Pool aastat hiljem ehk lummav Ahvenamaa

Jah, pool aastat hiljem hakkasin ma mõtlema sellele, et peaks siiski panema ajaloo tarbeks kirja möödundsuvise reisi muljed. Eks nad ole nüüd juba ajapikku hägusemaks muutunud, aga samas ehk ka objektiivsemaks ning miks mitte nad siis kirja panna. Seda enam, et mõne kuu pärast on meil juba uus sihtkoht ees ootamas.
Eelmise aasta augustis käisime nimelt Ahvenamaal. Nojah, Soomes ju tegelikult, sest Ahvenamaa kuulub Soome koosseisu. Käies aga seal mõnusas ja rahulikus saarestikus ära, saab peagi selgeks, et Ahvenamaa on riik riigis.
Mul oli juba üsna pikka aega soov Ahvenamaad külastada. Siis sattus kätte raamat ” Minu Ahvenamaa”, kus autor Janne Kütimaa kirjutas saarestikust vägagi nauditavalt. Jäi kripeldama see rahu ja vaikuse kant. Lõpuks täpselt aasta enne Ahvenamaale reisimist, käisime K-ga Rootsis ja tagasiteel olime sel ajal väljas , kui laev Mariehamnis sees käis. Vaatasime linna poole ja veel teadmata, et aasta pärast oleme tagasi, ütlesin lapsele: varsti tuleme siia tagasi. Tol hetkel ei teadnud ma veel millal ja kuidas, aga mu südames oli teadmine, et tuleme.
Kui tööl algas sügishooaeg, ehk siis suvekuud olid möödas, hakkas liikuma jutt, et tuleval suvel organiseeritakse ilmselt raamatukogunduslik väljasõit Ahvenamaale. Mõne aja pärast algas registreerimine ja pikemalt mõtlemata panin meid K-ga sinna kirja. Reisiseltskond koostati maakonna raamatukoguhoidjatest ja kui kohti vabaks jäi, siis ka nende lähedastest ja sõpradest. Koos K-ga olid nimekirjas veel 3 toredat piigat, kes reisil kõik mõnusasti sõbrunesid. Nimed kirjas, hakkasime rõõmsalt raha koguma ja hinges pesitses rõõm eesootavast reisist. Pisut tekitas minus kahetisi tundeid bussireis ja see, et programm oli väga tihe. Ma ei ole kunagi olnud selline ekskursioonide inimene ja käsu peale siia sinna minemised pole mind vaimustanud. Eelmised reisid on reisitud kõik omapäi, ise maršruudid paika pandud ja aja üle otsustatud. Pelgasin, et programmi tihedus hakkab mind ahistama ja muutub liiga tüütuks ning pealiskaudseks. Liiati ei köitnud mind teadmine, et ma pean tapikorras kõik muuseumid ja vaatamisväärsused läbi käima ja kinni maksma, kuigi mind mõni asi väga ei huvitaks ja ma eelistaksin hoopis omal käel looduses ringi vaadata.
Etteruttavalt võin siiski öelda, et minu kartused ei osutunud tõeks, kuigi need olid kantud kolleegide juttudest eelmistest reisikogemustest. Minu kogemus ütleb seda, et kõik sõltub reisisaatjast ja bussijuhist ja meil läks nendega väga hästi. Bussijuht oli rahulik ja sõbralik, giid tark, asjalik, paindlik ja arvestav. Nii juhtuski, et minu esimene bussireis kujunes üleootuste toredaks ja mõnusaks.
Reis kestis mitu päeva ja kõike ühte postitusse ilmselgelt ma kirjutada ei suuda ega taha. Seega tuleb mitu postitust. Pöördume siis nüüd alguse juurde.

