Sel aastal on meil tõepoolest talv ja kroonika tarbeks pean ma selle siia kirja panema. Ei ole nii nagu viimastel aastatel, et aina löga ja vesi ja ei mingeid talvemõnusid. Pikemat aega on õues maa valge ja selle aja jooksul on olnud üksikud sulailmad. Prognoosi uskudes läheb veel külmemaks ja siiani on püsinud enamasti -5–11 vahel. Ikka hommikuti kooli minnes on K öelnud, et on -11 või -12 ja oleme ka õhtul koos tagasi kõmpinud sellise külmaga. Tuleme ja arutame, et kuidagi väga näpistab täna ja koju jõudes vaatabki plafoonilt vastu jälle korralik -12 näiteks.
Aga….tänu külmale on saanud kelgutada, suusatada ja uisutada. Õues on olnud päikest ja nii mõnus on sellise ilmaga õues mütata. Üle mitme aasta sai isegi korralikult vastlapäeva peetud. Muidu on sel ajal enamasti vesi väljas olnud ja mida sa sedasi ikka liugu lased. Sel vastlapäeval said lapsed koolis lõbutseda ja õhtul käisime sõbranna ja K-ga omakeskis kelgumäel kelgutamas. Loomulikult polnud me seal üksi. Rahvast oli kelgumägi täis. Tore oleks muidugi, kui lapsevanemad saaks ise aru ja õpetaks ka oma lastele, et nad seal kelgumäel pole ainukesed :) Kui kelguga alla jõuad, oleks viisakas tulla üles raja kõrvalt, mitte sealt, kust kelgutajad alla sõidavad. Nojah, aga suusarada on meil siin maja juures valgustatud, kelgumägi ka ning uisuväljadele jõuab tulede kuma. Kõike saab teha isegi üsna hilja õhtul. K igatahes on mitmeid kordi käinud pimedas suusatamas.

Nädala alguses olid pojatütred mul hoida ja siis käisin nendega õues möllamas. Täna olime kella 10 ajal hommikul koos K, vanema poja ja pisikeste tirtsudega kelgumäel. Üksi olime :) Umbes paar tundi hiljem hakkas alles rahvas terviseradadele tekkima ja siis jagus neid kõikjale. Meie kõigepealt kelgutasime kõik koos ja siis läksime uisutama. K on nüüdseks juba uisutamisnõksud selgeks saanud ja liugleb probleemitult. Pojatütred viisime jääle täna esimest korda. Neljane sai hämmastavalt kiiresti tunde sisse ja sisuliselt kohe hakkas ilma abita uiskudel liikuma. Võttis aga endale sihiks uisutada hokiväravast hokiväravani ja meie vaatasime ning imestasime. Kolmene proovis ja proovis, aga leidis, et istumine on kindlam tegevus. Eks katsetame teinekord uuesti. Kõigil lastel tuli peale õues lustimist väga hea uni :)
Niiet jah, talv jätkub ja seega ka kelgutamised, uisutamised, suusatamised. Prognoosi järgi läheb lähinädalal isegi veel külmemaks. Veebruaris on tegelikult see ju täitsa ok, seega rõõmustame. Seda enam, et õues on nüüd täitsa mõnusalt valge ja aina valgemaks läheb. Kooli saab juba valges minna ja see on täitsa suur asi. Nädala pärast algab talvine koolivaheaeg ja siis saab südamest õues lustida. Nädalavahetusel plaanime ühte ja teist ette võtta kodust kaugemal, aga vaheajanädal tuleb lapsel ennast ise lõbustada. Töölt naljalt vaheaega ei anta. Minu talvine vaheaeg tuleb alles koos kevadise koolivaheajaga ja siis põrutame küll mõneks päevaks kohe no….näiteks Pärnusse :)

See uisupilt on tehtud nädal tagasi ja siis ei olnud õues päikeseline :) Täna oli.

Kell hakkab kuus saama. Meie väike neljane helistas, et läheks õige veel uisutama. Ja lähemegi :)
(Vahepeal oleme uisutamast tagasi jõudnud. No nii äge oli !!! Peale meie nelja polnud jääl mitte kedagi, aga päeval paistab oli seal hokit mängitud ja uisuplats lumest veidi puhtamaks lükatud)

