Egiptus. Päev 4 ja 5

Neljas päev oli meil lihtsalt niisama olemise päev. Niisama olema me ju tegelikult Egiptusesse sõitsimegi.
Sel põhjusel ei hakka ma sellest päevast ka erladiseisvat postitust tegema. Sõime ja logelesime, sõime ja logelesime. Mis sellest ikka väga kirjutada.

egiptus

Mingil hetkel käis K testimas oma uut snorgeldamismaski ja selleks oli meie hotelli rannas suurepärane võimalus. Meie rannariba ei olnud eriline tõmbenumber väikelastele, sest päeval oli vesi pidevalt kusagil vasakul ära ja kuni rifini võis jalutada nii, et vesi ei ulatunud üle hüppeliigesegi(mitte et sinna jalutada võis, kuigi neid ignoore seal leidus, kellele vilistati ja kamandati tagasi). Õhtuks voolas vesi ei tea kust jälle tagasi ja ulatus siis veidi üle põlve.

egiptus

Jalutasime viisakalt meie silla lõppu ja K läks esimest korda elus snorgeldama ning sattus sellest vaimustusse. Mina jäin siis sinna silla lõppu passima, et lapse peanupp kogu aeg paistaks ja sisimas urisesin….. peab ta nüüd kogu aeg kuskil kaugel ulpima??? Selle asemel, et turvanööri ja sillakonstruktsiooni lähedale hoida.

egiptus

Tema aga nautis veealust maailma ja veest välja ei saanud teda niipeagi. Korraks tuli silla juurde, jagas minuga oma vaimustust ja ujus jälle eemale. Pärast muidugi seletas, et teistest nautlejatest eemal on palju parem kalu vaadata, keegi ei sega ega ehmata neid värvilisi iludusi. Aga katsu sa siis emana rahulik olla, kui tead, et sinu armas laps on kaldast kaugel ja põhjatu sügavuse kohal. Ikka niheled ja pabistad, kuid….püüad last usaldada ja vähim, mida teha saad….jälgid teda. Ikka selleks, et vähimagi kahtluse korral abi saata. Seal sildade lõpus on õnneks alati üks valvur olemas, kes turistidel silma peal hoiab, aga oma silm on kuningas.

egiptus

Randa minnes jalutasime Parrotel Beach Resort-i territooriumil ja tagasi läksime samuti naabrite ala läbides, aga sellest pikemalt eelviimase päeva postituses. Siia vaid mõned pildid selle hotellikompleksi tutvustamiseks. Meile seal meeldis.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Sujuvalt olemegi jõudnud viiendasse päeva.

See oli siis see päev, mil otsustasime teha kaasa ühe TezTour-i ekskursiooni. Tegemist oli Ras Mohammedi rahvusspargi(Ras Mohammed National Park) külastusega, koos kahes erinevas kohas snorgeldamisega. Ütlen ära kohe alguses, et päev oli igati tore, aga mõnes asjas oli ka veidi üllatust, sest see väljasõit maaliti meile siiski mõnes osas pisut teistsuguseks, kui see tegeliku oli.

Kõigepealt me sõitsime päris pikalt, sest see looduspark on Siinai poolsaare täitsa alumises otsas ehk siis Siinai ninast väljaulatuval kitsal poolsaarel. Enne bussi sinna suunda keeramist, käisime läbi mõnest hotellist, kust tuli peale veel rahvast. Üks nendest oli Albatros. Tundus päris uhke koht ja suur veepark oli seal samuti olemas. Et kui keegi otsib kohta, kus Sharmis peatuda, siis Albatros tundub igati ok koht.

egiptus

egiptus

egiptus

Reservaat ise paikneb looduskauni ranniku ääres, umbes 25 km kaugusel Sharm el Sheikh-ist lõuna-lääne suunas. Pindalaks on kuskil 480km2. Looduspark kannab täitsa väljateenitult “Egiptuse uhkuse” nime – see on üks omapärasemaid ja kaunimaid paiku Punase mere ääres. Selle lõunaosa rannad on sukeldumis/snorgeldamispaikadena kantud maailma 10 parima hulka.

