Suvi oli nagu suvi ikka. Selles mõttes, et oli tööd ja oli puhkust. Küll aga võtsin ma teadlikult eelmisel suvel sellise slowly tempo, et rohkem, kui tõesti pidi, ennast keerdu ei rabelenud. Eksole. Nii lihtsalt peab, sest muidu hakkad paratamatult mingist kohast kärisema ja kellel seda küll vaja oleks. Vanusega hakkad õnneks aru saama, et õigus lihtsalt olla, puhata ja elu nautida… on sinulgi. Ja kui ise seda ette ei võta, siis ega keegi teine paku ka, et kuule ole kena ja puhka. Pealegi…ma tahtsin selgust saada – mida ja miks ma üldse teen. Selleks oli vaja aeg maha võtta, et saada aru, kuhu ma peaks suuna võtma, et lõpetada ära see liigne rapsimine.
Jaanipäevanädalast algas mul puhkuse esimene osa ja üle aastate ei teinud ma need kaks nädalat õieti midagi. No lihtsalt oli tarvis aeg maha võtta. Jah, ma tegin süüa, koristasin kui teisiti enam ei saanud, hoolitsesin laste eest, kastsin ja nautisin rõdul oma umbrohuvaba taimemajandust….aga ma ka lugesin, tegelesin eneseharimisega ehk kuulasin huvi pakkuvaid loenguid, õppisin, sõitsin rattaga, tegin trenni just nii, nagu käsi lubas, käisin õhtuti kiirkõnnitiirudel, veetsin aega lastega, käisin rannas ja meres ujumas, väikesel hotellipuhkusel koos K-ga, sain kokku sõbrannadega ja mida kõike veel. Kuid…ma ei istunud kordagi õmblusmasina taha(mis ei tähenda, et ma ei tee lõpuks ära mõndasid tellimustöid) ega töödelnud kellegi pilte. Ainult mõned isiklikud käisin üle. Ma lihtsalt ei suutnud. Ja mis seal salata, puhkus läks hästi ja puhkasin mõnusalt. Ka seda oli vaja. Ei ole tarvis ennast kogu aeg rakkes hoida iseenda arvelt. Ma ei ole osanud seda kunagi teha. Nimelt puhata. Seega viimane aeg on see ära õppida ja iseenda peale mõtlema hakata, sest vastasel juhul pole meist keegi just parim kaaslane ei endale, ei kodakondsetele. Jätka lugemist →
Nagu ma eelnevalt kirjutasin, siis augusti alguses olid viimased ülisoojad ilmad ja siis saabus tavaline Eestimaa suvi, mis oli kui sõõm värsket õhku peale pikaleveninud soojalainet. Küll tuleb aga sügis lõpuks alati ja nii ka sel aastal. Lapsed kooli ja ise tööle.
Siinkohal pean kirja panema nüüd selle seiga, et millalgi suvel keeldus minu arvuti koostööst. Ehk siis ma ei saanud ühtäkki enam tööle oma fototöötlusprogrammi. See tähendas ainult seda, mida oli ammu oodata….endiselt oli minu lauaarvutis Windows7, mis meeldis mulle palju enam, kui nüüdsest töös olev uusversioon. Sai siis tõstetud omameelest kõik vajalikud asjad mujale kettale ja poeg lasi vana Windowsi maha, ning uue peale. Mis aga meelest läks, siis FileZilla, kuhu ma laadisin üles blogi tarbeks pilte. See oli mul nii ammusest ajast, et paroole ei mäletanud enam keegi. K isa ka mitte, kes mulle selle sinna ükskord pani. Kui käis meil külas, installis mulle uuesti Zilla peale ja leiutas neid paroole, kuni leidis. Ühtlasi otsustas ka WordPressi, mille põhja ma oma blogi tarbeks kasutan – uuendada. Igasuguste uuendustega juhtub alatiiiii midagi. Kui ma ühel päeval otsustasin blogipostitusele pildid lisada, polnud keskkonnas enam midagi nii, nagu enne ja ma ei leidnudki, kuidas sinna pilte panna. Varem oli mul selleks üks tekstiriba, kus vahetasin pildifaili numbreid aga nüüd polnud seal ühtäkki seda üheski postituses nähtaval. Kõik eelvaatepostitused sisaldasid tekstirea asemel kohe pilti. Nii ma siis kirjutasingi tekste, kuni midagi meeles ja lootsin, et millalgi lõpuks saan ka uuest süsteemist sotti. Mingi selgus on õnneks nüüdseks saabunud. Niipalju sellest probleemist, mille lahendamisel olen tegelikult ka ise laisk olnud. Või siis mitte laisk…pigem ajapuuduses. Aga nagu näha, siis ma alustasin uue meetodi kasutamist. Selle postituse sain valmis ja hakkan vaikselt ka vanematele pilte lisama ja üles panema. Küll aga vajab asi veel timmimist.
Kuid…pisut edasi arutledes. Kui asi tundub hirmkeeruline ja segane, siis on sageli hoopis nii, et …ei ole üldse keeruline, vaid lihtne. K sünnipäeva ajal olid külas meie linnalapsed ehk noorem R oma elukaaslasega ja kaasa on tal WordPressis kõva käsi. Nips-naps ja asi oli selge. Uuendused tähendasid seda, et polegi enam vaja mingeid tekstiribasid, pole enam vaja FileZillat…pildid saab laadida otse WordPressi galeriisse ja settida neid siis sinna kuhu vaja. Üllatus, eksole. Mul küll mõned küsimused seoses sellega veel on, aga eks lahenevad needki. Ma olen õnneks seda tüüpi, et kui ei tea kuidas, siis muudkui torgin, kuni leian ja kui kohe üldse ei leia, küsin sõbra käest.
Kuidagi peaks siiski saama endiselt pildid panna üles nii, et põhikohaga on nad ikkagi mul oma serveris, mitte WordPressis. Sellega peab tegelema, sest muidu on pildid jumal teab kus.
Ah, ja DropBox on samuti kadunud, aga tühja temast, panen pildid üles Googlesse, kui neid kellelegi edastada vaja. Ühesõnaga ilmatumalt palju sekeldusi, kui arvutit näpitakse.
Niipalju sellest. Aga…
…et siis sügis. Jah, nagu ikka – lapsed läksid kooli. K sedakorda siis juba kaheksandasse klassi, vanem M teise klassi ja tema noorem õeke on lasteaia viimases koolieelikute rühmas. Kibeleb juba kooli, et targaks saada.
