Taas hommik. Teine päev Egiptuses.

Erinevalt meie eelmistest reisidest, oli seekordne planeeritud rohkem sellise leboreisina ja sellepärast me mingeid plaane polnud eelnevalt kokku sepitsenud. Otsustasime vaadata, kuidas asjad kohapeal kujunevad.
Teise päeva hommik algas teadmisega, et laste toas oli pisut kehvavõitu öö, sest kõige väiksemal oli terve öö palavik. Meie K-ga vastupidi, magasime nagu kotid. Üleüldse tõdesime me mõlemad, et selle reisi ajal magasime erakordselt hästi. Ei teagi millest see oli, aga ise mõtlesin, et äkki ohtrast värskes õhus viibimisest. Tavaliselt kodus tööl käies ja meie hallis ilmas vegeteerides, kipub neid õuetunde ikka väga väheseks jääma. Kuigi….ega me koduski kehvasti maga, ikka pigem hästi.

Esimese asjana läksime hommikusöögile, et kella 9-ks olla kenasti üle tee olevas Parrotel Beach hotellis infotunnil. Süüa saab hommikul juba kella 7-st ja meie asutasime ennast sööma 8 ajal, et saaks kiirustamata einestada ning jääks aega rahulikult üle tee teise hotelli jalutada.

Üle tee käimine on seal loomulikult erinev sellest, kuidas meie harjunud oleme. Kaks sõidurida on seal ühes suunas, kaks teises suunas ja nende vahel on nn palmirida kitsa kõnniteega. Ülekäigurajad on muidugi olemas, aga kuidas üle saad, on su enda asi. Ühesõnaga saad siis, kui autot ei tule või on see nii kaugel, et jõuad üle minna. Kui auto on lähedal ja seisad tee ääres, törtsutab autojuht signaaliga, et sa ikka teda näeksid ja teele ei roniks. Valgusfooridega on seal sama lugu….nad on linnas olemas, aga kõik autod sõidavad pidevalt omatahtsi, olgu seal fooris kollane, punane või roheline. Kui küsida kohalikelt, miks teil siis üldse foorid on, saad vastuseks, et a kästi ju panna. Keegi ei öelnud, et tuleks ka kasutada. Päevasel ajal on tegelikult liiklus väga väike ja üle tee saamine on lihtne. Päeval on üldse elu väga vaikne. Ükski meelelahutuskoht ega söögikoht ei hoia ennast naljalt päevasel ajal avatuna. Ka suurem osa poode on kinni. Elu hakkab elavnema peale päikeseloojangut. Siis on liiklus tihedam(ei midagi hullu) ja kõik kohad tehakse lahti. Ka lõbustuspark nimega Holliwood on päeval suletud. Hotellide piirkonnas on teedel väga palju “lamavaid politseinikke”. Ikka selleks, et kiirused oleksid väiksemad. Selline kaootiline liiklus on päris omapärane. Täiesti toimiv ja see on juba isegi hästi kui juht raatsib tuututada, sest siis saad vähemalt aimatagi, milline on tema järgmine manööver. Ühegi operatiivauto sireeni ei õnnestunud igatahes nädala jooksul kuulda.

Aga…olime siis üle tee Parrotel Beach peamajas ja ootasime oma Tez Tour-i kohalikku giidi.
Meie ümber olid ikka jõulud.

Jõuluvana, põhjapõder ja piparkoogimajad – kõike saab

Lastele oli jõulutemaatika muidugi tore

Kõrvuti kuusega lilled ja palmid….omapärane. Mul tekkis kohati tunne, et ah, möödunud aastast vist jõulukaunistused suveks üles jäänud

Mõne aja pärast oli meie kohapealne giid Ahmed kohal. Sümpaatne ja intelligentne egiptlane, kes jättis endast hea mulje ning see hea mulje püsis reisi lõpuni. Erinevalt eelmistest reisidest(kõigi operaatorfirma on olnud Tez) oli Egiptuses see korraldus veidi teistsugune. Kui varematel reisidel nägid oma kohapealset konsultanti ühe korra pool tundi, siis Egiptuses oli põhjalik tunnine infohommik ja iga päev 18.30 – 20.00 istus see inimene meie hotellis. Võisid sel ajal käia alati kas muret kurtmas või nõu küsimas. Mõnigi asi laheneb läbi sellise persooni paremini, kui retseptionis jaurates.

Infotunnis osa ajast räägiti üldistel teemadel. Ikka sellest, et kraanivett ei tohi juua, hambaid kraaniveega ei tohi pesta, avatud pudelit veega ei tohi vastu võtta jne. Üldisest elust- olust ja korraldusest. Teise poole otseloomulikult reklaamiti meile igasuguseid kohapelasid Tez-i poolt pakutavaid ekskursioone. Ja neid ikka oli. Tervelt 46 erinevat. Samal ajal juhtus olema Tez Tour-i 25-s sünnipäev ja paljudele reisidele pakuti päris häid soodustusi. Kui muidu pole ma eelnevatel aastatel Tez-ilt ühtegi reisi ostnud, sest kohapeal saab samu reise kõvasti odavamalt, siis Egiptuses olin jänes ja ostsin Tezilt ühe reisi ära. No ei soovitanud seal kohalikudki osta midagi tänavalt. Võib jääda ilma nii rahast kui reisist. Tagantjärgi mõtlesin, et oleks tegelikult võinud uurida hotellis reisipakkujalt nende hindu, aga ma ei usu, et see oleks olnud märkimisväärselt madalam hind. Soodustusega saime päevase Ras Mohammed Rahvusliku Looduspargi reisi kahe snorgeldamisega ja kalarestoranis mitmekäigulise lõunaga tripi 45 dollariga täiskasvanu kohta. Muidu oli hind 60 dollarit, aga sünnipäevasoodustusega siis 45. Käisime sellel tripil K-ga kahekesi ja sellest kirjutan mõnes teises postituses.
Lisaks pakuti tasuta 4-tunnist ülevaatereisi Sahm el Sheikh-i linnas ja selle ümbruses. Sellele panime ennast kirja, lootuses, et pisemal reisisellil enam palavikku öösel ei tule ja toimuma pidi sõit järgmisel päeval.
Mina jäin täitma meie pabereid, mida Tez seal soovib ja ootama oma järjekorda Ahmedi jutule pääsemiseks (Ahmed ja Mohamed on egiptlaste levinuimad nimed meestel ja kui hüüad nendest ühte või teist võid arvestada, et sinu poole vaatab hulgaliselt mehi). R läks samal ajal lastega hotelli ja K jäi minuga ootama. Paberid üle antud, jutud aetud ja reis ostetud, võisime meiegi suunduda tagasi oma hotelli. Õhtul tuli vaid üle täpsustada järgmise päeva linnareisi väljumise kellaaeg. Seda tuleb teha alati iga reisi väljumise eelõhtul.

Vahepealse aja sehkendasime lastega ja kell üks suundusime kõik lõunat sööma. K suundus varsti peale seda ujuma ja mina läksin vaatama, mis ta teeb.

Ainsas soojendusega basseinis oli kaks liumäge

K-l oli loomulikult eesmärk reisil päevitada ennast pruuniks. Temal õnnestub see õnneks väga lihtsalt. Näita aga päikest ja kohe jume tuleb. Tõenäoliselt veetiski just tema meil reisi ajal lebotades kõige rohkem aega. Mina olen ikka täiesti lootusetu lesija. Igaaaaav ja palaaav :D K võtab aga südamerahuga raamatu ühes ja päevitab. Ega ta nüüd väga rahus päevitada ei saanudki tegelikult, sest kui parasjagu polnud meie lastega teda segamas, siis oli platsis mõni kohalik meelelahutusmeeskonna tegelinski, kes teda piiras ja igale poole kutsus.

See veepritsmete pusa liumäe ees on just sinna maandunud K

ja siis kroolides tagasi

Sellised on Egiptuses prügikastid ja nagu pildil näha – toimub ka sorteerimine. Vähemalt näiliselt. Prügikaste on üldiselt piisavalt ja prügi kusagil ei vedele. Ilmselt on Kairo selles osas teine teema, aga kuurortpiirkonnas on kõikjal puhas. Küll aga paneb mõtlema selline asi, et kui Sharmis endal puudub vesi ja kõik see tuuakse kohale tsisternautodega, hotellides pannakse iga päev tubadesse pooleliitrised veepudelid…..siis milline hull reostus see tegelikult on. Hunnikute viisi plastikut.

Kaktused, neid on nii palju erinevaid ja huvitavaid isendeid

K üle vaadatud, läksime varsti koos meie ülejäänud seltskonda otsima, peale mida suurem piiga läks K-ga seiklema basseinide juurde ja mina R-i ning pisema piigaga suundusime päikest nautima ja aquapargi territooriumi uurima.

Kuulsuste sein

Kui kõrgelt pildistada, siis hotelli ala taga on näha ehitusmaastikku. Hotelle kerkib juurde.

Peale jalutuskäiku saatsin pisut põdura piiga issiga tuppa ning läksin otsisin üles K ja teise väikese tirtsu.
Nemad olid ennast sisse seadnud basseinide juurde päevitama.
Ja siis otsustas K minna ennast ületama, ehk siis külma vette ujumisrõngaga sõitma. See “jõgi” oli päris pikk, aga oh kui külm.

Sõit läks lahti

Peale ojas hulpimist ronis K sinna kõrgele, et liumäest alla lasta.

Üleval istus K tuubi peale ja siis keeras valvuripoiss ta seal selg ees alla tulema.

Peale seda laskumist jätsime K omapäi veel päikest võtma ja suundusime vanema M-iga meie hotelli mänguväljakule turnima.

Vaade mänguväljakult hotellimajade poole

Lennukeid lendab seal ringi täitsa palju

Mänguisu täis, läksime jälle K-d basseinide äärest otsima, sest päike oli juba madalal. K leitud, tegime piigadega väikese tiiru hotelli territooriumil.

Meie alal oli üks suur banaani käes hoidev ahv, kelle juures kõik pildistada armastasid. Eks pakkus see elukas huvi ka meie kolmele piigale.

Varsti läksime oma tuppa tagasi, et panna selga soojemad riided. Võtsime R-i ja noorema M-i kaasa ja läksime pimedas merd otsima. Ujuda seal pimedas muidugi ei tohi, aga jalutada võib küll.