Bussiga Ras Mohammedi Looduspargi külastamine on tõenäoliselt üks huvitavamaid Sharmist tehtavaid ekskursioone. See ekskursioon on ühteaegu rikas nii veealuse maailma kui ka looduspargi kaunite maastikega tutvumise poolest. Saab näha nii mere- kui kõrbevaateid.

egiptus

Rahvuspargi rannajoon meenutab inimese pea profiili ja sellest ka nimetus ” Ras Mohammed”. Emakeeli siis “Muhamedi pea” või ” Prohveti pea”.
1989. aastal sai see hämmastav paik Egiptuse esimeseks rahvuspargiks. Tuntud meresügavuste uurija Jacques-Yves Cousteau pühendas lõputult palju aega uurimaks korallimetsi, mis on laialipaisatud mööda tervet looduspargi rannajoont. Korallimaastik sisaldab umbes 150 erinevat koralliliiki, kus elab tuhandeid korallikalu. Snorgeldades ja sukeldudes avanevad looduspargis ääretult kaunid vaated.

Looduspark pole muidugi kaunis vaid veealuse maailma poolest, kus on koralliaiad ja uskumatult värvikirevad kalad. Kaunid loodusvaated avanevad ka nendele, kes eelistavad liikuda vaid maismaal. Muistsed korallrifid, mille vanus on umbes 2 miljardit aastat, on tõusnud merepinnast kõrgemale ja sobivad oma veidral moel kaitseala maastikku.

egiptus

Aknast pildistatud kaamelimamma oma kaamelititega

Kui nüüd rääkida veidi kaamelitest, siis soe soovitus on ühtegi sellist isendit mitte auto alla ajada. Iga kaamel on beduiinidel rangelt arvel ja kui kaamel jääb kellegi auto alla….no siis tõstab isegi politsei käed üles( oled sa süüdi või mitte) ja beduiinile tuleb maksta päris suur summa kahjutasu. Kaameleid kasutavad beduiinid igasugusteks asjadeks- kaamel otsib üles koha, kus on maa all vett. Kaamel kannab sinu kraami või sind ennast. Kui kaamel lihaks tehakse, saab süüa terve beduiiniküla, sest külmkappe neil kõrbes pole.

Beduiinid on muidugi veel omaette teema. Saime teada kuidas eristada rikast beduiini vaesest ja kuidas beduiinipojale ema naist valib. Saime teada, miks egiptlane ja beduiin ei soovi isegi ühel pool tänavat liikuda, rääkimata ühes kohvikus söömisest. Saime teada, et vaatamata sellele on Siinai poolsaare beduiinid sõbralikud ja teevad turismiga koostööd. Enamus neist tegelevad karjakasvatusega, aga kust tuleb rikastel beduiinidel raha…..noh, tõenäoliselt narkootikumidest ja relvadest, väidavad kohalikud. Beduiinist mees kannab pikka valget rüüd ilma aluspüksteta- palav on ju. Beduiinist naine, kannab musta rüüd vaatamata palavusele ning kõnnib oma mehest paar sammu tagapool, pea maas. Miks? Sellepärast, et vari on must ja naine on mehe vari. Beduiini naised käivad tegelikult kodust väljas üldse väga harva. Beduiinidel pidi olema väga hea tervis. Nad ei tea mis on vähk ega muud tänapäevased haigused, sest nad elavad eraldatuses väga tervislikult ja keemiavabalt.