K-l läheb hästi. On hirmus aktiivseks muutunud ja osaleb igasugustes ettevõtmistes, et ennast proovile panna, arendada ning avastada uusi asju. Septembris oli muusikafestivali “Särin” noorim vabatahtlik ja tegi seal kaks päeva usinalt tööd. Sai kogemusi, leidis uusi tuttavaid ja jäi silma oma asjalikkusega. Nii sattus ta mõne aja eest juba tasustatud tööle ja käib nädalavahetuste õhtutel perioodiliselt spordihoones taskuraha teenimas. Midagi teeb ta Tartu Ülikooli juures…vist füüsika kursust. Kuskil on tal mingi tegevus, mis seotud investeerimistega…..mina kõike täpselt ei teagi. Majadnusviktoriinil osales hiljuti ka. Muusikakoolis käib edasi ja see on temale puhas rõõm. Kuna see on peale lõpetamist lisa-aaasta, siis ei ole enam etteantavat kava, vaid valivad õpetajaga selliseid palasid, mis endale tõsiselt nauditavad on. Hetkel kuulen teda harjutamas Debussy “Clair de Lune” ja ühte vinget Šostakovitši pala. Neli korda nädalas muusikakoolis tundub olema tema päevade lemmikaeg. No olgu, magamine kuulub ilmselt samuti iga teismelise lemmikute hulke. Aga muusikakoolis kaks korda nädalas klaveris, korra nädalas käib laulueriala õpetaja juures laulmas soolot ja korra ansamblis. Seda muidugi lisaks laulustuudiole, kus kaks korda nädalas Theaga kooriproovid ja korra nädalas soolo+ansambel. Lõõritab kui lõoke.
Ja… preilil oli sünnipäev- sai 15.
Eksole, 15, mis mõttes? Kuidas ta märkamatult nii suureks ja asjalikuks on kasvanud? Ja viie aasta pärast juba 20!!! See tundub täitsa uskumatuna. Isegi vennad imestavad, kuidas õeke märkamatult lapsest nooreks neiuks on sirgunud. Kus on meie väike K???
Suuremal pojatütrel on käsil teine klass. Temagi on oma tundidejärgse aja tihedalt ära sisustanud. Koolikoor, toidu ja kunsti ring, Kadi võimlemine ja keraamika. Üks õhtu rääkis mulle, et tahab hirmsasti ratsutamise trenni minna. Oh häda, eksole. Hiljuti tekkis soov minna noorema õe järgi laulustuudiosse, aga sellega leppisime kokku nii, et järgmisel aastal. Siis nad saavad koos käia juba mudilaskooris ja tunnid on samadel päevadel ja samadel kellaaegadel. Pisut lihtsam logistika. Õhtuti loeme koos raamatut ja sel aastal läheb õppimine juba libedamalt. Esimese kooliaasta pidev distantsõpe polnud just lihtne algus. Raamatud talle õnneks väga meeldivad. Nii ise lugeda, kui ettelugemist kuulata. See on nüüd minu rõõmustamise koht, et olen järgmise lapse raamatuarmastajaks kasvatanud. Ikka sellega, et loen lastele raamatuid ette ja toon huvitavat lastekirjandust koju. Ja vahetult enne kooli oli preili kaheksas sünnipäev.
Parasjagu helistab vanavanaema ja soovib õnne. Tordi ja muffinid tegi sünnipäevaks K.
Kõige noorem ei taha loomulikult teistest maha jääda ja näitab temagi aktiivsust üles. Lasteaias käib eraldi laulutunnis, Kadi võimlemises ja sellest aastast on oma tädi K jälgedes laulustuudio lauljate ridades. K viis oma vennatütre käekõrval kohale ja nüüd saab kaks korda nädalas eelkooris laulda. Laulurõõm on üks tore rõõm ja järelkasv on teretulnud.
R-i maja kerkib. Praeguseks on seinad püsti, küttesüsteem maa all, platsid siledad, katus peal, mingi tegevus käib katuse all(ventilatsioon, elekter) ja aknad-uksed on ees. Ilus on vaadata ühe maja kerkimist, aga odav see lõbu kohe kindlasti praegusel ajal ei ole. Koroona-aeg on kergitanud ehitusmaksumust päris kõvasti. Niiet…ma päris kohe imetlen, kuidas noortel on ettevõtmist sellise suure projektiga tegeleda. Lapsed on loomulikult pöördes, sest igaüks saab omaette toa ja see on ju ometi nii äge. Pealegi lubatakse majja koer võtta ja see on ühe suure unistuse täitumine. Järgmised jõulud tulevad neil juba päris oma kodus. Toetan, nagu saan, elan kaasa ja rõõmustan laste pärast. Päris oma maja on ikka suur asi. Mulle meeldib see teadmine, et nii nagu minu isa ehitas oma perele ise maja, nii teeb seda ka mu poeg.
Noorem R oma kaasaga elavad ja toimetavad pealinnas samuti vaikselt, nagu praegusel ajal ikka. Käisime hiljuti neil K-ga külas. Mina ajasin köögis kaasaga juttu maast ja ilmast ja K ajas R-iga toas muud tarka juttu. Küll matemaatikast, siis füüsikast, majandusest ja investeerimisest….ühesõnaga nendel juba teemadest puudu ei tule. Kui kokku saadakse, siis on ikka nii, et õeke ammutab ja vennake jagab tarkust.
Lõpuks vaatasime kõik koos nende Hispaanias Püreneedes tehtud pilte ja kuulasime kahe seiklusliku nädala muljeid. Nii äge, et noored võtavad ette selliseid põnevaid matkareise. Ja ega nad siis paigal püsi – juba jõudsid oktoobris nädala Inglismaal veeta. Seekord Londonis, kus elab R-i elukaaslase õde oma mehega. Kuna mõlemal neil on võimalus teha tööd distantsilt, siis töötasidki selle nädala päeval Londoni majas ja veetsid mõnusasti neljakesi aega. Ühesõnaga olid külas.
Tagatipuks ostis poiss uue auto, millest mina ei arva midagi, aga ülejäänud pere meelest on see äge. Noh, mina ei peagi sellistest asjadest midagi arvama õnneks :P…ja vahetab töökohta. Ikka huvitavama töö ja suurema palga vastu. Tänapäeva noored vajavad väljakutseid ja kui väljakutsed saavad otsa, arengut enam ei toimu, liiguvad nad südamerahus edasi. Ericssoni aeg sai läbi. Noorte järgmine projekt pidi olema samuti maja- nendel küll ost, mitte ehitus.
