalile.

teatris

Vaheajaks olime endale laua ette ära tellinud vältimaks järjekorras seismist ja nautisime kerget einet. Etendus oli hea, osatäitjad priimad. K teatas, et nüüd tahaks kohe jälle teatrisse, sest pisik ärkas ellu. Kui kuude viisi ei olnud saanud teatrisse ega kontserdile, unustasid ju ära, kui väga seda nautisid. Detsembris ostsin igatahes uued piletid ooperietendusele…maisse. Ehk seekord ei pea jälle mai pileteid novembrisse ümber broneerima.

K oli mingi aja novembris meil kodus isolatsioonis ehk siis 10 päeva distantsõppel, sest koolis oli poiste kehalise õpetaja positiivse testi teinud. Peale võimalikku kokkupuudet poistega kehalise tunnis oli möödas nädal, kui terviseamet ühtäkki ärkas ja arvas, et aga nüüd kõik klassid, kellede poistele see õpetaja tundi andis igaks juhuks isolatsiooni. Nojah, mulle tundus see küll läinud rongina, aga mis sa ikka teed. Õppis siis 10 päeva kodus. Kevadel oli kogemus omandatud ja uues koolis oli õpe korraldatud pareminigi, sest paljud tunnid olid niiöelda otsestuudiost. Ehk siis õpetaja ja õpilaste vahetu suhtlus üle veebikaamerate. Ainus häda oli, et muusikakoolis ei saanud käia. Samas oli tore rahus õppida ja peale vanema M-i koolipäeva loojuva päikese ajal lastega varjuteatrit teha.

teatris

Muusikakooliga on kohati paras hädaorg. Katsu sedasi muusikakooli viimases klassis õppida, kui kord on muusikakool karantiinis, kord jälle ise tavalise kooliga isolatsioonis. Hea vähemalt, et nüüd, kui üle Eestimaa koolid taas kinni pandi, võib individuaalõpe edasi kesta. Ehk siis solfi tunde ei toimu ja pillitunnid toimuvad. Kevadise hullari tuules said 2020 aasta lõpetajad endale vähemalt ainult 2,5 kuud rikutud õppeaega. Tänavused 2021 lõpetajad….nendel on paraku enamus õppeaastast üks rist ja viletsus. Aga mis seal ikka. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tuleb teha palju iseseisvat tööd ja küll tuleb ka kevad ning saab kool lõpetatud. Jääb vaid loota, et midagi iseseisvalt vahepeal valesti ära ei õpi, sest seitsmena klassi palad on päris, päris keerulised ja pikad. Oleneb muidugi lõpetajast. Mõni K-ga samal ajal lõpetaja repertuaar on palju lihtsam. Eks igaühelt võetakse nahk tema võimete kohaselt. Meelde jäävad sellised lõpuklassid aga kohe kindlasti terveks eluks.

teatris

Nii. Vahepeal sai meie K sünnipäev peetud. 14-ne arvab, et see on juba nagu 25 ja et ta on suuuur inimene. Väike pole ta enam kindlasti, aga päris suur samuti veel mitte. Me ju kõik mäletame, et 14-selt oli endal samuti selline tunne, et oled juba täiskasvanu.
K-st endast kirjutasin juba eespool ja sünnipäevapeod läksid hästi. Üks istumine õigel päeval toimus perega koos väikeses ringis ja teine pidu oli koos sõpradega. See on nende seitsmes aasta koos tiksuv muusikakooli kamp + veel 3 last endisest klassist. Aastatega on need lapsed kõik juba nagu oma lapsed. Tulevad varakult meile ja pidu kestab kuni nad jaksavad. Ööseks on jäädud meile alati ja sel korral jäid meile juba 5 last. Hiljuti pidas üks selle kamba noormees enda sünnipäeva ja K teatas, et ta tuleb koju tagasi hommikul. Ok, selge. Pidu on muidugi poisi kodus ja vanemate järelvalve all. Aastaid koos pinki nühitud koolis ja muusikakoolis, siis kasvatakse parasjagu kokku ja see on omamoodi tore. Eks paistab, kas sõpruskond püsib ka siis, kui tuuled neid peale põhikooli laiali pillutavad. See on siiski vanus, kus igaüks läheb oma teed ja inimesed arenevad erineva tempoga. Suurem osa eluaegseid sõpruskondi kipub tekkima siiski vist ülikoolide ajal või siis gümnaasiumis. Või ei teki neid üldse. On lihtsalt sõpru erinevatest eluetappidest, aga mitte konkreetset sõpruskonda.

