Etskae üllatust, aga uue aastani on jäänud vaid loetud päevad. Ehk siis tegelikult kaks kuud, aga….täiskasvanu ajaarvamises on see peaaegu kohe. Lastele tundub……apiiii, kui kaugel on veel jõulud.
Minu jaoks on see juba väike paanikamaja, sest nii mitu asja olen lubanud valmis õmmelda, nii mitme fotosessi pildid ära töödelda ja tegelikult hullult tahaks aega iseendale ja oma perele, mis üle tüki aja on kõvasti suurem, kui meie kaks. Oma perele võiks lõpuks jõulusokid õmmelda ja need kamina külge riputada. Õmblemismõtteid lisaks tellimustöödele on nii palju, et tegelikult võiks hommikust õhtuni veeta oma aega õmblusmasina taga ja kaunidusi luua. Aga kus sa siis saad :P

Sügiskuudest kaks on meil siiski juba ajalugu. See tähendab, et pimedat aega on jäänud veidike vähem. Mina hakkan igal sügisel lugema päevi valguse saabumiseni ja püüan ennast pimedusest mitte häirida lasta. Loon kodust endale hubase pesa, kus nautida pimedat aega ja tunda ennast hästi. Hubane on kodu loomulikult igal aastaajal, aga pimedal ajal lisab hubasust tuli kaminas, küünlad, erinevad valgustid, valguskardin akna taga, soojad pleedid…ühesõnaga kõik see, mis soojal ja valgel ajal eriliselt ei kõneta.

Kell on meil taaskord keeratud….tjah, tahaks loota, et see on viimane tsirkus. Kaua kruttides võib üle vindi keerata. Õnneks see sügisene kellaga mängimine mind füüsiliselt ei muserda. Öösel saab tunnikese kauem magada ja organism harjub kiiresti. Sellegipoolest suutsin ma sel korral tund varem üles tõusta ja ringi askeldada ning olin murelik, et üks pühapäeva hommikul tööle minev pereliige pole veel ärganud. Läksin äratama ja siis selgus, et ma liiga vara üleval. Segaduse tekitajaks oli minu telefon, mis ei muutnud automaatselt kellaaega ja helises hommikul tunnikese varem. Aga jah, sai vähemalt nalja.

Koos sügisega on tulnud mulle kallale mõtisklemise tuhin. Küllap hääbuv loodus soosib seda. Seda et vaatled, seda et märkad.
Võib-olla on see tulnud sellest koroonapaanikast, aga osad(kaugelt mitte enamus) inimesed tunduvad õelad ja närvilised. Samas, ma ei näe põhjust peast sassi keerata, kui õhus on viirus. Seega pigem on see kinni isiksuseomadustes ja stressitaluvuses.
Susserdamine, tagarääkimine, õelutsemine, haiglane eneseeksponeerimine, domineerimine, ülejuhtimine, paanitsemine. Piisab sotsiaalmeedia avamisest, et märgata inimeste probleeme. Et mis sunnib inimesi, kes oma jutu järgi on õnnelikud, ilusad, terved, targad, edukad ja kõigekõigemad sellest siis iga päev sotsiaalmeedias pasundama? kas muidu ei tundu usutav? Ja mis sunnib inimesi päevast päeva teistele hinnanguid andma? Et sellist lahmivat hingemustust levib ustest ja akendest. Alates meie “vaimustavast” valitsusest ja lõpetades tavakodanikega.
Aga jah, mis sellest ikka. Ise tuleb positiivne ja heatahtlik olla ning sealjuures endale aru anda, mida suust välja ajad.
Rõõmustan selle üle, et minu lähedal ja sõpruskonnas on inimesed, kellega koos on tore, turvaline, soe. Sellised, kellele ma ei pea midagi tõestama ja kes ei vaena ega ole pealtükkivad.

Nii, see pisuke kõrvalepõige normaalsest elust on nüüd lõpetatud. Edasi rõõmsamas toonis.