Meie esimene käik peale bussi istumist viis meid tegelikult hoopis sukeldumiskeskusesse. Sealt sai endale soovi korral laenutada tasu eest kalipso, lestad ja snorgeldamismaski. Turvavesti võis võtta tasuta ja seda soovitati soojalt, kui on vähegi tunne, et pole kõige kõvem ujuja. Me siis K-ga mõtlesime veidi selle asja üle, et mida me laenutame….üks mask oli meil olemas, teine tuli laenutada. Lestade üle me läksime vaidlema, sest K arvas, et neid pole vaja, mina jälle vastupidi, et kui tund aega vees olla, siis on lestadega lihtsam. Vaidluse tulemusena me igatahes lestad võtsime ja see oli hea. Viimasena arutlesime kalipso vajalikkuse üle. Minu emainstinkt arvas, et sellega oleks soojem pikalt vees olla ja lõpuks K sellega ka nõustus. Õigus mul oligi, sest kui oled ikka vees tund aega, siis võib jahe hakata küll, aga eriti vastik on välja tulles, kui tuleb liikuda kõva tuule käes, mis pole üldsegi soe. Riideid vahetada aga osade tegevuste vahel seal kuidagi ei saanud. Sinna laenutusse jäi meil ports raha, aga ilma selle investeeringuta oleks olnud üpriski ebamugav olemine.

Varustus olemas, riided vahetatud…. sõitsime esimesse peatuskohta ehk siis sinna kus oli mõnus lahesopp ja mindi kaldalt esimesele snorgeldamisele. Kaldalt vette minek on eriti mõnus nendele, kes ehk pelgavad laevalt otse sügavasse vette minemist/hüppamist. Kaldalt vette minnes muidugi tuleb suure sügavusega silmitsi seista samuti üpris ruttu, aga see on tunde küsimus. Kellele kuidas meeldib.
Marsa Bareika oli vist selle koha nimi, kust meil toimus esimene vetteminek. See oli siis enne seda rahvuspargi poolsaare nina üks vaiksem lahesopp.
Mehed kamandati bussist välja, kardinad tõmmati ette ja naised said oma ujumisriided selga panna. Meie K-ga olime ettenägelikud ning panime triksid selga juba sukeldumisbüroo tualetis. Nii jäi meil üks ebamugav sebimine vähemaks. Kalipsod tõmbasime peale ja õue.