Just nii see ongi. Täna, 6. veebruaril, on õues juba märgatavalt valgem, kui mõned nädalad tagasi. K läheb hommikul 7.30 toast välja ja enam ei olegi sel ajal kottpime. Kell 8 kooli jõudes on aga peaaegu täitsa valge. Kui mina üheksaks tööle lähen, on õues suur valge. Kui vahest imekombel saan kell viis töölt koju minna, on nüüd samuti valge, kui aga hiljem, nagu enamasti, siis on ikkagi veel pime, aga see on väike asi. Kohe varsti on jälle valgem. Valgus, see on minu suurim rõõm. Tänavu läks kuidagi sügispimedus ja talve esimene pool libedalt ja kaamos ei tulnudki meile külla. Võib olla aitas see, et elutoa akna taga panin varakult juba tulukesed põlema ja põlevad nad mul siiani. Samamoodi on kuusega. Sai teine pea 2 nädalat enne jõulu tuppa ning kolmekuningapäeval polnud mul südant imelist kuusepuud välja visata. Jah, toas seisab ta meil siiani, täies ehtes ja rõõmustab meie silma. Tõsi küll ilmselt mitte enam kauaks. Naistepäevani välja ei vea, kuigi ma “lootsin”, et seisab järgmiste jõuludeni :D Õigemini lootis poeg, et siis ta ei peaks jälle metsa kuuske otsima minema. On nagu on. Nädalavahetusel tuleb ta siiski ilmselt viimasele teekonnale saata.

No ja mis aitab pimedal ajal reibas olla? Muidugi smuutid. Hommikul stardiks üks roheline smuuti ja päevapeale midagi punasemat või kakaoga. Igal juhul on väga abiks. Blender hakkab meie smuutitamise peale aga ära väsima. Tal endal pole ilmselt häda midagi, kuid kann on heaks arvanud omale mõned praod sisse tekitada ja pole aimugi, kaua ta meid nii veel teenib, kuni päris läbi laskma hakkab. Järgmine kord olen targem ja ostan klaaskannuga blenderi. Võimsama ostaks ka, kui uut otsima hakkan.
Selles smuutis siin on:
banaan
jõhvikas
kultuurpihlakas
india pähkel
Balance segu
vesi

Mis siis veel. Pojad said jälle kumbki aastakese vanemaks. Kolmepäevase vahega tähistame igal aastal nende sünnipäevi ja iga kord ma mõtlen, kui õnnelik ma olen, et saan nende ema olla. Mul on au :)

Kuna K noorem vend käis sel aastal sünnipäeval kodus, sest sünnipäev juhtus olema pühapäeval ja mitte tööpäeval, otsustas K meisterdada talle sünnipäevakoogi. Nimelt pavlova tordi. Eelmisel õhtul tegelesime põhjade küpsetamisega ja kuna meie praeahi küpsetab nii, nagu tahab, olime pisut hädas. Beseepõhjad said valmis, aga üldse mitte nii õiged, nagu oleks võinud. Õhukesevõitu tulid. K küpsetas lisaks veel terve portsu beseenööpe ja need suutis ahi enam vähem hästi valmis küpsetada. Besee hulgas oli veidi toorkakaod.
Hommikul jäi tal siis üle ainult kook kokku panna. Vahele läks vahukoore mascarpone kreem, kaunistuseks ja vahele kiivid ning jõhvikad, kreemi sisse riivitud sidrun ja laimi. Täitsa ise tegi ja kook sai väga maitsev. Vanem R koos oma perega tulid ka meie sünnipäevahommikusöögile ja kook sai täitsa otsa.

Kui veidi ajas tagasi vaadata, siis jaanuaris käisime lastega tiiru linnas. Külastasime loodusmuuseumi perehommikut, käisime jõuluvanal külas, jalutasime niisama ja käisime nautimas jäätise –
šokolaadi maiustusi Pierre kohvikus. Selle jõuluvana juures on K käinud 7 aastat. Jah, vähemalt nii kaua on olnud seal istumas just see üks ja sama jõulumees. Sel aastal otsustas K loobuda, et aitab, suureks kasvanud. Kuna me aga linnas käies olime koos vanema pojatütrega, siis tema rõõmuks koputasime ikkagi jõuluvana uksele. Küll oli jutukas vana, rääkis meile maast ja ilmast ja järjekord ukse taga muudkui kasvas. Ah jaa, suur kuusepuu oli veel pühapäeval linnas täitsa täies ehtes keset platsi.

Väike vahepala Vapianos ja jälle edasi

Lõpuks siis jah, üks mõnus ja õdus õhtupoolik vanalinnas.

Praeguseks on õnneks lumi maha tulnud. Lasi teine ennast küll pikalt oodata ja mitmeid kordi on narritanud ning ära sulanud, aga praegu paistab, et lähima kahe nädala jooksul on meil õues talv, kui midagi ei muutu.
Ühe armsa perega, kus käsil beebiootus, ootasime poolteit kuud lund, et teha plaanitud talvemuinasjutu pilte. Õnneks jõudsime ära oodata ja nüüd võib beebi juba sündima hakata. Veebruaris on aeg.

Praegu on meie põhieesmärk jääda terveks ja varsti tuleb kevad. Ees on palju huvitavaid kursuseid, tegemisi, kultuurielamusi ja muidugi sellist tööd, mis rõõmu silmadesse toob. Koolivaheajani on 2 nädalat ja 2 päeva. Jeeee !!! :) Seda ütlen mina, sest laps ütleb, et temale meeldib koolis käia. Nojah, aga väike puhkus kulub sellegipoolest ära!