Aasta eelviimane päev. Minul oli tegelikult täna isegi veel tööpäev. Reaalsus on see, et nagu näha, postitusi pole olnud aega kirjutada. Mis seal ikka imestada, detsember on olnud alati väga aktiivne kuu ja sel ajal on teha absoluutselt kõike muud, kui blogida. Sellega tuleb lihtsalt oodata, kuni jälle mahti saab. Täna ma selle hetke lihtsalt võtsin. Ikka selleks, et aasta pisikestviisi kokku võtta. Mõtiskleda selle üle, mis tehtud ja mis tundega saab sulgeda järjekordse “aastaraamatu”.
Kui võtta päris lühidalt aasta kokku, siis võin rahulikult öelda, et oli üks suurepärane ja tore aasta. Igas mõttes. Kõik armsad olid terved ja tegusad, palju sai tehtud ja ka selliseid asju, millest ammu unistatud.
Mis siis meenub sellest aastast? Hästi palju toredaid tegemisi, ägedaid ettevõtmisi, lahedaid inimesi, kauneid elamusi, soojust, headust ja oh imet – see, et on tehtud ka palju, palju tööd…see väga ei meenugi :) Vähemalt mitte esimesena. Ja loomulikult on aasta lõpus olnud jõulud. Toredad pikad pühad.

Kõik meie pereliikmed on saanud nagu ikka, aasta vanemaks. Pojad on mul õige naksid….ehk siis juba suured mehed, aga K sai 11 ja pisikesed tipsid said vastavalt 2 ja 4. Vägagi arvestatavad preilid, kellel on oma nägemus maailmaasjadest ja kellega saab koos juba igasuguseid asju ette võtta. Lapsed – suured ja väikesed – on minu elu suurimad rõõmuallikad.
K läks sel aastal neljandasse klassi ja meie koolis siis ühtlasi algas sellega põhikool. Said endale uue ja väga toreda klassijuhataja, kelle üle on nii lastel kui vanematel siiralt hea meel. Väikesed piigad käivad mõlemad lasteaias ja võtavad usinalt kõigest osa, mida seal tehakse. Võimalusel laseme neil lasteaiast puhata, et seda kollektiivset nohukorjamist ikka vähem oleks. See tähendab seda, et üle nädala minu vabal esmaspäeval on nad pühapäeva õhtust esmaspäeva õhtuni meil ja see on tore.

Aasta jooksul oleme kuulanud suurepäraseid kontserte ja vaadanud väga häid etendusi. Seda joont jätkame kindlasti ka uuel aastal. On ikka tore, kui jätkub kaunite kunstidega tegelevaid inimesi. Veel toredam, et nad rõõmustavad sellega väga paljusid inimesi. Me tõepoolest naudime väga muusikat, lavakunsti ja kujutavat kunsti.

Suvel oli meil laulupidu, nagu igal suvel. Jah, jäin üks päev mõtlema, et…ega sellist laulupeota suve polegi meil ammu olnud. Kui pole laste ja noorte laulupidu, siis on üldlaulupidu ja kui pole üldlaulupidu, siis on maakonnalaulupidu. Tantsupeod muidugi samal ajal ka, aga meie oleme aktiivsed lauluinimesed ja tantsimistele väga ei kipu jõudma.
Kaks korda aastas on meie kavas laulustuudio kontsertpeod ja muusikakooli kontserdid, kus K aktiivselt osaleb ja mina siis koos teiste emadega elan lavalolijatele kaasa ja rõõmustan, et lapsel on sisemine soov tegeleda muusikaga ja jagada seda rõõmu kuulajatega.

