Tagantjärgi lugu.

Pool juulit ja mõne päeva augustist olin tööl, tööl ja tööl. Lämbusin sõna otseses mõttes, sest temperatuurid olid ägedad – ruumis endiselt +35. Õues oli teadagi kohati väga kuum, aga seal oli vähemalt mingi õhuliikumine. Eks ma siis tiksusingi selle aja töö ja kodu vahet ja väga millelegi muule mõtlemata. Erandina oli juuli keskel ainult täiesti spontaanne plikadega Ahvenamaal käimine, millest tuleb eraldi postitus. Neljapäeviti käisin Hagudis asendamas puhkusel olevat töötajat ja seal vähemasti oli pisut parem olla kui põhitöökoha kuumakatlas.
Juulis käisime nagu igal aastal vanaisa sünnipäeval. K käis isaga vapralt purjetamas ja jõudis nii Pranglile kui Naissaarele ja kuhu kõike veel. Isegi ööbis mõned ööd purjekas, mis on omamoodi eriline. Kuu lõpus oli sõbrannadega mitu päeva Pärnus. Eks vanus olegi nüüd sealmaal, et elatakse oma elu ja liigutakse oma liikumisi. Mina pean õppima lihtsalt usaldama ja uskuma, et olen lapse kasvatanud arukaks. Ja…esimest korda käis ka päris tööd tegemas. Sõbrad Kalamatast kutsusid ta asendustöötajaks Balti jaama turuletti. Täiesti põnev esimene kogemus. 

Ise nautisin juulis pärast tööpäevi kodust elu ja väheseid päris üksi kodus olemisi. Mmm…sõbrannaga sain ka linnas kokku. Veetsime mõnusasti aega NOP-i kohvikus, käisime Coralliklubis ja viisin talle häid eeterlikke õlisid, mida ta soovis.
3-st augustist algas mul puhkuse teine osa. Ojee, seda ma ootasin lausa väga. Ma ei planeerinud alguses kohe mittemidagi, peaasi et saaks sellest kuumast tööruumist välja. See pidev enda hautamine pole kuigi jätkusuutlik. Mõtlesin, et hoian lapsi, seiklen nendega ringi ja olen lihtsalt kodus. Pere jaoks olemas.  Sel suvel oli kohe selline vajadus lihtsalt olla. Küllap siis aastatega mõõt täis saanud liigsest rahmeldamisest. Oli selline mõttepausi aeg ja ma ei punninud sellele vastu. Hea oli tunda ennast rahulikumana, pingevabamana ja pere jaoks olemasolevana. Võimalik, et see oli ka hoopis sellest, et üle pika aja meil pere tavalisest suurem. Väikesed lapsed võtavad paratamatult suure osa sinu energiast, aga see ei tähenda, et ma vanaemaks olemist ei naudiks. Puhas rõõm. Lihtsalt mujale jagub mind mingi perioodi vähem.
K käis laulustuudioga laagris. Soomes. Seal käivad nad  üle aasta ja nüüdseks juba rohkem, kui 20 aastat. Seega pole midagi võimatut. Kui tahtmist on, saab ka Soomes laagris käia. Tagasi tulles olid muljed ülivõrdes ja rõõm sõpradega ning oma lauluõpetajaga koos olemisest üüratu. K seikles mul eelmisel suvel üldse väga palju ringi, ise rõõmus ja roosa. Mina jälle nautisin üksi kodus olemist, kui samal ajal ka ülejäänud pere kuskil liikumas oli. Sai tube koristada ja oma tomateid rõdul imetleda.
Pereringis käisime tähistamas ühe armsa paari 25-ndat pulma-aastapäeva. See oli üle pika aja selline mõnus laua taga istumine. Viimasel ajal taolisi just palju ette ei tule ja noorpaari pärast on mul siiralt hea meel. Omal ajal tegin pruudile pulmameigi ja elu üllatas nüüd sellega, et oleme hõimlased.
Kuu algusest hakkasin ajama perekondlikku purjetamist. Ega see pole mingi lihtne tegevus. Kõigepealt tuli selgeks teha millistel päevadel suur R on vaba. Vahetustega töö + majaehitus, viib vabade päevade arvu miinimumini. Siis tuli leida K issi abil päev, mil purjekas vaba on ja meile ka aeg sobib. Ei, see ei olnud lihtne, aga me saime hakkama. Ja lõpuks tuli saada veel kokkuleppele ilmataadiga, sest peale seda, kui augusti alguses suur kuumus meid rahule jättis, hakkasid külas käima vihmapoisid. Vihma oli otseloomulikult vaja, kuigi mitte siis, kui on isu purjetama minna. Muide seda jahenenud ilma nautisin ma terve puhkuse sajaga. Soe oli kogu aeg  ja vihm  elu ei seganud, aga vähemalt oli lõpuks midagi hingata ja jaki sai vajadusel alati peale visata. Igatahes me selle purjetamispäeva leidsime. Nooremal R-il oma kaasaga õnneks oli lihtsam plaaniga sobituda ja K tädil oma perega samuti. Ainus, kes oli puudu, oli K õeke, kes oli samal ajal hoopis Muhumaal. Fakt kui selline – 100% ei sobi kunagi kõigile üks ja sama päev. Meil oli see % õnneks 100 lähedane.

