Detsember on tegelikult sisuliselt läbi. Täna on aasta viimane päev.
Eelmisest monoloogist hulk vett merre voolanud ja tänasel päeval hulbime siis selles kurikuulsas teises laines. Ah, peaasi, et üheksandat ei tuleks. Kõik on üleelatav, kui säilitada optimism ja rõõmus meel. Eks muidugi tahaks hirmsasti juba reisima minna, aga on nagu on ja küll ükskord jälle saab. Tore muidugi, kui reisima saaks juba sel suvel. Reisimine ongi tegelikult üks väheseid tegevusi, millest ma nendel “lainetel” purjetades puudust tunnen. Kõik muu on täitsa ok. Tööl käin, poes käin, pereelu on tavapärane, õue kõndima võib minna iga kell.
Isegi korra käisime teatris novembri alguses.
Realiseerisime tegelikult maikuiseid pileteid, sest mais oli teater kinni ja piletid broneeriti ringi novembri algusesse. Käisime K-ga nautimas La Traviata-t. Omamoodi oli seekordne teatris viibimine aga küll. Lähed kohale ja oled sattunud nagu maskiballile. Uudne ja omapärane.
Mais olid meil ostetud piletid rõdule, aga vahetamisel selgus, et rõdule kohti polnud ja kena naisterahvas teisel pool telefoniliini pakkus meile välja esimest rida. Mis seal ikka, võtsime esimesse ja sellega kaasnes omapäraseid elamusi.
Teatrisse jõudes võtsime kohad sisse, esimese rea keskel. Vaade oli suurepärane ja minu rõõmuks polnud tiitrid üleval lae all, vaid kahel ekraanil külgedel. Mina oma umbes -1,5 nägemisega nägin sealt teksti lugeda küll. Prillideta.
Esimese rea puhul see oligi ainus hirm, et terve etenduse lae alla passida teksti on paras katsumus. Õnneks oli asi lahendatud uutmoodi ja see oli hea.
Järgmine üllatus tabas meid etenduse alguses, kui saal läks pimedaks. Ühtäkki läksid põlema prožektorid, mis paistsid täpselt meie peale…ja peagi saabusid täpselt meie ette kolm pidulikult riietatud meest. Kahel olid käes üüratult suured lillekimbud ja keskmisel mikrofon. Selgus, et meist vasakul istus Anu Kaal perega ja meist paremal Urve Tauts perega. Hiljutised juubilarid, kes mõlemad laulnud La Traviata-s omal ajal peaosa. See oli siis hetk, kus kahte primadonnat õnnitleti ja edasi nautisime juba etendust ennast. Etendus muide, vaatamata keerulistele aegadele, oli täissaalile.
Vaheajaks olime endale laua ette ära tellinud vältimaks järjekorras seismist ja nautisime kerget einet. Etendus oli hea, osatäitjad priimad. K teatas, et nüüd tahaks kohe jälle teatrisse, sest pisik ärkas ellu. Kui kuude viisi ei olnud saanud teatrisse ega kontserdile, unustasid ju ära, kui väga seda nautisid. Detsembris ostsin igatahes uued piletid ooperietendusele…maisse. Ehk seekord ei pea jälle mai pileteid novembrisse ümber broneerima.
K oli mingi aja novembris meil kodus isolatsioonis ehk siis 10 päeva distantsõppel, sest koolis oli poiste kehalise õpetaja positiivse testi teinud. Peale võimalikku kokkupuudet poistega kehalise tunnis oli möödas nädal, kui terviseamet ühtäkki ärkas ja arvas, et aga nüüd kõik klassid, kellede poistele see õpetaja tundi andis igaks juhuks isolatsiooni. Nojah, mulle tundus see küll läinud rongina, aga mis sa ikka teed. Õppis siis 10 päeva kodus. Kevadel oli kogemus omandatud ja uues koolis oli õpe korraldatud pareminigi, sest paljud tunnid olid niiöelda otsestuudiost. Ehk siis õpetaja ja õpilaste vahetu suhtlus üle veebikaamerate. Ainus häda oli, et muusikakoolis ei saanud käia. Samas oli tore rahus õppida ja peale vanema M-i koolipäeva loojuva päikese ajal lastega varjuteatrit teha.
