Kõige rohkem olen ma käinud loomulikult Tallinna loomaaias.
Kui sul on 3 last, siis teisiti polegi see võimalik. Või noh on ka, kui sa lihtsalt ei viitsiks lastega kuskil käia.
Igatahes meil on saanud kõigi kolmega seal väga palju käidud. Mingi vanuseperioodi vältel suisa igal suvel vähemalt korra. Isegi siis, kui nad suuremad olid. Eks nende pikkade aastate jooksul on saanud näha tõsist arengut loomaaias ja rõõmustada selle üle, et loomade elutingimused on läinud aina paremaks.
Poistega käisin kunagi aastaid tagasi Rootsis Skansenis, mis pole lausa klassikaline loomaaed, aga meile väga, väga meeldis.
Koos noorema pojaga käisime aastal 2005 Kölni loomaaias Saksamaal. Seal meile ka väga meeldis. Minu vaimustus kuulus muidugi kalekirjakutele, keda siinkandis väga ei kohta.
Nüüd nädalakese tagasi käisime Kirkega Soomes Korkeasaari loomaaias.
Mis ma selle loomaaia kohta ütleks…lihtsalt väljendades – meile meeldis. Läksime sinna peale juba mitmeid tunde messil müttamist, aga õnneks laps ei ilmutanud mingeid väsimuse märke.
Tulime trammiga messikeskusest raudtejaama, istusime bussile nr. 16 ja 20 minuti pärast olimegi loomaaias.

Vahepalana ütleks ka seda, et mulle hullult meeldib Helsingi loogiline, mugav ja tihedasti liikuv ühistransport. Kui liikumist on palju, soovitan osta päevapileti, sest sellega on kohe kindlasti mugav ja kasulik liigelda. Liikluski on Helsingi kesklinnas kuidagi rahumeelne – küllap siis hea ühistranspordi tõttu.

Ja loomaaiast siis.

Kuna loomaaed asub saarel, siis sinna saab üle pika silla. Kirke parasjagu uurib loomaaia plaani.

Mulle väga meeldis selle loomaaia looduslik keskkond. Kui Tallinnas tuleb läbi tatsata hiigelterritoorium, siis Korkeasaari on saar ja rohkem tuleb kõndida mööda erinevaid tasandeid. Kuna mulle aga igasugused mäekesed, kaljud ja vesi on väga hingelähedased, siis…juba loodust ma võisingi imetlema jääda. Tallinn on muutunud selliseks kultuurpargiks, kui tahta võrrelda. Mis ei ole paha, aga on teistmoodi. Ilmaga meil väga vedas ja sellepärast oli muidugi ka seal väga mõnus. Rahvast oli vägagi palju, aga kuidagi oli ikka vaikne ja rahulik ja keegi kedagi ei häirinud.

Loomaaia territooriumil oli väga palju punavaid ning valendavaid pihlakaid ja muud ilusat rohelist ja õitsvat.

Laps oli hullult vaimustuses troopikamajadest, mida oli seal kaks maja ja lõpuks avastasime, et maaaluselt täiesti ühendatud. Lapse jaoks oli ikka väga lõbus iga klaasi taga selle pesa elanikku otsida. Õnneks seal majas ussid väga koledad polnudki ja isegi mina, va roomajatepõlgur, julgesin neid vaadata ja tõesõna, ma tegin esimest korda elus neist pilte :D Seni olen käinud nendest silmad kinni mööda. Väga ägedad suured papagoid olid seal ka. Ja millist kisa nad veel tegid. Ikka väga valjuhäälsed linnukesed.

See oli üks majake igasutgustele lindudele

Järgmine pilt – üks huvitav linnuke, kes laulis imeilusasti seal troopikamajas. No ja sobib ju tulekustutiga küll. Ühel nokk paremale, teisel vasakule :P

Roheline madu

Leia siis neid elukaid, kui minikroku on kaikaga ühte värvi ja pisisisalik sulandub rohelisse

Toredaid värvilisi tillukesi konnasid andis ikka päris otsida

Väga lõbusad mangustid olid seal lustimas

ja need olid vist ilmselt ühed väikseimad elukad seal troopikamajas.

ja siis need papagoid…..mismõttes, minu söök on otsas ja kes minu majja sodi tassis :)

Teine papagoi vaatas kõrgustest seda kõike ja ütles aga sõna sekka

Territooriumil mulle väga meeldisid igasugused kenad pitsilised ja kividest majad. Mõnes sai keha kinnitada, mõnel oli muu otstarve.

