Veebruar on läbi.
Ja koos sellega tundub, et on läbi on saanud ka ilus ja normaalne talv, kus külma oli pidevalt üle -10. Perioodiliselt isegi seal -20 ümber ja öösel üle sellegi.
Olgem ausad, sellist talve pole ammu olnud ja kestunud on see sisuliselt kaks kuud. Eelmisel aastal oli talv tervelt 2 päeva.

21.veebruarist algas sandi suusailma hooaeg. Sula vaheldus väikese külmaga, taevast tuli kõike segamini- vihma, jäidet, lörtsi. Ühesõnaga ei olnud enam üldse ilus ega tore. Jäi üle vaid loota, et lumi sulab kiirelt ja asemele tuleb normaalne kevad. Oleks ju ometi õiglane, et juba aasta kestnud koroonajamale vaadates, võiks vähemalt ilm meid soosida ja olla meeldiv. Vabariigi aastapäeva eel oli kohe tõeliselt vastik ilm. Tööle tulin küll jalgsi ja see oli täiesti normaalne tulek, aga tagasiteeks ootas mind ees jäävihm + eriliselt libe tee. Eh, mis seal ikka. Mõtlesin, et uisutan kuidagi koju, kanamunad kotis. Kangekaelne nagu ma olen, bussiga ei plaaninud koju sõita. Õnneks helistas poeg ja otsustas oma sõgeda ema auto peale korjata. Leppisime kokku, et kohtume kaupluse parklas. Noh…töölt poodi on mul ehk 5 minutit kiiret kõndi, aga seekord venisin ma sinna muljetavaldavalt kaua ja tõenäoliselt oleks ka minu kõnnak pakkunud kaasinimestele lõbusat vaatepilti, kui nad just iseenda püsti pidamisega ei oleks pidanud ametis olema. Igatahes jõudsin ma püstiasendis poodi, tegin oma ostud ja uisutasin poja autosse. Autoga liiklemine oli selleks hetkeks märksa lihtsam.
Ka täna, 6. märtsil, on ilm jälle omadega sassis. Hommikust on tuisanud lund. Mitte küll teab mis laia lund hetkel, aga muudkui sajab peenikest pudi. Kiuslik talv ei taha veel kuidagi taanduda.

Lapsed olid vahepeal kodus ja pidasid vaheaega. Vaheajale järgneb K-l distantsõpe vähemalt märtsi lõpuni ja siis vaadatakse asjad üle. Lõhnab selle järgi, et lihtne see kevad jälle ei tule, sest viirus levib nigust jaksab. Meie vanem M ehk siis algklassid, saab aga õnneks koolis kontaktõppes käia. Asi seegi.
K kooli pärast oluliselt ei põe, ta õpib hästi ja iseseisev õppimine pole temale keeruline. Pisut hakkab muidugi ka tema vaim väsima sellest kodus passimisest ja meeleldi käiks ta koolis kohapeal. Näen paraku seda, et õppetunnid pole kaugelt distantsilt nii heal tasemel koolist ette kantud, kui õpetaja seda reaalselt tunnis teeks. Ka kiirelt küsimuste tekkimisel küsimine jääb enamasti ära, mis reaalselt kohapeal oleks lihtne ja asjad kohe selgemad. Juhtub sedagi, et laps teeb juba eelmisel õhtul mõne järgmise päeva õppetöö hoolikalt valmis, püüab, teeb põhjalikult, laeb üles…ja siis selgub järgmisel päeval, et õpetaja paneb e-koolis T tähe, mis tähendab tegemata tööd. Suur töö on vett vedama läinud, sest mingil põhjusel õpetaja tööd ei näe. Kas siis on keskkonnas kaduma läinud või õpetaja lihtsalt ei märganud. Päeva lõpuks saab küll T-st A ehk arvestatud, aga lapsel on olnud muret rohkem, kui vaja. Eriti murelik on ta aga muusikakooli pärast ja just solfedžo pärast, sest tundides käia ei saa, aga lõpueksam tuleb mai keskel teha. Soovitasin tal muretsemine lõpetada, sest on nagu on. Hea vähemalt, et klaveris saab käia ja kohati isegi rohkem, kui muidu, sest õhtust vaba aega on rohkem tänu solfi ja muusikaloo ärajäämistele.

