Kui ma väike olin, meeldisid mulle hullumoodi kassid. Kuna elasime oma majas, siis vanemad mulle kassi ei keelanud. Ikka ju üks hiirekuningas majapidamises kulub ära. Nii oligi, et minu lapsepõlve kuulus alati üks kass, vahest kaks ja vahepeal oli üks koerake ka meil. Paraku maanteele lähedal elamisel olid omad halvad küljed ja nii juhtus ikka vahest, et koolist tulles leidsin oma kiisu tee äärest liikumatuna ja koju jõudes nägu pisaraist märg, palusin endale kohe uut kassi. Soovitatavalt emast. Vaevalt see mu vanematele just rõõmu tegi, aga uue kassi ma ikka tavaliselt sain. Mõni oli aktiivne hiirepüüdja, kes tõi saagi alati õhtul meile maja ukse ette. Mina pidin siis selle enamasti sealt ära kõrvaldama, sest kui mu õde töölt tulles oleks selle eluka ukse alt leidnud, oleks ilmselt ka ära minestanud. Mõni kass vääris oma nime – Prints – magas ja ei liigutanud lillegi. Mõni kass sigitas poegi nii sageli, kui loodus lubas ja peale poegimist läks kohe ringi rallima. Mõni kass oli hea lapsehoidja. Üks kass oli nagu panter, varitses suuri koeri ja ajas neid tiiki :P No ühesõnaga neid oli ikka väga igasuguseid.

Kui ma täiskasvanuks sain, siis mingil veidral põhjusel ma ei tahtnud enam kunagi endale kassi. Ilmselt minu ja kasside karakterid ikka kuidagi kohe ei sobinud. Kui ma praegu külas käin peredes, kus on kasse, siis ….meeleldi olen kassist hästi kaugel. Eemalt vaatan suure rõõmuga ja jälgin nende tegevust, aga lähedale ei kipu. No kohe mitte ei kisu nende poole. Ilmselt mulle ei meeldi nende ettearvamatu iseloom. Ok, kiisupojad on erandid :)

Üht sellist kiisupoega käisime hiljuti vaatamas mu sõbranna juures. Lisaks kiisupojale on seal veel kaks suurt kassi ja suuri/ väikesi koeri. Koertest kirjutan mõni teine kord. Kirkele meeldivad muidugi kiisud väga, aga tema on nõus sellega, et ühest koerast meie kodus on rohkem, kui küll ja kiisusid peab käima vaatamas külapeal.

Muide, kel soovi, siis see kiisuke on veel täitsa saadaval ja otsib endale uut armastavat kodu. Kassiemme on ka juba lapsehoolduspuhkust lõpetamas. Kel soovi, kirjutage:)

Kui õues on temperatuur üle +30 ja toas on ka +30, tekib mul vajadus meenutada seda aega, kui sai vabalt hingata….
Ma siis nüüd meenutan jaaniõhtut. Fantastiliselt ilus päev oli, õhtu läks aga nii külmaks, et öökülmagi oli. Veetsime koos sõpradega mõnusa sumeda jaaniõhtu ja vaatamata sellele, et mind vaevas mingi seletamatu seedehäire, nautisin ma nii toitu kui lõket ja isegi jalgpalli olude sunnil. No sellepärast, et vahepeal oli kole paha ja mehed vaatasid jalkat toas ja mina läksin viskasin sinna diivanile koos oma paha olla tundega pikali :P Ja ikkagi oli nii, nii ilus.

Väike meenutus sellest õhtust:

Kellele pool elu, kellele vähem…ma ei teagi täpset vastust. Kindel on aga see, et 50 aastat abielu on ikka väga pikk aeg, kui vaadata tänapäeva elutempot, lahutuste arvu ja partnerite vahetamise intensiivsust. Ma usun, et igas 50 aastat kestnud abielus on olnud paremaid ja halvemaid päevi, aga nendel inimestel on olnud oskus ja tahe tulla nendest halvematest päevadest auga läbi, õppides sel viisil elus midagi juurde. Nendel inimestel on olnud tahe ja oskus hoida enda ümber perekonda. 50 aastat abielu tähendab ka suurt hulka eneseotsinguid, mida tehakse läbi koos kaaslasega jäädes ikka ja jälle tema kõrvale.

Tänapäeval on väga erinevaid kooseluvorme. On neid, kes astuvad ühest kooselust teise korrates samu mustreid ja samu vigu. On neid, kes teisel katsel saavad aru, mis on tähtis. On neid, kes hulguvad ulgumerel ja pöörduvad ikka tagasi sinna, kus leiavad mõistmist ja armastust. Eks see teineteise mõitmine ongi see, miks ollakse koos või hingesuguluses. Teadmine, et sinust saadakse aru. Ja on üks pisike käputäis, kes elavad 50 aastat koos ja hoiavad ikka käest kinni. Respekt.

Mis on tänapäeva kontekstis üldse abielu? Kas äriliit? Armastuse liit? Moeasi? Uhke pulma soov? Ei tea sedagi kindlalt öelda. Eks igal abiellu astujal on omad motiivid.
Kas abielu on oluline? Kindlasti on ja ei ole. Paber südameid ei liida ega paraku ka lahuta. Meenutagem kasvõi Eesti filmiklassikat ” Noor pensionär” :)
Loeb armastus ja sõprus. Et see, keda sa armastad, omal moel, on ka su väga hea sõber. Loeb see, kui perekonda soovitakse lapsi. Loeb sisemine soov.
Mina olen selle poolt, et abielu on kahe inimese ühine otsus, soov kinnitada oma armastust, soov minna koos läbi tulest ja veest, soov koos kasvada ning üksteist mõista.

Aprillikuu viimastel päevadel tähistasid oma kuldpulma mulle kaks väga armsat inimest. Minu poegade vanavanemad, minu kasuvanemad :) Mina olen nende kõrval kasvanud 33 aastat, näinud neid paremaid ja halvemaid aegu ja pidanud lugu nende oskusest hoida meid kõiki koos. Ma olen tänulik, et neil on jagunud armastust ja hoolt enamale, kui ainult oma lihastele lastele ja lapselastele.
Meie vanaisa 75 sünnipäeva eel tegime ühe südamliku fotoseeria, millest siia jagan vaid mõned fotod ja milledest sai valmis ajalookroonikasse minev raamat :)
Pikka iga ja jätkuvat elurõõmu!

Siin pildil on peal juba 4 põlve :) No peaaegu neli, sest üks lüli seisis kaamera taga.