Mänguplats lastele oli soliidne ja jumal tänatud, ma ei näinud seal batuuti. Mulle meeldib väga, kui laps tuleb loomaaeda vaatama loomi, mitte ei sügele terve aja, et saaks juba batuudile kargama. Batuut võiks olla teise korra üritus. Kui loomaaeda külastada, siis võikski vaadata loomi ja muid elukaid. Tallinna loomaaias olevat lapsevanemad väga soovinud batuuti. Noh, õnneks on see vaid minu arvamus, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele. Mulle lihtsalt meeldib lapsega rahulikult jalutada ja uurida loomi, loodust, linde, ajada juttu, pidada piknikut…ja pärast on kõigil mõnus ja laps pole ennast batuudil higiseks karanud.

Üks tore majake koos aiaga oli selleks, et jälgida kukkede ja kanade elu

Kirkele väga meeldis, et seal loomaaias jalutasid vabalt ringi paabulinnud. Neid oli kohe üsna palju ja üks loomaaia eredamaid hetki oli lapsel just see, et sai teha paabulinnu sabale pai.

Suurte loomadega oli seal loomaaias vähemalt meie päeval päris hästi. Tiigrit nägime, lumeleopardi nägime ja karusid ka nägime. Tiiger polnud nõus küll pildile jääma ja lumeleopard oli millegagi parasjagu naaberterritooriumi servas väga hõivatud ning päris lähedale ei tahtnud tulla, aga nägemata nad meil õnneks ei jäänud. Oi, leopardil oli hiigeluhke saba.
Mõned loomad olid oma suurel territooriumil küll kuskil peidus, aga me ei kurvastanud. Ilvest näiteks ei õnnestunud näha. See – eest olid väga ägedad karumõmmid.

Veel nägime seal selliseid huvitavaid linde, kellede nimi mul pole meeles, aga flamingod nad igatahes ei olnud, kuigi on sellist värvi.

ja palju ilusaid Hiina laternaid oli

Toredatel maastikel sai lustiga ronida

Lõpuks vägime veel vahvaid liivaskulptuure, mis on õhtupoole kenasti prožektoritega valgustatud. Üldse oli kogu sellel alal väga, väga palju bengaali küünlaid ja muid suuri küünlaanumaid ja võin vaid oletada, et hämaras pannakse nad kõik põlema ja on hästi salapärane ning ilus seal loomade vahel liikuda.

Tuur sai tehtud ja asusime tagasiteele üle silla. Puhkasime jalga, varsti oli buss ees ja suundusime tagasi Helsingi kesklinna.

Kokkuvõtteks olime väga rahul ja mõni teine kord läheks sinna kindlasti veel. Sõbrale soovitame samuti.

Fotorahvas organiseerus pühapäevasel päeval õue koos aega veetma. Andrusele tänud, et rahvale üleskutse hambu viskasid ja kuna tal endal juhtumisi oli samal päeval, ehk eile sünnipäev, siis võtsime Kirkega selle matka rõõmsasti ette. Seda enam, et ilm oli täiesti fantastiline ja suve lõppu sel viisil tähistada oli puhas rõõm.
Mina polnud oma elus seni Paljassaarele sattunud. Oligi uus koht avastada. Buss ei lähe alates septembrist küll enam Paljassaare beach – ile, aga mis see 1,5 km siis endal randa vantsida ära ei ole. Kirkel tekkisid teekonna jooksul muidugi mitmed küsimused. Kuidas siin nii palju vene keelt kuuleb? Miks siin nii kole ümbrus on? Miks nii palju katkiseid hooneid? Mis veidrad vastikud lõhnad siin vahepeal levivad? :D No mis teha, teekond randa läheb läbi kunagise piiritsooni ja seal on tõesti igasuguseid kolehooneid ripakil. Õnneks kaalus mereäärne vaade üles need vahepealsed koledad kohad ja koos vahva fotoseltskonnaga oli tore grillida ja tšillida. Üks teine Kirke oli seal juba ees ja lastel oli lõbu laialt ning komme liiga palju.