Eelmisel õhtul oli ilmaprognoos kõike muud, kui hea. Lausa kole oli. Suur R saatis kuvatõmmise, mis pani kulme kergitama. Mina olen muidugi see – tass on alati pooltäis tüüp ja ütlesin, las olla, hommikuks on asi parem. Sisetunne lihtsalt ütles. Oligi parem. Suur R läks oma perega linna autoga, meie K-ga rongiga. Me lihtsalt ei mahu praegu kuidagi ühe auto peale ära. Linnas lippasime poest läbi, ostsime merereisi tarbeks süüa ja lidusime Linnahalli juurde bussipeatusesse, et kiirelt Noblessneri sadamasse sõita. Bussi astudes kohtusime juba noorema R-i ja tema kaasaga. Täiesti juhuslikult, sest poiss oli eelmisel päeval(või oli see sama hommik?) oma auto maha müünud. Rõõmustasime bussis, et ilm näe super, päikegi väljas ja kui jõudsime Noblessnerisse ning väljusime bussist, kukkus vihma sadama ja ikka kohe täiega. Jooksime räästa alla. Mina ja K, tüdrukud, kes pole papist, läksime varsti ikkagi sadamasse ja olime katamaraanile(jajah, Nordea) jõudes pisut märjad. Minu rõõmuks oli suur R laste ja kaasaga juba kohal ja kuivad. Ootasime ära noorema R-i kaasaga ja K tädi perega ning lasime otsad lahti. Selleks ajaks oli läbi saanud ka vihm, mis peksis mere tagasi siledaks.

Me saime imelised 3 tundi Tallinna lahel. Pere oli koos ja ilm oli purjetamiseks suurepärane. Ei kordagi mootorimüra, ikka uljalt purjede all siia ja sinna. Sai lainet ja sai siledamat vett. Ja uljas K sai jälle purjekat juhtida ja kai äärde sadamassegi selle aluse roolida. Las aga harjutab, väike meremees :)
Pärast purjetamist suundusid autodega pered igaüks oma suunda ehk koju ja meie K-ga+ noorem R kaasaga ronisime isa A autosse ning läksime noortele külla. Pidasime seal väikese puhkepausi ja siis käisime noortega Sportlandis ja Matkaspordis. Nemad nimelt soetasid endale veel puuduolevaid asju matkavarustusse. Alles nad tulid nädalaselt Horvaatia reisilt ja juba läksid kuu lõpus Hispaaniasse mägedesse matkama. Püreneedesse kaheks nädalaks. Seljakottide ja magamiskottidega.

K helistas augustis oma klaveriõpetajale. Eksole, muusikakool läbi, aga igatsus suur. Küll neil oli pikk kõne ja palju rääkida. Õpetaja rääkis oma elust ja K oma suvest ja siis pidasid sügiseks plaane. Õpetaja pidi minema kooli ja hakkame kohe K asju seal korraldama. Ta ju tahtis elueest, et K  klaverõppe lisa-aasta kõrval läheks ka muusikakooli lauluklassi lisaks laulustuudiole. Sügis tõotas tulla loominguliselt põnev.

Puhkuse viimasel nädalal tegime K-ga ühe Helsingi tuuri ja augusti viimane nädal oli mul juba töönädal. Nuuks.

Mis Helsingit puudutab, siis seal on alati tore. Selline mõnus kosmopoliitne linn, kus on alati midagi teha.