Veidi aega tagasi oli selle talve esimene sula. Kasutasime kohe juhust ja sibasin oma kolme piigaga maja taha uurima, kas lumi pakib piisavalt. Vaatamata sellele, et meil ehitusluba puudus, ehitasime valmis väiksemat sorti kindluse ja ühe lumememme. Tuppa minnes olid lastel õnneks jalad kuivad, külm kellelgi ei olnud, aga minu lambanahksetes saabastes olid paiga sisse võtnud kaks märkimisväärset järve. Üllataval kombel jalad siiski ei külmetanud, lihtsalt vesimärjad olid ja toas lähemal vaatlemisel selgus, et ka ligunemisest kortsus. Ei olnud vanaduskortsud.
Järgmisel hommikul vaatasime aknast meie ehitisi ja arutlesime lastega, et miks on lumememme porgandist nina maas. Leidsime mitu võimalust- sulas küljest ära, mõni lind pani selle pänna aga ei pidanud söömiskõlbulikuks või siis naabrilapsed maradööritsesid. Eks võta sa kinni, aga maas see “nina” vedeles.

Esimesel koolivaheaja päeval ehk esmaspäeval käisime lastega korraks pealinnas, sest see on vaheaja jooksul ainus päev, kus mul oli endal vaba päev ja sai veidi luftitamas käia. Seda enam, et nüüd tuleb igasugusele liikumisele üldse pikem paus sisse. Nädala alguses polnud veel suurematest piirangutest räägitud ja nagu näha, tuleb endiselt elada päev korraga, sest iial ei tea, mis uudist järgmine päev toob.
Igatahes….valisime sellise rongiaja, kus sõitjaid vähe. Mina ja K olime maskeeritud ja kohale jõudes suundusime kõigepealt neljakesi kohe kinno. Kesklinna, Solarisse. Kinos oli muide väga hea käia. Rahvast sisuliselt polnud. Istusime peaaegu nagu privaatseansil ja vaatama läksime filmi “Hing”. Julgen seda filmi väga soovitada. Ma ei ole eriline lastefilmide fänn, sest mida aeg edasi, seda mürarikkamad ja jõhkramad nad kuidagi on, aga see film, see….oli midagi hingele. Ka mu teismeline K kiitis selle superheaks filmiks. Väiksemad vaatasid hoolega, eriti kõige väiksem, aga nendega me peale filmi arutlesime sisu üle, sest tekkis tunne, et see point ei pruukinud nendele päris kohale jõuda, lähtuvalt nende noorest east ja vähesest elukogemusest.

Meie kodu ja kooli vahel on äge suusamägi, kust said alla tuhiseda nii kelgutajad, kui suusatajad

Ja suusatajatele olid pikad, kvaliteetsed ja valgustatud suusarajad.