Meie hotelli kõrval olev “supermarketite” tänav. Üritasime ühel õhtul K-ga selle ääres jalutada, no nii ohutus kauguses putkadest…..aga isegi siis hakkasid müügionud meie poole lippama ja sisse kutsuma. Kui ma siis hakkasin nendele vastu rääkima iseendalegi arusaamatus keeles, jäid nemad mind üllatunult vaatama ja K väänles minu paremal käel naerukrampides. Kohalikele nimelt väga meeldib aru saada, mis keelt sa räägid, et saaks öelda, kui väga ta ikka just sinu maad armastab :D Ah, tekitasin veidi segadust ja edaspidisteks segaduste vältimisteks kolisime jalutama teede vahelisele palmitänavale.

Kahe sõidurea vaheline palmitänav

Saime üle tee ja suundusime Parrotel Beach-i poole

Pimedas olid kõikjal jõulutulekesed.

Rannas oli seal suur süda :)

Jah, kaua sa seal pimedas ringi luusid. Lõpuks jalutasime tagasi hotelli poole ja läksime õhtust sööma

Peale kõhutäidet otsustasime minna kollektiivselt kasutama peamaja wifi-t. Tubades seda lihtsalt ei olnud ja eks seal peamajaski oli ta kõikuva kvaliteediga. R-ile igatahes hankisin õhtul hiljem kohaliku sim-kaardi millega sai netti kasutada puhkuse lõpuni. Kaardi sain nimelt nii, et kõigepealt küsisin hotellist….saadeti ühe mehe juurde, et temal on…mis maksab? 20 taala….no mulle tundus, et kallis. Siis läksingi vaatama meie sõber Ahmed-i, sest hommikul infotunnis rääkis ta midagi sim-kaartidest, aga mul läks pärast meelest ära küsida. No oligi Ahmed platsis ja sain kaardi osta – 15 dollarit. Puha ametlik, täitsin igasugu pabereid ja kirja läksid passiandmedki. Lennujaamas kohe oleks äkki vist isegi 10-ga saanud, aga seal oli lastega niigi piisavalt tegemist ja tõttöelda…saabuvate lendude alal ei näinud ma ühtegi kohta, kust midagi osta saaks.
Muidugi uuris Ahmed kuidas meil läheb ja oli väga murelik meie pisipiiga pärast, kel endiselt lõi palavikku üles. Luges mulle sõnad peale, et niikui läheb halvemaks, kohe anna teada, otsib abi ja pani mulle südame, et ma IGA õhtu käiksin ja raporteeriksin, kuidas lapsel tervis on. Igatahes tore, et hooliti.

Nii sai see päevake jälle õhtusse. Üheks ajal oli kohustuslik lasteürituse külastamine, siis lapsed magama, K-ga käisime korra veel seal tantsulkakohas vaatamas kõhutantsijat, tema jäi sinna inimesi vaatama(pidi nii huvitav olema) ja mina läksin tuppa raamatut lugema. Veidi veel ja saabus öö.

Nüüd see siis juhtuski, see mida ma kahtlustasin.
Otsides reisipakkumisi välistasin ma alati Egiptuse ja Türgi. No ei tea, kohe ei kiskunud mind nendesse kohtadesse. Eelistasin selliseid maid, kus saab rahus liikuda ilma pealetükkivate kohaliketa ja ilma selleta, et keegi üritab sind igal võimalusel tüssata või midagi sulle maha müüa. Ja nii ma alati reisipakkujatele ütlesingi, et olen avatud pakkumistele – välja arvatud need kaks maad. Isekeskis aga mõtlesin, et no millal ma siis oma sõnu söön ja Egiptusesse lähen :P Tegelikult mulle tundus, et olen vist viimane eestlane, kes pole Egiptis käinud.
Selle aasta oktoobris siis läkski täpselt nii, et saad täpselt seda, mida ei taha :D Üleöö tekkis meil vanema pojaga mõte, et lähme lastega kusagile sooja puhkama. Ajaga oli meil nagu oli. Töö seisukohast sobis pojale just aasta algus ja K-legi sobis paremini trimestri esimene nädal, kui mingi aeg keset kibedat õppetööd. Lisaks see, et aasta lõpuks oli kõigil meil kolmel häiriv väsimus pidevast rabelemisest. Ja siis see küsimus, et kuhu siis? Ega keset talve palju valida ei olegi, et oleks soe ja samas taskukohane. Seal kus on, sinna on pikk tee ja parasjagu kulukas, kui minna terve perega. Pealegi päris kaugele pole mõtet vähemaks kui kaheks nädalaks minna. Meil aga oli aega luftidada vaid nädalakese ja pealegi piiratud eelarvega. Sõelale jäigi Egiptimaa. Mõtlesin, et mis seal ikka – proovime siis ära. Päikest seal on ja kogemus seegi.

Sain jutule rõõmsameelse reisikontsultandi Romet-iga, kes töötab Fantaasiareisides ja sisuliselt paari päevaga leidsime sobiva hotelli ning tegime esimese sissemakse. Asjalik reisikontsultant on tegelikult suureks abiks, sest mina ei ole üldse see inimene, kes viitsib lõputult kõiki pakkumiste kohti läbi tuulata. Jah, ma hoian neil pakkumistel silma peal, aga eelistan inimest, kelle puhul ma näen, et ta tõesti tahab leida parimaid lahendusi, mis mulle sobivad. Eks loomulikult tõde selgub alles kohapeal ja see, kas kõik läks nii nagu kujutasid ette. Kuid…hästi oluline on enne reisi saada maksimaalselt palju infot ja vastused igale oma küsimusele. Ühesõnaga jah, Romet oli pakkujatest kellega ma suhtlesin, kõige asjalikum ja olgem ausad, ka kõige kiirem vastaja. Kui selline abiline teenib välja minu tunnustuse, jään pikalt tema truuks kliendiks, aga….ei maksa arvata, et ma ei märka, kui mulle on midagi paremaks räägitud, kui asi tegelikkuses on.

Egiptuse osas ei osanud ma üldiselt midagi tahta. Tume maa minu jaoks. Olin kuulnud vaid seda, et talvisel ajal on Sharmis soojem ja vähem tuulisem, kui Hurghdas. Üks valikutest, Hurghada, jäi seega ära. Hotelli ma valida samuti ei osanud. Et mille järgi peaks siis õieti vaatama?
See oli mulle selge, et merest kaugele ma hotelli ei tahtnud. Paljudes hotellides käib randa transferbuss, aga mulle meeldib ikka see, kui rand on jalutuskäigu kaugusel. Järgmine punkt oligi see, et hotell peaks olema esimesel või teisel liinil, mitte kaugemal.
Ja veel olin kuulnud, et seal saavad inimesed pidevalt mingeid baktereid. Selles osas otsustasin siiski loobuda paranoiast ja minna reisile ilma eelarvamusteta ning eelkõige olla ise hoolas ja täita hügieeninõudeid. Selles suhtes oli mu poeg täielik vastand, sest tema sattus küll vist eelnevalt kõigi nende inimeste peale, kes said Egiptuses olles kõige rohkem wc-d külastada ja mina vastupidi sattusin selliste otsa, kel polnud midagi taolist juhtunud. Seega pidin ma olema ka rahustaja rollis, et ärme ette üle mõtle ja küll kõik läheb hästi ja keegi meist seal kõhuhädasid ei saa ega puhkust tilgutite all veetma ei pea. Minu jaoks oli selgemast selgem, et kohalikku kraanivett tarbida ei tohi – ei joogiks, ei hambapesuks. Desinfitseerivad vahendid võiksid olla käepärast, et puhastada käsi. Oma jookidesse jääd panna lasta ei maksa, sõrmi suhu toppida samuti ei maksa ja muu selline elementaarne, mis tegelikult kehtib ka kodus või üks kõik mis maal olles. Ja mis seal salata, mul olid kaasas head tooted, millega saab organismi kaitsta ja vajadusel turgutada. Üks olulisemaid oli näiteks Silver- Max ehk kolloidhõbeda vesilahus.

Ostsime reisi vähem, kui kaks kuud enne väljumist ja rohkem väga sellega oma pead ei vaevanud, sest teadagi mida endast kujutab meie pere jõulueelne aeg. Aasta lõpp kujuneski nii kiireks ja töörohkeks, et päris ausalt, kui ma 31.detsembril panin tööl kell 15 uksed kinni, ei tahtnud ma sellest enam ööd ega mütsi kuulda. Otsustasin hakata puhkama ja sellest hetkest ma seda ka tegin. Võtsin ette vaid neid asju ja tegemisi, mida ma ISE väga teha tahtsin. Sealhulgas õmblesin tütrele ühe mõnusa ja pehme tuunika.

Eellugu oli seekord siis selline.

Sharm el Sheikh, Nabq. Eemal paistab Punase mere saar Tiran

Reis võib alata

Võtsime uue aasta kenasti keskväljakul vastu, saime seal kokku paljude sõprade ja tuttavatega ja kahe päeva pärast, täpsemalt 3.jaanuari öösel, sõitsime Tallinna lennujaama, et lennata Egiptusesse Sharm el Sheik-i. Poeg oli koos oma kahe tirtsuga kell 4 öösel meil ukse taga, viskasime oma kohvrid K-ga autosse ja sõit lennujaama võis alata. Nii suure seltskonnaga kaugemale reisimine oli meil esmakordne, seega olime juhtumistele avatud. Ja eks ikka ühte koma teist juhtus ka, aga õnneks ei midagi hullu ja kõigest sai üle. Tagasi jõudsime kogemuse võrra rikkamana.

Kell 5 olime lennujaamas. Chek in sai kodus juba tehtud ja lennujaamas tuli vaid pagas ära anda ning siis võis liikuda tollitsooni lehvitama passi ja käsipagasit. Esimest korda juhtus meil nii, et minu ja K käsipagasi seljakotid käisid mitu korda kontroll-luugist läbi. No ei tea, mida huvitavat nad seal näha tahtsid. Tollipoiss ütles igatahes, et lihtsalt rutiin.
Sealt läbi jalutatud, viisime oma unised aga suurte silmadega lapsed ootealale ja leidsime koha, kus pisikesed piigad said pikali visata. Nendele oli see elu esimene lend ja eks see väike segadus ja ärevus paistis ikka natuke välja ka. Enne pikka lendu otsustasime kõhud täis süüa, sest kes see ikka kodus öösel peale 3 sööma hakkab, eks. Suured reisisellid panid muidugi oma toidu kohe nahka, väikesed näksisid ja sättisid ülejäägi tagavaraks kotti. Aeg läks üllataval kombel väga ruttu ja peagi oli käes aeg esitada oma pardakaardid ning astuda lennujaamast välja otse transfeerbussi, mis viis mõne aja pärast eemal seisva lennuki peale. Peaks ütlema et külmal ajal pole see kõige meeldivam tegevus, eriti väikeste uniste lastega. Joped ja kombekad jäävad ju autosse ja õhemate riietega….no olgem ausad, oli ikka täitsa külm. Hea, et mul olid mõned suured rätid kaasas ja saime need lapsele ümber mässida. Me ei olnud lihtsalt valmis, et varahommikusel soojamaa lennul tuleb läbi õue kolistada. Bussis ülejäänud reisijaid oodates läks olukord pisut paremaks, kui palusin bussijuhil ühe kahest uksest sulgeda. Tuuletõmbus tahtis muidu kõrvad peast viia. Lahke bussijuht sai sellest aru ja probleemitult läks üks ustest kinni. Järgmine tuulevõitlus tuli läbi teha lennuki trapi juures, kus peale lasti vaid ühest otsast ja pea 200 inimest on täitsa palju rahvast. Mina, kes ma olen olnud kolmele lapsele aastaid emalõviks, jõudsin noorima pudinaga päris kiiresti lennukisse. Suurem R teise pudinaga ja K said peale alles siis, kui meie kaks olime juba ammu oma kohtadel. Kõik see rahvas peal, kuulasime ära meeskonna ja stjuardesside kohustuslikud jutud ja lend võis alata.