Kuna laev väljus varahommikul, siis otsustasime võtta endale eelmisel õhtul ühe väikese odava toakese otse sadamas ja jäime sellega väga rahule. Ei mingit rabistamist hommikul liiga vara. Ärkasid üles, kõndisid paarsada meetrit sadamasse, astusid laeva ja sättisid ennast reisi ajaks hommikusöögile.

Aga Helsingis…

…võtame seal tavaliselt ette lisaks jalutamisele mõne sellise koha külastamise, kus varem pole käinud. Sel korral oli selleks kohaks Amos Rex. Selline omapärane kaasaegse kunsti muuseum. Ilmaga meil taaskord vedas ja lõpuks nautisime veel kojusõitu pooltühjas Silja Europa laevas. Hommikune sõit Star-iga oli kõvasti rahvarohkem. No ikka väga täis laev oli. Meie küll ei lasknud ennast rahvast segada, leidsime hommikusöögi buffees endale mõnusa aknaaluse koha ja veetsime seal aega sisuliselt Helsingisse jõudmiseni. Päeva jooksul kõnnikilomeetreid kogunes ja isegi natuke šoppasime. Tahtsime küll jõuda ka Helsingi moodsesse raamatukogusse  Oodi, aga sinna me enam ei jõudnud. Eks midagi peab ka järgmiseks korraks alles jääma.

Üpris hilja Tallinna tagasi jõudnud, sõitsime trammiga Vineeri peatusesse ja kõndisime 15 minutit noorema R-juurde öömajale. Noored ise olid kusagil parasjagu ära. Hommikul ärkasime ja avastasime, et ei oska me kasutada seda moodsat kohviaparaati ega peenikest elektroonilist teekannu. Vahepeal suhtlesime minu Lasnamäe veerul elava sõbrannega ja tema kutsus meid hoopis enda poole hommikusöögile. Nii me sinna siis läksimegi ja pärast tulime koos jalutades kesklinna tagasi. Õhtuks olime kodus  ja rõõmsad, et kaks päeva said väga mõnusasti sisustatud.

Suvega siis asjad ühel pool. Ilus, soe ja tore suvi oli. Päris kindlasti mahtus sinna veel palju rohkem, kui kirja sai, aga eks miski peab jääma ka endale. 

Nagu ma eelnevalt kirjutasin, siis augusti alguses olid viimased ülisoojad ilmad ja siis saabus tavaline Eestimaa suvi, mis oli kui sõõm värsket õhku peale pikaleveninud soojalainet. Küll tuleb aga sügis lõpuks alati ja nii ka sel aastal. Lapsed kooli ja ise tööle.

Siinkohal pean kirja panema nüüd selle seiga, et millalgi suvel keeldus minu arvuti koostööst. Ehk siis ma ei saanud ühtäkki enam tööle oma fototöötlusprogrammi. See tähendas ainult seda, mida oli ammu oodata….endiselt oli minu lauaarvutis Windows7, mis meeldis mulle palju enam, kui nüüdsest töös olev uusversioon. Sai siis tõstetud omameelest kõik vajalikud asjad mujale kettale ja poeg lasi vana Windowsi maha, ning uue peale. Mis aga meelest läks, siis FileZilla, kuhu ma laadisin üles blogi tarbeks pilte. See oli mul nii ammusest ajast, et paroole ei mäletanud enam keegi. K isa ka mitte, kes mulle selle sinna ükskord pani. Kui käis meil külas, installis mulle uuesti Zilla peale ja leiutas neid paroole, kuni leidis. Ühtlasi otsustas ka WordPressi, mille põhja ma oma blogi tarbeks kasutan – uuendada. Igasuguste uuendustega juhtub alatiiiii midagi. Kui ma ühel päeval otsustasin blogipostitusele pildid lisada, polnud keskkonnas enam midagi nii, nagu enne ja ma ei leidnudki, kuidas sinna pilte panna. Varem oli mul selleks üks tekstiriba, kus vahetasin pildifaili numbreid aga nüüd polnud seal ühtäkki seda üheski postituses nähtaval. Kõik eelvaatepostitused sisaldasid tekstirea asemel kohe pilti. Nii ma siis kirjutasingi tekste, kuni midagi meeles ja lootsin, et millalgi lõpuks saan ka uuest süsteemist sotti. Mingi selgus on õnneks nüüdseks saabunud. Niipalju sellest probleemist, mille lahendamisel olen tegelikult ka ise laisk olnud. Või siis mitte laisk…pigem ajapuuduses. Aga nagu näha, siis ma alustasin uue meetodi kasutamist. Selle postituse sain valmis ja hakkan vaikselt ka vanematele pilte lisama ja üles panema. Küll aga vajab asi veel timmimist.