Ja muidugi, K pidas kodus oma sünnipäeva. 15-es sünnipäev ja 15 noort inimest. Suurema osaga oleme aastate jooksul vähemalt 7 sünnipäeva koos pidanud ja K sünna on laste lemmar, sest….osad jäävad alati ööseks ja pidu kestab hommikutundideni. Ja mina saan muide magada ka. Ütlemata intelligentne seltskond, kellest enamuse moodustab klassikaaslaste/muusikakoolikaaslaste punt. Ja mida tänapäeva noored kuulavad sünnipäeva ajal? Kõik vastused on valed. Õige vastus on – jõululaule. Pidavat olema mõnus taustamuusika ja ei sega jutuajamisi ja räägivad nad palju. Maast ja ilmas. Mina vaatan, et söögid oleks laual, koristan vahepeal liigsed nõud ja üldiselt tegelen oma asjadega. Kui on tordi aeg, teen ühispilti. Tordi teeb aastaid K ise. Järgmise päeva hommikul, kui unekotid lõunaks ärganud…pakun hommikusööki ja ajame juttu. Hommikul on mul neid tavaliselt koos K-ga 6 last- ikka see üks ja sama tuumikpunt. Ühe pange panin sel aastal ka maha. Mõtlesin, et teen üle aastate makaronisalati, sest lapsed ju tavaliselt armastavad makaronisalatit, kuigi ma ise kodus seda ei tee kunagi. Tegin, suure portsu tegin…ja tuli välja, et enamus seda siiski ei söö :D Õnneks oli muud ka süüa ja palju pitsat oli samuti. Mis veel oli hea, siis see, et praegu testitakse lapsi koolis nii sageli, et väga väike tõenäosus oli viiruse levitamiseks.
Päev varem pidasime tegelikult K sünnipäeva oma lähedastega. Veidral kombel oli selle üritusega palju rohkem sebimist, kui laste sünnipäevaga. Oma inimestele tuleb teha süüa, päriselt süüa. Nemad ei taha pitsat, nagu noored.
Jah, sel aastal jälle sünnipäevaga ühel pool. Nüüd tuleb kuidagi vaikselt enda sünnipäevast mööda hiilida ja siis ongi jõulud ja jälle pere koos.
Ahhaa, töökollektiiviga pidasime eile jõulusöömaaega. Jah, varakult, aga paraku oli see kõige sobivam päev. Olgu pealegi novembri lõpp. Käisime Ööbiku Gastronoomiatalus Ants Uustalu ülimaitsvaid toite nautimas. Kolm käiku ja iga käigu juurde oma vein. Kui ausalt ära rääkida, siis ma polnud terve aasta jooksul ka nii palju alkoholi joonud, kui eile veini jõin. Noh, ilmselt poolteist pokaali kokku, kui sedagi :D Aga veinid sobisid söökidega imeliselt. Lisaks sinna juurde ka lugu, kus need veinid pärit on ja kuidas sort alguse saanud. Muideks, alloleval pildil olev lõhe oli oivalise maitsega…nagu kõik muugi.
Viimasel ajal ma olen üldse kuidagi toidunautlejaks hakanud. Isegi kohvi joon. Oi ei, kaugelt mitte iga päev, aga kui joon, siis olen kohvi suhtes väga noriv. Kui muidu armastan ma eriti just Cappuccino kohvi, siis eile jõin Antsu talus lausa musta kohvi ilma lisanditeta ja see oli tõesti väga hea. Samas meie kohalikus ainsas vähegi viisakas kohvikus kohe üldse ei osata cappuccinot valmistada. Kurb.
Tööl on praegu väikeselt hullumaja. Novembris olin nädal aega “kooliõpetaja” rollis, ehk et tegin iga päev umbes kaheni teematunde lasteaialastest põhikooli lõpuklassideni välja. Häälele on see paras koormus, kui pole harjunud igapäevaselt tundide viisi rääkima- vahet pidamata. Sest mina ei tee lastele kontrolltööd, mille ajal saab ise vait olla. Lugesin ette raamatuid, näitasin pilte Ahvenamaast ja rääkisin sinna juurde saarestikust. Nimelt oli Põhjamaade kirjanduse nädal, mille keskmes oli Ahvenamaa ja Ahvenamaa kirjanikud, sest Ahvenamaa omavalitsusliit sai 100 aastat vanaks. Tore see, et ma olen ise kaks korda Ahvenamaal käinud, tean palju ja pildid samuti olemas. Kulusidki marjaks ära.
Kohe algavad detsembris jõuluhommikud, seega suur sebimine kestab edasi. Ja et tööd ikka vähe ei oleks, siis varsti tuleb hakata kirjutama aastaaruannet. Esmalt meie enda rampsi oma ja kui maakonna raamatukogud aruanded meile saadavad, tuleb ka koondaruanne valmis kirjutada. Minu rida on siis lastetöö ja lastetööd tehakse vaatamata oludele endiselt hästi ja palju. Jah, kuidagi tuleb veel leida aeg raamatute lugemiseks, sest igas kuus tarvis internetipõhise kirjandusviktoriini tarbeks raamatuküsimused teha + muud jooksvad tööd ja tegemised + ootamatud tööd jne.
Lisaks kõigele on meil majas remont. Käisin üks päev katusel…ei olegi katust, pannakse uut. Enamus uksi on vahetatud ja nüüd käib akende vahetus. Hommikust õhtuni kopsimine, puurimine ja saagimine. Ühel hetkel peaks aga ka kogu maja seestpoolt remonti minema, õigemini osade kaupa. Kõige selle mürgli sees tuleb meil sellegipoolest tööd teha.
Seega…lähemad 2,5 kuud on veel väga sisutihedad ja siis….vot siis kavatsen ma kaks nädalat puhata. Kohe täitsa puhata. Ja sellest räägin siis, kui puhatud. Ma laus pean puhkama, sest viimase aja ülekoormus päädis täna hommikul ärgates seljavaluga. Selg on see koht minul, mis annab alati tunda, kui ma tööga piiri pidada ei oska.