Muusikakooliga on kohati paras hädaorg. Katsu sedasi muusikakooli viimases klassis õppida, kui kord on muusikakool karantiinis, kord jälle ise tavalise kooliga isolatsioonis. Hea vähemalt, et nüüd, kui üle Eestimaa koolid taas kinni pandi, võib individuaalõpe edasi kesta. Ehk siis solfi tunde ei toimu ja pillitunnid toimuvad. Kevadise hullari tuules said 2020 aasta lõpetajad endale vähemalt ainult 2,5 kuud rikutud õppeaega. Tänavused 2021 lõpetajad….nendel on paraku enamus õppeaastast üks rist ja viletsus. Aga mis seal ikka. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tuleb teha palju iseseisvat tööd ja küll tuleb ka kevad ning saab kool lõpetatud. Jääb vaid loota, et midagi iseseisvalt vahepeal valesti ära ei õpi, sest seitsmena klassi palad on päris, päris keerulised ja pikad. Oleneb muidugi lõpetajast. Mõni K-ga samal ajal lõpetaja repertuaar on palju lihtsam. Eks igaühelt võetakse nahk tema võimete kohaselt. Meelde jäävad sellised lõpuklassid aga kohe kindlasti terveks eluks.
Nii. Vahepeal sai meie K sünnipäev peetud. 14-ne arvab, et see on juba nagu 25 ja et ta on suuuur inimene. Väike pole ta enam kindlasti, aga päris suur samuti veel mitte. Me ju kõik mäletame, et 14-selt oli endal samuti selline tunne, et oled juba täiskasvanu.
K-st endast kirjutasin juba eespool ja sünnipäevapeod läksid hästi. Üks istumine õigel päeval toimus perega koos väikeses ringis ja teine pidu oli koos sõpradega. See on nende seitsmes aasta koos tiksuv muusikakooli kamp + veel 3 last endisest klassist. Aastatega on need lapsed kõik juba nagu oma lapsed. Tulevad varakult meile ja pidu kestab kuni nad jaksavad. Ööseks on jäädud meile alati ja sel korral jäid meile juba 5 last. Hiljuti pidas üks selle kamba noormees enda sünnipäeva ja K teatas, et ta tuleb koju tagasi hommikul. Ok, selge. Pidu on muidugi poisi kodus ja vanemate järelvalve all. Aastaid koos pinki nühitud koolis ja muusikakoolis, siis kasvatakse parasjagu kokku ja see on omamoodi tore. Eks paistab, kas sõpruskond püsib ka siis, kui tuuled neid peale põhikooli laiali pillutavad. See on siiski vanus, kus igaüks läheb oma teed ja inimesed arenevad erineva tempoga. Suurem osa eluaegseid sõpruskondi kipub tekkima siiski vist ülikoolide ajal või siis gümnaasiumis. Või ei teki neid üldse. On lihtsalt sõpru erinevatest eluetappidest, aga mitte konkreetset sõpruskonda.
Kuusk…saabus sel aastal meile tuppa juba 7-ndal detsembril. Ilus kuusk. Kohe väga ilus kuusk. Aasta aastalt on kuuse ehtimise osas minult sõnaõigust vähemaks võetud, kuigi püüan ikka kõrvalt suunata niigi palju, et kuusest juudi jõulupuud ei saaks. Miks sellist tohuvahobu üldse juudi jõulupuuks nimetatakse? Igatahes sel aastal oli mul kuuse ehtijaid rohkem, kui mina ja K ning kõigil tuli teha kompromisse. Lõpptulemusena sai meil siiski väga ilus kuusk ehitud. Mina pidin küll pisut tuledega jantima, sest keegi põrguline oli selle kõige pikema valgusketi eelmisel aastal kehvalt kokku pakkinud, kuid…lahti ma ta lõpuks harutasin ja pojaga leidsime ka need tulukesed üles, mis tuli välja vahetada. Koos kuusega saabus järgmisel päeval minu sünnipäev. Ma pole kunagi olnud eriline sünnipäevataja, aga põhjusena perel kokku tulla, mulle see meeldib küll. Pojad üllatasid mind sel aastal sünnipäeva puhul uue külmkapiga nii, et istusin töölt tulles tükk aega riietes esikus ja olin üllatusest oimetu. Ometi ju ütlesin, et ei taha sünnipäevaks midagi kingiks, kõige tähtsam, et saame kokku ja veedame koos toredasti aega. Ilmselt aga täiskasvanud lapsed võivad endale lubada sõnakuulmatust. Tegelikuuses olen ma neile ääretult tänulik, sest eks selle külmkapivanakese aeg oligi ümber saanud.