Kuid…pisut edasi arutledes. Kui asi tundub hirmkeeruline ja segane, siis on sageli hoopis nii, et …ei ole üldse keeruline, vaid lihtne. K sünnipäeva ajal olid külas meie linnalapsed ehk noorem R oma elukaaslasega ja kaasa on tal WordPressis kõva käsi. Nips-naps ja asi oli selge. Uuendused tähendasid seda, et polegi enam vaja mingeid tekstiribasid, pole enam vaja FileZillat…pildid saab laadida otse WordPressi galeriisse ja settida neid siis sinna kuhu vaja. Üllatus, eksole. Mul küll mõned küsimused seoses sellega veel on, aga eks lahenevad needki. Ma olen õnneks seda tüüpi, et kui ei tea kuidas, siis muudkui torgin, kuni leian ja kui kohe üldse ei leia, küsin sõbra käest.

Kuidagi peaks siiski saama endiselt pildid panna üles nii, et põhikohaga on nad ikkagi mul oma serveris, mitte WordPressis. Sellega peab tegelema, sest muidu on pildid jumal teab kus.

Ah, ja DropBox on samuti kadunud, aga tühja temast, panen pildid üles Googlesse, kui neid kellelegi edastada vaja. Ühesõnaga ilmatumalt palju sekeldusi, kui arvutit näpitakse.

Niipalju sellest. Aga…

…et siis sügis. Jah, nagu ikka – lapsed läksid kooli. K sedakorda siis juba kaheksandasse klassi, vanem M teise klassi ja tema noorem õeke on lasteaia viimases koolieelikute rühmas. Kibeleb juba kooli, et targaks saada.

K-l läheb hästi. On hirmus aktiivseks muutunud ja osaleb igasugustes ettevõtmistes, et ennast proovile panna, arendada ning avastada uusi asju. Septembris oli muusikafestivali “Särin” noorim vabatahtlik ja tegi seal kaks päeva usinalt tööd. Sai kogemusi, leidis uusi tuttavaid ja jäi silma oma asjalikkusega. Nii sattus ta mõne aja eest juba tasustatud tööle ja käib nädalavahetuste õhtutel perioodiliselt spordihoones taskuraha teenimas. Midagi teeb ta Tartu Ülikooli juures…vist füüsika kursust. Kuskil on tal mingi tegevus, mis seotud investeerimistega…..mina kõike täpselt ei teagi. Majadnusviktoriinil osales hiljuti ka. Muusikakoolis käib edasi ja see on temale puhas rõõm. Kuna see on peale lõpetamist lisa-aaasta, siis ei ole enam etteantavat kava, vaid valivad õpetajaga selliseid palasid, mis endale tõsiselt nauditavad on. Hetkel kuulen teda harjutamas Debussy “Clair de Lune” ja ühte vinget Šostakovitši pala. Neli korda nädalas muusikakoolis tundub olema tema päevade lemmikaeg. No olgu, magamine kuulub ilmselt samuti iga teismelise lemmikute hulke. Aga muusikakoolis kaks korda nädalas klaveris, korra nädalas käib laulueriala õpetaja juures laulmas soolot ja korra ansamblis. Seda muidugi lisaks laulustuudiole, kus kaks korda nädalas Theaga kooriproovid ja korra nädalas soolo+ansambel. Lõõritab kui lõoke.

Ja… preilil oli sünnipäev- sai 15.

Eksole, 15, mis mõttes? Kuidas ta märkamatult nii suureks ja asjalikuks on kasvanud? Ja viie aasta pärast juba 20!!! See tundub täitsa uskumatuna. Isegi vennad imestavad, kuidas õeke märkamatult lapsest nooreks neiuks on sirgunud. Kus on meie väike K???

