Ja oligi käes reisi viimane päev.
Öösel magasime kõik hästi ja hommik oli nagu ikka – päikeseline. Päevapeale küll tekkisid esimest korda nädala jooksul taevasse ka pilved, kuid mitte sellised, mis päikese ära varjaksid ja ilma halliks teeksid.
Esimene käik hommikul viib ikka söögimajja ja kui kõht täis, vudisime korraks tuppa ning seejärel otsustasime jalutada kõik koos mereranda. Nädala lõpuks hakkas tegelikult tekkima tunne, et midagi ei oska endaga enam väga peale hakata. Pole meist keegi selline lauspäevitaja ja lastega ei hakanud kusagile väljapoole territooriumit väga seiklema minema. Nii me siis jalutasime. Oma hotelli alalt välja, üle tee ja läbi Parrotel Beach-i otse randa.
Esimestena jäid meile kõikjal silma kaktused ja kaktused meile meeldivad.
Peagi paistis meile kätte meri.
Vaatasime ringi siia ja sinna ja lapsed ronisid veidi mängualal.
Väikesed tipsid kastsid korraks varbad vette, aga vesi oli külm ja liivaterad torkisid vist….
….ja nii otsustas pool pesakonnast, et nad lähevad tuppa tagasi. Kui päeval on vesi rannast kadunud, siis seal väga madalas nad ei viitsinud solberdada ja rannas oli vesi külm, mis külm. Nagu eelpoolgi olen maininud, siis vesi läheb talvisel perioodil soojaks alles siis, kui oled korallide kohal sügavikus. Lapsed käisid tagasiteel sõsarhotelli mänguväljakul ja sealt suundusid meie hotellipoolele tagasi.
Meie K-ga jäime seekord randa. Hõivasime kaks lebotooli, pisut pikutasime….
….ja siia juba kupatati meid joogat tegema. Rannajooga toimus seal igal päeval, aga meie sattusime sellisel kellaajal sinna esimest korda. Päris mõnus pooltund oli. Minul jäigi parasjagu kodumail aasta esimene joogatund vahele ja siis oli hea minna ja ennast liigutada. Kusjuures ei olnudki selline päris tilulilu harjutustega jooga vaid tuli pingutada. K avastas järgmisel päeval endal isegi mõned uues lihased peale joogat.
Jooga oli just alanud ja hetke pärast laotasime ka meie sinna oma linad maha ning liitusime seltskonnaga
Edasi otsustasime veidi päevitada, aga kus sa sellega. Varsti olid meie sõbrad roosasärgid jälle platsis ja kutsusid zumbat tantsima. Läksime korralikult kohale. Kuidas siis muidu. Kõik pakutav ja vastuvõetav tuleb läbi teha kogu raha eest. Kodune latinotrenn kestab mul küll 1,5 tundi, aga see pool tundi zumbat oli samuti päris hea.
Peale zumbatamist läksime rannajoonele kõndima ja samas hotellis viibinud eestlastega juttu ajama. Aga vees olid sellised huvitavad karvajalad, kes ronisid igale poole kivide alla ja siis jälle sealt välja. Lillekujulise kehaga ja karvaste kombitsatega. Minikrabisid koos oma kodadega leidsime samuti.
Lõuna ajaks vudisime tagasi enda hotelli, võtsime meie ülejäänud reisiseltskonna sappa ja käisime söömas. Kuna lapsed ei viitsinud enam õues seigelda, läksid nemad tuppa ja meie K-ga vedasime ennast korra basseini äärde. Päev oli juba õhtusse veerenud, ilm kiskus veidi pilviseks ja K ujus sel korral isegi soojendatavas basseinis uhkes üksinduses. Ikkagi sitke Eesti naine.
Kuid…isegi soojendusega polnud see nii soe, et sinna kauaks jääda oleks soovinud. Käisime korra toas riideid vahetamas, imetlesime enda maja kõrval olevaid bugenvilleaid…
….ja läksime varsti üle tee teise hotelli juurde ja randa jalutama ning pildistama. Ikkagi viimane õhtu ja siis on kõige tähtsam merd nautida.
Enne aga käisime külas friikamehel, kellele K tahtis jätta eestimaiset kommi, sest see oli meie laste lemmikonu.
Pikka juttu pole mul siin aga edasi ajada, kuid niipalju ütlen küll, et tegelikkuses meeldis meile Parrotel Beach-i ala palju rohkem. K on ilmselgelt sellest east väljas, et teda meelitaksid aquapargi torud või oli asi ikkagi liigkülmas vees. Vähemalt ise arvas ta küll, et nüüd kui peaks valima, läheks pigem Beach-i hotell, mitte Aquasse. Ega meie Aquapargi hotelli ala oli samuti kena ja tore, aga üle tee naabrite oma tundus ikka meile kuidagi ilusam ja mõnusam. Või on siis asi selles, et naabrite juures on alati parem. Selle postituse pildid ongi suures enamuses tehtud Parrotel Beach-ist.
Nii me seal jalutasime.
Palmid, igal pool on palmid ja loomulikult avaldavad need muljet, kui oled üles kasvanud kuuse-männi maal. Nii sätiti ennast ikka siia ja sinna palmide lähedusse, et tunnetada nende kõrgust ja nõtkust, millega need ägedad puud tuule käes kõikusid.
Meil kasvavad havisabad toas, aga seal leiab neid iga nurga taga.
Kui olime mere äärde jõudnud, kõndisime pantoonsillale.
K-l läksid kohe silmad särama, sest vees oli kõikjal värvilisi ilusaid kalu.
Ja paraku oli K-l nii kahju, et ta ei taibanud snorgeldamise maski kaasa haarata. Tuul oli vaibunud, vesi oli soe ja snorgeldamas oli ainult 1 inimene. Vesi sillerdas päikese käes ja värvilised kalad paistsid nii hästi kätte, et pilt oli lihtsalt muinasjutuliselt ilus. Tagasi hotelli maski tooma polnud mõtet enam joosta, sest päike oli madalal ja varsti pandi sild kinni. Seega nüüd tuleb hulgaliselt kalapilte. Mõned udusemad kui teised, sest nii nad parasjagu sillalt pildistades õnnestusid. Ja muidugi koralle.
Jah, nüüd sai siia kõvasti kala- ja korallipilte, aga merel sõitis ikka laevu ka.
Jah, lõpuks läks ta veel silla lõppu ja kasutas viimast võimalust kalu jälgida.
Oli aeg hakata tagasi randa minema.
Lõpuks nägime üsna randa jõudes veel seda ägedat täpilist kala, kes oskab palliks muunduda. Whittespotter puffer ehk Arothron hispidus.
Olime tagasi rannas….
Kui päike oli loojunud, hakkasime minema vaikselt tagasi oma hotelli poole ja siis märkasime äkki mingit veidrat sudu. Esimese hooga mõtlesime, et ohhoo, äge, kuskilt eiteakust tuli madal udu. Otsustasime minna lähemalt uurima ja siis avastasime, et see udu haises nagu heitgaasid. Panime kiirelt sallid nina ette ja põgenesime üle tee oma hotelli. Väravas küsisime valvurilt, et mis hirmus asi see seal on? Tuli välja, et tavapärane sääsetõrje. Igatahes üpris ebameeldiv kogemus, aga ju siis teistmoodi ei saa, sest ega seegi pole tore, kui putumutukad turistid nahka panevad. Ma ei juhtunud küll õnneks ühtegi sääske kohtama.
Reisi viimane päev hakkaski õhtusse jõudma. Käisime kampas õhtust söömas, siis lastediscol ja lõpuks mingil ajal said kohvrid pakitud ja mindud magama.
Selle päeva lõppu aga veel üks ports pilte teisest päevast, Parrotel Beach-ist, et saaks parema pildi, mis erinevus oli sellel hotellil meie hotelliga.
Ja need toredad linnud peaksid olema siidhaigrud, kuuldavasti farmeri sõbrad ja kes pidid aastatega muutuma aina ilusamaks. Julged ja armsad linnud. Jalutasid omasoodu ja inimesi ei tülitanud.
Taas hommik ja sel korral seisis meil ees perekondlik merereis.
Ärkasime kõik aegsasti üles, käisime sõime hommikust ja läksime peamajja ootama oma giidi. Giidid tulid ise kokkulepitud kellaaegadel hotellide fuajeesse ja korjasid kokku ekskursioonile minevaid inimesi. Lapsed olid veel pisut unised, aga siiski igati valmis seikluseks. Peagi saabus giid, kes sel korral polnud jällegi ei Ahmed ega Muhhamed, vaid hoopis Tah(h)a.
Ah jaa, nüüd järsku meenus, et neid kahte ekskursiooni ostes loeti meile sõnad peale, et passid peavad reisidel kindlasti kaasas olema ja kindlustuspoliisid samuti. Samas kuskil mainiti, et turist ei pea Sharmis dokumente üldse kaasas vedama, sest sinu “pass” on hotelli käevõru ja politsei üldiselt turiste ei kontrolli, kui sa just ise pole tungivalt selleks põhjust andnud. Võta sa siis kinni, kuidas see asi seal käb, sest reaalselt ei olnud reisidel kordagi tarvidust ühtegi dokumenti näidata. Mina ei vaevunud passi kaasas vedama ikka küll, viskasin passikoopia kotti ja asi tahe.
Meie hotelli fuajee üks osa. Seal otse ees paistab hotelli fotograafi lett. Fotograaf ise oli selline naljakas. Suure kasvuga naiselik egiptlane ja tuli kohe esimesel päeval minuga nukke tegema, et tere kolleeg :D Ülejäänud päevadel lehvitas mulle alati sõbralikult, aga ei kippunud tänu taevale meid pildistama. Ikkagi arusaaja inimene.
Sõitsime vana Sharmi sadamasse, kus esimese hooga saadeti meid ühe rannakohviku varjualusesse istuma. Seal räägiti pisut eelseisvast merereisist, näidati kaardil ette laeva eeldatav teekond ja oli võimalus osta endale värvilisi kokteile(nendest ütlesime ära) ning kalade buklette. Ühe sellise ostsin K-le ja teise poja lastele, et oleks ikka põnev kaladel näpuga järge ajada. Tõttöelda oleme nüüd koduski mitu korda piltidelt vaadanud ja uurinud, milliseid kalu oleme Punases meres kohanud. Lõpuks läksime kõik pantoonsillale ja sellelt edasi batuskaafile ehk siis laevale, kus sai “muki kõhus” illuminaatoritest mereelu vaadata.
Pisut aega endale koha valimiseks ja laev või kuidas seda nimetada, suundus merele. Punasele merele, mis oli täiesti ilus sinine.
Mõnda aega siis lihtsalt sõitsime. Jalutasime laevas ringi, vaatasime ühele ja teisele poole ning nautisime päikest.
Sharmi uusim ja suurim mošee Al Sahaba
Järgmisel pildil on näha samasugust kollast batuskaafi, millega me ise sõitsime.