Lastel oli juba ära esimene koolivaheaeg. Kuna mina olin sel nädalal kuuel päeval tööl, tuli neil hakkama saada omapäi, aga õhtuti olin kodus laste päralt.
K- on läinud uues koolis kohanemine hästi ja ta on jätkuvalt väga rahul, et sellise vangerduse ette võttis. Magada saab hommikuti 45 minutit kauem, peale tunde saab mitmel päeval tulla koju õppima, sööma, puhkama ja siis alles muusikakooli minna. Tundub, et igati stressivabam ja arukam logistika. Õppimisega on samuti ok. Esimese ehmatusega juhtus küll üllatus vene keele tunnis. Kui vanas koolis oli see muretult viieline õppeaine ja minu abi ei vajatud üldse, siis uues koolis olid esimesed hinded 3, 4-, 4-…..ja selgus, et seal tuleb õppida palju intensiivsemalt, palju rohkem ja ka kontrolltöid/tunnikontrolle on kõvasti enam. Ja loomulikult tuleb nii ka keeleoskus paremini. Pärast esimest ehmatust võttis K siis ennast kookku ja tõmbas teadmised teistele järele. Peale neid esimest kolme ehmatavat hinnet jätkus rida viitega. Ja olgem ausad, hakkas paranema ka keeleoskus.
Ühesõnaga K-ga on kõik hästi nii koolis, kui muusikakoolis. Laulustuudios samuti, kuni eriline olukord lubab veel kooridel tegutseda. Soololaulmises teeb ta vähemalt sellel õppeaastal pausi ja pigem tulevad mõned ansamblilaulmised.

Väikesel koolijütsist M-il on samuti e-koolis aina kiitused reas. Eks temal tahab veel paika loksuda kooliväliste ringide süsteem ja harjumus oma asjade järgi ise vaadata, aga küll ta harjub. Praegu kipub ikka juhtuma, et üks ja teine asi on kadunud. Kõige tähtsam on aga see, et laps on rõõmus ja roosa ning õppimine läheb ladusalt. Kui ma uurin, mis tund on lemmik, siis esimesena ütleb matemaatika, siis laulmine ja siis teatab, et ah, kõik meeldib.

Kui aga nüüd veidi koolivaheajast rääkida, siis ühe päeva käisime ikkagi plikadega kõik koos linnas lustimas. K käis omakorda koos klassiõest sõbrannaga nädala sees Tallinnas seiklemas ja väikesed piigad koos issiga tegid samuti ühe toreda linnapäeva koos kinokülastusega.
Mina käisin koos lastega pealinnas koolivaheaja viimasel päeval – pühapäeval – ning ühildasin töö ja lõbu. Suundusime linna jõudes otse Kadrioru parki. Lapsed läksid kolmekesi KUMU-sse kunsti nautima ja mina pildistasin sel ajal ühte armsat perekonda koos 3-kuulise beebiga. Praegu eksponeeritav Egiptuse näitus avaldas väikestele tipsidele eriti muljet, sest seal olid ju muumiad ja tead, nad olid surnud :)

Kui mina lõpetasin töö, olid lapsed lõpetanud kunsti nautlemise ja saime jälle kokku. Tegime ise pilte ja peale seda suundusime Ülemiste keskusesse. Kõhud lõid pilli ja leidsime seal endale söögikoha, kus veetsime omajagu aega. Ikka soolast ja magusat, kõike tuli süüa. Viimaseks külastasime mõnda lasteriiete poodi, kust väiksemad piigad said oma garderoobi täiendada.
Ja oligi aeg minna rongi peale, et sõita koju. Ei saanud seda pühapäeva liiga pikaks venitada, kui järgmisel päeval oli kool terendamas. Pealegi, õhtuks oli oodata meile nooremat R-i, kes tõi ühtlasi linnast ära ka paar kuud tagasi K-le tellitud koolilaua.