Väljusime täpselt kell 7 hommikul ja kohale jõudsime isegi plaanitust varem. Peaks mainima, et lennu ajal olid seekord aknast imelised vaated. Mõni aeg peale starti Tallinnast hakkas tõusma päike ja meie pere teise poole aknast oli see imeline vaatepilt. Seevastu meiepoolsest aknast vaatas sel ajal vastu veel pilkane pimedus. Varsti oli aga ka meie aknast paista sinist taevast ja säravat päikest ning kui just pilvi all ei olnud, ka imelisi vaateid. Mis ei tähenda muidugi, et pilved poleks kaunid. Seekordsed pilvemaastikud olid täiesti imetlemist väärt.

Mulle vähemalt tundus, et ma nägin aknast kogu aeg mingeid lumiseid moodustisi. Kuskil igatahes lund oli.

Sellel lennul oli arvestatavalt palju lapsi ja olin valmis, et rahu ja vaikust nüüd 5 tundi loota ei tasu. Minu üllatuseks aga lapsed vist enamuses magasid, aga rahu rikkus hoopis täiskasvanud inimene. Sellepeale ma ütleks, et igal lennul on raudselt oma hull. Selle lennu hull juhtus istuma täpselt minu selja taga. Oh seda rõõmu, eksole!
5 tundi jagus sellel vene proual kuraasikat lärmamist, sõimamist ja õiendamist ja mina sain küll nüüd üle korrata kogu venekeelse roppuste sõnavara. Tema kõrval akna all istus umbes 16 aastane poeg, kes toetus kinniste silmadega seina vastu ja perioodiliselt lausus emale – pane suu kinni! Vahepeal käis noomimas stjuuard – proua, te pole siin lennukis üksi. Ei midagi. Korduvalt teadustas prouhjen meile oma vanust, et me seda ikka kindlalt teaks. Tema on siiski juba 53, et te teaksite!!!!! Jah, taaskordne tähelepanek, et vahest ei tule see vanus sugugi koos tarkusega. Tuleb üksi, mis üksi. Eks prowwale andis kuraasi juurde ilmselt enne lendu manustatud kangem jook, aga see on ikka päris hämmastav, kuidas mõni jaksab 5 tundi jutti lärmata ilma kordagi suud sulgemata. Kui enam midagi targemat polnud öelda, siis toidukäru liikudes soovis ta osta meest. Millepeale stjuuard teatas tõsisel ilmel – ne prodajotsa!
Meie lapsed pidasid lennu väga vapralt vastu ilma igasuguste probleemideta ja kohale jõudes oli päris meeldiv enam mitte kuulda bravuurika salonginaabri kisa. R istus oma piigadega ühes reas ja mina K-ga sama rea teisel poolel. Meie kõrval istus õnneks meeldiv eestlasest meesterahvas, kes enamuse teest magas klapid peas( kuigi pärast mainis, et seda seljatagust möla tuli ka läbi klappide) ning kellega arendasime lennu viimase tunni ajal meeldivat vestlust. Arukate lennunaabrite vastu pole mul tõesti midagi.

Egiptuse kohal

Maandumine oli pehme. Lennujaama sisenedes tuli võtta endale migratsioonikaardid ja need ära täita. Ettenägelikult oli mul kotis valmis 3 pastakat ja nii saime ruttu oma paberid täidetud ning aitasime ka lennunaabrit pastaka laenutamisega. Peale mõnda aega järjekorras seismist saime templid passi, võtsime lindi kõrvalt kohvrid, lasime need kontrollist läbi ja suundusime õue Tez Tour-i bussi otsima. Silmadel oli muidugi väga harjumatult hele, kui tuled permanentselt hallist kliimast, aga bussi leidsime me kiirelt üles.

Lennurajal

Olime kohal. Aafrikas, Egiptuses. Sharm el Sheik-is. Üks noor mees, kaks väikest tüdrukut, üks teismeline piiga ja mina.
Mis oli esimene mulje?
Õues oli soe. Ümberringi oli …kõrb. Mitte et see üllatus oleks, aga ikkagi harjumatult taimevaene ümbrus.

Saatsin kogu meie reisikamba bussi istuma ja ise jäin veel õue juttu ajama, kuniks kõik oodatavad kunded kohale jõudsid. Bussis lausus kohapealne vastuvõtja oma tervitussõnad ja luges ette millises hotellis on mis kell järgmisel päeval infotund.
Mõne aja pärast alustasime sõitu, panime mõned meiega koos saabunud turistid nende hotellidesse maha ja viimasena läksimegi hotelli meie ja veel kaks eestlannat, kellega hiljem mitmeid kordi kokku sattusime ja juttu ajasime(mul oli siiralt kahju, et neil Eestist kaasa tulev teismeline laps pidi lennujaamas maha jääma, sest uus pass ei jõudnud reisiks valmis ja vana juhtus olema alla kuue kuu kehtiv…kuigi vanem tütar oli hiljem helistanud ja öelnud, et kehtivus oli veel 7 kuud ja lennujaamas ilmselt eksiti arvutamisega).

Meie hotelli silt

Poole tunni pärast kohale jõudes registreerisime ennast hotelli sisse ja seejärel suunati meid kohe kõrvalasuvasse toiduasutusse sööma. Pakett oli meil ostetud kõik hinnas, seega ees seisis kolm korda päevas kompleksi territooriumil söömine. Väikeste lastega me targu ei planeerinud kusagil väljapool söömas käia, et vältida ebameeldivaid üllatusi ja nii me läksimegi siis oma lähinädala söögikohta üle vaatama. Selleks ajaks oli kell saanud juba 14 ja lõuna lõpuni jäänud napp tund. Kõht täis, suundusime otsima oma tube, mis juhtusid olema kohe peamaja kõrval esimeses majakompleksis. Kaugele ei tulnud meil minna ja kuidagi suutsime oma kohvrid nii vaikselt ära võtta, et isegi pakikandjaid sappa ei saanud.

Hotelli peamaja

Esimesel päeval meil mingeid tegevusi polnud, infotund oli järgmisel päeval ja plaane samuti polnud. Sõime kõhud veidi ehk areldi täis, läksime tubadesse, pakkisime oma pagasi lahti ja kell oligi sealmaal, et üleliia palju aega päikesloojanguni polnud jäänud. Nimelt Egiptimaal on kella viieks õhtul täitsa pime. Hämarduma hakkab juba kella 4 ajal, kui päike on rullinud ennast madalale ja siis varsti ongi krähh ja kottpime.

Vaade meie toast

Toad saime ühte majja, ühele korrusele ja ühele koridorile. Küll aga mitte kaks ühendatavat tuba, nagu meile oli lubatud. Noh, õnneks selle elas üle, kuigi olime sellise võimalusega siiski arvestanud, et lastega oleks lihtsam kahepeale sehkendada, aga tore seegi, et üksteisele suhteliselt lähedal.

Kui oled helde ja jätad toateenindusele jootraha, rõõmustatakse Sind iga päev saunalinakunstiga.

Toad olid meil võetud superior tüüpi ja seega täitsa viisakad. Või on küsimus selles, et mina ei otsi erilist luksust. Peaasi, et kõik asjad töötavad ja on puhas. Üks laualamp ei läinud tööle, selle lasin korda teha. Soojendus toas aga ei läinudki tööle. Mis seal ikka. Hea, et väikeste laste toa oma töötas. Mulle toodi igatahes külma kurtmise peale lisatekk tuppa. Valgustusega on neil seal nagu on. Pirnid on vist kõige lahjemad, mis võtta, sest korralikku valgust ei õnnestu isegi kõiki valgusallikaid kasutades tuppa saada. Eriti hämar on vannituba. Muud häda meil õnneks polnud.
Küll aga kuulsin kõrvalt paar päeva hiljem ühe Kiievi pere kurtmist, et tuled käivad sisse välja nagu tahavad, üks kapi lükandustest tahab sülle kukkuda ja vanni segistil puudub see koht, kust vett kinni – lahti keerata :D Ilmselt oli neil standard tüüpi tuba ja need on seal teadupärast alles renoveerimata.

Vasakul on duššinurk, paremal on peale wc-potti ka bidee ja seinal rättide torud

Ah jaa, et millises hotellis me siis peatusime? Hotell kandis aastat 3 tagasi nime Park In Radisson, aga on vahepeal läinud üle kohalikku omandusse ja sellest ajast kannab nime Parrotel Aqua Park Resort. See on teise liini hotell, mis tähendab, et mere äärde saamiseks tuleb minna üle tee ja jalutada 7-8 minutit läbi Parrotel Beach territooriumi randa. Need on ühe omaniku hotellid ja territooriumid on ristkasutuses…niivõrd kuivõrd. Beachi hotelli rahvas peab Aqua territooriumil asuva aquapargi kasutamiseks maksma juurde. Meie võisime nende territooriumil jalutada küll, mitte aga nende basseinides supelda ega restoranides süüa. Mina sain paketti ostes aru, et ristkasutus on ristkasutus ja vähemalt ujuda oleks pidanud ka sealsetes basseinides saama, aga kohapel selgus, et eiei, nii ei ole. Jaluta ringi, aga ära maandu pikutama ega ujuma. Kuidas nad vahet teevad, kust hotellist sa oled? Lihtsalt. Esiteks on käepaelad hotellidel erinevad ja teiseks on erinevat värvi suured rannalinad, mida plastkaardi vastu vahetad. No ja kui lähed sinepikollase rätiga siniste rättide paradiisi….öeldakse, ekeee, siia ei või tulla. Ja käepaelu kontrollitakse hotellide väravates agaralt. Iga võõras vant ikka sisse ei saa.