teatris

Kuusk…saabus sel aastal meile tuppa juba 7-ndal detsembril. Ilus kuusk. Kohe väga ilus kuusk. Aasta aastalt on kuuse ehtimise osas minult sõnaõigust vähemaks võetud, kuigi püüan ikka kõrvalt suunata niigi palju, et kuusest juudi jõulupuud ei saaks. Miks sellist tohuvahobu üldse juudi jõulupuuks nimetatakse? Igatahes sel aastal oli mul kuuse ehtijaid rohkem, kui mina ja K ning kõigil tuli teha kompromisse. Lõpptulemusena sai meil siiski väga ilus kuusk ehitud. Mina pidin küll pisut tuledega jantima, sest keegi põrguline oli selle kõige pikema valgusketi eelmisel aastal kehvalt kokku pakkinud, kuid…lahti ma ta lõpuks harutasin ja pojaga leidsime ka need tulukesed üles, mis tuli välja vahetada. Koos kuusega saabus järgmisel päeval minu sünnipäev. Ma pole kunagi olnud eriline sünnipäevataja, aga põhjusena perel kokku tulla, mulle see meeldib küll. Pojad üllatasid mind sel aastal sünnipäeva puhul uue külmkapiga nii, et istusin töölt tulles tükk aega riietes esikus ja olin üllatusest oimetu. Ometi ju ütlesin, et ei taha sünnipäevaks midagi kingiks, kõige tähtsam, et saame kokku ja veedame koos toredasti aega. Ilmselt aga täiskasvanud lapsed võivad endale lubada sõnakuulmatust. Tegelikuuses olen ma neile ääretult tänulik, sest eks selle külmkapivanakese aeg oligi ümber saanud.

kuusk

Tööl on olnud jõulukuu väga sisutihe, kuna teist aastat on saanud õhinapõhiselt teha jõuluhommikuid. Vaatamata igasugustele piirangutele saime esimese nädala jõuluhommikud kõik kenasti tehtud. Jõulujutud ette loetud, jõuludest vesteldud, jõululaulud lauldud, ringmängud tantsitud ja sel aastal küpsetasime isegi piparkooke igal hommikul ise. Ikka selleks, et piparkookide lõhn võtaks lapsi vastu ja pärast jutu kuulamist oleks mida maiustada. Teisel nädalal läks asi veidi nahka, sest koolid saadeti distantsõppele ja sellel nädalal olidki meil ennast kirja pannud põhiliselt just koolide klassid. Seega saime võõrustada vaid ühte lasteaialaste rühma. Tore oli. Jõulutunne puges põue ja külastajad polnud kiidusõnadega kitsid. Eks see oli paljudele ainus võimalus, kus üldse jõulude ajal lastega käia, sest kaugemaid sõite pole väga julenud ette võtta ei koolid ei lasteaiad.
Raamatukogud on teise laine ajal lahti täiesti tavapäraselt. Vähemalt meie raamatukogu. Pakume küll ettetellimisel pakitud reserveeringute võimalust, aga üldiselt inimesed seda väga ei kasuta. Üks koht, kus inimestel ikkagi veel käia lastakse ja seal nad ka ohjeldamatult käivad. Mul tekkis täna isegi küsimus, et kas raamatukogu töötaja kvalifitseerub eesliini töötajaks või mitte (peale meedikute ja pedagoogide), sest kibedamatel päevadel külastab isegi meie rampsi kena 250 inimest päevas tavapärase poole väiksema numbri asemel.

teatris

Ja siis saabusidki jõulud. Mul õnnestus jõulunädalal vaid ühel päeval tööl käia ja seeläbi rohkem aega kodus veeta.

Jõulunädala esmaspäeval käisin oma kahe väikeste pojatütardega pealinnas jõulutulesid imetlemas. Läksime lõuna paiku linna, et pimedat aega ei peaks liiga kaua ootama ja siis muudkui käisime ringi siin ja seal. Lõunane rong oli suhteliselt tühi, ei mingeid inimmasse. Korra põikasin lastega Viru keskusesse ja viisin nad kaubamaja lasteosakonda mängunurka mängima. Uhkes üksinduses nad seal mõne aja mängisid, kuni mina kappasin läbi kaubamaja lasterõivaste osakonna ja Viru keskuses need poed, kus laste rõivaid müüakse. Tahtsin osta neile midagi ilusat, mugavat ja ihusõbralikku selga ja ….ei leidnud sealt midagi. Uskumatu, aga tõeliselt silma ja ihu paitavadi rõivaid lastele peale pikkust 122 enam naljalt ei leidu. Muidugi pole see mulle tegelikult uudis. Sama kogesin siis, kui K kasvas üle 122 cm pikaks. Hakkas peale üks maitsetu bling-bling ja imelike kirjadega rõivaste valik. Niiet jah, tegin jooksuga tiiru peale, võtsin lapsed mängimast ära ja läksime tagasi õue.

linnas

Arutasime lastega selle üle, kes see Tammsaare ikka oli ja miks talle nii suur ausammas on püstitatud. Kogu jutu peale tahtsid lapsed kindlasti koos tähtsa kirjanikuonuga pilti teha.

linnas

Vahepeatusena külastasime veel söögipausiks Basiiliku restorani Rottermanni kvartalis ja saime seal mõnusa personaalteeninduse maitsva toiduga. Söögikohad olid ikka täitsa inimtühjad, aga eks selleks oligi mitu põhjust. Esiteks paha haiguse paanika, teiseks turistide puudus ja kolmandaks esmaspäevane õhtupoolik.