1. päev, 17.august

Hommikul tuli ärgata enne kukke ja koitu – kell 3.45. Püüdsime me õhtul kuidas püüdsime varem magama minna, uni ikka ei tulnud. Asjad olid koos, kõik hästi, aga polnud ju harjumust sellisel varajasel ajal magama minna ja eks pisuke reisiärevus oli ehk samuti kallal. Vähemalt K-l. Tema jaoks oli see üks esimesi pisut pikemaid reise, kui välja arvata kruiis Stockholmi või mõned päevad minu sõbranna juures Soomes külas. Varajasel kellaajal söömisele me aega ei pühendanud, panime riidesse ja marssisime oma kodinatega kell 4.40 õue, kus ootas meid minu kolleeg autoga ja sõitsimegi kesklinna raamatukogu juurde, kuhu pidi tulema meie Tensi reiside buss. Mõne aja pärast oli reisiseltskond bussis, kompsud bussi kõhus ja sõit Tallinnasse D – terminali võis alata( kell 5.15). Sadamas ühines meiega reisisaatja, saime kätte oma piletid ning suundusime Tallinki laevale. Juhtus olema see kõige uuem Tallinki laev Megastar, mis väljus kell 7.30. K- l oli muide perioodis 07.08 – 20.08 tervelt 6 levasõitu liinil Tallinn – Helsingi ja tagasi. Nii lihtsalt juhtus. Aga, sõit algas. Tegime tutvumistiiru laevas ära ning etteplaneeritult võtsime suuna hommikusöögibuffeesse. Seal me oma järgmised 2 tundi üldiselt veetsimegi. Sõime, nautisime vaadet, vestlesime kahe reisikaaslasega ja jälle sõime. Helsingisse saabudes( 9.30) ronisime bussi ja algas sõit Turu suunas – 150 km. Sõidu ajal rääkis giid Soomest ja soomlastest, Ahvenamaast ja ahvenamaalastest, nende kultuurist, traditsioonidest, loodusest, ajaloost ja tänapäevast. Kui kodus ma mõtlesin, et selle aja magan tagasi öist puudujääki, siis tegelikkuses ma hoopis kuulasin, sest giid rääkis huvitavalt.
Ennelõunasel ajal saabusime Turu linna, kus oli planeeritud Turu raamatukogu külastus ja vaba aeg jalutamiseks ning soovi korral lõunastamiseks.

Turu

Raamatukogus võttis meid vastu eestlanna Piret, kes on juba pikki aastaid Soomes elanud ja raamatukogutööd teinud. Spetsiifikasse ma laskuma ei hakka, aga majatuur oli huvitav. Tore ju vaadata, kuidas kolleegid mujal elavad, mida teevad ja mis tingimustes töötavad.

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Raamatukogus käidud, läks igaüks sinna, kuhu soovis. Meie K-ga külastasime Turu toomkirikut ja käisime poest vett ostmas. Raamatukogus, oh imet, polnud ühtegi veeautomaati ja oma veepudel oli bussis. Nautisime siis kaunist jõeäärt ja toomkirikut ümbritsevat parki. Hommikune pikk söömaaeg andis võimaluse lõunasöögist loobuda, sest kõht ei olnudki tühi. Veest ja huvitavast lagritsajäätisest täitsa piisas.

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Kõik rahvas bussis tagasi, algas kell 14.20 meie teekond Turu saarestikku, mis koosneb enam kui 20 000 saarest ja laiust. Peagi jõudsime Kustavisse, kust pidime väikese valge laevukesega tegema ülesõidu Brändö saarele.

Turu

Turu

Turu

Sõit kestis napilt 40 minutit ja peagi pidime Muki kõhust välja ronima. Sõitsime läbi Brändö valla, mis koosneb omavahel teetammide ja sildadega ühendatud saarekestest. Siin seal vilksatamas majakesed, metsatukad, kaljunukid, lahesopid. Mere lähedus oli seal ikka väga tuntav ja puhuti viis tee otse üle avara veevälja. K-le oli see eriti huvitav ja vaimustust tekitav ja mina vaatasin kõike pisukese nostalgiaga, sest minu armastus põhjamaade vastu sai alguse tegelikult Norrast, kus ma olen päris palju käinud. Norrat ja Ahvenamaad on nüüd võrrelda muidugi pisut vale, sest Norra lihtsalt on nii ülimalt äge ja ilus maa, kuid Ahvenamaad külastades saab piiiisikese aimduse, milline veel Norra võiks olla :) ja tõepoolest, ka Ahvenamaa on väga, väga ilus. Teistmoodi ilus.

Turu

Turu

Turu

Hästi pisut sõitmist ja õhtuks olime jõudnud Brändö saare Gullivani ehk Nurmenuku hotelli.

Turu

Turu

Saime kõik oma toad kätte ja varsti sättisime ennast rannamajakese kõrvale piknikule. Kiirelt sai valmis värske salat, vorstikesed grillile ja mekkimiseks oli toodud kohalikku toodangut.

Turu

Turu

Turu

Minumeelest oli vesi ikka täitsa külm, aga lapsed käisid ujumas :)

Turu

Turu

Turu

Peale pikka reisipäeva oli mõnus lõõgastuda, veeta aega toredate kolleegidega, nautida kauneid vaateid, süüa kõht täis ja võtta ette jalutuskäike lähiümbrusesse, kuni hakkas hämarduma ja oli aeg tubadesse minna.

Turu

Turu

Turu

Turu

K- maandus lõpuks suurele kivile ja hakkas joonistama. Mis seal imestada. Kaunis loodus inspireerib.

Turu

Hommikune äratus oli bussireisile kohaselt vara, seega poole ööni polnud mõtet konutada. Kiiresti pessu ja tuttu, et hommikul olla puhanud, värske ja valmis uuteks elamusteks. Nii jõudis esimene päev õhtusse.

Järgmisest päevast järgmises postituses.

This entry was posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga