Kui ma millalgi märtsikuus võtsin endale pähe, et hooaja viimane laste muinasjutuõhtu keskraamatukogus võiks tulla koos Jüri Metssaluga, kergitas nii mõnigi sellepeale kulmu ja kahtles, kas mul õnnestub Jüriga jutule saada. Teadupärast ootavad temaga kohtumist paljud, aga Jüri hõivatus seab kohtumistele piirid. Imekombel, kui ma Jürile oma soovist ja ettepanekust kirjutasin, vastas ta mulle kohe jaatavalt ja nii see tore võimalus saigi teoks.
Omamoodi kummaline on see, et kui ma otsustan midagi teha, siis üldiselt ei lase ma isegi pähe sellist mõtet, et ei saa hakkama või ei õnnestu või inimene ei tule. Ma tean, südames, et kõik on võimalik, kui vaid uskuda ja tahta. Nii polegi ma terve hooaja vältel murdnud oluliselt pead, kes laste juurde kutsuda, vaid enamus inimesi on mulle ise sülle jooksnud. On olnud toredaid kohtumisi ja on tekkinud uusi ideid uueks hooajaks. Sellest hooajast sisseviidud muudatus teha kuus kaks lasteõhtut erinevale vanuseastmele endise ühe asemel, on samuti ennast igati õigustanud ja meil on tekkinud arvestatav fännklubi lugeda ja meisterdada armastavate laste näol. Kui me kevadisel koolivaheajal viisime läbi üritust – Koolivaheaeg raamatukogus – ütlesid paljud lapsed, et miks ei võiks nii olla raamatukogus iga päev :) Ühesõnaga, mis ma öelda tahtsin, et igasuguste tahvlite ja muude tänapäevaste vidinate kõrval, on siiski raamat väga popp ja reaalne käeline tegevus pole mitte teps igavam, kui arvutis mängimine. Lapsed vajavad reaalset inimest, kes nendega tegeleks, kes neid kuulaks ja kellega koos nad saaksid maailmaasju arutada.
Aga nüüd tagasi Jüri juurde. Jüriga oli see põnev lugu, et tema ei tulnud rääkima lastele otseselt muinasjuttu vaid tema rääkis hoopis muinasajast. Olles ise arheoloog, rääkis ta lastele oma väga põnevast tööst ja näitas väga erilisi arheoloogialeide. Lapsed said oma käega katsuda muinasaegseid ja viikingitelt pärit ehteid ja rahasid ning osalesid elavas diskussioonis. Lapsed said pärida kõike, mis neid huvitas ja Jüri aina vastas ja seletas.
Jüri isiksus on nii särav ja huvitav, et ….vaadake lihtsalt pilte, sest laste näod räägivad iseenda eest. Ei jäänud tulemata isegi rõõmus puntrakallistus.
Üks tore tähelepanek oli veel. Kui tavapärasel muinasjutuõhtul kaasasolevad lapsevanemad loevad enamasti raamatut või tukuvad oodates lapsi, siis Jüri kuulates nihkusid vanemadki tasapisi vaiba peale , pistsid nina lähedale ja kuulasid. Mine tea, ehk süütas Jüri jutt mõnes väikeses poisis või tüdrukus isegi tõsise arheoloogiahuvi :)
Siinkohal oleks paslik nüüd öelda Jürile veelkord suur, suur tänu väga toreda hooaja lõpuürituse eest ja visata õhku lootus, et me kohtume kindlasti veel ja teeme midagi huvitavat!
Raamatukogu pisike Nikon tegi pilte ja jäädvustas meeleolu.