Peale filmi tegime hõredalt asustatud Vapiano-s ühise lõuna, kus meie K-ga valisime üksteisest sõltumatult erineval ajal tellimas käies täiesti ühesugused toidud, mis ei olnud pitsad ja lapsed soovisid jänkukujuisi pitsasid. Kõhud täis ja uuest energiast pakatamas tegime väikese poetuuri, sest linnas selgus, et lastel on talvekäpikutega kätel hirmus palav. Seega- võtsime ette retke lähimasse kohta, kus kindaid osta saaks ehk siis suund Viru keskus/Kaubamaja.
Sisenesime läbi Sportlandi välisukse ja K leidis endale loomulikult kohe midagi ostmisväärset. Ehk siis leidis ammu vaja oleva spordikoti. Seni on kasutuses olnud mul ammu Mary Kay-st saadud väike spordikotike, millega on mõnus ujumas käia, sest trikoo, rätt ja pesemisvahendid mahuvad sinna hõlpsalt, aga väikeseks jääb see siis, kui K-l on koolis kehaline kasvatus, kuhu on vaja võtta rohkem igasugust kraami. Liiati hakkas see kott vaikselt lagunema. Poes oli kott oli parasjagu sooduses, hind mõistlik ja koti ta sealt siis saigi. Edasi läksime enam vähem üle aatriumi Zarasse, saime sealt suuremale pisipiigale mõnusad sõrmikud, milledel käpikuosa käib eraldi peale, K nuias endale ühe kollase mütsi, mis on täpselt sama värvi ja nägu nagu tema soe kampsun ning üks piigadest sai peenikesest velvetist pikema seeliku ning teine imepehme puuvillasest musliinist vanaroosat värvi kleidi. Kleit on nii mõnus, et pere kõige noorem tips andis mulle sisse tellimuse veel samasugusele kleidile. Lihtsalt mõned lilled võiksid seal peal õitseda tema meelest. Aga…isegi K arvas, et selline kleit oleks ülimõnus ja mugav. Ok, mulle endale meeldiks samuti selline. Kaubamaja lasteosakonnast saime sama tüüpi kindad ka väiksemale ja siis oli mul mõõt täis…ruttu õue. Siseruumides on jopes ja maskis koletult palav.

Võtsime suuna Kadrioru poole, sest minul oli tarvis oma klubist tuua ära perele vajalikud vitamiinid, aga ega praegu polegi asi enam nii nagu kuu tagasi. Trammid Kadriorgu ei käi. Seiklesime siis bussiga ja jalgsi ning tuleb tõdeda, et mugav see küll ei olnud. Just see jalgsi osa. Linnas olid teed konarlikud ja libedad.

Viimane siht oli pereliikmete külastamine. Seega hakkasime Kadriorust seiklema tagasi kesklinna, et sõita sealt trammiga edasi Vineeri peatusesse ja vantsida suurema R-i juurde.
Väikesed tüdrukud polnud seal siiani käinud ja nii me läksimegi õhtul peale tööpäeva nooremale R-ile ja tema kaasale külla. Jalgu puhkama ja teed jooma. Vineeri trammipeatusest on sinna umbes 1,2 km jalgsi minna ja tagasi läksime hoopis jalgsi otse Tallinn – Väikese rongipeatusesse, kuhu on 1,5 km.
Koju jõudsime kõik ühel ajal. Meie neljakesi linnast ja suur R töölt. Vanem M küsis rongis, kas kodus õhtust süüa saab? Mina küsisin vastu, et kes tegi süüa seal? Seda ta ei osanud arvata. Seega jõudsime kõik koju ja meie näljast kampa päästis vaid 3 pakki pelmeene, mis sügavkülmas kriisiolukordadeks seisid.

Ülejäänud koolivaheaeg oli vaikne ja kodune. Vähemalt meil K-ga. Väiksematel piigadel olid veel omad tegevused ja käimised koos isaga. Ilm kiskus tatiseks ja ega väga kuskile ei isutanudki. Las lapsed puhkavad, mängivad ja magavad. K-l tuleb loomulikult usinalt klaverit harjutada, sest lõpueksamid lausa tuututavad juba ukse taga. Tore mõelda, et mai teiseks pooleks on kõik see eksamite saaga unustatud asi. Omast käest tean ja mäletan aga seda, et eksamitele järgneb tegelikult kurbus, sest päriselt on ikka natuke kahju, et muusikakool läbi. Lubada võin aga seda, et musitseerimisrõõm jääb ja keegi ei keela muusikat edasi õppida. Ühel või teisel moel.

Sel talvel oli meie laste kooli ees tehtud staadionile uisurada. Väga äge mõte ja kõik kes soovisid, said laenutada spordimajast uiske ning ringi tiirutada. Meie lapsed uisutasid nii koolitundides, kui vabast ajast.