Suuremal pojatütrel on käsil teine klass. Temagi on oma tundidejärgse aja tihedalt ära sisustanud. Koolikoor, toidu ja kunsti ring, Kadi võimlemine ja keraamika. Üks õhtu rääkis mulle, et tahab hirmsasti ratsutamise trenni minna. Oh häda, eksole. Hiljuti tekkis soov minna noorema õe järgi laulustuudiosse, aga sellega leppisime kokku nii, et järgmisel aastal. Siis nad saavad koos käia juba mudilaskooris ja tunnid on samadel päevadel ja samadel kellaaegadel. Pisut lihtsam logistika. Õhtuti loeme koos raamatut ja sel aastal läheb õppimine juba libedamalt. Esimese kooliaasta pidev distantsõpe polnud just lihtne algus. Raamatud talle õnneks väga meeldivad. Nii ise lugeda, kui ettelugemist kuulata. See on nüüd minu rõõmustamise koht, et olen järgmise lapse raamatuarmastajaks kasvatanud. Ikka sellega, et loen lastele raamatuid ette ja toon huvitavat lastekirjandust koju. Ja vahetult enne kooli oli preili kaheksas sünnipäev.

Parasjagu helistab vanavanaema ja soovib õnne. Tordi ja muffinid tegi sünnipäevaks K.

Kõige noorem ei taha loomulikult teistest maha jääda ja näitab temagi aktiivsust üles. Lasteaias käib eraldi laulutunnis, Kadi võimlemises ja sellest aastast on oma tädi K jälgedes laulustuudio lauljate ridades. K viis oma vennatütre käekõrval kohale ja nüüd saab kaks korda nädalas eelkooris laulda. Laulurõõm on üks tore rõõm ja järelkasv on teretulnud.

R-i maja kerkib. Praeguseks on seinad püsti, küttesüsteem maa all, platsid siledad, katus peal, mingi tegevus käib katuse all(ventilatsioon, elekter) ja aknad-uksed on ees. Ilus on vaadata ühe maja kerkimist, aga odav see lõbu kohe kindlasti praegusel ajal ei ole. Koroona-aeg on kergitanud ehitusmaksumust päris kõvasti. Niiet…ma päris kohe imetlen, kuidas noortel on ettevõtmist sellise suure projektiga tegeleda. Lapsed on loomulikult pöördes, sest igaüks saab omaette toa ja see on ju ometi nii äge. Pealegi lubatakse majja koer võtta ja see on ühe suure unistuse täitumine. Järgmised jõulud tulevad neil juba päris oma kodus. Toetan, nagu saan, elan kaasa ja rõõmustan laste pärast. Päris oma maja on ikka suur asi. Mulle meeldib see teadmine, et nii nagu minu isa ehitas oma perele ise maja, nii teeb seda ka mu poeg.

Noorem R oma kaasaga elavad ja toimetavad pealinnas samuti vaikselt, nagu praegusel ajal ikka. Käisime hiljuti neil K-ga külas. Mina ajasin köögis kaasaga juttu maast ja ilmast ja K ajas R-iga toas muud tarka juttu. Küll matemaatikast, siis füüsikast, majandusest ja investeerimisest….ühesõnaga nendel juba teemadest puudu ei tule. Kui kokku saadakse, siis on ikka nii, et õeke ammutab ja vennake jagab tarkust.

Lõpuks vaatasime kõik koos nende Hispaanias Püreneedes tehtud pilte ja kuulasime kahe seiklusliku nädala muljeid. Nii äge, et noored võtavad ette selliseid põnevaid matkareise. Ja ega nad siis paigal püsi – juba jõudsid oktoobris nädala Inglismaal veeta. Seekord Londonis, kus elab R-i elukaaslase õde oma mehega. Kuna mõlemal neil on võimalus teha tööd distantsilt, siis töötasidki selle nädala päeval Londoni majas ja veetsid mõnusasti neljakesi aega. Ühesõnaga olid külas.

Tagatipuks ostis poiss uue auto, millest mina ei arva midagi, aga ülejäänud pere meelest on see äge. Noh, mina ei peagi sellistest asjadest midagi arvama õnneks :P…ja vahetab töökohta. Ikka huvitavama töö ja suurema palga vastu. Tänapäeva noored vajavad väljakutseid ja kui väljakutsed saavad otsa, arengut enam ei toimu, liiguvad nad südamerahus edasi. Ericssoni aeg sai läbi. Noorte järgmine projekt pidi olema samuti maja- nendel küll ost, mitte ehitus.