linnas

Igatahes oli päris tore käia vahelduseks restoranis nii, et teenindajad ongi vaid sinu päralt. Restoran oli ilusa vaatega õue, kus jõulutuledega poldud mitte kohe koonerdatud. Nii möödus ka ooteaeg libedalt, sest aknast oli palju vaadata.

linnas

linnas

linnas

Kõht korralikult täis, läksime tagasi õuepimedusse ja kõigepealt vaatasime üle Rottermanni õue.

linnas

linnas

Noorem M käis murelikult ümber karu ja arutles, ega mõmmikul külm pole.

linnas

Leidsime lõpuks isegi ühe saani ja ronisime korraks varju alla, sest selle aja peale kui me söömas käisime, saabus linna kohale vihmake. Mitte väga suur vihm, aga märjaks kippusime saama ikka. Eriti minu kaamera.

linnas

Järgmine siht oli meil Raekoja plats ja enne seda muidugi Viru tänav.

linnas

linnas

linnas

Enne Viru tänava läbimist põikasime korraks sisse Lindex-i poodi, sest ma olin lubanud ikkagi pojale tüdrukute jaoks mõned rõivatükid osta, mis pidid kingipakki minema. Ja sealt ma lõpuks leidsin ka selliseid riideesemeid, mis kanda kõlbavad. Aga…katsu sa neid salaja osta, kui kaks sabarakku kogu aeg sabas käivad. Nii ma siis käisin ja vaatasin ja uurisin, kuni valisin midagi välja. Õnneks juhtus sel hetkel, kui lapsed paar vahet edasi midagi uudistasid õiges kohas seisma üks teenindaja. Ulatasin talle need kaks asja ja ütlesin, et võib need kassasse viia ja mina ei tea neist midagi. Kena proua mõistis mind poolelt sõnalt. Pärast lubasin lastel valida endale mõnusad pehmed patsikummid ja nii me sealt poest väljusimegi ostes laste meelest vaid patsikummid. Missioon õnnestus.

Igasugused skulptuurid pakkusid lastele kogu aeg huvi. Nii ka see suur pullike Viru tänaval. Kohe seisti platsi ja tee neist pilti.

linnas

Ja nii jõudsimegi raekoja platsile, kuhu me pikemaks peatuma ei jäänud. Tegime väikese tiirukese ja läksime kohe edasi. Aeg oli hiline, lapsed hakkasid väsima ja ilm polnud kiita.

linnas

linnas

Kõige enam avaldas lastele muljet aga sugugi mitte vanalinna keskväljaku suur kuusk napi jõuluturuga(müügiputkaid oli teadagi miks vähe, aga miks nad olid kuuse alla kokku surutud???), vaid Vabaduse plats oma tuledesäraga.

linnas

linnas

Seal läks neil isegi väsimus meelest ära. Ronisime vabaduse risti treppidest üles ja siis jälle alla ning kaunistustele tehti mitu tiiru peale.

linnas

linnas

linnas

linnas

linnas

linnas

linnas

linnas

linnas

linnas

Kui väsimus hakkas juba kollitama ja aeg hiline, läksime rongi peale ja sõitsime koju.

Ja peaaegu et oleksin unustanud. Mis jõuluaeg see oleks, kui sellega ei kaasneks piparkookide küpsetamist ja kaunistamist? Seda on meie koju sel aastal jagunud ikka kohe päris, päris kõvasti. Juba ennem, kui isetehtud tainas valmis sai käis ahjus ära ei tea mitu pakki poetainast. Lastel lõbu laialt ja eriti lahe on ju kaunistamine. Mis sest, et piparkook pärast glasuuri alt välja ei paistagi.

linnas

linnas

linnas

linnas

Lõpuks jõulud.

24.detsembri veetsime K-ga kahekesi kodus. Tegime hommikul jalutuskäigu nii 6 km ja sealhulgal põikasime läbi Selverist, et midagi endale õhtuks lauale osta. Ei isutanud liha, ega vorstid. Ostsime kapsast, sest see on prae kõige parem osa. Eks me veidi kummalised vist ole, aga õhtul sõimegi ahjujuurikaid ja kapsast ning sushit. Suu tegime magusaks viinamarjadega. Päeval olime usinad ja koristasime toad ära ning vaatasime filmi “Eia jõulud Tondikakul”. See on kujunenud meie jõulufilmiks mida kord aastas meeleldi vaatame.

linnas

Kui kell sai öösel üks, olime jõudnud valmis teha isegi piparkoogitaigna. Tervelt 4,5 kg. Tegin piparkoogitainast esimest korda ja ma ei tea, oli see algaja õnn või miski muu, aga tainas sai valmis ilma viperusteta ja väga hea. Varasematel aastatel on meile piparkoogitaigna teinud ikka laste armas vanaema, aga nüüd on saabunud aeg, kus igaüks hoolitseb oma piparkookide eest ise. Pelgasin kõige enam seda suhkru kõrvetamist siirupiks…aga kõik õnnestus hästi. Oleme nüüd sellest ise küpsetanud ja tainast ka laiali jaganud.