Nii on. Meil on suurepärased sügisilmad ja täna sai maal kartul võetud. Ilus, puhas ja punane. Ei mingit pori ega laga.
Võtsime täna peale tööpäeva oma kamba kokku ja ongi saak salves. Me ei ole just ülisuured kartulisöödikud, aga vahest siiski tahaks ja vahest lihtsalt on kartulit vaja.
Tulime täna Kirkega kiiruga töölt/laulustuudiost koju, vahetasime riided ja varsti oligi poeg oma perega meid ootamas, et maale sõita.
Kiiruga haarasin kapist kaasa mingid dressipüksid. Omaarust täitsa enda omad, aga…kuidagi veidralt suured olid nad mulle. No ikka kõva 12 cm laiad :D Ei saanud mina igatahes enam lõpuks aru, kas ma olin kunagi na priske olnud või olid need äkki poja vanad dressid. Igatahes oli see koomiline, kuidas ma käisin ja sikutasin neid. Kõige naljakam oli vist mul endal, teised ei märganudki :P Võib – olla.
Põllul läks tegelikult libedalt. Et noored emme – issi saaksid rahus kartulit korvi pista, siis mina askeldasin meie pisikese Mirteliga. Me siis sedasi kahekesi korjasime kartulit. Panime aga korvi edasi, tirts hoidis korvist kinni, et see plehku ei paneks ja mina panin kartulid korvi. Vahepeal pani Mirtel ka mõne korvi ja mõne suhu…noh, siis pühkisime ruttu mulla suust ära. Vahepeal vaatasime vagude vahel sibavaid sitikaid ja tassisime koos korvi kopa sisse tühjaks. Kirke oli enamasti silmapiirilt kadunud. Kui kartuli korjamise isu oli täis, siis oli ta pidevalt kuskil traktoriga kaasas sõitmas. Meie olime lõpuks kõik juba vanaema/vanaisa juures kõhud täis söönud, kui tema onu Jaanusega alles kohale jõudis. Nagu ta mulle pärast seletas, et kas sa ema siis ei tea, et traktorid on väga aeglased. Küllap ma olin siis ära unustanud.
Tegelikult mõtlesin seal meie pisilasega kartulivagude vahel ukerdades, et küll on tore, et kõik minu lapsed on kasvanud nii, et teavad, mis on maatöö ja teavad, mis on traktor. Neil on olnud päriselu päris lapsepõlv. Nad teavad, kust tuleb lauale piim ja palju muudki.
Eile käisin Rakveres vabariiklikul raamatukogude lastetöötajate päeval ja seal tõstatas kohalik töötaja üles küsimuse, et tänapäevaselt virtuaalmaailmas elades, MIDA jutustavad praegused lapsed ükskord oma lastele oma lapsepõlvest? Kas tõesti seda, et oh, siis ma vallutasin selle linna ja tead, tookord ma sain oma sõbra sõdalased kõik maha notitud. Natuke nukker on see pilt, kui vaadata, mil määral liiguvad lapsed jõuliselt pärismaailmast virtuaalmaailma. Seda rõõmsam olen ma ise, et kõik minu kolm last on elanud ja elavad päriselu ja kõik moodsad nutividinad kuuluvad nende ellu ikka väga vähesel määral. Kui, siis tõsiselt vajaduspõhiselt. Hiljuti jäime üle aastate FB-s jutustama minu lapsepõlvesõbrannaga ja tõdesime, et meil oli kuldne lapsepõlv. Hullult oli meenutada. Jah, õnneks peale oma laste tean ma veel mõndagi tuttavat, kelle lapsed on kasvanud ja kasvavad pärismaailmas.
Rõõmustasin täna oma vanema poja üle. Kõigepealt see, et ta tegi täna traktori load ära. Ilmselt oli tal neid tarvis. Puudu on nüüd veel ainult bussi load. Käis kaks korda trakatsiga sõitmas ja täna pani load tasku. Eks ta ole ka lapsepõlvest saadik maal pidevalt traktoriga sõitnud, kui tööd vaja teha. Harjutatud küll. Lubadest rohkem rõõmustavad mind aga poisi lahtised ja osavad käed. Vaatasime täna tema meisterdatud kiigekompleksi ja liivakasti ehk siis mänguala, mille ta koos naise vennaga maal lapsele valmis oli ehitanud ja…see oli tõeliselt hea. Huvitavad lahendused, originaalne disain ja ilus teostus. Paistab, et selle geeni on ta napsanud küll minu isalt, ehk siis oma vanaisalt, kes oskas projekteerida ja ehitada absoluutselt kõike, majast kaatrini. Lisaks taibukusele ja oskustele oli tal ka suurepärane kunstiand.