Aga….kohvrid lahti pakitud, läksime tutvuma elu-oluga õues. Valget aega polnud ju üleliia palju järgi jäänud.
Tatsasime läbi meie hotelli territooriumi, aquapargi ala ja lõpuks jalutasime üle tee mere äärde.
Kõigepealt tutvustangi mõne fotoga meie hotelli ala. Just mõnega, sest esimesel päeval ma tegin suhteliselt vähe pilte. Mõnes järgnevas postituses tuleb neid veel.

Selles basseinis on perioodiliselt kunstlikud lained, mida minul küll ei õnnestunud kordagi näha, aga liumägi töötas küll

Kõik 5 oleme pildil

Kuni loojanguni võib basseinides sulistada ja soojendusega bassein oli territooriumil tervelt üks. Seal enamus rahvast pikutaski ja teine osa rahvast oli kas rannas või ringi seiklemas.

Vaatasime, et päike on juba üsna madalal ja otsustasime käia ära kohe ka mere ääres, et saada aimu, kuhu me ennast kohale oleme vedanud.

Mere äärde minemiseks tuli jalutada läbi sõsarhotelli ala – Parrotel Beach

Me ei läinud sel korral päris teise hotelli alale kõndima, vaid kasutasime selle servas olevat otseteed randa.

Rand hakkas vaikselt paistma….

Muide, kõik taimed, mis Sharmis kasvavad, pidavat olema sinna istutatud. Iseenesest seal kõrbepoolsaarel peaaegu midagi ei kasva. Kõik reoveed lähevad kastmisele.

Sellest servast, kus ma pildistades seisan, kuni eemal paistva sillani on meie ja Beach Parroteli ranna-ala. Hele meri on madal, aga selt, kus lained murduvad, algab koralliriff ja läheb järsult vääääääga sügavaks

Kui keerata seal kõrgemal seljaga mere poole, avaneb selline vaade

“Naaberküla” ehk hotelli sild, meie ala ääres. Aga vat minna sinna ei tohtinud

Eks läksime siis mööda rannaäärt nn õige silla poole….

Silla lõpus saab minna merre snorgeldama

Pikk, pikk päev magamata ööga seljataga, päike oli madalale vajunud ja aeg oli oma väsinud pudinad hotelli tagasi tassida :)

Mere äärde oligi tõepoolest lühike tee, aga sellegipoolest läks iga 15 minuti järel Parrotel Beach peamaja eest randa üks lahtine kurgikäru, millega veeti inimesi hotelli ja ranna vahet. Eeeee, see vahemaa oli jalutatav max 5 minutiga, aga…..sõitjaid oli sellegipoolest.
Meie siiski kõndisime. Kõndisime tiiru oma hotelliala rannale peale. See kehv kiiks on neil seal Egiptuses küll, et üldiselt mööda rannajoont sedasi jalutada ei saa, et kuhu jalad viivad. Hotellide kaupa on rannaalad samuti ära jaotatud ja piirdeaiad vahel. Tahtsime korra minna vasakule ära, ehk lähimale sillale…aga kus sa sellega, kohe öeldi eiei, teise hotelli ala.
Niiet jah, jalutasime seal, kus lubatud ja kõndisime varsti hotelli tagasi, sest õhtusöögi aeg jõudis tasapisi kätte. Õhtusöök oli 18.30 – 21.00. Söö nagu jaksad, aga ega ikka ei jaksa küll.

Peale sööki läksime korraks tuppa. Aitasin lastel veidi toimetada, jätsime noorima reisiselli, kes maadles endiselt mingi kaasavõetud viirusega issiga tuppa ja suundusime K ning vanema pisipiigaga peamajja, kus algas varsti laste meelelahutus. Tüdrukud jäidki kahekesi sinna ja mina tegin sel ajal ühe jalutuskäigu hämaral õuel.

See on vaade meie hotellimajakese kolmanda korruse avatud koridorist

Nende korideridega on sal muidugi omaette teema ja tõenäoliselt muutub see teemaks just talvisel ajal. Nimelt tuuletõmbus. Talvel kukub peale loojangut õhutemperatuur üsna järsult nii 15 pügala peale ja kui on veel tuul ringi tuulamas….on see üpris ebameeldiv, aga….selle vastu aitavad loomulikult positiivne meelestatus ja soojad riided :)

Igatahes läksin seiklema.

Ja järgmine on meie maja. Laste tuba oli kolmandal korrusel vasakult esimene ja meie tuba K-ga samal korruse teises servas enne trepikoda. Muide treppidest sai nädala jooksul kolmandale ja alla joosta muljetavaldavalt palju.

Oli hämar ja kiiresti läks pimedamaks ja pimedamaks. Lõunamaa võlud. Egiptuses olid sel ajal veel kõikjal jõulud. Terve nädala kõlas ruumides jõulumuusika ja võis kohtuda jõuluvanadega, põhjapõtradega ning muu temaatilise atribuutikaga.

Järgmine foto. Seal üleval paistab kuu, mis pildistamise hetkel on veel arusaadavas poosis, aga umbes tund hiljem oli ta selili nagu üks korralik kauss.

Pildid tehtud, läksin vaatama, millega tegelevad minu tüdrukud. Võtsin seal nendest pisema kaissu, sest laste tantsulka oli värskes õhus, tuul tormas ja polnud enam kaugeltki soe ning kaisus hakkas muidugi varsti uni tulema….mõne aja pärast viisime temagi tuppa unele.

Õhtutaevas meie korruse koridorist

Selline oli meie esimene päev Egiptuses. Kummaline oli mõelda, et viibime Aafrikas, aga seal me olime.

Selline ilus number, eksole. Kümnendi vahetus.
Lugesin eile eelmise aasta kokkuvõtet ja jäin mõttesse, et aasta aastalt läheb keerulisemaks midagi kokkuvõtvalt kirjutada, sest vägisi kipud ennast kordama ja lõpuks pole enam midagi tarka öelda. No ja eks ma tegelikult võtan seda kokkuvõtet rohkem kui kroonikat iseendale, et vaatan aasta pärast(või hiljem) mida ma siin kokku puterdasin. Ja…K käib ka siin ringi luusimas ja meenutamas.
Ometi peaks kuidagi selle aasta 2019 kokku võtma ja oma mõtted ritta seadma ehk kirjutama Oravakese väljendit kasutades sumbuurse fa-fa-fa :)

Ma ei ole see inimene, kes teeb endale aasta alguses üüratu nimekirja pompoossete lubadustega, et poole aasta pealt avastada……eeee, see ikka mitte kohe ei edene…. see nimekiri. Minu mõte aasta alguses on pigem see, et soovin kõikidele oma lähedastele ja sõpradele head, et mu perel läheks hästi, et kõik oleksid terved…..ja kõige selle nimel tulebki elada nii, et kõik oleks hästi. Niivõrd kuivõrd see meist endist sõltuda saab. Olgu selle vanajumalaga kuidas on, aga kui aitad ennast ise, aitab sind see vennike enamasti ka.
Et siis nii ongi. Ma ei luba, et uuel aastal söön vähem, võimlen rohkem, joon vähem jne. Kõige sellega on mul niikuinii asjad jonksus. Mitte vähe oluline on aga see, et ise ei tasu oma elu keeruliseks elada. Teada tuntud sõnad ju, eksole, eestlaste kultusfilmist ” Siin me oleme”. Oma õppetunnid olen ma elus kätte saanud, sealhulgas ikkagi ellu jäänud ja loodan tõepoolest enam sellistes ämbrites mitte kolistada.
Küll aga sean ma endale eesmärke ja võtan vastu väljakutseid. Näiteks selliseid väljakutseid, läbi mille tekivad head harjumused. Ja eesmärkideks pigem sellised, et vähem kulutada, vähem tarbida, rohkem säästa.

Ah jaa, ühte asja lubasime küll koos K-ga – et ei osta sel aastal poest ühtegi uut rõivaeset, kui selleks pole just karjuvat vajadust(talvejope ost tuleb vist ikkagi ette võtta, sest neiuke otsustas käibelolevast välja kasvada, aga õnneks saan mina seda edasi kanda ja kui teksad jälle otsad annavad, tuleb needki osta). Õmbleks hoopis kapist kangaid vähemaks, sest kangaid on mul ilmselgelt liiga palju :) Kui just pole tegemist kangaga, mis läheb kohe millegi kindla tootmiseks, siis juurde ei osta ma tõesti nüüd mõnda aega midagi. Seda kiiksu tuleb lihtsalt kontrolli all hoida ja olla kangaid valides veelgi kriitilisem, kui ma seda olen. Vajaduspõhised kangaostud on näiteks siis, kui tellitakse konkreetsetes toonides lapitekk ja mul parasjagu sobivaid värve kodus pole. Siis tuleb minna poodi ja osta. Siinjuures on tore ära märkida, et mõni päev tagasi sain just selle aasta esimese lapiteki tellimuse ja seekord õnneks mitte üleöö vajadusega vaid ajalise viitega – alles juuniks.

Kui aga nüüd ikkagi tagasi vaadata…siis milline oli aasta 2019?
Ühe sõnaga kokkuvõtvalt – hea! Igati hea! Kui kahe sõnaga kokku võtta, siis erakordselt kiire.
No ei oska kohe millegi üle kurta. Ei mingeid fopaasid ega tõsiseid probleeme.
K lõpetas viienda klassi kiituskirjaga ja ma ei tea, et ta oleks selle nimel üüratult pingutanud. See oli tema eesmärk ja selle ta ka täitis. Pigem hakkab tasapisi muret tegemagi see, et pingutada tal polegi nagu väga vaja. Ise on ta eelmise aastaga väga rahul, iseäranis sellega, et mängis klaverit koos muusikakooli sümfooniaorkestriga. Seda pole juhtunud seal päris pikki aastaid, et orkestril on pianist võtta.
Noorem R tuli peale nelja kuud koos oma kaaslasega Mehhikost allapoole rännakult tagasi rõõmsa ja roosana, leidis kiiresti endale uue töökoha millega on siiani väga rahul ja kolis oma kaaslasega kokku ning aasta lõpuks kolisid sisse päris oma elamisse.
Suurem R käis koos sõbraga Kasahstani 4×4 sõitu tegemas ja oma perega elavad nad nagu ikka- noore pere elu mille põhikeskmes on lapsed. Pisipiigad aina kasvavad ja suurem saab tänavu augustis 7 ning läheb kooli.

