Mõnel õhtul mingil salapärastel põhjusel, pistad nina sinna, kuhu pole ammu asja olnud….ja unustad ennast sinna üsna mitmeks tunniks. Mul on üks selline niiöelda laealune kapp, kuhu ma olen pannud ära need asjad, mida enam otseselt ei kasuta. Kui, siis võtan alla mõningaid vajalikke pabereid. Selliseid suuremaid. Kui ma koos pooleaastase Kirkega ja parasjagu väga segipaisatud eluga lõpetasin oma sisearhitektuurialased õpingud….panin kõik 4 aasta jooksul kogunenud õppematerjalid tehnilisest joonestamisest,filosoofiast, ergonoomikast, semiootikast, kompositsioonist, kultuuriajaloost, kunstiajaloost, plastilisest anatoomiast, ehitustehnoloogiast, juhtimise alustest, projekteerimisest, hoonete tüpoloogiast, ehitusfüüsikast ja tehnilisest mehaanikast, projekteerimisest ja jumal teab veel millest ning nendega koos ka enamuse oma õpingute ajal tehtud töödest sinna üles kappi ära. Tol hetkel olin ma nii väsinud, et ei tahtnud neist ööd ega mütsi enam kuulda. Peale diplomi kaitsmist istusin öösel üksi köögis ja naeratasin kohtlaselt. Suurest rõõmust, et kool lõpetatud. Õues oli äike – vihmata ja müristamiseta. Tundide viisi sähvis lihtsalt välk. Istusin fotokaga aknal, pildistasin ja olin õnnelik mõttest, et äkki saan nüüd lõpuks natukenegi magada. Ega ei saanud ikka küll :P Alles aasta hiljem otsustas laps hakata öösiti magama. Ajapikku olen seal kapis hiilimas ikka käinud ja mõnedki tööd meeltesegaduses kaminasse pistnud. Täna sattusin neid jälle vaatama ja päris naljakas oli vaadata oma maalipraktikate või graafikatööde pildikesi. Sellised A0(null) vatmanil suured tööd on eraldi mapis ja seda ma ei tahtnud täna üldse isegi välja tirida. Kogu selle jutu mõte on aga üldse see, et tänaste päevasündmuste valguses takerdusin mõttesse, et ma pole ju enam lõpetamisest saadik pintslit kätte võtnudki. Ehk siis vaid nii palju, kui olen õpetanud Kirket pintsliga arukalt ümber käima. Ma pean nüüd sügavalt mõtlema, miks on pintslid nurka jäänud. Tean ju liigagi hästi, et käsi läheb rooste, kui pidevalt teda töös ei hoia. Kooliaegsed 15 minutilised õues maalitud akvarellid panid muigama….oli tore aeg :)

Mõned graafilised tööd jäid ka näppu. Kummalisi mõtteid sai paberile pandud :)

Kui kunagi jälle tuur peale tuleb, otsin mõned projekteerimistööd üles.

