Tegelikult olid ju aprilli keskel veel muapühad, nagu lastel kombeks neid nimetada. Meie pere jaoks on need kevadpühad, koosolemiste ja koostegemiste aeg. Selle juurde kuulub kindlasti munade värvimine, jänku salaja toodud munade otsimine ja munade koksimine.

Väike reportaaž.

Kõigepealt algas meil hommik kell 6 !!!! Kirke, kes magab alati rahumeeli vähemalt 10-ni, ärkas suures ootuses juba kell 6 ja rõõmustas, et jänku oligi öösel käinud, jätnud padja alla kirja ja kaardi, kust otsida üles 12 ilusat vutimuna ja 13 – suur üllatusmuna. Mis magamisest sa siis siin enam räägid.

Ühel päeval värvisime ikka ise ka mune. Kurkumiga tulid eriti ägedad tibukollased munad. No ja ega meie koera täpiline nina ei puudu sellise tegevuse juurest kunagi.

Pärast käis äge koksimine. Vennale tehti igatahes pähe :P

Võidukas õeke ja venna koorib juba oma ärakoksatud muna.

Suure venna perega kohtusime pisut hiljem, sest nendel oli sel ajal maal tegemisi.

Nii möödaminnes mainin ka seda, et täna, 5. mail, sajab meil õues taas lund. Oh mis tore kevade, aga küll ta tuleb :)

Meie pisike aina kasvab. Kohe kohe on käes see aeg, mil jalad viivad juba igasse kohta ilma tuge otsimata. Kaheksakuine piiga on nähtus omaette. Juba paras annus iseloomu, iseteadlikkust ja sihikindlust. Kõigele lisaks vapustav sarmikus ja võlumiskunst. Kui lapsel on armastavad vanemad ja lähikondlased, siis mida paremat võikski veel ühele pisikesele soovida. Iga päev on üks suur avastus nii temale, kui meile. Kõikidele, kes me teda armastame.

Käisime siin aprilli teisel poolel neljakesi ilma nautimas.

Tähistasime aprilli lõpus koos kaheksakuuseks saamist. Selles vanuses muudkui päkad välguvad ja mis siis ikka – vanaema viskab aga kõhuli ja püüab rõõmuga varbaid :)

Köögitarvikud lähevad juba loosi.

Ja tädiga on ikka hiiglama hea koos olla. Tädi laulab, kiigutab, mängib ja kaisutab.

Kevad ühtepidi on nagu õues küll. Teistpidi jälle….no tahaks soojemat. Sajab siin veel maikuuski lund ja on muidu kole jahe. Rattaga käin juba rõõmsalt tööl, aga kindad tuleb sõites kätte panna. Eks ilmataat arvab siis, et külma talve te inimesed ei saanud, leppige nüüd jaheda kevadega. Mida on küll ääretult vähe olnud, see on vihm. Aiamaad tahavad kindlasti vett. Kraavid on üldiselt tühjad, sest polnud ju ei sulavett ei vihmailmasid.
Igavene jama on see, et ma pole veel tänavu kuidagi aiamaale jõudnud. See on paha, paha, paha. Mis teha, ei jõua ma ennast lõhki rebida ja tegemisi on olnud nii palju, et seekord töörahvapühal võtsin kohe vabalt. Mul jagub õnneks mõistust võtta korraks rivitult ennem, kui juhe päris kokku jookseb. Poeg tuli linnast oma neiuga samuti mitmeks päevaks meile ja nii me siis koos lastega puhkasime ja mõnulesime. Suure osa ajast vaatasime filme. Poja piiga oli vahepeal oma ema juures ja meie siis lastega kolmekesi istusime aga hunnikus koos ning vaatasime…kaks “Kääbiku” osa ja 3 “Sõrmuste isanda” osa. No mis seal salata, kolmanda Sõrmuste osa lõpuks hakkas mul tekkima väikene üledoos :D Ei tohi teha ühte filmi 4 tunni pikkuseks. Ok, kodus ma panen asja pausi peale ja vahepeal külastan tualetti ja söön, aga kinos? Teatris on 3 tunnisel etendusel ka ju vaheaeg. Noh, aga ikkagi oli väga tore. Filmid huvitavad ja sedasi koos lastega kaisus on lihtsalt ülimõnus. No ja süüa tegime koos ja lugesime ja mängisime lauamänge ja arutasime ilmaasju ja mida kõike veel. Täna ma vähemalt tunnen juba, et võib jälle mai lõpuni rabeleda. Ok, ok, sinna puhkamise vahele käisin siiski laupäeval tööl ja tegin ka ühele kliendile õhtupoole meigi. Täna õmblesin, aga see oli juba mu enda vaba valik.