Kui rääkida lauast, siis päris hirmutav on tegelikult tellida põrsast kotis, pildi ja kirjelduse järgi. Leidsin mingi aeg tagasi aga netist ühelt vahendusfirmalt just sellise laua, nagu K tuppa sobib ja meile mõlemale see laud ka väga meeldis. Ei olnud kõige odavam, aga tellisin ära.
Järgmine küsimärgiga koht oli siis, kui vanem R hakkas mõni päev hiljem lauda kokku panema. Vaatas seda klotsihunnikut ja urises, et no kuidas see kõik küll kokku hakkab minema? Kogemustele toetudes peab ta IKEA mööblit kõige paremini kokkupandavaks ja paljude teistega on üks rist ja viletsus, sest küll ei klapi siin-seal ja küll on puudu see ja teine jupp. Ma igaks juhuks hoidsin sealt K toast kohe eemale…aga kui oli juba piisavalt aega möödas ja sealt ei kostnud ühtegi torinat, läksin asja uurima. Ilmnes, et üllatavalt korrektne tootja ja mingeid muresid ei esinenudki. Isegi sahtlid liiguvad siinidel vaikselt ja libedalt.
Ühesõnaga tegin väga hea ostu. Mööblitükk on väga kvaliteetne ja nägus. K on sillas ja naudib nüüd oma toas laua taga toimetamist. Muidu käis esimese veerandi oma õppetükke tegemas elutoa laua taga. Eriti tore on see, et nüüd on tal oma toas piisavalt palju sahtleid, et kõik vajalik ära mahutada. Et kus ta ennem õppis? Enne remonti oli loomulikult tal laud oma toas olemas. Üks koolitee alguses ostetud IKEA laud. Remondi ajaks tõstsime selle töötuppa ja siis ma avastasin, et sinna kulub see laud vägagi marjaks ära, kui ma oma paberitööd teen. Ja eks ta juba oli ka kulunud ja peetud välimusega. Millalgi tuleb ette võtta selle pahteldamine ja värvimine. Siis saab see vanagi laud uue kuue.
Nii hakkab meil lõpuks selle toa remont ja sisustamine vaikselt lõpufaasi jõudma. Remont õigemini juba ammu tehtud, lihtsalt sisustamine veel pooleli. Kõike korraga ei saa.
Jäänud on kardinad(ma ei leia kuskilt õige koostisega ja õiget värvi kangast), tool laua taha, vaip ja viimasena lähevad vahetusse seinalambid.

Mis ma ise teen?
Ikka tööd teen, eksole. Polegi mingi uudis.
Tööl on palju tegemist. Kodus on palju tegemist. Samas…kui juhe kokku jookseb, siis lihtsalt loen kodus, et taastuda. Lugeda tahaks niikuinii alati rohkem, kui selleks aega on.
Põhiline aur läheb praegu päevatöö ja pere kõrvalt sellele, et tahaks valmis saada kõik fotod, mis sügisel erinevaid inimesi ja perekondi pildistades on tekkinud. On perioode, kus sel teemal laiutab vaikus ja kui jälle tuleb fototööd, siis ustest ja akendest. Peale ühte fotosessi tuleb laua taga veeta üsna mitmeid tagumikutunde. Pole see niisama midagi.
No ja siis veel käsitöömaailm….eh, hetkel on hinge peal 4 kiiremat tööd, mis oleks tarvis valmis teha ja siis võib-olla jääb veidike aega ka oma pere asju õmmelda. Ja kui vahepeal veel overlok katki läheb….õnneks on mul osavate kätega poeg.
Seni aga jah, jätkuvalt äratus 6.15 või varem ning suur püüdlemine kõik kohustuslik ja vajalik ühte päeva ära mahutada.

Tänasest kaks nädalat on muusikakooli lapsed distantsõppel. Muusikakoolist siis. Vähemalt need, kes pole koroonasse haigestunud muusikakooli õpetajaga otsekontaktis olnud. Kelle pilliõpetaja see oli, need tõenäoliselt on ka tavakoolist distantsõppele jäänud. Õpetajad istuvad kõik koduarestis ja õpetavad lapsi digikanalite vahendusel. Seega…kaks nädalat saab K pea iga päev peale kooli koju tulla. Ainult teisipäeval ja neljapäeval tuleb korra laulustuudio kooritunnis ära käia. Ma ikka siiralt loodan, et koolid jätkavad oma tavapärast tööd kevadeni välja. No tõepoolest.

Selleks korraks jutt läbi. Naasen oma tegemiste juurde ja mõtlen, kuidas korraldada K kaks sünnipäevaüritust. Sünnipäev…on juba homme :P
Nautige sooja sügist, vaikseid kaminaõhtuid ja looduse värviküllust.
Ilusat alanud novembrit ja hingedekuud.

Algas kalendrisügis ja on viimane aeg vaadata tagasi möödunud suvele.
Ennem nagu ei sanudki sellist postitust teha, sest mul hakkavad alles nüüd saama valmis fotod, mis suve jooksul tehtud. Päris valmis veel pole, aga suures osas siiski.