egiptus

Hetk enne snorgeldamist. Eemalt paistab laht ja sealt me vette läksimegi

Oo, milline tuul meid vastu võttis, kuid vees oli õnneks mõnus olla ja seal ei seganud tuul üldse. Ah jaa, bussis oli meil kaasas peale giidi üks tüütu tegelinski. Giid oli tore ja rääkis palju põnevat ja tema nimi ei olnudki Ahmet ega Muhamed…. oli hoopis Ibah. Aga see tüütu putukas, see oli üks mingi fotograafihakatis, kes osutus vägagi tüütuks. Tema ülesanne oli sellel reisil kõiki inimesi ohjeldamatult ja mõõdutundeta pildistada, filmida ja pärast see plaaditäis kräppi sulle maha müüa 10 dollari eest. Ilmselt mõni lõpuks selle plaadi ka võttis, kui soovis oma seiklusest mingeidki mälestusi ja ise pildistada ei viitsinud. Minul vastupidi enamusest oli aga kaamera kaelas ja üldiselt me pildistame ise seal kus tahame ja nii nagu tahame ilma selleta, et igasuguseid piinlikke kaadreid meist oleks pärast suvalisel jorsil arvutis. Vahepeal see vennike vägivaldselt tiris K talle poseerima ja tahtis meile kangesti oma oskusi demonstreerida….aga no ei olnud seal näha seda, mille eest ma oleksin soovinud raha maksta ja palusin teda viisakalt K rahule jätta. Ma võin ju aru saada, et K oli bussi ainuke noor huvipakkuv naisinimene, aga…ta on ikkagi laps ja selle üle, kas teda pildistatakse, otsustan esialgu mina. Saaks veel aru, et see aktivist oleks tulnud meiega vee alla pildistama….. aga seda ta ju ei teinud :D
Enne sukeldumist muidugi tegime vaid paar pilti, siis panin kaamera kotti ja suundusime vee äärde snorgeldamiseks valmistuma. Natuke kahju on, et K ei soostunud oma telefoni hermeetilisse kotikesse panema ja vee all pilte tegema….oma telefon oli talle armsam, kui vajadus riskida ja kaladest pilte teha. Muidugi ei tea, kas oleks ka mõne hea kaadri üldse saanud, sest ega tema vanake telefon teab mis head pilti ei teegi.
Mina muide erinevalt K-st võtsin igaks juhuks endale turvavesti ikka ümber. Mind millegipärast ei vaimusta teadmine, et olen tund aega hirmus sügavas vees ja mul pole aimugi, kas ma ikka olen piisavalt vastupidav ujuja. K on seevastu nagu kala vees. Kaldal ühesõnaga instruktor rääkis meile ära elementaarsused ja siis läksimegi kohe vette. Lestad jalga ja minekut. Kõik kenasti instruktori ümber ja sabas. Temal oli üks päästerõngas ka abiks ja minusugused nõrgukesed hoidsid selle ligi. K hulpis kuskil eemal ja see tekitas minus muidugi pideva vajaduse võtta pea veest välja ja uurida, kus ta asub ja kas peanupp on ikka olemas.
Aga see vetteminek. Mina, kes ma polnud elusees snorgeldanud ja sellist üle näo maski pähe pannud….jõudsin vaid korraks mõelda, et huvitav, kas mul ikka õhku jagub piisavalt selles tulnukamaskis…ja äkki olingi juba kaldast kaugel ja sügavas vees. Noh, jäi vaid üle meenutada Karlssoni kuldseid sõnu ja öelda endale – rahu ainult rahu. Siinkohal tahaksin tänada oma joogatrenni, kus olen õppinud normaalselt hingama ja lõdvestuma. Stabiilse rahuliku hingamisega sain kiiresti oma kergest ärevusest üle ja edasi oli ainult puhas nauding. Mul oli laenutatud mask, aga õnneks pidas see ka korralikult vett. Seal vee all on muidugi kirjeldamatu ilu. Instruktor oli väga aktiivne ja kogu aeg hõikas meile, kui kuskil mõnda ägedat kala silmas või siis sukeldus sügavale ja näitas näpuga midagi või kedagi põnevat. Kilpkonni ja haisid me kahjuks ei näinud, aga näiteks pirakat tuunikala, Nemot ehk klounkala, kes ei karda kõrvetavaid meremoone, vaid elavad nendega koos, raisid, sinikalasid, ingelkala, lutjaane, papagoikala ja muid igasuguseid huvitavaid kalu, kelle nimesi ma ei tea, oli seal kõvasti. Rääkimata imelistest värvilistest korallidest. Katsuda ei soovitata kalu ega koralle aga küll, sest kalad on üpris paljud mürgised ja korallid teravad või kõrvetavad. Seda enam, et korallid on looduskaitse all ja nende näppimine, nendel kõndimine ja kaasa võtmine on lausa karistatav.
Aga…tunnikese pärast olime kogu kambaga(õnneks oli kamp väike ja snorgeldamagi ei tulnud kõik) kaldal tagasi ja läksime rätid ümber bussi. K-l oli kõht tühjaks läinud ja niikui istuma sai, hakkas nosima hommikusöögilt kaasa võetud saiakest. Teadagi, tund vees seiklemist teeb näljaseks. Muide snorgeldades jääb põhiline töö jalgadele, sest käsi ei soovitata väga liigutada. Muidu ehmatab kalad eemale.