linnas

linnas

linnas

25.detsember oli mul nii töine, et lõunat sõin esimest korda õhtul üheksa ajal. Nimelt õmblesin kingitusi jõuluvana kotti ja K küpsetas ning kaunistas piparkooke. Igatahes hilisõhtuks olid valmis kaks üle pea käivat dressikat ja kolmed retuusid. Jäi veel kõik asjad enne ööd kingitusteks pakkida ja meie pere jõulupiduline päev võis saabuda. Muud riiete juurde kuuluvad kingitused olid juba pakkimiseks valmis. Aga kingitused…need on jõulude juures üks minu suurim rõõm. Mulle kohe väga meeldib mõelda ja tegutseda selle nimel, et kõigil oleks kuuse alt midagi lunastada ning mille üle rõõmu tunda. Ükskõik kuidas me suurte lastega ka ei plaani seda, et teeme sel aastal kinke vaid lastele…ei tule sellest midagi välja. Ikka on kuuse all kõigile midagi. Lõppude lõpuks on nad mulle ju kõik lapsed. Ka suured. No ja pojad seda ette aimates…kipuvad mullegi midagi salaja kuuse alla poetama :D Vanem poeg on mul selline kuldsete kätega ja meisterdas mulle imekauni hoidiku ehete jaoks. Mul oli seda hädasti vaja, et kuskil oma keesid-käevõrusid hoida. Muidu on ehtealusel alati üks suur sasipesa.

kodu

26.detsember…meie pere traditsiooniline jõuluõhtu. See on meil nii juba aastaid olnud, et pühade aegu ühel päeval tulevad kõik kodakondsed meile kokku ja veedame koos tegutsedes ning kokates ühe toreda pika päeva. Seekord juhtus nii toredasti, et isegi Saaremaal pesitsev kasulaps tuli oma perega läbi ja kõik said üle pika aja meil kokku. Noorem poeg saabus oma kaasaga koos lihakäntsakaga ja asus kohe seda ahuju panemiseks ette valmistama. Kõik koogilised olid mul juba eelnevalt valmis. Piparkoogid, ohtra konjakiga immutatud puuviljakeeks ja prantsuse küpsised. Viimaseid valmistas seekord K sel ajal, kui mina õmblesin. Mina masina tagant juhendasin ja tema muudkui tegi. Päeval tegime ooteks ühte minu lemmikut – paneeritud ja praetud feta-juustu viinamarjasiirupi ja pistaatsiapähklitega. Hea, et on olemas Kalamata armsad inimesed, kes meid ikka hea Kreeka autentse kraamiga varustavad.
Enne lauda istumist käisime enamuse seltskonnaga õues. Tegime terviserajal mõnusa tiiru ja õhtu oli selleks super. Lumi maas ning täiesti tuulevaikne.
Nii jõudis kätte lauda istumise aeg ning pärast meeleolukas kinkide jagamine ja traditsiooniline kuuse juures pildistamine kambas ja grupiti. Tõepoolest, see on aasta lemmikõhtu.

kodus

kodus

Jõulumemme osa tuli laste soovil täita seekord minul. Panin siis soojad lambanahksed lohisevad sussid jalga ning kuulasin laste salme ja laule.

kodus

Selline oli siis laias laastus meie detsember. Eks ma kogun ennast ja panen mingi aja pärast kirja ühe tagasivaate möödunud aastale ja uued mõtted algavaks aastaks. Just mõtted ja soovid, mitte lubadused.

Aeg on loksunud sujuvalt aasta lõppu ja jäänud on veel vaid uus aasta vastu võtta.

Mingu meil kõigil saabuv aasta tõusvas joones! Helget ja selget saabuvat!

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Ei saa me läbi Lätita vol.4 Bauska ordulinnus

Rundale lossist sõitsime tagasi Bauskasse. Bauska on maakonnakeskus Lõuna-Lätis, otse sõites umbes tunniajase autosõidu kaugusel Riiast.

Bauska (saksa Marienland või Bauske, poola keeles Bowsk, jidiši keeles Bojsk) on linn Lätis Zemgales, Bauska piirkonna keskus.
Bauska kohal saab Musa ja Memele ühinemisel alguse Lielupe jõgi.

sügis

sügis

Linnas asub Bauska linnus. Igal aastal juulikuus toimub seal keskaegse muusika festival.

sügis

Bauska asub semgalite Upmale maakonna aladel. Bauskas asus Liivimaa ordu Bauska ordulinnus, mis rajati XV sajandil. Aastal 1445 asustas Heidenreich Vincke von Overberg Bauska ümbruskonda ligi 3000 sõjakäigult Novgorodi vastu kaasa toodud vadjalast, kellest kasvas hiljem välja kreevinite rahvarühm.