Suvi oli tänavu isemoodi, sest inimesed üle maailma olid sunnitud loobuma harjumuspärasest reisimisest. Jaa, valus oli, eriti nendel, kes harjunud aastaid mööda maakera ringi traavima. Valus oli isegi meil, kuigi rahalisi võimalusi reisimiseks oleme leidnud alles viimastel aastatel ja igatsus mõnusate soojade Kreeka õhtute järgi käis järjepidevalt kallal. Eriti kehvemate ilmadega tuli see kass kallale. Kratsis hinge siit ja sealt, kuni avasin taas oma blogi ja nuumasin silma reisipiltidega. Ikkagi parem, kui mittemidagi.
Ja see Kreeka kohe kriibib ja kutsub. Mine tea, kriibiks ehka näiteks Itaalia, Hispaania, Horvaatia või hoopis Kariibi mere saared, aga ma ju ei tea. Pole käinud. Samas talvel käidud Egiptusesse ma niipea tagasi ei kipuks. Ahvenamaa meeldis mulle väga, aga…kui valida, läheksin ikka pigem Kreekasse. Norra on mu vaieldamatu lemmikmaa Põhjalas, aga…eh, ma olen seal pea 10 korda käinud, kohe tagasi ei läheks. Samas K viiks sinna korra küll, et ta näeks neid ägedaid mägesid ja fjorde.

Õnneks aga samavõrd, kui meile meeldib reisida, armastame olla oma kodus. Kodu on lihtsalt selline koht, kus meil on nii väga hea. Nii panustasimegi oma aega ja ressursse kodu remonti ning oma lähedastesse. Veetsin väga palju aega koos lastega ja lapselastega. Tavalised lihtsad tegemised ja olemised, millest ei oskagi midagi kirjutada, aga mis teevad hinge soojaks.
Puhkuse esimene pool, ehk kaks nädalat jaanide paiku, oligi peaasjalikult kodune. Käisime isegi Tallinnas vast ainult ühe korra ja sedagi vajaduspõhiselt.
Vägisi tekib tunne, et millest ma siis kirjutan? Et nagu oleks igav suvi olnud, aga….tegelikult ei mäleta, et me oleks kordagi igavust tundnud. Kogu aeg oli tore, tegus ja hea. Mittemingisugust isu ei olnud väisata kommertsüritusi ja üldse kuskilegi minna, kus on palju rahvast. Minust on saanud koos koroonaga introvert ja ma eelistan veeta aega vaid oma armsate lähedaste ja sõpradega ning valitud seltskondadega, aga mul pole mingit koroonapaanikat. Ma lihtsalt eelistan teistsugust energeetikat või nimetatagu seda kuidas tahes. Näiteks minna GraceFit-i üritusele, kus on sadakond naist…kindlasti tahan :D
Kaks nädalat puhkust läks kiiremini, kui oleks soovinud ja peagi tuli tagasi tööle minna. Ma ütlen seda kogu aeg, et kui ma puhkaks terve puhkuse korraga, siis…ma mõtleksin välja, kuidas tööle tagasi mitte minna. Lühikese puhkuseperioodiga pole mul nii palju aega selle teema üle mõtiskleda. Võib-olla ongi parem, aga võib-olla mitte. Peaks kunagi proovima puhata pikemalt ja äkki tuleb siis mõni geniaalne idee. Ka sellepärast meeldib mulle jupikaupa puhata, et sel juhul on alati midagi veel oodata. Muidu puhkad korraga ära ja…. aidaa vabadus. Oota jälle terve aasta.

Suure osa suvest, pealejaanisel ajal, olin mina tööl ja sellevõrra sai K jälle oma asju ajada. Nüüd teine juba nii suur preili, et mina ei pea talle enam kõikjal seltsidaamiks olema. Saab ise liigutud ühest kohast teise ja toredasti oma asju ajada. Enamuse suvest ja sügise algus takkatraavi on ta leekinud tegelikult õues ringi. Iga ema unistus nutitelefoni ajastul. Hulgaliselt rattasõidukilomeetreid ja sportlikke mänge koos sõpradega on olnud tõenäoliselt K selle suve märksõnad. Muidugi siis, kui vennalaste hoidmisest aega üle jäi. Kui aga lapsed vaadata olid, siis kaasas ta nad sageli sujuvalt ühistesse tegevustesse ja kõigil oli tore.Lisaks huvitavad külaskäigud, tegevused, suguvõsakokkutulek jne

Juuli lõppu jäi meil K-ga ka üks tore suvine fotosess, mis kevadel, kui me tavaliselt seda teeme, jäi tegemata. Sellest kahekesi lõbusalt veedetud pärastlõunast on mälestuseks hulk toredaid fotosid. Mul on tegelikult hea meel, et kõik meie pere lapsed on harjunud kaamera ees olema, sest just nii sünnivad toredad mälestused ja kasvuajalugu.