egiptus

Esimene snorgeldamine tehtud, sõitsime rahvuspargi väravate poole ja neid nimetatakse Allahhi väravateks. Kuni me sinnapoole sõitsime, tegin bussi aknast pilte.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Allahhi väravad on üpris omapärane ja originaalne ehitis, või kuidas seda suurte kamakate kooslust üldse nimetada. Tee, mida mööda kurseerivad bussid turistidega, oli ehitatud 1967. aastal puhkenud Araabia – Iisraeli konflikti ajal, mis kandis nimetust ” Kuuepäevane sõda”. See tee omas sõjalis-strateegilist tähtsust. Peab mainima, et rahvuspargi aladele ei tohi praegusel ajal midagi ehitada, isegi asfaltkatet ei tohi teele teha, aga samas on seal poolsaarel hulgaliselt erinevaid militaarehitisi.

egiptus

Üks sõjaväelise otstarbega müür keset kõrbe

Allahhi väravad on loodud mälestusmärgina saabunud rahu auks. Kui neid vaadata Egiptuse poolt, siis kivid moodustavad araabia keeles sõna “Allahh”, aga kui vaadata kamakate poole Iisraeli poolt, loeb sealt välja sama, kuid jidiši keeles.

egiptus

egiptus

egiptus

Mina olin ka seal, nagu paistab

egiptus

See koht on siis selline puhas turistikas, kus tehakse pilte. Ilus oli seal. Ääretu kõrb, meri ja need kivid. Ja muidugi tuuuuuul, vinge tuul. See polnud märgade riietega just kõige meeldivam, aga elasime üle. Muidugi oleksime me tahtnud seal olla pisut kauem, sest nagu ikka nendes turistikates on sageli ilus, aga aega antakse vähe ja inimesed on pidevalt jalus. Jäingi õue suhteliselt viimaseks, et saaks ilma kaasturistideta pilte teha ja ühe pildi pealt pidin ikkagi lõpuks mõne inimese ära kaotama. Oleks aga aega olnud…eks siis oleks seal rohkem ringi luusinud ja uudistanud.

egiptus

K püüdis suurt kamakat eest lükata, aga rammu jäi väheks

Ja veel mõned vaated sealtsamast kõrvalt.

egiptus

egiptus

egiptus

Edasi sõitsime vaatama kahte asja- maavärina tagajärjel tekkinud lõhesid ja mangrooviroostikku.

Maavärinad tekitasid siin mitmeid veega täidetud geoloogilisi maakoore lõhesid. Päris võimsad ja sügavad on teised. Kohalikud ütlesid, et nemad pole täit sügavust ära mõõta suutnud ja et peale 10 km läks igatahes sügavus veel edasi. Vesi on seal aga puhas ja elama pidid seal vaid pisikesed pimedad krevetid. Laiust on nii piisavalt, et üle hüppama üldiselt ei kipu.

egiptus

Suur lõhe maakoores

egiptus

Mangroovipuud

Reservaadi mangrooviroostikud väärivad erilist tähelepanu. Võib-olla on need puud tavalised ja vähenõudlikud, kuid tahe elada peab olema taimes ikka väga suur, kui tal õnnestub soolases vees kasvada, seda magestada ja veel nii, et sool ilmub tema lehtedele. Jah, see puu on austust väärt. Mangroovipuudest on saanud kodu paljudele väikestele krabidele, kes on oma pesad puu juurte vahele pununud. Siin võib kohata ka majesteetlikke valgeid ja musti haigruid, rändlinde, kes siin oma poegi hauduvad.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Kuhu viib see kõrbetee keset liivaväljasid…