Linnus oli Bauska foogtide residentsiks. Aastal 1561 sai linnusest Gotthard Kettleri residents ning üks Kuramaa keskustest. Bauska sai linnaõigused 1609. aastal. Aastal 1640 oli linnas 1500 elanikku, neist kolmandik olid lätlased.

sügis

sügis

Hilisemal ajal asusid Bauskasse elama ka juudid. Aastal 1897 oli linnas 6544 elanikku, neist lätlasi 45,6%, juute oli 2745 ehk siis 42,0%, ja sakslasi 536 ehk siis 8,2%.

Teise maailmasõja ajal oli Bauska aastal 1944 mõnda aega rindelinn. Lahingutegevuse käigus hävis kolmandik Bauska vanalinnast.
Bauska loss on ainus arhitektuurimälestis Lätis, kus esineb manerismiaegset lossiarhitektuuri ning Kuramaa hertsogiriigi tarbe ja dekoratiivkunsti ilminguid.

Bauska lossi vanem osa on tulirelvade kasutamiseks mugandatud Liivi ordu loss ning hea 15.–17. sajandi Läti sõjaarhitektuuri näide, samas kui uuem osa moodustab oma bastionide, müüride ja vallikraavidega kindlustatud elamutüüpi lossi.

sügis

Kivid on lossitornil petlikud, lähemal vaatlemisel osutusid need pealemaalituteks.

sügis

sügis

Bauska lossiansambel hõlmab kahte osa. Vanem osa koosneb 15. sajandi keskpaigas Liivi ordu poolt ehitatud lossist, ent sellest on tänapäeval säilinud vaid varemed. Lossiansambli uuem osa on Kuramaa hertsogi Kettleri jaoks ehitatud residents, mis pärineb 16. sajandi lõpust.
Bauska asub semgalite Upmale maakonna aladel. Bauskas asus Liivimaa ordu Bauska ordulinnus, mis rajati XV sajandil. Aastal 1445 asustas Heidenreich Vincke von Overberg Bauska ümbruskonda ligi 3000 sõjakäigult Novgorodi vastu kaasa toodud vadjalast, kellest kasvas hiljem välja kreevinite rahvarühm.

sügis

sügis

Musa ja Memele jõgede ristumiskohale tekkinud kõrgete kallastega poolsaarel asuva linnuse ehitas Teutooni Ordu 1450-te keskel. Foogti peakorterist sai XVI sajandil mõnekümneks aastaks Kuramaa hertsogi residents, millest annab tunnistust XVI sajandi renessanssne juurdeehitus. Linnus kannatas Rootsi-Poola sõjas ning jäeti maha peale Põhjasõda, kui suur osa sellest oli lahingute käigus purustatud või õhku lastud. Praegu on juurdeehituse osa restaureeritud ja osaliselt uuesti üles ehitatud ning vanem osa maalilistes varemetes. Lossis asub ajaloomuuseum. Ent ilmselt nooleotstest, kiivritest ja mortiiridest meeleolukamad on kaunid vaated jõeorgudele ning linna südame poolt linnusele enesele, kui leida üles pargisügavusse peitunud vaatekohad jõekaldal.

sügis

Ordulinnuse ajalugu lõppes 1561. aastal, kui koha valis oma residentsiks viimane Liivimaa ordumeister ja esimene Kuramaa hertsog Gotthard Kettler. Ümberehituatööd algasid 1580. aastal ja kestsid 1596. aastani. Eeslinnus kujundati hertsogi elupaigaks. Seal asusid ka majapidamis- ja valitsusruumid, sh saal kuni 1605. aastani koos käinud Landtagile. Suurt tähelepanu osutati dekoratiivsetele elementidele.

1705. aastal langes linnus Vene vägede kätte, kes selle õhkisid. Alles 1973. aastal alustati linnuse uurimist, konserveerimist ja restaureerimist.

Praegu tegutseb linnuses muuseum.

Muuseumis on eksponeeritud ajastutruud rõivad.

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

Edasi ruumid ning mööbel.

Esimesena ühed tooli jalad, mis mulle silma jäid.

sügis

Ja nüüd korraks kööki.

sügis

sügis

Ruumid olid seal suured ja lagedad

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

Oli seal paraadruume, nõupidamiste ruume ja magamisruume. Kõik oli aga kuidagi pisut steriilne ja elutu. Lossis liikusid küll ajastutruudes teenijarõivastes daamid/muuseumitöötajad, aga ikkagi õhkkond oli liiga …ma ei teagi milline. Ka selles kompleksis küsiti piletit ostes, kas soovime pildistada ja jaatava vastuse korral tuli osta selleks luba. Seal maksis see õnneks vaid 1.50€, mitte 70€, nagu lavendlitalus.