Teadmiseks nendele, kes tahaks nüüd kommenteerida viljapõllus käimist….siis midagi me seal ei tallanud. Neiu seisab traktori sissesõidetud laiades jälgedes ja sisenesid need jäljed põldu otseloomulikult põllu servast. Ka mina seisin mitte põllul, vaid lausa kiviaia taga. Lihtsalt tuleb osata veenvalt pildistada :P

Puhkuse teine osa algas mul juuli viimastel päevadel ning sai läbi eelviimase augusti nädalaga. Number 1 rõõm oli see, et ilmadega väga vedas ja…ma jõudsin lõpuks isegi merre ujuma.

Puhkuse ajal olime loomulikult kodus või mitte kodus. Käisime ära koos peresõpradega Lätis ja sutsukese isegi Leedus. Läti esimesest päevast on eespool juba postitus tehtud SIIN ja järjed alles tulevad.
Kodus jätkasime remonti ja müttasime koos oma plikadebandega. Oli marjaaeg.

Tõenäoliselt tabasime augusti lõpupoole selle suve viimase rannailmaga päeva. Sõitsin siis koos oma plikadega Pärnusse ja veetsime seal toreda rannapäeva. See tähendas muidugi seda, et loksusime 2 tundi bussiga Pärnusse ja 2 tundi tagasi. Täpselt nii kaua sõidab buss, mis asendab rongiliiklust Pärnusse. Pähh, ma ütlen, aga elasime selle üle. Bussijuhid on aga sellel liinil ilmselgelt tülpinud vanad torisejad. Ma püüan neid mõista….aga ega siis inimesed selles süüdi pole, et rong enam ei käi. Ära igatahes käisime, aga järgmine kord lubasime minna ööbimisega. Ikka selleks, et jääks rohkem Pärnu linna nautimiseks aega.

Kõik saime ujuda. Kui üks lastest oli minuga rannas, käis teine K-ga kaugemal suplemas. Nii said mõlemad tipsud K-ga ujumas käia ja mina sel ajal väikestest kaldal pilte teha. Lõpuks käisin koos vanema M-iga mina ujumas. Väga mõnus oli ja vesi piisavalt soe, et tunda ennast hästi. Linnas tagasi, käisime kiirelt söömas ja juba ootaski meid kojusõit. Sel korral oli tõesti kahju ära sõita, aga rannailm sai tegelikult selle päevaga otsa ja tegelikult üldse suvesoojus. Järgmisel päeval oli jahe ja vihmane.

Mis veel?
Nagu jutust läbi kõlas, tegime K toas remonti. Ehk kunagi jõuan ka selle kajastamiseni. Praegu olen ta oma voodiga elutoast sinna tagasi kolinud, aga detailid toas vajavad veel korraldamist. Ma isegi ei tea, kust ma lõpuks leian sellist tooni ja sellise koostisega kardinakangad, nagu ma tahan. Paras pähkel. Uude tuppa ei passi hästi enam vanad valgustid…tuleb uued soetada. Plaanis on tuppa panna mitte väga suur vaip…aga oleme veel kahevahel, milline see peaks olema. Ja kummuti peale plaanin ühte vaasi, mis seisab alles seal, kus teda müüakse.Ühesõnaga detailid, detailid.
Käisime oma piigadekambaga loomaaias ja muidu lustimas….need pildid on peagi valmimas ja eks tuleb siis ka postitus.
Läti reisi teemat samuti vaikselt kirjutan juurde.
Ja muidugi oli armsate inimeste sünnipäevi. Meie vanaisa sai 81, minu õde 70 ja vanem M sai 7. aastaseks. Suvine sünnipäevasaak on meie vahmiilis väike. Aga nüüd oktoobrist…vat siis läheb ralli lahti ja hõredamaks läheb alles veebruari lõpust.

Ah jaa, 27. augustil käisime koos meie suvelugejatega Haapsalus ja osalesime seal Haapsalu muuseumide aardejahi programmis. Ilmaga vedas ja muidu oli ka tore üritus.

