Ja oligi käes reisi viimane päev.
Öösel magasime kõik hästi ja hommik oli nagu ikka – päikeseline. Päevapeale küll tekkisid esimest korda nädala jooksul taevasse ka pilved, kuid mitte sellised, mis päikese ära varjaksid ja ilma halliks teeksid.
Esimene käik hommikul viib ikka söögimajja ja kui kõht täis, vudisime korraks tuppa ning seejärel otsustasime jalutada kõik koos mereranda. Nädala lõpuks hakkas tegelikult tekkima tunne, et midagi ei oska endaga enam väga peale hakata. Pole meist keegi selline lauspäevitaja ja lastega ei hakanud kusagile väljapoole territooriumit väga seiklema minema. Nii me siis jalutasime. Oma hotelli alalt välja, üle tee ja läbi Parrotel Beach-i otse randa.
Esimestena jäid meile kõikjal silma kaktused ja kaktused meile meeldivad.
Peagi paistis meile kätte meri.
Vaatasime ringi siia ja sinna ja lapsed ronisid veidi mängualal.
Väikesed tipsid kastsid korraks varbad vette, aga vesi oli külm ja liivaterad torkisid vist….
….ja nii otsustas pool pesakonnast, et nad lähevad tuppa tagasi. Kui päeval on vesi rannast kadunud, siis seal väga madalas nad ei viitsinud solberdada ja rannas oli vesi külm, mis külm. Nagu eelpoolgi olen maininud, siis vesi läheb talvisel perioodil soojaks alles siis, kui oled korallide kohal sügavikus. Lapsed käisid tagasiteel sõsarhotelli mänguväljakul ja sealt suundusid meie hotellipoolele tagasi.
Meie K-ga jäime seekord randa. Hõivasime kaks lebotooli, pisut pikutasime….
….ja siia juba kupatati meid joogat tegema. Rannajooga toimus seal igal päeval, aga meie sattusime sellisel kellaajal sinna esimest korda. Päris mõnus pooltund oli. Minul jäigi parasjagu kodumail aasta esimene joogatund vahele ja siis oli hea minna ja ennast liigutada. Kusjuures ei olnudki selline päris tilulilu harjutustega jooga vaid tuli pingutada. K avastas järgmisel päeval endal isegi mõned uues lihased peale joogat.
Jooga oli just alanud ja hetke pärast laotasime ka meie sinna oma linad maha ning liitusime seltskonnaga
Edasi otsustasime veidi päevitada, aga kus sa sellega. Varsti olid meie sõbrad roosasärgid jälle platsis ja kutsusid zumbat tantsima. Läksime korralikult kohale. Kuidas siis muidu. Kõik pakutav ja vastuvõetav tuleb läbi teha kogu raha eest. Kodune latinotrenn kestab mul küll 1,5 tundi, aga see pool tundi zumbat oli samuti päris hea.
Peale zumbatamist läksime rannajoonele kõndima ja samas hotellis viibinud eestlastega juttu ajama. Aga vees olid sellised huvitavad karvajalad, kes ronisid igale poole kivide alla ja siis jälle sealt välja. Lillekujulise kehaga ja karvaste kombitsatega. Minikrabisid koos oma kodadega leidsime samuti.
Lõuna ajaks vudisime tagasi enda hotelli, võtsime meie ülejäänud reisiseltskonna sappa ja käisime söömas. Kuna lapsed ei viitsinud enam õues seigelda, läksid nemad tuppa ja meie K-ga vedasime ennast korra basseini äärde. Päev oli juba õhtusse veerenud, ilm kiskus veidi pilviseks ja K ujus sel korral isegi soojendatavas basseinis uhkes üksinduses. Ikkagi sitke Eesti naine.
Kuid…isegi soojendusega polnud see nii soe, et sinna kauaks jääda oleks soovinud. Käisime korra toas riideid vahetamas, imetlesime enda maja kõrval olevaid bugenvilleaid…
….ja läksime varsti üle tee teise hotelli juurde ja randa jalutama ning pildistama. Ikkagi viimane õhtu ja siis on kõige tähtsam merd nautida.