egiptus

Reservaadi üks imedest on Soovide järv. Selle järve moodustavad ainulaadsed soolaallikad, selle koostis on soolaga küllastunud samamoodi nagu kuulsa Surnumere veed. Lisaks on sellel järvel ka maagiline omadus – sinna 3 korda sukeldudes esitatud soov saab tingimata täidetud. Seda pidavat olema kinnitanud paljud turistid, kes on usaldanud oma kõige kõigemad soovid Ras Mohammedi maagilisele järvele.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Noh, soovide täitumise asjaga on nagu on. Selle järvega oligi meil see üks “üllatusmoment”, mis erines lubatust. Meile reisi müünud giid lubas selles piimvalget ja väga sooja vett. Sellist, et ei taha kohe väljagi tulla. Eeee, no pigem oli olukord selline, et ei tahtnud nagu sisse minna. Imeilus järv, ausalt, aga külm ja karge nagu Eestimaa allikas. Bussi tagasi minnes, küsisid naerusuised giid ja instruktor, et kas me ei tahtnudkui sukelduda, et soovid täituksid? Ütlesime neile siis vastu naeratades, et eelistame oma soove täita siiski ise. Järv ise aga….imeilus, ole nagu Maldiividel. Säravtürkiissinine vesi ja valge liivane põhi. Kui seal pikemalt saanuks olla, oleksin ümber järve traalinud ja kusagile kõrgemale roninud, et paremaid vaateid jäädvustada. Tegelikult kui kaarti vaadata, siis ega ta nüüd otseselt järv ka ei ole, täitsa merega ühenduses. Seega matkata mööda järve kaldaid oleks saanud mitte ümberringi vaid servast serva.

egiptus

egiptus

Võimalik, et suvisel ajal on see järv neil tõesti soe mis soe, aga talvel….ei tänan, ujuma ei kutsu. Kuigi peale vaadates….kohe kindlasti tahaks sukelduda. Ja soolane oli see järv tõepoolest. Arvestatav soolakiht oli pärast jalgadel täiesti olemas. Pidi olema ka tervistavate omadustega.

egiptus

Tagasi bussi. Meie oma see pisike kollane.