Oh, ilmajutu unustasin ära. Sügis on olnud pikk ja mõnusalt soe. Nüüd on lõpuks miinusesse läinud ja prognoos lubab lähimaks nädalaks pidevat lumesadu. Tali tuleb.
Täna ma ainult kirjutan. Ei tule ühtegi pilti. Ei ilusat, ega õõvastavat, aga ma tahan südamelt ära rääkida.
Eile õhtul läksin ma tegema oma tavapärast õhtust kõnnitiiru. See on kodulähedane ring, mis võtab kiirkõnnil läbides 20 minutit aega ja mille äärde jääb minu jaoks palju olulisi kohti. Ehk siis lähedaste kodusid, sõprade kodusid jne. Kõnnin rahulikult, klapid peas ja kuulan enamasti midagi huvitavat ja harivat. Ma ei jookse ega rabele. Kõnnin.
Kuni jõudsin eile ühe majani, kust tormasid haukudes välja kaks segast koera. Need on need rotimõõtu taskukoerad. Kõndisin mitte maja poolses teeservas, vaid eemal, põllupoolses. Jäin seisma, et ehk läheb loom minema, aga kus sa sellega. Kõik käis nii kiiresti ja äkki avastasin, et see hull loom kargas mulle säärde.
Tõsiselt, ma väga armastan loomi, eriti koeri, kuigi sellised taskukoerad minu jaoks koeraks ei kvalifitseeru. Mul on endal olnud 12 aastat koer, suur koer, kes ei teinud oma eluajal kärbselegi liiga, aga koer oli ka kasvatatud. Ja tänaval oli ta alati rihma otsas. Igaks juhuks, vaatamata sellele, et teadsin – iga inimene on temale suur rõõm ja sõber, olgu või paha inimene. Ikkagi, loom on loom ja tänaval olles vastutan tema käitumise eest mina.
Sestap ei olnud ma valmis ka selleks, et üks nähvits mind alatult ründab. Veel vähem olin ma aga valmis koera perenaise ja tema ema käitumiseks, mis intsidendile järgnes.
Perenaine ei arvanud sellest midagi, kui koer klähvides minu poole tormas. Reageeris alles siis, kui ma olin saanud hammustada ja sellepeale röögatasin, et “kao minema, muidu ma löön sind jalaga”. Jah, ma ütlesin tõesti nii, sest milline inimene tahab kahe koera poolt veelkord hammustatud saada? Šokiseisundis sa mõtled ainult enda kaitsmisele ja hinnates koera suurust oli selge, et vaid nii suudangi ma ennast kaitsta. Ma jäin adekvaatseks, kuigi südamepõhjani ehmunuks, aga mõni meesterahvas oleks ilmselt juba ammu selle peni lennutanud kus seda ja teist. Koer õnneks või kahjuks minult hoopi ei saanud, küll aga sain mina korralikult lõhkise sääre.
Paraku sellega lugu ei lõppenud. Perenaine sai lõpuks koera kätte, nunnutas seda süles ja täiesti loogiliselt avaldasin ma arvamust, et võiks oma koera siiski rihma otsas hoida, kui ta on selline närviline ja ründava loomuga.
Ja siis hakkas sealt tulema. Ei, mitte vabandust, mitte huvi tundmist, kui palju ma viga sain. Hoopis sain kuulda seda, et mis ma vehin koera peale jalaga (ei, enne hammustamist ei vehkinud, seisin ja lootsin, et läheb ära). Siis tuli sinna ka neiu ema, kes teatas, et aga mis ma siis käin siin tänaval. Eksole, oleks nagu inimese eratee….aga ei ole ju. Ja seal käib inimesi kõndimas kogu aeg. Küsisin, et kas ta teab, mis tunne on, kui koer hammustab? Ja sain vastuseks, et jah, mind on ka hammustatud, mis siis. Sel kohal sain ma aru, et jah, vanadus ei tule alati koos mõistusega, tuleb üksi ka. Sellise suhtumise juures on vanadus ilmselgelt tulnud üksi.
Lõpuks lõin käega ja luupasin pisar silmas kodu poole. Šokiseisundis ei tulnud ma isegi selle peale, et minna kõrvalmajja oma sõprade juurde.
Ühtäkki kuulsin, et keegi selja taga jookseb mulle järgi. Jäin seisma ja avastasin, et mulle jooksis järgi neiu elukaaslane, kes oli jäänud etendusest ilma, aga sai teada, mis juhtus. Ilmselt mõjutas ka see, et peale sündmuspaigalt lahkumist olin ma seisma jäänud ja teinud nende majast pilti.
Ilmnes tõsiasi, et meespool oli mulle tuttav tore inimene. Tema siis tuli ja palus kahe naise pärast ja koerte pärast vabandust. Kirjutas mulle ka pärast messangeri vabanduse ja küsis, kas saab kuidagi aidata. Miks peab keegi kolmas vabandama teiste rumaluse ja hoolimatuse pärast?
No kuidas ikka aidata, haavu pean lakkuma ikka ise. Lappisin ja tohterdasin oma tarkusega ja loodetavasti pole sellest midagi, et EMO jätsin külastamata. Täna hommikul igatahes endiselt olid haavad veritsevad, aga side on peal ja küll lõpuks paraneb. Kahtlen vaid natuke selles, et äkki oleks pidanud õmmelda laskma, äkki sellepärast veritseski veel hommikul?
Mis ma aga kogu selle loo lõpuks olen mõelnud.
See koera perenaine, nagu ilmnes, ta töötab tervisekeskuses õena. Kui sellisel inimesel on 0 empaatiat viga saanud inimese suhtes, siis kas sellised meie meedikud ongi? Kas sellepärast ma kuulengi pidevalt lugusid meedikute üleolevast ja ülbest käitumisest? Kas sellepärast ma lähengi üle haigemaja ukse ainult äärmisel vajadusel? Kas selline inimene ei oleks pidanud viskama oma koera üle aia ema juurde ja tulema vaatama kannatanut, vabandama eelkõige ja vaatama üle haava, et kohe kohapeal abi anda, haava puhastada jne? Aga kui seal tee ääres oleks jooksnud väike laps? Kõrvalmajas muide elab üks pisike kahene ja kes ütleb, et ta ei võiks oma maja lähedal mingil põhjusel liikuda? See oli külavahetee, mitte linn.