Nii, käsitöö! See on nüüd tegevus, mis on põimunud minu ellu koos saba ja sarvedega. Aasta jooksul olen valmis teinud kõvasti lapipatju, muidupadjakatteid, rõivaid, sekka pulmakleite, tipi-
telke, igasuguseid muid tooteid ja hulgaliselt kaarte – karpe. Üllatus, üllatus – ka oma perele olen jõudnud ühte ja teist õmmelda. Jopesid, pükse, pluuse, kleite, öösärke…. Nendestki mõnes teises postituses.
See aasta on olnud meil tõeline smuutide ja koduse jäätise aasta. Avastasime enda jaoks veel “Boost yourself” smuutisegud ja oi kui palju erinevaid, kasulikke, maitsvaid, tervislikke ja toitvaid smuutisid saab sedasi teha. Selle aastaga imbusid meie koju ka värsked viljad otse Ugandast. Tõeliselt hea on vahest süüa korralikke avokaadosid või mangosid.
Meie lumevaestele talvedele vaatamata õnnestus sel aastal tervelt 2 korda kelgutada :D Tundub, et kliimasoojenemisega seoses on talverõõmud muutunud sündmuseks.
Looduses käia meile meeldib ja kui me pole uitamas just meie maja tagant algavatel terviseradadel, siis võtame ette käike rabadesse või tont teab kuhu. Kohe lõppeval aastal oleme me käinud rabades kõikidel aastaaegadel ja vahest niisama sõpradega ning teinekord jälle hoopis kedagi pildistamas. Isegi räätsamatkal käisime ära. See kuulub selle aasta – tegin esimest korda – rubriiki.
Esimest korda kasutasin ma sel aastal ka Annie Solan värve. Käisin lausa koolitusel ja mulle need värvid kohe täitsa meeldivad. Ajapikku olen kodus nendega ühte ja teist ära värvinud ja plaane on veel teisigi.
Televiisorit me üldiselt ei vaadanud peaaegu üldse juba aastaid. Sel aastal jõudsime selleni, et televiisorit pole meil enam isegi toas olemas. No ega meil teda klassikalises mõttes füüsiliselt ei olnudki. Oli hoopis üks kuvar, kuhu tuli sisse telekapilt. Nüüd pole üldse. Peale remonti K lihtsalt ütles, et kuule, ärme teda siia üldse enam pane, ei sobi kuidagi :D Ja nüüd nii ongi. Kui vahest midagi VÄGA tahame vaadata, siis saab ju ometi arvutist järelvaadata ka. Praegu näiteks vaatame vahest järgi pagarisaadet, sest sõber Patrik osaleb seal ja omadele on ju ometi vaja kaasa elada. Patrik on K sõbranna vend ja überandekas kutt. Vahest, kui tahame head filmi vaadata, siis vaatame arvutist või siis läheme linna kinno. Viimati käisime vaatamas filmi ” Väike ime” , mis on tõeliselt hea film ja raamat, mille järgi see tehtud on, kannab pealkirja “Ime”. Autoriks Palacio R. J. Väga hea raamat on. Ah jaa. Lugenud oleme me sel aastal väga palju. K sai taaskord parimate lugejate hulka koolis ja mina loen niikuinii igal vabal ja mittevabal hetkel. No näiteks rongis sõites, K-d oodates kuskil või siis uneajast. Eile öösel lõpetasin värske Astrid Lindgreni elulooraamatu. Väga hea lugemine oli.
Päris kindlasti olen ma sel aastal, nagu ikka, väga palju pildistanud. Oli beebisid, pulmi, sünnipäevi, üritusi, peresid, lapsi, beebiootusi ja mida kõike veel. Äge! Mulle väga meeldib pildistada. Pildistamisega seotult olen sel aastal teinud ka koolitusi. Nii fotograafiaalaseid kui ka fotomeigi teemal. Mis peamine – teisi koolitades alati õpid midagi ka ise või kordad vanad teadmised üle. Fotondusega seotuna terendab uuel aastal üks huvitav projekt, millest veel vara rääkida. Planeerime, kavandame, arutame. Tõotab tulle põnev tiimitöö.
Lisaks kõigele oleme jõudnud parasjagu palju ringi tuuseldada. Põhja – Eesti tripp, Haapsalu pitsipäev, merepäevad, loomaaed, vabaõhumuuseum, Viimsi vabaõhumuuseum ja rannarahva laat, ERM, Rahvusarhiiv, AHHAA, laulasmaa SPA, Linnamäki lõbustuspark Helsingis, Ahvenamaa…..ja mis kõik veel. Linnamäki käik oli hästi vahva, sest sinna õnnestus mul minna koos kõigi laste ja lapselastega. See on parasjagu keeruline orgunn, et kõigile sobiks sama aeg. Aga…ära tegime ja lahe oli! Ahvenamaaa…sellest ma üks päev kindlasti kirjutan, kuigi reis toimus juba augustis.

