Etskae üllatust, aga uue aastani on jäänud vaid loetud päevad. Ehk siis tegelikult kaks kuud, aga….täiskasvanu ajaarvamises on see peaaegu kohe. Lastele tundub……apiiii, kui kaugel on veel jõulud.
Minu jaoks on see juba väike paanikamaja, sest nii mitu asja olen lubanud valmis õmmelda, nii mitme fotosessi pildid ära töödelda ja tegelikult hullult tahaks aega iseendale ja oma perele, mis üle tüki aja on kõvasti suurem, kui meie kaks. Oma perele võiks lõpuks jõulusokid õmmelda ja need kamina külge riputada. Õmblemismõtteid lisaks tellimustöödele on nii palju, et tegelikult võiks hommikust õhtuni veeta oma aega õmblusmasina taga ja kaunidusi luua. Aga kus sa siis saad :P
Sügiskuudest kaks on meil siiski juba ajalugu. See tähendab, et pimedat aega on jäänud veidike vähem. Mina hakkan igal sügisel lugema päevi valguse saabumiseni ja püüan ennast pimedusest mitte häirida lasta. Loon kodust endale hubase pesa, kus nautida pimedat aega ja tunda ennast hästi. Hubane on kodu loomulikult igal aastaajal, aga pimedal ajal lisab hubasust tuli kaminas, küünlad, erinevad valgustid, valguskardin akna taga, soojad pleedid…ühesõnaga kõik see, mis soojal ja valgel ajal eriliselt ei kõneta.
Kell on meil taaskord keeratud….tjah, tahaks loota, et see on viimane tsirkus. Kaua kruttides võib üle vindi keerata. Õnneks see sügisene kellaga mängimine mind füüsiliselt ei muserda. Öösel saab tunnikese kauem magada ja organism harjub kiiresti. Sellegipoolest suutsin ma sel korral tund varem üles tõusta ja ringi askeldada ning olin murelik, et üks pühapäeva hommikul tööle minev pereliige pole veel ärganud. Läksin äratama ja siis selgus, et ma liiga vara üleval. Segaduse tekitajaks oli minu telefon, mis ei muutnud automaatselt kellaaega ja helises hommikul tunnikese varem. Aga jah, sai vähemalt nalja.
Koos sügisega on tulnud mulle kallale mõtisklemise tuhin. Küllap hääbuv loodus soosib seda. Seda et vaatled, seda et märkad.
Võib-olla on see tulnud sellest koroonapaanikast, aga osad(kaugelt mitte enamus) inimesed tunduvad õelad ja närvilised. Samas, ma ei näe põhjust peast sassi keerata, kui õhus on viirus. Seega pigem on see kinni isiksuseomadustes ja stressitaluvuses.
Susserdamine, tagarääkimine, õelutsemine, haiglane eneseeksponeerimine, domineerimine, ülejuhtimine, paanitsemine. Piisab sotsiaalmeedia avamisest, et märgata inimeste probleeme. Et mis sunnib inimesi, kes oma jutu järgi on õnnelikud, ilusad, terved, targad, edukad ja kõigekõigemad sellest siis iga päev sotsiaalmeedias pasundama? kas muidu ei tundu usutav? Ja mis sunnib inimesi päevast päeva teistele hinnanguid andma? Et sellist lahmivat hingemustust levib ustest ja akendest. Alates meie “vaimustavast” valitsusest ja lõpetades tavakodanikega.
Aga jah, mis sellest ikka. Ise tuleb positiivne ja heatahtlik olla ning sealjuures endale aru anda, mida suust välja ajad.
Rõõmustan selle üle, et minu lähedal ja sõpruskonnas on inimesed, kellega koos on tore, turvaline, soe. Sellised, kellele ma ei pea midagi tõestama ja kes ei vaena ega ole pealtükkivad.
Nii, see pisuke kõrvalepõige normaalsest elust on nüüd lõpetatud. Edasi rõõmsamas toonis.
Lastel oli juba ära esimene koolivaheaeg. Kuna mina olin sel nädalal kuuel päeval tööl, tuli neil hakkama saada omapäi, aga õhtuti olin kodus laste päralt.