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

Ja oligi lossil tiir peal. Jäi vaid imetleda tammeparki.

sügis

Peale hommikul külastatud Rundale lossi oli Bauska muidugi lahjavõitu, kuid huvitav siiski.
Päev oli alles poisike ja nii otsustasime võtta suuna Leedu poole, et külastada ühte väga võimsat mõisakompleksi, kus toimus lilleskulptuuride festival.

Üle piiri jõudes, tervitasid meid haned.

sügis

Ma olen mitmeid kordi Poola ja saksamaale sõites Leedut läbinud ja alati on millegipärast jäänud Leedu ääremaadest nukker pilt. Paraku nii ka sel korral.

sügis

sügis

sügis

sügis

Küll aga oskavad nad ka räämas majade vahele teha kauneid lilleskultuure. Nendest seal puudust ei ole.

sügis

sügis

Soovitud paika jõudsime üsna kiiresti, kuigi tee sinna polnud just kõige parem. Kohati oli enam vähem korras kruusateele pandud maha üks autolaius asfaltteed.
Jah, sõita tuli meil vaid 50 km, et näha oma silmaga midagi väga kaunist, aga…..sellest järgmises postituses.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm | Lisa kommentaar

14

Kulunud fraas….kuhu see aeg on küll lennanud?
Kuid kusagile ta kihutanud on. Ega siis muidu see imeline olevus juba 14 saanud. Tegelikult peaaegu kuu tagasi.

sügis

Minust nõksa pikem, isani ja vendadeni ehk ei kasva.
Ääretult südamlik ja vahva tütar, armas õde ja hoolitsev tädi. Kindlasti aus ja lojaalne sõber. Lõbus, hea huumorimeelega, vahest omamoodi sarkastiline….aga skorpion ju.
Abivalmis…hüüdsin just teise tuppa, mida sa teed?…vastati, et abistan sõpra õppimises. Sain aru, et aasta eespool õppivat sõpra.
Tubli on kehv sõna, püüan seda lastele kiitust jagades vältida. Küll aga võin öelda, et püüdlik, õpihimuline, uudishimulik ümbritseva maailma suhtes ja kohusetundlik. Ok, eks ma vahest pean ikka mõnda asja meelde ka tuletama, aga mis laps ta muidu oleks.
Praegusel veidral ajajärgul nimega maskiball, plaanib kevadel lõpetada muusikakooli. Seitse aastat klaverit…seegi aeg on lennanud.
Muusika on tema armastus. Kelleks aga saada tahab…ega ta vist täpselt veel ei tea. Kõige tähtsam aga…tee mida teed, peaasi, et see teeb sind õnnelikuks!
Muusikakoolis on viimasel aastal palju sunnitud koduõpet, sest kord on muusikakool karantiinis, kord jälle koolist koduõppel ja eneseisolatsioonis. Ega see tänavustele lõpetajatele lihtne ei ole, aga optimism on see, mis viib edasi. Ühesõnaga, harjutab iga päev.

sügis

Puberteetikute “probleemidest” tundub üle olevat.
Teab kes ta on ja väärtustab ennast sellisena nagu on.
Vahest harva nagu äike, aga suurema osa ajast kui särav päike. Kellel siis ei tuleks ette mõnda bemollis hetke?(püüan neisse kannatlikumalt suhtuda)
Iga päev avastan tema ilusat hinge ja südant uuesti ning uuesti…ja see teeb mulle rõõmu.

sügis

Olen tänulik, et ta on meie pere endale valinud ja usun, et seda tänutunnet jagavad minuga ka ülejäänud pereliikmed.
Mu kallis tütar, aitäh Sulle nende imeliste hetkede eest, mille oleme koos veetnud! Ma luban Sulle, et teen kõik endast oleneva, et neid hetki lisanduks meie ellu veel rohkem ja nii kaua, kuniks mulle hingetõmbeid antakse.

sügis

sügis

sügis

Ema olla on suurim kingitus, mille elu on naisele teinud. Ega ma ei tea, mida sõna EMA võiks tähendada või kuidas seda sõna lahti seletada, aga kui peaks nendele kolmele tähele tähenduse leidma, siis see võiks olla näiteks nii: Ebamaiselt Meeldiv Armastus või Eriliselt Moosine Armastus. Need olid esimesed, mis pähe tulid, aga kõlavad täitsa armsalt. Nii-et nurrume koos edasi, mu kallis.

sügis

Need sügisesed pildid said tehtud septembri viimastel päevadel, kui võtsime neljakesi ette ühe pikema kuldse sügise tuuri. Nii on pildil siis ka meie K suurimad fännid, tema vennatütred, kellele K on nagu suur õde.

sügis

sügis

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Ei saa me läbi Lätita vol.3

Oleme taas tagasi Rundale lossi maadel.
Õigemini suvel polnud me sealt vahepeal lahkunudki. Peale lossi külastamist ja kerget einet, seisis ees lossiaiaga tutvumine.

Üks, mis oli kindel on see, et jõudsime sinna rooside õitsemise seisukohast suhteliselt viimasel seitsmendal tunnil.
Imelisi õitsejaid oli palju, aga kõik viimase vindi peal. Aga…me jõudsime siiski.