Mis puudutab nüüd seda alanud aastat üldiselt, siis aeg on läinud kiiresti ja hommikul lähevad lapsed kooli juba valges ning õhtul kell pool seitse pole samuti enam kottpime. Ja see on suur asi. Kuidagi oli vaatamata suurele lumele kevade lähedus juba nii tuntav, et mul ei tekkinudki tänavu karukoopas magamise vajadust. Muidu ma ikka ajavahemikus jaanuar/veebruar eelistaks vahest karu olla, kes talvel pimedal ajal magab.
Koroonast on nüüd tegelikult kõvasti isu täis ja rohkem veel. Kohe saab aasta sellest päevast, kui see sinder maakera hõivas. No ja kujutad sa ette, laiutab siiani, ega kavatsegi taanduda. Olukorrad on maailmas tegelikult suhteliselt erinevad ja tänu sellele, et ma jälgin instas mõnda teise maa inimest, olen mõnegi asjaga kursis. Prantsusmaal oli näiteks sügisest mitu pikemat lockdown-i, aga koolid töötasid. Praeguseks on juba tükk aega avatud ka söögikohad ja poed, aga maskikohustus on jäänud. Itaalias on elu veel vabam, kui Prantsusmaal. Jutt pole küll pealinnadest, aga Prantsusmaal näiteks Toulouse ja Itaalias Milano. Mõlemad suurlinnad. Meil seevastu oli sügis suht rahulik ja peale jõulu hakkas vaikselt haigestumine tõusma.
Aga ma tahan reisima, nii väga tahan. Unistan siin omaette, et kui lõpuks võimalus avaneb, peaks lausa pikemaks ajaks kusagile minema põrutama, et kogu sellest jamast puhata. Ma ei tea isegi mis koht see võiks olla, aga tahaks lihtsalt mingit suuremat vaheldust ja stabiilset ilma. Rutiinist välja.
Koroona on teinud inimesed kurjaks. Õnn seegi, et selliseid psühhopaatseid “maailmaparandajaid” ja kõiketaedjaid on valdav vähemus. Paraku kostab nende kisa kõvasti välja, sest normaalsed inimesed ei pea vajalikuks nendega jaurata. See muutub tüütuks. Jah, õnneks on neid vähe.
Ja muidu…paar korda on K olnud distantsõppel oma klassiga, sest keegi kuskil klassis koolis oli koroonas, aga muidu on kõik rahulik olnud. Mina käin samuti igapäevaselt tööl ja kõik lastele suunatud tegevused on siiani toiminud.
Selleks aga et “kass” hinge ei poeks, tuleb midagi teha ja suurepärane tegevus selleks on trenn. Minul on sellega paremaid ja kehvemaid päevi. Üldiselt püsin reel, aga vahest muutun laisaks või juhtub elu ja lihtsalt ei jõua. Kuigi üks treeneritest, kelle abi ma kasutan ütleb väga õigesti, et kuidas sa ei leia päevas 15 minutit, et ennast natukenegi liigutada. Jah, ka 15-st minutist on kasu.
Mina võimlen endiselt Shaliniga koos. Üüüüüüberäge treener ja fantastiline inimene.

Hetkel on meil käimas koos tema järgijatega kevadise uue energia nädal ja tänasega saab nädal läbi. Pühapäeva alustasime ühise live-trenniga ja osales selles umbes 160 naist üle maailma. Ühine jõud ja toetus on kogu asja juures enamusele väga oluline. Tänast hommikust alustasime meditatsiooniga ja homme ootab meid ees kell 6.30 hommiku-live. Pühapäevasest trenni meenutavad mulle aga siiani kanged kondid, kuid see on ikka täitsa minu enda süü. Oleks pidanud usinam võimleja olema. Eile õhtul nautisin meditatsiooni. On paastupäevad. Sotsiaalmeediast paastumine, suhkrust paastumine, kohvi/karastusjoogid/mahlad paastumine ja täna on päris paastupäev. Mina teen selle järgi homme, sest siis ma ei pea olema tööl ja võin vabalt võtta. Isegi armastuskirju oleme kirjutanud. Kes milliseid ise soovib ja need võib jätta endale või anda adressaadile. Armastuskiri endale, mehele, sõbrale, tulevikuinimesele, lastele…