Tööl on olnud jõulukuu väga sisutihe, kuna teist aastat on saanud õhinapõhiselt teha jõuluhommikuid. Vaatamata igasugustele piirangutele saime esimese nädala jõuluhommikud kõik kenasti tehtud. Jõulujutud ette loetud, jõuludest vesteldud, jõululaulud lauldud, ringmängud tantsitud ja sel aastal küpsetasime isegi piparkooke igal hommikul ise. Ikka selleks, et piparkookide lõhn võtaks lapsi vastu ja pärast jutu kuulamist oleks mida maiustada. Teisel nädalal läks asi veidi nahka, sest koolid saadeti distantsõppele ja sellel nädalal olidki meil ennast kirja pannud põhiliselt just koolide klassid. Seega saime võõrustada vaid ühte lasteaialaste rühma. Tore oli. Jõulutunne puges põue ja külastajad polnud kiidusõnadega kitsid. Eks see oli paljudele ainus võimalus, kus üldse jõulude ajal lastega käia, sest kaugemaid sõite pole väga julenud ette võtta ei koolid ei lasteaiad.
Raamatukogud on teise laine ajal lahti täiesti tavapäraselt. Vähemalt meie raamatukogu. Pakume küll ettetellimisel pakitud reserveeringute võimalust, aga üldiselt inimesed seda väga ei kasuta. Üks koht, kus inimestel ikkagi veel käia lastakse ja seal nad ka ohjeldamatult käivad. Mul tekkis täna isegi küsimus, et kas raamatukogu töötaja kvalifitseerub eesliini töötajaks või mitte (peale meedikute ja pedagoogide), sest kibedamatel päevadel külastab isegi meie rampsi kena 250 inimest päevas tavapärase poole väiksema numbri asemel.
Ja siis saabusidki jõulud. Mul õnnestus jõulunädalal vaid ühel päeval tööl käia ja seeläbi rohkem aega kodus veeta.
Jõulunädala esmaspäeval käisin oma kahe väikeste pojatütardega pealinnas jõulutulesid imetlemas. Läksime lõuna paiku linna, et pimedat aega ei peaks liiga kaua ootama ja siis muudkui käisime ringi siin ja seal. Lõunane rong oli suhteliselt tühi, ei mingeid inimmasse. Korra põikasin lastega Viru keskusesse ja viisin nad kaubamaja lasteosakonda mängunurka mängima. Uhkes üksinduses nad seal mõne aja mängisid, kuni mina kappasin läbi kaubamaja lasterõivaste osakonna ja Viru keskuses need poed, kus laste rõivaid müüakse. Tahtsin osta neile midagi ilusat, mugavat ja ihusõbralikku selga ja ….ei leidnud sealt midagi. Uskumatu, aga tõeliselt silma ja ihu paitavadi rõivaid lastele peale pikkust 122 enam naljalt ei leidu. Muidugi pole see mulle tegelikult uudis. Sama kogesin siis, kui K kasvas üle 122 cm pikaks. Hakkas peale üks maitsetu bling-bling ja imelike kirjadega rõivaste valik. Niiet jah, tegin jooksuga tiiru peale, võtsin lapsed mängimast ära ja läksime tagasi õue.
Arutasime lastega selle üle, kes see Tammsaare ikka oli ja miks talle nii suur ausammas on püstitatud. Kogu jutu peale tahtsid lapsed kindlasti koos tähtsa kirjanikuonuga pilti teha.
Vahepeatusena külastasime veel söögipausiks Basiiliku restorani Rottermanni kvartalis ja saime seal mõnusa personaalteeninduse maitsva toiduga. Söögikohad olid ikka täitsa inimtühjad, aga eks selleks oligi mitu põhjust. Esiteks paha haiguse paanika, teiseks turistide puudus ja kolmandaks esmaspäevane õhtupoolik.
