Klaveriõpingud

Kui Kirke käest küsida, mis on tema lemmiktegevus, vastab ta kiirelt ja kaalumata – klaverimäng. Lemmikõpetaja on klaveriõpetaja. Klaveriõpetajaks on tal auväärses vanuses proua, kes on range ja nõudlik, kuid sellele vaatamata oskab tunnustada ja hoida. Tundes oma last ja tema kärsitut meelt, olin ma sügisel üsna murelik, kuidas saab ta klaveriga hakkama ja kuivõrd suudab regulaarselt harjutada. Mure osutus õnneks alusetuks. Eks on olnud ka neid päevi, kus tuleb meelde tuletada harjutamist, aga tavaliselt teeb ta seda omal soovil ja teadmisega, et nii see õppimine käibki ja harjutamata tulemusi ei tule. Harjutab ka siis, kui jõuab ringilt kool- muusikakool – trenn koju alles pool seitse ja harjutab sageli lisaks veel hommikul, kui jõuab ennast varem korda ja bussile minekuni jääb aega.
Kui ma nüüd meenutan enda muusikaõpinguid, siis jah, olin kõvasti laisem. Ilmselt polnud ma selline laps, keda võis jätta iseenda hooleks ning oleks olnud vaja rohkem vanematepoolset huvi ja utsitamist. Võimalik, et mul puudus ka motivatsioon, sest tahtsin õppida klaverit, aga tol ajal võeti klaverisse vaid siis, kui õppisid alles 1. klassis. Mina palusin ennast muusikakooli aga viia alles 2. klassis. Nii oligi välistatud klaver ja viiul, mille õpe kestis 7 aastat. Küllap mulle siis see akordionimäng väga ikka ei meeldinud, sest kõik 5 aastat pidin ma kuulma õpetajalt, et olen andekas, aga laisk. Tunnistan – olin küll. Ilmselt oli see pill nääpsukesele minule raske hoida ka, kadusin esialgu pilli taha ära. Ma ei tea, et peale lõpetamist oleksin ma kordagi enam seda pilli kätte võtnud. Meeleldi aga istun klaveri taha või tinistan kitarri. Minu klaverimäng on rohkem selline kuulmise järgi. Kirke palad suudan praegu veel ära mängida, aga ….selleks, et mängida neid hästi, peaks mina samuti iga päev harjutama, mida ma loomulikult ei tee. Esimesel veerandil aitasin lapse noodilugemisega järjele ja edasi on see olnud tema enda rida, kui ma just pole saanud õpetajalt noodid, et õppida mõnda ansamblipala. Siis mängime loomulikult koos. Igatahes olen väga rahul, et Kirke saab aru – klaverit õpib ta iseendale, mitte mulle. Mis kõige tähtsam – ma loodan, et see nii ka jääb.
Kui ma millalgi eespool kirjutasin kuidas Kirke korraldas mulle väikese kontserdi, siis tekis ühel lugejal kava lugedes küsimus, KUIDAS ta juba esimeses klassis mängib Für Elise-t, kui see on ometi vanemate klasside repertuaar. Mis ma oskan öelda? Ikka oma 10 sõrmega mängib ja pidevalt harjutades. Palad valib talle õpetaja, arutades seda lapsega ja tegin minagi alguses suuri silmi, et kohe nii keerukad palad. Õpetaja on aga veendumusel, et laps on nii võimekas, et pole mõtet talle klaveriõpinguid väga lihtsate paladega igavaks muuta. Ja mängiski märtsis esimeste klasside õpilaste kontserdil suures saalis Für Elise-t. Praegugi on esinemisküpsed kaks uut pala, mis pole kumbki mõeldud 1. klassi õpilastele. Minu jaoks on see täiesti ok, kuni lapsel hakkab hammas peale ja harjutamine ei muutu talle liiga raske pala pärast vastumeelseks. Ma ei saa öelda, et ta nende paladega oleks hirmsasti pusinud. Ikka väga kiiresti närib läbi. Lisaks on tal väga hea muusikaline mälu ja palad saavad ruttu pähe.
Nii see asi meil siis käibki, ilma liigse kärata. Kuukene veel ja esimene aasta saabki läbi. Läinud nädalal käis esinemas koos teiste muusikakooli õpilastega oma vanas lasteaias. See tekitas omajagu elevust, sest sai ju seal majas iga päev käidud alles aasta tagasi.
Ees seisab kevadine eksam klaveris ja esinemine muusikakooli õpilaste kevadkontserdil.

Nootide järel siis esitus ka. Linti sai aeglasemas tempos, praeguseks on õpetaja tempot juurde keeranud :)

Ja Prelüüdi esitas just kontserdil.

Ah jaa, üks päev siin käisin Muusikaakadeemia raamatukogus. Mul töötab seal üks kursakaaslane, kellega koos käime praegu tarkust taga nõudmas ja tulin sealt ära peotäie muusikaga :)