Aga jah, hullumoodi tegemisi täis aasta oli küll. Nii tööl, kui eraelus. Ikka nii kiire ja palju tegemist, et 31.detsembril lükkasin kell 15 tööl ukse kinni ja lubasin kaks nädalat mitte ainsamatki töömõtet mõelda ning panin jalad seinale :D Sõitsime hoopis ära Egiptusesse päikest otsima, aga see on juba teine lugu.

Mis me siis eelmisel aastal teinud oleme?
Kindlasti oli kõige meeldejäävam jälle suvine reis, kui käisime taaskord Korfu saarel. See kohe on meie saar. Nüüd juba koos sõpradega, kes kutsuvad aina tagasi. Saarelt lahkudes tuleb vägisi pisar silma, sest nii väga tahaks olla seal pikemalt, kui nädala korraga. Kahe aasta peale kokku oleme saare suheliselt läbi käinud, aga ikka veel oleks kohti, kuhu tahaks seal minna. Rääkimata inimestest, kellega tahaks kokku saada ja koos aega veeta. Möödunud aasta reisist saab lugeda SIIT alates.

Rootsis käisime. Mina isegi kaks tiiru. Kõigepealt käisime Rootsis niisama kruiisitamas. Saime endale ülihea hinnaga aknaga kajuti koos söökidega, võtsime kumbki oma sõbrakese kaasa ja läksime. Tegime põhjalikult tutvust ABBA muuseumiga ja käisime Stockholmis linnas lihtsalt ringi. Muuseum oli väga äge ja soovitame sinna kindlasti minna, kui juhtumisi Rootsi pealinna asja on.

“Mamma Mia ” radadel. See osa muuseumist oli neidudele kohe eriti meemepärane. Päris huvitav on vaadata, kuidas enda teismeea populaarne muusika on jõudnud praeguste teismeliste lemmiklugude listi

Augusti viimastel päevadel oli Stockholmis mõnusalt soe ja päikeseline.

Täitus K unistus – sai endale etteruttavalt kätte sünnipäevakingituse. Kanken-i koti. Soov oli nii suur, et küsis ise Rootsis teed vajalikku poodi ja leidis selle ka omal käel üles.

Nii minnes kui tulles rõõmustas meid imeilus loojang

Teist korda käisin Rootsis mina üksi, õigemini käisin koos kolleegidega ja seekord kestis reis kaks päeva, ehk et oli ööbimisega Stockholmis. Täpsemalt käisin reisil Lastekirjanduse Keskuse lastetoimkonna rahvaga. See oli selline puhas tööalane sõit ja sisaldas tihedat lasteraamatukogude külastamist. Reis oli huvitav ja seltskond loomulikult väga tore. Inimesed, kes tegelevad lastega on suuremalt jaolt rõõmsameelsed, avatud ja aktiivsed. Nii on ühise keele leidmine väga lihtne ning sõit kujunes välja meeleolukaks ning informatiivseks. Külastades Stockholmi lasteraamatukogusid oli mõndagi kõrva taha panna.
Eks me teeme enamasti ikka samasugust tööd siin Eestiski, aga mõnigi asi jääb kahjuks ruumi ja raha taha.
Ja nüüd üks pildiline ülevaade sellest reisist.
Esimesena käisime Kista kesuse raamatukogus, mis oli väga huvitav ja ehitatud kaubanduskeskuse teisele korrusele, aga sellest raamatukogust ei tule siia ühtegi pilti, sest….ma pole sügisel teinud nendest millegipärast ühtegi sellise suurusega faili, mis siia panna sobiks. Ümber teha nüüd ei olnud tahet ega aega ja pealegi on pilte niikuinii palju. Küll aga õnneks olin selle vea avastanud ja edasi on väikese formaadiga pilte panna küll.

See väikelaste raamatukogu kuulub Kulturhuset-i koosseisu ja seal käivad kuni 8 aastased lapsed oma vanematega. Raamatud pole riiulites alfabeetilises järjekorras vaid liigitatud hoopis teemade järgi – pere, loomad, tervis, õudukad, elu ja surm…

Kulturhuseti all on Stockholmi makettkaart

Üks Kulturhuseti osa on noorteraamatukogu vanusele 15 – 25aastat. Noored saavad seal käia nii lugemas, laenutamas, kui meisterdamas või siis hoopis midagi tarvilikku laenutamas. Näiteks nagu rattavarustust, tööriistu jne. See oli üks minu lemmikkohti, sest sellises kohas saab noort suunata nii lugemise kui käelise tegevuse juurde

Näiteks saab seal märke teha

On kangavalikut õmblemiseks ja on ka selfistuudio erinevate taustadega.

Koomiksiraamatukogu

Lihtsalt arhitektuur

Eemalt paistab auväärne Stockholmi Linnaraamatukogu

Raamatukogu käruparkla

Väikelaste raamatute osakond

Suur laenutussaal

Käisime ära ka Stockholmi Eesti majas. Lahke pererahvas pakkus meile süüa. Pildil on Eesti maja Presidentide tuba.

Enne õhtut veel üks linna lasteraamatukogu

Edasi viis meid tee hotelli ja siis käisime organiseeritult Astrid Lindgreni viimase elupaiga juures, mis asus üsna hotelli lähedal. Vaatasime aknaid, mille taga suur lastekirjanik kirjutas oma lugusid. Edasi läksid kõik sinna kuhu tahtsid ja mina läksin kahe oma kolleegiga jalutama õhtuse Stockholmi tänavatele.

Käisime kohvikus

Hommikul viis meid tee Skanseni poolsaarele Rootsi lastekirjanduse toredasse muuseumisse ” Junibacken”. See on üks äge ja lustakas koht, kus ma olen käinud koos K-ga, kui ta oli väike. Nüüd käisin teist korda ja päris kindlasti on mul plaan minna sinna veel. Esmalt pean aga tutvustama pojalastele Lindgreni loomingut, sest siis oleks neil muuseumis rohkem äratundmisrõõmu.

Eelviimasena sõitsime Luma lasteraamatukogusse, mis on ehitatud kunagisse lambipirnitehasesse.

Kaunis vaade Luma raamatukogu eest

See raamatukogu oli väga äge. Hästi liigendatav, funktsionaalne ja mänguline. Sellises töötaks küll.

Sai nüüd see pildirida päris pikk, aga tegelikkuses on reisist kõvasti rohkem põnevat materjali. Tõepoolest, väga huvitav oli.

Mis siis veel?

Soomes me eelmisel aastal üllataval kombel ei käinudki, aga Eestimaa peal tiirutasime küll. Selle kohta on lugeda SIIN ja SIIN

Meie äge Põhja – Eesti tripp

Üks märksõna eelmisest aastast on kindlasti suur juubelilaulupidu. Minu jaoks oli see üle aastate laulupidu, kus ma ei pidanud vastutama mudilaskoori eest ja tänu sellele sain suuremate laste tugiisiku ameti kõrvalt pidu kenasti nautida. K-le aga oli see tema laulupidude pikas rivis esimene üldlaulupidu, kus ta laulis viimase lauluni. Selle laulupeo ta kuulutaski oma elu parimaks.

Ja loomulikult – käisime jõudumööda ja nii nagu aega jagus kontsertidel, teatris, üritustel ja kinos. Oli NÖFF, oli jazzi, “Tõde ja õigus”, Peter Bence, Laulukarussell, Laulustuudio ja Muusikakooli kevadised ja jõulukontserdid, motivatsiooniõhtud, TaevaniMaani üritused, pulmi, juubeleid, perepildistamisi, laululaager, joogalaager, mõned põnevad kursused ja mida kõike veel.

Aasta lõpus jõulude ajal pidasime nagu tavapäraselt perekeskseid koosistumisi nii suuremas ringis maal vanavanemate juures kui väiksema ringiga meil kodus. See kodune istumine on mulle eriti armas, kui lapsed peredega tulevad meile ja siis me koos seal toimetame, kokkame ja sööme ja jutustame ja jagame kinke….. Kuigi jah, detsembris saab teha seda tegelikult lausa kaks korda, sest mul on kunagi pähe tulnud sündida siia ilma just detsembris. Küll aga on aasta aastalt minetanud vaikselt oma tähtsust aastavahetus. Selle veedame vaikselt mõtiskledes ja isegi selle üle arutlesime pool päeva, kas minna keskväljakule ilutulestikku vaatama või mitte. Kodus on ju nii hea.

Kodu uuenduskuur pole väga aktiivselt edenenud, aga tänu minu lastele sain sünnipäevaks kolm uut segistit koos paigaldusega. Eelmise aasta plaanides oli vähemalt ühe segisti väljavahetamine, aga juhtus nii, et nüüd on kõik kolm tilkuvat kraani vahetatud uute ja korralike vastu. See oli ikka väga suur üllatus ja rõõm.

Paljude sünnipäevalillede seas oli üks inkaliiliate kimp. Tegin sellest pildi ja kui pildi arvutisse tõmbasin, avastasin et on teine südamekujuline.

K toale ostsime eelmisel aastal ära tapeedi, plaaniga see 2020 seina panna. Loodan väga lähiajal selle töö käsile võtta. K tuleb vahepeal kolida koos oma kraamiga elutuppa elama, siis kraabime vana tapeedi maha, värvime seinad ja lae üle ning tuba ongi tapeetimiseks valmis. Eks ole ka aeg. Vana tapeet on 20 aastat seinas olnud ja kuigi ta ei näe isegi mitte kole välja, võiks ikkagi seal seinas olla midagi hoopis muud, sest kunagisest poistetoast on saanud vahepeal sujuvalt noore tütarlapse tuba.

Iga aasta lõpus või siis uue aasta esimesel päeval on meil olnud traditsiooniline jalutuskäik ja väike fotosessioon K osavõtul.

Aasta viimane pildistamine toimus ilmaolude tõttu seekord hoopis toas, sest tõepoolest, nagu sõber Jassu ütles – meil on pidevalt ilmaolud ISO1600 :D ning kui päeval on vähegi valgust, olen ma enamasti tööl ja fotokas kaelas ringi roomata ei ole aega. Pildid said aga tänavu sellised…päkapikuhõngulised.

1. jaanuari jalutuskäigu tegime vist ikka samuti ära, vähemasti öösel, kui ilutulestikku vaatamast tulime. Aga päeval….tõepoolest, tühi koht minu ajukurdude vahel. Äkki hoopis logelesime selle päeva maha :D, sest mul algas puhkus ja esimese päeva võiks ju tõesti mittemillegi tegemisele pühendada :) Ahaaaa, tegelikult tuli meelde. Pool päeva logelesin ja teise poole päevast õmblesin K-le uut tuunikat. Seda oli tal hädasti reisile minnes tarvis saada ja no tegelikult kuluski väga ära.