Imetlesime vaateid merelt maismaale, kuni jõudsime nii kaugele, et kõik see rahvas kupapati laeva veealusesse ruumi istuma.
Mis seal siis ikka, hakkasime kalu ja koralle vaatama. Ikka ühelt poolt ja teiselt poolt, läbi väikeste akende. Ka sel reisil oli meil lisaks giidile kaasas fotograaf. Ma tõesti ei tea, kas keegi midagi nendelt pärast osta tahab, aga minumeelest on nad sellistes kohtades pigem nuhtluseks, kui abiks. Ronib terve reisi üle inimeste ja segab rahulikku kalade vaatamist. Kedagi ma talle ekstra poseerimas samuti ei näinud.
Mis mulle meeldis, siis see, et laevuke ei olnud ülerahvastatud. Ikka nii parasjagu, et oli ruumi istuda ja liikuda. Kreeka kogemused olid selles osas pisut häirivad, sest kõik merereisid kippusid olema ülerahvastatud.
Ega sellest reisist, mis kestis hotellist väljumisest kuni tagasi jõudmiseni 3 tundi, polegi mida väga kirjutada. Lihtsalt tore oli olla merel, nautida veealust maailma ja imetleda kauneid vaateid. Pildi tegemine osutus minu jaoks aga parajaks pähkliks. Nende piltide tegemine, kus ma tahtsin kalu pildistada. Mingil põhjusel akna klaas moonutas ja ükski värv ei olnud see, mis reaalsuses nägid. Pealegi olid klaasid paksud, hägused ja udused. Küll aga oli tore niisama vaadata, kuidas kalade ja korallidega läbisegi ujusid vees snorgeldajad ja sukeldujad. Toredad inimesed lehvitasid meile ja lastele tegi see loomulikult nalja.
Kuna me olime all korrusel, siis ega ma ei saanudki aru, kuidas need inimesed julgesid laevale nii lähedal snorgeldada. Minumeelest me olime ju kallastest täitsa kaugele ära sõitnud. Küllap siis nemadki olid mõne laevukesega merele tulnud ja otse laevalt vette sukeldunud. Kaptenid oskavad nende vahel aga oskuslikult suurte raudkolakatega slaalomit sõita.
Kui kalad said vaadatud, läksime tagasi üles ja nautisime kuni randumiseni vaateid.
Selliseid taldrikuid enda pildiga võis seal mälestuseks tellida. Meil ei tekkinud paraku selleks soovi.
Päris vahva oli seal merel ringi sõita ja vaadata. Jälle teistmoodi, kui muidu ja ilm oli õnneks soe, kuigi tuuline. Nagu piltidelt siiski näha, siis K ei kippunud oma sooja tuunikat seljast ära võtma. Väikestel lastel olid samuti jakid peal. Ainult R oli vapper ja nautis sõitu T-särgis.
Venna kaisus
Kaldal ootas kaamel peremehega teenistust….või pigem peremees ootas teenistust ja kaamel pikutas nisama ehk ajas oma asja.
Kui olime merelt tagasi, viidi meid bussiga taaskord organiseeritud osturetkele, kust sai osta erinevaid teesid, kohvi, maiustusi, mett…
Mina soetasin sealt meile ja kodustele-sõpradele jagamiseks mitu erinevat teed, paki kohalikku kohvi ja väga huvitavat datlimett.
Ostud ostetud, läksime meie õue ja jäime ootama ülejäänud bussirahvast.
Päeval on taksojuhtidel tööd vähe
Peale lühikest poodlemist viidi kõik lõuna ajaks tagasi hotellidesse.
Tuppa jõudes, ootasid meid ees luiged :) Eks kui ikka heldelt igal hommikul poetasid dollari kapi peale, sai igasuguseid rätikaunistusi imetleda ja vett toodi rohkem ja isegi lilli pandi vaasi ning kui koridoris toateenindajaga kohtusime, siis ta ikka naeratas meile ja uuris, kuidas läheb ja kas kõik on hästi. Tüüpiline külalislahkus….mina teenin sind, sina rõõmusta(rahasta) mind :P Tõttöelda mul polnud sugugi kahju hommikul seda dollarit jagada. Panime sageli talle ka eestimaiseid komme meeleheaks. Nende palgad on üsna kidurad ja ülalpeetavaid jagub. See on nende elu ja ma ei võta endale õigust seda arvustada.
Linnulennult paistis päevase snäkibaari terrass meie maja koridorist nii lähedal olema, aga tegelikult tuli sinna seigelda üpris suure ringiga.
Tuppa mittevajalikud kotid ära pandud, läksime kõik rõõmsalt lõunat sööma.
Ja nüüd mõned pildid meie söögimajast, kus veetsime aega 3 korda päevas. Aus vastus….nädala lõpuks ei tahtnud ega osanud enam midagi süüa.
Nende laudade taga me siis 7 päeva järjest sõimegi
Koogid
ja veelkord koogid. Igasugused veidrad ja värvilised ja sekka külmutatud tarretist.
Paremal salatid, keskel saialised ja vasakul supid
Igat masti saiakesi ja saialisi
Sellest letist sai hommikul omletti, lõuna ajal ja õhtul makarone
Salatid ja muu värske kraam. Vahest leidsin sealt ka halvaad.
Vallutasime laua
Minu taldrikule jõudsid enamasti hautatud juurviljad, see pruun seal vasakul on baklažaanivorm ja paremal….no võtsin praekala, aga see osutus pooltooreks.
Meie laste lemmik – pannkoogionu/friikamees
Joogipüramiid
Kõhud täis pargitud, võtsime suuna tuppa, et vahetada riided ja minna basseinide äärde lebotama.
K demonstreerib, et siin me siis elasimegi. Meie toa uksepiida vastu ta parasjagu toetubki.
Ülejäänud päev möödus meil siis terve pesakonnaga niiöelda “rannas” ehk siis hotelli basseinide juures. Ei huvitanud lapsi, et vesi oli külm ega midagi. Ikka sulistasid ja lõbutsesid. Vahepeal jälle veest välja päikese kätte sooja ja siis tagasi vette. Kuigi pilte sellest päevapoolest on mul kõvasti, siis siia panen vaid mõned üksikud.
Ja lapsed lustisid mõnuga….kui mina ei tahtnud seal isegi varvast vette kasta :P
Järgmisel pildil on meie pesakond ka tegelikult peal, aga neid peab oskama otsida.
K-le meeldis vist kõige rohkem meist päikese käes pikutada ja lugeda. Mina eelistasin raamatusse sukelduda õhtuti toas, kui ronisin kahe paksu teki alla sooja.
Ja kõige vahele toimusid loomulikult friikate ja pitsalõikude toomised.
Iga päev läheb päike siiski lõpuks looja ja hakkab jahe. Nii me jälle tuppa vantsisimegi. Ühed jooksuga ees, teised löntsides järgi.
Õhtuti olid tegelikult seal peamaja baaris igasugusedmerinevad etteasted.
Kord oli kõhutantsija, kord tuledega mängiv mees ja ühel õhtul oli sinna unine madu kohale lohistatud, aga mina õnneks olin sel hetkel toas. K viibis juures ja mingi aeg tormas tuppa, ise ähmi täis, et madu oli ruumis ja tema ei saanud välja ja nii õudne oli. Noh, õnneks jäi ellu.
Mingil õhtul oli hotelli missi valimine. Otsustasime selles palaganis mitte osaleda ja ütlesime oma kindla ei. Ja mingeid üritusi oli veel.
Lastele toimus tants ja trall igal õhtul ning niisama tantsulka täiskasvanutele oli õhtuti samuti.
Jõudumööda ja nii nagu viitsimist oli, lohistasime ennast siia ja sinna kohalegi, kuid hiljemalt õhtul 11-st magasime kõik nagu notid.
Selline see päev oli ja eelviimane lugu saigi kirja.
Neljas päev oli meil lihtsalt niisama olemise päev. Niisama olema me ju tegelikult Egiptusesse sõitsimegi.
Sel põhjusel ei hakka ma sellest päevast ka erladiseisvat postitust tegema. Sõime ja logelesime, sõime ja logelesime. Mis sellest ikka väga kirjutada.
Mingil hetkel käis K testimas oma uut snorgeldamismaski ja selleks oli meie hotelli rannas suurepärane võimalus. Meie rannariba ei olnud eriline tõmbenumber väikelastele, sest päeval oli vesi pidevalt kusagil vasakul ära ja kuni rifini võis jalutada nii, et vesi ei ulatunud üle hüppeliigesegi(mitte et sinna jalutada võis, kuigi neid ignoore seal leidus, kellele vilistati ja kamandati tagasi). Õhtuks voolas vesi ei tea kust jälle tagasi ja ulatus siis veidi üle põlve.
Jalutasime viisakalt meie silla lõppu ja K läks esimest korda elus snorgeldama ning sattus sellest vaimustusse. Mina jäin siis sinna silla lõppu passima, et lapse peanupp kogu aeg paistaks ja sisimas urisesin….. peab ta nüüd kogu aeg kuskil kaugel ulpima??? Selle asemel, et turvanööri ja sillakonstruktsiooni lähedale hoida.
Tema aga nautis veealust maailma ja veest välja ei saanud teda niipeagi. Korraks tuli silla juurde, jagas minuga oma vaimustust ja ujus jälle eemale. Pärast muidugi seletas, et teistest nautlejatest eemal on palju parem kalu vaadata, keegi ei sega ega ehmata neid värvilisi iludusi. Aga katsu sa siis emana rahulik olla, kui tead, et sinu armas laps on kaldast kaugel ja põhjatu sügavuse kohal. Ikka niheled ja pabistad, kuid….püüad last usaldada ja vähim, mida teha saad….jälgid teda. Ikka selleks, et vähimagi kahtluse korral abi saata. Seal sildade lõpus on õnneks alati üks valvur olemas, kes turistidel silma peal hoiab, aga oma silm on kuningas.
Randa minnes jalutasime Parrotel Beach Resort-i territooriumil ja tagasi läksime samuti naabrite ala läbides, aga sellest pikemalt eelviimase päeva postituses. Siia vaid mõned pildid selle hotellikompleksi tutvustamiseks. Meile seal meeldis.
Sujuvalt olemegi jõudnud viiendasse päeva.
See oli siis see päev, mil otsustasime teha kaasa ühe TezTour-i ekskursiooni. Tegemist oli Ras Mohammedi rahvusspargi(Ras Mohammed National Park) külastusega, koos kahes erinevas kohas snorgeldamisega. Ütlen ära kohe alguses, et päev oli igati tore, aga mõnes asjas oli ka veidi üllatust, sest see väljasõit maaliti meile siiski mõnes osas pisut teistsuguseks, kui see tegeliku oli.