Veel mõned tähtsündmused.
Meie Mannu lõpetas gümnaasiumi ja nüüd on ta juba üliõpilane. Igasugused verstapostid on alati tähtsad!

Ja….remont!!! Lõpuks ometi jõudsin ma oma suure unistuse teostamiseni. Erinevatel põhjustel on selle alustamine võtnud väga palju aega, aga nüüd on ots lahti tehtud ja asjad edenevad. Oma magamistoa tegelikult remontisin ära juba varem. Sellega on ok. Poja toas, mis täidab meil enamasti töötoa või külalistetoa funktsiooni on kõik ok. Kui ma just ei otsusta mingi päev seinad teist värvi värvida. K tuba läheb remonti viimasena, sest sellel pole midagi otseselt häda, lihtsalt on aeg värskendada. Selle aasta remondi tippsündmus oli elutoa remont, mis on edukalt lõpetatud. Puudu on veel üks siin lae alla, kuhu saaks riputada pilte, sest ma ei raatsi seintesse auke puurida. Mööblit võiks vahetada, aga sellega ei põle. Uuel aastal esimesel võimalusel lähevad remonti esik ja köök. Osaline tapeet on juba olemas, värvid ka. Põrandaplaadid samuti. Kööki sai LÕPUKS prügišahtile korrektne luuk! Selle eest aitäh minu vanimale pojale. Korralikust, külmapidavast luugist oleme me väga kaua puudust tundnud. Ühesõnaga kõik asjad edenevad!
Üks väga lahe unistus on veel täitumas, aga see on pooleli täitumisel ja sellest räägin ükskord järgmisel aastal :)
Vahetult enne jõule jõudsime veel käia meie traditsioonilisel detsembri Helsingituuril. Sellestki teen lähiajal eraldi postituse.

Selline ta laias laastus oli – meie väga hea aasta. Aitäh kõikidele lähedastele, sõpradele ja tuttavatele, et selle koos meiega ilusaks ja säravaks elasite!

Mul juhtus vahepeal see, mis juhtub ilmselt iga inimesega, kes tegeleb fotograafiaga. Klõpsates oma arvutis sõnale Computer, avanes mitte väga rõõmustav pilt. Välist ketast tähistas punane triip. C ketas punane….oh jah, aeg ” koristamiseks” käes. Jälle! Kuidagi liiga sageli juba. Kas ma siis pildistan palju või koristan vähe. Kes seda täpselt teab. Ühesõnaga hakkasin sorteerima. Mida alles hoida, mida võib juba prügikasti saata. Koristustegevuse käigus jäid silma ühed pildid, mis tehtud tegelikult juba peagi lõppeva aasta kevadel.
Niisiis teengi sellest toredast ajajärgust ühe postituse kohe ruttu ära, enne kui suur jõulueelne kiire mind endasse neelab.
Eelmisel sügisel oli selline lugu, et mind kutsuti tegema algajate fotokoolitust. Sügasin kukalt ja andsin nõusoleku, et kevadel, kui õues juba ilmad viisakamad, olen nõus koolitust läbi viima. Nii ma siis käisin mitmel pühapäeval õpetamas inimestele seda, mida ise armastan ja oskan. Vahepealne aeg kulus õppematerjali koostamisele, sest koolitada teisi on hea nii, et ise esmalt asjad paberil enda jaoks lahti kirjutad. Kirjutasin, mõtlesin, joonistasin skeeme, uurisin tarkade inimeste raamatuid. No paras ports tööd oli, aga mis eriti hea, siis see, et koolitust ette valmistades saad ise päris kindlasti targemaks. Kordad üle vanad ja teada tuntud tõed, uurid järgi asjad, mida ise vaistlikult tead, aga sõnastada pole osanud. No ja kui materjal endale kokku pandud, on hea tugev tunne õpetada teisi. Planeerisin nii teoreetilist osa kui praktilist ning iga tunni lõpus andsin väikesed kodused ülesanded, mida siis järgmisel tunnil kenasti koos analüüsisime. Koolitus sai tore ja õpilased olid usinad ning huvitatud õppimisest. Igaüks vastavalt oma võimalustele ja ootustele. Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et väiksemates kohtades leidub inimesi, kes viitsivad kirjutada projekte, et korraldada inimestele kursuseid. Väga palju on ju neid inimesi, kes ei saa sõita ennast koolitama Tallinna või Tartusse. Mina olin omakorda tänulik sellele toredale ja kirjule kambale, kes minu koolitustel käisid, sest läbi teiste koolitamise õpib alati ka ise ning boonusena leiab uusi samade huvidega sõpru.
Sellest vahvast perioodist jäid mulle meenutuseks mõned pildid, mis õnnestus õpetamise ja juhendamise vahele klõpsata :)