K- on läinud uues koolis kohanemine hästi ja ta on jätkuvalt väga rahul, et sellise vangerduse ette võttis. Magada saab hommikuti 45 minutit kauem, peale tunde saab mitmel päeval tulla koju õppima, sööma, puhkama ja siis alles muusikakooli minna. Tundub, et igati stressivabam ja arukam logistika. Õppimisega on samuti ok. Esimese ehmatusega juhtus küll üllatus vene keele tunnis. Kui vanas koolis oli see muretult viieline õppeaine ja minu abi ei vajatud üldse, siis uues koolis olid esimesed hinded 3, 4-, 4-…..ja selgus, et seal tuleb õppida palju intensiivsemalt, palju rohkem ja ka kontrolltöid/tunnikontrolle on kõvasti enam. Ja loomulikult tuleb nii ka keeleoskus paremini. Pärast esimest ehmatust võttis K siis ennast kookku ja tõmbas teadmised teistele järele. Peale neid esimest kolme ehmatavat hinnet jätkus rida viitega. Ja olgem ausad, hakkas paranema ka keeleoskus.
Ühesõnaga K-ga on kõik hästi nii koolis, kui muusikakoolis. Laulustuudios samuti, kuni eriline olukord lubab veel kooridel tegutseda. Soololaulmises teeb ta vähemalt sellel õppeaastal pausi ja pigem tulevad mõned ansamblilaulmised.
Väikesel koolijütsist M-il on samuti e-koolis aina kiitused reas. Eks temal tahab veel paika loksuda kooliväliste ringide süsteem ja harjumus oma asjade järgi ise vaadata, aga küll ta harjub. Praegu kipub ikka juhtuma, et üks ja teine asi on kadunud. Kõige tähtsam on aga see, et laps on rõõmus ja roosa ning õppimine läheb ladusalt. Kui ma uurin, mis tund on lemmik, siis esimesena ütleb matemaatika, siis laulmine ja siis teatab, et ah, kõik meeldib.
Kui aga nüüd veidi koolivaheajast rääkida, siis ühe päeva käisime ikkagi plikadega kõik koos linnas lustimas. K käis omakorda koos klassiõest sõbrannaga nädala sees Tallinnas seiklemas ja väikesed piigad koos issiga tegid samuti ühe toreda linnapäeva koos kinokülastusega.
Mina käisin koos lastega pealinnas koolivaheaja viimasel päeval – pühapäeval – ning ühildasin töö ja lõbu. Suundusime linna jõudes otse Kadrioru parki. Lapsed läksid kolmekesi KUMU-sse kunsti nautima ja mina pildistasin sel ajal ühte armsat perekonda koos 3-kuulise beebiga. Praegu eksponeeritav Egiptuse näitus avaldas väikestele tipsidele eriti muljet, sest seal olid ju muumiad ja tead, nad olid surnud :)
Kui mina lõpetasin töö, olid lapsed lõpetanud kunsti nautlemise ja saime jälle kokku. Tegime ise pilte ja peale seda suundusime Ülemiste keskusesse. Kõhud lõid pilli ja leidsime seal endale söögikoha, kus veetsime omajagu aega. Ikka soolast ja magusat, kõike tuli süüa. Viimaseks külastasime mõnda lasteriiete poodi, kust väiksemad piigad said oma garderoobi täiendada.
Ja oligi aeg minna rongi peale, et sõita koju. Ei saanud seda pühapäeva liiga pikaks venitada, kui järgmisel päeval oli kool terendamas. Pealegi, õhtuks oli oodata meile nooremat R-i, kes tõi ühtlasi linnast ära ka paar kuud tagasi K-le tellitud koolilaua.
Kui rääkida lauast, siis päris hirmutav on tegelikult tellida põrsast kotis, pildi ja kirjelduse järgi. Leidsin mingi aeg tagasi aga netist ühelt vahendusfirmalt just sellise laua, nagu K tuppa sobib ja meile mõlemale see laud ka väga meeldis. Ei olnud kõige odavam, aga tellisin ära.