Kõigepealt me sõitsime päris pikalt, sest see looduspark on Siinai poolsaare täitsa alumises otsas ehk siis Siinai ninast väljaulatuval kitsal poolsaarel. Enne bussi sinna suunda keeramist, käisime läbi mõnest hotellist, kust tuli peale veel rahvast. Üks nendest oli Albatros. Tundus päris uhke koht ja suur veepark oli seal samuti olemas. Et kui keegi otsib kohta, kus Sharmis peatuda, siis Albatros tundub igati ok koht.
Reservaat ise paikneb looduskauni ranniku ääres, umbes 25 km kaugusel Sharm el Sheikh-ist lõuna-lääne suunas. Pindalaks on kuskil 480km2. Looduspark kannab täitsa väljateenitult “Egiptuse uhkuse” nime – see on üks omapärasemaid ja kaunimaid paiku Punase mere ääres. Selle lõunaosa rannad on sukeldumis/snorgeldamispaikadena kantud maailma 10 parima hulka.
Bussiga Ras Mohammedi Looduspargi külastamine on tõenäoliselt üks huvitavamaid Sharmist tehtavaid ekskursioone. See ekskursioon on ühteaegu rikas nii veealuse maailma kui ka looduspargi kaunite maastikega tutvumise poolest. Saab näha nii mere- kui kõrbevaateid.
Rahvuspargi rannajoon meenutab inimese pea profiili ja sellest ka nimetus ” Ras Mohammed”. Emakeeli siis “Muhamedi pea” või ” Prohveti pea”.
1989. aastal sai see hämmastav paik Egiptuse esimeseks rahvuspargiks. Tuntud meresügavuste uurija Jacques-Yves Cousteau pühendas lõputult palju aega uurimaks korallimetsi, mis on laialipaisatud mööda tervet looduspargi rannajoont. Korallimaastik sisaldab umbes 150 erinevat koralliliiki, kus elab tuhandeid korallikalu. Snorgeldades ja sukeldudes avanevad looduspargis ääretult kaunid vaated.
Looduspark pole muidugi kaunis vaid veealuse maailma poolest, kus on koralliaiad ja uskumatult värvikirevad kalad. Kaunid loodusvaated avanevad ka nendele, kes eelistavad liikuda vaid maismaal. Muistsed korallrifid, mille vanus on umbes 2 miljardit aastat, on tõusnud merepinnast kõrgemale ja sobivad oma veidral moel kaitseala maastikku.
Aknast pildistatud kaamelimamma oma kaamelititega
Kui nüüd rääkida veidi kaamelitest, siis soe soovitus on ühtegi sellist isendit mitte auto alla ajada. Iga kaamel on beduiinidel rangelt arvel ja kui kaamel jääb kellegi auto alla….no siis tõstab isegi politsei käed üles( oled sa süüdi või mitte) ja beduiinile tuleb maksta päris suur summa kahjutasu. Kaameleid kasutavad beduiinid igasugusteks asjadeks- kaamel otsib üles koha, kus on maa all vett. Kaamel kannab sinu kraami või sind ennast. Kui kaamel lihaks tehakse, saab süüa terve beduiiniküla, sest külmkappe neil kõrbes pole.
Beduiinid on muidugi veel omaette teema. Saime teada kuidas eristada rikast beduiini vaesest ja kuidas beduiinipojale ema naist valib. Saime teada, miks egiptlane ja beduiin ei soovi isegi ühel pool tänavat liikuda, rääkimata ühes kohvikus söömisest. Saime teada, et vaatamata sellele on Siinai poolsaare beduiinid sõbralikud ja teevad turismiga koostööd. Enamus neist tegelevad karjakasvatusega, aga kust tuleb rikastel beduiinidel raha…..noh, tõenäoliselt narkootikumidest ja relvadest, väidavad kohalikud. Beduiinist mees kannab pikka valget rüüd ilma aluspüksteta- palav on ju. Beduiinist naine, kannab musta rüüd vaatamata palavusele ning kõnnib oma mehest paar sammu tagapool, pea maas. Miks? Sellepärast, et vari on must ja naine on mehe vari. Beduiini naised käivad tegelikult kodust väljas üldse väga harva. Beduiinidel pidi olema väga hea tervis. Nad ei tea mis on vähk ega muud tänapäevased haigused, sest nad elavad eraldatuses väga tervislikult ja keemiavabalt.
Meie esimene käik peale bussi istumist viis meid tegelikult hoopis sukeldumiskeskusesse. Sealt sai endale soovi korral laenutada tasu eest kalipso, lestad ja snorgeldamismaski. Turvavesti võis võtta tasuta ja seda soovitati soojalt, kui on vähegi tunne, et pole kõige kõvem ujuja. Me siis K-ga mõtlesime veidi selle asja üle, et mida me laenutame….üks mask oli meil olemas, teine tuli laenutada. Lestade üle me läksime vaidlema, sest K arvas, et neid pole vaja, mina jälle vastupidi, et kui tund aega vees olla, siis on lestadega lihtsam. Vaidluse tulemusena me igatahes lestad võtsime ja see oli hea. Viimasena arutlesime kalipso vajalikkuse üle. Minu emainstinkt arvas, et sellega oleks soojem pikalt vees olla ja lõpuks K sellega ka nõustus. Õigus mul oligi, sest kui oled ikka vees tund aega, siis võib jahe hakata küll, aga eriti vastik on välja tulles, kui tuleb liikuda kõva tuule käes, mis pole üldsegi soe. Riideid vahetada aga osade tegevuste vahel seal kuidagi ei saanud. Sinna laenutusse jäi meil ports raha, aga ilma selle investeeringuta oleks olnud üpriski ebamugav olemine.
Varustus olemas, riided vahetatud…. sõitsime esimesse peatuskohta ehk siis sinna kus oli mõnus lahesopp ja mindi kaldalt esimesele snorgeldamisele. Kaldalt vette minek on eriti mõnus nendele, kes ehk pelgavad laevalt otse sügavasse vette minemist/hüppamist. Kaldalt vette minnes muidugi tuleb suure sügavusega silmitsi seista samuti üpris ruttu, aga see on tunde küsimus. Kellele kuidas meeldib.
Marsa Bareika oli vist selle koha nimi, kust meil toimus esimene vetteminek. See oli siis enne seda rahvuspargi poolsaare nina üks vaiksem lahesopp.
Mehed kamandati bussist välja, kardinad tõmmati ette ja naised said oma ujumisriided selga panna. Meie K-ga olime ettenägelikud ning panime triksid selga juba sukeldumisbüroo tualetis. Nii jäi meil üks ebamugav sebimine vähemaks. Kalipsod tõmbasime peale ja õue.
Hetk enne snorgeldamist. Eemalt paistab laht ja sealt me vette läksimegi
Oo, milline tuul meid vastu võttis, kuid vees oli õnneks mõnus olla ja seal ei seganud tuul üldse. Ah jaa, bussis oli meil kaasas peale giidi üks tüütu tegelinski. Giid oli tore ja rääkis palju põnevat ja tema nimi ei olnudki Ahmet ega Muhamed…. oli hoopis Ibah. Aga see tüütu putukas, see oli üks mingi fotograafihakatis, kes osutus vägagi tüütuks. Tema ülesanne oli sellel reisil kõiki inimesi ohjeldamatult ja mõõdutundeta pildistada, filmida ja pärast see plaaditäis kräppi sulle maha müüa 10 dollari eest. Ilmselt mõni lõpuks selle plaadi ka võttis, kui soovis oma seiklusest mingeidki mälestusi ja ise pildistada ei viitsinud. Minul vastupidi enamusest oli aga kaamera kaelas ja üldiselt me pildistame ise seal kus tahame ja nii nagu tahame ilma selleta, et igasuguseid piinlikke kaadreid meist oleks pärast suvalisel jorsil arvutis. Vahepeal see vennike vägivaldselt tiris K talle poseerima ja tahtis meile kangesti oma oskusi demonstreerida….aga no ei olnud seal näha seda, mille eest ma oleksin soovinud raha maksta ja palusin teda viisakalt K rahule jätta. Ma võin ju aru saada, et K oli bussi ainuke noor huvipakkuv naisinimene, aga…ta on ikkagi laps ja selle üle, kas teda pildistatakse, otsustan esialgu mina. Saaks veel aru, et see aktivist oleks tulnud meiega vee alla pildistama….. aga seda ta ju ei teinud :D
Enne sukeldumist muidugi tegime vaid paar pilti, siis panin kaamera kotti ja suundusime vee äärde snorgeldamiseks valmistuma. Natuke kahju on, et K ei soostunud oma telefoni hermeetilisse kotikesse panema ja vee all pilte tegema….oma telefon oli talle armsam, kui vajadus riskida ja kaladest pilte teha. Muidugi ei tea, kas oleks ka mõne hea kaadri üldse saanud, sest ega tema vanake telefon teab mis head pilti ei teegi.
Mina muide erinevalt K-st võtsin igaks juhuks endale turvavesti ikka ümber. Mind millegipärast ei vaimusta teadmine, et olen tund aega hirmus sügavas vees ja mul pole aimugi, kas ma ikka olen piisavalt vastupidav ujuja. K on seevastu nagu kala vees. Kaldal ühesõnaga instruktor rääkis meile ära elementaarsused ja siis läksimegi kohe vette. Lestad jalga ja minekut. Kõik kenasti instruktori ümber ja sabas. Temal oli üks päästerõngas ka abiks ja minusugused nõrgukesed hoidsid selle ligi. K hulpis kuskil eemal ja see tekitas minus muidugi pideva vajaduse võtta pea veest välja ja uurida, kus ta asub ja kas peanupp on ikka olemas.
Aga see vetteminek. Mina, kes ma polnud elusees snorgeldanud ja sellist üle näo maski pähe pannud….jõudsin vaid korraks mõelda, et huvitav, kas mul ikka õhku jagub piisavalt selles tulnukamaskis…ja äkki olingi juba kaldast kaugel ja sügavas vees. Noh, jäi vaid üle meenutada Karlssoni kuldseid sõnu ja öelda endale – rahu ainult rahu. Siinkohal tahaksin tänada oma joogatrenni, kus olen õppinud normaalselt hingama ja lõdvestuma. Stabiilse rahuliku hingamisega sain kiiresti oma kergest ärevusest üle ja edasi oli ainult puhas nauding. Mul oli laenutatud mask, aga õnneks pidas see ka korralikult vett. Seal vee all on muidugi kirjeldamatu ilu. Instruktor oli väga aktiivne ja kogu aeg hõikas meile, kui kuskil mõnda ägedat kala silmas või siis sukeldus sügavale ja näitas näpuga midagi või kedagi põnevat. Kilpkonni ja haisid me kahjuks ei näinud, aga näiteks pirakat tuunikala, Nemot ehk klounkala, kes ei karda kõrvetavaid meremoone, vaid elavad nendega koos, raisid, sinikalasid, ingelkala, lutjaane, papagoikala ja muid igasuguseid huvitavaid kalu, kelle nimesi ma ei tea, oli seal kõvasti. Rääkimata imelistest värvilistest korallidest. Katsuda ei soovitata kalu ega koralle aga küll, sest kalad on üpris paljud mürgised ja korallid teravad või kõrvetavad. Seda enam, et korallid on looduskaitse all ja nende näppimine, nendel kõndimine ja kaasa võtmine on lausa karistatav.