Eile tegi mulle üks blogilugeja märkuse, et ma võiksin viitsida tihedamini kirjutada. Pean kurbusega nentima, et tegelikult pole viitsimises üldse küsimus. Küsimus on ajas ja vahest ka selles, et midagi omameelest arukat pole öelda. Siis jätan parem ütlemata.

Aga….uus aasta on täiega käima läinud ja kuskilt otsast ei paista, et elutempo läheks aeglasemaks. Võtame siis meile antud aega rõõmuga ja anname endast parima. Oleme tänulikud oma kaasteelistele – ka nendele, kelle tõttu saame õppetunde. Olgu selles aastas kõvasti head tervist, armastust, headust, loomisrõõmu, reisimist, avastamisi, teadmishimu, õnne, häid raamatuid, palju nalja, uusi väljakutseid ja mida kõike veel.

Palju head teile kõigile!

(Ja kuigi mulle on järjepidevalt soovitatud, siis ei, raamatut ma ikka veel kirjutama ei hakka, sest mul pole tulnud geniaalset ideed :P)

Seda lugu hakkasin kirjutama kena poolteist kuud tagasi….ja aasta lõpuks sain valmis :)

Mõtisklesin siin oma mõtteid ja mulle tundub, et oleks aeg kirjutada midagi tervise teemadel ning loomulikult ei pretendeeri ma selle jutuga absoluutse tõe tiitlile vaid need on lihtsalt minu tähelepanekud.
Tervis on aktuaalne teema igas eas ja alati, sest kes meist ei tahaks olla terve.
Ütlen ausalt, ülearu palju pole ma elu jooksul tervisele otseselt eraldi tähelepanu pööranud, aga ilmselt olen siiski alateadlikult teinud alati piisavalt õigeid valikuid.
Praegu, olles omadega enam mitte esimeses nooruses, olen kokku puutunud väga palju küsimusega – mida ma teen, et olen nii elurõõmus ja heas vormis. Loomulikult ei esita selliseid küsimusi naljalt keegi noorele inimesele, sest noored on noored. Elujõulised, heas vormis, rõõmsameelsed….vähemalt enamus, väikeste eranditega.
Aga jutt on siiski küpsest indiviidist :)

Hubane kodu – armastan valgus, helgust ja mugavust

Looduses liikumine – alati, igal aastaajal ja igas maailmanurgas

Ega ma ju ei tea, kuidas õnnestub, sest minu jaoks on selline olukord loomupärane ja nii lihtsalt on. Kuid….hakkasin siiski mõtlema…MIS võib selle taga olla, et on nagu on? Tõenäoliselt tunnen nii, sest oma elustiili pole ma aastate jooksul olulistes punktides eriti muutnud. Ilmselt on olnud mulle loomupärane elada teadmisega, et kõik mis teed, teed endale ja see, mida teed nooruses, selle vilju maitsed aastate pärast. Tõenäoliselt on mingi osa siin seotud ka geneetilise soodumusega, aga ainult selle peal ei saa ometigi liugu lasta. Ja nagu öeldakse ühes väga heas David Shenk-i raamatus ” Geenius meis kõigis”, on geenide tulem meis vaid 15%. Ülejäänu on kasvukeskkond ja elustiil.
Kuid…ma pole teinud ega tee näiteks asju, millel ma ei näe vähimatki mõtet – suitsetamine, joomine ja liigsöömine on minust kaarega mööda käinud. Mis kasu on suitsetamisest? Tõmbad sisse, puhud välja – raha läinud, tervis häiritud, vastik hais ja maitse jne. Alkohol…eiei, ma ei ole üldse absoluutne karsklane. Heas seltskonnas ja sobival ajal võtan minagi klaasikese või kaks veini, kuid mitte rohkem. Miks mitte rohkem? Lihtsalt rohkem ei mahu ega taha ja ega ikka ei maitse ka. Kange alkohol mulle üldse ei istu, purjusolek pole vajadus, lõõgastuda oskan ka muul viisil ja maailma meeldib vaadata selgete silmadega. Šampus, mida nimetatakse jumalate joogiks….paraku pole ma juba lapsepõlvest peale armastanud gaseeritud jooke. Nii on minust ka Fantad – Sprited – Cocad – Pepsid ja muu kihisev kraam mööda läinud – jälle puhas suhkrulaks, millest olen loobunud. Mis puudutab aga seda nn šampust…siis see, mida meil enamasti juuakse, on tegelikult suhkruvesi törtsu alkoholi ja mullidega.

Palju palle ja salle, sest valgust peab olema ja sooja peab saama :)

Lumi – valge, kohev ja pehme

Mis siis annab selle ihaldatud vitaalsuse, rõõmsameelsuse ja hea füüsilise vormi?
Kindlasti mitte erinevad dieedid vaid elustiil ja paras annus enesedistsipliini.
Kõige lihtsam ongi olla heas vormis, kui sul on tervist toetav elustiil. Õnneks on tänapäeval nii palju pakkumisi, mis aitavad oma elustiili toetada, et sõelu aga endale sobivad välja. Sellel nn tervisliku teema turul tuleb muidugi päris hoolega ringi vaadata, et valida välja need, mis tõepoolest on seda väärt. Mina olen suur skeptik ja valin väga hoolega, aga kui leian midagi head, veendun, et see ON hea, siis jään pikaks ajaks truuks tarbijaks.

Alustan siis servast ja lähen järgemööda teemaga edasi. Aga…pean hoiatama, et esimest korda siin blogis tuleb seekord tekstis ette ka reklaami. Reklaami nendele inimestele või firmadele, kellele ma olen tänulik. Tänulik saadud teadmiste ja teenuste eest. Kasin kulutaja, nagu ma olen…siis valin ikka väga hoolega kuhu, kellele ja miks oma aega ning raha panustan. Tellinud pole minult reklaami aga mainitutest mitte ükski.

Rõõmsameelsus ja positiivsus.

Jah, seda nüüd tõesti osta kuskilt ei saa ja sellega peab tegelema ise ja ainult ise. Mõnele on see kerge teema, mõnele keeruline.
Mina olen ilmselt sünnipäralt juba rõõmsameelne inimene. Ma ei ärka kunagi hommikul halva tujuga, sest kes peaks siis öösel minu tuju rikkuma?
Muidugi on ka minul, nagu igal normaalsel inimesel bemollis olevaid hetki. Näiteks, kui midagi juhtub valutama, mõnel lähedasel on mure, tööl on “üllatusi” või otsustab sind “üllatada” inimene, keda oled usaldanud. Aga….need on kõik olukorrad, kus ma võin olla kurb või pahane, kuid mitte üleüldiselt halvas tujus. Kas sellistes situatsioonides paha tuju aitaks? Ei aita. Kui on kurbus, tuleb kurvastada ära ja minna edasi. Mitte kurbusesse kinni jääda. Kui on mõni asi või keegi inimene sind pahaseks ajanud….siis tuleb pahandada ära ja minna edasi, mitte kolm päeva marineerida, et miks see või teine nii ütles või käitus. Ikka tuleb ju ette inimesi, kelle päev on korda läinud, kui saab kellegi kallal keelt teritada või mõne käki keerata. Ussitamine ja pika viha pidamine pole aga pikas perspektiivis kuigi arukas. Ükski inimene, kes ei suuda valitseda oma emotsioone ja valab iseenda suutmatust kaaskodanike peale välja, ei vääri sellist tähelepanu, et tema pärast mitu päeva põdeda. Tunnen sügavat rõõmu, et minu lähedaste ja sõprade hulka selliseid inimesi ei kuulu. Seega – valige sõpru, sest siis elab üle ka need tõrvatilgad, kellega igapäevaelus nii või naa igaüks kokku puutub. Ja ei maksa viriseda ilma üle. Ilm on selline nagu on ja punkt.

Pilvekunst ja paras annus unistamist

Kokkuvõtteks: Alusta sellest, et erista olulist ebaolulisest…ehk siis olgu meelekindlust leppida asjadega, mida ei saa muuta ja jõudu muuta asju, mida sa muuta saad ning tarkust nende vahel alati vahet teha.
Ole positiivne. Kui on madalseis, kurvasta(urise) ära ja astu edasi. Üks, mille olen elu jooksul ära õppinud, on oskus olla õnnelik. Õnnelik olemine on seisund, mitte millestki sõltuv tunne. Mitte keegi peale sinu enda ei oma kohustust sind õnnelikuks teha. Kui see ükskord kohale jõuab, on palju lihtsam elada. Ah jaa, üks väga olulisi asju hea emotsionaalse seisundi tagamiseks on head suhted oma lastega, nende kaaslastega ja lapselastega. Nende inimestega, kes on sinu elus need kõige – kõigemad.

Minu kõige väiksemad südamedaamid

Sõbrad

Mehed ja naised Sinu elus tulevad ja lähevad(enamusel), sõbrad jäävad. Need tõelised. Ja need tõelised on mulle sama, mis pereliikmed. Väga olulised, ma olen nende jaoks alati olemas. Ma ei lase ülearu lihtsalt kedagi oma naha vahele, aga kui juba lasen, siis olen igavesti lojaalne. Ja sõbrad ei peagi alati ninapidi koos olema. Tõelise sõbra ja hingesugulasega võib ka aastaid mitte kokku saada, aga kui kohtud, siis jätkad sealt, kus pooleli jäi ja vahepealset aega poleks nagu olnudki. Ja muidugi koos sõpradega naermine. Naer on vabastav ja inspireeriv. Kui su ümber on rõõmsad inimesed, kellega koos vaatamata elu näilisele tõsidusele saab iseenda üle naerda, oled õnnelik inimene.
Sõpradega koos on mõnus igal pool- kodus, külas või ükskõik kus…näiteks käia nautimas head toitu. Siinkohal minu siirad tervitused ja sügav imetlus Terjele, kes ei ole isegi kipsis jalaga ratastoolis kärutades pessimistlik vaid särab nagu päike ja naerab elu äparduste üle.

Hobid

Ma olen alati olnud seda meelt, et kõiki mune ei maksa iialgi ühes korvis hoida. Kui mingi lüli sinu elus raksatab, siis peab olema miski muud, mis sind vee peal hoiab, mis sellest üle saada aitab. Kindlasti on abiks hobid. Tehes midagi armastusega ei tunne sa sundi, kohustust ja ebameeldivust. Hobi võib olla lihtsalt meeldiv tegevus ja nokitsemine ning hobi võib olla lisasissetulek. Igal juhul valmistavad hobid rõõmu, rikastavad ja hoiavad meele erksana.