Meil on praegu ehe vananaiste suvi. Kuidas mulle selline aeg meeldib!!!! Värske õhk, päike, mõnusalt soe, kirevad puud, palju õunu. Fantastiline. Kestaks see vaid kauem.
Pühapäeval käisime lapsega Soomes. Helsingis külastasime üle hulga aastate Habitare sisustusmessi ja pärast ka Korkeasaari loomaaeda. Mõlemad väärivad ehk eraldi postitust ja kui ajaga jälle pisut lahedamaks läheb, siis kirjutan neist mõlemist. Vahepeal oli kiire teha valmis mitmete pildistamiste fotod ( need on nüüd valmis, kes ootasid) ja ööund jääb napiks veel praegugi. Kell juba pea kesköö ja täna ma võiks lausa lubada juba magamist….aga ei, kella 1 ajal öösel tuuakse mulle veel linnast koeratoit :) Seega, ajangi siin oma unise inimese segaseid ja seosetuid mõtteid ritta.

Nädal tagasi käisin tegemas ühte kaardikoolitust. Vahva seltskond oli ja toredad kaardid said valmis. Kirke oli kaasas ja tegi seal omal algatusel lauluõpetajale kaardi. Viiulivõti on veel veidi kõverake, aga juba tuleb päris kenasti, kui noodivihikusse vaadata. Esimesed viiedki muusikakoolis käes.

Ah jaa, enne reisi ma mõtlesin, et küpsetan meile kaasa küpsiseid. Tegin oma klassikalisi tatrajahust pähklitega ja olin ostnud prooviks veel poest sellise kaerahelbeküpsiste segu.

Küpsised olid üllatavalt head, koostis täiesti vastuvõetav. Suhkrut oleks võinud pisut vähem olla, aga kiirkorras täitsa aksepteeritav segu.

Igasuguste sebimiste vahele olen keetnud juba paraja portsu moose ja teise laari vürtsikat meestemoosi. Õunamoos sai nii apelsiniga kui ka kaneeli/ingveriga. Küll veel ei ole. Täna tõime tomateid ja õunu juurde.

Varsti teen ilusad sildid ka peale.

Olgu siis. Lähen nüüd loen ühte raamatut, mis pikemat aega juba pooleli ja ehk jõuab siis ka see keegi koos koeratoiduga linnast kohale :) Koer vaatab mind väga süüdistavalt, et õues ju käisime, aga miks sa mulle perenaine süüa ei anna, ah???

On reede õhtu. Mina klõbistan nagu näha arvuti taga, aga laps lükkas diivani vastu meie mõnusat laia aknalauda ja meisterdab legodega. On hingetõmbeaeg.
Esimesel koolinädalal mängimiseks aega väga ei jäänud, siis täna tuntakse sellest kohe päriselt rõõmu. Nojah, üks põhjus on veel. Nädalas 3 x kehaline kasvatus + tänane spordipäev + mitu korda nädalas 5 km jalgsikõndi on teinud oma töö ja laps tahab lihtsalt oma koivad seina peale välja sirutada. Las jalakesed puhkavad.

Kuidas on läinud see päris esimene koolinädal?

Kokkuvõtlikult öeldes – väga hästi. Laps on rõõmus ja roosa. Õnnelik – see peamine. Tänaseks saime kõik oma ringid-koolid-stuudiod päevakavadesse paika…kuni järgmise korrani, kui muutub näiteks tunniplaan :) No ja see sätitamine, et kõik klapiks, see pole kaugelt lihtne.
Kui küsisin, et mis tund siis koolis lemmik on, vastati mõningase mõtlemise järel, et kõik tunnid. Mittemidagi polevat sellist, mis ei meeldi või ei huvita. Muusikakoolis meeldib ka kõik, eriti klaveritund ja klaveriõpetaja. Täna oli pettumus suur, kui avastas, et peale solfi polegi klaveritundi, nagu kolmapäeval on.

Koolis on praegu lihtne. Mine aga hommikul kohale, võta hea tuju kaasa ja ongi päev korda läinud. Õppida koju ei jäeta või vähemalt mina pole näinud, et jääks. Asjad on kõik koolis ja Kirke teatas täna minu küsimuse peale, et kas ma võiks ka neid töövihikuid näha – oi ema, kevadel näed, kui ma nad koju toon :) No jah, mis ma oskan kosta. Ilmselgelt jõuab ta tundides kõik asjad valmis ja aabits pidavat tal olema juba niikuinii läbi loetud. Õhtuti käib meil kodus enne magamist selline huvitav lugu, et esiti loeb Kirke mulle ühte uut laste juturaamatut ette ja siis loen mina talle teist raamatut ette. Esimene kohutsusliku kirjanduse raamat on kodus olemas ja see pidavat olema nii lühike. Niiet lugemisega on meil kõik hästi.
Ainus tund, mida sel nädalal pole veel olnud, on laulmine. Esmaspäeval ja reedel need tunniplaanis on, aga esmaspäeval oli alles aktus ja reedel, ehk täna, oli spordipäev.

Minu jaoks uus asi on e – kool. Noorema poja gümnaasiumiastmes oli see meie koolis juba täitsa olemas, aga hea õpilase laisa emana ei vaevunud mina enam nii suurt poissi küll kontrollima. Nii ma seal e – koolis siis ei käinudki. Nüüd tegin endale kasutajakonto ja käin mitu korda päevas vaatamas. Olen arenenud :) Täitsa asjalik, peaks ütlema. Näen kenasti, mis millal toimub, mida on tundides tehtud ja ka kõik õpetaja teated saab sealt üle lugeda. Niiet kui laps tõesti peaks midagi unustama, siis e – koolist saan ma kõik kindlasti teada.

Täna saime päevikusse lõpuks paika meie iganädalase päevakava ja ega see päevakava just hõre küll ei ole. Esmaspäeval ja kolmapäeval lõppevad kõik koolid/trennid kell 16.30. Siis tuleb mulle tööle ja läheme koos kell viis koju. Kui ma just pole seitsmeni tööl. Sel juhul valib – kas läheb ise koju või ootab mind seitsmeni. Teisipäeval ja neljapäeval lõppevad Kirke tegemised kell 16.00 ja edasine stsenaarium on sama. Reedel on siis ainus päev, kus muusikakool saab läbi juba kella kaheks ja võib varem koju saada. Ühtegi sellist päeva, kus peale kooli kohe saaks koju minna – pole. Ja kõigele lisaks tuleb iga päev kõndida vähemalt 5 km jalgsi ja loomulikult kodus klaverit harjutada.

Kui ma nüüd seda asja vaatan, siis sellise inimese päev, kes käib ainult 8-st 17-ni tööl on vist lihtsam, kui väikese juntsu tihe nädal. Pakkusin, kas ta tahaks millestki oma päevakavas loobuda… ei tahtnud. Loodan ainult, et tal ei tekiks veel mõnda geniaalset ideed, kus võiks käia. Kui ma nüüd muidugi ise juhtun äkki jälle kord nädalas tantsimas käima hakkama, siis sinna tuleb ta otseloomulikult kaasa :) Praegusest 4 tundi nädalas muusikakooli, 3 tundi nädalas laulustuudiot ja 2 x 1,5 tundi nädalas trenni….peaks täiesti piisama.

Täna käisime peale tööd meie laulustuudio uutes ruumides külas. Õpetajal oli seatud valmis kooki ja kringlit, kommi ja kohvet. Kõik külalised olid oodatud.
Esimene, mis silma torkas, oli VALGUS! Kui seni olid lapsed harjutanud hämarates keldriruumides, siis nüüd on neil heledad ja valged suured uued ruumid. Mõnusalt avar prooviruum, ruumikas garderoob, mõnus tuba ootamiseks/õppimiseks ja õpetajal on nüüd isegi oma klaasseintega kabinet!!! Selleks oli tarvis oodata ära laulustuudio 25 hooaeg!!!!!!!
Igatahes oli meil seal meeleolukas õhtupoolik. Sai koos suuremate lastega lauldud nii Valgret kui jõululaule…ja kõik olid hiiglama rõõmsad.
Kui ma meenutan aega, mil Kirke läks esimest korda stuudiosse laulma….oli ta kõigest 3 kuu eest saanud 4 aastaseks. Täna nägin ma seal juba väikest neiukest, kes hakkab saama paari kuu pärast 8 aastaseks. Loodan, et lastel tuleb väga lahe juubelihõnguline lauluhooaeg.

Paar päeva tagasi tulime lapsega õhtul koju ja avastasime maja taga mängivad pereliikmed. Vanem poeg oli oma kaasa ja tütrega tulnud meie platsile, et lapsega ilusat õhtut veeta. Sebisime siis ennast kiiresti nende seltsi õue. Imeline õhtupäike ja punavad pihlakad….

Uskumatu, aga meie pesamuna on nüüdsest koolilaps.
Ilmselt ma mõtlen nagu paljud vanemad enne mind, et kuidas küll sellest vastsündinud kribalast järsku nii ruttu koolilaps kasvas? Kuhu on läinud aeg?
Tõde on aga see, et eile oli 1. september ja tütretirts alustas oma kooliteed – päriskoolis ja muusikakoolis.

Hommik oli meil selline rahumeelne, ilma erilise erutuseta. Kõik piduriided olid juba valmis pandud ja jäi üle need lihtsalt selga panna, juuksed kammida ja kooli poole astuma hakata.
Ärevus tekkis alles kooli sisenedes, sest siis algas üks sagin. Esimese asjana läksime garderoobist oma klassi, kus oli klassijuhataja tund koos vanematega. Oi, põnev oli. Üle pika suve nähti jälle osasid oma lasteaia rühmakaaslasi ja siis on ju nii palju jutustada. Õpetaja tervitas, rääkis pisut vajalikke asju, lapsed said oma lillekesed üle antud ja siis jagas õpetaja igale lapsele kingituseks õpilaspäeviku ja kõik said oma nimed tahvlile kirjutada.

Lõpuks oli käes aktuse aeg. Vanemad läksid saali oma armsaid lapsi ootama. Samal ajal sai iga abiturient endale näppu väikese ja veidi kõhevil esimese klassi lapse. Küll oli saalis palju uhkeid vanemaid, kui lapsed riburada koos abiturientidega sisse marssisid. Esimene aktus oligi meie koolis 1. ja 12. klassi õpilastele. Terve kool on nii suur, et oma aulasse ära ei mahuta ja eks alustajad/lõpetajad vajavadki eraldi tähelepanu ja pärast käiakse niikuinii ennast ülejäänud klasside aktusel näitamas.
Kõneles meie kooli armas direktor Jaan Reimund, kes täna hommikul juba rõõmsalt lapsi trepil naeratades tervitas. Seda teeb ta muide iga koolipäev, kui ta just hommikul kuskil mujal olema ei pea. Tervitussõnad ütles valla haridusnõunik, abiturientide esindaja ja loomulikult esimeste klasside klassijuhatajad. Meeleoluka aktuse tipphetk oli kindlasti lastele aabitsate jagamine ja nii oligi 52 esimese klassi last võetud vastu suurde kooliperre.

Peale aktust käisid lapsed koos oma abiturientidest saatjatega tiiru mööda koolimaja ja tutvusid ruumidega. Viimasena käidigi läbi veel alanud uuelt aktuselt ja siis sai igaüks minna oma vanematega kuhu süda soovis. Nii see esimene aktus meil peetud saigi. Uhke tundega vastne koolilaps säras rõõmust ja vanematel oli hinges nii rõõmu, kurbust kui meeleliigutust. Natukene on ju ikka kurb, et polegi kodus enam pisikest last vaid on asjalik koolilaps :) ja selle viimase pärast on ju tegelikult väga hea meel.

Rõõmsat, turvalist, säravat ja teadmisterohket kooliteed kõikidele alustajatele!

Meie pere otsustas tähistada esimest koolipäeva kohalikus restoranis Ra – läksime sööma lõunat. Kirke arvas, et koos emme – issiga oleks tore lõunatada ja meile meeldis see mõte samuti. Nii me seal siis istusime ja vaatasime, kuidas järjest hakkas reserveeritud laudadesse tulema tuttavaid vanemaid tuttavate lastega. Väikese koha võlud :)

Kui kõht korralikult head ja paremat täis, viis issi tee tööle ja meie läksime koju, sest kohe tuli panna kook ahju ja siis tuli vanaema tervitama meie päevakangelast. Kella kaheks oli pidu vanaemaga peetud ja meil tuli võtta jälle jalad selga ning kõndida kultuurikeskusesse, kus oli algamas muusikakooli aktus.
Ka muusikakool austab oma esimese klassi lapsi uhke saali marssimisega ja püünel istumisega. Rääkis direktor ja rääkis vallavanem ( kes on meil tegus muusikainimene), tutvustati õpetajaid( muide, uus lahe noor meesõpetaja on õppinud džässklaverit. Äge!) ja lapsed said kingiks muusikakooli päevikud koos lillekimbuga. Esinesid vahvad ansamblid. Peale kõike sai siis veel koos oma erialaõpetajaga rääkida tundide toimumise aegadest. Muusikakooli tuli Kirke vanast lasteaiarühmast lausa 5 last ja oma uuest klassist veel kaks lisaks. Seega ka seal on ees palju tuttavaid nii alustajate kui ka edasijõudnute seas.

Kui kõik asjad aetud, tegime ka ühe pildi koos uhke valge klaveriga – ikkagi tulevane muusik ja pianist.

Ja lõpetuseks üks siirast rõõmu täis kallistus :) Kirke kohtas aktuse lõppedes oma endist lasteaiakaaslasest head sõpra, kellega nad tahtsid küll koolis väga ühte pinki jagada, kuid õpivad nad paraku erinevates koolides. Sõber oli tulnud oma õe aktusele ja nii see rõõmus kohtumine aset leidiski.

Sellega võis lugeda meie 1. septembri aktused lõppenuks.

Edasi läksime ostma kooliasju…..ja see ei olnud enam üldse väga lõbus :D Kole palju sai neid vajalikke asju ja küll võttis ikka aega, et leida kõik vajalik poest üles. Pealegi oli seal hiiglama palju rahvast ostlemas. Õnneks oli seal ka üks Kirke laulustuudio koorikaaslane, kes läheb juba neljandasse ja tema aitas meil lahkelt otsida just neid kõikse paremaid töövahendeid. Küll need suured juba teavad, mis hea on. Jätsime poodi hulga raha ja jäi veel üks käik – toidupood. Konsumis andis kasstädi meie üllatuseks lapsele armsa valges karbis täisšokolaadist muna. Ütles, et palju õnne koolilapsele. See oli nii ootamatu ja armas.

Lõpuks oli meil mõlemil käes hulga kotte ja kaks väsinud kronu kappasid nüüd koju tagasi, sest kohe oli tulemas suur venna oma perega lapse esimest koolipäeva tähistama ja see on ju ometi PIDUUUUUU!!!! Pidu jääb meenutama lapse isiklik draakonipuu. Loodan, et tal õppetöö kõrvalt on ikka meeles oma uue hoolealuse eest hoolitseda.

Kui külalised läksid koju…..hakkasime tegelema koolikraamiga. Igale poole nimed, vihikute kiletamised( mulle, kui rampsitöötajale on see õnneks nohu). Meie uue päevakava järgi olime ilusasti graafikus, laps oli kell 21 voodis. Lugesin muinasjutu ja oligi käes uneaeg.

……

Täna hommikul klõpsas laps silmad lahti kell 6.45 ja teatas – emme, ma olen nii elevil!!! Tahan juba kooli!!! Läksimegi, lausa 45 minutit varem :D Rohkem ei kannatanud oodata ja eks minul tuli aidata see esmane kraam kõik kooli tassida, mis neil jääbki terveks õppeaastaks kooli, et koju mitte vedada iga päev. Pealegi tuli õpetajaga veidi arutada kooli ja muusikakooli kellaaegu, sest 5 lapsel meie klassist oli mure, et ei jõua koolist teise kooli tundi. Õnneks, lahendus leidus.

Hetkel näeb asi välja meil nii, et nädalas pole ühtegi koolipäeva, kust saaks peale tunde otse koju. Ikka sammud kiirelt muusikakooli või laulustuudiosse. Tore ja samas sisutihe saab olema see kooliaeg. Mõned asjad on veel tarvis loksutada paika ja siis peaks saabuma rahulikum aeg. Ok, tegelikult mitte, sest varsti on jõulud.

Üks tore kild jäi ka eilsesse päeva. Läksime Kirkega muusikakooli aktusele ja laps küsis, et ema, mis sõna see abiturient tegelikult siis on? kas see tähendab, et renditud abi? :)

Üks laps meil peres läks veel eile kooli. Nooremal pojal on käsil ülikoolis kolmas õppeaasta. Aeg lendab…

Tore oli see esimene koolipäev! Tehtud!