Aga…tunnikese pärast olime kogu kambaga(õnneks oli kamp väike ja snorgeldamagi ei tulnud kõik) kaldal tagasi ja läksime rätid ümber bussi. K-l oli kõht tühjaks läinud ja niikui istuma sai, hakkas nosima hommikusöögilt kaasa võetud saiakest. Teadagi, tund vees seiklemist teeb näljaseks. Muide snorgeldades jääb põhiline töö jalgadele, sest käsi ei soovitata väga liigutada. Muidu ehmatab kalad eemale.
Esimene snorgeldamine tehtud, sõitsime rahvuspargi väravate poole ja neid nimetatakse Allahhi väravateks. Kuni me sinnapoole sõitsime, tegin bussi aknast pilte.
Allahhi väravad on üpris omapärane ja originaalne ehitis, või kuidas seda suurte kamakate kooslust üldse nimetada. Tee, mida mööda kurseerivad bussid turistidega, oli ehitatud 1967. aastal puhkenud Araabia – Iisraeli konflikti ajal, mis kandis nimetust ” Kuuepäevane sõda”. See tee omas sõjalis-strateegilist tähtsust. Peab mainima, et rahvuspargi aladele ei tohi praegusel ajal midagi ehitada, isegi asfaltkatet ei tohi teele teha, aga samas on seal poolsaarel hulgaliselt erinevaid militaarehitisi.
Üks sõjaväelise otstarbega müür keset kõrbe
Allahhi väravad on loodud mälestusmärgina saabunud rahu auks. Kui neid vaadata Egiptuse poolt, siis kivid moodustavad araabia keeles sõna “Allahh”, aga kui vaadata kamakate poole Iisraeli poolt, loeb sealt välja sama, kuid jidiši keeles.
Mina olin ka seal, nagu paistab
See koht on siis selline puhas turistikas, kus tehakse pilte. Ilus oli seal. Ääretu kõrb, meri ja need kivid. Ja muidugi tuuuuuul, vinge tuul. See polnud märgade riietega just kõige meeldivam, aga elasime üle. Muidugi oleksime me tahtnud seal olla pisut kauem, sest nagu ikka nendes turistikates on sageli ilus, aga aega antakse vähe ja inimesed on pidevalt jalus. Jäingi õue suhteliselt viimaseks, et saaks ilma kaasturistideta pilte teha ja ühe pildi pealt pidin ikkagi lõpuks mõne inimese ära kaotama. Oleks aga aega olnud…eks siis oleks seal rohkem ringi luusinud ja uudistanud.
K püüdis suurt kamakat eest lükata, aga rammu jäi väheks
Ja veel mõned vaated sealtsamast kõrvalt.
Edasi sõitsime vaatama kahte asja- maavärina tagajärjel tekkinud lõhesid ja mangrooviroostikku.
Maavärinad tekitasid siin mitmeid veega täidetud geoloogilisi maakoore lõhesid. Päris võimsad ja sügavad on teised. Kohalikud ütlesid, et nemad pole täit sügavust ära mõõta suutnud ja et peale 10 km läks igatahes sügavus veel edasi. Vesi on seal aga puhas ja elama pidid seal vaid pisikesed pimedad krevetid. Laiust on nii piisavalt, et üle hüppama üldiselt ei kipu.
Suur lõhe maakoores
Mangroovipuud
Reservaadi mangrooviroostikud väärivad erilist tähelepanu. Võib-olla on need puud tavalised ja vähenõudlikud, kuid tahe elada peab olema taimes ikka väga suur, kui tal õnnestub soolases vees kasvada, seda magestada ja veel nii, et sool ilmub tema lehtedele. Jah, see puu on austust väärt. Mangroovipuudest on saanud kodu paljudele väikestele krabidele, kes on oma pesad puu juurte vahele pununud. Siin võib kohata ka majesteetlikke valgeid ja musti haigruid, rändlinde, kes siin oma poegi hauduvad.
Kuhu viib see kõrbetee keset liivaväljasid…
Reservaadi üks imedest on Soovide järv. Selle järve moodustavad ainulaadsed soolaallikad, selle koostis on soolaga küllastunud samamoodi nagu kuulsa Surnumere veed. Lisaks on sellel järvel ka maagiline omadus – sinna 3 korda sukeldudes esitatud soov saab tingimata täidetud. Seda pidavat olema kinnitanud paljud turistid, kes on usaldanud oma kõige kõigemad soovid Ras Mohammedi maagilisele järvele.
Noh, soovide täitumise asjaga on nagu on. Selle järvega oligi meil see üks “üllatusmoment”, mis erines lubatust. Meile reisi müünud giid lubas selles piimvalget ja väga sooja vett. Sellist, et ei taha kohe väljagi tulla. Eeee, no pigem oli olukord selline, et ei tahtnud nagu sisse minna. Imeilus järv, ausalt, aga külm ja karge nagu Eestimaa allikas. Bussi tagasi minnes, küsisid naerusuised giid ja instruktor, et kas me ei tahtnudkui sukelduda, et soovid täituksid? Ütlesime neile siis vastu naeratades, et eelistame oma soove täita siiski ise. Järv ise aga….imeilus, ole nagu Maldiividel. Säravtürkiissinine vesi ja valge liivane põhi. Kui seal pikemalt saanuks olla, oleksin ümber järve traalinud ja kusagile kõrgemale roninud, et paremaid vaateid jäädvustada. Tegelikult kui kaarti vaadata, siis ega ta nüüd otseselt järv ka ei ole, täitsa merega ühenduses. Seega matkata mööda järve kaldaid oleks saanud mitte ümberringi vaid servast serva.
Võimalik, et suvisel ajal on see järv neil tõesti soe mis soe, aga talvel….ei tänan, ujuma ei kutsu. Kuigi peale vaadates….kohe kindlasti tahaks sukelduda. Ja soolane oli see järv tõepoolest. Arvestatav soolakiht oli pärast jalgadel täiesti olemas. Pidi olema ka tervistavate omadustega.
Tagasi bussi. Meie oma see pisike kollane.
Kui kõik need kohad olid läbi käidud, sõitsime pisut edasi. Teise ja ühtlasi viimasesse snorgeldamise kohta. See asus nüüd päris poolsaare tipus, oli avatud kõikidele tuultele ja tõepoolest, tuulepuudust seal ei olnud.
Kõigepealt läksime mere äärde ja panime oma saunalinad liiva peale laiali…..iga nurga peale raske kivi. Vastasel juhul oleksid veest tagasi tulles ehtinud rätikud juba kusagil kaugemal kõrbemägesid või hulkuvat kaamelit. See kasutegur oli samuti olemas, et sel viisil kuivas rätik eelmisest kuivatamisest kenasti päikese ja tuule käes ära. Fotoaparaat jäi meid ootama bussi salongi, seega pilte sellest tegevusest ei tule.
Ühesõnaga olime jälle seikluseks valmis. Pidime minema põlvini vette ja panema lestad jalga. Ohsamait, kui külm see vesi oli!!! Päris ootamatu, sest eelmises kohas seal lahesopis, oli vesi soe. Õnneks instruktor oli meid hoiatanud, et põlvini vees on külm, aga niikui jõudsid veidi edasi korallide kohale, läks vesi uskumatult soojaks.
Mina sain lestad kiiresti jalga ja jäin selg mere poole seisma, et aidata K-le teine lest jalga, sest see sinder otsustas pisut lapsele vastu hakata. Selle ajaga olid teised snorgeldajad koos instruktoriga merele ujunud ja mina ei näinud seljaga nende poole seistes, kust kaudu nad merele liikusid. Loomulikult keerasin kohapeal ringi ja kohe otse neile järgi ujuma…..ja siis olin silmitsi sellega, et põlvedel oli kole valus(hea, et kalipso seljas oli, sest muidu oleks kõhul ka valus olnud). Instruktor muidugi kohe märkas seda ja karjus eemalt, et maadam, maadam, ära sinna küll mine. Eeee ega ma ei taht enam ise ka edasi liikuda, aga ei saanud kohe aru, kuhu ma üldse saaks või peaks siis liikuma. Õnneks oli K mulle lähedal, pani maskiga pea vee alla ja vaatas, kust läheb tühi korallideta rada mere poole. Mina siis lihtsalt liuglesin ettevaatlikult sinnapoole ja saingi korallide pealt minema. Aga nad suslikud olid ikka väga kalda lähedal, sest vett oli selles kohas mul napilt üle põlve alles. Kogemus ei olnud just meeldiv, aga jäin ellu.
Ujusime teistele ruttu järgi ja hakkasime edasi liikuma. Põhi jäi meist aina kaugemale, veealune maailm läks seevastu aina kaunimaks. Seal avamerel nüüd aga ei olnud kaugelt nii mõnus olla, kui eelmisel snorgeldamisel lahesopis. Tuul oli vali, lained laksasid kogu aeg kõrvadesse ja kuna kõik ujujad tahtsid sellepärast hoida ennast instruktori päästerõnga lähedale, oli ka ebamugav sebimine. Üks noor mees arvas heaks pidevalt oma lestades jalgu minu kõhu alla toppida ja mul tuli siis tema kepsudega võidelda. Pikapeale hakkas maski vahelt vesi sisse immitsema, mis tegi olemise ebamugavaks ja suu soolaseks. K-l õnneks meie hea kvaliteediga mask pidas vett hästi, aga sel korral hoidis isegi tema meie lähedusse, sest lainetas üsna tugevalt ja ei tundunud väga turvaline üksi eemal olla. Kui olime üle poole tunni kaunist veealust maailma uurinud, hakkas üks venelanna hädaldama, et külm on. Meil külm küll ei olnud, aga meil oli ka arukust laenutada kalipsod selga, erinevalt lõdisevast venelannast. Siis tegi instruktor otsuse, et ei hakka kulutama teist poolt tundi vastu tuult tagasi ujumiseks ja lõikame kohe otse üle korallide kaldasse. Ehhee, see oli korralik hirmukogemus, eriti kui alles äsja olid korallidega lähemalt tutvust teinud põlvede abil. Isegi K ütles pärast, et hoidis lausa hinge kinni. Kui sügaviku kohalt ära keerasime, olime ju kohe suhteliselt korallide kohal ja kuigi vesi võib kauguse osas petta, tundusid korallid täitsa kõhu all olevat. Üle jäi meil lihtsalt rahulikult hingata ja mitte üleliia sipelda. Pigem tuli liuelda. Aitasin instruktoril ujumisrõngast kalda poole tirida, et saaks kogu kamba endi järel kuivale maale juhtida. Viimases lõpus märkasin, et instruktor kaapis juba käega põhja paremaks edasisaamiseks ja püüdsin teha sama. Lõpuks olime kaldal, väsinud ja räsitud ja rätikute juurde tuli tagasi minna mööda liiva ja vastu tuult päris pika maa. Ütlen ausalt, ei olnud väga meeldiv. Ja siis veel enne rätikuid ründas meid see tüütu fotograaf oma kaameraga :D Sokutas meile kätte väikeseid krabisid ja tahtis pilte teha. Meil oli paraku ainus mõte saada sealt külma tuule käest minema rätikute juurde, et need endale ümber võtta ja kõrvadest vesi välja kuivatada. Krabid olid muidugi nunnud.