• 

Ja muidugi, K pidas kodus oma sünnipäeva. 15-es sünnipäev ja 15 noort inimest. Suurema osaga oleme aastate jooksul vähemalt 7 sünnipäeva koos pidanud ja K sünna on laste lemmar, sest….osad jäävad alati ööseks ja pidu kestab hommikutundideni. Ja mina saan muide magada ka. Ütlemata intelligentne seltskond, kellest enamuse moodustab klassikaaslaste/muusikakoolikaaslaste punt. Ja mida tänapäeva noored kuulavad sünnipäeva ajal? Kõik vastused on valed. Õige vastus on – jõululaule. Pidavat olema mõnus taustamuusika ja ei sega jutuajamisi ja räägivad nad palju. Maast ja ilmas. Mina vaatan, et söögid oleks laual, koristan vahepeal liigsed nõud ja üldiselt tegelen oma asjadega. Kui on tordi aeg, teen ühispilti. Tordi teeb aastaid K ise. Järgmise päeva hommikul, kui unekotid lõunaks ärganud…pakun hommikusööki ja ajame juttu. Hommikul on mul neid tavaliselt koos K-ga 6 last- ikka see üks ja sama tuumikpunt. Ühe pange panin sel aastal ka maha. Mõtlesin, et teen üle aastate makaronisalati, sest lapsed ju tavaliselt armastavad makaronisalatit, kuigi ma ise kodus seda ei tee kunagi. Tegin, suure portsu tegin…ja tuli välja, et enamus seda siiski ei söö :D Õnneks oli muud ka süüa ja palju pitsat oli samuti. Mis veel oli hea, siis see, et praegu testitakse lapsi koolis nii sageli, et väga väike tõenäosus oli viiruse levitamiseks.

Päev varem pidasime tegelikult K sünnipäeva oma lähedastega. Veidral kombel oli selle üritusega palju rohkem sebimist, kui laste sünnipäevaga. Oma inimestele tuleb teha süüa, päriselt süüa. Nemad ei taha pitsat, nagu noored.

Jah, sel aastal jälle sünnipäevaga ühel pool. Nüüd tuleb kuidagi vaikselt enda sünnipäevast mööda hiilida ja siis ongi jõulud ja jälle pere koos.

Ahhaa, töökollektiiviga pidasime eile jõulusöömaaega. Jah, varakult, aga paraku oli see kõige sobivam päev. Olgu pealegi novembri lõpp. Käisime Ööbiku Gastronoomiatalus Ants Uustalu ülimaitsvaid toite nautimas. Kolm käiku ja iga käigu juurde oma vein. Kui ausalt ära rääkida, siis ma polnud terve aasta jooksul ka nii palju alkoholi joonud, kui eile veini jõin. Noh, ilmselt poolteist pokaali kokku, kui sedagi :D Aga veinid sobisid söökidega imeliselt. Lisaks sinna juurde ka lugu, kus need veinid pärit on ja kuidas sort alguse saanud. Muideks, alloleval pildil olev lõhe oli oivalise maitsega…nagu kõik muugi.

• 

• 

• 

Viimasel ajal ma olen üldse kuidagi toidunautlejaks hakanud. Isegi kohvi joon. Oi ei, kaugelt mitte iga päev, aga kui joon, siis olen kohvi suhtes väga noriv. Kui muidu armastan ma eriti just Cappuccino kohvi, siis eile jõin Antsu talus lausa musta kohvi ilma lisanditeta ja see oli tõesti väga hea. Samas meie kohalikus ainsas vähegi viisakas kohvikus kohe üldse ei osata cappuccinot valmistada. Kurb.

• 

• 

Tööl on praegu väikeselt hullumaja. Novembris olin nädal aega “kooliõpetaja” rollis, ehk et tegin iga päev umbes kaheni teematunde lasteaialastest põhikooli lõpuklassideni välja. Häälele on see paras koormus, kui pole harjunud igapäevaselt tundide viisi rääkima- vahet pidamata. Sest mina ei tee lastele kontrolltööd, mille ajal saab ise vait olla. Lugesin ette raamatuid, näitasin pilte Ahvenamaast ja rääkisin sinna juurde saarestikust. Nimelt oli Põhjamaade kirjanduse nädal, mille keskmes oli Ahvenamaa ja Ahvenamaa kirjanikud, sest Ahvenamaa omavalitsusliit sai 100 aastat vanaks. Tore see, et ma olen ise kaks korda Ahvenamaal käinud, tean palju ja pildid samuti olemas. Kulusidki marjaks ära.

