Klassikatähed ja klassikaline muusika

Nüüdseks on see kõik läbi ja meie pühapäevaõhtuses ajas laiutab üks tühi auk, millega tuleb taaskord ära harjuda. Loomulikult täitub see aeg üsna kohe muude tegevustega ja mida ilusamaks läheb ilm, seda rohkem just õuetegevusega. Seni aga oleme üsna mitmed pühapäevad istunud nagu aamen kirikus kell 18.40 teleka ette ja elanud kaasa klassikatähtede etteastetele. Päris algusest peale kujunesid välja omad favoriidid, kuigi kõik 8 andekat noort olid ülitublid ja toredad.
On olnud omajagu keeruline hinnata täiesti erinevaid pille, mis juba kõlavad täiesti erinevalt, rääkimata sellest, kas ta on soolopill või rohkem orkestripill. Suhteliselt kindel olin ma küll selles, et võidab üks pianistidest. Nad lihtsalt eristusid algusest peale. No ja vaatamata lemmikutele, oli ikkagi suhteliselt raske valida. Kõik noored on ju väga andekad ja toredad ja töökad. See on aga vaieldamatu fakt, et klassikamuusikas ilma suure töökuseta kuskilegi ei jõua. Ütlesid ju finalistid isegi intervjuudes, et väga vähe on neid erialasid, kus õppimine kunagi otsa ei saagi. Lõpetad küll kõrgkooli ja teed magistri…aga sellegipoolest sa õpid ja harjutad iga päev ja mitte vähe. Kusjuures klassikamuusikute puhul algab õppimine 5-7 eluaasta vahel ja kestab terve elu.
Ühesõnaga oleme kodus meiegi klassikalainel. Eks see pisik ja harjumus on eelkõige mul endal alati olemas olnud ja kuigi mingi periood elus olen ma sellest kõigest eemal olnud, siis praegu naudin jälle sajaga. Lastel on üldiselt mitte väga lihtne õppida klassikalist muusikat ja samastuda sellega, kuid seda suurem heameel ongi, kui näed, et lapski naudib ja väärtustab. Kahekesi koos nautida on eriti tore.

Saate juurde siis tagasi.
Vaatasime neid igal pühapäeval kodus, kuni Kirke hakkas rääkima, et nii huvitav oleks stuudios kohapeal kuulata ja oma lemmikuid reaalselt näha, nendega rääkida ja südamel kipitavaid küsimusi küsida. Lõpuks olid alles jäänud kaks viimast saadet ja siis ma võtsin ette asja uurida. Surfasin ETV koduka risti põiki läbi ja ei ühtegi märget, kuidas saatesse stuudiopublikuks saada. Kuna ma polnud varem üheski saates teles ka käinud, ei osanud ma muud teha, kui et otsisin saate produtsendi e – maili ja kirjutasin talle. Kirjutasin, et mure on. Tahaks kuulama tulla, aga ei saa aru, kuidas saab. Vastus kusjuures tuli mulle vägagi kohe. Täpselt selle ajaga, kui ma 10 – 15 minutit kodust tööle rattaga väntasin. Vastus oli rõõmustav. Produtsent kõigepealt tänas saate vastu huvi tundmast ja rõõmustas, et tahame tulla kohapeale noortele kaasa elama. Mis kõige tähtsam – ütles kus ja millal kohal olla ja et küll nad meile kahele kohad leiavad :) Ojeee, see oli tore uudis ja peale koolipäeva sai tütretirts teada, et pühapäeval läheme lemmikuid saatesse kuulama.
Siis juhtus muidugi see, mis ikka kipub juhtuma – õhtuks oli lapsel palavik. See oligi see nädal, kus reedel oli tal tarvis konkursil laulda ja pühapäeval pidime telesse minema. Õnneks palavik kaua ei kestnud, konkursil käis poolpidusena ära ning pühapäevaks oli juba nii traksis, et võis vabalt minna. Nuuskarätikud tuli küll igaks juhuks lähedal hoida, aga saate pidas kenasti vastu.

Enne saateid oli alati tore istuda telemaja kohvikus

Kohapealne elamus oli ikka hoopis midagi muud, kui kodus teleka ees vaatamine. Atmosfäär, olustik, heli…kõik teistmoiodi ja lisaks võimalus näha köögipoolt, kuidas läheb eetrisse otsesaade. Võimalus olla osake millestki väga huvitavast ja nauditavast.

Hetk enne saate algust

Ja loomulikult see pärastine melu ja suhtlemine osalejatega. Muusikat õppivale lapsele oli see suurepärane võimalus ajada juttu oma eeskujudega. No ja need noored, nemad olid fantastiliselt avatud ja armsad inimesed. Rääkimata sellest, et enamuse missiooniks ongi olnud just noorte seas klassikalise muusika propageerimine ja muusikat õppivatesse lastesse harjutamistahte süstimine.