Veest väljudes avastasin, et olin suutnud oma sõrme haavata. Küllap siis seal lõpus liiva kaapides. Pool küünt oli maas ja sõrm verine. Näitasin instruktorile siis keskmist sõrme, et ehee, ei tea kuidas, aga on katki ja verine. Tema pani mulle tupsu joodiga peale, andis paar plaastrit kaasa ja soovitas restoranis käed ära pesta ning plaaster otsa panna. Nii ma tegingi.
Aga ka ebamugavatel asjadel on õnneks kalduvus varsti läbi saada. Võtsime rätid, panime need pähe ja lidusime bussi…..riideid vahetama. Buss sai liiva ja märgi kalipsosid, lestasid ja maske täis. Edasi sõitsime tagasi laenutusse, andsime asjad ära ja viimane tripi osa oli juba soojas ja kuivas. Ehk siis suundusime Sharmi parimasse kalarestorani Fares.
Restoran oli meie saabumiseks loomulikult valmis. Käed puhtad, istusime lauda, kus meid ootasid juba naanitaolised tooted ja hulk erinevaid määrdeid.
Kuni võtsime kerget einet, hakati tooma lauda mereandide suppe. Supp oli oivaline. Tõepoolest, nii head mereandide suppi pole ma varem juhtunud sööma. Isegi laps sõi isukalt ja nautis( ega ta ei pirtsutagi kunagi toiduga).
Supile lisaks toodi muidugi veel praad kohaliku kala, kalmaaride ja hiidkrevettidega + riis.
Kõik maitses hästi ja oli meie reisi hinna sees. Maksis hinnakirja järgi selline pikk päev 60 dollarit ja soodustusega saime selle endale osta Tez-i sünnipäeva puhul 45 dollarit inimene. K on nüüdsest klassifitseeritud samuti inimeseks, mitte enam lapseks ja temagi eest tuleb maksta täie rauaga. Ei mingit laste hinda.
Kuni meie nautisime head sööki, puhastati ära buss ning kui meie sinna tagasi läksime, et hotelli sõita, polnud seal enam mingit liiva.
Tagasisõit hotelli kulges vaikuses. Pikk päev oli inimesed ära väsitanud. Elamusterohke ja huvitav päev.
Veel üks vaade Albatros-i hotelli Aquapargile
Teel hotelli bussi esiaknast
Jõudes tagasi hotelli, läksime esimese asjana vaatama, kuidas meie teisel poolel seltskonnast aeg on kulgenud. Nendega oli õnneks kõik hästi ja said päeval mõnusasti ringi liikuda, söömas käia ja basseinide ääres seigelda.
Peale õhtusööki läksime suure R-iga jalutama ja kõik 3 väiksemat reisiselli ehk siis tüdrukud, jäid hotelli mängima. Jalutasime targu kahe sõidusuuna vahelisel palmidega ääristatud teel, et olla eemal hõikuvatest müügimeestest. Jalutasime ühes suunas üsna mitmeid kilomeetreid ja pärast tagasi. Niipalju käisime üle tee poodide pool, kui et ostsime apteegist ühed silmatilgad, mis R pidi tellimusena Eestisse viima. Maksavad need seal naeruväärselt vähe. Umbes 80 eurosenti.
Kaunistatud kaamel teel koju
Rixos
Piirkonna kalleim hotell Rixos
Sissesõit ühte hotelli
Kaheksajalg haljastuses
Kaamelid lähevad koju päevaselt tööpostilt rannast
Terve reisi ajal juhtusime nägema ainult ühte kassi
Õhtu oli nagu õhtu ikka. Meelelahutus, õhtused protseduurid, raamat ja hea uni.
Mis aga puudutab minu korallihaavu….siis ega nad ikka veest välja tulles väga kenad välja ei näinud. Katkised, kriimulised ja kupla paistetanud. Õnneks oli mul mingil põhjusel bussis kotis ülihea Mary Kay mesilasvahaga kreem ja sain seda kohe peale määrida. Paistetus ja punetus tõmbasid päris ruttu tagasi. Õhtul ja ülejäänud päevadel aga määrisin haavu mitu korda päevas CoralClub-i hõbedageeliga ja Eestisse tagasi jõudes olid põlved üsna ilusad, kuigi mind hirmutati, et korallivigastused paranevad halvasti ja kaua. Õigete vahenditega ravides ununevad kõik haavad tegelikult väga kiiresti.
Kel huvi ja keeleoskust, siis panin siia kaks linki, kust saab vaadata just seda, mida meie sel päeval nägime.
Hommikul ärgates on ikka hullult mõnus tunne näha aknast säravselget taevast ja olla kindel, et õues on soe ja paistab päike. Mõnus, mõnus ja veelkord mõnus. Isegi siis, kui ööd on siin mustad ja külmad. Ikkagi on puhas rõõm avastada ennast hommikul päikeselises kohas.
Laste toas oli paraku jälle kehvalt magatud öö palavikus lapsega. Sestap otsustasime, et täna veedab ta enamuse päevast toas ja väljas käib ainult söömas. Hommikuks oli õnneks küll palavik maas ja etteruttavalt võin öelda, et rohkem see pahalane meie lapse juurde tagasi ei tulnudki.
Kõigepealt läksime kõik koos hommikust sööma ja peale seda sättisime meie K-ga ja noorema M-iga ennast peamajja ekskursioonibussi ootama. Meeleldi oleksin saatnud koos lastega sinna tuurile hoopis suure R-i, aga paraku ei olnud haige lapseke nõus oma issist lahti laskma.
Nii-siis, kell 8.50 olime peamajas ootel ja minul oli vaid üks mure. Meil polnud vett kaasa võtta, aga teadagi, lastel tuleb janu peale. Eelmise õhtu vesi oli meil kõigil otsas, aga uut vett polnud veel toateenindus jõudnud tuua. Läksin siis lönt-lönt retseptionisse, et teate mure on. Lastega linnaekskursioonile minek ja vett oleks vaja. Noh, tuli välja, et see polegi neile seal kuigivõrd lihtne ülesanne. Hotellis on vist kõik veepudelid toateeninduse valduses ja polnud sel onklil meile veepudelit anda. Kui küsisin, et kas tõesti on nii keeruline kaks pudelit vett saada….siis mees letis ohkas ja ütles, et kohe toob. Tõigi….aga lahtiste korkidega pudelid. Tõstsin oma kulmud nii kõrgele, kui need läksid ja tegin silmad suureks….aga mees ütles sellepeale, et neil retseptionis on hea vesi.
Eh, no kust ma seda uskuma pean…..ei olnud mina küll nii julge, et seda lastele juua anda. Otsustasime, et parem püüame hakkama saada ja esimesel võimalusel ostame linnas mõnes poest vett. Õnneks oli meil kolmepeale pool pooleliitrist pudelit vett siiski olemas hädapärase janu kustutamiseks.
Peagi oli kohal giid, kes kontrollis meie nimed oma nimekirjast üle ja läksime bussi. Teistest hotellidest olid inimesed juba peale korjatud, seega algas kohe sõit kuurortpiirkonnast Sharmi linna poole. Vähemalt mina olin põnevil ja lootsin palju näha. Lapsed ei osanud tõenäoliselt midagi oodata. Nemad lihtsalt vaatasid ringi.
Esimene peatus toimus Rahu väljakul, kuhu on püstitatud suur monument nimega ” Rahu kogu maailmale”( Peace Square) Avatud märtsis 2015. Monument on ümbritsetud valgus-muusikalise purskkaevude ringiga ja pimedas on see väga vaatemänguline.
Selle monumendi ehitusse annetas ärimees Nasser Abdel- Latif 25 miljonit Egiptuse naela. Konstruktsioon koosneb suurest maakera mudelist kaheksa tiivaga, mis osutavad erinevatesse ilmakaartesse ning sümboliseerivad jumalat nimega Ra. Monument on ehitatud mustast graniidist alusele, mis läheb üle lootose õieks. Konstruktsioon on kantud Guinessi rekordite raamatusse, kui suurim metallist kunstiteos.
Selle monumendi juures käivad alati kõik maailma presidendid, kes Sharm el Sheikh-i külastavad ja sinna viiakse ka kõiki külalisi.
Mis oli meile alguses üllatav siis see, et bussist väljudes võttis meid vastu hull hais. Pärast saime teada, et see oli tingitud taimede ja muru kastmisest, mida tehakse vähemalt 2 x päevas ja enne meie saabumist oli just olnud päeva esimene kastmine. Kastmine toimub aga reoveega ja sellest ka üpris ebameeldiv hais. Kui poolsaarel oma vett pole, siis midagi pole teha….kõik istutatud taimed peavad saama “aromaatset bioväetatud” vett.
Igatahes oli see päris võimas ja huvitav monument ja populaarne turistifotode tegemise paik.
Järgmisena viidi meid vaatama ühte suurt ja valget mošeed. Meie valgevenelannast kohalikuga abielus olev ja aastaid seal elanud giid rääkis meile veidi mošeest ja siis lasi meid ringi jalutama. Sisse sinna ekskursante ei lasta, sest kunagi olla mingid sellid seal kaklema läinud ja edaspidi said uudishimulikud imetleda mošeed vaid väljast.
Tegemist on Al Salam – i nimelise mošeega, mida nimetatakse ka Rahu mošeeks. Asub Sharm el Sheikh-i tsentraaltänava ääres, kuigi suhteliselt äärelinnas. Mošee avati 12. detsembril 2001. aastal ja see on Sharm el Sheikhi suurim ja tuntuim mošee. See kaunis hoone on ehitatud itaalia marmorist ja katused on smaragdrohelised. Mošeel on kõrge mitmetahuline minaret. Mahutama peaks hoone korraga 1000 palvetajat.