Ehkki Rundale Prantsuse stiilis aed on vaid 10 ha suurune, õnnestus Rastrellil luua selles keerulise kujundusega allee, kõrvalallee, pergola ja bosketilabürint. Aeda täiendatakse iga aasta uute arhitektooniliste ehitistega- lehtlad, basseinid, purskkaevud, dekoratiivsed lõvid, roheline teater jne

Lossi lõunapoolel laiuvas osas on Francesco Rastrelli kujundanud esindusliku roosiaia, mis peegeldab roosiaretuse ajalugu Euroopas 18. sajandist tänaseni. Roosiaed on ornamentaalse parteri kummalgi küljel 1 ha suurusel pinnal. Algselt ajaloolistele roosisortidele mõeldud aed muutus teostuse käigus roosimuuseumiks, kus näidatakse tänaste roosiaretajate saavutusi. Täies õiteilus roosiaias õitseb juulikuus rohkem kui 10000 roosi, 2400 erinevast sordist.

Ja tõepoolest, roose on seal täiesti tuttavaid ja ka täiesti erilisi sorte. vaata ja imetle.

Barokkajastu loss on mõeldamatu Prantsuse stiilis aiata – arhitektooniliste kujundite järgi istutatud haljastuseta, mis sümboliseerib kunsti võitu looduse üle.

Suviti toimuvad pargis vabas õhus estraadietendused, aiapeod ja vanamuusika festivali kontserdid.

Polegi mõtet siin pikka juttu ajada. Pildid ütlevad ehk rohkem, kui sõnad. Just nii palju, kui maapinnalt pildistades midagi jäädvustada õnnestus.

sügis

sügis

sügis

Vahepeal haaras meie seltskonna ainus mees minu kaamera ja nii jäime K-ga pildile. Pisut nagu räsitud olemisega, aga seal me olime.

sügis

Eks ta ole. Kui ise kogu aeg pildistad ja oled kaamera taga, siis kaamera ette väga ei satu. Kui just pole seltskonnas inimest, kes otsustab, et kuule, ole ka pildil. Aga tagasi peakangelase juurde…imetleme kaunist aeda.

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

sügis

Jalutuskäik hakkas vaikselt läbi saama. Jalad olid küll veidi väsinud, aga ise oleks tahtnud nautida ilu veel ja veel. Tol hetkel me isegi ei teadnud, et mõne aja pärast näeme Leedus veel uhkemat lilleilu. Lõpetuseks aga sõime lossi kohvikus jäätist ja lugesime päeva esimese poole igati kordaläinuks

sügis

sügis

sügis

sügis

Trepi taga paistavad rohelised päikesevarjud…seal see jäätisekohvik oligi. Saldejumps-jumps-jumps ehk jäätis kolme palliga :P

Enne kui me autosse ära läksime, külastasime põgusalt ühte kohvikut ja seal ruumides olid eksponeeritud põnevad maalid. Siin üks nendest.

Järgmine postitus tuleb juba Bauska linnusest ja edasi sõidame Leetu.

sügis

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Ei saa me läbi Lätita vol.2

Järg Läti reisi loole. Esimest osa saab lugeda SIIT.

Öö möödus hästi ja hommikul olime valmis uuteks avastusteks.
Mis seal ikka, kiirelt kõht täis ja punuma. Õigemini sõitma.
Meie esimene eesmärk oli Rundale loss koos oma imeliste aedadega, mis on Baltimaade suurim.

läti

Mõni aeg sõitmist ja kohal me olimegi.

81 km Riiast edasi asub ajalooline Kuramaa hertsogi residents – muinasjutuliselt kaunis Rundale loss, rokokoo ja barokkstiili elegantsemaid näiteid.

Pildistasin üles tutvustuse…seegi vene keeles, sest läti keelt ei mõista ja inglise keelset tõlget polnud.

läti

Lossi poole viis…allee. Nagu losside poole ikka viivad. Tõttöelda, polnud ma lossi pilte netist väga uurinud ja mööda alleed jalutades, ei osanud ma kuidagi oodata, et varsti seisab minu ees ikka üsna suur ja suursugune loss. Olen harjunud siiski Eestimaa lossidega, kus hoone on mõõdukates mõõtmetes.

Läbisime allee…

läti

ja siis jõudsime lossiväravatesse.

läti

Rundale lossi kompleks on kaunis barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestis ning pakub uudistamiseks tervelt 43 restaureeritud ruumi, kaht paraadsaali ja avarat barokkstiilis aeda.
Oli ikka mida vaadata küll.

läti

läti

läti

Lossi fassaadi osaliselt renoveeriti ja sees käies kostis pidevalt ehitusmüra, aga ega see siis ei seganud vaatamist. Ka õues oli käsil lossiümbruse korrastamine. Lossiesised platsid olid siledad, aga muru sel aastal seal veel ei kasvanud. Mingis osas oli haljastus mujalgi pooleli, aga ei midagi segavat.