Haapsalu aardejahti alustasime vanast raudteejaamast, kus nüüd on raudtee- ja sidemuuseumid. Lastel oli käes aaretejahi kaart ja selle abil nad siis oma aardeid kõikjalt otsisid. Esimese asjana aga tegime sõidu rongiga Peetrike, kus audiogiid tutvustas Haapsalu vanalinna vaatamisväärsusi ja ajalugu.
Peale seda sõitsime oma bussiga kesklinna ning suundusime lõunasöögile. Meie valik oli Talumehe Kõrts Haapsalu vanalinna südames. Võime seda kohta vaid kiita, sest teenindus oli suurepärane, toit maitsev ja portsud suured. Teised meie maakonna vallad, kes käisid läbi sama programmi, valisid catering-toitlustuse ja kahjuks ei saanud väga rahule jääda. Seega….mul on hea meel, et kasutasin toitlustuse osas oma vaistu, aga mitte Haapsalu muuseumide poolset soovitust.

Kõht täis, läksime edasi….Haapsalu linnusesse. Kahju oli, et sellega ei kaasnenud giiditeenust, aga tore oli meil sellegipoolest. Linnusest edasi läksime lähedal asuvasse Iloni Imedemaale. K-ga olen seal varem kaks korda käinud, kui ta väiksem oli, aga seal majas on alati huvitav käia, sest perioodiliselt vahetuvad ekspositsioonid ja ikka on midagi uut vaadata. Meie programmi raames saime küll ainult sealset hoovi uudistada, seal aaret otsida ja õueatraktsioone kasutada. Pean oma tütrikutega ikka selle Haapsalu sõidu eraldi ette võtma, et ka pojalapsed saaksid täieliku elamuse sellest vahvast kohast.

Peale Iloni Imedemaad oli jäänud üles leida veel kaks aaret. Käisime raekojas ja siis juba väljasõidul Haapsalust Laikmaa majamuuseumis.
Tore ja päikesepaisteline päev läks ilusasti korda ja isegi see, et bussijuht üritas viimases peatuspaigas bussi tulutult pool tundi käima panna, ei häirinud kedagi. Buss läks käima, restarti tahtis, nagu arvuti :D

Sügis tuli seekord järsku. Augustis oli ilus ja soe ja siis järsku, pauhhh, nagu noaga lõigatud…ilmad läksid jahedaks ja vihmaseks. Sügis tuli plärtsuga kohale.
Koos augusti lõpuga olime taaskord asises maailmas. Koolivaheaeg ja puhkus läbi….tuli asjalikuks tagasi hakata. Mitte et me seda muul ajal ei oleks, eksole.

Ja nüüd, kui septembrit on olnud juba paar nädalat on vist aeg teha algust kokkuvõttega möödunud suvest ning mõelda, kuidas uus aasta algas. September on mulle millegipärast alati rohkem uue aasta algus, kui jaanuar.

Kooli läks meie peres sel aastal kaks last. Üks neiuke läks esimest korda kooli, ehk esimesse klassi ja teine neiuke alustas põhikooli progümnaasiumi astet, ehk on nüüd seitsmendas.
Jaaaaa….muusikakoolis on käsil viimane, seitsmes aasta klaveriõpet. Kevadel seisab ees lõpetamine ja kuhu see aeg on lennanud…mina ei tea. Isegi minul tööl on muutusi ning üle aastate sees tunne, et võiks kooli minna. Näiteks magistriõppesse, kunstiajalugu õppima. Noh, selline mõtteuit käib peas. Tööl aga on mul igasuguseid muutusi tööülesannetes ja nende vastu pole mul miski. Kui see palgas kajastuks, oleks veel parem.

Mis olid selle suve märksõnad?
Kodulähedased tegevused
K toa remont
Puhkuse ilusad ilmad
Haapsalu
Pärnu
Sõpradega Lätis
Korraks natuke Leedus
Pulmakleit
Mitmed toredad pildistamised
Palju jalutamisi perega ja sõpradega
Lastega veedetud aeg
Tallinna vanalinn
Loomaaed
Metsas marjul
K Lõuna-Eestis
Puhkus kodus (ilmadega vedas)

Seekord siiski pigem septembrist ja suvejutustused jäävad mingiks teiseks korraks, sest hulk suviseid piltegi alles kaameras.

Niisiis….september.

Algas nagu ikka, esimese koolipäevaga.

Hommikul vudisin mina tööle. K läks pisut hiljem oma kooli, kus aktust ei tehtud(oli ainult 1. ja 9. klassile) ja esimene päev piirdus klassijuhataja tunniga.