Mošee ehitust rahastas ärimees Hussein Salem, kes oli toonase presidendi liitlane ja mõttekaaslane. Ta lasi selle ehitada tänapäeva standardite järgi ja andis üle president Hosni Mubarakile, kes oli ametipostil aastatel 1981- 2011. Kui Salem kuulis, et presidendil oli plaanis pidada ühte väga suurt pidustust palee kõrval, mis oli planeeritud mošee ehitusplatsile väga lähedal, lasi ta viimase valmis ehitada rekordkiirusel – umbes kahe kuuga. Võib vaid ette kujutada, mis sebimine sellel ehitusel sel juhul toimus. Ehituse üldmaksumuseks kujunes 2 miljonit Egiptuse naela.
Algselt kandis mošee presidendi nime, aga hiljem nimetati ümber Rahu mošeeks. President ise oli samuti sage mošee külastaja. Rääkides reisi ajal kohalikega, meenutavad nad seda presidenti hea sõnaga ja praegune neile üldse ei meeldi.
Mošee on seest konditsioneeritud. See on suurim ja tuntuim mošee Sharmis ja kuni aastani 2007 käis seal palvetamas väga palju inimesi. Kui aga linna südamesse,(kus elab suurem enamus Sharmis töötavaid inimesi) ehitati uus ja veel suurem Al Sahaba mošee, jäi Al Salamis palvetajaid kõvasti vähemaks. Seal käivad põhiliselt taksojuhid ja möödasõitvad inimesed ning rohkem rahvast on reedestel päevadel. Sageli käivad seal palvetamas tähtsad ninad, kubernaatorid ja paar korda on käinud praegune president Abdel Fattah el-Sisi.
Märtsis 2015 toimus Sharmis rahvusvaheline majandusfoorum ” Egiptuse tulevik”, kus otsiti investeeringuid Egiptuse majandusse. Foorumist võttis osa väga palju mõjukaid inimesi ja riigipäid. Kuna see foorum viidi läbi Al salam-i mošee lähedal, käidi seal ka palvetamas. Koht läbiviimiseks valiti sinna lähedale teadlikult, kuna mošee on esinduslik ja piirkond rahvavaene – sel viisil oli lihtsam tagada turvalisust.
Et siis selline on Rahu mošee lugu. Ehitis on muljetavaldavalt ilus ja tegelikult oleks tahtnud ikka väga sinna sisse piiluda, aga või sa saad, kui osad kodanikud otsustasid kunagi seal kukepoksi korraldada. Vaatasime lastega seda siit- ja sealtpoolt ning varsti läksime bussi tagasi.
Tsentraaltänav mošee kõrval.Tegelikult ega Sharmis muud peateed väga polegi. See üks ja sama käib ringiratast ja kui sedamööda muudkui sõita, oled lõpuks samas kohas tagasi.
Kohe mošee kõrval on laste teemapark Hollywood. Seal on palju erinevaid atraktsioone ja ülisuuri dinosauruseid, kes teevad nendele lähenedes hääli. Ei olnud küll kellegi käest küsida muljeid, aga giid väitis, et õhtul pidi see lahe koht olema.
Maastikukujundus
Edasi sõitsime linna poole ja möödaminnes näidati meile paremale ja vasakule, et sealpool on Soho square ja sealpool on Naama Bay jne…..ja tegelikult sellega kogu linna tutvustamise tuur piirduski. Tõttöelda tekitas pisut pettumust. Aga noh, tasuta värk(kaudselt), mida sa hing siis saada loodad.
Edasi toimus organiseeritud poodlemine ilmselgelt giidide ja kaupluste vahelise kokkuleppe poodides. Noh, see oli rohkem kui läbipaistev ja tegelikult tehakse nii enamuses riikides, et on kohad, kuhu viiakse turistid ja tooja giid saab selle eest oma nutsu tasku pista. Loomulikult saab samu või sarnaseid tooteid osta ka tänavalt mõnest tolmusest kauplusest ja ilmselgelt on seal hinnadki odavamad, aga…mõne asja puhul olen ma just Egiptuses täiesti nõus mängima seda mängu kaasa, sest….ma tõesõna ei viitsi tänaval kuskil kohalikega jaurata ja hinna üle vaielda.
Järgnevad fotod on sellised nagu nad on, sest pildistanud olen need sõidu pealt läbi bussi akna.
Esimesena viidi meid jutu järgi õlitehasesse. Tegelikult oli see siiski fikseeritud hindadega kauplus, kus hinnad olid dollarites ja üllatuuuus, sel päeval Tezi turistidele -20% soodustusega :D Eks selline “üllatus” toimub seal iga päev, aga see selleks. Pildistada seal ei lubatud, kauplus oli korrektne ja puhas, kõik töötajad olid naised, peale kahe mees-kassapidaja. Seal töötas nii arste kui lihtsalt teenindajaid, kes käisid sul sabas ja hoidsid korvi. Töötajad, peale kahe kohaliku kassapidaja, tundusid olema kõik venekeelsed endiste liiduvabariikide kodanikud. Esmalt aeti meid kõiki ühte loenguruumi, tutvustati erinevaid kasulikke õlisid ja hoiatati, et mitte ei läheks neid tänavalt ostma. Pidavat olema vuflid. No võta sa kinni, eks. Tegelikult saab ka tänavalt ok kraami – märksa odavamalt. Meestele reklaamiti vingeid potentsi tõstvaid õlisid ja meeste silmad särasid….ning saatsid naisi neid vajalikke pudelikesi ostma.
Meie tüdrukutega poodlesime veidi ka. Lastele ostsin mustköömne õli, mida ma tegelikult ammu tean olema väga heade omadustega ning kodus oli üks pudel seda just tühjaks saanud ja kodustele kingituseks ostsime kommi asemel hoopis Egiptuse hambapastat. Sisaldab mingit peenikest taime, mida kasutavad beduiinid rahvameditsiinis, on meeldiva lagritsataolise lõhnaga ja peseb hästi. No ja põhiline, et seal fluoriidi sees ei ole.
Ostud tehtud, tulime teiselt korruselt alla. Lapsed suundusid all olevasse suveniiride poodi ja mina wc-sse. Ega ma muidu seda tualetti ei mainiks, aga kui ma sealt tagasi tulin ja lapsi poest ostima läksin, haakus mulle sappa üks mees. Kõnnin, otsin lapsi ja mõtlen, et no mis sabarakk see mul järel käib??? Ja siis see saba keeras ennast mulle ette ja teatas, et näe, su lapsed on seal :) Et siis väga hoolega pannakse tähele, kes kus ja kellega liigub juba väljapool kauplust. No ja siis hakkas peale turundus. Minul oli ainus eesmärk osta sealt poest snorgeldamise mask. Selline, mis katab terve näo ja on hea kvaliteediga. Võiks ikka jaguda pikemaks ajaks sellest, mitte üheks korraks. Võtaks teinekord reisile kaasa, kui on snorgeldamisvõimalusi ja jagaks seda ka lähedastega.
Selles poes sai õnneks tingida ja ma olin eelnevalt uurinud, mis hinnaga seda maski oleks ok osta. Pakkumine algas 70 dollarist….ja leppisin ma alles 35 dollariga. Igatahes ma usun sain hea kauba tehtud, sest poeg arvas, et Eestis sellist maski nii odavalt ei saakski. Aga see selleks. Lastele ostsime veel meeneteks võtmehoidjaid. Endile ja sõpradele. Onkel üritas meie väikesele piigale igasuguseid kujukesi maha parseldada ja tassis talle küll kasse, küll mida veel…..mina siis aga panin neid jälle riiulisse tagasi. No laps ei tahtnud ka neid õnneks. Ah jaa, selle veekindla kaelas käiva koti ostsime ka sealt, mis telefonile ümber käib, aga K ei julenud sellegipoolest oma telefoni sinna sisse panna ja vee alla minna. Minumeelest igati hermeetiline kott.
Lasime lõpuks sealt poest jalga ning järgmisena samas kompleksis pakutavatest parfüümide ja rõivaste poest hoidsime targu eemale. Ühesõnaga saime sealt minema ja siis viidi meid bussiga edasi maiustuste poodi, kus kõigepealt anti maitsta halvaad ja siis suunati loomulikult ostlema.
Muidugi ostsime halvaad, sest lõunamaade halvaa ongi väga maitsev. Eriti meeldib lastele selline suhkruvatilaadne kiuline halvaa, mis on valmistatud meega. Meest rääkides….ostsin sealt koju ühe väikese purgi banaani mett. Väga hea maitsega on. Valik oli suur, aga kõnetas just banaani mesi.
Nendel kahel pildil on Sharmi tervisekeskus- haigla. Meditsiin on kohalikele tasuta ja pidi olema väga kõrgel tasemel.
No ja kui turistidelt oli piisavalt raha välja meelitatud, hakati meid hotellidesse tagasi vedama.
Mis oli reisi ajal tore, siis see, et giid rääkis palju kohalikust elust ja vastas kohalikku elu-olu puudutavatele küsimustele. Inimesi huvitas muidugi naiste teema. Et kuidas ikka selle moslemiga abiellumisega lood on. Naised kirjutavad ju siin ja seal, kuidas nutavad ja elavad või nutavad ja põgenevad. Kuna giid oli ise moslemiga abielus ja käis täiesti tavalises kostüümis, andis ta meile ammendava vastuse.
Punkt 1. Kui kohtad moslemist meest ja tekib sümpaatia ning tunne, et võiks Egiptuses elada….veendu esmalt, et see on asjalik mees, mitte lupard.
Punkt 2. Kui asjad juba sealmaal, et tekib mõte abielluda, siis eelnevalt tuleb teha väga korralikud ennast kaitsvad juriidilised lepingud.
Punkt 3. Ja kui juba tuleb tunne, et võiks ka lapsed saada…..siis sünnita laps oma kodumaal, laps saab kahekordse kodakondsuse ja kui häda migil põhjusel käes, võtad südamerahus oma lapse ja kolid koju. Mitte üks moslem seda siis keelata ei saa.
Üks huvitav fakt veel seoses mitmenaisepidamisega. Egiptuses on lubatud 4 naist….juhul kui suudad neid kõiki, ühiseid lapsi ja oma vanemaid ülal pidada. Kui aga esimese naisena abiellub moslem eurooplannaga….siis rohkem ühtegi naist ta võtta ei saa, sest Euroopas pole mitmenaisepidamine lubatud :) Vat nii.
Kohalik villa. Muide kohalikud rääkisid, et nädalaks-kaheks ongi kõige soodsam Egipti tulla pakettreisiga. Kui aga on soov puhata Punase mere ääres vähemalt kuu, tasuks rentida elamine. Ühetoaline korter on seal miimumumsuurusega 55m2(magamistuba ja elutuba) ja selle rent kuus umbes 125 dollarit.
Ja naiste töölkäimisest.
