Sügisel õmblesin endale ühe sügiskirju kleidi või siis pikema tuunika – kuidas kellele. Lootsin muudkui, et saan temast ka seljas ühe pildi tehtud, aga kus sa siis sellega. Kleit on pidevas kasutuses, aga mida pole seda pole – pilti pole :) Täna tuli aga tuhin peale, et panen siis lõpuks selle kleidiloo siia üles, aga pildid on tehtud ” puu seljas”. Asi seegi.
Kangas on puuvillane trikotaaž ja ostetud taaskord Studio Liv Fabrics -ist.
Lisaks põhikangale kasutasin kleidi ilmestamiseks puuvillast soonikmaterjali, mis samast firmast pärit.
Oma lõikelt on kleit ülimalt lihtne. Võtsin ühe tavalise särgi põhilõike ja joonistasin ta kangal käsikaudu kimanolõikeliseks. Vaba langemisega ja mugav. Lisandiks tegin samadest kangastest prossi, mida kannan kord rinnas, kord kaeluse servas ja teinekord hoopis tasku küljes. Tasku, see on aga üks väga vajalik element ja kui kahte ei viitsi teha, siis vähemalt üks tasku peab ikka kleidile saama. Ringi liikudes on lihtsalt ikka hädapäraseid asju, mida oleks vaja kaasas vedada, aga käes hoida pole mugav. Kasvõi telefoni ja taskurätti.
Sügispäikeses see kleit pildile siis saigi.
Ja nagu ükskord ennem sai juba siia blogisse postitatud, siis jääkidest sai kleidikese minu vahva pisike pojatütar.