Hobi on õlekõrreks ka siis, kui ükskord jõuab kätte pensionipõli. Kui jõuab muidugi. Mina väga ei unista, sest meie valitsus on ettearvamatu nagu teismeline. Näen inimesi, kes on veetnud oma elu nii, et peale töö pole neil midagi. Ja kui siis see oodatud penskari elu kätte jõuab, valdab inimesi hirm. Hirm üksinduse, igavuse, tegevusetuse, mittevajalikkuse ja mandumise ees. Jään siinkohal alati meenutama oma ema, kes pensionärina ei püsinud kunagi niisama kodus, vaid oli pidevalt kuskil midagi asjatamas. Oli see siis pensionäride kooris laulmine, kooriga reisimine või klubilised tegevused. Kui kodus oli, tegeles käsitööga või vuntsis oma aiamaad ning tegi saadustest hoidiseid. Ei näinud mina kunagi teda kurtmas, kui kurb on olla pensionär ja et teda pole kellelegi vaja.

Kangad ja käsitöö – üks minu hobidest

Uni

Piisav ja kvaliteetne uni on inimesele vajalik.
Tuleb ette perioode, kus tööd on nii palju, et ma ei saa kuidagi õigel ajal magama, aga….sel juhul tuleb leida võimalusi, et mingilgi moel seda unevõlga lahendada. Kui ma tean, et õhtu venib pikaks, püüan töölt tulles veidikeseks suigatada. 15 minutit on piisav aeg, et taastada energia ja suuta pikemalt tööd teha. Kui kiire periood möödas, lähen eelistatavalt igal õhtul samal ajal magama. Kellaajaline rutiin tagab hea ja kosutava une. Kindlasti pole mõnus minna magama ekraani tagant. Seega – väldin arvuti või tahvli tagant voodisse minemist. Televiisorist rääkimata, sest seda meil nurgas lösutamas pole enam aastaid ja ka meie ise leiame muud teha, kui helendavat ekraani passida. Minu õhturutiin on huvitav raamat. Voodi kõrval on alati mingi valik ja vastavalt õhtusele tundele valin sealt, mida loen. Kui olen väsinud, siis mõni lihtsam ilukirjandus, kui mitte, siis midagi psühholoogia vallast või muu aimeraamat. Ehk siis raamat, mida lugedes peab kaasa mõtlema.

Üks asi on veel, mida ma järgin. Voodisse minnes ei mingeid päevateemade peas ketramist. Kuulen väga sageli inimesi rääkimas, et uni kuidagi ei tule, mõtted on peas. Ärkasin öösel üles, mõtted olid peas. See on teadlik töö endaga, et need mõtted saaks mõeldud enne seda, kui soovid magama minna. Eriti just kehvad mõtted, kui neid millegipärast on.
Kui pea on puhas ja meel rahulik tuleb ka uni ning öösel ei juhtu seda, et uni läinud ja peab raamatut lugema ning hommikul, kui kell heliseb, on prääks. Häid mõtteid aga võib mõelda küll. Mina armastan näiteks voodis mõelda asjadele, mille eest ma olen tänulik. Jõuad vaevu mõtetega lõpuni ja juba magan. Või soovin, et mu lähedased oleksid terved ja neil läheks hästi. Kui pikk uneaeg on inimesele vajalik – 10, 8, 7 või 6 tundi jne – see sõltub juba inimesest endast.

Liikumine.

Teadupärast olen ma elupõline jalakäija. Kui ilm vähegi lubab ja aega on, kõnnin punktist A punkti B jalgsi. Suvel sõidan sageli rattaga.
Lisaks olen viimastel aastatel käinud kahes trennis. Kord nädalas käin pooleteisetunnises joogatrennis. Vinyasa jooga on väga intensiivne ja niisama ommmm – istumiseks seal mahti ei anta. Meil on ikka aja jooksul olnud mitmeid inimesi, kes tulevad proovivad ja loobuvad, sest pidavat olema liiga raske. Minu seisukoht on see, et kui trennis pingutama ja ennast ületama üldse ei pea, siis pole sel käimisel ja kulutusel mõtet. Mis ei tähenda muidugi seda, et trenn peaks olema ninast vere väljaajamine.
Trenni lõpus on meil alati sügavate venituste seeria, kus me nii-öelda hooldame oma lihaseid. Paar põhjust on veel, miks ma seal trennis käin. Meil on väga mõnus treener Anu ja ütlemata lahe seltskond.

Joogalaagris

Laagrisupp

Laagri hummus ja pesto

Sama treeneri ja peaaegu sama seltskonnaga toimub ka minu nädala teine trenn. Ei teagi nüüd, kas ma alustan või lõpetan nädalat sellega, aga igatahes pühapäeva õhtuti püüan ma olla alati kohal latinotantsu trennis. See trenn sõna otseses mõttes kohustab kohal käima, sest kui vahele jätad….oh seda häda. Siis on jälle pooled sammud meelest läinud ja veel hullem, kui teised on sinu puudumise ajal midagi edasi õppinud. Aga…tantsida on mulle alati meeldinud. Ladina tantsud kõnetavad eriti. Kuna Anu meie peale üldiselt ei halasta, vaid mõtleb välja alailma päris keerukad tšatša, bachata, salsa, rumba, samba, paso doble, jive(džaiv) jne kavad, siis trenni saab isegi aju. Mälu peab alati kaasas olema :)
Ja kui pühapäeva õhtul poolteist tundi ennastunustavalt ladinarütmide järgi tantsida saab, on väga hea olla. Lisaks on peale trenni mõnus saun hea seltskonnaga, kus me peame naistega plaane, mida koos ette võtta.

Tantsuhooajad lõpevad meil alati hea ja paremaga

Et sellest kõigest mulle veel ei piisa, siis leidsin endale netipõhise treeneri, kellega koos teen hommikujoogat. Paljude tuttavatega rääkides tuleb välja, et enamusele hommikused võimlemised ei sobi. Mina olen täheldanud just vastupidist, et hommikune võimlemine ja venitamine annavad päevaks hea toonuse, paraja annuse reipust ning hea meeleolu. Ega mina ei karga ka voodist otse võimlemismatile. Ikka esmalt sirutan, joon klaasi leiget vett, teen lapsele hommikusöögi, panen endale smuutimaterjali benderisse ootele, saadan lapse kooli ja siis….siis panen mängima rahuliku häälega treeneri video ning võimlen. Aitäh selle eest Shalin-ile ja tema GraceFit-ile.
Selline pehme ja rahulik hommikujooga on just täpselt see 20 minutit, mida hommikul on enda jaoks tarvis. Ahjaa, kui ma tahan midagi oma keha jaoks veel teha ja samal ajal ka naerda, siis otsin üles mõne Almer Jansu video ja teen koos temaga patsutamisi, venitamisi, hingamisi ja muud kasulikku.
Ühesõnaga – liikumine – see on hea enesetunne, tervis, nõtkus, painduvus, rüht….seega kvaliteetsem elu.

Alati väsimatu ja rõõmus Almer

Kui nüüd rääkida sellest, mida ma söön ja joon, siis….

esimene asi on VESI.

Veega on meil väga hea läbisaamine. Kuidagi vaistlikult olen ma ise terve elu olnud veega sinasõber ja mäletan, et kui kolisin Raplamaale elama, olin alguses väga häiritud, et siinsel veel polnud nii hea maitse, kui minu lapsepõlvekodu veel. K-l on samamoodi juba pisikesest peale harjumus juua vett. Ka 2-3 aastasena läks ta suvel poes mitte mahla vaid vett otsima. Vee joomise kohta on minu heal sõbral Almer Jansul tore ütlemine – pesu ei pese sa ju teega või mahlaga….ka oma keha tuleb läbi pesta eelkõige veega, mitte tee või mahlaga. Mida ma olen nüüd viimasel ajal teisiti hakanud tegema siis seda, et joon vett rohkem ja teadlikult.

Veega algavad kõik minu hommikud. Üks suurem kruusitäis leiget vett enne hommikusööki- see on esimene asi hommikul peale ärkamist. Kevadest olen tarbinud aga mitte päris tavalist kraanivett, vaid vett, millele lisan H-500. Mis see on? See on bioloogiliselt aktiivne toidulisand. Esiteks, teeb see vee aluseliseks. Lisaks annab see suurel hulgal energiat. Kui olin joonud selle H-500-ga vett umbes kaks kuud, hakkasin märkama, et enam ma peale lõunasööki ei hakkagi tiksuma ja kiruma seda UnneMattit, kes mulle padjaga virutab. Ka õhtul koju jõudes ei ole ma unime, vaid suudan aktiivselt mitu tundi muid tööasju teha. Sügismasendus, sügisväsimus…mis see on? Kust see energia sul tuleb, küsitakse….no purgist tulebki, ütlen naljaga pooleks. Tegelikult on ikka tõsi taga. K saab mul samamoodi igal hommikul kooli kaasa suure veepudeli, kuhu on lisatud H-500 ja isegi pimedal ajal ei näe ma suure koormusega õppival lapsel väsimust. Lisaks kuuluvad alates sügisest tema hommikumenüüsse seleeniga sipelgapuukoore kapslid, lonks liposoomset C-vitamiini ja Letsitiini kapslid. Siiani pole tal ühtegi tervislikel põhjustel koolist puudumise päeva olnud. Ise võtan samuti vitamiine ja lisaks liposoomset kurkumiini. See on muide esimene toidulisandite tootja, kelle toodete vastu ma hakkasin huvi tundma, kui olin piisavalt asja uurinud. Seni olin lihtsalt suur skeptik.

Kui nüüd kellelgi huvi, siis jah, see on niiöelda võrkturundus, aga…. minu jaoks olulises plaanis erinev paljudest teistest. Minu jaoks muide sõna VÕRK, hirmu ei tekita. Pea 12 aastat olen ma olnud tegev Mary Kay kosmeetikafrimas, mis on samuti ju tegelikult võrk ja saan öelda selle kohta vaid head. 12 aasta jooksul saadud kogemused ja koolitused on hindamatu väärtusega nii kosmeetika valdkonnas kui isiksuse arengu plaanis. Kui sellisel tasemel rahvusvahelisi koolitusi tuleks osta ise…..nojah, rahakott nutaks või ei avaneks üldse. Sellest ma parem ei räägigi, et tooted ise on väga kvaliteetsed ja tõepoolest, ma ei vahetaks neid ühegi muu brändi vastu välja.
Coralliklubi puhul olen aga siiski avastanud veel mitmeid eriti positiivseid külgi. Esmalt see, et kliendiks hakkamine ei maksa midagi – ehk siis ma ei pea kalli raha eest ostma välja mingit toodete stardipaketti. Seni kohatud võrkturundusfirmades tuleb seda kõigis teha. Teiseks – Corallis ei pea ma jooksma ringi ja purgid näpus midagi kellelegi müüma. Ainus, mida on vaja, siis teha isiklik kliendinumber, mis annab võimaluse osta endale vajalikke tooteid 20% soodsamalt ja esimene ost, minimaalselt 15 euro eest, tuleb sooritada kliendistaatuse kinnitamiseks 3 kuu jooksu. Muidu kustub kliendinumber ära ja muud ei midagi. Seega, minumeelest ääretult lihtne ja kasulik – hakkad kliendiks ja tarbid nagu tahad. Loomulikult on seal võimalus ka äri teha, aga mitte keegi selleks ei kohusta. Kui soovid, tarbid tooteid vaid ise ja hoiad kõik endale, kui aga leiad, et saad läbi isikliku kogemuse saadud head tulemust teistega jagada, siis jagad.