Üldiselt ei peeta seda heaks tooniks, sest siis vaadatakse meest nii, et …no on ikka saamatu, ei jõua oma naist ülal pidada. Kui aga naine ise väga tahab, siis saab ta tööl käia mehe loal. Kui meest veel pole, siis peab saama isa nõusoleku. Ja kui naine juba tööl käib…..siis tema palk on tema ja ainult tema. Ei tohi ka abikaasa küsida, et kallis naisuke, kus on sinu rahaline panus meie ühisesse majapidamisse? Kus naised töötavad? Meditsiinis, kohtuekspertiisis, vanglas(naisvangide poolel), hariduses, tollis(lennujaamas), ilukliinikus, kosmeetikasalongis. Kaubanduses või mujal teenindussektoris ei näe sa seal naljalt ühtegi naist.
Eemalt paistab uusim ja suurim kesklinna mošee Al Sahaba
Hidžaabi ehk pearätti ja pikka rüüd Egiptuse seadused naist kandma ei kohusta. See jääb perekonna traditsionide piiresse ja naise enda sooviks. Üks kohatud giid rääkis, et temal on kaks õde. Üks kannab omal soovil traditsioonilist mosleminaise rõivastust, teine õde käib riides nagu tavalised inimesed. Küll aga pidi olema see seadusega kohustatud üle mere Saudi Araabia naistel. Kui sealsed naised tulevad Egiptimaale, pidavat nad juba lennujaamas sageli oma pikad rüüd ja rätid ruttu kotti peitma ja tavalise riietusega ringi käima.
Teater
Selle pildil on näha ühe villade komplemsi või nn residentsi värav. Selliseid asumeid on sealkandis palju. On terve kvartal korralikke elamispindu, mis on taraga piiratud ja ööpäevaringse valvega. territootiumil on kõik vajalik olemas- kauplused, lasteaiad, spa-d, ilusalongid, jõusaalid, basseinid jne. Sa võid lasta oma lapsed sinna ringi jooksma ja annad teada väravasse, et seda ja seda last ei tohi alalt välja lasta. Ongi laps turvatud ja hoitud :) Sellist luksust ei saa endale muidugi lubada elanikkonna vaesem kiht. Mehed, kes teenivad Sharmis turisminduses või ehitustel perele elatist lihttöödega elavad pigem kambakesi ühes korteris ja saadavad iga nädal raha koju. Kui teenib niipalju, et saab vahest ka koju sõita, on tore. Kui ei teeni, käib kodus heal juhul kord kuus. Keskmiselt teenitakse sellistel elualadel 200-300 dollari vahel.
Kerkivad uued villad
Mäed ei ole osalt tumedamad, nendel on hoopis pilvede varjud
Kohalikud marsad. Need sõidavad ringi ööpäevaringselt. Mida pimedamaks läheb, seda rohkem neid ringi uhab. Kõik marsad ja taksod on nummerdatud ja kui juhtud sellega sõitma ning unustad sinna näiteks oma päikeseprillid või muu väärt asja, siis on hea, kui oled enne sisse istumist teinud numbrist pildi. Edasi piisab juba hotellis selle pildi näitamisest ja mure kurtmisest….sõiduk leitakse üles ja asi tuuakse sulle hotelli. Muidugi juhul, kui mõni ebaaus turist pole seal seda juba omandanud. Kohalik üldiselt ei varasta ega omanda, sest see on väga rangelt karistatav ja hirm on suur. Veel marsadest: normaalne on, et seal võidakse suitsetada ja keelata pole mõtet – selses kultuuriruumis on see ok. Eraldi peatuseid marsadel pole. Tuleb lihtsalt tee ääres seista ja küll ta kinni peab. Hinnas on mõistlik kokku leppida ja öelda, kus soovid väljuda.
Siia hotelli läks ka keegi meie bussist.
Rixos – üks Sharmi kallimaid ja hinnatumaid hotellikette
Igatahes jah, lõunaks olime hotellis tagasi, läksime otsisime R-i ja noorema M- i üles ning suundusime lõunat sööma.
Peale lõunat aga toast läbi ja mina, K ning vanem M läksime basseinide juurde. Päikest võtma ja sulistama. Mina peaasjalikult passisin niisama ja tegin pilte ning lapsed lõbutsesid. Issi väiksema piigaga pidime kahjuks tuppa jätma multikaid vaatama.
Tädiga sulistamas soojendusega basseinis. Väikest last ilma ujumisoskuseta sinna küll lahti lasta ei saa, sest sügavust on seal minusugusele näiteks ikka kaelani.
Lainebasseini liumägi. K käis proovis ära, aga muljet see talle ei avaldanud – äkki on sellistest lõbustustest välja kasvanud? See, et vesi seal oli rohkem, kui jahe…see vist teda väga ei mõjutaks, kui alla liuglemine pinget pakuks.
Vahepeal tuleb ennast soojendada ja siis on paras aeg võtta rätid ümber ja käia pitsamehe juurest friikaid ja pitsat toomas. Enamasti oli mingeid kotlette ja viinereid seal samuti, aga neid ei tahetud. See siis oli niiöelda lõuna- ja õhtusöögi vahelise aja suupistevõimalus. Onu, kes jagas friikaid ja peamajas pannkooke oli sama ja reisi lõpuks sai meie väikeste laste vaieldamatuks lemmikuks. Tema juurde julges vanem M lõpuks isegi täiesti iseseisvalt jalutada, kui friikate järgi isutas. Friikad, riis, kana, pitsa ja vahest värske kurk olid paraku meie väikeste reisisellide peaaegu ainsad toidud, mida nad sööma soostusid. Mõni koogilinegi sobis teinekord näksimiseks. Kojusõidu eelõhtul oli nende unistuseks aga süüa lõpuks frikadellisuppi :)
Tädi K teeb M-ile trikke. ” K, kas sa oskad käte peal seista?” Ikka oskab!
Sõber Pišo :) Pišo oli selle nädala jooksul nagu K satelliit. Kus K või me koos ka ei olnud parasjagu, jälle oli Pišo kohal. Kohaliku meelelahutustiimi töötaja.
Seekord vedas ta K tantsima midagi kõhutantsu taolist kohaliku popmuusika saatel. Teinekord aga istus niisama ja ajas juttu, rääkis oma plaanidest ja tegemistest. Lõpuks teatas mulle, et talle meeldivad eestlased, aga meeldivad sellepärast, et talle meeldib meie K :D K ise muidugi pööritas sellepeale vaid silmi ja naeris, et oh seda Pišot! Asja plusspooleks oli muidugi inglise keele praktiseerimine.
Kui Pišo oli K-le koos oma mikrofonist soenguga napilt lõua alla, siis teine “sõber”, kes teda piiras, oli pikk kui latt ja rastapatsidega. Nad kõik olid sellised meeldivad suhtlejad õnneks, mitte libedalt pealetükkivad.
Päevapeale käisime loomulikult toas kontrollimas, kuidas tubastel asjalood on ja kuna asjalood olid palavikuvabad, siis saatsin R-i, K ja vanema M-i sealt poolvägisi minema – ujuma ja pikutama bassu äärde. Ega see väike tegelane on ju kaval ka ja tahab, et issi oleks nagu tema teine nahk kogu aeg olemas :P Siis tuleb võtta appi lihtsalt kavalus, raudne otsus ja Lotte seiklused. R käis vaatas isegi mingi kohaliku ilusalongi üle, kus arvas, et võtaks ühe massaaži, aga….talle see koht ei meeldinud. Mina sinna ei sattunud isegi vaatama, seega ei oska kommenteerida, kas ise oleks sealt mõne teenuse üldse võtnud. Ühes rannabaaris nägin nende hinnakirjabukletti….hinnad ei jäänud meie omadele alla ja huvi ei tekkinud. Järgmisel päeval saime õnneks kõik õue liikuma.
Mingil ajal enne õhtusööki käisin raporteerimas giidile, kuidas läheb meie haigel lapsel ja tema issil. Onu oli pahane, et me pole saanud lisavett ja käis ajas selle asja korda. Palavikus lapsega kulus seda lihtsalt rohkem, kui 0,5 l vett päevas inimese kohta. Seda on tervelegi inimesele vähevõitu. Sellest päevast alates oli meil nii palju vett, et lõpuks andis kohe ära juua. Veel oli giid murelik, et tänu haigusele on lapsed jäänud meelelahutusest ilma ja isa samuti kurvastanud ning pakkus meile võimalust üejärgmisel päeval minna batuskaafiga sõitma. Meile kolmele suuremale tegi hea allahindluse ja lastele 35 dollarilise pileti asemel tegi sõidu 0 piletiga. Võtsime selle pakkumise vastu.
Nii see päev veereski õhtusse ja päädis oma traditsiooniliste tegevustega. Õhtusöök, lasteüritused, õhtused rituaalid, raamatu lugemised…ja magama läksime veidi rahulikumalt, sest pisipiigal oli palavikuvaba päev.
Erinevalt meie eelmistest reisidest, oli seekordne planeeritud rohkem sellise leboreisina ja sellepärast me mingeid plaane polnud eelnevalt kokku sepitsenud. Otsustasime vaadata, kuidas asjad kohapeal kujunevad.
Teise päeva hommik algas teadmisega, et laste toas oli pisut kehvavõitu öö, sest kõige väiksemal oli terve öö palavik. Meie K-ga vastupidi, magasime nagu kotid. Üleüldse tõdesime me mõlemad, et selle reisi ajal magasime erakordselt hästi. Ei teagi millest see oli, aga ise mõtlesin, et äkki ohtrast värskes õhus viibimisest. Tavaliselt kodus tööl käies ja meie hallis ilmas vegeteerides, kipub neid õuetunde ikka väga väheseks jääma. Kuigi….ega me koduski kehvasti maga, ikka pigem hästi.
Esimese asjana läksime hommikusöögile, et kella 9-ks olla kenasti üle tee olevas Parrotel Beach hotellis infotunnil. Süüa saab hommikul juba kella 7-st ja meie asutasime ennast sööma 8 ajal, et saaks kiirustamata einestada ning jääks aega rahulikult üle tee teise hotelli jalutada.
Üle tee käimine on seal loomulikult erinev sellest, kuidas meie harjunud oleme. Kaks sõidurida on seal ühes suunas, kaks teises suunas ja nende vahel on nn palmirida kitsa kõnniteega. Ülekäigurajad on muidugi olemas, aga kuidas üle saad, on su enda asi. Ühesõnaga saad siis, kui autot ei tule või on see nii kaugel, et jõuad üle minna. Kui auto on lähedal ja seisad tee ääres, törtsutab autojuht signaaliga, et sa ikka teda näeksid ja teele ei roniks. Valgusfooridega on seal sama lugu….nad on linnas olemas, aga kõik autod sõidavad pidevalt omatahtsi, olgu seal fooris kollane, punane või roheline. Kui küsida kohalikelt, miks teil siis üldse foorid on, saad vastuseks, et a kästi ju panna. Keegi ei öelnud, et tuleks ka kasutada. Päevasel ajal on tegelikult liiklus väga väike ja üle tee saamine on lihtne. Päeval on üldse elu väga vaikne. Ükski meelelahutuskoht ega söögikoht ei hoia ennast naljalt päevasel ajal avatuna. Ka suurem osa poode on kinni. Elu hakkab elavnema peale päikeseloojangut. Siis on liiklus tihedam(ei midagi hullu) ja kõik kohad tehakse lahti. Ka lõbustuspark nimega Holliwood on päeval suletud. Hotellide piirkonnas on teedel väga palju “lamavaid politseinikke”. Ikka selleks, et kiirused oleksid väiksemad. Selline kaootiline liiklus on päris omapärane. Täiesti toimiv ja see on juba isegi hästi kui juht raatsib tuututada, sest siis saad vähemalt aimatagi, milline on tema järgmine manööver. Ühegi operatiivauto sireeni ei õnnestunud igatahes nädala jooksul kuulda.