Kohe algavad detsembris jõuluhommikud, seega suur sebimine kestab edasi. Ja et tööd ikka vähe ei oleks, siis varsti tuleb hakata kirjutama aastaaruannet. Esmalt meie enda rampsi oma ja kui maakonna raamatukogud aruanded meile saadavad, tuleb ka koondaruanne valmis kirjutada. Minu rida on siis lastetöö ja lastetööd tehakse vaatamata oludele endiselt hästi ja palju. Jah, kuidagi tuleb veel leida aeg raamatute lugemiseks, sest igas kuus tarvis internetipõhise kirjandusviktoriini tarbeks raamatuküsimused teha + muud jooksvad tööd ja tegemised + ootamatud tööd jne.

Lisaks kõigele on meil majas remont. Käisin üks päev katusel…ei olegi katust, pannakse uut. Enamus uksi on vahetatud ja nüüd käib akende vahetus. Hommikust õhtuni kopsimine, puurimine ja saagimine. Ühel hetkel peaks aga ka kogu maja seestpoolt remonti minema, õigemini osade kaupa. Kõige selle mürgli sees tuleb meil sellegipoolest tööd teha.

Seega…lähemad 2,5 kuud on veel väga sisutihedad ja siis….vot siis kavatsen ma kaks nädalat puhata. Kohe täitsa puhata. Ja sellest räägin siis, kui puhatud. Ma laus pean puhkama, sest viimase aja ülekoormus päädis täna hommikul ärgates seljavaluga. Selg on see koht minul, mis annab alati tunda, kui ma tööga piiri pidada ei oska.

Oh, ilmajutu unustasin ära. Sügis on olnud pikk ja mõnusalt soe. Nüüd on lõpuks miinusesse läinud ja prognoos lubab lähimaks nädalaks pidevat lumesadu. Tali tuleb.

Täna ma ainult kirjutan. Ei tule ühtegi pilti. Ei ilusat, ega õõvastavat, aga ma tahan südamelt ära rääkida.

Eile õhtul läksin ma tegema oma tavapärast õhtust kõnnitiiru. See on kodulähedane ring, mis võtab kiirkõnnil läbides 20 minutit aega ja mille äärde jääb minu jaoks palju olulisi kohti. Ehk siis lähedaste kodusid, sõprade kodusid jne. Kõnnin rahulikult, klapid peas ja kuulan enamasti midagi huvitavat ja harivat. Ma ei jookse ega rabele. Kõnnin.
Kuni jõudsin eile ühe majani, kust tormasid haukudes välja kaks segast koera. Need on need rotimõõtu taskukoerad. Kõndisin mitte maja poolses teeservas, vaid eemal, põllupoolses. Jäin seisma, et ehk läheb loom minema, aga kus sa sellega. Kõik käis nii kiiresti ja äkki avastasin, et see hull loom kargas mulle säärde.
Tõsiselt, ma väga armastan loomi, eriti koeri, kuigi sellised taskukoerad minu jaoks koeraks ei kvalifitseeru. Mul on endal olnud 12 aastat koer, suur koer, kes ei teinud oma eluajal kärbselegi liiga, aga koer oli ka kasvatatud. Ja tänaval oli ta alati rihma otsas. Igaks juhuks, vaatamata sellele, et teadsin – iga inimene on temale suur rõõm ja sõber, olgu või paha inimene. Ikkagi, loom on loom ja tänaval olles vastutan tema käitumise eest mina.
Sestap ei olnud ma valmis ka selleks, et üks nähvits mind alatult ründab. Veel vähem olin ma aga valmis koera perenaise ja tema ema käitumiseks, mis intsidendile järgnes.
Perenaine ei arvanud sellest midagi, kui koer klähvides minu poole tormas. Reageeris alles siis, kui ma olin saanud hammustada ja sellepeale röögatasin, et “kao minema, muidu ma löön sind jalaga”. Jah, ma ütlesin tõesti nii, sest milline inimene tahab kahe koera poolt veelkord hammustatud saada? Šokiseisundis sa mõtled ainult enda kaitsmisele ja hinnates koera suurust oli selge, et vaid nii suudangi ma ennast kaitsta. Ma jäin adekvaatseks, kuigi südamepõhjani ehmunuks, aga mõni meesterahvas oleks ilmselt juba ammu selle peni lennutanud kus seda ja teist. Koer õnneks või kahjuks minult hoopi ei saanud, küll aga sain mina korralikult lõhkise sääre.
Paraku sellega lugu ei lõppenud. Perenaine sai lõpuks koera kätte, nunnutas seda süles ja täiesti loogiliselt avaldasin ma arvamust, et võiks oma koera siiski rihma otsas hoida, kui ta on selline närviline ja ründava loomuga.
Ja siis hakkas sealt tulema. Ei, mitte vabandust, mitte huvi tundmist, kui palju ma viga sain. Hoopis sain kuulda seda, et mis ma vehin koera peale jalaga (ei, enne hammustamist ei vehkinud, seisin ja lootsin, et läheb ära). Siis tuli sinna ka neiu ema, kes teatas, et aga mis ma siis käin siin tänaval. Eksole, oleks nagu inimese eratee….aga ei ole ju. Ja seal käib inimesi kõndimas kogu aeg. Küsisin, et kas ta teab, mis tunne on, kui koer hammustab? Ja sain vastuseks, et jah, mind on ka hammustatud, mis siis. Sel kohal sain ma aru, et jah, vanadus ei tule alati koos mõistusega, tuleb üksi ka. Sellise suhtumise juures on vanadus ilmselgelt tulnud üksi.
Lõpuks lõin käega ja luupasin pisar silmas kodu poole. Šokiseisundis ei tulnud ma isegi selle peale, et minna kõrvalmajja oma sõprade juurde.
Ühtäkki kuulsin, et keegi selja taga jookseb mulle järgi. Jäin seisma ja avastasin, et mulle jooksis järgi neiu elukaaslane, kes oli jäänud etendusest ilma, aga sai teada, mis juhtus. Ilmselt mõjutas ka see, et peale sündmuspaigalt lahkumist olin ma seisma jäänud ja teinud nende majast pilti.
Ilmnes tõsiasi, et meespool oli mulle tuttav tore inimene. Tema siis tuli ja palus kahe naise pärast ja koerte pärast vabandust. Kirjutas mulle ka pärast messangeri vabanduse ja küsis, kas saab kuidagi aidata. Miks peab keegi kolmas vabandama teiste rumaluse ja hoolimatuse pärast?