Ka päris pisikese fotoka omanikul on alati midagi õppida :) ja praktilised tööd said kõik kenasti tehtud.

Vaatamata ülijahedale ilmale, olid kõik rõõmsad!

Vahest ajas parameetritest arusaamine kulmugi kortsutama…

Teolt tabatud õpilane :)

Kõikidel tuli vahelduseks modelli rollis olla, et kaaskursuselased saaksid harjutada pildistamist ning modelli juhendamist ja modell omakorda poseerimist

Meie lõbus ja õpihimuline kamp :) Üks ühispilt sai tehtud esimesel välikoolitusel ja hirmus jaheda ning tuulise ilmaga. Puudu on sealt vaid üks ema tütrega, kes pidid varem ära minema.

Ja meie kevadine pilt peale lõpetamist,siis, kui me avastasime, et võiks ju lõpupildi ikkagi teha :D Paraku olid selleks ajaks osad juba jõudnud ära minna, sest päikeselisel pühapäeval on vaja veeta aega ka perega ja pildile jäid siis need, kes kauemaks lobisema jäid.

Minu armsad ja rõõmsad inimesed :)

Koolitused said tehtud ja mina jõudsin koju koos kauni kollase metstulbikimbuga. Kosutasin ennast mõnusa smuuti ja koduse jäätisega ning läksime meiegi K-ga õue aega veetma.

Praeguseks hetkeks on mul hea meel teada, et kursuslased aktiivselt pildistavad ja mõnelgi neist on ette näidata silmapaistvaid tulemusi. Mul oli rõõm neid õpetada :)

Kuhu aeg läinud on? Eks me kõik teame tegelikult kuhu, aga ikkagi tundub, et kole kiiresti lippab see aeg. Ise jääme vanemaks, lapsed kasvavad suuremaks. No olgu, ise jääme numbrilt vanemaks ja mitte hingelt ja…. õnneks on meil lapsed, kes hoiavad oma vanemaid noorena. Seda muidugi juhul, kui vanemad seda ise soovivad. Soovivad oma lapsi mõista, toetada, ajaga kaasas käia, juhatada teed selles omapärases maailmas ja muidugi neid lapsi väga, väga armastada.
Kui eelmisel aastal tundus laps 10 saades ikka täitsa suur laps, siis sel aastal 11 saades, vaatad…polegi nagu enam last, on neiu. 10 cm ainult veel minust lühem. Kõigest!!!
Sünnipäevadel, kui lapsed saavad jälle aastakese vanemaks, tuleb endal ikka ja alati kallale nostalgia. Kõik tundub nagu eile. See ärevus enne pisikese ime sündi, ootus, väike hirm, nii tuttav, samas nii uus. Kui 11 aastat tagasi kohtusime, siis vaatasid mulle vastu targad ja arukad silmad. Ma ei tea, kuidas beebid oskavad teha sellist nägu, et nende silmades on koos kogu maailma tarkus. Ega vist asjata öelda, et lapsed tulevad siia ellu meid õpetama. Sel hetkel, kui silmad kohtuvad oma vastsündinuga sa aga tead, et juhtugu mis iganes, sa oled alati tema kõrval ja armastad teda. Praegu näen ma enda kõrval juba sõbrannat, nõuandjat, abilist. Minu ütlemata kallist tütart.
Soovin talle õnne ja õnnestumisi. Soovin, et ta teeks kõike seda, mida väga armastab ja teaks, et vahel tuleb teha ka neid asju, mida niiväga ei armasta. Soovin, et ta teeks neid asju mida armastab kirega ja südamega. Soovin, et kõik see, mida ta teeb, teeks teda õnnelikuks ja kui ta ise on õnnelik suudab ta seda õnne ka jagada. Ja mina armastan teda sama kõvasti, kui meie esimesel kohtumisel. Või ei, see armastus on ajaga tegelikult lausa kasvanud :)

