Käisime jälle. Juba kolmas kord.
Nagu ka eelmisel aastal, olen ma sama meelt, et esimesed pitsipäevad üleeelmisel aastal olid ikka pretsedenditult parimad. Ma ei saa sellest üle ega ümber, kui hästi sobis see pitsiline maailm promenaadile ja mereäärse Kuursaali kõrvale. Kui armas oli sealtsamast kõrvalt kuulata kõlakojas toimuvaid kontserte. See atmosfääf oli nii teistmoodi, et viimase kahe aastaga ei saa üldse võrrelda. Ka töötubasid oli tol korral palju enam ja me olime hädas pigem sellega, sest igasse töötuppa ei jõudnud, aga oleks tahtnud teha midagi veel ja veel. Tol aastal ma laadale peaaegu et ei jõudnudki, sest pitsipäevadel oli nii ilus, huvitav ja palju tegemist. Viimasel kahel aastal on olnud vastupidi – suurema osa ajast oleme pühendanud muule.
Kui vaadata võistukudumise seisukohast, siis on aga toimunud hoopis progress. Osalejaid oli sel aastal lausa 26 – rohkem, kui varem.
Suur kummardus korraldajatele sellegipoolest, sest üritus on vajalik ja tuleme sinna edaspidigi suure rõõmuga. Tegijate seisukohast on mõistetav ka kohavalik, sest hiljuti avatud Pitsikeskuse maja on sealsamas keset Haapsalu vanalinna ja paljud asjad sel viisil mugavamad korraldada.

Pitsipäeval on alati väga palju kauneid pitse mida imetleda

Selle armsa mummulise kleidiga on oma imeilusat salli meile demonstreerimas Signe. Üleeelmise aasta kudumisvõistluse võitja. Mummud on lihtsalt minu nõrkus, aga sall…see on õhkõrn ja väga, väga kaunis. Mulle kohe väga meeldib. Muide, Signe blogist võite lugeda ka palju enamat selle ürituse ajaloost ja faktidest, sest Signe on tõeline fanatt ja proff :)

Pitsiäevadel on alati väga stiilseid memmesid, kes on ehtinud ennast omatehtud pitsidega.

See kaunis sall ja ilus roosa kleit on tänavuse pitsipäeva kudumisvistluse omaniku seljas ja loomulikult tema enda tehtud. Tema oli ka kudumisvõistluse III koha omanik ning üks noorkudujatest – Kaidi-Kätlyn Reimann

Ja veel üks imeilus õlasall kudumisvõistlusel osaleja õlgadel.

Pitsikeskuse majas olid üleval kaks, õigemini vist lausa kolm näitust. Üks maja tiib oli sisustatud meie kodumaitse ilukudujate töödega:

Teises maja otsas olid aga imetlemiseks väljas kahe Nancy tööd: Nancy Bush ja Nancy Marchant
Ameeriklannad on andunud Haapsalu sallide fännid ja vähemalt esimene Nancydest on juba aastaid käinud igal aastal Haapsalus ja veetnud Eestis oma pikki puhkusenädalaid imetledes meie naiste kaunist näputööd. Tema on kohe tõeline haapsalu salli patrioot ja austaja.

Siin minu kolm lemmikut

ja loomulikult nancy Bush ise ka. Tema on alati pitsipäevadel kohal.

Üks näitus oli veel seintel ja tõttöelda, mulle need pildid väga meeldisid. AIDE LEIT-LEPMETSA NÄITUS “PITSILISED MAALID”

Neid oli loomulikult rohkem, kui selle ühe foto jagu, aga minge vaadake neid ise, keda huvitab. Seal majas on palju, mida vaadata.

Üks vahvamaid hetki tänavusel pitsipäeval oli moedemonstratsioon, kus haapsalu käsitööseltsi naised demonstreerisid ise oma suurepärast kätetööd, esitlamisel abiks noorimad liikmed ja liikmete sõbrad. Seisin mitte just arima koha peal ja püüdsin, mida püüda andis. Välja panen siia oma lemmikud ja kes tahab rohkem näha – vaadake Haapsalu käsitööseltsi lehele.

Selle südametega kleidi õpetus on muide suvises ajakirjas “Käsitöö” täitsa olemas. Niiet, kel huvi, siis kohe vardad kätte!

Pitsipäeval olid mõned õpitoad ka. Muhu pits, niplispits ja paar sellist niisama meisterdamist.

Pisut siis nüüd ka kudumisvõistlusest.
Kudumiseks oli antud aega 90 minutit ja koekirja motiivi nimeks oli ” Aime ja Siiri said kokku”.
Ilus motiiv, mulle kohe meeldis. Pille küll püüdis meile seal kärbseid pähe ajada, et järgmisel aastal osaleks….nojah, Inge ilmselgelt võttis vedu, lubas juba harjutama hakata usinalt. Piret….hõikas ka, et juba ta harjutab nuppude kudumist….mina, aga vot miiiina, pean alles õppima neid nuppe kuduma esmalt :) Siiani on mulle meeldinud neid võistlusi eemalt vaadata ja ehk ka pildile püüda. Suuremalt jaolt ma lihtsalt imetlen neid imelisi salle…aga ükskord ma proovin seda kududa niikuinii :)

Kui võistlus läbi, algas suur ühiskudumine, kus osales ikka kohe palju kudujaid. Isegi mehi. Meie aga oma seltskonnaga käisime sel ajal hooopis Müüriääres söömas. Kole hele oli muidu olla.

Peale kudumisvõistlust ja ühiskudumist läks žürii loomulikult töid hindama ja võitjaid valima, teise kõik aga said kuulata vestlusring Nancy Bushiga. Teda oli armas kuulata, nagu ikka. Ka sellest kuulsime , mis Ameerika turul selles valdkonnas toimub.

Ja siis saabus autasustamise aeg. Fanfaarid küll ei puhunud, aga piltnikke jagus pildistama võitjaid igast kandist.

I koht: Kadri Luther, võidutöö nr 20.
II koht: Taimi Kruusmaa
III koht: Kaidi-Kätlyn Reimann

II koha autasustamine ja eemal seisab roosas III koht

I koht

Nonii, pitsipäevast pajatatud, aga samal ajal toimus ju ka suur laat Valge Daami päevade raames.
Mulle see Haapsalu variant väga meeldib, sest sealt puudub see enamus laatadele iseloomulik Poola/Leedu turu kaubaga kauplemine ja müügil on ikka ehe ja ilus käsitöö. On mida vaadata ja on mida vajadusel osta.

Pitsi….aga keraamilist

Värvikirevad plekknõud

Väga ilus keraamika

Rahvuslikel ainetel stiliseeritud kummikud ja vihmavarjud

See linane “mütsike” selle daami peas oli tegelikult üks väga põnevalt seotav peakate.

Ja muud pudipadi

Loomulikult oli seal veel palju ehteid ja veelkord ehteid, linaseid kangaid ja rõivaid, Emma ja Theo olid kauplemas, sai suhkruvatti, jätsi ja sinki, astelpaju mahla ja patsijuustu.

Vastu õhtut olime nautimas Helin – Mari Arderi Trio suurepärast kontserti. On ikka suur rõõm nautida südamest tulevat musitseerimist.

Peale “Väike päike” laulu, said kaks päikest kokku ühel pildidl :)

Ah et kellega ma siis Haapsalus käisin? Inge kutsus meid Kirkega kaasa ja selle eest talle suur kummardus ja kallistus!
Meie tutvuse algus ulatub juba ju aastasse….vist 1984 :)

Pitsipäevade suur rõõm seisneb muide ka veel selles, et seal näeb taaskord väga paljusid tuttavaid, kellega suurema aja aastast kohtume vaid virtuaalselt. Niiet kohtumisrõõmud ilmestavad tervet päeva ja see on äge!!!

Järgmisel aastal jälle!

Meil on kodu lähedal kooli taga üks tore terviserada, kus raja kõrval lookleb Vigala jõgi ja on saviaugud. Selline tore ja üpriski pikk rada, kus liigub palju niisama jalutajaid ja tervisesportlasi. Meie saame sinna rajale tegelikult ka otse maja tagant minnes, aga seekord eelistasime pikemat teed ja sukeldusime rajale koolimaja kõrvalt.
Lapsi oli sedakorda kodus kaks ja vastu õhtut, peale sööki, sündis otsus minna jalutama ning võtta koergi kaasa. Oli selline suhteliselt tubaste tegevustega laupäev ja õhtuks hakkas tekkima parasjagu suur vajadus minna välja. Iseenesest oli see üks suur ime, et me juhtusime olema kõik kodus ja veel laupäevasel päeval. Seda juhtub ikka väga harva. Nii me siis läksimegi, jalutama.
Kirke teatas, et tema on saanud nii vähe kanda oma lasteaia lõpetamise kleiti ja otsustas, et see on nüüd õige asi, mida metsa minnes selga panna. Mis sa siis kostad. Ega kleit ei pea tõepoolest kapis seisma seni, kuni väikeseks jääb. Arvestasin lihtsalt sellega, et koju jõudes võib sel olla mõni plekk, aga lohutasin ennast, et õnneks on olemas plekieemaldusvahendid.
Nii me siis läksime ja jalutasime ja mina tegin pilte.

Nagu näha, suudab meie ülienergiline koer vahest isegi paigal istuda.

…ja valge kleidiga tuleb ju ometi puu otsa ronida :P Mis lapsepõlv see muidu ikka oleks.

Sildu on sellel metsarajal päris mitmeid ja ega me vist ühtegi vahele küll ei jätnud.

Koeral käis ikka keel vahepeal üle nina lipms ja limps, sest poja taskus olid koera krõbuskid, mis lõhnasid niiiii hästi :P

Kui enamus metsateid ja radu läbi käidud, panid lapsed ja koer silgates kooli kõrvale trenniplatsile. Ma isegi ei üritanud nendega võistelda, kole kiired on.

Jaaaaa…. ja trenniplatsi kõrval läks meie koer üle pika aja ujuma. Ma ei oska öelda, kas ta plaanis meile õhtusöögiks parti tuua või püüdis ta nendega sõbraks saada, aga tundes tema iseloomu, eeldan ma siiski seda viimast varianti.
Pardid ise aga eelistasid teha kõva kisa ja ujuda eemale.

Oh, kui koer veest välja tuli, pidi Kirke jooksuga põgenema. Kes see ikka tahab jääda selle veesaju alla, mida koer ennast raputades tekitab.

Peale ujumist tuli koer siduda varbseina külge kuivama.

Lõpuks otsustasid lapsed trenni tegema hakata. Venna näitas ette, õeke proovis teha järgi…
Minul kästi ka vahepeal rippuda ja pulkipidi edasi liikuda käte jõul….nooh, natuke jaksasin. Natuke :)

Kui järgi teha ei õnnestunud, näitas tirts vennale ette, kuidas ta kukerpalle teeb. Venna oma hoolivuses otsustas igaks juhuks ikka kõrval turvata, aga eks neid kukerpalle rööbaspuudel tehakse meil maja taga üsna tihedasti. Seega trenni tehtud juba küll nende kukerpallidega.

Kui lapsed ennast nagu kanad õrrele istuma settisid, et mina saaksin pilti teha, arvas koer, et tema peaks ka ikka kaadrisse hüppama…

Ja käes oligi kodutee. Enne maja ette jõudmist veel mõned kuulekusharjutused…

Nagu näiteks maius nina peal hoidmine ja siis selle endale suhu lennutamine :)

Jõudsimegi koju tagasi. Koer tuli muidugi peale ujumist kodus kenasti ära pesta, aga ta oli sellega vist üsna rahul. Peale seda kõike oli meie varsti 11 aastane vanakene piisavalt väsinud, et minna magama. Meie jaksasime veel isegi ühe lauamängu kampas teha.
Ilus õhtu oli.

Kleit muide, jäi peaaegu puhtaks. Peaaegu :) Ühe triibu sai ikka saba peale, aga see oli rohkem koera kapsaaeda, kes jooksis lapse tagant läbi ja tema kaelarihm oli pisut mudane :) Puhastusvahend tegi puhtaks ja kleit on endiselt ilus ja valge ja puhas. Sellest moraal – valge kleidiga võib metsa minna küll.

Nagu juba mitmeid aastaid järjest, nii käisime ka tänavu jälle merepäevadel. Kui ma nüüd mõtlen, siis oleme käinud seal esimestest merepäevadest alates. Kirke oli sel ajal igatahes veel suvekärus ja meil oli hirmus mugav seal sedasi seigelda nii maal, kui merel. Varasematel aastatel oleme käinud lausa kahel päeval jutti, aga viimastel pole üle ühe päeva õnnestunud, sest millegipärast on samal nädalavahetusel alailma veel mingid üritused kus peab kindlasti kohal olema.
Nagu eelmisel, nii ka sel aastal, käisime merepäevadel suurema seltskonnaga. Ehk siis noorem poeg oma piigaga ja viimase sõbrannaga tulid ka koos Kirke ja minuga ringi lustima.
Ilmaga meil on vedanud lausa alati. Eranditult, kõik aastad, on ilm olnud ilus.

Poeg oli juba linnas ja meie lapsega tulime reedel nii nagu mul puhkus hakkas kohe rongiga Balti jaama ja sealt otse Lennusadamasse. Esimene asi, mis meid merepäevadel tervitas oli loomulikult batuut, millest me ei saa ükski aasta üle ega ümber. On küll puhas rööv, 3 minuti kargamise eest küsida 4 ja 5 euri, aga see ka ainus nn kindel lapse lõbustus, mis meil alati merekatel kavas on. Muu on improvisatsioon ehk et vastavalt võimalustele ja soovidele.
Eks me siis jäimegi sinna pidama ja kuna üritus oli suht alles alanud, polnud seal vaja isegi pikas sabas seista. Saime kohe jaole. Laps sai oma adrenaliininoosi kätte ja võis rahus edasi matkata.

Varsti saimegi kokku suurema lapsega ning ühiselt viis meie tee juba edasi ronima mööda erinevaid laevu ja Noblessneri sadamasse, kus meil oli kokkulepitud purjekasõit Vanasadamasse. Edasi tagasi transfeerireisid on meie igaaastane kohustuslik rõõm.

Kirke tahtis hirmsastui purjekat roolida, nagu ta ütles ja eks korraks ta sinna kapteniametisse ka läks. Kui isa on kapten, siis on see ju ometi võimalik. Enamuse ajast meeldib talle siiski purjeka tekil sõitu nautida.

Peg läks vahepeal oma piiga ja tema sõbrannaga samuti purjeka vööri ja ilmselgelt üritas neidudele seletada, et purjetamine on fun tegevus ja kartmiseks pole põhjust.

Tervitasime ka mööduvaid aluseid ja neid oli sel päeval merel ikka päris igasuguseid.

Pojaga olid meil veel omad plaanid. Teha merepäevadel umbes täpselt samasugune pilt, nagu eelmisel aastal. Tegimegi. Vahe oli vaid selles, et ilm oli teistsugusem ja päikeseprille polnud ees.

Teekonnal jäi aega kapteniga jutustamiseks ikka ka. Ilmselgelt püüab meie kaptenissi Andres seletada Ristole, et ta püüdis vot niiii suure kala…aga Risto vist ei usu :P No tegelikult oli jutuajamine hoopis muul teemal, aga välja paistis see nagu suure kala jutt. Juttu oli neil nii füüsikast kui purjetamisest.

Vanasadamas otsustasime minna maale. Oli ju selles sadamas kõik huvitav alles vaatamata.
Käisime siin ja seal vahepeal vaatamas, mida huvitavat pakutakse, aga lõpuks maandusid mu lapsed hoopis päästeparvele multikaid vaatama.
Mis seal siis ikka….istuisin minagi nendega koos mugavalt mõnda aega päikesevarjus.

Kui jalutasime lastealale, siis oh häda…jälle olid seal traksidega batuudid. Venna tegi oma õekesele väikese eelarvekoolituse ja laps läks järjekorda seisma. Meie samal ajal jalutasime Overalli leti ääres, kus agarad müügimehed sokutasid mulle kiiresti proovida ühte ja teist pikka toru. Eks mul on oma eesmärk ja unistus täitsa olemas ja sain seal proovides sellele vaid kinnitust, et mu mõte on õige. Ühe proovikaga sain lapse ka peale ja avastasin, et ta juba traksides, aga raha tal ju kaasas järjekorras polnud. Venna tegi siis kiired pikad sammud koos rahakotiga batuudi poole :P

Kui meil kõigest maapealsest isu täis oli, läksime tagasi purjetama Noblessneri poole.

Noblessnerist otsustasime aga sõita jälle tagasi vanasadamasse. Mis teha, kui me kõik armastame purjetada. Suured tüdrukud küll otsustasid mööda maad liigelda, aga meie lastega ikka purjekaga.

Laadisime rahva maha/peale ja sõit võis jälle alata.

Poeg sai peale pisikest instrueerimist kaptenilt loa purjeka ise punktist A punkti B sõidutada. Temal on omad unistused. Teha kapteni paberid varsti ja…üht teist veel :)
Igatahes oli see tal esimene sõit rooliratta taga algusest lõpuni. Sildumisel tuli loomulikult veel kõrvalt õpetussõnu kuulata aga kõik läks väga hästi.

Merel nägime selliseid lahedaid popsutajaid. Järgmisel päeval lõid nad merel tantsu.

Sel ajal, kui me Vanasadamas keerutasime ja ootasime kohta kai ääres, jäi silma selline vahva puust alus.

Edasi käisime jälle Vanasadamas uudistamas seda ja teist ja sealhulgas suuri laevu.

Väsinud õeke sai venna kukile. See neid ka merekate traditsioon :D

Üks purjekas läks merele ja MInna tuli merelt….

Toredad merepäevad olid, nagu ikka. Poeg läks õhtul oma seltskonnaga Koch – i aita isa kuulama, meie õekesega saime kokku teiste sõpradega.

Järgmiste merepäevadeni!