Kui saade sai läbi. Kristiinaga juttu ajamas ja kaarti üle andmas.

Kirke vaieldamatuks lemmikuks olid läbi saate Kristiina ja Sten. Mõlemad suurepärased noored interpreedid. Jakob meeldis meile mõlemile ka väga ja tema väljajäämine esikolmikust oli kurb, aga selline see eluke on. Õnneks andis see saade kõigile kaheksale noorele hea stardiplatvormi muusikamaailma.
Kirke tegi kodus Kristiinale kaardi ja kirjutas sinna pika jutu. Ega ma täpselt teagi, mida ta seal kokku kirjutas, aga paistab, et Kristiinat see väga liigutas, sest järgmise saate videoklipis rääkis ta sooja südamega kahest lapsest – tüdrukust, kes tõi talle kaardi ja poisist, kes kinkis kommikarbi….ja see tüdruk oligi Kirke. Kirket ennast muidugi liigutas see jutt finaalsaates niivõrd kõvasti, et poetas pisaragi :)

Noored muusikud olid väga varmad lastega pilte tegema ja kogemata jäime jalgu veel isegi Klassikaraadio reporterile, kes küsis meilt muljeid ja mõtteid.

Peale esimest saadet vaatasime kodus järelvaatamisest ikka telesaate üle, sest just lapsel oli huvi suur, kuidas see, mis oli kohapeal, paistab telekast. Mõnedki asjad said selgeks ja küsimused vastuse.

Finaalsaatesse minek sai meil otsustatud ära samal hetkel, kui reporter küsis meilt, kas finaalsaatesse ikka tuleme. Muidugi tuleme – oli täiesti kindel vastus.
Minek tasus ennast ära. Saade oli võimas, emotsioon kohapeal suur ja selle tuules oli veel ka esmaspäeval väga tore olla.
Ühe asja sain selgeks aga küll, et tagasihoidlikkus pole alati mõistlik. Esimeses saates juhtusime kuidagi istuma esimesse ritta ja see tähendas seda, et esmaspäeval teadsin ma täpselt, kes klassikatähtede saadet vaatavad. Ikka päris palju sattusin kaamerasse. Finaalis siis mõtlesin, et kobin tahapoole istuma. Nojah, tulemus oli see, et kaamerasse sattusin ikka, aga…nähtavus lavale ja žürii poole oli väga kehv. Esireast oli ikka kogu etendus peo peal vaadata ja see oli märksa parem, kui mittenägemine.

Finaalsaade üllatas veel ühe asjaga. Kohapeale vaatama oli tulnud arvestatav hulk raplakaid. Juba lapse klassikaaslasi koos vanematega oli 2 peale tema enda. Tore, et meie rahvas on nii agar kaasa elama. Veel toredam on see, et vanemad viivad lapsi selliseid toredaid saateid vaatama.
Kui käes oli hääletamise aeg, olin mina igatahes tohutu dilemma ees – Kristiina või Sten? Mõlemad võrdselt tugevad, mõlemad ääretult meeldivad suhtlejad….ja lõpuks hääletasin mõlema poolt.
Mul oli kahju, et Kristiina ei võitnud ja mul oli hea meel, et Sten võitis. Ta oli ikka seda võitu 100% väärt!

Koos võitja, Sten Heinojaga

Enne finaalsaadet oli Kirkel ja Kerdil nii hea meel, et nad saatesse minnes kohtusid. Vanemaid polnud neil igatahes enam tarvis ja nii oligi, et Kirke ja Kert istusid ühes tiivas ja meie Kerdi vanematega hoopis teises. Peale saadet aga leidsime hetke, kus lapsed katsetasid žürii toolis istumist.

Ja loomulikult siis võitjad koos Estonia solist Helen Lokutaga poseerimas. Tema andis noortele üle ühe kingituse- pääsmed ooperile.

Klassikatähtede teema lõpetas meie jaoks peale saadet toimunud Klassikatähtede galakontsert Estonia kontserdisaalis koos ERSO-ga. Jõudsime aegsasti kohale, kuigi olime pisut mures, kas Kirke jõuab klassiga Pärnust teatrist õigeks ajaks tagasi, et saaksime kohe edasi linna sõita. Jõudsime küll ja aega jäi ülegi.

Vaatamata sellele, et seda kantakse homme televisioonis tagantjärgi üle, oli kohapealne elamus ikka kordades ägedam. Suurepäraselt esitatud teosed, pidulik õhkkond, õnnelikud noored muusikud ning publiku tohutu kaasaelamine ning aplaus….see oli ikka võimas. Kui peale Sten Heinoja etteastet seisis rahvas püsti ja aplodeeris….võttis ikka vaikselt silma niiskeks. Nii suur heameel oli noore inimese pärast ning suur tänutunne, et ta oma andekust meie kõigiga jagab. Säragu tema täht kaua ja heledalt! Edu ja õnne kõigile kaheksale saatest osavõtjale!