Ma juba peaaegu arvasin, et talvest pole sünnis kirjutada, sest peale kahte kuud talve saabud meile suhteliselt äkki kevad. Lumigi oli peaaegu sulanud. Kuidas sa siis ikka kirjutad talvest, kui hingki ootab kevade saabumist, kuid….juhtus nagu ikka juhtub. Talv ei taha sugugi nii lihtsalt järele anda ja loomulikult kui läks juba täitsa heaks ja sai mööda kuiva teed koju/tööle kõndida…tuli lumi tagasi maha. Ja paistab et tali tuli tagasi just meil, sest mujal Eestis sellist lund tagasi ei tulnud. Aga küll ta jõuab. Kohe, kohe lubab jälle iga päev lund sadada ja siis jälle vihma ja sula otsa. Tüüpiline talve lõpp. Ei tea isegi talv, mida teha – olla või mitte olla. Selles on küsimus.
Mina aga hakkan vaikselt talve teemadega lõpetama ja viimasteks postitusteks tulevad pildid mõnest talvistest pildistamistest.
Neid peresid on olnud tänavusel talvel mitmeid, keda olen pildistanud ja täna tuleb postitus kahe pere pildistamistest, kust asjaolude tõttu oli vaid üks inimene puudu :)
Sel päeval, kui olin nende peredega väljas, oli hullumoodi mõnus ilm. Ei soe ei olnud, ikka sinna -10 kanti oli, aga meil oli nii lõbus, et ei pannud seda külma tähelegi.
Lumi oli sügav ja sumpamist oli kõvasti, aga keegi ei virisenud. Möödaminnes sai isegi ühe puu langetamisele kaasa aidatud. Pere vanaisa oli oma maadel ametis ja sattusime lähedale.
Alustasime suure valgega ja jõudsime ära pildistada ka päikese loojumise. Valgussambaid olin näinud varem ikka piltidel. Sel korral nägin oma silmaga. Loodus pakub ikka ja jälle vaimustavaid pilte. Selleks ajaks olid lapsedki üsna väsinud ja riburadapidi algas kelgusõit kodu poole. Mis tähtis, siis ikka see, et kõigil oli lõbus, põsed said punaseks ja täiskasvanutel tuli lapsepõlvgi meelde.
Kui enam joosta ei jaksanud….
Päris viimasena olime pererahva kodu juures, kus sai ühest emmest ka mõned portreepildid hämaras pildistatud. Sellise rõõmsa tegeluse kõrval ongi portreed ühes minu teised lemmikud. Portreesid sai muidugi rohkem, kui kaks, aga kaks ainult olin millegipärast blogi formaati teinud.
Selle päeva päästsid aga need ägedad käpikud. Ilm oli külm ja pildistama minnes olin üsna murelik, et käed saavad kõvasti vatti, sest sõrmkinnastega ma pildistada ei oska ja kuna pole olnud ka selliseid külmi talvesid…siis ma polnudki sellisele asjale mõelnud, et aga kui õues on väga külm…. Portreteeritav kaunis naine tõi mulle aga armsad Nepaalist 7 aastat tagasi toodud ülipraktilised ja soojad käpikud, mis kulusid väga marjaks ära ning jäeti minu kätte hoiule. Olin ja olen ütlemata tänulik :)