Mina sõitsin töölt 10.30-ks meie kodukooli juurde, kus sain kokku suure R-i ja tema väiksema tütrega. Emme oli meie uhke värske koolilapsega juba eelnevalt läinud klassi, et lapsed saaksid enne aktust endale kohad välja valida.
Kogu koolipere aktus toimus aga ilusasti koolimaja ees vabas õhus. Kõigil oli ruumi ja turvaline olla ning esimene koolipäev võis oma pidulikkuses särada.
Peale aktust said suuremad lapsed jäätist ja võisid koju minna. Esimesse klassi minejate vanemad ja lähedased läksid aga kooli saali, kuhu mõne aja pärast astusid sisse koolitee alustajad ja põhikooli lõpetajad.
Armas aktus oli ja minul põksus süda ärevusest. Ikkagi esimene lapselaps läks kooli.
Kui aabitsad käes, mindi oma klassidesse ja õpetaja jagas kätte õpilaspiletid, jäätised ning ümbrikud väikeste kingitustega.
Klassijuhataja on neil noor, krapsakas, lahke, ettevõtlik ja elurõõmus. Parim, keda võis tahta.

Pärast aktust tegime traditsioonilised esimese koolipäeva pildid koolimaja ees ja läksime laiali. Kes koju, kes tööle. K-l oli muidugi kahju, et ta ei saanud vennatütre esimesest aktusest osa, aga mis teha, kui enda kool oli linna teises otsas ja klassijuhataja tund samal ajal.

Peale tööd tegime kodus maja taga väikese esimese koolipäeva grilli ja läbi see päev saigi.

Möödus terve nädal ja siis…

K on meil väikestviisi üllataja.

Tuli koju jutuga, et kõik, mine räägi kodukooli direktoriga. Tema tahab vahetada kooli. Mina tegin selle peale suured silmad ja sinna see jutt jäigi. Paari päeva pärast küsib jälle…ema, kas sa rääkisid direktoriga??? No polnud jah rääkinud, sest ma kuidagi ei võtnud asja tõsiselt.
Ok, pidasin maha tõsise vestluse, et saada aru, millised on tal kooli vahetamise motiivid. Kas midagi on koolis pahasti? Ei ole pahasti. Kas keegi kiusab? Ei kiusa. Mis siis lahti? No tegelikult polegi midagi väga lahti.
Miks siis mulle juba augustis ei öelnud, et tahad kooli vahetada? No augustis ma ei teadnud, et mu lemmik matemaatikaõpetaja jääb kohe-kohe dekreeti ja meil pole JÄLLE head matemaatika õpetajat.
Oh jah, mis ma oskasin öelda. Tõepoolest, matemaatikaga pole neil seal lihtne olnud. Peale esimest 3 klassi hakkas probleem peale, sest neljandas andis neile matemaatikat uus õpetaja ja selleks polnud mitte matemaatikaõpetaja vaid üks algklasside õpetaja. Õpetaja, kelle õpetamisest ei saanud alati enam aru isegi klassi kõige tugevamad matemaatikud. Neljandas klassis oli väga hea tasemega klass matemaatikaga hädas ja olime vanematega üsna nõutud. Kui K tunnistusel olid muidu kõik viied, siis sel aastal oli matemaatika stabiilne 4. Õnneks tuli lõpuks viies klass ja lastel õnnestus saada endale päris matemaatikaõpetaja, hea matemaatikaõpetaja….ning matemaatika hinne oli kogu aeg 5. Kuuendas otsustati A ja B klassid koos kaheks jagada ja ühtedele jäi endine õpetaja, teistele uus õpetaja…kes mõne nädala pärast jäi dekreeti. Selle õpetajaga paralleelselt õpetas juba uus nooremapoolne matemaatikaõpetaja neid samuti ja tema neile jäigi…ning meeldis täiega. Tark, hästi seletas, heatahtlik, innustav…kõik omadused, mis ühel matemaatika õpetajal peaksid olema. Ka distantsõppe perioodil oli ta lemmikõpetaja ning matemaatika – lemmikõppeaine. Matemaatika oli K-l alati 5 ja nii tunduski, et uus kooliaasta on oodatud ja tore. Mis me selle matemaatika ümber nii palju jaurame? Kaks põhiainet – matemaatika ja emakeel võiksid lastel koolis olla siiski väga heal tasemel ja neid ei peaks õpetama erihariduseta inimesed. Selline on meie pere seisukoht ja meil jagub siin nii reaale, kui humanitaare.

Teine suur põhjus oli aga hoopis proosalisem….vennatütar läks ju sinna kooli ja nüüd tahaks K olla tema lähedal, koos hommikul kooli minna ja olla pisikesele tirtsule koolis toeks – “suur õde”, kes on alati lähedal.

