Loen hetkel ühte toredat Karen Le Billon-i raamatut nimega ” Kuidas prantsuse laste kombel sööma õppida”.
Väga hea lugemine. Mulle meeldib just see osa, et Prantsusmaa riigipoliitika on juba selline, et kõik, sõltumata sissetulekust, peaksid hästi, tervislikult ja mitmekesiselt sööma. Mulle meeldib, et riik on huvitatud sellest, et lapsed juba maast madalast saaksid tervislikku ja mitmekülgset toitu ja et sealsetes lasteaedades/koolides pakutakse väga mitmekesiseid lõunasööke, kus lapsed saavad harjuda väga erinevate maitsetega. Kõigele lisaks on seal söömiseks planeeritud vähemalt pool tundi, et lapsed jõuaksid rahulikult süüa, mitte kiirustades, nagu meie koolide vahetundides see kipub olema. Mulle meeldib, et sealses ühiskonnas väärtustatakse koossöömise traditsioone ja kõige selle kõrval kasvatatakse lapsi teatud rangusega, kus ei tolereerita toidu üle virisemist ja söögiaegadevahelist näksimist. Lapsed võtavad maast madalast osa erinevatest üritustest, käivad kaasas restoranides, kuid sealjuures oskavad nad käituda lauas ja seltskonnas inimesi häirimata. Mulle see tõesti meeldib, erinevalt sellest, kuidas meie ühiskonna lapsevanemad vaimustuvad lastest, kes söögilauas luristavad üle taldrikuääre ketšupiga spagette. Ühesõnaga seal raamatus on palju sellist, mis mulle meeldib ja hästi pisut sellist, millega ma ehk nõus ei oleks.
Mõned toredad nopped sellest raamatust:
“Oluline ei ole ainult see, mida süüa, vaid ka, kuidas süüa.”
” Pirtsakatele sööjatele: See ei pea sulle meeldima, kuid sa pead seda maitsma!”
” Jonnakatele sööjatele: See ei pea sulle meeldima, aga sa pead seda sööma”
” Söö kõiki värve köögivilju, kasvõi vikerkaarevärvilisi!”
” Ärge sööge sama pearooga rohkem, kui korra nädalas!”
” Vanemad, TEIE vastutate oma laste toitumishariduse eest!”
“Toit EI OLE mõeldud rahustamiseks, tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, mänguasjaks, pistiseks, preemiaks ega distsipliini aseaineks!”
“Vanemad otsustavad mida ja millal süüa. Lapsed söövad sama – ei mingeid varuvariante ega eritellimusi!”
” Toit on seltskondlik. Sööge koos perega laua taga, ilma igasuguste segajateta!”
” Sööge peamiselt kodus valmistatud päris toite ja jätke maiuspalad erilisteks sündmusteks. (Vihje: ükski töödeldud toit pole päris toit).”
” Jätke endale aega nii toidu valmistamiseks kui ka söömiseks. Aeglane toit on õnnelik toit.”
“Söömine on rõõmu-, mitte stressiallikas. Kohelge toitumisreegleid pigem harjumuste või igapäevarutiini osadena, mitte rangete ettekirjutustena – täiesti loomulik on neid aeg ajalt lõdvemaks lasta.”
” Su kõht on tühi? Suurepärane! Siis oskad järgmist söögikorda tõeliselt hinnata.”
Need on vaid üksikud nopped sellest raamatust, millega võib kuid ei pea nõustuma. Minule isiklikult enamus nendest suhtumistest meeldivad ja paljud nendest on meil kodus kasutuses olnud ja on edaspidigi. Muide, ei maksa kõiki neid lauseid võtta sõna sõnalt, sest
raamatust teksti juurde lugedes, saab selgemalt aru sellest, mida selle all täpsemalt mõeldakse. Kasvõi seegi, mis puudutab jonnivat last. Ega seal ei mõelda seda, et ei maitse, aga ikka pead sööma. Seal jutt ikka sellest, et tavaliselt on seda sööki laps alati söönud, aga üks päev hakkab jaurama, et ei maitse :)
Rõhuasetus sõnal HEA söök, on minumeelest väga oluline. Juurviljad ja puuviljad eelkõige. Nisujahu on meie kodunt nüüd juba aastaid eemal püsinud. Tekkinud on teadlik toitumine. Oh ei, mitte kehakaalu seisukohast, ikka pigem hea enesetunde ja hea tervise pärast. Makarone sööb laps ainult koolis ja õnneks minuteada ei kuulu need ka tema lemmiktoidu hulka, nagu suurel osal lastest. Kodus tehakse “nämma” pigem näiteks brokkoli – spinati püreesupi peale. Eks me ilmselt enamuse vaatevinklist pisut veidrikud oleme, aga laps on söönud rinnapiimast võõrutamisest saadik samu asju, mis ülejäänud peregi ja toidu valimine pole meil kunagi teema olnud. Millestki ilma ka nagu pole. Küpsetada head ja paremat saab nisujahu ja suhkrutagi. Suhkrut ma koju ostangi ainult moosi keetmise ajal. Poest tulles on toidukott alati raske, sest sinna leiavad tee igasugused erinevad juurviljad, puuviljad, köögiviljad, pähklid ja muud head asjad.
Kui nüüd veel heast ja kvaliteetsest toidust rääkida, siis meil siin on tõeline probleem leida tasakaalus toitu mõnest kohvikust või pubist. Päris restorani mõõtu ei anna siin vist ükski söögiasutus välja. Tallinnas on olukord kõvasti parem ja häid toidukohti on valida päris palju. Üks hea erand on 12 km kaugusel Kehtnas, kus kaks asjalikku ja arukat noort meest on teinud söögikoha Eastern Outback. Kui sellist austuse ja armastusega hästi tehtud toitu saaks Raplaski süüa, oleks elu lill :) Mul ei tekiks kunagi küsimust, kuhu minna sööma. Puhtad maitsed, värske tooraine, naturaalsed maitseained, kaunis serveering, mõnus teenindus….hea, et meil hakkab kohe toit valmis saama, muidu jookseks mul juba üksi mälestustest ilanire suunurgast :D
Sattusin taaskord nende tegusate meestega kokku ühel suurel üritusel, kus nad toitlustasid kahekesi saalitäit rahvast….ma usun seal lakuti taldrikudki puhtaks :P Piimapõrsa liha lausa sulas suus – ahjupaprikast ja värskest salatist rääkimata. Kõike muud head ma ei hakka isegi üles lugema. Seal jäid nad mul ka mõnedele fotodele.
Soovitan soojalt Eastern Outback-i külastada, aga arukas oleks ette helistada, sest tühjalt see koht tõesti ei seisa. Kaldun arvama, et nagu eelmist nii ka järgmist sünnipäeva kavatsen ma oma lastega tähistada just seal.
Kodune söök oli täna lihtne, aga hea. Värviline ja lapsele väga mokkamööda.
Erinevad hautatud juurviljad + hakkliha sibula, küüslaugu, ananassi, päikesekuivatatud tomati ja naturaalse tomatipastaga ning lapse rõõmuks täisteratortilla :) Lisandiks roheline ja punane beebisalat.
One Response to Kõik peaksid hästi sööma