Eelmisel pühapäeval tegin ikka päris palju trenni. Enne, kui Shalini laiv algas, tegin trenni ühe väga vahva ukrainlannast treeneriga. Tema teeb väga mõnusaid pooletunniseid võimlemisi ja rõhub mitte rapsimisele/higistamisele, vaid väga läbimõeldud harjutustele. Omades kahte kõrgharidust millest üks on matemaatika ja teine kehakultuur, oskab ta teha tõeliselt häid harjutuste kombinatsioone. Lisaks näeb ta oma 40 eluaasta ja kahe lapse juures VÄGA hea välja ja on muidu samuti vahva. Pärast käisin õues kõnnitiirul ja tulemuseks olid järgmisel päeval kanged koivad. Õnneks see ei püsi kaua.

Kui trenn jõuab põrandale, on mul telefonil vat selline statiiv :P

Talv on olnud tegelikult imeline. Nii palju perede pildistamisi nagu sel talvel, pole mul ammu olnud. Ilusat talve pole lihtsalt pikalt olnud. Tänavu oli aga õues ilus ja talvemuinasjutu pildid aina tulid ja tulid. Jooksin koos pildistatavate perede lastega põlvini lumes, roomasin kõhuli ja tundsin ennast lustiva lapsena. Mis sellest, et kaamera käes. Oli lõbus peredel, oli lõbus minul ja kui õhtuti pilte töötlen, tuleb tahtmatult naeratus näole. Need on hetked, kus taban ennast arusaamiselt, kui väga ma armastan olla osalise ajaga fotograaf. Jah, need tagumikutunnid arvuti taga on pikemad ja piinarikkamad kui fotosessioon ise, aga mis sellest. Tähtis on tulemus ja mõlemapoolne rõõm.

Oma tervist turgutame jätkuvalt igal moel, millest üks on näiteks vitamiinikokteil:

Apelsin, sidrun, inger ja naturaalne viinamarjasiirup Petmez minu lemmikutelt kalamatalastelt.

Ilusat lähenevat kevadet meile kõigile ja palju tervist!

Sellest seiklusest on möödunud küll juba terve kuu ja peale, aga tegime oma aasta 2021 esimese retke ära juba tõesti 2. jaanuaril ja mis eriti tore….oleme võitnud pimeduselt tagasi päevas lause üle tunnikese valget aega!!!
Jah, aga meie retkest. Ei midagi erilist, kuid tore oli siiski. Tuleb ainult tõdeda, et aeg veereb edasi väääga ruttu.
Tegelikult oli koolivaheaeg ja kuna jõulude ajal on rohkem kodused olemised, siis see oli viimane hetk, kus ma olin tööst vaba ja sain koos lapsega veidigi kahekesi aega veeta. Vana aasta lõpupoole käisin Tallinna tuuril poja kahe tütrega, aga tol korral ei saanud K meiega kaasa tulla, sest temal oli sel õhtul veel muusikakoolis solfi tund ja muusikakool on praegusel ajal püha. Ikka sellpärast, et jäänud on veel vaid 3 kuud ning siis ongi käes lõpueksamid. Jah, juba mai alguses hakkab ennast kokku rullima 7-aastane muusikakooli saaga. Ja ma imetlen siiralt, et sellel mittekergel teel pole K ainsamatki korda mulle öelnud, et ta enam seal käia ei taha. Isegi, kui on raske olnud. Eneselegi üllatuseks olen hoopis mina olnud siin lõpupoole see, kes on pakkunud, et jäta pooleli, kui praegu nagu pole niikuinii plaanis muusikaga oma edasisi õpinguid siduda. Õnneks on lapsel endal olnud sitkust, arukust ja kangust vaadata ema kui poolearulist ja rühkida edasi võiduka lõpuni. Tegelikkuses on K mängimist nauditav kuulata ja mul on hea meel, et tal jätkub iseloomu edasi tegutseda, sest iial ei tea, kui seda lõputunnistust võib vaja minna.