Ühesõnaga…otsustasin lapse soovile vastu tulla.

Olin sel jutuajamise õhtul pikemalt tööl ja kui K läks muusikakooli, võtsin nõuks helistada kodukooli direktorile. Liiati oli mul tarvis temaga ajada ka tööalast juttu ja peale kõige muu, on ta meie pere väga ammune tuttav. Äärmiselt tore ja meeldiv inimene.
Tööjutud räägitud, võtsin üles teema nr.2. Et kas sa tahad ühte viielist tüdrukut oma kooli tagasi võtta. Tegelikult kodulähedases koolis K oma kooliteed alustaski ja see valik oli tookord meil ainuõige. Millega me ei osanud aga arvestada, siis sellega, et väike laps ei jõua kuidagi õigeks ajaks linna teise otsa muusikakooli, laulustuudiosse ja trenni. Peale esimest veerandit olime mõlemad stressis ja ahastuses ning vahetasime nuttes kooli. Uus kool oli nii võõras, sest kõik meie pere lapsed on käinud just selles armsas kodukoolis ning kooliga seonduvad meil ainult head kogemused ja positiivsed mälestused. Õnneks läks sisseelamine uues koolis ja uute kaaslastega libedalt ning see tüdrukute punt, kes neil sel ajal tekkis on püsinud koos siiani. Kogu punt käib koos ka muusikakoolis ning ma usun, et sõprus ei katke ka siis, kui nad ei ole enam päevast päeva ühes klassis. Muusikakooli tunnid on aga viimasel aastal nihkunud nii hilisele ajale, et peale kooli jõuab kojugi lipata, kuhu meil on koolist reaalselt 7 minutit astuda. Jõuab õppida, süüa ning siis muusikakooli tundi minna.

Kodukooli direktor oli loomulikult igati nõus K-d oma hoole alla võtma ja arutasime vaid selle üle, millisesse kolmest 7-ndast ta saab minna. Leppisime kokku, et arendame seda teemat hommikul edasi, kui ta saab tööl vaadata järgi, millised on klasside täituvused. Kohe hommikul saingi temalt telefonikõne. Kahes klassis oli võimalik võtta üks laps juurde ja üks neist kahest oli K-le sobilik. Tal ei olnud vahet, kas satub A või B klassi, sest mõlemas klassis on tal sõpru, tuttavaid ja endisi lasteaiakaaslasi. Õhtul helistas mulle juba uus klassijuhataja ja pall läks veerema.
Eile käisin hommikul koolis lahkumisavaldust kirjutamas ning täna oli K-l koolis, kus ta õppis 6 aastat, viimane koolipäev. Ta ei olnud kurb, ta on lootusrikas ja õpitahet täis. Kurvaks muutusid täna klassikaaslased, kui reaalsus jõudis kohale – K lähebki tõesti ära. Ja kurvastasid õpetajad. Eriti matemaatikaõpetaja. Ja kurvastasid isegi garderoobitädid. Kuid….selline see elu on. Garderoobitädidele läheb K üks päev veel tänukingitust viima, sest garderoobitädid pidid olema kooli kõige paremad inimesed – alati lahked, hoolitsevad, abivalmid ja kuulavad kõik nende mured ära.

Minul oli täna lühike tööpäev ja kell 15.30 pidime kodukoolis saama kokku uue klassijuhatajaga. Uus klassijuhataja muide on noor ja tegus matemaatikaõpetaja – just see, mida K on soovinud. Meil oli kolmekesi väga tore jutuajamine ja lõpuks liitus meiega direktor ning olime koos sekretäri juures, kus K vormistati nende kooli õpilaseks. 3 tundi lindpriiks olemist – ühest koolist teise liikudes – said läbi.

Läksime koolist välja kergel sammul ja rõõmsatena. Otsus tuli ootamatult ja kiiresti, kuid usume, et hetkel oli see parim valik. Väike vennatütargi vedas suu kõrvuni, et saab nüüd K- ga koos kooli minna. Süda oli kerge…järelikult oli õige otsus.

Me ei olnud sel teemal veel kordagi rääkinud meie pere noorema R-iga, kes on K-le haridusteel suur eeskuju ja suunanäitaja…..täna kui üleminek sai korraldatud, helistasin…..ja sain täieliku heakskiidu! Jess!

Soovin kõikidele koolilastele head ja turvalist kooliaastat!