Enne aga käisime külas friikamehel, kellele K tahtis jätta eestimaiset kommi, sest see oli meie laste lemmikonu.
Pikka juttu pole mul siin aga edasi ajada, kuid niipalju ütlen küll, et tegelikkuses meeldis meile Parrotel Beach-i ala palju rohkem. K on ilmselgelt sellest east väljas, et teda meelitaksid aquapargi torud või oli asi ikkagi liigkülmas vees. Vähemalt ise arvas ta küll, et nüüd kui peaks valima, läheks pigem Beach-i hotell, mitte Aquasse. Ega meie Aquapargi hotelli ala oli samuti kena ja tore, aga üle tee naabrite oma tundus ikka meile kuidagi ilusam ja mõnusam. Või on siis asi selles, et naabrite juures on alati parem. Selle postituse pildid ongi suures enamuses tehtud Parrotel Beach-ist.
Nii me seal jalutasime.
Palmid, igal pool on palmid ja loomulikult avaldavad need muljet, kui oled üles kasvanud kuuse-männi maal. Nii sätiti ennast ikka siia ja sinna palmide lähedusse, et tunnetada nende kõrgust ja nõtkust, millega need ägedad puud tuule käes kõikusid.
Meil kasvavad havisabad toas, aga seal leiab neid iga nurga taga.
Kui olime mere äärde jõudnud, kõndisime pantoonsillale.
K-l läksid kohe silmad särama, sest vees oli kõikjal värvilisi ilusaid kalu.
Ja paraku oli K-l nii kahju, et ta ei taibanud snorgeldamise maski kaasa haarata. Tuul oli vaibunud, vesi oli soe ja snorgeldamas oli ainult 1 inimene. Vesi sillerdas päikese käes ja värvilised kalad paistsid nii hästi kätte, et pilt oli lihtsalt muinasjutuliselt ilus. Tagasi hotelli maski tooma polnud mõtet enam joosta, sest päike oli madalal ja varsti pandi sild kinni. Seega nüüd tuleb hulgaliselt kalapilte. Mõned udusemad kui teised, sest nii nad parasjagu sillalt pildistades õnnestusid. Ja muidugi koralle.
Jah, nüüd sai siia kõvasti kala- ja korallipilte, aga merel sõitis ikka laevu ka.
Kaladele vahelduseks tegime K-st igasuguseid vigurpilte.
Jah, lõpuks läks ta veel silla lõppu ja kasutas viimast võimalust kalu jälgida.
Oli aeg hakata tagasi randa minema.
Lõpuks nägime üsna randa jõudes veel seda ägedat täpilist kala, kes oskab palliks muunduda. Whittespotter puffer ehk Arothron hispidus.
Olime tagasi rannas….
Kui päike oli loojunud, hakkasime minema vaikselt tagasi oma hotelli poole ja siis märkasime äkki mingit veidrat sudu. Esimese hooga mõtlesime, et ohhoo, äge, kuskilt eiteakust tuli madal udu. Otsustasime minna lähemalt uurima ja siis avastasime, et see udu haises nagu heitgaasid. Panime kiirelt sallid nina ette ja põgenesime üle tee oma hotelli. Väravas küsisime valvurilt, et mis hirmus asi see seal on? Tuli välja, et tavapärane sääsetõrje. Igatahes üpris ebameeldiv kogemus, aga ju siis teistmoodi ei saa, sest ega seegi pole tore, kui putumutukad turistid nahka panevad. Ma ei juhtunud küll õnneks ühtegi sääske kohtama.
Reisi viimane päev hakkaski õhtusse jõudma. Käisime kampas õhtust söömas, siis lastediscol ja lõpuks mingil ajal said kohvrid pakitud ja mindud magama.
Selle päeva lõppu aga veel üks ports pilte teisest päevast, Parrotel Beach-ist, et saaks parema pildi, mis erinevus oli sellel hotellil meie hotelliga.
Ja need toredad linnud peaksid olema siidhaigrud, kuuldavasti farmeri sõbrad ja kes pidid aastatega muutuma aina ilusamaks. Julged ja armsad linnud. Jalutasid omasoodu ja inimesi ei tülitanud.