Kui kõik need kohad olid läbi käidud, sõitsime pisut edasi. Teise ja ühtlasi viimasesse snorgeldamise kohta. See asus nüüd päris poolsaare tipus, oli avatud kõikidele tuultele ja tõepoolest, tuulepuudust seal ei olnud.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Kõigepealt läksime mere äärde ja panime oma saunalinad liiva peale laiali…..iga nurga peale raske kivi. Vastasel juhul oleksid veest tagasi tulles ehtinud rätikud juba kusagil kaugemal kõrbemägesid või hulkuvat kaamelit. See kasutegur oli samuti olemas, et sel viisil kuivas rätik eelmisest kuivatamisest kenasti päikese ja tuule käes ära. Fotoaparaat jäi meid ootama bussi salongi, seega pilte sellest tegevusest ei tule.
Ühesõnaga olime jälle seikluseks valmis. Pidime minema põlvini vette ja panema lestad jalga. Ohsamait, kui külm see vesi oli!!! Päris ootamatu, sest eelmises kohas seal lahesopis, oli vesi soe. Õnneks instruktor oli meid hoiatanud, et põlvini vees on külm, aga niikui jõudsid veidi edasi korallide kohale, läks vesi uskumatult soojaks.
Mina sain lestad kiiresti jalga ja jäin selg mere poole seisma, et aidata K-le teine lest jalga, sest see sinder otsustas pisut lapsele vastu hakata. Selle ajaga olid teised snorgeldajad koos instruktoriga merele ujunud ja mina ei näinud seljaga nende poole seistes, kust kaudu nad merele liikusid. Loomulikult keerasin kohapeal ringi ja kohe otse neile järgi ujuma…..ja siis olin silmitsi sellega, et põlvedel oli kole valus(hea, et kalipso seljas oli, sest muidu oleks kõhul ka valus olnud). Instruktor muidugi kohe märkas seda ja karjus eemalt, et maadam, maadam, ära sinna küll mine. Eeee ega ma ei taht enam ise ka edasi liikuda, aga ei saanud kohe aru, kuhu ma üldse saaks või peaks siis liikuma. Õnneks oli K mulle lähedal, pani maskiga pea vee alla ja vaatas, kust läheb tühi korallideta rada mere poole. Mina siis lihtsalt liuglesin ettevaatlikult sinnapoole ja saingi korallide pealt minema. Aga nad suslikud olid ikka väga kalda lähedal, sest vett oli selles kohas mul napilt üle põlve alles. Kogemus ei olnud just meeldiv, aga jäin ellu.
Ujusime teistele ruttu järgi ja hakkasime edasi liikuma. Põhi jäi meist aina kaugemale, veealune maailm läks seevastu aina kaunimaks. Seal avamerel nüüd aga ei olnud kaugelt nii mõnus olla, kui eelmisel snorgeldamisel lahesopis. Tuul oli vali, lained laksasid kogu aeg kõrvadesse ja kuna kõik ujujad tahtsid sellepärast hoida ennast instruktori päästerõnga lähedale, oli ka ebamugav sebimine. Üks noor mees arvas heaks pidevalt oma lestades jalgu minu kõhu alla toppida ja mul tuli siis tema kepsudega võidelda. Pikapeale hakkas maski vahelt vesi sisse immitsema, mis tegi olemise ebamugavaks ja suu soolaseks. K-l õnneks meie hea kvaliteediga mask pidas vett hästi, aga sel korral hoidis isegi tema meie lähedusse, sest lainetas üsna tugevalt ja ei tundunud väga turvaline üksi eemal olla. Kui olime üle poole tunni kaunist veealust maailma uurinud, hakkas üks venelanna hädaldama, et külm on. Meil külm küll ei olnud, aga meil oli ka arukust laenutada kalipsod selga, erinevalt lõdisevast venelannast. Siis tegi instruktor otsuse, et ei hakka kulutama teist poolt tundi vastu tuult tagasi ujumiseks ja lõikame kohe otse üle korallide kaldasse. Ehhee, see oli korralik hirmukogemus, eriti kui alles äsja olid korallidega lähemalt tutvust teinud põlvede abil. Isegi K ütles pärast, et hoidis lausa hinge kinni. Kui sügaviku kohalt ära keerasime, olime ju kohe suhteliselt korallide kohal ja kuigi vesi võib kauguse osas petta, tundusid korallid täitsa kõhu all olevat. Üle jäi meil lihtsalt rahulikult hingata ja mitte üleliia sipelda. Pigem tuli liuelda. Aitasin instruktoril ujumisrõngast kalda poole tirida, et saaks kogu kamba endi järel kuivale maale juhtida. Viimases lõpus märkasin, et instruktor kaapis juba käega põhja paremaks edasisaamiseks ja püüdsin teha sama. Lõpuks olime kaldal, väsinud ja räsitud ja rätikute juurde tuli tagasi minna mööda liiva ja vastu tuult päris pika maa. Ütlen ausalt, ei olnud väga meeldiv. Ja siis veel enne rätikuid ründas meid see tüütu fotograaf oma kaameraga :D Sokutas meile kätte väikeseid krabisid ja tahtis pilte teha. Meil oli paraku ainus mõte saada sealt külma tuule käest minema rätikute juurde, et need endale ümber võtta ja kõrvadest vesi välja kuivatada. Krabid olid muidugi nunnud.
Veest väljudes avastasin, et olin suutnud oma sõrme haavata. Küllap siis seal lõpus liiva kaapides. Pool küünt oli maas ja sõrm verine. Näitasin instruktorile siis keskmist sõrme, et ehee, ei tea kuidas, aga on katki ja verine. Tema pani mulle tupsu joodiga peale, andis paar plaastrit kaasa ja soovitas restoranis käed ära pesta ning plaaster otsa panna. Nii ma tegingi.