Rundale lossi kompleks ehitati aastatel 1736–1740 Kurzeme hertsogi Ernst Johann Bühroni, Vene keisrinna Anna Joanovna soosiku suveresidentsina. Loss ehitati kuulsa Vene õukonnaarhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi.

Lossi idatiiva külastajaile on avatud esindusruumid: Kuldne saal, Valge saal ja Suur galerii. Keskosas asuvad hertsogi eluruumid – paraadsaalid ja privaatsed eluruumid –, samas kui läänetiivas asuvad hertsoginna täielikult restaureeritud eluruumid.

Olid ikka uhked ruumid küll. K lippas ringi ja ohkis, kuidas tema tahaks lossis elada. Ma ei tea, kust tal see lossidevaimustus pärit on. Ju ta eelmises elus mõni sinivereline siis oli.

Meil võttis selle lossi külastamine ikka päris mitmeid tunde aega, aga ega me ei kiirustanudki. Loss oli piisavalt huvitav, et seal pikemalt peatuda.

Nüüd aga pilte…palju pilte.
Alustasime lossi köögist.

läti

läti

läti

läti

Edasi liikusime teisele korrusele ja jalutasime saalide vahelises laias koridoris.

läti

Esimene saal oli valge saal ning see oli tõesti suur ja muljetavaldav. K oli täiesti vaimustuses ja kujutas juba ette, kuidas ta oleks võinud seal ballil olla.

läti

läti

Selle saali otsas oli vaaside kabinet, kuhu oli kogutud kokku eri maadelt pärit peent portselani. Suuremas osas Hiina ja Jaapani portselani.

läti

Nagu ühele õigele lossile kohane, on ka selles lossis saalide kõrval toad, kus peened preilid ja auväärsed daamid saavad ennast kohendada ja puudrit tupsutada. Kasutasime peegleid ja võlusime ennastki nendesse tubadesse.

läti

läti

läti

läti

Valgest saalist väljudes sattusime jälle uude jalutusruumi, mida mööda sai minna teise saali.

läti

läti

läti

Olime jõudnud kuldsesse saali, mis peaks kirjade järgi olema kroonimistseremooniate saal.

läti

läti

Ka selle saali kõrval olid enda kohendamise ruumid

läti

Edasi suundusime lossi tagumisse külge, kus oli ikka päris igasuguseid tube ja ruume. Küll tulevastele õukonnaliikmetele, küll külalistele, küll kabinette ja siis jälle lihtsalt puhkeruume või magamistube. Nägime ka salajasi uksi, mille kaudu sai ametiruumidest magamistuppa või mine tea, kust kuhu veel.

läti

Mõnes toas olid reas uhked lühtrid. Ei mitte laes, päris madalal ja stangede peal.

läti

läti

Kohtas seal päris iseäralikke vanne, wc-potte ja pisikesi pissipotte…

läti

läti

läti

läti

läti

läti

läti

läti

Nendest viimaste ruumide akendest paistis aga kenasti kätte lossi imeline aed. Juba akendest vaadates avaldas see muljet ja hea oli teada, et varsti saamegi seal jalutada ning aia ilu imetleda.

läti

läti

Igas lossis on täiesti loomulikult olemas suurejooneline ruum, kus peenem rahvas lõunatamas käis. Ilus. Kui veidi fantaseerida, siis jah…kujutad ette küll, kuidas kohe-kohe on saabumas peentes rõivastes daamid ja härrad, et võtta laua taga istet ja nautida sööki. Ajada juttu ja imetleda akendest avanevat vaadet aiale.

läti

Peale söögituba olime teises tiivas ja algasid jälle toad. Erinevad kaunid toad. Igaüks isemoodi.

läti

läti

läti

läti

läti

läti

läti

läti

Ühes ruumis olid klaaskappides isiklikud esemed ja nende seas mõned ilusad lehvikud.

läti

Olime lossiruumidele tiiru peale teinud ja laskusime taas allapoole. Läbi kaunite vaheruumide liikudes jõudsime keldrikorrusele, kus paiknesid praegusel ajal söögiruumid, aga tõenäoliselt vanadel aegadel olid seal teenijaskonna ruumid.

läti

Otsustasime teha väikese supipeatuse. Tellisime 4 suppi ja läksime lauda ootama. Kõigepealt kaeti meie laud portselannõudega. Nii taldrikud kui kohvitassid olid imeõhukesest peenest portselanist ja supp….see toodi lauale hoopis portselanist sama serviisi supitirinaga. Meile sooviti head isu ning tuletati meelde, et kui suppi puudu jääb, tuuakse seda juurde. Mis seal ikka, asusime nautima.

läti

Lossiga tutvumiseks kulus meil omajagu aega ning selline kerge supipaus oli igati asjakohane. Kellgi otsapidi lõunas. Pealegi seisis meil ees lossiaiaga tutvumine.
Aiast endast aga juba järgmises postituses.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar