Tõepoolest. Kohe hakkan esmaspäevast puhkama oma viimast sellesuvist puhkusenädalat ja puhkus on olnud ning on veel edasigi superlahe.
Oleme palju käinud ringi, näinud, tegutsenud ja nagu ikka teinud ka tööd. Tööd püüan teha nii, et ikka puhkamiseks aega jääks, sest millal siis veel? Kui praegu endale asu natukenegi ei anna, siis ei jaksa ma seda ülejäänut 3/4 aastast vist üle elada. Suvel tuleb ikka endasse päikest korjata.
Ilmad on olnud fantastilised ja nii olemegi võtnud puhkusest, mis võtta annab. Iga vaba hetk loodusesse ja ujuma ja kui väljas ei kannata enam olla, teen kodus tööd. Kõige tähtsam on see, et olemine on selline – väga, väga zen! Ühesõnaga naudime täiel rinnal puhkust.
Kui ma parasjagu kuskil kedagi ei pildista, midagi ei õmble või pilte ei töötle, siis olen ma ilmselgelt kuskil vees. Kui suuremat lompi pole võtta, siis on hädapärast palavusest päästnud ka kodulähedane ujumiskoht – no ja Kirke puhul vahest ka veekauss rõdul ja minul jahe dušš. Sinna kodulähedasse veesilma aga kimame ratastega umbes täpselt 13 minutit. Meile lapsega meeldib see kiire 13 minutit. Sõidame võidu, teeme nalja ja mõtetes oleme juba vees. Kohale jõudes tuleb ruttu eemaldada seljast pealisriided, vaadata, kas vees on ruumi, lükata pardid kahte lehte ja karata vette. Jaaaa, ilmselgelt vesi säriseb ülekuumenenud kehadest.
Nendel päevadel, kui oleme kaugemale sattunud, siis käime kindlasti meres ujumas. Olgu või äike mere kohal, ikka ujume. Lisaks ujumisele on igal pool nii palju kohti, kus me oleme käinud ja veel tahame käia, et ma ei tea kohe, palju kilomeetreid me oleme maha vantsinud. Kahekesi ja koos meie keskmiste noortega. No ja vahest juhtub sedagi seigeldes, et lapse lemmikplätud annavad pika matkamise peale linnas saba. Siis tuleb mõnda aega kesklinnas paljajalu tatsata, kuni leidub kingapood, kust saab uued osta. Täiesti plaaniväline ost, aga mis teha. Eks meie seiklemistest tuleb veel edaspidigi juttu. Korraga ei mahu kõik teemasse.
Millest tahtsin aga veel kirjutada oli see, et kui puhkuse ajal ei pea hommikul vara ärkama, siis hommik on tõeline nauding. Õhtul teen arvutis tööd päris öösse välja ja ei pea muretsema, et hommikul vaja vara ärgata. Tööpäevadel käin muidu hommikul ikka esimesed 10 minutit kinniste silmadega ringi. Puhkuse ajal aga ajad ennast voodist üles just siis, kui pilk on juba kenasti selge.
Kui ma õhtul lõpetan töised asjad natuke varem, siis teen ma seda, mida tööl käies on vähe aega teha – loen oma Sensa ajakirju. Kui päeval on nii palav, et enam midagi ei taha ega suuda, siis ka loen Sensat.

Kuna meie peres on suurem enamus jooga lainel, siis ootamatult hakkas see väikestviisi külge ka tütrele. Üks päev siin tegin arvutis tööd ja silmanurgast märkasin, et laps on joogamati lahti rullinud ja teeb mingeid harjutusi. Kust ta need võtnud on? No ega ma ei tea. Kui ma ise teen harjutusi, siis üldiselt ta alles magab. Üks hetk oli ta unustanud ennast mediteerima ja kuna mul juhtus fotokas lauanurgal olema, oli hea võimalus teha plõks. Pärast sain muidugi pahandada, et misasja ma siin segan teda mediteerimise ajal :P

Ühesõnaga me puhkame, mõnuga – võtame, mis võtta annab. Näed isegi blogisse olen hakanud tihedasti öösiti või hommikuti kirjutama.
Ma nüüd loen sõrmedel kokku, kuhu me peame järgmisel nädalal jõudma või mida on vaja valmis teha…kahest käest jäi puudu :) See on kindel, et ülehomme tuleb teha pruutkleidi proov. Õhus on armastust….

Mis oleks suvi ilma sõpradeta, no ja elu üldse. Mõned sõbrad on vanadest aegadest peale, mõned värskemad. Mõnega seob sõprus juba vaat et rohkem, kui pool elu, mõni tuleb ja läheb. Igal neist on koht ja põhjus sinu elus.
Annika on minu sõber sama kaua, kui mul on olnud tütar ja natuke peale. Saime tuttavaks oma tütreid oodates ühes “novembribeebide ootajate” grupis ja sõpradeks olemegi jäänud. Lapsed samuti. Ei juhtu vist sageli, kui nn tutvus hakkab peale juba enne sündi :D Kirke ja Mia sündide vahe on täpselt 10 päeva.
Igal suvel püüame koos midagi mõnusat ette võtta ja ülejäänud aasta peale tuleb neid ettevõtmisi teisigi. Ühel suvel siin alles mitte ammu käisime koos külastamas Muumimaad ja imelist Naantali linnakest. Seekord oli meie sihtmärgiks Haapsalu, mis tegelikult oma vanalinnaga ja mereäärsusega meenutab pisut ka Naantalit. Meile kohe sobib selline õdus atmosfäär. Üleeelmises postituses ma juba põgusalt seda reisi puudutasin, aga rohkem loodusvaadete poolest. Nüüd siis sellest, mis me seal veel tegime.

Juba eelmisel õhtul tulid sõbrad Tallinnast meie juurde külla. Lapsed said mängida ja meie niisama lobiseda. Eesmärgiks oli reisipäeval ärgata normaalsel ajal ja hoida kokku Tallinnast meile sõitmise aeg. Hommikul niisis laste kõhud ( ja enda) putru täis ning reis Haapsallu võiski alata. Ilm oli imeline ja tõotas tulla mõnus päev.
Haapsalus alustasime päeva promenaadilt. Leppisime kohe kokku, et kulgeme sinna, kuhu jalad viivad. Sihte ei sea ja kella ei vaata.
Promenaadi ääres Aafrika rannas on lastele tore mänguväljak ja peale autosõitu oli mõistlik lasta lastel seal pisut ringi trallida. Vaoshoitud energia tuleb ju ometi vabaks lasta.
Edasi läksime jalutama mööda promenadi serva.

Esimese peatuse tegime Kuursaalis. Selleks ajaks oli hommikune puder peaaegu unustatud ja paras aeg ennast palaval ilmal veidi kosutada. Mis on lastele üks puhkus ilma jäätiseta? Loomulikult said lapsed jäätist. Mõnus merevaade terrassil, lapsed jäätisega ja emad oma joogiga – Annika kohvisõber ja mina eelistan kakaod.

Kuursaal on üks minu Haapsalu lemmikkohti. Seal on mingi omapärane aura ja söögisaal oma kõrgete lagedega ja sammastega toob mulle silmade ette ammuste aegade õhtused kontserdid, koos kübarates ja päikesevarjudega liikuvate daamidega ning galantsete härradega. Niipalju, kui ma olen seal käinud, on selles majas ka suurepärane teenindus ja maitsvad toidud. Kookidest rääkimata.
Kuna meil oli plaan külastada erinevaid söögikohti, siis Kuursaalis piirdusimegi sellise linnupettega. Lastel jagus aega veel isegi mängunurgas asjatada, sest emad ei kiirustanud kusagile takka.

Promenaadi serv on pikk ja nii kulges meie tee edasi mööda mereäärt. Nägime palju imelisi roose ja kohtasime Tšaikovski pinki. Me oleks tahtnud ka sinna peale veidiks istuda, aga paraku olid selle hõivanud tol hetkel turistid ja neil polnud ilmselt plaanigi sealt lähiajal lahkuda. Nii me siis piirdusimegi põgusa jutuga, kes oli Tšaikovski ja millist tuntud muusikapala temalt lapsed teavad ning liikusime edasi.
Tolles promenaadi servas polnud mina varem kusjuures juhtunud käima. Niiet vaatamist oli küll. Haapsalus on selles mõttes tore, et kuhu sa ka ei liigu, ikka kohtud merega.
Leidsime ühe toreda paviljoni koos sillakesega ja puhkasime pisut jalga nautides võrratuid vaateid.

Edasi võtsime suuna tagasi kesklinna, et istuda meie päikese käes ülekuumenenud autosse ja suunduda Paralepa randa. Keskpäevaks oli kuumus saavutanud sellise taseme, et…vajasime pisut jahtutst. Sellise ilmaga oleks olnud lausa patt lapsi ujumisrõõmust ilma jätta. Seega – järgmine peatus – Paralepa.

Rannas oli loomulikult väga palju rahvast ja vesi mõnusalt soe. Kus oli hommikul minu pea, et ma enda ujumisriided koju jätsin, seda ma ei tea. Vähemalt Annika sai lastega rõõmsalt ujuda ja mina kurvastamise asemel hoopis käisin neil sabas ja tegin pilte. No just nii sügavale käisin, kui üleskääritud sellik võimaldas.
Kohtusin enda üllatuseks ühe umbes 10 cm- se kalaga, kes hammustas mind põlvest. Esimese hooga ma ikka ehmatasin ootamatusest ja kargasin paar sammu edasi, et mismõttes, kala hammustab??? Noh, sellega asi veel ei piirdunud, sest kala ujus järgi ja hammustas mind korra veel põlvest:D Siis sogasin veidi vett ja läksin jupi eemale. Ega ma ei pääsenud, korra sain naksata veel.
Ma olen oma lapsepõlve veetnud kaelani vees, aga sellist kala pole ma kohanud. Tõenäoliselt arvas see kalajupp, et on piraaja poeg või oli ta saanud kuumarabanduse ning heitles meeltesegaduses.
Ühesõnaga rannas oli lõbu laialt ja nalja nabani.

Peale aktiivset sulistamist juhtub teadagi mis. Kõht läheb tühjaks!!!
Niisiis sättisime ennast jälle linnarõivaisse ja sõitsime tagasi kesklinna. Esialgne plaan oli külastada minu klassivennale kuuluvat ” Talumehe kõrtsi”. Kõrts on avatud nüüd juba varsti aasta ja eelmisel aastal Haapsalus pitsipäeval käies saime me sinna juba sisse piiluda, kuigi avatud ta veel polnud. Mulle väga meeldis sealne sisustus ja klassivend on sinna tõesti loonud väga laheda interjööri ning mõtlesimegi, et asutame ennast seekord sinna juba sööma.

Rahvast polnud liiga palju ning laua leidmisega läks meil kiiresti. Oli lausa valida. Teenindaja tõi varsti meile menüüd, mida asusime uurima näljaila suunurgas.

ja siis unustati meid kuidagi väga ära. OOtasime kõva 20 minutit, kuni teenindaja tuli tellimust võtma. Lapsed olid selleks ajaks näljased ja ootamisest tüdinenud.

Tagatipuks öeldi meile, et toidu ooteaeg on tund aega. Noh, eks me muutusime kurvaks ikka küll. Menüü tundus ahvatlev ja oleks tahnud selle koha toite väga proovida, aga…kuigi meile öeldi, et mujal kiiremini ka ei saa, otsustasime katsetada üle tee asuvas ammu armsaks saanud Müüriääre kohvikus.

Seekord me ei läinud kohe isegi lauda vaatama, vaid küsisime letist, kaua on ooteaeg. Öeldi, et poole tunniga peaks saama. Jeee, see meile sobis.
Peale eelmist aastat on Müüriääre teinud läbi uuenduskuuri ning ruumi söömiseks on lahedamalt nii sees, kui väljas. Majatagune terrass on muutunud õdusaks tagahooviks, kus istuda selles lillemeres on ikka tõeline paradiis.

Lasime lapsed kaunist sisehoovi uudistama ja nii möödus ooteaeg päris kiiresti. Rahvast oli palju, aga kõik see hajus kuidagi sinna hoovi ja keegi kedagi ei seganud.
Kui saabusid meie toidud, asusime isukalt sööma. Maitses etteaimatavalt hästi.

Piirdusime lõunasöögil ainult prae ja veega. Muide, ma olen ülimalt rahul sellega, et enamus söögikohtades ei vaadata enam viltu sellele, kui küsid joogiks kraanivett. Ma ei näe vähimatki põhjust maksta ülikalli pudelivee eest, kui kraanivesi on täiesti joodav. Müüriääre on üks neist kohtadest, kus pannakse kraanivette isegi tasuta jääd ja sidrunit. On kohti, kus juba lausa küsitakse, kas kraanivett või pudelivett, aga olen kohanud ka suhtumist, et misasja, kraanivett??? – Meil on ainult pudelivesi.

Kõhud täis, lapsed jälle reipad ja rõõmsad, läksime edasi jalutama. Seekord me ei läinud Ilon Viiklandi maale, sest mõlemad lapsed on seal käinud ja meie lausa kaks eelmist suve järjest.
Kõndisime sihitult, astudes sisse sinna, kuhu isu peale tuli. Avastasime, et Kokamäe galeriis enam kohvikut polegi. Seal saab nüüd nautida ainult kunsti. Nautisime meiegi.
Kohvikutest möödudes pistsime ikka nina sisse, et leida endale pärastiseks koht, kus süüa üks koogitükk. Haapsalu koogid on ju lailat tuntud oma headuse poolest ja kuna meie argiellu koogid üldiselt ei kuulu, siis puhkuse puhul võib seda endale korra ikka lubada.

Edasi, tegime lihtsalt hingele pai. Jaa, Haapsalus on sellise nimega armas poekene. Mul lebab hetkel öökapil raamat ” Hingele pai”. Kauplus oli oma nime väärt. Kirke jäi silmitsema unenäopüüdjaid arvates, et tal oleks hädasti ühte sellist tarvis. Jõudime siiski kokkuleppele, et tema kehvad unenäod püüan vajadusel kinni hoopis mina. No ja kui ikka väga vaja, võime sellise toreda püüdja meisterdada ka ise. Õnneks ma pole väga täheldanud lapsel halbu unenägusid.