Kui ma nüüd tahaksin õel olla, siis jah, paneksin loo koos nimedega ja pildiga jalast suure kella külge, sest selline asi ei ole OK!!! Aga ma ei tee seda. Küll aga soovitasin kirjavahetuses neiu elukaaslasele, kuidas võiks käituda, kui selline asi on juhtunud ja kuidas tuleks oma koera valvata, kui sel on kalduvusi olla närviline ja ründav.
Ma olen tänulik lähedastele, kes täna hommikul olid minu pärast mures. Olen tänulik, et olen täna teises kohas tööl, kus saan rohkem istuda ja mitte haige jalaga ringi kepselda. Ja lähen paranedes jälle kõndima, lootuses, et maailm pole lõplikult lolliks läinud. Olge hoitud ja ettevaatlikud!
Eks ma olen sellest ennegi kirjutanud, et erilised jaanituletajad pole me K-ga kunagi olnud. Mõnele suuremale jaanikule olen elu jooksul muidugi sattunud, aga muljet nad ei avalda ja midagi sellist, mis sinna tõmbaks…no pole. Ok, kui kunagi maal elasime, siis kaasnes koos jaanipäevaga alati kohalik jaanilaat. See oli omamoodi tore. Päeval selline tore melu, kus kõik külainimesed olid väljas ja käis vilgas kauplemine ning siin ja seal esinesid isetegevuslased. Õhtul oli ka jaanipudu, aga sinna ma väga ei kippunud ega sattunud ikkagi. Mäletan ühte aastat, kus läksime sõbrannaga õhtusele prallele ja ei jõudnud ära kiruda. Ilm oli vihmane ja külm ja no ausalt, midagi seal teha samuti polnud.
Mõned aastad siin oleme K-ga käinud Vabaõhumuuseumis meeldivatel jaanikutel, kus au sees on rahvuskultuur ja inimesed kõnnivad sirgelt. Peale seda, kui kaks aastat seal ära käisime, ammendus ka selline jaanipäev. Järgmised kaks aastat olime jaanipäeval Korfu saarel. Garanteeritud ilus ilm ja lõket tehti sealgi, kuigi teise nimetuse all. Eks pööripäeva aegu ole kõikjal mingid pidustused. Eelmisel aastal juhtus koroona ja olime jaanid üllatuslikult kodus. Aga…meil vedas. Ilm oli ilus, soe ja meil kahekesi mõnus õhtu maja taga. Sellest SIIN.
Mis me aga selle aasta jaanide ajal tegime?
No esiteks oli mul esimene puhkusenädal ja see oli kõige tähtsam!!! Pärast pikka ja väsitavat tööperioodi oli see kui pääsemine paradiisi. Jah, mingi periood oli tööl pisut vaiksem, aga üldjoontes minu liinis ühtegi lastega seotud üritust ega tegevust ära ei jäänud. Pigem oli tegemisi rohkem, kui varasematel aastatel.
Teiseks….ilm oli ja on endiselt lausa uskumatu. Poleks olnudki vajadust kusagile sooja sõita, sest üllatuslikul kombel on tänavu uskumatult soe juuni. Kohe lausa liiga soe. Eks sellega oleme me muidugi ammu harjunud, et meie ilm on kas liiga jahe või liiga palav, aga ei iialgi normaalne. Seekord aga…noh, vilus näitas mul termomeeter mõnel päeval lausa+36. Vilus!!! Kõik õhtul 22 ajal tehtud jalutuskäigud on saanud teha maikasärgi väel, sest ka siis on õues +25 :) Õhtuti üritad elamisse jahedamat õhku ööseks sisse meelitada, aga mida pole, seda pole. Hommikust peale navigeerid akende vahel, et mis ajal millised aknad lahti, millised kinni hoida. Lisaks tuleb jälgida meie kassipoissi, sest temal on tekkinud komme minna rõdu piirde peale istuma, et saaks alumise korruse kassidele teada anda, kes on kõrgel kunn. Ei oska ju arvata, millal her kassil tekib idee üks õhulend kamraadide seltsi teha….aga minumeelest oleks see pisut kõrge kukkumine.
Ja nii tekkiski meil mõte, et tuleb kuuma eest peitu pugeda. Pealegi olin K-le võlgu muusikakooli lõpetamise kingituse-üllatuse. Mul on talle igal aastal olnud eduka kooliaasta lõpetamise puhul mingi üllatus varuks ja kuna sel aastal polnud juunis reisi plaanis ning lisaks kooliaasta lõpule oli ka muusikakooli lõpetamine…uurisin asja ja leidsin idee.
Ilm soosis sellist valikut ja pakkusin K-le, et läheks õige hotellipuhkusele(seal on konditsioneeritud ruumid). Kuid, mitte ükskõik millisesse hotelli, vaid erilisemasse.
Üks kriteeriumitest oli see, et hotell oleks kõrge ja tuba asuks kõrgel. Et siis tahaks vaadet nautida.
Muide, nii kummaline kui see ka pole, siis K-d ei köidagi enam SPA-hotellid. Jah, vahest võib, aga seekord ta kõik sellised välistas, kus on suurem klassikaline SPA.
Teiseks kriteeriumiks oligi see, et oleks mingi ujumis ja saunatamise võimalus, kuid mitte päris SPA.
Kolmas kriteerium oli – Tallinn. Ja neljas – hommikusöök hinna sees.
Sõelale jäi Olümpia Hotell. Mina küll pakkusin veel teisigi variante, aga K vaimustus millegipärast Olümpiast ja nii see jäi.
Vaatasin hindu Bookingus ja mõtlesin, et helistaks õige hotelli ja suhtleks pärisinimesega. Oligi õige mõte. Rääkisin armsale teeindajale, et soovin tulla tütrega tähistama ja tema aitas mind kenasti leida just selline hind ja tingimised, mis meile sobisid. Ja see oli parem pakkumine, kui Bookingust oleks saanud.
Kõik, broneeritud. Jäi üle vaid paari päeva pärast kohale minna. Praegu on ju selles mõttes lihtne, et hotellid on pooltühjad. Bronni kasvõi eelmisel päeval, ikka saad.