Siinkohal üks artikkel sellel teemal, miks lastel tekib sagedasti esimenishirm artikkel, mida tasuks lastega tegelejatel lugeda ja sügavalt järgi mõelda.

Aga sellest ei tahtnud ma ju rääkida vaid koolivaheaja ettevõtmisest.

Millalgi aasta lõpupoole broneerisin meile ööbimise Tallinna ühte vanalinna hotelli. Naljakas, aga ilmselt pole saanud varem ja kes teab, kas saab ka mõne aja pärast, ööbida Tallinna vanalinna hotellis nii odava hinnaga. Ka suurte hotellide hinnad on maas, aga meie tahtsimegi just ööbimist väiksemas hotellis, mis asub vanalinnas ja kust on kõikjale ligi minna.

Hotell asus Balti jaamale lähedal ja 2.jaanuaril linna jõudes tuli meil vaid veidikene jalutada ning olimegi Nukuteatri kõrval hotellis. Läksime sisse, registreerisime ennast ära ja läksime tuppa. Tuba asus esimesel korrusel, hotelli suure puhkeruumiga ühel tasapinnal ja see oli ka ainuke numbrituba, mis sinna avanes. Teised olid kõik kusagil kõrgemal ja see maja oli tegelikult paras labürint. Vaatasime seal veidi ringi ja tõdesime, et kuna külalisi kuskil näha ei olnud oli meil kasutada”sviit” ehk siis magamistuba suuuuure elutoaga. Meie nn elutoas olid siis diivanid, tugitoolid, laud, televiisor, muusika, kuusk jne. Ja ega me seal kedagi oma hotellis viibimise ajal ei näinudki. Puhkeruumis siis. Korra astus sealt läbi veel vaid üks ema lapsega ja uuris, kus on väljapääs. Seal majas võis tõesti ära eksida.

Kui olime asjad tuppa pannud, läksime õue ringi seiklema.
Esimene sihtpunkt oli Harju tänava liuväli. Minul oli millegipärast laiskus kallal ja pakkusin K-le, et tema uisutab, mina vaatan ja pildistan. Aga…üks skorpionist teismeline on siiski väga suure veenmisjõuga ja nii ta mu lõpuks ära moosiski. Laenutasime kahed valgest nahast iluuisud, maksime 28€ ja olimegi liuväljal. Ega seal just üleliia mugav ei olnud uisutada, sest rahvast oli uisutamas palju ja palju oli ka abiraamiga väikeseid lapsi, kes on üpriski ettearvamatu liikumisega. Sellegipoolest oli meil seal tund aega väga tore lustida. Mina kimasin ees ja laps järel. Põhiline oli see, et tuli hoida silmad lahti, sest iial ei teadnud, kust mõni sulle ette keerata võib. Kohtasime seal ka ühte pikka transvestiiti, kellega meil oli esmakohtumine esimese Korfu reisi ajal lennukis. Väga värvikas persoon.

Kui uisupoognad said tehtud, jalutasime veidi aega niisama ringi. Tuledes linn on alati ilus vaadata.

Liikusime ringi esmalt Vabaduse platsil ja seejärel suundusime sujuvalt Raekoja platsile. Laat oli selleks hetkeks juba ammu läbi, aga suur kuusk ja hulgaliselt väikeseid kuusekesi olid täitsa olemas. Isegi rahvast oli uskumatult palju liikumas.