Me kõik oleme siin elus indiviidid. Sellegipoolest pole me sellisteks lihtsalt sündinud, vaid meid kujundavad maast madalast keskkond ja eeskujud. Suisa 75% inimesest on kasvukeskkonna mõju ja ainult 25% on inimeses pärilikku geneetikat. Seda lugesin ma mõnda aega tagasi ühest väga põnevast geneetikaalasest raamatust. Väga huvitav lugemine oli ja tõttöelda, olen ma selle teooriaga nõus.
Inimese kujunemisprotsessi üle olen ma viimasel ajal üha rohkem hakanud mõtisklema. Miks on ühes pereski sageli nii, et lapsed kasvavad küllaltki erinevaks. On suhteliselt loogiline, et vanemad ise on laste sündides kujunemisprotsessis ja iga lapse puhul on nad erinevas staadiumis iseenda kujunemisloos ja lisaks on see pagas, mille oleme saanud lastetoaga ja on see väline faktor, mis inimesi mõjutab, ehk väline keskkond.
Läinud nädalal kõlas kuskil meedias üleskutse, et Eesti naised, ärge minge mehele nendele, kes pole Eesti kaitseväes teeninud. Need ei pidavat ikka õiged mehed olema ja nende pärast on meie riik kehvasti kaitstud. Selle peale ütleks ma tõesti, et no mida veel!!! Vaidlen muide sellele vastu emana, kelle pojad on mõlemad kaitseteenistuse läbinud olles olnud enne ja pärast seda tublid mehed. Mehest ei tee meest kaitsevägi vaid lastetuba. Ja meie rahvas on kehvalt kaitstud mitte nende noorte meeste pärast, kes on valinud kaitseteenistusevaba tee, vaid nende “meeste” tõttu, kes seal valitsuses soga ajavad. Jah, see on minu subjektiivne arvamus ja kes tahab, omagu muud arvamust. Mingil imelikul põhjusel ei tule sealt kaitseteenistusest sageli mehed, kes eelkõige oskaks hoida ja kaitsta iseenda perekonda. Kuidas nad siis riiki kaitsevad? Ma tean ikka päris mitmeid mehi, kes ühel või teisel põhjusel pole kaitseväes käinud(eiei, nad pole hullupaberit hankinud), aga on väga asjalikud mehed ning oskavad edasi anda oma tööga ja suhtumisega olulisi väärtusi. Mõte on selles, et kaitseteenistuses käia võimalusel tuleks, aga see ei tee veel mehest meest. Nii nagu pole kõik kaitseväes teeninud kohe mehed, nii pole ka seal mittekäinud automaatselt lupardid.
Nojah, sellest siis niipalju. Rääkida tahtsin tegelikult ju muust.

Milliste eeskujudega kasvavad meie lapsed? Kindlasti on lapse esimesteks eeskujudeks ema ja isa. Heal juhul on nad silmapiiril mõlemad, kehvemal juhul mitte. Eeskuju võib olla hea ja võib olla mitte väga hea. Võib olla ka päris kehv. Sellisel juhul oleneb pisut ka lapsest ja muudest eeskujudest, kas laps tahab oma elus minna paremat teed või astub samasse ämbrisse.

Sõitsin reedesel õhtul peale tööd rongiga Tallinna ja minu vastas istus noor ema umbes 1,5 aastase poisslapsega. Istus, võttis lapse riidest lahti, nühkis veidi tahvelarvuti ekraani ja pistis selle lapsele ette. Laps hakkas seal samuti nühkima, ekraanil tegi mingi arusaamatu elukas kummalisi häälitsusi, laps häälitses kummaliselt järgi ja kui pilt pani jooksu, väljendas kurjalt oma rahulolematust. Ema pani pildi tagasi ja vaatas edasi kala näoga aknast välja. Miks ema ei soovi oma lapsega suhelda? Miks ei avasta ta lapsega koos maailma? Miks 1,5 – 2 aastasel lapsel puudub elementaarne sõnavara? Palju küsimusi ja tegelikult lihtne vastus. Tund aega koos sõitmist oli piisav, et sellest aru saada.
Teine seik minu sõidukaaslastest oli järgmine: Laps sõi mingit küpsist, see kukkus maha. Ema käratas – ära puutu. Sinna see jäi. Loomulikult poleks pidanud laps maha kukkunud toitu enam edasi sööma, aga koos lapsega see üles võtta ja prügikasti panna, oleks olnud elementaarne kasvatusviis. Mis me siis ikka imestame, kui inimesed loobivad prahti maha. Jah, ma avaldasin sõnatult oma arvamust, millepeale ema pööras kiirelt ja pahaselt pilgu eemale.

Nüüd aga hoopis headest eeskujudest.
Need valikud teeme lapsevanematena enamasti ise. Vähemalt mingil määral küll. Suunates last tegevuste juurde, mis teevad lapsele head. On ilmselt ammu teada tõde, et mida rohkem on lapsel (oh, ka täiskasvanul) vaba aega, seda enam ta leiab põhjust tegeleda millegagi, mis pikemas perspektiivis pole talle kasulik. Nii hakkab enamus lapsevanemaid võsukese kooli minnes( ka varem) vaatama, kuhu ringidesse laps võiks minna. Tore, kui neid tegevusi on rohkem, kui üks, aga liiga palju lahmerdada pole samuti mõistlik. Nii on lapsevanema roll vaadata, et lapsel tegevust jaguks, aga ka seda, et laps üle ei pingutaks või ei tegeleks asjadega kuidagimoodi, ükskõik kuidas. Distsipliin on kindlasti oluline. Kui läks trenni või ringi, siis ei ole nii, et käib nagu jumal juhatab, vaid korralikult. Kui läks midagi õppima, siis pole ükskõik kuidas läheb vaid tuleb kodus kenasti harjutada.
Läbi koolivälise tegevuse valime enamasti oma lastele suhtlusringkonna. Need lapsed, kellega koos tehakse midagi huvitavat ja kasulikku on sageli ka head sõbrad. Kas siis musitseeritakse koos või tehakse sporti või hoopis maalitakse, loetakse, mätsitakse savi – pole oluline mida, oluline, et leitakse ühised tegevused, mis arendavad ja hoiavad tänaval hulkumisest eemal.
Kui nüüd mõelda, kuidas hoida last eemal kõikidest tänapäeval ähvardavatest pahedest, siis võimalusi pole üleliia palju, kuid need mis on, on olulised. Hea kodune eeskuju, lapsele aja pühendamine, asjadest rääkimine ja piisav koolivälise tegevusega hõivatus. Mulle tundub, et siis on lootust.

Pojad on juba mul suured mehed, nendest pole mõtet rääkida ja mõlemad on asjalikud mehed. Oli ka nende kasvamise aeg vist pisut leebem, kui praegu. Nojah, ükskord noorema poja käest küsisin ühe tuttava tütarlapse uuringutööst kuuldes, et kas tõesti oli kooli ajal narkootikume võimalik saada suhteliselt lihtne? Vastus jahmatas, aga olin õnnelik, et lapsel oli teismeeas endal selgroogu ja ju siis ma ise olin teinud midagi teda kasvatades samuti õigesti. Poiss oskas käia sirget teed.

Nüüd on aeg astuda õigeid samme tütart kasvatades. Ma ei ole see lapsevanem, kes tuiskab ringi enamasti iseenda heaolu silmas pidades ja arvates, et küllap nad ise kuidagi kasvavad. Üksi sellest ei piisa, kui toit on laual ja ilusad riided seljas ning kõik ihaldatu lapsel olemas. Muidugi, mõistlik toit peab laual olema, puhtad ja viisakad riided võiksid olla samuti ning muude vidinate suhtes tuleks lähtuda vajadusest ja arutada lapsega, kas seda või teist on ikka päriselt vaja? Või on seda vaja sellepärast, et näe pinginaabril või naabri Maril on?
Peale kõige selle on tarvis aga lapsele pühendada aega. Aega, et teda ära kuulata. Aega veendumaks, et laps on õnnelik ja temaga on kõik hästi. Aega, et teha huvitavaid asju koos, et oleks toredaid ettevõtmisi ja harivaid arutlusi.

Tegelikult tahtsin ma kogu selle pika jutu järel jõuda selleni, et olen tõsiselt rõõmus lapse valitud spordiala üle. Varsti kaks veerandit on oldud Rapla Judoklubi kasvandik ja see aeg on olnud puhas rõõm. Esiteks sellepärast, et lapsel on kogu keha ja ka mõtlemist hõlmav sportlik harrastus laulmise ja klaveriõpingute kõrval. Teiseks sellepärast, et laps lõpetades oma koolipäeva peale trenni alles poole seitsmest koju jõudes, on õnnelik ja rõõmus. Judokad saavad lisaks füüsilisele trennile päris palju muudki. Judokatel on distsipliin. Ja vähemalt meie judokatel on superhüpermegalahe treener !!!! Ma ei ole üleliia tihti kohanud selliseid tegijaid, kes teevad oma tööd suure armastuse ja pühendumusega kasvatades lastes vaimset distsipliini ja tugevaid väärtusi lisaks füüsilisele trennile. Selles noores mehes näen ma tõepoolest lastele Eeskuju suure algustähega.
Lisaks trennidele, käib klubis lahe seltsielu. Tore on ka see, et jõuluvaheaeg on ainus vaheaeg, mil trenne ei toimu. Sügisesel ja kevadisel vaheajal käib töö täie rauaga edasi. Ikka selleks, et lastel oleks mida teha, kui vanemad on päevad läbi tööl.
Selle nädala alguses korraldas klubi peale laste trenni isadepäeva trenni koos isadega. Meie peres oli sel õhtul isaste inimestega pisut kehvasti ja nii tuli minul olla mitmekümnepealises isadekambas ainus ema. Last ei saa ju ometi alt vedada :) Lõbus oli ja nalja sai ja kõige tähtsam, et laps oli õnnelik. Isad läksid kohati nii äksi täis, et laps lohises võistlustuhinas kättpidi järel. Treener siis väga delikaatselt soovitas isadel võtta asja rahulikult ja kõik läks hästi. Sai mängitud võistlusmänge ja tehtud koos lastega harjutusi. Olin küll seal nagu valge vares isade seas, aga üritus oli väga tore. Eile treener juba mainis, et emad olgu valmis emadepäeval lastega maadlema :)
Eile oli klubi perepäev, mis toimus kahe klubiga koos – Rapla judoklubi ja Kohila judoklubi. Jälle puhas rõõm, et klubi väärtustab perekonda ja ühiseid tegevusi. Kohila rahvas sättisid ennast kõik kambas teele autodega, Raplast läksid osad autodega ja 19 inimest – meie ka- läksid sihtkohta tellitud bussiga. Sõitsime välja kell 9 hommikul. Kuhu me siis läksime? Perepäev toimus Rakvere Aqva SPA-s. Me küll arvasime, et ajame seal vee üle kallaste oma suure kambaga, aga õnneks mahutas veekeskus meid täitsa lahedasti ära. Enne SPA-sse jõudmist oli väga tore bussis tutvuda teiste laste vanematega ning treeneriga ja lähimate naabritega jagus ikka juttu pikaks edasi- tagasi sõiduks. Mõndagi sai selle ajaga räägitud edasistest plaanidest, toredatest asjadest ja laste kasvatamisest. Ka eeskujudest. Aga SPA-s….seal oli hiigeltore. Kogu rahvas sulistas ja lõbutses. Perepäev tähendas seda, et lisaks spordilastele olid seal vanemad ja õed – vennadki.
Kirke puhul panin tähele seda, et kevadel lasteaias toimunud ujumisõpetuse trennid pole vett vedama läinud. Vee peal püsib täitsa kenasti ja sügavalgi julgeb ujumas käia, kuigi ma olen siis ikka kindlasti lähedal ja luuran. Kirke pole varem suurtest torudest veekeskustes alla sõitnud ja kuna mina Rakveres keeldusin sinna musta torusse temaga koos minemast (äkki jääme kinni :P), siis laps võttis ennast veidi aega kokku ja läks ise. Mina ootasin fotokaga all :) Välja tuli puristav, aga õnnelik laps ja siis käiski jupp aega üks torust alla laskmine. Paar päeva ennem käisime õhtul enne und Valtu Spordimaja ujulas ujumas ja siis võttis ta ette pukilt suurde basseini hüppamise. Tegin südame kõvaks ja ei läinud isegi vette turvama. Ujus kenasti välja ja peale pisikest instrueerimist polnud vaja enam isegi vee peale jõudes rabeleda vaid ujus rahulikult trepini. Seda ei jõua kohe ära imestada, kuidas lapsele meeldib kõrgelt vette hüpata. Mina ütleks selle peale, tänan, ei soovi :P
Rakveres enne lõpetamist tegi Kirke veel trennikaaslase Marko ja tema emaga mõnusa saunade tuuri sel ajal, kui mina mõnulesin mullivannis ja siis läksime oma bussitäiega kohvikusse sööma.
Õhtul kell 18.30 jõudsime väsinuna kuid õnnelikena koju tagasi.
Lapsed olid hullult rahul ja vanemad samuti. Nüüd ootavad kõik järgmiseid üritusi ja nagu teada sain, neid on ikka ja jälle tulemas. Väga toredaid üritusi ja laagreid. Oleks selliseid noori, hea eeskujuga ja ettevõtlikke mehi rohkem, oleks maailm parem paik.

Saabumine mustast torust – enne laskumist tutvusime sildiga, et oma püksid võite seal suure kiirusega ära lõhkuda – õnneks jäid terveks.

Marko ja tema emaga õuebasseinis – mina pildistasin läbi akna.

Ema ees ja lapsed järgi

Kirke näitab Marko emale vee peal lamamist :)

Miaga koos mullitama

Hetkeks õnnestus kõik inimesed kaadrist välja saada

Treeneriga on mingi vestlus käimas…

Kõik meie rahvas pildil. Loodame, et kõik ikka.

Trennisõbranna Miaga peale veemöllu söömas. Tüdrukuid nende trennirühmas vaid 4 ongi.

Selleks aastaks saidki lapse sünnipäevapidustused läbi.
Kirke sai nädal tagasi kaheksa aastaseks. Uskumatu, aga tõsi. Meil on kodus väike noor preili, kes pole enam kaugelt tita, aga pole veel ka päris neiu. See vahepealne vanus on üsna omapärane. Ühe jalaga veel muretus lapsepõlves, teise jalaga siiski juba reaalses kohustustega maailmas. Kui võimalus on, laseb valla oma muretu meele, kui aga tuleb olla asjalik, siis ta seda ka on.
Milline ta siis õigupoolest on? See kaheksane.

Kummuli kaheksa näeb välja nagu lõpmatuse märk. Nii on ka see kaheksane, lõpmatult huvitav ja piiritult armastav. Kaheksane on armsalt ja siiralt aus. Natuke ninatark ja piisavalt teadmishimuline. Kaheksane on veel selles vanuses, kus poisid ei olegi nõmedad. Pigem ikka head sõbrad, kellega on tore isegi koos klaverit harjutada peale kooli.
Kirke on mulle kaheksa aastaga väga palju õpetanud. Eelkõige seda, kuidas olla parem inimene.
Ükskõik kui hall pole päev ka olnud – ja ta saab olla ju tegelikult täpselt nii hall, kui sa tal ise olla lased !!! – see tore kaheksane on ikka päikesekiireks.
Mul on hea meel, et Kirkel on hulgaliselt lähedasi ja sõpru, kes teda väga armastavad.
Olen iga päev tänulik, et saatus kinkis meile imelise tütre.

Möödunud teisipäeval ehk õigel sünnipäeva päeval, pidasime õhtul peale tööd ühe mõnusa peo koos lähedastega.
Tulid kõik, kel hilisõhtul õnnestus kohale tulla. Kes ei saanud, see helistas või käis teisel päeval. Meie jõudsime lapsega koos koju ka ju alles veidi peale seitset, sest olime tööl – meil oli muinasjutuõhtu! Tädi Anneli aitas meid väga, võludes välja imemaitsva tordi. Temale selle eest erilised tänud.

Suured ja väikesed tüdrukud meisterdasid lõpuks ehteid ja Kirke kaunistas oma vanaonu õhupallidega ning esitas sekka mõne klaveripala. Muidu vanaisa ei uskunud, et ta mängida oskab :P

Mõned päevad pidasime vahet ja reede õhtul tulid meile juba külalised Vihasoolt. Ikka sealt Võsu kandist. Tulid kohe ööseks ja lastel oli trallimist küllaga. Sõbranna Tiina oli nii armas ja aitas mul laupäevaseks peoks ettevalmistusi teha ja nii jäi mul endal pärast suure peo ajal aega ka laste jaoks olemas olla. Aitäh, Tiina!!!!!
Kuna külalised pidid sõitma tagasi veidi ennem, kui meil laupäeval pidu algas, pidasime juba hommikul maha väikese miniürituse. Koolilapsed, nagu nad meil nüüd kõik on, ei puhka ju ka nädalavahetusel. Kaksikutel oli ees karate laager. Kuna sõbrapoiss Robin oli ka meil juba varahommikust, siis saidki lapsed neljakesi torti süüa ja pidutseda.

Kui kell sai kolm, hakkas saabuma sõbrannasi ja sõpru ja õeke tuli ka. Rõõmu ja lusti jagus kohe mitmeteks tundideks ja kui emad hakkasid õhtupoole lastele järgi laekuma, polnud neist keegi nõus veel koju minema. Meie lastega olime parajasti lõpetamas lõbusate kaartide tegemist ja kui need valmis said, koondusime emadega kööki, kus juttu jagus kauemaks. Mõnigi imestas mitu tundi hiljem, et me ikka veel lõbusasti pidutseme ja lapsed mängivad. Kui Kaspari ema läks teda koju kutsuma, saatis poeg ta pikema jututa kööki tagasi – ema, mine tee midagi köögis, joo kohvi näiteks!!! No ja eks me siis jõimegi köögis edasi – kes kohvi, kes teed, kes vett :)
Viimasena jäi Kirkele külla sõbranna Kertu, kes jäigi meile hoopis ööseks ja plikadel oli tõeline tüdrukute õhtu.
Kirke võttis päeva kokku sõnadega, et tal oli niiii, niiiii, niiiiiii tore sünnipäev ja ta on väga õnnelik. Oli ka põhjust. Kõik tõelised sõbrad olid ju kohale tulnud.

Klaver oli meil väga populaarne :D

Õekesega koos

ja traditsiooniline kodune küpisetort, mis on alati laste lemmik.

Nädal jälle koolis käidud. Tore ja huvitav nädal on olnud. Väga palju positiivset ja mõni asi, mis paneb kulmu kergitama.

Alustakski siis sellest esimesest koolinädalast uues koolis.

Punkt üks ja see kõige olulisem punkt – me enam ei stressa peale tunde, et kuidas ja kas jõuab õigeks ajaks muusikakooli või laulustuudiosse. Istusin kohe esmaspäeval tööl ja mõtlesin, et ohhoo, ma ei muretsegi ja see oli nii hea tunne. Tüdruk helistas peale tunde ja ütles, et ta on nii õnnelik. Mida paremat sa oskadki oodata lapse suust. Laps õnnelik, mina samuti õnnelik. Isegi vaatamata sellele, et tööl on olnud juba viimased pool aastat keerulised ajad.
Kui me esmaspäeva hommikul koos uue kooli poole sammusime, et kolida kõik vajalikud õppevahendid korraga kooli, kohtas Kirke juba kesklinnas tuttavaid lapsi, kes tulid ja võtsid käest kinni. Hea ja turvaline tunne oli väikesel inimesel minna uude kohta. Koolis vallandus suur kallistamine tuttavate poolt ja päeva lõpuks oli juba tekkinud isegi uusi sõpru. Niiet last esimesse tundi jättes oli mul tugev tunne ja hinges puudus murepisik, et kas väike inimene sulandub hästi uude kollektiivi. Õhtuks sain sellegi kinnituse (mida ma niigi teadsin), et õpetaja on hästi tore.

Ja nii meil tegelikult see nädal läkski, nagu oleks kogu aeg seal koolis käinud. Mina sain jälle kiletada uued töövihikud, sest koolid kasutavad meil erinevaid õppematerjale. Laps käis rõõmsalt hommikul koolis, mõnel päeval pikapäevarühmas. Muusikakooli on nüüd igavesti mõnus rahulikult peale tunde jalutada ja jääb aega sõpradega vahepeal jutustada. Leiab isegi aega koos vana klassivennaga seltsida ja koos aega veeta. Laulustuudio ja trenniga läheb samuti kõik ladusalt. Uuest kuust saab osadel päevadel, kui aeg klapib, pikapäevarühmas süüa ja siis läheb eluke veel mõnusamaks. Siiani panin talle sööki lihtsalt kaasa, sest päevad on pikad ja kella 11 ajal söödud koolilõuna on õhtul kell pool 7, kui ta koju jõuab, ammu ununenud. Nüüd uuest nädalast saab 3 päeval nädalas pikapäevas süüa, teistel päevadel panen endiselt midagi kõhutäiteks kaasa.
Hommikune ärkamine on meil läinud sutsuke varasemaks, aga mitte liiga palju. Esiteks, tuleb tal nüüd kodus putru süüa, sest vanas koolis oli see mõnus tundide- eelne pudruhommik, aga uues koolis on puder pakkumisel esimesel vahetunnil. Kes see ikka jookseb selle 10 minutiga sööklasse putru ahmima, eriti veel, kui kahel päeval nädalas on esimene tund kehaline. See on nüüd küll asi, mis vajaks koolis paremat läbimõtlemist.

Reedel töölt tulles uurisin lapse käest, et kuidas talle siis esimese nädala järel uues koolis meeldib ja mis ta arvab, kas tegime hästi, et vahetasime kooli. Vastus oli ülipositiivne. Koolis on tore, klass on vaiksem ja rahulikum, õpetaja meeldib vägavägaväga! Lapsed on sõbralikud ja koolis on palju tuttavaid, keda ta teab muusikakoolist või laulustuudiost. Ja mis kõige tähtsam, kõik koolivälised tegevused on käe – jala juures ja asjad kulgevad rahulikult. Nojah, eks vanade klassikaaslaste järgi igatseb laps ikka. See on ju täiesti loomulik, sest sinna jäid tal siiski pooled vana lasteaiarühma lapsed. Hea on see, et meie linnake on väike ja küll nad ikka kohtuvad. Saab ju teha klasside kohtumisõhtut isegi, nagu Kirke juba plaanis :)

Mis aga paneb siis kergelt kulmu kergitama.
Nimelt meie kodust sõidab mööda koolibuss, mis tuleb Eidaperest. Võtab peale lapsed Kehtnast, peatub vahepeal kuskil veel, siis Rapla vallas Öökulli peatuses, Raudteejaama peatuses….ja hakkab lapsi kooli viima peatustega Vesiroosi kooli juures ja Rapla kesklinna peatuses, kus väljuvad Ühisgümnaasiumi lapsed.
Esimesel päeval peale vaheaega läksime Kirkega kooli koos, sest ma teadsin, et koolibussile võetakse ainult lapsi, isegi õpetajaid ei võeta. Asju oli kooli vedada tarvis palju ja nii läksimegi koos juba varajase linnaliinibussiga. Teisel päeval ootasime naiivselt koolibussi meie kodu peatuses, ehk Telliskivis. Nojah, ootama jäimegi, sest buss sõitis meist mööda :P Loomulikult tuli siis kooli minna järgmise linnaliiniga ja see tähendas tundi hilinemist. Õhtul uurisin tuttava käest, kelle lapsi tean meie kodu lähedalt ka selle koolibussiliiniga liikuvat, et huvitav, milles asi. Tema arvas, et äkki bussijuht pole lihtsalt harjunud meie peatuses peatuma ja palus järgmisel hommikul oma lapsi öelda bussijuhile, et Telliskivist tuleb ka laps peale. Läksime siis kolmapäeva hommikul uuele katsele ja oh imet, buss peatuski. Võttis lapse peale, aga teatas, et edaspidi paluks siiski jaama peatusesse tulla, sest temal polevat meie peatuses peatust ette nähtud. Vot siis sulle kooki moosiga. KUi see buss veaks vaid Kehtna valla lapsi Raplasse kooli, saaksin ma aru, aga buss korjab peale ka Rapla valla lapsi. Seega ma ei saa aru. Ei peaks olema üleliia keeruline pidada kinni kohas, mis jääb maršruudi sisse ja pealegi on bussitaskuga peatus. Lihtsam on lasta esimese klassi juntsul marssida igal hommikul pika maa bussile. Ei meil pole iseenesest kõndimise vastu midagi ja mina kasutan seda aega koeraga väljas käimiseks ning saadame sedasi lapse kenasti jaama peatusesse, aga küsimus on minu jaoks suhtumises. No ja talvel tuisu, libeda ja külmaga pole lapsel tegelikult ka sugugi mõnus nii kaugele marssida. Eks ma siis hakkan seda asja harutama. Vedajafirma tõstis käed üles, suhtlen edasi vallaga :)