Aiamaale pole väga jõudnud, kui välja arvata see, et toon sealt perioodiliselt karulauku ja murulauku. Seevastu on mul aga aknalaudadel korralik kasvandus. Tomatitaimed tahaks juba üsna varsti õue ja basiilikud on mõnusad, prisked. Ja minu väike avokaadopuuke on jõudsalt kasvanud.

Ootan juba seda aega, et saaks taimed rõdule kasvama panna. Mulle see “rõduaiamaa” kohe väga sümpatiseerib. On käe – jala juures, mõnusalt hooldatav ja silmale kena.

Aiamaal lillekesi käin ikka vahest vaatamas, neid on seal päris mitmeid õitsemas ja sealhulgas ilusad priimulad.

Mis on aga üsna veider, siis see, et meie üks jõulukaktus on kaunilt õitsema hakanud. Maikuus sellised lopsakad õied….jah, tõeline maikaktus. Viisin ta peale talve suvekorterisse trepikoja aknalauale ja paistab, et ta oli väga tänulik. Koju tulles ja kodunt minnes on see igatahes arvestatav silmailu.

Nädal tagasi tulin õhtul peale 7 lasteaiast laste lauluringi tegemast ja päike paistis nii kaunilt meie kase peale. Vaatasingi siis, et kevad on siiski tulemas. Hakkab järjest enam rohetama.

Kui õues midagi ei jõua, siis tahaks kohati toas ikka midagi korraldada. Kevad vist vägisi tekitab sellist kodus sehkendamise vajadust. Nii ostsin ma ühel päeval juurde mõnusaid kaste, kuhu paigutada oma üha kasvavat paberitöövahendite kraami. Lisaks on Kirkel ka igasugust nodi, mis tahavad ikka süstematiseerimist ja paigutamist. Näiteks Friendsi sarja legodki. Nüüd on meil juba päris palju kaste. Osad magamistoas, osad elutoas ja …kindlasti tuleb neid juurde. Mulle hullult meeldib võtta asju õigest kohast. Kui süsteem on loodud, on väga lihtne asju minna ja võtta. Pealegi harjub see ka lastele väga hästi sisse. Lisaks siis see esteetiline pool, et asjad pole ripakil ja on silma alt ära.

Nojah, ma siiski ootan seda soojemat aega, et saaks lisaks tubasele sebimisele teha ka õues üks mõnus kevadine siblimine aiamaal. Homme lähen kindlasti vaatama, mis seal uut tärganud on .

Ah jaa! Me teeme nüüd kodus agaralt jäätist ise. Ostsime poest 4 silikoonvormi ja ma panen sinna igasuguseid asju sisse ja sügavkülma. Ma siis vaatan ja mõtlen, mida sinna panna, et oleks lapsele maitsev, aga tervislik. Poejäätistest pole just paljud sellise koostisega, mida tahaks süüa. Ise tehes….täna näiteks oli meil banaanipüreejäätis lõunaks. Superhea. Sellel pildistamispäeval oli aga vormis mustika, mustsõstra ja arbuusi smuuti pähklipuruga.

Mingist iidamast aadamast ajast, ilmselt lausa vähemalt 10 aasta tagusest ajast, seisis mul kapis üks tükk kangast. Selline strech – teksa tüüpi. Õhukesemat sorti. Pikka aega mõtlesin, et teen endale millalgi nendest retuusitüüpi püksid. Mõmda aega tagasi aga vaatasin, et hoopis lapsele oleks pakiliselt vaja ühtesid õues jooksmise pükse juurde ja nii läksid käärid kangasse ja kohe kangas masina alla ja valmis. Püksid said ilusad ja kasutuses on nad juba üle kuu suhteliselt iga päev, aga….kvaliteet kangal pole suurem asi. Juba enne esimest pesu olid jalgevahed topiliseks kulunud. Õnneks see ei häiri ja püksid on lapse lemmikud, kuni nad kestavad.