Aga…olime siis üle tee Parrotel Beach peamajas ja ootasime oma Tez Tour-i kohalikku giidi.
Meie ümber olid ikka jõulud.
Jõuluvana, põhjapõder ja piparkoogimajad – kõike saab
Lastele oli jõulutemaatika muidugi tore
Kõrvuti kuusega lilled ja palmid….omapärane. Mul tekkis kohati tunne, et ah, möödunud aastast vist jõulukaunistused suveks üles jäänud
Mõne aja pärast oli meie kohapealne giid Ahmed kohal. Sümpaatne ja intelligentne egiptlane, kes jättis endast hea mulje ning see hea mulje püsis reisi lõpuni. Erinevalt eelmistest reisidest(kõigi operaatorfirma on olnud Tez) oli Egiptuses see korraldus veidi teistsugune. Kui varematel reisidel nägid oma kohapealset konsultanti ühe korra pool tundi, siis Egiptuses oli põhjalik tunnine infohommik ja iga päev 18.30 – 20.00 istus see inimene meie hotellis. Võisid sel ajal käia alati kas muret kurtmas või nõu küsimas. Mõnigi asi laheneb läbi sellise persooni paremini, kui retseptionis jaurates.
Infotunnis osa ajast räägiti üldistel teemadel. Ikka sellest, et kraanivett ei tohi juua, hambaid kraaniveega ei tohi pesta, avatud pudelit veega ei tohi vastu võtta jne. Üldisest elust- olust ja korraldusest. Teise poole otseloomulikult reklaamiti meile igasuguseid kohapelasid Tez-i poolt pakutavaid ekskursioone. Ja neid ikka oli. Tervelt 46 erinevat. Samal ajal juhtus olema Tez Tour-i 25-s sünnipäev ja paljudele reisidele pakuti päris häid soodustusi. Kui muidu pole ma eelnevatel aastatel Tez-ilt ühtegi reisi ostnud, sest kohapeal saab samu reise kõvasti odavamalt, siis Egiptuses olin jänes ja ostsin Tezilt ühe reisi ära. No ei soovitanud seal kohalikudki osta midagi tänavalt. Võib jääda ilma nii rahast kui reisist. Tagantjärgi mõtlesin, et oleks tegelikult võinud uurida hotellis reisipakkujalt nende hindu, aga ma ei usu, et see oleks olnud märkimisväärselt madalam hind. Soodustusega saime päevase Ras Mohammed Rahvusliku Looduspargi reisi kahe snorgeldamisega ja kalarestoranis mitmekäigulise lõunaga tripi 45 dollariga täiskasvanu kohta. Muidu oli hind 60 dollarit, aga sünnipäevasoodustusega siis 45. Käisime sellel tripil K-ga kahekesi ja sellest kirjutan mõnes teises postituses.
Lisaks pakuti tasuta 4-tunnist ülevaatereisi Sahm el Sheikh-i linnas ja selle ümbruses. Sellele panime ennast kirja, lootuses, et pisemal reisisellil enam palavikku öösel ei tule ja toimuma pidi sõit järgmisel päeval.
Mina jäin täitma meie pabereid, mida Tez seal soovib ja ootama oma järjekorda Ahmedi jutule pääsemiseks (Ahmed ja Mohamed on egiptlaste levinuimad nimed meestel ja kui hüüad nendest ühte või teist võid arvestada, et sinu poole vaatab hulgaliselt mehi). R läks samal ajal lastega hotelli ja K jäi minuga ootama. Paberid üle antud, jutud aetud ja reis ostetud, võisime meiegi suunduda tagasi oma hotelli. Õhtul tuli vaid üle täpsustada järgmise päeva linnareisi väljumise kellaaeg. Seda tuleb teha alati iga reisi väljumise eelõhtul.
Vahepealse aja sehkendasime lastega ja kell üks suundusime kõik lõunat sööma. K suundus varsti peale seda ujuma ja mina läksin vaatama, mis ta teeb.
Ainsas soojendusega basseinis oli kaks liumäge
K-l oli loomulikult eesmärk reisil päevitada ennast pruuniks. Temal õnnestub see õnneks väga lihtsalt. Näita aga päikest ja kohe jume tuleb. Tõenäoliselt veetiski just tema meil reisi ajal lebotades kõige rohkem aega. Mina olen ikka täiesti lootusetu lesija. Igaaaaav ja palaaav :D K võtab aga südamerahuga raamatu ühes ja päevitab. Ega ta nüüd väga rahus päevitada ei saanudki tegelikult, sest kui parasjagu polnud meie lastega teda segamas, siis oli platsis mõni kohalik meelelahutusmeeskonna tegelinski, kes teda piiras ja igale poole kutsus.
See veepritsmete pusa liumäe ees on just sinna maandunud K
ja siis kroolides tagasi
Sellised on Egiptuses prügikastid ja nagu pildil näha – toimub ka sorteerimine. Vähemalt näiliselt. Prügikaste on üldiselt piisavalt ja prügi kusagil ei vedele. Ilmselt on Kairo selles osas teine teema, aga kuurortpiirkonnas on kõikjal puhas. Küll aga paneb mõtlema selline asi, et kui Sharmis endal puudub vesi ja kõik see tuuakse kohale tsisternautodega, hotellides pannakse iga päev tubadesse pooleliitrised veepudelid…..siis milline hull reostus see tegelikult on. Hunnikute viisi plastikut.
Kaktused, neid on nii palju erinevaid ja huvitavaid isendeid
K üle vaadatud, läksime varsti koos meie ülejäänud seltskonda otsima, peale mida suurem piiga läks K-ga seiklema basseinide juurde ja mina R-i ning pisema piigaga suundusime päikest nautima ja aquapargi territooriumi uurima.
Kuulsuste sein
Kui kõrgelt pildistada, siis hotelli ala taga on näha ehitusmaastikku. Hotelle kerkib juurde.
Peale jalutuskäiku saatsin pisut põdura piiga issiga tuppa ning läksin otsisin üles K ja teise väikese tirtsu.
Nemad olid ennast sisse seadnud basseinide juurde päevitama.
Ja siis otsustas K minna ennast ületama, ehk siis külma vette ujumisrõngaga sõitma. See “jõgi” oli päris pikk, aga oh kui külm.
Sõit läks lahti
Peale ojas hulpimist ronis K sinna kõrgele, et liumäest alla lasta.
Üleval istus K tuubi peale ja siis keeras valvuripoiss ta seal selg ees alla tulema.
Peale seda laskumist jätsime K omapäi veel päikest võtma ja suundusime vanema M-iga meie hotelli mänguväljakule turnima.
Vaade mänguväljakult hotellimajade poole
Lennukeid lendab seal ringi täitsa palju
Mänguisu täis, läksime jälle K-d basseinide äärest otsima, sest päike oli juba madalal. K leitud, tegime piigadega väikese tiiru hotelli territooriumil.
Meie alal oli üks suur banaani käes hoidev ahv, kelle juures kõik pildistada armastasid. Eks pakkus see elukas huvi ka meie kolmele piigale.
Varsti läksime oma tuppa tagasi, et panna selga soojemad riided. Võtsime R-i ja noorema M-i kaasa ja läksime pimedas merd otsima. Ujuda seal pimedas muidugi ei tohi, aga jalutada võib küll.
Meie hotelli kõrval olev “supermarketite” tänav. Üritasime ühel õhtul K-ga selle ääres jalutada, no nii ohutus kauguses putkadest…..aga isegi siis hakkasid müügionud meie poole lippama ja sisse kutsuma. Kui ma siis hakkasin nendele vastu rääkima iseendalegi arusaamatus keeles, jäid nemad mind üllatunult vaatama ja K väänles minu paremal käel naerukrampides. Kohalikele nimelt väga meeldib aru saada, mis keelt sa räägid, et saaks öelda, kui väga ta ikka just sinu maad armastab :D Ah, tekitasin veidi segadust ja edaspidisteks segaduste vältimisteks kolisime jalutama teede vahelisele palmitänavale.
Kahe sõidurea vaheline palmitänav
Saime üle tee ja suundusime Parrotel Beach-i poole
Pimedas olid kõikjal jõulutulekesed.
Rannas oli seal suur süda :)
Jah, kaua sa seal pimedas ringi luusid. Lõpuks jalutasime tagasi hotelli poole ja läksime õhtust sööma
Peale kõhutäidet otsustasime minna kollektiivselt kasutama peamaja wifi-t. Tubades seda lihtsalt ei olnud ja eks seal peamajaski oli ta kõikuva kvaliteediga. R-ile igatahes hankisin õhtul hiljem kohaliku sim-kaardi millega sai netti kasutada puhkuse lõpuni. Kaardi sain nimelt nii, et kõigepealt küsisin hotellist….saadeti ühe mehe juurde, et temal on…mis maksab? 20 taala….no mulle tundus, et kallis. Siis läksingi vaatama meie sõber Ahmed-i, sest hommikul infotunnis rääkis ta midagi sim-kaartidest, aga mul läks pärast meelest ära küsida. No oligi Ahmed platsis ja sain kaardi osta – 15 dollarit. Puha ametlik, täitsin igasugu pabereid ja kirja läksid passiandmedki. Lennujaamas kohe oleks äkki vist isegi 10-ga saanud, aga seal oli lastega niigi piisavalt tegemist ja tõttöelda…saabuvate lendude alal ei näinud ma ühtegi kohta, kust midagi osta saaks.
Muidugi uuris Ahmed kuidas meil läheb ja oli väga murelik meie pisipiiga pärast, kel endiselt lõi palavikku üles. Luges mulle sõnad peale, et niikui läheb halvemaks, kohe anna teada, otsib abi ja pani mulle südame, et ma IGA õhtu käiksin ja raporteeriksin, kuidas lapsel tervis on. Igatahes tore, et hooliti.
Nii sai see päevake jälle õhtusse. Üheks ajal oli kohustuslik lasteürituse külastamine, siis lapsed magama, K-ga käisime korra veel seal tantsulkakohas vaatamas kõhutantsijat, tema jäi sinna inimesi vaatama(pidi nii huvitav olema) ja mina läksin tuppa raamatut lugema. Veidi veel ja saabus öö.
