Matkahooaeg on alanud

Üks päev olin alles tööl, kui Kirke helistas, et emme, lähme pärast ratastega sõitma ja peame piknikut. Ei saaks öelda, et ma sel hetkel vaimustusest lakke hüppasin, sest tööpäev oli kuidagi ära väsitanud ja mul polnud suuremat tahtmist veel kusagile seiklema minna, aga kuna lapsel oli kodus juba pinkikukorv komplekteerimisel ja tegi seal hoolega võileibu, siis…ema võtab ikka ennast kokku ja ütleb – läheme muidugi. Nii ma siis jõudsin koju, vedasin poest ostetud söögimoona tuppa ja läksime korvike kaenlas jälle õue. Korv pakiraamile ja sõit võis alata. Õhtune aeg, väga kaugele ei hakanud sõitma ja pealegi oli kõht kole tühi. Nii sõitsime otsejoones veski juurde. See on üks tore koht, kus meile alati meeldib.
Selleks hetkeks ma enam ei tundnudki väsimust ja täiesti mõnus oli istuda vaikuses, nosida lapse tehtud söögipoolist ning kuulata linnulaulu. Sellest moraal – ka siis kui oled pisut väsinud, võib lapse mõttes iva olla. Koju jõudes oli väsimus kui pühitud ja jaksas mõndagi veel ära teha.