Sünnipäevapeod on selleks aastaks peetud. Sõpradega ja lähedastega.

Terve eelmise õhtu hilisööni meisterdasin lae alla kaunistust – sünnipäevalaua kohale. Nüüd ei raatsi enam seda alla võtta. Kohandame varsti kaunistuse jõululikumaks :)

Hommikune hilise ärkamisega sünnipäevalaps oli rõõmus ja roosa.

Esimeseks külaliseks oli oma kallis venna. Kahest vennast see noorem. Temal sobis paremini käia sünnipäevalast tervitamas laupäeval enne suurt tralli, sest pühapäeval oli ees suuremat sorti õppimine. Kevadel ju ees magistri lõpetamine. Krutskeid täis on nad, kui kokku saavad :)

Kõigepealt pisut kudistamist ja siis väike Bondi – poos! Kuidas siis muidu :)

Ja kallistada on vaja palju, palju. Iga päev kokku ei saa, siis tuleb kallistada kohe kõikide päevade eest, mis kohtumiste vahele jäävad.

Kuna me olime juba terve hommiku K-ga koos köögis askeldanud, oli aeg hakata osasid asju juba lauale kandma.

Veidi veel ja külalised olidki saabunud. Mõni jõudis pisut hiljem.

Ah jaa, tuba sai peo ajaks kenasti uue kuue, ehk siis remonditud. Ühte ja teist on veel tarvis muidugi teha. Näiteks organiseerida lae alla siin, kuhu külge saab riputada pilte, mis seinu kaunistaks.

Tordi tegi valmis preilna sel aastal ise. Klassikaline küpsisetort omade salasoovidega ja otsa sai see tilgatumaks. Kaks tükki päästsin järgmiseks päevaks väikestele K vennatütardele.

Kui maiustada, siis maiustada ja mitte väga patuselt. Šokolaadi jagus siia ja sinna, aga täitsa mõnusat tumedat kõrgeprotsendilist. Jääkiivid sobisid hästi :)

Kingituste vaatamine ja kaartide ettelugemine, see meeldib kõigile.

Ja viimaseks söömiseks kodune jäätis marjadega

Pidu kestis tegelikult kaua. Peaagu viimane külaline läks koju mitte palju enne keskööd, aga kahe sõbrannaga kes ööbima jäid, kestis jutuvada ikka päris ööni. Lastel oli lõbus.

Hommik algas järelejäänud sünnipäevaliste hommikusöögiga ja jätkus uue peo ettevalmistamisega.

Kui kõik külalised olid koju läinud, nõud koristatud ja vaikus saabunud, vajus värske 11-ne oma fantaasiamaailma. Harry Potter on praegu väga päevakohane. Neljas osa käsil.

Jaa, akna taga on meil tõesti juba tulukesed säramas. Mitte jõulude pärast, vaid ikka selleks, et valgust ja helgust oleks sel pimedal ajal rohkem. Jõulud…need tulevad niikuinii ja meie ootame neid rõõmuga.