Edasi suundusime Balti jaama süüa otsima, sest…parasjagu oli see aeg, kus Tallinna söögikohad ehk siis kohvikud ja restoranid ei tohtinud lahti olla. Hea, et Balti jaama turulgi sai toitu kaasa osta. Muidugi sai osadest restoranidest samuti süüa tellida, aga lihtsam oli minna kuskile kohale ja osta. Üks meie mõtetest oli sel retkel tegelikult just õhtustada mõnes nooblis restoranis, aga valitsus otsustas meil selle hea mõtte ära nullida.
Balti jaama turul otsustasime Aasia toidu kasuks, ostsime endale kaks karpi sööki, kaks tassi chai masala-t(ma ise teen Margus Kalam-i retsepti järgi palju paremat) ja vantsisime tagasi hotelli, et seal juba mõnusalt oma suures puhketoas laua taga süüa. Sööma hakates oli vaid see üllatuseks, et karpidega polnud paberkotti kaasa pandud ühtegi söögiriista. Läksin siis vastuvõtulauda ja küsisin, kas nad leiaksid meile palun paar kahvlit. Käisin onkliga kuskil kõrgemal korrusel korra kaasas ja tulin tagasi kahe korraliku kahvliga. Võisime rõõmsalt sööma hakata.

Kõhud täis, suundusime tagasi linna. Hulkusime jätkuvalt ringi raekoja platsil ja tegelikult tegime mõnes mõttes aega parajaks, sest õhtuks olid veel plaanid.

Arutlesime parasjagu kuhu edasi minna, kui helistas noorem poeg ja teatas, et tema on nüüd matkamast kodus tagasi. Mõne aja pärast saime temaga kesklinnas kokku ja sõitsime lauluväljakule vaatama lõunanaabrite valguskujude parki.

Selle aja sees hakkas sadama lund ja meil läks kena tunnike aega, et kõik valuskujud üle vaadata. Vaadata oli tore, aga….pilet oleks võinud ikka poole odavam olla. Minu ja K piletid kokku olid 25€.
Nüüd aga see, mis pildile jäi.

Lumekest muudkui sadas ja sadas. Ilmateade lubas tegelikult sadu juba hommikust, aga sadama hakkas siiski alles õhtusel ajal. Tegelikult siis see lumi meil maha sadama hakkaski, mis siiani kõiki talvenautlejaid rõõmustab ja käes on juba veebruari teine pool. Sellist talve pole ammu olnud.
Aga veel pilte sellest käimisest.

Kui meil sai kõik vaadatud, siis avastasime, et üldse pole enam soe olla. Mere ääres oli päris ebameeldivalt tuuline, külm ja niiske.
Ronisime siis ruttu autosse ja sõitsime pojale külla, kus tema kaasa keetis meile sooja teed ja mina sain varbad sooja pleedi sisse sooja pista.
Mõne aja pärast viis poeg meid Vabaduse väljaku äärde ja läksime K-ga kahekesi vanalinna jalutama. Nautisime sealseid kaunistusi ja vaikselt sadavat lund. Kesklinnas polnud üldse nii ebameeldivalt külm, kui mere ääres.
Kella 21.30 paiku läksime tagasi hotelli, mõnnasime mõnda aega oma suures “elutaos” ja mingi aja pärast vajusime unemaale.

Hommikul ootas meid ees hommikusöök. Tänu igasugustele keeldudele polnud see traditsiooniline rootsi laud, aga süüa võis ikkagi seal ruumis, kus tavapäraseltki süüakse. Lihtsalt hommikueine oli pakitud plastkarpidesse. Siiski, siiski….eraldi sai võtta endale veel sobivaid jooke, müslit, jogurtit ja värskelt küpsetatud kooki. Inimesed tubadesse sööma ilmselt ei läinudki, sest inimesi oli hotellis vähe. Koos meiega sõi nendes suurtes ruumides veel vaid 3 inimest.

Kõhud täis, pakkisime asjad kokku ja veidi enne 12 läksime hotellist ära. Enne lahkumist soovisin muidugi ööbimise eest maksta, sest broneeringu tegime nii, et maksan kohapeal. Õigemini selle bronni tegi mulle poeg oma bookingu kontolt. Onuke letis oli hämmingus, et ma raha pakun, sest ta arvas, et meil makstud. Helistasin siis korra pojale, tema teadis samuti, et bronn oli tehtud kohapeal maksmisega. Järgi vaadata sel hetkel ta ei saanud, sest tööl oli kiire. Üritasin siis kaardiga maksta- terminal ei tööta, pakkusin sula…pole tagasi anda :D No naljanumber. Lõpuks leidis onkel vist oma taskust vahetusraha ja saime asjad korda. Koju jõudes leidsin aga e-postkastist kirja bookingust, kus teatati, et meil on olnud siiski topeltmakse ja tulgu me oma rahale kenasti järgi. Selline lugu juhtus. Ma ei teagi kuidas.