Igatahes oli päris tore käia vahelduseks restoranis nii, et teenindajad ongi vaid sinu päralt. Restoran oli ilusa vaatega õue, kus jõulutuledega poldud mitte kohe koonerdatud. Nii möödus ka ooteaeg libedalt, sest aknast oli palju vaadata.
Kõht korralikult täis, läksime tagasi õuepimedusse ja kõigepealt vaatasime üle Rottermanni õue.
Noorem M käis murelikult ümber karu ja arutles, ega mõmmikul külm pole.
Leidsime lõpuks isegi ühe saani ja ronisime korraks varju alla, sest selle aja peale kui me söömas käisime, saabus linna kohale vihmake. Mitte väga suur vihm, aga märjaks kippusime saama ikka. Eriti minu kaamera.
Järgmine siht oli meil Raekoja plats ja enne seda muidugi Viru tänav.
Enne Viru tänava läbimist põikasime korraks sisse Lindex-i poodi, sest ma olin lubanud ikkagi pojale tüdrukute jaoks mõned rõivatükid osta, mis pidid kingipakki minema. Ja sealt ma lõpuks leidsin ka selliseid riideesemeid, mis kanda kõlbavad. Aga…katsu sa neid salaja osta, kui kaks sabarakku kogu aeg sabas käivad. Nii ma siis käisin ja vaatasin ja uurisin, kuni valisin midagi välja. Õnneks juhtus sel hetkel, kui lapsed paar vahet edasi midagi uudistasid õiges kohas seisma üks teenindaja. Ulatasin talle need kaks asja ja ütlesin, et võib need kassasse viia ja mina ei tea neist midagi. Kena proua mõistis mind poolelt sõnalt. Pärast lubasin lastel valida endale mõnusad pehmed patsikummid ja nii me sealt poest väljusimegi ostes laste meelest vaid patsikummid. Missioon õnnestus.
Igasugused skulptuurid pakkusid lastele kogu aeg huvi. Nii ka see suur pullike Viru tänaval. Kohe seisti platsi ja tee neist pilti.
Ja nii jõudsimegi raekoja platsile, kuhu me pikemaks peatuma ei jäänud. Tegime väikese tiirukese ja läksime kohe edasi. Aeg oli hiline, lapsed hakkasid väsima ja ilm polnud kiita.
Kõige enam avaldas lastele muljet aga sugugi mitte vanalinna keskväljaku suur kuusk napi jõuluturuga(müügiputkaid oli teadagi miks vähe, aga miks nad olid kuuse alla kokku surutud???), vaid Vabaduse plats oma tuledesäraga.
Seal läks neil isegi väsimus meelest ära. Ronisime vabaduse risti treppidest üles ja siis jälle alla ning kaunistustele tehti mitu tiiru peale.
Kui väsimus hakkas juba kollitama ja aeg hiline, läksime rongi peale ja sõitsime koju.
Ja peaaegu et oleksin unustanud. Mis jõuluaeg see oleks, kui sellega ei kaasneks piparkookide küpsetamist ja kaunistamist? Seda on meie koju sel aastal jagunud ikka kohe päris, päris kõvasti. Juba ennem, kui isetehtud tainas valmis sai käis ahjus ära ei tea mitu pakki poetainast. Lastel lõbu laialt ja eriti lahe on ju kaunistamine. Mis sest, et piparkook pärast glasuuri alt välja ei paistagi.
Lõpuks jõulud.
24.detsembri veetsime K-ga kahekesi kodus. Tegime hommikul jalutuskäigu nii 6 km ja sealhulgal põikasime läbi Selverist, et midagi endale õhtuks lauale osta. Ei isutanud liha, ega vorstid. Ostsime kapsast, sest see on prae kõige parem osa. Eks me veidi kummalised vist ole, aga õhtul sõimegi ahjujuurikaid ja kapsast ning sushit. Suu tegime magusaks viinamarjadega. Päeval olime usinad ja koristasime toad ära ning vaatasime filmi “Eia jõulud Tondikakul”. See on kujunenud meie jõulufilmiks mida kord aastas meeleldi vaatame.