Mina olen muide Olümpias kunagi ööbinud ja samal kõrgusel, ehk siis 21-l. Siis toimusid veel sellised toredad üritused nagu Balti rõiva- ja kingamessid. Kuna töö messil kestis mitu päeva, siis Norra partner oli mulle ja kolleegile, kes me ei elanud Tallinnas, reserveerinud Olümpiasse toa. Kolleeg läks mul teel hotelli kusagile kaduma ja nii ma siis läksin sinna peale messi rampväsinuna üksi. Õues tuiskas lund nii, et aknast midagi ei näinud. Käisin üle tee Peetri pitsas, ostsin endale ühe pitsa ja maandusin sellega hotellis sooja vanni. Mingil põhjusel olin ma kuidagi ära külmunud. Ei mäletagi, kas talvel õues seiklemisest või oli ka messihallis külm. Normaalne polnud seal ju kunagi. Suvel kuum ja talvel külm. Seega soe vann oli abiks. Vastu hommikut ilmus ka kolleeg välja ja peale hommikusööki seiklesime koos tagasi messile. Selle jutu peale teatas K, et emps, sul on nii põnev elu olnud :D Eks muidugi ole igasuguseid ägedaid mälestusi ja elamusi ja tegelikult kõik tänu sellele, et ma olen suhteliselt julgelt tööalases elus kannapöördeid teinud.
23. juuni hommikul oli täiesti haigelt palav. Tõusime hommikul varem, kastsime rõdul oma “džungli” ära ja varsti sättisime minekule. Selleks päevaks lubas nii vihma, äikest kui päikest. Hommik oli padupalav, vihmavari ja keebid jäid koju, kuigi oli näha, et lämmatab äikesele. Esimene päästerõngas oli Elroni rongike. Ütlemata mõnus on sõita normaalse kliimaga sõiduvahendis. Siinjuures tuli mulle meelde, kuidas me olime üksmeelselt uute “porgandite” vastu ja kuidas nostalgiaga saatsime vanad Edelaraudtee rongid pensionile….Tegelikult on ju need rongid mugavad, normaalse kliimaga(oi ma mäletan, kuidas olen vanast rongist lapsega Balta asemel Liival maha läinud, sest kuumus oli väljakannatamatu), üpris kiired ja eriliselt ei loksuta. Ja seal on Wi-Fi :)
Eks see ole ju inimestel nagu tavaliselt. Ikka peab esialgu igaks juhuks olema kõigele uuele vastu….et pärast avastada….see polegi halb, täitsa hea on. Nii on see olnud läbi ajaloo ja nii see ka jääb. Nii protestitakse praegu uue raudtee vastu ja ühel päeval sõidavad kõik need, kes olid vastu, rõõmsalt Eestist kaugemalegi või kiirelt Pärnu – rongiga.
Nojah, ainus, mille suhtes ei avaldata poolehoidu ega olda ka pärast rahul…on meie valitsus. Aga see selleks.
Nüüd siis asjast.
Tunnikesega olime Tallinnas kohal, jalutasime läbi vanalinna ja esimese asjana suundusime Kaubamajja. No olgu, ennem käisime ka Lindexis ja paaris kohas veel, sest K-l oli vaja uusi bikiine. Odavate bikiinide ostmine tähendab seda, et paari aasta pärast on raudselt uusi vaja- lagunevad, pleekinud ja mis sada häda kõik veel. Kaubamajast suure proovimise peale lõpuks leidsime ühed sellised, millega noor neiu rahule jäi. Ja ega ta ikka ei jää kaugelt kõigega rahule. Peab olema mugav ja ilus endal vaadata. Ilm oli ilus ning jalutasime peale ostlemist Kaubamajast Olümpiasse.
Registreerimisel selgus, et armas neiuke, kellega ma broneeringut tegin, jättis meelde, et tuleme lapsega tähistama. Meie broneeritud toa asemel saime uuema, suurema ja ägedama- Superior De Lux tuba 21-l korrusel vanalinna ja mere vaatega. Mida sa veel oskad tahta.
Sõitsime liftiga kiirelt üles, leidsime oma toa ja astusime sisse. Esimene emotsioon oli- nii suur ja nii mõnus tuba ja milline vaade :)
Panime oma asjad kappi ja siis algas vaatemäng. Linna peale kihutas äike. Saime kena tunnikese jälgida, kuidas suur must tuli linna peale nagu ulmefilmis. Kõik majade fassaadid, mis pimedas tuledesse süttivad, panid valgustuse tööle. Lõi välku, puhus vali tuul ja siis kukkus vihma kallama. Väga elamuslik tunnike oli.
Siis sai vihm otsa, õues läks jälle valgemaks ja kõik oli nagu enne. Meie panime hommikumantlid selga ning sõitsime liftiga mõned korrused kõrgemale Club 26-e. Otsustasime minna sauna, ujuma ja niisama ilusa vaatega lebolasse mõnnama. Jälle kord praeguse aja võlu, kuigi jah, hotellidele täiesti ebarentaabel, aga inimesi seal peale ühe vanaproua polnud. Tema veidike ujus ja kadus ära. Seega veetsime kahekesi aega nagu privaatklubis. Lesisime, saunatasime, ujusime, lesisime, nautisime vaadet, ujusime jne. Kuni isu sai täis.
Toas tagasi, riietusime ja läksime õue jalutama. Äike oli õhu kenasti klaariks müristanud, kõik oli mõnus ja värske, päike paistis ning meie saime jalutuskäiku nautida. Hiliseks lõunaks sõime aasia toitu ja õhtuks ostsime karbitäie kirsse ning kaks Capteni kombuchat. See on muide ainus mulliga asi, mida ma suudan juua. Ehk siis mulle sobib vaid naturaalne kääritus.
Õhtupooliku veetsime toas päikeseloojangut nautides. Kuigi algselt oli plaan õhtul hiljem mere äärde minna, siis pikapeale leidsime, et hästi ei viitsi. Olime juba küllalt sel päeval kõndinud ja rohkem meelitas mugav voodi, kirsikarp ning vaimustav vaade. Nii me seal kahekesi naersime ja loksutasime oma loovust. Igasuguseid põnevaid mõtteid tuli meil pähe ja vaatab, äkki peaks need ideed isegi realiseerima. Päikeseloojang oli vaimustav ja asendas vääriliselt lõket.
Telekat me muide ei vaadanud, lasime sealt ainult muusikat.
Hommikul magasime mõnuga, voodi oli mugav ja uni hea. 9-10 vahel läksime teisele korrusele hommikust sööma. Suurepärane teenindus peaaegu inimtühjas restoranis. Peale meie oli veel 5 inimest.