Järgmine küsimärgiga koht oli siis, kui vanem R hakkas mõni päev hiljem lauda kokku panema. Vaatas seda klotsihunnikut ja urises, et no kuidas see kõik küll kokku hakkab minema? Kogemustele toetudes peab ta IKEA mööblit kõige paremini kokkupandavaks ja paljude teistega on üks rist ja viletsus, sest küll ei klapi siin-seal ja küll on puudu see ja teine jupp. Ma igaks juhuks hoidsin sealt K toast kohe eemale…aga kui oli juba piisavalt aega möödas ja sealt ei kostnud ühtegi torinat, läksin asja uurima. Ilmnes, et üllatavalt korrektne tootja ja mingeid muresid ei esinenudki. Isegi sahtlid liiguvad siinidel vaikselt ja libedalt.
Ühesõnaga tegin väga hea ostu. Mööblitükk on väga kvaliteetne ja nägus. K on sillas ja naudib nüüd oma toas laua taga toimetamist. Muidu käis esimese veerandi oma õppetükke tegemas elutoa laua taga. Eriti tore on see, et nüüd on tal oma toas piisavalt palju sahtleid, et kõik vajalik ära mahutada. Et kus ta ennem õppis? Enne remonti oli loomulikult tal laud oma toas olemas. Üks koolitee alguses ostetud IKEA laud. Remondi ajaks tõstsime selle töötuppa ja siis ma avastasin, et sinna kulub see laud vägagi marjaks ära, kui ma oma paberitööd teen. Ja eks ta juba oli ka kulunud ja peetud välimusega. Millalgi tuleb ette võtta selle pahteldamine ja värvimine. Siis saab see vanagi laud uue kuue.
Nii hakkab meil lõpuks selle toa remont ja sisustamine vaikselt lõpufaasi jõudma. Remont õigemini juba ammu tehtud, lihtsalt sisustamine veel pooleli. Kõike korraga ei saa.
Jäänud on kardinad(ma ei leia kuskilt õige koostisega ja õiget värvi kangast), tool laua taha, vaip ja viimasena lähevad vahetusse seinalambid.
Mis ma ise teen?
Ikka tööd teen, eksole. Polegi mingi uudis.
Tööl on palju tegemist. Kodus on palju tegemist. Samas…kui juhe kokku jookseb, siis lihtsalt loen kodus, et taastuda. Lugeda tahaks niikuinii alati rohkem, kui selleks aega on.
Põhiline aur läheb praegu päevatöö ja pere kõrvalt sellele, et tahaks valmis saada kõik fotod, mis sügisel erinevaid inimesi ja perekondi pildistades on tekkinud. On perioode, kus sel teemal laiutab vaikus ja kui jälle tuleb fototööd, siis ustest ja akendest. Peale ühte fotosessi tuleb laua taga veeta üsna mitmeid tagumikutunde. Pole see niisama midagi.
No ja siis veel käsitöömaailm….eh, hetkel on hinge peal 4 kiiremat tööd, mis oleks tarvis valmis teha ja siis võib-olla jääb veidike aega ka oma pere asju õmmelda. Ja kui vahepeal veel overlok katki läheb….õnneks on mul osavate kätega poeg.
Seni aga jah, jätkuvalt äratus 6.15 või varem ning suur püüdlemine kõik kohustuslik ja vajalik ühte päeva ära mahutada.
Tänasest kaks nädalat on muusikakooli lapsed distantsõppel. Muusikakoolist siis. Vähemalt need, kes pole koroonasse haigestunud muusikakooli õpetajaga otsekontaktis olnud. Kelle pilliõpetaja see oli, need tõenäoliselt on ka tavakoolist distantsõppele jäänud. Õpetajad istuvad kõik koduarestis ja õpetavad lapsi digikanalite vahendusel. Seega…kaks nädalat saab K pea iga päev peale kooli koju tulla. Ainult teisipäeval ja neljapäeval tuleb korra laulustuudio kooritunnis ära käia. Ma ikka siiralt loodan, et koolid jätkavad oma tavapärast tööd kevadeni välja. No tõepoolest.
Selleks korraks jutt läbi. Naasen oma tegemiste juurde ja mõtlen, kuidas korraldada K kaks sünnipäevaüritust. Sünnipäev…on juba homme :P
Nautige sooja sügist, vaikseid kaminaõhtuid ja looduse värviküllust.
Ilusat alanud novembrit ja hingedekuud.