Õues võttis meid vastu ööga maha sadanud lumi ja imeilus vanalinn.

Paterdasime seal veidi aega lumes ringi ja siis otsustasime minna Ülemiste keskusesse, sest nuta või naera…kesklinnas pole Telia esindust, aga mul oli vaja. Ei ole seda enam ka väikelinnades, nagu meie oma.Tegelikult ma peaks mainma, et viimasel ajal on keeruline üldse igasuguste instantsidega asju ajada. Kohapeal pole ja kui lähed linna, siis jälle kas broneeri aeg või ei oska nad sind üldse aidata. Pangaga on samasugune rist ja viletsus.
Aga asjast.
Vana aasta sees, pühade ja aastavahetuse vahel…või oli see enne jõule hoopis. Aeg lippab käest ära ja kes seda enam mäletab. Igatahes ma kirjutasin Telia vestlusliinile, et värske nutitelefoni omanikuna sooviksin ma pakkumist internetipaketile. Sellist mõistlikku, sest olles juba üle 20 aasta nende lojaalne äriklient, pole mulle sealt keegi iialgi helistanud ja midagi soodsat pakkunud. Noh, õnneks oli mul ok pakett tänu sellele, et aastaid tagasi töötas mul tollases Elionis sõbranna ja tema vaatas aeg ajalt asjad üle. Nüüd aga teda pole ja tuleb ise asju ajada, aga…see pole üldse lihtne.
Igatahes kirjutasin neile, et soov on ja paluks head pakkumist, et ma ei hakkaks “naabrite” mõistlikumaid pakette eelistama.
Mõne aja pärast mulle kirjutatigi vastu ja teatati, et varsti helistab mulle ärikliendi haldur. Helistas. Rääkisime. Tegi pakkumise. Palusin mõtlemise aega järgmise päevani ja leppisime kokku, et proua helistab ise mulle. Küsis veel, kas hommikul kell 10 sobib. Sobis. Ja isegi telefonile tuli sõnum, kus tänati tagasihelistamise palve eest.
Mida aga ei tulnud ja pole siiani tulnud, on see kõne.
Nii ma siis suundusingi aasta alguses sinna Ülemiste Telia esindusse, et asja edasi ajada.
Jõudsime kohale, rääkisin oma jutu letis olevale meesinimesele ära ja jäin ootama, kuni ta klahve klõbistas, et mulle pakkumine teha. Tegi, aga väga kehva pakkumise tegi. Kõvasti viletsama, kui see proua telefoni teel. Ja siis selgus, et tema ei saa seal kõikidele ärikliendi pakkumistele üldse ligi ja helistagu ma ärikliendi teeninduse numbrile esmaspäeval.
Selle sehkendamise peale läks mul internetipaketi otsimise isu ära ja pole mul seda siiani, sest ega erilist tarvidustki pole. Tööl ja kodus on wifi ja need on kohad, kus ma viibin enamuse päevadest. Eks ma hakkan jälle uuesti sellega tegelema siis, kui tõsine tarvidus tekib.

Seega olin ringiga jälle tagasi seal, kust alustasin. Vantsisime Ülemistelt sama targalt tagasi, käisime turul ja sõitsime rongiga koju.
Selline oli meie selle aasta esimene seiklus. Kui seda seikluseks võib nimetada. Tänasel päeval elades koroonamaailmas on iga väiksem kodust kaugemal käimine ju seiklus :D

Mis puutub aga tagastatavasse rahasse, siis jõudsime kuu hiljem uuesti pealinna, astusime hotellist läbi ja seal ootaski meid nimeline ümbrik rahaga. Ei mõista me siiani, kuidas selline lugu juhtus.