Tõesti, mulle see rahvavähesus meeldib, kohe väga ja ma tean, et ma pole sugugi ainus, kes seda naudib. Hotell tuli meile kenasti vastu ja eelmisel päeval saime ennast sisse registreerida varem ning välja registreerida äramineku päeval samuti hiljem, kui tavaks. Seega jõudsime peale hommikusööki veel uuesti lõõgastuskeskuse mõnusid nautida. Mullitasime basseinis, nautisime sauna ja vaadet.
Ülejäänud päeva veetsime linnas ringi liikudes. Ilm oli hea-väga soe, aga talutav. Õhtuse rongiga sõitsime koju ja jaamas väljudes tõdesime mõlemad, et oleks nagu nädal aega ära olnud.
Järelikult puhkasime hästi :) Jälle üks omamoodi ja tore jaanipäev.
Nojah, ja sellised spontaansed ja meeleolukad pildid linnas seiklemisest ja ujumisest…need on kõik telefonis :P
Nii kõlab meie muusikakooli tunnuslause ja tõsi ta on. Kes muusikakooli kord juba lõpetanud, selle ellu muusika ka jääb. Alati. Igavesti.
13. juunil lõppes südamliku aktusega 18 noore inimese 7-aastane muusikakooli teekond. Lapsed omandasid muusikalise põhihariduse. Nüüd on igaühe enda valida, mida ta edasi teeb. Kas piirdub edaspidi lihtsalt oskusega muusikat mõista ja kuulata või jätkab muusikaga tegelemist.
See oli meie K-l nüüd esimene tõsisem lõpetamine…ja edasi hakkab neid muudkui tulema. Esmalt põhikool kahe aasta pärast ja kaugel need gümnaasiumi, baka ja magistriõpingute lõpetamisedki siis on, eks :D Jah, ega pole mõtet tegelikult ette mõelda, sest oma valikud teeb laps ikka ise. 7 muusikakooliaastaga pandi igatahes alus distsipliinile ja oskustele kogu eluks.
Enne muusikakooli lõpuaktust sai läbi tegelikult kooliaasta. Seitsmes klass, mille ta käis uues koolis ja mis oli täis distantsõppe perioode. Õpetajad küll hoiatasid, et koolivahetus võib mõjutada hindeid, aga kus sa sellega. Tunnistusel olid ikka kõik viied ühe erandiga. Kahel trimestril oli geograafia 4, kolmandal viis ja aasta kokkuvõte, loomulikult 4. Aga ega ei peagi kõik viied olema, selline igav tunnistus, eksole :) Vaikselt võin muidugi öelda seda ka, et viit georgaafias näevad sel üldse vähesed.
Kui kool sai läbi, siis loomulikult küsisin K-lt, kas ta on rahul kooli vahetamisega? Ja vastuseks sain, et rahul 100% ning boonusena saadud väga vahvad uued sõbrad. Uues koolis peab heade hinnete pärast rohkem pingutama, kui vanas koolis ja see tegelikult tema eesmärk oligi….et liiga lihtne ei oleks.
Kui meie pere esimese klassi lõpetaja puhul näen seda, et kooli viimasel nädalal oli väga palju tegevusi ja väljasõite, siis seitsmendikel midagi olulist ei toimunud. Jah, spordipäev, nagu ikka ja ühe väljasõidu tegid Paunküla metsadesse, mingi KIKI -matk vist. See ilmselt kuidagi kooliprogrammiga seotud. Said seal hulgaliselt sääski sööta. Ja ühe lühikese jalutuskäigu meie terviserajal tegid ka, koos pitsa söömisega. Natuke kurb, aga mis seal ikka.
Aga tagasi muusikakooli juurde.
Oli pikk, aga armas aktus. Kestis kena 3,5 tundi. Igal lõpetajal võis olla kutsutud 5 lähedast. Olime 12-ks kohal ja võtsime kohad sisse- mina, papaa, vanem õeke, tädi ja täditütar. Vennad oma kaasadega jäid koju köögitoimkonda. Ma küll tegin hommikul varakult enamuse toidust ette valmis, aga poiste osaks jäi grillimine. Said seda teha kahepeale kolmel käel, sest noorem R oli esimest korda elus saanud omal käe kipsi. Parema. Pole ikka mõtet liiga hoogsalt võrkpalli mängida :P Ja vennalapsed olid oma tädilapse sünnipäeval.
Hommik ei olnud ilma poolest just paljutõotav ja veel 11 ajal sadas taevast vett alla nagu ämbrist, aga aktusele minnes vaid õrnalt udutas ja kuskil poole aktuse ajal hakkas päike välja piiluma.
Aktus algas meenutusega. Saime vaadata videosalvestusi lõpetajate esimesest kontserdist. Selleks hetkeks olid nad pilli õppinud pisut alla ühe aasta. Nostalgiline ja armas. Sellega oli esimene nn kontsert läbi…ja siis astusid lavale need samad lapsed, kes olid nüüdseks 6 aastat vanemad ja 6 aastat osavamad pillimängijad. Oli klaverit, viiulit, flööti, tšellot, kitarri, saksofoni ja oli laulu. Mõne lugu oli lühem, mõne oma pikem, mõnel tuli ladusamalt ja mõnel üle kivide-kändude ja üks hetk sai kontsert läbi.
Järgnes vaheaeg ja seejärel marssisid lõpetajad pidulikult sisse ning jagati lõputunnistusi, tunnustati vanemaid ja lapsi, peeti kõnesid. Pidulik osa sai sellega läbi ning järgnes ehk kõige oodatum ja emotsionaalsem osa. Õpetajate ja kaasteeliste õnnitlemised, ühispildid, pildid lennu maali juures(47. lend) ja muud pildistamised.
Musakooli sõpruskond
47. lennu ühismaal
Küll oli tore, et meie õpetajal lõpetas vaid kaks last. Pääses kiiresti löögile ja polnud vajadust kiirelt juttu lõpetada.
Pildistamise ajal saatsime osad külalised juba meie juurde kohvitama ja meie papaaga jäime K-d ootama. Mina sealjuures tegin K muusikakooligängi pilte ja loomulikult pilt õpetajaga.
Kui kõik see trall läbi, kiirustasime koju, kus lähedased juba ootasid ja pojad jõudsid parasjagu lihad-vorstid grillitud. Mina keetsin hommikul potitäie kanakarrit valmis, salat ootas hakituna vaid ruccola ja kastme lisamist, pojad olid riisi samuti valmis keetnud ja võiski sööma asuda. Arbuusi voolas ojadena, maasikad said otsa ja viinamarjad ka. Karrit ja liha sõime ka järgmisel päeval :P
Kõhud said täis ja pisut jutustatud-puhatud, läksime õue pilte tegema. Ilm oli selleks ajaks soe ja päikeseline ning valgus õhtuselt mahe.