Koogikoha otsingutel kiikasime sisse ka Dietrichi kohvikusse, aga…sealsed koogid millegipärast lausa kahvatusid Müüriääre kookide ees ja nii seadsime oma sammud peale pikemat ringituuritamist linnas tagsi Müüriäärde.
Käes oli õhtune aeg, inimestel lõunad söödud ja seekord oli ruumi ka kõige tagumises väliterrassi osas.

Minu lemmikuks on pretsedenditult napooleoni kook ja Müüriäärest paremat olen saanud vaid Tallinnas Kadrioru kohvikus Katharienthal.

Kirke valis endale martsipaniga koogi, sest kirss tordil peab ju ometi olema.

Ja kuna seal olid ka diivanid pehmete patjadega….sai seda koogisöömist tõeliselt mõnuga nautida.

Me ei kiirustanud, me nautisime hetke. Lasime lastel rõõmu tunda rahulikest emadest, kes ei kiirustanud takka ja nautisid hetke. Selleks, et puhata, polegi tarvis tervet kuud. Piisab ühest päevat meeldivast atmosfäärist, rahulikust tempost, ilusast ilmast, heast seltskonnast, õdusast olemisest, kohalolust igas hetkes – ja oledki saanud oma patareid jälle laetud.
Aitähh Annikale ja Miale mõnusa koosveedetud päeva eest.

Kiisudest ma juba kirjutasin. Kutsudega on mul aga hoopis teised suhted.
Lapsena ma igatsesin endale alati koera. Mingi aja meil oligi väike karvane valge koer, bolonkaks nimetati vist seda tõugu. Tuti nimeks. Oli meil selline rõõmupall päris hulga aastaid, kuni leidis oma otsa mingi paha võõra käe läbi :( Igatahes ühel päeval oli meie kutsu kutu. See koer oli meil aga siis, kui ma hakkasin juba põhikooli lõpetama. Varem ma muudkui igatsesin koera, aga vanemad ei võtnud. Tuti polnud otseselt minu koer ja erilist sidet mul seeläbi temaga ei tekkinud.
Ükskord, palju aega enne Tutit, leidsin hulkuva hundikoera ja võtsin ta endale koju oma väikese lapse aruga. Tegin esikusse talle pesa ja puha. No ja siis tuli ema töölt ja algas suur pahandus :D Nojah, nagu arvata on, ei lubatud mul seda koera endale jätta, kuigi minumeelest oli kutsa nii kurb ja koduta olemisega. Eks ma siis unistasin vahepeal edasi. Vahelduseks tõin tuppa ühe siili elama, aga see kästi õue tagasi viia.
Oma esimese koera võtsime täiskasvanuelus aga varsti 11 aastat tagasi. Meie täpiline sõber on olnud väga hea koer. See, et karvad ei lõpe kodus kunagi, et liiv ja muda tuleb alati tuppa, et igale poole kantakse suus vett laiali, et vahest süüakse ära mõni tarviline asi või lapse nukk, et diivanid on 10 aastaga lihtsalt läbi kulunud, et niikui sa tahad kasvõi kaheks päevaks kodunt ära minna, tuleb leida keegi, kes koera õue viib ja süüa annab ja palju muud…see kõik on vaid tühine asi selle kõrval, kui palju emotsionaalset rõõmu ta meile on toonud, kuidas ta on koos Kirkegas kasvanud ja teda hoidnud ja ka see, et kodu pole olnud kunagi tühi vaid alati ootab siin üks truu hing.

Nüüd on aeg sealmaal, et meie suur sõber hakkab vanaks jääma. Vahest vaatad teda, et hing on veel nii noor, aga keha hakkab vaikselt järgi andma. Loodan, et kõige hullem ei juhtu veel niipea, sest Kirke lubas juba, et siis ta nutab päris kaua aega.

Ühel nädalavahetusel käisime vaatamas sõbranna juures väikeseid kahekuiseid dalmaatslasi. Need on meie Carro lapselapsed. Tema tütre kutsikad. Enamus pesakonnast on leidnud endale juba uue kodu. Meie külaskäigu ajal oli neid seal veel järel 4, aga praeguseks on veel kaks täpikut leidnud uue kodu.

2 armsat pruunitäpilist dalmaatsalst ootavad aga endale armastavat perekonda ja lubavad olla rõõmsameelsed ning toredad sõbrad. Kui tead kedagi, kes sooviks endale sellist aktiivse eluviisiga sõpra või oled see inimene ise – võta ühendust :)