Suvi saabus siiski

Nii ongi, ta saabus siiski. Kõik arvasid juba, et ei tulegi, aga…tuli küll. Koos mõnusa soojaga veetsime meiegi kohe esimesel võimalusel toreda päeva seal, kus suvi ikka kõige nauditavam on. Mere ääres.
Läksime tegelikult sellel laupäeval kodust juba varakult Tallinna ja sealt edasi Valklasse kahte toredat perekonda pildistama. Nendest ühte peret pildistasin esimest korda 2 aastat tagasi ja teist peret eelmisel suvel. Nüüd pandi lapsed kokku ja tegime ühe suure ühise pildistamise pererahva koduhoovis. Näha armsaid perekondi uuesti on alati suur rõõm ja mulle meeldib väga jälgida, kuidas lapsed aastatega muutuvad ja kasvavad. Seda enam, et nad on nii tublid ja kenad ja armsad. Eks loomulikult on hea tunne ka sellest, et sind usaldatakse ja kutsutakse ikka uuesti pildistama ja lastele pole ma enam võõras fotokaga inimene vaid täitsa lõbus ja tuttav tädi :) Sellest pildistamisest ma räägin rohkem (näitan midagi) ehk teine kord, aga täna tuleb teemaks hoopis tolle päeva edasine tegevus.
Peale pildistamist tagasi Tallinnas, võtsime suuna Pirita ranna kaugemasse otsa. Läksime kõigepealt nautima mõnusat männimetsa ja edasi ootas meid ilus sinine meri ja päike.
Männimets on mind paelunud nii kaua, kuni ma ennast mäletan. Eks on lapsepõlvgi mul möödunud sageli just männimetsades ringi joostes. Seekord võttis kaamera kätte ka tütar, et emps mõnele pildile püüda. Püüdsin küll puude taha varjuda, aga isegi mina ei mahtunud korralikult männi taha peitu :P

Me ei tormanud kohe randa, kuigi tõmme oli suur. Me nautisime männimetsa õhku, mängisime käbisõda, tagaajamist ja uurisime putukaid :)

Kuid…kaua sa neid merehulle ikka merest eemal hoiad. Varsti vedasime ennast ikkagi randa ja….see oli puhas nauding. Sel aastal võib vist ühe käe sõrmedel lugeda üles tuulevaikseid päevi ja üks selline oli just siis. Vaikus, päike, sillerdav meri ja randa jõudvad laisad lained, mida olid tekitanud edasi tagasi liikuvad laevad. Rahvast polnud rannas palju ja eks me olime ka tõesti linnast kaugel. Ilmselt inimesed veel ei suutnud uskuda, et õues täitsa suvine ilm, istusid igaks juhuks toas. Tegin mingi aja lapsest pilte, lihtsalt lustisin, sest lapsel oli hiiglama lõbus ja siiras õnnetunne on nakkav. Vahepeal istusin pingil, jälgisin Kirket, seda lapselikku muretust ning tundsin ennast nii väga siin ja praegu ja kohal. Ikka kohe täitsa õnnelik tunne oli, et elad küll karmi kliimaga maal, kus heitlikud ilmad, aga kui ilm on ilus, siis on ta seda kohe väga ja seda rohkem suudad seda hinnata.

Tallinna pool oli taevas kohati kahtlane, kuulsime kohati isegi müristamist, aga rannas, seal, kus meie lõbutsesime, seal oli paradiis.

Kui nahk oli korralikult soojaks joostud ja piisavalt vees ringi karatud, kleidisabagi märjaks kastetud, võttis preili lõpuks julguse kokku ja läks ujuma. Ega neid ujujaid polnud piki rannikuriba just väga näha küll, sest vesi oli jahe mis jahe. Pirita muuli juures pärast nägime ainult triatlonivõistluste lapsi ujumas – kalipsodes :) Kui aga tips vette sai, siis sealt välja ta enam küll ei kippunud. Nii väga tegi rõõmu selle suve esimene ujumine meres. Eks mäletavad suuredki inimesed seda, et väiksena polnud ükski vesi liiga külm ja vähe oli neid külmakartlikke, kes kaldale konutama jäid. Nii siis oligi. Kirke ujus, mina istusin pingil ja nautisin päikest, vahepeal lapsele lehvitades. Kui istuda ei viitsinud, jalutasin rannas ringi ja korjasin huvitavaid kivikesi, teokarpe ja puutükke. Kuskile polnud kiiret ja sel viisil lihtsalt olla ja mõnuleda….no ausalt, kõik meeled puhkavad, hing täitub rõõmuga ja tunned, kuidas sinusse voogab lainetena inspiratsioon. See on see tunne, et …..tahaks lennataaaa…Mis kõige olulisem, siis see, et ei lähe randa lapse pärast, et laps tahab, kohustusest lähen. Oluline on tahta ise, minna, möllata, lõbutseda, nautida, olla lapsemeelne, tunda rõõmu koosolemisest.

Tagasi veest väljas, tuli teha mõned kiired jooksuringid, et nahk soojaks joosta ja siis ruttu riided tagasi selga. Kleidisaba kuivas õnneks vahepeal päikese käes peaaegu ära.
Jalutasime mööda randa linna suunas, jõudsime otsaga kiikude juurde. Kiikusimegi. Kirke leidis muidugi muidki tegevusi.

Tagasiteel Pirita teele jäi ette üks keksumäng, kus tuli päris kindlasti kohe hüpata. Jajaaa, otseloomuliklult värskendasin mina samuti keksimise tehnikat :)

Ja Pirita jõe ääres nägime pisikesi pardipoegi oma emmega.

Edasi viis meie tee juba linna poole ja märkamatult olime randamööda kõndides lõbutsenud kena 5 kilomeetrit. No ja kui juba linn paistab, tuleb teha üks korralik preilinaeratus koos mustade prillidega.

Vaatamata sellele, et linna suunast paistsid tumedad pilved, vihma me ei näinud ja linnas veetsime veel hulgaliselt toredat aega. Kõike korraga aga ei saa ära rääkida. Ehk edaspidi.
Soovime kõikidele, kes te meie kirjutisi lugema satute, jätkuvat mõnusat suve ja nautige igat päeva. Vahest veidi lapsemeelselt ja alati kogu hingest. Lapsed oskavad seda palju paremini, kui meie, täiskasvanud !