Mingi aeg hakkasid kõik vaikselt kodudesse liikuma. Ees oli esmaspäev ja kõigil tarvidus tööle minna. Väike poja oma kaasaga läksid veel koos suure vennaga majaehitust vaatama ja viimaste seas läks isegi K ära koos oma tädi ja täditütrega. K läks nendele külla.
Vaikus majas, asusin koristama ja lõpuks tuli veel kõne K klaveriõpetajalt ning juttu jätkus kauemaks.
Arutasime kõik maailma asjad ära. 7 aastaga muutub õpetaja väga lähedaseks inimeseks. Mäletan oma ajastki, et minu muusikakooli õpetaja käis aeg ajalt meie perega koos kaatriga nädalavahetusesõitudel kaasas. Eks see muusikakool ongi kooli ja kodu koostöö. Eriti lähedaseks muutuvad just pilliõpetajad. Solfi ja muusikalugu millegipärast lapsed lisaaastatel väga õppida ei soovi ega jääda ka õpetajatega naljalt suhtlema. Kes teab, miks see nii on. Ehk sellest, et need on grupitunnid, aga pilliõpetajaga on tund alati üks-ühele või vahest on asi hoopis õpetaja isiksuses. Meie klaveriõpetaja on aga fenomen omaette. Oma 80 eluaasta juures ääretult vitaalne ja erudeeritud proua. Range, nõudlik ja samas hell ning soe. Ega K asjata teda oma muusikaliseks vanaemaks nimeta. Neil on omavahel ikka selline suur armastus, kus vahest tülitsetakse, aga enamasti armastatakse ja hoolitakse. Polegi siis üllatus, et sügisest jätkab K oma õpetaja juures klaveri õppimist lisaaastana. Me oleme ikka väga tänulikud, et meile sattus just selline äge õpetaja. Ta on nõudnud K-lt ikka rohkem kui peaks, aga seda sellepärast, et võimekust on rohkem, kui enamusel. Ja nii me seal telefoni otsas siis arutasime, mida K edasi teeb ja muidki maailmaasju. Kuna K on õpetaja arvamust mööda väga musikaalne ja tal on klaverimängul väga hea toon, pedaal, kehakeel, kätehoid ja mis kõik veel…siis oli üsna loogiline, et ta jätkab klaveris lisaaastaga. Mõtlesime küll korra ka teise õpetaja peale, kes õpetaks jazz-klaverit, aga…K teatas, et tema armastab klassikat ja õpetaja ütles, et tema armastab ka :D Sellepärast nad koos jätkavadki. Küll aga on õpetaja järjekindlalt seda meelt, et K võiks lisaks klaverile võtta lisaaasta ka muusikakooli lauluõpetaja juures. Mis seal salata, lauluõpetaja ise samuti juba ootab teda. Sügis tundub põnev tulema igas mõttes ja kindlasti saab seal olema palju muusikat.(Peame pöidlaid, et see mille nime ma parem ei nimeta, ei asu jälle sakkima inimeste elu ning sundima kõiki koduseinte vahele)
Ja muusikast veel…..
Need seitse aastat on suuresti teinud lapsest selle, kes ta on. Kodu kõrval mõjutab last paratamatult kool, sõbrad, õpetajad ja lisaks muusikakool ja meil veel näiteks laulustuudio. Muusika vastu tekkis K-l armastus väga varakult ja tundub, et see on igavene armastus. Eks muidugi on oma osa sellel, et ma teda beebieast alates muusikaga toitsin. Laulsin talle ise, alates üheksandast elukuust käisime üle 3 aasta Musamari laulu-mängu koolis(esimese muusikaõpetajaga sellest ajast suhtleme siiani), alates 4,5-st aastast on ta käinud meie laulustuudios Thea käe all kooris ja soolot laulmas ja alates esimesest klassist muusikakoolis klaverit õppimas. Eelkoolis, nagu ta sõbrad, K ei käinudki. Panin ta muusikakooli otse esimesse klassi. Imelikul kombel ei tulnud mulle see pähegi, et eelkoolis last ette valmistada….ja nagu selgus, polnudki see tema puhul oluline.
Aastate jooksul oleme hakanud kodus koos musitseerima. Mina klaverdan ja koos laulame. Temaga koos on puhas nauding käia teatris või kontserdisaalis. Ei ole vahet, kas vaatame balletti, ooperit, muusikali, draamaetendust või klassikakontserti- ühtviisi naudib ta neid kõiki. See muusika, mis kodus kõlab, paitab ka minu kõrvu. Naabrid on pidanud 7 aastat kuulama klaveri harjutamist(vedas neil, et K pasunat ei õppinud :P) ja vahest ka minu pahandamist. Ikka sellepärast, et ma pidin meelde tuletama – õpetaja ei pahanda asjata, vaid sellepärast, et harjutama peaks rohkem. Jah, K on olnud 7 aastat usin harjutaja ja nende aastate jooksul pole ta mulle kordagi öelnud, et ta enam muusikakoolis käia ei taha. Selline suhtumine ei olegi tegelikult tavapärane.
Enamusel lastest on 3-4 klassi paiku kiusatus kõik kukele saata ja nagu enamik eakaaslasi niisama vabad olla. Paraku vahest jäi sellestki usinusest puudu, sest kool nõudis oma osa ja teinekord oli lihtsalt teismelise kass kallal, aga…ta võttis ennast alati käsile. Küllap näitab kohusetunnet ja pühendumust ka kiitusega lõpetamine ning seegi, et on tahe edasi õppida, mitte klaveri kaant kinni panna ja unustada.
Minu tagasihoidlik arvamus on selline, et kõik lapsed võiksid tegelikult pilli õppida – vähem või rohkem. Pillimäng arendab püsivust, kohusetunnet, kuulmist ja kuulamist. Ka vaikselt olemist.
Ma olen oma tütrele siiralt tänulik nende muusikat täis aastate eest ja selle eest, et olen seda teed saanud tema kõrval käia ning muusikast osa saada. Ka minu maailm on kõvasti rikkamaks saanud ja lisaks oli hea võimalus omal ajal õpitut meelde tuletada.
Muusika jääb.