Aga ka ebamugavatel asjadel on õnneks kalduvus varsti läbi saada. Võtsime rätid, panime need pähe ja lidusime bussi…..riideid vahetama. Buss sai liiva ja märgi kalipsosid, lestasid ja maske täis. Edasi sõitsime tagasi laenutusse, andsime asjad ära ja viimane tripi osa oli juba soojas ja kuivas. Ehk siis suundusime Sharmi parimasse kalarestorani Fares.

egiptus

Restoran oli meie saabumiseks loomulikult valmis. Käed puhtad, istusime lauda, kus meid ootasid juba naanitaolised tooted ja hulk erinevaid määrdeid.

egiptus

egiptus

Kuni võtsime kerget einet, hakati tooma lauda mereandide suppe. Supp oli oivaline. Tõepoolest, nii head mereandide suppi pole ma varem juhtunud sööma. Isegi laps sõi isukalt ja nautis( ega ta ei pirtsutagi kunagi toiduga).

egiptus

Supile lisaks toodi muidugi veel praad kohaliku kala, kalmaaride ja hiidkrevettidega + riis.

egiptus

Kõik maitses hästi ja oli meie reisi hinna sees. Maksis hinnakirja järgi selline pikk päev 60 dollarit ja soodustusega saime selle endale osta Tez-i sünnipäeva puhul 45 dollarit inimene. K on nüüdsest klassifitseeritud samuti inimeseks, mitte enam lapseks ja temagi eest tuleb maksta täie rauaga. Ei mingit laste hinda.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Kuni meie nautisime head sööki, puhastati ära buss ning kui meie sinna tagasi läksime, et hotelli sõita, polnud seal enam mingit liiva.

egiptus

egiptus

egiptus

Tagasisõit hotelli kulges vaikuses. Pikk päev oli inimesed ära väsitanud. Elamusterohke ja huvitav päev.

egiptus

Veel üks vaade Albatros-i hotelli Aquapargile

egiptus

Teel hotelli bussi esiaknast

Jõudes tagasi hotelli, läksime esimese asjana vaatama, kuidas meie teisel poolel seltskonnast aeg on kulgenud. Nendega oli õnneks kõik hästi ja said päeval mõnusasti ringi liikuda, söömas käia ja basseinide ääres seigelda.

Peale õhtusööki läksime suure R-iga jalutama ja kõik 3 väiksemat reisiselli ehk siis tüdrukud, jäid hotelli mängima. Jalutasime targu kahe sõidusuuna vahelisel palmidega ääristatud teel, et olla eemal hõikuvatest müügimeestest. Jalutasime ühes suunas üsna mitmeid kilomeetreid ja pärast tagasi. Niipalju käisime üle tee poodide pool, kui et ostsime apteegist ühed silmatilgad, mis R pidi tellimusena Eestisse viima. Maksavad need seal naeruväärselt vähe. Umbes 80 eurosenti.

egiptus

Kaunistatud kaamel teel koju

egiptus

Rixos

egiptus

Piirkonna kalleim hotell Rixos

egiptus

Sissesõit ühte hotelli

egiptus

Kaheksajalg haljastuses

egiptus

Kaamelid lähevad koju päevaselt tööpostilt rannast

egiptus

Terve reisi ajal juhtusime nägema ainult ühte kassi

Õhtu oli nagu õhtu ikka. Meelelahutus, õhtused protseduurid, raamat ja hea uni.
Mis aga puudutab minu korallihaavu….siis ega nad ikka veest välja tulles väga kenad välja ei näinud. Katkised, kriimulised ja kupla paistetanud. Õnneks oli mul mingil põhjusel bussis kotis ülihea Mary Kay mesilasvahaga kreem ja sain seda kohe peale määrida. Paistetus ja punetus tõmbasid päris ruttu tagasi. Õhtul ja ülejäänud päevadel aga määrisin haavu mitu korda päevas CoralClub-i hõbedageeliga ja Eestisse tagasi jõudes olid põlved üsna ilusad, kuigi mind hirmutati, et korallivigastused paranevad halvasti ja kaua. Õigete vahenditega ravides ununevad kõik haavad tegelikult väga kiiresti.

Kel huvi ja keeleoskust, siis panin siia kaks linki, kust saab vaadata just seda, mida meie sel päeval nägime.

Veealune maailm:

Ekskursioon

This entry was posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga