Jah, Kirke kohta võiks tõesti öelda legohoolik, sest see on üks tema meelistegevusi, kui tal juhtub vaba aega olema.
Nüüd juba mitu aastat tagasi hakkasid legotootjatelt tekkima lõpuks meisterdamiskomplektid tüdrukutele. Kummaline, et selleks pidid nad aastakümmneid neid klotsikesi tootma, et lõpuks ka naissoole midagi teha. Igatahes meie tutvusringkonna tüdrukute seas on need Friendsi sarja legod väga populaarsed ja nendega mängitakse päris mitmeid aastaid. Kuna nad ei idane/mädane ega lähe moest, siis neid saab jätta seisma ja pärandada edasi järgmistele mängijatele. Ehk siis põlvest põlve.
Mul endal poistest legosid väga jäänud pole, sest neil lihtsalt polnudki neid, kui välja arvata üks Harry Potteri komplekt nooremal pojal. Vanema poja lapsepõlves meil neid veel saada polnudki ja noorema pisipõlves ma ei teagi, miks oli vaid üks komplekt. Kas polnud nad meil taskukohased osta või oli asi selles, et meil oli ühte sarnast Atco sarja kodus päris palju. Igatahes see Potteri komplekt on nüüd Kirke käsutuses ja Kirke ise saab juba pärandada päris korraliku portsu legosid oma vennalapsele.
Kui nad on karbis koos, võtavad klotsid ruumi vähe, aga kuna meil on nad pidevas ehitusfaasis ja mängus, siis vallutavad peaks ütlema – terve elutoa. Samas on laps teinekord tundideks ennast sinna maailma unustanud ja lisaks õpetustele tulevad sealt aina huvitavamate ideedega ehitised. Mind tõttöelda väga rõõmustab, et laps ennem valib meisterdamise ja mõttetöö, kui et arvutis istumise. Legod on oma väiksuses head nii peenmotoorikale kui ka mõtlemisele ja leiutamisele üleüldse. Eriti tore on, kui laps ei juhindu ainult instruktsioonist vaid paneb tööle ka iseenda pea. Mõtleb ja loob. Esimest korda karbist klotse võttes pannakse meil alati asi õpetuse järgi kokku. Edasi aga lähevad kõik klotsid ühte kasti ja algab isetegevus, kui just vahest ei tule tahet panna kokku taaskord algupärane variant.
Viimati sai soetatud Saksamaalt soodsama hinnaga Päikeserantšo komplekt, mida juba ammu ihaldati. Kuna laps pole meil kiire sünnipäevarahasid kulutama, siis eelmise aasta fondi jäägist sai see viimatine ostetudki. Üks õhtuke nokitsemist ja rantšo on mängimiseks valmis. Nüüd ootab laps rõõmsalt jõule, et äkki saaks jõulumehelt lisa.

Septembri keskel külastasime lapsega meie naabermaa, Soome, pealinna. Mulle Helsingi väga meeldib, alati on meeldinud. Seal on sellist vaikset ja tasast kulgemist, mis mulle sobib ja piisavalt kosmopoliitsust, et näha enda ümber rohkelt naeratavaid inimesi. Mõne aja takka ma ikka püüan ennast Helsingist leida ja nüüd käisimegi lapsega koos naabrite pealinna külastamas. Kirke käis sedasi teadlikult Helsingis esimest korda. Varem on käinud küll, aga siis on ta olnud kas nii väike, et ei mäleta või oleme olnud seal pigem läbisõidul. Ta oli päris üllatunud, kui ma ütlesin, et tegelikult oled sa laps Helsingis käinud juba lausa 5 korda. Paraku nüüd see kuues kord alles on tema jaoks teadlik kohalolek. Õhtuks ta arvas, et suurena tuleks ta meeleldi Helsingisse elama. Ma arvasin muidugi sellepeale, et oodaku oma otsustega, sest väga paljusi paiku oma elus pole ta veel näinudki.
Helsingis oli meil seekord mitmeid plaane ja nagu ikka, ühest päevaks jääb sellegipoolest alati väheks. Me küll nägime kõike, mis sel korral oli plaanis, aga ikkagi võiks aega rohkem olla. Tahaks nii olla, et kella ei pea vaatama. Ükskod tuleme kindlasti nii, et jääme pikemaks.
Esimene siht oli Habitare sisustusmess ja edasi oli plaanis loomaaed. Loomaaiast ma juba kirjutasin ja messist tuleb samuti millalgi juttu. Päeva viimasesse kolmandikku jäi aga mõne konkreetse kaupluse külastus, lihtsalt luusimine ja Kirke soovil metrooga sõitmine. Tema jaoks oli metroo midagi täiesti uut. Ise olen ma nii lapsena kui täiskasvanuna sõitnud päris palju nii Peterburi kui ka Moskva metroodes, aga Helsingis polnud minagi maa all käinud.

Ehk siis veidi algusest.
Enne sõitu avastasime, et kodunt sadamasse polegi nii lihtne saada, nagu tahaks. Nimelt esimene rong jõuab meilt pealinna pisut liiga hilja, et varasele laevale jõuda. Eks me siis hirmsasti asjatasime ja mõtlesime ja arutlesime, kuni lõpuks lahenes asi nii, et noorem poeg tuli ja aitas meid hädast välja. Igatahes ärkasime me hommikul kella 5 ajal ja 5.35 sõitsime kodunt välja suunaga sadamasse. Tallinn võttis meid vastu varahommikuse mereäärse jahedusega ja särava päikesega.
Kell 7.30 väljus laev ja nii algas meie sõit üle mere. Ma ei tea miks, aga alati, kui ma astun maalt laevale või purjekale, valdab mind sõnuseletamatu rahu. Ma keskendun rahus mõnusale reisile ja mind ei vaeva enam ükski maine mure. Nii me siis leidsime endale mõnusa paiga laevas ja tundsime ennast hästi. Kodunt kaasavõetud praemuna peekoniga maitses hiigelhästi ning laevakohvikutes pakutavad hamburgerid ja muud eined ei ahvatlenud kohe üldse. Rosinaks olid veel spetsiaalselt reisi tarbeks küpsetatud kahte sorti tervislikud küpsised ja elu oligi lill.

Hommikune unesegane tunne ei lubanud esialgi jopetki seljast võtta, aga mõne aja pärast soojendas päike aknaorvas juba nii kõvasti, et lõpuks istusime seal ainult toariietes ja ikka oli palav :) Kirke lemmikkohad laevas ongi sellised mõnusad aknaorvad. Ma usun, et vaadates sillerdavat merd ja säravat päikest saabub ka lapse südamesse suur rahu ning nii on väga mõnus lihtsalt olla hetkes ja unistada millest iganes.

Rahulik meri läbi aknaklaasi

Helsingisse jõudes, oli kõik väga lihtne. Nüüd on trammiliin pikendatud otse sadamaterminali ette ja polegi sul muud vaja teha, kui hüpata esimesse trammi, osta päevapilet ja alustada päevast seiklust. Meie seiklesime trammiga nr 9 otse messikeskusesse. Sõit oli piisavalt pikk. Sisuliselt terve selle nr 9 liinipikkus, sest messikeskus on peaaegu lõpp – peatus. Õigemini eelviimane sellel liinil ja siis hakkab tramm tuldud teed tagasi sõitma. Niiet – meil oli pikk tee vaadata kõike, mida me aknast nägime.
Edasi külastasime messi ja messilt tulles rändasime tagasi kesklinna ning sealt juba bussiga loomaaeda ja loomaaiast tagasi jälle kesklinna.

Nüüd jäi meil selline piisavalt pikk aeg enne laeva, et midagi jõuda ja piisavalt lühike aeg, et me veel jaksaks kõndida. Jalutasime lihtsalt mööda Helsingi tänavaid ja nautisime arhitektuuri ning suurepärast ilma. Põikasime sisse korraks Stockmanni kaubamajja. No väga konkreetse suunitlusega – lasteosakonna legosein ja wc :) Mõlemad olid hädavajalikud. Legosid läksime vaatama sellepärast, et Kirket ootas lähipäevil kodus ees üks uus suur komplekt ja tal oli vaja see ikka poes üle vaadata. Otseloomulikult oli tarvis veel vaadata välja see järgmine vajalik komplekt samuti. Lego Friendsidega meisterdamine kuulub vaieldamatult Kirke lemmiktegevuste hulka. Kui tal vahest harva seda ajanatukest ikka üle jääb päevastest tegevustest ja õhtusest klaverimängust.
Legod vaadatud, tulime korrus allapoole ja tegime sellele tiiru peale. Mulle meeldivad alati need korrused, kus on nõud ja muu kodusisustus. Lisaks on Helsingis alati ja igal sammul lahedat disaini.

Mingist kauplusest sai lapsele ostetud veel talveks mõnus läkiläki ja siis otsustasime, et läheme metrooga seiklema. Ikka maa alla ja siuhsauh rongidega ja lõpuks üles valguse kätte tagasi.

Ootame metroorongi

Ja sealt ta tulebki

Isegi metroojaamas on disaini

Üles tagasi

Tagasi valguse käes leidsime ühe koha, kus oli palju kaktused, kohe täitsa elusaid.

Lõpuks istusime lähimas peatuses vajaliku trammi peale ja lohistasime oma väsinud koivad sadamasse tagasi. Pisut ootamist ja juba lubati pardale. Hõivasime endale mõnusa aknaaluse koha otse laeva vööris, showbaaris. Jätsin lapse puhkama, käisin tõin meile sooja kakaod, õhtueine ja pähklid, ning tagasisõit võis mõnusasti alata.
Mõne aja pärast märkasime, et ülevalpool vabanes üks mõnus pesa hea vaatega merele. Võtsime oma kaks kotikest ja kolisime sinna vabanenud kohale. Tagantjärgi ilmnes, et see oligi hea mõte, sest kohe kõrval istusid juhuslikult mulle tuttavad inimesed ja juttu jätkus kauemaks :D

Tuttavate pere tuli koos paljude teiste spordilastega Helsingi lahtistelt karate meistrivõistlustelt. Eriti vahva oli muidugi see, et nende 11 aastane poeg tuli sealt lausa kahe medaliga.
Kirke sai kärmelt tuttavaks pundi 11 aastaste koondise karatepoistega ja mängis nendega terve tagasitee rõõmsalt laevas peitust :) Poisid võtsid väiksema judoplika rõõmsasti punti ja kõigil oli tore.

Lõbusasti lobisedes ja aega veetes saabus Tallinn oma särava siluetiga ootamatult ruttu. Sõbrad läksid autodesse ja meie läksime läbi reisijateterminali ( kes on küll välja mõelnud need üüratult pikad kõnnikoridorid mõlemas sadamas??? ). Jalutasime läbi pimeda linna rahulikult rongijaama ja varsti sõitsimegi mõnusasti kodu suunas. Kirkega oli kokkulepe, et rongis magab. Ega sel teemal polnudki vaja kaubelda, sest laps oli ärganud varavara hommikul ilma igasuguse jorinata, veetnud pika päeva sisuliselt ainult kõndides ja ahimdes emotsioone ja seda kõike ilma ainsamagi nurinata, et olen väsinud või ei jaksa enam. Loomulikult piisas vaid pikaliheitmisest ja kohe ta magaski. Jäi vaid viimane pingutus – rongijaamast 10 minutit kõndi koju.
Nii jõudsimegi koju. Väsinud, aga õnnelikud.

Aeg läheb kiiresti ja mõne päeva pärast ongi juba terve kuu koolis käidud.
Vaikselt hakkab kujunema mingi rutiin ja samas olen avastanud, et õhtud on meie jaoks muutunud lühemaks, kui varem. See, et laps läheb kella üheksa ajal magama sättima, on normaalne, aga et mina ise ka lähen üsna pea magama, see on juba midagi uut.
Kõik ringid ja muud koolid on läinud tööle täistuuridel ja igapäevane logistikuamet hakkab mulle juba vaikselt sisse harjuma. No tegelikult kõige piinarikkam osa sellest logistikast on see, et laps saaks koolist õigel ajal tulema. Kõik muu läheb tal juba ise nagu lepase reega. Mitmel päeval on tal viimane tund kehaline kasvatus ja eks see riiete vahetamine võtab omajagu aega, sest tunnid on veel õues ja siis muidugi on klassijuhatajal mõttes veel, et istuks ja kirjutaks seda ja teist….aga aeg liigub. Kui tunnid lõppevad kell 12 ja muusikakoolis algab tund kell 13, siis üleliigset aega pole kohe üldse. Eriti, kui lapsel tuleb ühest kohast teise liikuda veel jalgsi 2,5 km. Nüüd sel nädalal on saanud kuidagi need liikumised lõpuks paika ilma liigse stressita. Olles ise kellaaegades täpne, olen ma suutnud seda süstida ka lapsele ja teda ikka tõsiselt häirib, kui ta hakkab kuskilegi hiljaks jääma.
Ma usun, et seda on tundnud mingil ajahetkel kõikide laste vanemad, kelle lapsed käivad muusikakoolis, et tavakoolis peetakse muusikakooli ringiks. Kes aga muusikakoolis ise käinud või lapsi koolitanud, teab väga hästi, et see on samamoodi KOOL, mitte lõbus ringike. Kool, kus on tunnid, pannakse hindeid, on eksamid ja igapäevased kodused harjutamised. Ühesõnaga tõsine töö, mitte tilulilu. Muusikakoolis õppides on lapsel võimalik saada alla põhi, mis võimaldab tal edaspidi soovi korral jätkata oma muusikaalaseid õpinguid, mis paljudele annab ka muusikaga seotud elukutse.

Selles tohuvahobus on meil korra käinud peast läbi isegi mõte vahetada kooli, et oleks lapsel lihtsam liikuda kooliväliste tegevuste juurde…..aga siis tulevad jälle ette seigad ja tõdemused, mis ajavad selle mõtte ära.

Muidu aga läheb kõik väga hästi. Minul on tööl alanud nn hooaeg ja tegemist on palju. Üritused, üritused…
Lapsel on koolis kõik korras. Vist. E – koolis pole õpetaja millegi üle kurtnud, õppetöö käik on sealt nähtav, hindeid ei panda, päevikus säravad mingid imelised kullaterad ja kiitused, ühtegi vihikut pole koju toodud ja küsimuse peale kuidas läheb, tuleb kiire vastus, et väga hästi ja kõike oskan. Noh, küllap siis. Eriti tore on kuulda, et koolis on õhkkond hea ja lapsed sõbralikud. Klassis on nagu ikka – mõni õpilane, kes segab tundi, aga küllap saavad nemadki varsti aru, et lasteaed on läbi.

Kui juba koolist tulema saab ja kimades muusikakoolis ollakse, on kõik hästi. Edasine päev kulgeb ilma mureta, kas jõuab õigeks ajaks kohale. Muusikakoolis on solfedžost klaveritundi liikumine lihtne – vaheta vaid klassi ja peale muusikakooli on enamasti judotrenn, mis toimub kõrval asuvas koolis.
Muusikakoolis paistab edeneb samuti kõik hästi. Päevikus on viied ja kuuga on õpitud mängima juba mitu palakest kahel käel. Eks see noodikirja lugemine ja samal ajal kiiresti klaviatuuril orienteerumine ning õigete sõrmede kasutamine on veel ehk pisut aeglane, aga see ei saagi napi kuuga olla täiuslik. Aega on. Põhiline, et õpetaja on lapsega rahul ja kodus harjutab ilma jorinata. Eks seda tuleb ikka ette, et vahest ei taha mõni käik kohe välja tulla või klahvile õige sõrm sattuda, aga kui asi saab selgeks, on rõõm lapse silmis seda suurem.

Judos on äge! See on lapsel põhiline trenni iseloomustus. Ja minul on hea meel.
Kuigi trennid on tal muusikakooliga samadel päevadel ja lapse koolipäev venib päris pikaks, tuleb ta igast trennist säravate silmadega. Treenerilt sain juba tagasisidet, et Kirke on väga tubli ja teeb alati ilma viilimata kõike kaasa. See 1,5 tundi on neil ikka päris tõsine üldfüüsiline trenn. Vaatasin ühte trenni pealt ja mõtlesin, et ma ise oleks vist pärast seda puhta kutu :D Nüüd, kuu lõpupoole, õpivad juba ka kukkumisi ja muid vajalikke asju. Esmaspäeval läheme valima paraja suurusega kimonod, et trennis oleksid õiged ja head rõivad.
Trennist tuleb laps vantsides koju tavaliselt natuke kell 5 läbi. Nüüd oktoobrist aga tekib väike muudatus, mis pole just parim, aga mis sa ikka teed. Trenn hakkab algama tund hiljam ja kui ennem ta läks muusikakoolist otse trenni, siis nüüd tekivad vahele kahel päeval pikad ooteajad. Iseenesest pole ju hullu, sest ta saab tulla mulle tööle ja kas lihtsalt puhata või lugeda, aga päev venib sedasi liiga pikaks ja koju jõuaks siis alles peale kella kuut õhtul. Igatahes eks vaatab, kuidagi me selle asja ikka korraldame ära, et mis selle ajaga peale hakata.

Koolis pani ennast kirja näiteringi…no eks vaatab, hakkavad õppima jõulunäidendit.

Laulustuudio käib nüüd ka juba täistuuridel. Kooritunnid kaks korda nädalas ja kord nädalas soolotund. Esimeste laulude noodidki käes. Hooaeg tuleb aktiivne, sest stuudio saab 25 aastaseks ja sellega seotult on igasuguseid üritusi.

Täna on meil puhkepäev…niivõrd kuivõrd. Hommikut alustasime mõnusa pudruga. Enne kooli sõi Kirke alati kodus kenasti kõhu täis, aga sellest nädalast hakkasid meil koolis peale pudruhommikud ja laps – sotsiaalne tüüp, nagu ta on, eelistab süüa koos sõpradega koolis. Nii ongi meie ühised pudruhommikud siis ainult nädalavahetuseti.
Tänane puder – täisterakaerahelves kookospiimaga (+ linaseemned) ja värske suvikõrvitsa – laimi moosiga maitses väga hästi.

Peale lõunat läheme pildistama ühte ema ja tütart. Ilm on õnneks suurepärane. Eks praegu ongi see ilus sügisene aeg pildistamiseks, mida ei jagu enam väga kauaks ja tuleb kõiki võimalusi kasutada. Tänasesse päeva tuleks veel mahutada poetuur, klaveriharjutused ja üks plaat piltidega tuleks samuti kliendile ära toimetada. Ja kõige selle vahele kindlasti sööme midagi head.
Eile muide tulin töölt ja Kirke oli mulle valmistanud mitmekäigulise õhtusöögi koos kaunistatud menüüga. Istusin vaid lauda ja lasin ennast teenindada. Esimene käik oli väga maitsev salat ja ülejäänud kolm olid erinevas vormis puuviljad lisanditega :D Küll jäätisega, küll varda otsas, küll mõnusa kokteilina. Tähtis on hea tahe :)