No kuidas ikka aidata, haavu pean lakkuma ikka ise. Lappisin ja tohterdasin oma tarkusega ja loodetavasti pole sellest midagi, et EMO jätsin külastamata. Täna hommikul igatahes endiselt olid haavad veritsevad, aga side on peal ja küll lõpuks paraneb. Kahtlen vaid natuke selles, et äkki oleks pidanud õmmelda laskma, äkki sellepärast veritseski veel hommikul?

Mis ma aga kogu selle loo lõpuks olen mõelnud.
See koera perenaine, nagu ilmnes, ta töötab tervisekeskuses õena. Kui sellisel inimesel on 0 empaatiat viga saanud inimese suhtes, siis kas sellised meie meedikud ongi? Kas sellepärast ma kuulengi pidevalt lugusid meedikute üleolevast ja ülbest käitumisest? Kas sellepärast ma lähengi üle haigemaja ukse ainult äärmisel vajadusel? Kas selline inimene ei oleks pidanud viskama oma koera üle aia ema juurde ja tulema vaatama kannatanut, vabandama eelkõige ja vaatama üle haava, et kohe kohapeal abi anda, haava puhastada jne? Aga kui seal tee ääres oleks jooksnud väike laps? Kõrvalmajas muide elab üks pisike kahene ja kes ütleb, et ta ei võiks oma maja lähedal mingil põhjusel liikuda? See oli külavahetee, mitte linn.

Kui ma nüüd tahaksin õel olla, siis jah, paneksin loo koos nimedega ja pildiga jalast suure kella külge, sest selline asi ei ole OK!!! Aga ma ei tee seda. Küll aga soovitasin kirjavahetuses neiu elukaaslasele, kuidas võiks käituda, kui selline asi on juhtunud ja kuidas tuleks oma koera valvata, kui sel on kalduvusi olla närviline ja ründav.

Ma olen tänulik lähedastele, kes täna hommikul olid minu pärast mures. Olen tänulik, et olen täna teises kohas tööl, kus saan rohkem istuda ja mitte haige jalaga ringi kepselda. Ja lähen paranedes jälle kõndima, lootuses, et maailm pole lõplikult lolliks läinud. Olge hoitud ja ettevaatlikud!