Tervislikud ja toitvad batoonikesed koolilapsele vahepalaks kaasa või endale kotti.

Kuidas kliendiks saada? Lihtsalt kliki SIIA ja registreeri ennast tasuta kliendiks. Logid sisse, näed tooteid hindadega -20%.
Ostmisega on hetkel nii, et kui tellida otse sealt e-poest, siis tuleb kaup DHL-iga Saksamaalt ja kulleritasuks on umbes 10€. Lihtsam ja odavam on kirjutada e-mail aadressile coralclub.eesti@gmail.com, panna sinna kirja oma kliendinumber ja nimi, lisada soovitud tooted, Smart-posti pakiautomaat, kuhu soovid saada pakki ja saata kiri ära. Vastu saad arve, maksad ära ja peagi on pakk kohal. Lihtne ja muretu. Tallinnas on olemas kontor, kust saab ka kohale minnes oma tooted ära osta, esitades kliendinumbri.
Kõigele lisaks korraldatakse seal vägagi huvitavaid terviseteemalisi koolitusi, elustiilipäevi ja muud põnevat. CoralClub on maailmaturul olnud nüüdseks juba pea 21 aastat.

Muuseas, kuidas saada teada, et toidulisandid on ikka kvaliteetsed?.

Selleks, et veenduda, kas toidulisand sisaldab ikka kõike lubatut, siis vaadake, kas tooted omavad GMP sertifikaati. Seda sertifikaati väljastatakse vaid tootjatele, kes tegutsevad kooskõlas hea tootmistava põhimõtetega( ingl. k. Good Manufacturing Practice) Sellega tagatakse, et toidulisandi tootmisprotsess ja turustamine tervikuna on kontrolli all – alates toormaterjalide puhtuse ja kvaliteedi kontrollimisest kuni lõpptoote valmimiseni. Tooraine kvaliteedi kontroll saab alguse juba enne selle kasutusele võtmist tehases. Nii valitakse täisväärtuslikud ja farmakoloogiliselt tõhusad koostisained, mis pärinevad tunnustatud tootjate taimeekstraktidest. Toidulisandite tootmist jälgitakse sama rangelt, kui ravimite valmistamist.

Mida me veel joome ja ei joo?
Ühtegi karastusjooki ma koju ei osta. Ei osta laps ka oma taskuraha eest. Pole harjumust ja on teadlikkus. Mahladega on sama. Koju ei osta ja söögi kõrvale lõuna ajal ei joo. Piima samuti koju ei osta. Esiteks ei talu ma eriti laktoosi, teiseks piimatooted tekitavad organismis tarbetut lima ja ilma nendeta on tervis kordi parem. Isegi kui nohu külge haagib, saab sellest piimatooteid kasutamata lahti vähem kui nädalaga, mitte klassikalise kahe nädalaga. Ainus piimatoode mida me sööme, on juust. Seegi tavaliselt laktoosivaba.
Kohvi – kodus üldiselt ei joo. Pakk kohvi on olemas küll,-sellist paremat- aga see on külaliste tarbeks või siis selleks haruldaseks korraks, kui endal kohviisu tuleb. Teed joome valikuliselt. Taimeteed või Coral Club-ist ostetav lagritsa-ingveri kapsli sisust tehtav tee.

Nojah, üksi toidulisanditest ei ela, sest toidulisand ei asenda täisväärtuslikku toitu….paraku ei saa me ka toidust kõike kätte nii nagu vaja. Püüa palju tahad.
Ja kui rääkida nüüd siiski toidust, siis meie ei ole taimetoitlased, kuid….sööme üpriski taimselt. Ehk et siis liha sööme, aga harva ja vähe. Eelistame kala – ka seda sööme harva. Lemmikud on igasugused ja igas variandis juurviljad. Mida rohkem, seda parem. Kartulit sööme harva, porgand, peet, kapsas, porru, spinat, paprika, sibul, küüslauk, brokkoli, lillkapsas, suvikõrvite, kõrvits jne.- need on meie toidulaual ülekaalus. Muna sööme ka. Mida vähegi saan, ostan otse mõnest talumajapidamisest.

Rukolapesto – meie pere lemmik

Tõttöelda kui ma elaksin pealinnas, siis veedaksin aega kaupluste asemel ikka turul. Seal juurviljalettide vahel. Ja üleüldse on seal turul kõvasti kohti, kus oma rahakotti luftitada. Näiteks Itaalia lett, kus on igasuguseid põnevaid asju. Makarone ma ei ole koju ei tea mis ajast ostnud, aga kui sinna Itaalia letti satun, siis ostan vahest värskeid käsitsi valmistatud ravioole. Näiteks spinatiravioole. Teisest Itaalia letist ostan linna sattudes puuvilju, avokaadot, sellerit….ja milliseid mahlast tilkuvaid hurmaavilju olen ma sealt saanud!!! Sellist maitseelamust poeviljadest küll ei saa. Tegelikult ei jõua ma kõike kohe kirjagi panna, mida head sealt võtta on.

Anthony William-i raamatuid tasub lugeda

K hommikusöök koosneb kooliperioodil omletist, võileivast, värsketest salatilistest( nende valik on meie kauplustes ikka väga nigel) või hooajalistest lisanditest nagu kurk, tomat(ainult kirsstomat, sest tavaline poetomat ei kõlba enamuse aastast süüa ja ega kurkigi peab hoolsalt valima) jne ja lisaks veel kuni vähegi olemas on – kodumaine õun. Kui neid enam pole, siis mõni muu puuvili. Nädalavahetusel joob K minuga koos hommikuti smuutit. Nädala sees on tema jaoks smuutit veidi vähe, sest kodunt läheb ta ära juba kell 7.20 ja lõunat saab koolis alles kell 12. Mina aga lähen tööle üheksaks ja alustan oma hommikut suure tassi mõnusa smuutiga.

Smuuti tegemine on täiesti loominguline tegevus

Kuna smuutit joon ma hommikuti juba aastaid ja iga päev, siis peab olema alati midagi, millest smuutit teha saab. Siin on mulle jälle abiks erinevad kohad, kust saab vajalikke komponente osta tegemata allahindlust kvaliteedile. Ainus asi, mille ma smuuti jaoks ostan tavalisest poest, on banaan. Banaan annab smuutile massi. Teine asi mida massiks kasutan, on avokaado. Poest saab kõlbulikku harva ja linna satun samuti harva, seega avokaadot kasutan harvem ja enamuse ajast ajab asja ära banaan.

Järgmine oluline smuuti komponent on marjad. Soetasin endale juba mitu aastat tagasi lisaks tavalisele külmkapile madala sügavkülma. Minu süda on rahul, kui sügisel saavad kõik sügavkülma riiulid head ja paremat täis. Marjad ostan kindlatelt eramüüjatelt, kelle puhul tean, mida söön. Lemmikud on pohlad, mustikad, mustsõstrad, jõhvikad, maasikad. Sel aastal toodi mulle sügisel pidevalt ploome ja kõik, mida ära süüa ei jõudnud, läksid talveks külma. Mis veel? Kõik õunad, mida korraga süüa ei jõua – tükeldan ja külma. Kõrvits – mida korraga ära ei tarvita – jälle külma. Sel aastal panin esimest korda sügavkülma mõnusat kodust tomatit. Väga hea nüüd talvepoole võtta seda sealt ja lisada pajaroogadesse ning suppidesse.

Pähklid, rosinad, chia seemned, datlid, goji marjad, inkamarjad, toorkakao ja muu lisandkraam. Kui oled korra saanud süüa tõeliselt värskeid ja hea maitsega pähkleid, siis poodi neid ostma enam ei tõtta. Nüüdseks juba üsna mitu aastat ostan kõik oma pähklivarud Koosostust. Tellin aga e-poest ära, maksan ära ja ootan, millal koju kätte tuuakse. Maitsev ja mugav. Koosostust ostan ka läätsed ja kikerhernejahu, mida sageli tarvitan. Julgen seda kohta soojalt soovitada.

Boost Yourself – jälle üks mitu aastat tagasi avastatud koht, kust saab osta mugavalt smuutidele lisatavaid segusid. No ja pealegi mulle meeldib väga, kui teenindus on personaalne, hooliv, isiklik :) Seda kõike Boost Yourself ka pakub. Milleks need segud head on? Kui toitud hommikul vaid smuutist ja tahad, et päev algaks kerge tundega, aga mitte punnis kõhuga, siis pead tegema sellise smuuti, mis annab energiat ja hoiab kõhu täis. Paljas mari ja banaan kaua kõhus ei püsi, aga rikastades smuutit superfood toodetega võib vabalt lõunat süüa alles poolteist tundi peale keskpäeva. Segusid on sealt osta erinevaid, aga meil on välja kujunenud omad lemmikud. Üks nendest on Energy ja teine Immunity. Kummardus BoostYourself-i meestele -Teedule ja Svennule!

Kokkuvõttes võib öelda seda, et kui mõtled mida jood ja sööd, oled positiivne ja rõõmus ja liigutad ennast füüsiliselt – on suur töö hea tervise suunas tehtud.

Kui midagi veel lisada, siis eneseharimine, hea kontsert või teatrietendus ning reisimine ja kindlasti raamatud ehk lugemine.

Sel viisil olen rahulolev mina ning kui ma olen rõõmus ja roosa, siis mul on mida anda oma lähedastele.

Aa, ja siis veel see hygge ehk hubasus. Kodu peab olema see koht, kuhu sa lausa kibeled minema :)

Kellelgi teisel võib olla kindlasti isiklik retsept kuidas tagada vitaalsus ja hea tervis. Retsept ja põhimõtted, mis on minust sootuks erinevad ja selleks on tal igati õigus. Me kõik olemegi erinevad.

Soovin teile head!