Kui kell sai öösel üks, olime jõudnud valmis teha isegi piparkoogitaigna. Tervelt 4,5 kg. Tegin piparkoogitainast esimest korda ja ma ei tea, oli see algaja õnn või miski muu, aga tainas sai valmis ilma viperusteta ja väga hea. Varasematel aastatel on meile piparkoogitaigna teinud ikka laste armas vanaema, aga nüüd on saabunud aeg, kus igaüks hoolitseb oma piparkookide eest ise. Pelgasin kõige enam seda suhkru kõrvetamist siirupiks…aga kõik õnnestus hästi. Oleme nüüd sellest ise küpsetanud ja tainast ka laiali jaganud.
25.detsember oli mul nii töine, et lõunat sõin esimest korda õhtul üheksa ajal. Nimelt õmblesin kingitusi jõuluvana kotti ja K küpsetas ning kaunistas piparkooke. Igatahes hilisõhtuks olid valmis kaks üle pea käivat dressikat ja kolmed retuusid. Jäi veel kõik asjad enne ööd kingitusteks pakkida ja meie pere jõulupiduline päev võis saabuda. Muud riiete juurde kuuluvad kingitused olid juba pakkimiseks valmis. Aga kingitused…need on jõulude juures üks minu suurim rõõm. Mulle kohe väga meeldib mõelda ja tegutseda selle nimel, et kõigil oleks kuuse alt midagi lunastada ning mille üle rõõmu tunda. Ükskõik kuidas me suurte lastega ka ei plaani seda, et teeme sel aastal kinke vaid lastele…ei tule sellest midagi välja. Ikka on kuuse all kõigile midagi. Lõppude lõpuks on nad mulle ju kõik lapsed. Ka suured. No ja pojad seda ette aimates…kipuvad mullegi midagi salaja kuuse alla poetama :D Vanem poeg on mul selline kuldsete kätega ja meisterdas mulle imekauni hoidiku ehete jaoks. Mul oli seda hädasti vaja, et kuskil oma keesid-käevõrusid hoida. Muidu on ehtealusel alati üks suur sasipesa.
26.detsember…meie pere traditsiooniline jõuluõhtu. See on meil nii juba aastaid olnud, et pühade aegu ühel päeval tulevad kõik kodakondsed meile kokku ja veedame koos tegutsedes ning kokates ühe toreda pika päeva. Seekord juhtus nii toredasti, et isegi Saaremaal pesitsev kasulaps tuli oma perega läbi ja kõik said üle pika aja meil kokku. Noorem poeg saabus oma kaasaga koos lihakäntsakaga ja asus kohe seda ahuju panemiseks ette valmistama. Kõik koogilised olid mul juba eelnevalt valmis. Piparkoogid, ohtra konjakiga immutatud puuviljakeeks ja prantsuse küpsised. Viimaseid valmistas seekord K sel ajal, kui mina õmblesin. Mina masina tagant juhendasin ja tema muudkui tegi. Päeval tegime ooteks ühte minu lemmikut – paneeritud ja praetud feta-juustu viinamarjasiirupi ja pistaatsiapähklitega. Hea, et on olemas Kalamata armsad inimesed, kes meid ikka hea Kreeka autentse kraamiga varustavad.
Enne lauda istumist käisime enamuse seltskonnaga õues. Tegime terviserajal mõnusa tiiru ja õhtu oli selleks super. Lumi maas ning täiesti tuulevaikne.
Nii jõudis kätte lauda istumise aeg ning pärast meeleolukas kinkide jagamine ja traditsiooniline kuuse juures pildistamine kambas ja grupiti. Tõepoolest, see on aasta lemmikõhtu.
Jõulumemme osa tuli laste soovil täita seekord minul. Panin siis soojad lambanahksed lohisevad sussid jalga ning kuulasin laste salme ja laule.
Selline oli siis laias laastus meie detsember. Eks ma kogun ennast ja panen mingi aja pärast kirja ühe tagasivaate möödunud aastale ja uued mõtted algavaks aastaks. Just mõtted ja soovid, mitte lubadused.
Aeg on loksunud sujuvalt aasta lõppu ja jäänud on veel vaid uus aasta vastu võtta.
Mingu meil kõigil saabuv aasta tõusvas joones! Helget ja selget saabuvat!